www.militaar.net

William Tomingas sündis 30. juunil 1895. a. Tallinnas, kus lõpetas ka Venemaa tolleaegse vanima keskkooli, Nikolai I /Gustav II Adolfi/ Gümnaasiumi, a. 1915. Samal aastal astus ta Aleksander III Elektrotehnika Instituuti, sooritanud võistluseksamid, mis selles kõrgemas õppeasutuses olid eriti nõudlikud. Kuna Esimese maailmasõja algaastal kannatas Vene ohvitseride korpus raskeid kaotusi, anti sellepärast detsembris 1915 käskkiri, millega kõik üliõpilased mobiliseeriti sõjakoolidesse. Sõja kestel lõpetas Tomingas kolm sõjakooli (Nikolai Sõjaväe Inseneride Kool ja Ohvitseride Elektrotehnika Kool Petrogradis ning Sõjaväe Lendurite Kool Jevpatorijas, Krimmis). Oma sõjaolude tõttu pooleli jäänud õpingud kõrgema hariduse saamisel lõpetas Inglismaal Londoni ülikoolis. Pärast Eesti okupeerimist N. Vene poolt lahkus Tomingas aprillikuul 1941, siirdudes Saksamaale. Pärast liitlaste maabumist Prantsusmaal läks Tomingas vabatahtlikuna Ameerika sõjaväkke. Teenis rindemehena US 7 armee 34AAA brigaadis. Pärast sõja lõppu määrati ametnikuks Ameerika vägede peakorterisse Frankfurtis ja Heidelbergis. Aastal 1949 emigreerus Ühendriikidesse.

Iseseisvuse Koidikul

EESTI POLKUDE ASUTAMINE

Esmaspäeva hommikul, 9. aprillil 1917, seisin kohvriga Tallinna raudteejaama trepil, püüdes leida vaba voorimeest. Tundsin rõõmu kodulinna saabumise üle, kust olin olnud eemal pikemat aega.
Teenisin Petrogradis Ohvitseride Elektrotehnika Koolis alalises koosseisus, kust sain kuuajalise puhkuse. Eelmisel päeval võtsin osa eestlaste meeleavaldusest Venemaa pealinnas, õhtul istusin rongile sügava rahuldustundega meeleavalduse hea kordamineku üle ja kindla kavatsusega hoiduda kõrvale igasugusest tegevusest ning anduda täielisele puhkusele.
Äkki nägin jaama trepi ette saabuvat ilusa hobusega sõidukit, millest väljus Aleksander Hellat, keda tundsin varemast ajast, kuna elasin 1915, a. gümnaasiumis käies allüürnikuna tema kodus, Hellat märkas mind ja saades minult teada, et olin puhkusele tulnud, palus ta mind oma vankrile istuda ja algas juttu kavatsustest minu suhtes. Hellat oli Tallinna linna miilitsa ülem ja ta vajas hädasti abilisi ning selleks ta pidas kohaseimaks ohvitsere. Ta palus mind kindlasti hakata tema juures jaoskonna ülemaks. Punnisin vastu, et ohvitseril ei kõlba hakata politseinikuks. Hellat aga ütles, et niisugune väide võis olla kehtiv tsaariajal, aga nüüd, pärast revolutsiooni on kõik demokratiseerunud. Politseinik on muutunud osaks rahvast, samuti ka ohvitser. Hellat sõidutas mind vana «Estoniasse», kus einelaua ruumis oli käimas koosolek. Hellat võttis sõna: «Teie, Tartu maantee mehed, rääkisite, et vajate jaoskonna ülemat, kes ei karda vene madruseid, soldateid ega muid korrarikkujaid. Tõin teile niisuguse mehe.» Hellat esitas mind, ütles, et mind isiklikult hästi tunneb. Kui siis veel Tartu maantee kaupmees Vahtmeister tõusis kinnitama, et ka tema mind tunneb, palus koosoleku juhataja, et ma ütleksin paar sõna rahvale, et nad saaksid ise pildi minust. Sõnavõtus tõin ette oma vastuseisu Hel latile, et ma politseinikuks hakata ei taha, aga Hellat ütles, et pole enam tsaariaegset politseid, nüüd on miilits. Siin kuulsin, et teil on puudus mehest, kes ei karda märatsejaid venelasi. Kui ütelda tõtt, mina neid ei karda, olen valmis rahva kaitseks tegutsema, kui teie ei leia paremat meest." Koosolek valis mind Tartu- maantee jaoskonna miilitsa ülemaks. Astusin ametisse järgmisel päeval. Hommikul helistas mulle Hellat, talle on ette teatatud, et teisipäeval, 10. aprillil, s.o. täna, on kino «Grand Marinas» sõjaväelaste koosolek. Tema ei tea, kes ja mis. Mina mingu sinna korra järele valvama. Läksin. Oma üllatuseks leidsin, et koos olid mitte venelased, vaid hoopis eesti sõjamehed. Ja kõneaine koosolekul oli mulle samuti üllatav. Kõneldi, et ühe revolutsiooni saavutusena tuleks kasutada võimalust asutada eesti rahvuslikke polkusid, kus mitte ainult alamväelased ei oleks eestlased, vaid ka ohvitserid. Selle mõtte esitajaks oli reamees Rumba. Aga tema idee tekitas vastuvaidlusi. Toodi ette, et rahvuslikud väeosad lõhuvad üldist revolutsiooni rinnet, mis oleks poliitiliselt halb. Ka öeldi, et kogemus läti kütipolkudega näitas, kui ebatark on koondada mehi rahvusliseks veristamiseks. Et vaidlustes ei selgunud küllalt kindlasti enamuse arvamist, otsustati tulla uuesti kokku samasse paika nädala pärast 17. aprillil. Eesti polkude mõte hakkas mind intrigeerima, samal ajal aga ei tahtnud, et neid võiks tabada läti polkude saatus.
Et eeskirjade järgi puhkusel viibiv ohvitser pidi end registreerima oma asupaiga garnisoni ülema juures, läksin merekindluse staapi Narva maanteel. Ulatasin oma paberid madrusest vanemkirjutajale. Neid mulle tagasi andes ütles ta naeratades: «Olen ka eestlane. Minu nimi on Jüri Saaliste.» Juba sama päeva õhtupoolikul tuli ta minu juurde hotelli, nagu ta ütles, visiiti tegema. Jüri Saaliste osutus heatujulise ja jutuka iseloomuga meheks. Ta rääkis, et minu käigu ajal staabis oli ta vaid ajutiselt registreerimise tööl. Tegelikult töötab ta staabiülema alampolkovnik Kostandi kantseleis. Seal on veel üks eestlane, vanem-kirjutaja Eduard Lass. Nende mõlemi kätest käib läbi kogu kirja ja telegrammi vahetus Petrogradi keskasutustega. Ja see, mis jutukas Saaliste edasi rääkis, ajas mu kõrvad kikki. Saaliste jutustas, et Kostandi plaanitseb luua eri jalaväe diviisi, nelja polguga, mis jääks kindluse alaliseks garnisoniks. Küsisin Saalistelt: «Mis mees Kostandi on?»
«Ta ei ole venelane,» vastas Saaliste. «On kreeklane ja kena mees.» Saaliste jätkas heas tujus edasi: «Kui soovite, ma võin teid temale esitleda. Ma saan temaga hästi läbi. Ehk tahate kohta merekindluses? Olen seda võinud sokutada mõnele eesti ohvitse-rile, nagu lipnik Rotsehild, lipnik Päts. Küsige neilt.»
«Tänan, ma neid ei tunne. Mul on juba koht Petrogradis. Aga Kostandiga tahaksin küll kõnelda, mitte isiklikes asjus.»
«Ma helistan teile,» ütles Saaliste, «kust teid kätte saab?» Andsin talle telefoni numbri.
Ei läinud kaua aega, kui mulle telefoneeris Saaliste: «Kostandi võtab teid jutule homme hommikul kell 10. Ootan teid ja viin teid ise tema juurde.»
Kostandi võttis mind vastu külmalt. «Kahetsen, mul pole praegu kindluse garnisonis ühtegi kohta» ütles ta.
«Ma ei tulnud teie juurde kohta otsima,» ütlesin.
«Aga mispärast siis tarvitasite Saaliste vahetalitust? Kus te teenite? Mis te siin teete?»
«Siin olen praegu puhkusel. Teenin Petrogradis, Ohvitseride Elektrotehnika Kooli alalises koosseisus.»
«Ja, siis on teil õigus. Mul ei oleks teile paremat kohta anda. Mis asja pärast tulite?»
«Tulin küsima, kas vastab tõele, et kavatsetakse formeerida eri jalaväe diviis kindluse alalise garnisonina?»
«Selline kavatsus on, aga kust teie seda teate?»
«Ma ei tea midagi, tulin teie käest küsima. Ja kui see diviis on planeerimisel, nagu nüüd kuulsin, kas on ettekujutatav võimalus, et diviisi meeskond ja ohvitseride korpus koostatakse eesti rahvusest sõjaväelastest?»
«Mispärast just eestlastest?»
«Seepärast, et eestlane kaitseb seda linna ja maalappi, oma sünnimaad, suurema innu ja ohvrimeelsusega kui keegi teine, kes pärit Siberist või Kaukasusest ja võitleb vaid käsu peale.»
«Mispärast just teie õhutate mõtet panna eestlasi kindluse garnisoni?»
«Mõte pole minu patent. See liigub siinses rahvas ja seltskonnas. Arvan, et seda mõtet tuleks teostada.»
«Teostamine sõltub kindluse komandandist. Mina ei taha eestlaste ärakasutamise mõtet tema juures algatada. Seda tuleb eestlastel endil teha.»
«Kui algatus tehakse, kas teie toetaksite seda?»
«Mõte ei ole halb. Ta väärib, et selle üle võiks tõsisemalt rääkida.»
Lahkumisel ukse juures ütles ta: «Asi, mida üles võtsite, annab teostada, kui seda õieti aetakse. Võite arvestada seda, et mina ei ole vastu.»

Jõudis kätte uue koosoleku päev «Grand Marinas». Vaidlused jätkusid samade argumentidega. Mina sõna ei võtnud, kuigi kiusatus oli suur. Ma ei võinud avalikul koosolekul rääkida oma kõnelusest Kostandiga, olgugi, et niisugune informatsioon oleks kallutanud enamuse arvamuse eesti polkude loomise kasuks. «Kui asja õieti aetakse,» kõlasid mul kõrvus Kostandi sõnad. Aga koosolekul jõuti küsimuses siiski samm edasi. Loodi Tallinna Eesti Sõjaväelaste Büroo, kuhu liikmeks valiti vabatahtlik Arnold Jür-gens, lipnik Kcnrad Rotsehild ja reamees Hans Martna. Büroole anti õigus koopteerida liikmeid oma äranägemisel. Büroo esimeheks sai vabatahtlik Arnold Jürgens, keda tundsin oma liikmeks olemisel spordiselts «Kalevis». Rotschildi tundsin kui meest, kes abiellus mulle tuttava prl. Nordmaniga. Hans Martna oli sotsialistist vanahärra Mihkel Martna poeg. Jürgens ja Rotschild koopteerisid mind büroo liikmeks kohe kohapeal pärast koosolekut. Mõned päevad hiljem leidis aset eraviisiline nõupidamine Büroo kutsel kuskil majas Vene tänaval. Peale Büroo liikmete olid minu mälu järgi koos: J. Tõnisson, J. Pitka, K. Päts, A. Hellat. Sel koosolekul kohtasin esmakordselt Pitkat, Pätsi ja Tõnissoni.
Johan Pitka on tuliseim Eesti patrioot, keda tunnen. Ta pani oma isikliku vara panuseks Eesti asja eest juba 1917. aastal, ta jättis oma elu sama asja eest septembris 1944, langes Eesti viimaste kaitsjate hulgas. Ta oli 45 a. vana, Balti päästeseltsi direktor. Ta energial ei olnud piire, kui ta midagi ette võttis. Iseloomult oli ta äkiline, tegutses tihti rahuliku kaalutlemise vastaselt. Jaanuaris 1919, kui m/r «Lennuk» tuli sadamasse mereretkelt, mille kaasa tegi Pitka, olid kõik laeva ohvitserid tema kui admirali poolt antud sõjakohtu kätte alates vahvast «Lennuki» komandörist, venelasest kapten Veigelinist ja lõpetades minu isikuga. Pitka ei suvatsenud pidada põrmugi lugu ei Pätsist ega Laidonerist.
Konstantin Päts oli 43 a. vana, hetkel lipnik, olles ühes kindluse kahurväe polgus — mitte riviteenistuse kohal. Pätsi loomus oli egotsentriline. Vedru, mis teda tiivustas tegevusele, oli auahnus. See vedru on kõigil avaliku elu tegelastel ja seda tuleb võtta normaalse nähtena, kui see ei ohusta ühiskonda. Tavaliselt peetakse oma auahnusel pidurid peal sündsuse piiride hoidmiseks.
Jaan Tõnisson oli 48 a. vana, Tartu päritoluga ülemaaliselt tuntud avaliku elu tegelane. Põhijoon Tõnissoni loomuses oli iseteadvus. Tal polnud autoriteeti üle tema. Ta pidas kõiki teisi endast nooremaks ja vähem kogenenumaks. Temast hoovas sedavõrd autoriteeti, et keegi ei söandanud suitsetada tema juuresolekul. Ka mitte «Postimehe» K. A. Hindrey, kes suitsetada armastas niisama palju kui juua. Tõnisson oli kõige ausam Eesti riigitegelane, keda tunnen. Ka tema oli auahne, ja oma tõelisest demokraatlikust meelest andis ta tunnistust kogu rahvale, kui ta 1933. a. demissioneeris kogu kabinetiga, kohe pärast vabadussõjalaste põhiseaduse eelnõu läbiminekut. Tõnisson oli pannud kaalule kogu oma isikliku prestiiži võitluses vabadussõjalaste vastu, sulgenud nende organisatsioonid, kuulutanud välja üld-kaitseseisukorra. Ta aga ei asunud vägivalla teele, vaid jäi ustavaks oma demokraatlikele põhimõtetele.
Sellel kinnisel koosolekul võtsin sõna, vajamata mingit ettevaatust, öelnud, mida olin kuulnud Kostandilt, lisasin sellele omapoolsed kommentaarid. Ütlesin, et võimalusest koguda eesti sõjaväelasi kodumaale, tuleb kinni haarata kahe käega. Esiteks, sõjaväelased soovivad teenida omaendi rahvuslikes väeosades, omaendi ohvitseride all ja kui võimalik, omaenda kodumaal. Teiseks, ei peaks olema kahtlust, et elanikkond nii linnas kui maal näeks meelsasti eesti väeüksusi kodumaa pinnal korra ja julgeoleku kaitsjatena. Seepeale võttis sõna Tõnisson: Olen olnud eesti polkude asutamise vastu, pidades meeles läti polkusid, kes ei toonud kasu läti rahvale. Aga see, mida rääkis lipnik Tomingas, tegi minust kui Saulusest Pauluse. Mind hakkas eriti huvitama küsimuse poliitiline külg, mida Tomingas puudutas alateadlikult või teadlikult. Ta ütles, et linna- ja maarahvas tahaks kodukaitsjatena näha rahvuslikke väeosi. Ja praegustel ärevatel aegadel võib tulla olukord, kus eestlased on sunnitud kodu kaitsma mitte üksi ainult sakslaste eest. Kahtlemata tõstab julgeoleku tunnet teadmine, et meil on käepärast meie omad eesti sõjamehed.
Tõnissoni sõnad osutusid otse prohvetlikeks. Meie, noored lipnikud, kaasaarvatud keskealine Päts, ei teadnud ega aimanud eesti polkude asutamise küsimuse poliitilisest küljest midagi. Koosolekul koopteeriti Büroo liikmeks Pitka ja Päts. Tõnisson vabandas end, et tema kui tartlane ei saa korrapäraselt osa võtta Büroo tööst. Koosolek volitas mind pidada kontakti Kostandiga, et tema kaudu hankida jutule pääsu kindluse komandandi juurde. Kõnelema pidid minema Päts ja mina. Koosolek nimetas teiseks minejaks Pitka kui seltskonna esindaja. Pitka ütles ära, puuduliku vene keele oskuse tõttu.

Helistasin Kostandile. Tal oli meie kõnelus meeles, ta lubas meile muretseda audientsi komandandiga ses asjas.
Kindluse komandant kontradmiral P. N. Leskov võttis Pätsi ja mind vastu oma elumajas Narva maanteel. Üle tunni kestnud jutuajamisel kandsime admiralile ette oma asja, s.o. palve, et formeerimisele tulev 4-polguline kindluse diviis moodustatakse eesti ohvitseridest ja sõduritest. Aega võtsid meie väited admirali kartuse tõrjumiseks, et eesti ja vene sõjaväelaste vahel võivad tekkida hõõrumised. Jutuajamise tulemuseks oli admirali ütelus, et enne otsuse tegemist tahab ta järele mõtelda ja nõu pidada oma staabi ülemaga. Mingit otsest otsust meie ei oodanudki, tänasime admirali, et ta oli meid ära kuulanud.
Saaliste käest kuulsin, et admiral oli saatnud telegrammid sõjaministeeriumi ja vägede ülemjuhataja peakorterisse, paludes luba formeerimisele tulevaid kindluse polkusid täita eestlastega. Varsti pärast käiku admirali juurde leidsin ühel päeval hotellis eest telegrammi, ma ilmugu Kostandi juurde.
Kostandi küsis ilma pikema jututa: «Kas teil on ette panna kandidaat kindluse I polgu ülema kohale?»
«Ei ole praegu. Palun andke mulle aega.»
«Kui palju? Mul on asjaga kiire.»
Lubasin Kostandile anda vastus hiljemalt kahe päeva jooksul, ise kõheldes südames kust nii kiiresti eestlasest polkovnikut võtta. Rääkisin asjast Büroo rahvaga, Jürgensi ja Rotschildiga. Ka nemad ei teadnud ühtegi kandidaati. Siin aitas jälle vana hea Jüri Saaliste. Mulle tuli meelde, et puhkusel viibivad ohvitserid peavad end registreerima. Otsisin Saaliste üles ta töökohal. Palusin, et mulle võimaldaks sirvida puhkusel olevate ohvitseride registreerimise lehti. Saaliste ütles, et neid lehti majast välja kanda ei saa, aga ta toimetab need mu kätte lühikeseks ajaks. Ta pani mind istuma kamorkasse, kus hoiti luudasid, ämbreid ja muud kolu. Seal hädise tule valgel uurisime, kas ei leidu nimestikus polkovnikuid ja nende hulgas eesti-nimelisi. Polkovnikuid oli mitu, ühe nimi oli Pinding, aadress hotell «Kuld Lõvi», kus minagi elasin. Tänasin Saalistet. Tema arvas et on varajane rõõmustada, sest polkovniku eesnimi oli Siegfried. Mul polnud mingeid muid väljavaateid kui katsuda õnne hotellis. Koputasin Pindingi uksele. Selgus, et mul oli õnne, Pinding oli sündinud Tartus. Rääkis eesti keelt, kuigi kadakasaksa murrakuga. Minu missioon oli aga eeskätt delikaatne teisel põhjusel. Mul polnud Pindingile pakkuda polguülema kohta. Kostandile aga ei võinud ma esitada Pindingi nime, ilma et oleksin saanud temalt nõusolekut. Siis veel Pindingi piinlikud küsimused — kes mina olen, keda ma esindan? Ei võinud talle vastata, et esindan Tallinna Eesti Sõjaväelaste Bürood. Esiteks polnud mul volitust, teiseks oleks tema kui polkovnik kohe küsinud, mis firma see Büroo on? Ka küsis Pinding, mis asi see Eesti I Polk on. Sellele tuli leida diplomaatlik vastus — mitte minnes rahvuslikele liialdustele, et mitte riivata Pindingi võimalikke kadakasaksluse tundeid. Lõpptulemuseks oli, et sain Pindingilt nõusoleku tema nime esitamiseks Kostandile kandidaadina kindluse I polgu ülema kohale.
Kindluse komandandi Leskovi päevakäsuga 25. aprillist 1917 määrati polkovnik Siegfried Pinding I kindlusepolgu ülemaks ja tehti temale ülesandeks asuda viibimata polgu formeerimisele.

Polk sai omale asukohaks Juhkentali kasarmud, mis olid äsja remonteeritud ja seepärast korralikud ja puhtad. Ka Büroo sai hästi sobivad ruumid Tütarlaste Kommertskooli keldrikorral, Jaani tänaval. Meil, büroomeestel, oli elevus suur edu puhul, mis saavutatud nii lühikese ajaga. Aga siis algasid raskused, järjest suurenevad. Büroo sai kirja Petrogradi Eesti Sõjaväelaste Keskkomiteelt, milles sooviti õnne Büroole I Eesti polgu formeerimise alguse puhul ja teatati, et lähemal ajal tulevad Keskkomiteelt juhised Tallinna Büroo edaspidise tegevuse kohta. See oli Büroole ootamatuks uudiseks. Olime kuulnud Keskkomitee olemasolust Petrogradis, aga tutvusime esmakordselt selle organisatsiooni ambitsioonidega saata meile Tallinna juhiseid. Büroo komandeeris mind sõita Petrogradi selgitama olukorda — kas alluvuse või koostöö vahekord Keskkomiteega? Olin võtnud end vabaks miilitsateenistusest ja seepärast osutusin ainsaks meheks Büroo liik-
metest, kes. võis anduda Büroo tööle täie panusega. Kõik teised olid tegevuses oma töökohtadel ja said osa võtta Büroo asjaaja misest vaid vabal ajal.
Petrogradis nägin Keskkomitee liikmete hulgas Jaani kiriku käärkambris tuttavaid, keda olin kohanud samas paigas eestlaste aprillikuu meeleavalduse eeltöödel. Presideeris jälle Peter Schneider. Peremeeste sõnavõttudest selgus, et Keskkomitee on sanktsioneeritud Petrogradi sõjaväeringkonna, ülema kindral F., Kornilovi poolt, kellega komiteel on otseühendus Kornilovi adjutandi kapten Assmani kaudu. Komitee legitiimset sünnilugu rõhutati korduvalt. Siis toodi veel ette, et komitee asub keskuses, mis on kasulik Eesti asjale. Kõigest sellest järeldub iseenesest, et eesti väeosade asutamise asja peab ajama Petrogradi Keskkomitee kui kõrgem juhtiv organ ja Tallinna Büroo kui vaid kohaliku tähtsusega ja. ülesannetega organisatsioon peab alluma Keskkomitee instruktsioonidele.
Kui olin kuulnud neid argumente kaugelt üle tunni, kui kõnelejad hakkasid sõna võtma juba korduvalt, kui üks komitee-mees suuremaks Komitee staatuse õigustamiseks tähendas naeratades, et Petrograd on ikkagi pealinn ja Tallinn vaid kubermangulinn, palusin sõna, et avaldada Tallinna Büroo seisukohta kõnesolevas alluvuse küsimuses. Väitsin: «Ütlete, et olete kindral Kornilovi poolt sünnitatud legitiimne laps. Bürool, kelle liikmeks mina olen, puudub kindralist isa. Ta on eesti rahva poolt sünnitatud sohilaps. Siin pole katki midagi. Siin öeldi, et Tallinna Büroo on kohaliku tähtsusega ja ülesannetega organisatsioon. See on tõsi. Meie ei taha eesti polkusid asutada mitte Petrogradis, vaid Tallinnas ja oleme juba ühe polgu käima pannud. Büroo töö seisab selles, et lisaks esimesele polgule luua Tallinna veel teisigi. Büroo on näidanud, et ta oma tööd tunneb ja seepärast instruktsioone ei vaja. Mul ei ole midagi selle vastu, et Petrograd on pealinn, aga meie, tallinlased, peame Tallinna pealinnaks kõigis rahvuslikes küsimusis, mille hulka kuulub ka eesti polkude asutamine kodumaa pinnal.» Mõlemad pooled jäid oma arvamuste juurde. Enne lahkumist tegin ettepaneku, et mõlemad asutused, Tallinn ja Petrograd, töötaksid mitte alluvuse vahekorras, vaid tihedas koostöös. Sellele vastati, ma tahtvat oma ettepanekuga luua kaksikvalitsust, nagu on praegu Valitsus ja Petrogradi Soviet, kõigi silmnähtavate pahedega. Lubati Tallinna teatada, mis Petrograd minu ettepanekust arvab.
Mõne aja pärast ilmus Tallinna Büroosse Petrogradi Komitee liige leitnant Theodor Käärik. Ta rõhutas keskus- ja autoritaar-printsiipi juhtimises, eriti sõjaväelistes küsimustes. Ta küsis: «Mis saab meie asjast, kui ühel ja samal ajal käsutavad kaks keskust, teie ja meie? Peate aru saama ja asja huvides meile andma järele.» Kääriku esinemise viis, mis oli isekas, vihastas temperamendikat Pitkat sedavõrd, et ta koosolekult lahkus. Kui siis Büroo esimees A. Jürgens Käärikule ütles, et Büroo on nõus töötama Petrogradi Komiteega koos kui üheväärne üheväärsega, aga mitte alluvuse vahekorras, ütles Käärik, et tema sellega leppida ei saa, sõjaväelistes asjades peab olema distsipliin. Lõhe oli käes ja see oli paha. Veel halvem oht ähvardas Bürood teisest suunast. Kostandi oli minu kaudu Büroole teinud teatavaks, et tahab kohe asuda II kindlusepolgu formeerimisele, milleks palus valmis vaadata polguülema kandidaadi. Aga vene kuulsa lohakuse tõttu oli tema oma staabis juhtunud viperus. Merekasarmus (hilisem keskvangla) formeeris tasapisi juba nädalapäevad II polku keegi polkovnik Homjakov. Kui ma sellele juhtisin Kostandi tähelepanu, ütles ta: «Ma tean. Katki pole midagi. Tehke kogunenud meestele teatavaks, et siin on tegemist eksitusega. Kes koju tahab sõita, võib puhkuse saada minu staabist ja raudtee litera. Küll te näete, mehed, kui revolutsioonilapsed lähevad laiali kui lambad.»
Ei osanud võtta aru pähe ja Kostandilt küsida, mispärast ta meile soovitab Homjakovi meestele koduteed näitama minna, selle asemel, et seda teha kui mitte ise, siis oma staabimeeste kaudu. See oli viga, aga uskusin, mida Kostandi rääkis revolutsiooni laste kohta. Vene madrused ja soldatid ei pidanud enam mingit korda. Kuigi kahtlesin, kas see on tark tegu, läksin koos A. Jürgensiga Merekasarmusse. Kutsusime kokku miitingu kasarmu siseõuel, kus oli ehitatud puuplatvorm ettekanneteks. Jürgens pidas mõjuva kõne paarisajale kuulajale: «Revolutsiooni võitjad ja valvurid! Revolutsioonis kättevõidetud vabadused on kehtivad võrdselt igaühele. Õige!»
«Õige!» hüüdsid soldatid kooris. .
«Kui ohvitser saab puhkust nii pikalt ja tihti kui soovib, siis peab seda saama ka soldat. Õige?» «Õige!»
«Teie olete kõik väsinud raskest teenistusest ja olete ära teeninud puhkuse. Õige?.» «Õige!»
«Teie ülemus peab seda teile andma. Õige?» «Õige!»
«Kui ei anna, siis tuleb teil pöörduda kindluse staabi poole. Õige?» «Õige!»
Nii see läks klassikalises vene revolutsioonimiitingu stiilis. Jürgens sai lõpetamisel suure kiiduavalduse osaliseks. Asusin oma sõnavõtuks tema kõrvale platvormile. Ma sain ütelda vaevalt paar lauset, kui platvormile ronis polkovnik Homjakov, väike, paks, näpitsprillis mees. Peatas mind käega: «Aitab!» Pöördus soldatite poole. «Seltsimehed, revolutsiooni kangelased! Kas te teate, kes need kaks meest on? Need on tšuhnad (vene sõimunimi eestlastele)! Nad tulid siia, et tõrjuda välja meid, suure Venemaa kodanikke meie oma püha Venemaa pinnalt. Seda meie ei lase sündida. Õige?»
«Õige!» kõlas kuulajate koor.
«Nad tulid siia, et teha auk meie venelaste fronti, et avada tee sakslastele. Seda meie ei luba. Õige?» «Õige!»
«Ma ütlen, kes nad mõlemad on. Nad on meie mundri selga pannud saksa spioonid! Tõstke nad tääkidele!»
Soldatid, kes veel minut tagasi olid Jürgensile avaldanud üksmeelselt kiitust, hakkasid nüüd vaenulikult urisema. Kostsid üksikud hääled: «Õige! Tääkidele!» Seda kuuldes Jürgens paljastas oma rinna, hüüdes: «Lööge, ma ei karda!» Trobikond soldateid tuli platvormile, algas rüselemine. Nägin Jürgensi rinnal verd. See ajas mu marru. Karjusin kõigest jõust: «Kuulge minu komandot! Maha platvormilt! Velsker välja! Siin on haavatu!» Mind kuulati. Velsker tuli, viis Jürgensi kinnisidumisele. Jäin Homjakoviga üksi platvormile, soldatite ette. Ja siis tegin vea. Näitasin näpuga Homjakovile, hüüdsin nii kuis hääl kandis, sest olin väga vihane: «Häbi peab teil olema, polkovnik, häbi! Teie ässitate oma alluvaid omaenda väljamõeldud süüdistustega, et nad on spioonid. Teen ettekande kindluse staabile teie teguviisi üle.»

Homjakov ei lausunud sõna, ronis platvormilt maha, sõitis otsemat teed tööliste, madruste ja soldatite sovietti, selle täidesaatvasse komiteesse Toompeal. Homjakov pani seal käima sõjakäigu Eesti polgu ja üldse eestlaste vastu. Teda toetasid kõigest väest venelaste hulgast marurahvuslane kooliõpetaja Potapov ja meie omad eestlastest kommunistide päälikud J. Anvelt ja V. Kingissepp. Kui mina pärast sündinud vahejuhtumit pöördusin palvega täidesaatva komitee esimehe, kellegi madruse poole, et mulle lubataks komitee ees seletusega esineda polkovnik Homjakovi süüdistuste ja Eesti polgu kohta, vastas esimees: «Meil on tööliste, madruste ja soldatite soviet. Seal ei ole paika ohvitseridel.» Kui Büroo saatis kaks eesti polgu reameest sama esimehe juurde paluma sõna komitee istungil eesti polgu asjus, ütles neile esimees, et nad on kodanluse närused orjad ja et komiteel pole aega neid kuulata. Sel ajal kui sovietis oli tõusmas järjest suurem vaen eesti polgu vastu, käisid Büroo liikmed Tallinna tehastes seletamas töölistele eesti polgu asja. Kõnelejateks olid Jürgens. Pitka ja mina. Päts ütles, et ta ei saa teha kaasa ajapuudusel, Rotschild pelgas, et tema nimi võib tekitada arusaamatust laiade hulkade koosolekutel. Meil oli edu igal pool - Dvigatelis, Tselluloosis, Krullis, Voltas, Balti puuvillas, Raudtee depoos. Kuigi meil tuli vahel teravasti kokku põrgata kommunistidega, võeti koosolekutel vastu eesti polku pooldavaid resolutsioone, mis saadeti Tallinna Sovietti. Meie selgitustöö ei aidanud. 29. aprillil otsustas Tallinna Soviet, et Eesti polk tuleb laiali saata ja läkitas selle resolutsiooni kohe Petrogradi Sovietile. Büroo.ülesandel sõitsin Petrogradi, et midagi ette võtta Tallinna Sovieti teguviisi tõrjumiseks. Nõu pidanud Keskkomiteega, läks mul korda pääseda Petrogradi Sovieti Täidesaatva Komitee istungile, kus päevakorras oli rahvuslike väeosade küsimus. Pidin koosolekule minema üksinda, sest Komitee suhtus Büroosse jahedalt. Hea, et mind jutulegi võeti. Täidesaatva Komitee härrade juures võttis mind juba alguses vastu halb õnn. Istungile olid ilmunud ukraina ja valgevene saadikud, ja nemad tõid oma asja ette palju kõrgelennulisemalt kui mina. Ukrainlased tahtsid saada kaks armeekorpust, valgevenelased ühe korpuse ja mina ühe diviisi. Minu imestuseks suhtusid revolutsioonilise asutuse liikmed vähemusrahvustesse sellise ägeda vaenulikkusega, mis tuletas meelde tagakiusamise tendentse tsaariajal. Üks komiteeliige teise järel avaldas arvamust väiksemate või suuremate haavamistega vähemusrahvuste aadressil, et nemad ei või lubada Venemaa lõhkumist. Vene armee peab jääma monoliitseks ja venelaste poolt juhituks. Mina oma sõnavõtus tõin ette, et Tallinnat loetakse frondiks ja eelpostiks Petrogradi kaitsmisel ja kui eestlastel lubatakse võidelda omaenda väeosades, panevad nad välja oma viimse võime oma kodumaa, ühtlasi ka Petrogradi kaitseks. Mulle üteldi: «Meil kõigil, ka eestlastel, on vaid üks kodumaa — Venemaa. Venelased on suutelised end ise kaitsma, ilma eesti polkudeta, olgu need nii vahvad kui tahes. Meie ei vaja mingeid rahvuslikke väeosasid ja seepärast ka neid ei luba.» Need sõnad tulid mulle meelde, kui sügisel samal aastal nägin Eestis Vene 45. jalaväediviisi armetut, häbiväärset lagunemist koos teiste suurelt Venemaalt tulnud vägedega. Aga mulle tuli ka meelde, et Lenini valitsuse ainsateks ustavateks väeosadeks alguses olid läti kütipolgud, ja et esimeseks punavägede ülemjuhatajaks oli lätlane Jukums Vacietis.
Täidesaatva Komitee istung läks lõhki. Ukrainlased lahkusid protestiks koosolekult pärast ägedat sõnavahetust punaste vene šovinistidega. Et Petrogradi Sovietil polnud võimu väeosa likvideerida, vaid sõjaväeosade formeerimine või laialisaatmine kuulus sõjaministeeriumi valdkonda, läksin koos Keskkomitee liikme Kaarikuga sõjaministri abi kindral Jakubovitši jutule. Käärik nõustus minuga kaasa tulema, kui ainult tema räägib ja mitte mina. Andsin talle tõotuse, et ei räägi, aga ei pidanud sõna. Jakubovitš küsis asju, mida Käärik ei teadnud — mis kuupäeval kindluse komandandi käsuga hakati formeerima 1 kindluse polku, palju on praegu polgus ohvitsere ja mehi? jne. Kui kuulis minu täpseid vastuseid ja sai teadlikuks, et olen Tallinnast, adresseeris ta end juba minu poole selgituse saamiseks. Jakubovitši juurest lahkusime rahuldusega. Ta ütles, et polk jääb ellu, tema asukoht tuleb muuta. Tallinna Sovieti silma alt ära. Kui meie selle üle juba olime hakanud rõõmustama, tuli Hiiobi sõnum. Pärast 1. mai manifestatsiooni, kus rongkäigus marssisid ka paar roodu Eesti 1 polgust, tekkis linnas ärevus. Soviet kutsus üles polku laiali ajama. Büroo trükkis lendlehti eesti ja vene keeles, levitas neid linnas autodest. Soviet saatis Petrogradi telegrammi veristest tänavarahutustest Tallinnas. Võtsin mereväe peastaabis admiraliteedi hoones Hughesi telegraafil otseühenduse Peeter Suure merekindluse staabiülema kindralstaabi alampolkovnik Nikolai Kostandiga. Seda võimaldas mulle Leskovi ja Kostandi allkirjadega tunnistus, et olen Tallinna Sõjaväelaste Büroo liige. See Hughesi kahekõnelint on mul umbkaudu meeles:
Tomingas: «Siin lipnik Tomingas. Siia on jõudnud ärevad teated Tallinna Sovietist, nagu Tallinna tänavatel leiaksid aset verised kokkupõrked ja nagu oleksid need põhjustatud Eesti polgu poolt. Palun informatsiooni tõelise olukorra üle.»
Kostandi: «Tere, lipnik Tomingas. Mingeid veriseid kokkupõrkeid Tallinnas ei ole olnud ega ole praegu. Teie Büroo levitas autodelt lendlehti. Mul on üks eksemplar olemas. Lendlehes kinnitab teie Büroo Eesti polgu lojaalsust maksvale riigikorrale, palub sovieti arusaamist ja heatahtlikkust Eesti polgu olemasolule. Lendleht on hea. Temas pole mingit provokatsioonilist või šovinistlikku elementi. Kordan veel, Tallinna linnas on kõik rahulik. Teil Petrogradis pole vajadust tunda ärevust siinse olukorra üle.»
Tomingas: «Tänan informatsiooni eest, mida annan edasi vajaduse korral. Mis teie arvate Tallinna Sovieti põhjust olema siia saata ärevat telegrammi, mis otsaga on jõudnud sõjaministeeriumi?»
Kostandi: «Olen lugenud telegrammi ärakirja. Selle saatmiseks polnud põhjust ega alust. Kui mõistatada, mispärast soviet telegrammi saatis, võib arvata, et sovietile ei meeldinud Eesti polgu osavõtt maiparaadist, polk äratas üldist tähelepanu oma eeskujulikult distsiplineeritud esinemisega. Lõpp. Head päeva.»
See jutuajamine sündis 6. mail kella 16—17 vahel. Sain lindi endale kaasa. Teisel päeval, 7. mail, läksin A. F. Kerenski jutule. See Venemaa traagilise saatuse üks suurematest süüdlastest oli tol ajal peaminister ja sõjaminister. Ta võttis mind ja Kaarikut vastu sõjaministeeriumis. Ta kandis lihtsat tumedavärvilist sõjaväe frentši, pikki pükse. Ta parem käsi oli musta sidemega rippumas kaela küljes, teretas lapiti pahema käega. Siis tormas kiirel sammul tuppa üks närvipundar. Vaevalt oli jooksusammul meile jõudnud ulatada käe, kui ta alustas kõrgendatud toonil:
«Mul on telegramm Tallinnast. Teie eestlaste polk on alustanud relvadega võitlust Tallinna Sovietiga. Niisugust kontrevo-lutsioonilist polku ei saa lubada. Mina ütlen — laiali saata! See on kõik, mis ma ütlen. Võite minna.»
«Palun mulle ka lubada selle kohta midagi ütelda, härra peaminister,» laususin.
«Siin ei ole teil enam midagi ütelda. Mul on vähe aega.» «Kui teie minul ei luba ütelda, palun lubage ütelda Tallinna olukorra kohta merekindluse staabi ülemal polkovnik Kostandil, nii kui olukord oli eile kell 17. Siin on Hughesi lint, palun lugege, härra peaminister.»
Kerenski võttis lindi vastumeelselt. Astus akna juurde, luges: «Hea küll. Jätan selle endale. Räägin Jakubovitšiga. Temalt saate vastuse. Head päeva.» Kerenski läks niisama kiiresti, kui tuli, aga raputas kätt ka minekul, tahtes seega näidata oma rahvameelsust käitumises. Käärik ei saanud millegist aru. «Mis on?» küsis. «Ah tühiasi,» vastasin. «Kohaliku tähtsusega jutuajamine, mis mul oli eile Tallinnaga polgu päästmiseks poomisest.»
Jakubovitši vastuseks oli käsk polgule siirduda Tallinnast Rakverre. Seda võttis Büroo kui tagasilööki meie asjale. Aga mina mõtlesin Jakubovitši sõnadele — polk tuleb ära viia Tallinna Sovieti silma alt. Lõpptulemusena osutus polgu üleviimine vaiksesse Rakverre õnnistuseks. Kõrvalises kohas sai polk end hästi organiseerida, teha tugevamaks ühtlust, arendada distsipliini. Kuni ärasõidu päevani Rakverre 11. mail oli polku kogunenud 50 ohvitseri ja 3000 meest. Päev enne seda, 10. mail, määras Leskov polgule uue ülema, polkovnik Aleksander Tõnissoni, Büroo ettepanekul. Tõnisson ilmus ise Tallinna, keegi ei teadnud kust. Bürool oli tuli taga eesti päritoluga polkovnikute otsimisel. Mai algul veetsin kaks päeva Tauria palees, manitsedes ja meelitades palee komandanti tulema Tallinna ühe eesti polgu ülemaks. Polkovnik Georgi, kes oli eestlane, ütles lõplikult ära. «Mul on siin parem koht,» põhjendas ta äraütlemist. Omariikluse ajal nägin korduvalt Georgit Tallinn-Nõmme rongil reisijate pileteid kontrollimas.

Polk. A. Tõnissoni kohtasin esmakordselt Büroo ruumides omapäraste! asjaoludel. Büroosse oli ilmunud etteteatamata Keskkomitee liige reamees Mihkel Lüll. Ta seadis end sisse koduselt, okupeeris ühes nurgas kirjutuslaua, istus vaikselt Büroo koosolekutel. Meid ta ei seganud. Nüüd nägin aga pilti, mis äratas mu tähelepanu. Lüll istus oma laua taga, tema ees seisis täis-polkovniku pagunites mees, vastas asjalikult Lülli küsimustele.
Lüll: «Olete naisemees?»
«Ei.»
«Lapsi on?» «Ei.»
«Kus varem teenisite?»
«Seda näitab mu teenistusleht, mille andsin Büroo esimehele.»
«Kui mina küsin, tuleb vastata.»
Mulle hakkas liig, Läksin Lülli laua juurde: «Sellest aitab, härra Lüll.» Võtsin Tõnissoni endaga kaasa oma tuppa. Tõnisson oli endine trahvipataljoni ülem. Sellest vanglakorrateenistusest oli ta pärinud mitmed iseloomujooned. Ta käitumine oli ikka kuidagi külm, ametlik. Ta nõuded sõjaväe distsipliini alal olid väga ranged. Saanud kindraliks Vabadussõjas, näitas ta I diviisi juhtimisel rasketes lahingutes oskust ja vahvust. Ta oli resoluutne mees.

Et Tallinna Sovieti opositsiooni tõttu ei olnud oodata lähemas tulevikus uute eesti polkude luba Tallinnas, suunas Büroo oma tegevuse eesti sõjaväelaste koondamisele Rakverre I polgu juurde. Sinna sõitsid eesti sõdurid kokku Venemaa igast nurgast. Sõna eesti väeosa olemasolust levis kiiremini, kui Büroo jõudis laiendada oma organiseerimise töövõrku. Peale Tallinna ja Petrogradi töötasid eesti sõjaväelaste organisatsioonid Soomes, 12-ndas armees Riias, Rumeenia rindel. Vajadus töö koordineerimiseks andis end tunda ikka enam, eriti vahekordade korraldamise vajadus Petrogradi Keskkomiteega. Büroo otsustas kokku kutsuda 1. juuniks Rakverre eesti sõjaväelaste organisatsioonide esindajate nõupidamise.
Büroo saatis minu Petrogradi seda otsust meelepärasemaks tegema Keskkomiteele. Sain komitee-mehed Bürooga ühele nõule, kui seletasin, et Rakvere nõupidamise peamõte seisab eeltööde käima panemises eesti sõjaväelaste kongressi kokkukutsumiseks Tallinna, kus tuleb keskasutuse valimine, kes hakkab juhtima eesti sõjaväelaste organiseerimise tööd. Petrogradi Komitee paistis olevat päri juhtiva asutusega, kui see ainult ei ole Tallinna Büroo, kelle autoriteedi mittetunnistamine näis moodustavat Komiteele prestiižiküsimuse. Oma Petrogradis viibimist kasutasin ka veel visiidi tegemiseks oma ülemusele kindral Burmanile Ohvitseride Elektrotehnika Koolis. Rääkisin, missuguste asjaolude keerisesse olin juhtunud, palusin vabandust, et olin ületanud oma puhkuse aja, palusin puhkuse pikendust. Burman avaldas muret sõjaväe lagunemise üle, ütles, et von Krusenstiern oli temale kirjutanud väga kiitvalt eesti sõjaväelastest soovis mulle õnne mu uues ettevõttes, mida ta nimetas ülesehitavaks tööks, komandeeris mind Peeter Suure merekindluse staabi käsutusse ajutiseks ajaks, jättes mind edasi kooli alalise koosseisu palga-lehele. Seega näitas Burman oma heatahtlikkust minule ülimal määral.
Eesti sõjaväebüroode kongress leidis aset Rakveres 14. ja 15. juunil. Kongressil valiti komitee, kes pidi ette valmistama eesti sõjaväelaste üldkongressi Tallinnas. Komiteesse valiti ka mind. Ettevalmistustööde seas sõitsin Riia frondile, et seal luua eesti organisatsiooni. Frondi delegaadid kogunesid Riiga, moodustasid eesti komitee, valisid esindajad tulevaseks kongressiks. Kaks ööd-päeva viibisin Ükskülas, mida kutsuti Vene Verdun`iks: See oli sillapea sakslaste poolel Düüna kaldal, kus venelased, pidasid silla kindlustamiseks ühe pataljoni (1000 meest). Hommikuti lõhkusid saksa kahurid silla täpsustulega,, vene väeosa sai ära lõigatud rindest. Pimeda tulekul ehitasid sapöörid silla uuesti üles ja ühendus meestega seati jalule. Lamasin kõhuli, kaevikus heledal põhjamaa suveööl, kuulsin selgesti juttu sakslaste poolel. Tundsin häbi meeste ees, kes riskeerisid eluga, et olen pühapäevakütt, võisin minna, kui sild parandatud, nemad aga mitte. Kongressi eeltööde hulka kuulus ka päevakorra koostamine, ettekannete ja ettepanekute valmistamine. Kongress pidi saama peetud vana «Estonia» ruumides, selle avajaks oli ette nähtud Büroo uus esimees lipnik Konrad Rotschild. A. Jürgens ei saanud enam osa võtta Büroo tööst tema väeosa lahkumise tõttu Tallinnast.
Kongressi avapäev oli pühapäev, 30. juuni, muide minu sünnipäev. Avamise ajaks, kell 12, olid end registreerinud enam kui 150 delegaati. Eelmise päeva pealelõunal helistas Büroosse keegi venelane, kes nimetas end Täidesaatva komitee esimeheks. Ta nõudis, et homne kongress jääks ära, vastasel korral ta saadab madrused kongressi laiali ajama. Vastasin telefonil, et revolutsiooni võit andis vabaduse kõigile pidada koosolekuid, ka eesti sõjaväelastele. Kongress tuleb kokku kindluse komandandi teadmisel. Kui madrused või keegi muu peaks tegema katset kongressi laiali ajada, hakkab kongress vastu, kui kongressi jõust ei peaks jätkuma, saab kutsutud appi Rakverest eesti polk, kui polgust ei jätku, astub kongressi kaitseks kogu rahvas. Minu vastas-kõneleja pani toru maha sõimu ja sajatamisega. Ei olnud meie pühapäeva hommikul kindlad, kas meie ettevõte saab teostuda rahulikult. Rotschild teenis adjutandina ühes kindluse kahurpolgus. Sellena oli ta saali rõdule käsutanud oma polguorkestri. Kui Rotschild oli astunud kõnetooli ja andnud märku, põrutas orkester lahti venelaste populaarse marsi «Toska po rodine» (Igatsus kodumaa järele). Siis luges ta paberilt avakõne, mille kohta Büroo liikmetel oleks olnud ütlemist, olnuks ta seda meile varem näidanud. Kohe pärast kõne lõppu tõusis Päts ja lahkus saalist kiirel sammul. Esimese päevakorra punktina oli ette nähtud kongressi juhatuse valimine. Kui kongressi juhataja kandidaadina hüüti Pätsi nime, selgus, et teda ei ole saalis. Teda oli nähtud majast lahkuvat. Kongressil tekkis segadus, sest eelläbirääkimistel oldi lepitud, et kongressi juhatajaks saab Päts. Et tekkinud olukorrast üle saada, kuulutas Rotschild vaheaja. Omavahelisel nõupidamisel otsustati minna Pätsi otsima linnapeal. See ettevõte, rajatud pimedale õnnele, omas niisama palju väljavaateid edule kui nõela otsimine heinakuhjast. Otsima läksid kümmekond kongressi liiget paarikaupa. Minu paarimeheks sai Saaliste. Ei tea, mispärast pani Saaliste ette sõita Kadriorgu. «Ilm on veetlevalt ilus ja seal on täna aiapidu,» seletas ta. Vene mereväeohvitseride suvekasiino aias leidsime tõepoolest pidu, orkestri mängimas. Meie ei leidnud Pätsi, vaid tema märkas meid. «Tere,» tegi ta juttu. «Mis teie siin teete?»
«Tulime teid otsima. Tulge tagasi kongressile.»
«Ei tule.»
Küsisin, mispärast? Sain Pätsi ägedast seletusest aru, et Päts oli pahane, mispärast Rotschildi oli lastud kongressi avada. Ütlesin, et see otsus tehti Büroo poolt.
«Mina ei tea sellisest otsusest midagi,» ägestus Päts.
«Teie ei tea seepärast, et puudusite koosolekult. Seal tehti veel teisigi olulisi otsuseid kongressi eeltöödeks.»
«Mul ei ole aega kõikidel koosolekutel käia. Mul on palju tegemist.»
«Aga tulla kongressile peaks teil olema aega.»
«Ei tule.»
Selle ,ei' juurde Päts jäigi. Saaliste enesevalitsemine ütles üles, ta purskas: «Kui teil meie jaoks ei ole aega, härra Päts, siis paluma meie ka ei hakka. Jumalaga!»
Pätsi otsimine oli võtnud aega. Kongress sai jätkata oma pooleli jäänud tööd kella 4 paiku. Saaliste tegi kongressile ettekande Pätsi puudumise kohta. Läbirääkimisi tema ettekandele ei järgnenud. Juhatuse valimise protseduuris valiti kongressi juhatajaks mind. Esimeseks abijuhatajaks sai lipnik Gustav Kirschbaum, teiseks abijuhatajaks lipnik August Rei, kirjatoimetajaks reamees Hans Martna, kongress kestis kolm päeva. Kogu kongressi asjatoimetus sai üle antud Eesti Sõjaväelaste Ülemkomiteele. Kogu ülemkomitee arhiiv läks kaduma komitee ülevõtmisel kommunistide poolt. Olin säilitanud oma isiklikus arhiivis muuhulgas ka mõningaid materjale eesti polkude asutamise kohta. Kogu mu arhiiv sai põletatud mu abikaasa poolt suvel 1940, kartuses läbiotsimise ees. On meeles, et kongressi päevakorras oli Tallinna Sõjaväelaste Büroo aruanne eesti polkude asutamise käigu üle, seisukohavõtt seoses poliitilise olukorraga, Ülemkomitee valimised, tegevuskava eesti polkude organiseerimise arendamisel.
Mäletan, et kongress otsustas jääda kindlaks ülesseatud sihi juurde — saavutada 4-polguline eesti diviis. Päevakorra punkti all «Poliitiline olukord» kongress deklareeris, et eesti väeosad seisavad saavutatud eesti rahva autonoomia kaitsel ja toetavad rahvast autonoomia õiguste süvendamisel ja laiendamisel,
Ülemkomitee otsustati moodustada 24-liikmeline. Ülemkomitee liikmeteks valiti: kindralmajor Johannes Lepik, polkovnik A. Tõnisson, alampolkovnik A. Kiiker, kapten J. Tõrvand, staabi kapten P. Kann, leitnant O. Sternbeck, mitšman P. Mey, kapellmeister M. Lüdig, direktor J, Pitka, lipnikud P. Abramson, H. Uibo, N. Vildenau, K. Päts, J. Semper, H. Kruus, G. Kirschbaum, W. Tomingas, raadiotehnik A. Kruusimägi, vabatahtlik A. Jürgens, madrus J. Saaliste, reamehed K. Kider, H. Martna, M. Lüll, H. Maasik.

Päts tõepoolest kongressile ei tulnudki ja mingil viisil" kongressi töödest osa ei võtnud. Pärast kongressi lõppu, kui kongressist osavõtnud saadikud olid kogunenud «Estonia» aeda päeva-pildistamiseks, ilmus üllatusena äkki Päts, asus teiste hulka, et pääseda pildile. Kongressi oli tulnud tervitama Kiievist Ukraina Sõjaväelaste Rada esindaja, kes pildil istub minu kõrval.
Kongressil valitud Ülemkomitee ei astunud kunagi kokku täies koosseisus. Ühte komitee liiget, kindralmajor Lepikut, ei ole keegi silmaga näinud. Ka esimesel komitee korraldaval koosolekul, mis oli kvoorumilt suurim komitee ajaloos, oli kohal vaid 14 liiget. Komitee võttis üle Tallinna Büroo asjaajamise, palkas ametisse kaks büroojõudu, Albert Liik, kellest sai hiljem «Estonia» näitleja, ja teise, kelle nime olen unustanud. Kinnitas lepingu J. Kirsipuuga, kes andis komiteele tasuta kasutada oma koolimaja Peeter Süda tänaval suvekuude kestel. Samal esimesel koosolekul valiti Ülemkomitee esimeheks K. Päts, abiesimeheks mind. Ka otsustati üle võtta ajaleht «Eesti Sõjamees» ja toimetajaks kinnitati reamees Juhan Juhtund . Leht oli hakanud ilmuma Tallinna Büroo eestvõttel täielikult finantseeritud J. Pitka poolt. Ülemkomitee määras ajalehe toimetuse liikmeteks veel kirjamehed lipnikud J. Semperi ja H. Kruusi, kes oma punast ilmavaadet esialgu veel hoidsid endi teada.
Muu asjaajamise kõrval sattus komitee silm silma vastu pakiliste tööülesannetega — hoolitseda 1 polgu heaolu eest. Polk sai vene varustuse valitsuselt, toidumoona ja varustust normide järgi — 4000 mehe jaoks. Polku oli aga kogunenud juunikuu keskpaiku juba 10 000 meest ja see arv kasvas järjest. Üle normi meestele oli vaja muretseda toitu ja selleks oli vaja raha. Nii kui Büroos, oli nüüd ka Komitees nagu iseenesest mõista rahaministriks J. Pitka. Tema rahast ja tema enda vastutusel kokkulaenatud summadest ei jätkunud. Eesti polkude propageerimiseks ja raha korjamiseks hakkasime käima maal kõnelemas. Kõnelejaid oli kolm — J. Pitka, M. Lüll ja mina. Päts ütles kõnelemas käimisest ära — aja puudusel. Üldse näitas ta end Komitee majas harva. Ta hoidis rauda tules mitmel pool ja võib-olla tal tõesti ei jätkunud aega tema arvates nii vähe tähtsale asjale. Kõnelejatest oli kõige suurem menu maal punahabemikul Lüllil. Ta oli tõeline kuldsuu ja rahvamees. Oma kõnet algas ta ikka Kalevipoja aegadest. Toonitas, et nüüd on eesti rahvas ajamas end sirgu ja kogumas rammu. Aga rammu suurendamiseks Rakveres on vaja raha, mida meil tuleb kokku panna endil, mitte oodata venelastelt. Kui kõne möödas ja kartulikott paberraha täis korjatud, ütles Lüll: «Soo. Nüüd on minu ametlik asjaajamine läbi. Nüüd algab minu isiklik asi. Vaadake, mina olen kirjutanud raamatu «Mihkel Lülli luuletused». See on hea raamat ja odav. 25 kopikat. Kes tahab osta?» Raamatut osteti ohtrasti. Mul on kahju, et minu eksemplar kaduma läks. Niipalju pateetikat, lüürikat ja siirast subjektivismi ei ole ühte köitesse kokku luuletanud ükski meie laulikutest. Iga Lülli luuleteos on kirjutatud koraalile ja viis on toodud kohe pealkirja all. Näiteks ballaad «Pärnu pommitamine», viisil «Jeruusalemm, sa püha taevalinn». Või serenaad «Ehaleminek», viisil «Nüüd hingvad inimesed».
Ühel Komitee koosolekul tõstis keegi küsimuse: «Kas on Lüllil lubatud teha oma raamatu müütamist Komitee kõnekoosolekutel?» Lüll kaitses end suurepäraselt. Ta ütles: «Komitee mulle mu töö eest palka ei maksa ja ma pole Komiteelt palka ka küsinud, sest tean, et ta on vaene. Aga ma pean millegagi endal hinge sees hoidma. Seepärast müün oma raamatut. Tomingas on tunnistaja, et müügiks ei kasuta ma mitte Komitee aega.» Kinnitasin meeleldi, et raamatu müük on sündinud pärast kõnekoosoleku lõppu. Panin ette hakata maksma tasu Lüllile kui meie parimale kõnelejale ja viljakamale rahakorjajale. Sellele vastas Päts väitega, et siis tuleks määrata palk kõigile Komitee liikmetele, aga seda meie kassa seisukord ei luba. Ka Lüll oli minu ettepaneku vastu, omapärase argumendiga: «Ei kõlba midagi võtta vastu kerjuselt, kes end elatab annetustest.»
Komitee algpäevil leidis aset juhtum, mis tekitas palju ärevust. Rakverest teatati telefonogrammiga, et polk on käest ära, tahab oma ülemat kotti panna (tsaari ajal oli komme sigatsev ülemus kotti panna ja vabritu väravast välja kärutada - postitaja märkus). Sõitsime Pitkaga jalamaid Rakverre. Seal selgus, et polgul on Tõnissoni kottipanemisega tõsi taga. Tõnisson oli läinud peitu. Kuulsime, et Rakverre oli jõudnud keegi leitnant Jõgi mõnekümne sõduri ja 24 raskekuulipildujaga Oranienbaumi kuulipildurite koolist. Ta nõudis Tõnissonilt, et see määraks ta polgus vanema ohvitseri kohale, näiteks rooduülemaks. Tõnisson keeldus ja jättis ta nooremaks ohvitseriks, nagu Jõgi tegelikult oli oma aukraadi ja kogemuste poolest. Sellest Jõgi vihastas. Ta hakkas sõdurite seas avalikult agiteerima Tõnissoni vastu. Agitatsioon leidis vastukõla, sest Tõnissoni vali käsi õppustöö ja distsipliini alal tekitas rahulolematust paljudes. Ära ootamata Tõnissoniga kokkusaamist, mida palusime, aga mis ei teostunud, hankisime endile talumehest küüdimehe ja hakkasime sõitma pataljonist pataljoni, kes olid paigutatud ümbruskonna mõisadesse. Meil tuli kuulata palju kaebusi. Eesti polk oli kui oaas keset lagunevat vene sõjaväekõrbet.

Naaberväeosa, 45. jalaväediviisi soldatid õppustega ei tegelenud, ohvitseridest välja ei teinud, hobuseid ei söötnud, varustuse eest ei hoolitsenud. Nad nägid välja kui-räpased võsaröövlid, müütasid kroonu vara kus said. Hobuse eest nõuti kümme rubla, 3-tolline väli-kahur oli kallim — 30 rubla koos kättetoimetamisega, või seda sai päris muidu, kui olid mahajäetud patareide kaupa. Kõike seda nägid eesti sõdurid. Kaevati, et neilt nõutakse õppust ja teistelt mitte, nõutakse ohvitseride tervitamist, kui teiste juures see kohustus ei kehti. Nõudis palju vaeva ja argumenteerimist, et meestele asja seletada, küll koputades nende arukusele, küll kutsudes esile nende rahvuslikku uhkust. Sellist selgitustööd sai tehtud hommikust õhtuni, ööbisime võõrastemajas ja jätkasime hommikul rääkimist meestega linna paigutatud polgu osades. Leitnant Jõgi nõudel oli polgu täidesaatev komitee pealelõunal kokku kutsunud meeste üldkoosoleku. Seal esines Jõgi pika süüdistuskõnega Tõnissoni vastu ja esitas väljakutse Ülemkomitee esindajatele, kas nad julgevad välja tulla polkovniku kaitseks, kes käsitas tsaariaegset kohtlemist sõdurite vastu, tallates jalge alla revolutsiooniga kättevõidetud vabadused. Muidugi tuli Jõgile anda meeste ees vastus, Tõnissoni ja Ülemkomitee prestiiži pärast nii mõjuv kui võimalik. Et Jõgi ei tundnud või ei tunnistanud parlamentaarseid reegleid vaidluste kohta, katkestas ta mu kõnelemist mitte üksi vahelehüüetega, vaid pikemate sõnavõttudega, ronis isegi korduvalt minu kõrvale platvormile, kujunes koosolek tõeliseks duelliks Jõgi ja minu vahel. Jõgi oli au- ja häbitundeta demagoog. Oma jutu viis ta liinile, et tema on vaeste vanemate laps ja seepärast juba sünnipäraselt kaitseb sõdurite õigusi ja huvisid. Mina aga olevat pärit rikkast perekonnast, olevat seepärast reaktsionäär ja ohvitseri piiramata võimu pooldaja. Minu argument oli, et kõik mehed on tulnud polku vabatahtlikult, ka Jõgi, kui polgus on kõik nii paha, kui Jõgi räägib, võib ta igal ajal ära minna sama vabatahtlikult, mida varem, seda parem. Eesti polgus on eesti kord, loodud haritud inimeste jaoks, vene polgus kehtib vene kord kirjaoskamatutele. Et jõuda kuhugi välja lõpmatul vaidlemisel, pöördusin meeste poole: «Kes soovib polgust lahkuda, tõstku käsi. Ta saab veel täna lahkumispaberid.» Mitte ükski käsi ei tõusnud, ka Jõgi oma mitte. Õhtul tuli Tõnisson meie juurde võõrastemajja. Ta oli juba asjadega kõigiti kursis. Intsident Jõgiga oli tuleprooviks polgu ühtsusele ja distsipliinile.
16. juulil leidis «Estonia» teatrisaalis aset rahvuskongress suure arvu saadikutega, kes tulid kokku üle maa. Kongressi juhatajaks valiti K. Päts. Mind valiti juhatusse sekretäriks. Selle kongressi materjalid on läinud kaotsi. Koosoleku ajal, keskpäeva paiku, telefoneeriti mulle Krulli vabrikust, et linna suunas marsib ligi 4000-pealine rongkäik Kopli laevatehaste töölistest. Meeleavaldajate sihiks on laiali ajada rahvuskongress ja arvata on, et nad jõuavad «Estonia» ette poole tunni pärast. Teatasin sellest Pätsile. Ta kuulutas kongressile lõunavaheaja kaheks tunniks, lootuses, et meeleavaldajad lähevad laiali, kui leiavad eest tühja teatrisaali. Läksime Pätsiga koos sööma «Kuld Lõvi» hotelli. Kui jõudsime tagasi, leidsime «Estonia» ees rahvamere. Murrus hoidis tee lahti kongressi saadikutele Jüri Vilms kinniseotud peaga. Kui astusime saali, nägime, et laval kõnepuldi külge oli kinnitatud pikk kaigas, mille küljes rippus punane lipp. Lipu juures seisis kümmekond meest kurjade nägudega. Päts astus juhatuse laua juurde, mina tema kannul. Päts pöördus punalipu meeste poole: «Kes te olete?»
«Töörahva delegatsioon,» vastati.
«Kas see on teie lipp?»
«Jah.»
«Koristage lipp ära.»
Töörahva delegatsioon tegi urinat. Päts hüüdis: «Kui teie lippu maha ei võta, teen seda ise.» Ütles nii, astus kindlal sammul kõnepuldi juurde, kiskus selle küljest jõupingutusega kaika, heitis selle prauhti põrandale koos punalipuga. See oli Pätsil julgustükk, millega ei oleks saanud hakkama igamees. Töörahva delegaatide urin tõusis haukumise kooriks. Tehti liigutusi, et minna Pätsile kallale. Astusin Pätsi kõrvale ja hüüdsin: «Kongress on üksmeelel oma juhatajaga ja kaitseb teda.» Saadikuid oli jõudnud koguneda veerand saali. Kostis aplaus. Delegaadid jäid seepeale vaikseks. Palusin neid lahkuda, kongressi tööd mitte segada. Tõusis kära: «Revolutsioon andis sõnavabaduse kõigile. Meie ka nõuame sõna kongressil.»
Päts lubas neile sõna tingimusel, et nad end registreeriksid sekretäri juures. Minu laua juures andsid oma nimed kümmekond isikut. Nad registreerisid nimedena üht roppu sõna teise järele. Kõnepuldilt panid nad kostma tavalised kommunistide kõnekäänud. Kui nad läksid pikale või asusid sõimule ja sajatamisele, Päts peatas neid. Ja nad kõik kuulasid teda. Kui nad nii olid viitnud kongressi aega umbes üks tund, kõndisid nad kõik korraga saalist välja, koos punalipuga. Siis tungis saali uus delegatsioon, karjudes: «Rahvas nõuab, et Päts tulgu välja.» Päts kuulutas vaheaja ja läks, kutsus mind endaga kaasa.
Teatri jalutusruumi akende ees on majaseinal väga lai sims. Ronisime mõlemad sellele, meie seljataga lahtisel aknal ja osalt ka simsil seisid inimesed, kelledest tundsin ära Anvelti, Kingissepa ja Trakmani. Kui rahvas nägi Pätsi, tõusis möirgamine: «Maha!» Päts seisis vaikselt minut või enam, ootas, et kära vaikiks. Astusin Pätsi seljataha, näoga akna poole. Kartsin, et aknale ja simsile kogunenud kommunistid võivad teha katset Pätsi tõugata alla, märatsevate meeleavaldajate kätte. Kui kära oli enamvähem vaibunud, hakkas Päts kõnelema. Alguses saatsid teda vahelehüüded ja viled, aga need jäid varsti vait. Päts ütles, sõnavabadus on kõigil, samuti on kõigil ka koosolekuvabadus.
Kui teie tahate pidada koosolekut, ei tule meie teid segama, meil ega kellelgi ei ole seda õigust. Samuti ei ole teil õigust segada meie koosolekut. Teie esindajad võtsid sõna meie kongressil, mida teie veel tahate? Minge laiali, ärge segage meie tööd, ärge rikkuge korda, ärge tehke revolutsioonile häbi, katsudes teha vägivalda rahulike kaaskodanike kallal.
Kui Päts lõpetas, jäi rahvas vait. Nähtavasti kartsid kommunistid kõne mõju, sest meie olime Pätsiga parajasti ronimisel läbi akna tagasi teel koosolekule, kui Anvelt oli juba simsi äärel ässitamas laiali ajada ilma Täidesaatva Komitee loata kokkutulnud kodanlaste (pursuide) kongressi. Mingit vahejuhtumit aga enam ette ei tulnud kuni kongressi lõpuni järgmisel päeval. Kongressil esinesin äsja aset leidnud sõjaväelaste kongressi nimel teadaandega, et eesti sõjamehed seisavad rinnaga oma rahva õiguste kaitsel ja abistavad teda nende süvendamisel ja laiendamisel. Mõlemad kongressid — sõjaväelaste oma ja rahvuskongress — olid antud olukorras suureks teguriks eestlaste ühtlus-tunde ja rahvuslike aspiratsioonide arenemise teel kiire tõusu suunas. Veidi üle poole aasta hiljem (veebruaris 1918) kuulutati välja Eesti iseseisvus. Kiiresti küll, kui mõtelda, et meie noored lipnikud sõjaväelaste kongressil veel ei osanud tulla välja mõttega Eesti suveräänsest riigist.
Juulikuus sõitsime Pätsiga miinipaadil Helsingi, Balti laevastiku ülema admiral A. A. Nepenini jutule, et katsuda nõutada tema poolehoidu 4-polgulisele Eesti diviisile. See oli teine kord, kus Päts eesti polkude asjus näitas üles olulisemat aktiivset tegevust. Nüüd üle hulga aja, kus meil juba üks polk käes, tahtsime paluda admiral Nepenini, kelle ülemjuhatuse alla kuulus ka Peeter Suure merekindlus, et ta toetaks meie üritust saada luba eesti diviisi asutamiseks. Nepenini loeti vene parimate admiralide Esseni ja Makarovi järglaseks. Ta oli edukalt hoidnud saksa vägevat laevastikku eemal Soome lahest. Tema eriala oli miini-sõda. Vene meremiin oli parem saksa ja inglise omast. Öliküttel töötav uus miiniristleja tüüpi «Novik» tegi 36 sõlme, oli kiirem kui saksa ja inglise hävitajad.
Admiral kuulas meid tähelepanelikult ära, ütles, et ta on kuulnud head Rakveres asuva Eesti polgu kohta, aga tähendas, et meil tuleb rääkida laevastiku -maarinde staabiülema polkovnik Krusenstierniga, kes on kursis maavägede küsimuses enam kui tema. Kui olime jõudnud ütelda, mis asjus olime tulnud, läks Krusenstiern lausa lahkeks meie vastu. Ütles, et tal on Haapsalu lähedal mõis ja ta tunneb eestlasi heast küljest. Luges meile mõningaid andmeid väeosade lagunemisest tema rindel, mis algas Paldiskist ja ulatas Narvani. Pooldas väga Eesti diviisi loomise mõtet, olles arvamisel, et eestlased osutuvad heaks sõjaväeliseks materjaliks. Lubas meid kõigiti toetada. Saanud head lubadused mõlemilt kõrgelt ülemuselt, läksime restorani sööma. See asutus töötas veel vanas soome traditsioonis. Keset ruumi oli suur laud söökidega ja sööginõudega, sealt valiti mida sooviti ja istuti sööma seina äärde väikse laua taha. Söömise eest oli ühtlane hind, mida tasuti lahkumisel ukse juures. Vaevalt olime laua taha istunud, kui naisteenija meile mõlemale, andis väikese trükitud lehe. Tekst oli venekeelne ja seal seisis, et koort kasutatakse vaid kohvi joomisel, et või, samuti ka lihatoidud ei ole mitte taskusse panemiseks, et kaasa võtta, et arve tuleb maksta ukse juures ja mitte katsuda välja hiilida maksmata jne. Kui imestunult hakkasime loetu üle vahetama kommentaare, muidugi eesti keeles, tuli preili tagasi, palus vabandust, ta olevat mõelnud, et oleme venelased, aga nüüd kuulis meie jutu järgi, et oleme virolaiset ryssä mundris. Tahtis võtta tagasi meile antud sedelid, aga meie palusime neid jätta endile kui mälestust.
Tagasi jõudnud Helsingist, laskusin Ülemkomitee igapäevasesse töösse. Komitee kolimisel Kirsipuu koolimajja üürisin endale toa Kirsipuu erakorteris maja teisel korral. Kirsipuu suvitas kogu perekonnaga maal.
Komitee tööpäev algas kell 8. Harilikult oli alguseks telefonikõne polgu staabiga Rakveres. Kõne sisuks olid tavaliselt polgu majanduslikud mured. Siis hakkasid tulema külastajad, ohvitserid ja sõdurid, saadikud mitmesugustest kohtadest. Nendega kõnelesid vaheldumisi Pitka, Lüll ja mina. See oli tegelikult Komitee töövägi, lisaks veel palgalised Albert Liik ja keegi, kelle hüüdnimeks oli Otto. Oli viga, et kongress Ülemkomitee valimisel tahtis seda teha suureks ja esinduslikuks. Sinna sattusid mehed, kes oma kaugel asuvate teenistuskohtade tõttu ei saanud osa võtta Komitee tööst Tallinnas juba füüsilistel põhjustel. Sellised mehed moodustasid Komitees enamuse. Jooksev .kirjavahetus käis abi-esimehe allkirjaga, sest asjaajamine ei lasknud oodata Pätsi tulekut. Ka põhjapanevaid otsusi tuli teha Pätsi puudumisel Komitee koosolekult. Näiteks Tallinna eraldi polgu asutamine kui II kindlusepolgu üritus Homjakovi interventsiooni tõttu lõplikult nurjus. Samuti tagavarapataljoni asutamine Tartusse. Ka otsused asutada väikesed väeüksused Viljandis ja Paides tehti ilma Pätsita. Komiteel polnud enam puudust eesti polkovnikest. Väeosadesse rakendati Põdder, Unt, Rosenbaum. Tartus hakkas tulemustega tööle Tartu Sõjaväelaste Büroo, kus silma paistis lipnik Karl Einbund, kes Komiteesse ilmus kohta küsima ja kelle määrasin tööle Tartusse.
Saavutatud edu kõrval tuli Komiteel võidelda uute raskustega. See oli kommunistide lagastav ja laostav kihutustöö vene sõjaväes, mis ikka enam tungis ka eesti väeosadesse. Selle vastu võitlesime kahel viisil. Komitee korraldas kõnekoosolekuid Tallinnas, Tartus, Viljandis, kus kõnelesid Pitka, Lüll ja mina. Kunagi mitte Päts. Sellest oli kahju, sest tal oli loomupärane anne kõnelemiseks suurtele hulkadele. Teiseks võitlusvahendiks oli Komitee ajaleht «Eesti Sõjamees». Selle toimetaja J, Juhtund oli hea ajakirjanik. Õppisin teda lähemalt tundma, kui ta vahetevahel Komiteest läbi käis, et arutada juhtkirju. Ajaleht levis hästi, seda loeti mitte üksi väeosades, vaid ka laialt üle maa. Augustis 1917 trükiti ajalehte, mis käis 6 korda nädalas, 25 000 eksemplari. Ajalehe «Eesti Sõjamees» poliitilise suuna küsimus kutsus esile kokkupõrke Pätsi ja Pitka vahel, mille tagajärjeks oli Pitka lahkumine Komiteest ja minu kaasaminek temaga.
Pitka soovil saatsin oma allkirjaga kutsed kõigile Komitee liikmetele, kellest võis oletada osavõttu Komitee tööst, tulla koosolekule 30. augustil kell 3 p.l. Päevakorda oli märgitud «Ajalehe «Eesti Sõjamees» küsimus». Kutsututest kõik koosolekule ei ilmunud. Näiteks puudus lahutarnata lipnikepaar Semper-Kruus. Päts oli aga seekord kohal, küsis minult pahaselt: «Mis eriliselt kiiret asja on selle ajalehega, et ülepeakaela kokku kutsutakse koosolek?» Kui kõik olid istunud ühise suure laua taha ja Päts avanud koosoleku, võttis sõna Pitka. Ta ütles, et asi, millest ta tahab rääkida, ei ole uus, ta on sellele tähelepanu pööranud varem, aga tulemusteta. Asi puutub ajalehesse, mida antakse välja rahva ja tema rahadega. Komitee poolt on toimetusse pandud kaks härrat, kes tahavad Komitee häälekandjast teha punaste pasunat. Pitka luges ette hilisematest lehe numbritest väljavõtteid Semperi ja Kruusi artikleist. Üks neist käsitles sõjamehe õigusi revolutsioonilises sõjaväes. Need on samad kui kõikidel kodanikel ja neid saab piirata vaid sõduri enda nõusolekul, mitte ohvitseri omavolil. Need ajad on möödas, kus ohvitser võis kamandada sõdurit kuis tahtis oma võimuiha rahuldamiseks. Pitka kommenteeris siia juurde — meil ei ole revolutsiooniline sõjavägi, vaid eesti sõjavägi, korralikult distsiplineeritud, korralikult riietatud sõjamehed, mitte vene soldateska. Teiseks, Kruus — ise lipnik — püüab õõnestada ohvitseri autoriteeti ja teda valgustada sõduri põlise vaenlasena. Seda ei või Komitee kuidagi lubada, kui ta tahab seista oma ülesande kõrgusel. Siis luges Pitka veel ette ühest Semperi artiklist, et eesti sõjamees peab olema teadlik, et ta on talumehe ja töölise poeg ja mitte end laskma rakendada kodanluse klassi teenistusse.
«Kas see pole mitte kommunistide poolt propageeritud klassivõitluse põhimõtte poetamine meie lehte?» küsis Pitka. Lõpuks nõudis Pitka Semperi ja Kruusi tagandamist ajalehe toimetusest kui isikud, kelle mõtted ei ühtu Komitee omadega.
Pitkale vastas Päts. Ta ütles, et Pitka näib elavat kui teises maailmas. Ta ei näe, mis tema ümber sünnib, õigemini — ei taha näha. Kogu tema subjektiivse vananenud mõtlemisviisi juures ei saa parata, et revolutsioon on aset leidnud ja on veel käimas, et sõduritel on omad õigused, ja et ka Semper-Kruusil on sõnavabaduse õigus, mida neilt võtta ei saa ega neid seepärast karistada. Päts soovitas Pitkal jätta lehe lugemine, sest poliitilised mõtted näivat Pitkale olevat rasked seedida. Selle asemel tuleks Pitkal pöörata tähelepanu rohkem Komiteele, kus tööd on palju.
See mokeeriv sõnavõtt, öeldud üleoleval toonil, ilmselt riivas Pitkat. Ta ärritus: «Mulle annab nõu end rohkem pühendada Komitee tööle mees, keda meie oleme näinud Komitees nii harva. Tal on aega igale .poole,: mitmesugustesse- organisatsioonidesse, aga tal ei ole aega tulla tööle meie juurde Komiteesse. Tema nõuanne, et hakata tööle selle asemel, et lehte lugeda, kõlab kui halb nali. Komitee vankrit veavad kolm tööhobust — Tomingas, Lüll ja mina. Kus on teised liikmed? Kus on Komitee esimees Konstantin Päts?» Ajalehe küsimuses ütles Pitka, et ta oskab lehte lugeda ja orienteeruda poliitilistes .küsimustes. Ka saab ta aru Semper-Kruusi: sõnavabaduse soovist — seda teostagu nad aga mujal, ärgu sülitagu sinna kaussi, kust nad ise söövad.
Pitka lõpetas: «Nõuan Semper-Kruusi tagandamist lehe toimetusest juba ettetoodud põhjusel. Kui mitte, lahkun Komitee koosseisust.»
Nüüd oli näha, et Päts oli riivatud. Ta nägu lõkendas, lõug värises. «Venelastel on sõna samooplevanije,» algas ta, «eesti keeles sellist sõna ei ole. Meie kuulsime aga, kuidas härra Pitka, Ülemkomitee liige, komiteele sülitas, ühtlasi ka iseendale. Ta nõuab aluseta kahe Komitee liikme tagandamist, ründab põhjuseta mind, ja nüüd ähvardab ta, et kui meie tema tahtmise järgi ei tee, siis tema läheb ära. Mina ütlen — mingu Jumala nimel, kui ta arvab, et Komitees on kõik halb.» Kogu aeg olid teised koosviibijad vaikinud. Ei võtnud sõna ka nüüd keegi. See oli Päts-Pitka duell pealtvaatajate ees. Pitka tõusis: «Jumalaga, härra Päts,» kõndis uksest välja.
Kuigi pinge õhkkonnas oli kasvanud, tuli kulminatsioon kuidagi ootamatult. Vaatasime üksteisele otsa laua taga. Vaikisime. Keset piinlikku vaikust palusin Pätsilt sõna: «Teie lasete Pitkal minna?» küsisin.
«Ega mina teda vägisi hoida saa,» vastas Päts.
«Oleksite pidanud tegema katset teda hoida, härra Päts. Pitkal on suured teened Komitees, suuremad kui kellelgi teisel.»
«Ei mul ole aega temale pidada kiidukõnesid,» sähvas Päts.
«Ma tean, et teil ei ole aega, aga minul on. Kõik, mis Pitka rääkis on õige, ka tema nõue Semper-Kruusi tagandamises. Kui Pitka läheb ja teil pole aega tema tagasikutsumiseks, lähen ka mina. Soovitan Komiteele valida uus esimees selle isiku asemele, kel pole aega. Jumalaga, minu härrad.»
Päts tuli mulle järgi, peatas mind koridoris: «Kui teie lähete, lähen mina ka.»
«See poleks paha Komiteele,» ütlesin. «Jumalaga, härra Päts.»
Järgmine kohtumine K. Pätsiga oli minul Tallinnas, Maapanga majas 24. veebruaril 1918, kui Päts oli Päästekomitee liige ja mina linna komandandi lipnik Konrad Rotschildi abi.
Komiteest vabanenud, mõnulesin paar päeva Pirital. Kui läksin kindluse staapi ära andma isikutunnistust, et olen Ülemkomitee liige, kohtasin seal mereväekapten Schillerit, kes oli eestlane ja keda tundsin. Teadsin, et ta on Balti laevastiku öhudiviisi staabis (Falki teel endise saksa Noortemeeste Ühingu majas) administratiivosakonna ülem. Ütlesin, et olen villand Tallinnast, kus kõik asjad näivad käima allamäge. Tahan ära Tallinnast. Kas temal ei ole mulle anda teenistuskohta oma diviisis kas Soomes või Saaremaal? Schiller ütles, et mõtleb mis teha annab, räägib läbi Kostandiga. Käskis tulla enda juurde staapi nädala pärast. Siis sain temalt kuulda — me viime teid jalaväest mereväkke, Balti laevastiku öhudiviisi. Aga enne saadame teid Jevpatorija lennukooli, et saaksite lenduri kutse. Ärasõidu ettevalmistusteks annan teile kolm päeva. Olin enam kui rõõmus niihästi Tallinnast lahkumise kui ka väeliigi vahetuse üle. Siis kerkis üles murepilv sõbra Fred Olbrei pärast, kes teenis lipnikuna kindluse staabis. Kui talle ütlesin, et tulin jumalaga jätma ja mis ta arvab selle kohta, kui me saaksime kahekesi sõita, oli ta säravad silmil nõus kaasa tulema. Viisin Fredi Falki teele, esitlesin teda Schillerile, palusin ta eest. Et üle minna pisiasjadest, ütlen kohe — ka lipnik F. Olbrei sai komandeeringu Jevpatorija lennukooli, Krimmi.

Kuna keegi pole veel märku andnud, et tegemist on huvitava materjaliga, siis teen seda nüüd.
Tuleb tunnistada, et ei olnud sellisest inimesest isegi enne kuulnud

Tänud!

Jah, autor oli ka minu jaoks täiesti tundmatu. Asja teeb huvitavaks just pisidetalide hulk mis annab hoopis parema pildi toimunust kui kuiv faktidel põhinev kroonika. Etteruttavalt olgu öeldud, et autor osales rahukõnelustel ning käis ka Kremlis Lenini vastuvõtul. Aga sellest hiljem...
...........................................................................

JEVPATORIJA LENNUKOOL

Kerenski valitsus võitles üha kasvava korralagedusega saamatul kombel. Kommuniste oli vaid käputäis Venemaa suurte rahvamasside kõrval, aga neist oli igaüks väljas kümne mehe eest. Nad olid rangelt organiseeritud — olid professionaalsed revolutsionäärid, nagu Lenin ütles. Need töötasid kõigest väest sõjaväe laostamise ja riigikorra õõnestamise kallal. Lagunemise märke oli näha kõikjal, aga raudtee töötas veel korralikult, nagu imekombel. Jõudsime Krimmi sõlm jaama Simferoopolis Moskva-Sevastoopoli kiirrongil sõiduplaani järgi, kolme päevaga. Tagasisõidul, jaanuaris 1918, veetsime vagunis kuus päeva, et jõuda Tallinna.
Sõitsime literal (sõjaväe sõidupilet) II klassis. Rongis jätkus istekohti kõigile. Krimmi poolsaar on üksainus määratu suur looduslik lennuväli. Võib vaadata vaguni aknast tundide viisi, silma ei puutu ükski puu ega põõsas. Kõik on lage rohtla, stepp. Simferoopolis ronisime maha uhkelt kaugesõidu kiirrongilt. Istusime ümber kohalikule haruraudteele, mis viis Jevpatorijasse. Pärale jõudnud, küsis Fred voorimehelt, mis on linna kõige kallim hotell?
«Hotell «Talas»,» vastas voorimees.
«Sõitke sinna,» käsutas Fred uhkelt kui põline härrasmees. Hotellis märkasime, et olime sattunud teise maailma, mis tundus hommikumaalisena. Hotelli üldruumides olid vaipadega kaetud mitte üksi põrandad, vaid ka seinad. Meesteenijad olid paljaks pügatud peadega tatarlased. Mustasilmalistest naisteenijatest ei teadnud ütelda, kes nad olid. Tubade hinda kuuldes Fred ei köhatanud. Olime rikkad mehed, meile oli enne ärasõitu antud kuupalk ette, lisaks sellele teeraha (putevõje), päevaraha (sutotšnõje), korteriraha (kvartirnõje). Minnes end kooli registreerima selgus, et kursus oli alanud 1. septembril. Olime viimased hilinejad. Kooli tööpäev algas kell 6 hommikul lennuväljal. Tolleaegse lennuasjanduse arengastmel arvati, et hommikuti ja õhtuti on lendamine kindlam, on vähem tuult. Nii leidsidki meie treeninglennud aset kell 6—9 ja pärast lõunat kell 3—6. Vahepealne aeg oli täidetud klassitööga — loengutega lennuteoreetikas, mootorite konstruktsioonis, -meteoroloogias ning Lewis -ja Hotchkis kuulipildujate tundmaõppimises. Koolis käis üle 200 ohvitseri. Peale meie kooli Jevpatorijas oli veel kolm ohvitseride kooli — õhukaitse suurtükivä, kartograafia, meteoroloogia koolid. Üldse oli koolides kokku ligikaudu 1000 ohvitseri.
Jevpatorija oli puhkepaigaks ja supluskohaks Petrogradi ja Moskva jõukatele kihtidele. «Talasi» toad olid täidetud neist supelvõõrastest. Märkasin varsti, et Fred oli õnge viskamas õrnema poole suunas. Umbes nädala pärast ütleski mulle, et käib jalutamas ja suplemas tüdrukuga, kelle sarnast teist ei ole. Nädalapäevad hiljem teatas ta tähendusrikkalt, et oleme mõlemad kutsutud homseks lõunale tüdruku vanemate poole. Lisas juurde, et võib-olla saame asuda sinna elama, ta on teinud sellest juttu, aga tüdruk ütelnud, see ripub ära vanematest. Homne päev oli pühapäev, koolist vaba. Külas olles nägime, et olime sattunud klassikalisse külalislahkesse ja heasüdamlikku vene perekonda. Peremees, juba hõbetahud juuste ja habemega Luka Pavlovitš Kurenko, oli Jevpatorijä kreisi ülem. Perenaine Irina Andrejevna ja tütar Liza moodustasid tema lahke naispere. Pärast sööki teejoomisel ütles perenaine: «Kuule, Luka Pavlovitš, oleme mõlemat ohvitseri tundma õppinud. Kuigi nad pole venelased, on nad väga hästi kasvatatud ja armsa iseloomuga. Mis sa arvad, kui pakume neile endi juures toa, selle, kus sa käid tegemas ainult uinakut, ja mis muidu seisab tühi. Nad vaesekesed peavad hotellis maksma hingehinda.»
Luka Pavlovitš hakkas puhastama prille: «Ei tea, mis ütleb Liza, mu teine perenaine?»
Liza punastas, sosistas midagi emale kõrva. Proua Kurenko lausus resoluutselt: «Soo, ja nüüd ütle, nii kuidas me rääkisime.»
Kurenko vaatas üles prillide puhastamisel: «Aga me ei tea, kas nad tahavad?»
«Küll tahavad, kui räägid,» ütles perenaine. «Noh ütle.» Ja peremees ütles, nii kui oli kästud. Selle jutu järele saime toa verandaga kahe peale, kuuüüriga 30 rubla. Hommikuse ja õhtuse eine eest pidime meie perenaisele maksma kahe peale 45 rubla kuus. See kõik oli rohkem kui poolmuidu. Kurenko perekond elas oma majas aiaga. Kolisime sinna kohe järgmisel päeval. Meie elu kujunes nii, et õhtuti istusin koos pererahvaga, Fred käis Lizaga jalutamas Musta mere kaldal. Nii saime soojad sidemed kõigi perekonnaliikmetega. Luka Pavlovitš oli põline kadettide partei liige, kahetses tsaari kukutamist, põlgas Kerenskit, jumaldas Inglismaa riigikorda. Irina Andrejevna, nii isevalitsuslik kui ta ka oli majapidamisesse puutuvais küsimustes, oli kõigiti leplik ja kuulekas, kui majaperemees avaldas arvamusi poliitikast ja ühiskondlikust elust. Kogu perekond luges. «Russkoje Slovo» (Vene Sõna), mida ta oli aboneerinud. Seda Moskva lehte peeti Venemaa parimaks. Vahetevahel mängisime kolmekesi preferanssi, missugust kaardimängu oskasin hästi. Alguses saadud mulje, nagu oleksid nad šovinistid, ei pidanud paika.
Treeninglendudel kasutati kahte tüüpi lennukeid — Morane Saulnier G monoplaan ja Voisinide biplaan, mõlemad Rhone'i rotatsioon-mootoriga. Tänapäev, kõigiti väljaarendatud lennukite ja mootoritega, ei ole lennukunst mitte raske. Võiks ütelda, et mõningas mõttes on lennukijuhtimine kergem kui autojuhtimine. Olulisemaks osaks lennukunstis, nii minu ajal koolis kui ka praegu, on maandumine.
Kooli adjutant, kapten Andronov, luges meile lennuteoreetikat. Ta rääkis: «Praegu on pühal Venemaal lennuasjanduse arenemisega lugu nõnda, et lähed lennuväljal kõigepealt nurga taha oma loomulikku asja õiendama, siis istud masinasse, loed Meie Isa palve, lööd risti ette, tõukad end jalaga maast lahti, hoiad keele keset suud tasakaalu pidamiseks. Kunst ei ole lennata lennukil, kunst on lennata kummutil, mida saame oma liitlastelt.»
Aeg möödus pingelise koolitöö tähe all. Oktoobrirevolutsioon Petrogradis tundus meist kaugena, meisse mittepuutuvana. Lenini valitsuse võim oli veel väga nõrk ja ei ulatanud kaugeltki mitte üle kogu Venemaa. Krimmis kuulutati välja Tatari Vabariik, kelle valitsus polnud kommunistidemeelne. Elu läks edasi rahus, ilma ekstsessideta. Siiski — novembri algul leidis Sevastoopolis aset «ohvitseride veristamine». Paari päevaga tapeti Mustamere laevastiku madruste poolt kõige metsikumal kombel üle 500 mere- ja maaväe ohvitseri. Õnnetuid ohvreid põletati elusalt laeva katelde all, neid heideti pardalt merre ja kui nad vees ujusid, võideldes elu eest, lasti neile püssidega pihta. Venelase iseloom on kahepalgeline, ta võib olla väga heatahtlik, kui tal selleks tuju, aga ta võib olla ka ülimal määral metsik ja julm.
Kõik Jevpatorija ohvitserid käisid lõunat söömas suures kesk-kasiinos. Seal olid kokkadeks ja teenijateks tatarlased. Igapäev serveeriti meile lambaliha, küll praetud, küll keedetud, küll muul viisil valmistatud. Toitude nimedest on mul jäänud meelde šašlõk, kurdjuk (lamba saba), tšebureki (väikesed lambalihaga täidetud pirukad). Road olid kõik maitsvad, nurisemist ei olnud. Aga pärast koolist lahkumist ei tahtnud ma paaril aastal lambaliha suhu võtta. Lõunasöögi aeg, kus palju mehi koos, oli meile kui klubiajaks, et vahetada uudiseid ja mõtteid. Ühel novembrikuu päeval, niisugusel lõunaajal, tõusis laua tagant püsti minu kooliülem polkovnik Molotov, palus rahu, kuulutas välja kinnise ohvitseride koosoleku, käskis teenijatel lahkuda, ustele seada valve. Kui kõik oli korras, teatas Molotov, et kindlatest allikatest saadud andmetel on Sevastoopoli madruste täidesaatev komitee otsustanud võtta ette maandumise Jevpatorijas, et hävitada ohvitsere, nii kui seda tehti Sevastoopolis. Pani ette käsile võtta abinõud enesekaitseks. Otsustati ära võtta sõjariistad ja laskemoon garnisoni Smolenski polgult. Südaööl piirati kasarm ohvitseride poolt, relvastatud vaid revolvritega, sedagi osaliselt. Näiteks Fred ja mina tegime asja kaasa ilma tulirelvata. Teade Molotovilt tuli parajal ajal. Juba järgmisel ööl ilmusid Jevpatorijä reidile 5—6 laeva, lasksid vette paadid, mis hakkasid liikuma kalda poole, tulistades püssidest ja kuulipildujatest. Olime kasarmust saanud saagiks 4000 püssi ja tosin rasket Maxim-kuulipildujat. Vahvad ohvitsere tapma tulnud madrused võeti vastu sellise marutulega, et nad pikema paugutamiseta pöörasid paadid laevade poole tagasi. Hommikuks olid kõik laevad läinud.
Nüüd algas ohvitseride organiseerimine. Molotov ütles, et tema juhtimist oma kätte ei võta, jätab selle ohvitseride endi asjaks. Loodi 3-meheline ülemjuhatus. Jagati ohvitserid rühmadeks. Mõistagi, läksime Frediga ühte rühma. Selle ülesanne oli kaitsta telefonikeskjaama. Teised rühmad pidasid patrullteenistust tänavail, kaitsesid sadamat. Olime rühma selles osas, kes pidas öösist vahiteenistust jaamas. See tundus vene ohvitseridele igav ja väsitav. Ühel ööl olime kohal ainult kahekesi vahtkonna 12 mehest. Ühel lõunaajal keskkasiinos pidas üks õhukaitsekooli ohvitser kõne, mille mõte oli, et ei kõlba näidata vaenulikkust madrustele. Kui võtame maha pagunid, lähme koju, keegi meid ei puutu. Temale plaksutati, kuigi mitte kõikide poolt. Selles seisiski enamiku vene ohvitserkonna traagika, et nad lasid end tappa kui lambad.
Siis võtsin ette tõsise kõneluse Frediga: «Oleme uppuval laeval. Võib-olla juba nädala pärast viskavad venelased püssid põõsasse. Peame hakkama minema, seni kui veel saame.»
«Peame lõpetama kooli,» ütles Fred. «Selleks oleme siia tulnud. Ega me Tallinnas saa ütelda, et panime putku enne kooli lõppu hirmu pärast.»
«Ei, seda me ei saa ütelda,» nõustusin Frediga. Leidsime hea nõu. Võtsime ette paluda kooli ülemust, et see lubaks meil anda nüüd kohe eksamid, ootamata kursuse lõppu.
Polkovnik Molotov kuulas meie palve ära, raputas aga pead: «Kursus lõpeb aprillis. Teie tahate anda eksamid 4 kuud varem. Te kukute ju läbi. Kui olete asja küpselt järele mõtelnud, saate ise aru, kui illusoorne on teie soov.»
Meie aga läksime tema juurde jälle järgmisel päeval. Ütlesime, et olime järgi mõtelnud. Kui kukume läbi eksamil, on see meie halb õnn ega riiva kedagi. Molotov hakkas jälle vastu. Siis võttis meilt sõna, et me kellelegi ei räägi. «Ma ei taha, et mu ohvitserid laiali jooksevad, eksamitega või ilma.»
Lõpuks oli nõus meile kahele tegema erandi, määras meile eksamid 27.—30. detsembril. Nüüd hakkasime tööle, tõesti mehe moodi. Eksamiteni oli jäänud 4 nädalat. Meile mõlemile oli pandud kirja 60 lennutundi. Kooli lõpetamisel nõuti minimaalselt 100 tundi. Pidime nüüdsest peale lendama vähemalt 2 tundi päevas, hea ilmaga võimalikult rohkem. Samuti hakkas tugev tuupimine raamatute ja joonestuste taga, mis mulle meenutas Elektrotehnika Instituudi võistluseksameid. Et loengutel tuli edasi käia tavalises korras, pidime ettevalmistamiseks võtma öötunde. Pererahvale ei rääkinud oma plaanidest, sest meie peade kohal rippus oht eksamitel läbi kukkuda.
Jõululaupäeva õhtul olime koos Kurenko perekonnaga jõulukuuse all, mille Fred oli toonud lennukil Simferoopolist. Vene õigeusklikel ei ole peamiseks pühaks mitte jõulud, nii kui meil, vaid lihavõtted. Siiski oldi meie vastu eriliselt soojad ja armsad. Perenaine ütles: «Meie teame, et teil luterlastel on jõuluõhtu eriliselt südamelähedane ja eriliselt pühitsetav perekonnaringis. Teie mõlemad olete kaugel kodust ja igatsete just täna õhtul eriti omaste järele. Meie katsume teile asendada teile lähedaid tänasel jõuluõhtul.» Peremees ja perenaine suudlesid meid vene kombel. Õhtu oli liigutavalt soe ja südamlik. Olime oma treeningule teinud pühadevahe. Veetsime,ka esimese püha pererahva seltsis, olime kutsutud lõunalauda.
Eksamitel tuli ette konarlusi, aga me ei jäänud vahele millegagi. Eesti jumal oli meiega. Lennutunnid saime ka kokku, isegi paar tundi üle normi. Kui kooli adjutant aasta viimasel päeval kantseleis meile üle andis lõputunnistused, ütles see naljahammas: «Meil oli varem ka koolis üks eestlane. Tema ei osanud samuti end ülal pidada ohvitserile vajaliku väärikusega, nii kui teie. Tegi ületunde.» Meie palvel saime kapten Andronovilt kauge reisu jaoks tohterdatud isikutunnistused. Fred oli II järgu kantselei kirjutaja Fedja Orlov ja mina II järgu motorist Vassili Tomski. Mõlemate kohta seisis tunnistusel, et sõidame Tallinna kuuajalisele puhkusele. Ostsime endile sõduri sinelid ja saapad, nii viletsad kui võimalik. Oma kodurahvale ütlesime, et kooli kantseleisse tuli telegramm, millega kästakse meid kiiresti välja sõita meie väeossa, Peeter Suure merekindlusesse. Võtsime aega minna linna türklasest juveliiri juurde, et leida midagi kingituseks meile nii armsaks saanud Kurenkodele. Mina võtsin peremehe jaoks tosina elevandiluust elevante, seatud suuruse järjekorda. Irina Andrejevnale võtsin kuldkäevõru emerald kividega. Kingituse Lizale otsis välja Fred. See oli kuldsõrmus veripunase rubiiniga. Õhtul olime kõik koos, et vastu võtta uut aastat. Õhtusöögi magusaks toiduks oli puder, kutja. Perenaine seletas, et lauas istujad leiavad pudrust oma taldrikul kas sõrmuse, risti või pärli. Sõrmus tähendab abiellumist eelseisval aastal, rist tähendab aukõrgendust, pärl toob õnne. Juhtus nii. et sõrmuse leidis Liza, risti Fred ja mina pärli. Ka see õhtu oli väga südamlik.
Mitmesugused takistused lükkasid meie sõidu edasi kuni 15. jaanuarini.. Ärasõidu hommikul, enne minekut, istuti vene kombel maha, meie oma määrdunud sinelites. Siis tõusis peremees, lõi endale risti ette, ütles: «S Bogom.» Perenaine tõusis ka,tegi meile mõlemile ristimärgi otsa ette, puhkes nutma koos Lizaga. Ka meil oli lahkumine raske nii armsatest inimestest, silmad tõmbusid niiskeks. Annaks Jumal, et neile ei juhtunud kurja kodusõja keerises ja kommunistide valitsuse all.

Simferoopoli jõudsime keskpäeval. Ilmutasime end jaamaülemale, kes pidi tembeldama meie literad. Temalt kuulsime, et sõiduplaani järgi on oodata kell 2 kiirrongi Sevastoopolist. See on viimane, mis läheb Moskvasse. Kaks päeva tagasi võttis oma alla jõuk Kroonlinna madruseid Sinelnikovo jaama ja ei lase enam ronge läbi. Sinelnikovo on saanud nagu piirijaamaks. Mis sünnib põhja pool seda jaama, ei ole teada. Soovitas meil olla väga ettevaatlikud, sest madrused arreteerivad ohvitsere. Sevastoopol-Moskva rong sõitis sisse punktipealt. Ehmusime, kui nägime, et perroonitäis rahvast hakkas sisse murdma vaguniustest, rüseledes, üksteist maha tallates. Seisime nõutult lootusetuses, et pääseme rongile. Meie kohale oli jäänud peatuma I klassi vagun. Järsku nägin läbi akna, et meie vastaspool kupees istus üksinda prantsuse ohvitser. Koputasin aknale, ütlesin prantslasele: «Härra kapten, oleme ohvitserid, maskeeritud sõduriteks. Palume luba tulla teie kupeesse läbi akna.» Prantslane tõmbas akna alla. Vaadates meid tähelepanelikult, vastas: «Hästi, tulge sisse.» Ronisin aknast sisse. Fred ulatas kätte me asjad. Fredil oli kaks kohvrit, minul üks ja kott valge jahuga ema jaoks.
«Kuhu sõidate?» küsis prantslane. «Tallinna, Balti mere äärde.» «Oo, see on kaugel. Loodan, et tunnete end mugavalt minu kupees.»
Niisuguse pimeda õnne varal istusime rongil, kuhu olime kaotanud lootuse pääseda.
Sinelnikovo jaama jõudsime hilisõhtu pimeduses. Perroon oli heledasti valgustatud ja mul oli esimene juhus näha kommunistlikke Kroonlinna madruseid, keda Nõukogude Liidu ajaloo kirjutajad kutsuvad revolutsiooni iluks ja uhkuseks. Einoh, prantsuse revolutsiooni piltidel nähtud sans culottes (püksata) kõrilõikajad jäävad taha vene kommunistliku revolutsiooni ilust ja uhkusest väljanägemise poolest. Vene madrused, kuigi püksid jalas, olid jubedalt metsikud tüübid. Habemikus näod, bušlat (jakk) rinna eest lahti, isegi nüüd talve ajal, kuulipildujate lindid risti-rästi üle õla, püss rihmaga seljas, käes nagaan, millest aeg-ajalt hooletult paugutati — see oli revolutsioonikangelaste väline pilt. Keset pauke kostsid sõimusõnadest saadetud käsud: «Kõik vagunist välja! Asjad jäävad vagunisse.» Rahvas seati püssipärade abiks võtmisel kahte pikka ritta. Ümberkäimine oli üheõiguslik — naistele anti sama palju päraga pihta kui meestele. Sõiduajal olime omad paberid ja literad hästi ära peitnud vaiba alla põranda praosse, jättes tasku oma puhkusepaberid. Kui nägime, et mõlemi rea otsast hakati toimetama läbiotsimisi, meil kartust ei tekkinud. Järsku kostis eemalt vihane vandumine:
«Ohvitser, koerapoeg. Sulle saab tehtud Duhhonini tantsu.» Nägime, kuidas kaks meest kisti meie reast välja ja hakati armetult peksma. Seejärel kisti välja teine mees, kellega toimiti samal viisil. Siis kargas meie ridade ette madrus ja hõikas: «Kuulge kõik! Ohvitserid tulgu välja ja asugu rongi äärde ritta. Kes tuleb välja heaga, saab ellu jäetud. Tulge välja, kuradi sead!» Keegi reast välja ei astunud. Nüüd jõudsid otsijad meieni. «Näita dokumenti,» käsutati.
«Aa, kirjutaja,» mõnitati Fredit. «Kirjutaja on ka pursui. Mis kirjatööd sa tegid?»
«Arvestasin, kui palju meie väeosas oli mehi igapäev katla peal,» vastas Fred leidlikult.
«Soo. Ja endale arvestasid kõige rohkem. Noh, eriti suurt magu sul ees ei ole.» Fred oli läbi, kord oli minu käes.
«Siin seisab, et oled motorist. Kahtlane asi. Kuule, Griša, sina kui motorist — küsitle teda. Maaväes motoriste ei ole, ainult mereväes.»
Griša asus küsima: «Mis mootorite peal töötad?»
«Gnome ja Rhone.»
«Mis sa plärad. Õige nimi on Siemens-Schuckert. Mis vool ja mis voltaaž?»
Taipasin, mis Griša mootorite all mõtleb, vastasin: «Minu mootorid käivad ilma vooluta ja ilma voltaažita.»
«Niisugust mootorit ei ole.»
«On küll. Lennukimootorid.»
«Ära tule mind õpetama.»
Läkski vaidluseks Griša ja minu vahel, mis mul ei olnud sugugi meeltmööda. Asi lõppes sellega, et esimene küsitleja käsutas järsku: «Näita käed!» Näitasin. Need olid hästi mustad, sest see olin mina, kes paberid põranda alla peitis. Mõlemad küsitlejad noogutasid, minust mindi edasi. Kui kupeesse tagasi jõudsime, leidsime eest muutunud pildi. Meie heategijat prantslast polnud enam. Poolkupees, mis oli mõeldud kahele, oli nüüd meiega kokku 9 inimest. Pärast rongi lahkumist Sinelnikovost oli vaguni koridor niivõrd täis kiilutud, et seal liikuda ei saanud. Koridori põrandat kattis kohvrite ja kottide ladu. Inimkehade lõplikul seltsimisel meie kupees sain istekoha väikesel laual akna all. Seda pidin jagama ühe naisterahvaga. Vähehaaval muutus õhk väljakannatamatuks. Aken oli tugevasti jäätunud. Kõige jõupingutusega läks mul korda akent maha kiskuda mõni toll. Olime sõitnud juba kaks päeva, söömata, joomata, loomulike

tarviduste täitmise võimalusi omamata. Mäletan, Harkovi jaamas nägin naist korvitäie suurte ilusate õuntega. Ostsin kogu korvi, viskasin raha alla. Õunad tuli ükshaaval üles vinnata nööri otsas. Et õun aknapraost sisse mahuks, tuli see pooleks lõigata. Töötasin oma naisabilisega üle tunni. Õnn oli, et rong nii kaua seisis ja et õunanaisel oli meiega kannatust. Loomulike tarviduste kannatustest ma ei kõnele, see ei tähenda, et neid ei olnud. Moskvasse jõudsime nelja päeva pärast. Seal tuli meil ümber istuda Nikolai raudteele, edasisõiduks Petrogradi. Ootasime kannatlikult, kuni meie kupee rahvas oli lahkunud, käevasime siis põranda alt välja oma paberid, mis olid jäänud puhtaks. Teel Nikolai jaama või jaamas endas kaotasime oma kohvrid rahvamurrus. Mul jäi alles mu jahukott, mida kandsin seljas. Pärast läbitehtud vintsutusi ei lugenud me raskeks vagunis püstiseismist Moskvast Petrogradini. Petrogradi jõudsime kondid koos ja hing sees. See oli just sellel päeval, kui madrused tapsid metsikult haiglas ravil olevaid Riigiduuma kadettide rühma liikmeid Singarjovi ja Kokoškini.
See oli minu teine kokkupuutumine revolutsiooni ilu ja uhkusega pärast seiklust Sinelnikovos. Kõndides tänavatel, tundsin end tulnud nagu teisest maailmast uue nõukogude riigi pealinna. Tänavad olid räpased, ja nii olid neil kõndivad inimesed, majad käest ära lastud välimusega. See Petrograd, mida tundsin a. 1915—1916, oli radikaalselt muutunud. Pandi ju sellele, omal ajal ilusale ja uhkele linnale, nimeks Leningrad.


24. VEEBRUAR 1918


Tallinna jõudsin 21. jaanuari hommikul. Istusin oma jahu kotiga voorimehele sõiduks vanemate koju Rüütli tänaval. Tee viis mööda Niguliste kirikust, kust kostis orelimäng. Peatasin voorimehe, palusin oodata, kuni käin kirikus. Härdas meeles oma õnneliku pääsemise üle kodulinna, tahtsin palves anda tänu Taevaisale. Astusin kirikusse, kohkusin — rahvas istus, mütsid peas. Üks mütsiga mees kõneles kantslist, mis oli dekoreeritud punasega. Mul ei võtnud palju aega mõistmiseks, et käimas oli miiting. Minule kui teisest maailmast tulnukale paistis see Jumala teotamisena. Ronisin voorimehe vankrile, küsisin: «Kas nüüd on kõik kirikud tehtud miitingumajaks?»
«On küll, aga rahvast käib vähe.» Voorimees keeras pukis minu poole: «Kust teie tulete?»
«Krimmist.»
«Ei tea, kus see koht on. Vist küll kuu peal, sest teie ei näi teadvat, et meil on uus valitsus.»
Kui rõõmutunde avaldused kodustega möödas, läksin uudishimust aetuna linnapeale jalutama. Esimeselt vastutulnud tuttavait sõjaväelaselt kuulsin, et «Estonia» teatris on käimas II sõjaväelaste kongress. «Olite I . kongressil,» ütles tuttav. «Kuidas tuleb, et teid ei ole II kongressil?»
Ruttasin kohe «Estoniasse». Teatri saal oli täis. Pääsin seisma tagumisse ritta. Puldis oli parajasti mees, kes esines teadaandega koosoleku korra kohta. Sain aru, et mees oli kongressi juhataja ja et päevakorras on Eesti iseseisvuse küsimuse paigutamine päevakorra esimeseks punktiks. Kõneleja järel esinesid puldil deklaratsioonidega mitmesuguste parteide nimel sotsiaal-revolutsionäärid (minu tuttav lipnik H. Kruus), iseseisvad sotsialistid, sotsiaaldemokraadid, radikaalid jne. Rääkis ka Pitka, aga ta vilistati välja. Kõnelejad teatasid, et nad on iseseisvuse vastu, sest see olevat kodanluse alatu katse isoleerida eesti töötavat rahvast Nõukogude Venemaast, või peavad iseseisvuse küsimust vähe tähtsaks, mida võib arutada päevakorra lõpupoole. Olin masendatud nii kui Niguliste kirikus. Passisin peale parajat momenti, kui juhataja oli tõusnud juhatuse laua tagant, et pöörduda koosolijate poole. Hõikasin kõigest väest: «Otto Tief! See olen mina, Tomingas, palun sõna!» Tief tundis mu ära, oma korterikaaslase Petrogradis, kaasliikme korporatsioonis.
«Tule üles,» kutsus ta. Teatas: «Annan sõna lipnik William Tommgasele, I sõjaväelaste kongressi juhatajale.»
Minu ilmumist kõnepulti võeti vastu viisakusaplausiga. Nii halvasti kui sellel kongressil ei ole ma kõnelnud ei varem ega hiljem. Mõtted murdsid mässates välja, aga sõnad ei jõudnud järele. Hüüdsin saali katkendiliselt: «Kuulsin pealt, kuidas igasugu värvinguga parteide esindajad eitasid Eesti iseseisvust või pidasid seda kõrvalise tähtsusega küsimuseks. Häbi peaks olema neil parteimeestel! Nad ei ole eestlased. Teie nägite mind I kongressil .. . teie . .. teie ja teie . .. Minule olete teie jäänud meelde. I kongressil polnud parteisid ja seal ei propageeritud Eesti isoleerimise vastu Venemaast. I kongressil otsustasime hakata vastu, kui ähvardati, et meid tulevad vene madrused laiali ajama. Jõudsin täna hommikul siia reisilt, mis viis mind läbi Venemaa, lõunast põhja. Nägin vene madruseid, keda vene kommunistid kutsuvad revolutsiooni iluks ja uhkuseks. Nägin neid ilmsüütuid inimesi tapmas, nii kuidas samad madrused tapsid ja poosid eestlasi 1905. a. revolutsiooni ajal, kui tsaarivalitsus saatis needsamad madrused meie maale karistussalkadena. Ei, eesti rahvas ei taha elada Venemaa all. Ei, me nõuame endile iiseseisvust.. .»
Juba varsti pärast minu sõnavõtu algust hakkas saalist kostma urinat. Vahelehüüded aina sagenesid. Aga ma ei teinud välja, tõstsin aiva häält, suutsin kõigist üle karjuda. Kui aga saalis läks vilistamiseks ja trampimiseks, hakkas Tief mind tõmbama kuuehõlmast. Ta manitses: «Jäta järele. Tule ära!» Lava taga ütles ta: «Säh, siin on mu toa võti «Kuld Lõvis». Mine jalamaid sinna, hoia, et sind teepeal kinni ei võeta. Keera uks enese järel lukku ja oota mind. Tulen niipea, kui vabaks saan. Mine kohe!»
Ootasin Tiefi õhtuni, sõin lõunat Tiefi toas. Ta tuli ja meie jutud ja vaidlused kestsid hommikuni. Tief oli see mees, kes mind kui pimedat talutas kättpidi uude olukorda. Tief seletas: «Rahvustunne, mis oli poliitiliseks teguriks läinud aastai ja sinu kongressil köitis kõiki tervikuks, on moest väljas, sellele on nüüd pandud halvustav nimi — šovinism. Minu kongress istub mitte rahvustunde alusel, vaid parteikuuluvuse järgi, ning läheb varsti lõhki, sest vastuolud parema ja pahema tiiva vahel on suured. Igatahes kasutas sinu kongress ja ülemkomitee läinud aasta konjunktuuri — olete saavutanud sihi, mille seadsite. Meil on sihiks eesti diviis. Iseseisvuse küsimus pole nii lihtne, kui seda ette kujutavad meie šovinistid. Ei tohi unustada, et Venemaal lakkas olemast kodanlik valitsus, kes muutis vaid Venemaa valitsemise korda, kõrvaldades võimult tsaari. Uus nõukogude valitsus üritab muuta ka Venemaa ühiskondlikku korda, seda sotsialistlikus vaimus. Kommunistlik propaganda on tunginud laiadesse hulkadesse, ka meie, eestlaste juurde. Paljudele meeldivad kommunistide lööklaused — «kes oli vaene, saab rikkaks» või jälle «võta, mis sinult röövitud». Ja riiki, kus seda teostatakse, nimetavad kommunistid töörahva vabariigiks. Oleks sa oma kõnes, nõudes iseseisvat Eesti riiki, hüüdnud: «Elagu Eesti töörahva vabariik! », usu mind, sulle oleks aplodeeritud vilistamise asemel. Ja siis see Venemaa, mida sa täna nii väga maha tegid . . . Kuidas sa kujutad endale ette tibatillukest Eesti riiki elamas kahe kulli — saksa ja vene — vahel kui väikest varblast. Vähemalt üks neist, kui mitte mõlemad, peab olema nõus Eesti varblast mitte sööma. Selleks võib olla vaid Venemaa, kellel maad palju ja kes ekspansiooni ei igatse nii kui Saksamaa. Loomulikult peame siinjuures tegema Venemaale silmi, nagu väike ikka peab suuremale. Meil on valida kahe orientatsiooni vahel — Vene või Saksa. Olla täiesti iseseisvad — meie ei suuda. Luua liit Soomega, meie suguvendadega, meie ei saa. Soomlaste uhkuse, ütleme — sisu pärast. Neil on Sibelius, meil ei ole.»
Mulle tundus, et Tief oli radikaalse mõtteviisiga, vaidlesin talle vastu. Mulle paistis, et ka tema peab rahvustunnet šovinismiks, millega mina polnud päri. Mis puutub orientatsiooni valikusse — Vene või Saksa —, siis on see hädavajalik, kas surm poomise või mahalaskmise läbi.
Otto Tief oli õigusteadlane. Temast sai asunike partei üks juhtivaid tegelasi. Mis viisil iganes tema mõtted 1918. a. võisid lahku minna tema hilisematest vaadetest, on see vahe enam kui tasa tehtud tema võitlusega Vabadussõjas. Ta oli Kalevi maleva päälik, teenis auga musta Vabadusristi. Kohtasin teda ja kapten N. Rõuku Narva võtmisel pühapäeva hommikul, 19. jaanuaril 1919. Ka võttis Tief ohvrimeelselt endale peaministri ameti septembris 1944, vaadates koos Pitka ja teiste isamaalastega surmale silma. Kui räägitakse Tiefist kui poliitikamehest ja öeldakse, et ta on teinud läbi võnkumisi oma vaadetes, siis meenutagem vaid, missuguseid maavärisemisi oma poliitilises usutunnistuses on läbi teinud näiteks Päts, Teemant, Eenpalu. Tief tegi heaks oma võnkumised lunastavate tegudega oma elus.

Kindluse staabis ootas mind üllatus. Mu teenistuslehte kanti sisse, et arvates 3. septembrist 1917 olen nooremleitnant. Alates 12. septembrist 1917 olen mitšman mereväes. Kuulsin, et olen määratud adjutandiks Pirita lennujaama ülemale ja oma ametikohustuste tõttu pean kohe asuma Piritale elama. Ootasin kaks päeva, kuni uus mereväe munder valmis sai, sõitsin siis uuele ametikohale. Ei tundnud ära vana head Piritat. «Kalevi» maja ümbrus ja jõekallas kuni rannani oli ehitatud täis barakke. «Kalevi» maja ise oli võetud lennujaama alla. Üle jõe oli ehitatud sild.
Ülemus, kapten Sergei Antonovitš Lišin, Georgi risti kavaler, võttis mind vastu lahkesti. Pühendades mind mu ametisse, viis mind ka «Kalevi» majja, esitledes seal tüseda kasvuga pootsmanile, lennujaama komissarile, nimega Nikiforov. Väljanägemiselt paistis ta olevat üleajateenija. Lennukeid oli jaamas 15, kõik Setinin 9 tüüpi lennupaadid. Lišin teadis, et ma vesilennukil polnud lennanud, lubas mind treenima hakata aega viitmatult. 1917/18. aasta talv oli omapärane. Ajal, kui õhudiviisi ilmajaamad teatasid, et Riia laht, Muhu väin, Soome laht olid jääs, Tallinna reid oli täiesti jäävaba. See osutus õnneks vene laevastikule tema põgenemisel Tallinnast, sakslaste eest. Minu meeldivamaks tööks Pirital olid treeninglennud Setininil. Mul oli heaks instruktoriks kapten Lišin ja nii treenisin ka mina. Olin juba mitu tundi lennanud solo, kui jaama täidesaatev komitee keelas lennud ära 15. veebruaril. Meile seletati, et Brest-Litovskis on käimas rahuläbirääkimised, lendamine on treenimine sõjaks. Adjutandiamet võimaldas auto kasutamist. Seda võtsin ette nii tihti kui sain, linna sõiduks. Seal oli mul reeglipärane kokkusaamine lipnik Jüri Otsaga ja Konrad Rotschildiga. Need kuulusid eesti ohvitseride organisatsiooni, kes pidi tegutsema salaja pärast Ülemkomitee ja Eesti diviisi staabi sulgemist 11. veebruaril. Mõlemad ohvitserid olid ühenduses Pitka Omakaitsega. Need organisatsioonid kavatsesid ülestõusu punavõimu vastu lähemal ajal. Ots küsis, kas Pirita lennujaamalt ei saaks püsse ja laskemoona Omakaitse-meestele. Ütlesin, et ilma Lišinita ei saa teha midagi selles asjas. Kui rääkisin Lišiniga, ütles ta, et nii vaenulik, kui ta on punaste vastu, ei liiguta ta siiski sõrme, et vähemusrahvad tuleksid võimule ja saaksid tükeldada suurt jagamatut Venemaad. Ja kui kommunistidevastast mässu kavatseksid venelased, oleks ta kohe kambas, aga eestlastega ta kaasa ei tule.
«Ärge võtke seda isiklikult,» ütles ta mulle kätt ulatades nagu lepituseks. «Saame üksteisega hästi läbi. Mõistagi ei kõnele ma sellest kellelegi, millest meil juttu oli.» Nii luhtus sõjariistade saamise lootus. Aga sõjariistad saime, hoopis ootamatult, kuigi veidi hiljem.
Ühel päeval, kui olin kindluse staabi garaažis ootamas autot Piritale sõiduks, astus sisse mu vana hea sõber Saaliste. Jutukas nagu ta oli, ütles ta mulle: «Tahate, ma näitan teile, kui lollakad on venelased?» Ta viis mind alla keldrisse. Paar meest kohmitsesid töölaua ääres ega teinud meist väljagi. All keldris polnud kedagi. «Vaadake neid kaste,» näitas Saaliste. «Igaühes neist on kuus püssi ja näete, seal on moonakastid.» Saaliste jutust sain aru, et kastid olid hädakorras veoautolt maha laaditud ja nüüd ei teata, kellele ja kuhu need olid määratud. «Ja see võtab vähemalt kuu, kui otsad üles leitakse. Minu käest käivad läbi kõik paberid,» lõpetas Saaliste mind treppimööda garaaži tagasi viies. Kirjutasin endale kõrvataha need kastid.
Minu linnasõidud lõppesid, kui meie komissar Nikiforov kuulutas, et linna minekuks on vaja tema luba. Kapten Lišin vastas komissarile kõikide ohvitseride eest: «Keegi ei tule küsima linnaluba.» Nikiforov vihastas, pani meie ühiselamu mõlemale uksele püssiga mehe valvuriks. Umbes nädalapäevad pärast säärast vanglaelu, 19. veebruari hilisõhtul, istusime kõik koos kajut-kompanias, vestlesime juttu, mängisime grammofoni. Järsku astus uksest sisse kui killavooris meie komissar, 12. armee komissar, kindluse komissar, maaväe lennupolgu komissar. Viimane neist, kraadide poolest kõige kangem, võttis sõna: «Meil on kindlad andmed, et homme hommikul alustavad sakslased pealetungi mööda jääd saartelt mannermaale. Seda ei tohi lasta sündida. Pealetung peab saama peatatud, maksku mis maksab. Tõime teie komissari kätte sada tuhat lendlehte, mis trükitud saksa keeles. Näete, see näeb välja nii. Lendlehed tuleb vara hommikul viia lennukil Muhu väina saksa vägede kohale pildumiseks. See on suur vastutusrikas valitsuse ja partei ülesanne. Kes seltsimeestest ohvitseridest võtab ülesande täitmise vabatahtlikult enda peale?»
Lišin pani saadud lendlehe lugemata lauale. Komissari kõne ajal lasksin silmadega üle lehe. Tekst kubises vigadest, nii grammatikas kui õigekirjutuses. Kutsus saksa sõdureid üles pöörama täägid oma rõhujate, Preisi junkru - ja ohvitseride vastu. Oma otstarbe täitmise seisukohalt vaadatuna oli lendleht armetu. Lišin ütles: «Vastan kõikide ohvitseride eest. Valitsuse ja partei ülesanne on kõigiti austav ja ma tänan meile näidatud usalduse eest. Kahjuks ei saa meie mitte lennata, ei varahommikul ega võibolla ka hiljem. Meie lennukid pole korras, sest meile sai lendamine ära keelatud. Mootorite radiaatorid on tühjad, mehed jõid denaturaadiga segatud vee ära. Muide, Nikiforov, kuidas teie sellega toime tulite? Minu aru ei võta.»
«Lasksime läbi leiva,» seletas Nikiforov vastutulelikult.
Komissaridele ei olnud Lišini vastus sugugi mitte karvamööda. Argumenteeriti, vaieldi. Aga kui lennupolgu komissar pidi andma Lišinile õiguse, et paari tunniga ei saa seada korda pikemat aega hooletusse jäetud mootorit, selle ajaga, nüüd öösel, ei jõua muretseda isegi uut piiritust radiaatori jaoks, lahkusid komissarid ilmselt vastumeelselt, et pidid minema tühjade kätega. Lasksime valla kergendusohke, aga see osutus varajaseks. Veidi aja pärast tuli meie komissar tagasi ja ütles kurjakuulutava näo ning häälega: «Seltsimehed ohvitserid, tulge kohe üldkoosolekule!» Läksime. Koos oli kogu jaama meeskond, sada madrust, mõned nägudega nagu pohmeluses, ilmselt une pealt äratatud. Aeg oli üle kesköö, kui Nikiforov avas koosoleku: «Seltsimehed ohvitserid, teie olete siin, et anda vastust, mispärast te saboteerite valitsuse ja partei ülesannet? Mispärast teie ei lenda pilduma tähtsaid lendlehti sakslastele? Teie seletus, et lennukid ei ole korras, on vaid suitsukate, mille taga peitub teie kontrrevolutsiooniline tahe teha halba proletariaadile. Vastake!»
Kui Lišin tõusis, et vastata kõikide nimel, peatas teda Nikiforov: «Iga ohvitser räägib enda eest.» Üksteise järgi kordasid mehed, mida Lišin oli ütelnud. Ei saa lennata, masinad ei ole korras, tahaksin küll, aga siin ei seisa küsimus mitte eluga riskeerimises, vaid selles, et lendlehed saaksid viidud pärale, õigesse kohta. Mina kui uustulnuk, kõige noorem jaamas, olin viimane viieteistkümnest ohvitserist. Ütlesin järsult: «Mina lendan.» Minu kaaslased ohvitserid pöörasid pead minu poole, pilkudega, milliseid ma parem ei katsugi kirjeldada. Ka madruste seas oli näha üllatust ja imestust. Tõusis kõnekõmin. Nikiforov nõudis rahu, ütles mulle: «Palun jätkata!»
Jätkasin: «Jah, mina lendan. Märkasin siin, et teie meid ei usalda. Tahan tõestada teoga, et te eksite. Õige?»
«Õige,» vastati kooris, nii kui oli kombeks miitingul.
«Selle lennu sooritamisel pole tähtis inimelu, vaid tähtis on, et lendlehed jõuavad sakslastele kätte. Õige?»
«Õige!»
«Ja lendlehtede päralejõudmiseks õigel ajal ja õiges kohas vajame garantiid. Õige?» «Õige!»
«Ja selle garantii mõttes ma sean üles tingimuse. Ma lendan, kui minuga lendab kaasa komissar Nikiforov. Nagu ma juba ütlesin, teie meid ei usalda. Mis keelab minule, saades teie silmapiirilt välja, tiirelda Naissaare taga ja visata seal lendlehed üle parda ning tulla tagasi teile teatama, et loopisin lehed sakslastele kaela? Aga mina tahan, et Nikiforov tuleb minuga kaasa ja viskab oma käega lehed sinna, kuhu nad on määratud minema. Nikiforov on garantiiks, et valitsuse ja partei ülesanne saab sajaprotsendiliselt täidetud. Õige?» «Õige!»
Nüüd võttis Nikiforov sõna. Selle peale oli minu plaan ehitatud. Ta seletas, et temal kui vastutaval revolutsiooni funktsionääril lasuvad suured ülsanded. Tema peab valvama revolutsiooni võitude üle, et ei oleks kontrrevolutsiooni. Seepärast ei või ta minutikski lahkuda oma valvepostilt. On iseenesest mõistetav, et ta kaasa lennata ei saa. Madrused hakkasid Nikiforovi ergutama ja trööstima:
«See paar tundi, mis sa ära oled, ajame läbi ilma sinuta. Tõotame, et sinu äraolekul midagi kontrrevolutsioonilist ei juhtu. Ohvitseril on õigus nõuda sinu kaasatulekut. Ei saa jääda narriks tema ees.»
Niisugused manitsused, pealekäimised üldsuse poolt ette toodud, viisid Nikiforovi kokkuvarisemiseni. Ta kattis näo kätega, nuuksus: «Mul on naine ja lapsed . . . mina ei saa. . . Mingu keegi teine.» Aga teisi minejaid ei leidunud. Nii jäi partei ja valitsuse ülesanne täitmata. Vist küll seetõttu sakslased okupeerisid Haapsalu 21. veebruaril. Samal päeval tuli kindluse komandandilt meie jaamale käsk evakueerimiseks. Lišini toa uksele ilmus komissar Nikiforov, võttis valvelseisaku, andis au ja teatas: «Palun oma kätte võtta komando, kapten Lišin. Panen maha komissari kohustused. Evakueerimine on tõsine asi.»
«On teil tõsi taga?» küsis Lišin.
«Jei bogu!» (Jumala eest!)
«Hea küll,» lausus Lišin. Pöördudes minu poole, andis käsu: «Mitšman, võtke temalt ta dekoratsioonid.»
Võtsin komissar Nikiforovilt kaks nagaani, mis ripnesid tal vööl, ja punase käesideme. Ulatasin need Lišinile.
Algas kiire ja kibe evakueerimine. Madrused suhtusid kapten Lišini käskudesse täie innu, arusaamise ja kuulekusega. Ei tahetud jätta maha midagi, millest võis olla vaenlasele kasu. Pommid uputati merde, lennukitelt monteeriti maha mootorid.
Hankisin lähemalt ja kaugemalt ümbruskonnast regesid nii palju kui sain. Hobusemehed tulid meeleldi, sest neile anti vaat bensiini veootsa pealt. Tegime tühjaks kõik laod. Evakueeritav kraam veeti sadamasse, suurele transportlaevale «Pallada». Palusin kapten Lišinit, et ei võetaks ette põletamisi ega plahvatusi, ohu pärast Pirita elanikele. Relvalao likvideerimisel andsid madrused igale ohvitserile püssi ja kaks raami (10 tükki) padruneid. Nad rääkisid: läheme meie laevale — teie ka. Läheme barrikaadile — teie ka. Ikka meie koos teiega igal pool. Nad tundusid olevat kui lapsed, kes ohukartusel hoiavad kinni ema seelikust. Kui kõik oli ära veetud, jäi järele viimane töö — lennukite hävitamine. Et ei tahetud süüdata tuld või kasutada lõhkeainet, asuti lennukite hävitamisele käsitsi. Kirvestega lõhuti tiibade lonžeroonid ja nervüürid, löödi aukliseks vineerist kered. See võttis paar tundi kõva tööd, pani madrused nurisema: «Tuli otsa! See on kilplasetöö, mida teeme.» Töötasin koos nendega, kirves käes. Manitsesin, et Lišin on teinud korralduse mitte ohustada kohalike elanike, elu ja vara.
Mulle öeldi: «Tšuhnade vara? Ärge tehke nalja! Meie sülitame neile.»
Aga lõhkumine tehti siiski nii, kui Lišin käskis, ja see viimane töö tegi lõpu meie evakueerimise ülesandele.
23. veebruaril kell 3 hommikul kogunesime teele linna minekuks. Oli külm, oli pime. Saartelt kostsid kui kõuekärgatused plahvatused ja kõrged tuleleegid valgustasid taevast. Oli kõhe tunne teadmisest, et kõikjal tehakse lõppu. Tulevikust polnud aimu. Madrused võtsid meid endi keskele, nii marssisime seltsis sadamasse. Jõudsime «Pallada» juurde, mis seisis kai ääres miinisadamas. Laevatrepi ees seisis jõuk püssidega madruseid, neid oli kaks korda rohkem kui meid. Nad võtsid püssid meilt ohvitseridelt. Meie vastu ei hakanud, meie omad jaamamehed meile appi ei tulnud. Meid lahutati üksteisest ja talutati mööda treppi ükshaaval üles. Jõudnud tekile, võtsid mind üle kaks madrust, nad viisid mind kaks tekki alla, tõukasid ühte ruumi, kus oli juba ohvitsere. Ei teadnud, kas olla rõõmus või kurb, kui nende hulgas nägin Fredi. Meie ei olnud üksteist näinud sellest päevast saadik, kui saabusime Tallinna. Kus Fredi teenis, ma ei teadnud. Meid oli koos üle poole tosina ohvitseri. Ruum polnud väike, kitsikust me ei tundnud. Päeva kestel toodi veel mõni ohvitser juurde. Õhtul, kui valvur lükkas sisse uustulnuka ja mina juhtusin seisma ukse juures, tundsin valvuris ära meie jaama mehe. Hakkasin temaga kõnelema läbi ukseprao. Küsisin: «Kas selleks tegime koos tööd ja tulime koos laevale? Kas selleks, et mind panna lukutaha, hoida söömata-joomata, ilma väljakäigukohas käimata?» Tõmbasin Fredi kättpidi ukse juurde, käisin valvurile peale: «Laske mind koos sõbraga loomulikke tarvidusi täitma. Niipalju südant peaks teil olema!»
Valvur laskis meid irvakilhoitud uksest välja. Viis meid väljakäigukohta.
«Ega mul teie vastu midagi ei ole,» seletas ta. «Meie kõik teame, et olete hea inimene, Lišin ka. Aga need on laevamehed, kes siin võimutsevad. Meie ei saa midagi teha.»
Julgustatud mehe jutust, katsusin õnne: «Oleme eile õhtust saadik ilma söömata. Ja väga tahaksime värsket õhku hingata.»
Valvur ütles: «Hea küll. Viin teid ülemisele tekile. Seal saate ka süüa. Aga ärge tehke endile mingeid plaane. Üleval on valve vali.»
Mees viis meid tõepoolest üles, jättis meid omapead, öeldes, et peab tagasi minema oma postile, et ta oleks kohal, kui kontroll tuleb. Tekk oli täis rahvast, sõjaväelasi ja erariides inimesi. Istuti kasti- ja kotivirnade vahel. Laeva vöör oli heledasti valgustatud. Seal töötas vints, laadides kraami esimesse luuki. Seal asus ka trepp kaile, mille mõlemis otsas, all kail ja üleval tekil, seisid püssidega valvurid, kes kontrollisid tulijate-minejate pabereid. Ülejäänud laev, keskosa ja ahter, olid pimeduses. Nägin, et suurem osa rahvast sõi, joodi teed. Küsisime, kust seda saab? Juhatati — kambüüsist. Seal hankisime endile plekist peekrid, täitsime need toobrist teega. Tekil talitasime nii, nagu teisedki tegid. Jalahoop vastu kotti pani sealt pudenema suhkarid (kuivikud). Samasuguse hoobiga sai kätte tükisuhkrut. Lahtivõetud võitünni ees seisis väike saba. Kui jõudis kord meie kätte, tegime nii nagu teisedki — võtsime võid kamaluga. Kui kõht sai täis, läksin maad kuulama laeva ahtrisse, kus oli kõige pimedam. Leidsin, et teki polderilt viis ots kai polderile. Ots oli uuevõitu kanepist, üle käevarre jämedune, meetrit 7—8 pikk. Katsusin jalaga, köis oli kenasti pingul. Ruttasin kutsuma Fredi, ütlesin talle rõõmsalt: «Näe, kust kaudu pääseb laevalt. Pidagu nad trepil niipalju püssimehi kui tahes, näe, siitkaudu läheb tee vabadusse!»
Siin tekkis aga ootamatu takistus. Fred hakkas vastu: «Mis? Sa tahad joosta üle vaenlase poolele? Sakslaste, meie verivaenlaste poolele? Selline tegu ei ole kooskõlas, ohvitseri südametunnistusega. Mina seda kaasa ei tee.»
Taevas ja Tartu maantee! Säärast häda ma küll ei oodanud. Ja veel viimasel minutil, kui pääsetee paistis olevat lahti. Ütlesin Fredile, tahtmata teha pikka juttu: «Ma ei jookse meie verivaenlase poole, vaid meie julma verivaenlase juurest ära. Jooksen kodumaale, koduste juurde. Kui sinu ohvitserisüdametunnistus kisub venelaste poole, siis ela pealegi oma südametunnistusega. Mina lähen.»
Libistasin end mööda otsa alla, tasakesi, ettevaatlikult. Maal peitsin end kõrge lauavirna taha. Vilistasin, hüüdsin: «Fred!» Varsti kostis vastu tasane vile. Süda läks kergeks, kuigi teadsin algusest peale, et Fred ei jää minust maha. Hiilisime plankude äärtmööda selle tänava suunas, mis viib sadamast Narva maanteele Viljandi jaama juures. Pidime olema väga ettevaatlikud, sest olime mundris ja olime juba kogenud vaenulikkust ohvitseride vastu. Leidsime, et tänav, kuhu tahtsime, oli suletud barrikaadiga, millel seisis meeskond püssidega ja Maxim-kuulipildujaga. Hakkasime hiilima teises suunas, Tollimaja poole, kust tänav viis elektrijaama ja Rannavärava juurde. Siis kuulsime, kuidas pimeduses peatati meie ees liikuvat veoautot: «Seisa! Kuhu lähed?»
«Mereväe aitadesse jahu tooma,» seletas autojuht. Need aidad asusid reas just elektrijaama suunas mineval tänaval. Hüppasime tagant kähku lahtisele autole, peitsime end roguskite alla. Autot peatati veel kord, lasti edasi sõita pärast lühikest küsitlemist. Kui auto aida juures peatus, hüppasime maha ja panime jooksu kõigest väest. Meid märgati, meile lasti järele paar pauku. Pimedus päästis meid. Kui jõudsime tänavale, mis viib üles Paksu Margareta juurde, tasandasime jooksu. Just Rannavärava all, Pika tänava algul, sattusime 3-mehelise patrulli kätte. Mehed kandsid seljas püsse, olid erariides. Algas küsimine-kostmine. Vastastikune umbusk oli tõusuteel, kui üks meestest, kes oli olnud vait, käratas: «Mis seal niipalju rääkida. Võtame kinni ja viime Pitka juurde.»
«Pitka juurde? Sinna me just tahamegi,» hüüdsin üllatunult.
«Ärge rõõmustage liiga vara! Pitka ei mõista nalja punaohvitseridega.» Kui meid talutati püssimeeste vahel Pitka palge ette, oli tema käes kord üllatuda. Ta küsis: «Kust teie tulete?»
Patrulli vanem raporteeris: «Võtsime nad kinni Paksu Margareta juures. Nägime, et tulid sadama poolt. Kahtlased mehed.»

Pitka tänas mehi hoolsa töö eest, ütles, et nad võivad minna ja jätta meid tema hooleks. Kui olin jäänud Pitkaga üksi, küsisin: «Kas teil on ikka veel puudus püssidest?»
«Neist ei saa kunagi olla palju meiesugustel põrandaalustel,» kostis Pitka. Ütlesin teadvat ühe väikese relvalao Narva maanteel. Palusin endale kaasa kuus meest, kui võimalik, olgu neist üks oskusline juhtima veoautot. Halva õnne puhuks, kui autot ei leita, tulgu kaasa ka reemees. Tunni aja pärast sõitsime reel Narva maanteele. Garaaži uks oli kinni ja seda ei avatud vaatamata põrutamisele. Murdsime ukse maha. Garaaž oli inimestest tühi. Maha oli jäetud üks veo- ja üks sõiduauto. All keldris olid mulle tuntud kastid alles. Võttis aega ja vaeva raskeid kaste alt üles tassida, neid laadida veoautole. Mõlemad autod olid kõigeti korras, ehkki paakides polnud bensiini. Garaažis seisid aga kaks bensiinivaati. Neist võtsime, mida vajasime, ja saime autod käima. Südaöö paiku liikus Brokusmäele Pitka staapi karavan — ees mina, juhtides sõiduautot, siis veoauto kastidekoorma ja bensiini-vaatidega ja siis regi meid saatva meeskonnaga. Brokusmäel algas kohe kiire töö. Püssid võeti kastidest ja puhastati õlist, seati seina najale ritta. Need olid tuliuued Tuula tehase vintpüssid. Pitka muheles heameelest, ütles, et see püsside saak võimaldab moodustada paarkümmend patrulli ja nii puhastada lõplikult linna punastest. Kõigepealt aga ruttasid kõik käepärast olevad mehed, ka mina, värskete püssidega kaitsma elektri- ja gaasijaama sadamast ründavate madruste vastu. Tulevahetusel sai surma üks noormees meie hulgast. Mõlemi jaama kaitse sai korraldatud nii, et ohtu polnud enam karta. Kui teatasin telefonil Pitkale, et olukord on korras, kutsus ta mind tagasi Brokusmäele.

Sain korralduse võtta kaasa kaks relvastatud meest ja viia oma sõiduautos Jüri Vilms S. Tartu maanteele, Päästekomitee konspiratiivkorterisse. Korter asus väikeses puumajas, endise tütarlaste gümnaasiumi kivihoone õuel. Kui see voor täidetud, hakkasingi sõitma mööda linna küll Pitka, küll Rotschildi ülesandel. Võtsin autole veel Fredi, kes kaebas, et staabitöö Brokusmäel on temale igav. Viimase asjatoimetusena sel ööl mäletan tulevahetusse kaasalöömist madruste tõrjumiseks Viljandi jaama juures. Siis oli aga juba suur valge väljas, hommik käes. Öö kestel läks korda luua kindel kaitsering ümber sadama, kuhu olid tõmbunud vene sõjaväelased ja punakaartlased. Meie ei katsunud sadamasse sisse tungida, piirdusime sadama isoleerimisega linnast. 24. veebruari hommikul oli linn vabastatud punavõimust. Kui võtsin telefoniühenduse Pitkaga Viljandi jaamast, palus Pitka mind kohe sõita Brokusmäele. Sealt viisin ta autos Maapanga hoonesse Reaalkooli vastas, kus oli oma staabi üles löönud Rotschild, kelle oli Päästekomitee määranud Tallinna linna komandandiks. Vaevalt olime saanud üksteist teretada, kui Rotschild nimetas mind oma abiks. Rotschild viis Pitka ja minu Pätsi juurde, kes istus omaette ühes väikeses toas. Kui seisime koos — Päts, Pitka, Rotschild ja mina —, meenutasin tahtmatult möödunud aastat, eesti polkude päevi. Küllap vist ka Pätsil mõlkusid meeles mälestused möödunud aegadest, sest ta ütles naljatades: «Läinud aastal asutasime eesti polgud, nüüd oleme jõudnud niikaugele, et asutame Eesti riiki.» Pätsi laual nägin trükitud iseseisvuse manifesti. Palusin seda lugeda. Päts andis selle mulle: «Võtke kaasa. Näidake teistele!» Ka see kallis mälestus hukkus tules koos kogu mu arhiiviga aastal 1940.
Mu kohustused Rotschildi staabis ei ole kõneväärt, päeva kestel midagi ärevat ei juhtunud. Siiski, eskorteerisin Rotschildiga oma autos valge lipu all autot, milles sõitsid K. Konik, A. Larka, N. Reek läbirääkimistele sakslastega. Saatsime neid mööda Paldiski maanteed kuni Saue mõisani, kus asus mingisugune saksa väeosa staap. Ootasime seal meie meeste peale paar tundi, tulime kõik koos tagasi. Meie saadikutega polnud juhust kõneleda koduteel, üldse olid nad sõnaahtrad. Järgmisel hommikul olid mul autos Fred ja kaks Pitka püssimeest. Tegime ringsõidu sadama ümbruses, et kontrollida meie kaitserõngast. Tee viis meid ka Kadriorgu, mereranda. Seal nägime, kuidas sadamast pikkamisi väljus «Pallada» päratu suur kere. Lõin Fredile müksu külge: «Näe, sellel laeval oleksime praegu olnud ka meie. Võib-olla kinni all punkris.» Reidile oli kogunenud kaunike hulk laevu. Äkki hakkas nende kohal tiirlema saksa lennuk raudristimärgiga. Venelased avasid vihase tule kahureist. Need ei saanud teha kahju lennukeile, sest vene laevad õhutõrjekahureid ei kandnud. Vaatlenud seda sõjapilti, hakkasime liikuma linna poole. Paarsada sammu Viljandi raudtee ülesõidust linna suunas sattusime sakslaste peale. Mõlemil kõnniteel seisid saksa jalgratturid, püssid seljas. Keset tänavat sõitis jalgrattal ohvitser, kes peatas meie auto: «Pidage! Sõda on möödas. Andke siia oma mängukannid!» Mängukannide all mõtles ta meie püsse, mida üks sõduritest ära korjas. Takistusi edasisõiduks ta ei teinud ega tundnud ka huvi meie auto vastu. Sellega sõitsime otsemat teed Brokusmäele ja jätsime selle sinna. Liikudes jalameestena, peatusime Raekoja platsil, kus nägime kobarat inimesi lugemas mingit lehte raekoja seinal. See oli saksa 8. armee ülema kindralleitnant vabahärra A. von Seckendorfi kurikuulus käskkiri «Mina käsen, mina keelan!» Nüüd müksas Fred mulle külge omakord: «Loe ja rõõmusta,» ütles ta mürgiselt. Rotschildi staabis kuulsime, et sakslased ei loe sõjavangideks Eesti diviisi ohvitsere ja sõdureid. Diviis võib tegutseda edasi ja temale on jäetud sõjariistad. Nüüd oli mul hea nõu kallis. Oma teenistuskoha tõttu Pirital, ja olles mereväe ohvitser, ei saanud ma end registreerida Eesti jalaväe-diviisi. Võtsin ette mureliku käigu diviisiülema alampolkovnik A. Larka juurde. (Endine diviisiülem alampolkovnik J. Laidoner ja staabiülem alampolkovnik J. Soots põgenesid Venemaale pärast 11. veebruari, kui punased olid võtnud üle diviisi staabi ja Ülemkomitee.)
Larka ütles, et registreerib mind diviisi koosseisu jalaväe nooremleitnandina. Mereväe mundrit soovitas ta mul mitte kanda — sakslased teadvat, et eestlastel pole mereväe üksusi, ma võin sattuda kinni ja siis võib tulla pahandusi. Otsustasin hakata käima hoopis erariides. Tegin õieti, sest paar nädalat hiljem, 20. märtsil, saatis Seckendorf Eesti diviisi laiali. 19. märtsil kogunesid eesti ohvitserid diviisi staapi (endise kindlusestaabi ruumidesse) Narva maanteel Larka käsul, mida levitati suust suhu, mis aga ei jõudnud ohvitseride enamikuni. Larka teatas, et diviis on sunnitud demobiliseeruma. Endiste määruste järgi anti demobilisatsiooni korral ohvitseridele aukraad juurde. Näidates ruumi keskel asuvale lauale, mille ääres seisis üle tosina toole, ütles Larka: «Laual on paber, mu härrad. Istuge maha ja kirjutage mulle raport teie uues aukraadis.» Vaatasin, et kirjutama hakati suure agarusega. Larka ettepanekust saadi aga aru väga omamoodi. Kõik lipnikud, keda tundsin (ja neid oli palju), ülendasid end kapteniteks. Ei taha tuua esile nimesid, see oleks piinlik minule ja võib-olla ka nii kergesti kapteniks saanutele. Aga, võib-olla ka mitte. Pärast Vabadussõja lõppu loodi sõjaministeeriumis komisjon kolonel Steinbergi eesistumisel. See pidi otsustama kõikide ohvitseride aukraadide legitiimsuse üle. Minu teada leidis komisjon, et kõik need, kes märtsis 1918 kõrgendasid end aukraadis, tegid seda korrapäraselt.
Diviisi laialisaatmine andis raske hoobi meie rahvuslikele aspiratsioonidele, mis oma tõusuteel olid eelmisel kuul jõudnud haripunktile — iseseisvuse väljakuulutamisele.
Sakslased võtsid ka diviisi varanduse, mis oli teiseks raskeks hoobiks. Nende saagiks langes üle 12 000 püssi, hulk kuulipildujaid, ligikaudu 50 kahurit, palju kahuri ja püssi laskemoona, riide- ja nahkvarustust. Oleks see varustus jäänud meile, poleks Vabadussõja algus olnud meile nii raske kanda.

SAKSA OKUPATSIOON

Eestimaa Täidesaatev Komitee, eesotsas Viktor Kingissepaga, kuulutas oma otsuses 10. veebruaril 1918 kogu aadli lindpriiks (seaduse kaitseta) ja pani toime üle maa aadliseisusest isikute ja «muude kontrrevolutsionääride» vangistamise. Ohvrid veeti koonduskohtadesse. Selleks kohaks Tallinnas oli suur sadama elevaatorihoone. See barbaarne akt, mis meenutas keskaja koledusi, ei andnud armu naistele, lastele, vanadele. Nii nagu aastaid hiljem, Bartholomeuse ööl, 13./14. juunil 1941, kommunistlikud võimud võtsid ja represseerisid halastamatu tooruse ja julmusega teiste hulgas ka väikesi lapsi, väeteid naisi, jõuetuid rauku, nii talitas ka eesti päritoluga kommunist Viktor Kingissepp, vahet tegemata soo ja vanuse vahel. Joosep Stalin ei andnud kogu oma terrorivalitsuse ajal kirjalikku käsku kellegi lindpriiks kuulutamiseks. See ajalooline au kuulub üksnes Viktor Kingissepale.
Kui 1941. a. kommunistide küüditamise ja tagakiusamise ohvritele ei tulnud abi kustki, siis 1918. a. sakslased tõttasid appi oma suguvendadele. Seda kõigiti õigustatult, nii moraalselt kui juriidiliselt. Muidugi omas Saksa valitsus seejuures kaugeleulatuvaid sihte, milles tal oli õigus, sest oli ju Saksamaa ikka veel sõjas Venemaaga. Geniaalne demagoog Leo Trotski (Bronstein), Vene peadelegaat Brest-Litovski rahuläbirääkimistel, deklareeris: «Venemaa kuulutab, et ta ei ole enam sõjas Saksamaaga, aga keeldub kirjutamast alla rahulepingule. Sakslased reageerisid sellele üldpealetungiga kogu vene rindel.
Igatahes peab aus ja arukas eestlane ütlema, et Saksa okupatsioon algas provotseerituna kommunistlike võimude poolt. Eestlased olid nõrgad seda tõrjuma, samuti oma maal korda hoidma. II eesti sõjaväelaste kongress näitas, kui kaugele olid eesti sõdurid bolševiseerunud. Kongress läks lõhki. Osa kongressi saadikuid avasid Toompeal I Sotsialistliku Sõjaväelaste Kongressi, kes tahtis hakata asutama eesti punakaarti. Kui 23./24. veebruaril Tallinn puhastati punastest, siis tegi selle töö Pitka Omakaitse ja Rotschildi ohvitseride organisatsioon. Eesti eraldipolgu sõdurid Tallinnas ei liigutanud sõrmegi võitluseks punaste vastu.
Saksa okupatsioon tuli paratamatult. Nii kui hiljemgi, 1941. aastal, võeti sakslasi vastu algul rõõmuga paljude elanike poolt, kes sakslasis nägid päästjaid kommunistide terrori käest. Kuid juba varsti tekkisid ka vastuolud päästjate ja päästetute vahel mis kordusid samadel põhjustel ja alustel ka a. 1941.
Olles demobiliseeritud diviisist, maha pannud mundri ja saanud eraisikuks, tõusis probleem, millega hakata tegelema, et saada ülalpidamist, mis seni oli tulnud sõjaväest. Kõik palgalised kohad olid otseselt või kaudselt seotud sakslastega. Koostööd nendega ma endale ei soovinud. Pidasin nõu Frediga, tulime mõttele asutada elektriinstallatsiooni ettevõte. Mõte tõotas tulu, sest pooled Tallinna elanikkonnast pidid läbi ajama ilma elektrivalguseta. Linnavalitsuses andis insener Bürger, meie tuttav, ilma pikemata patendi tegutsemiseks nime all «Elektri installatsiooni büroo Tomingas & Olbrei». Aga ta hoiatas meid ülepääsmatute töötakistuste eest — Tallinn oli tühi elektrimaterjalist. Keset muretsemist tuli aga meile ajusähvatus, millele võisime olla uhked. Monteerida maha materjal laokile jäänud hoonetest Kopli poolsaarel. Kopli laevaehitustehased Bekker, Vene-Balti ja Noblessner alustasid evakueerimisega kohe pärast Saaremaa vallutamist sakslaste poolt. Koplisse tekkinud omaette linn jäi tühjaks. Sajad puuelamud, mis ehitatud tööliste jaoks, laod, aidad, bürooruumid seisid peremeheta. Ringkäigul, mille tegin koos Frediga, avanes meile pilt, millega jäime väga rahule. Meie otstarbeks kõlbulikku materjali oli külluses, selle mahamonteerimine ei võinud teha raskusi, eriti puuhoonetes. Samas kuulsime, et kõigi Kopli varanduste valitsejaks on oberleitnant Helmuth Schmidt Roha majas Pagari tänaval.
Selle härraga, kes oli küll väga upsakas, aga kehv asjatundja, sõlmisime lepingu, mille järgi Tomingas & Olbrei bürool oli ainuõigus kokkulepitud hindadega võtta maha elektriinstallatsiooni-materjali kolme Kopli laevatehase maa-alal. Schmidtile näis eriti meeldivat minu vastus, kui ta ütles, et peab pankadest järele pärima meie kui ärimeeste «bonafide» kohta: «Ärge pärige! Oleme demobiliseeritud eesti ohvitserid, algame uut elu, mida ka teil tuleb teha, kui sõda lõppeb teie jaoks.»
«Ohvitserid?» küsis Schmidt, monoklit kulmu alla seades. «Ohvitserid on seisus, kelle bonafide kohta järelekuulamisi ei tehta.»
Allakirjutatud väärtusliku lepingu pantisin Krediitpanka. Selle vastu koos Pitka kaveerimisega sai meie vastsündinud ettevõte laenu 10 000 ostrubla 6 kuu peale. Kaastöölisteks võtsime endile meiesuguseid üliõpilasohvitsere, kes vajasid äraelamise võimalusi. Esimese kümne mehega hakkasin tööle Koplis aprilli algul. Fred hankis tellimisi, mina juhatasin töötegemist. Alguses olid mehed vilumatud ja ei andnud kutseliste montööride mõõtu välja, aga nad võtsid kiiresti õppust. Ettevõtte asjad edenesid hästi.
Meie elektritööde ettevõte oli hea, nii töövilumuselt kui ka tellimiste rohkuselt. Augustis saime oma suurima tellimise. Pilka tegi meiega lepingu tema paaditehase elektrifitseerimiseks Patarei tänaval. Et see tellimine nägi ette mootoreid, transformaatoreid ja muid asju, mida meil Koplist saada ei olnud, sõitsin Balti Päästeseltsi laeval Helsingi seda kraami hankima. Laeval sõitsin salaja, sest sakslaste asutus, kes andis raha eest reisilubasid kohtadesse väljaspool Tallinnat, keeldus mulle andmast luba. Laev jäi Helsingi dokki parandusele. Ostsin kõik vajalikud materjalid, mootorid jne. «Svenska Allmänna Elektriska» ühisuse esindajailt seletusega, et kogu kaup läheb laevale monteerimiseks parandustööde korras, ja palvega, et see saaks toimetatud laevale. Müüja asutuse insener muigas, kui kuulis, et mootorid peavad olema kolmefaasilise vahelduva voolu jaoks pingega 220 volti. Laevadel on tarvitusel alavool, harilikult pingega mitte üle 110 voldi. Siiski toimetati ostetud kaup korralikult laevale. Laeva saabumisel Tallinna sai see viidud salaja maale. Nüüd oli meie ettevõttel varustust kui suurfirmal, see seadis meid väljapoole võistlust.
Järjest suureneva tööhulga tõttu ei olnud meil mahti tunda huvi arenevate poliitiliste sündmuste vastu. Aga revolutsiooni puhkemine Saksamaal ja vaherahu sõlmimine 11. novembril ei saanud mööduda tähelepanu äratamata. Nii nagu eelmisel aastal toimus vene soldatitega, nii haaras ka saksa sõdureid ürgjõuline tung rutata koju. Nõnda kui venelastelt, sai nüüd ka sakslastelt osta igasugust mahajäetavat kraami. Vene soldatite eeskujul lõivad saksa sõdurid täidesaatvad komiteed. Tallinna täidesaatvat komiteed arvestas Saksa 8. armee juhatus. Päts oli sõjavangist tagasi ja Ajutise Valitsuse liikmed hakkasid avaldama aktiivsemat ja energilisemat tegevust.

Aitäh hea lugemise eest.

10. novembril olin tööl Pitka paaditehases. Sisetööd olid juba lõpukorral, meil oli käsil jõuliini tõmbamine 100 meetrit mööda Patarei tänavat. Olin posti otsas isolaatoreid kinnitamas. Äkki ilmus Pitka voorimehel, hõikas: «Tulge alla, tulge kaasa, sõidame Brokusmäele!» Olnud end pesnud, jätnud maha sõna, kust mind leida, sõitsin Pitkaga tema staapi. Seal seletas Pitka: «Meile on saanud teatavaks, et Roha majas Pagari tänaval on suur viinaladu. Kõik toad alumisel korral on täis konjakikaste, põrandast laeni. Tänapäeva saksa sõdurid pole paremad kui vene soldatid.Kui need selle viina juurde pääsevad, on linnarahval karta kõige halvemat. Siin ei ole tundigi kaotada. Teie minge kohe Roha ülema juurde. Ta on rittmeister Kurt von Schwanebach. Teatage temale, et olukorra ohtlikkuse pärast Omakaitse paneb maja ümber valvepostid välja. Ma annan teile mehed kaasa esimese vahetuse jaoks.»
Mehed olid koolipoisid, korralikult riietatud mustas vormipalitus ja vormimütsis, püssid rihmaga seljas, Omakaitse sinivalged lindid käevarrel. Asetasin ka endale lindi, astusin poiste etteotsa, viisin nad rivikorras Pagari tänavale, kuhu oli paarsada sammu. Seal seadsin oma rühma, keda oli kümmekond meest, ritta kõnniteele vastaspool Rohat. Ütlesin, olgu vakka, oodaku mind. Astusin sisse Pitkalt saadud ülesannet õiendama. Roha (Saksa 8. armee toorainete osakond) asus endise kindluse ehitusvalitsuse suures hoones. Uksel seisvalt vahipostilt kuulsin, et rittmeister Schwanebachi büroo on kolmandal korral. Seal leidsin ukse kirjaga «Kurt von Schwanebach, Rittmeister. Sissepääs ainult eelteatamisel.» Koputasin uksele. Koridori astus ohvitser. Ütlesin temale oma nime, seletasin, et soovin kõnelust Eesti Omakaitse ülesandel. Minuti pärast tuli ohvitser mulle järele. Jutt Schwanebachiga sündis püstijalu. «Teie soovite?» küsis rittmeister.
«Esinen Eesti Omakaitse ülesandel. On saanud teatavaks, et selles hoones peetakse suurt konjakiladu. Kui need alkoholitagavarad peaksid sattuma soovimatutesse kätesse, võib linnas tekkida ohtlik olukord. Sellise ohu eest hoidmiseks teen ettepaneku kokku leppida, et hoone kaitse antakse Omakaitse hoolde.»
«Oleme saksa sõjavägi ja meie kaitseme end ise,» oli vastus.
«Õige küll, kuid saksa sõjaväega on asjad läinud juba niikaugele, et on käima pandud sõdurite nõukogud. Kogemused vene revolutsiooniliste sõduritega tekitavad meile muret linnaelanike julgeoleku pärast. Eesti Omakaitse peab oma ülesandeks rahu ja korra eest hoolitsemise.»
«Jäägu see mure meie hooleks. Küllap saksa sõjavägi oskab hoida rahu ja korda.»
«Politseiteenistus ei ole sõjaväe ülesanne, mida võin teile kinnitada kui endine ohvitser.» Selle peale läks jutlemine lahedamaks. Järgnevas kõneluses avaldas Schwanebach muret distsipliini languse üle sõjaväes ja kui ta kuulis, et mul on rühm mehi tänaval, et asuda kohe vahiteenistusele, saatis Schwanebach ohvitseri vaatama minu poolt nimetatud üksust.
«Väljas on kümme koolipoissi püssidega,» teatas ohvitser tagasi jõudes.
«Välk ja pauk!» ütles Schwanebach. «See näeb ju välja kui tänavapoiste paraad ooperist, «Carmen».»
Ütlesin: «Igaüks minu poistest oskab lasta püssi mitte halvemini kui saksa sõdur ja on saanud tuleproovi tänavavõitlustes venelaste vastu.»
Vaatamata sellele, et see olukord Schwanebachile ei meeldinud, andis ta siiski kirjaliku korralduse, et kõnes olnud hoone kaitse antakse üle Eesti Omakaitsele tingimusel, et saksa sõjaväe varandust võidaks hoonest vabalt evakueerida.
Panin 5 poissi postidele, teised viisin Pitkale tagasi. Ritt-meistri poolt allakirjutatud paber tegi Pitkale head meelt.
Jäin staapi abistama Pitkat. Õhtu tulekul sai meie poolt välja pandud kaitse elektri- ja gaasijaamale, telefonikeskjaamale, raekojale, ja Roha juures jätkasime valvet. Öösel tuli meie raekojavahtidelt teade, et üks suur hoone Raekoja platsil ,on sakslaste poolt maha jäetud. Omakaitse võttis selle kohe oma alla. Järgmisel päeval sai sellest hoonest Ajutise Valitsuse asukoht. Kohtusin 11. novembri ennelõunal Rohas Rittmeister Schwanebachiga. Tema andis mulle oma allkirjaga paberi, millel seisis, et Roha maja antakse Omakaitsele üle Roha evakueerimise tõttu. Võtsin maja üle, kõndisin Schwanebachi abiga läbi kõik ruumid. Nõudsin, et oleksid avatud kõik uksed. Pealelõunal ilmus kapten (end. lipnik) Nikolai Vildenau, portfell kaenlas, teatas, et tuli maja üle võtma sõjaministeeriumile. Nõudis, et ma maja tühjaks teeksin omakaitsemeestest. Saatsin Vildenau minema, öeldes, et niisugust firmat ei tunne nagu sõjaministeerium. Maja on Pitka käes ja kui tahetakse seda üle võtta, tuleb temaga rääkida. Vildenau oli haavunud. «Kas teie mind ei tunne?» küsis ta. «Olin Ülemkomitee liige.»
«Olite küll, aga ma teid seal ei näinud.»
«Ma kaeban minister Larkale,» ähvardas Vildenau.
«Laske käia. Maja teie minult ei saa. Paluge Pitkalt.»
Käisin vaatamas hoonet, mille Pitka andis üle Ajutisele Valitsusele. Seal oli kui laat. Inimesed sagisid trepil üles-alla. Kohtasin Theodor Kaarikut, kes ütles, et ta on valitsuse sekretär. Vestlesime temaga veidi. Meie jutlemise keskel ilmus meie juurde kõhetu näpitsprillidega härra, lausudes: «Kuulsin praegu teie jutust, et teie nimi on Tomingas. Kas on nii?»
«Jah, härra minister,» vastas Käärik. «William Tomingas, tunnen teda hästi.»
Härra ulatas mulle käe: «Saame tuttavaks. Mina olen kaubandus-tööstusminister Nikolai Köstner. Pitka soovitas teid väga. Mul on heameel, et teid leidsin. Kas tahate tulla tööle minu juurde minu abina, ministeeriumi asjade valitsejana?»
«Tänan, härra minister, ei taha. Mul on praegu kibe töö pooleli, Pitka teab.» Köstner kohendas prille: «Pitka ei rääkinud mulle midagi teie tööst. Ta tuleb õhtusele valitsuse koosolekule, eks ma siis temalt küsi. Palun teid, härra Käärik, panna Tomingase ametissemääramine õhtuse koosoleku päevakorda. Praegusel raskel ajal ei saa teha tööd oma tahtmise järele, vaid tuleb töötada üldsuse huvides. Nägemiseni, härra Tomingas.»
Küsisin Kaarikult, mis asi see on, ministeeriumi asjade valitseja?
«Upravljaiušii delami,» kostis Käärik. «Meil tehakse praegu kõik vene mustri järele.»
Teisel hommikul kutsus Pitka mind töölt kõrvale, kohe kui mind nägi. Ütles: «Minge koju ümber riietuma. Ja siis kohe valitsuse majja. Köstner ootab teid. Teie töö siin on lõppenud. Köstner rääkis minuga eile. Olete määratud tema abiks. See sai eile õhtul protokollitud. Soovin õnne.» Uus pööre mu elus lõi mind esialgu segamini. Selge oli, et ma ei tahtnud jääda eluajaks elektrimontööriks. Aga järsk hüpe alale, mida ma ei tundnud, lõi kõheda tunde südamesse. Nimetasin oma muret Pitkale. Ta naeris: «Ministrite kooli, kus seda ametit õpetatakse, ei ole olemas. Meie kõik oleme võhikud, aga peame asju ajama oma parima mõistuse ja südametunnistuse järgi, sest olukord nõuab seda. Küllap õpime ruttu end valitsema ise. Kaua me seda ikka laseme teha sakslastel?» Pitka sõnad andsid mulle tõuke uues suunas.
Kui sain kokku Köstneriga Raekoja platsil, koosnes esimese Eesti valitsuse kaubandus-tööstusministeerium minister Köstnerist, tema portfellist ja minust. Ulualust ministeeriumil ei olnud. Läksime seda otsima. Päriõnnega leidsime ruumid Vene tänaval, majas, kuhu hiljem paigutati sõjamuuseum. Siis ütles minister, et esimene ministeeriumi tööpäev on õhtul, ja sain minna koju. Pean ütlema mõne sõna oma elukoha kohta, kus veetsin mitu aastat, kogu oma Tallinna poissmehepõlve. Kevadel, aprillikuus, niipea kui tundsin, et olen endale jalad alla saanud oma ettevõtte asutamisega, munsterdasin enese allüürnikuna proua Anna Köleri juurde, Kaupmehe tänaval 15. Proua Köler oli dr. Köleri lesk. Dr. Köler oli tuntud maalikunstnik Köleri vend. Seepärast oli proua Köleri suur korter täis väärtuslikke maale. Sain selles korteris kaks mugavasti sisustatud tuba, mis olid omaette, kohe sissekäigu kõrval. Proua Köler oli väga armastusväärne inimene. Ta oli abjakas, kõneles selles Viljandimaa meeldivas murrakus. Koduseks keeleks oma kahe nägusa tütrega oli aga tal saksa keel. Seda keelt tarvitati Kölerite majas ka külalistega. Näiteks, Otto Strandman ja Friedrich Akel, kellega sain tuttavaks majaproua teeõhtul, konverseerisid saksa keeles, mida nad valdasid hästi. Mõlemad tütred kui hästi kasvatatud preilid kunagi mängisid klaverit ja kõnelesid soravalt prantsuse keelt. Mul oli nendega hea praktiseerimise võimalus mõlemil alal. Tütred läksid mehele Puhkidele, vanem Joakimile, noorem Voldemarile. Mis Köleri maja naisperest on saanud, ei. tea. Loodan, et saatus on olnud nende vastu helde. Nad olid väga armsad inimesed.
Jõudnud koju oma esimeselt ministeeriumi-tööpäevalt, tõttasin varsti jälle välja — korporatsioon «Rotalia» 5. aastapäeva pühitsemisele. Korporatsioon oli lahkunud Petrogradist pärast kommunistide riigipööret. Tema sõjakeerises laialipillatud liikmed kogunesid Eestisse, peamiselt Tallinna. Korporatsioonil oli Kadriorus üüritud korter, kus hakati käima koos päris korrapäraselt. Sain korporatsiooni esimeheks tema uue elu algamisel Eestis. Aastapäevale oli ilmunud kena kogu liikmeid. Pühitsemine läks päevale kohase tõsiduse ja väärikusega. Traditsiooniliselt kavasse kuuluvat kõnet isamaale tuli pidada minul. Ütlesin: «Esimest korda «Rotalia» ajaloos saab kõnet isamaale pidada isamaa pinnal. Oi, küll olen mina õnnelik, et au seda kõnet pidada esmakordselt isamaal on langenud osaks minule. Meie korporatsioon on sündinud võõrsil. Peale akadeemilise vaimu ja vendluse viljeldamise oma liikmetes on meie korporatsiooni eriliseks sihiks süvendada isamaa-armastust. Meie moto on — Eestimaa mu isamaa. Jõudnud isamaale, näeme, et meie rahvas elab saatuslikel rasketel aegadel. Vaevu pääsenud valla oma verivaenlaste, võõraste kommunistide võimu käest, sattus rahvas samuti võõraste, sakslaste meelevalla alla, kes temasse seni pole suhtunud sõbralikult. Nüüd on meil suure jõupingutusega läinud korda kuulutada Eesti iseseisvaks. Meie peame oma riigile jalad alla saama, kiusteks kõikidele vaenlastele ja raskustele. Meie riigi ehitamiseks on vaja tööjõudu. Töömeestel tuleb tööoskuse puudust asendada isamaa-armastusega ja töötahtega. Mis on loomulikum kui see, et rotalused näitavad tegudega korporatsiooni moto väärtust — Eestimaa mu isamaa. Rotalused, rakendugem kõik riigiehitamise tööle! Seda oleme võlgu oma motole, seda aukohustust kanname oma rahva ees. Ja seda tõotame kõik pühalikult meie riigihümni laulmisega.»
Aastapäeva aktusele järgnes tujuküllane mitteametlik osa. Hommikul kella 6 paiku tekkis mõte minna linna, avaldama meelt meie valitsusele. Rivistusime ritta, paarkümmend meest värvimütsides ja värvipaeltes. Hakkasime astuma Kadriorust linna poole rivikorras, hanereas. Eesotsas rongkäiku juhtiv esimees, rapiir käes, tema järele juhatusliikmed, siis teised aastapäevast osavõtjad. Liiguti mööda kõnniteed, marsisammul, tähelepanu pööramata uudishimulikele. Mindi mööda Narva maanteed Jaani tänavale. Sealt keerati sisse turuplatsile, läbistati turu-kauba-maja. Edasi siirdus rongkäik, ikka mõõdukal marsisammul, Viru tänavale ja piki seda tänavat Raekoja platsile. Nüüd järgnes rongkäigule juba rahvahulk. Tallinn, vastandina ülikoolilinn Tartule, ei olnud veel näinud üliõpilaste eluavaldusi. Vaatamata uudsusele suhtuti meisse heatahtlikult. Jõudnud Raekoja platsile, rivistusime valitsuse hoone ette pikka ritta. Esimehe korraldusel paljastati pead ja hüüti valitsusele kolmekordne «vivat». Meie meeldivaks üllatuseks tegi seda osa rahvast kaasa. Siis laulsime oma Eesti valitsusele salmi iidsest akadeemilisest laulust:
«Vivat et respublica Et qui illam regit Vivat nostra civitas, Maecenatum caritas, Quae nos hic protegit!»
Raekoja platsil osutus olema suur kaja, seetõttu kõlas väikesearvulise «Rotalia» laul küllaltki võimsana. Igatahes kujunes see esimene eestlaste avalik lugupidamismeeleavaldus oma valitsusele kõigiti kordaläinuks. Kuigi sakslased olid veel linnas, ei teinud nad rongkäigust osavõtnutele pahandust. Oli alanud uus periood Eesti ajaloos.

TEENISTUS KAUBANDUS-TÖÖSTUSMINISTEERIUMIS JA VALITSUSE ÜLESANNETES

Varahommikuselt meeleavalduselt valitsusele 12. novembril läksin koju, et end kasida ja ümber riietuda. Ei olnud sõba silmale saanud, aga tundsin end olevat värske ja ettevõtlikus tujus. Mu esimene käik oli Roha majasse, kust lootsin leida eest mu omakaitsepoisse. Nii ka oli. Saatsin ühe poisi raudteejaama töö-voorimehe järele. Kui voorimees kohal, laadisime vankrile mõned lauad, toolid, paar kappi, kaks kirjutusmasinat. Oma ministri jaoks valisin Roha ülema laua, mis oli uhkem kui teised. Mööblikoorma viisime paari poisi saatel Vene tänavale, kus nad mind aitasid mööblit maha tõsta ministeeriumi ruumidesse ja seal seda paigutada vajaduse järgi. Olin rahul tehtud tööga, sest Tallinnas tol ajal mööblit osta ei saanud. Kell 9 olin telefonikeskjaama ülema ins. Mertensi jutul. Kauplemise järel, mis polnud sugugi mitte lühike, sain kaasa montööri, aparaat kaenlas. Kui minister Köstner veidi pärast 10-t ilmus, võis ta istuda kirjutuslaua taha ja pidada oma esimese telefonikõne. Sain möbleerida kaks ruumi — ministri toa ja eestoa. «Nüüd näeb juba ministeeriumi moodi välja,» arvas Köstner käsi hõõrudes. Siis algas tööpäev, õigupoolest ootamine. Istusin eestoas laua taga, minister oma toas. Minul mingeid korraldusi käsil ei olnud, seepärast veetsin aega ootamisega. Küllap tegi seda vist ka minister. Pealelõunasel ootamisel hakkas end uneta öö tunda andma, jäin tukkuma. Mind äratas kare hääl:
«Tere. Kas siin on kaubanduse ministeerium?»
«Tere. On küll,» virgusin ärkvele.
«Ei tea, kas ta peaks ka kodus olema?»
«Kes?»
«Noh, nii kui ma ütlesin, see ministeerium ikka. Mul on tema poole asja.»
«On küll. Milles teie asi seisab?»
«Olen Jõelähtme mees. Tõin sea turule Oleks saanud ära müüa ka, aga lugesin seitungist, et nüüd on hakanud tööle kaubanduse ministeerium. Teised ministeeriumid ka, aga need mind ei huvita. Mõtlesin, mis asja, kui sea saaks saata Soome. Ehk saab seal paremat hinda. Mul on siga all vankril. Mis te ütlete selle kohta?»
«Teie soovite, et ministeerium saadaks teie sea Soome müügile. Kas sain teist õieti aru?»
«Teie ei saanud aru midagi.. Ega ma ei saa oma raha peale niikaua oodata, kui teie sea ükskord Soomes ära müüte. Makske mulle siga kohe kinni; Mis te tema eest pärast saate, on teie asi. Kasud võite jätta endale.»
«Seda meie ei tee. Meie sigu ei osta.»
«Kuidas nii? Mis kaubanduse-ministeerium teie olete? Ei pruugi seitungis ennast kiita ja rahvast petta. Ja mina nägin suurt vaeva, tõin sea linna. Ma oleksin võinud seast lahti saada kodus. Iga hangeldaja oleks ta võtnud. Kui teie ei taha. ehk võite soovitada mulle mõnda teist ministeeriumi, kes tahab. Mis?»
Nägin, et Köstner oli märkamatult tuppa astunud ja meie juttu kuulanud. Juhatasin Jõelähtme meest: «Rääkige selle härraga seal.»
Siis nägin, mis suur vahe on poliitikamehe-ministri ja tema sulase, riigiteenija vahel. Minister Köstner ütles, et ministeerium ostaks heameelega sea, aga aeg on juba hiline, kassapreili on juba ära läinud. Ausamehe poolest ei soovita ta praegu müüa sigu ministeeriumile. Varsti on oodata seadust, mis reguleerib seakaubandust ja siis on arvata, et kauba eest hakkab saama paremat hinda. Minister surus Jõelähtme mehe kätt, saatis ta ukseni, Mees näis olevat täiesti rahuldatud.
«Näete, nii peab rahvaga ümber käima,» ütles Köstner. «Aga nüüd, kus meil rahvas on hakanud käima, tuleb mõtelda kantselei töölepanemisele.»
Järgmisel päeval tuli tööle masinapreili. Tellisin Ehrenpreisi trükikojalt 500 kirjablanki ministeeriumile. Kui tuli juurde veel paar preilit ja mõni härra — kõik Köstneri enda poolt palgatud ja näiliselt tema isiklikud tuttavad, pidin mööblit juurde hankima, mis polnud kerge, sest Vildenau oli vahepeal Roha maja oma kätte saanud. Läksime temaga tülli küsimuse pärast, kellel on õigus maja sisustuse peale. Seekord ma veel võitsin, aga pidin Roha peale käega lööma, kui hoone Pitka poolt üle anti sõjaministeeriumile.
Revanšeerisin aga end, kui novembri lõpul näppasin Pitka nina alt oma ministeeriumile asupaigaks endise kindluse staabihoone Narva maanteel, kuhu oli jäänud palju mööblit. Ministeeriumi kolimine Vene tänavalt Narva maanteele teostati päeval, mil algas Eesti-Vene sõda, 28. novembril. Uues asupaigas algas ka uus kord. Ministeerium sai jaotatud osakondadesse: tööstuse, kaubanduse, väliskaubanduse, mereasjanduse osakonnad. Tööle tulid J. Pitka jun. (kes varsti pärast Vabadussõja lõppu sai surma autoõnnetusel Tondil) ja määrati tööstuse osakonna juhatajaks,
A. Kask (hiljem Rahvapanga direktor), kes sai kaubanduse osakonna juhatajaks. Hakati korjama andmeid tööstuse ja kaubanduse olukorra kohta. Andmed näitasid pilti, mis polnud sugugi mitte rõõmustav. Väliskaubandust üldse ei olnud. Sisekaubandus kannatas terava kaubapuuduse ja krediidi mitteolemasolu all. Tööstuse andmetest lugesin üllatusega, et Koplis töötas edasi Noblessneri tehas, kaugelt vähema tööliste arvuga, valmistades mingisuguseid metallesemeid.
Vabadussõja algust linnaelus mingil viisil märgata ei olnud. Väline pilt oli rahulik. Pritsimaja ees pidas Päts rühmale koolipoistele ergutuskõne. Poisid marssisid tuletõrje orkestri saatel raudteejaama, et sõita Narva. Orkester oli palgatud, et poisse saata kuni Narvani, pöördus aga tagasi juba Tapalt. See frondile-sõit ärevust ei tekitanud ega rahu ei rikkunud. Kuid oli andmeid, et Eestisse jäänud kommunistide juht Kingissepp energiliselt töötas põranda all sihiga kukutada Ajutine Valitsus ja haarata võim jälle kommunistide kätte. Kõikides tehastes käis lakkamatult valitsusevastane kihutustöö.

1. detsembril sain telefoniteel kutse tulla valitsuse koosolekule õhtul kell 9. Pika laua taga istus kirju kogu inimesi. Nägin tuttavaid nägusid nagu Päts, Strandman, Larka, Raamot. Valitsusliikmete kõrval istusid aga mulle võõrad, kes hiljem osutusid sotside esindajateks ja Maanõukogu liikmeteks. Koosolekut juhatas Päts. Koosolek arutas küsimust, kas kuulutada välja mobilisatsioon alanud sõja puhul. Koosoleku käigul taipasin, et seda küsimust oli arutatud juba varem. Mobilisatsiooni pooldasid põhimõtteliselt kõik. Arvamised läksid lahku — kas see kuulutada välja sunduslikuna või vabatahtlikuna. Päts esitas kompromiss-ettepaneku. Tuleb pooldada sunduslikku mobilisatsiooni, aga esialgu välja kuulutada vabatahtlik. Valitsus on seda küsimust tõsiselt kaalunud ja otsustanud eestkätt talitada nii: Juba homme tuleb kõnemeestel alata selgitustööd linnas ja maal. Selleks oleme täna õhtul kokku kutsunud laiema koosoleku. Selgitustöö tulemused näitavad valitsusele, mis suunas mobilisatsiooniasjas talitada. Koosoleku lõpul määrati ära kõnemehed, ikka paarikaupa. Ka nimetati kohad, kuhu kõnelema minna. Jagati välja paljundatud resolutsioon, mis tuli kõnekoosolekul panna hääletamisele selle vastuvõtmiseks. Mind pandi paari August Reiga, kõnekohtadeks määrati meile Krulli ja Noblessneri tehased.
Järgmisel päeval asusime Reiga saadud ülesande teostamisele. Krulli tehases kõneles esimesena Rei. Ta ütles, et igal rahval on õigus elada iseseisvas riigis. Meil on õnnestunud luua iseseisvat riiki. Kuid nüüd on meie riigile tungitud kallale ida poolt. Meie tahame end kaitsta — oma maad, oma kodusid, naisi ja lapsi. Selleks kaitsesõjaks astugem vabatahtlikult eesti rahvaväkke. Kõnet kuulati võrdlemisi vaikselt. Olid mõned vahelehüüded, aga nõrgad, milledest ei saadud aru. Asunud omakord poodiumile, ütlesin, et mu eelkõneleja on olukorra ära seletanud ja mul pole tema sõnadele midagi juurde lisada, kui vast seda, et panen koosolekule ette vastu võtta resolutsiooni. Lugesin ette resolutsiooni, kus seisis, et ära kuulanud teadaande punaväe kallaletungist Eestile, mõistavad Krulli tehase töölised üksmeelselt hukka kuritahtliku kallaletungi Eesti riigile ja rahvale. Krulli tehase töölised otsustavad vabatahtlikult minna oma riigi rahvaväkke, et kaitsta oma kodu, elu ja vabadust. Resolutsioon võeti häälteenamusega vastu. Seejärel nõudis keegi kuulajaskonnast veelkordselt salajast hääletust, demokraatlike õiguste nimel. Juhtusin veel olema poodiumil, nagu oma sõnavõttu jätkates, tõrjusin salajase hääletamise nõude tagasi, põhjendusega, et puuduvad hääletussedelid ja et nende kiires korras valmistamine kohapeal võimaldab võltsimist. See ei rahuldanud salajase hääletamise tahtjat, ta nõudis sõna. Küsisin temalt, kes ta on, kas ta on Krulli tehase tööline?
«Jah olen,» vastas mees, ilma nime nimetamata.
«Ei ole!» kostis kooris koosolijate keskelt.
«Kas olete kogemata kommunist?» küsisin.
«Ei ole,» oli vastus.
«On küll,» hüüti koosolijatelt.
Ütlesin: «Siin on Krulli tehase tööliste koosolek. Võõrad siin sõna võtta ei saa. Eriti need, kes räägivad valet ja on arad tunnistama, et nad on kommunistid.»
Sellega koosolek lõppes, rahulikult. Resolutsioon taskus, ruttasime teisele koosolekule, mis meile määratud, Noblessneri juurde. Seal pidasime koosoleku suures joonestusbarakis, mille mustale poleeritud põrandale omal ajal sai märgitud elusuuruses ehitatava laeva põhiplaan. Et meil kordaläinud koosolek seljataga, otsustasime korrata juba äraproovitud esinemisviisi. Jälle kõneles Rei, samade sõnadega kui varem. Jälle lugesin ette juba tuntud resolutsiooni. Vaevalt olin lõpetanud lugemise, kui kostis hüüd: «Mul on ka resolutsioon!» Tahtsin näidata äärmist viisakust ja korrektsust: «Palun tulge üles. Lugege ette oma resolutsioon, et rahvas kuuleks.»
Poodiumil küsisin mehelt: «Mis on teie nimi? Olete Noblessneri tööline?» Mees pöördus koosolijate poole: «See pursui küsib minult, kas olen Noblessneri tööline? Vastake talle.»
«Jah!» rõkkas saalist.
Mees hakkas lugema: «Loen teile ette resolutsiooni. See käib nii: «Meie, Noblessneri töölised, sirutame oma käed vennalikuks tervituseks vene seltsimeestele Narva linna all, kes on hakanud tulema meid päästma kapitalistide ja hallparunite ikkest. Tõotame, et meie südamed on nendega. Oleme kindlad, et meile appi ruttavad päästjad annavad purustava löögi meie rõhujatele ja toovad töölistele vabaduse.»
Pöördudes minu poole, ütles resolutsiooni esitaja: «Näete, see on Noblessneri resolutsioon. Nõuan, et see kohe pannakse hääletamisele».
Protesteerisin jahmumisest tobudes: «Ei. Minu resolutsioon oli esimene. Hääletamine läheb järjekorras.»
Mees ei vaielnud, lõi käega. Lugesin veelkord ette oma resolutsiooni, «Kes on poolt, tõstku käsi,» Tõstsin kae, ka Rei. Nägin mõnda üksikut kätt koosolijate seas.
«Kes on teise resolutsiooni poolt, mis siin ette loeti?» küsisin. Tõusis kätemeri. Verises vimmas tõstsin käe: «Mina hääletan resolutsiooni vastu. Eestlased, hääletage koos minuga punavene-
laste vastu». ReiTõstis käe ja veel paar tosinat koosolijaid. Rei ja mina vaatasime üksteisele nõutult otsa, tulime poodiumilt maha.
Kohe kargas meie kohale resolutsiooni esitanud mees, hakkas kõnelema- «Seltsimehed, teie nägite, missuguse hiilgava võidu me saime pursuide valitsuse agentide üle. See on alles algus .... »
Katsusime mõlemad, et minema saime. Meelekibedus ähvardas mind teha merehaigeks. Ka Rei oli raskesti rusutud. «See oli eestlane, kes esitas resolutsiooni . Need olid eestlased, kes hääletasid resulutsiooni poolt», vangutas ta pead.
Õhtul valitsuse koosolekul, kuhu pidime tulema aru andma, selgus et Rei ja minu tulemused polnudki need kõige halvemad.
Karl Asti oli koheldud käsitsi Dvigateli vagunivabrikus Lasnamäel. Ka teise sotsi Otto Sternbecki käsi käis halvasti Volta vabrikus. Tal oli kulm lõhki löödud. Tuli ilmsiks, et Kingissepa
käsilased olid jõudnud palju maad võita Tallinna tööliskonnas. Ebakindla olukorra tõttu linnas ja andmete puudusel maalt arvati, et valitsusel tuleb esialgu piirduda vabatahtlike mobili-
satsiooni väljakuulutamisega. Valitsusel polnud tegelikult mingit reaalset jõudu. Seda oli rohkemal määral Pitkal, Omakaitse naol. Rindel tuli valitsusel võidelda paljaste kätega. Vähe sellest, et polnud mehi, ei olnud relvi, mida võinuks meestele anda, või
oleksid nad kustki tulemas. . .

Põnev, tänud

_________________
Evolutsiooni kõrvalmõju, intelligentsus

Pärast koosolekut võttis mul kuuenööbist kinni Strandman kes oli välisminister. Ta ütles, meil on raske olukord, nii rindel kui ka tagalas. On lootust, et meile tuleb appi inglise laevastik. Tema vastuvõtmisel vajab valitsus tõlki. Mul on teada vaid kolm meest, kes oskavad inglise keelt-misjonär Pohl, Pitka Poeg John ja teie. Olge ette valmistatud, et vajaduse korral teil tuleb olla valveteenistuses siin, valitsuse juures. See võib olla päeval, see võib olla öösel.
«Kui vaja, saan olla vaid öösel, härra Strandman. Päeval töötan kaubandus tööstusministeeriumis.» .
«Tean » ütles Strandman. «Praeguses olukorras on aga teie töö valitsuse juures tähtsam. Ma räägin teie pärast Kostneriga.»
Paari päeva pärast ütles mulle Köstner, et nüüd, kus Laidoner on lootsilaeval vastu sõitnud inglise laevastikule Liibavisse on seda siia oodata igal ajal. Mul on valida öö- või päevavalvekorra vahel valitsuse juures. Valisin öövalve. See tähendas, et tulin valitsuse majja kell 6, ööbisin seal, läksin sealt hommikul otsekohe tööle ministeeriumi. Seda tuli mul teha peaaegu nädal, sest pikisilmi oodatud inglased ilmusid alles 12. detsembril. Nad tulid päeval, John Pitka jun. valvekorra ajal. Neid oli 4 laeva, C klassi kergeristlejad («Cleopatra», «Callipso» j.t).
Mulle anti valitsuse maja II korral väikene tuba, diivani ja pesulauaga. Enne magamaminekut veetsin aega kuidas tahtsin. Liikusin ringi omainimesena.
Igal õhtul oli käimas elav tegevus. Valitsuse koosolekuid peeti II korral, ühes suures ruumis. Need polnud kinnised, sest inimesed käisid sisse ja välja. Istusin vahest vaikselt nurgas ja kuulasin laua taga pealt käimasolevaid kõnelusi.
Ühel õhtul oli koosolekule tulnud polkovnik Tõnisson, otse rindelt. Pilt, mis ta olukorrast andis, mõjus masendavalt. Kogu rindel oli tal vaid 4 Maximi (kuulipildujat), neist 2 parajasti Rakveres parandusel. Rindel võitlejate kohta ütles Tõnisson: «Vanadel aegadel, võitluses orduvendade vastu, öeldi, et tapleme seni, kui on püsti veel päkapikkune poiss. Praegu paistab rindel olevat nii, et oleme välja jõudnud poisteni. Kus on meie mehed? Saatke mulle rindele mehi poiste asemel.»
Vaadati vaikselt üksteisele otsa. Kõigil oli veel meeles nurjunud katse kõnemeestega.
Veel sama päeva õhtul, kui inglased olid tulnud Tallinna reidile, sain valitsuse majas Larkalt korralduse minna sadamasse tõlkima. Inglased olid maha laadinud hulk relvi, nende hulgas Lewis ja Hotchkis kuulipildujaid. Ühes tollimaja alumise korra ruumis seisid pika laua taga kaks inglise ohvitseri, nende ees oli lauale asetatud kaks Lewisi ja kaks Hotchkisi. Nad püüdsid seletada nende kuulipildujate käsitsemist mõnekümnele meie mehele. Seletust anti inglise ja vigases vene keeles. Astusin inglaste kõrvale, tutvustasin end, hakkasin ilma pikemata Lewisi lahti võtma, seletades inglise ja eesti keeles, mida teen. Teiste imestuse ees pidasin omateada, et olin põhjalikult õppinud tundma mõlemat tüüpi kergekuulipildujaid Jevpatorija lennukoolis. Meeste instrueerimine kestis kogu öö. Inglased lahkusid enne keskööd, nähes, et asjad edenevad hästi.
Asjal oligi edu, sest hommikul olid mehed võimelised vilunult lahti võtma ja kokku panema mõlemaid kuulipildujaid. Käisime Kalarannas, et teha laskeharjutusi. See oli tulemusrikas öö, väärt tehtud tööd. Saime inglastelt 100 kerget kuulipildujat ja omalt poolt valmis meil ligi 50 meest, võimelised neid käsitsema ja õpetama käsitsemist teistele.
Detsembri esimesel nädalal hakkasid Tallinna sadamasse tulema kaubalaevad Leningradist. Nad purjetasid punase lipu all, olid täies lastis, neil oli korraldus minna Stokholmi. Laevadel olid eesti päritoluga kaptenid. Need tüürisid Tallinna, viskasid siia jõudes otsad maha, läksid sadamakapteni Treilmani juurde, et munsterdada laevadele eesti meremehi. Esimene neist laevadest olekski vabalt Tallinnast lahkunud teekonna jätkamiseks Stokholmi, poleks Pitka mitte juhuslikult asjast teada saanud. Ta sõitis sadamasse oma sõbra kapten Treilmani juurde. «Meil on sõda käimas Venega, alates 28. novembrist,» seletas ta. «Iga punalipu all sõitev laev tuleb kaaperdada merepriisina. Ja algust sellele tuleb teha kohe.»
Esimeseks laevaks oli «Gagara» linalaadungiga. Siis tulid «Libava», «Roksana» jt. Kõik nad võeti kinni ja pandi Eesti, lipu alla. Neist sai «Gagara», uue nimega «Kajak», eriti kuulsaks. Valmistasin sellele laevale, ise kirjutusmasinal toksides, uued paberid inglise keeles, maalisin vesivärvidega neile Eesti lipu.
Elades Londonis ajavahemikul 1926—1931, sain heaks tuttavaks Aleksander Pavlovitš Ivanoviga. Kui ta kuulis, et olen eestlane ja teen igal aastal reisi Tallinna, palus ta, et ma teda kord kaasa võtaksin. Ta tahab Eesti peaministrit paluda, et valitsus talle annaks tagasi tema laeva pärast nii pikaajalist kasutamist. Juhus ühiseks Tallinna matkaks tuli suvel 1930. asusime koos «Kuld Lõvisse». Ivanov, kutsus lõunale A. Piibu, kellest ta mulle oli Londonis rääkinud kui omaaegsest Vene-Aasia Laevaseltsi juriskonsultist. «Kutsusime" teda Piptšik,» ütles Ivanov. Olin lõunasöögil kolmanda inimesena.
«Tere, Piptšik,» alustas juttu Ivanov. Piip võttis tere vastu, vastas: «Tere, Aleksander Pavlovitš;» Edasi kuulsin, kuidas nad omavahel vahetasid mälestusi. Ütles Ivanov:
«Kas mäletate, Piptšik, kui ma tulin teie juurde saatkonda Londonis, enne minu laeva protsessi?»
«Mäletan,» lausus Piip.
«Kas mäletate, kui ütlesin, et võite saada üürile mu laeva ilma tasuta ja et ma ostan laevale laadungi oma rahaga, sest ka mina võitlen kommunistide vastu?»
«Mäletan,» ütles Piip.
«Aga ma tegin ühe tingimuse — võtke maha see kalts. Mäletate ?»
«Jah. Ja mina näitasin teile sellepeale ust. Mäletate?» «Jah,» vastas Ivanov.
Siis kuulsin Piibult, et «Kajaka» asi oli tõepoolest olnud arutusel Eesti priisikohtus. Siis tuli ka Ivanovile meelde: «Jah, tõepoolest. Ja minu eest esines eesti advokaat, kes sai selle eest tasu.» Tuli välja, et advokaadiks oli Rein Eliaser. Eliaser juhatas mind sõjaministeeriumi, kus olevat hoiul priisikohtu ja kõrgema priisikohtu arhiivid. Läksin sõjaministeeriumi ja meile lubati kohapeal lugeda «Kajaki» mõlema protsessi akte.
Lugesin sadamakapten Treilmani tunnistust: «Eesti vahilaev «Laine» oli merel pidamas valveteenistust. Äkki ilmus ida poolt silmapiirile vene laev «Gagara», avas kahuritest tule «Lainele», kes vastas tulele oma kahuritest. Lühikese, kuid ägeda võitluse järgi andis «Gagara» alla ja «Laine» pukseeris ta Tallinna sadamasse. «Gagara» on mere priis, mis võetud relvadega võitluses, ajal kui Eesti oli sõjas Venega.»
Eliaser palus kohut välja kutsuda «Gagara» kaptenit, andes tema nime ja aadressi. Kohus keeldus kutsumast seda tunnistajat kui mitteolulist. Kohus otsustas tunnistada «Gagara-Kajaki» Eesti riigi omaks. Eliaser kaebas edasi. Kõrgem priisikohus kinnitas eelmise kohtu otsust. Tuleb ütelda, et mõlemad Eesti priisikohtud said locdud ,ad hoc' «Kajaki» asja arutamiseks. Mõlemad kohtud lakkasid olemast pärast oma ülesande täitmist. Vene keeles kutsutakse selliseid kohtuid ,Stšukin Sud'. Eesti keeles vastavat väljendust ei ole.
Riigivanemaks oli Ivanovi Tallinnas viibimise ajal Otto Strandman. Hankisin temalt telefonil nõusoleku Ivanovi jutule võtmiseks. Strandmanil polnud aimugi priisikohtute asjaajamisest «Kajaki» protsessis, jagas minu imestust selle üle. Strandman võttis Ivanovi vastu Kadrioru lossis. Ootasin Ivanovi pargipingil. Ivanov väljus lossist kaunikese pika aja pärast. Ütles: «Peaminister lükkas palve tagasi. Tema ei saavat muuta kohtuotsust.»
Saabus 17. detsember, millest oli teada, et kommunistid kavatsevad kukutada valitsust sel päeval. Eelmise päeva, 16. detsembri pealelõunal, ministeeriumi töö lõpul kell 5, astus minu tuppa noorem Pitka, teatas, et minister kutsub mind oma kabinetti. Seal ütles Köstner, närviliselt toas edasi-tagasi kõndides, et tema ja Pitka sõidavad veel täna laeval Londoni, seepärast annab tema ministeeriumi minule. Küsisin, mis põhjustab tema äkilist ärasõitu ja mispärast koos Pitkaga? Köstner vastas, et põhjuseks on erakorralised asjaolud, mida arutati valitsuses ja millest tal ei ole voli rääkida. Ütlesin, et mul pole mingit soovi temalt üle võtta ministeeriumit niisuguste erakorraliste asjaolude juures. Seepeale ütles Köstner, et ta käseb mind ministeeriumit üle võtta ja et mina pean käsku täitma. Minu keeldumise peale võttis Köstner oma kirjutuslaualt võtmete rõnga, surus selle mulle pihku sõnadega: «Sähke, siin on minu ministeeriumi võtmed.» Panin võtmed lauale tagasi. Ta toppis need mulle tasku. Panin võtmed jälle lauale tagasi. Vahepeal oli tuppa tulnud Pitka. Teda nähes lõi Köstner käega võtmetele, haaras kaenla portfelli, ütles Pitkale: «Ma olen valmis. Lähme.»
Mõlemad lahkusid toast jumalaga jätmata. Samal õhtul arreteeriti nemad ja teised Tallinnast tuld jalgade alla teha tahtjad sadamatööliste poolt «Libava» pardal ja pandi luku taha Tolli-majas. Valitsusel polnud reaalset jõudu, et kaitsta oma ministreid Poskat, Köstnerit ja teisi Tallinnast lahkuda tahtjaid.
Sadamatöölised pidasid areteerituid kinni kaks päeva ja ööd. Pitka Omakaitse vabastas nälginud ja hirmunud reisijad, viis nad «Libava» pardale, valvas, et laev lahkuda sai.
16. detsembri hilisõhtul kolis valitsus pimeduse katte all Raekoja platsilt Pagari tänavale, sõjaministeeriumi hoonesse. 17. detsembri hommikul, kell 9 ministeeriumi tööpäeva algul, helistas Vildenau, nüüd kapten ja sõjaministri adjutant, ja teatas, et annab üle valitsuse korralduse, kes nüüd asub sõjaministeeriumi majas. Valitsus käseb: ministeeriumil tuleb kohe põletada kogu arhiiv, kõik dokumendid. Küsisin Vildenault, mis lahti on? Vildenau vastas: «Ärevad ajad.» Kask, kes kuulas meie juttu, ütles, et meil ju polegi arhiivi. Tegime Kasega nii — pakkisime omad vähesed paberid puntrasse, panime kamina küdema ministri kabinetis, jäime istuma selle kõrvale, et olla valmis vajaduse korral pabereid tulle viskama. Kella 10 paiku valgus Raekoja platsile paarituhande pealine rahvahulk, pani platsi kajama lärmitsemisega. Need inimesed olid üles kihutatud Kingissepa agentide poolt.
Juhtus nii, et samal ajal seisid valitsuse maja trepil umbes tosin rindelt tulnud koolipoissi, kes ootasid saadikute tagasitulekut kaebuse esitamiselt valitsusele. Rahvas tegi katset nende käest kiskuda püsse. Kui poiste hoiatused ei mõjunud kallalekippujatele, avasid nad tule. Pauke kuuldes hakkasid inimesed jooksma ja neid ei suutnud peatada punaseid käesidemeid kandvad korraldajad, kes õhutasid võtta ette üldrünnakut valitsuse majale ja mitte karta paari poisinolki.
Puuduvad ametlikud andmed vigasaanute kohta. Teadupärast surmasaanuid ei olnud, aga platsile jäid lamama haavatud, kes voorimeeste poolt toimetati Greifenhageni kliinikusse. Koolis sai õpitud, kuidas haned päästsid Rooma. Umbes samalaadne päästeaktsioon, ajalooline Eesti omariikluse kroonika ulatuses, leidis aset 17. detsembri hommikul. Käputäis koolipoisse ajas laiali tuhanded meie venelasest vaenlast, kelle rinne sel päeval oli väga lähedal Tallinnale. Poiste nimed pidid ilmuma Vabadussõja ajalooraamatus. Nimed kustutati aga raamatu lõplikul redigeerimisel 1935.—1936. a. Nende nimed jäävadki ajalukku kirjutamata.
Pealelõunal kella 3 paiku ilmus ministeeriumi Voldemar Puhk, kes ütles, et ta on määratud valitsuse poolt uueks ministriks Köstneri asemele. Tema ülalpidamisest nähtus, et hädaoht oli möödunud. Esimese tööna pakkisime lahti põletamisele pandud paberite paki, viisime paberid tagasi, kust olime võtnud. Jätkasime tööd endises rutiinis. Nädalapäevad hiljem ütles Puhk, et valitsuse koosolekul olevat otsustatud korraldada jõulupuu inglise meremeestele «Estonias» jõulu teisel pühal. Olevat pöördutud tema poole, et tema määraks mind tegema jõulupuu korraldustöid.
Uut valitsuse ülesannet algasin teostama seega, et sõitsin sadamapuksiir «Lainel» inglaste lipulaevale. Selle pardal oli admiral Sir E. A. Sinclair, III kergeristlejate eskaadri ülem, kellelt pidin hankima inglaste nõusoleku tulla jõulupuule, eriti päeval, mida inglased ei pühitse jõulupühana. Admiral oli ilmselt üllatunud meie valitsuse kutsest, ütles: «Väga kena teie valitsuse poolt.» Siis tuli veel leppida kokku kellaajas. Ka meeste arvu kohta tuli leida lepe. Teadsin, et neljal reidil ankurdatud ristlejal oli umbes 4000 meest. «Estonia» kontsertsaali võis peo pidamiseks vastu võtta maksimaalselt 1000 inimest: Arvasin, et minul ei kõlba piirata külaliste arvu. Minu õnneks tähendas admiral, et ta võib lasta maale vaid osa mehi, sest eskaader on siin sõjaolukorras. Admiral ütles lõpuks, et jõulupuule tulevad 400 meest ja 40 ohvitseri. Ta ise ei saa tulla sõjaolukorra tõttu.
Ütlesin, et jõulupuu algus on keskpäeval ning tulen külalistele sadamasse vastu.
26. detsembri hommikul sõitsin kella 11 ajal mööda Merepuiesteed sadama suunas, autode karavan sabas. Äkki hakkasid kostma kärgatused mere poolt — üks, teine, veel ja veel. Peatusin segaduses Tollimaja ees. Pidasin kinni kaks inglise ohvitseri, kes liikusid edasi-tagasi pooljoostes. «Mispärast on käimas laskmine?» küsisin. «Seda küsin teie käest,» sain vastuseks. Ütlesin: «Tulin teid viima jõulupuule, mida minu valitsus korraldab teile.»
Mulle vastati: «Käigu põrgu jõulupuu, mingu põrgu teie valitsus.» Ohvitserid olid õnnetud, et nemad on maal, kui nende laevad näivad olevat lahingus kellegagi. Võtsin nad endaga kaasa sadamakapten Treilmani juurde. Temal oli parajasti telefoniühendus Kokskäri tuletorniga, kust oli näha kui teatriloožist käimasolevat lahingut kahe inglise laeva ja vene hävitaja vahel. Ta kirjeldas asjade käiku inglise keeles. Kokskär ütleb, venelane on «Noviku» tüüpi. .. Nimi on «Spartak» . . . Tulistab kõikidest torudest ... Nüüd pandi tal kinni pääsetee ida suunas . . . Nüüd jooksis «Spartak» karile . . . Seisab liikumatult... Hurraa, heiskas valge lipu . . . Nüüd võetakse ta puksiiri. . .
Inglased sõidutati laevale tagasi, jõulupuu pidu jäi katki, peo ärajäämine tõi palju pahandusi selle korraldajatele.
III jõulupüha varahommikul asusid kolm inglise laeva luure matkale ida suunas. Üks sõitis piki Soome rannikut, teine mööda Eesti randa, kolmas hoidis kursi keset lahte. Umbes kell 9 sattus nende kätte teine vene hävitaja, «Avtroil». Pärast lühikest tulevahetust heiskas ka «Avtroil» valge lipu, ta alistus inglastele ilma ühegi vigastuseta. Ta kinnitati kai külge miinisadamas, kuhu eelmisel päeval oli toodud «Spartak». Piinatud pahandustest ja protestidest kõikide poolt, pöördusin Pätsi poole ettepanekuga eelmise päeva nurjunud jõulupidu võtta ette täna, III jõulupühal. Ütlesin avameelselt, et olen pigis eilse äparduse pärast, palusin mind päästa uue kutsega inglastele. Pätsi volitusel sõitsin admiral Sinclairi jutule. Parast õnnesoovi kahe venelase vangivõtmise puhul esitasin valitsuse kutse tulla täna jõuluõhtule kell 7. Admiral nõustus. Lepe jäi endiseks — 400 meest ja 40 ohvitseri. Seekord lubas ka admiral ise tulla.
«Christmas dinner» õnnestus hästi. Sinclair oli kohal. Meie poolt istusid lauas Päts, Laidoner ja mõned valitsuseliikmed. Oli lepitud kokku, et koosviibimine on mitteametlik olemine, seepärast lauakõnesid ei peetud. Ülevat meeleolu süvendas rõõm kinnivõetud vene laevade üle.
Teisel päeval teatas admiral Sinclair, et Briti valitsus otsustas mõlemad vene sõjalaevad kinkida Eesti valitsusele. Mõlema laeva meeskonnad, üle 200 mehe, pandi vangilaagrisse Naissaarel. Vangilangenute hulgas oli ka vene mereväe komissar Raskolnikov. Ta oli end riietanud madruse mundrisse ja teeskles madrust. Kuid ta oma kaaslased andsid ta välja. Inglased viisid ta Londoni ja vahetasid hiljem välja nimekate inglaste vastu, keda N. Vene valitsus pidas vangis.

«Avtroil» oli ehitatud 1917. a. Tallinnas, Noblessneri tehases. Temale pandi nüüd uus nimi «Lennuk». Nagu öeldud, langes laev vangi ilma ühegi vigastuseta. Inglased olid sõjasaagina laevalt viinud mõned asjad, nagu klaveri ohvitseride kajut-kompaniast ja lauahõbedat. Inglise meremeestele oli antud luba teha röövi. Seda nad tegid ja sellest polnud häda. Häda oli see, et
röövitegemise korras olid mehed maha monteerinud raadioseadeldise. Kuigi tegime viisaka pärimise selle kohta, jäi raadio
kadunuks.
Esimese asjana pärast laeva ülevõtmist tuli kiires korras asuda uue raadio konstrueerimisele «Lennukil». «Lennuk» viidi sada-matehaste basseini ja seal sündis töö raadioehitamise alal. Sellest tööst võtsin osa nii, et päeval olin ametis ministeeriumis, õhtul töötasin sadamatehases. Töö aluseks võtsime reidi jaama, mille inglased olid laevale jätnud. See oli nõrk, määratud ühenduse pidamiseks reidil ankrus seisvate laevade vahel. Paralleelselt meie tööga käis meeskonna munsterdamine. Seda toimetas A. Kask, kauaaegne kaugesõidukapten kaubalaevadel. Vabatahtlikke ilmus palju, bürooametnikke, üliõpilasi, meremehi.
Ühel õhtul sadamatehases esitles mind mu hea tuttav mitšman Gerhard Lukk, kes oli lõpetanud Kroonlinna mereväe inseneride kooli, Georg Veigelinile. Veigelin oli venelasest I järgu kapten, äsja määratud «Lennuki» komandöriks. Tema oli ohvitseride võtjaks laevale. Palusin end määrata teenistusse.
«Kuulen mitšman Lukilt, et olete mitšman. Kus laeval teenisite?» küsis Veigelin.
Vastasin: «Ei kuski. Olin lendur Balti laevastiku õhudiviisis.»
«Näen, et olete asjatundja raadio alal. Kuidas see tuleb?»
Seletasin Veigelinile lühidalt oma teenistuskäiku maaväes.
«Hea küll,» ütles Veigelin. «Hävitaja ohvitserkonnas on ette nähtud vanem ja noorem miini- ja raadioohvitser. Vanem mul juba on, leitnant Matussevitš, määran teid nooremaks.»
Tänasin kapten Veigelini. Sellega meie jutt lõppes — olin vastu võetud Eesti mereväkke.

TEENISTUS EESTI MEREVÄES

Teatasin mereväkke minekust minister Puhkile järgmisel hommikul, 30. detsembril. Puhk ei tahtnud minu äraminekust kuuldagi. Ütles, et ta vajab mind ministeeriumis ikka enam, mida rohkem töö suureneb, Vastasin, et ta ei saa mind seaduslikult ega moraalselt pidada, sest on välja kuulutatud vabatahtlike mobilisatsioon. Olen end registreerinud selle seaduse järgi. Rinne vajab sõdureid, seepärast tunnen end moraalselt kohustatud minema.
Puhk ütles, et mina seisan riigiteenistuses ja et mobilisatsiooni käsk minu kohta ei käi. Mis puutub moraalsetesse kohustustesse, peaks olema selge, et front ilma tagalata tegutseda ei saa. Kui kõik jätame töö ja läheme rüsinal rindele, kaotame sõja. Ilma juhtkonnata ja organiseeritud tagalata variseb rinne kokku.
Minu lõppvastus ministrile oli: «Lennuki» raadio saab täna õhtul valmis, samuti ka kõik teised kordaseadmisetööd. Laev läheb homme õhtul merele konvoeerima dessanti. Minu koht on «Lennuki» pardal.
Puhki viimased sõnad olid: «Seda me veel näeme.»
Järgmisel hommikul, 31. detsembril, kui astusin Puhki kabinetti jumalga jätma, ütles ta, et korra järgi ma ei tohi lahkuda enne tööaja lõppu. Ta sõidab nüüd valitsuse koosolekule, on tagasi kell 3, tahab siis minuga kõnelda. Pealelõunal tuli Puhk minu tuppa, ütles: «Teie tegite minule üllatuse oma jumalagajätu tahtega. Nüüd on minu kord teile teha üllatust. Sähke, lugege.»
Puhk andis mulle paberi. See oli sõjaministeeriumi kirjapaberil, kandis järjekorranumbrit ja daatumit 31. detsember 1918.
Paberile oli alla kirjutanud Tõnis Jürine, sõjaministri abi. Tekst
oli:
«Tunnistus. Käesolevaga tunnistatakse, et William Juhani p. Tomingas on jäädavalt vabastatud sõjaväeteenistusest.»
«Noh, mis te nüüd ütlete?» küsis Puhk.
«Ütlen, et sõjaminister Jürinel ei ole mingit õigust kedagi vabastada sõjaväeteenistusest jäädavalt, nimetamata, mis seaduslikul alusel ta seda teeb. Härra Jürine on ise jurist ja peaks teadma, et sellisel paberil pole mingit väärtust.»
«See võib olla teie arvamine,» ütles Puhk. «Mina olen. aga teistsugusel arvamisel. Jääte ametisse ja tulete homme tööle.»
«Teenin «Lennukil» ja olen homme merel. Jumalaga, härra minister.» Puhk andis mulle küll kätt, aga lahkumine sündis tema poolt külmalt. Meie hilisematel kohtumistel käitus ta minuga aga kui sõber.
«Lennuk» ettenähtud ajal välja sõita ei saanud. Laeva tehnilised seadeldised olid komplitseeritud, munsterdatud meeskond asjaarmastajatest ei olnud võimeline neid käsitsema rahuloldavalt. Laeva ohvitserkonda kuulusid; kapten Veigelin, vanemohvitser Kask, vanem suurtükiohvitser kapten von Knüpfer, noorem suurtükiohvitser leitnant Afanasjev, vanem navigatsiooniohvitser, kaubalaeva tüürimees Reisberg, noorem navigatsiooniohvitser kapten von Saltza, vanem miini- ja raadioohvitser leitnant Matussevitš, noorem mitšman Tomingas, vanem mehaanik leitnant Fomin, noorem mehaanik Strobel. Kõikide suurtükkide sihtijateks olid venelastest mitšmanid. Ohvitseridest olid Veigelin varem ristleja komandör, kapten von Knüpfer enne Balti laevastiku flagman (vanem) suurtükiohvitser, kapten von Saltza endine Balti laevastiku flagman navigatsiooniohvitser. Ohvitseride hulgas oli asjatundjaid, meeskonna seas aga mitte. Suure tegemisega sain ühe raadiotelegrafisti Olbreilt, kes ümber oma sadamaraadiojaama oli kogunud kõik teadaolevad telegrafistid. Laeva vanemaks elektrikuks panin A. Kivisepa, elektrimontööri minu ja Olbrei ettevõttest. Häda oli kütjate puudusest - «Lennuk» nagu kogu «Noviku» klass käis õliküttel. Puudusid ka minöörid ja galvanöörid, elektrikud. Pitka oli nüüd täie hingega andunud mereväele ja nimetatud laevastiku juhatajaks, pärast seda kui ta omal nõul oli käima pannud soomusrongid. El leida väljapääsu hädast, sõitsime Pitka, Lukk ja mina Naissaarele, vene meremeeste vangilaagrisse. Seal rivistati venelased nelja pikka ritta.
Pitka astus rivi ette, hüüdis vigases vene keeles: «Slušai vse! Vse budet rasstreltj! Kto ne hotšet rasstreljatj, tri šaga vpered» (kuulake kõik, kõik saavad maha lastud. Kes ei taha saada maha lastud, kolm sammu ette!).
Kogu rivi liikus rüsinal ettepoole. Pitka tõrjus kohe käega: «Sliškom mnogo!» (Liiga palju!). Nüüd asus Lukk tekkinud segadust selgitama. Ta ütles, et maha ei lasta kedagi. Küll kutsub ta aga üles astuma Eesti teenistusse vabatahtlikult «Avtroilil» teeninud kütjaid, elektrikuid, minööre ja galvanööre.
Lukk kontrollis nimestiku järgi mehi. Ta sai komplekti täis. Kasutasin juhust, et järele vaadata olusid, milledes peeti vangilangenud vene madruseid. Nad olid endistes raskepatarei meeskondade kasarmutes. Magasid kahekordsetel puunaridel. Nii kui mina vene sõjaväes. Nende sööki ma näha ega maitsta ei saanud. Nagu revolutsiooni ilu ja uhkus kunagi, olid nad arrogantse käitumisega, räpased ja sünged.