Naaberväeosa, 45. jalaväediviisi soldatid õppustega ei tegelenud, ohvitseridest välja ei teinud, hobuseid ei söötnud, varustuse eest ei hoolitsenud. Nad nägid välja kui-räpased võsaröövlid, müütasid kroonu vara kus said. Hobuse eest nõuti kümme rubla, 3-tolline väli-kahur oli kallim — 30 rubla koos kättetoimetamisega, või seda sai päris muidu, kui olid mahajäetud patareide kaupa. Kõike seda nägid eesti sõdurid. Kaevati, et neilt nõutakse õppust ja teistelt mitte, nõutakse ohvitseride tervitamist, kui teiste juures see kohustus ei kehti. Nõudis palju vaeva ja argumenteerimist, et meestele asja seletada, küll koputades nende arukusele, küll kutsudes esile nende rahvuslikku uhkust. Sellist selgitustööd sai tehtud hommikust õhtuni, ööbisime võõrastemajas ja jätkasime hommikul rääkimist meestega linna paigutatud polgu osades. Leitnant Jõgi nõudel oli polgu täidesaatev komitee pealelõunal kokku kutsunud meeste üldkoosoleku. Seal esines Jõgi pika süüdistuskõnega Tõnissoni vastu ja esitas väljakutse Ülemkomitee esindajatele, kas nad julgevad välja tulla polkovniku kaitseks, kes käsitas tsaariaegset kohtlemist sõdurite vastu, tallates jalge alla revolutsiooniga kättevõidetud vabadused. Muidugi tuli Jõgile anda meeste ees vastus, Tõnissoni ja Ülemkomitee prestiiži pärast nii mõjuv kui võimalik. Et Jõgi ei tundnud või ei tunnistanud parlamentaarseid reegleid vaidluste kohta, katkestas ta mu kõnelemist mitte üksi vahelehüüetega, vaid pikemate sõnavõttudega, ronis isegi korduvalt minu kõrvale platvormile, kujunes koosolek tõeliseks duelliks Jõgi ja minu vahel. Jõgi oli au- ja häbitundeta demagoog. Oma jutu viis ta liinile, et tema on vaeste vanemate laps ja seepärast juba sünnipäraselt kaitseb sõdurite õigusi ja huvisid. Mina aga olevat pärit rikkast perekonnast, olevat seepärast reaktsionäär ja ohvitseri piiramata võimu pooldaja. Minu argument oli, et kõik mehed on tulnud polku vabatahtlikult, ka Jõgi, kui polgus on kõik nii paha, kui Jõgi räägib, võib ta igal ajal ära minna sama vabatahtlikult, mida varem, seda parem. Eesti polgus on eesti kord, loodud haritud inimeste jaoks, vene polgus kehtib vene kord kirjaoskamatutele. Et jõuda kuhugi välja lõpmatul vaidlemisel, pöördusin meeste poole: «Kes soovib polgust lahkuda, tõstku käsi. Ta saab veel täna lahkumispaberid.» Mitte ükski käsi ei tõusnud, ka Jõgi oma mitte. Õhtul tuli Tõnisson meie juurde võõrastemajja. Ta oli juba asjadega kõigiti kursis. Intsident Jõgiga oli tuleprooviks polgu ühtsusele ja distsipliinile. 16. juulil leidis «Estonia» teatrisaalis aset rahvuskongress suure arvu saadikutega, kes tulid kokku üle maa. Kongressi juhatajaks valiti K. Päts. Mind valiti juhatusse sekretäriks. Selle kongressi materjalid on läinud kaotsi. Koosoleku ajal, keskpäeva paiku, telefoneeriti mulle Krulli vabrikust, et linna suunas marsib ligi 4000-pealine rongkäik Kopli laevatehaste töölistest. Meeleavaldajate sihiks on laiali ajada rahvuskongress ja arvata on, et nad jõuavad «Estonia» ette poole tunni pärast. Teatasin sellest Pätsile. Ta kuulutas kongressile lõunavaheaja kaheks tunniks, lootuses, et meeleavaldajad lähevad laiali, kui leiavad eest tühja teatrisaali. Läksime Pätsiga koos sööma «Kuld Lõvi» hotelli. Kui jõudsime tagasi, leidsime «Estonia» ees rahvamere. Murrus hoidis tee lahti kongressi saadikutele Jüri Vilms kinniseotud peaga. Kui astusime saali, nägime, et laval kõnepuldi külge oli kinnitatud pikk kaigas, mille küljes rippus punane lipp. Lipu juures seisis kümmekond meest kurjade nägudega. Päts astus juhatuse laua juurde, mina tema kannul. Päts pöördus punalipu meeste poole: «Kes te olete?» «Töörahva delegatsioon,» vastati. «Kas see on teie lipp?» «Jah.» «Koristage lipp ära.» Töörahva delegatsioon tegi urinat. Päts hüüdis: «Kui teie lippu maha ei võta, teen seda ise.» Ütles nii, astus kindlal sammul kõnepuldi juurde, kiskus selle küljest jõupingutusega kaika, heitis selle prauhti põrandale koos punalipuga. See oli Pätsil julgustükk, millega ei oleks saanud hakkama igamees. Töörahva delegaatide urin tõusis haukumise kooriks. Tehti liigutusi, et minna Pätsile kallale. Astusin Pätsi kõrvale ja hüüdsin: «Kongress on üksmeelel oma juhatajaga ja kaitseb teda.» Saadikuid oli jõudnud koguneda veerand saali. Kostis aplaus. Delegaadid jäid seepeale vaikseks. Palusin neid lahkuda, kongressi tööd mitte segada. Tõusis kära: «Revolutsioon andis sõnavabaduse kõigile. Meie ka nõuame sõna kongressil.» Päts lubas neile sõna tingimusel, et nad end registreeriksid sekretäri juures. Minu laua juures andsid oma nimed kümmekond isikut. Nad registreerisid nimedena üht roppu sõna teise järele. Kõnepuldilt panid nad kostma tavalised kommunistide kõnekäänud. Kui nad läksid pikale või asusid sõimule ja sajatamisele, Päts peatas neid. Ja nad kõik kuulasid teda. Kui nad nii olid viitnud kongressi aega umbes üks tund, kõndisid nad kõik korraga saalist välja, koos punalipuga. Siis tungis saali uus delegatsioon, karjudes: «Rahvas nõuab, et Päts tulgu välja.» Päts kuulutas vaheaja ja läks, kutsus mind endaga kaasa. Teatri jalutusruumi akende ees on majaseinal väga lai sims. Ronisime mõlemad sellele, meie seljataga lahtisel aknal ja osalt ka simsil seisid inimesed, kelledest tundsin ära Anvelti, Kingissepa ja Trakmani. Kui rahvas nägi Pätsi, tõusis möirgamine: «Maha!» Päts seisis vaikselt minut või enam, ootas, et kära vaikiks. Astusin Pätsi seljataha, näoga akna poole. Kartsin, et aknale ja simsile kogunenud kommunistid võivad teha katset Pätsi tõugata alla, märatsevate meeleavaldajate kätte. Kui kära oli enamvähem vaibunud, hakkas Päts kõnelema. Alguses saatsid teda vahelehüüded ja viled, aga need jäid varsti vait. Päts ütles, sõnavabadus on kõigil, samuti on kõigil ka koosolekuvabadus. Kui teie tahate pidada koosolekut, ei tule meie teid segama, meil ega kellelgi ei ole seda õigust. Samuti ei ole teil õigust segada meie koosolekut. Teie esindajad võtsid sõna meie kongressil, mida teie veel tahate? Minge laiali, ärge segage meie tööd, ärge rikkuge korda, ärge tehke revolutsioonile häbi, katsudes teha vägivalda rahulike kaaskodanike kallal. Kui Päts lõpetas, jäi rahvas vait. Nähtavasti kartsid kommunistid kõne mõju, sest meie olime Pätsiga parajasti ronimisel läbi akna tagasi teel koosolekule, kui Anvelt oli juba simsi äärel ässitamas laiali ajada ilma Täidesaatva Komitee loata kokkutulnud kodanlaste (pursuide) kongressi. Mingit vahejuhtumit aga enam ette ei tulnud kuni kongressi lõpuni järgmisel päeval. Kongressil esinesin äsja aset leidnud sõjaväelaste kongressi nimel teadaandega, et eesti sõjamehed seisavad rinnaga oma rahva õiguste kaitsel ja abistavad teda nende süvendamisel ja laiendamisel. Mõlemad kongressid — sõjaväelaste oma ja rahvuskongress — olid antud olukorras suureks teguriks eestlaste ühtlus-tunde ja rahvuslike aspiratsioonide arenemise teel kiire tõusu suunas. Veidi üle poole aasta hiljem (veebruaris 1918) kuulutati välja Eesti iseseisvus. Kiiresti küll, kui mõtelda, et meie noored lipnikud sõjaväelaste kongressil veel ei osanud tulla välja mõttega Eesti suveräänsest riigist. Juulikuus sõitsime Pätsiga miinipaadil Helsingi, Balti laevastiku ülema admiral A. A. Nepenini jutule, et katsuda nõutada tema poolehoidu 4-polgulisele Eesti diviisile. See oli teine kord, kus Päts eesti polkude asjus näitas üles olulisemat aktiivset tegevust. Nüüd üle hulga aja, kus meil juba üks polk käes, tahtsime paluda admiral Nepenini, kelle ülemjuhatuse alla kuulus ka Peeter Suure merekindlus, et ta toetaks meie üritust saada luba eesti diviisi asutamiseks. Nepenini loeti vene parimate admiralide Esseni ja Makarovi järglaseks. Ta oli edukalt hoidnud saksa vägevat laevastikku eemal Soome lahest. Tema eriala oli miini-sõda. Vene meremiin oli parem saksa ja inglise omast. Öliküttel töötav uus miiniristleja tüüpi «Novik» tegi 36 sõlme, oli kiirem kui saksa ja inglise hävitajad. Admiral kuulas meid tähelepanelikult ära, ütles, et ta on kuulnud head Rakveres asuva Eesti polgu kohta, aga tähendas, et meil tuleb rääkida laevastiku -maarinde staabiülema polkovnik Krusenstierniga, kes on kursis maavägede küsimuses enam kui tema. Kui olime jõudnud ütelda, mis asjus olime tulnud, läks Krusenstiern lausa lahkeks meie vastu. Ütles, et tal on Haapsalu lähedal mõis ja ta tunneb eestlasi heast küljest. Luges meile mõningaid andmeid väeosade lagunemisest tema rindel, mis algas Paldiskist ja ulatas Narvani. Pooldas väga Eesti diviisi loomise mõtet, olles arvamisel, et eestlased osutuvad heaks sõjaväeliseks materjaliks. Lubas meid kõigiti toetada. Saanud head lubadused mõlemilt kõrgelt ülemuselt, läksime restorani sööma. See asutus töötas veel vanas soome traditsioonis. Keset ruumi oli suur laud söökidega ja sööginõudega, sealt valiti mida sooviti ja istuti sööma seina äärde väikse laua taha. Söömise eest oli ühtlane hind, mida tasuti lahkumisel ukse juures. Vaevalt olime laua taha istunud, kui naisteenija meile mõlemale, andis väikese trükitud lehe. Tekst oli venekeelne ja seal seisis, et koort kasutatakse vaid kohvi joomisel, et või, samuti ka lihatoidud ei ole mitte taskusse panemiseks, et kaasa võtta, et arve tuleb maksta ukse juures ja mitte katsuda välja hiilida maksmata jne. Kui imestunult hakkasime loetu üle vahetama kommentaare, muidugi eesti keeles, tuli preili tagasi, palus vabandust, ta olevat mõelnud, et oleme venelased, aga nüüd kuulis meie jutu järgi, et oleme virolaiset ryssä mundris. Tahtis võtta tagasi meile antud sedelid, aga meie palusime neid jätta endile kui mälestust. Tagasi jõudnud Helsingist, laskusin Ülemkomitee igapäevasesse töösse. Komitee kolimisel Kirsipuu koolimajja üürisin endale toa Kirsipuu erakorteris maja teisel korral. Kirsipuu suvitas kogu perekonnaga maal. Komitee tööpäev algas kell 8. Harilikult oli alguseks telefonikõne polgu staabiga Rakveres. Kõne sisuks olid tavaliselt polgu majanduslikud mured. Siis hakkasid tulema külastajad, ohvitserid ja sõdurid, saadikud mitmesugustest kohtadest. Nendega kõnelesid vaheldumisi Pitka, Lüll ja mina. See oli tegelikult Komitee töövägi, lisaks veel palgalised Albert Liik ja keegi, kelle hüüdnimeks oli Otto. Oli viga, et kongress Ülemkomitee valimisel tahtis seda teha suureks ja esinduslikuks. Sinna sattusid mehed, kes oma kaugel asuvate teenistuskohtade tõttu ei saanud osa võtta Komitee tööst Tallinnas juba füüsilistel põhjustel. Sellised mehed moodustasid Komitees enamuse. Jooksev .kirjavahetus käis abi-esimehe allkirjaga, sest asjaajamine ei lasknud oodata Pätsi tulekut. Ka põhjapanevaid otsusi tuli teha Pätsi puudumisel Komitee koosolekult. Näiteks Tallinna eraldi polgu asutamine kui II kindlusepolgu üritus Homjakovi interventsiooni tõttu lõplikult nurjus. Samuti tagavarapataljoni asutamine Tartusse. Ka otsused asutada väikesed väeüksused Viljandis ja Paides tehti ilma Pätsita. Komiteel polnud enam puudust eesti polkovnikest. Väeosadesse rakendati Põdder, Unt, Rosenbaum. Tartus hakkas tulemustega tööle Tartu Sõjaväelaste Büroo, kus silma paistis lipnik Karl Einbund, kes Komiteesse ilmus kohta küsima ja kelle määrasin tööle Tartusse. Saavutatud edu kõrval tuli Komiteel võidelda uute raskustega. See oli kommunistide lagastav ja laostav kihutustöö vene sõjaväes, mis ikka enam tungis ka eesti väeosadesse. Selle vastu võitlesime kahel viisil. Komitee korraldas kõnekoosolekuid Tallinnas, Tartus, Viljandis, kus kõnelesid Pitka, Lüll ja mina. Kunagi mitte Päts. Sellest oli kahju, sest tal oli loomupärane anne kõnelemiseks suurtele hulkadele. Teiseks võitlusvahendiks oli Komitee ajaleht «Eesti Sõjamees». Selle toimetaja J, Juhtund oli hea ajakirjanik. Õppisin teda lähemalt tundma, kui ta vahetevahel Komiteest läbi käis, et arutada juhtkirju. Ajaleht levis hästi, seda loeti mitte üksi väeosades, vaid ka laialt üle maa. Augustis 1917 trükiti ajalehte, mis käis 6 korda nädalas, 25 000 eksemplari. Ajalehe «Eesti Sõjamees» poliitilise suuna küsimus kutsus esile kokkupõrke Pätsi ja Pitka vahel, mille tagajärjeks oli Pitka lahkumine Komiteest ja minu kaasaminek temaga. Pitka soovil saatsin oma allkirjaga kutsed kõigile Komitee liikmetele, kellest võis oletada osavõttu Komitee tööst, tulla koosolekule 30. augustil kell 3 p.l. Päevakorda oli märgitud «Ajalehe «Eesti Sõjamees» küsimus». Kutsututest kõik koosolekule ei ilmunud. Näiteks puudus lahutarnata lipnikepaar Semper-Kruus. Päts oli aga seekord kohal, küsis minult pahaselt: «Mis eriliselt kiiret asja on selle ajalehega, et ülepeakaela kokku kutsutakse koosolek?» Kui kõik olid istunud ühise suure laua taha ja Päts avanud koosoleku, võttis sõna Pitka. Ta ütles, et asi, millest ta tahab rääkida, ei ole uus, ta on sellele tähelepanu pööranud varem, aga tulemusteta. Asi puutub ajalehesse, mida antakse välja rahva ja tema rahadega. Komitee poolt on toimetusse pandud kaks härrat, kes tahavad Komitee häälekandjast teha punaste pasunat. Pitka luges ette hilisematest lehe numbritest väljavõtteid Semperi ja Kruusi artikleist. Üks neist käsitles sõjamehe õigusi revolutsioonilises sõjaväes. Need on samad kui kõikidel kodanikel ja neid saab piirata vaid sõduri enda nõusolekul, mitte ohvitseri omavolil. Need ajad on möödas, kus ohvitser võis kamandada sõdurit kuis tahtis oma võimuiha rahuldamiseks. Pitka kommenteeris siia juurde — meil ei ole revolutsiooniline sõjavägi, vaid eesti sõjavägi, korralikult distsiplineeritud, korralikult riietatud sõjamehed, mitte vene soldateska. Teiseks, Kruus — ise lipnik — püüab õõnestada ohvitseri autoriteeti ja teda valgustada sõduri põlise vaenlasena. Seda ei või Komitee kuidagi lubada, kui ta tahab seista oma ülesande kõrgusel. Siis luges Pitka veel ette ühest Semperi artiklist, et eesti sõjamees peab olema teadlik, et ta on talumehe ja töölise poeg ja mitte end laskma rakendada kodanluse klassi teenistusse. «Kas see pole mitte kommunistide poolt propageeritud klassivõitluse põhimõtte poetamine meie lehte?» küsis Pitka. Lõpuks nõudis Pitka Semperi ja Kruusi tagandamist ajalehe toimetusest kui isikud, kelle mõtted ei ühtu Komitee omadega. Pitkale vastas Päts. Ta ütles, et Pitka näib elavat kui teises maailmas. Ta ei näe, mis tema ümber sünnib, õigemini — ei taha näha. Kogu tema subjektiivse vananenud mõtlemisviisi juures ei saa parata, et revolutsioon on aset leidnud ja on veel käimas, et sõduritel on omad õigused, ja et ka Semper-Kruusil on sõnavabaduse õigus, mida neilt võtta ei saa ega neid seepärast karistada. Päts soovitas Pitkal jätta lehe lugemine, sest poliitilised mõtted näivat Pitkale olevat rasked seedida. Selle asemel tuleks Pitkal pöörata tähelepanu rohkem Komiteele, kus tööd on palju. See mokeeriv sõnavõtt, öeldud üleoleval toonil, ilmselt riivas Pitkat. Ta ärritus: «Mulle annab nõu end rohkem pühendada Komitee tööle mees, keda meie oleme näinud Komitees nii harva. Tal on aega igale .poole,: mitmesugustesse- organisatsioonidesse, aga tal ei ole aega tulla tööle meie juurde Komiteesse. Tema nõuanne, et hakata tööle selle asemel, et lehte lugeda, kõlab kui halb nali. Komitee vankrit veavad kolm tööhobust — Tomingas, Lüll ja mina. Kus on teised liikmed? Kus on Komitee esimees Konstantin Päts?» Ajalehe küsimuses ütles Pitka, et ta oskab lehte lugeda ja orienteeruda poliitilistes .küsimustes. Ka saab ta aru Semper-Kruusi: sõnavabaduse soovist — seda teostagu nad aga mujal, ärgu sülitagu sinna kaussi, kust nad ise söövad. Pitka lõpetas: «Nõuan Semper-Kruusi tagandamist lehe toimetusest juba ettetoodud põhjusel. Kui mitte, lahkun Komitee koosseisust.» Nüüd oli näha, et Päts oli riivatud. Ta nägu lõkendas, lõug värises. «Venelastel on sõna samooplevanije,» algas ta, «eesti keeles sellist sõna ei ole. Meie kuulsime aga, kuidas härra Pitka, Ülemkomitee liige, komiteele sülitas, ühtlasi ka iseendale. Ta nõuab aluseta kahe Komitee liikme tagandamist, ründab põhjuseta mind, ja nüüd ähvardab ta, et kui meie tema tahtmise järgi ei tee, siis tema läheb ära. Mina ütlen — mingu Jumala nimel, kui ta arvab, et Komitees on kõik halb.» Kogu aeg olid teised koosviibijad vaikinud. Ei võtnud sõna ka nüüd keegi. See oli Päts-Pitka duell pealtvaatajate ees. Pitka tõusis: «Jumalaga, härra Päts,» kõndis uksest välja. Kuigi pinge õhkkonnas oli kasvanud, tuli kulminatsioon kuidagi ootamatult. Vaatasime üksteisele otsa laua taga. Vaikisime. Keset piinlikku vaikust palusin Pätsilt sõna: «Teie lasete Pitkal minna?» küsisin. «Ega mina teda vägisi hoida saa,» vastas Päts. «Oleksite pidanud tegema katset teda hoida, härra Päts. Pitkal on suured teened Komitees, suuremad kui kellelgi teisel.» «Ei mul ole aega temale pidada kiidukõnesid,» sähvas Päts. «Ma tean, et teil ei ole aega, aga minul on. Kõik, mis Pitka rääkis on õige, ka tema nõue Semper-Kruusi tagandamises. Kui Pitka läheb ja teil pole aega tema tagasikutsumiseks, lähen ka mina. Soovitan Komiteele valida uus esimees selle isiku asemele, kel pole aega. Jumalaga, minu härrad.» Päts tuli mulle järgi, peatas mind koridoris: «Kui teie lähete, lähen mina ka.» «See poleks paha Komiteele,» ütlesin. «Jumalaga, härra Päts.» Järgmine kohtumine K. Pätsiga oli minul Tallinnas, Maapanga majas 24. veebruaril 1918, kui Päts oli Päästekomitee liige ja mina linna komandandi lipnik Konrad Rotschildi abi. Komiteest vabanenud, mõnulesin paar päeva Pirital. Kui läksin kindluse staapi ära andma isikutunnistust, et olen Ülemkomitee liige, kohtasin seal mereväekapten Schillerit, kes oli eestlane ja keda tundsin. Teadsin, et ta on Balti laevastiku öhudiviisi staabis (Falki teel endise saksa Noortemeeste Ühingu majas) administratiivosakonna ülem. Ütlesin, et olen villand Tallinnast, kus kõik asjad näivad käima allamäge. Tahan ära Tallinnast. Kas temal ei ole mulle anda teenistuskohta oma diviisis kas Soomes või Saaremaal? Schiller ütles, et mõtleb mis teha annab, räägib läbi Kostandiga. Käskis tulla enda juurde staapi nädala pärast. Siis sain temalt kuulda — me viime teid jalaväest mereväkke, Balti laevastiku öhudiviisi. Aga enne saadame teid Jevpatorija lennukooli, et saaksite lenduri kutse. Ärasõidu ettevalmistusteks annan teile kolm päeva. Olin enam kui rõõmus niihästi Tallinnast lahkumise kui ka väeliigi vahetuse üle. Siis kerkis üles murepilv sõbra Fred Olbrei pärast, kes teenis lipnikuna kindluse staabis. Kui talle ütlesin, et tulin jumalaga jätma ja mis ta arvab selle kohta, kui me saaksime kahekesi sõita, oli ta säravad silmil nõus kaasa tulema. Viisin Fredi Falki teele, esitlesin teda Schillerile, palusin ta eest. Et üle minna pisiasjadest, ütlen kohe — ka lipnik F. Olbrei sai komandeeringu Jevpatorija lennukooli, Krimmi.
|