Kohtumised teiste eestlastega (ehk sjomadega) Nõuk. sõjaväes

[kalleb]

heheh.vene keeles mõtlemist mul küll ette ei tulnud

aksenti samuti mitte

[Arensburger]

Kohas kus mina teenisin polnud 2000-de mehe kohta ühtegi teist eestlast peale minu.Teenisin Severodvinskis allveelaevade baasis.Linnas teadsin veel olevat kaks eestlast ja oligi kõik.Kui koju tulin peale kolme aastast teenistust oli aktsent ikka väga kõva.Väeosa nimi oli 339 eraldi paiknev allveelaevade brigaad....

Aastatel 83-85 teenis samas kohas minu sõber Jüri N., kuid ta teenistuskohaks oli valveüksus. Ma ei tea, kuidas mereväes seda nimetati, kuid meil lennuväes oli Rota Ohranõ. Neil seal oli väeosa loomulikult suurem ja tegutses kogu baasi ja allveelaevade tehase valvamisega. Jüri oli koerajuht, kandis küll mereväevormi, kuid nahast säärsaapaid. Teenistusaeg oli neil analoogselt merejalaväega 2 aastat.

Minul ise tuli olla kogu polgus ainuke eestlane. Kuid meie lennuväljal pommitajate polgus oli veel üks Pärnu poiss. Mõnikord trehvasime. Minu roodus olid ka veel 2 Tallinna venelast. Minust nad välja ei teinud. (Mind võtsid oma kampa hoopis Lvovist pärit nn. "pandeeralased") Ükskord leidsin Lenkomnata prügikastist eestikeelse kirja. Lugesin läbi ja sain teada, et ühe Tallinna venelase (Makajonok oli nimi) ema on eestlane ja kirjutab talle eesti keeles. Panin kohe joostes selle selli juurde ja hakkasin temaga eesti keeles rääkima. Kutt aga punastas ja pööras minust ära. Sain aru, et olin tal teiste venelaste ees margi täis teinud.

Koju tulles ütles ema jah, et minu jutul on vene aktsent juures. Eks ta ole, 2 aastat ja 22 päeva venemaal ilma puhkuseta, eks ta kuidagi ikka mõjus. Rongilt tulles Tartu jaama pakihoius alustasin juttu kohe vene keeles, kui taipasin oli häbi ja lasin vene keeles selle bisnessi juba lõpuni.

[Rebane1]

Meid oli õpperoodus ca 35 eesti poissi. Enamus EPA poisid, üks Luualt. Väeossa saadeti meid 5, aga samasugune staff ootas ees. Lisaks vahva leedukas, kellega saime enne väeossa minekut tuttavaks. Kõva kümmnendik oli meid. Dedovsinat me seetõttu eriti ei kohanud. Käisime õppes olles naabruses olevas stroibatis saunas ja oh üllatus - seal oli terve aastakäik eestlasi. Nemad ka dedovsinat ei kurtnud ja nad olid terve mantsaga kohe kohe koju minemas. Saunamees - loogish eestlane andis meie pundi eestlastele tutikad trussad, maikad, partjankad.. Maru mönus tunne oli.
Korra sattusin eestlaste peale ka ajakirja Aja Pulss järgi - vaatan Gorki linna peal mingid solbed, ca 3 tk, aga ajakiri ühe pihus õige. Mõlemal poolel rõõmu kui palju, sest kõik 3 olid eestlased.

[kalleb]

Üldiselt prooviti eestlasi lahus hoida, prooviti vähemalt panna nii, et sa teistega kokku ei saaks ja et isegi juttu rääkima ei saaks.
Kui rääkisid eesti keeles, siis hakkasid mitmesugused segased tsurkad vinguma, et "Potšemu po russki ne govariš?".
Aga oli ka väeosasid, kus olid 75% eestlased (bataljon obespetšenija armii Kaliningradi oblastis Tsernjahovskis).
Aga kohtumisi tuli ette ikka, sai juttu puhutud ja teinekord ka ajalehti-ajakirju vahetatud.
Ikka päris hea oli võõral maal eesti keelt rääkida.
Eestlase tundsid kohe ära

[OveT.]

Nojah, Karjalas aastatel 1982-84 oli 129. Kaardiväe motoriseeritud laskurpolgus(s/o 67636) umbes 100 eestlast. Oli ikka tõesti palju. Ega see hea ei olnudki- liiga palju, et tekiks ühtne kogukond.

[alax]

Gussevi jalaväepolgus läks 1970.a sügisel demblisse umbes 200 eestlast. Kuidas see anomaalia tekkis, ei tea. Minuga koos tuli umbes 50 kaasmaalast, enamuses autojuhid.
Suvel Dobrovolski polügoonil sai üsnagi palju eestlasi kohatud.

[kalleb]

huvitav lugu jah kuid minu ajal oli ainult 1-3 eestlast väeosa peale,suures polguski oli neid ainult kümmekond (1500 matsi)

ilmselt mingi määrus mis keelas eestlaste kogumise ühte väeosasse

väga palju eestlasi oli näha Kalinigradi lähistel kus valmistati ette masinaid uudismaale viimiseks

enamik olid partisanid (ma arvan et nii umbes 50 meest aga oli näha ka 20-30 sõdurit ,ka tuttavaid tüüpe oli rohkesti)

[susi]

Gaissinis oli roodus 6 eestlast ja väeosa peale vist 32. Väeossa siirdudes kohtusin enne Odessa ladudesse siirdumist teise väeosa väravas üht Tallinna nägu. Väeosas Moldaavias kohtasin 2-e eestlast. Kui 1,5 aastat oli teenitud, kohtasin kaasfoorumlast Immelmanni. Ja ühe minuga koos Gaissinis olnud Lihula selliga tulin Eestisse. Saime juhuslikult kokku. Lisaks nägin üht eestlasest tsiviili, kes oli jäänud Tiraspoli kanti koduväiks ja oli autojuhiks.

[linnavurle]

Eestlased mingeid emotsioone ei tekitanud, sest neid oli meie omas väosas piisavalt palju Meie brigaadis (brigaad mahtus ühte kasarmusse) oli pidevalt 30-40 eestlast, samas linnakus asuvas teises väikeses väeosas (ja teises kasarmus) veel 2 eestlast. Ohvitseridel oli vahepeal küll ütlemist, et mis te omavahel eesti keeles räägite, keegi ei saa aru, kuid hiljem leppisid nad selle kui paratamatusega Staabiülem teatas mõni kord järgmise päeva narjaade välja kuulutates, et "postõ nomer 3 i 4 estonskaja banda" , mis tähendas siis, et kummagi posti kõik kolm tunnimeest pluss nende postide razvadjashi olid eestlased. Eestlaste riigivaenulikku tegevust ilmselt ei kardetud, kui sõjaväevara valvamine usaldati terveks ööpäevaks meie kätte. Vahepeal juhtus lausa, et ka karauuli üleandmine toimus täiesti määrustikuvastases eesti keeles, sest uueks vahetuseks olid teise pataljoni eestlased ja karauuliülemast leitnandil jäi ainult pead vangutada, kui me omas keeles asju ajasime.

Väljaspool väeosa kohtasin kaasmaalasi vähe. Ühe korra pidasime õppustelt tulles kinni, et käima tõmmata mingi teise väeosa autot. Ajasime pika jutu maha ja ei osanud midagi kahtlustada, kuni selle võõra autojuhi suust tuli "kurat".

Puhkusele tulles sattusin Novosibirski lennuväljal kaasmaalasega kokku, kel sama tee jalge ees. Ei mäleta enam täpselt, kuidas me avastasime, et oleme kaasmaalased.

Kotshenjovo (see oligi küla, kus mede väosa asus)-Novosibirski elektrirongis kuulsin ka korra kõva eestikeelset jutuvada. Selgus, et mingid eesti mehed olid tulnud sinna kanti tõumullikaid ostma või müüma

[Sollmann]

On keegi täheldanud, et eestlane võib võõrsil teise eestlase paljalt välimuse järgi ära tunda?
Minul oli kroonus selline iselaadne juhtum, et saatsin kord õppeperioodi ajal oma puukeelse kaasmaalase Tšerniigovi hospidali, olles talle seal abiks tõlgina hädade selgitamisel.
Aasta siis oli 86, maikuu keskpaik.
Suur linnahospidal kubinal täis Tšernoobõli õnnetuse likvideerijaid.
Suurem osa neist paistsid olevat 'partisanid'.
1 neist kordusõppuslastest luuras mõningat aega mu ümber ning astus siis ligi küsimusega: 'Võ slutšaino ne s Estonii?'
Oli ta koheselt avastanud, et mu välimuse taga ei saa peituda keegi muu kui kaasmaalane - eestlane.
Ja ka mina avastasin uue tuttava näos midagi mis ainuomane maarahvale.
Kui nt leedulase võib ära tunda pika nina ning jonnaka pilgu järgi, siis eestlase kirjeldamiseks jääb minul vähemalt sõnadest puudu, äratundmine siinpuhul rohkem nagu sisetunde asi....

[linnavurle]

Oleneb vast ikka välimusest. Minusugust pool-mongoliidi vaevalt et keegi kusagil Venemaal eestlaseks peab, aga kui ikka keegi heledapäine aivarkuusmalik tegelane vastu juhtub, siis tekib kahtlusi küll. Pigem oli asi sisetundes, samuti aktsendis.
Suht palju mööda Venemaad ringi käinuna on ette tulnud päris mitu piinlikku ja vähempiinlikku olukorda, kus teine osapool pole osanud kahtlustada kaasmaalast. Paar aastat tagasi oli juhus, kus täiesti süda-Venemaal sõimas mingi naga, et "jobannõje pribaltõ, potshemu oni prijehali" ja ei kahtlustanud, et minu näol seisis üks "jobannõi" tal kõrval. Seda naga sai küll ninast veidi keeratud. Aga see on juba väga teemaväline jutt...

[Sollmann]

Oleneb vast ikka välimusest. Minusugust pool-mongoliidi vaevalt et keegi kusagil Venemaal eestlaseks peab, aga kui ikka keegi heledapäine aivarkuusmalik tegelane vastu juhtub, siis tekib kahtlusi küll. Pigem oli asi sisetundes, samuti aktsendis.

Tolles juhtumis ei vahetanud ma enne kohtumist partisaniga mitte kellegiga ainsamatki sõna.
Ja aktsendis polnuks samuti asi olnud kuna vassjakeel oli omandatud peaaegu täiuslikult.
Aivarkuusmalik välimus oli aga tollal tõesti täitsa olemas - valge pea, toekas kehaehitus jne. Omal ajal sai Aivar K-ga isegi nii palju sarnanetud, et 90-ndate alguses küsiti aeg-ajalt kossujumala pähe autogramme....

[kalleb]

Jah, osad tüübid tundis kohe eemalt ära ilma sõnagi vahetemata.
Kui veel Tartu kirsa (tagant neediauk) jalas oli, siis võisid kohe tere öelda ja mööda ei pannud.

[virulane1]

77 a novembris Tallinnast viidi Tbilisi umbes 70-75 meest.Eestlasi vast 25-30.Meie seltskonnas oli ka kadunud Aare Laanemets.Edasi Gori tanki õppessse sattus 7 Eestist oärit meest.Mina, Harri Hovintal Narvast, Kaimo Rink Pärnust ja veel üks Pärnu poiss(Soosalu või Soosaar oli nimi) ja 3 Eesti venelast.Pärast peksti meid nii laiali, et Lenkorani sattusine mina üksi.Polgus ei olnud ühtegi eestlast, algul oli 2 lätlast, hiljem tuli üks leedukas.1,5 aasta jooksul nägin eestlasi ühel korral komandeeringus olles.Minuga koos sinna kanti viidud poisid, kes kohalikus jalaväepolgus teenisid.Enne koju saamist toodi veel kaks eestlast, üks Viljandist, teine oli vist Jõgevalt.Sai nendele siis kohalike olude kohta kiirkursus läbi viidud.Diviisi jalaväepolgus oli üks eestlane aga sellega saime kokku alles koju tulles,Suhtleme väikest viisi siiamaani.
Igatahes vahepeal hakkas juba mõtlemini ka venekeelseks muutuma ja kui koju jõudsin siis ema ültes, et läks paar nädalat enne kui normaalselt eesti keelt jälle rääkima hakkasin. Aga selle eest on nüüd vene keel hästi selge.

[stilett]

Sisuliselt oli terve pataljon jagatud 4 regiooni vahel- Eesti, Läti, Leedu, Valgevene. Nii, et ca 25 % olidki eestlased, või vähemalt Eestimaalased. Ainuüksi Tallinnas topiti oma 80 poissi rongi peale...