William Tomingas - Mälestused

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
nuhk.Albert
Liige
Postitusi: 319
Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58

Re: William Tomingas - Mälestused

Postitus Postitas nuhk.Albert »

Puskar saabus õige ruttu. Ta oli lühikese jutuga mees. Napisõnaliste küsimustega selgitas ta, et vahialune oli Kubani kasakas, horunži, Bulak-Balahhovitši väeosas. Ta oli Pihkvas võtnud naise, kes taganemisel langes punaste kätte, sai metsikult mõrvatud nende poolt. Ta armastas oma naist väga, tahtis nüüd kätte maksta tema mõrva. Silm silma eest, hammas hamba eest, ütles kasakas — see on meie igivana traditsioon.
«Komissar Litvinov on meie külaline,» õiendas Puskar. «Ta on meie kaitse all. Temale ei tohi juhtuda midagi halba senikaua, kui ta on Eestis.»
Kasakas ütles ikka sama rahulikul sümpaatselt kõlaval häälel: «Minu rahvas Kaukaasias vaatab ja kuulab enne ringi, kui ta kedagi kutsub endale külaliseks, tahtes veenduda, et kutsutav on aus inimene. Teie aga olete lasknud endale tulla külla ilma au, häbi ja südametunnistuseta poola juudi.»
«Selle külalise kutsumine polnud minu teha,» ütles Puskar tõetruult. «Aga temast lahtisaamine võiks olla küll. Kui eesti sõjaväelased teada saavad Litvinovi salajasest siinviibimisest, on sellel punakomissaril silmapilk tuul all.»
Puskar saatis vahtkonnaohvitseri ja mõlemad sõdurid toast välja. Kui olime jäänud üksinda vahialusega, tuli Puskar minu juurde, lahutas käsi: «Ma ei saa parata. Mulle meeldib see uljas kasakas. Mis te arvate, mida temaga teha?»
Kehitasin õlgu: «Mina ei saa temale esitada, tahes olla õiglane, mingit vormilikku süüdistust. Ta ei jõudnud teha mingit kurja. Kui tahetakse, võib ju teda süüdistada ükskõik milles — loata relva kandmises, avaliku korra ohustamises, kurjas vandenõus, aga asjade üleskeerutamine ei oleks tark tegu. Oleme Litvinovi ära näpanud inglaste tagant, kes arvasid, et nemad on vastutavad Litvinovi julgeoleku eest. Kui meie nüüd selle kasaka loo üles puhume, võidakse öelda, et meie kaitse all oli Litvinovi elu siiski ohus. Mina arvan, et oleks kõige parem, kui kogu seda asja saaks sumbutada. On see võimalik, härra kolonel?»
Puskar mõtles veidi, siis ütles: «Jah, teeme nii, nagu poleks midagi juhtunud. Olen teiega nõus, et skandaali tõstmine ei ole meie huvides.» Ta kutsus sisse mõlemad sõdurid. Küsis neilt: «Kas tunnete, kes ma olen?»
«Just nii, diviisiülem, kolonel Puskar,» vastasid mõlemad kooris.
«Hästi. Pange tähele — seda meest, kes siin toolil istub, teie ei tunne ja ei tea, et ta siin majas käis. Saite aru?»
«Just nii, härra kolonel.»
Kui sõdurid olid ära saadetud, kutsus Puskar sisse oma ohvitseri. Temaga oli tal pikem seletus, aga ka ohvitser oli nõus asja unustama. Jäi üle kõnelus meie vahialusega, kasakaga. Puskar käskis tal tõusta toolilt, asus ta ette käed puusas: «Oleksite alluv minule, paneksin teid nädalaks kinni peavahti, erariides käimise parast. Aga et te eesti väkke ei kuulu, lasen teid vabalt minna. Seda kahel tingimusel, esiteks, et lahkute Tartust aega viitmata, teiseks — unustate, mis teiega täna siin juhtus Head päeva, horunži.»
«Head päeva, polkovnik. Tänan teid.» Kasakas võttis valveseisaku, tegi laitmatu eeskirjalise ümberpöörde, lahkus ruumist.
Kogu selle intsitendi omateada pidamine õnnestus meil täielikult. Ainult tundus, et Litvinov oli saanud haisu ninna. Ta muutus veel kartlikumaks oma käikude suhtes.
Esimesel kongressi istungil, 17. novembril, deklareeris Litvinov, et N. Vene valitsusel on tõsine tahe sõlmida rahu kõigi kolme Balti riigiga ja tunnistada nende iseseisvust. Olles kogunud telefonil muljeid Litvinovi deklaratsiooni usaldusväärilikkusest Piibult ja minult (Poska oli sõitnud Tallinna), õhutas Tõnisson valitsust nii kaugele, et 19. novembril võttis valitsus vastu otsuse astuda N. Venega rahuläbirääkimistesse detsembrikuu esimesel nädalal Tartus. Seda otsust tuli Piip Litvinovile teatama Kell 11, enne küsides telefonil, kas ta võib tulla nii hilja.
Litvinov oli hiline magamamineja. Ta istus õhtuti minuga küdeva kamina juures whisky- või teeklaasiga kella 1—2-ni. Tujju sattunud, oli ta üsna jutukas. Ta oskas rääkida huvitavalt. Ta oli palju lugenud, aga mitte ilukirjandust, millest ta ei pidanud lugu Ta tähendas, et igaüks, kes viitsib, võib fantaseerida ja valetada, ja kui tal jätkub püsivust oma loba kirja panna, hakatakse teda kutsuma kirjanikuks. Talle meeldis väga, kui ma tsiteerisin Mark Twaini nalja. Twain esitab küsimuse: «Mis on klassikaline kirjandus?» Ja ta vastab ise: «Klassikaline kirjandus on selline, mida kõik kiidavad, aga keegi ei loe.» Litvinov polnud lugenud näiteks «Anna Kareninat», «Oliver Twisti», «Don Quijote'i». Tema lemmik-lugemismaterjali moodustasid memuaarid, uurimisteosed, reisikirjeldused. Muusikast ja maalikunstist ta ei hoolinud.
Litvinov oli see, kes mulle andis esimese õpetuse kommunismist. Ta väitis: «Esimene kommunist ajaloos oii Jeesus Kristus Ta astus üles vaeste ja rõhutute eest. Kuulutas uut sotsiaalset korda.»
Selle väitega mina ei tahtnud leppida: «Kutsuda Jeesust kommunistiks on enam kui propagandaline vale, see on Jumala teotamine. Kui teie sõnade järele Jeesus on maailma vanim kommunist, vanem kui Karl Marx, mispärast siis kommunistid on jumalasalgajad, ateistid? Kristus õpetas: armasta oma ligemist kui iseennast. See tähendab — ta kuulutas rahu, leplikkust, sõprust kõikide vahel. Kommunism aga kuulutab klassivõitlust, s.o. külvab kõikjal vaenu ja viha.»
Litvinov seletas: «Kristuse-aegset olukorda 20 aastasada tagasi ei saa võrrelda tänapäeva olukorraga. Kui siis oli võimalik uusi ideid levitada ja inimõiguste eest seista vaid sõnadega, s.o. heaga, tarvitamata füüsilist jõudu, on tänapäev inimesed läbi teinud aja kestel igasuguseid vapustusi, sõdasid, ühiskondliku korra muudatusi. Tänapäev on muutunud tooremaks, omakasupüüdlikumaks, amoraalsemaks. Inimõigusi ei saavutata debateerimisega, argumenteerimisega, polemiseerimisega, nagu õpetavad Plehhanovi sotsiaaldemokraadid ja inglise tööerakondlased. Oma õigust saad vaid kätte võitlusega, nii kui ütleb kommunistlik loosung: «Võitluses saavutad oma õiguse!»
Litvinovi mõttekäik mind ei veenand. Ütlesin seda talle, tähendades, et haritud inimeste keskel ei lahendata probleeme loosungitega.
Litvinov küsis: «Kas olete lugenud Leninit?»
«Ei ole,» vastasin.
«Noh, siis ei ole ju teil asjast aimu.»
Et mitte temast maha jääda, küsisin omakorda: «Kas olete teie piiblit lugenud?»
«Ei. Aga mis on sellel tegemist Leniniga?»
«Teie kõnelesite nii suure aplombiga Kristusest, ilma et teil asjast oleks olnud aimu, ilma et oleksite lugenud piiblit. Mina ei ole Lenini nime suhu võtnud jutus teiega.»
Seejärgi kaldus meie vestlus teisele teemale — kommunistlikule parteile. Litvinov väitis, et see Lenini poolt 1903. a. Plehhanovi võimu alt eraldatud bolševikkude partei on kõige tugevam poliitiline organisatsioon maailmas. Tema on palju tugevam ja võimsam teistest seepärast, et kommunistlik partei koosneb valitud liikmetest — võiks ütelda, elukutselistest revolutsionääridest, kes alluvad raudsele distsipliinile, mis nõuab vastuvaidlematut korraldustetäitmist. Teiselt poolt, kõikide teiste erakondade liikmeskonda võetakse vastu igaühte ilma valikuta. Liikmed täidavad partei ülesandeid kuidas viitsivad, suhtuvad neisse hooletult, jätavad need isegi täitmata ajapuudusel või muul ettekäändel. Nende ideoloogiline ettevalmistus on nõrk. Kommunistil on mänguasi saada võitu vaidluses sotsiaaldemokraadi või tööerakondlase üle, rääkimata parempoolse ilmavaate esindajatest. Meie vastaserakondade nõrkused kaevavad meie vastastele kiiremini hauda kui meie seda teeme, lõpetas Litvinov.
Küsisin temalt: «Mispärast kommunistliku partei juhtivate tegelaste hulka on valitud niipalju juute, ebaproportsionaalselt vene rahva arvule?»
«Seepärast, et juudid olid Venemaal kõige enam rõhutud ja taga kiusatud. Nad esindavad kõige paremaid, ustavamaid ja innukamaid revolutsionääre.»
«Kõneledes raudsest distsipliinist teie parteis, mis muuseas teatavasti nõuab kommunistlikku valvsust liikmetelt, üksteise peale kaebamist, kõneledes sellest — kas teie, Maksim Maksimovitš, pooldate isiklikult seda tsaariajast pärit nuhi ametit oma sugulaste ja sõprade suhtes?»
«Seda teeb iga kommunist, mitte üksi mina. See on üks võitlusvahenditest kontrrevolutsiooni vastu. Vaenlasi ja äraandjaid tuleb otsida, paljastada, kahjutuks teha.»
«Kui teie vaenlase,või äraandja otsimisel leiate, et selleks on teie lihane isa, kas teie paljastate teda, s.o. denuntseerite?»
«Ja» vastas Litvinov rahulikult nagu endastmõistetavalt. Avaldasin talle, et olen sellest šokeeritud. Ta kehitas õlgu «Ütlesin juba, teil ei ole asjast aimu.»
Saanud villand mulle kommunismi õpetamisest, küsisin Litvinovilt: kas võib uskuda tema deklaratsiooni kongressi istungil Vene valitsuse tõsisest tahtest sõlmida rahu Eestiga ja teistega?
Litvinov ütles, praegu on selles suunas võetud kindel joon. Lenin tahab avada otsest akent Euroopasse. Otseühendust, mitte kaudset labi Saksamaa, kes on juba jõudnud näidata meile hambaid meie esimese saadiku, minu hea sõbra Adolf Joffe maalt väljasaatmisega. Iseenesest mõista saab rahulepingus ühe punktina seisma Eesti iseseisvuse tunnistamine meie poolt Aga iseseisvaks saamine peaks teie juures õigupoolest tekitama niisama palju muret kui rõõmu. Ma ei räägi üksi majanduslikkudest muredest, vaid pigemini poliitilistest. Teile on saatus andnud halva asendi kahe suurriigi vahel. Saksamaa saab ikka vaatama Eestile kui oma asumaale minevikus ja Vene on juba Juhan Hirmsa ajast peale vaadanud Eestile kui otseteele Läänemere äärde. Saanud iseseisvaks, seisab teil tulevikus ees palju turnimist ja ekvilibreerimist meie kahe, Vene ja Saksa vahel. See nõuab teilt targa peaga, tasakaalukaid riigimehi ja ausalt peetud erapooletuse poliitikat. N. Venel pole praegu kahju lahutada oma territooriumist Eestit. Võib-olla hakkab temal sellest kahju ükskord tulevikus. Ma ei ole selgeltnägija ega tuleviku ettekuulutaja. Aga see on hea, et inimene oma tulevikku ette ei näe muidu elaks ta pidevas ängistuses ja ahastuses.
Ühel õhtul tähendas Litvinov, et temale tunduvat jutlemine minuga kerge, seepärast et mina oma kõnes ja käitumises olevat segu tsaariaegsest venelasest ja viktooriapõlve inglasest. Kuna ta ise on venelane ja tema naine Londonis sündinud inglanna on ta võimeline otseselt identifitseerima mõlema rahvuse meeldivaid omadusi. Mõnedest pisiasjadest märkasin, et Litvinov suhtus minusse usalduslikult ja heatahtlikult. Mina käitusin temaga korrektselt ja tagasihoidlikult.
Meie Tartus viibimisele hakkas kätte jõudma lõpp. Kongress oma ametliku päevakorra täitmisel koostas pantvangide vahetamise lepingu, mis asjaosaliste, ka Litvinovä poolt sai alla kirjutatud. Kongressi tegeliku otstarbe alal ei jõutud meile soovitud tulemustele. Kuigi lätlased ja leedulased olid 4. okt. liitunud Nõukogude Vene poolt saadetud ühise nõusolekuga alustada rahuläbiraakimisi, tõmbusid nad nüüd ühise aktsiooni ettevõtmisest tagasi. Nad eelistasid lasta eestlastel üksinda hakata purema selle kõva pähkli kallal, liitlaste laitvate pilkude all.
Eesti oli III Balti riikide kongressi lõpul täielikult teadlik, et ta oli oma naabrite poolt jäetud üksinda silm-silma vastu koljat N. Venega. Kiitvalt tuleb hinnata riigivanem Tõnissoni meelekindlust, kui ta 21. nov. Asutavas Kogus ettekantud valitsuse deklaratsioonis rõhutas, et Eesti alustab rahuläbirääkimisi igal juhul, ka ilma teiste Balti riikideta.
nuhk.Albert
Liige
Postitusi: 319
Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58

Re: William Tomingas - Mälestused

Postitus Postitas nuhk.Albert »

LÄBIRÄÄKIMISED LITVINOVIGA TALLINNAS


Kongressi lõpupäeval, 20. novembril, ei teadnud ma, mida teha. Poska oli sõitnud Tallinna 17. novembril. Oma uuelt ministrilt Ado Birkilt ei olnud ma midagi kuulnud. Ta oli ametisse astunud 18. novembril. Enne kongressi viimase istungi lõppu helistas riigivanem Tõnisson II diviisi staapi, kust ta kõne mulle üle anti kongressimajja. Tõnisson tegi mulle korralduse asuda Litvinoviga teele Tallinna veel samal päeval.
Litvinov teatas, et saadab Umblia tagasi Venemaale. Kui õiendasin staabis Umblia frondist läbiminekut, kuulsin, et need kolm inglise ohvitseri, keda Litvinov kaasa oli toonud ja keda ma ei saanud frondist läbitulekul kaasa võtta, olid vahepeal Irboskasse jõudnud ja sealt Tallinna transporteeritud.
20. novembri õhtul haagiti Poska vagun Tallinna rongi külge. Jõudsime Tallinna järgmisel hommikul. Jaam oli politsei poolt piiratud, meid pandi kahte autosse ja sõidutati Aia tänavale. See hoone sai hiljem nimeks Seltskondlik Maja ja selles asus alates 1938. a. Riiginõukogu. Ka selles majas pandi meid kaitse alla. Kaitsjateks ei olnud sõjaväelased, vaid vormis ja erariides politseinikud, kelle ülemaks oli komissar Gutman, minu gümnaasiumi koolivend. Olime vaevalt ruumidega jõudnud tutvuneda, kui maja ette, raudvõrega ümbritsetud hoovi, sõitsid mitu autot inglastega. Majja astusid kindral Marsh, kapten Warrender ja mitu mereväeohvitseri, kelledest Marsh mulle esitles ühte, abiristleja «Princess Margareti» komandörina.
Kindral Marsh avaldas soovi kõnelda Litvinoviga, et teda viibimata viia vastusaadetud laeva. Palusin külalisi istet võtta, lahkusin, et teatada Litvinovile inglastest.
Litvinov tegi hapu näo: «Nad ei viida minutit aega, et mulle kaela tulla. Ma ei taha neid näha, täna mitte. Ütelge neile, olen külmetusest haige. Loodan, et homme paranen. Las tulevad homme vaatama, kuidas minuga on.»
Pilgutades mulle silma, lisas ta juurde: «Kindlasti on teil oma töös tulnud kokku puutuda diplomaatilise haigusega.»
Ütlesin inglastele: «Komissar Litvinov on end teel külmetanud. Ta kahetseb, et ei saa teid vastu võtta. Ehk saate teda homme vaatama tulla. Võib-olla ön ta siis paranenud.»
Marshile ei meeldinud see jutt sugugi, küsis pahaselt: «Olete kindel, et ta on nii haige?»
«Ärge küsige minult, härra kindral, ma ei ole arst,» vastasin.
Inglased lahkusid, teatades, et tulevad Litvinovi homme hommikul kell 10 ära viima. Kohvilauas istudes palus Litvinov temale hankida kokkusaamist peaminister Tõnissoniga veel täna. Viisin Litvinovi Tõnissoni juurde Toompeale samal ennelõunal. Möödus üle paari tunni, enne kui Litvinov minu juurde ooteruumi ilmus.
Pärast lõunasööki viisin mõlemad Litvinovi naissekretärid lahtises autos linna vaatama. Neile ei avaldanud mõju ei Pikk Hermann, ei Paks Margareta ega raekoda. Tüdinenud ringisõidust, peatusin Pikal tänaval Stude kondiitriäri ees. Astusin naistega sisse. Tellisin šokolaadi, viisin venelannad leti juurde kooke valima. Üks neist, Ksenja Zaretskaja, oli elav, noor ja nägus. Teine, Maria Korobovkina, oli kantseleilõvi tüüpi, vanem, kuiv ja asjalik. Kui mul täiesti nurjus välja kutsuda imetlemise elevust mõlemis naises ajalooliste ehituste näitamisega, saavutasin nüüd täieliku efekti neile šokolaadi jootmisega. Nad hävitasid kooke säravad silmil. Enne minekut ostsin neile igaühele karbitäie mitmesuguseid maiustusi ja martsipanitooteid.
Ka meie uues asukohas Tallinnas oli kamin, veetsime jälle Litvinoviga õhtu selle ääres vestluses. Litvinov ütles jutu sees, et nüüd, otsesel kokkusaamisel peaministriga, sai ta mulje, et Eesti valitsusel on tõsi taga rahutegemisega. Lätlaste ja leedulaste diplomaatiline turnimine ja tantsimine on temas tekitanud naeru. Eriti veidrad oma manööverdamises on lätlased, kes on täielikult kuulekad nende juures Riias istuvale prantsuse kindralile Niessellle. Et nüüd rahuläbirääkimiste algus Eestiga näib olevat kindel ja see on määratud paari nädala pärast, hakkab tema mõtlema — see on mõlema poolt rumal valada verd sel vaheajal. Tal on mõttes pakkuda Eestile sama salajast vaherahu, mis Venel juba pikemat aega on Lätiga. Rindel ei ole mingit sõjalist tegevust, ainult luurajate tulevahetus. Seda lepet võib sõlmida ilma suurema tseremooniata, kas või suusõnaliselt. Kahju, et mul täna ei tulnud meelde kõneleda sellest võimalusest peaministriga. Ja nüüd on hilja. Nad tulevad mulle hommikul järele...
«Kahju küll,» ütlesin. «Aga teie rääkisite, et võite teha lepingut, nii kui teil käimas lätlastega, ilma tseremooniata, on siiski oluliselt vajalik üks formaliteet — volitus.»
«Volitus? See mul on.» Litvinov kahmas käega põuetasku, liigutusest võis arvata, et ta näitab mulle volitust heas jutuhoos. Seda siiski ei sündinud.
Nii kui kuulutatud, olid inglased punkt kell 10 hommikul platsis ilma kindral Marshita. Litvinov võttis nad küll vastu, aga kahjatses, et ei saa nendega kaasa minna, sest ta tervis on ikka veel vilets. Kui inglased hakkasid talle avaldama oma pahameelt päris varjamatult, lubas Litvinov, et ta nendega läheb kaasa kindlasti kell 4.
Litvinov palus mul hankida kokkusaamist Tõnissoniga, lisades: «Palun ütelda, asi on tähtis ja mul on väga kiire.»
Tõnisson imestas telefonil: «Jätsime üksteisega eile jumalaga. Mis kiire asi tal nüüd on?»
«Ei tea. Võin ainult mõistatada. Arvan, et ta soovib teile teha ettepaneku vaherahuks, nii kui venelastel on lätlastega. Tal on kiire sellepärast, et inglased tulevad teda laevale viima kell 4.»
«Kui nii, siis tooge ta minugipoolest kohe üles.»
Olime Tõnissoni juures kell 11. Jätsin nad üksinda ja läksin istuma ooteruumi. Mõne aja pärast ilmus uksele Tõnisson, kutsus mind sisse.
«Teil oli õigus. Asi on kiire. Meil on käsil lepingu tegemine.» Siis pöördus ta Litvinovi poole: «Mul ei ole käepärast vene kirjutusmasinat ega inimest, kes seda masinat käsitseb.»
«Asi ei seisa masinas,» tähendas Litvinov. «Kui masinat polnud, tehti kõik käsitsi. Ka Viini kongressi leping.»
Tõnisson pani mu lauataha ja andis mulle kantseleipabereid, üteldes Litvinovile: «Valmis. Võite dikteerida.»
Litvinov algas: «Kõigepealt kirjutage kokkuleppe pealkiri: «Soglašenije o vremennom priostanovlenii vojennõh deistvii na estonsko-sovetskom fronte.» (Kokkulepe ajutiseks sõjategevuse lõpetamiseks Eesti-N. Vene rindel). Edasi dikteeris Litvinov kokkuleppe teksti: «Pravitelstvo respubliki Estonii, predstavlennoje premier — ministrom Jan Tenisonom, i Sovet Narodnõh komis-sarov R.S.F.S.R., predstavlennõi zamestitelem narkoma inostran-nih del Maksim Litvinovõrn, posle predjavlenija sootvetstvujuših polnomotšii, zakljutšili meždu soboi sledujušeje soglašenije:
Vse vojennõje deistvija na vsem estonsko-sovetskom fronte vremenno pristanavlivajutsja 24 nojabrja 1919 goda v 12 tšasov dnja po Moskovskomu vremeni. Dopuskajetsa lišj perestrelka razvedtšikov.
Srok semu soglašeniju ne ustanaviivajetsa. Obe storonõ, nezavisimo drug ot druga vprave rastorgnutj sie soglašenije so sro-kom predupreždenija 7 dnei. Tallinn, 22 nojabrja 1919.» (Eesti Vabariigi valitsus, esitatud peaminister Jaan Tõnissoniga ja R.S.F.S.R. Rahvakomissaride Nõukogu, esitatud väliskomissari asetäitja Maksim Litvinoviga, pärast vastavate volituste esitamist, sõlmisid omavahel järgmise kokkuleppe: Kõik sõjategevus kogu Eesti-N. Vene rindel peatatakse ajutiselt 24. nov. 1919 a. kell 12 päeval Moskva aja järgi. Lubatud on vaid luurajate tulevahetus. Kehtivuse aega käesolevale ei ole määratud. Mõlemad pooled on õigustatud rippumatult üksteisest lõpetama käesolevat kokkulepet, 7-päevase ülesütlemisajaga. Tallinn, 22. novembril 1919.)
Mul tuli kokkulepet kirjutada kahes koopias — üks meie jaoks, teine Litvinovile. Tõnisson luges mõlemad koopiad läbi, noogutas nõusolekuks pead, ka Litvinov ei leidnud lugemisel ühtegi viga. Enne allakirjutamisele asumist näitas Litvinov Tõnissonile oma volitust. See oli ingliskeelne. Et Tõnisson seda keelt ei vallanud, pidin volitust temale tõlkima. Volitus oli R.S.F.S.R. Rahvakomissaride Nõukogu kirjablankil, dateeritud 10. november 1919. Allkirjad olid: V. I. Lenin, Rahvakomissaride Nõukogu esimees, ja L. A. Fotijeva, sekretär. Volituses oli öeldud, et välis-komissari asetäitja seltsimees Maksim Litvinov on volitatud sõlmima igasuguseid kokkuleppeid poliitilisel, majanduslikul, kultuurilisel, humanitaarsel alal, millel ei ole põhimõttelist iseloomu.
Kui Tõnisson küsis, mis see tähendab — «millel ei ole põhimõttelist iseloomu?» —, vastas Litvinov: «Noh, näiteks, mul ei ole voli Eestiga kirjutada rahulepingut, või Inglismaaga kaubalepingut.»
Pärast kokkuleppe allakirjutamist jõudsid Tõnisson ja Litvinov ühele nõule, et kokkuleppe tekst saab saadetud veel samal päeval raadio kaudu Moskvasse. Mina pean minema kaasa Litvinoviga inglaste laevale, ootama seal seni, kui tekst saab šifreeritud, ja siis selle šifreeritud teksti tooma Tõnissonile. Audients Tõnissoni juures lõppes Litvinovi tänusõnadega Eesti valitsusele temale osutatud külalislahkuse eest.
Jõudsime tagasi koju lõunaajaks. Pärast lõunasööki läksid venelased oma tubadesse asju pakkima. Litvinov tänas mind tähelepanu, vaeva ja hoole eest, mis mina tema suhtes näidanud. Minu üllatuseks võttis ta Korobovkina käest oma pildi, ulatas selle minule sõnadega: «Heaks mälestuseks.» Pildil lugesin tema pühendust minule. Teiseks üllatuseks oli Korobovkina sõnavõtt, kes enda ja Zaretskaja nimel mind tänas neile mõlemile näidatud tähelepanu eest, mis näitavat minu demokraatlikku meelt — hoolitseda mitte üksi kõrge ülemuse eest, vaid ka töötajate eest, kes temaga kaasas.
Et lahkumiseni oli veel jäänud veidi aega, pani Litvinov ette istuda maha kõik koos, «vana vene kombe järele». Kui käis uksekell, tõusime püsti. Naised lõid vargsi risti ette, ütlesid tasasel häälel: «S bogom.» (Jumala abiga). Litvinov pööras pea ära, et seda mitte märgata.
Õuel seisid hanereas 4 autot. Kaks mereväelast võtsid Litvinovi endi vahele, viisid ta esimesse autosse. Sealt kargas aga Litvinov välja, astus kiiresti minu juurde, istus minuga kolmandasse autosse. Litvinovi soovil asusid esimesse ja viimasesse autosse inglased, autos nr. 2 istusid naised, nr. 3 Litvinov ja inina. Autokaravan keera Viru tänavale, sealt vasaku pöördega Pritsimaja eest läbi Merepuiesteele. Igal pöörangul, kui tasandati sõitu, haaras Litvinov mõlema käega minust kinni. Oli näha. et ta võitles hirmuga.
Sadamas peatusime paadisilla juures, Tollimaja lähedal. Astusime treppe mööda alla, et asuda ootavasse inglise mereväe mootorpaati.
Talvine videvik oli minemas järjest pimedamaks. Hirm, mis valdas Litvinovi meie sõidul poolpimedatel tänavatel, pani minu närvid pingule.
Peatasin minu ees astuvat «Princess Margarefi» komandöri: «Annan teile üle komissar Litvinovi. Nüüdsest peale on vastutus tema julgeoleku eest teie kanda.»
Kapten pani käe kõrva äärde, lausus lühidalt: «Hästi, võtan vastutuse endale.»
Litvinov, kes seisis minu kõrval, palus luba, et ma võiksin tulla temaga koos laeva, et ma lähen maale tagasi veel samal õhtul.
«Hea küll,» oli kapteni vastus.
Istusime paati, sõitsime laevale. Laeval juhatas kapten Litvinovi tema kaaslastega neile määratud ruumidesse, mind viis üks ohvitser laeva kajut-kompaniasse. Seal istus ühes nurgas grupp ohvitsere. Ilma teisi tülitamata pani mu saatja mind istuma teise nurka ja lahkus. Ruumis algas vaikus, ohvitserid piilusid minu poole, sosistasid omavahel. Tundsin end ebamugavalt, ei teadnud, mida teha. Järsku läks uks lahti, sisse tormas noor mitšman, ta hüüdis oma sõprade grupile mind märkamata: «Komissar Litvinov tuli laeva koos teise komissariga, keda ma pole näinud. Kas teie teate, kus ta on?»
Ohvitserid signaliseerisid talle šokeeritult vaikimist, näitasid minu peale. Nüüd arvasin, et olen küllalt toonud ohvrit inglise traditsioonile olla tagasihoidlik. Tõusin püsti, tegin häält: «Minu härrad, kuulake mind! Olen Eesti välisministeeriumi sekretär. Tõin Litvinovi laeva ja lähen jälle tagasi maale.»
Siis läks lahti lust ja lõbu. Kõik tulid mu ümber, surusid kätt: «Miks teie ei öelnud seda kohe? Joogem üks viski.»
Jõime püstijalu: «Elagu Eesti.» Siis jätkasime joomist istudes.
Aeg lendas kiiresti, kuni uksele ilmus ohvitser mind kutsuma Litvinovi juurde. Oma kajutis andis Litvinov mulle lahtise ümbriku. Kontrollisin tema ees, et ümbrikus oli tekst, mida ta tahtis saata Moskvasse. Meie lahkumine oli ametlikust külmusest soojem. Litvinovi viimased sõnad olid: «Pärast rahulepingu sõlmimist loodan teid kindlasti kohata Moskvas.»
Inglastega, minu kajut-kompania kaaslastega oli lahkumine sõbralik, isegi sentimentaalne, küllap vist viski mõjul.
Maale jõudnud, läksin Tollimajja, et kapten Treimani telefonil helistada Tõnissonile. Ta käskis mul tulla vaatamata hilisele ajale. Tõnissoni kabinetis võtsin tema telefonil ühenduse sadama raadiojaamaga. Tõnisson tahtis kõneleda jaamaülem Fred Olbreiga. Teda ei olnud seal. Kõne võttis vastu ülema abi Albert Kruusimägi, kellele Tõnisson ütles, et ta saadab jaama väga tähtsa telegrammi, mida tuleb ajaviitmata lähetada Moskvasse. Kui Tõnisson oli lõpetanud, ütlesin Kruusimäele, kes oli mu sõber nagu Olbreigi, et helistagu mulle koju niipea, kui telegramm Moskva poolt vastu võetakse täieliku kviitungiga.
Tõnissoni juurest läksin sööma «Kuld Lõvisse» ja sealt koju. Kell 11 helises mu laual telefon. Kruusimägi teatas, et jaam oli parajasti lõpetanud täieliku kviitungi vastuvõtmise, mille Moskva saatis tõendiks, et meie poolt saadetud telegramm on korralikult pärale jõudnud. Täielik kviitung raadiotehnika keeles tähendab kogu teksti kordamist vastuvõtva jaama poolt.
On laupäeva õhtu, 22. november. Lõpp minu seiklustele Litvinoviga, mis algasid nädal tagasi, 15. novembril. Olin vaimselt väsinud, heitsin magama varem, kui olin harjunud. Magasin õiglase und kergendustundega, et olin saanud toime mulle antud ülesandega.
Litvinov oli kinnitanud uskumapanevalt, et N. Vene valitsusel on tõsi taga rahupüüdlustega. Litvinovi sõit läbi Eesti oli kui prelüüd Tartu rahukonverentsile.
nuhk.Albert
Liige
Postitusi: 319
Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58

Re: William Tomingas - Mälestused

Postitus Postitas nuhk.Albert »

TARTU RAHUKONVERENTS

RAHUKONVERENTSI ETTEVALMISTUSED

Novembrikuu lõpunädala ajaks oli riigivanem Tõnissonil selgitatud:
1) N. Vene valitsusel on tõsine tahe teha rahu, nii kui usaldustäratavalt rääkis komissar Litvinov.
2) Liitlased ei poolda rahu tegemist Venega.
3) Meie naabrid ei tule meiega kaasa meie rahuaktsioonis.
4) Asutavas Kogus toetab kindel enamus Tõnissoni valitsust tema rahupüüdlustes.
Seadnud õigesse fookusesse poliitilised aspektid, millest rippus rahu küsimus, võttis Tõnisson käsile rahukonverentsi praktilised ettevalmistused. Valitsus asus moodustama rahudelegat-siooni koosseisu, peale selle kui ta oli otsustanud konverentsi kohaks määrata Tartu ja avamisajaks esimene nädal detsembris. Rahudelegatsiooni liikmete määramisel tuli valitsusel oluliselt arvestada Asutava Kogu erakondade soove. Delegatsiooni esimeheks nimetati Tõnissoni ettepanekul tema partei rahvaerakonna tuntud tegelane Jaan Poska. Liikmeteks olid kolm A. K. suuremat erakonda esitanud oma kandidaadid. Suure üllatuse valmistas asjaolu, et A. K. kõige suurem rühm, sotsid, esitasid dr, Mait Püümani. Dr. Püüman oli tõenäoliselt hea arst, aga kui poliitikategelane oli ta tundmatu väljaspool oma erakonda. Iseloomult heasüdamlik, tagasihoidlik, sõna- ja algatusaher, ei paistnud ta silma millegagi. Oli arusaadav, et üks sotside liidritest, August Rei, oma kõrge ametikoha pärast ei saanud tulla delegatsiooni liikmeks. (A. Rei oli Asutava Kogu esimees.) Aga teine liider, Karl Ast, energiline, elav, ettevõtlik, vilunud poliitikategelane, hea kõnemees, polnud seotud mingi prestiižikaalutlusega. Temast oleks delegatsioon saanud teguvõimsa liikme. Osalt parandati asja seega, et Ast sai hiljem delegeeritud konverentsile eksperdina. Teise üllatuse valmistas suuruselt teine A. K. rühm, tööerakond, esitades oma kandidaadina Julius Seljamaa. Erakonnal oli temast tuntumaid ja kaalukamaid mehi. Ei tea, mis põhjusel sai tööerakond sotsidelt kontsessiooni esitada delegatsiooniliikme kohale veel teine kandidaat, Ants Piip. Temast arvati, et kauaaegne viibimine saadikukohal Inglismaal oli andnud talle vilumuse diplomaatiliste läbirääkimiste alal. Et kompenseerida sotse nende poolt tehtud kontsessiooni eest, anti neile võimalus saata konverentsile lisaks Karl Astile veel üks ekspert, — Aleksander Oinas, kes oli saanud kurikuulsaks oma salajase sidepidamise pärast sõjaajal meie vaenlase Viktor Kingissepaga. Ülemjuhataja esitas rahudelegatsiooni kandidaadiks oma staabiülema Jaan Sootsi. Delegatsiooni asjadevalitsejaks määrati Tõnissoni partei tegelane, rahvaerakondlane Rein Eliaser.
Valitsuse määramise järgi kujunes rahudelegatsiooni koosseis järgmiseks: Esimees Jaan Poska (rahvaerakond), liikmed: Mait Püüman (sots), Julius Seljamaa (tööerakond), Ants Piip (tööerakond), kindral Jaan Soots. Asjade valitseja: Rein Eliaser (rahvaerakond). Eksperdid: Karl Ast (sots), Aleksander Oinas (sots).
Kõik määramised olid poliitilised. Sõjaväeliseks eksperdiks nimetati II diviisi staabiülem kolonel Mutt.
Minule isiklikult suurimaks üllatuseks oli minu määramine rahudelegatsiooni sekretäriks. Sellest teatas riigivanem Tõnisson, helistas minule ministeeriumi. Mina ei kuulunud ühtegi erakonda, seepärast puudus mul onu, kes oleks lükanud ja upitanud oma poega. Tõnisson ütles, et olen päevapealt vabastatud ministee-riumitööst, olen komandeeritud Poska käsutusse. Ta. nimetas minu töökohustusi — võtta osa kongressi istungitest sõnaõigusega, olla sidemeheks vene delegatsiooniga. Ta tahendas, et mul tuleb kohe välja sõita Tartu, ettevalmistustööde tegemiseks kohapeal. Eliaseri kohustuste kohta märkis Tõnisson, et tema töö koosneb vaid delegatsiooni kantselei juhatamises. Minu määramine uutele töökohustustele tõi mulle kaela pahanduse minu uue ministri Ado Birki juures.
Kui ma pärast Litvinovi ärasõitu ministeeriumi tööle tulin, esmaspäeval, 24. novembril, ja esmakordselt kokku sain uue ministriga, ei meeldinud meie üksteisele esimesest pilgust peale. Minister tegi mulle teatavaks oma korralduse — nüüdsest peale on kogu töö ja asjaajamine ministeeriumis saladus. Aga tante Hermine oli mulle juba jõudnud kurta — minister tõlgitseb saladuse pidamist nii, et pistab kõik paberid, mida ta kätte, saab, oma portfelli. See paisub järjest paksemaks ja seda kannab ta pidevalt endaga kaasas. Kui siis Birk mulle tegi oma kuulutuse, ministeeriumi asjaajamise saladusest, ütlesin, talle, et see on halb, et ta ministeeriumi kirjavahetust kannab endaga kaasas, see takistab
tööd.
«Ma tean, mis ma teen, ma ei vaja teilt õpetust,» pahandas Birk.
Nüüd, pärast minu telefonikõnet Tõnissoniga, lasi Birk pealelõunal mind kutsuda oma tuppa. Ütles mulle seal: «Valitsus oma eileõhtusel koosolekul otsustas määrata teid rahudelegatsiooni sekretäriks. Tahtsin, et oleksite sellest teadlik.»
«Tänan. Mulle telefoneeris sellest hommikul riigivanem.»
«Soo? Või telefoneeris? Üle minu pea. Mis ta veel ütles?»
«Ütles, et olen vabastatud ministeeriumi tööst ja komandeeritud delegatsiooni esimehe Poska käsutusse.»
«Ah nii? Vabastatud ministeeriumi tööst? Noh, siin on minul ikkagi ka ütlemist, keda vabastada ministeeriumist ja keda mitte. Mina olen välisminister.»
«Härra Birk, kui teile riigivanema korraldused ei meeldi, siis on teie kui ministri kohus seda temale ütelda. Minul kui riigiteenijal ei kõlba hakata vastu riigivanema korraldusele.»
«Mina ise tean, mida ütelda riigivanemale ja mida mitte. Tulen oma asjadega ise toime, ei vaja teie õpetust.»
Oli ilmne, et Birk oli pahane. Võib-olla Tõnissoni peale, võibolla ka minu peale. Meie lahkumine oli viluvõitu.
Niisuguses olukorras tuli mul asuda antud ülesannete täitmisele. Ma ei lasknud end põrmugi häirida Birki tembutamisest.
Sain samal pealelõunal telefonil kätte Poska. Ta soovitas mul sõita õhtuse rongiga. Ütles, et mul tuleb võtta ühendus Tartu linna nõuniku Mõruga, kellele ta kohe telefoneerib minu tulekust. Valitsus on Tartu linnavalitsusele avanud krediidi 50.000 marga suuruses summas konverentsi eeltööde katteks. Lisas juurde, et ma telefoneerigu talle igal õhtul asjade arenemiskäigust. Teatas, et tuleb ise Tartu esmaspäeval või teisipäeval (1.—2. dets.).
Tartus asusin juba tuttavaks saanud «Grand Hotelli». Panin seal kinni 10 tuba rahudelegatsiooni liikmete jaoks, alates 1. dets. Siis otsisin üles konverentsi jaoks määratud maja, Aia tänaval 39, kus äsja oli aset leidnud III Balti riikide kongress Litvinovi osavõtuga. Seal kohtasin oma heameeleks linnanõunik Mõru. Ta oli parajasti kasutamas naisteväge, kes kõigil majakordadel küürisid põrandaid ja pesid aknaid. Maja oli suur kiviehitus, kus tsaariajal asus Tartu garnisoni staap. Kõndisin Mõruga läbi kõik ruumid, planeerides endamisi nende kasutamist. Arvasin, et alumine kord oleks määratud konverentsile oodatavatele võõrastele, eestkätt ajakirjanikele. Teine kord oleks täiesti kasutada vaid delegatsioonidele. Seal oli avar ruum mitme suure aknaga tänava poole. Ruumid olid kõrgete lagedega, parkettpõrandatega. Ruumide sisustamine vajas käsitamist. Kohapeal oli mööblit väga kasinasti ja seegi oli kõige lihtsamat kantselei tüüpi. Mõru lubas mööblit muretseda, ostu ja laenu teel.
Kõige rohkem tekitas mulle muret konverentsilaua küsimus. See, mille taga delegatsioonid istusid üldkoosolekul, pidi minu arusaamise järgi olema suur ümmargune, massiivne, esindusliku välimusega, ära mahutama paarkümmend inimest. Kui ma oma mõtteid mainisin Mõrule, kratsis ta kukalt. «Niisugust mürakat, kui teie arvate, Tartus küll ei leidu. Selle ehitamiseks ei ole jäänud aega. Peab vaatama, ehk leidub midagi taolist ülikoolihoones.»
Konverentsi majast läksime koos Mõruga Veski tänavale, majja, kus elasin koos Litvinoviga, kuhu nüüd linnavalitsus kavatses mahutada vene delegatsiooni. Litvinovile oli valmis seatud ainult alumine kord. Nüüd tuli kasutamisele võtta ka teine kord. Ka siin olid naised kõvasti puhastustöös. Veel suuremal määral kui konverentsimajas. Siin oli tegemist möbleerimiseprobleemiga. Sellele lisandus vajadus hankida voodipesu ei tea kui paljudele inimestele. Mõru ütles, et need on asjad, millest saab üle.
Lõpetanud maja ülevaatuse, viis Mõru mind Rüütli tänavale, öeldes, et tahab mulle midagi näidata ja küsida minu arvamist. Ta juhatas mind majja nr. 7. Avas võtmega ukse alumisel korral, palus mind sisse astuda. Seletas: «See on notar Rosenthali korter. Seda on võimalik üürida kolmeks kuuks, alates 1. detsembrist. Korterit saab üürida kogu mööbli, keedu- ja söögiriistadega. Ma mõtlen, selle asemel, et härra Poska oleks sunnitud elama hotellis, võiks ta elada siin palju mugavamalt. Mis te arvate? Vastust tahab härra Rosenthal saada hiljemalt homme.»
Vaatasin korteri läbi. See oli, mida nimetatakse härraskorter. Toad olid ruumikad, köök oli suur ja puhas, samuti ka, vannituba. Mööbel paistis olevat vanamoeline, aga mugav ja kõigiti korras. Mõru nimetas mulle korteri üüri koos kõigega, kaasa arvatud sööginõud 12 inimesele, 500 marka kuus, mis tema arvates oli odav. Lubasin talle otsuse anda hommikul. Õhtusel ettekandel Poskale nimetasin korterit, seletades üksikasju. Poska avaldas nõusolekut korterit üürida.
Hommikul tuli Mõru mulle hotelli järele. Teatas, et tema arvates võiks konverentsile sobivat lauda saada Tartu Laenu- ja Hoiuühisuselt. Sinna sõitnud, nägime suurt ümmargust ja massiivset mustaks poleeritud tammepuust lauda, ühes 24 sobiva raske tooliga.
Mõrule avaldati valmisolekut kogu komplekti anda linnavalitsusele laenuks, kui ta oli seletanud, mis otstarbeks lauda vajatakse. Laua hilisem saatus on mulle teadmata, loodan, et ta on välja pandud kuskil N. Vene impeeriumi muuseumis rahvale vaatamiseks, et selle laua taga kaubeldi valmis Eesti-Vene rahuleping, mille Vene murdis. See laud näitaks muuseumis tegelikult, mis väärtus on N. Vene poolt propageeritud koeksistentsi ideel. Olin ise selle juures, kui 1. detsembri hommikul kuus meest tassisid seda lauda, mis näis olevat raske kui kontsertklaver, konverentsi maja treppi mööda üles ja seadsid ta läikivaks poonituna põrandale üldkoosoleku ruumis.
Tõepoolest, sellise sisustusega andis ruum konverentsi pidamiseks sobiva ilme.
Eelmisel õhtul olin koos Mõruga Poskal jaamas vastas. Hommikul näitasime talle konverentsimaja ja äsja üüritud korterit. Mõlemiga jäi vanahärra rahule. Siis palusin end paariks tunniks vabaks, sest kell 12 algas ülikooli pidulik avamisaktus, millele tahtsin kaasa elada.
Tervituste sarjas võtsin sõna kui korp! Rotalia tolleaegne esimees. Sõnavõtus tähendasin, et «Rotalia» oli asutatud võõrsil. Nüüd, omariikluse tulekuga on ta asunud kodumaa pinnale. Ja nüüd, pärast vana põlise kohaliku Gustav Adolfi poolt asutatud ülikooli muutmist eesti ülikooliks on «Rotalial» rõõmu leida vaimutoitu kodust. «Rotalia» mehed olid kui näljased hundid, kes otsisid toitu väljas metsades. Nüüd oleme saanud koduloomadeks. «Rotalia», kes oma asupaigast Petrogradist siirdus kodumaale pärast kommunistide võimuletulekut vaevalt paarikümne ellujäänud liikmega, tõusis omariikluse ajal liikmeskonna arvult kõige suuremaks korporatsiooniks Eestis.
Poska kolis hotellist oma uude korterisse sama esmaspäeva, 1. dets. pealelõunal. Seal esitas Mõru talle kokka ja naisteenijat, abielupaari, kelle ta oli ametisse palganud. Poska küsitles kokka: «Kas oskate valmistada Požarski kotlette? Rassolniki suppi? Kulebjakat täitega tellimise peale?» Nähtavasti olid need toidud Poska lemmikroad.
Kui kokk oli iga toidu nimetuse juures noogutanud peaga, tegi Poska jutu lõpuks omapoolse peanoogutuse.
Järgmisel päeval tõi Mõru majja kuus seltskonnapreilit, keda ta Tõnissoni tahtel oli angažeerinud serveerima teed konverentsil. Kui Mõru mulle sellest Tõnissoni ideest rääkis, hakkasin sellele käte-jalgadega vastu. Aga Mõru vaidles, et ta ei saa Tõnissonile ära ütelda, sest nad mõlemad kui vanad tartlased on head sõbrad. Andsin Mõrule järele, et ta tooks need eliitpreilid Poskale näha, lootes, et ehk temal õnnestub edukamalt oponeerida Tõnissoni ärkamisajast pärit mõttele rakendada noori seltskonnadaame konverentsitööle nagu mingisugusele heategeva seltsi basaarile.
Olin kohal, kui Mõru tõi sisse oma hoolealused preilid, sest Poska oli eelmisel päeval ülekolimisel öelnud, et mul tuleb elada temaga koos, et oleksin alati käepärast.
Minu viimane lootus, Poska, osutus mulle täielikuks pettumuseks. Vanahärra näitas preilide vastu samasugust galantsust kui keskea kuulus kavaler Cyrano de Bergerac. Ta pakkus neile kähku istet, tellis neile teed, saatis mind Werneri kohvikusse kooke tooma. Kohe jutu alguses ütles, et tal on heameel enda juures näha nii nägusaid ja sarmikaid daame. Ta on tänulik, et nad on avaldanud valmisolekut olla abiks Eesti delegatsioonile konverentsi töös. Vähe pettumusest, ta käskis minul märkida üles preilide nimed ja aadressid. Korraldas, et nad saavad minult juhtnööre, mida kellelgi tuleb teha ja millal.
Seda kuuldes heitsin preilidele esimese pilgu. Pidin tunnistama, et Mõru oli teinud maitserikka valiku — preilid olid sellised, kui Poska ütles. Nad hakkasid konverentsil käima kolmekaupa, kahes vahetuses neil päevadel, kui oli pealelõunaseid istungeid. Oma ülesandeid täitsid nad üldsuse mõnusaks heameeleks. Siiski jäin oma arvamuse juurde — meie eesti preilidel ei kõlba teenida meie vaenlasi, venelasi. Selleks oleks pidanud olema palgatud elukutselised teenijad, kelnerid.
Poska järelevaatusega lõppesid konverentsi ettevalmistustööd, millede edukal tähtajalisel kordaminekul on suured teened Tartu linnavalitsuse nõunikul A. Mõrul. Jäi üle veel üks töö — venelaste toomine Tartusse. Ei valitsusel ega Poskal polnud teada, kui palju venelasi on tulemas. Endamisi arvasime Poskaga, et nende arv võib olla 30—40. Palusin Poskat Tõnissonile aegsasti helistada, et venelaste toomiseks tuleb rakendada erirong — bagaaži-vagun ja kaks II klassi vagunit, mis peaksid olema nii puhtad ja heas korras kui Tallinnas käepärast. Seda selleks, et venelased oleksid tehtud teadlikuks juba esimesest pilgust, et Eesti on Euroopa riik.
Poska ütles, et Tallinnast tuleb Tartusse parimas korras era-rong ja mina olen määratud venelasi Irboska juures läbi frondi
tooma.
3. detsembril, kell 7 hommikul, sõitis erirong Tartust välja Irboska suunas. Tallinnast tulnud koosseisule haagiti Tartus rongile külge üks III klassi vagun, milles oli lipnik Neumani komando, rühm sõdureid, keda II diviisi ülem kolonel V. Puskar saatis vene delegatsiooni kaitseks.
Irboskasse jõudsime kell 12. Seal anti Neumani rühma meestele lõunat, hernesuppi. Sain seda head suppi minagi. Kohapeal oli jälle minu vana tuttav kapten Ahman, temalt kuulsin, et venelastega kohtamine on jälle Pihkva kiviteel, aga teises punktis, Ljadiše külas. Sinna viib rada, mis lõikab läbi frondi. Oleme katsunud seda korrastada sõidukõlvuliseks. Tema andmetel tuleb venelasi 30 inimest, mehi ja naisi. Seekord tuleb meiega kaasa kümmekond regesid. On lepitud, et kokkusaamise ajaks on kell 2.30 Ljadiše külas.
Oli ilus talvine ilm, kõva külm ilma tuuleta. Lumi sätendas päikesepaistel. Kui kõik ettevalmistused frondilesõiduks olid valmis, palusin kapten Ahmani korraldada, et jaamas seisev soomusrong lahkuks minu silma all ja ei tuleks tagasi enne, kui venelased on rongile pandud ja Irboskast ära viidud. Palvel oli tagajärg — veidi aja pärast hakkas soomusrong veerema Võru poole.
Istusime Ahmaniga samasse Noalaeva, mis meid paar nädalat varem purjetas üle kinkude, kändude ja läbi mürsuaukude. Nüüd olid auto aknad puhtad.
Asusime teele, valge lipuga autol, regede killavoor järel. Liikusime aeglasel sõidul, tundsin, et tee on tasasem kui eelmisel frondist läbiminekul. Pikkamööda sõites jõudsime ilma juhtumisteta Ljadiše esimeste majadeni.
Seal peatas meid punaväe patrull. Venelased asusid tihedalt auto ümber, nende allohvitser küsis karmilt: «Kes on ülem?» Kapten Ahman näitas minule. Mind võeti kahe püssimehe vahele, allohvitser hakkas astuma ees. Nii talutati mind paarkümmend sammu mööda külatänavat ühte talutuppa. Seal istusid laua taga kolm meest, kasukates ja karusnahka mütsides, sest ruum oli, nagu märkasin, kütmata. Allohvitser raporteeris: «Seltsimehed, siin on eesti parlamentöör, keda ootasite.»
nuhk.Albert
Liige
Postitusi: 319
Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58

Re: William Tomingas - Mälestused

Postitus Postitas nuhk.Albert »

Üks mees tõusis püsti, sirutas tervituseks käe: «Olen Leonid Borissovitš Krassin, sovieti delegatsiooni esimees.»
Hinnates olukorda, heitsin kõrvale tseremoniaali. Võttes vastu Krassini käe, vastasin samas lihtsas asjalikus toonis: «Viljam Ivanovitš Tomingas, Eesti rahudelegatsiooni sekretär.»
Krassin esitas teisi mehi. Näidates ühele näpitsprillidega habemikule, nimetas: «Adolf Abramovitš Joffe.» Teist lageda näoga meest nimetas: «Nikolai Klementjitš Klõško, meie delegatsiooni sekretär.»
Sellega oli vastuvõtmise protseduur läbi. Krassin hakkas mind kõnetamisel kohe adresseerima nime ja isa nime järgi, nii kui oli vene komme.
Astunud toast tänavale, nägin seal gruppi inimesi. Krassin viipas grupile: «Need on meie kaastöölised. Sekretär annab teile nimestiku.»
Järsku kostis grupist mehe hääl: «Tere, härra Tomingas. Kas mäletate mind?»
«Ei, ei mäleta. Kes teie olete?»
Hääl seletas, et ta on ajalehemees John Barry, keda mulle kord oli esitanud kapten Warrender. Ta oli rõõmus ja õnnelik, et saab nüüd minna Eestisse koos venelastega. Mulle tuli meelde, et see on inglane Barry, kellele Poska keeldus luba andmast, et minna läbi meie frondi Venemaale.
Krassin, kes valdas inglise keelt, sekkus meie jutusse omapoolse seletusega: «Andsin Barryle sõna, et viin ta Eestise. Tahan pidada oma sõna.»
«Kahetsen väga, Leonid Borissovitš. Ma ei saa Barryt Eestisse lasta. Mul on volitus vaid Vene delegatsiooni liikmeid ja kaastöölisi viia, mitte lõbureisijaid.»
«Kui nii, siis ma ütlen, et John Barry on meie delegatsiooni kaastööline. See peaks teid rahuldama.» Pöördus veel usutlevalt minu poole: «Eks ole, Viljam Ivanõtš?»
«Ei ole. Ma ei saa teha kaasa kometit. Näete, nimestikus, mille saan, ei seisa Barry nime.»
Krassin sõnas veidi kannatamatult: «Hästi. Ma ei taha teiega kaubelda, Viljam Ivanõtš. Palun laske Barry läbi meie kaastöölisena, minu vastutusel. Ma kõnelen selles asjas teie delegatsiooni esimehega.»
«Hea küll, Leonid .Borissovitš. Saan teist aru, kui olete Barryle andnud sõna, tulgu ta siis pealegi, Jumala nimel. Aga nii kui ütlesite — teie vastutusel ja lubadusel, et kõnelete ise selles asjas meie delegatsiooni esimehe Poskaga.»
Algas inimeste ja kraami laadimine. Venelaste kohvreid sai kolm koormat. Ülejäänud seitsmele reele asusid Krassini mees- ja naiskaastöölised. Krassini, Joffe ja Klõškoga istusime autosse. Meie karavan hakkas liikuma kella 3 paiku.
Jõudnud Irboskasse, saatsin kapten Ahmani kaudu telegrammi: «Kiire. II diviisi ülemale. Palun teatage kohe linnanõunik Mõrule, et venelasi tuleb kokku 15 meest ja 9 naist. Saabume Tartusse kell 11. Palun valmistada õhtusöök. Irboska, 3. detsember kell 4. Tomingas.»
Reisijad ja nende kohvrid asetati rongile eriliselt kiirustamata. Mul polnud põhjust tunda muret — jaamas ei seisnud ühtegi soomusrongi. Meie erarong väljus Irboskast kell 5. Võrus möödusime täie auruga seal haruteel seisvast soomusrongist. Valgas peatusime pikemat aega, sest meie saatekomando sõduritele anti jaama puhvetiruumis süüa. Tartussse jõudsime pool tundi varem etteteatatud ajast. Meid sõidutati autode ja voorimeeste kolonnis sõjaväelaste saatel venelastele määratud majja Veski tänaval. Seal ootas meid Mõru. Ütles, et õhtusöök on tellitud restoranist ja on juba kohal. Maja oma köök hakkab töötama homse päeva hommikueinest. Tegime majas ringkäigu, võttes kaasa vene delegatsiooni sekretäri Klõško. Ruumid olid puhtad, korralikult köetud, voodid üles tehtud. All söögitoas oli laud kaetud. Üks kelner ja 3 naisteenijat ootasid seina ääres söömaajale tulijate peale. Palusin Klõškot, et ta kutsuks oma rahva laua äärde.
Söömaaeg maitses väga hästi, sest nägin, et kõik olid niisama näljased kui mina. Õhtusöögi lõpul ütlesin venelastele viisakusest mõned tervitussõnad, millele Joffe sama viisakalt vastas. Koju jõudsin väsinult kaugelt pärast keskööd, mõnuledes teadmises, et tehtud oli viimane ettevalmistustöö konverentsile — venelased olid toodud Tartusse ja ära majutatud.


KUIDAS TEHTI RAHU KONVERENTSIL


Süües minuga hommikueinet kell 9 järgmisel päeval, kuulas Poska mu ettekannet venelaste reisist. Ta jäi rahule kõigega, aga pahandas väga selle üle, et olin kaasa toonud inglasest lehemehe Barry. Enese kaitseks tuli mul seletada üksikasju ja nimetada, et Krassin lubas ise kõnelda ametlikult Barry pärast.
«Kuhu te tema viisite?» küsis Poska.
«Venelaste majja kuhu kõik teisedki.»
«Hästi. Sinna ta ka jääb,» ütles Poska. «Kui Krassin ütleb, et Barry on tema kaastööline, siis kohtleme teda sellisena.»
Siis raporteerisin veel Poskale, et minu järelepärimisel kuulsin Seljamaa, Sootsi, Piibu ja Puumani päralejõudmist «Grand Hotelli».
«Kutsuge nad minu juurde koosolekule kell 11,» korraldas Poska. Tegin seda telefonil, sõitsin hotelli kutsutuid ära tooma pool tundi enne koosolekut.
Selle koosolekuga algas igapäevane kord pidada delegatsiooni omavahelist nõupidamist Poska korteris. Poska korraldusel kirjutasin nende koosolekute protokolle. Märkisin:
Protokoll nr. 1, dets. 1919 kell 11
Koos: J. Poska, J. Seljamaa, A. Piip, J. Soots, M. Püüman.
Arutatakse vene delegatsiooni kohtlemist. Otsustatakse: Venelaste maja hoida sõjaväe kaitse ja valve all. Liiklemine linnas on vaba vaid delegatsiooni liikmetel, kaasaarvatud sekretär N. Klõško. Kõik teised võivad majast väljuda vaid sõduri saatel. See korraldus kehtib ka korrespondent John Barry kohta, keda L. Krassin tõi Tartu kui oma kaastöölise. Sidepidajaks vene delegatsiooniga nimetatakse W. Tomingas. Arutati konverentsi avakoosoleku korda.
Otsustati: Konverentsi esimene koosolek pidada 5. dets. 1919 kell 11. Sellel koosolekul kõneleb eesti delegatsiooni poolt ainult J. Poska.
Konverents saab olema kinnine.
Ajakirjanikud ja muud võõrad võivad viibida konverentsimaja alumisel korral, maja teisele korrale pääsevad võõrad vaid eriloal.
Läbirääkimiste keeleks konverentsil on vene keel.
Konverentsi üldistungitest võtab sõnaõigusega osa delegatsiooni sekretär W. Tomingas.
Pärast koosoleku lõppu pani Poska ette koosolijatele süüa temaga koos lõunat. Märkasin, et kokk oli talitanud Poska maitse kohaselt. Lõuna avamiseks seisid laual suupisted ja karahvin viina. Nägin, et viina keegi ei joonud peale Poska, kes tühjendas enam kui ühe klaasi. Oma koosviibimise kestel Poskaga õppisin teadma, et Poska suhtus alkoholisse samuti kui juba I maailmasõjas kuulsakssaanud inglise riigimees Winston Churchill. Pärast sööki heitis Poska puhkama. See oli tema igapäevane komme kella 2—4-ni või 3—5-ni. Sel puhkeajal ei tohtinud ma teda tülitada, isegi mitte telefonikõnega Tõnissonilt, kellele olin sunnitud teatama Poska puhketundidest.
Pealelõunat kasutasin selleks, et minna venelaste majja. Teatasin Krassinile, et avakoosolek on homme kell 11. Ka ütlesin talle, et maja on sõjaväe kaitse ja valve all, kuid temal, Joffel ja Klõškol on liikumine linnas vaba. Kaastöölistele antakse majast lahkumisel kaasa sõdur nende julgeoleku huvides.
Krassin protesteeris selle korralduse vastu, mida ta kutsus vene delegatsiooni vabaduse piiramiseks. Deklareeris, et tema talle antud liikumisvabadust ei kasuta, pandagu ka temale kannule püssimees. Vastasin, et meie vahel on praegu käimas sõda, peame venelasi täie õigusega vaenlasteks. Teiseks, punased oma taganemisel Tartust tapsid kõige metsikumal kombel eesti õigeusu piiskop Platoni ja veel teisi süütuid. Võib oletada, et tapetute sugulased ja sõbrad ihkavad kättemaksu teie vastu. Krassin eitas, et punased olevat tapnud Platoni, nimetas seda valeks ja laimuks. Tähendasin, et ta võib seda katsuda väita mujal, aga mitte Tartus. Samuti nagu ta ei saa tõendada Jekaterinburgi (Sverdlovski) linna inimeste ees, et mitte kommunistid ei tapnud tsaar Nikolai II, vaid tsaar surmas end ise ja lisaks sellele veel kogu oma perekonna.
Krassin lõpetas jutu: «Ärgem laskugem poliitilistesse vaidlustesse. Jäägu vaidlused konverentsi hooleks.»
Kehitasin seepeale õlgu, küsisin siis, kas tal on midagi protesteerida nende majakorra suhtes, nagu söök, teenimine, küte jne.
«Ei,» vastas Krassin, «kõik on korras.»
Vahetasin seepeale mõne sõna Klõškoga, kes mind tutvustas delegatsiooni kantseleiülemaga, kelleks osutus intelligentne naine, Vera Solts.
Jõudsin koju õhtusöögi ajaks, see oli iga päev kell 7. Pärast sööki toodi lauale samovar, mis oli avastatud meie majas koka poolt. Samovar oli kena esindusliku välimusega valgest metallist, mis koka arvates oli hõbe. Poska pani selga koduse kuue, istus samovari taha, kallas teed kõigile. Teejoomise kõrval toimus koosolek, mida protokollisin. Koosolekul teatasin, et Tartusse on jõudnud eksperdid A. Paabo, A. Oinas ja K. Ast, kes on «Grand Hotellis». Otsustati homsele ava koosolekule minna ilma nendeta.
Tartu rahukonverentsi avakoosolek oli reedel, 5. dets. 1919 kell 11. Eesti poolel võtsid koosolekust osa: J. Poska, J. Seljamaa, J. Soots, A. Piip, M. Püüman, kolonel Mutt, sekretär W. Tomingas. Venelaste poolel olid: L. Krassin, A. Joffe, F. Kostjajev, V. Mihhailov, sekretär N. Klõško.
Koosolek algas Poska lühikese eestikeelse kõnega, mille ma tõlkisin vene keelde. Poska ütles muuseas: «Eesti Vabariigi valitsus ei ole kunagi Venemaa vastu agressiivseid plaane sepitsenud, vaid on kaitsesõda oma riikliku rippumatuse ja iseseisvuse eest pidanud. Et Eesti Vabariigi valitsuse arvamise järgi teised Eesti naabruses olevad uued riigid samasuguses seisukorras olid ja on kui Eesti riik, siis arvan kasulikuks ning tarvilikuks, et Nõukogude Venemaa ühtlasi ka nendele riikidele samasuguse rahuettepaneku teeb. Kahjuks on teised riigid osalt vastu võtnud ja osalt ära ütelnud. Eesti delegatsioon loodab, siiski Pihkvas algatatud tööd õnnelikult lõpule viia.
Et avakoosolekul stenogramme ei peetud, toon Poska kõne nii, kui see on avaldatud «Päevalehes» 8. dets. 1919.
Krassin vastas Poskale vene keeles: «Vene Nõukogude valitsus tegi omalajal Eesti Vabariigi valitsusele ettepaneku rahuläbirääkimistele asuda, millele Pihkva rahuläbirääkimised järgnesid, mis aga õige pea katkesid. Nõukogude valitsus deklareeris veelkord, et tema on nõus rahu tegema, sealjuures suurte kontsessioonide peale valmis olles. Sõjaliselt on Nõukogude seisukord hea, Koltšak on löödud, Denikinilt algatus võetud, Judenitš on hävitatud. Kuid kõige selle juures ei aja Nõukogude valitsus mingisuguseid imperialistlikke püüdeid taga ning on valmis kõikide piiririikidega rahu tegema majandusliste ühenduste jaluleseadmiseks.
Ka Krassini kõne on toodud «Päevalehe» järgi 8. dets. 1919, säilitades vanamoelist keelt, mida tarvitasid tolleaegsed eesti riigimehed ja ajalehed.
Delegatsioonide esimeeste kõnede vahetamisega lõppes esimene Tartu rahukonverentsi päev. Väike Eesti istus üksinda suure Venemaa vastas. Ta oli maha jäetud oma naabrite poolt.
Veerand tundi enne koosoleku algust pöördus minu poole 3-liikmeline läti delegatsioon nende esimehe Buschiga eesotsas sooviga pääseda Poska jutule. Poska võttis nad vastu. Lätlased teatasid talle, et nende valitsus on otsustanud mitte osa võtta rahukonverentsist. Olin selle jutuajamise juures. Mulle tekitas lätlaste teguviis tülgastustunde. Oli ju Läti pärast II Balti kongressi 4. okt. kirjalikult nõusolekut avaldanud astuda rahuläbirääkimistesse Venega.
Lahkunud Poska juurest, jäid lätlased II korral konverentsi koosolekutesaali eesruumis aega veetma. Seletasid mulle, et tahavad jääda konverentsi avakoosolekule vaatlejatena. Küsisin, kas neil on selleks Poskalt luba? Vastasid, et ei ole, aga nad peavad täitma oma valitsuselt saadud käsu, olla vaatlejatena konverentsil. Teatasin lätlastele, et nad on Eestis, kus ei kehti Läti valitsuse korraldused. Palusin neid viibimata konverentsimajast lahkuda. Kui nad ikka veel viivitasid, võtsin kahel neist kaenla alt kinni ja hakkasin nendega trepist alla astuma, kolmas sörkis järele. Jõudnud alla, algas meie vahel kõrges toonis kõnelus. Lätlased, arrogantsed nagu ikka, kurjustasid — kes teie olete, mis õigusega meid nii kohtlete, meie asja nii jäta, te saate veel kahetsema jne. Talutasin neid kuni ukseni, valitsesin enda üle, hoidudes heile valamast minus kogunud sappi ja sarkasmi.
Pärast esimest koosolekut algas konverentsitöös jooksev igapäevane rutiin. Üldkoosolekud peeti ennelõunal, komisjonid tulid kokku pealelõunal, vahel õhtuti. Kohe alguses nõudis Krassin, et üldkoosolekuid stenografeeritakse. Poska teatas, et ta on selle vastu. Põhjuseks oli asjaolu, mida ei tahetud venelastele avaldada, et Eestis ei leidunud ühtegi vene keele stenografisti. Meil ei olnud tol ajal stenografiste ka eesti keeles. Asutav Kogu pidi stenografistide puudusel ajama läbi hädaabinõudega. Et meil ei olnud venelastele ette tuua asjalikku seletust vastuseisuks, lepiti kokku, et koosolekuid stenografeerivad venelased, kusjuures stenogramme redigeerivad igapäevases koostöös mõlemate delegatsioonide sekretärid. Siis nõudis Krassin otsese traadiühenduse installeerimist Moskvaga. See nõue lükati meie poolt tagasi põhjendusega, et sõjategevuse ajal on raske, kui mitte võimatu tõmmata traati läbi frondi ja seda pidevalt korras hoida. Krassin nõustus sellega, lubas leppida ühenduse pidamisega kullerite kaudu.
nuhk.Albert
Liige
Postitusi: 319
Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58

Re: William Tomingas - Mälestused

Postitus Postitas nuhk.Albert »

Konverentsi algusnädala päevakorras seisid küsimused: Eesti iseseisvuse tunnistamine Venemaa poolt, sõjaliste tagatiste andmine Venele, Eesti-Vene piiride kindlaksmääramine.
Meie pidasime endile oluliselt tähtsaks iseseisvuse tunnustamist ja riigipiiride fikseerimist. Venelased lugesid oluliseks sõjaliste tagatiste saamist Eestilt, mis nende jutu järgi olevat vajalik, et kindlustada Venemaa julgeolekut.
Joffe ütles, et Eesti olevat pidanud agressiivset sõda N. Vene vastu, ühinedes Judenitšiga pealetungiks Petrogradile. Poska vastas, et need olid N. Vene väeosad, kes aasta tagasi murdsid sisse Eesti territooriumile, sihiga vallutada kogu Eesti maa-ala, alustades seega agressiivset sõda N. Vene poolt. Eesti on selles sõjas tegutsenud vaid enesekaitseks. Poska argumentide ümberlükkamiseks seletas siis Krassin aplombiga, Eesti-N. Vene sõda pole olemas. On vaid kodusõda, milles Eesti töörahvas võitleb rõhujate, kodanlaste vastu. Joffe müksas talle küll külge, aga hoogu sattunud õigeusklik kommunist Krassin jätkas edasi — selles sõjas saab võit kuuluma töörahvale, nii nagu see kord saab kuuluma kogu maailmas. Külma rahuga soovitas Poska, et mõlemad vene delegaadid omavahel kokku lepiksid käimasoleva sõja iseloomu küsimustes, enne kui konverentsil esineda üksteisele vastukäivate deklaratsioonidega. Meie oleme siia tulnud läbirääkimisteks N. Vene väliskomissari Tšitšerini ettepaneku alusel, mille tegi ta 31. augustil Eestile saadetud radiogrammiga. See ei olnud ettepanek lõpetada kodusõda, vaid riikidevahelist sõda. Ka ei saa kodusõjaks nimetada praegust olukorda, kus N. Vene punaväe 6. ja 7. armee kahekordses ülekaalus püüab murda läbi Narva rindest maruliste rünnakutega ööl ja päeval meie vägede vastu. «See konverentsilaud on koht asjalike läbirääkimiste pidamiseks, mitte propaganda tegemiseks, Leonid Borissovitš,» lõpetas Poska.
Krassin jäi seepeale vait, millest tuli järeldada, et juba aasta kestnud sõda polnud kodusõda. Sellega ühenduses venelaste poolt esitatud kirjalikku nõudmist sõjaliste tagatiste kohta arutati delegatsiooni õhtusel omavahelisel nõupidamisel, kus leiti, et nõuetavad tagatised ei ole võimalikud nende täies ulatuses. Näiteks oli meile vastuvõtmatu nõue, et Eesti sadamate ja raudteede kaudu ei ole lubatud vedada sõjariistu, sõjamoona ja kaupasid ning materjale, mis võiksid hõlbustada sõjategevust. Ka ei meeldinud meile nõue, et Eesti sadamates ei tohi peatuda välisriikide sõjalaevu. Neis nõuetes nägime Eesti suveräniteedi piiramist ja nende tõrjumise ümber olid üldkoosolekul pikad vaidlused, mis aga lõppesid meile soodsasti. Kõige tõsisema olukorra ette seadsid meid venelased, kui arutamisele tuli piiride küsimus. Nende kirjalik ettepanek tundus meile jalustrabavana. Seal oli piir tõmmatud nii, et näiteks Rakvere linn kuulus Venele, samuti kogu Petserimaa. Teatasime üldkoosolekul, et meie ei saa olla päri selle ettepanekuga. Puhkenud vaidluste järel määrati küsimuse lähemaks arutamiseks piiri komisjon, kuhu kuulusid kaks kindralit, Jaan Soots ja Fjodor Kostjajev. Need kaks meest, kes pidasid omavahel istungeid II korral ühes kõrvalruumis, sattusid pahatihti kõige ägedamasse sõnavahetusse, millejuures nad tõstsid häält, nagu oleksid nad kamandanud armeekorpust. Vahetevahel väljus üks või teine toast sülitades ja sajatades, ust enda järel jalaga kinni lüües. Soots oli väga iseteadev, sest tema arvates mees, kes nagu tema oli lõpetanud Keiserliku Nikolai Sõjaakadeemia Peterburis, oli ilmeksimatu ja tema tahe pidi peale jääma kõikjal. Sealjuures oli Soots sattunud omasuguse mehe vastu, sama tsaariaegse vene ohvitserimentaliteediga, sama kõrgeamplituudilise temperamendiga. Ka Kostjajev oli lõpetanud sama sõjaakadeemia kui Soots, ka Kostjajev oli teeninud Stavkas (sõjaaegses vene vägede peakorteris) nagu Soots. «Pošla kossa na kamenj,» (vikat läks kivi otsa) ütleb vene vanasõna.
«Ma ei anna ära ühtegi jalatäit Venemaast!» karjus Kostjajev nii, et oli kuulda tänavale. «Kui annate meile paremad sõjalised tagatised, saate paremad piirid,» lisas ta leplikumalt.
Soots vastu: «Riigipiirid ei ole lõõtspill, mida saab tõmmata edasi-tagasi tuju järgi.»
Kostjajev seletas: «Oleme teile küllalt vastu tulnud. Ajalooliselt on meil õigus selle asukoha peale, kus me praegu kõneleme. See oli venelane vürst Jüri, kes omandas selle Jurjevi linna. Aga meie oleme suuremeelsed ja sellest me ei räägi.»
«Ei, ärge olge,» pareeris Soots. «Räägime aga pealegi Vene ajaloost. See on huvitav jutt. Kui teie ja mina käisime koolis, algasid kõik Vene ajaloo õpperaamatud, nagu teate, järgmiselt: «Ja venelased saatsid saadikud välismaale ütlema: «Meie maa on suur ja rikas, aga temas ei ole korda. Tulge meid omama ja valitsema meie üle!» Selle kutse peale reageerisid kolm venda — Rurik, Sineus ja Truvor. Nad tulid Novgorodi ja asutasid Vene riigi. Ruriku järeltulijad valitsesid Venemaad 700 aastat, kuni a. 1613, kui troonile valiti Romanov. Need kolm venda, kes tulid omama ja valitsema Novgorodi, olid varjaagid, eestlased. Aga meie oleme suuremeelsed, jätame teile Novgorodi ja pealekauba veel Moskva, mis kuulus, Ruriku perekonnale.»
Seepeale tormas Kostjajev toast vandudes välja. Piirideküsimus ei nihkunud paigast.
Minule algas konverentsi tööpäev kell 9 hommikueine lauas Poskaga. Eineks oli harilikult suitsukala, sink, 2 muna. Munade kõrval seisis Poska taldriku ees üleni mullane pudel Napoleoni konjakit. Sellest kallas Poska minule klaasi ja ise jõi kaks. Vaidlesin alguses vastu, et hommikul enne tööleminekut minule alkohol ei istu. Aga Poska konjakisort oli liialt võluv, selle aroom ja pehmus olid võrratud. Juba nädala pärast olin õppinud säilitama selget pead.
Konverentsi majja viis meid voorimees kella 10-ks, kes oli nädalapalga peal. Olin tema hankinud tema väga ilusa välimusega hobuse pärast. Esimene käik oli mul Rein Eliaseri juurde, kelle kantselei asus alumisel korral kahes ruumis. Seal töötasid kolm preilit, keda Eliaser oli ise hankinud väljaspool välisministeeriumi personali. Alumisel korral olid ka ruumid ajakirjanike jaoks.
Lehemehi oii konverentsile kogunenud õige palju, neist paarkümmend välismaalt. Välismaalastele andsin aeg-ajalt Poska ülesandel informatsiooni, kusjuures Poska mulle ütles mitte seda, millest kõnelda, vaid seda, millest mitte kõnelda. Mulle oli elamuseks õppida tundma rahvusvahelist korrespondentide peret. Need mehed olid palju rändanud. Nad olid keskeltläbi vägevad viinavõtjad, kohusetruud kutsele. Sümpaatsena tundus ameeriklane William Clayton, kellega olin tutvunud juba Tallinnas. Ühel päeval, nähes mind trepist alla tulevat ja majast väljuvat pärast koosoleku lõppu, võttis ta mind käevangu, viis «Automaat» restorani einetama. Seal esitas ta mulle täiesti kaine peaga küsimuse: «Mis te arvate, kui ma teen preili Müllersteinile abiellumisettepaneku? Kas ta võtab selle vastu?»
Helene Müllerstein oli välisministeeriumis mitte üksnes üks nägusamaid, vaid ka intelligentsemaid preilisid. Küsisin jahmunult: «Mispärast pärite minult sellist sentimentaalset asja?»
«Teie tunnete teda. Võib-olla ta ei taha minna muulasele. Mis te arvate, kas maksab mul katsuda?»
«Aga miks mitte. Sõjas ja naistega asjaajamises on julge pealehakkamine pool võitu.»
«Niisiis, ma katsetan?»
«Õnn kaasa!»
Clayton katsuski kui mees kunagi. Ta sai abielumeheks kohe järgmisel, 1920. aastal ja viis oma nooriku Eestist minema. Chicagos elades on proua Clayton (Müllerstein) suurel määral abistanud eestlasi nende emigreerimisel Ameerikasse.
Ajakirjanike ruumides käis igapäev ka John Barry sõduri saatel. Ta katsus paaril korral minu kaudu pääseda Poska jutule, aga Poska keeldus teda vastu võtmast.
Pärast oma igapäevast lõunauinakut pidas Poska telefonikõnesid Tallinnaga — Tõnissoni, Laidoneri ja teistega. Kell 7 kogunesid delegatsiooniliikmed õhtusöögiks. Pärast sööki pandi Poska ette samovar ja konjakipudel. Joodi teed ja peeti koosolekut. Konjakit jõi vaid Poska. Kui ta minule pakkus, ütlesin ära, nii nagu teisedki olid teinud. Koosolek lõppes harilikult kell 10. Siis läks Soots koos minuga diviisi staapi ühendust võtma Laidoneriga Hughes telegraafil. Ta laskis mul lugeda linti. Laidoner rääkis, mis päeva kestel oli aset leidnud frondil. Kogu detsembrikuu, mil käis Tartus konverents, kestsid ägedad lahingud Narva rindel. Venelased püüdsid maksku mis maksab murda meie rinnet, lootuses nende võitude puhul võida Tartus dikteerida meile oma rahutingimusi. Mäletan, neljapäeva, 18. detsembri õhtul tundsin telegraafiaparaadi juures dramaatilist elamust. Laidoner teatas, et varahommikul pimeduse katte all oli venelastel õnnestunud tungida mööda jääd üle Narva jõe ja võtta käsitsivõitluses meie tähtsa positsiooni Kriuša külas. Nii avanes neile võimalus tungida sügavale meie tagalasse, lõigata läbi Narva viivad raudtee ja maantee ja ohustada tõsiselt seda linna. Olles teadlik sellest võimalusest, tegi vaenlane ülimaid pingutusi, et arendada oma sissemurdu. Kogu päev kestsid vihased võitlused. Meil õnnestus siiski venelaste laviini peatada. Laidoner ütles, tunni aja eest sain teate, et Kriuša on meie poolt tagasi võetud ja venelased üle Narva jõe paisatud. Mina ei olnud ainuke, kes laskis valla kergendusohke, seda tegi ka Soots. Ta seletas mulle, et meil ei ole strateegilist reservi, mis igal väejuhatusel peab olema edukaks sõjapidamiseks. Meil on iga mees frondil. Kui kuskil tekib auk, siis peab seda toppima ja lappima kohalike jõududega. Soots seletas, et meie rinne on kui pingulitõmmatud lõng — kui see kuskil katkeb, on vaenlasele tee vaba, kasvõi otse Tallinna. Kui kellelgi on vaja rahu, siis on seda meil, aga venelasele me alla ei vannu. Kurrrat!
Lahkunud staabist, läksin igal õhtul venelaste majja. Vera Soltsi käsu all olevad naised töötasid väga virgalt. Igal koosolekul olid väljas kaks stenografisti, kes tegid märkmeid üksteisest rippumatult. Minu tulekuajaks, umbes kella 11-ks olid valmis kaks masinal kirjutatud eksemplari päeval konverentsil peetud kõnelustest. Klõško ja mina toimetasime kokkuleppel teksti redigeerimist. Ootasin senikaua, kuni parandused olid masinal puhtalt ümber tipitud, et saaksin ühe eksemplari kaasa võtta. Poska lehitses seda hommikusel kohvijoomisel.
Kui algasid vaidlused üldkoosolekul sõjaliste tagatiste üle, mida Vene kui olulist tingimust Eestilt nõudis, tegi Krassin märkuse, mis Poskale ei meeldinud. Krassin avaldas kahtlust, kas Eesti ka ausalt lepingut peab, kuigi ta sellele alla kirjutab. Tema arvates on Eesti liitlaste mõju all ja see annab põhjust Venele olla umbusklik Eesti ausa tahte suhtes lepingu pidamisel. Koosolekult koju jõudnud, tähendas Poska et ta tahab Krassinile väärikalt vastata Litvinovi intsidendi ametliku ülesvõtmisega.
Poska uinaku ajal otsisin Tallinnast kaasavõetud paberite hulgast Litvinovi toimiku üles. Järgmisel üldkoosolekul avas Poska oma rünnaku Krassinile. Ta ütles, et tuleb pidada kahetsusväärseks, kui Vene delegatsiooni esimees avaldab kahtlust selle kohta, kas Eesti peab ausalt tema poolt allakirjutatud lepinguid. Sellist kahtlustamist Eesti ebaaususes on kõige vähem sünnis teha just Vene esindajal, sest esimene kokkulepe, mis Vene Eestiga sõlmis, nimelt komissar Litvinovi poolt 22. novembril sel aastal Tallinnas allakirjutatud kokkulepe ajutise sõjategevuse peatamise kohta Eesti-Vene frondil, ei saanud honoreeritud Vene poolt. Kokkulepe pidi hakkama kehtima 24. novembril sel aastal kell 12 päeval. Aga vastupidi omapoolt tehtud kokkuleppele alustas Vene eriliselt ägedaid pealetunge Eesti vägedele, mis kestavad veel praegugi. Säärane teguviis ei anna tunnistust N. Vene valitsuse aususest lepingute tegemises ja nende pidamises.
«Mis kokkulepe? Meie ei tea midagi kokkuleppest, mis komissar Litvinov olevat teiega teinud,» tegi Krassin suured silmad.
Kostjajev avaldas arvamist: «Võib-olla oli see vaid kokkuleppe projekt?»
Poska andis sõna minule. Tõin ette oma sõnavõtus, et kirjutasin omaenda käega venekeelse kokkuleppe teksti sõjategevuse ajutise peatamise kohta, mida Litvinov mulle dikteeris. Litvinov näitas ette ingliskeelse volituse, alla kirjutatud Lenini ja Fotijeva poolt. Sellega oli Litvinov volitatud sõlmima igasuguseid kokkuleppeid mis ei ole põhimõttelist laadi. Tean seda volikirja sõnasõnalt, sest tõlkisin seda oma peaministrile. Kokkuleppele kirjutasid minu juuresolekul alla Eesti peaminister J. Tõnisson ja N. Vene väliskomissari abi M. Litvinov. Sama päeva õhtul, 22. novembril sel aastal saatis Litvinov selle kokkuleppe kohta šifreeritud radiogrammi Moskvasse.
«Seda radiogrammi tahaksin näha» sähvas Krassin.
«Olge head,» ulatasin radiogrammi üle laua Krassinile. «Võite jätta selle endale. Meil on sellest olemas koopia.»
Vaadanud paberit ja näidanud seda Joffele, ütles Krassin: «Kordan veel — meile on kogu see asi uudiseks. Saadan selle dokumendi veel täna kulleriga Moskvasse selgituse saamiseks.»
Poska löök tabas venelasi hästi. Vaielustes vähendasid nad oma tagatiste nõudmisi tunduvalt. Ka muutus nende toon vaielustes leplikumaks. Nagu öeldud, saavutati sõjaliste tagatiste küsimuses meile vastuvõetav sobivus.
Sel ajal, konverentsi esimesel nädalal, ilmus Tartus silmapiirile Eduard Virgo, endine meremees, keda olin kohanud kui välisdelegatsiooni inimest Kopenhaagenis ja Pariisis. Ta käis iga päev konverentsimajas. Nägin teda liikumas ja juttu otsimas all ajakirjanike ruumides. Virgol polnud mingilt ametlikku tiitlit konverentsil olemiseks. Ta ei olnud akrediteeritud ajakirjanik, ta polnud nimetatud delegatsiooni liikmeks ega eksperdiks, aga Poska näis teda sallivat. Sallivat isegi sel määral, et Virgo oli paaril korral meiega koos õhtut söömas ja jäi istuma edasi, pealt kuulama meie koosolekut. Ühel koosolekul, kus viibis ka Virgo, tegi Poska muuseas teatavaks, et tal oli päeval olnud telefonikõnelus Tõnissoniga. Tõnisson oli Poskale ütelnud, et Inglise konsul käib temale tungivalt peale, lastagu Tartus vabaks inglise kodanik «Daily Chronicle» reporter John Barry. Poska lõpetas oma teadaande sõnadega: «Tõnisson otsustas Barry vabaks lasta, mis mulle ei meeldi. Jäägu see meie oma teada.»
Järgmisel hommikul nägin konverentsimajas, kuidas Virgo Barryt rõõmsalt tervitas:
«Tere hommikust, sõber Barry. Olen rõõmus teid õnnitleda. Olete vaba mees, võite minna kuhu tahate.»
Barry oli üllatunud, küsis: «Kuidas nii?» Virgo seletas heatujuliselt: «Kuulsin sellest otsusest eile õhtul.»
Virgo pöördus Barryt saatva sõduri poole: «See härra on vaba. Ta võib minna kuhu tahab.» Sõdur vastas asjalikult: «Minu ohvitser ei ütelnud sellest midagi. Pean ta tagasi viima venelaste majja.»
Virgo seletas asja Barryle, mille peale ta koos sõduriga kohe majast lahkus.
Õhtusel delegatsiooni koosolekul, jällegi Virgo osavõtuga, sõnas Poska järsku: «Ma rääkisin teile eile Tõnissoni otsusest lasta vabaks see inglasest sulemees Barry. Mõtlesin selle üle järele ja arvan, et sellega ei ole kiiret. Ta on kahtlane isik, venelaste sõber. Ei ole hea, kui ta vabalt ringi jookseb. Las istub venelaste majas edasi, vähemalt seni kui on tehtud vaherahu. Jah, las istub, nii saame tema peale silma hoida.»
«Härra Poska, kardan, et Barry pidamine venelaste majas ei ole enam võimalik,» ütlesin.
«Mispärast?» imestas Poska.
«Ütlen teile kohe, laske ma küsin enne järgi.» Astusin telefoni juurde samas toas, võtsin ühenduse Klõškoga. Lõpetasin lühikese jutu, teatasin Poskale: «Klõško ütles mulle praegu, et Barry on jätnud jumalaga ja lahkunud nende majast tunni aja eest. Teatanud, et sõidab Tallinna.»
Poska vihastas: «Kuidas nii? Kelle loaga?»
Virgo köhatas, tõi ette: «Härra Tomingas teatas täna hommikul Barryle konverentsi majas, et ta on vaba ja võib minna kuhu tahab.»
Kuigi olin jahmunud, katsusin valitseda enese üle ja kõnelda rahulikult: «See ei ole tõsi. See oli Virgo, kes Barryle ütles need sõnad.» Seisime Virgoga üksteise kõrval. Poska heitis meile pilgu
allpool prilliklaase, sõnas põlastavalt: «Olete haletsemisväärt mõlemad.» Siis istus maha, teatas: «Koosolek kestab edasi.»
Täitsin oma kohuseid kui automaat, protokollisin, käisin Sootsiga staabis, läksin venelaste majja stenogramme redigeerima. Mõtted keerlesid kogu aeg Virgo ümber, kuidas saab ümber lükata tema valet. Küsisin maja komandandilt sõduri nime, kes oli Barry saatjaks, lootuses, et tema saab olla mulle tunnistajaks. Kuulsin, et ta on sõitnud jõulupuhkusele teadmata kuhu. Kuidas Barry sai majast lahkuda? Krassin tuli komandandile ütlema, et Barry sõidab õhtuse rongiga. Komandant mõtelnud, et Barry on üks venelaste kulleritest, nagu neid edasi-tagasi sõitis igapäev. Veetsin oma muredega magamata öö. Teisel päeval tuli konverentsimajas minu juurde tuppa Poska: «Palun tõlkige mulle see kiri. Selle sain Krassinilt, kes teatas, et Barry olevat selle temale jätnud üleandmiseks minule.»
Kirjas avaldas Barry tänu otsuse eest teda vabastada. Kinnitas et Eesti võimud on teda kohelnud väga korrektselt ja et tal ei ole esitada ühtegi protesti ega kaebust. Kirja lõpp ajas mul kõrvad kikki. Barry kirjutas: «Palun üle anda minu tänu härra Eduard Virgole, kes täna hommikul tegi lahkesti minule teatavaks Teie otsuse mind vabastada.»
Poska pistis kirja tasku, lausumata sõnagi.
Õhtusel koosolekul oli Virgo jälle platsis. Avanud koosoleku, kuulutas Poska: «Täna andis Krassin mulle kirja, mis Barry oli temale jätnud minu jaoks. See on inglise keeles. Hära Piip, teie kui londonlane, palun tõlkige meile seda.»
Piip hakkas tõlkima. Kui ta oli lugenud lõpulause, mis käis Virgo kohta, ütles Poska jäiselt: «Härra Virgo, teie valetasite alatult inimese peale, keda pidasin ausaks ja keda usaldasin. Käige välja silmapilk meie seltsist ja siit majast. Ärgu olgu teie haisu enam Tartus.»
Virgo tõusis lauast, näost punane, kummardas Poskale, lahkus toast sõnalausumata ja tagasi vaatamata.
Pärast selgus, et pärale jõudnud välismaalt, Virgo oli saanud mingisuguse töö ministeeriumis. Ado Birk saatis Virgo oma käsilasena Tartussse jälgima Poska tegevust, kelle vastu ta tundis poliitilist kadedust. Virgo jätkas oma karjääri välisministeeriumis. Minu teenistusajal ministeeriumis, pärast minu tagasitulekut Tartust, meie üksteist ei tundnud ega teretanud.
Varsti pärast intsidenti Virgoga leidis aset veel üks juhtum delegatsiooni siseelus. Ühel delegatsiooni koosolekul, pühapäeval, 14. detsembril, teatas Piip mureliku häälega, et ta on kaotanud oma portfelli. Ta on tuhninud läbi oma hotellitoa, vaadanud hoolega ringi siin Poska korteris, aga ei ole portfelli leidnud. Ta on pead murdnud, kuhu ta selle oleks võinud unustada, aga pole saanud otsa ega aru peale. Koosolijad ei osanud muud teha, kui avaldada kaastunnet ja lootust, et ta oma portfelli kätte saab.
ennww
Liige
Postitusi: 308
Liitunud: 11 Mai, 2006 9:12
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Re: William Tomingas - Mälestused

Postitus Postitas ennww »

Leidsin peale siinse järjejutu algust endalegi üllatuseks William Tominga raamatute Eesti väljaande (1992, koos nii vabadussõja aeg kui "Vaikiv ajastu") isast päranduseks jäänud raamaturiiulist. Seega olen lugemisejärjega juba edasi jõudnud. Tekst oli nii huvitav, et ei suutnud oodata millal kod. nuhk uue osa sisestatud saab :)
Tänuväärne töö, ega Eesti Vabariigi sünnisündmusi üleelanute mälestusi just väga palju kirjapanduna pole.
Tominga jutustamisstiil on nauditav, loe nagu põnevusromaani :).

Jõudu jätkamiseks!
nuhk.Albert
Liige
Postitusi: 319
Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58

Re: William Tomingas - Mälestused

Postitus Postitas nuhk.Albert »

Järgmisel päeval pärast konverentsi koosolekut tuli minu tuppa Klõško, ulatas mulle ühe portfelli, öeldes: «Selle portfelli leidis Joffe saunast, kus ta oli laupäeval käinud koos Piibuga. Ta arvab, et see on Piibu oma. Palun konstateerida, et portfell on lukus, nii kui ta oli leidmise ajal.»
Piipu ma kongressimajast ei leidnud, ta oli juba ära läinud. Võtsin portfelli kaasa koju. Seal andsin selle üle Poskale, seletades kust ma selle sain.
Õhtul koosoleku algul ulatas Poska portfelli Piibule, küsides: kas see on tema oma?
«Jah,» vastas Piip rõõmsa näoga. «Kus ta oli?»
«Meie vaenlase käes alates laupäevast, kui teie Joffega saunas käisite, kuni täna hommikuni, millal Tomingas sai selle Klõško käest,» sõnas Poska rõhuga. Kui Piip portfelli oli kiiresti avanud, soovitas Poska: «Vaadake järgi, kas kõik on alles. Näidake meile ka, et meiegi saaksime näha, mis seal sees, samuti kui venelased.»
Kohmetusse aetud Piip võttis portfellist välja musta pesu, järelejäänu kohta teatas, et kõik on alles.
«Pange kõik asjad lauale, et meie ka näeme,» käskis Poska.
Piip ladus välja mõned paberilehed ja paksu kõvakaantega kaustiku. «Kõik on alles,» kinnitas ta. Poska võttis laualepandud asjad vaatlemiseks. Paberilehed olid minu käega kirjutatud delegatsiooni koosolekute protokollid nr. 1—6, viimane 12. detsembrist.
«Kuidas need teie kätte sattusid?»
Piip kostis: «Võtsin need Tomingaselt lugemiseks ja et neid anda Eliaserile masinal ümberkirjutamiseks.»
«Soo! Nüüd on venelased ilusti meie asjadega kursis. Aga suurt õnnetust ei peaks siin olema. Ma näen, et Tomingas ei ole protokollinud meie mõtetevahetust. Kirja on pandud vaid otsused ja need oleme meie vaenlasele ise teinud teatavaks koosolekul.» Siis küsis Poska Piibult: «Mis kaustik see on?»
«Minu päevaraamat.»
«Palun lugege ette!»
«Ma heameelega ei tahaks. Need on minu isiklikud mõtted.»
«Pole viga. Kui venelased on tutvunud teie isiklike mõtetega, võime seda teha ka meie.»
Piibul ei olnud midagi parata, Poska käis peale kategooriliselt. Piip luges oma päevikust ette üle poole tunni. See algas 4. detsembril Piibu päralejõudmisega Tartusse. Muuseas iseloomustas ta vene delegatsiooni liikmeid. Siin tekkisid mitmed pikantsed momendid, kui mõtlesime, et kõike seda olid lugenud ka venelased. Krassini kohta kirjutas Piip: Delegatsiooni esimees Leonid Borissovitš Krassin üritab kõnes ja käitumises olla barin (härra). Ta kõneleb meiega kui suurkaupmees vürtspoodnikega. Usun, et kuigi kommunist, on ta südames niisama tuline suure ja jagamatu Venemaa pooldaja kui Koltšak, Denikin ja Judenitš. Kõik tema juures on silmakirjalik. Tsaariajal, enne revolutsiooni, elas ta kaksikelu. Ühest küljest tegutses ta laial jalal kui respekteeritud rikas pursui, suure ettevõtte direktor Peterburis, teisest küljest oli ta salaja aktiivne kommunistliku partei liige. Kui 1907. a. kommunistid panid toime sensatsioonilise röövi, kusjuures neile langes saagiks suur summa raha, toimetas Krassin röövitud raha välismaale, vahetamiseks välisrahaks. Vahetamisoperatsioonidest võttis osa M. Litvinov (Wallach), kes sel ajal elas Londonis. Krassin ei ole proletaarlase päritoluga ega eluviisiga. Ta on härraskommu, nii kui meil on teatavasti olemas härrassotsid.
Joffest oli Piibul ütelda: Adolf Abramovitš Joffe on juut, debateerimises osavam kui Krassin. Tal on kõik juudi pärisomadused. Ta on kaval, magusa jutuga, püüdlik petta. Ta partei seltsimehed on talle pannud tiitli «mirnõh del master» (rahuasjade meister) ja andnud diplomaadi kuulsuse, mida ta aga pole ära teeninud. Tema kui N. Vene delegaadi tegevuse tulemuseks rahuläbirääkimistel Brest-Litovskis oli pohabnõi mir (alatu rahu). Olnud määratud esimeseks Vene saadikuks Berliini, saadeti ta sealt Saksa valitsuse poolt varsti välja, sest avastati, et ta diplomaatilise ja kulleri posti eesõigusi kurjasti tarvitab, vedades kastide kaupa kommunistlikku kihutuskirjandust Saksamaale. Aga ta on targem kui Krassin, saab aru, et N. Vene valitsus hädasti vajab rahu sisepoliitilistel põhjustel, et saada jagu riigis valitsevast korralagedusest ja majanduslikust katastroofist. See on, mis kommunistlikku võimu sunnib meiega rahu tegema, mitte sõjalised kaalutlused.
Ka venelaste ekspert sai Piibult kommentaare: Punaarmee komandör Feodor Kostjajev oli enne enese punaseks värvimist tsaariaegne kindralstaabi polkovnik. Ta on kui redis — väljast punane, seest valge. Oleks Judenitš Petrogradi võtnud või Denikin lähenenud saja verstani Moskvale, punane redis oleks muutnud värvi, saanud valgeks rediseks. Teadupärast on olemas selline sort. Kui suurvenelaste sõjaka šovinismi arrogantne esindaja mõjub ta meile eemaletõukavalt.
Kuulnud Piibu päeviku lugemist ja sirvinud portfellis olnud protokolle, leiti, et kuigi portfelli sattumine vaenlaste kätte oli õnnetuseks, venelastele ei ole saanud teatavaks asju, mida võiks nimetada riigisaladusteks. Otsustati edasi minna päevakorras.
Piip kandis ette tema poolt koostatud teksti Eesti iseseisvuse tunnistamise asjus, mis oli mõeldud artiklina rahulepingus. See kiideti heaks ja otsustati esitada kirjaliku ettepanekuna üldkoosolekule. Seal esitas Joffe venelaste ettepaneku Eesti iseseisvuse küsimuses, mis sisuliselt ei erinenud Piibu tekstist. Mõlemad tekstid anti redigeerimiseks redaktsioonikomisjonile, kelle liikmeteks määrati Piip ja Joffe. Näis, et saime kõigiti rahuldava lahenduse selles meile nii elulises küsimuses. Ka sõjaliste tagatiste asjus oli kokkulepe valmimas, aga piiride määramise arutamisel oli tekkimas tõsise kriisi oht konverentsi töös. Kahe kindrali piirikomisjon oli sattunud ummikusse, sealt ei olnud oodata leplikku tulemust. Tegime katset piiride küsimust võtta arutusele üldkoosolekul. Krassin aga deklareeris, et küsimus on piirikomisjoni käes ja seda ei saa enne arutada, kui piirikomisjon ei ole esinenud oma ettepanekuga. Seega olid venelased seadnud ummiku ette ka üldkoosoleku. Nähes selles venelaste manöövris otsest ähvardust konverentsi töö viljakusele, teatas Poska, et antud olukorras Eesti delegatsioon peab vajalikuks mõnepäevalist vaheaega konverentsi töös, et Eesti delegatsioon võiks konsulteerida oma valitsust. Venelased nõustusid vaheajaga, nende esimees Krassin tegi teatavaks, et tema sõidab Moskvasse, sest ka temal on vajadus pidada nõu oma valitsusega.
19. detsembril sõitsid Tartust ära kõik eesti delegatsiooniliikmed ja eksperdid. Kui Poska kuulis, et Joffe ei sõida Krassiniga kaasa, jättis ta minu Tartusse sidepidajaks vene delegatsiooniga. Lahingud Narva rindel läksid üha ägedamaks. Kindral Kostjajev, kes lahkus Tartust koos Krassiniga, ei sõitnud Moskvasse, vaid siirdus rindele, et õhutada punavägesid tegema suuremaid pingutusi eestlaste ründamisel. Ta koostas lendlehe pealkirjaga «Daješ Narvu!» (anna Narva). Sellest lendlehest sai Soots ühe eksemplari ülemjuhataja staabi II osakonna kaudu. Olukorra tõsiduse pärast tegi riigivanem Tõnisson 21. ja 22. detsembril rinde kaevikutes ringkäigu, öeldes sõduritele, et nad oma kangelasliku kaitsevõitlusega loovad Eestile helget tulevikku.
21. detsembril otsis mind üles kapten sir Victor Warrender. Tal oli kaasas inglise mereväeohvitser kapten Agar, kes tõi ette, et on Tartus inkognito, soovib saada Eesti delegatsiooni esimehe Poska jutule Briti admiraliteedi ülesandel. Seletasin, et Poska on Tallinnas ja mina olen delegatsiooni sekretär. Kuulnud seda, ütles Agar, et ta ei saa Tartus kauem olla kui päev, seepärast teeb ta oma asja teatavaks minule.
Suvel 1919 sai kapten Agar kuulsaks hulljulge husaaritükiga. Tema juhatusel tungisid öösel inglise kiirmootorpaadid Kroonlinna sõjasadamasse, kus seisid kai ääres vene suuremad ja parimad sõjalaevad. Mitmed neist said vigastada torpeedotabamustest, nende hulgas lahingulaevad «Marat» (end. «Gangut») ja «Oktjabrskaja Revoljutsija» (end. «Sevastopol»). Pooled inglaste paatidest hukkusid. Agarile anti kõrgeim aumärk, Victoria Cross.
Admiraliteet paneb ette, et Eesti delegatsioon sõjaliste tagatiste arutamisel konverentsil tõstaks üles vastastikkuse põhimõtte. Kui venelased nõuavad Judssnitši vägede likvideerimist Eesti territooriumil N. Vene julgeoleku huvides, miks ei või eestlased nõuda endi julgeoleku huvides vene sõjalaevastiku desarmeerimist Kroonlinnas? See oleks õiglane tagatis Eestile sellevastu, et N. Vene ei alusta uu agressiooni. Kompensatsiooniks selle Vene tagatise eest lubab Briti valitsus avada toiduainete ja esmajärgu tarbeainete veo Venemaale. Kapten Agar toonitas, et ettepanek on tehtud konfidentsiaalselt pinnasondeerimiseks ja et sel juhul, kui Eesti valitsus selle vastu huvi peaks tundma, võiksid lähemad ametlikud läbirääkimised selles asjas aset leida.
Mõtlesin endamisi, vene sõjalaevastiku kahjutukstegemine seisab eestkätt Briti huvides, et kindlamini kinnitada kanda Läänemeres, nüüd kus Saksamaa jäi ilma oma sõjalaevastikust. Veider on see, et inglased, kes avaldasid vastuseisu meie rahuläbirääkimistele venelastega, nüüd üritavad vaikselt ümber nurga ekspluateerida meie rääkimisi. Mõlemale inglasele vastasin, et ettepanek on huvitav, annan selle edasi Poskale esimesel võimalusel. See võimalus avanes sama päeva hilisõhtul, kui Poska jõudis tagasi Tallinnast. Aga enne Poska päralejõudmist olin teinud ettekande Tõnissonile ja selle pannud posti. Kui Poskale jutustasin minu ootamatute külaliste rääkimistest, oli Poska väga intrigeeritud sellest, et inglased järsku hakkasid näitama huvi Eesti delegatsiooni vastu konverentsil. Ettepaneku enda kohta tähendas ta, et see on väärt kaalumisele võtta. Ta käskis mind venelasi kutsuda üldkoosolekule järgmisel päeval.
Sellel koosolekul, 22. detsembril, teatas Joffe, et Krassin konverentsile tagasi ei tule, sest temale on Moskvas antud teised ülesanded. Uue delegatsiooniliikmena on saabunud Isidor Emmanuilovitš Gukovski, keda ta koosolekul tutvustas. Ka tutvustas ta äsjasaabunud mereväe eksperti komandör Benkendorfi. Oma teadaande lõpul märkis Joffe, et Krassini ärajäämise tõttu on delegatsiooni esimeheks määratud tema. Koosolekut juhatas järjekorras Poska, kes ütles, et nüüd võtab ka tema sõna teadaandeks. Ta teatas, et vene delegatsiooni poolt esitatud piiride fikseerimise projekt on Eestile absoluutselt vastuvõtmatu. Kui vene delegatsioon ei leia võimalikuks oma piiriprojekti võtta revideerimisele, arvab Eesti delegatsioon, et puuduvad väljavaated kok kuleppe saavutamiseks küsimuses, mida Eesti peab endale esmajärguliselt tähtsaks. Sellega ühenduses tekib ka küsimus, kas on mõtet konverentsi jätkata, kui on ilmseks tulnud suured lahkuminekud nii olulises küsimuses, kui seda on meievaheline piiridetõmbamise probleem.
Hoidsin hinge kinni, sest Poska teaanne oli tegelikult ultimaatum. Poska kandis selle ette külmavereliselt, asjalikult, ühetasase tooniga, ilma rõhkusid tegemata. Meie kõik vaatasime Joffe poole, kelle sõnavõtust rippus konverentsi edaspidine, saatus. Joffe tundis temale pööratud tähelepanu. Küllap vist tahtmisest mitte maha jääda Poskas, külmaverilisuses, võttis ta ninalt näpitsprillid, puhastas neid, silitas kord oma süsimusta siidpehmena tunduvat habet. Neil tema poolt aeglasteks venitatud hetkedel mõtlesin — sõdurid surevad samal ajal lumes ja pakase käes. Meie aga siin laua taga teeme nägu oma vaenlase ees, nagu oleks meile ükskõik mis ta vastab meie ultimaatumile. Rindel olid käimas verised võitlused, Tartus.käis pingeline närvisõda.
Kui Joffe arvates oli vastusega küllalt väärikalt venitatud, ütles ta: «Ma nõustun täielikult lugupeetud Ivan Ivanõtši ütelusega, et piirid on Eestile tähtsaks küsimuseks, ja tuletan meelde minu eelkäija Leonid Borissovitši sõnu tema kõnes konverentsi avakoosolekul, et N. Vene on valmis tegema kontsessioone. Rahusoovi nimel on nõukogude delegatsioon seni üles näidanud vastutulekut Eestile mitmetes küsimustes. Oleme valmis samas vaimus seda tegema ka konverentsi edaspidises töös. Mis puutub piiridesse, siis panen ette selle küsimuse võtta piirikomisjoni käest ja arutada anda uuele komisjonile. Selle komisjoni liikmeteks panen ette teid Ivan ivanõtši ja mind ennast. Sõjaliseks eksperdiks komisjoni võtan komandör Viktor Mihhailovi. Teiepoolse eksperdi määramise jätan teie otsustada. Panen ette komisjonile kokku tulla täna kell 5.»
nuhk.Albert
Liige
Postitusi: 319
Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58

Re: William Tomingas - Mälestused

Postitus Postitas nuhk.Albert »

Rinnust tuli kergendusohe. Kuigi Joffe ei ütelnud selgesõnaliselt, et venelased annavad järele piiride asjus, oli uue komisjoni määramine, mis tehtud, et päästa väärikust, küllaltki lootustäratav. Pealelõunasel koosolekul astus Mihhailov õige pea toast välja, jättes mõlemad delegatsioonide esimehed üksinda. See komisjon oli oma töös täielik vastand kindralite komisjonile. Poska oli Sootsi meelega koju jätnud, «Etoleks vaiksem,» ütles ta. Ja komisjoni toas oli tõesti vaikne, väljas polnud kuulda kippu ega kõppu. Küsisin preilide käest, kes järjest teed kandsid, mis nad teevad nii vaikselt kui hiired? «Räägivad, kogu aeg räägivad ja suitsetavad. Tuba on laeni suitsu täis,» sain vastuseks. Poska tuli välja mulle ütlemast et läheksin koju, asendaksin teda õhtusöögil ja seletaksin teisteje, et oodaku tema peale. Poska tuli kella 8 paiku, kui kõik olid juba söönud. Sel ajal kui ta ise sõi, tegi ta lühikeste sõnadega teatavaks millest oli olnud juttu Joffega. Joffe uus ettepanek on Narva jõgi, Peipsi järv, mille saared jäävad Venele ja rahvahääletus Petserimaal. Järgneval delegatsioonikoosolekul tõstis Soots vaidlust selle uue ettepaneku kohta. Ta nõudis, et meie peame saama maariba teiselpool Narvat, mis on küllalt lai, et venelane ei küüni tegema kurja Narva linnale kahuritulega. Peipsi saared peavad jääma meile eestlaste pärast, kes seal elavad. Petserimaal ei tule teha rahvahääletust. Jumal teab, kaua see kestab ja kas me peame kogu aeg sõdima edasi? Soots seletas, et meie idapiir lõuna pool Peipsit peab saama tehtud strateegilistel kaalutlustel, mis on väga tähtis meie riigi kaitsele. Ta näitas seda soovitavat piiri kaardil. Sootsi nõuded, mis olid ette kantud temale omase temperamendiga, panid Poska ohkama: «Kindralihärra, kindralihärra, vaadake ette, et teie strateegilised soovid viimati pilli lõhki ei aja.»
Järgmist koosolekut 23. detsembril oli kord juhatada Joffe käes. Kohe pärast koosoleku avamist ütles ta, et tal on esitada teadaanne Eesti delegatsiooni poolt üles tõstetud Litvinovi üritatud kokkuleppe asjas ajutise sõjategevuse peatamise kohta. Teadaandes seisis, et N. Vene valitsuselt on saabunud seletus, mille järgi väliskomissari asetäitja M. Litvinov kirjutas alla 22. novembril 1919 Tallinnas Eesti valitsusega kokkuleppe ajutiseks sõjategevuse peatamiseks Eesti—N. Vene frondil, mis pidi hakkama kehtima 24. nov. 1919 kell 12 päeval. See kokkulepe oli ja on tühine, sest komissar Litvinovile oli antud vaid piiratud volitus, mis ei õigustanud teda sõlmima kõnesolevat kokkulepet Eesti valitsusega.
Minus kihvatas, kui kuulsin seda ad hoc koostatud vene valitsuse seletust, milles oli tõtt parajasti niipalju, et valet koos hoida. Pärast teadaande ettelugemist avaldas Joffe lootust, et Eesti delegatsioon on rahuldatud esitatud seletusega.
Poska vastas lühidalt: «Panen ette asuda päevakorra juurde.»
Päevakorras seisis piirikomisjoni ettekanne. Joffe andis enesele sõna, öeldes, kõnelen kui komisjoniliige. Mul on heameel teha teatavaks, et vene delegatsioon esitas komisjonile uue piiride projekti, milles on tehtud suuri järeleandmisi Eestile. Loodan kindlasti, et see uus piiride määramise kava on vastuvõetav Eesti delegatsioonile. Poska asemel vastas Joffele Soots. Ta ütles muuseas: «Ei saa mingi loogika järgi lugeda järeleandmiseks või kontsessiooniks žesti, mis pretendeerib sellele, nagu antaks eestlastele kingituseks maa-ala, mida nad omasid juba igivanas minevikus, varem kui sündis vene riik. Ka praegu omavad seda maad mitte venelased, vaid eestlased. Meil on õigus selle maa peale, mille kohta te ütlete, et olete teinud meile järeleandmise. Te ei saa meile midagi järele anda või kinkida, mis ei ole teie oma. Olgu selles suhtes meie vahel täieline selgus. Piiri suhtes mööda Narva jõge on mul teha parandusettepanek. See tuleb nihutada versta kümme põhja-ida suunas teisele poole Narva jõge. Seda Eesti riigi julgeoleku huvides. Minu poolt ettepandud maariba ei ole asustatud venelastega, vaid eestlastega ja nende sugulaste ingerlastega. Peipsi järve saared peavad jääma Eestile, sest seal elavad eestlastest kalurid. Piir lõuna pool Peipsi järve peab hõlmama Irboska kõrgustikke, mis on olulised Eesti kaitsele.»
Sootsi sõnavõtt kutsus esile kallaletungi Kostjajevi poolt. Ta väitis ägedalt: «Kindral Sootsi soov nihutada piiri lähemale Petrogradile on seletatav sellega, et ta tahab luua place d´armes (sõjariistade panipaik) uuteks pealetungideks Petrogradile. Eesti on näidanud agressiivsust meie vastu ja seega annud meile õigustatud põhjust kanda hoolt Petrogradi julgeoleku eest. Nüüd on kindral Soots loonud iroonilise olukorra, ta nutab krokodillipisaraid Narva pärast, millele Vene kahurid võivad häda teha. Meie ei soovi Narvale mingit kurja ega mõista irooniat, kus kindral Soots, olles konverentsil, kes on kokku tulnud kõnelema rahust, hoopis esitab provokatsioonilisi mõtteid sõja kohta.»
See oli Sootsile liig. Ta ägestus: «Kindral Kostjajev rääkis siin, et mina olevat loonud iroonilise olukorra, valavat krokodillipisaraid Narva pärast, millele venelased ei soovi halba, et mina provotseerivat sõjajutte ajal, kui konverentsiliikmetel tuleb tegeleda vaid rahusobitamisega.» Soots liputas oma käes paberilehte, hüüdis üle laua Kostjajevile: «Kindral Kostjajev, siin on lendleht, mis ilmus ajal, kui oma äraolekul Tartust viibisite Narva rindel. Siin on teie frondivisiidi tulemus. Loeme, mis rahu jutte siin räägitakse.»
Soots luges ette lendlehe pealkirjaga «Daješ Narvu!» (anna Narva). Selles öeldi, et valgekaartlaste kindral Judenitš ja kodanlik Eesti valitsus lõid omavahel vandenõu ja võtsid üheskoos ette peale tungida Petrogradile. Judenitš sai hävitavalt löödud ja tema vägesid ei ole enam. Valgekaartlaste ja eesti väed seisavad hukatuse ees ja on kokku varisemas meie hävitavate löökide all. Oma viimases surmahädas on Eesti kodanlik valitsus palunud Nõukogude valitsust astuda temaga läbirääkimistesse. Eesti valgekaartlaste valitsuse poolt on need läbirääkimised mõeldud selleks, et rahujuttude suitsukatte all petta meie valitsust, et saada võimalust hinge tagasi tõmmata sihiga vagusi ette valmistada uusi pealetunge Petrogradile. Aga punaarmeelased, kes on õppinud tundma oma alatut ja salakavalat vaenlast, ei lase end petta. Ei! Anname surmahoobi vaenlasele seega, et marulise atakkiga võtame Narva. Punaväe sõjahüüd on «Daješ Narvu!»
Kostjajevile mõjus lendlehe lugemine kui härjale punane rätt. Punase näoga hüüdis ta, täis raevu: «Mis on minul tegemist selle lendlehe deklameerimisega? Mina ei ole seda kirjutanud.»
«Ei ole ise kirjutanud, aga inspireerinud,» vastas Soots. «Teile, kes käisite rindel eriotstarbega punasõdureid suuremale sõjategevusele õhutada, kõlbab kõikidest kõige vähem heita teisele ette sõjajuttude tegemist rahukonverentsi ajal, samuti krokodillipisarate valamist Narva pärast, kelle kallale punaväge aetakse vaatamata teie kinnitusele, et selle linna vastu ei ole olemas kurje mõtteid. Meie vastus teie lendlehele «Daješ Narvu» on — «Njet!» (ei).»
Järgnes Sootsi ja Kostjajevi vaheline duell kibedate sõnade vahetamisel, samuti ka vaidlused Peipsi järve saarte ja Irboska kõrgustike üle. Kostjajev põhjendas Venemaa vajadust Peipsi saartele majandusliku argumendiga — saartel on suured soola-kaevandused, kust Petrograd üle Oudova (Gdov) on soola saanud. See arusaamatus lahenes üldise naerulagina all. Vaidlustel piiriasjas lõuna pool Peipsi lepet ei leitud. Samuti ei lepitud ka piiri määramises teisel pool Narva jõge. Pika vaidluse peale tegi Poska ettepaneku küsimus tagasi anda piirikomisjonile, lisades, et otsustades kogemuste järgi asja arutamine ilma kindraliteta areneb loodetavasti viljakamalt. Joffe võttis ettepaneku vastu ja määras komisjonile kokku tulla kella neljaks.
Seekord tuli Poska koju veel hiljem kui eelmisel õhtul, täiesti väsinult. Meie rõõm oli suur, kui kuulsime, et Joffe oli võtnud vastu meie piirikava, aga ühe erandiga — Kobeljaki küla teisel pool Narvat pidi jääma Venele. «Joffe rippus Kobeljaki küljes, kui oleks see kullakaevandus,» ütles Poska.
See pani Sootsi urisema: «Nojaa, Kobeljaki küla asub kõrgendikul, kuhu on paras paigutada patarei ja kust on hea meid jälgida kui vaatetornist. See küla peaks jääma meie poole piiri.»
Nagu enne, pani Soots Poska muretsema: «Kindralihärra, ärge ajage pilli lõhki! Ühe küla pärast ei tasu tõesti mitte sõda edasi pidada.»
Soots andis järele: «Hea küll, hea küll. Ma küsin Laidonerilt, mis tema arvab.»
Delegatsiooni koosolekul leiti, et kuna nüüd on tegelikult kokkulepe olemas meile tähtsates küsimustes ja ka venelased on rahuldatud neile lubatud sõjaliste tagatistega, tuleks homme kõigiti üritada vaherahu allakirjutamist. Eriti meeles pidades, et homme on jõululaupäev. Kui see meil õnnestub, peaks see tunduma parima jõulukingina igaühele, kogu meie rahvale.
Meie poolt vaherahu allakirjutamiseks märgitud üldkoosolek algas kesknädalal, 24. detsembril kell 10. Koosoleku juhatajaks oli Poska. Pärast avamist tegi ta teatavaks, et eilsel piirikomisjoni koosolekul saavutati täielik kokkulepe Eesti-Vene piiri määramise asjus. Ta pani ette, et kokkuleppe saavutamise fakti siin üldkoosolekul kinnitaks ka Nõukogude delegatsiooni esimees. Seda Joffe ka tegi, pannes lauale kaardi, kus punasega oli märgitud piirijoon, ja seletades sõnadega piiri kulgemist Vene-poolsel Narva kaldal, Peipsi järvel ja lõuna pool Peipsit. Sellele seletusele kummalgi poolelt vasturääkimisi ei järgnenud. Siis esitas Piip Poska ettepanekul redaktsioonikomisjoni poolt väljatöötatud teksti, millega N. Vene tunnistab Eesti iseseisvust ja mis pidi moodustama rahulepingu teise artikli. Nüüd konstateeris koosoleku juhataja Poska, et kõigis kolmes tähtsamas küsimuses, mis konverentsil arutatud, on saavutatud kokkulepe. Ta kuulutas tunniajalise vaheaja, et saaks valmistatud puhtas kirjas mõlemas keeles kokkulepete eksemplarid.
Vaheaeg venis pikemaks, sest tunni ajaga Klõško ja mina ei tulnud toime oma tööga. Eriti Klõško, kes pidi saatma venelaste majja voorimehe, et tuua vene kirjutusmasina. Pärast vaheaega parafeerisid mõlemad pooled:
1) kokkuleppe sõjaliste tagatiste üle,
2) kokkuleppe piiride määramises,
3)Eesti iseseisvuse tunnistamise teksti.
Siis ütles Poska: «Eelmistel päevadel asetleidnud läbirääkimistel sai vene delegatsiooni poolt rõhutatud, et vaherahu ei saa sõlmida enne, kui ei ole jõutud kokkuleppele sõjaliste tagatiste asjus. Nüüd on see kokkulepe saavutatud ja parafeeritud, seega on kõrvaldatud takistus. Seepärast loodan, et vene delegatsioon on nõus alla kirjutama vaherahule veel täna, erilisel koosolekul, mis võiks tulla kokku kell 5. Mäletavasti oli meil vaherahu küsimus kõne all mitmel puhul. Neil kõnelustel jõudsime üksmeelele tehnilistes küsimustes, takerduseks vaherahu lepingule oli vaid vajadus mõne kokkuleppe järgi, mis meil nüüd on. .Vaherahu lepingu teksti redigeerimiseks panen ette komisjoni, kuhu kuuluvad Adolf Abramovitš, mina ja sõjaväelised eksperdid mõlemalt poolelt. Komisjon võiks asuda tööle kohe enne löunavaheaega.»
Joffe avaldas nõusolekut kogu ulatuses. Poska lõpetas koosoleku ja määras järgmise erikoosoleku kella viieks, et alla kirjutada vaherahu lepingut.
Poska, Joffe, kolonel Mutt ja komandör Mihhailov läksid konverentsilaua tagant otse kõrvalruumi vaherahulepingu teksti redigeerima. Komisjoni koosoleku lõpul sai Klõško venekeelse, mina eestikeelse lepingu teksti mustandi, mille andsime kohe puhtalt ümberkirjutamisele.
Kui tulime koosolekule kell 5, valitses meie delegatsioonis rõõmus elevus, isegi hardumus, sest üle linna helisesid kirikukellad, kutsudes jõuluõhtu jumalateenistusele. Klõško, kes ka oli kuulnud kellasid, küsis minult imestusega, mis lahti on? Ei ole pühapäev ja on õhtune aeg — mispärast hüüavad kirikukellad? Seletasin temale, ateistile, et täna on jõuluõhtu, kui sündis Jeesus. Meile luterlastele on see kõikidest kirikupühadest kõige suurem püha. Lisaks usulistele alustele pühitseme jõuluid kui rahu-ja rõõmuaega. Saatus on määranud hästi, et just sellel rahupüha õhtul me kirjutame alla verevalamise lõpetamisele.
Kõik, mis Klõško ütles, oli: «Vaata, vaata — ma ei teadnud, et võite minna nii sentimentaalseks!»
Rotatsioonijärjekorras juhatas konverentsi jõuluõhtust koosolekut Joffe. Ta konstateeris, et vaherahu lepingu tekst on valminud allakirjutamiseks. Siis tuli Joffe välja rabava üllatusega. Ta ütles: Vene delegatsioonil on tekkinud tarvidus nõuda lisatagatist juba kokkulepitud sõjaliste tagatiste juurde. Ta luges ette lisatagatise teksti. Sellejärgi pidi saama loodud mõlemal pool Narva jõge 10 versta laiune neutraalvöö, kus ei tohi pidada sõjaväge, sõjamoone ega sõjariistu.
Poska avaldas imestust, et vene delegatsioon tuleb välja lisa-nõuetega asjas, mille üle ta ise eelmisel koosolekul konstateeris täielikku kokkulepet. Eesti delegatsioon ei keeldu avama läbirääkimisi selle uue ülestõstetud küsimuse kohta, aga mitte praegusel koosolekul, mille päevakorras ühise kokkuleppe järgi on vaherahulepingu allakirjutamine, mille kohta vene delegatsiooni esimees ise koosoleku avamisel teatas, et lepingu tekst on allakirjutamiseks valmis. Ka teised eesti delegatsiooniliikmed tõid ette, et ennelõunasel koosolekul sai otsustatud tulla kokku praeguseks erikoosolekuks, mille ainus otstarve ja ülesanne on kirjutada alla vaherahu lepingule.
Nende sõnavõttude peale seletas Joffe, et vene delegatsioon nõuab esmalt 10-verstalise neutraalvöö tagatise allakirjutamist ja alles seejärgi võib tulla kõne alla vaherahu lepingu signeerimine. Soots, kes seni oli kannatanud, ei pidanud enam vastu, laskis valla oma temperamendi:
«Suure riigi esindajatel ei kõlba meelt muuta mõne tunni kestel. Meil oli hommikul kokkulepe tehtud sõjaliste tagatiste asjas ja see isegi parafeeritud. Mis tähendab parafeerimine? See tähendab seda, et teie ja meie kirjutasime oma initsiaalidega alla ja panime oma isiklikud pitsatid ligi, et iga sõna, koma ja punkt kokkuleppes on õige ja ei kuulu muutmisele. Nüüd tullakse siin välja teadaandega, et parafeerimisel ei olnud punkt õieti pandud. Vene delegatsioon tahab saada veel ühte tagatist. Ja selle uue tagatise nõudmisel tarvitab vene delegatsioon šantaaži teed — andke meile see tagatis, muidu ei kirjuta meie vaherahu lepingule alla. Selle tagatisega ei ole niivõrd kiire, et selle üle ei saaks rääkida homme. Ei, teades meie tahet teha aegaviitmata lõpp verevalamisele, tahavad nad meile peale suruda seda uut tagatist, tagantjärele väljamõeldud ähvardusega, mitte teha vaherahu, kui meie tagatist kohe ei anna. Mina ütlesin ,Njet! Kostjajevi lendlehele, ma ütlen ,Njet!' nüüd Joffe nõudele.
Vaidlused kasvasid ja võtsid üha enam hoogu. Poska juhtis tähelepanu sellele, et vene delegatsioon oli parafeerinud ka kokkuleppe Eesti—Vene piiri asjas, mille järele Narva jõgi ühes maaribaga teisel pool Narvat, mis on laiem kui 10 versta, kuulub Eesti territooriumi alla: Kuidas on see õigusega või reaalolukorraga seletatav, et vene delegatsioon tahab luua neutraalvööd riigis, kelle ta oma parafeeritud deklaratsioonis on tunnistanud iseseisvaks, s.o. suveräänseks? Meile tundub ekslikuna Joffe uus rahvusvahelise õiguse tõlgitsemisviis, mille järgi näiteks meil oleks õigus katsetada nõuda neutraalvööd mõlemal pool Neevat, sest ka Petrograd asub jõe kaldal nii kui Narvas missugune asjaolu näib olevat ainsaks, aluseks vene delegatsiooni esimehe nõudele. Peale Petrogradi võiks neutraliseerida veel teisigi linnu Venemaal, mis asuvad jõekaldal. Nende hulgas tuleb meelde Moskva, lõpetas Poska naerunäol.
Mida kauem vaidlused kestsid, seda enam nägime, et venelastel oli tõsi taga. Nad tahtsid meile peale suruda oma nõuet neutraalvöö asjas, mis meile oli vastuvõtmatu. Jõuluõhtu humanitaarse mõtte esiletoomisega ateistide ette meie ei katsetanud. Umbes kell 7 kutsus mind telefonil oma koju Tõnisson. Sain Poskalt loa lahkuda tunniks ajaks.
«Seal tuleb meie rahuingel,» hüüdis Tõnisson, kui astusin tuppa tema majas.
«Meie ootasime teie peale kuuse süütamisega,» ütles proua Tõnisson. Toas seisis kuusk täies jõuluehtes, sinna oli kogunud kogu majaisanda pere.
Pakkunud mulle istet, hakkas Tõnisson mind küsitlema. Rääkisin talle venelaste uutest nõuetest. Venelased ähvardavad mitte vaherahu teha enne, kui meie ei ole järele andnud nende nõudele. Kui ma konverentsilt lahkusin, seisis asjade areng surnud punktis.
Tõnissoni nägu läks tõsiseks. Ta lausus: «Venelaste äkiline nõue ei ole meile vastuvõetav. Aga äärmiselt kurb, otse traagiline, et nad oma teguviisiga on ohu alla seadnud meie lootused vaherahu peale. Üleeile, kui oli läinud pimedaks, käisin meie esimese liini kaevikutes Narva rindel. Puhus kõle tuul, tuiskas lund, oli külm. Ja selles olustikus käis pidevalt püsside ja kuulipildujate ragin. Kõnelesin sõduritega, kes küürutasid, otsides varju vaenlase tule eest. Oli kurb näha nende viletsust ja häda. Ainsaid troostisõnu mis neile sain ütelda, oli avaldada lootust, et Jumala abiga meil läheb korda teha vaherahu kõige lähemal ajal, ise mõtlesin südames — sõjariistade rahu jõulupühadeks. . . Aga lootust Jumala peale peame edasi hoidma. Ja selle täheks süütame jõulukuuse, mõeldes seejuures meie sõduritele, kes oma maa ja rahva kaitseks võitlevad vaenlastega.»
Seisime kõik särava jõulukuuse ümber, laulsime «Püha öö». Siis võttis Tõnisson piibli, luges ette jõuluevangeeliumi. Lugenud piiblit, pani Tõnisson käed risti palvuseks. Mul läksid silmad niiskeks hardusest, kui nägin riigivanemat ja tema peret põlvedel, põlvitasin minagi. Palusime kõik Taeva Isa, et ta aitaks meile tuua rahu, et ta hoiaks oma kaitsvat kätt meie sõduritel sõjaväljal sel jõuluööl. Kui tõusime põlvitamast, nägin et Tõnisson pühkis silmi koos abikaasaga. See jõuluõhtu Tartus, rahukonverentsi ajal, jäi mulle aastaiks meelde. Jumalagajätmisel võttis proua Tõnisson jõulukuusel rippuva miniatuurse riidest nuku jõuluvana, andis selle minule. «See on meie jõulukink,» ütles ta. «Parimate soovidega rahutegemise eduks,»
Kui jõudsin tagasi koosolekule, oli parajasti kõnelemas Kostjajev häält tõstes ja kätega veheldes. Läksin Poska tooli juurde, asetasin saadud jõuluvanakese ta põlvedele laua all. Sosistasin talle kõrva: «See on jõulukink Tõnissonidelt edukaks rahutegemiseks. » Poska tõusis laua tagant, viis mind kõrvale, tegi korralduse: «Telefoneerige jaamaülemale, ütelge, et ta peataks Tallinna mineva rongi. Meie delegatsioon tahab ka jõulud veeta kodus.»
nuhk.Albert
Liige
Postitusi: 319
Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58

Re: William Tomingas - Mälestused

Postitus Postitas nuhk.Albert »

Seda ka ma tegin. Teatasin, et olen Eesti rahudelegatsiooni sekretär ja palusin jaamaülemat Riiast tulevat rongi Tartu jaamas kinni pidada kuni edaspidise korralduseni. Jaamaülem kostis: «Saab tehtud.» See oli iseloomustav omariikluse sünniaegadele, et täideti korraldusi, mis antud isikute poolt, kes selleks ei olnud õigustatud. Aastaid hiljem, kui meie riigielu oli juba seatud rööbastele, oleks jaamaülem kiirrongi kinnipidamiseks nõudnud teedeministri, kui mitte riigivanema enda korraldust.
Rääkimised koosolekul kestsid edasi, kuigi juba veidi väsinud viisil. Kõik argumendid olid juba esitatud, käimas oli nende kordamine. Poska katsetas viimast abinõu, et tuua lahendust ummikusse sattunud olukorrale. Ta pani ette venelaste nõuet arutada komisjonis, kus oleksid liikmeteks Joffe ja tema. Joffe oli sellega päri ja mõlemad delegatsiooniesimehed läksid kõrvalruumi. Teised liikmed jäid koosolekulaua taha suitsetama.
Jaamaülem telefoneeris ärritatud häälega, et kaua tema rongi peab kinni hoidma. Vastasin, et mitte kaua. Jaamaülem helistas uuesti, et reisijad protesteerivad ja märatsevad nende arvates põhjuseta pika peatuse üle. Mõne aja möödumisel helistas jaamaülem jälle. Ta oli meeleheitel. Seda olin ka mina, aga ütlesin, et rongi tuleb hoida maksku-mis-maksab.
Siis tulid koosolekulaua juurde tagasi Poska ja Joffe. Joffe kui koosoleku juhataja teatas, et komisjon ei jõudnud kokkuleppele, ütles: «Kahetsen, et tänasel koosolekul ei läinud korda võtta ette vaherahu allakirjutamist. Süü selles langeb täiel määral Eesti delegatsioonile, kes saboteerib Nõukogude delegatsiooni õigustatud nõuet lisatagatisele.»
Poska võttis sõna: «Süü selles, et täna õhtul ei saanud teha lõppu verevalamisele, mis põhjustatud üha ägedamatest punaarmee pealetungidest, lasub täiesti vene delegatsioonil, kes keeldus alla kirjutamast vaherahule, enne kui ei ole honoreeritud nende mitte millegagi õigustatud nõuet viimasel minutil esitatud uue lisatagatise peale. Kuigi Eesti delegatsioon avaldas nõusolekut arutada nõuet siis, kui verevalamine peatatud, arvas vene delegatsioon heaks verevalamist jätkata ja nõudis selle lõpetamise hinnaks nende poolt ülestõstetud lisatagatise viibimatut vastuvõtmist Eesti delegatsiooni poolt. Kahetsen väga sellist vene delegatsiooni teguviisi.»
Seepeale Joffe lausus järsu tooniga: «Lõpetan koosoleku.» Aeg oli jõudnud juba üle kesköö.
Jooksin telefoni juurde. Nii kui jaamaülem mu häält kuulis, tõstis ta hädakisa: «Ma ei saa enam. Rahvas nõuab viibimatut rongi ärasõitu.»
«Teatage, et rong sõidab veerand tunni pärast. Selleks ajaks on meie delegatsioon kohal.»
Olin juba varem kannud hoolt, et meie peale ootasid kaks staabiautot konverentsi maja ees. Kihutasime nendega jaama. Seal võttis meid vastu jaamaülem.ja juhatas meid meie vagunisse, mis oli rongi lõpus. Kõigil akendel ja ustel oli näha reisijaid. Juhitud punamütsilisest jaamaülemast sammusime hanereas, pead norus, rõhutud süütundest. Need mõnikümmend sammu reisijate pilkude all oli kui astumine läbi kadalipu. Masendavalt mõjus see, et ei kostnud ühtegi hüüdu. Ühtegi vilet. Südames oli raske tunne — olime süüdi oma rahva ees, ei olnud toime tulnud oma ülesannetega. Olime rikkunud jõulurõõmu kõigile.
Vagunis rääkis Poska, temale jäi mulje nelja silma all peetud komisjoni koosolekust Joffega, et Joffe tahtis anda vastulööki meie ultimaatumile piiride küsimuses. Seda selleks, et meil ei pruugiks arvata, et rahutegemine venelasega on mänguasi. Nende jõuluõhtu manöövriga pidime meie saama hoiatavalt hirmutatud.


UUE AASTA VASTUVÕTT «ESTONIAS»



Kodus oli hea olla jõulupühade ajal. Hea oli magada niipalju kui süda kutsus. Aga pühad möödusid kiiresti.
Kohe pärast pühi, 28. dets. helistas mulle Poska: «Tõnisson tuli täna tagasi Tallinna. Teatas muu jutu sees, et tahab korraldada .suure uue-aasta vastuvõtu vana-aasta õhtul «Estonias». Tahab kokku kutsuda linnapead, maakonna- ja vallavanemad, väeosade esindajad rindelt. Ühesõnaga tahab teha enneolemata rahvapeo. Selle tegijaks tahab laenata minult teid. Ei saanud temale ära ütelda. Lubasin, et jätan teid Tallinna. Tõnisson käskis teil tulla homme kell 10 tema juurde Toompeale, kus ta ise teiega lähemalt räägib. Mina sõidan täna õhtul Tartu.»
Esmaspäeva hommikul läksin Toompeale tund aega varem, kõnelesin riigivanema kantseleiülema preili Lindemaniga. Kantseleisse oli käsutatud külaliste nimekirja koostamisele abiks ka tante Hermine, keda nüüd kohtasin üle hulga aja.
Tõnissonilt kuulsin, et tal tõepoolest on suurejooneline kava. Vastuvõtu ilmeks on õhtusöök, mis juhatab sisse uue aasta ja algab kell 8. Möödaminnes mainis Tõnisson, et sellel õhtusöögil ei saa olema alkoholi, mitte üksi seepärast, et tema on karsklane, vaid põhjusel, et meil on sõjaaeg. Kui ma siis Tõnissonile tähendasin, et igivana kombe järgi rahvas on harjunud uut aastat tervitama mitte, kraaniveega või kaljaga, sain vastuseks: «Pole viga, las rahvas õpib.»
Lahkusin Tõnissoni juurest segiläinud tunnetega. Ei osanud leida erilist meeldivust selle uue-aasta vastuvõtu kava juures. Sisemine hääl hoiatas, et tuleb jääda eemale sellest ettevõttest.
Külalistena pidi kokku tulema 500 inimest. Nii suur ja kirju hulk moodustas tõesti rahvapeo, nagu Poska oli ütelnud. Alkoholi keeld ei tõotanud midagi head peorahva heatujulise meeleolu suhtes.
Mida rohkem ma asja üle järele mõtlesin, seda kindlamaks küpses mu otsus. Ootasin õhtupoolikuni, et olla kindel Poskat kodust leida. Telefoneerisin, palusin, et ta mind Tartusse kutsuks, sest ma ei taha Tõnissoni peoga tegemist teha mitmel põhjusel. Kui ma ühe põhjusena nimetasin alkoholi keeldu, hakkas Poska naerma: «Vaata, vaata, mis veidrust meie vana karskuse-apostel teistele peale sunnib. Uue-aasta vastuvõtmine ilma viinata on sama kui saun ilma leilita. Ma saan teist aru. Mispärast te ise Tõnissonile ära ei ütle?»
«Ma pole nii kõrgel auastmel, et avaldada oma arvamist riigivanemale. Palun temale ütelda, et mind ära kutsute.»
«Hea küll,» vastas Poska. «Mul seisab temaga õhtul jutt ees. Eks ma siis nimeta temale.»
Samal õhtul telefoneeris Tõnisson: «Mul oli praegu kõnelus Poskaga. Ta nõudis, et peate kohe sõitma Tartu. Ta vajavat teid hädasti. See on halb ootamatus. Kes mulle selle vastuvõtu teeb? On teil kedagi soovitada enese asemel?»
Vastasin: «Selle töö tegemiseks on igaüks parem kui mina. Aga kui tahate kuulda nimesid, tuletaksin teile meelde, et ettevõtlik mees on kapten Nikolai Vildenau, sõjaministri adjutant.»
Sellega meie jutt lõppes, ma pääsesin õnnelikult asjast, mille äpardumise kohta Tõnisson pidas vajalikuks anda intervjuu ajakirjandusele.
Enne ärasõitu sain telefonikõne kapten Vildenault, kes teatas, et riigivanem oli teinud temale ülesandeks korraldada uue-aasta vastuvõtt «Estonias». Ta küsis, mida tuleb selle juures eriti silmas pidada, sest mul olevat kogemusi pidude tegemisega. Vastasin Vildenaule, tuleb silmas pidada kahte asja, olla heas vahekorras «Estonia» einelauapidajate vendade Wallfisch'idega ja mitte unustada anda viina «Estonia» ahjukütjatele, kes lepingu järgi on kohustatud kütma maja kontserdi ja teatri tiiba kuni kella 11-ni. Maja restoranipidajatel on eriline kokkulepe kütjatega.
Kõne Vildenauga on meeles seepärast, et 1920. a. vastuvõtu fiasko «Estonias» läks ajalukku nime all ««Estonia» ahjukütjate streik».
Tartus olin tagasi teisipäeva õhtul, 30. detsembril. Poskalt kuulsin, et päevasel koosolekul oli otsustatud võtta ette vaherahu allakirjutamine järgmisel päeval kell 12. Venelased olid ilma eriliste vaidlusteta võtnud tagasi oma nõude neutraalvöö asjas. Poska ütles, et oli tulnud temale üllatusena. Tema oli ette valmistatud selleks, et venelased oma väärikuse hoidmise mõttes veel vähemalt paar nädalat jonnivad.
Järgmisel päeval läks konverentsil kõik libedasti. Paberite valmistamine allakirjutamiseks toimus kähku - Jõululaupäevane tekst sai kahes keeles ümber kirjutatud, vaid muudatusega kuupäeva suhtes. Kell 1 oli vaherahu allakirjutamise protseduur möödas. Allakirjutatud teksti järgi hakkas vaherahu kestma 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 (kell 12 Moskva aja järgi). See pidi kestma kuni 10. jaan. 1920 ja jätkuma automaatselt, kui kumbki pool seda ei lõpeta, 24-tunnise ülesütlemistähtajaga.
Olime rõõmsad, sest see oli meie esimene saavutus konverentsil. Lõunalauas ütles Poska heatujuliselt, poliitiline osa tulevasest rahulepingust on meil tegelikult juba välja kaubeldud. Jääb üle veel arutada majanduslikke küsimusi ja õiendada mõningaid teisejärgu tähtsusega asju. Aga nendeks läbirääkimisteks on meil küllaltki aega. Poska teatas, et tahab täna õhtul pühitseda delegatsiooniga uue-aasta vastuvõttu, käskis selleks hankida head veini. Lisas juurde: «Arusaadavalt on selleks vaja šampanjat. Aga ma tean, seda jooki praegu Eestis saada ei ole.»
Mul õnnestus leida ja osta «Automaat» restorani omanikult kogu ta tagavara — kaks pudelit valget ja kaks punast prantsuse veini. Õhtul oli delegatsiooni jaoks laual praetud kalkun, mida sõin Eestis esimest korda. Veinile lisaks pani Poska välja oma lemmik joogi, Napoleoni konjaki mullase pudeli.
Järjest ülevamaks kasvava meeleolu kestel selgusid kaks oivalist anekdootide jutustajat vene keeles — Poska ja Soots. Kadestasin nende näiliselt ammutamatut anekdootide tagavara, millest üle poole oli kõlbuline jutustamiseks daamide seltskonnas. Delegatsiooni uue-aasta vastuvõtt oli tujuküllane. Olemisest osavõtjad avaldasid kindlat lootust, et uus aasta sõja lõppemisel toob Eestile õitsengu alguse.
Paar päeva hiljem võttis meie õhtusöögist osa Rein Eliaser, kes oli äsja saabunud Tallinnast. Ta jutustas Tõnissoni suurest peost «Estonias», millest ta oli osa võtnud ja mille kohta saanud telgitaguseid andmeid Vildenault, keda hästi tundis. Ta jutustus lõi meile järjest tõusva lõbusa meeleolu. Peo ettevalmistamisel selgus, et sööginõud 500 inimese jaoks on olemas vaid vennastel Wallfisch. Nende teenijad aga keeldusid nõusi laost välja andmast ilma peremeeste loata. Mõlemad peremehed istusid keskvanglas, kuhu siseminister Hellat oli neid pärast jõulupühi pannud nädalaks karistusena lubamatu viinamüügi eest. Tõnisson tegi žesti, saatis Vildenau vanglasse Wallfischidele ütlema, et riigivanem laseb nad vabaks 48 tunniks. Wallfischid, tulest ja veest läbi käinud mehed, vastasid filosoofiliselt: «Kes on pandud istuma, see istugu heameelga! Meile meeldib olla riigi hotellis.» Selline tänamatus ja lugupidamatus riigivanema helde määruse suhtes vihastas Tõnissoni. Ta tegi korralduse. Wallfischide sööginõude rekvireerimiseks sõjaseaduse alusel. Vildenau ilmus politsei saatel «Estonia» köögi laoruumidesse ja pani kõigele, mis seal leidus, käpa peale. Seda nähes riputasid kõik Wallfischide palgal olevad kelnerid peremehele kuuluvad frakid varna ja lahkusid, öeldes, et nad peole teenima ei tule ja et ükski riigivanem neid selleks sundida ei saa. Nüüd tuli Vildenau riigivanemale appi. Tema kaudu saadi garnisoni peavalust, S. Tartu maanteel, 20 sõdurit. Mõni tund enne peo algust aeti neile selga frakid ja püksid jalga, jättes neile aga nende kroonu säärsaapad. Juhatati ja seletati, mis neil teha tuleb.
Kontsertsaali oli kokku seatud kaks suurt lauda kogu saali ulatuses, millele nüüd sõdurid asetasid linad ja sööginõud. Kui hakati panema toole laudade äärde, selgus, et ruumi 500 kutsutule ei ole. Vildenau oli nõutu, ta pani lootuse sellele, et kõik kutsutud külalised kohale ei ilmu. Aga kõik ilmusid ja lisaks veel hulk kutsumatuid. Kes laua juures kohta ei leidnud, pidi jääma seina äärde. Vildenau ei teadnud, mis nendega peale hakata, kuni tuli meelde üleliigseid külalisi restorani ruumidesse juhatada. Aga need olid peaaegu täidetud inimestega, kes olid tulnud uut aastat vastu võtma omal käel ja kulul. Need võeti käsile nõudmisega, et nad restoranist lahkuksid ruumi tegemiseks riigivanema külalistele. Inimesed ei lasknud end välja tõsta ilma protesteerimata.
Vahepeal hakkasid sõduritest kelnerid toiduga täidetud taldrikuid külaliste ette seadma. Toiduks oli hanepraad kapsastega. Kui külalised olid igaüks oma taldriku saanud, tõusis Tõnisson ja hakkas pidama kõnet. Riigivanema kõne ajal mõistagi keegi süüa ei söandanud. Kui kõnet oli tund aega kuulatud, nägid külalised ahastusega, et nende praed ja kapsad olid taldrikul tardunud.
Siis hakkas end tunda andma uus häda. Saalis läks järjest külmemaks. Seda märkas ka Vildenau ja tuletades meelde minu sõnu ahjukütjatest, ruttas välja koridori, et leida selgitust olukorrale. Selgitus oli kohe käepärast. Vildenau nägi kahte tahmaste käte ja nägudega ahjukütjat, kes olid tulnud otsima peo-peremeest, et temalt küsida viina. Vildenau seletas, et tal praegu viina ei ole, aga tulgu mehed tagasi poole tunni pärast. Saatus tahtis, et Tõnisson peale kõne lõpetamist tuli koridori justament ajal, kui Vildenau ahjukütjatega kauples.
«Kes need räpased mehed on?» küsis Tõnisson Vildenault. «Mis nad tahavad?»
«Oleme ahjukütjad,» vastas üks meestest. «Ohvitserihärra lubas meile anda kaks pudelit viina, kui tuleme tagasi poole tunni pärast. Tahame ka uut aastat vastu võtta nii kui teie. He-he.»
Tõnisson käratas: «Mis? Viina? Temal ei ole midagi lubada. Minge minema ja ärge näidake enam oma nägu. Välja!»
«Hea küll. Meie teie juurde ei tule. Aga ei maksa olla nii uhke. Võib-olla tuleb teil tulla meie juurde.»
«Häbematus. Kuidas te julgete. Mina olen riigivanem Tõnisson. »
«Või riigivanem. Hea koht. Hoidke kinni kohast! Jumalaga!»
Tõnisson läks tagasi saali. Ühe laua otsa olid kogunenud rindesõdurid ja jorutasid omavahel laulu, mille sõnad polnud salongipärased. Oli ilmne, et Tõnissoni alkoholikeeld oli mingil salapärasel kombel rikutud. Paljud daamid istusid lauas üleriietes. Tõnissonil ei olnud enam tuju kõnet pidada. Aga plaanikohaselt oli tal kavas peale keskööd rahvast tervitada uue-aasta õnnesooviga ja teha teatavaks, et Tartus sai alla kirjutatud vaherahu, mis hakkab kehtima uue aasta esimesel laupäeval.
Püsti ta tõusis ja kõnelema ta hakkas, aga kõnest ei saanud suurt asja. Pidulikku meeleolu polnud põrmugi. Inimesed tõusid siin ja seal lauast kõne lõppu ootamata. Teised, kes olid endile salaviisil soetanud viina, ajasid omavahel juttu. Tõnisson lakkas kõnelemast poole plaani pealt, lõi käega ja lahkus. Rahvapidu lõppes üldises segaduses.
Oma jutustuse lõpul võttis Eliaser taskust «Vaba Maa», luges sealt ette Tõnissoni intervjuu, millele ajaleht oli pealkirjaks pannud ««Estonia» ahjukütjate streik». Selles kurjustas karskuse-apostel alkoholi kahjulikkude mõjude üle, mis olid esinenud uueaasta vastuvõtul. See kutsus välja veel ühe naeruhoo. Muidu nii sõnakehv ja tagasihoidlik Eliaser osutas sel õhtul lopsakat huumorimeelt ja valmistas delegatsioonile lõbusa ja heatujulise õhtu.
Konverentsil võeti uuel aastal käsile majanduslikud küsimused, mis ühenduses Eesti lahkumisega Vene riigist. Need käsitasid varanduste kättesaamist, mis olid evakueeritud Eestist, hüvitust väärtpaberite ja hoiusummade eest, Eesti osa Vene riigi kullafondist jne. Moodustati mitu komisjoni. Kullafondi komisjoni liikmeteks said Poska ja Joffe, kes olid teed serveerijatele preilidele paremateks klientideks. Väärtpaberite, pangaarvete, tööstus-kaubanduslike ühingute komisjonis istusid Piip ja Gukovski. Meiepoolseks majanduseksperdiks oli Aleksander Oinas. Juhtus nii, et ühel selle komisjoni koosolekul minul tuli kirjutada protokolli. Koosolekul leidis aset kokkupõrge Oinase ja Gukovski vahel. Arutamisel oli hüvituse andmine eestlastele, kes omasid vene väärtpabereid. Oinas väitis, et lisaks paberite nominaalhinnale tuleb nende omanikele veel maksta 5% dividendina aastas, arvates 15. nov. 1917, missuguse varanduste jagamise tähtpäeva peale oldi varem kokku lepitud üldkoosolekul. Gukovski küsis Oinaselt, kust ta võtab just täpse arvu 5%? Oinas vastas: «Oo, see oli börsil kirjutamata seaduseks paberite minimaaldividendi väljaarvestamisel majanduslike põhiteooriate alusel.»
Gukovski kuulas Oinase seletust, küsis järsku: «Kus olete saanud hariduse majandusteaduse alal?»
«Lõpetasin Moskva Kaubandusinstituudi.»
«Ka mina olen lõpetanud selle instituudi. Aga Moskva Kaubandusinstituudis küll ei õpetatud selliseid veidraid majanduse põhiteooriaid, mis teie jutu järgi olid tarvitusel börsil väärtpaberite keskmise- või minimaaldividendi väljarvestamisel. Et teie jutt on naljakas, tean veel ka seepärast, et töötasin palju aastaid maaklerina Peterburi börsil.»
Oinas tõstis protesti: «Mina tunnen dividendide asja samahästi kui Gukovski. Kahtluse avaldamist tema poolt minu teadmiste üle pean endale haavavaks. Nõuan, et teie, Isidor Emmanuilovitš, võtate tagasi oma sõnad.»
«Mul ei ole oma sõnadest midagi tagasi võtta. Kinnitan Veelkord, et ei ole olemas mingit põhilist majandusteaduse teooriat, mida oleks kasutatud börsil minimaaldividendi arvestamiseks. Lükkan tagasi Eesti majanduseksperdi nõude 5% dividendi maksmiseks kui põhjendamatu.»
Oinas nõudis protokolli panemist, et teda on vene delegaat haavanud ja keeldunud oma sõnu tagasi võtmast. Õhtul delegatsiooni koosolekul kandis ta oma asja ette Poskale, lootes saada õigust. Aga ei saanud - Poska ütles: «Mina ei ole majandusteadlane, olen jurist. Oma advokaadi praktikas ei ole ma kuulnud keskmisest või minimaaldividendist. Gukovski on tark juut, ise börsimaakler. Mina ei hakkaks temaga vaidlema börsiasjade üle. Hea on kui meie saame hüvituse paberite nominaalväärtuse eest.»
Piip, kes juttu pealt kuulas, andis Poskale õiguse. Oinas jäi jonnakalt edasi haavunuks.
Laupäeval, 10. jaanuaril valmistas Poska mulle suure ehmatuse. Aeg oli kesköö paiku, kui tulin koju stenogrammide redigeerimiselt venelaste majas. Ootamatult leidsin Poska söögilaua ääres lugemas mingisugust paberite toimikut. Laual seisis samovar ja konjakipudel. Poska ülevalolek oli ebatavaline. Ta läks magama hiljemalt kell 11. Hakkasime vestlema. Ta küsis, keda ma venelastest õhtul nägin. Vastasin, et Joffet ja Klõškõt. Poska kiitis Joffet, ta on palju lugenud ja suutnud pidada meeles, mida lugenud. Tal on juristi mõistus, sirgejooneline loogikaga. Kui ta vahel oma arvamistes tundub doktrimäärina, siis ei tohi unustada, et ta on kommunist ja kõrvalekaldumine generaljnana-linijast võib saada ohtlikuks tema isiklikule eksistentsile.
Keset jutuajamist langetas Poska äkki pea mõlemale käele laual, nii et ta kuldraamidega prillid kukkusid ninalt: «Mul on halb ... Rinnas krambid ... Mü süda....»
Kohkusin. Oma peataolekus ei osanud muud teha kui pool kandes talutada Poska paar sammu diivanile. Helistasin hotelli delegatsiooni liikmele dr. Püümanile: «Jumala pärast doktor, tulge kohe. Poskal hakkas järsku väga halb. Krambid, krambid südame ümber. Küsib konjakit, kas ma võin anda?»
«Ei. Talle ei tohi anda mingit alkoholi. Tulen kohe.»
Võtsin Poskal kaelast krae ja kaelasideme. Ta hingas raskesti, kordas vaevaliselt: «Tahan konjakit... Laual on pooleli klaas.»
Püüdsin teda rahustada: «Doktor Püüman on teel siia. Ta annab teile rohtu.»
Püüman tuli õige ruttu. Esimene asi — katsus Poska pulssi. Siis kandsime ta kahekesi magamistuppa, võtsime riidest lahti, asetasime voodisse. Püüman alustas põhjalikku järelevaatust. Olin selle juures. Püümani küsimuse peale, kas tal varem on olnud selline häda südamega, vastas Poska — ei. Lõpetanud järelevaatuse, andis dr. Püüman Poskale rohtu, mille peale Poska ütles end tundvat paremini. Poska küsis, mis häda temal on? Püüman ütles, et ta toob prof. Masingi niipea, kui ta tema kätte saab. Poska peab kogu päevaks voodisse jääma. «Kuuleme, mis arvab dr. Masing, kõikide meie internistide isa. Mina pean aga rõhutama juba praegu, härra Poska, alkohol tuleb maha jätta.»
Poska vaatas Püümanile alt üles etteheitvalt, osatades Puumani tooni: «Doktorihärra, doktorihärra, mispärast tahate teha mind narriks? Miks kipute minult võtma mu viimase elumõnu?»
«Noh, teile jääb ju ikka veel palju mõnusid elus,» trööstis dr. Püüman.
Professor Masing tuli hommikul kell 10, koos dr. Püümaniga. Nad asusid mõlemad Poska järelevaatusele, mind paluti magamistoast lahkuda. Kui mõlemad arstid Poska toast väljusid, küsisin professor Masingi käest, mis haigus minu šefil on. Masing tähendas, et sellele küsimusele võib ta vastust anda vaid patsiendi sugulastele. Tegi korralduse, et Poska peab jääma voodisse. Ta tuleb teda jälle vaatama homme hommikul. Ta arvab aga praegu, et Poska ei saa minna konverentsile esmaspäeval, see oleks füüsiline pingutus, pealegi võivad erutused esile kutsuda ärrituse, millest tal tuleb kõigiti hoiduda oma praeguses olukorras. Dr. Masing kirjutas retsepti, millega kohe ruttasin apteeki. Dr. Püüman lubas jääda paigale minu äraolekul.
Palusin Püümani jääda lõunale, mida Poska sõi voodis. Õhtul kogunesid murelikud delegatsiooniliikmed Poska voodi ümber. Koosolekut ei peetud, mina venelaste majja ei läinud. Telefoneerisin Klõškole ja jäin koju. Oma visiidil oli professor Masing nõudnud, et Poska jääks koju kuni ta edaspidise korralduseni.
nuhk.Albert
Liige
Postitusi: 319
Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58

Re: William Tomingas - Mälestused

Postitus Postitas nuhk.Albert »

IV BALTI RIIKIDE KONGRESS HELSINGIS

Pealelõunal tuli Poskale mitu telefonikõnet, neist üks Tõnissonilt. Poska kategoorilisel pealekäimisel talutasin ta õhtul söögilauda. Pärast sööki pidas ta delegatsiooniga tavalise koosoleku. Koosolekul teatas Poska, et riigivanem oli kutsunud teda võtma osa Balti riikide kongressist Helsingis, mis algab 15. jaanuaril. Seal tahetakse panna käima kõik rattad, et Eesti ikkagi ei teeks rahu N. Venega. Seepärast on oluline, et kongressil oleks esitatud Eesti rahudelegatsioon, et oleks kergem tuua vastuväiteid. Poska seletas, et ta oli Tõnissonile öelnud, et on haige ja seepärast ei saa minna. Delegatsiooniliikmed arvasid, et Poska sõit Helsingi ei tule kõne alla. Sõit merel, mis praegu talveajal võib olla tormine, käiks Poskale üle jõu. Küsimuse otsustas dr. Püüman, kes kui arst keelas Poskale sõidu. Seepeale ütles Poska, et ta on ühisel arvamisel riigivanemaga, et keegi rahudelegatsioonist peab olema käepärast Helsingi kongressil meie seisukohtade efektiivsemaks rõhutamiseks rahutegemise küsimuses. Pärast mõttevahetust otsustati saata Helsingi Jaan Soots ja William Tomingas, esindama Tartu rahukonverentsi Eesti delegatsiooni.
Mul tuli kohe teele asuda, sest laev Helsingi sõiduks pidi Tallinnast lahkuma 14. jaanuari hommikul. Peale meie kahe asusid Tallinnas laevale riigivanem Tõnisson, välisminister A. Birk ja tema sekretär Erika Saaler. Helsingis peatus Eesti delegatsioon «Kamp» hotellis ja temaga ühines veel saadik Oskar Kallas. Kongressil esindasid Soomet peaminister J. H. Vennola, välisminister Rudolf Holsti. Läti poolt välisminister Ziegfrieds Meierovics ja Leedust oli ka päral välisminister. Kongressi sekretäriks oli noor soomlane, kellega minul ei olnud palju tegemist ja kelle peamine töö näis seisvat rangete protokollireeglite järelvalves. Juba esimesel kongressipäeval väljendas peaminister Vennola arvamist, et praegu Venemaal võimul oleva kommunistliku valitsusega ei tule alustada mingit rahuaktsiooni. Selline aktsioon ebaõige partneriga ei ole otstarbekohane Balti riikidele. Ka ei ole rahutegemine Nõukogude valitsusega kooskõlas liitriikide poliitikaga Venemaa suhtes. Tuleb ära oodata, kuni Venemaal saab püstitatud demokraatlik riigikord. Meierovics avaldas lootust, et eestlased, kes äsja tegid vaherahu oma läbirääkimistel Tartus kaugemale vaherahust ei lähe. Eesti valitsuse seisukohta esitas oma kõnes 15. jaanuaril riigivanem Tõnisson. Ta ütles, et liitlaste poliitika Venemaa suhtes, mis näib siduvat Soome ja Läti valitsuste käsi iseseisvate otsuste tegemisel, võib muutuda liberaalsemaks Nõukogude valitsuse suhtes. Ja mida mõtlevad Soome ja Läti valitsused teha siis? Kas ikka edasi oodata rahutegemisega, kuni Venemaal kerkib Napoleon või tuleb muu riigipööre?
Tõnissoni sõnad võimalusest, et liitriigid muudavad oma suhtumist N. Venesse, osutusid prohvetlikeks.
Tõnissoni järel võttis sõna Soots. Tõnisson oli kõnelnud saksa keeles viisakusest soomlaste vastu. Soots tarvitas vene keelt, mida ta valdas täiuslikult. Teatavasti on vene keel väga väljendusrikas. Olles pahuras tujus, võttis Soots maha kõik pidurid, rääkis temale omases robustses otsekohesuses asjadest, mis mitmeti polnud meeldivad kuulda meie naabritele. Muuseas ütles ta: «Tulen otsemat teed Tartu rahukonverentsilt, kus Eesti on jäetud üksinda tema naabrite poolt, kes 4. oktoobril läinud aastal lubasid minna Eestiga koos rahuläbirääkimistele. Väga raske ajajärk Eestile oli möödunud detsembrikuu, kus venelased, üritades kasutada Eesti üksiolekut, katsusid mahuliste rünnakutega rindel suruda meile peale endi tingimusi Tartus. Nüüd on see raske katsumisaeg läbi. On kehtimas vaherahu. Oleme kindlad, et meil läheb korda nüüd juba kergemas olukorras teha rahu meile soodsatel tingimustel. Siin räägiti, et rahutegemisega N. Vene valitsusega tuleb oodata. Mul tuleb sel puhul meelde vene vanasõna «Sõtõi golodnogo nje razumejet» (Täissöönud siga ei oska nälginut mõista). Eesti on üle aasta pidanud N. Venega rasket kaitsesõda, mis on meilt nõudnud ülimaid jõupingutusi. Samal ajal ei ole Soomel üldse olnud sõda N. Venega. Ta ei tea, mis sõda selle suurriigiga tähendab. Ometi leiab Soome oma mugavat olekut nautides kohaseks anda nõu rahutegemisega oodata raskesti sõja all kannatavale Eestile. Saame aru, et Soome võib oodata rahutegemisega kasvõi viimsepäevani, juba sellepärast, et tal ei ole kellegagi sõda ja sel põhjusel pole kellegagi teha rahu. Eesti olukord on aga sootuks teine — teie, hõimuvennad, häda ei tunne, küll aga meie. Teised head nõuandjad mitte rahu teha on meie lõunanaabrid lätlased. Nende idarindel vastu venelasi on juba pikemat aega käimas mustkunsti nõiduseetendus — paugutatakse küll püsse, aga nii, et keegi pihta ei saa, ei venelased ega lätlased. Ei ole imeks panna, et niisuguses olukorras, kus rindel on käimas tsirkus ja sõda tegelikult ei ole, võib Läti rahutegemisega sama kaua oodata kui Soome, s.o. igavesti. Nagu Soomelgi pole Lätil rahu pärast mingit muret oma olukorras, mis radikaalselt erineb Eesti omast. Ka aeg-ajalt puhkenud sõjategevuse suhtes Riia rindel ei tee Läti valitsus endale peavalu. Kui tuli von der Goltz ja vallutas Riia, sama saksa kindral, kes vabastas Helsingi soome punakaartlaste valdusest, kutsus Läti valitsus appi eestlased. Teine seikleja nn. vürst Bermondt-Avalov võttis ära poole Riia, läkitati jälle appikutse. Eestlased tulid ja päästsid oma lätlastest naabrid neid tabanud ohust. Eesti tegi seda ei millegi au pärast, vaid solidaarsustundest Balti riikide ühtehoiu ja koostöö ideele. Nüüd on see koostöö idee leidnud uue tõlgenduse seega, et Läti jättis Eesti üksinda silm silma vastu N. Venega saatuslikel läbirääkimistel Tartus, milles ripub Eesti olemasolu, muudest huvidest rääkimata. Aga Eesti on käimasolevatest sündmustest ammutanud häid praktilisi kogemusi — oleme lähemalt õppinud tundma oma naabreid. Meie täname lahkete nõuannete eest nii Soomet kui Lätit. Oskame nende väärtust hinnata koos silmakirjalikkuse vaimuga, millega need tehtud.»
Sootsi sõnu kuulati surmvaikuses ja lõpetati seejärele kongressi esimese päeva koosolek.
Kui sõitsime jäälõhkujal «Väinämöinen», siis oli laeval ka minu sõber kapten Warrender. Meie eestlaste delegatsioonist tundis ta suurt huvi preili Saaleri vastu, kellele ma teda esitlesin. Peab ütlema, et ministeeriumi preili Erika Saaler oli tõesti väga nägus noor neiu; edev ja rumal, nii kui tavaliselt ilusad naised. Kongressi avapäeva pealelõunal helistas mulle Warrender, avaldades soovi minuga koos süüa lõunat, kusjuures meie seltsis peaks olema ka preili Saaler, eesti iluduskuninganna, nagu ta ütles. Kutsusin ta õhtul söömaajaks oma hotelli, tõin kaasa iluduskuninganna. Pärast söömist, kui nad hakkasid tantsima, lahkusin sobiva vabandusega.
Järgmise päeva pealelõunal helistas mulle Warrender jälle. Teatas telefonil jalustrabava uudise. Helsingi on saabunud sõnum Havas agentuurilt — Le Supreme Conseil des Allies et Assodes a Paris (liitriikide ülemnõukogu Pariisis) otsustas 16. jaanuaril 1920 lõpetada blokaadi Venemaa vastu. Warrender rääkis veel, et Briti saatkond Helsingis sai samasisulise teate Foreign Office'i telegrammiga. Sain aru, et tema, hea mees, informeeris mind tasuks eelmisel õhtul talle osutatud meelepäraste teenete eest: 1) informeerisin teda kongressi käigust ja 2) tõin lõunasöögile tema iluduskuninganna.
Võtsin kohe kaugekõne Tartusse, andes edasi Poskale värske uudise lootuses, et tema saab teate kätte varem kui Joffe. Poska rõõmustas teate üle, sõnades — nüüd ei ole meie enam üksinda isoleeritud ega pole meil karta liitlaste meelepaha. Kui meie rahu teeme, siis algab teistel võidujooks rahutegemiseks Venemaaga. Ruttasin kuuldud üllatavat uudist teatama ka Tõnissonile, soovides talle õnne, kuna ta on osutunud prohvetiks. Ka Tõnisson oli rõõmus ja kordas sama arvamust mis Poskagi.
Ilmselt oli näha, et meie delegatsiooni staatus oli märksa tõusnud. Meie ei olnud enam vaeslapse osas. Erilist tähelepanu tõmbas endale Soots. Kõikjal, kus ta liikus, saatsid teda uudishimulikud, paiguti isegi imetlevad pilgud. Ta oli saanud populaarseks.
Laupäeva õhtul, 17. jaanuaril andis Soome valitsus balli välisministeeriumi esinduslike pidustuste jaoks ettenähtud uhkes hoones Esplanaadil. Ballikutsed, varustatud riigivapiga, olid läikival kartongpaberil kalligrafeeritud kirjas. Kuulduste järgi oodati ballile presidenti ennast. Jätsin kutse endale mälestuseks.
Ballile ma minna ei saanud, sest mul polnud kaasas õhturiietust. Suure lumetuisu tõttu jäi rong Tallinna tulekul tugevasti hiljaks. «Väinämöineni» ärasõidu ajani jäi aega niivõrd vähe, et ei jõudnud kodus ära käia. Avastasin, et ka preili Saaler oli maha jäänud hotelli, sest temale ei oldud ballikutset saadetud. Viisin ta teatrisse, et ta üksijäämise üle ei nukrutseks. Teatris nägin esimest korda ooperit «Madam Butterfly». Tagasi jõudnud hotelli, sõime kahekesi õhtust, tantsisime. Ballilt puudumise üle kahju ei tundnudki.
Pühapäeva hommikul jõin kohvi all söögisaalis. Sisse astus Soots, tuli minu lauda. Küsis: «Kus te olite? Mina teid ballil ei näinud.»
Seletasin, et mul polnud frakki. Soots tähendas seepeale: «Teie minister Birkil oli frakk, aga oleks olnud parem, kui ta oleks koju jäänud. Ta oli eile kogu soomlaste peo päevakangelaseks. Tegi endale häbi ja kogu meie delegatsioonile. Ei tea, kus Vändra või Alutaguse metsas see mees on üles kasvanud.»
Jutu ajal tuli meie lauda veel saadik Kallas. Neilt mõlemalt kuulsin, et meie riigi välisminister Birk oli ballile ilmunud frakis, valges vestis, mustas kaelasidemes ja triibulistes pükstes.
Kallas ohkas: «Oleks Birk sellist Paunvere esindusriietust kandnud maskeraadil või Bürgermusse tantsupeol, poleks ta äratanud tähelepanu. Aga siin soome presidendi ballil... Teadupärast on soomlased rootslastelt pärinud pragmaatilise kinnipidamise protokollist, nõrkuse aumärkide ja tiitlite vastu. Oo, Birki eileõhtune garderoob saab kindlasti nimetuse hernehirmutuse ülikond ja see saab andma soomlastele kõneainel aastaks.»
Samas kuulsin Kallaselt, et «Väinämöinen» sõidab Tallinna esmaspäeva lõunal. See tõstis minus igatsust Tartu järele. Leppisin Sootsiga kokku, et sõidan tagasi homme. Piisab, kui tema üksinda jääb kongressile.
Birki intsident kerkis taas üles pealelõunal, kui läksin Tõnissoni juurde jumalaga jätma. Tõnissoni toas istus Birk. Järsku küsis minult Tõnisson: «Kus olite teie eile õhtul?» Seletasin. Tõnisson pahandas: «Kuidas lasksite oma ministrit minna ballile klouniriides, nii kui rahvas teda imetles? Olete ju tema sekretär, eks?»
«Ei ole,» vastasin. «Olen Poska sekretär.» Õppinud tundma Birki, teadsin, et Birk Tõnissoni märkust, mis tehtud minu kuuldes, mulle ei kingi. Et ta hammas Tõnissonile ei hakanud, pidin olema valmis, et mul pole temalt oodata midagi head.
Kallasel oli õigus, Birki balliülikond äratas tähelepanu ka Eestis. «Vaba Maa» andekas karikaturist (Gori) Tõnisson joonistas nüüdsest peale Birki ikka frakis ja triibulistes pükstes. Tartus tekkis küsimus, missugune loomusund võis olla Birkile tõukeks tema tembu tegemisel. Kinderstube puudus? Hajameelsus? Poska ühel delegatsiooni õhtusöögil esitas oletuse — harjumus. Kui põline advokaat meenutas ta, et tsaariajal pidid advokaadid asjade arutamisel kohtus seisma frakkides. Advokaatide toas rippusid selleks otstarbeks frakid varnas pikas reas. Advokaat, kes tuli tänavalt harilikult hiljaks jäämise hädas, tõmbas kiiresti fraki selga, hoolimata pükste vahetamisest. Teoreetiliselt võis juhtuda, et advokaat astus kohtuniku ette frakis ja valgeis tenniskingades, kuigi Poska ütles, et ta ise sellist asja ei olnud näinud.


LENINI NAISEVENNA M. K. KRUPSKI LEIDMINE

Tartu pärale jõudnud, sain Poskalt ülesande, mis mind jälle ära viis Tartust. Selgus, et minu äraolekul oli Poska poole pöördunud Joffe, asjaga, mida ta nimetas eraviisiliseks. Joffe jutu järgi oli Judenitši viimasel pealetungil Petrogradile Gatšinas langenud vangi Lenini naisevend Mihhail Konstantinovitš Krupski, arvatavasti eesti väeosa kätte. Et Krupski ei ole sõjaväelane, ka mitte nõukogude teenistuses seisev ametnik, vaid tavaline eraisik, palus Joffe Poskat humanitaarsuse põhimõttel, et Krupski antakse välja Tartus Nõukogude delegatsioonile. Poska tegi mulle ülesandeks leida Krupski ja tuua ta Tartusse tema kätte.
Ülesande täitmiseks sõitsin Tallinna. Seal kuulasin järele Pagari tänaval sõjaministeeriumi asutustes, kas Krupski seisab sõjavangide nimekirjas. Ei. Otsisin suures sõjaväehaiglas Juhkentalis. Ei. Käisin isiklikult kahes sõjavangide laagris Nõmmel ja Naissaarel. Ei. Kuna Poska oli harjunud, et tema antud ülesanded saavad täidetud, ei võinud ma tagasi minna tühjade kätega. Viimases hädas panin kuulutuse kõikidesse Tallinna ajalehtedesse, ka saksa ja vene lehte: «Kes teab, kus asub Mihhail Konstantinovitš Krupski? Palutakse teatada aadressil: Välisministri sekretär, välisministeerium, Tallinn.»
Järgmisel päeval sain telegrammi vene keeles, et Krupski on Narvas vanglas. Telegrammil allkirja ei olnud. Mõistagi olin õnnelik, hõisates — pime kana leiab ka tera.
Narva jõudsin järgmisel päeval. Minu esimene käik oli kindral Tõnissoni juurde, kellele näitasin saadud telegrammi. Ei läinud kaua aega, kui sain tema staabimeestelt vastuse — Krupski ei ole meie käes. Tõnisson soovitas minna järelepärimisega Jaanilinna kindlusesse, kus asuvad vene Loodevalitsuse ja Loodearmee asutused, kes on praegu likvideerimise käigus. Sinna läinud, kuulsin, et on kohal Loodevalitsuse välisminister polkovnik Krusenstiern. See oli hea uudis, sest tundsin teda isiklikult.
Krusenstiern võttis mind jutule. Ajasin enne veidi piibujuttu, kui välja tulin oma asjaga. Krusenstiernile polnud Krupski nimi võõras, palus mind veidi oodata, seni kui ta kuulab järele, kuidas lood on Krupskiga.
Tagasi tulnud tuppa, avaldas ta kahetsust, et ta ei saa mulle välja anda Mihhail K. Krupskit, sest ta on Lenini naisevend ja on mõistetud sõjakohtu poolt surma kui kõrge parteiaukraadiga kommunist. Krusenstierni vastuseks jäi — tema ei saa mitte midagi teha, sest et kohtuvõim on rippumata täidesaatvast, s.o. valitsusvõimust. Paaril korral lisas juurde — see aktsioon peaks teile kui riigiametnikule väga hästi teada olema. Ainus asi, mis temalt sain välja pressida, oli tema vastumeelselt antud seletus, et Krupski on elus, teda peetakse kinni samas Jaanilinna kindluses, tema hukkamise päev pole veel määratud.
Lahkusin rõhutud meeleolus, sõitsin tagasi kindral Tõnissoni juurde. Kui palusin teda endale appi, oli ta kohe nõus. Ütles ainult: «Sellest võib tulla suur mürts loodearmeelastega ja nad saavad tõenäoliselt tõstma suurt kisa Tallinnas. Aga kui teie seljataga seisab Poska, siis pole meil midagi karta.»
Sõitsin jälle Krusenstierni juurde, seekord koos kindral Tõnissoniga. Tõnisson oli lühikese jutuga, pöördus Krusenstierni poole:
«Tulin, et aidata välisministeeriumi sekretäri, kelle palvet teie keeldusite täitmast.»
Krusenstiern kordas oma väiteid, mis ta varemalt oli ette toonud.
«Kus see mees Krupski praegu on, Lenini naisevend või ükskõik kes?» küsis Tõnisson.
«Siin kindluses vangis,» vastas Krusenstiern. «Kes teda vangis peab?» «Loodearmee valitsus.»
«Narva on Eesti territoorium. Eesti territooriumil võib inimest vangis hoida vaid Eesti valitsus.»
«Ei, ka Loodevalitsusel on õigus hoida trellide taga oma sõjavange.»
«Loodevalitsus kui firma on läinud pankrotti. Seda ettevõtet ei ole enam. Seepärast pole teil mingit õigust Krupskit kinni pidada. Andke ta välisministeeriumi sekretärile üle.»
«Ei. Teil pole mingit õigust seda nõuda.»
Tõnisson võpatas: «Või pole õigust omal maal? Ma näitan teile, et mul seda on.» Tõnisson näitas seinakellale: «Olgu veerand tunni jooksul selle kella järele seinal Krupski toodud siia minu ette. Kui mitte, siis ma toon ta välja oma diviisi sõduritega. Aga ma võtan siis kaasa teid ja teisi ohvitsere Eesti kohtu kätte andmiseks vägivalla tarvitamise pärast inimese kallal meie riigi territooriumil.»
«See on ennekuulmatu. Ma protesteerin,» hüüdis Krusenstiern ärritatult.
«Veerand tundi ei ole pikk aeg. Soovitan teil kiirustada Krupski toomisega,» lausus Tõnisson külma rahuga.
Krusenstiern lahkus ust kinni paugutades. Oli mõni minut üle veerand tunni, kui uks jälle avanes. Sisse astus Krusenstiern, tema järel tulid kaks nooremat ohvitseri, kes endi vahel talutasid kõhetut habemes erariides meest.
«Annan ta teile välja. Nõuan allkirja. Protesteerin kõige kategoorilisemalt,» ütles Krusenstiern.
«Enne kui annan allkirja, tahan selgitada, kas see mees on isik, keda otsin.» Tõnissoni nõudel lahkusid mõlemad valvurid. Kutsusin vangi endale lähemale, hakkasin teda küsitlema:
«Mis on teie nimi?»
«Mihhail Konstantinovitš Krupski.»
«Kas teil on õde?»
«Ja.»
«Mis nimi?»
«Nadežda.»
«Kus teid vangi võeti?»
«Gatšinas.»
«Kas olete olnud kohtu all?»
«Ja. Sõjaväe välikohus mõistis mind surma.»
«Hea küll, olete vaba vanglast, kohtust ja kohtuotsusest. Tulete minuga kaasa.»
nuhk.Albert
Liige
Postitusi: 319
Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58

Re: William Tomingas - Mälestused

Postitus Postitas nuhk.Albert »

Kirjutasin alla Krusenstierni poolt valmistatud kviitungile. Tänasin teda, jätsin jumalaga. Kindral Tõnisson viis meid oma autos hotell «New Yorki» raudteejaama lähedal. Tänasin kindralit, surudes tema mõlemat kätt. Ilma temata ei oleks ma Krupskit mitte kätte saanud.
Viisin Krupski kõigepealt hotelli söögisaali. Ta oli väga näljane, mille üle ma ei imestanud. Tõlkisin talle eestikeelset söögisedelit, julgustasin teda roogasid valima, nii palju kui süda kutsub.
Krupski, kes alguses oli arg, mind ei teadnud usaldada, vastas mulle vaid ühesilbiliselt, elavnes nälja kustutamisel, võttis julgust minult küsida, kuhu ma teda viin ja mis temaga nüüd juhtub? Vastasin, et küll ta varsti ise näeb. Sain oma hoolealusest mulje, et ta oli haritud inimene. Poliitilistest asjadest ja sõjast meie kumbki ei kõnelenud.
Peale sööki viisin Krupski habemeajaja juurde. Kui see oli Krupski kallal teinud kodukaunistamise tööd, sai äsjasele vangile pähe päris vastuvõetav nägu. Edasi läks meie tee sõjaväehaiglasse. Seal tehti temale arstlik järelvaatus. Mingit kõneväärt häda või viga tema juures ei leitud. Otstarve Krupski haiglasse viimiseks oli teha kindlaks, kas tema juures on peksmise või piinamise märke. Minu küsimusele vastati, mingeid vägivalla tarvitamise tundemärke Krupskil ei olnud.
Sõitsime Tallinna õhtuse rongiga. Pärale jõudnud, asusime «Kuld Lõvisse», kust helistasin Poskale, raporteerides, et Krupski on minu käes, elus ja terve. Sõidame Tartusse õhtuse rongiga ning ööbime «Grand Hotellis». Palun korraldust, kuhu pean Krupski tooma, kas koju või konverentsile?
Poska avaldas mulle oma rahulolemist, mis kõditas mu kõrvu, sest Poskal polnud kombeks kedagi tänada, veel vähem kiita tehtud töö eest. Nii kui omaenda tööd võttis ta ka teiste tööd endastmõistetavana. Iga tema poolt antud ülesanne pidi saama täidetud. See oli ülesande saaja asi, kuidas ta seda tegi.
Poska tähendas, et kuna Joffe oli algatanud Krupski asja oma sõnade kohaselt eraviisiliselt, siis sündigu selle asja lõpp ka eraviisiliselt. Toogu ma Krupski tema juurde koju homme kell 9. Ta kutsub selleks ajaks Joffe oma juurde hommikueinele, siis võib Krupski Joffele saada üle antud.
Kuigi Krupski nägu oli aetud siledaks ja juuksed pügatud, oli ta äbarik oma viletsa riietuse tõttu. Ministeeriumist võtsin suurema summa raha avansina palga arvel tante Hermine volitusega. Siis alustasin Krupskiga ringkäiku Tallinna ärides. Talle sai ostetud pesu, kingad, ülikond, talvepalitu, kroonis kübar, kohver, kaks kaelasidet. Siis seadsin Krupski hotellis peegli ette lõplikuks ülevaatuseks. Olin temaga rahul, tema endaga veel enam.
Kui teatasin talle, et viin ta Tartusse üleandmiseks Nõukogude rahudelegatsioonile ja ta riietamine on selleks, et ta väljanägemine oleks väärikas, lausus Krupski rõõmsa naeratusega: «Ärge oma kulutuste pärast kartke. Minu õde on Leninil mehel. Ma räägin temale ja Leninile kõik, mis teie minule olete teinud. Eeskätt seda, et päästsite mind surmast. Lenin oskab olla tänulik, kui ta tahab. Ja ta kindlasti tahab.»
Minule need sõnad ei meeldinud, sest selle asemel, et ütelda inimlikul viisil oma isiklikku tänu, Krupski tuli välja Lenini tänulubadusega. Lenini tänul polnud minu silmis mingit väärtust, ütlesin ka temale, et mida olen teinud, on tehtud tänu ootamata.
Nii kui lepitud, viisin Krupski järgmisel hommikul Poska korterisse. Esitlesin teda Poskale, öeldes seejuures temale eesti keeles: «Annan teile üle mehe, keda käskisite tuua.»
Siis viisin Krupski oma tuppa, kuhu jäime ootama Joffe tulekut. Kui Joffe oli tulnud, tuli Poska Krupskile järele. Joffe ja Krupski tundsid üksteist. Kohvilauas tänas Joffe Poskat Krupski leidmise ja üleandmise eest. Poska tegu olevat seda tähelepanu- ja kiiduväärsem, et see sündis ilma kompensatsiooninõuet esitamata. «Võib öelda, et teie, Ivan Ivanõtš, olete talitanud humanitaarsuse motiividel,» lõpetas Joffe oma tänusõnu. Krupskit ma enam ei näinud, teda viis kuller sama päeva õhtul Venemaale.


RAHULEPINGU ALLAKIRJUTAMINE


Konverentsil olid vahepeal asjad õige kaugele liikunud. Liitriikide ülemnõukogu otsus 16. jaanuarist oli meile ühest küljest poliitiliseks õnnistuseks, teisest küljest tekitas raskusi läbirääkimistel venelastega. Joffe sai blokaadi ärakaotamise teate Tartus 17. jaanuaril (päev hiljem kui Poska) ja muutus päevapealt vähem vastuvõtlikumaks meie argumentidele. Nõukogude valitsusele sai selgeks, et blokaadi kaotamine tähendab N. Vene võitu poliitilises sõjas liitlaste vastu. See ei võinud teha muud kui tõsta N. Vene valitsuse enesekindlust ja vähendada valmisolekut järeleandmisteks või kompromissideks. Meie õnn oli, et selleks päevaks, 16. jaan., olid meile tähtsad asjad juba meie taskus, parafeeritud kokkulepete näol. Nüüd ei tahtnud venelased võtta vastu ridagi meie ettepanekuid. Nad ei olnud nõus tagastama Eestist evakueeritud tööstusettevõtteid, ei tahtnud anda hüvitust hoiusummade ja väärtpaberite eest. Kullafondi asjas oli meie delegatsioon otsustanud küsida 25 miljonit kuldrubla ja kauplemisel vajaduse korral minna alla kuni 20 miljonini. Nüüd aga teatas Joffe Poskale kindlasõnaliselt, et ta ei lähe kopikatki kõrgemale kui 15 miljonit. Teisest küljest peab ütlema, et sellel, meile raskeks muutunud ajal pärast 16. jaanuari läks meil siiski korda välja kaubelda dokumentide arhiivide tagastamist, Tartu ülikooli evakueeritud varanduste väljaandmist, samuti Eesti sadamates registreeritud laevade tagasisaamist (neist oli kõige olulisem jäälõhkuja «Jermak», hilisema nimega «Väinämöinen», veel hilisema nimega «Suur Tõll»). Ka saavutasime Venemaal elunevatele eestlastele õiguse opteeruda Eesti kodakondsust ja soovikorral lahkuda Venemaalt kogu varandusega. Teatavas mõttes meile üllatusena saime metsakontsessiooni kahes rajoonis Venemaal. Ja hoopis nagu pealekauba kontsessiooni Tallinn-Moskva raudtee ehitamiseks.
Sel päeval, kui tõin Krupski Tartusse, 27. jaanuaril, arutati delegatsiooni õhtusel koosolekul konverentsi edaspidist töökava. Leiti, et venelaste reserveeritud hoiaku tõttu ei ole väljavaateid meile soodsate tingimuste saamiseks. Otsustati üldkoosolekul ette panna — määrata redaktsioonikomisjon, kes töötab välja rahulepingu teksti. Rahulepingu allakirjutamise ajaks panna ette pühapäev, 1. veebr.
Üldkoosolekul, 28. jaanuaril, võtsid venelased meie ettepaneku vastu, konstateerisid, et konverentsitöö on lõppenud. Redaktsioonikomisjoni liikmeteks said Piip ja Gukovski. Rahulepingu allakirjutamise ajaks määrati esimene veebruar kell 12.
Seega oli lõppenud tegelik rahutegemise töö, mis algas 5. dets. 1919. Töö algus ei olnud eestlastele headennustav. Vene delegatsiooni juht Krassin oma kõrkjal kombel ja kõrges toonis peetud avakõnes loetles punaarmee võite mitmesugustel rinnetel, andis mõista, et venelased võivad ka lüüa Eesti väge, aga on siiski võimaldanud eestlastele rahuläbirääkimisi. Poska vastus oli antud eeskujulikult kindla tooniga ja külma rahuga. Poska hästi ja väärikalt lausutud sõnad langesid kurtidele kõrvadele venelaste juures. Nad tahtsid meid suruda põlvili, paisates Narva rindel meile kallale 6. ja 7. armee 200 000 meest. Pärast Krassini ärakutsumist ja Joffe nimetamist Vene delegatsiooni juhiks osutasid venelased kõige viljakamat tööd detsembrikuu teisel poolel.
Eesti delegatsiooni hingeks oli Jaan Poska. Seda konverentsilaua taga ja omavahelistel nõupidamistel. Tema kõikumata rahu, tasakaalukus, sündinud juristi anne igas küsimuses ja olukorras leida kähku asja tuum, võime debateerida asjalikult, loogiliselt, lõid tema isikule autoriteedi ja lugupidamise venelaste delegatsiooni juures. Isegi kõrkja loomuga barinat (isandat) mängiv Krassin tundis respekti Poska ees. Seda väljendas ta mulle sõnadega: «Teie Ivan Ivanõtš näeb välja ja käitub kui senaator kogu väärikuse ja autoriteediga.» Poska eriteeneks oli piiride ja kullafondi kauplemine, mida ta tegi nelja silma all Joffega. Eesti võlgneb talle tänu kogu rahutegemise töö eest Tartus.
Teiseks markantseks kujuks Eesti delegatsioonis oli kindralmajor Jaan Soots, Laidoneri staabiülem. Põhiliselt raske iseloomuga, äkilise temperamendiga, tsaariaegse vene ohvitseri mentaliteediga, mis suhtus üleolevalt tsivilistidesse, oli ta seejuures veendunud vankumata Eesti patrioot, vaatamata oma vene kasvatusele. Samasugune patrioot oli ka Johan Laidoner. Konverentsi stenogramme sirvides nähtub, et Eesti delegatsioonist võttis sõna kõige enam Poska. Teisel kohal seisab Soots. Sootsi teeneteks tuleb pidada tema duelle punakindral Kostjajeviga mis ikka lõppesid viigiga, ja tema avameelset esinemist Helsingis kongressil, kus ta ütles kibedat tõtt näkku meie hõimlastele soomlastele ja meie tänamatuile lõunanaabritele lätlastele. Sootsi nõudmised piiride tõmbamisel tundusid Poskale liialdatuna, mida Soots võttis kui võhiku tsivilisti eksiarvamist. Vene keele valdamises seisis ta sama kõrgel kui Poska. Ta kõneles aktsendivabalt, idiomaatiliste väljendustega, kasutades vene vanasõnu.
Kolmandal kohal oma sõnavõttude poolest seisis Piip. Nagu kõik võõrkeeled, kõlas ka vene keel tema suus Saaremaa aktsendiga. Selle üle imestasin, sest teadsin, et Piip oli mõnda aega elanud Peterburgis. Piip ei olnud Eesti delegatsioonis tulevahetusel Vene delegatsiooniga selline raske kahur kui Poska ja Soots. Aga ta oli väga püüdlik aitama konverentsi heaks kordaminekuks. Üksvahe näis ta seda sihti taotlevat telgitaguse sõbrustamise kaudu Joffega, mis lõppes temale piinlikult.
Delegatsioonis olid liikmeteks veel Julius Seljamaa ja Mait Püüman. Need olid konverentsil kahvatud kujud. Kui olin Seljamaad lähemalt tundma õppinud Moskvas, imetlesin teda, kuidas ta oli osanud omale teha nii kõrget poliitilist karjääri. Poska, hinnates Seljamaa võimeid, ei määranud teda kuhugi komisjoni. Ta võttis harva sõna — mitte mõne iseseisva mõtte esitamiseks, vaid aset leidnud teiste väljenduste kordamiseks. Ka tema kõneles vene keelt eesti aktsendiga. Seejuures tuleb meenutada, et ta oli olnud pikemat aega Petrogradis, Ufas ja mujal Venemaal.
Sõjaväeline ekspert kolonel Mutt, andekas II diviisi staabiülem, intelligentne, vaikse iseloomuga, mitte vene kasvatusega ohvitser, ei saanud tulla esile millegagi. Nii kui kuu jääb varju päikese kõrval, nii pidi ta end hoidma tahaplaanile oma ülemuse Sootsi ees.
Ekspert Aleksander Oinas oli iseloomult vastand teisele sotside esindajale Karl Astile, kes tundis asja, millest ta rääkis, pulbitses energiast ja tegutsemistahtest, ütles robustselt välja mida mõtles.
Kolmas sots konverentsil, heasüdamlik, peenehingeline doktor Mait Püüman, istus konverentsilaua taga vait kui sukk. Stenogrammid ei märgi ühtegi sõnavõttu temalt.
Venelaste delegatsiooni esimees Leonid Borissovitš Krassin jättis mulje, et ta oli harjunud kärkima. Samuti harjunud, et tema sõnu arvestatakse. Ta oli andekas insener ja hea majanduslike alade organiseerimisel, mistõttu ta omas üheaegselt mitu kõrget kohta riigiaparaadis. Tartu konverentsil tegutsemine tundus talle mittesobivana tema väärikusele ja positsioonile. Tal oli vist heameel, kui Moskva ta koju kutsus.
Tema järelkäija, Adolf Abramovitš Joffe, «mirnõh del master», nagu teda kutsuti oma valitsuse ringides, oli juudi intelligentsi tüübiline esindaja. Hea haridusega, hea kasvatusega, alati viisakas, alati tähelepanelik. Debateerimisel oli temal omapärane tehnika. Ta alustas oma sõnavõttu tavaliselt lausega: «Oleksin täiesti päri lugupeetud Ivan Ivanõtšiga, aga...» Selle agale järgnesid vastuväited Poska esitlusele. Vastuväidetes toodi ette, et oleks Poska ütelnud nii või naa, oleks Joffe sellega päri olnud. Sedaviisi vastasele sõnu suhu panna nimetas Joffe ise konstruktiivseks poleemikaks. Igal hommikul teretas mind Joffe trepiotsal, teisel korral — viisakus ise. Ta lõhnas heast seebist ja puhtusest. Ta lopsakas süsimust habe tundus ülimal määral hoolitsetuna, siidpehmena. Ta näpitsprillid olid kuldraamides. Peale hommikust teretamist algas tavaliselt meie vahel dialoog:
Joffe: «Kuulsin, et teie rindel eilse ööpäeva jooksul olid väga rasked kaotused.»
Mina: «Kuulsite õieti Adolf Abramovitš. Teie 6. kütipolk ja Kroonlinna madruste dessantpataljon jäid tormijooksudel oma kohtadele lamama (legli kostjmi) meie traattõkete ees. Neid kaotusi võib tõesti nimetada rasketeks.»
Joffe: «Pidage, pidage, Viljani Ivanõtš. Teie informatsioon ei ole õige. Rasked kaotused olid teie poolel. Meie väed murdsid läbi teie frondist ja katkestasid ühenduse Narvaga, nii raudtee kui maantee kaudu. Narva langemine on vaid paari päeva küsimus. »
«Mispärast räägite minule sellist juttu? Ütelge seda kindral Sootsile. Küll te kuulete, mis ta teile vastab.»
Temale nende juttude juures kätt anda ja teda viisakalt kuulata oli raskem katsumine minu tööülesannetes.
Nii kui Eesti poolel peamine töökoorem lasus Poskal, nii seisis see Vene poolel Joffe õlgadel. Võiks öelda, et need kaks meest olid Tartu rahu sepad.
Isidor Emmanuilovitš Gukovski tuli Tartusse pärast Krassini lahkumist. Ta võttis harva sõna üldkoosolekul. Näitas aga oma põhjalikke teadmisi ja vilunud eruditsiooni majanduskomisjonis, kus ta vastas istusid meie poolt Piip, Paabo ja Oinas. Oma võimetelt oli ta neist kõigist üte. Tal oli punakas, hõre, korratus olekus habe. Käitumises oli ta kinnine, sõnaaher. Pärast tema määramist N. Vene esindajaks Tallinna sain temaga lähemalt tuttavaks, siis kogesin, et ta oli alkohoolik.
Vene delegatsiooni sekretär Nikolai Klementjitš Klõško oli haritud kommunist, tubli ja taibukas töömees. Ta paremaks käeks oli intelligentne naine Vera Solts, kes juhtis venelaste hästitöötavat kantseleid, kelle töökoormus oli kaugelt suurem kui meie Rein Eliaseri oma. Mul oli Klõško ja Soltsiga palju tegemist. See koostöö viis meid heale läbisaamisele üksteisega. Enne minu sõitu Helsingi palus Joffe temale ja Gukovskile tuua Watermani täitesulepead. «Et oleks millega alla kirjutada rahulepingule,» naljatas ta. Tõin omal algatusel kingitusena samad sulepead ka oma kolleegile Klõškole ja Vera Sortsile. Olin jahmunud, kui nägin, missugust rõõmu see valmistas. Omalt poolt ei jäänud Joffe, Klõško ja Gukovski minule võlgu. Nad kinkisid mulle oma riigi R.S.F.S.R. konstitutsiooni veripunases köites, pühendusega kõigi kolme poolt.
Sel päeval, 28. jaanuaril, kui üldkoosolekul otsustati rahulepingule alla kirjutada, avaldas mulle Poska pärast kojujõudmist: «Meie töö on tehtud. Tahan pühapäeva õhtul anda kinnise banketi delegatsioonidele. Sellel lepingu allakirjutamise pühitsemisel peab serveeritama šampanjat. Seda tuleb teil minna tooma. Tean, et see on raske, aga kui te Krupski leidmisega toime tulite, siis tulete toime ka selle ülesandega. Tulge tagasi vähemalt tosina pudelitega.»
Sõitsin Tallinna samal õhtul. Ei võtnud kaua aega läbi käia vennad Wallfischid, peremehed restoranides «Du Nord» ja «De Russie», hotellid «Peterburg», «Kuld Lõvi» ja «Kommerts». Käisin ka börsi veinikeldris (Bodega Espagnol), mille omanikuks oli mu koolivend Soluha. Tema andis lõpliku löögi mu lootustele, öeldes: «Maailmas puudub nektar ja Ambrosius, Eestis — šampanja.» Aga tal oli säilinud mõni pudel whiskyt, millest ta oli valmis loobuma. Meeleheite lävel läksin kapten Jüri Otsa poole, kes oli tol ajal lennuväe ülem. Leppisime kokku, et ta isiklikult lennutab mind järgmisel päeval Helsingi ja tagasi, kui ilm lubab.
Õhtul istusin halvas tujus norguspäi laua taga «Kuld Lõvi» söögisaalis. Järsku kargasid mul silmad punni. Paar sammu minust eemal nurgas, serveerimislaua juures, vabastas kelner korki šampanjapudelilt, pani pudeli jääanumasse, tahtis selle kandamiga hakata astuma. Peatasin ta: «Kust see šampanja tuleb?»
Kelner näitas peaga minu naabrilaua poole, kus istusid kaks meest: «See on nende, inglaste oma.
Ajasin kõrvad kikki. Tõepoolest, kuulsin inglise keelt oma naabrite suust. Aetud pakilisemast tundest kui uudishimust, astusin naabrite laua juurde, esitlesin ennast, ulatasin oma nimekaardi. Need näitasid oma nimekaardid kombekohaselt. Lugesin, et mõlemad on ärimehed Londonist. Peale mõneminutilise puise inglispärase oleku läksid inglased elavamaks, kui olime jutujätkuks rääkinud Londoni teatritest. «Ah teie olete elanud Londonis,» imestasid mehed, nagu tunnustuseks, et olen nende seltsi vastu võetud.
Kui küsisin tagasihoidlikult oma huviobjektile lähemale jõudmiseks, kas šampanja joomisega nad viimati ei pühitse sünnipäeva ja kellele neist tuleb õnne soovida, kuulsin, et neil on ärireisil kaasas šampanja ärisõprade kostitamiseks. Seda jooki on neil kaks kasti, aga need on kinni peetud tolli peal, sest nad keeldusid maksmast kõrget tariifi.
Sel ajal kui inglastega naersin ja lobisesin, keerlesid mu peas mõtted, kuidas neilt kätte saada nende vara. Otsustasin, et tormakusega võin rikkuda kogu asja, tuleb tegutseda kannatlikult. Panin ette õhtut veetma minna lõbusamasse kohta, kus oleks meelelahutust ja saaks tantsida. Viisin oma uued tuttavad «Estonia» valgesse saali. Jookide mõttes läksime seal üle kohvile ja konjakile. Wallfisch tegi mind tuttavaks kahe Riia juuditariga, kes õhtu ettekannete kavas olid esinenud hispaanlannade tantsupaarina. Tõin nad meie lauda, esitlesin neid inglastele, nende suureks heameeleks, nii kui olin arvestanud. Hommikul kohvilauas asusin inglastega asja juurde, sest ma ei saanud olla kannatlik kaua, ajapuudusel. Nad lükkasid tagasi minu ettepaneku müüa need kastid mulle, mis olid aresti all. Hädasunnil tulin vastumeelselt välja seletusega, et šampanjat on vaja ülehomme Tartus rahulepingu allakirjutamisel. Nad olid Tartu konverentsist lugenud ajalehtedest. Asjaolu, et mina olin osa võtnud sellest konverentsist, kandis nende juures palju suuremat efekti kui minu ametinimetus nimekaardil. Üks lükkas teisele külge: «Eks ole nii, tulime sellele maale kus rahvas oli võitlemas punaste vastu. Näe, panime välja mõned pudelid ja tõime kohe rahu majja. Eks ole nii?»
Pärast seda juttu lõime kiiresti käed kokku. Palusin neid pool tundi oodata, kuni pangast raha toon. Ministeeriumis sattusin ettenägemata raskusele. Tante Hermine keeldus allkirja andmast minu avansisaamise palvele, selleks pean hankima ministri enda loa, summa olevat liiga suur. Olime ummikus, sest mina keeldusin minema Birki paluma. Kui Hellat hakkas pärima, misjaoks seda raha vajan, vastasin südametäiega — joomiseks. Et joota täis venelasi, et nad alla kirjutaksid rahulepingule. Kui ta raha ei anna, panen ta ajalehte, siis saab kogu maa teada, et rahutegemine venelastega läks nurja tante Hermine pärast. Hellat, harjunud minu lõõpimisega, andis allkirja, kurtis minu kõneviisi kopeerimisega, et olen tema puusärgi nael.
Sõitsin inglastega sadamasse. Peale hirmsat püha Bürokratsiuse mängu paberitega, kusjuures üksvahe minult nõuti ministri enda luba kauba tollivabaks kättesaamiseks, sain tollilaost kaks kasti, 24 pudelit vahuviina prantsuse päritoluga, nii kui seisis tollipaberitel. Rahamaksmisel inglastele tegid nad müügi tingimuseks, et mina juhatagu neile, kust nad saavad whiskeyt. Ütlesin, et whiskeyt jätkub neile mõlemile Börsi veinikeldris. Tänasin inglasi meie ostu-müügi tehingu eest.
nuhk.Albert
Liige
Postitusi: 319
Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58

Re: William Tomingas - Mälestused

Postitus Postitas nuhk.Albert »

Tartus olin kogu oma kastidega 31. jaanuari hommikul. Kui tõin kastid Poskale, luges ta etiketti pudelil — Brut. Veuve Cliequot 1914. Rheims. Poska tähendas: «Väga hea mark ja aastakäik. Ma ei teadnud, et olete asjatundja veinide alal.»
Kuigi olin olnud pimeda õnne mängukann, uhkeldasin sisemiselt, et olin saanud täita Poska soovi. Ta ei näidanud isegi uudishimu minult küsida, kust ma šampanja sain, millest tema üteluse järgi Eesti pidi lage olema. Poska ütles vaid, et ta on tellinud söömaaja 15 inimesele Segerlini restoranis homme õhtul kell 8.
Pühapäevane koosolek rahulepingu allakirjutamiseks algas kell 12. Sellest oli teatatud ka ajakirjanikele, kes kogunesid konverentsimaja alumisele korrale. Joffe teatas, et tema delegatsioon on leidnud lepingu tekstis trükivea. See oli tõsi, üks koma oli asetatud valesse kohta. Eliaser, kes ajas lepingu trükkimise asja, ruttas Bergmanni trükikotta viga parandama. Koosolekule tehti vaheaeg. Tagasi tulnud, teatas Eliaser Poskale, trükikoda ütleb, et vea parandamiseks tuleb terve tekst uuesti trükkida. Nad on valmis seda tööd tegema täna, aga nad ei tea kunas tööga valmis saavad, arvavad, et õhtul. Poska, nõu pidades Joffega, otsustas, et trükkimist tuleb teha, kestku see niikaua kui tahes. Koosolek lükatakse edasi hilisõhtu peale. Bankett toimub määratud ajal kell 8.
Banketile kogunesid mõlema delegatsiooni liikmed. Söögilaua kõrvale oli seina äärde asetatud laud külmade toitudega, mida külalised maitsesid, tühjendades vodkaklaase. Selle sissejuhatuse järel, mis kestis mõnda aega, istuti söögilauda. Vodkaga vastastikku tervisejoomisel paistsid silma Poska ja Gukovski. Joffe ei joonud tilkagi. Samuti eestlaste hulgast dr. Püüman. Söökide juurde joodi šampanjat, mis oli mõrudast sordist.
Kui rahvas oli söönud, algasid tervituskõned rohke šampanja tarvitamisega. Pidasin murelikult silmas oma järjest vähenevat pudelite tagavara. Keset ülevat meeleolu sai Eliaser sõna — ta tulgu trükikotta valmis töö järele. Aeg lähenes üheteistkümnendale tunnile, kui banketist osavõtjad hakkasid end lähetama rahulepingu allakirjutamise koosolekule. Poskast ja Gukovskist oli märgata, et šampanja oli neile maitsenud hästi, aga voorimehe saani sammusid nad veel ise. Sõidu ajal mõjus vist külm õhk katalisaatorina alkoholi mõju süvendamiseks. Mul tuli Poskat saanist välja aidata konverentsimaja ette jõudmisel. Nägin, et sama samariitlase abistamistööga tegeles Klõško oma hoolealuse Gukovski juures. Kuigi alumine kord oli ajakirjanikke täis, saime mõlemad oma šefid viia trepist üles nende tubadesse tähelepanu äratamata.
Piip ja Joffe leidsid lepingu uue trüki olevat vigadeta. Nüüd hakkasime — Eliaser, Klõško ja mina — rahulepingu mõlemat eksemplari allakirjutamiseks valmis seadma. Selleks tuli punutud siidnöör — meile määratud eksemplarile sini-must-valge, venelaste eksemplarile punane — mõlemat otsapidi kinnitada viimasele leheküljele allakirjutajate isiklike lakkpitsatitega. Eliaseril ja minul ebaõnnestus lakkpitsatite panemine meie eksemplarile, pitsatite üldpilt kukkus välja korrapäratu. Seevastu Klõško oma eksemplaril tegi puhta töö — kõigi viie Eesti delegaadi nimepitsatid seisid ilusti sirges reas.
Lepingu allakirjutamise koosolek oli avalik. Vahepeal oli koosolekuruumi hakanud kogunema publikut. Nägin ühel toolil istumas välisministrit Ado Birki, kelle Tartu saabumisest Poska polnud teadlik. Suure ümmarguse konverentsilaua taga olid kõik istmed võetud. Tühi oli vaid Poska tool, kes pidi juhatama rahukonverentsi viimast koosolekut, nagu ta oli juhatanud selle esimest.
Läksin Poska järele tema tuppa. Ta magas sohval. Äratanud ta üles, küsisin, et kuidas ta end tunneb? «Pole mul viga midagi,» vastas vanahärra. Tõusis sohvalt üles, astus toas mõned sammud. Vist nähes mu näost, et ma tema kõnnakut ei kiida, tuli ta minu juurde, võttis tugevasti kinni mu käest. Nii tegime üksteise kõrval ringi ümber toa. «Noh?» vaatas Poska mulle otsa.
Ütlesin: «Hästi, aga teil seisab ees ka kõnepidamine.»
Poska lõi käega: «Kõne? Kõnesid on ennemgi peetud.»
Kõndisime üksteise käekõrval koosoleku ruumi. Ta kõnnak oli aeglane, aga kindel. Istunud oma toolile, lasi Poska pilgul ringi käia ümber laua, nagu tahtes vaadata, kas kõik on kohal. Siis ütles oma hariliku rahuliku häälega vene keeles: «Otkrõvaju posledneje, zakljutšiteljnoje zasedanie mirnoi konferentsii» (avan rahukonverentsi viimase, lõppkoosoleku). Pärast lühikest pausi lausus Poska: «V porjadke dnja podpisanie mirnogo dogovora. Predlagaju sovetskoi delegatsii natšatj akt podpisania» (Päevakorras on rahulepingu allakirjutamine. Panen Nõukogude delegatsioonile ette teha algust allakirjutamise aktiga).
Esimesena tõusis Adolf Joffe, läks väikese laua juurde, millele olid valmis pandud rahulepingu mõlemad eksemplarid, kirjutas neile alla. Siis tõi Klõško käevangus alla kirjutama Isidor Gukovski. Seega olid Nõukogude delegaadid lepingule alla kirjutanud. Nüüd aitasin toolilt tõusta Poskal. Olen kindel, et see publikule näis olevat mitte midagi muud kui lugupidamise näitamine konverentsi auväärt juhatajale. Kõndisime jälle käsikäes, istutasin Poska toolile, aitasin tal jälle tõusta pärast allakirjutamist ja viisin ta tagasi oma kohale. Seejärgi nägi protokoll ette kõnet Poskalt ja Joffelt. Poska täitis oma osa suurepäraselt. Ta silmad olid klaasistunud, kui ta kõneles. Aga ta ei takerdunud, komistanud ega kogelenud kordagi. Oma kõnes avaldas ta mõtet, et täna on Eestile tähtis päev tema ajaloo viimase seitsme aastasaja kestel. Nüüd, kus Eesti on täna allakirjutatud lepinguga saanud enda iseseisvuse de jure tunnustamise, on eesti rahvale avanenud tee ise määrata oma tulevikku. Poska kõne oli hea veel sellepoolest, et see oli väärikalt lühikene.
Joffe oma kõnes toonitas rahu tähtsust vene ja eesti rahva vahekordade normaliseerimises. Heanaaberlike vahekordade loomise nimel on N. Vene teinud Eestile suuri kontsessioone, nii territoriaalseid, majanduslikke ja muid.
Koosolekul viibis palju ajakirjanikke. Fotomehecl tegid pilte koosoleku ajal. Koosolek möödus pidulikkuse tähe all, tehes väärika lõpu kaks kuud kestnud Tartu rahukonverentsile.
Pühapäeval, 1. veebruaril 1920 alanud viimane konverentsi koosolek kestis üle kesköö. Rahulepingu allakirjutamise hetkel näitas kellaosut 12.45. Seepärast märgiti rahulepingule daatumiks 2. veebruar 1920.
Tartu rahuleping, kõige tähtsam Eesti poolt sõlmitud välislepingutest, sisaldab artikli, mis pani juriidilise aluse Eesti omariikluse eksisteerimisele. Olgu see artikkel — Eesti iseseisvuse tunnistamine N. Vene poolt — toodud meile alatiseks meelespidamiseks ta tähtsuse pärast, aga ka sellepärast, et hoiduda unustamast selle artikli toorest, küünilist rikkumist tema allakirjutaja N. Vene poolt.
Kõnesolev artikkel seisab Tartu rahulepingus järgmiselt: «Artikkel II. Minnes välja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi poolt kuulutatud kõigi rahvaste vabast enesemääramise õigusest kuni täieliku lahtilöömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad, tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõiguslise korra kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siintähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad. Eesti rahvale ja maale ei järgne endisest Vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid kohustusi.»
Edasi on rahulepingus märkimisväärt artikkel III, mis määrab kindlaks Eesti riigi piirid. Artikkel XII ütleb, et Venemaa annab Eestile 15 miljonit kuldrubla.
Tartu rahuleping on registreeritud Rahvasteliidu juures ja toodud ära ka Rahvasteliidu lepingute seerias Xl 50—57.
Võrreldes rahulepingutega, mida hiljem sõlmisid Venemaaga Soome, Läti ja Leedu, saavutas Eesti oma rahulepinguga kõige soodsamad tingimused. Näiteks sai Läti Venemaa käest 3 miljonit kuldrubla. Eesti mahajätmine tema naabrite poolt ei toonud neile ei poliitilist ega majanduslikku kasu.
Kõik Tartu rahukonverentsi Vene delegatsiooni liikmed on surnud. Toon neist mõningad andmed.
Leonid Borissovitš Krassin sündis 1870. a., suri 1926. a. Tartu konverentsil oli ta 50-aastane, noorem kui Poska, kes oli 54-aastane. Juba üliõpilasena astus Krassin 1890. a. sotsiaaldemokraatlikku tööliste parteisse, kelle juhiks oli Georgii Valentinovitš Plehhanov. Partei lõhenemisel 1903. a. läks Krassin Lenini poolt juhitud bolševike gruppi. Krassin tegutses kahepalgeliselt. Ühest küljest oli ta salajane kommunistliku partei liige, teisest küljest töötas ta Peterburis a. 1909—1917 suure saksa elektrifirma Siemens Schuckerfi Venemaa osakonna direktorina. Bolševike võimuletulekul määrati Krassin juhtivatele kohtadele. Ajavahemikul 1922—1926 oli ta järgimööda N. Liidu saadikuks Britis ja Prantsusmaal. Pärast Lenini surma asus Krassin Stalini vastaste, Trotski pooldajate ritta.
Adolf Abramovitš Joffe sündis 1883. a Lõpetas oma elu enesetapuga Moskvas 17. nov. 1927. a. Jättis maha kirja adresseerituna Leo Trotskile, milles süüdistas oma surmas Stalini mõju alla sattunud nõukogude režiimi. Nõukogude Vene delegaadina kirjutas ta alla Saksa-Vene rahulepingule Brest-Litovskis 3. märtsil 1918. a. Juhatas N. Vene delegatsiooni rahusõlmimisel Eesti, Läti, Leedu ja Poolaga. Oli N. Vene saadikuks Saksas, Hiinas, Austrias ja Jaapanis.
Isidor Emmanuilovitš Gukovski üle vaikivad vene allikad, sest ta langes Stalini põlu alla ja likvideeriti puhastusaktsioonis. Ta kutsuti Moskvasse saadiku kohalt Tallinnas a. 1923. Sellest peale puuduvad temast teated. Gukovski lõpetas Moskvas Kaubanduse Instituudi. Oli R.S.F.S.R. rahanduskomissariks.
Nikolai Klementjitš Klõško sai a. 1921 määratud N. Vene peakonsuliks Londonis, kus teda kohtasin.
Jaan Jaani poeg Poska sündis 24. jaanuaril 1866. a., suri 7. märtsil 1920. a. Lõpetas Peterburi ülikooli õigusteaduse fakulteedi. Tegutses Tallinnas vandeadvokaadina. Oli Tallinna linnapea 1913.—1917. a. Määrati pärast vene veebruarirevolutsiooni vürst Lvovi ajutise valitsuse poolt autonoomse Eesti kubermangu komissariks. Oli K. Pätsi ajutise valitsuse välisministriks. Eesti välisdelegatsiooni juhataja Pariisis. Sai jälle välisministriks O. Strandmani valitsuses. Sellelt kohalt kutsuti ta Eesti rahudelegatsiooni juhiks.
Ants Piip, sündinud 28. veebruaril 1884. Küüditati 1941. a. ja jäi kadunuks. Piibu vanemad olid põllutöölised Viljandimaal. Piip lõpetas Goldingeni seminari ja seejärele sooritas eksternina lõpueksamid Kuressaare gümnaasiumi juures. Õppis Peterburi ülikoolis õigusteadust 1908—1913. Jäeti ülikooli juurde ette valmistama professuurile. Eesti saadik Londonis 1918—1920. Riigivanem 1920—1921. Saadik USA-s 1923—1925. Välisminister 1925—1926 ja hiljem 1939—1940.
Julius Friedrich Seljamaa sündis 8. aprillil 1883. a. Sindi alevis Pärnumaal käsitöölise perekonnas. Suri 17. juunil 1936. a. Õppis Riia seminaris. Õppis Peterburi ülikoolis õigusteadust 1915—1918. Petrogradi «Pealinna Teataja» toimetaja 1915—1917. Esimene Eesti esindaja Petrogradis pärast iseseisvuse väljakuulutamist 1918. a. Asutava Kogu liige, «Vaba Maa» toimetaja 1918—1921. Saadik Lätis 1922—1928, hiljem Leedus. Saadik Moskvas 1928. a.
Jaan Soots sündis 12. märtsil 1880. a. Ta jäi jäljetult kadunuks pärast punaarmee sissetungi Eestisse, 1940. a. Ta vanemad olid talupidajad Valgamaal. Õppis Riia seminaris 1898—1899. Lõpetas Vilno junkrukooli 1904. a. Lõpetas Nikolai Sõjaväe Akadeemia Peterburis a. 1913. Oli I diviisi staabiülem 1917—1918. Ülemjuhataja staabiülem 1919—1920. Oli riigikogu liige mitmes koosseisus. Sõjaminister 1924—1927. Ülendatud kindralmajoriks 1919. a.


TARTU RAHULEPINGU RAHVUSVAHELINE TÄHTSUS


Teatavasti hakkas Eesti N. Venega rahu tegema üksinda. Liitlased olid Eestile rahutegemise pannud keelu alla, teised Balti riigid olid jätnud Eesti maha näotul viisil. Siis sündis murrang rahvusvahelise poliitika alal. Murrang võttis alguse liitlaste laagris, kui 16. jaanuaril 1920. a. Liitriikide Ülemnõukogu Pariisis otsustas kaotada blokaadi Venemaa vastu. See tähendas liitlaste interventsioonipoliitika lõppu N. Vene suhtes. Seda poliitikat ei aetud algusest peale täie jõupanusega. Partneriteks selle teostamisel olid liitlastel õnnest vaeslapseks jäetud vene valgekaardi kindralid ja lühinägelikud tsaariajast pärit iganenud mõtteringiga parempoolsed poliitikud. Seda poliitikat saatis järjest saamatus, korruptsioon, ebareaalne suhtumine olukordadesse. Selle poliitika peamiseks patrooniks oli «tiiger» Georges Clemenceau, kes lootis sel viisil saada tasu tohutusuurte laenude eest, mis Prantsusmaa oli Venele andnud juba Witte-aegadest peale. Liitriikide Ülemnõukogu otsus tuli meie Tartu delegatsioonile veidi vara. Olnuks see otsus tehtud paar nädalat hiljem, oleksime saanud välja kaubelda veelgi paremad tingimused rahulepingule. Clemenceau anti-Vene ja anti-Saksa poliitika sai lõpliku hoobi, kui sündis oluline lähenemine Vene ja Saksa vahel Rapallo lepinguga, mis tehti. 16. aprillil 1922.
Pärast Tartu lepingu allakirjutamist algas võidujooks rahutegemiseks N. Venega. Jooksu avas Leedu, kes tegi rahulepingu Moskvas 20. juulil 1920. Sellele järgnes kohe Läti, kes Venega sõlmis rahulepingu 11. augustil 1920 Riias. Soome kirjutas Venega rahulepingu 14. oktoobril 1920 Tartus. Selle seeria lõpul seisab Poola, kes pärast rasket sõda tegi N. Venega rahu 18. märtsil 1921 Riias. Seega olid kõik põhjapoolsed Ida-Euroopa riigid asunud rahujalale endi idanaabriga, kommunistliku kolossusega.
Et kuidagi kamufleerida oma fiaskot N. Vene-vastases poliitikas, leiutas Prantsusmaa pärast eelnimetatud rahulepingute sõlmimist tehnilise termini «cordon sanitaire». See pidi tähendama kommunismikatku karantiinivööd Ida-Euroopas, mis moodustatud riikidest, kes sõlmisid rahu N. Venega, seda Prantsusmaa uuel seletusel tema heakskiitmisega. Seda terminit, koos Prantsuse interpreteerimisega võtsid tarvitusele ka Briti ja Itaalia. Enne seda oli Prantsusmaa hoiatanud Eestit, nüüd interventsiooni kokkuvarisemisel rehabiliteeriti Eesti, tehes temast ühe cordon sanitaire'i lüli. Eesti rahutegemist õigustati nii, et see olevat sündinud Prantsuse patronaaži all. Igatahes tegid liitlased nüüd «volte face» (ümberpöörde). Mis Eestile varem loeti pahaks, loeti nüüd temale heaks. Tartu rahuleping tõendab Eesti ettenägelikkust ja õiget välispoliitikat. Tartu rahulepingu efektiks tuleb lugeda seda, et Lääne-Euroopa liitlased tunnistasid 26. jaan. 1921 Eesti staatust de jure ja et 22. sept. 1921. a. võeti Eesti Rahvasteliidu liikmeks.
Pärast konvenrentsitöö lõppu lahkusin Tartust koos Poskaga 4. veebruaril. Päev enne ärasõitu korraldasin Poska soovil söömaaja mõlema delegatsiooni kaastöölistele restoranis «Automaat». Sellest võttis osa 30 inimest, nende hulgas 9 naist vene delegatsioonist ja kolm naist meie omast. Poska loaga panin sellel koosviibimisel käiku meile tagavaraks jäänud šampanjapudelid. Et sellest koosolemisest osavõtjad koosnesid noorematest ja mitte kõrgetel kohtadel seisvatest isikutest, oli tuju kaugelt ülevam kui 1. veebruaril delegaatide banketil. Tuju tõusis isegi tantsimiseni. Lauaääres võttis sõna venelaste poolt Vera Solts, meie poolt mina. Solts ütles, et praegu kahe riigi valitsuse vahel sõlmitud rahu saab jääda püsivaks vaid siis, kui mõlema riigi rahvad võtavad omaks sõbralikud suhted üksteisega. Oma sõnavõtus tõin ette, et sõprus selle sõna õige mõiste järgi peab olema kahepoolne. Ka ei saa üks pool teise juures sõprust saavutada sunniviisil. Seda peab vene rahvas meeles pidama, et ta mitte ei hakka näitama oma üleolekut väikerahvaste suhtes, kantud kõrkusest — kõrgemeelsuse tundest, või jälle levitada kommunismi vägivalla ja imperialismiga, s.o. vallutamistahtega. Eesti rahvas on saanud vene rahvalt seni vaid kannatada. Tal oleks heameel, kui vene rahvas nüüd tõesti hakkaks näitama sõprust.
Jõudnud Tallinna, suunas Poska oma tähelepanu ja töö rahulepingu ratifitseerimisele, mida nõudis lepingu artikkel 20. Käisin mitu korda tema kodus Kadriorus teda abistamas stenogrammide, delegatsiooni protokollide ja muude konverentsi puutuvate materjalide läbivaatamisel. Asutavas Kogus pidi rahulepingu ratifitseerimise seadus tulema 1. lugemisele 11. veebruaril. Sellel istungil tuli Poskal esineda kõnega, milleks ta tegi hoolega ettevalmistusi. Ta oli saanud teada, et Asutava Kogu sotside rühm tasapisi valmistab ette arupärimist «Revalise» asjas kavatsusega tõsta tema vastu süüdistusi, Poska arvestas, et teda võidakse rünnata tema eelseisval esinemisel, kuigi päevakorras on eriküsimus rahulepingu ratifitseerimisest. Poska soovil pidin ma koosolekule tulema rahukonveretsi dokumentidega, mida ta tahtis tsiteerida vajaduse korral.
Asutav Kogu pidas oma istungeid Toompea lossi valges saalis. Rahulepingu ratifitseerimise seaduse arutamise avakoosolekule oli kogunenud palju pealtkuulajaid, niipalju kui saali piiratud ruum võimaldas. Saadikud näisid olevat kõik kohal, kõik 120. Kuluaarides kõneldi, et Maaliit, esindatud Asutavas Kogus 8 saadikuga, Pätsi ja Uluotsaga eesotsas, ei kavatse hääletada rahulepingu ratifitseerimise vastu, kuigi see äärmine parempoolne erakond oli varem päris militantselt oponeerinud rahutegemisele. Maaliit süüdistas valitsust kommunismi levinemisele kaasaaitamises. Siseminister A. Hellat sulges erakonna häälekandja «Maaliit», mille asemel aga kohe hakkas ilmuma ajaleht «Kaja», jätkates oma eelkäija vastuseisu rahutegemisele N. Venega.
Poska algas oma kõnet asjaolu rõhutamisega, et Eesti pidas kaitsesõda temale kallale tunginud N. Vene vastu. Selles sõjas toetasid Eestit liitlased, aga üheaegselt toetasid nad ka admiral Koltšakit. Valitsus arutas kahte võimalust — kas käimasolevas Vene kodusõjas Koltšak lööb nõukogusid või nõukogud löövad Koltšakit. Kui komissar Tšitšerinilt tuli läinud aasta 31. augustil ettepanek alustada rahuläbirääkimisi, küsiti liitlastelt nende arvamist rahutegemise kohta N. Venega. Oma naabrite arvamise teadasaamiseks kutsus Eesti kokku Balti riikide kongressid. Lühiajalisel Pihkva konverentsil nõudis meie delegatsioon, et N. Vene valitsus peaks üheaegselt läbirääkimisi rahu üle ka Soome, Läti ja Leeduga. Sellised läbirääkimised oleksid avanud väljavaated Balti liidu loomiseks. Sellest liidust ei ole seni asja saanud kahel põhjusel. Riigid ei suuda kooskõlastada oma erihuvisid, suure jagamatu Venemaa pooldajad püüavad takistada selle liidu loomist iga abinõuga.
Poska kõne lõpposa oli järgmine («Päevaleht», 11. veebruar 1920). Tema sõnad annavad tunnistust ettenägeliku riigimehe mõtlemisviisist: «Suurt mul juurdelisada ei ole, aga lubage mulle siiski mõni sõna selle kohta ütelda, mida endine peaminister (Päts) peale rahutegemist arvas. Mina pean ütlema, et mul ettemärgata ei ole seda kartust, mis mõni avaldab, et kas sõja lõpuga meil mitte enamlus maad ei hakka võtma? Enamlus kui õpetus on ammust ajast olemas, minul seda kartust kahjuks küll ei ole, ega olnud ka meie saatkonnas, kuid ometi lagunes ta laiali. See oleks võinud olla pärast suurt sõda 1917. aastal, mis enamluse ka meil maksma pani, mitte aga ümberpöördult nüüdsel rahuajal. Kui sõda tõesti väga pikale venib, siis ehk luuakse niisugused tingimused ja need on küllalt suureks toetuseks võtnud selle artikli, mida siin härra Uluots ette loeb. Seda mina endale küll ettekujutada ei saa. Teine asi on nendega, kes seda kardavad. Hommikul lugesin ka seda lehest, mida härra Uluots siin ette tõi, ja analüseerisin seda omast kohast. Siin on öeldud: «Varsti pannakse ka Eestis Nõukogude Vabariik maksma» jne. Lenin peab endale lootust otsima ja kes lootust otsib, selle meeleolu juba hea ei ole (üleüldine naer). Leninile peab sellest küljest tänulik olema, et ta oma otsuse otsekohe välja ütles. On näha, et tema meeleolu uue rahulepingu puhul mitte väga hea ei ole. Lenin loodab, et uus rahuleping palju parem saab olema. Nimelt loodab ta, et kui uus rahuleping tehtud, ja sõda lõppenud on, siis meil enamline valitsus sisse seatakse (üldine naer). See olgu meile hoiatuseks, et meie enamlist valitsust mitte sisse ei laseks, vaid tema üle täielise võidu saame (üleüldine käteplagin). Sellepeale põhjendades palun ma Eesti—Vene rahulepingut vastu võtta.» (Käteplagin). «Päevalehes» seisab veel: «Sellepeale võeti ettepanek, ühel häälel vastu.»
Poska jätkas oma kõnet («Päevaleht», 11. veebruar 1920): «Lubaksin endale veel paar sõna rääkida asja kohta, mis mitte otsekohe ega kaudsel teel lepingu kinnitamise juures osa mängima peab. Sagedasti küsitakse, kuidas arvate, kas saab see rahuleping, mis Tartus tehtud oli, ka püsiv olema? Pean tunnistama, et siin kitsas nurgas meil ei või täielikku ülevaadet olla maailma sündmuste kohta ja sellepärast on meil raskem kui teistel, kes lähemal nende sündmuste juures asuvad, selle üle otsust avaldada, kuidas kujuneb edaspidi vahekord meie ja Venemaa vahel ja selle rahulepingu kestvus. See ei ripu mitte üksi meie vahekorrast Venemaaga, vaid võib niisuguseid asjaolusid ette tulla, mis meie võimu alla ei käi. Muidugi huvitab meid, kes seda küsimust tõstavad, ka see, kas ei olnud rahutegemine enamlastega muud kui ajaviitmine ja paberi raiskamine?
Pean ütlema seda, rahutegemise hindamise juures ei peaks seda ära unustama, et enamlased hakkasid meiega rahu tegema tol ajal, kui sõjalist tarvidust neil selleks ei olnud: Koltšak oli löödud, Denikin oli peaaegu purustatud ja rahutegemise ajal enamlastel suurt vastast peale Denikini, kes oma viimaseid jõude koondas Krimmi poolsaarel — ei olnud... Nii et sõjalisest seisukohast vaadates enamlastel hädalist tarvidust rahu teha ei olnud. Kui nad siiski meile rahu pakkusid, siis selleks sundisid neid need põhjused, et Venema sisemine elu oli täiesti lagunenud. Seda enam-vähem ei salga nad ise ka, mis selgesti ametlikkudest lehtedest väljalugeda võib. Nüüd aga kestab see lagunemine edasi, mille põhjuseks on kodusõda, mida nad peavad. Et seda lagunemist seisma panna ja seda asja kuidagi parandada, on nad sellele otsusele tulnud et parem on katsuda rahu teha, mitte et nad on nii äkki hakanud väikerahvaste poolehoidjaks, vaid on seda teinud sellepärast, et seda sundisid kodused asjaolud. »
Poska sõnad rahulepingu püsivuse kohta osutusid ettenägelikeks. Enamlased ei pea lepinguid mitte juriidilise aksioomi pärast — pacta servata sunt —, vaid küünilise omakasu põhimõtte alusel — sacro egoismo. Seda amoraalset rahvusvahelise õiguse tõlgendamist enamlaste poolt õppis maailm hiljem tundma lugematutel kordadel, kui N. Vene murdis teiste riikidega sõlmitud lepinguid üha üksteise järele, ka kõnesoleva Tartu Eesti—Vene rahulepingu.
Pärast rahulepingu ratifitseerimist Asutavas Kogus arvasin oma ajutise komandeerimise Poska käsutusse lõppenuks, läksin tagasi tööle ministeeriumi. Kohe sain oma uue ülemuse Ado Birki käest kiireloomulise ülesande. Tuli ruttu korda seada hotell «Peterburg», mis asus Rataskaevu tänaval. Vene saatkonna majutamiseks. Maja oli valitsuse poolt rekvireeritud, tasu makstud majaomanikule ja rentnikule, korraldus antud, et maja peab saama tühjaks tehtud hiljemalt 10. veebruariks. Panin majja tööle torumehed, elektrimontöörid, maalrid. Päev enne venelaste päralejõudmist oli maja kõigiti korras ja puhas.
nuhk.Albert
Liige
Postitusi: 319
Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58

Re: William Tomingas - Mälestused

Postitus Postitas nuhk.Albert »

Esimene N. Vene saadik Isidor Gukovski saabus oma saatjaskonnaga 20. veebruaril. Birk saatis mind hommikul raudteejaama teda vastu võtma. Rahulepingu artikkel 15. järgi pidid diplomaatlikud ja konsulaarvahekorrad Eesti—Vene vahel saama korraldatud edaspidiste kokkulepetega. Tegime seda ettevaatusest liitlaste ees.
Gukovski tuli Tallinna ametliku tiitliga predstavitelj Zentro-sojuza (Vene tarvitajate keskühisuse esindaja). Ta tuli Narva kaudu Vene raudtee klassi- ja bagaaživaguniga erarongis. Teda piiril vastu võtmas ei olnud meie poolt kedagi.
Üllatuseks mulle oli jaam politsei poolt piiratud. Saabunud venelased pidid sammuma politseinike spaleeride vahel otse neile politsei poolt varutud autodesse. Korralduste andjaks kõikjal oli minu koolivend politseikomissar Gutman, kes oli olnud tegev jaamas, kui Tallinna tõin Litvinovi. Autode karavan hakkas liikuma ratsapolitsei eskordi saatel. Kui avastasin, et sõidame mitte Rataskaevu tänavale, vaid kihutasime Narva maanteel Kadrioru poole, küsisin Gutmanilt, kes istus autos koos Gukovski ja minuga, kuhu meid viiakse? Gutman vastas: «Kadriorgu karantiini.»
«Mis?» küsisin. «Mis kuramuse karantiini. Kelle korraldusel?»
«Pean teid viima Kadrioru badesalongi. Seal on juba arstid ja õed teid ootamas.»
«Kes selle korralduse tegi?»
«Prefekt sai korralduse otse välisministrilt.»
«Eesti välisministrilt?»
«Ja.»
«Mis ajast politsei allub välisministrile?»
«Ei tea. Küsi ise oma ministrilt.»
«Jumala eest, seda ma teen.»
Päralejõudmisel nõuti meilt, et riietuksime end lahti, mehed naistest eraldi. Riided võeti ära, öeldi, et aurutamise jaoks. Läksin telefonile, sain kätte Birki. Tõin ette, mis politsei meiega teeb Kadriorus. Protesteerisin, et see, kuidas koheldakse esimest Vene saadikut, on ettekujutamata protokolli reeglite järgi. See teeb meid naeruväärseks kui kilplasi. Birk vastas, ta on teinud selle karantiini korralduse põhjusel, et Venemaal möllab kohutav tüüfusetaud, korraldus, olgugi ebaprotokollipärane, kaitseb eestlaste tervist venelaste täideohu eest. Kui palusin, et ta korralduse muudaks, laseks meid tulema olukorrast, mis võib tunduda alandavana, vastas Birk eitavalt. Rõhutasin, et pean tema karantiinikorraldust sel viisil, kuidas seda täidetakse, rumalaks ja kahjulikuks meie suhetele Venega. See vihastas Birki, ta pani telefonitoru maha.
Võtsin ka enese riidest lahti, istusin Gukovski kõrvale, öeldes, et ei saa oma protesti avaldada muuga, kui seega, et ta saatust jagan. Olukorra halvem külg andis end tunda selles, et oli külm. Lõdisesin Gukovskiga ja ta meeskaaslastega, istudes puupinkidel, oodates kuni naised saunas ära käivad. Kui meie järjekord tuli sauna minna, leidsime, et see ei ole saun, vaid arusaamatus. Oli külm. Viskasime leili kappade viisi, aga leiged kivid ei andnud auru. Igaüks tahtis pääseda kaelalangenud piinast nii ruttu kui võimalik. Aga pääsmine ei tulnud kiiresti. Pidime eesruumis veel mõnda aega lõdisema, enne kui kätte saime oma riided. Gukovski oli tulivihane, aga ütles, et ta ametlikku kirjalikku protesti ei tee, et mitte alata Eesti—Vene vahekordi protesti avaldamisega.
Mul oli kahju oma ülikonnast, mille sain kätte rikutuna asjatundmatu aurutamise läbi. Küsisin Gutmanilt, et kui juba see karantiini karikas meist ei võinud mööduda, mispärast ei viidud meid korralikku sauna, milliseid teadupärast linnas oli mitu?
Ta kehitas õlgu: «Minule antud käsus seisis Badesalong. Vist arvasid välisministeeriumi härrad, et see Badeanstalt on nooblim kui lihtsureliku saun.»
Märkasin hiljemas läbikäimises Gukovskiga, et meie seiklus saunas oli kuidagiviisi temas esile kutsunud heatahtliku suhtumise minusse, mida ta näitas korduvalt.
Mul ei jäänud mahti maad jagada Birkiga. Sain uue ülesande seekord riigivanem Tõnissoni käest. Ta võttis oma kabinetis kirjutuslaua laekast rahulepingu, ütles, et see tuleb nüüd valmistada ratifikatsiooniürikuks, köita nahkkaantesse koos Asutava Kogu ratifitseerimise seaduse tekstiga. Asjaga on kiire, ürik peab olema valmis 1. märtsil, mil on ette nähtud ratifikatsioonikomisjoni ärasõit Moskvasse. Seletasin Tõnissonile, et see on töö, milles mul pole kogemusi. Tõnisson arvas, küllap tulete toime. Poska rääkis, et ei ole asja, millega te hakkama ei saa.
Nüüd oli hea nõu kallis. Mulle tundus, et seda ürikut ei saa mingil kombel võtta tavalise raamatuna. Üriku köide peab olema mitte üksinda kaunis, vaid ka kunstipärane.
Tallinna kunstikooli direktor Voldemar Päts tegi mind tuttavaks Eduard Taskaga. Teda veel ei tuntud, tal ei olnud veel nii suur töökoda kui hiljem. Ta töötas üksinda, või ühe-kahe abilisega. Viisin rahulepingu tema juurde, arutasime koos, kuidas seda köita. Tulemuseks oli, et rahuleping sai kõvad kaaned, kaetud pehme tumesinise safiannahaga, millele pidi olema pressitud Eesti riigivapp. Aga et meil vappi veel ei olnud, pressis Taska esiküljele kunstipärase monogrammi E. V. Asutava Kogu seaduse tekst sai käsitsi trükitud Paalmani trükikojas paksule pergamendile. See sai kinnitatud ürikusse lakkpitsatiga. Stiilipidamise pärast tahtsin saada sinist lakki. Selle valmistas Aktsiisi Peavalitsuse ülem proviisor A. Thomson. Ürik oli tähtajaks valmis, see sai alla kirjutatud riigivanema poolt tema kabinetis, hulga inimeste juuresolekul.
Valitsus määras ratifitseerimiskomisjoni liikmeteks Julius Seljamaa, Aleksander Schipai, Juhan Kartau ja kolonel Puskari (mitte II diviisi ülema). Samal paeval kui neid nimesid ajalehest lugesin, võttis mind ministeeriumis tööl vastu Birk viltu naeratusega, ütles: «Mis sugulus või sõprus teil on Poskaga? Ta rääkis mulle, et teid tuleb määrata sekretäriks ratifitseerimiskomisjoni esimehele Seljamaale ja kogu komisjoni protokolliülemaks. Nähtavasti keegi teine sellele ametile ei kõlba. Onupojapoliitikat mina ei salli, seepärast jätsin teie nime esitamata valitsuse koosolekul.»
«Hästi tegite, härra minister. Olen uhke, et minu onuks peate Poskat. Pealegi pole ma põrmugi huvitatud Moskva sõidust.»
Jutt ratifitseerimisekomisjonist lõppes ministri märkusega, et komisjoni ärasõit on lükatud edasi, sest Gukovski teeb ärasõidule raskusi, milledest ta ei saa rääkida, kuna peab neid saladuseks. Neist raskustest rääkis mulle tante Hermine, et kurta, kui paha on asju ajada Gukovskiga. Tuli välja, et esimese asjaajamistoimetusena Gukovskiga Birk andis temale üle valitsuse soovi, et vastutasuna Krupski väljaandmise eest Vene valitsus lubaks Venemaalt lahkuda kindral Laidoneri naiseemal (ämmal), Alevtina Aleksejevna Krushewskajal ja väikesel pojal Mihhailil. Laidoner tahtis, et tema perekonnaliikmete äratoomiseks Venemaalt sõidaksid Moskva ratifitseerimiskomisjoniga kaasa komisjoniliikme diplomaatiliste õigustega kaks ohvitseri, kapten Nikolai Vildenau ja leitnant Richard Öövel.
Gukovski valitsuse sooviavalduse kohta Birkile vastust ei andnud, teatas, et saadab sooviavalduse Moskvasse. Kahe ohvitseri kohta märkis ta, et ta neile viisumit ei anna. Ütles Birkile, Vene—Eesti vahekorrad on veel liialt värsked, et eesti ohvitserid hakkaksid reisima Venemaale. See oli küllalt taktitu Eesti poolt määrata ratifitseerimiskomisjoni liikmeks sõjaväelast, aga nüüd sellele lisaks veel välja tulla uute ohvitseride nimedega on juba liig. Gukovski küsis Birkilt, kas ratifitseerimiskomisjon on Eesti poolt mõeldud sõjaväelise missioonina?
«Näete, kui raske on asjaajamine Gükovskiga,» ohkas Hellat.
Märkisin: «Kelle muu kui Birki enda süü. Birki Badeanstalt jääb Gukovskile meelde kauaks ajaks.»
Hellat jätkas oma kaebamist Gukovski üle, tuues ette, et Gukovski oli keeldunud andma viisumit ka ajakirjanikele, kes tahavad sõita koos ratifitseerimiskomisjoniga. Birk oli temale pakkunud tutvunemiseks lehemeeste nimekirja: Gukovski pole nimekirja vastu võtnud, öeldes: «Ajalehemeestest võtame Venemaal vastu neid, keda kutsume. Kutsumata külalisi meie näha ei taha.»
Hellat näitas mulle sõitasoovijate ajakirjanike nimekirja. Seal oli peaaegu 20 nime, mitmete eesti ajalehtede esindajad. Paari päeva pärast kutsus mind oma poole Pagari tänavale kindral Laidoner. Ütles, et on väga mures oma perekonnaliikmete pärast, eriti nüüd, kui Gukovski oli keeldunud andma viisumit kahele tema ohvitserile, keda ta oli kavatsenud saata koos ratifitseerimiskomisjoniga ära tooma babushkat ja poega Mišat. Tal oli olnud jutt Poskaga ja temalt oli ta saanud teada, kes leidis Krupski ja tõi ta Tartu. Ka on tal veel meeles, kui hästi ma sain toime ülesandega varastada Litvinov inglaste käest. Ta on asja üle mõelnud, arvab, et mulle võib usaldada ettevõtet päästa tema omakseid. Palus mind võtta see ülesanne ja selleks sõita Moskvasse ratifitseerimiskomisjoniga.
Laidoneri jutule vastasin, Birk ütles, tema mind ratifitseerimiskomisjoni koosseisu ei määra, ka puudub mul huvi sõita Moskva vaatamisväärtustega tutvunema, neid kõike olen juba näinud.
Seepeale tähendas Laidoner, et tuleb asja peale vaadata mitte üksi ametlikult, vaid ka inimlikkuse seisukohalt. Ta räägib minu pärast riigivanemaga. Birkil pole midagi ütelda minu määramise asjas. Kui tõin ette, et minu määramine ratifitseerimiskomisjoni üle Birki pea võib halvemaks teha minu niikuinii halva vahekorra Birkiga, lõpetas Laidoner jutu: «Ja mis siis sellega katki on? Te ise ütlesite, teil ei ole Birki juures midagi kaotada. Tuleb pidada meeles, täitsamees tegutseb asja pärast, arvestamata isiklike vahekordadega.»
Sellel kohtamisel Laidoneriga, mis kandis eraviisilist, mitte ametlikku ilmet, torkas mulle esmakordselt silma, kui noor oli sõjaajal kindraliks saanud Laidoner.
Ei tea, mis Tõnisson oli Birkile ütelnud, aga Birk avaldas mulle .väga viisakalt: «Riigivanem teatas mulle, et valitsus on teid määranud ratifitseerimiskomisjoni sekretäriks ja protokolliülemaks. Soovin õnne.»
Seepeale palus ta mind kohe, et läheksin oma uues ametis Gukovski juurde õiendama ripakile jäänud ratifitseerimiskomisjoni sõidu asja, samuti viisumite küsimust ajakirjanikele ja Laidoneri poolt komandeeritud ohvitseridele. Enne minekut kuulsin Hellati käest, et ratifitseerimiskomisjoniga on määratud kaasa sõitma doktor Donner komisjoni arstina ja August Saar komisjoni majandusülemana.
Isidor Gukovski võttis mind vastu lahkesti oma kabinetis Vene saatkonna maja alumisel korral Rataskaevu tänaval. See oli meie esimene kohtumine pärast istumist karantiinis Kadriorus. Gukovski avaldas rahuldust, kuuldes minu uuest määramisest. Nähtavasti polnud see mõeldud vaid viisakuse väljendusena, sest ta lisas juurde: «Soo, nüüd on mul kellegagi rääkida. Miks pattu varjata, teie Avdei Avdeitš (Birk) on mulle ebasümpaatne. Kõik on tema juures tehtud, naeratus, liialdatud sõprusavaldused ja muu.»
Hakkasime kohe kõnelema asjadest. Gukovski palus komisjoni ärasõitu edasi lükata veel nädala võrra. Avaldas: «Tahan, et teie sõit õnnestuks hästi. Tunnen oma inimesi, tean missugune korralagedus meil valitseb. Tahan neile anda aega ettevalmistusteks. Manitsen neid oma otsetraadi peal iga päev.»
Minu küsimusele, kas komisjonil ei tuleks kaasa võtta paar autot, vastas Gukovski järsult: «Ei, meil on neid Moskvas küll ja küll. Olen selles asjas juba telegrafeerinud.» Võtsin üles ajakirjanike viisumiküsimuse. Gukovski kärsutas nina: «Avdei Avdeitš teab minu seisukohta. Teatasin talle, meie ei salli kutsumata külalisi.»
«Kuidas käsete sellest aru saada?»
«Noh, meil on asju, mida võõras silm ei pruugi näha. Samuti on neid teil ja teistes riikides. Ajalehemehed nuusivad ringi ja kirjutavad valet. Ma mõtlen kodanliste lehtede mehed.»
«Tahate ütelda, et teie «Pravda» ja «Izvestija» kirjutavad aiva tõtt ja õigust?»
«Ja.»
«Aga teie peaksite teadma, mida ütleb nõukogude ajal sündinud vene vanasõna — «V Izvestijah net pravdõ, a v Pravde net izvestii» (Izvestijas ei ole tõde ja Pravdas pole uudiseid).
«See on kodanlaste, mitte vene rahva vanasõna. Teie kodanliste lehtede sulemehi mina sisse ei lase. Luusigu ja valetagu nad omaenda kodus.»
«Ärge sundige mind sellest aru saama kui vaenulikkuse avaldamisest ajal, kui Moskvasse on teele asumas meie esimene rahumissioon. Kui annate lehemeestele sõiduloa, saate neilt kiita, kui mitte, leitakse teie juures rohkem vigu, kui neid omada suudate.»
Pakkusin Gukovskile lehemeeste nimekirja läbivaatamiseks, et ta seega näitaks head tahet küsimuse kaalumisel. On ta ju siia tulnud heade vahekordade arendamiseks, sest sõdimiseaeg meie vahel on möödas. Gukovski võttis nimekirja vastu: «Hea küll, lasen järele uurida, mis mehed need on.»
Laidoneri ohvitseridele sõiduloa hankimisel oli mul vähem õnne. «Mis ühist on neil komisjoniga?» küsis Gukovski. «Olete juba sinna sisse pannud ühe polkovniku, näidates taktitunde puudust. Sellest peaks aitama. Ei, rohkem sõjaväelasi ma sisse ei lase. Ärge tehke end naeruväärseks, Wiljam Ivanõtš, oma püüdmisega mulle seletada, et teie komisjon neid sõjaväelasi vajab.»
See asi jäi pooleli, aga kauplemised kestsid edasi nende meeste kui ka ajakirjanike viisumite asjas. Vahepeal leidis aset Poska surm, mis ettevalmistusi ratifitseerimiskomisjoni sõiduks pidurdas. Pikkade ja korduvate rääkimiste järel õnnestus mul saavutada Gukovski juures kompromissi. Ta kärpis pika nimekirja ja andis sõiduload järgmistele: A. Tõllasepp («Postimees»), V. Koch, hilisema nimega Kures («Päevaleht»), P. Olak («Tallinna Teataja»), J. Juhtund («Vaba, Maa»), H. Lehbert («Revaler Bote»), A. Kuben, («Kaja»). «Kaja» mehe pärast oli mul Gukovskiga eriliselt raske kauplemine. Gukovski ei tahtnud Maaliidu erakonna häälekandja «Kaja» esindajale kuidagi sõiduluba anda, tuues ette, et Maaliidu erakond oli vastu olnud rahutegemisele Venega. Jüri Uluots oli minu juures käinud selle mehe eest palumas. Samuti käis minu juures kapten Vildenau seletamas, et ta väga tahab sõita Moskvasse, seda isiklike asjatoimetuste pärast, rääkis ka leitnant ööveli eest.
Pika kauplemise järel nõustus Gukovski neile andma liht-viisumi, mitte diplomaatilist viisumit, mida ta andis vaid komisjoniliikmetele ja minule, kes omasid diplomaatilisi passe. Ka seadis ta Vildenaule ja Öövelile tingimuseks, et nad reisil kannaksid erariideid, ja andis hoiatuse, et nad saavad olema valve all kõikjal, kus nad liiguvad.
Viimati said asjad niikaugele, et ratifitseerimiskomisjon sai oma Moskva reisile asuda laupäeval, 20. märtsil. Komisjoniga sõitis kaasa inkognito Ameerika Punase Risti esindaja kolonel J. Ryan. Ka tuli kaasa veel «London Daily Express`i» kirjasaatja J. Lambert. Rongil Moskva sõiduks olid kõik eesti ajakirjanikud, kes olid saanud sõiduloa, ka Vildenau ja Öövel.
nuhk.Albert
Liige
Postitusi: 319
Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58

Re: William Tomingas - Mälestused

Postitus Postitas nuhk.Albert »

POSKA SURM JA ESIMESED EESTI RIIKLIKUD MATUSED

Pühapäeval, 7. märtsil tuli ennelõunal minu juurde külla korporatsioonikaaslane Jüri Uluots. Ütles, et ta tuli asja pärast — otsima minu abi. Birk oli teatanud temale ja Pätsile, et Gukovski oli Moskvasse sõita soovijate ajakirjanike nimekirjast kustutanud «Kaja» toimetusliikme A. Kubeni nime, põhjendusega, et Maaliit oli oponeerinud rahu tegemisele N. Venega. Palus minu abi, et Kuben siiski saaks viisumi, sest tema sõit seisab minu erakonna huvides. Küsides, kuidas ta selle peale tuleb, et minu abist asjale võiks kasu tulla, vastas Uluots — Birk ise soovitas.
«Kuidas nii?»
«Birk ütles meile, et Tomingas on osanud lühikese ajaga end poetada selle vastiku juudi ja joomari Gukovski usaldusse. Ei tea, mis sidemed Tomingal temaga on, aga need tal on, sest Gukovski kõneleb temast kiitvalt. Kui uskuda Gukovskit, peab mõtlema, et Tomingas on kommunist»
Teadsin, et Birk mind ei salli, aga uudiseks oli, et sallimatuse sunnil ta minu kohta levitab kahtlustusi kommunismis ja seda kombel, millest ei saa kinni haarata. Ütlesin: «Kulla Jüri, kinnitan sulle ja Pätsile, et ma kommunist ei ole. Ei saa olla abiks sulle ja su erakonnale viisumi hankimisel «Kaja» mehele.»
«Mispärast?»
«Seepärast, et juhul, kui teie mees peaks saama viisumi, oleks Birkil käes lisaargument, et Tomingas on kommunist.»
Uluots hurjutas mind niisuguse abist äraütlemise põhjuse pärast, andsin lubaduse, et teen mis võin tema soovi täitmiseks. Siis hakkas Uluots rääkima, mispärast tema erakond oli ja on veel praegu vastu rahutegemisele enamlastega.
Järsku katkestas meie pikaleveninud kõnelust telefonihelin mu laual. Telefonis kuulsin Poska abikaasa Constance tuttavat häält. Nuuksudes ja kõneledes vaid katkendiliselt, rääkis proua Poska, et tema koos lastega oli äsja tulnud kirikust ja leidnud Ivan Ivanõtši magamistoast — surnult. Kuulsin, et majas on Poska vend Gabriel ja et on juba saadetud arsti järele. Palusin Gavril Ivanotši tulla telefoni juurde konkreetsema informatsiooni saamiseks, sest proua Poska oma ahastuses polnud võimeline rahulikuks, asjalikuks jutuks. Gabriel Poskalt, kes oli vandeadvokaat nagu ta vendki, kuulsin üksikasju. Nii kui iga pühapäev, oli kogu pere läinud kirikusse. Seekord oli Ivan Ivanõtš jäänud koju üksinda. Ta leiti lamavat voodil täies riietuses. Kohalejõudnud arst konstateeris surma, mille põhjuseks arvas olevat südamerabanduse. Hommikul, pere majast lahkumisel olevat kadunu olnud kõigiti terve, heitnud nalja omastega. Arst arvas, et surm ei võinud olla äkiline, silmapilkne, sest kadunu oli jõudnud oma prillid panna öölauale. Gabriel palus perekonna nimel surmast teatada riigivanemale. Seda ma tegin, milleks tuli võtta kiirkõne Tartuga, sest Tõnisson oli sõitnud eelmisel õhtul koju.
Olime mõlemad Uluotsaga masendatud kurvast teatest. Uluots telefoneeris minu juurest surmateate Pätsile. Siis tuli meelde Poska surmast teatada ka minister Birkile.
Poska oli oma surmapäeval 54 aastat vana, aga ta nägi välja kaugelt vanem oma aastatest. Tal oli täiel määral vanaaegne hea vene kasvatus, kodune keel oli vene keel. Tema ja Voldemar Lender olid pea ainukesed eestlased, keda kutsuti tsaariajal Tallinnas vene ja saksa seltskondlikele olemistele. Poska oli Russkoje Obšestvennõje Sobranie külaline, samuti külaline Mustapeade klubis. Poska majas Kadriorus, Liiva tänav 8, kus käisin mitmel puhul kohustetäitmisel, samuti abistamisel tema poolt korraldatud vastuvõttudel, oli mul võimalus mõndagi õppida. Poska oli asjatundja söökides ja jookides. Enne seltskondlikke söömaaegu rääkis ta kokaga põhjalikult läbi söögid ja nende valmistamisviisi. Varem juba õppisin, et veini etikettide lugemisel ei ole oluline aastaarv, vaid teadmine, mis aastatel oli päikesepaisteline suvi. Niisugune oli näiteks 1914. a. Ühel õhtul nägin Poskat valmiskaetud lauale asetamas taldrikute kõrvale kaarte nimedega. Küsisin uudishimust aetuna, mispärast majahärra seda teeb? Poska seletas, selleks, et külalised teaksid, kuhu istuda. Siis kuulsin Poska suust esmakordselt, et külaliste laua äärde paigutamisel valitseb järjekord vastavalt külalise seisundile. Samuti missugune see järjekord on, kui lauas istuvad mõlemad — peremees ja perenaine ja siis, kui lauas on vaid peremees. Omariikluse alguspäevadel oli Tallinnas suur häda, polnud eesti perekondi, kes oleksid olnud tahtelised või võimelised kutsuma külla välismaalasi, eriti diplomaatilise korpuse liikmeid. Poliitilistel põhjustel ei tahetud, et välismaalased ja diplomaadid külastaksid sakslasi. Ja 1919. a. oli Poska perekond ainuke, kes võõrustas eeskujulikult välismaalasi. Kui Eestisse hakkas valguma optante, tekkis Tallinnas eesti perenaisi, kes ei peljanud kutsuda majja umbkeelset võõrast. Võib ütelda, Jaan Poska oli patriarh eesti seltskonna arenemisel, selle alguses. See teene kõrvutab tema riigimehe teeneid.
Järgmisel päeval, esmaspäeval, tuli valitsus kokku eriliseks koosolekuks. Koosolekul otsustati teha Jaan Poskale riiklikud matused.
See oli esimene kord ajaloos, kus eestlasele sai osaks selline auavaldus. Matuste eeltööde korraldamiseks ja matuste läbiviimiseks määrati kolmik: Gabriel Poska, perekonna esindajana, Adam Bachman (rahvaerakond) Asutava Kogu esindajana ja mina. Tulime kokku sama päeva pealelõunal Toompea lossis, ühes Asutavale Kogule kuuluvas toas. Selgus, et matuste ettevalmistamiseks jääb vähe aega, sest Gabriel Poska teatas, et perekond tahab matuseid pidada juba kesknädalal, 10. märtsil, s.o. ülehomme. Õige pea selgus ka, et ühelgi meie seast ei olnud vähimatki aimu riiklike matuste korraldamisest ega selliste matuste protokolli küljest. Gabriel Poska avaldas vaid perekonna soovi, et õigeusu kombe kohaselt matuserong peataks palvuse pidamiseks raekoja ja Toompea lossi ees, kohtadel, kus kadunu oli töötanud. Soovis, et matusetalitus peetakse Issanda Muutmise kirikus Kloostri tänaval ja et Poska maetakse perekonna matusepaika Tallinnas vene surnuaial. Sellega piirdusid perekonna soovid.
Bachman ei osanud protokolli kohta tuua ette muud nõuet, kui et matuserongis peavad Asutava Kogu liikmed kõndima valitsuse eel. Sellega polnud ma päri, tekkis vaidlus. Bachman väitis, et Asutav Kogu on kõrgeim võim, sest ta on rahva poolt valitud, on nagu selle maa kuningas. Vaidlesin: hea küll, rahvas on endale valinud kuninga, Asutava Kogu. Aga see kuningas valis omasoodu kuninga — Vabariigi valitsuse. Seega tuleb välja, et Eesti Vabariigi valitsus on Bachmani enda põhjenduste järgi kuninga kuningas ja sellepärast sammub leinarongis Asutava Kogu eel. See oli minu poolt meelega tehtud piste Asutava Kogu prestiižile, kes end pidas peremeheks Eestis ja valitsust oma sulaseks.
Dekoorumi andmiseks matustele otsustati minu ettepanekul kutsuda välja sõjakooli kasvandikud kui tolle aja esinduslikumad sõjaväelased ja sõjaväeorkestrid. Matustest osa võtma paluti veel «Estonia» orkester ja «Estonia» Muusikaosakonna segakoor. Avaldasin mõtet, et järgmisel päeval, teisipäeval, kadunu asetatakse lahtises puusärgis «Estonia» kontsertsaali kogu päevaks, et rahvas saaks temale seal austust avaldada. Seda ettepanekut aga ei olnud võimalik teostada, sest õhtul teatas mulle «Estonia» seltsi esimees notar J. Linnamägi, et kontsertsaali selleks otstarbeks ei saa. Põhjendusena keelule toodi ette, et rahvas rikub poriste jalgadega kontsertsaali parkettpõranda. Nii ei saanud rahvas kadunu põrmu näha. See kõvendas levinenud kuuldusi, et Poska surm oli toimunud enesetapu läbi. Ka asjaolu, et matuserongis mõlemal pool puusärki sammusid sõjakooli kadettide spaleerid, tõlgitseti kui lisatõendit Poska enesetaputeooriale. Miks ei lasta rahvast temale ligi? ...
Vaatamata ajapuudusele tuldi ettevalmistustega toime ometi. Tallinn läks päevaga tühjaks lilledest ja pärgadest. Neid tuli hulgaviisi tuua teistest linnadest. Soome saadik sai pärja lennukiga Helsingist.
Matusepäeval oli ilus päikesepaisteline ilm. Hommikul kell 9 rivistusid kadunu kodu ette Liiva tänavale kaks kompaniid sõjakooli kadette, eesotsas sõjakooli ülema kolonel Aleksander Siemoniga hobuse seljas. Kohal olid ka kaks sõjaväe orkestrit. Leinaliste kogunemiseks oli ette nähtud tund aega. Kogunesid valitsuse, Asutava Kogu, diplomaatilise korpuse liikmed; tulnud olid ka riigivanem, Asutava Kogu esimees ja sõjavägede ülemjuhataja. Puusärgi majast väljakandmisel mängisid mõlemad orkestrid ühiselt D. Bortnjanski «Ma kummardan sind, armuvägi». Kadettide rivi andis sõjariistadega au, leinalised paljastasid pead.
Leinarong hakkas liikuma kell 10.30, järjekorras — kol. Siemon, mina kui leinarongi juht, pikk rida pärjakandjaid, õigeusu ja luteri kirikute vaimulikud, surnuvanker, kadunu omaksed, valitsus, diplomaatiline korpus, Asutava Kogu liikmed, muud leinajad, sõjaväeorkestrid, kes mängisid vaheldumisi leinamarsse, kadettide rühm. Mõlemal pool surnuvankrit sammusid spaleeridena 24 kadetti püssidega. Rong liikus Narva maantee ja Viru tänava kaudu Raekoja platsile, kus tehti peatus. Pärjakandjad rivistusid platsi äärtele, kadetid jäid seisma ühte rühma, ühine orkester mängis Griegi «Ase surm». Öigeusupreestrid pidasid palvuse. Raekojas oli lõppenud eriline leinakoosolek Tallinna endise linnapea Jaan Poska mälestamiseks. Linna volikogu liikmed liitusid leinarongiga, mis hakkas liikuma Kloostri tänava suunas. Kõikjal olid kõnniteed rahvast täis, inimesi oli näha majaakendel, kus põlesid küünlad. Äriaknad olid dekoreeritud leinavärvidega, mustvalgega.
Kloostri tänaval, kuhu matuserong jõudis, asuvad ühel õuel kaks õigeusu kirikut, ühes neist, Issanda Muutmise katedraalis, toimus Poska matusetalitus. Talitust pidasid ülempreester N. Tiisik ja praost A. Kapp. Kirik oli rahvast tulvil, kuigi sisse lasti leinalisi vaid pääsetähtedega. Pärast jumalateenistust liikus leinarong Toompeale. Lossiplatsil tehti jälle peatus. Puusärk asetati keset platsi katafalgile. Kadetid ja pärjakandjad moodustasid platsil suure nelinurga. Vaimulikud pidasid lühikese palvuse. Siis kõlas läbi valge saali avatud akende La Crimosa Mozarti Requiemist, esitatud «Estonia» sümfooniaorkestri ja EMO koori poolt. Järgnesid sõnavõttudega riigivanem J. Tõnisson ja Asutava Kogu esimees A. Rei, kes tõid ette Poska suuri teeneid Eesti riigile ja rahvale ja tegid kadunule järelhüüde. Leinaaktuse lõpul mängisid orkestrid hümni, mida rahvas laulis paljapäi kaasa. Kohe sellejärel, kell 1, hakkasid helisema kõikide Tallinna kirikute kellad, saates Poskat tema viimsel teekonnal. Kellad helisesid kaks tundi. Ka hakkas Toompea kohal madalalt tiirlema leitnant Emery lennuk kahe musta lipuga tiibade küljes, mis lehvisid pikkade jugadena lennuki järel. Emery tegi seda omal algatusel, ütles, see olevat inglise lennuväe traditsioon matustel.
Hankisin Emery eelmisel aastal Londonis Eesti lennuväe instruktoriks.
Toompealt siirdus matuserong alla Peetri platsile, keeras sealt sisse Suure Tatari tänavale, liikus sedamööda risti üle Liivalaia tänava, kuni jõudis surnuaiale. Leinalistest lasti väravast sisse ainult neid, kes omasid juba kirkuteenistusel kehtimas olnud pääsetähe. Poska perekonna matusepaik asus mitte kaugel väravast, paremat kätt, raudvõrede rägastikus.
Käisin eelmisel päeval läbi leinarongile ettenähtud marsruudi, alates kirikust Kloostri tänaval. Mulle tekitas tõsist muret, kuidas rahvarohke rong saab pääseda Toompeale mööda kitsast järsu tõusuga Pikka jalga. Kartsin halba. Aga mul polnud valikut. Alternatiiv oleks olnud juhtida rongkäigu ringiratast südalinna kitsaid tänavaid pidi Peetri platsile ja sealt Toompeale kas Kaarli või Komandandi tänava kaudu. Raske südamega jäin Pika jala juurde. Tegelikult seda teed mööda Toompeale tõusmisel mingit kõneväärt raskust ette ei tulnud. Veel suurem mure tekkis mul, kui läksin tutvunema olukorraga surnuaial. Poskade matusepaik asus surnuaia vanemas osas. See oli ümbritsetud samalaadsetest perekonna-matusepaikadest, igaüks isoleeritud raudvõrega. Need moodustasid otse rägastiku, kus liikumiseks oli vähe ruumi. Mõtlesin kartusega sellepeale, kui Poska haua juurde tahavad tulla jumalagajätuks vähemalt paarsada tähtsat isikut, Asutav Kogu, valitsus, diplomaatiline korpus. Ruumi oli kõigest paarikümnele. Kuna polnud teist pääseteed, tuli võtta olukorda nii kui see oli. Hädaabinõuna seadsin surnuaia väravasse eriliselt kõva kontrolli, et keegi ei saaks sisse ilma pääsetäheta. Nii kui oli ette arvata, põhjustas vali pääsetähtede nõudmine proteste ja pahandusi. Muude hulgas tuli mul läbilaskmisel aidata mitut umbkeelset välismaalast.
Haua ümber kogunes inimesi murdu. Peeti veel lühikene palvus õigeusu ja luteri kirikute kombe järgi. Siis algas pärgade panek hauale. Pärgi oli väga palju. Et kõik pärjapanijad ei pääsenud haua lähedale, pandi pärjad naaberhaudade võredele, nii et Poska haua ümbruskond nägi välja kui lillemeri. Esimesena pani pärja hauale Jaan Tõnisson, seejärele August Rei, siis Johan Laidoner. Järjekorras tulid pärjad välissaatkondadelt, ka N. Vene saatkonnalt, Tartu rahukonverentsi eesti delegatsioonilt. Sõnavõtuks pärjapanekul oli antud ainult pool minutit. Sellest reeglist pidasid ka kõik kinni peale Tõnissoni. Sellest tuli aru saada — esiteks oli ta riigivanem ja teiseks — Tõnisson. Oli juba kätte jõudnud suur videvik, kui pärgadepanek lõppes ja inimesed lahkusid. Esimesed Eesti riiklikud matused läksid rahva kaasaelamise tähe all. Riiklikud matused juhtuvad harva. Pärast I maailmasõda, 20-nendatel aastatel, oli vaid üks riiklik matus — V. Leninile, jaanuaris 1924, Meie, kes olime pandud Poska matuse korraldajateks, ei teadnud ammutada protokollireegleid sellise sündmuse kohta ühestki kättesaadavast allikast, kogemusi ei olnud meil mõistagi mingeid. Kõik sai puhtakujuliselt improviseeritud. Aga vaatamata sellele ei olnud hiljem kuulda rahvasuus ega lugeda ajakirjanduses kritiseerivaid avaldusi organiseerimise või väärikuse puuduste kohta esimestel Eesti riiklikel matustel.
nuhk.Albert
Liige
Postitusi: 319
Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58

Re: William Tomingas - Mälestused

Postitus Postitas nuhk.Albert »

SÕIT MOSKVASSE N. VENE VALITSUSE KÜLALISENA

ESIMESED REISIMULJED


Nii nagu öeldud, kestsid ratifitseerimiskomisjoni sõiduettevalmistused kaua, sõit lükati edasi korduvalt. Viimati sündis ärasõit laupäeval, 20. märtsil, õhtuse Narva rongiga. Komisjonile kasutamiseks oli antud suur II klassi vagun ja bagaaživagun. Teele asusid kokku 17 reisijat. Ärasõit algas vahejuhtumisega. Ajakirjanik Paul Olak, hiljem «Estonia» teatri dramaturg ja direktor, pahandas ja protesteeris komisjoni esimehe Seljamaa ees, mispärast sõidetakse õhtul, mitte hommikul. Öösine reis ilma magamisvagunita on väsitav. Seljamaa saatis ta oma kaebusega minu juurde. Ta tuligi. Seletasin härra Olakile kannatlikult, et sõidame vastu teadmatusele. Meil pole kogemusi, mis meid ootab sealpool piiri. Ettevaatuse pärast on parem jõuda piirile päevavalgel, mitte pimedas.
See oli Olaki esimene pahameeleavaldus tema pärastises protestide sarjas. Et Olakile näidata magamisvõimalusi, käisin vaguni läbi, tõstsin seinalt üles narid. Minu järel kõndis kolonel Ryan, kes huviga mu tegevust jälgis, tunnustust avaldas vaguni konstruktsiooni otstarbekohasusele. Ta märkis, et Ameerikas nii praktilisi vaguneid ei ole. Tema märkused viisid meid kõnelusele, kus ta avaldas rõõmu, et oli leidnud inglise keele oskaja. Pani ette, et asuksime kahekesi ühte kupeesse, sest ta tahab minuga rääkida. Kui olime jäänud kahekesi, seletas ta, et sõidab inkognito ametliku misssiooniga, kokkuleppel Ameerika Punase Risti ja Vene valitsuse vahel läbirääkimisi pidama abistamisaktsiooni korraldamise üle Venemaal. Tema vastas partneriks läbirääkimistel saab olema peamiselt tervishoiukomissar Semaško. Küsis, kas ma ei tahaks teda aidata, olles Moskvas temale tõlgiks. Puiklesin vastusest kõrvale öeldes, vaatame, mis meist kõigist Moskvas saab.
Narva jõudsime kell 8 hommikul. Oli ilus ilm, lumi oli kõikjal sulamas. Vedur lükkas meie kaks vagunit üle silla ja mõned kilomeetrid edasi, peatus lagedal väljal. Meid ootas trobikond küüdimehi vankritega. Need olid ette nähtud meie transporteerimiseks üle piiri Jamburgi (hilisema nimega Kingissepp). Kindral Tõnisson oli saatnud oma isikliku lahtise auto komisjoni esimehe käsutusse. Autos oli ruumi kolmele. Seljamaa kutsus, autosse kol. Ryani ja minu.
Kui ma vankrite juures askeldasin, korraldades inimeste ja kohvrite paigutamist, lähenes mulle Õlak protestiga, mispärast ajakirjanikud ei saa kasutada autot, milles istub Seljamaa? Seletasin, et auto on Seljamaale antud kindral Tõnissoni poolt, kelle asukoht on Narva, kuhu Olak võib minna protesteerima.
Kui meie küüdimeeste karavan oli valmis, läksin Seljamaa juurde autosse. Sõitsime mööda Narva-Jamburgi maanteed. Varsti silmasime tee ääres barakki, kus asus punaarmee valve. Selgus, et olime jõudnud piirile. Näitasin viisakale punaohvitserile ette paberi, mille mulle oli andnud Gukovski. Paberil seisis, et Eesti diplomaatilisele missioonile, kelle liikmeteks on need ja need, peavad sõjaväe, partei ja valitsuse võimud osutama abi, toetust ja kaitset. Ohvitser lasi meid läbi ilma pikemata. Sõitsime edasi, seni kui saime, sest tee lõppes järsku. Sild üle Luuga oli puru. Seisime jõe kaldal, ootasime mingit kontrolli või vastuvõtmist. Ei kedagi. Nägime teisel kaldal hooneid, vaguneid. Arvasime, et see võib olla raudteejaam. Et tundsime end olevat narris olukorras, otsustasime jääd mööda minna üle jõe. Saatsime auto tagasi. Jää oli veega kaetud ja rabe. Sammusime ettevaatlikult, kartes sisse vajuda, saime märjaks kederluudeni. Jõudnud üle jõe, sammusime hoonete poole, millede ees seisid kaubavagunid mitmes reas. Ronisime ähkides ja puhkides rida realt vagunite alt läbi, et pääseda jaama.
Kui olime viimati välja jõudnud perroonile, kerkis äkki meie ette noorevõitu sõjaväe mundris mees, pani käe mütsi äärde, esitles end: «Komandir Abram Issakovitš Lorenz. Olen saadetud keskusest vastu võtma eesti delegatsiooni.» Tutvustasin ennast, oma esimeest ja ameeriklast. Lorenz kahetses, olevat ette tulnud arusaamatus. Missugune ja kelle suhtes, ta ei nimetanud. Soovitasin talle rutata kohe jõe äärde suuremate arusaamatuste vältimiseks. Näitasin talle suunda, kuhu minna, et võtta vastu meie inimesi. Lorenz seletas, et on olemas hädasild mitte kaugel maanteest. Ta läheb näitama, kuidas sedamööda üle jõe pääseda.
Jäime perroonile üksinda. Siiski mitte päris. Meid valvasid kaks nahkkuues meest, seistes meist vaikselt mõned sammud eemal. Seljamaa oli tulivihane. Kirus, esimene asi, mis ta Moskvas teeb — esitab valju protesti Tšitšerinile. Soovitasin talle tungivalt protesteerimise nõu jätta. Mulle meenus, kuidas Gukovski mulle ütles Kadrioru karantiinis, et ta ei taha alustada suhteid Eestiga protesti esitamisega. Nimetasin seda Seljamaale. See väide pani tema rahunema. Varsti ilmus tagasi Lorenz, sammudes vankrite voori ees. Ta viis meid kõiki kõrvalharul seisvate kahe vaguni juurde, üks neist oli Compagnie Internationale des Wagons Lits, teine läikiv sinist värvi Nikolai raudtee I klassi vagun. Lorenz palus meid oodata, astus sisse rahvusvahelise seltsi magamisvagunisse. Mõned minutid hiljem astus ta vaguni trepist alla kohkunud näoga, seletas mulle: «Vagun on okupeeritud. Meie ei saa sisse. Selle on oma alla võtnud partei revidentide komisjon keskusest. Teatasin neile, et vagun on määratud välismaa delegatsioonile. See neid ei heidutanud. Palun tulge mulle appi, rääkige nendega ise.»
Läksin Lorenzit saatma tagasi vagunisse, seal oli koridoris näha pooltosinat mehi, kelledele Lorenz viipas käega: «Need nad on.» Ühele eriliselt kivise näoga mehele hakkas Lorenz seletama, et ta tõi kaasa välisdelegatsiooni sekretäri, kes räägib vene keelt. Partei võimumees pöördus minu poole turtsumisega läbi kuldhammaste: «Teie dokumendid?»
Ulatasin talle paberi, mille olin juba ette näidanud piiril. Ta luges seda uurivalt, üle tema õla ka Lorenz. Ta küsis minult: «Mispärast te just siia kipute? Siia ei saa, see on partei päralt. Mispärast ei lähe teie kõrvalvagunisse? See on hea ja puhas.»
Vastasin, tahame tulla magamisvagunisse seepärast, et see meile on määratud. Ja et see vagun on teie päralt, on meile õnneks. Kirjutab ju teie saadik Gukovski, et parteivõimudel tuleb osutada meile abi ja kaitset. Mees vaatas veel kord paberit, andis selle mulle tagasi, lausus: «Protiv rozhna ne propreshj (astla vastu ei saa). Seltsimehed, hakkame astuma, tal on liialt kõva bumaga.»
Nii saime endile magamisvaguni. Kui võimumehed olid vagunist lahkunud, lasi Lorenz meid sisse. Sisse trügis ka Olak. Lorenz sulges talle tee: «Kes teie olete?»
«Zurnalist Pavel Olak.»
Lorenz tõrjus teda: «Ajakirjanikud ja kõik komisjoni koosseisu mittekuuluvad isikud lähevad kõrvalvagunisse.»
Olak läks vastumeelselt teistele järele, nii kui talle oli juhatatud. Teistele järele läksin ka mina, tutvumiseks olukorraga I klassi vagunis. Vagun oli väga puhas, näis olevat uus. Paigutasin meie inimesed kahekaupa poolkupeedesse. See tekitas jälle kõnelust venelastega, kes poolkupeesid tahtsid endale. Kui kohtasin koridoris kol. Ryani, kes seal seisis tagasihoidlikult, ja kutsusin teda endaga kaasa magamisvagunisse, hakkas mul kuuenööbist kinni Olak, pahandas: «See ei ole õigus, et viite võõrad magamisvagunisse ja omad inimesed peavad konutama siin kui hädavaresed.»
Mu kannatus, mida Olak oli pannud juba mitmendale proovile, hakkas õmblusest rebenema: «Et olete hädavares, seda olete näidanud küllaldaselt. Paistate olevat ainukene, sest hädaldanud ei ole keegi teistest.»
Olak seletas: «Mina võitlen õiguse eest, kui teised lepivad ja kannatavad, ei saa mina parata.»
Gukovski oli mind hoiatanud, et meie enne Moskvat kustki süüa hankida ei saa, seepärast olin palunud kõiki kaasa võtta toidumoona. Kui olime end mõlemas vagunis sisse seadnud — peab ütlema, mitte ebamugavalt —, pakkisime oma moonapaunad lahti. Vana traditsiooni järele sai iga vene raudteejaamast kuuma vett (kipjatok), nii seekord ka Jamburgist. Pealelõunal tegime vägeva kehakinnituse. Meie vagunid seisid liikumata, vastuseks meie küsimustele, mis kellaajal meie sõitma hakkame, häälitses Lorenz ebaselgelt. Oli juba pime ja hilisõhtu — meie seisime ikka veel. Arst Donner käis meie rahva läbi mõlemis vagunis, instrueeris meid täideohu eest. Ta andis igaühele kummirõngad, kandmiseks ümber kaela, ümber käerandmete ja ümber kederluude jalgadel. See pidi olema tõkkeks, et täid meie ligi ei pääse. Ka sai igaüks tema käest pudelikese halvasti lõhnava vedelikuga, millega kästi hommikuti sisse määrida kael, käed ja jalad. Rahva seas liikudes kästi hoiduda kellegiga füüsiliselt kokku puutumast. Võtsin neid ettevaatusabinõude seletamist naljana, aga muutsin meelt, kui Petrogradis ja Moskvas nägin, kui kuri oli tüüfusetaud.
Peale mitmet-setmet korda vagunite edasi-tagasi lükkamist hakkasime pikemaajaliselt liikuma ühes suunas. Sellest järeldasime, et olime lahkumas Jamburgist. Meie arvamist kinnitas ka Lorenz, öeldes, et hommikul oleme Petrogradis, mis kellaajal, seda ta ei tea.
Jamburgi jaamahoonesse ma sisse ei astunud, veetsin aega Ryaniga, kes tuli minu kupeesse vestlema. Sain masendatud tema naiivsusest. Tema arvamise järgi oli kommunism õilis õpetus, tähendas suurt sammu edasi poliitilis-majandusteaduse alal. Selle õpetuse rakendamine toob kaasa klassivahede kadumise ja töölisprobleemi otstarbekohase lahendamise. Poliitiliselt tähendab selle õpetuse elluviimine kõige täiuslikuma demokraatliku riigivormi — nõukogude süsteemi — teostamist. Mina, kes olin kommunismi teooriat õppinud Maksim Litvinovilt ja kommunismi praktikat näinud oma kodumaal, lahutasin vaid käsi, püüdes tagajärjetult ameeriklasest võhikule selgeks teha, et ta eksib.
Vaidlusehoos ei märganud, kuidas Lorenz oli asunud kupee uksele. Ryan rahustas mind, Lorenz olevat talle kohe esimesel kokkupuutumisel öelnud, tema ei valda inglise keelt. Küsisin uksel seisvalt Lorenzilt, kas ta kõneleb inglise keelt. Ei, vastas ta, tema koolis olevat võõrkeeltest õpetatud vaid saksa ja prantsuse keelt. Jutt vastas tõele, nii oli lugu vene gümnaasiumis, kus käisin minagi. Inglise keelt õppisin koolis vabatahtlikult eratundidel.
Pärast öösist sõitu, mille tempo polnud kiire, jõudis meie rong Balti jaama kell 8. Leidsin eest mulle Petrogradi üliõpilaspõlvest tuttavaks saanud perrooni. Kell, millega anti kolm korda märku rongi ärasõiduks, seisis seinal samal kohal kui varem. Tema kõrval kollast värvi postkast. Lorenz ütles, et meie vagunid viiakse Balti jaamast üle Nikolai jaarna, kus nad haagitakse Moskva kiirrongi külge mis väljub pealelõunal kell 4. Palus, et ma jätaks tema kätte Gukovskilt saadud paberi, see aitavat teda raudteevõimude juures.
Mul tekkis tung minna vaatama linna, mis mulle oli saanud omaseks. Ryan tahtis tulla minuga kaasa, võttis ligi fotokaamera. Astusime suurde kõrge laega ruumi, mida omalajal kutsuti III klassi ootesaaliks. Otsisin silmadega pikka puhvetiletti, mis varemalt seisis ühes seinas, kaetud rikkalikult isuäratavate toitudega. Seda ei olnud. Seina ääres seisis pukkidel anum, suur kui pesuköögi katel. Selle kõrval oli taburetile tõusnud mees sonimütsis ja suures põlles, mis kunagi vististi valge olnud. Temast möödus sabas seisev rahvas, igaüks andis talle midagi (raha?), selle eest tõstis põllemees temale kausi suppi pika varre otsa kinnitatud toobiga. Ryan tahtis proovida seda, mida vene inimesed söövad. Andis mulle dollari.
Pöördusin supiandja poole: «Mis siin lahti on?»
Ta vastas viisakalt: «Kommunaalköök. Hommikul, päeval ja õhtul. Jagame suppi kupongide järgi.»
Ulatasin talle Ryaniit saadud raha, ütlesin, et see on ameerika dollar, küsisin, kas selle eest saab portsjoni proovimiseks.
«Saab küll,» nõustus kommunaalköögi asjamees, nähtavasti tundes dollarit. Ta võttis kausi sabasseisjalt, kallas selle täis, ulatas mulle, öeldes, kauss tuleb omanikule tagasi anda.
Vaatasin, nuusutasin — kausis oli hall soe vesi. Selles nägin kala pead (lõhna järele arvates heeringas), paar tükki kartuleid, mõned tanguterad.
Ryan võttis lusikatäie, sülitas selle aga kohe suust. Et mitte pealtvaatajaid haavata, neelasin alla suutäie suppi enne kausi tagasiandmist omanikule. Kahetsesin seda, sest mul jäi halb maik suhu tükiks ajaks.
Vaatasime sabasseisvat rahvast, nemad meid. Uudishimu oli vastastikune ja võrdne. Sabasseisjad tundusid meile olevat viletsasti riietatud. Eriti haletsemisväärt nägi välja naiste riietus. Paljud neist kandsid üleriietena meeste rõivaid, mis olid liialt suured. Nägin, et mõnedel olid jalgade ümber mässitud nartsud, mida seletasin sukkade puudumisega. Enamik naisi kandis kas säärsaapaid või meeste kingi. Nii naiste kui meeste riietus nägi välja vana, kulunud. Aga tuju näis inimestel olevat hea. Nad tegid naljatavaid märkusi meie kohta ja naersid. Sammusime edasi jaama eesruumi, kus omalajal toimus sõidupiletite müük ja bagaaži vastuvõtt. Piletikassa aken oli seina sees samal kohal kui enne. Selle ees ootas pikk saba. Ka siin nägid inimesed välja armetud, nagu neid olime näinud supisabas. Kõikjal valitses pikast seismisest juba kopitama läinud mustus — lael, seintel, akendel, põrandal. Astusime mööda laia kivitreppi, mis oli paiguti lagunenud, tänavale. Jaamaesisel platsil seisid ringteel trammivagunid. Siin oli mitme liini lõppjaam, siin pöörasid vagunid ringi, et asuda sõidule tagasi, kust nad tulnud. Silmasin tramminumbreid 4, 8, 11. Mäletasin, et nr. 4 sõitis Nevski Prospektile.
Küsisin Ryanilt, kas ta tahab trammiga ette võtta reisi linna peatänavale? Võtsin temalt jälle dollari, lähenesin grupile naiskonduktoritele, kes omavahel vestlesid: «Tahan osta kaks piletit trammile 4. Kas müüte ameerika raha eest? Mul teist ei ole.»
Kuigi üllatunud, võttis konduktor raha vastu, ütles: «Na pamjatj,» (mälestuseks), rebis mulle kaks kupongi rinnal rippuvast rullist.
Sõites trammivagunis, vaatasime uudishimuga tänavapilti. Lumi, mida vist ei olnud koristatud kogu talv, oli kuhjunud sõiduteele, moodustades mägesid ja orgusid. Saanid sõitsid üles-alla, mida Ryan ei jõudnud küllalt imetleda. Liiklemine polnud sugugi kiire ja uljas kui troikasõit, vaid üpris vaevaline. Lumi oli sulailmade tulekuga jäätunud ja väga libe, hobused kukkusid, saanid läksid ümber. Meie tähelepanu tõmbasid endale ka majad mõlemal pool tänavat. Need olid mitmekordsed kiviehitused, aga krohv oli neilt pudenemas või juba pudenenud, pahatihti paistsid laigud punasest tellisest. Kõikjal paistsid akendest torud, kust väljus suits. Alumisel korral olid endiste kaupluste vaateaknad laudadega kinni löödud. See andis tänavapildile rusuvalt mõjuva käegalöömise ja mahajätmise ilme. Melanhoolset muljet süvendasid pikad sabad juba jaamas meile tuttavaks saanud inimkogudest, kes näisid kannatlikult ja stoiliselt ootavat millegi peale kinnilöödud akende taga.
Küsisin konduktorilt, mispärast rahvas sabas seisab, millepeale nad ootavad?
Ta vastas: «Kes kartuli, kes heeringa, kes leiva peale. Meil ei ole asja, millepeale ei tule sabas seista ja oodata. Ainult tüüfus tuleb ise ilma ootamata.»
Keerasime Nevskile Nikolai jaama poolses osas. Jaama ees seisis ikka veel Aleksander III mürakas ausammas. See nöörsirgelt Nikolai jaamast Admiraliteedini suunduv väga lai ja pikk tänav oli olnud Venemaa pealinna uhkuseks minu üliõpilaspõlves. Tänav oli sillutatud puuparketiga, mis liiklemise temal tegi hääletuks. Stiilipärase arhitektuuriga kõrged majad, suured peegliklaasist vaateaknad, elav liiklemine oli andnud sellele tänavale õiguse olla sama esinduslikult väärikas ja kuulus kui Avenue des Champs Elysees, Unter den Linden, Oxford Street.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist