www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 23 Juul, 2019 15:00

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 61 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4, 5  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Re: William Tomingas - Mälestused
PostitusPostitatud: 15 Okt, 2012 22:31 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Dets, 2007 21:58
Postitusi: 319
Viisime kõik venelastest vabatahtlikud «Lennuki» pardale. Meil polnud mingit võimalust kontrollida nende minevikku või meelsust, seepärast pandi nad kohe tööle. «Lennukil» oli viis katlaruumi. Vaatasin-kuulasin, kuidas Lukk esitas meestele venelasest kütjat, neid instrueerides: «Vaadake siin seda vänta. Kui venelane vänta keerab nii, selles suunas, õppige ametit. Kui ta aga keerab nii, vastupidi - andke kohe puuga pähe. Samuti lasi Kivisepp endale näidata kõik dünamod, mootorid, transformaatorid, lülitustahvlid jne. Ka läks tal korda venelaste abiga leida laeva elektrifitseerimise plaani. Meie meeste drillimine võttis aega. Seepärast sai «Lennuk» minna merele alles jaanuari esimesel nädalal koos admiralilaeva «Lembituga», vooris mitu puksiiri, laaditud kapten Pauluse dessantmeestega.
Puksiirid tegid 10 sõlme, «Lembit» oli suuteline tegema vaid 8 sõlme, signaliseeris seepärast: «Vähendage kiirust.»
Seda laevastikku, mis liikus ida suunas, et teha dessanti Loksal, vaenlase seljataga, pidi «Lennuk» kaitsema.
28. detsembril oli alampolkovnik J. Laidoner määratud ülemjuhatajaks ja alampolkovnik J. Soots tema staabiülemaks. Ülemjuhataja ametisse määramisel oli Laidoner 34 aastat vana. Laidoneri asumisega operatsioonide juhtimisele algas energilisem sõjategevus meie poolt. Ka tõstis meie moraali suurel määral Soome abiväe maabumine Tallinnas major Eckströmi ja kapten Eskolaga eesotsas. Dessantide tegemisega alustamine oli julge ja otstarbekohane samm Laidoneri poolt. Iga dessant — Loksal, Kundas ja viimati Narva lähedal — tõi suurt segadust vaenlase tagalas ja aitas meie rinde pahemat tiiba liikuda jõudsalt edasi.
Esimesel dessandil Loksale olid meil kaasas soomlased. Pitka oli seda operatsiooni korraldanud pidulikult, admirali laev oli kaasa võtnud orkestri. Kui puksiir puksiiri järel sõitsid sadama silda mehi maha laadima, mängis orkester Porilaste marssi. Kui kõik olid jõudnud maale, kapten A. Eskola soomlased ja kapten Pauluse eestlased, kokku 200 meest, lasi orkester kuulda meie ja soomlaste ühist riigihümni, millele maabunud mehed hüüdsid hurraa. Selline ainulaadne pidulik maabumine aga ei tähendanud, et olime tulnud tantsupõrandale. Vaenlane oli ettevaatusest taganenud lagedalt metsa varju. Varsti oli kuulda ägedat tulevahetust. Siis tuli admirali laevalt «Lennukile» käsk — moodustada vabatahtlikkudest dessantrühm side pidamiseks rinde ja sadamasilla vahel, samuti rinde seljataguse kindlustamiseks.
Veigelin määras rühma juhiks mind, vist sellepärast, et olin kõige noorem ohvitser kaptenisillal. Rivistasin mehed laeva ahtris. Olime kõik omaenda riietuses, seepärast oli pilt kirju. Kellel oli peas läkiläki, kellel sonimüts, kellel kaabu. Üleriided olid ka igalühel isemoodi. Jalanõud, olid kingad ja säärsaapad. Saime igaüks vanemalt ohvitserilt püssi, 30 padrunit. Oleks meeleldi tahtnud võtta kaasa ka Lewisi, aga Kask lahutas käsi — kust võtta,
kui ei ole.
«Lembitu» paadid viisid mehed maale, sadamasillal lugesin üle oma jõugu — pootsman Kirp, laeva noor junga Kirotar ja veel 32 meest, olime kõik kokku 35. Umbes selles koosseisus tegime kaasa kõik dessandid kuni Narvani.
Jätsin sadamasse 5 meest, teistega ruttasin suunas, kust kostis laskmine. Süda läks soojaks, nähes soomlasi. Nad olid kõik ühtlases mundris, säärsaabastes, kandsid valgeid karusnahamütse. Kapten Pauluse mehed olid ka mundris, aga sinelid ja saapad olid
viletsad.
Sumasime põlvini lumes tihedas kuusemetsas. Soomlased tegid suurt kisa ja paugutasid põhjuseta, vist iseendi julgustamiseks. Teadupärast on tänavalahing ja lahing metsas kõige ebameeldivamad kõikidest võitlustest. Silmaring on piiratud, iga hetk võib olla tabatud ootamatusest.
Meie vastas olid madrused. Nad taganesid pikkamööda, avaldades visa vastupanu. Vähehaaval kammisime metsa vaenlasest.
Ühel lagendikul seisis väike puuhoone, vist heinaküün. Sealt ragises kuulipilduja. Eskola ja Paulus läksid lagendikust mööda, suures kaares, jättes kuulipilduja töötama seljataha. Mina aga, meenutades käsku kindlustada tagalat, jätsin pootsman Kirbu kümne mehega piirama küüni, ise ruttasin meestega edasi. Pimeda tulekul lõpetasime ajamise. Nii Pauluse kui ka minu mehed tikkusid tagasi laevale. Dessandi mehed keeldusid sõdimast pimedas. See oli kui kirjutamata seadus. Soomlased, nähes meie mehi kippuvat laevale, tulid nendega kaasa. Paatidele istumisel sadamasillal tuli mu juurde Kirp, näitas linasest riidest väikest kotti, ütles võidurõõmsalt: «Mahorka! Sõjasaak!» «Mis sai kuulipildujast?» küsisin.
«Ah see? See oli raske, selle andsin Pauluse meestele.» Kirpu huvitas tubakas, mitte kuulipilduja. Vene sõjaväe määrustiku järgi anti kuulipilduja võtmise eest Jüri rist, kõrgeim aumärk vahvuse eest. Meil ei olnud midagi teada aumärkidest. Oli vaid kuulutatud, et vahvuse eest saab autasuna maad. Esitasin Kirbu vägiteo kohta raporti Pitkale.
Järgmine dessandisõit oli Kundasse. Selle dessandi tegime ilma soomlasteta. Seekord Pitka tegi sõidu «Lennukil», mitte oma lemmiklaeval «Lembitul». Lennuklased kogu laevaga olid Pitkale võõrlapsed. Ta alavääristas meie laeva. Kui Pitkat esimest korda «Lennukil» nägin, üllatusin — ta meenutas rohkem mereröövli kui admirali kuju. Kasvanud sassis habemesse, räbal läkiläki lohakalt peas, koitanud karakulkraega must palit seljas, viksimata säärikud jalas. Rinnal rippus tal binokkel, küljel suur nahast kott, nagu seda kandsid tsaariajal konduktorid konkal ja raudteel. Iseloomult oli ta muutunud kannatamatuks ja kurjaks. Admirali tiitel näis talle väga meeldivat. Kui Pitka vilistati pardale pootsmani poolt ja meie komandör Veigelin talle raporteeris, adresseerides teda laevastiku ülemaks, parandas Pitka teda kärsitult oma hädises vene keeles: «Nado skaši admiral.» (Peab ütlema admiral.) Veigelin kohmetus, sest päevakäsk Pitka nimetamisest aseadmiraliks polnud meie laevani jõudnud.
Nii kui Loksal, läks ka Kundas maabumine ilma pauguta. Maandusid 200 Pauluse maarotti ja minu 30 merehulgust. Alevist liikus Paulus edasi Kunda mõisa poole, mina jäin alevit hoidma. Oli paks hommikune udu, mis tegi orienteerumise raskeks, eriti minule, sest olin esimest korda Kundas. Paigutasin tänavanurkadele valvepostid, järelejäänud paari-kolme mehega jäin valvama maanteed, mida mööda Paulus oli lahkunud. Järsku nägime eemal udus meie poole liikumas suurt kogu kui lambakarja. Tulijad ei peatunud, kui hüüdsin: «Seisa, stoi!»
Meie püssid läksid iseenesest lahti. Paukude peale põikas kari maanteelt kõrvale, meie neile vastu, kartuses oma taganemistee pärast sadamasse. Siis selgus — omad mehed! Nad rääkisid hirmunult, et olid liikunud mööda maanteed, kõik ühes pundis, ilma luureta. Järsku kõlas nende ees hääl: «Pli!» (Tuli). Nende peale avati tuli kuulipildujast.
«Kas teil siis kuulipildujat ei ole?» küsisin.
«On küll, aga keegi: ei oska lasta.» Nägin, et neil oli kaasas hobune reega, kes vedas Maxim kuulipildujat. Tõmbasin lindi sisse, põrutasin laengu taevainglitele, et vähegi leevendada meeste hirmu.
Saatsin mehe alevisse maha võtma valveposte ja levitama sõna, et kõik koguneksid minu juurde maanteele. Maamehed kippusid kõigest väest laevale. Mul oli kartus, et udust võib iga hetk ilmuda vaenlane, mis meie segaduses oleks meile olnud katastroofiks.
Seadsin mehed ritta põiki maanteed, ütlesin pauluslastele: «Laevale saab mindud küll, aga mitte ülepeakaela, vaid organiseeritud taganemise korras.» Vahepeal komberdas kohale kapten Paulus. Ta oli saanud haavata jalast.
Asetasin ta reele, saatsin sadama poole koos esimese taganeva rühmaga, umbes 50 meest. Nii taganesime 50 mehe kaupa, rusutud meeleolus. Jõudsime laevale ilma vahejuhtumisteta.
Kaotused olid meil rasked — 4 haavatut, kaasa arvatud Paulus, kes jäi haiglasse ja dessante enam kaasa teha ei saanud. Need olid esimesed vigasaanud meie hulgas. Loksa operatsioonist olime tulnud kriimustamata, nüüd nägime, et ka vaenlase kuul võib pihta minna. Olime lahingu kaotanud, see teadmine tappis kõigil tuju.
Selle meeleolu juures näitas Pitka veelkordselt oma suurt väärtust Vabadussõjas. Ta oli jalul kogu öö. Sõitis laevast laeva. Manitses, noomis, palus, ähvardas, aga hommikuks oli eelmise päeva hirmunud lambakarjast saanud rühm mehi, kes vaenlasi ei kartnud, olid valmis minema võitlusse nende vastu. Pitka tegi valmis ka operatsiooniplaani. Pauluse asemele nimetas ta leitnant J. Hermi «Lembitu» ohvitserkonnast. Pauluse meeskonnast andis Pitka minule 80 meest, nii et Herm ja mina omasime mehi võrdselt. Kunda mõis pidi võetud saama haaranguga kahest küljest. Üldiseks rünnakuks pidin märki andma 3 püssipauguga.
Järgmisel päeval paistis päike. Alevist liikusime läbi, leidmata vastupanu. Läksime kahes grupis, Herm mööda maanteed, mina läbi metsa. Mõis asus lagendikul, ümbritsetud madala kiviaiaga. Metsaveerult kuni aiani oli umbes 80 meetrit. Panin mehed ahelikkupidi metsaveeru. Meid oli nähtud, sest kuulipilduja pani pika valanguga lume tuiskama meie ees. Lasin sõna käima — koondada tuli kuulipildujale. Passisin aega, kuni kuulipilduja jäi vait, kargasin püsti, andsin kokkulepitud kolm pauku.
Minu mehed tõusid, maamehed jäid edasi lamama lumme. «Noh, onu, hakkame minema,» hõiskasin vasemale, minu habemikule naabermehele. See vaatas alt üles, urises: «Mine ise kurat.» Keeras küljeli, seljaga minu poole.
Vabadussõja alul ei kandnud ohvitseri pagunid automaatselt autoriteeti. Meie pool oli see heitlus asjaarmastajate sõda, kus ei kehtinud ranged sõjaväe määrustikud.
Ruttasin, et mitte jääda maha ründama asunud meestest. Liikusime vaenlase tule all nii kiiresti, kui lumi lubas. Lisaks püssitulele hakkas jälle töötama kuulipilduja. Viskasime end lumme. Koondasime tule kuulipildujale. Kui see vaikis, kargasime jälle üles, asusime sumama lumes sihi poole. Jõudsime aiani ja veel niisuguse hooga, mis pani meie vastased jooksu. Jooksime, nemad ja meie, mõisa rohtaias mööda lumest puhastatud jalgteed.
Taganejate seas paistis silma üks mustas nahkkuues mees, teised olid hallides sinelites. See tasandas aeg-ajalt jooksu, pöördudes meie poole, tulistades nagaanist. Ta oli teistest maha jäänud ja mina oma meestest sammu võrra ette jõudnud. Märkasin, et ta paugud olid sihitud minu pihta. Meie vahe oli vähenenud 5—6 meetrini. Järsku jäi mees seisma, sirutas käe revolvriga minu poole ja lasi. Mööda. Jooksuhoog viis mind temani. Mul oli püss tühjaks lastud. Haarasin mõlema käega kinni kuulirauast, virutasin kõigest jõust talle päraga pähe. Ta kukkus. Me ei teinud temast välja, jooksime järele taganejatele.
Need hakkasid pagema paanikas mõisast metsa. Leitnant Hermi grupp alustas liikumist mõisa poole. Ei möödunud palju aega, kui vaenlane alustas vastupealetungi. Õnneks olid meie mõlemad grupid juba mõisas koos. Avasime vägeva tule Hermi kuulipildujast. Pärast pealetungi tagasilöömist tuli minu juurde Kirp, ütles: «Siin on teie sõjasaak. See olite ju teie, kes tema maha lõi.» Ulatas mulle paari uhkeid mustast nahast labakindaid lambavilla voodriga. «Võtsin need teie jaoks enne, kui keegi jaole jõuab.» Ta andis mulle ka kehvas nahkköites taskuraamatu: «Vaadake, mis seal sees!» Lehitsemisel leidsin raamatust partei liikmekaardi ja isikutunnistuse, millest nähtus, et langenu oli pataljoni komissar. Aga huvitavam leid oli väike paberileht masinakirjaga. Leht kandis pealkirja: «Otzõv i propusk na janvarj 1919.» (Märgusõnad jaanuariks 1919.) 1.- 30. jaanuarini oli iga päeva jaoks antud otzõv-propusk. Vene sõjaväe määrustiku järgi algasid need kaks sõna ühesama tähega. Üks sõna oli relvanimetus, teine linnanimi. Näiteks, sablja-Saratov, puška-Petrograd, vintovka-Vologda. Leitud märgusõnad saatsin raadioga ülemjuhataja staapi. Saadud labakindaid kandsin veel tükk aega talviti Tallinnas, Tartus ja Moskvas.
Kivisepp teatas rõõmsasti: «Tõmbasin telefoniliini sadamast siia. Tulge kaasa, Pitka tahab teiega rääkida.» Ta viis mind väliaparaadi juurde mõisa härrastemajas. Minu halloo peale kostis Pitka hääl, ütles, et on alanud meiepoolne üldpealetung. Käskis ööseks mõisa jääda ja mõisa kaitsta, kuni rinne meieni jõuab. Vastasin Pitkale, et ta ju teab, et mehed ööseks maale ei jää. Kui tahab mehi maale jätta, oleks parem, kui ta ise tuleks neile seda käsku andma. Pitka vihastas: «Minu käsk olgu täidetud. Kes ei täida käsku, läheb sõjakohtu alla. Teen teid vastutavaks. Nimetan teid Kunda mõisa komandandiks.» Pitka pani toru maha.
Kutsusin mehed kokku mõisa õuele. Teatasin meestele, et sain telefonil käsu admiralilt; peame jääma ööseks mõisa. Meie rinne on alustanud üldpealetungiga, meie kohus on oma mehi kõigiti aidata. Sõnavõtu ajal hakkas osa mehi minekuks valmistuma, toodi hobused, rakendati regede ette. Mulle hüüti: «Meist ei jää keegi. Niisugust kaupa ei ole, et ööseks maale jääda. Aitab päevastki küll. Mehed, lähme laeva!»

Tõstsin häält: «Mehed, kui teie lähete, jään mina üksinda. Mina ei saa minna, keegi peab mõisa kaitsma venelaste vastu.»
Herm astus meeste hulgast minu kõrvale. Siis tulid mu 30 meremeest. Teised läksid killavooris. Panime Hermiga pooled mehed postile, pooled puhkama. Tegelikult ei saanud meist keegi sõba silmale. Olime kõik kivimüüril, puurisime silmadega mustendavat metsa, oodates kallaletungi. Hommikusel päikesepaistel sõitis sisse voor Pitkaga eesotsas, oli kuulda, kuidas kivid kukkusid kolksti meie südametelt. Pitka pidas kõne, milles ütles, et esitab autasu saamiseks vahvuse eest kõik mõisa kaitsma jäänud mehed.
Rinne õgveneski meieni õige pea. Purjetasime tagasi Tallinna rahuldustundega.
Paar päeva hiljem laaditi «Lennuki» peale 80 meremiini. Need olid vene sarvelised ankrustatavad miinid. Kohe seejärele sõitsime välja — miinide panemiseks Kroonlinna alla, nagu oli ette kirjutatud pitseeritud käsus. Vanemat miiniohvitseri Matussevitši ei olnud. Jäi alati maale haigestumise ettekäändel. Seni ei olnud mina tema järele vajadust tundnud, kuid seekord oli peenike peos. Ma polnud varem näinud meremiini, ei olnud aimugi, kuidas neid pannakse. Ometi pidin nende panemist juhtima. Oma hädas pöördusin kapten H. Saltza poole. «Mis pean ma tegema?»
«Täitma käsku. See on kõik,» rahustas Saltza. Ütles, et mul tuleb minna oma miiniohvitseri tekile. Seal vastu võtta telefonil käsud Veigelinilt ja käsutada oma minoore. Minu palvel kirjutas Saltza kõik komandod mulle taskuraamatusse. Kui operatsioon algas, olid mul komandosõnad peas. «Lennuk» liikus kustutatud tuledega. Kaldal polnud näha ühtegi tuld, kõik tuletornid olid kustutatud. «Seal on Seraja Lošad,» (Tuletorn ja kindlus) tähendas Saltza, näidates käega eemal valendavale lumisele kaldale. Olime tunginud sügavale vaenlase territooriumile, sõitsime edasi kursiga Nord-Ost. Siis hakkas horisondi taeval peegelduma valgusekuma. «Kroonlinn,» vastas Saltza mu küsimusele. Tema, Veigelin ja Knüpfer tundsid ümbrust kui oma taskut. Nüüd algas miinide panek. Meie sihiks oli sulgeda nn. lõuna sõidutee. Panime kolmerealise miinitõkke malelaua korras. See sündis nii. «Lennuk» liikus sirgjoones Ost-West ja tagasi, kiirusega 5 sõlme. Iga 10 sekundi tagant sähvas tuli lülituspaneelil miini komandosillal ja mina käsutasin minööridele: «Pravõi revun» või «Levõi revun». Minöörid lükkasid roopaid mööda ratasplatvormidel olevaid miine ahtri suunas. Ahtris seisid neli venelast, kaks kummagi poordi jaoks. Need võtsid miini vastu, keerasid ta sarvedelt maha terasest kaitsetuped, tõukasid komando peale vette kordamööda kas parempoolselt või vasakpoolselt saadud miini. Vettelangemisel asusid miinid automaatselt ankrusse, vahedega 20 meetrit. Ankru sügavust sai reguleerida. Meil oli sügavus pandud 7 jalga. Suvel 1919 hukkus meie poolt pandud miinitõkkel 9 vene hävitajat.
Miinipanemine oli äsja lõppenud, kui minu raadiotelegrafist tõi teate, et jäälõhkuja «Ogonj» nõuab lootsi sissesõiduks sadamasse. Teatasin Veigelinile. Ta otsustas katsuda «Ogonji» kinni püüda. Meil polnud pardal peilingaatorseadeldist, katsusime leida suunda, kust «Ogonji» raadiosignaalid kostsid tugevamini. Pärast tunniajalist katsetamist läksin komandosillale teatama ürituse lootusetusest. Märkasin tõsiseid nägusid ja sõnaahtrust. Küsisin Saltzalt, mis juhtus? Saltza vastas: «Oleme orienteerumisel eksinud. Sõidame juba pikemat aega propelleri tuuride peal. On karta, et võime sattuda Kroonlinna kaitsvatele miiniväljadele.» Siis astus Saltza Veigedini kõrvale, näitas käega: «Näete, kallas! Usun, see peab olema Seraja Lošad.»
«Annaks Jumal,» vastas Veigelin.
Kui Knüpfer kinnitas Saltza arvamust, valdas meid meeleolu nagu — «Jaak, kurat, jalad põhjas!» Veigelin ütles mulle paar lahket sõna — ta oli olnud teadlik, et olin esimest korda miinidepanemisel, aga ma olevat teinud hästi. Palusin Saltzat kui minu heategijat, et ta kirjutaks minu raamatusse oma autogrammi mälestuseks tänasest seiklusööst. Saltza kirjutas välja logiraamatust minu taskuraamatusse pandud miinitõkke koordinaadid, kuhu ta oli märkinud komandosõnad, pani allkirja — Herman Saltza, I järgu kapten merel, 13./14. jaanuar 1919.
Talvehommiku esimene valgus oli väljas, kui «Lennuk» tagasisõidul Kroonlinna retkelt lähenes tasasel käigul Narva-Jõesuule. Veigelin kavatses pommitada Narvat. Järsku sõitis jõesuust uljalt välja puksiirlaev, lustakalt lehviva punalipu all. Laev sõitis meie suunas. Küllap oli meie lähenemisest varakult teada saadud ja iga ida poolt tulev laev võis olla vaid omamees. Nagu aimates selle eksituse võimalust, keeras Veigelin «Lennuki» vastutuult, et suits kataks ahtris meie lipu. Puksiir jätkas sõitu meie suunas. Lähenenud umbes 50 meetrini, hakkas ümber pöörama, vist märgates oma eksitust, kuid oli juba hilja. Vanem ohvitser Kask seisis reelingu ääres meestega, püssid palgel. Tema käsul tuli puksiir meie poordi, inimesed temalt võeti maha. Veigelin määras mind neid üle kuulama. Need olid Narva-Jõesuu Täidesaatva Komitee esimees (venelane), garnisoni poliitiline komissar (venelane), Eestimaa Kommunistliku Partei Narva-Jõesuu osakonna sekretär (eestlane), eestlasest puksiirikapten, tüürimees, masinamees, kütjad. Vangilangenud laev võeti puksiiri.
Tallinna jõudmisel andsime sõjasaagi, suure hästi korrasoleva puksiiri sadamakapten Ö. Treilmannile. Vangilangenud inimesed viidi ülekuulamisele Laidoneri staabi II osakonda.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: William Tomingas - Mälestused
PostitusPostitatud: 16 Okt, 2012 21:34 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Dets, 2007 21:58
Postitusi: 319
Kavatsusel oli teha veel üks retk miinidepanemiseks Kroonlinna alla, kuid dessanditegemise plaan Narva-Jõesuu lähedal tuli vahele. 17. jaanuari õhtul seisis meie dessantlaevastik Utria küla kõrge paekalda vastas. Kaasas oli meil suur vägi, kaks kompaniid soomlasi major M. Eckströmi ja kapten Eskola juhatusel, samuti märksa suurem kogu kapten Pauluse mehi. Admiral oli seekord jälle «Lennuki» pardal. Kogu öö kestsid katsed randuda paatidel. Need nurjusid aga rannakivide tõttu, mis ulatusid tükk maad merre. Alles hommikuvalgel leiti paar sobivat kohta maabumiseks. Hommikul kell 10 olime kõik maal. Kavakohaselt pidid Pauluse mehed võtma Narva-Jõesuu, Eekström Riigiküla. Eskola pidi liikuma Laagna mõisa suunas sügavas venelaste rinde tagalas et läbi lõigata Tallinn-Narva maanteed. Mina oma 30 mehega olin õigupoolest pühapäevakütt. Mulle ei antud ühtegi ülesannet. Halbade kogemuste pärast Kundas ei tahtnud minna pauluslastega. Loksal olin hästi tuttavaks saanud Eskolaga, seepärast palusin end temaga kaasa. Eskola kratsis kukalt, silmitses meie kirjut kogu. Tal oli meist Loksal jäänud aga hea mulje. Ta vastas: «Hüva on.» Asusime soomlaste sappa. Laagnani jõudsime ilma vahejuhtumiteta. Tee võttis aega, sest pidime liikuma mööda metsi ja külavaheteesid. Minu grupis oli kaks narvakat, nad olid meile teejuhtideks. Laagna asus metsast piiratud lagendikul, tuletades meelde Kunda mõisa asendit, Laagna külje all kulges Narva maantee, mis ähvardas saada meile needuseks. Meie järjest ja tugevasti pealepressiva rinde eest oli venelastel kaks taganemisteed — maantee ja raudtee. Mõisa ümber käis rinnakõrgune kivimüür, selle taha asusime positsioonile. Soomlased seadsid üles oma kaks Maximit. Nad olid rikkad — neil oli lisaks veel kaks Lewist. Lahing läks lahti kella kahe, paiku. Metsast hakkasid tulema voorid ja, mehed, tihedalt mööda maanteed. Avasime tule, niipalju kui torud võtsid. Hobused läksid peruks, mehed panid jooksu. Uusi tuli järjest peale. Ka näis neil olevat möödunud esimene kabuhirm. Meile hakati tulistama vastu. Ikka ja jälle tormasid meie poole ahelikud vägevama või nõrgema hurraaga. Tundus, et meile tungiti peale mitte niivõrd vahvusest kui meeleheitest. Nüüd hakkasid vaenlasel töötama kuulipildujad ja neid oli neil rohkem kui meil. Korduvalt katsusid moonavoorid maanteel läbi murda. Kuulsin esmakordselt hobuste surmakisa. See on õudne, tungib hingepõhjani, nii kui inimese surmaeelne ahastushüüe. Püsside ja kuulipildujate kärale seltsisid kohutava koorina inimeste ja hobuste karjed.
Kell võis olla 4, kui läksin Eskola juurde ja ütlesin, et meie ei saa positsiooni pidada enam kuigi kaua. Meie oma väheste jõududega ei saa barrikeeriria kogu frondi taganemisteed. Kas nägite suurtükke nende vooris? Kardan, et nad panevad need käima meie vastu ja siis oleme omadega läbi. Eskola kuulas mind ilma tundeid näol näitamata, nagu soomlane kunagi. Lausus rahulikult, et minekuga tuleb veel veidi kannatada, kuni läheb pimedaks. Umbes pool tundi hiljem asusime mõisast lahkumisele. See sündis eriliste raskusteta, vaenlane ei söandanud meile järgi pressida, kui märkas, et olime müürilt läinud. Arusaamine sellest võttis tema juures aega. Eskola ei võtnud suuna Riigiküla peale. Selleasemel võttis ta käsile minu narvakad. Tahtis, et nad viiksid meid kõige otsemat teed Narva. Teejuhid tegid seda suurima õhinaga. Jõudnud eeslinna, asusime kahes hanereas liikuma kumbagi kõnniteed mööda, pauku laskmata, häält tegemata. Eskola tahtis jõuda välja raekoja ette, imestas, kui kuulis, et ma polnud kunagi Narvas käinud. Meie teejuhid näitasid oma oivalist orienteerumisoskust oma kodulinnas. Oli täiesti pime, kui jõudsime raekojani umbes kella 6 ajal. Eskola käsul lasksime õhku tühjaks oma püssid, kõik 5 padrunit. See oli selleks, et kära tegemisega tekitada paanikat. Vist juhitud paugutamisest ja kärast, jõudis raekoja ette ka major M. Eekströmi kompanii. Siitpeale eraldusin mina oma meestega soomlastest, jättes neile oma mõlemad narvakad. Leidsime endile teejuhi, kellest parimat ei oskanud tahta. Ta oli endine Narva kardavoi. Omal algatusel viis ta meid silla juurde. Kõrgel kaldal nägime aeg-ajalt pilvede tagant paistva kuu valgel silda all jõel, mis kubises inimestest ja vooridest. Võtsime selle rabeleva massi tule alla. Õnneks tuli tulistamist kuuldes meie juurde salk soomlasi, kellel oli kaasas kuulipilduja. See pandi jalamaid tööle. Kordus pilt mida olime näinud Laagnas. Venelastel oli veel üks taganemistee üle jõe — raudteesild. Tekkis mõte raudteesilda õhku lasta. Aga ei meil ega soomlastel polnud lõhkeainet. Mõte tuli jätta, nii ahvatlev kui see ka ei olnud, selle teostamisel oleksid jäänud lõksu vaenlase soomusrongid.
Mälestus esimesest ööst Narvas on säilinud vaid katkendlikult. Tänavad olid pimedad, kuuvalgust oli näha vaid hetkeliselt ja harva. Kogu aeg käis laskmine, korrapärast lahingut polnud. Vange ei võetud, tänavanurkadel komistati kehade üle. Kus olid oma, kus olid vaenlased, ei teatud. Soomlastel õnnestus kobina peale sisse murda venelaste 6. diviisi staapi. Kogu paberikraami jätsid nad puutumata, sõjasaagina võtsid kaasa diviisi kassa, mitu kotitäit paberiraha. Katsusin üles leida vaenlase raadiojaama, mis minu arvestuse järgi pidi asuma Narvas. Meie teejuht üksi ei kinnitanud minu arvamist vaid ütles teadvat, et jaam on üle jõe Jaani poolel, ja avaldas valmisolekut meid sinna viima. Nähes minu kõhklemist, ütles ta: «Pimedas on parem kui päeval. Punased on ülepeakaela põgenemas. Me võime vabalt jalutada kas või Jamburgini.»
Hakkasimfe minema. Ta viis meid üle jää, teisel pool jõge asusime haneritta tema järele. Nii liikusime pimedas ettevaatlikult mööda kõnniteid kitsastel tundmatutel tänavatel. «Siin,» ütles meie juht, peatudes ühe hoovivärava ees.
Tormasime sisse, ei ühtegi hinge hoovis ega väikeses puuhoones. Olime jäänud hiljaks, jaam oli lõhutud. Seda oli tehtud raske haamriga. Dünamol oli kollektor löödud loperguseks, lülituspaneel oli pekstud puruks kõikide mõõduriistadega. Lõhkujad olid lahkunud hiljuti. Nad olid ahjus põletanud pabereid — söed hõõgusid veel paberituha all. Mälestuseks võtsin seinale rippuma jäetud raadiotelegrafistide nimedega vahetuskorra tabeli. Kiskusin ahjust välja jaama päevaraamatu, kuhu peavad olema sisse kantud kõik sissetulnud ja väljaläinud radiogrammid, aga seda ei tasunud võtta — peale kõvade kaante oli kõik muu peaaegu täiesti põlenud. Asusime tagasiteele üle jää. Olime olnud ettevaatamatud liikumisel üle jää, soomlased oleks võinud meid pidada punakaartlasteks. Käskisin meestel siduda taskurätik ümber käevarre. Aeg oli jõudnud tugevasti hommikupoole ööd. Massiline laskmine oli juba vaibunud, kõlasid vaid üksikud paugud.
«Tahate, ma näitan teile veel midagi?» küsis meie juht. Ta viis meid linnaveerele, kust paistis, et algab karjamaa. «Siin,» lõi ta jalaga vastu ühe suure küüni laia ust. «Lõhkuge maha,» Suureks üllatuseks leidsime küünist kahepinnalise lennuki. Esimesel hommiku valgusel veeretasime lennuki küünist välja lähemaks vaatluseks. See oli Petrogradi Sikorski lennukitehases valmistatud «Jastreb» tüüpi kaheistmeline luurelennuk Gnome mootoriga. Lennuk oli kõigiti korras. Mootorit proovida ei saanud, sest paagis polnud tilkagi bensiini.
Hommikul kell 7 jõudsid linna peaaegu üheaegselt kapten N. Reek oma rügemendiga ja leitnant O. Tief «Kalevi» rnalevaga. Nüüd olime veendunud, et Narva oli meie. Kuulnud, et mina olen «Lennuki» raadioohvitser, tahtis Reek, et ma viibimata asuksin teele Narva-Jõesuhu viima teadet Narva langemisest, et see teade saaks saadetud Tallinna raadioteel. Tal oli kõigest kolm ratsahobust, need andis ta mulle ja kahele kaaslasele oma rügemendist. Mind ei võlunud Reegi ettepanek põrmugi, sest ma polnud veel kunagi istunud hobuse seljas. Aga et vanemat ohvitseri tuli kuulata ja et ratsaretk oli küllaltki asjalik, nõustusin.
Tänasin oma mehi nende tubliduse eest, jätsin nad pootsman Kirbu hoolde ja Reegi rügemendi katla peale, ronisin ohkega hobuse selga. Alguses polnud viga, sörkisime kergelt tänaval. Hoidsin end sadulas, surudes reitega vastu hobust, nii kui mulle oli õpetatud. Jõudnud linnast välja, alustasid mu kaaslased traavi, see oli minule liig. Reied väsisid ära, et püsida hobuse seljas, haarasin tema kaelast, tundsime mõlemad end olevat õnnetud — nii hobu kui mina. Palusin kaaslasi, et nad ei kihutaks. Nad lubasid.
Meie tee käis kogu aeg mööda Narova kallast. Paremat kätt oli jõgi, vasakul mets. Taganedes meie rinde eest tulid metsast ikka ja jälle väikesed vaenlase salgad. Neid nähes andsid mu kaaslased oma hobustele piitsa. Minu hobu, nähes teisi galopeerimas, hakkas sama tegema minu meeleheiteks. Hüüdsin kaaslastele hingeahastuses: «Pidage! Pidage, kas kuulete.» Nii juhtus teel korduvalt.
Kui sain asuda omaenda jalgadele oma laeva juures, tundsin, nagu oleks kõik mu sisikond pööratud pahupidi. Vandusin — ei, ratsahobu ei ole liikumisvahend meremehele või lendurile.
Pitkal oli heameel teretulnud uudist kuulda. Oli kaalutud plaani hakata pommitama Narvat, kui keskpäevaks ei peaks tulema lähemaid teateid olukorra kohta. Laidoneri staapi läks raadioteade: «Narva vallutatud 18./19. jaanuari ööl. Linn kindlalt meie käes.»
Pealelõunal tulid pardale soomlased koos minu meestega. Mäletan, et meie kokk valmistas oivalise hapukapsasupi, parima, mis ma elus söönud. Vanem ohvitser Kask oli kajut-kompania lauale pannud pudel viina sündmuse tähistamiseks. Seda rüüpasid suurtest joogiklaasidest tosin pidusöögile kogunenud ohvitsere, meie ja soomlased. Pitka pidas kõne, milles tänas soomlasi, M. Eckströmi ja A. Eskolat, Narva võtmise eest. Eckström vastas, mainides viisakusest, et Narva vallutamisest võtsid osa ka eestlased. Joodi Eesti ja Soome terviseks.
Kui tuju oli tõusnud parajale kõrgusele, tõusis Pitka veel kord püsti sõnavõtuks, milles ta ütles, et esitab autasuna vahvuse eest maa saamiseks leitnant Tomingase. Temale on teatanud 5. rügemendi maakuulajad, kes saatsid Tomingat Narvast siia, kuidas Tomingas, nähes taanduvaid vaenlasi, peatus korduvalt, et teha kindlaks vaenlase väeosade liiki ja kuuluvust, mis on tähtis meie väejuhatusele!
Palusin sõna, rääkisin tõetruult, kui hädaline oli olnud mu teekond ja mis oli peatumise õige põhjus. Mu kuulajaskond hoidis kõhtu kinni naerust. Pitka ütles naerulagina saatel, et tema kui admirali silmis olen ma teeninud tunnustust vahvuse eest kui meremees, kes julges istuda hobuse selga. Sama ülev meeleolu, mis valitses kajut-kompanias, valitses kogu laevas.
Alumine tekk oli soomlasi täis, keha keha kõrval, neist tuli üle astuda, et mööda pääseda. Ohvitserid andsid oma kajutid soomlastele ülemisel tekil.
«Lennuk» alustas kojusõitu kell 5. Suure rõõmu pärast meile õnnelikust sõjasündmusest pani Veigelin auru alla kõik viis katelt. «Lennuk» sõitis kogu tee kiirusega 30 sõlme. Kell 7.30 kordasin oma hommikul antud raadioteadet Narva võtmise kohta, sest ei olnud saanud kviitungit sadamajaamalt radiogrammi vastuvõtmise üle. Seekord kviitung tuli, selgus, et sadamajaam ei olnud saanud meie hommikust raadiosaadet. Radiogramm viidi ülemjuhataja Laidoneri kätte, kes oli «Estonia» kontsertsaalis. Laidoner astus poodiumile ja luges telegrammi ette publikule. Juubeldamine oli suur.
«Lennuk» asus oma vanale kohale kai ääres miinisadamas, viimased soomlased lahkusid laevast esmaspäeva hommikul.
Peale Narva operatsiooni, milles laevastik mängis olulist osa, asutati mereväe staap, asukohaga Narva maanteel, Viljandi jaama lähedal. Staabi ülemaks määrati I järgu kapten Herman Saltza. Mind määrati laevastiku vanemaks raadioohvitseriks. Staabi kantseleis teenis Aleksander Varma, kes pärast rahulepingu sõlmimist siirdus Leningradi Eesti opteerimiskomisjoni koosseisu.
Ühel õhtul jaanuari viimasel nädalal, kell 9 tuli «Lennukile» telefonogramm mereväe staabist: Helsingi põleb. Valmistada mereleminekuks alarmkorras. Oodake sõidukäsku» Alla kirjutanud admiral Pitka. Üle poole laeva meeskonnast oli maal, käsuga olla tagasi hiljemalt keskööl.
Pidanud nõu Veigeliniga, kogus vanem ohvitser Kask tekile käepärast olevad mehed, neid oli paar tosinat. Igaüks sai instruktsiooniks, kuhu lennuklasi otsima minna. Sihtkohtadeks olid teatrid, kinod ja restoranid. Mina sain korralduse võtta käsile «Estonia» ja Draamateatri. «Estoniat» tundsin hästi ja teadsin teed lava taha. Keset näidendi tegevust anti eesriie. Astusin eesriide ette, hüüdsin: «Lennuklased, kõik kes siin on! Kapteni käsk — otsekohe laeva.» Draamateatris kujunes mu ülesande täitmine dramaatilisemaks. Ronisin lavale publikuruumist, vabandasin ehmunud näitlejate ees, kelledest Mizzi Mölder ajas pea selga, pani käed puusa: «Kes teie olete? Kuidas te julgete?»
Teatri ette kogunesid mõned uudishimulikud. Lennuklasi ei tulnud. Laevas kuulsin, et otsing oli andnud tulemusi. Kell 11 oli «Lennuk» sõiduvalmis. Kell 11.30 tuli staabist uus telefonogramm, mis tühistas eelmise, mis olnud saadetud valeinformatsiooni alusel. «Ühesõnaga valealarm,» vandus Kask.
«Lennuk» tegi veel ühe retke miinilaadungiga veebruari algul, pidi aga veidi maad sealpool Narva-Jõesuud tagasi pöörama jääolude tõttu. Ta jäigi talikorterisse veebruari alguses. Hirm hädaohu ees oskamatu meeskonna pärast hoidis laevale tulemast minu otsekohest ülemust Matussevitši. Üheks ohupõhjuseks retkedel oli asjaolu, et laeva endised peremehed olid laeva väga lohakalt pidanud. Mis puutub elektriseadeldistesse, oli laevas ränk lühiühendus. Kui olime teel Kroonlinna alla ja laev oli pimendatud, tuli vanem elektrik Kivisepp minu kabiini, kutsus mind tekile.
«Vaadake,» ütles ta. «Foka mastis põleb tuli. Seda ei tohi aga olla, mul on kõikidel paneelidel välja lülitatud viimane kui üks väline tuli.»
Mul ei jäänud muud nõu, kui kiiresti tuua püss ja lasta surnuks üleannetu tuli.
Teine kord kontrollkäigul Kivisepaga alumisel tekil küsisin: «Miks see pumbamootor töötab?» «Ei tööta,» vastas Kivisepp. «Ei. tohi töötada, ta on välja lülitatud.»
Et aga mootor siiski sahinal vurises, pidin tarvitama karjapoisi võtet, võtsin lahti mootori küljest voolujuhtmed. Ohu tõrjumise mõttes võis usaldada Veigelini, Saltzat ja Knüpferit tema suurtükimeestega. Suurtükkide proovimisel Loksa dessandil laskis Knüpfer Loksa telliskivivabriku korstna maha kolme lasuga.
Laevastiku talikorterisse minek märkis ühe ajajärgu lõppu Vabadussõjas. See ajajärk, sõja algus, oli meile võib-olla kõige raskem. Iseseisvuse esimese aastapäeva pühitsemise päeval võis konstateerida, et rahvas oli toibunud oma esialgsest kohmetusest ja moraalihalvatusest, et mobilisatsioon andis häid tulemusi, et vaenlane oli välja löödud Eesti territooriumilt. Sõjaõnn oli pööranud oma palge meie poole. See asjaolu karastas meie meelekindlust, julgustas meid vaatama tulevikku heade lootustega.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: William Tomingas - Mälestused
PostitusPostitatud: 17 Okt, 2012 22:21 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Dets, 2007 21:58
Postitusi: 319
TEENISTUS EESTI SAATKONNAS LONDONIS

Veebruarikuu algupäevil sain kutse ilmuda sõjaminister Larka palge ette Pagari tänaval. Ta teatas lühidalt, et valitsus on mind määranud mereväe esindajaks saadik Piibu juurde Londonis. Ütles, et peale minu on määratud Londoni veel kaks esindajat — sõjaväe esindajaks leitnant H. Sinisov ja lennuväe esindajaks leitnant E. Orgussaar. Kõik kolm peavad asuma teele üheskoos, kõige lähemal ajal.
Korraga kolme atašee nimetamine, kui oleks jätkunud ühest sõjaväe atašeest, Sinisovist, tekitas minus võõrastust. See oli jälle näide, kuidas meie verivärske valitsus oma asjaajamises talitas keiserriigi Vene mustri järele. Minu esimene ametikoht Eesti riigiteenistuses, ministeeriumi asjade valitseja, oli võetud puhtal kujul Vene teenistustabelist.
Avaldasin Larkale kahtlust, kas on otstarbekohane meil, tibatillukesel riigil saata kogu komplekt atašeesid, suurriigi eeskujul? Ütlesin veel, et minu teada meil lennuväge ei ole, peale selle ühe lennuki, mille ma andsin rügemendiülemale Reegile Narva võtmisel.
Larka ütles, et nii on valitsuse otsus ja et seal ei ole midagi muuta. Mina kumbagi ohvitseri, Sinisovi ega Orgussaart ei tundnud.
Sinisov korraldas meile ühise kohtamise. Ka viis ta meid välisministeeriumi, kus meile anti diplomaatilised välispassid. Minu oma oli valmistatud masinkirjas prantsuse keeles suurel poognal, kandis numbrit 11 ja välisministri Otto Strandmani ja passiosakonna juhataja Samuel Lindpere allkirju. Mingit templit polnud.
Sinisovi eestvõttel saime riigikassast Estonia puiesteel igaüks reisirahaks mitu tuhat ostrubla. See oli ainus raha, mida meie riik omas välisvaluutana.
Häda selle rahaga algas meil juba Helsingis. Ükski pank ei tahtnud seda raha võtta vahetamiseks. Polnud midagi parata, pöördusime palvega Eduard Schwalbe poole, keda olin õppinud tundma kui jalanõudeäri omanikku 1917. a. suvel, kui koos Pätsiga käisin Balti laevastiku ülema jutul. Schwalbe käest saime soome markasid niipalju, et võisime tasuda hotellis söögi ja ulualuse.
Siis läksime Rootsi konsuli juurde viisumit hankima edasisõiduks läbi Rootsi. See härra uuris meie kantselei poognapabereid, ütles — need pole mingid passid, kõige vähem diplomaatilised. Küsis, mis firma see «Eesti Vabariik on ja mispärast seal pole trükikoda, kus saab trükkida passe niisugusel kujul, kui seadus nõuab. Kuulas meie seletusi naeratusega. Keeldus viisumit andmast.
Et mitte olla sunnitud tagasi sõitma Tallinna ilma katsetamata viimaseid abinõusid, läksime jälle Schwalbe juurde tema ärisse Esplanaadil. Ta rahustas meid, ütles, et tunneb Rootsi konsulit isiklikult, kõneleb temaga meie asjus. Käskis oma juurde tagasi tulla teisel päeval.
Kui tulime, ütles Schwalbe: «Minge kohe. Läbisõidu viisum ootab.» Läksime ja saime viisumid kiirelt, viisakalt ja ilma hinnata, nii kui on tava diplomaatiliste passide viseerimisel. Schwalbe ostis meile raudteepiletid Stokholmi. Ta andis meile ühe panga aadressi Stokholmis, kus tema kuulmist mööda ostetavat tsaarirublasid, ostrublasid ja muud raha. Kui kinnitasime, et tasume talle endi võla, niipea kui Stokholmi jõuame, naeratas Schwalbe: «Jäägu see Eesti riigi võlaks.»
Jõudnud Stokholmi, sõitsime raudteejaamast otse Schwalbe juhatatud panka. Tõepoolest meie ostrublade vastu anti meile rootsi kroone, meie arvates kaunike hulk. Kui oletada, et neil rubladel oli mingi avalikkusele kuulutatud kindel kurss, siis olime ses suhtes õndsad oma teadmatuses. Ajalehte me ei osanud lugeda ja raha oli meil kibedasti vaja, kas või juba seepärast, et kinni maksta voorimeest, kes meid oli panka toonud ja nüüd väljas ootas. Raha saanud, istusime sõidukisse ja käsutasime: «Grand Hotel», var sä god!» Selle hotelli juhatas meile ametnik, kes raha vahetas.
Et «Grand Hotel» oli linna, meie arvates maailma kõige kallim võõrastemaja, seda kogesime kahe päeva pärast arve maksmisel.
Stokholmis tundsin, et olen tõesti Euroopas. Esmakordselt. Eriti valdas mind see tunne hotellis. Sisustus oli haruldaselt mugav ja maitsekas, teenimine oli selline, et kõik toatüdrukud paistsid mulle olevat Greta Garbod — vale, siis seda kinotähte veel ei olnud. Parandan seda niiviisi, et iga tüdruk tundus olevat Cecilia Hansen, Petrogradi üliõpilaste lemmik — viiulikunstnik, hurmav blond.
Õhtul, istudes all suures saalis lõunasöögil — see oli esimene kord, kui kuulsin, et inglise stiilis lõuna algab kell 7 ja veelgi hiljem —, kui istusin lõunat sööma, paelus mu pilku «smörgäs-bord»-laua keskel, kõrgemale kohale kuhjatud suur hunnik puuvilja. Kauanägemata asjad, nagu apelsinid, banaanid, viinamarjad, ananassid panid suu vett jooksma. Söögi lõpul palusin kelnerit, et see tooks suure paberikoti ja viiks mind smörgäsbord-laua juurde. Seal täitis ta koti puuviljaga minu juhatuse järele, lubas koti tuua üles minu tuppa.
Sel õhtul sõin enese haigeks.
Stokholmi linna ilu on mulle jäänud meelde. Vaatamisväärt kohti, muuseume, kirikuid ja losse me vaatama ei läinud, polnud aega. Kiirustasime reisi jätkamisega Kopenhaageni, kus asus saadik K. Menning.
Taani konsul, kelle juurde läksime viisat nõutama, vaatas meie passidele pandud Rootsi viisat, noogutas pead, ehtis meie passe oma viisaga. Sõitsime raudteel Malmösse, sealt parvelaevaga Kopenhaageni.
Seekord ei küsinud me pangast nõu, kuhu hotelli minna, vaid usaldasime taksomeest, kes meid sõidutas «Palads Hotelli» raekojaplatsil. Mõne tunni pärast istusime Menningi juures.
Ta päris meilt suure huviga üksikasju käimasolevast sõjast, üldolukorrast kodumaal, rahva meeleolust. Andsime talle tõetruu informatsiooni oma südametunnistuse järele. Rääkides rahva meeleolust, ütlesin Menningile, et punaste pealetungi perioodil enne 6. jaanuari oli Tallinnas asi nii, et mida lähemale jõudis punaste rinne, seda rohkem istus rahvas restoranides ja kõrtsides. Sellele tegi lõpu Laidoneri staabiülem Soots, keelas ära alkoholi müügi avalikes kohtades. Rahva mõtlemisviis on nüüd kaine ja enesekindel. Kui väljakuulutatud vabatahtlike mobilisatsiooni ajal rahvaväkke astuti visalt ja vähe, siis hilisem sunduslik mobilisatsioon andis häid tulemusi. Üldiselt on maad võtnud arvamine, et valitsusel on nüüd küllalt jõudu maksma panna ja läbi viia oma korraldusi.
Menning näis olevat rahul meie informatsiooniga, mis polnud ei magusalt optimistlik ega mõrudalt pessimistlik. Jätsime oma passid Menningi kätte, kes lubas meile hankida inglise viisad, aga hoiatas, see võib võtta aega nädala või enam, sest meie viisumipalve läheb otsustamiseks Londoni.
Väljavaade pikale ootamisajale tekitas meis turisti kergemeelse tuju. Oht, et võibolla tuleb meil poolelt teelt tagasi pöörata, juhul kui inglased meile viisat ei anna, mida Menning ei pidanud võimatuks — see oht õhutas meid linna tundma õppida, kasvõi mälestuseks tehtud reisist.
Kõigepealt läksime muidugi kuulsasse Tivoli parki. Kopenhaagenlased võivad uhked olla, et neil on läinud korda luua selline populaarne, mitte vulgaarne lõbustuskoht. Pargis, mis on suuruselt peaaegu võrdne Kadriorule ja kus kasvavad samuti põlised puud, esinevad aga ka paljud atraktsioonid vabas õhus või mitmetes ehituselt kenades hoonetes. Tivolis mängib kinnises ruumis sümfooniaorkester, annab etendusi vabaõhuteater, tegutseb vabaõhu tantsupõrand, on avatud mitu restorani, jalgteede ääres seisavad viinivorstide ja alkoholita jookide puhvetid. See kõik võimaldab meelelahutust. Ja rahvas Tivolis lahutabki meelt täie mõnuga — vallatult, heatujuliselt, aga ikka korrapäralikkuse piirides. Ulakus on Tivolis täiesti tundmata. Olen hilisemas elus käinud Viini Prateris, Berliini Luna pargis, Moskva kultuurpargis, New Yorgi Coney Islandil — neist kõigist on Kopenhaageni Tivoli üle. Seda mitte üksi seepärast, et Tivolis on mitmekesisemad ja huviküllasemad meelelahutusvahendid, vaid ka võib-olla seepärast, et Tivolis on taanlased, mujal mitte.
Tivoli külje all asus restoran «Vivel». Eesti riigi esimesel aastapäeval, 24. veebruaril 1919, andis saadik Karl Menning päeva tähistamiseks seal lõunasöögi. Tulnud olid Jaan Tõnisson, Eduard Virgo, Ferdinand Kull. Kopenhaageni linnapea ja veel mõned taanlased, vist ajakirjanikud. Ka meie, kolm ohvitseri, olime kutsutud. Mulle on see söömaaeg jäänud meelde veel seepärast, et esimest korda sõin merevähki. On olemas saksa vanasõna: «Mida talumees ei tunne, ta ei söö,» Minu juures see sõna paika ei pidanud — see tundmatu mereelukas maitses mulle oivaliselt.
Sama õhtut mäletan veel ühe teise erakorralise sündmuse pärast — Jaan Tõnisson jõi põhjani klaasi punast veini. Tõnisson, nagu on olnud eestlaste komme, pidas oma lauakõne söögiaja keskel. Selles laskis ta, elada noort Eesti riiki, soovis temale tervist ja jõudu. Kõik tõusid püsti, tühjendasid klaasid, milledes hetkel juhtus olema punane vein. Tõnisson tõusis ka, aga jättis puutumata tema ees seisva täidetud klaasi. Menning, kes seisis ta kõrval, ütles temale vaikselt, aga küllalt selgesti, nii et laud-kondki kuulis: «Omaenda riigi õnneks ja terviseks tuleb kõhklemata juua.» Tõnisson vaatas kohmetunult Menningile otsa. Kahmas laualt klaasi. Tühjendas selle ühe sõõmuga. Nii leidis aset ajalooline sündmus minu silma all — Tõnisson oli joonud viina!
Et aega oli, sai käidud vaatamas Thorvaldseni muuseumi, kuningalossi. Arhitektuuriliselt on meie Kadrioru loss nägusam Taani kuninga elamust.
Elades «Palads Hotellis», kuulsime iga tunni takka meie vastas asuva raekoja kella. Selle tunnikella motiiviks on omapärane muusikafraas, millel pole lõppu, nii kui ajal ei ole algust ega otsa. Sama lõputa aja liikumist väljendab ka Westminsteri kella motiiv Londonis. Kuigi üldises mõttes tornikell kuulutas iga päev, iga tund, aja lõpmatust, jõudis meile kätte lõpp. S.o. lõpp meie olemisele Kopenhaagenis. Meie inglise viisad saabusid, tembeldati meie passidele. Maailmasõda oli tegelikult lõppenud juba novembrikuus, aga nüüd veebruaris, mitu kuud hiljem, hoidsid inglased ikka veel kehtimas sõjaaegseid rangeid määrusi muulaste maandumise kohta. Näiteks meie viisad lubasid sõita Albioni ainult üle Norra sadama Bergeni, kus meie pidime end ilmutama inglise julgeolekuohvitserile.
Sõitsime kõigepealt laevaga Norra pealinna, mille nimeks oli tol ajal Kristiania. Sealt läheb Bergeni päevane rong ja öösine rong. Valisime päevase. Tegime hästi, sest väljunud mõned kilomeetrid Kristianiast, sõitsime kogu tee looduse luulelises ilus, Norra kõrges mäestikus. Kõikjal lamas lumi, mis meile tundus igavesena, peatusjaamades nägime põhjapõtrade karju!
Bergen asub ühe fjordi kõrgel kaldal. Kogu selle väikese linna elu on keskendatud sadamasse. Asusime ühte tagasihoidliku välimusega hotelli, lootes, et meil ei pruugi Bergenis viibida kauem kui ööpäev. Tegelikult tuli laeva oodata peaaegu 1 nädala. Inglise ametnik, kes oli pandud valvekoeraks Bergeni muulaste ohu vastu, meile tüli ega pahandust ei teinud. Ütles, et märgib meid esimesele laevale, mis läheb Newcastle'isse. Laeva sõiduaega ei teadnud. Käisime igal päeval tema büroos maad kuulamas.
Elu kohta Bergenis ei ole midagi ütelda, seal juhtub sündmusi sama tihti ja palju kui Paides.
Ärasõit algas ühel õhtul inglise kaubalaeval «Maid of Newcastle». Vaevalt olime fjordist Välja jõudnud ulgumerele, kui sattusime tormi kätte. Olin kogenud, et meie Balti meri võib olla kuri, aga seda kurjust, mida meile näitas Põhjameri, ei olnud varem läbi elanud. Ei saanud olla all kajutis masinaruumist tuleva õlihaisu pärast, millest kartsin jääda merehaigeks. Läksin tekile värske õhu kätte, palusin endale õliriidest kuue ja peakatte. «Torm polegi nii paha,» ütles kapten suunurgast, imedes kustunud piipu.
Kui ähmasel hommikuvalgel hakkasime nägema Inglismaa randa, avanes silmadele pilt kahjust, mis torm oli laevale teinud. Reelingud vööris olid maha murtud, tekilaadung, tosin veoautosid merde uhutud. Komandosild valendas kergest soolakihist. Kõrge laine tõttu tantsis lootsilaev mõnda aega, enne kui loots sai laevale.
Sadamas võttis meid vastu traditsiooniline inglise vihm, külm, pikaldane, püsiv. Laevalt maharoninud reisijad, keda peale meie oli paarkümmend, juhatas kõrgekasvuline politseinik käeliigutustega, nii kui tänavaliiklemisel: briti kodanikud paremale, muulased vasakule. Nii astusime sisse eri ustest ruumidesse, kus sündis passikontroll ja tolli järelevaatus. Meile torkas silma väiksekasvuline, vilgas erariides ametimees, kes minutitki ei püsinud paigal, aiva askeldas meie muulastega. Kuulsin teda kõnelevat ühteviisi hästi saksa, prantsuse ja vene keelt. Kui ta asus toimetama meie kolme kallal, küsis ta näha meie passe. Need talle ei meeldinud, panid ta pomisema: «Niisugust asja pole mulle veel juhtunud.» Hakkas siis minust peale, kui kuulis, minu vastusele reageerides: «Aa, teie kõnelete inglise keelt.» Nõudis, et ma avaksin oma kohvri. Tegin seda sõnalausumata, kuigi teadsin, et diplomaatilise passi omanik ei allu tolli järelevaatusele. Kui ta aga näitas minu teisele kohvrile, mis oli pitseeritud, hakkasin vastu: «Ei, seda ma ei ava. Näete, see on pitseeritud. Koos minu passiga kontrollisite ka kullerilehte, milles seisab, et minul on kaasas kohver diplomaatilise postiga.»
Hoolimata põrmugi mu protestist, nõudis ta kohvri avamist. Kui ma jälle keeldusin, küsis ta, mis kohvris on. Vastasin, et ei tea — näete ise, kohver on pitseeritud. Siis avas ametnik ise kohvri. Kohver oli täis eesti ajalehti. Ametnik küsis, mis keeles ajalehed on? Vastasin, et eesti keeles. Siis tahtis ta mu ausõna, et kohver ei sisalda kommunistlikku kirjandust. Kirjutasin kahes koopias protesti, millele tahtsin tema allkirja. Ta luges minu kirjutuse tähelepanelikult läbi ja kirjutas alla.
Minu kaaslastel sekeldusi ei olnud. Ametnik näitas lõpuks siiski niivõrd palju heatahtlikkust, et tõi meie juurde ühe laevaseltsi agendi, kes meile andis rootsi ja taani kroonide vastu inglise naelu, et hädapärast saaksime Londonisse jõuda. Sadamast sõitsime otse raudteejaama. Vihma sadas vahetpidamata. Jaamas avastasime, et kiirrong Londonisse läheb hilisõhtul. Sõime jaama einelauas löntši, mis meile ei maitsenud — härjasaba supp, mis oli tumepruun soolane soe vesi. Oli ka veel teine roog — lambapraad (spring lamb), aga see oli barbaarselt ära teotatud piparmündikastmega.
Jalutama minekuks puudus võlu, sadas ikka vihma. Istumine jaamaruumis oli raske. Ruum oli rusuvalt ebasõbralik, õhk oli segu hapu õlle lõhnast ja piibusuitsust. Olime väsinud, lootsime, et võime rongil magada. Asunud vagunisse, nägime, et magamisest ei saa asja. Inglise raudtee laius on kitsam kui kontinendil. Seetõttu on vagunid väiksemad, ka vedurid. Pileti ostmisel oli meil valida kas III klass või I, II klassi ei olnud. Meil oli naeltest nappus, otsustasime sõita III klassis. Kuidagi konutasime kitsastel istmetel teekonnaöö ära. Suure kergendusega väljusime vagunist saabumisel Londoni Liverpool Streefi jaama.
Londonis leidsime samasuguse vastuvõtu kui Newcastle'is. Külm valgusevaene hommik. Sadas Vihma. Ikka sedasama vihma. Oli veel vara, kell oli 7— 8. Lugesime üle oma rahad, leidsime, et võime ajaveetmiseks süüa einet. Nägime söögisedelil, et «full breakfast» on meile sobiv hinna poolest. Traditsiooniline inglise breakfast on söömaaeg pika programmiga: porridge (puder), kippers (noored suitsetatud heeringad, praetud võiga), bacon and eggs, tee või kohv. Inglased on teejooja rahvas, samuti kui venelased, selle vahega, et nad tarvitavad india (Ceylon) teed, venelased aga hiina teed.
Kell 10 arvasime, et nüüd on küllalt korrektne aeg astuda kontakti meie saatkonnaga. Otsisin üles numbri telefoniraamatust, mis oli paks kui kahekordne piibel, helistasin telefoniputkast, paludes luba tulla end ilmutama. Asusime kohe teele. Takso tundus meile väljanägemiselt Viktoria-aegsena. Aga tal on ka omad voorused — ta on hästi ruumikas, on võimeline pöörama ümber peaaegu paigapeal.
Saatkond asus kolmekordses kitsa fassaadiga hoopes, 45 Markham Square. Igal korral oli kaks tuba. Alumise korra võttis oma alla N. Köstneri kaubanduslik büroo. Teisel korral oli saatkonna kantselei. Kolmandal korral olid eluruumid. Meid võtsid vastu saadik Ants Piip ja nõunik Juhan Kopwillem. Nad usutlesid meid kodumaa sündmuste üle sama ahnelt, kui seda tegi saadik Menning Kopenhaagenis. Kui oli möödunud esimene jutuhoog, rääkisin saadikule kullerikohvri avamise loo, andsin üle paberi inglase allkirjaga, palusin tõsta protesti välisministeeriumis. Piip naeratas, patsutas mulle õlale: «Kahetsen, et ei saa kiita teie agarust. Aga paha see ka ei olnud. Meid vaid sallitakse siin ja sellega peab praegu leppima. Mingit suurustamist või praalimist me endile lubada ei või. Panen teie paberi isiklike mälestuste hulka.»
Siis võttis Kopwillem endaga kaasa Sinisovi ja Orgussaare, et neile otsida tuba saatkonna ümbruses. Saadiku soovil pidin mina jääma elama saatkonda. Piip esitas mind perenaisele, kes kogu oma maja oli välja üürinud möbleeritult — 7 guinea eest nädalas, nagu Piip mulle hiljem ütles, et see üürihind on odav.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: William Tomingas - Mälestused
PostitusPostitatud: 21 Okt, 2012 17:35 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 12 Juun, 2012 13:17
Postitusi: 25
jutt sai läbi?:)


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: William Tomingas - Mälestused
PostitusPostitatud: 23 Okt, 2012 21:09 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 20 Jaan, 2005 3:52
Postitusi: 1720
Torkaks vahele, et Tomingase mälestustesse tuleks suhtuda... kriitikameelega.

_________________
Pilt
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: William Tomingas - Mälestused
PostitusPostitatud: 24 Okt, 2012 10:12 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 23 Dets, 2003 21:47
Postitusi: 334
Asukoht: Reval
http://www.epl.ee/news/eesti/william-to ... d=51279205

Aga ootaks siiski nende jätku, igati mõnus lugemine. Tsiteerides Toomas Hiiot: "Kuid hoolimata sellest toovad Tominga loogiliselt, ja mis peaasi, huvitavalt kirjutatud mälestused need sündmusterohked aastad lugeja silme ette palju selgemini kui enamik tihedaid ajalooõpikuid. Tominga mälestuste tähendus on avaramgi – tal on olnud tähtis roll nii meie ajalooõpikute kui ka ajalooteadvuse kujundamisel aastatesse 1917–1920 puutuvas."


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: William Tomingas - Mälestused
PostitusPostitatud: 24 Okt, 2012 22:24 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Dets, 2007 21:58
Postitusi: 319
Jutt ei ole kaugeltki läbi, üle poole veel ees!
Sai natuke tsivilisatsioonist eemal oldud. Ei telekat, netti ega muid harjumuspäraseid hüvesid. Telefon toimis ja raadiot sai tunnike või isegi poolteist päevas kuulatud. Nüüd tagasi ja ei tunne, et oleks millegist olulisest ilma jäänud. Vastupidi, energiat rohkem ning närvid puhanud.

-----------------------------------------------------------------------------------------


Ants Piip, Peterburi ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud jurist, oli oma jutu järgi saarlane. Ka rääkis ta mulle, et enne ülikooli astumist olevat ta olnud meremees ja oma meremehe-põlves oli õppinud ära inglise keele. Olles põhiliselt autodidakt nagu Kaarel Pusta, ei osanud Piip omaks võtta käitumiskombeid sellel määral kui Pusta.
Mul oli võimalus jälgida Piibu argumenteerimisvõimeid Londonis ja hiljem Tartus rahukonverentsil. Kahtlemata omas ta annet olla veenev poleemikas. Üldiselt tuleb tunnistada, et Piibul on teeneid ja et tema nimi jääb seisma teiste Eesti riigi ehitajate kõrval meie rahva ajaloos.
Juhan Kopwillem, kes sai hiljem professoriks Tallinna Tehnikaülikoolis, oli iseloomult sõnaaher, kinnine, tagasihoidlik. Ta tippis kirjutusmasinal saatkonna kirjavahetust, maksis üüri, tasus teisi arveid, võttis vastu jutulesoovijaid, laenas raha Piibu ülesandel. Rasketel aegadel leidus saatkonnale mitmeid abistajaid, nagu Viljandist pärit olev juut Prenski, üks eestlasest jalgratta parandustöökoja omanik ja mõned Saaremaa meremehed. Saatkonna rahamured lõppesid kaubalaeva «Kajaku» linalaadungi realiseerimisega.
Saadiku soovil pidin ametlikel käikudel kandma mundrit. Eestis ei oldud veel mereväe mundrit maksma pandud. Läksin Burberry ärisse, tellisin endale Briti mereväe leitnandi mundri, koos vormimütsiga. Seal ostsin Pitkale kuldkardaga ehitud admirali mütsi, mida ta minult oli palunud. Tellisin, et äri saadaks mütsi Pitkale.
Müts jõudis korralikult pärale, mis andis tunnistust, et Inglise post teadis, kus maailmanurgas Eesti asub. Kui minu munder saabus saatkonda, hakati arutama, kuidas mundrit muuta eestipäraseks. Seisin uues riietuses, müts peas, komisjoni ees — Piip, Kopwillem, Köstner, Sinisov ja proua Strandman. Ei tehtud muud muudatust, kui võeti maha kuningakroon mütsi kokardilt.
Siis võttis Piip mind kaasa, et esitada admiraliteedis. Meid võttis jutule viitseadmiral S. R. Freemantle, merestaabi ülema abi. Peale viisakusväljenduste vahetamist esitas admiral mulle küsimusi sõjaolukorra kohta Eestis. Muuseas küsis ta, kas vastab tõele, et Kroonlinna alla on pandud miinitõke?
«Tõsi küll,» vastasin. «Miinitõke sai pandud 13. jaanuari ööl.»
«Kust teie seda nii täpselt teate?» küsis admiral.
«Tean sellepärast, et miinid said pandud minu juhatusel.»
Admiral paistis olevat meeldivalt üllatunud, viis mind seina äärde määratusuure Balti mere kaardi ette ja ütles: «Palun näidake, kuhu panite miinitõkke.» Sattusin kohmetusse, tunnistasin avameelselt: «Ma pole kunagi näinud nii suurt kaarti. Annan teile parem täpsed koordinaadid meie kolmekordsest miintõkkest.»
Lugesin taskuraamatust koordinaadid ette. Admiral kirjutas need endale üles, tänas mind täpse olulise informatsiooni eest. Lahkumisel oli admiral väga sõbralik, ütles: «Me saame tegema kõik, et aidata teie väikest vahvat laevastikku.» Kojuteel avaldas Piip mulle oma rahulolemist.
Minu esimene tellimine 10,000 tonni nafta peale leidis kohest täitmist Briti depoost Kopenhaagenis. Samuti võeti täitmisele teine tellimine — 300 komplekti madrusemundrit, kuued, püksid, mütsid, soojad jakid. Märtsi teisel poolel telegrammiga Piibule tellis Poska mind välja Pariisi, raadioühenduse loomiseks Eiffeli torni ja Tallinna vahel.
Oma missiooni täitmise ajal veetsin seal lihavõttepühad. Meie saatkonna asupaik oli 7 rue d'Alboni.
Samuti kui Londonis, oli ka siin saatkond allüürnikuks. Ruume oli siin rohkem ja need olid suuremad. Majapidamist valitses siin energiline proua Pusta, kes mind kohe võttis oma tiiva alla. Ta hoiatas mind ohtude eest, mis Pariisis varitsevad noormeest, muretses mulle toa lähedases väikses hotellis, näitas, kust süüa sai tasku kandejõu kohaselt. Samas saatkonna majas asus ka Eesti välisdelegatsiooni juht Jaan Poska, koos oma staabiga. Poska kaaslastest sain tuttavaks vaid Rein Eliaseriga.

Kõnelusel Poskaga selgus, et regulaarse raadioühenduse loomine Tallinna ja Pariisi vahel oli valitsuse soov. Järgmisel päeval viis Pusta mind sõjaministeeriumi, sest Eiffeli torni raadio oli selle asutuse valduses. Käia ja rääkida tuli mitu korda, sest kuskil ei ole bürokraatia kurjem ja asjaajamine aeglasem kui sõjaväes. See kõik pidas mind Pariisis kinni.
Prantsuse valitsus oli võtnud ette näidata maailmale, kui raskesti Prantsusmaa oli saanud kannatada sakslaste poolt. Selle ettevõtte teostamisel veeresid ühel hommikul meie saatkonna ette kaks autot kindralstaabi ohvitseridega, esitasid kutse asuda ringreisile sõjaväljadel. Pustale oli juba varem sellest ette teatatud.
Autodesse istusid Pusta, Joakim Puhk ja mina. Sõit läks kõigepealt põhja suunas Belgiasse, Ypres'i linna. Juba varsti pärast Pariisi väravatest lahkumist hakkas maastik näitama õudset pilti. Maa oli üles küntud suurtükitulest. Suured mürsuaugud olid üksteise kõrval nii tihedalt nagu kraatrid kuu pinnal. Oli hall udune ilm, tibas peent vihma.
Belgias, Ypres-Valenciennes maanteel tulid meile vastu veoautode voorid. Lahtiselt laotud, puldaniga kaetud koormate otsas istusid hiinlased, pikkades mustades nahkkuubedes ja nahkpeakatetes. Meiega kaasasõitev ohvitser seletas, et koormatel istuvad hiinlased on kulid, palgatud selleks, et lahinguväljadelt korjata laipu, neid vedada matmiseks surnuaedadesse.
Peale seda juttu tundus Puhkile ja minule, et haistame kõikjal surmalehka.
Jõudnud Ypres'i, läksime einetama Punase Risti söögipunkti, raudplekist barakki. Sööki tuli ise võtta puhvetiletilt ja süüa kahe pika puhtaksküüritud laua taga. Vaevalt olime jõudnud Puhkiga istuda, kui meie lauda tuli kaks hiinlast, istusid meie kõrvale. Silmitsedes neid lähemalt, nägin et nende kuued olid kaetud mudaga, käed olid vastikult räpased. Tundsin, kuidas kõhukoopast oli kerkimas merehaiguse hoog, põgenesin lauast, jättes maha söögi. Sama tegi ka Puhk. Nägime veel, et hiinlased naerdes asusid meie söögi kallale.
Meid viidi ühe hoone suurde keldrisse, kus oli hukkunud lämbumissurma üle 1000 šoti sõduri. Meie teejuhist ohvitser seletas, et uued senitundmatud saksa patareid olid äkki avanud öösel marutule, mis õnnetul kombel mõne hetke vältel mattis kinni igasuguse väljapääsutee, puhkuselt tagasijõudnud šoti kütipataljonile, kes hommikul vara pidi asuma eelkaevikutesse. Ohvitser rääkis, et kogu kelder on jäetud olukorda nii, nagu see oli sel saatuslikul ööl, ainult surnukehad on ära viidud.
Nägin poolelikirjutatud kirja laual, poolelijoodud teekruusi, avatud «Gold Flake» sigaretipakendit. Selle õudsuse nägemisega algas meie teekond piki rinnet põhjast lõunasse. Läbi purukslastud linnade ja külade, kus läbi prügi ja rusuhunnikute oli aetud vaid väheseid teid hädapäraseks liiklemiseks.
Somme lahinguväljal astusime vankritest välja lühikeseks käiguks lahingumaastikul. Siin-seal võis näha mitmekordselt küntud mullast paistmas kätt, jalga, rottidest puretud või leegiheitjast põletatud inimpead.
Värskemal lahinguväljal Chemin des Dames juures oli pilt veelgi painavam — kehad lamasid lagedal, seljali, kummuli üksteise otsas.
Ajaloolises Verduni linnas peatusime pikemalt. Võrreldes teiste kohtadega polnud linn palju lõhutud. Võitlused käisid Verduni kindlustustevööl, kaugel linnast. Ühte kabelisse Raekoja platsil olid vaatamiseks välja pandud aumärgid, mis annetatud välisriikide poolt Verduni linnale vahvuse eest. Paljastasime pead sellele mälestuspaigale, olles mitte võimelised arvama, et kord teiste aumärkide kõrval saab Verdunis olema ka Eesti must Vabadusrist.
Käisime vaatamas, kuidas näevad välja Fort Douamont ja Fort Vaux, kaks kindlust, mis käisid lahingutes käest kätte.
Maa alla ehitatud moodne mitmekorruseline kitsaste raudbetoonist käikude ja ruumide labürint. Seda kattis määratu suur teraskuppel, millest vaatasid välja elektrijõul tõusvate ja vajuvate kahurite torud. Ümber kindlustuse jooksis sügav raudbetoonist kraav, mis oli flankeeritav erilistesse pesadesse paigutatud kuulipildujate tulega. Ja siiski — nii uskumatuna, kui see võib tunduda — murdsid saksa sõdurid end läbi marutule all peetud kraavi kindlustuse teraskupli katusele. Neid polnud palju, kõigest 200 meest, kaugelt vähem kui kindluse kaitsjaid. Sakslased penetreerusid teraskupli õhušahtide ja suurtükiavauste kaudu, alustasid lähisvõitlust kaitsjatega kitsastes tunnelites, tulerelvadega, käsigranaatidega, leegiheitjatega. Nägin musti, nõgiga kaetud seinu mälestusena leegiheitjatest.
Pärast võitlust, mis maa all kestis kolm ööd-päeva, Fort Douamont andis alla. Umbes sama raske heitluse järel langes ka Fort Vaux. Prantslased peavad Duomonfi ja Vaux' kaitsjaid kangelasteks ja ülistavad neid kõigiti. Aga kui jätta kõrvale patriootilised tunded, millede vahutamisega prantslased on tuntud ajalooliselt, ja kui vaadata asjale sportlikust vaatepunktist, objektiivselt, ehk kui analüseerida mõlema kõnesoleva kindluse võitlust range sõjatehnilise kriitikaga, tuleb täiel määral anda tunnustust ka saksa sõduri sõjamehevoorustele, vahvusele, julgusele, ettevõtlikkusele, vastupidavusele. Tunnustust seda enam, et ründajatel sakslastel tuli võidelda palju halvemas olukorras kui kaitsjatel.
Otsisin mõlemi kindluse eelväljakuil mälestuseks maa seest ühe saksa ja ühe prantsuse sõdurikiivri. Kandsin need autosse. Tegin seda meie saateohvitseri loal. Kui tagasisõidul jõudsime Pariisi Porte Saint Denis väravani, võttis politsei mõlemad kiivrid ära. Öeldi: «Lahinguväljadelt suveniiride korjamine on keelatud.» Ei aidanud ka meie sõbraliku ohvitseri interveneerimine. Ka Pustalt ja Puhkilt võeti ära nende mälestusasjad. Ilmselt olid prantslased huvitatud, et nende määratud vanaraualaod lahinguväljadel ei väheneks, kuni otsitakse võimalusi kogu selle roosteraua realiseerimiseks raha eest.
Saabus lihavõttelaupäev vana kalendri järgi. Saatkonna rahvas pühitses lihavõtet vana kalendri järgi lugupidamises Poska vastu, kes oli õigeusklik. Proua Pusta korraldas õhtusöögi restoranis. Seal tutvusin proua Köstneriga, kes tundus olevat suurem sots kui tema mees. Lauas tehti palju nalja, joodi rohkesti. Kutsutute hulgas oli ka noor nägus prantslanna, kes töötas Poska kantseleis. Eliaser rääkis temale naljatoonis, et venelastel on kombeks kirikuteenistusel üksteist suudelda ja et seejuures naistel on samapalju õigusi kui meestel. See nali osutus Eliaserile peaaegu saatuslikuks. Kui kell 11 läksime kirikusse, nagu kokku lepitud, astusime Poska seljataha, kippus prantsuse preili jalamaid Eliaseri suudlema. Oma kohmetuses katsus ta teda tõrjuda kuidas oskas. Kui Poska oli neile üleõla pööranud kurja pilgu, talutas Eliaser preili kirikust välja.
Mulle tuli ette proua Pusta hoiatus, et Pariisis ähvardab oht noormeest igal pool. Oli oivaline kevadöö. Jäime Pustaga seisma kirikutrepile. Kui rahvas hakkas kirikust välja tulema, näitas Pusta mulle kirikuliste seas Eesti iseseisvuse kurjemaid vaenlasi kommunistide kõrval — vene emigrante.
«Näete, see on professor Pavel Miljukov,» ütles Pusta. «Endine ja praegune kadettide liider.» Temale järgnesid Vinaver, Maklakov, Lianozov, Judenitš jt. Ja Pusta tähendas: «Nende jaoks on vana tiigri Clemenceau kõrvad lahti, meile on nad kinni.»
Neid oma vaenlasi nähes tekkis mulle rinda samane tunne kui võitlustes kommunistide vastu Kundas, Laagnal ja teisal. Esmakordselt kerkis minus arusaamine, et meie võit iseseisvuse saavutamiseks ei ripu ainult sõjaõnnest lahinguväljal, vaid ka sellest, kuidas Jumal meid aitab manööverdamistei poliitilistel areenidel.
Aeg, mis mulle kingitusena oli antud veetmiseks frondil, teatris ja muudes kohtades, jõudis lõpule. Sõjaministeerium sai minu poolt esitatud sooviavalduse arutamise ja kaalumisega toime. Mulle anti paber, milles teatati, et alates 1. maist 1919 Eiffeli raadio hakkab töötama Tallinnaga 7 tundi nädalas. Ligi lisatud oli üksikasjalik saate- ja vastuvõtuaegade plaan.
Viisin saadud dokumendid Poskale. Siis teatasin ka, et asun õhtul tagasiteele Londonisse, kummardusin jumalagajätuks. Poska peatas mind, palus veel istet võtta. Võttis kirjutuslaua laekast suure poogna paberit täis masinakirja, palus sellele minu allkirja. Küsisin, kas võin paberit lugeda enne allakirjutamist. Paberi pealkirjaks oli:
Compagnie Anonyme Revalis 7 rue d'Albani, Paris
Dokument oli aktsiaseltsi «Revalis» asutamispõhikiri. Sellel seisis juba Poska allkiri. Poska seletas mulle, et «Revalis» on kasulik ettevõte Eesti riigile. Ma keeldusin alla kirjutamast «Revalise» asutamise ürikule, öeldes, et minule kui ohvitserile ei sobi olla seotud ükskõik missuguse äriettevõttega. Enne ärasõitu kuulsin Eliaserilt, kes oli jurist, et tema oli alla kirjutanud «Revalise» asutamisele ja Poskalt kuulnud minu äraütlemist.
Maikuu algul sain admiral Freemantle'i käest kutse-ettepaneku minna vaatama Saksa sõjalaevastiku soomuslaevu ja lahinguristlejaid interneeritud Scapa Flow reidil. Kutsel oli märgitud päev ja kellaaeg, millal mind ootab Scapa Flow Senior Naval Officer.
Piibul oli hea meel, ta arvas, et kutset tuleb võtta kui sõbralikku žesti admiraliteedi poolt. Ise tundsin ka rõõmu võimaluse üle näha laevu, kes nii vahvalt võitlesid Skagerraki lahingus.
Päralejõudmisel oli mul vastas ohvitser, kes viis mind kergeristeja «Calliope'le». Mind võeti vastu tseremooniaga — pardale vilistamisega.
All kajut-kompanias pakuti madeirat. Sinna kogunenud ohvitseride ees avaldasin tänu ja rõõmu, et võin viibida «Calliopel» juba teistkordselt. Esimene kord oli detsembris läinud aastal Tallinna reidil. Mehed .mäletasid endi Tallinnas viibimist. See mälestus oli mulle kasuks, pani külmad inglased suhtuma minusse veidi soojemalt. Eriti pärast nende küsimust — mis sai vene laevast, mille kinkisime teile? Ja pärast minu vastust, et ma teenisin sellel laeval, ja et laev käis tänavu jaanuaris Kroonlinna all miine panemas. Tõstsime mitu klaasi vastastikuseks terviseks.
Siis sõidutati mind piki saksa sõjalaevade ridasid. Kõik nad olid seal: «Friedrich der Grosse», admiral Scheeri lipulaev Skagerraki lahingus, lahinguristleja «Seydlitz», keda pukseeriti ahtripidi öösel pärast lahingut läbi inglise laevastiku rinde, ja teised. Nad olid kõik ilusa välimusega. Nende pardal oli näha saksa madruseid, kes kandsid käisel punast linti — oli ju Saksamaal aset leidnud revolutsioon.
Liitlaste ühendatud laevastiku ülemjuhataja admiral Lord Jellicoe tunnistab sportlikus vaimus avameelselt oma raamatus «The Grand Fleet», et tema Skagerraki vastase, admiral Scheeri laevad olid paremini konstrueeritud kui tema omad. Ka oskasid sakslased paremini juhtida suurtükituld kui inglased. Ankrus seisvad interneeritud laevad olid usaldatud inglaste kätte vaid ajutiselt. Selle sõjasaagi jagamisel olid liitlased sattunud omavahel nägelema. Ka järelejäänud saksa allveelaevad olid inglaste hoole all. Nad olid interneeritud Harwichis. Pärast telefoneerimist Londoni lubati mulle neid vaatama minna, mida ma ka tegin koos mind saatva «Calliope» ohvitseriga. Allveelaevad olid ankrustatud reidil pikas reas, kinnitatud üksteise külge. Meeskondi neil ei olnud. Avaldasin palvet minna pardale, et lähemalt tutvuda saksa allveelaevaga. Seda mulle ei lubatud.

---Autori märkus:----
--- [Ei teadnud aimata, et kuu hiljem, 21. juunil 1919, Scapa Flow reidil leidis aset sündmus, mis tõmbas endale kogu maailma tähelepanu kui ainulaadne meresõidu ajaloos. 21. juuni hommikul heiskasid kõik saksa laevad korraga lahingulipud ja hakkasid vajuma. Meeskonnad lahkusid laevadelt täies korras paatidesse. Ootamatusest paanikasse sattunud inglased avasid paatidele püssi- ja kuulipildujatule, kuigi saksa madrused hoidsid käed üleval allaandmise märgiks. Arusaamine, mis laevade vajumine tähendab, ajas inglased vihale ning nad suurendasid relvatute sakslaste brutaalset tulistamist. Kui suured olid sakslaste kaotused selles «lahingus», kus üks pool laskis ja teine istus märklauaks, pole kunagi avaldatud. Avatud kingstonide tulemusena uppusid kõik saksa laevad. Aastaid hiljem tõstsid inglased need üles ja müüsid vanaraua pähe. Oma vihale andsid inglased juuni lõpul teatraalse väljenduse. Londonist saabunud Sealord käsutas uputatud saksa laevade ohvitserid oma lipulaeva ahtritekile. Nende ümber asusid inglise ohvitserid ja kui oli kõlanud käsk valvel seisakuks, pidas Sealord saksa admiralile valju noomituskõne, nagu ta ütles, «maailma avaliku arvamise ees». Sealord ütles, et admiral on oma alatu eba-aumeheliku teoga toonud igavese häbi enda kui ohvitseri isikule ja kogu Saksa mereväele. Sellele pikale kõnele vastas saksa admiral lühidalt: «Sir, olen veendunud, et teie minu asemel oleksite talitanud samuti. Saksa mereväe aule ei ole juhtunud muud kui seda, et see on nüüd veelgi suurenenud.» Inglased jäid tummaks.] ---


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: William Tomingas - Mälestused
PostitusPostitatud: 25 Okt, 2012 12:19 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 06 Veebr, 2012 11:20
Postitusi: 28
Scapa Flow sündmuse kohta:
http://en.wikipedia.org/wiki/Scuttling_ ... Scapa_Flow
Surma sai 9 sakslast, 16 haavata.

_________________
elame idiootide ajastul


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: William Tomingas - Mälestused
PostitusPostitatud: 25 Okt, 2012 21:39 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Dets, 2007 21:58
Postitusi: 319
Jõudnud Londoni, kirjutasin tänukirja admiral Freemantle'ile.
Igapäevase saatkonnatöö raamides võttis Piip mind mõnikord kaasa käikudele Foreign Office'i osakondadesse. Kord nägin Piipu tükk aega töötamas prantsuse sõnaraamatu kallal. Minu küsimise peale ütles, et kirjutab kõnet Pariisi ajakirjanikele, kelledega tal on kohtumine lähemal ajal. Panin talle ette, et ta kirjutaks kõne eesti keeles ja ma tõlgiksin selle vähema vaevaga, ilma sõnaraamatuta. Olin selle juures, kui Piip kõne ette kandis, kahjuks vaevase hääldamisega. Siitpeale jäi minu teha, mis vajas prantsuse keelt. Piibul tuli ette järjest enam pahandusi leitnant Orgussaare pärast. See härra lasi kohe päralejõudmisel trükkida oma nimekaardid, milledele oli pandud saatkonna aadress. Oma arvukad mitmekesistel seiklustel oli tal kombeks levitada seda nimekaarti peamiselt politseile. Ta oli kindlas usus, et omab diplomaadi immuniteeti, vaatamata Piibu seletusele hea ja kurjaga, et ükski meist kolmest ohvitserist ei oma diplomaatilise korpuse prerogatiive. Politseinikud käisid teda otsimas — kord oli ta maa-alusel rongil tõmmanud hädapidurit nokastanud olekus, kord pudeliga visanud puruks peegli joogikohas, kord jätnud maksmata taksojuhile pikamaa sõidu eest. Kõige rohkem tüli tegi Piibule aga üks hästiriietatud ja delikaatselt mingitud daam, kes vibutas Orgussaare nimekaarti, nõudes, et Piip maksaks 5 naela, mis Eesti õhuatašee oli jäänud temale võlgu.
Piip saatis Orgussaare Poska käsutusse Pariisi. Sealt saadeti ta Bordeaux sadamasse «Revalise» kaupu laadima ja eesti sõdureid koguma kodumaale saatmiseks. Samade ülesannetega lahkus Londonist ka leitnant Sinisov. Mõlemad ohvitserid olid Prantsusmaal kogu Vabadussõja aja.
Minu ametlike ülesannete kõrval oli mul juba alates aprillikuust üks eraviisiline kohustus. Londoni olid saabunud kaks proviisorit — Julius Lill ja Johannes Laussen. Mõlemal olid kaasas suured tellimised arstimitele ja farmatseutilistele tarvetele Punaselt Ristilt ning uutelt tervishoiuasutustelt. Laussen õppis omal valikul lause: «I am an Estonian gentleman. I do not speak English.» Lill ei tulnud toime sellegagi. Et nad mõlemad mind tundsid Petrogradist, palusid nad mind aidata nende missiooni täitmisel. Oma keeleoskamatuse tõttu olid nad nii abitud, et ei saanud endile isegi toitu tellida «Savoy» hotellis, kus nad elasid. Nii kaebasid nad mulle, kutsudes mind söömaaegadele endi juurde. Kord palus Laussen teda saata botaanikaaeda Kew Garden'isse Richmondis, Londoni külje all. Õhtusöök sai veedetud heatujuliselt, viinavõtmisega. Ei märganudki, et aeg oli jõudnud üle kesköö, millal lõpetavad liiklemise suurlinna bussid ja maa- alune raudtee. Otsustasime minna hotelli. Hotelli registreerimisleti juures ajas nokastanud Laussen rinna ette deklameerides: «I am Estonian genteman. I do not speak English »
«Why not?» küsis hotelli-portjee.
See pahandas Lausseni. Ta hakkas kätega veheldes seletama, esialgu mitmesuguste kuuldud ingliskeelsete sõnadega, siis üle minnes selgele eesti keelele, et tema kui «Estonian gentleman'il» on õigus eesti keele peale. Ei, märganud, et keegi oleks telefoneerinud või muul viisil signaali andnud, aga järsku kerkis meie kõrvale politseiniku kõrge kogu. Ta nõudis asjalikult meie isikutunnistusi. Jumal tänatud, juhtusin olema erariides. Ulatasime talle Londoni Bow Street politseijaoskonna poolt väljaantud välismaalase passid.
«Teie mõlema elukoht on London,» tähendas politseinik. «Aga te viibite Richmondis ja kell on 2 öösel! Teie peate teadma, et seadus ei luba välismaalastel viibida väljaspool oma elukoha piire. Sorry, pean teid arreteerima ja viima jaoskonda.»
Tõsi, oli olemas selline sõjaajal antud seadus (Alien Act 1914), muidugi meie kumbki seda ei teadnud. Ma ei katsetanudki end vabandada. Oli vaid mures Piibu pärast, et temale oli nüüd tekkinud Orgussaar nr. 2. Laussen oma õndsas meeleolus püüdis olukorda leevendada, patsutades politseinikule õlale, küündis teda kaelustada. «I am an Estonian gentleman. You are English gentleman,» kordas ta pateetiliselt. Bobby laskis seda viisakalt sündida. Seda nähes tuli mulle ajusähvatus, võtsin vargsi taskust viienaelalise paberi. Kui Bobby meid mõlemaid kättpidi talutas tänavale, kus takso seisis, minu arvates tema poolt tellitud, surusin rahapaberi politseinikule pihku. Liigutamata oimu istutas ta meid taksosse, pani ukse kinni ja astus juhi juurde aadressi ütlema. Kui olime sõitnud veidi maad, küsisin juhilt: «Kuhu meid viite?»
«Hotel Savoy'sse,» oli vastus.
Nii sündis minu esimene meelehea andmine Londoni Bobbyle. Arvasin, et see oli ajalooline sündmus, seni kui tegin seda aastaid hiljem veelkord, ja veelkord ja veel....
Ühel päeval juunikuu algul astus minu tuppa John Pitka jun., kes teenis alumisel korral kaubandusesindaja Köstneri kaastöölisena. Tal oli näpuvahel mingi paber.
«Sähke, lugege,» ütles ta. «See on telegramm, mis puudutab teid.»
Lugesin, telegramm käis nii: «John Pitka, Estonian Legation, London. Nimetan sind mereväe esindajaks saatkonna juures. Tervisid Papa.»
Ütlesin: «See on väga kena. Soovin õnne. Nii saan mina tagasi kodumaale.»
Hakkasin Pitkale näitama oma asjaajamise toimikuid, seletades, siin on sõjaministeeriumi tellimine välisaatejaamade ja telefonimaterjalide peale Tartu telefonivabrikult, tellimised on käiku lastud. Seda tellimist 3-tolliste mürskude peale, mille andsin sisse varustusvalitsusele, kes saadab varustust Denikini armeele, tuleb hoolega valvata, et meid mitte teise järjekorda ei panda. . .
Pitka katkestas mind kannatamatult: «Ärge viitke aega. Mulle on need asjad võõrad. Nende suhtes vaatan kui kits apteeki.»
«Kuidas saate siis asju ajada oma mereväeesindaja kohal?» küsisin.
«See on väga lihtne. Teie jääte edasi, saate töötama minu juhatuse all.»
«Ei, seda ma küll ei tee.»
Pitka ägestus: «Teie nägite telegrammi. Olen juba mereväe esindaja ja sellisena tegin teile korralduse. Kas keeldute seda täitmast?»
«Jah, keeldun. Teie juhatuse all ma töötada ei taha.»
Järgneva vaidluse ajal meie ei märganud, et tuppa oli astunud Piip, vist kuulanud pealt meie juttu. Äkki käratas ta: «Teie, Pitka, minge alla kirjatööd tegema Köstnerile. Ärge oma jalga tõstke saatkonna ruumidesse, kus teil pole mingit tegemist. Ja jätke Tomingas rahule. Kas kuulete?»
«Ma tulin temale näitama seda telegrammi.»
Telegrammi lugenud, vihastas Piip:
«Telegrafeerige oma papale, et Tomingas jääb. Mul on teda tarvis. Minu poolest võite teie minna potilaadale. Ja seda ma ütlen teile veel — jätke kirjade kirjutamine oma papale, kritiseerimine ja norimine meie saatkonna asjade üle.»
Pitka lahkus tulivihasena. Piibul oli õigus. Köstner kui kaubanduslik esindaja töötas täiesti iseseisvalt, temal ei olnud saatkonnaga ega saatkonnal temaga mingit tegemist. Köstneri asemele tuli veel samal, 1919. aastal, V. Puhk.
6. juunil saabus saatkonda esimene telegramm Landeswehri kallaletungist meie soomusrongile. Piip viis selle näitamiseks meie sõbrale Foreign Office'is" prof. Simpsonile. Olin Piibuga kaasas. Meie jutt kahe frondi sõja ohust Eestis oli väga tõsine. Simpson tundis meile siiralt kaasa. Ka admiraliteedis kinnitati, et Eestit, ei jäeta hätta nüüd uuesti tekkinud ohus.
Minule läks sõnum sõjategevuse algamisest sakslastega väga südamesse. Veel sama päeva õhtul saatsin telegrammi sõjaminister Larkale, milles palusin end kohe kutsuda tagasi, sest tekkinud tõsises olukorras vajab kodumaa igat meest, kes oskab püssi lasta.
Kui näitasin telegrammi Piibule, pahandas ta, mispärast ma temaga ei olnud rääkinud enne telegrammi ärasaatmist. Ta ütles: «Tuleb välja, et see on teie soov, et papa saab ikka panna oma intrigeeriva poja teie kohale. Mis häda teil on?»
Iseenesest mõista oli Piibul õigus. Mõistagi sai sõda pidada ilma minuta. Ütlesin seda Piibule. Aga südames oli tunne, et saan täita oma kohust minu rahva ja riigi vastu praegu paremini kodumaal.
Ootamise aega Larka vastuse peale kasutasin jumalagajätu käikude tegemiseks. Need läksid kergesti ja kiiresti. Väga raske oli minna jumalaga jätma Pembertonide perekonda, kes olid mulle saanud armsaks ja kus mind peeti omainimeseks.
Meie tutvus sai alguse märtsikuul, ühel etendusel Covent Gardeni ooperimajas, kus kavas oli kaks balletti, «Petruška» ja «Šeherezade». Minu istenaabriks osutus Thomas (Tommy) Pem-berton. Vaheajal juhuslikult alanud jutlemisel selgus, et tema hobby on vene keel, vene ballett ja vene muusika, milles ta mind arvas omavat palju teadmisi. Minule meeldis mu tuttav sellest ajast peale, kui ta ütles, et tema kadunud isa oli kirjanik Max Pemberton, keda ma koolipõlves olin lugenud sama õhinaga kui Jules Verne'i, Herbert Wells'i, Conan Doyle'i.
Päev hiljem kutsusin teda löntši sööma. Seepeale sain kutse lõunasöögile tema kodus. See oli suur samm meie lähenemisele, haruldane asi inglase kohta, kes on loomult kinnine ja väga visa kedagi majja kutsuma. Maja oli välimuselt ja sisustuselt viktooria-aegne, kirjaniku pärandus, Chiswicki linnaosas. Maja elanikeks olid — väga elatanud leskproua Gladys, hea klaverimängija, tütar Pamela, kes käis Londoni ülikoolis, ja poeg, perekonnapea Thomas, osakonnajuhataja kaubanduspangas, the Hambros Bank of Northern Commerce. Ta oli poissmees, minust mõned aastad vanem.
Meie, kolm noort, hakkasime käima koos teatris, klubides tantsimas, väljasõitudel nädalalõpul, et piknikke pidada. Mind kutsus vanaproua korduvalt majja olemistele, kus kohtasin teisi külalisi. Ajajooksul märkasin, et inglane, kui ta kord on heitnud tabaluku oma isiku ja kodu eest, võib saada heaks ja ustavaks sõbraks. Lähedases läbikäimises Pembertonidega omandasin sugemeid inglispärasest viisist seltskondlikul suhtlemisel. Meie lahkumine oli soe ja sõbralik.
Larka vastas minu telegrammile lühidalt: «Tulge koju.»
Õnneks avanes ka kohe sobiv võimalus kojusõiduks. Aurik «Kodumaa» oli väljasõiduks valmis, seda kuulsin kapten Sergolt, kes tuli saatkonda «Kodumaa» laadungi pabereid klaarima, laev oli segakauba lastis.
Kapten Sergo võttis mind laeva ainsa reisijana, näitas isegi lahkust minu vastu, kui kuulis, et olin tema poja koolivend gümnaasiumis.
«Kodumaa» asus Londonist Tallinna teele 14. juunil. Gravesendis, Thames'i suudmel tuli laevale loots. See juhtis laeva piki Inglise randa põhja poole, mööda miinidest puhtakstraalitud teed. Põhjamerd katsid ikka veel suured miiniväljad, millede koristamine võttis aastaid.
Liikudes lootsi poolt seatud kursil ranna lähedal, nägime kogu tee paremat ja vasakut kätt veest kerkivaid uppunud laevade maste — õudne tunnistus saksa allveelaevade hävitustööst. Jõudnud umbes Newcastle'i kõrguseni, pöörasime järsult itta, et põiki läbistada Põhjamerd, Norra ranniku suunas.
«See lootsimine maksab kõik raha,» vandus Sergo. «Aga pole midagi parata, mida inglane ütleb, tuleb teha. On ju tema nüüd võidumees.» Kapteni lahkel loal viibisin kogu aeg komandosillal.
Nii kui olime mööda inglise kallast purjetanud üles põhja, nii tulime nüüd Norra randa pidi alla Taani väinani välja. Sealt lipsasime Balti merre, Saaremaa lõiku, nagu ütles Sergo. Ei läinudki kaua, kui nägime esmakordselt Eesti randa, Sõrve maanina. Tallinna sadamas viskasime otsad maha 25. juunil, päev pärast jaanipäeva. Kodumaa tervitas mind päikesepaistelise ilmaga, mida pidasin õnnemärgiks.

TEENISTUS VÄLISMINISTEERIUMIS

Olin oma kajutis kohvreid korjamas minekuks, kui uksele ilmus kapten Sergo. Ta ütles: «Pitka sõitis praegu ette. Raske oli ära tunda, ei ole teda nii uhkena näinud.»
Läksin tekile, nägin, kail oli lahtine auto ja selles istus Pitka. Tõepoolest, ka minul oli teda raske ära tunda. Pilt oli hoopis teistsugune, kui olin näinud pool aastat tagasi. Minu poolt saadetud admiralimüts peas, mille kuldselt nokalt peegeldus päike,käised kuni küünarnukini täis kuldpaelu, mustad nahkkindad milledega sai mängitud, neid kätte pannes ja jälle ära võttes.
Astusin trepist alla auto juurde. Mul oli tahtmine teda tervitada kui vana tuttavat: «Tere, härra Pitka, hea on teid näha.» Aga heitnud viimase pilgu ta vastsele hiilgusele, ajasin end valvelseisakule, panin käe kõrva äärde: «Härra admiral, leitnant Tomingas teatab, et on tagasi jõudnud teie käsutusse.»
Pitka pööras pea kõrvale, ütles minule otsa vaatamata: «Mina ei tunne teid. Ei vaja teid oma käsutusse. Teie ei ole täitnud minu käsku. Olete kuulanud Piibu käsku. Kes on Piip minu kõrval? Eraisik. Ei, Tomingas, meie vahel on kõik läbi, võite minna.»
Hoides end vaos, ütlesin asjaliku ametliku häälega:
«Just nii, härra admiral. Tänan luba eest minna.»
Pöörasin kannapealt ümber, läksin laeva tagasi. Jõudnud tekile, kuulsin Pitkat hüüdvat: «Sergo! Sergo, tule siia.»
Veidi aja pärast tuli kapten Sergo jälle minu kajutisse. Ta alustas: «Mis te tegite admiralihärrale? Ta on teie peale tulivihane. Vannub, kui paha inimene te olete, ütleb, et te pole mingi ohvitser. Mina kiitsin küll teid üles, kuidas oskasin. Aga see ajas Pitka veel enam marru. Ta ähvardas teid mereväest välja visata, ütles, et tal seda võimu on. Kardan, tal on admirali-aukraad pähe läinud.»
Jätsin oma asjad esialgu laeva, kõndisin Narva maanteele, mereväe staapi. Seal avaldas mulle staabiülem kapten Saltza sama imestust kui Sergo. Saltza rääkis, et tunni aja eest on Pitka staapi sõitnud, temalt nõudnud, et 26. juuni päevakäsku pannakse teade, et Tomingas on välja heidetud mereväest. «Mis põhjusel?» olevat Saltza küsinud. «Küll mina tean, mis põhjusel,» vastanud Pitka. Saltza ütelnud, et seaduse järele võib ohvitseri degradeerida või sõjaväest tagandada ülemjuhataja või kohus. Seepeale ütelnud Pitka, et sõidab kohe Laidoneri juurde.
Staabist läksin visiiti tegema oma perenaisele, proua Kölerile, kellele olin kirjutanud oma tulekust ja soovist jälle asuda elama vanasse kohta. Proua Köler oli endiselt armas ja lahke, näitas, et toad, kus elasin, on vabad. Tõin laevalt oma asjad, mind võeti Kölerite naispere poolt vastu, nagu poleks ma ära olnudki.
Teisel päeval läksin välisministeeriumi minister Tõnissoni jutule, sest Piip oli mulle teinud ülesandeks anda ministrile tema kiri ja teda informeerida mõningatest asjadest suusõnaliselt.
Lugenud Piibu kirja, kuulanud mu informatsiooni, esitanud küsimusi olukorra üle Londonis, teatas Tõnisson mulle järsku, et ta palkab mind välisministri erasekretäriks. Et mina olen noor, siis paneb ta mind nooremaks sekretäriks, vanemaks sekretäriks on temal isiklik sõber, usuteadlane Tennmann. Teenistus välisministeeriumis on minule kui noorele inimesele heaks kasvatuseks ja seepärast kasulik, arvas Tõnisson.
Kui sain mahti poetada sõna ministri kõnevoolu, seletasin, et olen sõjaväelane, seepärast ei saa astuda tsiviilteenistusse. Kui kuulsin et Landeswehri kallaletungiga oleme sattunud kahe
frondi sõtta, palusin, et mind koju kutsutakse, et võidelda meie uue vaenlase vastu. «Tänan lahke ettepaneku eest, aga ma ei
saa seda vastu võtta.»
«Küllap saate,» tähendas Tõnisson. «Seda õiendame kohe.»
Ta keeras vänta telefoniaparaadil, andis numbri, ütles: «Siin Tõnisson. Tahan rääkida Laidoneriga.»
Ta seletas: «Minu juures on Londonist tulnud leitnant Tomingas. Tahtsin teda võtta oma juurde sekretäriks, aga tema hakkas vastu. Ütleb, et ei saa, sest et on sõjaväelane. Mina tunnen teda juba kauemat aega kui arukat ja hakkajat ning töökat noormeest, usun, et ta kõlbab hästi teenima välisministeeriumis. Palun tehke nii, et ma ta saan endale.»
Pärast telefonikõnet lausus Tõnisson: «Teie asi on selgitatud. Olete välisministeeriumi teenistuses, arvates homsest päevast. Laidoner korraldab, et teid ülemjuhataja päevakäsuga komandeeritakse mereväest välisministri käsutusse määramata ajaks. See tähendab, et olete mereväes edasi, aga tegelikult töötate välisministeeriumis. See peaks teile sobima. Muide, kuulsin praegu ülemjuhatajalt head sõnumit. Pärast rasket lüüasaamist Võnnu all kolm päeva tagasi on nüüd sakslased alustanud kiiret taganemist kogu rindel. Näete, olete hiljaks jäänud. Sakslased on juba löödud ilma teieta.»


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: William Tomingas - Mälestused
PostitusPostitatud: 26 Okt, 2012 19:48 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Dets, 2007 21:58
Postitusi: 319
Tõnisson ütles, et töö algab kell 9 ja tema ei salli hiljaksjäämist ega muud lohakust. Noored inimesed peavad olema täpsed ja korralikud oma töös. Siis algas kahekõne:
Tõnisson: «Sekretäriamet on esinduslik. Kas teil sabakuub on?»
«On,» vastasin. «Smoking on?»
«Ja.»
«Saterkuub on?»
«On.»
«Tsilinder on?»
«Ei ole.»
« Selle peate ostma. Esinduslikud ülesanded nõuavad tsilindri kandmist.»
«Minule tsilinder ei meeldi. Selle kandmist saab nõuda võibolla ministrilt, aga mitte sekretärilt.»
«Aga ka sekretäril peab olema korralik peakate.»
«Ostsin Donaldsoni ärist Bond Streetil kaks kübarat, nii kui inglased kannavad — ühe kõva, teise pehme.»
Sellega näis Tõnisson rahule jäävat. Ei teadnud sel hetkel, et kübara küsimus pidi saama saatuslikuks minu karjäärile välisministeeriumis. Siis jätkus jutt nii:
Tõnisson: «Minu ministeeriumis on vajalik keeleoskus, kõnes ja kirjas. Kas oskate vene keelt?»
Mina: «Ja.»
«Saksa keelt?»
«Ja.»
«Prantsuse keelt?»
«Ja. Aga eesti keelt pole ma saanud koolis õppida.»
«Mina ka mitte. Teiega näib kõik korras olevat. Ah ja, mina maksan palka 300 marka kuus.»
«Sellega ma ei tule välja. Olen poissmees, seepärast väljaminekuid palju, ütleme — esinduslikke.»
«Ei taha teiega kaubelda. Teen teie palga 400 marka ja see on samapalju, mida maksan vanemale sekretärile. Tema peaks õigupoolest saama rohkem kui teie.»
«Kui nii, siis peate küll tõstma palka temale.»
«Ega mul muud üle ei jää. Ametiastme vahega peab käima kaasas ka palgavahe. Et teie teaksite ja ei hakkaks endale tegema aluseta mõtteid, ütlen, et Tennmannile hakkan maksma esimesest kuupäevast peale 500 marka kui vanemale sekretärile.»
Jutu lõpul teatasin Tõnissonile, et tema teenistusse astumise puhul vajan kodust telefoni. Tõnisson lubas asja kohe korraldada keskjaamaga. Sain numbriks 14-15, mis jäigi mu koduseks numbriks kuni mu siirdumiseni Londonisse a. 1926. Niiviisi sain palgatud riigiteenistusse, olles jäetud teenima edasi mereväes.
Hiljem näitas Saltza mulle päevakäsku 27. juunist, milles ühe paragrahvina seisis: Ülemjuhataja käsul on laevastiku vanem raadioohvitser n.-leitnant William Tomingas komandeeritud määramata ajaks välisministri käsutusse, arvates tema teenimist välisministeeriumis tegelikuks teenistusajaks mereväes.
Välisministeerium oli kitsal tänaval, mis kulges Eesti Panga maja taga V. Pärnu maantee suunas, paralleelselt Estonia puiesteele. Ta asus väikeses ühekordses, osalt kahekordses puuhoones, mille esiküljel ja tagaküljel oli aed, hooletusse jäetud tennisplat-siga. Maja kuulus varem vene kroonule, seal elas Tallinna sõja-sadama ülem, aseadmiral Viren. Sisseastujat võttis väikeses vooruses vastu ukse- ja riietehoidja. Teda, kelle nime ma kunagi ei teadnud, tuleb pidada Eesti välisministeeriumi vanimaks ametnikuks, sest ta oli omal vanal kohal, kui külastasin ministeeriumit tema uues asupaigas, endises rüütelkonna majas Toompeal 1934. a. alul.
Võõrusest viis uks ministri ooteruumi, mis oli ministeeriumi suurim ja uhkeim ruum, kummipuudega ja muude roheliskasvu-dega, läikiva parkettpõrandaga. Vireni ajal oli selle ruumi nimeks kindlasti saal. Sealt viis uks ministri kabinetti, mis oli suur ja võinuks mahutada mitu ministrit. Teine uks viis suurde tuppa, mis vististi varem oli olnud söögituba, nüüd aga kasutati ministeeriumi kantseleiruumina. Kantseleist läks üks uks klaasverandale, mis oli köetav, teine väikestesse kõrvalruumidesse. Sissekäigu võõrusest viis trepp teisele korrale, kus asus passiosakond. See koosnes abielupaarist Lindpere, Samuel ja Salme.
Esimestel päevadel peale tööle asumist õppisin tundma oma kaasteenijaid. Ametiredeli järele järgmisel pulgal peale ministri oli poliitilise osakonna juhataja Herman Hellat, täieline vastand oma kindlakäelisele brutaalsele vennale Aleksandrile, kes sai kuulsaks miilitsaülemana ja siseministrina. Tuli välja, et Herman Hellatiga oli mul ministeeriumis kõige enam tegemist. Tema valitses kogu ministeeriumi siseelu ja tegi selle kõrval poliitikat. Hariduselt oli ta jurist (ta vend Aleksander oli ka jurist). Nii loomult kui käitumiselt oli Herman vanatüdruk par excellence. Kohe esimesel päeval panin talle hüüdnime tante Hermine. Nimi võeti jalamaid kasutamisele kogu personali poolt. Tõnisson oli teadlik sellest nimest, ka Hellat ise.
Herman Hellat oli umbes 45 aastat vana, poissmees. Käitumiselt oli ta üliviisakas, puudus vaid, et ta niksu ei teinud. Ta oli ülimal määral häbelik. Kui ma vahest vabal minutil koerusest tema ees rääkisin minu arvates kõige ilmsüütuma anekdoodi preilidele, keda ta karjatas, ja need heasüdamlikult kihistasid naerda, punastas Herman oma hõredate blondide juuste juurteni. Hakkas oma peenikese häälega mind noomima — pfui, mis pani tüdrukuid kihistamise asemel plahvatama.
Tema oli ministeeriumi arbiter elegantiarum, andis selles suhtes Tõnissonile vahest rumalat nõu. Näiteks kui ministeerium 6. juulil korraldas oma esimese raudi «Estonia» kontsertsaalis, siis oli kogu selle ürituse kava inspireeritud Tõnissonile Hellati poolt. See oli tema idee saata rahvale kutsekaardid pour une tasse de the a 5 heures (tassi tee peale), pidada inimesi peol kuni varahommikuni, panna teed laiali kandma «seltskonnapreilid» väikestes valgetes põlledes ja tanudes.
Tõnissonile meeldis tee serveerimine seltskonnapreilide poolt sedavõrd, et ta mobiliseeris Tartu preilid meile teed tooma rahukonverentsil, kui ta oli riigivanem.
Hellati komando alla kuuluv ministeeriumi naisvägi koosnes kolmest preilist — Helene Müllerstein, Erika Saaler ja Anette Simonson. Müllerstein istus väikese laua taga ooteruumis. Tema ülesandeks oli vastu võtta külastajaid ja neist teatada kas Hellatite või ministrile. Simonson oli ministeeriumi prantsuse keele ekspert. Tema käest käis läbi kõik kirjalik töö selles keeles. Saaler oli masinakirjutaja kõikide keelte peale.
Kohe esimesel päeval kohtasin oma kolleegi, vanemat sekretäri teoloog Tennmanni. Teretamisel vaatas ta mulle otsa prillide alt, kuidagi kelmikalt küsides: «Kas Tõnisson ka teile ütles, et peate ostma tsilindri?»
«Ütles.»
«Noh? Kuidas mõtlete teha,?»
«Ei mõtle midagi. Ütlesin, et tsilinder mulle ei meeldi.»
«Kui saaks kustki pruugitud peast,» arutas Tennmann, «aga ka siis on vist kallis. Kui Tõnisson midagi tahab, peab tegema tema tahtmist mööda.»
Pealelõunal kutsus Müllerstein mind ministri tuppa. Seal oli peale Tõnissoni ja Tennmanni veel mehi «Postimehe» perest— Jürgenstein, Hindrey, Bachman. Tõnisson tõusis, teretas mind kättpidi, ütles: «Lasin teid kutsuda, et teid esitleda oma rahvale. Mu härrad, siin on mu noorem sekretär. Saage tuttavaks.»
Hindrey, kes oli ilmselt nokastanud, astus mõned sammud, et mu kätt suruda, lausus: «Leitnant Tomingas, tunnen teid dessant-operatsioonist Narva all. Kuidas teie oma meestega läksite kaasa soomlastega. Neile antakse kõik au, meile mitte midagi.»
Tõnisson ütles Jürgensteinile, et tuleb panna lehte teade tema uue sekretäri kohta ja lisada juurde, et ta võitles koos soomlastega Narva vabastamisel.
Tõnissoni laua ümber olid kõneluses Tennmann, Jürgenstein, Bachman. Hindrey ja mina jäime nurka omavahel vestlema. Ma panin põlema paberossi, hajameelsusest unustades pakkuda Hindreyle. Kui Hindrey nägi mind suitsetamas, kohkus ta sõna otseses mõttes: «Jumala pärast, Tomingas. Tõnissoni juuresolekul ei suitsetata. Teie olete uus, võtke kuulda hoiatust Tõnissoni vana kaaslase käest.»
Tõnissoni laua juures arutati juhtkirja Ameerika Ühendriikide aastapäevaks, mis oli järgmisel nädalal, 4. juulil. Tõnisson õpetas Jürgensteini, kuidas seda tuleb teha. Meie peame nüüd algusest peale tõstma silmad Ameerika poole, kust tulevikus tuleb loota kaitset väikeriikidele. Ameerika seisab eemal Euroopa suurriikide imperialistlikest huvidest ja on vaba Inglise ja Prantsuse põlisest paatunud röövloomamentaliteedist. Rahu peab olema rajatud president Wilsoni 14-le punktile, neid punkte peab rakendama ausalt. Kui seda ei tehta, saab Versailles's sõlmitav rahu vaid ajutiseks. Ameerika mängib tähtsat osa praegu Euroopa olukorra stabiliseerimises ja jõudude tasakaalus hoidmises, see osa jääb temale ka tulevikus. Eesti huvides on otsida kõige lähemaid suhteid Ameerikaga.
Siis teatas Tõnisson, et tema läheb Ameerika Ühendriikide aastapäeva Garden Partyle, mida Ameerika esindaja kolonel W. Greene korraldab Kadrioru kontsertaias kell 4 pealelõunal. Temaga läheb kaasa Tennmann. Tennmanni poole pöördudes ütles: «Võtke kassast raha ja ostke omale kõva kübar, nii kui on Tomingasel. Minu sekretär peab välja nägema esinduslik.»
4. juuli hommikul tööle minnes kohtasin ministeeriumi aiaväravas Tennmanni. Ta müksas mulle külge, näidates oma peakattele: «Vaadake, kuidas meeldib. Sain selle odavasti mütsimeister Michelsonilt. On küll pruugitud ja minule veidi suur, aga muidu kõigiti korras.»
Tennmanni oktoober oli musta värvi, aga luitunud. Ta oli numbri või kahe võrra suur, istus tal kõrvadel. Passisin talle pähe oma kübarat, pakkudes seda temale laenuks. Ka see oli talle suur, ta keeldus seda võtmast.
Unustasin Tennmanni ja tema kübara, sest mind nõudis oma juurde Hellat, et instrueerida, kuidas korraldada ministeeriumi esimene raut, mis oli määratud pühapäevale, 6. juulile. Ta alustas peene häälega:
«Minister tahab, et teie teete kõik ettevalmistused ja korraldustööd minu juhatusel ja järelvalvel. Raut kui selline on meil seni tundmata. See ei ole mitte pidusöök või ball. Minister soovib, et see leiaks aset pealelõunal, oleks midagi inglaste five o'clock tea sarnast. Minister tahab veel, et teed serveerivad selts-konnapreilid, kellede nimekiri on mul valmimas. Ka tahab minister, et teejoomisele järgneb õhtusöök «Estonia» restorani ruumides, kuhu külalised lähevad kontsertsaalist. Külalisi saab olema umbes 500. Töötan praegu nimekirja kallal, kutsed on juba trükis.»
Kuulanud selle programmi ära, ütlesin, et ministri käsku tuleb täita. Kui ta soovib, et ministeeriumi vastuvõtt peab sündima a la five o'clock tea, saab tehtud, aga mulle on vastumeelt idee, et seltskonnapreilid pannakse teenima laudade juurde.
«See annab olemisele intiimsuse ilme,» seletas Hellat.
«Ja siis veel,» jätkasin, «five o'clock tea party ei tarvitse olla kombineeritud söögiajaga. Mis see peab olema? Lõuna inglise kombel? Õhtusöök eesti kombel? Millal see peab algama? Kardan, et niisugust mitmesuguste asjade kuhjamist võidakse lugeda maitsetuks eputamiseks.»
Minu väited ei võtnud Hellati juures vedu. Kauplesin Hella-tilt välja kutsekaardi oma isale. Ta ei tahtnud anda, öeldes, et minu isa tulek pole protokollipärane ja et ta peab siis kutse andma kogu personali sugulastele, kuid andis siiski järele.
Algas esmakordse raudi ettevalmistustöö. Sellest raudist räägiti aastaid välisministeeriumi inimeste seas, naeru ja peavangu-tamise saatel.
Ministeeriumil oli palju osakondi ja ka eriline protokolliülem, keda kuulu järgi oli saadetud välismaale õppima reegleid ja kombeid. Minu ajal tuli ette, et ministrid kandsid smokingi juurde pikka lipsu, fraki juurde triibulisi pükse ja teisi omapäraseid asju. Protokolli ei peetud, sest et seda ei tuntud. Hea tahe oli olemas niihästi meie kui ka nende välismaalaste juures, kelledega meil oli tegemist.
Esimese raudi heaks kordaminekuks sai tehtud kõik, mis andis teha sõjaolukorras. Toompea ja Kadrioru lossist veeti kontsertsaali mahagonimööblit, vaipu. Tallinna triiphooned tehti tühjaks
loorberipuudest ja muust rohelisest. Kui kõik oli paigale pandud, nägi kontsertsaal välja kui määratusuur, aga mugav võõ-rastetuba. Külaliste jaoks olid asetatud väikesed lauad. Muusikat tegema oli tellitud Kulli sümfooniaorkester. Oli ka solist, Petro-gradi konservatooriumi professor Bööcke (tšello).
Jutukas Kull oli Bööckest rääkinud Mari Raamotile. Raamot oli seletanud nende juures elavale Laidonerile, et kuidas nii? Tahetakse teha eesti pidu ja seda veel riigi kulul, aga peol pannakse solistiks sakslane. Nõuan, et solistiks oleks minu õde Aino Tamm.
Laidoner pani pressi peale Tõnissonile. See kaitses Bööcket, et on tegemist mitte puhteesti peoga, kutsed on saadetud ka välismaalastele. Lõpuks lepiti kokku, et esinevad solistidena mõlemad, Tamm ja Bööcke.
Raudil oli rahvast palju. Kaartidel oli seisnud kutse: pour une tasse de the, algusega kell 5. Üldine meeleolu paistis olevat hea. Seltskonnapreilid olid pannud end ühtlasesse riietusse, olid nägusad, kandsid ringi teed nobedasti.
Esimese solistina teadustasin prantsuse ja inglise keeles — sopran Aino Tamm, tuntud esinemistega paljudel maadel. Ta kannab ette kalliskivideaaria Gounod ooperist «Faust».
Preili Tamm algas laulmist ja kohe oli kuulda, et ta oli endale teinud ülekohut, valides esimeseks selle raske koloratuuraaria. Praeguses eas oli ta hääl kaotanud endise kerguse ja kandvuse. Ta laulis siiski oma numbri lõpuni, kuigi oli näha, et see teda väga väsitas.
Poodiumi taga serveeriti mulle ebameeldiv üllatus. Bööcke teatas, et ta kategooriliselt keeldub esinemast. Ta loeb endale alandavaks esineda pärast selle daami kohutavalt ebakunstipä-rast laulmist. «Mispärast ta ei laula «Tule koju» või «Kui ma olin väiksekene»,» küsis Bööcke. «See oleks tal olnud jõukohane.»
Polnud midagi parata, Bööcke keeldus mängimast. Läksin poodiumile ja teatasin, et prof. Bööcke ei tunne end hästi. On karta, et ta täna ei saa mängida.
Kui läksin tagasi Bööcke juurde, kes oli kuulanud mu teadaannet publikule, ootas mind uus üllatus. Bööcke ütles: «Ma mängin. Mõtlesin — olen euroopalikus seltskonnas. Selle daami esinemine siin oli õnnetu arusaamatus. Ma mängin kasvõi kohe.»
«Ei, nüüd tuleb veidi oodata,» ütlesin. «Teile tuleb aega anda paranemiseks.»
Läksin tagasi isa juurde. Olin teda ukse juures vastu võtnud, istunud koos temaga laua taha. Meile mõlemile tõid preilid teed ja kooke.
Kui nägin Tõnissoni möödumas meie lauast, palusin luba temale esitleda oma isa. Isa küsis Tõnissonilt, kuidas teie, härra Tõnisson, olete rahul minu poja tööga?
Tõnisson vastas viisakalt: «Olen rahul. Ta on tubli töömees. See, mis te siin näete, on tema tehtud.»
Isa ütles: «Tänan, härra minister, see, mis temast on saanud ja mida teie temas näete, tuleb kasvatusest. Issakene, küll olen ma talle annud kere peale... Mõtelge ise, poiss ei tahtnud minna gümnaasiumi. Peksuga sai aetud. Siis aga võttis kätte ja lõpetas kooli aurahaga. Ja näete, misuke väänkael. Ülikooli läks mitte sinna, kuhu ma tahtsin. Ja, nisuke ta oli ja on praegu — väänkael. »
Tõnisson silitas habet: «Jah, kasvatus on see, mis teeb poisist mehe. Ka minu isa andis mulle naha peale. Ja hästi tegi, vaadake, mis minust on saanud ...»
Hellat katkestas kõneluse ja viis Tõnissoni ära.
Minule tuli kätte aeg jälle teadustama minna: «Mul on hea meel teatada, et prof. Bööcke on paranenud. Ta esitab Tšaikovski «Variatsioonid rokokooteemale».»
Bööckel oli suur edu. Tšaikovski teos on tšelloliteratuuris üks parimaid ja interpreedile üks tänulikumaid. Kell 8 palusin külalisi astuda restoraniruumidesse õhtueinele. Söögisedelil seisis vaid üks roog — Filet Mignon, pommes frites, salade du saison. Selle juurde serveeriti punast veini Pommard.
Tundsin end väsinuna ja lahkusin kohe pärast keskööd koos isaga, kelle saatsin koju. Heitsin magama kergendustundega, et päevased askeldused on õnnelikult möödas.
Kell pool üheksa helises telefon. Kui toru võtsin, torises Tõnissoni hääl: «Mispärast te tööl ei ole?»
«Kell ei ole veel üheksa.»
«Üheksa või mitte, tulge kohe ja pange endale selga saterkuub, meil seisab ees ametlik käik. Tulge kohe.»
Kui astusin Hellati juurde sisse, hakkas ta käsi ringutama ja ahastama eht vanatüdrukulikult:
«Ah, kes oleks võinud arvata, et juhtub seesugune hirmus asi. Ja just pärast seda, kui kõik oli läinud nii hästi. Ah, ma ei või selle peale mõtelda. Mul hakkab paha.»
«Mis on juhtunud?» küsisin.
«Teie olite juba ära läinud, mida teie ei oleks tohtinud teha. Ma ise nägin oma silmadega. Ah, kui kole. Üks külaline — šoti ohvitser, ma ei tea nime, vist major O'Connor, astus lauale ning jõi Eesti riigi terviseks. Ja siis — ah Jumal, ma ei leia sõnu, kuidas seda ütelda —, kui ta seisis laual, keegi tõstis tema seeliku. Kuidas seda kutsutakse inglise keeles?»
«Kilt.»
«Tõstis ja vaatas selle alla. Hirmus.»
«Mis hirmus see nii väga on? Šotlased kannavad seeliku all pükse.»
«Pfui. Teie olete parandamatu. Aga hirmus asi alles tuleb. Teate, kes seeliku alla vaataja oli?»
«Ei tea.»
«Meie ooperiprimadonna Helmi Einer. Ma ei tahtnud uskuda oma silmi.»
Läksin Hellatiga koos ministri tuppa. Tõnisson tahtis, et ma helistaksin kolonel S. Tallentsile, kes oli Briti esindajaks Tallinnas, teataksin, et välisminister tahab tulla tema juurde visiidiga.
Kõnelusel Tallentsi adjutandi kapten Warrenderiga selgus, et Tallents viibib Helsingis ja saab seal viibima veel nädalapäevad. Minu pärimise peale ütles Warrender, et nende staabis teenib šotlane major James O'Connor, kes oli Warrenderiga koos eile «Estonias».
«Ma ei saa oodata nädalat,» hädaldas Tõnisson. «Ma pean vabanduse tegema kohe, valitsuse nimel. Seda tõsist vahejuhtumit ei saa seisma jätta. Sellest võivad tekkida rasked komplikatsioonid.»


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: William Tomingas - Mälestused
PostitusPostitatud: 27 Okt, 2012 19:07 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Dets, 2007 21:58
Postitusi: 319
Hellat poetas ministrile nõuande: «Antud olukorras võib ju vabandada O'Connori ees. Sellega on demarche ikkagi tehtud ja juba varakult.»
«Jah, seda me teeme,» nõustus Tõnisson.
Palusin veelkordsel helistamisel O'Connori aadressi, mis oli kuski Laial tänaval.
Siis teatas mulle Tõnisson Hellati juuresolekul, et nüüdsest peale olen mina tema vanem sekretär, ja ainuke. Ta seletas: «Pidin Tennmanni vallandama. Ta tegi mind naeruväärseks ameeriklaste aastapäeval Kadriorus. Julgeb välja tulla mind saatma, kübar peas, mis talle passis kui lehmale sadul. Ja ütleb mulle ise, et ta selle ostnud pruugitud peast. Ei, ei sel mehel polnud aimu esinduslikust väärikusest.»
Enne minekut Tõnissoniga helistasin ruttu «Estonia» einelauapidajale Wallfischile, et saada õiget pilti eelmise õhtu juhtumisest. Wallfisch rääkis üldiselt sama mida Hellat, et Einer oli vaadanud šotlase saba alla. Aga siis jutustas ta üksikasja, millest ma veel polnud kuulnud. Wallfisch rääkis: «Šotlase laudkond oli joobnud, sest ta tellis järjest jooke juurde. Pärast seda, kui Einer oli šotlase seeliku alla piilunud, tõstis šotlane Eineri lauale ja tahtis teha sama, mis Einer oli teinud temaga.»
«Asi läheb põnevamaks ja huvitavamaks,» tähendasin. «Kas teie ise nägite, kuidas šotlane seda tegi?»
«Nägin jah, ja tunnistajateks võivad olla pooltosinat kelnereid. Aga põnevat pole siin kõneväärtki. Asjast ei tulnud midagi välja. Einer siples ja rabeles käte-jalgadega vastu. Šotlane kiskus ta omale sülle ja kukkus suudlema. See pole aga ei põnev ega huvitav, tuleb igas restoranis ette.»
Tegime visiidi O'Connorile. Ta avas meile ise ukse, näis kohkuvat, kui nägi Tõnissoni majesteetlikku kogu tsilindris. Ta kutsus meid sisse.
Siis alustas Tõnisson oma ametlikku kõnet. Tõlkisin ta sõnavõtu lause-lauselt.
Tõnisson ütles, et ta tuli vabandama valitsuse nimel kahetsusväärset vahejuhtumit, mis leidis aset eile õhtul. Eesti rahvas on väga tanulik inglise abi eest oma kaitsesõjas N. Vene vastu ja ei unusta seda iialgi. Tõnisson ütles veel, et on tulnud kinnitama eestlaste lugupidamist ja sõprust inglaste vastu ja avaldama lootust, et ükski vahejuhtum ei saa tumestama Inglise—Eesti häid vahekordi.
O'Connor kuulas kohetanud näoga Tõnissoni kõrgetoonilist kõnet, oodates selle lõppu. Et saada üle kohmetusest ja näidata üles külalislahkust pani ta nüüd kärmesti lauale pudeli ja klaasid. Küsis: «Võin ma teile pakkuda viskit ja soodat?»
«Ei,» turtsus Tõnisson, ootamata tõlkimist.
Kogu jutt oli käinud püstijalu. Tõnisson jättis kättpidi jumalaga, hakkas astuma. O'Connor tõmbas mind vargsi sabast, palus mind tasase häälega jääda, sest ta tahaks minult saada selgitust milles asi seisab.
Saatsin Tõnissoni autosse, palusin luba pöörduda tagasi inglase juurde, kes avaldas soovi minuga kõneleda. Tõnisson noogutas pead, sõitis minema.
Seletasin, missugust vahejuhtumit minister mõtles. Ohvitser kohkus: «Jumala pärast, kolonel Tallents ei tohi sellest teada saada,» Palus mind teha kõik, et sumbutada asja.
«Olin joobnud,» ütles ta. «Aga mul on meeles, et ma tõstsin selle daami lauale, kes kergitas minu kilti. Kui Tallents sellest teada saab, lendan oma kohalt. Paluge oma ministrit, et ta unustaks selle juhtumi.»
Sellejuurde asi jäigi, juttu sellest enam ei tulnud. See oli minu ministri esimene samm inglise-eesti vahekordade viljeldamisel protokolli pidamise alal.
O'Connori kaudu sain tuttavaks Tallentsi adjutandi kapten Sir Victor Warrenderiga. Tutvusest arenes varsti lähedane sõprus. Tema oli poissmees, samuti ka mina. Ta käis minu pool ja mina tema kenas kolmetoalises korteris Oleviste kiriku juures Polli tänaval. Klassikalise inglasena ei kõnelenud ta ühtegi keelt peale väga viletsa saksa keele. Et teda hoida kohalike sakslaste mõju alla sattumast, toimetasin talle naistutvusi eesti seltskonnast. Käisime koos restoranis, tegime väljasõite tema autos. Mees omas suurt üksildustunnet temale võõras Tallinnas, oli mulle tänulik, et olin temale seltsiks ja et soetasin talle tutvusringkonda. Ta isa oli admiral aktiivteenistuses, oli olnud «first battleship squadron commander» Skagerrakis. Sir Victor valiti hiljem parlamendi liikmeks. Minu Inglismaale asumisel a 1926 sain ma tänu temale alalise peatusloa, ilma pikemat aega ootamata. Sel puhul anti mulle mõista, et mul on võimalus saada
inglise kodakondsust, aga tähendasin viisakalt, et ei kavatse kasutada seda võimalust.
Samal juulikuul leidis aset veel üks intsident, mis näitab ministeeriumi kilplaslikku üliagarust suhtlemises välismaalastega. Sellesse olin segatud isiklikult. Ühel päeval andis Hellat mulle korralduse minna sadamasse vastu ühele Luksemburgi diplomaadile, kelle saabumise kohta tuli Helsingist telegramm. Hellat ei teadnud anda mulle ei nime ega tiitlit, ütles, et saabujaga tuleb käituda külalislahkelt protokolli reeglite päraselt. Asusin laevatrepi äärde politseiniku kõrvale, silmitsesin mahatulejaid. Üks, kes kandis halli oktoobrit, tundus mulle kahtlasena, pöördusin tema poole küsimusega:
«Kas olete Luksemburgist?» Mees vastas rõõmsalt: «Ja, ja.» pistis mulle pihku passi, mida oli hoidnud näpu vahel. Pass oli tõepoolest diplomaatiline, välja antud Luksemburgi välisministeeriumi poolt. Passi omanikuks oli märgitud Baron Leopolt La-rousse de Louisville (see pole õige nimi, mida ma ei ütleks ka siis, kui mäletaksin). Teatasin härrale, et olen ministeeriumi poolt saadetud teda abistama. Tal oli kaasas noor nägus daam, keda ta mulle esitas oma sekretärina. Daamil oli harilik prantsuse pass. Lootsisin mõlemad läbi tolli, panin nad ministeeriumi autosse, sõidutasin Kommertshotelli. See oli erahotell, asus Kaarli kiriku lähedal majas, kus hiljem oli Kaitseliidu staap. Hotelliomanikuks oli minu hea sõber Harald Andreae.
Juba järgmisel hommikul helistas mulle ministeeriumi äsjasaabunud parun, kutsus mind hotelli õhtusöögile. Pärast sööki läksime tema tuppa, õhtukleidis võlus sekretärinna ka mind. Pärast lühikest piibujuttu pakkis parun välja ruletimängu, huvitavaks ja kasulikuks ajaviiteks, nagu ta ütles: «Nii väikses seltskonnas kui praegu ei saa mäng olla nii põnev kui suurema arvu inimeste juures,» seletas parun. Pöördus minu poole:
«Teil on linnas kindlasti palju tutvusi. Teie võiksite neile nimetada, et minu juures hotellis saab katsuda õnne ruletiga sama hästi kui Monte Carlos. Mugavas miljöös, diskreetselt, igal õhtul. Loomulikult olete teie ise alati teretulnud külaline. Palun anda mulle mõne teie tuttava aadress, et saaksin talle saata kutse.»
Mul hakkas koitma aimdus, millega siin tegemist, tekkis tahe mängida koerustükki Hellatile. Vastasin: «Kahjuks on peaaegu kõik minu tuttavad praegu suvitamas. Aga ma võin teile nimetada lugupeetud härrat, kes muide on teist kõrges arvamises. Kui kutsute teda näiteks õhtusöögile, tuleb ta kindlasti. Siin on aadress: Son Excellence, Herman Hellat, välisministeeriumi poliitilise osakonna direktor.»
Soovitasin kutse saata hotelli käskjalaga, kindluse mõttes, et kutse pärale jõuab. Lisasin juurde paljutähendavalt: «Härra Hellat on elumees. Kui saate tema oma seltsi, tuleb talle järele pool Tallinnat.»
Järgmisel päeval näitas Hellat mulle paruni kutset, masinkirjas, kallihinnalisel paberil, mida Tallinnas polnud saada. Tante Hermine oli väga meelitatud. Kindlasti järgnes ta kutsele, aga meie vahel enam parunist juttu ei olnud. Päeva kümne pärast telefoneeris Andreae hädalise häälega:
«See parunipaar, keda mulle tõite hotelli, on täna öösel jalga lasknud. Läbi akna, kõigi kohvritega. Kogu aeg ei maksnud teie lugupeetud diplomaat mitte penni elamise, söömise, joomise eest. Temal käisid igal õhtul külalised. Uurisin välja, et nad mängisid ruletti. Ütlesin parunile, et ma ei luba oma hotellis õnnemängusid, sest need on seaduse poolt keelatud. Nüüd on ta läinud jooksu koos oma asjadega ja naisega. Ja mul on temalt saada suur summa. Mis ma pean tegema?»
Soovitasin talle jalamaid teatada politseile. Välja nad vabalt ei pääse ja meie väikeses riigis neile keegi peidupaika ei anna.
Aleksander Hellati politsei oli kohusetruu ja kiire. Andreae sai politseilt ametliku teate, et tagaotsitavad varjavad end Prantsuse sõjaväeesindaja juures. Teates soovitati abisaamiseks minna välisministeeriumi.
Sinna Andreae tuligi koos oma energilise abikaasaga — minu juurde. Viisin nad kiiremas korras Hellati jutule. Tegin seda Hellatile teatava kahjurõõmuga.
Prantsuse sõjaväe ja poliitiliseks esindajaks oli kolonel Henry P. Hürstel. Tema teatas telefonil, et tema juures on kaks prantsuse kodanikku varjul, hirmul eesti politsei eest. Nad ei ole teinud kurja ega rikkunud ühtegi seadust. Hürstel nõudis, et neid lastakse maalt lahkuda, ilma tagakiusamata eesti politsei poolt.
Hellat palus Hürstelit anda temale päev aega vastamiseks. Leidis aset suur nõupidamine Hellati ja Tõnissoni vahel, kuhu mind kutsuti vaid lõpupoole. Otsustati aferistide paaril lasta minna, tingimusel, et nende võlg Andreaele saab tasutud.
«Muid nõudmisi nende vastu ei ole,» seletas Hellat.
Tõnisson nõustus sellega. Paruni ja tema kaasa võla maksis kinni Hürstel. Mõlemad lahkusid laeval Helsingi, seekord ilma ministeeriumi saatjata, kuna Hürstel oli nõudnud garantiid, et tema hoolealuseid ei tülitata ärasõidul.
Välisministeeriumi tegevus ei piirdunud mitte pidude pidamisega ja veidruste näitamisega, oli käimas aktiivne töö rahuvõimaluste otsimisel. Asutav Kogu oli määranud ametisse esimese korrapäralise valitsuse. Selle ajaloolise valitsuse juhiks sai Otto Strandman, mitte Päts, kes Asutavas Kogus omas vaid väikest kaalu (Pätsi erakonda, Maaliitu, kuulusid ainult 8 liiget A. K. 120 liikmest). Strandman deklareeris, et tema valitsuse peamiseks sihiks on sõja lõpetamine N. Venega ausa rahu sõlmimise teel, koostöös Inglismaa ja Prantsusmaaga. Rahu väljavaadete alal oli nüüd aset leidnud markimisväärt sisepoliitiline sündmus, Eestimaa kommunistliku erakonna kesknõukogu avaldas 19. juulil manifesti, milles Eestimaa Töörahva Kommuuna valitsus kuulutati likvideerituks. Sõja algul, 29. novembril 1918. kuulutas Narvas isehakanud ETK valitsus Tallinna kodanlise valitsuse lindpriiks ja deklareeris end ainsaks ja ainuõigeks valitsuseks Eesti territooriumil. See valitsus kuulutati nüüd surnuks kommunistide endi poolt.


AKTIIVNE PERIOOD VÄLISMINISTEERIUMI TÖÖS


Veel üheks soodsaks sündmuseks väljavaadete alal rahu sõlmimiseks N. Venega oli lepingu allakirjutamine sõjategevuse lõpetamiseks meie lõunarindel. See, 3. juuli 1919. a. leping, kirjutatud inglise keeles, oli inglise sõjaväe missiooni (kindralid Marsh, Gough, kolonel Tallents) diktaat eesti ja Landeswehri vägedele. Meie väed olid tunginud kuni Riia aguliteni, linna langemine oli vaid tundide küsimus. Lepingu järele pidime aga Riia alt lahkuma, käeviipega sakslastele, kes olid alustanud sõdimist meiega. Meie sõduritelt oli võetud võimalus inglaste ettekirjutusega marssida Riiga. Seda ei olnud kerge taluda ei sõduritel, ei väejuhatusel ega valitsusel.
Ajakirjanik Artur Ransome («London Daily News») angažeeriti eraviisiliselt ministeeriumi poolt sõiduks Moskvasse, et kõnelustel Lenini ja väliskomissar Georgi Tšitšeriniga sondeerida pinda sõja lõpetamise võimaluste üle. Ransome sõitiski Moskvasse.
Teisest küljest pidas kohalikkude kommunistide põrandaalune juht Viktor Kingissepp juulikuus salajasi läbirääkimisi Asutava Kogu enamuserakonna sotsiaaldemokraatide tegelase Aleksander Oinaga, tehes ettepaneku Eestimaa Kommunistliku Partei nimel, et kodanlik valitsus alustaks rahuläbirääkimisi N. Venega. Kingissepp oli politsei poolt tagaotsitav ja kui tuli ilmsiks, et ta end varjas politsei kõrgema ülemuse siseminister Oinase juures, tõusis Asutavas Kogus skandaal. Oinas oli sunnitud lahkuma ministri kohalt, nii tema kui tema parteikaaslane August Rei olid varem ministri kohalt vallandatud Ajutises Valitsuses. Sel ajal kui soomlased võitlesid meie abistajatena Vabadussõjas, avaldas Rei artikli Helsingi ajalehes «Suomen Sosialidemokraatti», milles ta soomlasi kutsus lihunikkudeks.
Aga sõja lõpetamise püüetele tekkisid suured raskused. Põhjakorpus, mis koosnes venelastest ja oli seni opereerinud eesti ülemjuhatuse all, hakkas tegutsema iseseisvalt ja nimetas end ümber Loodearmeeks. 1. juulil saabus Tallinna inglaste ja prantslaste soosik kindral N. Judenitš plaanidega pealetungiks Petrogradile. Ta nõudis, et eestlased peavad teda aitama Petrogradi vallutamisel. Judenitši nõudmist toetasid Briti kindral Marsh ja prantslane kolonel H. Hürstel. Mitte üksi ei toetanud nad oma hoolealust, vaid avaldasid otsekohest survet. Petrogradi võtmise küsimuses oli mitu dramaatilist istungit ministeeriumis. Mäletan, ühel istungil pöördus Laidoner Judenitši poole (nagu ikka, käis jutt vene keeles).
«Et minu juhatuse all olevaid eesti sõdureid saata lahingusse, panna neid eluga riskeerima, pean oma päevakäsus neile andma sihi, mille eest on väärt võidelda ja riskeerida eluga. See siht ei või minu sõduritele olla muu kui Eesti iseseisvus. Lubage eestlastele, et, nende osavõtu eest Petrogradi vallutamisel saavad nad iseseisvuse tunnustamise teie poolt, siis võime asuda ühispealetungi tehnilise külje arutamisele.»
Judenitš pööras oma kõhukat keha toolil, viimaks ütles: «Ma saan teist kui sõjamehest aru ja vastan teile kui sõjamees, lühidalt ja otsekoheselt. Iseseisvuse tunnustamise küsimus on poliitiline küsimus, millega mina kui sõjamees ei saa tegeleda. Mina olen Venemaa Kõrgema Valitseja, admiral Koltšaki käsualune.»
Seepeale küsis Strandman Judenitšilt: «Aga teie ise, kui eestlastelt abi hankija, kas teie isiklikult oleksite valmis tunnustama Eesti iseseisvust, kui meie teid abistame Petrogradi operatsioonis?»
«Misjaoks on teil tarvis teada minu isiklikku arvamist? Mis kasu see teile toob?»
«Seda kasu, et saame hinnata teie head tahet,» ütles Strandman.
Jälle keeras end Judenitš oma toolil, nagu oleks tal kuum istuda, ütles viimati just kui turtsudes: «Mina isiklikult ei poolda Venemaa tükeldamist. Olen seda ikka ütelnud avalikult. Seepärast ei saa ma tunnustada Eestimaa kubermangu iseseisvust.»
Seepeale lausus riigivanem Strandman: «Tänan teid avameelsuse eest, kindral Judenitš. See teeb mulle kergemaks ütelda kategooriliselt — teie seisukoha juures ei hakka ükski eestlane teid abistama Petrogradi vallutamises.»
Mindi lahku teadmisega, et meie ja Judenitši vahel seisab kuristik. Aga siis hakkasid asjad uuesti liikuma. Augusti alul tuli Pariisist tagasi Poska. Tema isikus sain endale uue ministri. Ta ei näidanud mulle millegagi oma pahameelt selle üle, et jätsin täitmata ta soovi — ei kirjutanud alla «Revalise» põhikirjale.
Poska jättis mind mu kohale edasi, lisaks nimetas mind ministeeriumi üldsekretäriks, mille puhul sain palka juurde. Poska kõigutamata rahust ja kindlast hoiakust kõnelustel kohapealsete liitlasriikide esindajatega said nad lõpuks aru, et kindral Judenitš, kelle admiral Koltšak oli 24. mail nimetanud Looderinde ülemjuhatajaks ja kellesse inglased ja prantslased suhtusid poolehoiu ja lugupidamisega, ei oma eestlaste silmis mingit autoriteeti ega respekti. Mõistaandmised, isegi ähvardused, et kui Eesti valitsus ei muuda oma hoiakut Judenitši suhtes, võib ta kaotada liitlaste toetuse, kukkusid Poska kurtidele kõrvadele. Seejuures tuleb tähendada, et liitlastele, samuti ka eestlastele, oli väga hästi teada, et ülemjuhataja Judenitš ning tema Loodearmee kõrgemad väejuhid A. Rodzjanko ja Bulak-Balahhovitš olid omavahel vaenus ja tülis. Näiteks suvel, kui Pihkva oli eestlaste käes ja Balahhovitš asus seal oma väeosaga, Judenitš lasi oma peakorteris Narva sõjakohtu poolt Bulak-Balahhovitši tagaselja surma mõista äraandmise eest. Reageerimisena sellepeale kuulutas Balahhovitš ametlikult, et kui ta Judenitši kätte saab, laseb ta tema jalgupidi üles puua. Niisuguses olukorras kutsus kindral F. Marsh Loodearmee eraisikutest poliitilised tegelased inglise sõjaväelise esinduse ruumidesse kokku, pani nad ühte tuppa kinni, andis neile kolmveerand tundi aega Vene Loodevalitsuse loomiseks, kes pidi tunnustama Eesti iseseisvust. Niisugune valitsus loodigi ähvarduse all, et kui venelased seda ei tee, kaotavad nad liitlaste toetuse.
Vene Loodevalitsuse peaministriks sai endine vene õlikuningas (A/S «Nobeli» direktor) S. Lianozov, sõjaministriks kindral N. Judenitš ja välisministriks polkovnik Krusenstiern. Järgmisel päeval, 11. augustil avaldas see valitsus deklaratsiooni, milles ta tunnistas «Eesti absoluutset iseseisvust» ja palus kohalikke liitlaste sõjaväelisi esindajaid kanda hoolt sama iseseisvuse tunnustamise eest liitlasriikide valitsuste poolt. Ühtlasi avaldati deklaratsioonis veendumust, et Eesti valitsus aitab Loodearmeed vabastada kommunistide käest Pihkva, Novgorodi ja Petrogradi kubermangud.
Et mitte maad jätta mingile kahtlusele, tõi kindral H. Gough ministeeriumisse noodi, milles nõuti, et Laidoner alustaks viibimata nõupidamisi Judenitšiga Petrogradi vallutamise sõjalistehnilise küsimuse üle, sest küsimuse poliitiline probleem on nüüd lahendatud. Minul tuli tõlkida kõnelust, mis saatis noodi üleandmist Poskale, sest Poska ei kõnelenud inglise keelt. Jutu sees ütles Gough, võib-olla tahtis olla sarkastiline:
«Noh, eks nüüd ole Eesti valitsusele kätte jõudnud aeg rõõmustada, et ta saavutas, mida tahtis — iseseisvuse tunnustamist. Näete, Vene Loodevalitsus on seda nüüd teinud.»
Poska küsis: «Kas Tema Majesteedi Briti valitsus on tunnustanud Vene Loodevalitsust?»
«Ei, seni veel mitte,» vastas Gough..
«Kas võib olla mõni muu valitsus on seda teinud?»
«Ei. Selleks pole veel olnud aega;» vastas Gough.
«Eesti valitsus ei saa aru teie mõttekäigust, et ta peaks rõõmustama Eesti iseseisvuse tunnustamise üle valitsuse poolt, keda teie loonud ja keda teie valitsus ise ei tunnusta, härra kindral, rääkimata teistest. Isiklikult tunnen, et pean naerma selle nii lopergusel viisil loodud valitsuse üle. Meil teda tarvis ei ole. Meie rõõmustaksime tõesti, kui ta meie territooriumilt ära koliks, koos Judenitši ja tema Loodearmeega.»
Kindral Goughile ei meeldinud Poska sõnad sugugi. Tema kõrkjas iseloom oli tuntud ja seda väljendas ta ka nüüd: «Härra minister, loodan, et teil ei teki tarvidust kahetseda oma sõnu. Meie tahame restaureerida Venemaad uue valitsusega kommunistide asemel. Kui see on saavutatud, hakkame lugema, kes olid meie sõbrad, kes vaenlased. Pidage seda meeles.»
Poska vastas: «Kui teie oma lahkes suuremeelsuses olete meid, eestlasi, niikuinii arvanud teie poolt restaureeritava Suur-Venemaa alla, kas vaenlastena või mitte, on groteskne oodata meilt, delikventideks määratuilt, et aitaksime endile ehitada võllast ja punuda poomisenööri. Oleme pääsenud Suur-Venemaa rahvaste vanglast ja ei taha sattuda tagasi sinna vanglasse, ükskõik kas seda peetakse kommunismi või monarhismi sildi all. Teie olete omateada hästi kavalasti Loodevalitsuse loomise näol seadnud meile lõksu. Palun mitte panna pahaks, et meie mitte ülepeakaela sinna lõksu ei jookse.»
Mõlema mehe lahkumine oli võistlus jäise külmuse avaldamisel. Poska oli püsti tõusnud märguandeks, et jutuajamine on lõppenud. Sellest sai kindral aru, ütles üleolevalt: «Good-bye,» koos lordliku pealiigutusega, läks ilma kätt andmata minema, pea kuklas. Poska, pärast püstitõusmist istus tagasi oma toolile, süütas paberossi ajal, kui Gough välja kõndis. Inglise kindralil võis külmus olla loomupärane, Poskale oli see enesevalitsemise tulemus, selles ei jäänud ta inglasest alla.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: William Tomingas - Mälestused
PostitusPostitatud: 28 Okt, 2012 21:50 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Dets, 2007 21:58
Postitusi: 319
Ei läinud päeva mööda, kus meil ei olnud tegemist venelastega, kas kirjalikult või suusõnal. Kõige raskem oli meil kõnelusi pidada välisminister polkovnik Krusenstierniga. Tema ootas minult erilist vastutulekut, sest ta pidas mind oma isiklikuks võlglaseks, ta oli näidanud suurt heatahtlikkust, kui käisime Pätsiga tema jutul Helsingis Eesti polkude asjus. Suurem osa tema asjaajamisest ministeeriumis seisis protestide esitamises, et Eesti sõdurid ei andvat au Loodearmee ohvitseridele Narvas, Tallinnas ja mujal. Kui vene ohvitser olevat kogemata tarvitanud ütlust «kartulivabariik», olevat eesti sõdur teda löönud vastu kõrvu. Sellised juhtumid tulevat ette korduvalt. Nende protestide kõrval pressiti meid pidevalt pealetungile Petrogradile. Selles suhtes sai valitsus ikka enam surutud vastu seina. Ettevalmistused pealetungiks olid alanud. Sadamasse saabus iga päev liitlaste laevu laadungitega Loodearmee varustusvalitsusele. Saabunud riidevarustus, saapad, valge jahu, lihakonservid olid kvaliteedilt väga head, seda võis näha täiturul, kuhu need kaubad ilmusid hulgaliselt müügile. Nii head varustust ja moona, kui seda saatsid liitlased loodearmeelastele, eesti sõduril ei olnud.
Keset ettevalmistusi ofensiiviks saabus 31. augustil radiogramm N. Vene väliskomissarilt Georgi Tšitšerinilt ametliku teatega, et N. Vene soovib astuda rahuläbirääkimistesse Eestiga. Küllap see polnud ainuüksi meie poolt konfidentsiaalselt angažeeritud Artur Ransome'i kõneluste tulemus, seal pidi olema veel teisigi põhjusi — rahuläbirääkimiste ettepanek meie vaenlaselt oli saabunud. See tekitas üllatuse, mis oli meeldiv valitsuse ringkondades, kuid ebameeldiv liitlaste esindajatele.
Valitsus alustas nõupidamisi Asutava Kogu rühmade esindajatega. Selgus kaks äärmust — pahempoolsed, sotsid olid rahuläbirääkimiste alustamise poolt, parempoolsed, maaliitlased olid vastu. Teised erakonnad olid kõhkleval seisukohal. Kuna O. Strandmani valitsus tugines koalitsioonile sotsidest ja tööerakonnast, seega A. K. enamusele, volitati Poskat 4. sept. vastama nõusolekuga Tšitšerini ettepanekule. Suuremateks nõupidamisteks kutsus valitsus Tallinna kokku 14. septembril Balti riikide kongressi. Kongress peeti Toompeal Asutava Kogu einelaua ruumides, kestis kaks päeva. Meie poolt oodatud positiivset reageerimist N. Vene rahuettepanekule kongressil ei esinenud. Lätlased ja leedulased ei riskeerinud rikkuda oma häid vahekordi liitlastega, kelledest arvati, et nad ei poolda Balti riikide rahuläbirääkimisi N. Venega. Ei lätlastel ega leedulastel ei olnud erilist häda rahu järele. Nii Läti-Vene kui ka Leedu-Vene rindel ei olnud märkimisväärset sõjategevust. Vene väliskomissari abilt Maksim Litvinovilt kuulsime hiljem novembrikuus, et lätlased olid sõlminud N. Vene valitsusega isegi salajase vaherahu, mille järel sõjategevus nende rindel piirdus luurajate tulevahetusega. Eesti oli seni olnud Balti riikidest enfant terrible N. Vene valitsuse silmis, sõjategevus Eesti rindel oli vooganud suurtes operatsioonides.
Hetkest peale, kui Eesti tõrkus Petrogradi peale minemast, ja nüüd, kus ta avaldas kalduvust rääkida N. Venega rahu üle, sai Eesti enfant terrible nime ka liitlaste silmis. Konverentsi lõpptulemusena nägime, et meie naabrid ei järgnenud meile, tulla kaasa rahu üritamisele N. Venega. Saime aru, et neil polnud midagi selle vastu, kui meie hüppame tulle üksinda, nemad aga võiksid ära oodata, mis meist saab.
Kongressil õppisin tundma lähemalt läti välisministrit Ziegfrieds Meierovicsit. Ta eelistas kongressist ülejäänud vaba aega veeta minuga. Meie sõime ja käisime koos linna vaatamas, vestlesime ta toas «Kuld Lõvis». Meierovicsit pidasid lätlased üheks oma paremaks riigimeheks. Ta oli suhteliselt noor, umbes 40-aas-tane, tark, ettevõtlik, laiade visioonidega. Ta oli juut, ainukene moosese-usu mees Balti ministrite seas. Kui ta minult kuulis, et Eestis on paremal juhul kokku 5000 juuti, imestas ta, et kuidas see arv on nii väike. Lätis on juute vähemalt kümme korda rohkem ja seal on suur sallimatus juutide vastu, kuna Eestis tema teada seda ei ole.
Tema käest kuulsin põhjust, mispärast lätlased on vaenulikud eestlastele. Seda avameelselt, nagu ta iseennast ei olekski pidanud lätlaseks. Meierovicsi järele olevat põhjuseks eeskätt kadedus. Heites kõrvale legendid ja müüdid kaugest minevikust, on asi nii, et lätlased ei saa endalt raputada alaväärsuse tunnet eestlaste ees. Ta tõi näiteid. Mina vaidlesin vastu, väites, et eestlased ei kadesta lätlasi ühelgi alal. Meie jutt jäi pooleli ja küll vist tänapäevalgi eestlaste-lätlaste vahekorrad pole lõpuni deba-teeritud.
Paralleelselt Balti kongressile moodustati kiires korras eridelegatsioon (ainult eestlastest), kes pidi olema Pihkvas 16. sept. rahuläbirääkimiste alustamiseks venelastega. See oli Asutava Kogu enamuserakonna (sotside) idee ja Poska ei võtnud seda oma asjaks. Ka minu mõtted olid hoopis teisal — valitsus oli kutsunud Soome ajalehtede ja ajakirjade esindajad meie väerinnet külastama. Mind määrati selle ringreisi korraldajaks ja juhiks. Reis pidi algama 17. sept.
Rahudelegatsiooni koostamine sündis väljaspool ministeeriumit. Delegatsiooni juhiks sai A. K. liige. Tõnissoni erakonna mees advokaat Ado Birk. Liikmed olid: Julius Seljamaa (tööerakond), dr. Mait Püüman (sots), polkovnik Jaan Rink, Aleksander Schipai ja juriskonsult Nikolai Maim.
Nii kui oli arvata, tegi meie delegatsioon end narriks oma sõiduga. Veetnud esimese rahukonverentsi päeva ei mitte millegagi (vist põrnitsemisega üksteise otsa üle laua), eesti delegatsiooni esimees Ado Birk teatas vene peadelegaadile Leonid Krassinile järgmisel päeval, et tema delegatsioon ei saa alustada läbirääkimisi rahu üle enne, kui ei ole saadud nõusolekut rahuläbirääkimisteks Soomelt, Lätilt ja Leedult. Selle deklaratsiooni tegemiseks ei oleks olnud vaja saata mitmeliikmelisl delegatsiooni, kanda aja- ja rahakulu. Seda mõnesõnalist teadet oleks võinud saata venelastele radiogrammiga. Meie valitsusel oli teada delegatsiooni ärasõidu päeval, 15. sept., et Soome, Läti ja Leedu ei ole nõus alustama meiega koos rahuläbirääkimisi N. Venega. Delegatsiooni saatmine Pihkvasse oli rumal tegu, selles oli välisministeerium süütu.
Soome ajakirjanikud saabusid 17. sept. keskpäeval. Nende ningisõidutamiseks olin raudteevalitsuselt hankinud veduri ja heas korras suure 8-kupeelise pehme II klassi vaguni. Muretsesin Diakonissi haiglast 20 komplekti voodipesu. Wallfischi käest sain ühe kelneri, kes oskas soome keelt. Minu plaan oli reisida öösel ja päevavalgust kasutada vaatluskäikudeks.
Soomlasi oli tulnud kokku 14 meest. Helsingi lehed olid esindatud täielikult, pahemalt «Suomen Sosialidernokraatti», paremalt «Hufvudstadsbladet». Sadamast viisin külalised «Kuld Lõvisse», kus oli lõunasöök, millest osa võtsid ka mõned eesti ajalehe-mehed, eesotsas «Päevalehe» peatoimetaja G. E. Luigaga. Pealelõunal andis soomlastele Toompea lossis jutuajamise riigivanem O. Strandman. Õhtul sõideti välja Narva suunas. Wallfisch oli meile kehakinnituseks toonud hea hulga võileibu, mõned korvid õlut ja (mitteametlikult) viina. Neli kupeed olid voodipesuga valmistatud magamiseks, teistes käis elav jutt ja kaardimäng.
Soomlastest sai mulle eriliselt lähedaseks följetonist Saso Punane (J. Räisänen), kes kirjutas «Suomen Sosialidemokraattis». Ta oli vaimukas, teritatud huumoriga, oli palju lugenud, kõneles eesti keelt peaaegu vigadeta.
Pärale jõudnud Narva, sõime hommikueinet hotell «New Yorgis», kus meid tervitas kindral A. Tõnisson. Soomlased esitasid talle suure uudishimuga küsimusi kauakestvas jutuajamises. Tõnisson jättis meie käsutusse ohvitseri teejuhiks ja seletuste andjaks. Temaga käisime läbi vana linnaosa. Ajalehemehed teadsid, et linna olid vallutanud soomlased, tahtsid teada üksikasju asetleidnud võitlusest. Ohvitser ja mina näitasime tänavavõitluste tulipunkte ja andsime seletusi. Soomlaste soovil viisime nad üle jõe Ivani poolele. Nad tahtsid näha loodearmeelasi. Näitasime neile vene ohvitsere ja soldateid. Leidus soovijaid minna intervjueerima kindral Judenitši. Neile vastas Räisänen: «Oma kõrkuses pole tal praegu meie jaoks aega. Ootame parem, kui ta Petrogradist tagasi tuleb tühjade kätega.»
Tuleliinile minna tahtjate ees vabandasin, et mina neid sinna viia ei saa, kardan oma naha pärast, rääkimata nende omast.
Lõunasöögil samas «New York» hotellis oli meie juures jälle kindral Tõnisson, kellega soomlased veelkordselt pikemalt jutlesid ja teda pildistasid.
Öö tagasisõidul Tallinna möödus jälle heatujuliselt, kuigi mul ei läinud korda Narvas täiendada oma viinatagavarasid. Tallinnas sõime lõunat «Estonia» sinises saalis. Lõunasöögile oli tulnud ka kindral Laidoner. Teda intervjueeriti ja pildistati. Õhtul asusime jälle meile koduseks saanud vagunisse, kuhu Wallfisch oli toimetanud vajaliku varustuse, öösise sõidu järel ronisime välja Irboska jaamas, rinde lähimas tagalas. Seal seisis soomusrong nr. 2, kelle ülemaks oli kapten J. Lepp, minu tuttav spordiselts «Kalevist». Tema kohtles meid ülimal määral külalislahkelt. Soomlased tegid ringkäigu soomusrongis kapten Jaan Lepa juhtimisel, usutlesid ja pildistasid soomusronglasi. Oma suurimaks üllatuseks kuulsid nad J. Lepa käest, et rongil teenib vabatahtlikult üks noor naisterahvas. See oli ka minule uudis. Uudiste-küttidele, soomlastest ajakirjanikele aga otse sensatsiooniks. «Kuidas on see võimalik, et me teda ära ei tundnud, kui me rongi läbi käisime,» imestasid soomlased. «Teie vist peitsite tema meie eest.»
Kapten Lepp vastas: «Teie ei tunneks teda ära, kui ma rivistaksin väljas kogu rongi meeskonna.»
Selle vastu protesteeris Räisänen, vedas Lepaga kihla, et tunneb naise ära, ilma pikemata, puudutamata.
Kapten Lepp rivistas kogu oma meeskonna rongi kõrvale kahte ritta. Ees kapten Lepp ja humorist Räisänen, nende järele meie kõik. Nii said läbi kõnnitud mõlemad read pikkamisi, uurivalt. Ilma tulemusteta. Räisänen kui soomlane kunagi ei tahtnud alla vanduda. «Teeme veel ühe käigu,» ütles ta Lepale. Nad asusid veelkordsele uurimisele kahekesi. Varsti hõikas Räisänen võidurõõmsalt: «Aha, siin on see naine!» ja näitas näpuga ühele sihvakale sõdurile. Vastu kostis talle müriseva bassihäälega: «Kurr-rat!» Meie pahvatasime kooris naerma. Aga jonnakas Räisänen jätkas oma uurimist. Kui ta oli eksinud teistkordselt, lõi ta käega, ütles, et on kihlveo kaotanud, palus, et kapten Lepp esitaks soomlastele oma naissõdurit.
Kapten Lepp astus rivi ette, hüüdis ühe nime, ja siin ilmus üks naiselikkuse tundemärk. Rivist ei astutud välja, häbeneti. Viimati tõi kapten Lepp naissõduri kättpidi soomlaste juurde. Oi
seda usutlemist ja pildistamist...
Soomlased avaldasid taas soovi pääseda rindele nii lähedale küi võimalik. Vastu tulles nende soovile nihutas Lepp rongi veidi ettepoole vaenlase suunas. Et rahuldada ühe soomlase soovi, kes ütles end sõjas olevat olnud -«tükkimies»;- andis Lepp mõne kärgatuse kahuriga. Sellele avasid venelased omalt poolt kahuritule. Nende kolmetollised mürsud olid aga veidrad, nad kukkusid maa sisse potsti, ilma lõhkemata.
Novembrikuus, jälle kohtumisel soomusrongiga nr.-2 Irboskas, kuulsin traagilist teadet — naissõdur, soomlaste ja minu lemmik, oli saanud surma. Teda oli tabanud otse pihta venelaste mürsk, mida olime näinud mitte lõhkevat. Mulle on see naissõdur jäänud meelde sümbolina eesti sõjamehe kangelaslikust kujust Vabadussõjas. Selle naissõduri nimi oli Juuli Burchvard.
Pärast öösist reisi paigutasin soomlased «Kuld Lõvisse», ütlesin neile, et nad on Eesti riigi külalised kuni kojusõiduni, mida igaüks võtab ette omal äranägemisel.
Pärast eesti delegatsiooni sõitu Pihkvasse jätkas ministeerium pinnasondeerimist rahuläbirääkimiste avamiseks nii meie naabrite kui ka liitlaste juures. Eesti valitsuse kutsel tuli Tartus kokku II Balti riikide kongress. See kestis 29. sept. kuni 1. oktoobrini. Kongress leidis aset Eesti Üliõpilaste Seltsi majas. Arutusel oli ikka sama teema — kas astuda rahuläbiräakimistesse N. Venega või mitte. Seekord oli meil läinud korda saada soomlasi niikaugele, et nad kongressile saatsid oma peaministri J. H. Vennola ja välisministri Rudolf Holsti. Nemad teatasid, et Soome tunneb end olevat eriolukorras ja seepärast nemad Balti riikidega kaasa ei tule ühisteks läbirääkimisteks N. Venega.
Soomlaste eriolukorda võis heal tahtmisel seletada kahe põhjusega. Soomel ei olnud sõjategevust N. Vene vägedega. Saksa kindral Rüdiger von der Goltz vabastas Helsingi mitte venelaste punaarmeest, vaid soomlaste endi punakaardist. Siin ei olnud tegemist Soome-Vene sõjaga, vaid Soome kodusõjaga. Teiseks põhjuseks oli Soome häbelik vastumeelsus end mingil viisil siduda Balti riikidega või nendega koopereerida. Soome arvas end kuuluvat Skandinaavia riikide gruppi. Ka Läti ja Leedu juures ei olnud märgata resoluutset valmisolekut kanda ausalt koos Eestiga riisikot, mida oli karta rahuläbirääkimiste teele asumisel.
Kaks nädalat varem Tallinna kongressil suhtusid lätlased ja leedulased täiesti külmalt meie kutsele. Nüüd oli aga siiski külmus soojenenud leiguseks. Kongressi lõpptulemuseks oli, et 4. oktoobril saadeti teele Moskvasse Balti riikide ühine nõusolek astuda rahuläbirääkimistesse N. Venega.
Kongressil kohtusin jälle Meierovicsiga, olime nüüd kui vanad tuttavad. Siin sai alguse ka minu tutvus Rud Holstiga, mis tema olemisel Tallinnas Soome saadikuna aastate kestel arenes väga lähedaseks.
Lisaks kongressi kokkukutsumisele said meie poolt välja sirutatud katsesarved Londonis ja Pariisis nootide näol, mida liitlaste valitsustele üle andsid saadikud Pusta ja Piip. Nootides pärisime, kuidas suhtuksid Prantsuse ja Inglise valitsused võimalusele, kui Eesti valitsus peaks järgnema N. Vene ettepanekule alustada rahuläbirääkimisi.
Prantsuse valitsus vastas meie pärimise peale selgesõnaliselt eitavalt. Prantsuse huvid ei luba seda, et Eesti lõhuks ühise liitlaste N. Vene-vastase frondi. Sellele oli juurde lisatud ähvardus, et kui Eesti siiski peaks hakkama rahu sobitama N. Venega, võib tekkida olukord, kus liitlaste Ülemnõukogu on sunnitud praegust N. Vene vastu teostatud blokaadi laiendama Eesti peale.
Inglaste vastus oli meistriteos variserlikkuses ja kahekeelsuses. Ühelt poolt kinnitati vastuses, et Eestil on õigus määrata oma saatust ja teha vajalikke otsuseid omal äranägemisel, ilma end laskmata mõjutada kellegi poolt. Siis aga seisis samas vastuses, et mis puutub rahuläbirääkimistesse N. Venega, milleks Eestil on vabad käed, reserveerib Tema Majesteedi (HM) valitsus õiguse jälgida arenevat olukorda ja vastavalt sündmuste arengule teha vastavad otsused ja võtta ette vajalikud sammud. See oli haletsemisväärt ebaaumehelik viis ühele suurriigile kõnelda kääbusriigiga. See on sama, kui ema ütleb pahurale poisile — sa oled suur küllalt, et võid olla nii vallatu kui tahad, aga pea meeles, mina vaatan nurga tagant, vitsakimp käes. Kui ma sulle voli annan vallatuste tegemiseks, ega see ei tähenda seda, et sa enam ei tarvitse mu sõna kuulata. Meil oli tõesti raske olukord, ei osanud leida arusaamist meie naabrite ega liitlaste juures.
Samal ajal kui meie tegime pingutusi rahusobitamiseks N. Venega ja kui meie naabrid lätlased ja leedulased nautisid pikemat aega kestnud sõjategevuse soiku jäämist nende rinnetel, sai Eesti kistud sõja intensiveerimisele oma rindel. Seda jällegi kahel frondil, nagu oli juhtunud juunikuus. 10. oktoobril algas kaua ettevalmistatud Judenitši pealetung, millest meie liitlaste survel pidime osa võtma. Kaks päeva enne seda, 8. oktoobril, oli avantürist vürst Bermondt-Avalov alustanud pealetungiga lätlastele. Nagu varem sõjas Landeswehriga, nii pöördusid ka nüüd lätlased palvega meie poole — tulla neile appi. Nad sõlmisid meiega seekord isegi vormilise abiandmise lepingu, mille järgi lätlased kohustusid tasuma kõik nende abistamisega seotud tegelikud kulud. Seda kirjalikku lepingut salgasid lätlased hiljem, põhjusel, et kuigi lepingule allakirjutanud lätlastel oli lepingu sõlmimiseks volitus valitsuse poolt, neil puudus volitus Läti rahvaesinduselt, «seimilt». Palju aastaid hiljem tegi Läti suuremeelse žesti — tasus sümboolse summa Eestile saadud abi eest, seletusega, et Lätil polnud mingit kohustust tasumiseks. Eesti tegi vea, et ta selle sümboolse summa vastu võttis.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: William Tomingas - Mälestused
PostitusPostitatud: 29 Okt, 2012 22:24 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Dets, 2007 21:58
Postitusi: 319
Neil ärevatel oktoobrikuupäevadei 1919, kui Läti valitsus oli pealetungiva vaenlase eest pugenud põhku ja kui ei saanud juttugi olla Läti seimi kokkukutsumisest, saatis Laidoner välja kaks eesti soomusrongi Riiga, et päästa lätlaste pealinna Bermondti kätte langemast. Selle ülesandega tulid soomusrongid toime, võimaldasid Läti valitsusele tagasi asuda oma pealinna, jätkata oma maa valitsemist. Laidoner saatis soomusrongid appi lätlastele ajal, kui ta ise oli tugevasti angažeeritud omaenda rindel intensiivseis võitlustes punaarmeega.
Oktoobri möödumisel, kui Lätis oli olukord muutunud normaalseks, sõitis Poska koos minuga oma salong-vagunis Valka, kohtamisele Meierovicsiga, et lahendada Valga linna kuuluvust, mis ähvardas saada tõsiseks tüliküsimuseks Eesti ja Läti vahel. Poskaga sõitis kaasa ka veel tema kokk, venelane nimega vist Potapõtš. Vagun oli kõigiti mugav — elektrivalgustus, köök, kaks magamiskupeed, salong-söögituba pehme mööbliga.
Valka jõudsime varasel hommikul, asusime haruteele jaama läheduses ootama Meierovicsi saabumist. Kui Meierovicsi vagun oli paigutatud meie kõrvale, läkitas Poska mind tervitama Läti välisministrit. Poska instrueeris: «Ütelge talle, et tema ja ta saatjate jaoks on varutud ruumid hotellis, kuhu teie olete valmis neid kohe viima.»
«Aga mingeid ruume pole varutud. Ma ei tea, kas siin linnas ongi hotelli.»
«Ütelge nii, nagu ma käskisin. Meierovics ei tule ühtegi hotelli. Kutse vastuvõtmine tähendaks temale meie külalislahkuse kasutamist. Aga külalislahkust saab näidata vaid peremees. Lätlased ei pea meid peremeheks Valgas. Seda küsimust sõitsimegi siia selgitama lätlastega.»
Meierovics oli ka tulnud salong-vagunis. Tema vagun oli aga poole väiksem meie omast, teenistusvagun, mis haagiti vahest rongile külge postiametnike tarbeks. Meierovicsil oli kaasas Läti riigitegelane Zamuels. Öelnud tavalised tervitused (jutt lätlastega käis ikka vene keeles) ja teatanud, et Poska viibib oma vagunis kogu ennelõuna, tegin ettepaneku neid mõlemaid juhatada hotelli.
«Meie ei vaja hotelli, jääme siia oma vagunisse,» vastas Meierovics, nii kui Poska oli ennustanud.
Töökoosolek lätlastega algas kell 10 Poska salongis. Poska esitas lätlastele Vene Ajutise Valitsuse ametlikud Valga linna elanikkonna kohta käivad statistilised andmed 1917. aastast. Valk, mis kuulus Liivi kubermangu alla, liideti Eestimaa kubermanguga, nii kui Tartu linn. Selle statistika järgi oli enamik linna elanikest eesti rahvusest. Ka rõhuv enamus majaomanikest olid eestlased, samuti omasid eestlased kaugelt üle poole kauplustest ja tööstustest. Poska ütles: «Olin Ajutise Valitsuse poolt 1917. a. määratud Eestimaa kubermangu komissariks, need statistilised andmed on vene erikomisjoni töövili, kes määras kindlaks Eesti ja Liivi kubermangude piirid. Kui need andmed olid aluseks Valga linna paigutamiseks Eestimaa kubermangu alla tol ajal, kaks aastat tagasi, on samad andmed kohased praegu selle fakti õigustamiseks, et Valk kuulub Eestile. Nendele õigustavatele andmetele võib lisaks nimetada veel asjaolu, et Valk sai vabastatud punaste käest verehinnaga. Selle hinna maksid eestlased.»
Poska ettekandele järgnes seletus, mida paberilehtedelt luges Zamuels, vaadates lehe pööramisel altkulmu Poska poole. Zamuels väitis, et Valga küsimuse arutamisel omab suurt tähtsust selle läti linna ajalooline minevik, mida minister Poska ei puudutanud sõnagagi. Juba enne Baltikumi liitmist Vene riigi külge Miitavi lepinguga kuulus Valga linn Livonia alla. Ta oli tähtis majanduslik ja kultuuriline keskus, oli asustatud sajaprotsendiliselt lätlastest, kui mitte arvestada väheseid venelasi ja sakslasi. Alles 19. sajandil, keiser Aleksander III venestamise ajajärgul, hakkas Valka koguma vähesel arvul eestlasi. Zamuels luges ette statistikat, mis tema jutu järgi oli pärit 1895. aasta rahvaloendusest. Selle järgi oli enamik elanikke lätlased. Lätlased olid enamuses kõikidel aladel — kinnisvarade omamises, kaubanduses, tööstuses. Valk on igivana läti linn, väitis Zamuels. Ta ütles veel: «Läti ei anna Valka kellelegi. Ta on valmis selle linna eest maksma igat verehinda.»
Poska küsis: «Mis see tähendab, et Läti on valmis Valga eest maksma igat verehinda? Kas see tähendab, et olete valmis minema sõtta meie vastu selle eesti linna pärast?»
«Mitte praegu, aga 5 aasta pärast,» ütles Zamuels.
«See on tõepoolest väga omapärane sõjakuulutus. On kui veksel, mille tähtpäev on väga pikaajaline,» tähendas Poska.
«Minister Poska sai valesti aru senaator Zamuelsist,» sekkus vahele Meierovics.
«Küllap mina sain aru õieti, aga härra senaator ütles valesti,» tähendas Poska.
Vaidlused Valga üle kestsid edasi. Lätlased rajasid oma argumente Valga vanale minevikule, Poska tänapäeva olukorrale. Lätlasi ei kõigutanud ükski väide. Nad toonitasid - Valk oli meie ja on seda ka praegu! Kui Zamuels vahetevahel sattus ummikusse, sulges ta suu mõneks ajaks, reageerimata ühelegi küsimusele või väitele, põrnitseb pahaselt omaette. Näiteks, Poska ütles Zamuelsile: «Kui meie peaksime teile andma Valga hõbekandikul täna, nii kui ta on, kuidas arvate Valgas luua lätlaste enamust, nii kui teie ütluse järele oli 1895. aastal, 25 aastat tagasi?»
«Jätke see meie hooleks. Lätlased oskavad luua korda läti linnas.»
«Vabandage, kuidas mõtlete saada lahti eestlastest, kes tänapäev moodustavad Valgas enamuse? Kas ajate nad välja oma elukohast? Või likvideerite nad punaste kombel?»'
«See on meie, lätlaste asi.»
«Ei ole. Lätlaste asi on käsutada lätlasi, mitte eestlasi. Kuidas kavatsete luua lätlaste enamust Valgas? Kui, näiteks, tänä-homme leiaksid aset valimised Valgas, oleks tulemuseks eestlastest enamusega linnavalitsus, nii nagu praegu.»
«Ei ole. Lätlaste enamusega linnavalitsus.»
«Kuidas te seda teete? Võltsite Valimisi?»
Zamuels vaikis.
«Kuidas loodate saada lahti üleliigsetest eestlastest ja nende häältest valimistel?» Zamuels vaikis.
«Kas olete nõus, et teie 1895. a. olukorra alusel ei saa lahendada tänapäeva olukorda Valgas?»
Zamuels vaikis. Viimati tuli talle appi Meierovics, kes alustas juttu teisel teemal, avaldades kartust Judenitši pealetungi nurjumise üle. Nii möödus kogu ennelõuna. Lätlased oma seisukohalt ei taganenud. Poska püsis kindlalt oma väidetel.
Kui korduvad edasd-tagasi sõnavõtud ähvardasid muutuda tüütavaks, oli kell jõudnud üle keskpäeva. Poska tegi lätlastele ettepaneku süüa lõunat koos temaga. ,«Po pohodnomu» (matka olukorras), tähendas ta. Meierovics vaatas vilksti Zamuelsile. See noogutas kergelt peaga. Siis võttis Meierovics kutse vastu.
Söömisel oli märgata, et lõuna maitses lätlastele. Söögi ajal soojenes jahe õhkkond. Lauatagune jutlemine ja naljatamine käis Poska ja Meierovicsi vahel. Zamuels istus süngelt, nohises aegajalt mõne sõna. Lepiti kokku, et läbirääkimised jätkuvad õhtul.
Õhtul ilmus Meierovics üksinda: Kui lauale oli serveeritud tee, ehtsa Napoleoni konjakiga, mida Poska oli Pariisist kaasa toonud paarkümmend pudelit, lahkusin tähelepandamatult Poska märguande järele. Kui nägin, et Meierovics ära läks, tulin tagasi, kuulsin Poskalt, et nende nelja silma all jutuajamine Meierovicsiga oli küll olnud paremas meeleolus, ilma vaenulikkuseta, kuid ei toonud üksteisele lähenemist kõnesolevas vaidlusküsimuses.


Järgmisel hommikul, kui mõlemad lätlased olid istunud läbirääkimistelaua taha, tegi Poska ettepaneku võtta ette referendum erapooletu kol. Tallentsi järelvalvel. Selle järele tuli Valga elanikel, kes selles linnas registreeritud 1. jaan. 1917, endil hääletada, kuhu nende soovi mööda Valk pidi kuuluma — Eestile või Lätile. Mõlemad lätlased lükkasid ettepaneku tagasi. Kui Poska hakkas küsima oma ettepaneku tagasilükkamise põhjusi Zamuelsilt, vaikis Läti senaator — nii kui ta oli korduvalt teinud. Poska pöördus sama küsimusega Meierovicsi poole. Ka temalt ei saanud vastust, kui mitte vastuseks lugeda Meierovicsi põiklevat ütelust— referendumi küsimust Valga üle ei saa otsustada ei nemad kahekesi ega ka valitsus. Seda tähtsat küsimust saab otsustada vaid Läti seim.
Seejärgi konstateerisid mõlemad pooled läbirääkimiste nurjumist Valga linna üle. Kohe pärast seda lõppkoosolekut alustasime tagasisõitu Tallinna.
Valga küsimust arutasid mitmed komisjonid, Zamuelsiga ja temata. Tulemuseks oli täieline ummik. Siis teatasid lätlased, et nad on referendumi vastu, kuid nad on nõus andma Valga küsimuse otsustamise täielikult G. Tallentsi kui vahekohtuniku määrata. Poska tegi suure vea, et ta tüütavatel pikkadel lehmakauplemistel lätlastega lõpuks leppis Valga saatust otsustada anda inglase meelevallale, kes eestlastele kui ka lätlastele vaatas ülevalt alla ja kellel polnud külma ega sooja, mis neist tuleb ja saab.
Samuel Tallents oli omamoodi õiglane kui piibli Salomon, lõikas pooleks tema kohtumõistmisele antud lapse. Aga piiblis oli üks kohutkäivatest emadest valmis jätma last teisele, et päästa lapse elu, Tallentsi kohtumõistmise juures ei interveerinud kumbki ema — ei Eesti ega Läti. Tallents lõikas linna pooleks ja nii hakkas Valk suikuma surmale, millest ei olnud kasu nii Lätil ega Eestil.
Vene Loodevalitsusega algas palju sekeldusi oktoobri teisel poolel. Loodearmee oli alanud pealetungi Petrogradile 10. okt. Esialgu arenes ofensiiv edukalt, 16. oktoobril vallutati Gatšina. 20. oktoobril jõudsid Loodearmee eelväed Pulkovo kõrgustikule, kust binokliga võis näha Petrogradi eeslinnu. Hirmunud nõukogude valitsus võttis ette meeleheitlikke samme Petrogradi päästmiseks. Petrogradi saabus Trotski volitusega valitsuselt piiramata võimu tarvitamiseks. Ta kõrvaldas kohapealse komissari G. Zinovjevi, hakkas kõva käega juhtima tegevust rindel ja tagalas. Mööda kahe rööpapaariga magistraali Moskva-Petrograd vedasid rongid päevad ja ööd abivägesid Petrogradi kaitseks.
Samal ajal kui punased ajasid end sirgu, järk-järgult toibudes paanikast, valitses Loodearmee juhatuses korralagedus ja saamatus taktikaliste ülesannete teostamisel. Ühele kindralile paremal tiival oli antud tähtis ülesanne — vallutada Bologoje jaam, et seega läbi lõigata Moskva-Petrogradi
raudteeliin. Kindral jättis selle sügavalt vaenlase tagalasse suunatud olulise taktikalise manöövri täitmata, pööras oma väeosa kiirmarsil otse Petrogradi suunas, et mitte hiljaks jääda linna vallutamisel. Olid ju Judenitši staabis Jaanilinnas, Narvas, juba enne pealetungi algust kohad ära jaotatud — missugune kindral saab Petrogradi kubermangu kuberneriks, missugune linnakomandandiks. Kindraleid oli Loodearmees väga palju, kohtasid kõigile ei jätkunud, seepärast lootsid ilma kohata jäänud mehed pääseda järjele rabelemisega omaenda käel. Nii kui seegi kindral, kes jättis Bologoje kus seda ja teist, et õigeaegselt Petrogradi pärale jõuda ja kindlustada endale mõni sobiv koht.
21. oktoobril algas Trotski vastupealetung Judenitšile. See oli hästi ette valmistatud ja taktikaliselt laitmatult juhitud. Olid ju Trotskil nõuandjateks tsaariaegsed kuulsused — kindralid M. Aleksejev ja Bontš-Brujevitš.
Algas Loodearmee üldine taganemine. Punavägi oli taganejatel tihedalt kannul, Trotski tahtis maksku mis maksab lõplikult hävitada Judenitši, kes esmakordselt kevadel ja nüüd teistkordselt sügisel oli tõsiselt ohustanud Petrogradi.
Eesti väeosad grupeerisid end, et moodustada kaitsetammi Narva eelsetel positsioonidel punaväe murdlainete vastu. Taganevad Loodearmee löödud osad lasti sellest tammist läbi Eesti territooriumile varju vaenlase eest. Eesti vägedel algas nüüd raske aeg punavenelaste maruliste pealetungide tõrjumisel.
Kuigi vaenlasel oli arvuliselt suur ülekaal ja parem tehniline varustus kui meil, eriti kahurväe alal, nurjusid kõik Trotski läbimurrukatsed.
Pärast lüüasaamist oli loodearmeelaste moraal langend madalale, neil polnud enam usku oma asjasse. Nad asetati puhkusele mitmesugustes paikades Virumaal. Nende seas puhkes tüüfus, mille vastu võitlemine nõudis suuri pingutusi meie poolt. Ka taudist päästsime Loodearmee, nii nagu olime ta päästnud Trotski punaväe käest.
Aga Judenitš ja tema Loodevalitsus ei olnud oma hädast saanud mingit õppust. Petrogradi pealetungi nurjumises süüdistasid nad liitlaste sõjaväeliste esindajate ees eestlasi. Seda süüdistust levitavad vene valgete emigrandid veel tänapäev. Sellest ei räägitud sõnagi, et tänu ainult eesti sõduri vaprusele Narva rindel jäi niipalju loodearmeelasi ellu, eesotsas eestlaste süüdistajate vene ministrite ja kindralitega.
Loodevalitsuse sõjaminister N. Judenitš asus elama mugavalt Tallinna Kommertshotelli. Ühel väga varasel hommikul novembrikuu algul helistas mulle mu sõber Harald Andreae. Kohkunud häälega teatas, et öösel on hotellist ära viidud kindral Judenitš — mundris venelaste poolt. Kindral rabelenud ja karjunud appi. Siis seotud tal suu ja käed-jalad. Andreae küsis, mis ta peab tegema? Vastasin, mitte midagi. Räägin asjast Poskale, eks siis kuule, mis teha.
Nägin Poskat ministeeriumi töö algul kell 9. Ta juba teadis, mis Judenitšiga oli juhtunud. Talle oli telefoneeritud prantsuse kolonel Hürsteli poolt. Judenitši olid röövinud Bulak-Balahhovitši kasakad uljal viisil, a la Rinaldo Rinaldini. Viinud Judenitši veoautos raudteejaama, tegi ohvitser, jõugu juht, revolvriga ähvardades reisijatest tühjaks ühe vaguni öisest Tartu rongist, mille venelased okupeerisid. Meie sõjaväevõimud tegid juba korralduse, et rong peatatakse Tapal ja et röövlid koos saagiga toodakse Tallinna.
Samal pealelõunal viibisin pealtkuulajana ülekuulamisel, mida toimetas Pagari tänaval sõjaministeeriumi majas II osakonna ülem kapten Mamers. Ülekuulatav oli see jessauul, kes oli juhtinud Judenitši röövimise operatsiooni. Oma mehelikkusega ja avameelsusega tekitas ta kõigiti sümpaatse mulje. Ta lahutas käsi: «Ma ei saa aru, mispärast teie kaitsete seda praagamagu, tagala kangelast, kes kannab kindrali paguneid arusaamatuse tõttu. Ta ei ole mitte üksi koerapoeg (Sukin sõn), vaid ka kurjategija, kes on kõrvaldanud oma tasku miljonid liitlaste poolt Loodearmee jaoks antud raha. Ma ei mõista, mispärast eestlased teda pole pannud vangi.»
«Mis te kavatsesite teha Judenitšiga?» küsis Mamers.
«Seda, mida isake Balahhovitš kuulutas avalikult juba suvel — jalgupidi üles puua.»
«Mispärast te seda kohe ei teinud hotellis?»
«Ei tahtnud käsi määrida, pealegi veel Eesti pinnal. Tahtsime ta viia Tartu, sealt mööda jääd üle Peipsi. Seal, teisel pool kaldal oleks talle tehtud sõjakohus.»
Vene ohvitser ja tema mehed lasti vabaks, hoiatusega, et kui nad veel Tallinna tulevad, pannakse nad pokri. Kolonel Hürsteli nõudel anti Judenitš temale välja. «Prantsusmaa kaitse alla,» ütles Hürstel. Õige pea sõitis Judenitš Pariisi. Judenitši endine käsualune, Loodearmee, sai desarmeeritud Eesti valitsuse otsusega 11. novembrist 1919.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: William Tomingas - Mälestused
PostitusPostitatud: 30 Okt, 2012 22:45 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Dets, 2007 21:58
Postitusi: 319
Juba oktoobri algul tõi kapten Warrender ühel õhtul minu juurde majja John Barry, «London Daily Chronicle» kirjasaatja. Ta seletas, et tahaks väga minna Venemaale läbi meie frondi. Ta on Labour Party tuntud tegelane, võib eestlastele olla kasulik Vene valitsuse juures. Warrender ütles, et Barryl on Labour Party liidri James 0'Grady soovitus, palus, et ma vahendaksin Barryle kõneluse Poskaga, kellega Barry soovib rääkida meie frondist läbimineku asjus. Korraldasin Barryle jutulevõtu Poska poolt. Olin selle jutu juures tõlgiks. Juba algusest peale ei ajanud Barry oma asja hästi Poska ees. Barry ütles, ta on teadlik, et Eesti välisministeerium hankis salaja ajalehemehe Artur Ransome'i, keda tema hästi tunneb, et Ransome kõneleks Kremlis kellega tarvis, Eesti rahusoovidest. Selle tulemusena saatis Tšitšerin juba augustis ettepaneku alustada rahuläbirääkimisi, kuid need rääkimised ei ole veel ikka alanud. Mida rohkem ma Barry juttu tõlkisin, seda enam läks Poška nägu pilve.
Ta sähvas: «See, mida räägite Ransome'ist, ei puutu teisse ega minusse. Mida te tahate?»
«Palun, et lubaksite mul minna läbi frondi Venemaale, kus ma võin olla väga kasulik teie asjale. Kui lubasite Ransome'ile, võite lubada ka minule.»
Teistkordse Ransome'i nime suhuvõtmisega rikkus Barry lõplikult oma plaani. Poska ütles pahaselt: «Mingit meie frondist läbiminekut mina teile ei luba. Eesti front ei ole jalutuskoht juhtumisteotsijatele nagu teie. Teie taktivaesus ei lase mind teist lugu pidada.»
Barry pomises midagi jumalagajätuks ja lahkus kiiresti.
Kuu aega hiljem ütles Warrender mulle, et ta oli saanud paar nädalat tagasi telegrammi Barry käest Helsingist teatega, et ta läheb Venemaale läbi Soome frondi. Olin tema juba unustanud, aga nüüd pidin avaldama Warrenderile oma imestust selle sulerüütli visaduse ja tahtejõu üle. See näib olevat ajalehemehe elukutse üheks omaduseks, lisaks uudishimule ja küünilikkusele.


N. VENE KOMISSAR M, LITVINOVI SÕJAAEGNE LÄBISÕIT EESTIST


Oli laupäev, 15. november 1919, kui algas minu seikluste seeria N. Vene väliskomissari abi Maksim Maksimovitš Litvinoviga. Litvinovi läbisõit Eestist keset Vabadussõda oli sissejuhatuseks Tartu rahukonverentsile. Keskpäeva ajal helistas mulle Poska valitsuse koosolekult, käskis minna kohe ülemjuhataja juurde Pagari tänaval, kuhu tema ka tuleb. Meil kahel olevat vaja kiires korras kõneleda ülemjuhatajaga.
Ülemjuhataja jutule pääsmine oli seotud protseduuriga, mis jäi kehtima ka hilisemal rahuajal. Suure maja alumisel korral, sissekäigu kõrval, istus laua taga vahikorra allohvitser, kellele tuli teatada jutulesoovija nimi ja jutu põhjus. Allohvitser andis need andmed üle telefonil. Saanud loa, andis ta külastajale kaasa püssimehe, kes teda eskorteeris ülemjuhataja kabinetini mitu majakorda kõrgemal. Võõrastav selle muidu arusaadava korra juures oli asjaolu, et külalist oli pandud saatma püssikandev sõdur, kes kavakindlalt laskis külalist kõndida enda ees, nii kui vangla reeglite kohaselt toimib valvur vangiga.
Poska ei olnud veel tulnud, ootasin teda eestoas. Läksime ülemjuhataja juurde mõlemad koos. Olin varem Laidoneri näinud mitmel koosolekul ministeeriumis ja mujal, aga veel mitte temaga kõnelenud. Istusime erilaua taha, eemal kirjutuslauast. Poska alustas juttu: «Helistasin teile, milles asi seisab. Minul endal ei kõlba sõita. Koosolekul kaaluti, kas mitte saata mõnda sõjaväelast. Leiti, et see ei oleks tark tegu. Mul ei jäänud muud üle kui panna ette Tomingast. Ta on saanud häid kogemusi kahel Balti kongressil, ma nägin, kuidas ta asjalikult käitus lätlastega, kui käisin temaga Valgas. Valitsus oli tema saatmisega nõus.»
Laidoner ütles vahele: «Aga Tomingas on sõjaväelane, mereväe leitnant. Kas valitsus viimati ei kahetse, et tema saatmine ei ole tark tegu.»
Poska tähendas: «Tomingas on kogu aeg olnud minu silma all ministeeriumi töös. Kui ta seejuures jõudis olla ohvitser mereväes, seda parem. Nii tuleb välja, et kõnesolevas küsimuses on, nagu öeldakse, hundid söönud ja lambad terved. Võin ma aru saada, et olete Tomingase saatmisega nõus?»
Laidoner noogutas pead. Olin istunud tummalt ja kuulanud. Küsisin: «Milles asi seisab? Kuhu tahetakse mind saata?»
Siis kuulsin mõlema härra käest, et mul tuleb sõita Pihkvasse, seal vastu võtta komissar Litvinov, tuua ta läbi rinde, sõidutada ta Tartusse, üle anda Poskale, kes seal teda ootab. Teele tuleb asuda veel täna pealelõunal. Laidoner seletas, et erivedur viib mind Poska vagunis Irboskasse, kus mul vastas on kolonel Parts soomusrongil nr. 2. Irboskas antakse mulle teada rindest läbimineku tehnilised üksikasjad, mida korraldab II diviisi ülem kolonel Puskar. Poska instrueeris mind: Litvinovi tuleb kohelda viisakalt, aga tagasihoidlikult. Külalislahkust tuleb talle näidata igal viisil, söökide ja jookidega. Ma juba helistasin koju Potapõtšile, et ta võtaks kohe käsile ettevalmistused kaasatulekuks teiega. Minge talle järele autoga, ütleme kella 3 paiku. Ootan Litvinovi homme õhtul Tartus «Grand Hotellis».
Lõpuks võtsid mind käsile mõlemad ülemused, öeldi: «Teie sõit on riigisaladus, mida tuleb rangelt hoida. Peate kõigiti hoolt kandma selle eest, et keegi ei pääse Litvinoviga kontakti võtma. Ja pidage meeles, et meie kohtumine Litvinoviga on nagu prelüüdiks rahuläbirääkimiste võimalustele Venega. Muljed, mida Litvinov teatavaks teeb Moskvale oma viibimisest Eestis, võivad meile olla olulise tähtsusega.
Laidoner määras väljasõidu ajaks kell 4, Poska manitses mind sõiduga mitte hilineda. Ruttasin koju, et pakkida oma asju.
Poska kodus Kadriorus, Liiva tän. 8, aitasin kokal kanda autosse kaks suurt korvi ja õllekasti, milles nägin mitte ainult õllepudeleid. Teel peatusime turul kaubamaja ees, kus Potapõtš tegi sisseoste. Stude juurest Pikal tänaval võtsime paar tosinat kooke. Nüüd ütles Potapõtš: «Aitab!»
Poska vagun seisis jaama perroonil, Näituseplatsi poolses otsas. Asjade autost vagunisse toimetamine läks kiiresti, sest meid abistas vagunisaatja. Lumi oli maas, ilm oli külm, aga see hea mees oli juba jõudnud vagunis ahju küdema panna, mis tegi olemise mugavaks. Meie raudteevalitsus töötas sõjaajal sama täpsusega kui hiljem rahuaastatel. Kell 4 haagiti vagun veduri külge ja sõit läks lahti.
Öösel äratas mind Potapõtš, ütles: «Oleme Valgas. Keegi inglise ohvitser nõuab tungivalt teiega kõneleda. Tema vigasest saksa keelest ei saanud aru, mispärast ja kes ta on. Tuli vägisi, ilma sisselaskmata. Istub praegu salongis.»
Vaatasin kella, see oli kolmveerand kaksteist. Läksin selgitama, kes kutsumata külaline on. Nägin — kapten Sir Victor Warrender isiklikult ja oma täies Royal Fusiliers Regiment mundris!...
«Tere õhtust, Sir Victor,» tervitasin.
«Palun vabandust minu nii hilise visiidi pärast, aga teen seda ametlikul ülesandel.»
Palusin Warrenderit istet võtta, küsisin Potapõtšilt, kas võib
teed saada?
«Saab. Kas konjakiga?»
«Ja. Näete ise, kõrge külaline.»
Laua taga teed ja head konjakit juues hakkas Warrender rääkima. Kõigepealt näitas ta mulle paberit, millele oli alla kirjutanud Major General F. Marsh, Briti sõjaväelise missiooni ülem Baltikumis. «Minu valitsuse ülesandel komandeerin kapten Sir Victor Warrenderi, kuninglikust kütirügemendist, vastu võtma N. V. väliskomissar Maksim Litvinovi Eesti—N. Vene rindel. Kapten Warrenderil on korraldus viia komissar Litvinov Briti abiristleja «Princess Margarefi» pardale Tallinna reidil. Kapten Warrenderil on käsk mitte kedagi lasta ühendust võtta komissar Litvinoviga. Tema on vastutav komissar Litvinovi julgeoleku eest. Eesti võimudel, nii sõjaväelistel kui kodanlistel, tuleb abistada kapten Warrenderi. Tallinn, november 15, 1919.»
Lugenud paberi läbi, küsisin Warrenderilt: «Mis on minul tegemist teie missiooniga Litvinovi vastu võtta? Mina ei saa teid abistada. Teie teate, mina ei ole mingi võim.»
«Siiski. Teil on minule antud ülesandega rohkem tegemist kui kellelgi teisel. Ja teie võite mind aidata enam kui keegi muu.»
Siis hakkas Warrender üles lugema asju nii tõetruult ja üksikasjalikult, et ma oma kõrvu uskuda ei tahtnud.
Ta seletas: «Meie teame, et teile on teie valitsuse poolt tehtud ülesandeks vastu võtta Litvinov ja viia ta Tartu. Kuhu te siit Valgast sõidate? Ega ometi mitte Riiga läti tütarlastega tantsima. Ei, teie olete teel Irboskasse, kus teid II diviisi ülema korraldusel juba oodatakse. Meie teame kõik. Tunni aja eest sõitis Irboskasse kolonel Parts, et seal olla enne teid. Kuulsin seda soomusrongide diviisi staabis, kus mulle öeldi, millal ja missugusele teeharule teie tulete. Minule on kästud Litvinovi vastu võtta ja seda ma teen kui ohvitser, kes oma kohut täidab. Palun mulle mitte takistusi teha, vaid mind aidata.»
Tundsin end olevat narris seisukorras. Mulle öeldi, et minu sõit Litvinovi vastuvõtmiseks on rangesti hoitav riigisaladus. Aga nüüd loeb mu sõber inglane mulle seda riigisaladust ette kui lauluraamatust. Otsustasin ikkagi ajada talle vastu.
«Ütlete, et teate kõik. Sellest kõigest ei tea mina midagi. Mul pole midagi ühist Litvinoviga ja ma ei saa teid millegagi aidata teie ülesannete täitmisel.»
«Valitsus on teid pannud toimetama tegu, mis pole aumehelik. Briti valitsus on saavutanud leppe, mille kohaselt Litvinov tuleb Kopenhaageni, et läbi rääkida Inglise—Vene pantvangide vahetamist. Seal ootab teda James O'Grady. Litvinovi transporteerimiseks on temale vastu saadetud laev. Litvinov kuulub meile, meil on tema peale õigus. Nüüd tahate teie teda meie eest ära varastada, teda Tartusse viia salajasteks rahuläbirääkimisteks.
Olgu öeldud teile kui sõbrale, et rahu tegemisest N. Venega ei tule teil midagi välja, sest Briti valitsus on selle vastu, samuti ka Liitlaste Ülemnõukogu. Teie ei ole üksi ebaausa asja peale väljas, vaid see asi on veel lisaks lootuseta.»
Ütlesin Warrenderile, et enne kui ta hakkab ette heitma ebaaumehelikkust, pühkigu ta oma enda maja ukseesine puhtaks. Briti valitsus kirjutas meile noodis, et meil olevat õigus ise oma saatust määrata. Selle õiguse alla kuulub voli pidada sõda või teha rahu. Nüüd ütlete, et Briti valitsus on rahutegemise vastu. On see teguviis aumehelik?
Warrender kargas püsti, ägestus: «Mina kui ohvitser ei luba oma valitsuse kritiseerimist.» Ka mina tõusin püsti, vaatasin talle otse silma: «Ka mina olen ohvitser. Kõike, mida ütlesite oma Briti valitsuse kohta, väidan samal määral oma Eesti valitsuse kohta. Teil on kõrgemaks võimuks kuningas, meil on selleks kuningaks rahvas. Teie inglased ütlete: «The King can't do any wrong» (kuningas ei eksi kunagi), täpselt sama ütleme meie oma kuninga kohta.»
Kui olime üksteisele näkku sihtinud, päris vihaselt, pahvatasime mõlemad naerma. Raputasime üksteisel kätt, istusime taas. Tühjendasime konjaki, mis klaasi oli järele jäänud.
Warrender ütles: «Puudus veel, et Briti ja Eesti vahel oleks aset leidnud sõjakuulutus. Meie kaks oleme sõbrad ja katsume nüüd paremini oma asja arutada sõbralikult. Minule on selge, samuti ka teile, et oleme saanud oma ülemustelt instruktsioonid, mis käivad risti üksteise vastu. Seepärast panen ette kompromissi. Palun mul lubada teie vagunis sõita Irboskasse. Seal võtame Litvinovi koos vastu ja mina viin tema üle Tallinna Kopenhaagenisse, nii kui oli lepitud Briti ja Vene valitsuste vahel. Eks ole?»
«Annan teile öömaja vagunis. Mu süda ei luba teid jätta välja külma kätte. Kuskohal teie üles ärkate, Irboskas või mujal, ma ei tea ütelda. Mis puutub teie juttu Litvinovisse, ma pole seda kuulnud ja ei soovi seda kuulda. Sellel kompromissil võime nüüd minna magama.»
Juhatasin Warrenderi oma kupeesse, ütlesin Potapõtšile, et inglane jääb meie vagunisse ja mina tulen magama tema juurde. Riietasin end väljaminekuks. Ruttasin soomusrongide staapi, kus andsid telegrammi: «Väga kiire. Väga salajane. Ülemjuhatajale. Võtke teatavaks, teatage Poskale. Minu juurde vagunisse Valgas tuli tund aega tagasi Tallentsi adjutant kapten Sir Victor Warrender. Näitas mulle kindral Marshi poolt allakirjutatud paberit, millega Marsh oma valitsuse ülesandel komandeerib Warrenderi vastu võtma Litvinovi meie rindel. Warrender ei tohi kedagi lasta Litvinovi ligi. Peab teda viima otseteed Tallinna «Princess Margarefi» pardale. Palun mulle saata hiljemalt kell 8 Irboskasse instruktsioonid, kuidas talitada Warrenderiga, kes praegu magab minu vagunis. Kui teilt tähtajaks instruktsioone ei tule, talitan vanade järele. Kell 1.45. Tomingas.»
Irboskasse jõudsin kell 7. Minu vagunisse tulid soomusrongide diviisi ülem kolonel Parts ja rindelõigu ülem kapten Ahman. Kostitasin neid hommikueinega. Ahman teatas, et venelastelt on tulnud sõna — Litvinov ootab kokkusaamist teatud punktis Pihkva kiviteel, kuhu on maad 3 kilomeetrit. Näitas kohta kaardil. Venelased pakuvad kokkusaamise ajaks kell 10. Kui see aeg on vastuvõetav, saadetakse meie poolt kohe nõusolek. Kell sai 8 aga mingit teadet ülemjuhatajalt ei tulnud. Kell 9 ilmus välja Warrender, ütles, et olevat halvasti maganud. Esitlesin teda Partsile ja Ahmanile, kutsusin ta kohvilauda. Et aeg hakkas lähenema väljasõidule, tulin Warrenderi ees lagedale oma asjaga. Ütlesin Warrenderile, et lähen Litvinovile vastu, et teda tuua läbi frondi. Tema jääb maha kolonel Partsi külalisena, kes teda viib oma vagunisse. Warrender ärritus väga, hakkas Partsile näitama oma paberit. Parts raputas pead: «Ei oska inglise keelt.»
Warrender õiendas: «Aga siin seisab kirjutatud, et see olen mina, kes Litvinovi vastu võtab. Teie peate mulle võimaldama minna läbi frondi. Siin on kirjalik käsk.»
«Kelle käsk see on?» küsis Parts.
«Minu ülemuse, kindral Marshi,» vastas Warrender.
«Meie kõikide ülemus siin frondil on kindral Laidoner. Teie kindral võib ju käskida keda tahes, aga mitte meid. Teie, kapten, läbi frondi ei lähe, jääte siia,» ütles Parts, «ja sellega on lõpp.»
Aga nüüd tuli Warrenderil vist puudus keelest, ta pöördus minu poole: «Ütelge temale, et Briti ohvitseri ei saa kohelda niiviisi. Ja veel — inglased on harjunud, et nende tahet täidetakse.»
«Ei, Sir Victor,» vastasin. «Ma ei ütle talle midagi. Kolonelil on õigus, kui ta keeldub täitmast teie kindral Marshi tahet. Palun ärge provotseerige halbu vahekordi oma upsaka ülalpidamisega.»
Warrender vihastas: «Ma protesteerin, kaeban teie peale.»
«Seda võite teha minu minister Poskale.»
«Seda ma teen esimesel võimalusel. Jumala eest,» kurjustas Warrender.
Tõusime lauast, sest teade saabus, et auto ootab. Warrender tuli meiega kaasa, katsus veel viimast auto juures. Kapten Ahman tuli teda takistama autosse istumast. Warrender hakkas jälle kurjustama.
Automürakas oli kinnine tõld. Jumal teab mis päritoluga ja mis aastakäigust. Aknaklaasid olid kinni kleebitud ajalehepaberiga. Enne autosse istumist heitsin veel viimase pilgu ümbruskonnale. Taevas oli kaetud raskete rusuvate tinahallide pilvedega. Lumi oli kõikjal maas, aga mitte hangede viisi. Lisaks hallile ilmale puhus karge külm tuul.
Palusin Partsi enda juurde, ütlesin: «Kulla kallis härra kolonel. Viige oma soomusrong jaamast ära. Olgu õhk soomusronglastest puhas meie külalise tulekul. Teadke, mind on tehtud vastutavaks tema tervise eest.»
Parts naeratas, noogutades pead. Siis algas sõit. Nägin vaid ettepoole, sest kõrvalaknad olid kaetud. Auto vaarus ja vappus, liikus kui lainetel, tormisel merel. Mootor puristas ja ähkis viimast jõudu kokku võttes. Siis tundsin, et liigume tasasel teel. «Pihkva kivitee,» tähendas kapten Ahman, kes istus juhi kõrval. Auto radiaatori külge oli kinnitatud valge lipp, mida tuul aegajalt lehvitas. Sõitsime aeglaselt mõni minut tasasel teel, kui äkki meie peale avati püssituli. Autojuht ja kapten Ahman olid ühe hüppega kraavis. Ka mina viskasin end lumme auto kõrvale.
«Kuradi vankad,» vandus Ahman. «Igakord, kui nad püksi teevad, hakkavad nad paugutama.»
Paugud vaikisid pea. Varsti tõsteti ühe palgivirna tagant tee ääres valge lipp. Siis tõusis ka lipukandja, punaväelane, hakkas astuma meie poole. Temaga kaasas kõndis üks mustas nahkkuues mees. Kapten Ahman läks neile vastu. Tõusin üles, puhastasin end lumest. Et oli külm, istusin tagasi autosse.
Veidi aja pärast tuli autosse ka kapten Ahman, ütles: «See oli polgu komissar kellega rääkisin. Teatas, et Litvinov on juba Pihkvast välja sõitnud, teda on oodata iga minut.»
Siis nägin läbi auto juhiakna, et eemal hakkas meie suunas liikuma grupp inimesi, kes mundris, kes nahkkuues. See ongi Litvinov,» ütles kapten Ahman.
Läksin tulijatele vastu üksinda. Minu soovil jäi Ahman autosse maha. Venelaste grupp jäi seisma, minu suunas astusid edasi kaks eraisikut ja kaks naist. Kui olime kõnetamise kauguses jäänud seisma vastamisi, võttis üks meestest peast karusnahast mütsi, ütles: «Maksim Litvinov.»
Kergitasin kübarat, laususin ametlikud tervitussõnad, seda aga prantsuse keeles, et rõhutada protokolli rangust,
<Olen välisministeeriumi üldsekretär, saadetud teid vastu võtma ja Tartusse viima.»
Kui olime pannud mütsid pähe tagasi, ütles Litvinov, et tal on kergem kõneleda vene keeles, miilest ta loodab, et mina seda mõistan.
Vististi tahtes järgida minu ametlikku sõnavõttu, ütles Litvinov: «Mul on hea meel külastada Eestit, kellest viimasel ajal on Moskvas olnud palju juttu ühenduses väljavaadetega rahuläbirääkimiste alal. Ma loodan, et minu kõnelused Eesti ja teiste riikide tegelastega saavad tasandama teed õiglase ja püsiva rahu sõlmimisele, N. Vene valitsuse poolt kuulutatud põhimõttel rahvaste enesemääramise õiguses.»
Seejärgi Litvinov esitles oma kaaslasi. Mehe kohta ütles, et tema on seltsimees August Umblia, väliskomissariaadi šifriosakonna ülem. Naiste kohta ütles, et need on tema sekretärid, K. Zaretskaja ja M. Korobovkina. Litvinov oli umbes 45 a. vana, kandis näpitsprille, mille tagant vaatasid kavalad silmad. Tal oli seljas heast kalevist uuevõitu talvepalit, korraliku karakullkraega, jalas kalossid. Sellise välimusega kõndis Tallinnas keskmine poodnik või majaomanik.
Kõigepealt pakkisime autosse külaliste kohvrid, mida oli neli, neljas sisaldas kirjutusmasinat.
Autos panin Litvinovi sekretärinnadega tagaistmele, Umbliaga asusime klapp-istmetele. Esimesed sõnad, mis Litvinov autos ütles, olid mõeldud komplimendina: «Akende katmine on hea mõte, sobivam ja otstarbekohasem kui silmade sidumine.»


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: William Tomingas - Mälestused
PostitusPostitatud: 31 Okt, 2012 23:40 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Dets, 2007 21:58
Postitusi: 319
Tagasiteel kordus sama kiikumine ja taarumine. Kui see lõppes ja mootor oli lakanud ähkimast, avasin autoukse, astusin välja. Lõin aga ukse kiiresti kinni, kohkumisest. Autot ümbritses meri soomusronglasi, keda oli võib-olla mitusada. Parts ei olnud ära viinud soomusrongi, vaid sellele lisaks juurde toonud veel ühe. Polnud midagi parata, tuli ajada läbi antud olukorras. Aitasin Litvinovi autost välja. Kohe kerkis ta kõrvale Warrenderi kõrgekasvuline kuju. Warrender pistis kähku Litvinovile pihku pruuni ümbriku. Litvinov, kes kandis suuri lambanahkseid labakindaid, pillas ümbriku maha, heitis ringi pilgu, puges kähku autosse tagasi. Jäin seisma seljaga vastu ust, võtsin käsile Warrenderi:
«Sir Victor, palun noppige lumelt üles oma ümbrik. Antud korralduste järele olen vastutav, et keegi ei tüütaks Litvinovi. Kui teie veel peaksite katsetama ligi tükkida minu kaitsealusele hoiatuse peale vaatamata, sünnib meie vahel suur pahandus.»
Warrender kehitas õlgu: «Hea küll, hoiatasin teid, et kaeban teie peale.»
Warrender näis nüüd olukorda võtvat filosoofiliselt, jäi leplikuks. Tõmbasin ta enda kõrvale, kui taheti pildistada Litvinovi koos minuga. Kapten Ahman paari ohvitseriga tegi tee lahti meie mineku jaoks autost vagunisse. See tee oli kitsas, olime vahetus läheduses soomusronglastega, aga nende enesedistsipliini auks pean ütlema — ei olnud kuulda ühtegi vilet ega näha ühtegi tõstetud rusikat. Mehed lasksid meid läbi vaikuses ja väärikas tagasihoidlikkuses.
Aidanud sisse oma hoolealused, oli mul vaguni ukse juures veelkordne jõukatsumine Warrenderiga. Ta rääkis, et peab olema Tartus ühel ajal Litvinoviga ja tahtis kaasa sõita minu vagunis. Vastasin, et peale Litvinovi ja tema kaaslaste mahutamist vagunis enam ruumi ei ole. Sõiduvõimaluste hankimiseks soovitasin tal pöörduda kolonel Partsi poole, kelle külaline ta on.
Mul oli tegemist veel teise vagunisse kippujaga. See oli Juhan Juhtund, ajalehe «Vaba Maa» mees, kes tahtis Litvinovi intervjueerida. Tema koputas mulle südamele, tuletades meelde, et kui olin Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitees, oli tema selle komitee häälekandja toimetajaks.
Ka tema pahandasin ma ära. Tähendasin, et minul on keelatud kedagi Litvinovi juurde lasta.
Nüüd oli mure lahkuda soomusrongide naabrusest nii kiiresti kui võimalik. Tänasin kapten Ahmani kõige tüli ja vaeva eest, mis ta minu ja meie venelastest külalistega oli näinud. Palusin, et vedurijuhile antakse korraldus ajaviitmata Irboskast lahkumiseks, esialgu kas või Võrusse.
Hommikul, enne minu lahkumist frondile, küsis minult Potapõtš, millal peab lõuna valmis olema ja mitmele isikule. Vastasin kell 2, lisades juurde, et kuuele inimesele. Lõuna peab olema tõesti hea, et venelased tunneksid, et Eestis on süüa.
Potapõtš naeratas kelmikalt: «Kui mulle antakse aega kella kaheni, küll te siis näete, mis ma võin teha.»
Laua taha istudes selgus, et lõuna koosneb kahest roast: vene köögi parimast supist kalaseljanka ja sama hea kuulsusega stroganovist. Polnud kahtlust, et söök maitses külalistele hästi. Kella 5 ümber andis Potapõtš teed, pani lauale Stude juurest ostetud koogid. Need avaldasid sensatsioonilist efekti naiste juures, kes heitsid kõrvale igasuguse tagasihoidlikkuse ja avaldasid oma mõnutunnet ja naudingut aiva hüüetega «ah» ja «oh». Aga ka Litvinov ise tunnistas, et selliseid kooke pole saada kogu Moskvas, kaasaarvatud Kreml. Küsis, kas neid valmistatakse ainult välisministeeriumile, esinduslikuks otstarbeks? Näitasin talle kaupluse nime kookide karbi kaanel, öeldes, et sealt võib neid kooke osta igaüks, niipalju kui tahab.
Litvinov vangutas pead, imestas — Eestis peab elatama hästi, kui niisuguseid maiustusi saab osta kõikjal ja seda ilma ransioneerimata. Aga seda kõike saab võimaldama nõukogude kord, kui sotsialismi areng jõuab kommunismile, lisas ta õpetlikult oma kaaslaste jaoks.
Litvinovi sõnade peale märkisin: «Seda kõike ja mitte üksi kõnesolevat sööki võimaldab minu kodumaa kord juba praegu, äraootamata sotsialismi arengut ja kommunismi tulekut. Ja selle korra eest me rahvas võitleb juba aasta pealetungi vastu, mis tahtis meie rahvast väevõimuga allutada nõukogude korrale, kus tuleb iga asja peale sabas seistes oodata, mitte üksi kommunismi peale.»
Litvinov köhatas: «See on puhas poliitiline jutt. Ärme seda teeme pärast nii head lõunasööki ja nii maitseva teejoomise juures.» Ta viis kõneaine teisale, rääkides, et Londonis üks teater, «Drury Lane», on mänginud kõik sõja aastad ühtsama muusikalist revüüd, «Chu Chin Chow», seda seitse korda nädalas, ikka täismaja ees.
Tahtes Litvinovi abistada tema järsu teemavahetuse juures, hakkasin laulma populaarset röövlite laulu sellest revüüst. Sellele laulis Litvinov lustakalt kaasa. Tuli välja, et olime mõlemad olnud Londonis, näinud «Chu Chin Chow» revüüd.
Kui ma tegin Litvinovile komplimendi tema hea inglise keele suhtes, ütles ta, et ta naine on sünnipäralt inglanna. Viisakusest tasus ta minu komplimendi omapoolse komplimendiga minu keeleoskuse kohta. Nii olimegi delikaatselt poliitiliselt kõneluselt maandunud piibujutule, mida prantslane nimetab petite conversation.
Varsti jõudsime Tartusse, peatudes jaamaperrooni ees. See oli rahvast tühi, politsei poolt isoleeritud. Meile astus vastu II diviisi ülem kolonel Viktor Puskar oma adjutandiga. Nende sabas sörkis minu kuri saatus, mind jälgiv kapten Warrender. Kolonel Puskar ütles, et ta on andnud meie käsutusse kaks autot, mis meid viivad määratud asupaika, kus oleme sõjaväelise kaitse all. Ta ei tahtnud, et oleksin talle esitanud Litvinovi. Ütles: «Ta on mu vaenlane. Ei oska ega taha temale näidata naerul nägu.»
Palusin, et Warrender saaks sõidutatud «Grand Hotelli».
Lubasin temale, et tulen teda vaatama samal õhtul ja loodan siis ka teatada, millal Poska teda vastu võtab, et ta võiks esitada oma kaebusi ja proteste.
Maja, kuhu meid viidi, oli ülikooli lastekliinik Veski tän. 6, kiiresti meie majutamiseks korda seatud. Ei saa ütelda, et ruumid oleksid tundunud kodustena, nad olid külmavõitu. Meid võtsid vastu kelner ja kaks naisteenijat, kes, nagu hiljem kogesin, olid diviisi II osakonna teenistuses. Teatati, et õhtusööki saab poole tunni pärast. Litvinov oli sellega nõus, ütles, et on väsinud ja tahab minna varem magama. Kohe peale söömise lõpetamist tõusin lauast, palusin vabandust Litvinovi ees, et pean lahkuma ametiasjus. ,
Ruttasin Poska juurde «Grand Hotelli». Seal küsisin enne Warrenderilt, kas ta on valmis kõnelema Poskaga veel samal õhtul, kui see peaks osutuma võimalikuks.
«Jah, õhtul või öösel, nii pea kui saab,» vastas vihane Warrender.
Oma ettekande kestel Poskale küsisin, mispärast mulle ei saadetud vastust minu telegrammile. Poska vastas, et minu telegramm toodi temale kell 9 koju. Siis oli juba hilja vastata, sest minu telegrammis oli vastuse tähtajaks pandud kell 8. «Aga katki pole midagi. Teie talitasite õieti ja hästi. Litvinov on siin ja kõik on korras,» ütles Poska.
«Kapten Warrender on ka siin. Ta ootab all, et pääseda teie jutule. Kui võimalik, siis veel täna õhtul.»
«Mis ta tahab?»
«Tahab protesteerida ja esitada kaebust minu peale.»
«Mispärast?»
«Arvan seepärast, et talitasin minule antud käskude kohaselt.»
«Kas teie ütlesite, kes teile käsud andis?»
«Ei.»
«See on hea,» sõnas Poska.
Kasutasin juhust ütelda: «Kui tuleb protesteerima kapten Warrender, tahan mina ka avaldada protesti.»
«Mille üle teie protesteerite?»
«Selle üle, et riigisaladus, mida mind kästi hoida erilise hoolega, on saanud teatavaks inglastele. See saladuse lekkimine tõi palju pahandust minule, võib-olla ka teistele.»
Poska lausus: «Teil on õigus. Teen ettekande valitsusele, nõuan uurimist.»

....................................................................................................
Autori märkus:
Uurimine võeti ette jaanuaris 1920. Mind kuulas üle II osakonna ülem kapten Mamers Pagari tänaval. Uurimise tulemused jäid minule teadmatuks. Hiljem kuulsin, et Warrender oli helistanud Valgast soomusrongide staabist Tallinna kindral Marshile kell 11 õhtul, 15. novembril, teatades, et katsub peatada välisministeeriumi sekretäri sõitu Irboskasse. Mõni minut enne keskööd helistas Marsh Laidonerile, üteldes, et temale on teatatud, nagu oleks Valgas keegi välisministeeriumi ametnik, sihiga sõita Irboskasse, frondil vastu võtma Vene väliskomissari. Kokkuleppel Briti-Vene valitsuste vahel sõidab Litvinov Kopenhaagenisse läbirääkimisteks Inglise-Vene pantvangide vahetamise üle. Läbisõidul Eestist on Litvinov Briti valitsuse kaitsealune. On loomulik, et Litvinov ootab kaitset Britilt, sest Eesti on ju sõjas Venega. Marsh nõudis Laidonerilt, et eestlased ei teeks raskusi ega takistusi läbisõidul. Laidoner teatas Marshile, et tema ei tea midagi Eesti välisministeeriumi ametnikust Valgas ega tema sihist sõita Irboskasse Litvinovi vastu võtma. Välisministeeriumi asjadega tema ei tegele. Mis puutub Litvinovi julgeolekusse, siis võib kindral Marsh olla kindel, et eestlased ei kõverda Litvinovil juuksekarva tema Eestis viibimise ajal. Tomingase telegramm oli kell 2 öösel Laidoneri laual, kes viibis veel staabis. Esialgu ei tahtnud Laidoner seda Poskale üle anda, vaid kavatses seda paigutada sõjaministeeriumi salaarhiivi. Nõupidamisel kell 8 Poskaga saatis Laidoner telegrammi siiski Poska kätte tema koju. Selle hilinemise seletuseks lepiti kokku asjaolu peale, et vanahärra Poskat ei võidud äratada öösel. Meie kaks male-etturit, Warrender ja mina, jäime sõpradeks edasi.
......................................................................................................

Siis korraldas Poska — toogu ma Warrender üles.
Warrenderi tulekul tekkis küsimus tõlgi üle. Warrenderi soovil hakkasin tõlgiks. Eht inglispärase tagasihoidlikkusega kandis Warrender ette, kuidas mina olin teda takistanud minemast läbi frondi. See olevat takistanud temale antud korralduste läbiviimist. Tema protesteerib Tomingase teguviisi vastu, kuigi ta õigustas oma teguviisi minu vastu temale antud käskudega.
«Kas Tomingas ütles, kes temale need käsud andis,» küsis Poska.
«Ei,» vastas Warrender.
«Kas Tomingas oli ebaviisakas teie vastu?»
«Ei.»
«Kas tõstate kaebust Tomingase vastu?»
«Ei. Ma protesteerin selle vastu, kuidas minuga ümber käidi.»
«Ühenduses Tomingaga?»
«Ei, ühenduses nendega, kellelt ta käsu sai.»
«Kes need on?» küsis Poska.
«Ma ei tea,» vastas Warrender.
Et juttu lõpetada, konstateeris Poska: «Nii siis, teie kaebust ega protesti Tomingase vastu ei tõsta, aga protesteerite isikute vastu, keda teie ei tunne. Mina ei saa siin midagi teha. Loodan, et saate aru.»
«Küllap ma aru saan,» ütles Warrender. «Teen ettekande kindral Marshile, kas tema asjast niimoodi aru saab kui teie, on iseküsimus.»
Lahkudes andis Warrender minule kätt, mida Poska märkas.
Poska teatas, et minul tuleb jääda Litvinovi juurde kogu tema Eestis viibimise ajaks. Hommikul pean Litvinovi viima Balti riikide kongressile. Kui kongress möödas, viin Litvinovi Tallinna. Poska jätab oma vaguni minu käsutusse.
Oli väga hilja, kui lahkusin Poskast. Litvinov oli veel üleval, mainis, et temaga oli käinud kõnelemas Ants Piip, keda ta tunneb Londonist. Piip oli lubanud tulla hommikul kell 9.30 meid kongressile sõidutama. Teadsin, et Poska oli septembris kutsunud Piibu Londonist Tallinna, aga millega Piip tegeles, oli mulle teadmata. Ministeeriumis oli teda väga harva näha, aga et Piip oli tulnud Tartu, oli mulle uudiseks.


III BALTI RIIKIDE KONGRESS TARTUS


Piip tuli autoga meile järele. See oli mulle õnneks, sest Tartu oli mulle võõras ja mulle ei öeldud, kuskohal kongress peetakse. Kongressi kohaks oli sama maja, kus paar nädalat hiljem avati rahukonverents N. Venega.
Kongressi ametlikuks sildiks oli pantvangide vahetamise küsimus N. Venega. Eesti, kes oli kongressi kokku kutsunud, tahtis tegelikult veelkord oma naabreid veenda, et sõja lõpetamine tuleb kasuks nii Eestile kui ka neile ja et üldkasude huvides on ratsionaalne, kui rahuläbirääkimiste pidamiseks Läti ja Leedu ühineksid Eestiga. Oma naabrite suuremaks veenmiseks tõi Eesti kongressile välja komissar Litvinovi, et iga kõhkleja võiks teda usutleda, kas N. Vene rahupüüded on tõsised ja ausad.
Kongressi koosolekuid peeti hommikuti, algusega kell 10. Need kestsid 17.—20. novembrini. Kongressil nägin tuttavaks saanud lätlaste ja leedulaste nägusid. Torkas silma korraldajate maitsetus — ruumid olid dekoreeritud loorberipuudega. Koosolek lõppes kell 2. Sõitsin Litvinoviga tagasi meie asupaika. Vahtkonna ohvitser andis mulle pääsekaardi. Sellel oli järjekorra number 2, alla kirjutatud kolonel Puskari poolt. Ohvitser seletas, et kaarte on ainult kaks, number 1 on eile välja antud Ants Piibule.
Pärast lõunasööki tegin Litvinovile ettepaneku minna koos minuga jalutama. Ta tänas ettepaneku eest, ütles, et ta majast üldse lahkuda ei soovi, väljaarvatud käigud kongressile. Umblia avaldas huvi jalutuse vastu. Küsis luba enda ja naiste nimel minuga kaasa minna. Jalutasin Umblia ja naistega Rüütli tänavale, Toomemäele, ülikooli hoone juurde. Tartu linna ma ei tundnud, seepärast rohkem vaatamisväärsusi näidata ei osanud.
Jalutamisel kõnetas Umblia mind eesti keeles, ütles, et ta olevat Tallinnas sündinud eestlane, ta isa olnud Tallinna linnavolikogu liige. Aga meie jutt ei võtnud vedu, mõlemapoolne tagasihoidlikkus ei andnud maad vabale vestlusele. Pöördusin tagasi vene keelele, et mitte lasta naiste juures tekkida kahtlust või umbusku Umblia vastu. Peavad ju kommunistliku partei liikmed üksteise peale pidama pidevat valvsust ja teineteist denuntseerima.
«Vanemuise» ees peatudes nägime, et õhtuses kavas oli ooper (vist «Joosep Egiptuses»). Otsustasime kõik seda vaatama minna. Teatriskäik läks hästi, meie ei äratanud publikus mingit tähelepanu.
Teisel kongressipäeval, teisipäeval, 18. novembril, leidis Tallinnas aset tähtis sündmus — valitsusevahetus. Riigivanem Otto Strandmani asemele valis Asutav Kogu uueks riigivanemaks Jaan Tõnissoni. Päts näis käega löönud olevat poliitikategevusele. Ta asus tegutsema ärialal. Temast sai äsjaasutatud Harju Panga esimees. Uue valitsuse ametisseastumisega sain mina ka uue ministri, kelleks osutus Ado Birk, asjata Pihkvas käinud Eesti rahudelegatsiooni esimees.
Sellel valitsusevahetamise päeval tõin Litvinovi kongressilt koju nii kui varem. Pärast lõunasööki, kui teised olid lahkunud, istusime Litvinoviga kamina äärde diivanile vestlema. Äkki astus sisse meie maja ohvitser, kutsus mind kohe oma tuppa. Ohvitser polnud varem kunagi tulnud meie ruumidesse. See äratas Litvinovi ja minu tähelepanu. Vahitoas nägin erariides meest, kes istus toolil, kahe sõduri vahel. Ohvitser seletas:
«See mees tahtis saada Litvinovi jutule, Venemaale pääsemise asjus, sest ta on venelane. Näitas ette pääsekaarti nr. 3. See äratas kahtlust, sest kaarte on vaid 2. Kui ta siis andis segaseid vastuseid, lasksin ta läbi otsida. Näete, mis me tema taskust leidsime. »
Nägin nagaanrevolvrit, laetud 7 padruniga. Ohvitser jätkas: «Ta ei salgagi, et tahtis Litvinovi tappa. Kui tahate, küsige temalt ise.»
Vaatasin lähemalt toolil istuvat isikut. Tema vanus võis olla aastaid 30. Mustad juuksed ja mokahabe. Kenad energilised näojooned. Istus vagusi, suitsetas paberossi.
Küsisin: «Mulle ütleb vahtkonna ohvitser, teie olevat tahtnud tappa nõukogude väliskomissari. On see tõsi?»
«Ja. Ohvitser räägib tõtt.» Hääl, pehme kõlaga bass, ei värisenud, samuti käsi, mis hoidis paberossi suu juures.
«Aga tapmine on kuritöö,» ütlesin. «Seadus karistab seda rängalt.»
Kõnetatav seletas kõikumata rahuga: «Meil on sõjaaeg. Ei ole seadust, mis keelab sõjas tappa oma vaenlast.»
«See käib lahinguliini kohta, kus mees võitleb mehe vastu, relv käes. Aga teie tahtsite surmata kaitsetut inimest tagalas. See on mõrtsukatöö.»
«See punakomissar pole sugugi kaitseta. Näete ise, kui palju sõdureid mu küljes kinni on.»
Ei tahtnud polemiseerida mehega, kes endast hoovas sümpaatialt. Helistasin kolonel Puskarile, kes õnneks oli staabis. Ütlesin mõne sõnaga, missugune olukord meil majas, palusin teda kohe tulla nõupidamiseks.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 61 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4, 5  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt