www.militaar.net

Sattus kätte selline raamat http://tallinn.ester.ee/record=b2732014~S1*est

seal olid mitme uskliku (adventisti) mälestused. neid oli sunnitud sõjaväkke minema oma tõekspidamiste vastu ja lugusid kuidas nad seal hakkama said, põhiprobleemid olid selle raamatu järgi et pidid laupäeval tööd tegema ja sealiha sööma

mina isiklikult küll ei näinud kroonus ühtegi vennikest kes oleks öelnud et nii , nüüd on laupäev ja ma olen usklik ning parko-hozjaistvennoi den jääb minu poolt tegemata

ja usklikke oli kindlasti igas usust aga ega nad ennast välja ei reklaaminud et mitte repressioonide alla sattuda

igaljuhul Kaliningradi kasarmuid kirjeldas ta täpselt nagu need olid ka 1988 aastal , sama olevat olnud 55 a

orvad seinas 5 karabiini jaoks , parkett kubrikutes, kollased plaadid põrandal , laod all keldris ja pööninguruumides

kõik oli sama ja väga tuttav, kahjuks seal kasarmutest pilte polnud

Usklikkus on väga lai mõiste. Ilmselt oli tegu adventistidega.

jah vist küll

muidugi nägin kunagi mingit aserit kes keeldus sööklas sealiha söömast et temal usk ei luba

no zampoliit nägi seda ja kui malbe küsimuse peale et sõnok, potsemu ne jesh. tuli vastuse et vara ne pozvaljajet sai aser sellist sõimu et pani sealiha kahe suupoolega

Neid tegelasi sai utšebkas nähtud küll, kes esimesel päeval sealiha ära põlgasid.

Aega kulus maksimaalselt nädal. Siis sõid kõik ja kõike, mis ette anti ja ilma mingi sõimuta. Niipalju siis kõikvõimsast usust, kõlbab taganeda küll, kui vaja.

...ise nägin, kui üks lõunamaalane pelleris jäätunud renni pillatud küpsise välja õngitses ja nahka pistis...

Alguses sealiha mittesööjad leidsid hiljem (oli vast tõesti nädal või paar edasi) hea vabanduse- katus on pea kohal ja Alahh ei näe. Ehk kui ikka Nälg pepusse pesa tegi, läks kõik vähegi söödav sisse. Aastast 86-88 need mälestused.
Parimat Jaanus.

Ma arvan, et ei maksa näljaste üle rõõmsalt itsitada.
Religioossetel tõekspidamistel on suur jõud. Aga nälja jõud võib olla suuremgi.
Kes on näinud filmi "Alive" teab ju, et näljaga ei sööda mitte üksnes sealiha. Oma sõpru ja tuttavaid vitsutasid seal üsna sügavalt usklikud katoliiklased. Ellujäänud käisid kõik ka pihil ja seletasid vaimulikelegi ära, miks nad nii tegid. Kusjuures seletasid nõnda, et saidki ametlikult andeks.

Rootsis süüakse teada-tuntud haisukala. See haiseb, nagu mädanenud raibe ja maitseb samamoodi. Kihiseb kah hamba all.
Tõeliselt ropp kulinaarne kogemus. Kui ei teaks, et seda süües mürgitusse ei sure, ei usuks maitsemeelele toetudes seda kunagi.
Kas te olete proovinud?
Mina olen. Olin ka ainus, kes ühe lavaššikeeratud filee niiviisi alla suutus kugistada, et see kohemaid tagurpidi tagasi ei tulnud. Kuulsad näitlejad Erki Laur ja Tiina Tauraite öökisid samal ajal heki najal südameid seest välja. Ja nüüd kujutage ette, et olete tulnud mägedest alla soola järele. Teadmatagi, misasi on kala. Teid nabitakse kinni ning kupatatakse Rootsi sõjaväkke ja toidetaksegi ainult haisukalaga. Oksendate nädala, oksendate teise.....ja lõpuks söötegi.
Inimene harjub ju kõigega.

Ja rõõmsad svenssonid näitavad te poole näpuga ning sädistavad kavalalt naeratades: "Noh, kõlbab ju süüa küll....pole se teie okserefleks midagi nii hull...maitske-maitske, varsti hakkab niiviisi meeldima, et küsite ise juurdegi"..jne

Ooot-oot, te kirjutate siin sellises toonis, et nagu oleks sealiha lademetes olnud ja kui ei söö, sured nälga. Meil oli seda põhiliselt podliva-kausis. Ja probleem selles, et musulman kallas ülbe näoga pool kaussi oma moldi ning irvitas, et Allah ei näe. Samas kõrval 10-liitrine pada mingi hirsikördiga, aga kui sealt käskisid võtta ja lihavaagen rahule jätta, siis suhtusid kõvera näoga.
Või keedetud kala oli ka, kõlbas süüa küll, aga vanad hiilisid ikka, kust tušonkakarbi pihta saaks panna.

godjaavina oli ka ju- mingi vintske liha ilmselt vanadusse ärasurnud lehma oma

Mina lehmakeresid nagu ei silmanud, aga polnud eriti sööklatoimetistega kursis ka. Ikka külmunud sead seisid keldris rivis. Järjekord oli vist üle 20 aasta, et katla juures löögile pääseda. Hommikune ja õhtune törlönt ja lõunapuder tehti meil päris kindlasti ilma lihata, toiteväärtust tõsteti hea tava järgi kombiziriga. Lõunaks olevat suppi ei tea, võib-olla mõni kolp keetmise ajal katlapõhjas oli. No aga mis lauale anti - seal ma kahe aasta jooksul selgelt eristatavat lihatükki eristada ei suutnud. Igati onkel ja koššer paraša.
Sead olid guljašiks hakituna eraldi kausikeses, niivähe kui suurest loomast lõpuks kõikide prapporite ja demblite tagant alles jäi. Aga ega kui usk ei luba, pole vaja oma kombitsaid ligi ajada, seda kausikest piidlesid kümned ahned silmapaarid. Moraalselt kindlad, esiisad partei liikmed 1905-ndast aastast.
Kui mõelda midagi pilaffisarnast või farš-po-flotski makarone hakklihaga siis sellist imeasja nägi harvemini kui diviisikomandöri.

ja ega too kaaliumpermanganaadiga värvitud tee vist ka väga kosher polnud

Mis puutub moslemitesse ja sigadesse, siis patt ei ole süüa kui puudub valik- nälg vs siga näiteks. Seal on tegelikult veel terve rida nõudmisi nö. lubatud toidule (halal) mida ilmselgelt keegi ei täitnud.