www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 15 Aug, 2020 3:02

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 66 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4, 5  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Re: William Tomingas - "Vaikiv ajastu eestis"
PostitusPostitatud: 28 Veebr, 2013 15:10 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Dets, 2007 21:58
Postitusi: 319
VÕITLUS


ARTUR SIRK'I PÕGENEMINE


Riigikogus esitatud programmikõnes purustas peaministri asetäitja K. Einbund, esinedes valitsuse nimel, kõik illusioonid 12. märtsi aktsiooni kohta. Ta deklareeris sõnaselgelt, et 12. märtsi pööret ei saa võtta ajutise, mööduva nähtusena, et lähemas tulevikus ei või lubada valimiste teostamist ja et valitsusel on kindel kava riik välja viia kehtiva Põhiseaduse täitmise asemel täiesti uuele riigikorrale. Nende uute reformide läbiviimiseks vajab valitsus kaitseseisukorda pikemaks ajaks. Ka tunneb valitsus olevat end eesõigustatud seisukorras võimupositsioonide suhtes võrreldes riigikoguga, kuid sellest hoolimata pakub ta riigikogule koostöö võimalust valitsuse käealusena.
Riigikogu enamuse vastus Einbund'ile oli keeldumine kaitseseisukorra pikendamisest ja valimiste läbiviimise nõudmine põhjusel, et häirimata kord ja pidevalt püsiv rahu riigis ei õigusta valitsust Põhiseadusele vastukäivate võimuvahendite tarvitamiseks. Oponeerides valitsuse tahtele survevahendite kasutamisega sammuda uue riigikorra installeerimise poole, seadis riigikogu enamus üles nõude: tagasi rahva poolt määratud Põhiseaduse juurde! Neist üksteisele risti vastukäivatest seisukohtadest tekkis konflikt ja Päts kuulutas riigikogule sõja, teda koju saates ja Einbund'i suu läbi ütelda lastes, et nüüdsest peale hakkab ta koos Laidoner'iga maad valitsema enda isiklikul vastutusel, lootes rahva toetusele.
Võiks teoretiseerida oletusega, mis oleks juhtunud, kui riigikogu esimees R. Penno oleks ignoreerinud Päts'i käsku rahvaesinduse tegevuse seismapanekuks ja kuulutanud, et riigikogu istungjärk kestab edasi. Kas kindral Laidoner oleks jälle käsutanud välja sõjakooli kasvandikud relvastatud aktsiooniks, seekord juba rahvaesindajate kinnivõtmiseks? Arvatavasti küll.
Päts'i-Laidoner'i käitumisest oli küllaltki selgunud, et neil polnud soovi võimu käest ära anda või seda kellegagi jagada. Kui mitte juba varem, siis olid nad nüüd lõplikult teadlikeks saanud, et nad valimiste teostamise puhul peavad Toompealt lahkuma. Sõjakooli kasvandikele poleks riigikogu likvideerimise käsu põhjendamiseks jällegi mitte midagi seletatud, nagu märtsi-aktsiooni puhul, või öeldud, et riigikogu koosseis on kaotanud rahva usalduse ja et tal Põhiseaduse järele pole enam õigust kokkutulekuks pärast 3. maid. Arvatavasti oleksid noored sõjamehed uuesti täitnud käsku niisama pimesi nagu varemaltki. Kuid teisest küljest oleks riigikogu laialiminekust keeldumine tõstnud rahvaesinduse prestiiži enneolematul kombel. Päts'il oleks ehk küll õnnestunud riigikogu liikmeid vahistada, kuid vaevalt oleks tal korda läinud neid kaua kinni hoida. Põhiseaduse austamise nõue oleks võtnud niivõrd laia ulatuse, et selle nõude taltsutamiseks poleks piisanud survevahendite tarvitamisest. Olgu kuidas on, kuid riigikogu alistus Päts'i tahtele ja läks laiali. Rahvaesinduse juhatus jäi küll edasi tegutsema ja asus teravasse opositsiooni Päts'i valitsuse vastu, avaldades seda hulga dokumentidega, kuid selle eest kanti juba hoolt, et see oponeerimine jäi avalikkusele teadmatuks.
Vaikiva ajastu esimest järku — märtsist oktoobrini — seletas valitsus vabadussõjalaste riigikukutamise ohu vastase võitluse vajadusega. See pidi olema hädavahend ja ajutine nähe Põhiseaduse ja demokraatliku korra päästmiseks. Kuid riigikogu laialisaatmisega avas Päts uue ajastu — oma režiimi võitluse kogu rahva vastu. See võitlus kõigi võimalike vahenditega kestis augustini 1937, mil välja kuulutati rahvuskogu poolt vastuvõetud uus Põhiseadus. Tegelikult kestis Päts'i surve rahva vastu edasi ka uue Põhiseaduse jõustumisel. Kuid selle surve viimne järk kulges juba Päts'i «võidu» tähe all, kuna rahvas oli viidud nördimuseni, tüdimuseni ja lootusetuseni oma demokraatlike õiguste täielikuks taastamiseks.
Mõlemad võitlevad pooled kohendasid oma rinnet kõigi nende käes olevate vahenditega. Pärast riigikogu laialisaatmist arutas Põllumeeste-Asunike Koondise juhatus tekkinud olukorda. Juhatus jõudis üksmeelsele otsusele, et rahva ja riigi ülimaks huviks on Põhiseaduse austamise printsiip ja valimiste edasilükkamatu teostamine. Leiti, et kuna maal valitseb rahu ja kord, ei tohi taluda kaitseseisukorda ja seadusandlust vaid dekreetidega. Päts'i poolt maksmapandud režiimi, samuti tema kavatsuste vastu tüürida uue riigikorra poole peab võitlema igal legaalsel viisil. Võitlusvahendite arutamisel jõuti arvamisele, et A. Sirk'i viibimine vanglas on muutunud mõttetuks ja temaga kokkulepitud koostööle Põhiseaduse ellurakendamisel isegi kahjulikuks. Peeti vajalikuks, et Sirk peab vanglast põgenema. Sirk'ile anti põgenemise ettepanek edasi oktoobri esimesel nädalal, mõni päev pärast riigikogu laialisaatmist.
Sirk polnud ettepanekuga nõus, avaldades arvamist, et tema põgenemist võidakse tõlgitseda kui tema vastu tõstetud süüdistuste omaksvõttu. Ta aga tahab näidata, et tal pole põrmugi muret enda kohtu ees rehabiliteerimise pärast. Nädal hiljem korrati põgenemise ettepanekut seletusega, et Päts on paratamatult pidanud käega lööma vabadussõjalaste süüdistamisele mässukatses. Praegu pole mängus enam vabadussõjalaste küsimus vaid palju suurem probleem — Põhiseaduste kaitsmine Päts'i meelevalla vastu, milleks on vaja kõikide Põhiseadust tunnustavate jõudude koondamist. Seepeale annab A. Sirk oma nõusoleku põgenemiseks, ikka sama sidemehe, keskvangla abidirektori Evald Viikman'i kaudu.
Põgenemisplaanide arutamisel leitakse, et põgenemise teostamine on väga raske. Keskvanglast polnud veel kellelgi õnnestunud põgeneda, vaatamata katseile.
Tsiteeri:
Oktoobris 1924 katsetasid kommunistid relvastatud jõuga keskvanglast vabastada 149 kommunisti, kelle protsess pidi algama 10. nov. 1924. Katse ebaõnnestus. 149 kommunisti protsess leidis aset 10.—27..nov. 1924 (The International Year Book, New York 1924).
Eriti range julgestuskorraga üksikkorpusest (üksikkambrite osakonnast) — Sirk'i asukohast — näis pääsmine olevat lootuseta. Ometi koostatakse plaan, mille katsetamisest loodetakse kordaminekut hea õnne korral. Seda asutakse täitma järk-järgult. Kõigepealt oli vajalik Sirk'i ümberpaigutamine üksikkorpusest. Seda sai teha vaid arstlikul korraldusel. Vangla peaarstist dr. Vahtrik'ust oli teada, et ta on bürokraat ja kartusest oma ametikoha kaotuse pärast ei osuta mingit soodustust vangidele. Kuid tema abiks oli dr. Voldemar Kiss, loomult inimlikum. Dr. Kiss leidis läbivaatusel, et Sirk kannatab ishiase
Tsiteeri:
Ishias — haiguslik nähe, mis esineb peamiselt valudes tuharalihastes, nende lihaste suurenenud pingetundes, millele kaasub kangestusi ettepoole kummardumisel. Ishias on põhjustatud peaasjalikult lihaste rebestumistest.
all, mistõttu on vajalik teda paigutada keskvangla haiglasse. Ishiase suhtes, mille sümptoomide õpetus Sirk'ile kätte toimetati, on raske arstlikult kindlaks teha, kas haigus on simuleeritud või mitte.
Novembri algul paigutatigi Sirk vanglahaigla erikambrisse ja erilise valve alla.
Vanglakorra järele viiakse vangid hommikul osakondade kaupa vangla siseõue jalutama. Väheseid haiglas viibivaid vange jalutati teistest lahus pärast lõunat. Vanglamäärustiku kohaselt kõnnivad vangid paarikaupa hanereas ringiratast kahes sõõris: üks õue tagavärava lähedal, teine peavärava naabruses. Sirk, keda sunniti kõndima üksinda, valis jalutamiseks peaväravale lähedase ringi. Temale oli alaliseks saatjaks määratud valvur A. Prokoljev, kes vastavalt oma ülesannete tähtsusele oli varustatud revolvriga (julgestuskorra tõttu valvurid vanglas tera- ja tulirelva ei kanna) ja kellele oli antud käsk kõhklemata tulistada, «kui midagi juhtub».
Vangla peavärava valvuriteks oli erilise hoolega valitud kolm ustavat meest — valvurid Akerman, Evart ja Rebane, kes üksteist vahetasid kaheksatunniseks valvekorraks. Kuid juba kahel korral oli juhtunud nii, et üks neist oli lühiajaliselt haigestunud ja selle asendajaks oli paigutatud valvur Johannes Küttim. Ka valvur Küttim'i peeti kõigiti usaldusväärseks. Tavaliselt seisis ta peaväravale võrdselt tähtsal postil — trellitatud uksel, mille kaudu pääsis kantseleist vangla sisemusse. Ta oli poissmees, lähedaste omasteta ja elas linnas väikses, omaette toas. Põgenemisplaani teostamiseks oli Küttim sobiv mees, kuna tema juures polnud karta võimalike survevahendite tarvituselevõttu võimude poolt tema omaksete vastu. Muide, ta andis oma nõusoleku mitte rahalise tasu eest, vaid ideelistel põhjustel ja poolehoiust A. Sirk'i vastu.
Tsiteeri:
Ühel jutuajamisel 1950. a. Stockholmis nädallehe «Eesti Posti» toimetaja J. Remmelgas'ega avaldas Joh. Küttim, et ta õppinud A. Sirk'i tundma noormehena Soomusrong nr. 2—1, kus Vabadussõja ajal Küttim teeninud Sirk'i alluvuses. A. Sirk'i isiklik vahvus ja kamraadlik suhtumine oma kaasvõitlejatesse toonud Sirk'ile palju sõpru. J. Küttim säilitas oma kõrge lugupidamise A. Sirk'i vastu kuni oma surmani 3. sept. 1955 Stockholmis Serafimi haiglas. Oma järelejäänud päranduse, umbes 27.000 rootsi krooni, pärandas J. Küttim eesti sõjainvaliididele, Eesti heategevatele asutustele ja kirikule. Ka eelmainitud jutuajamisel kinnitas J. Küttim, et ta aidanud A. Sirk'i põgenema ideelistel põhjustel. Küttim ei kuulunud Vabadussõjalaste Liitu. Ta oli sündinud 17. veebr. 1896 Hiiumaal. Ta suri üksikuna ja omasteta.
Nüüd jäi vaid oodata parajat juhust, kui Küttim määratakse jälle peaväravasse kedagi asendama.
See juhus saabus pühapäeval 11. nov. 1934. a. Olukord osutus kõigiti õnnelikuks, kuna pühapäeva pealelõuna on vangla elus kõige vaiksem ja askeldusteta. Ka oli sel päeval vangla korrapidajaks E. Viikman. Hea oli ka veel seik, mis Viikman'ile tema hilisemail ülekuulamisil osutus õnneks, et Küttim'il tegelikuks peaväravasse paigutajaks polnud mitte Viikman, vaid vanemvalvurite ülem Kiilim, kellel põgenemisplaanidega polnud midagi ühist.
Pühapäeval oli selge ilm, lumeta ja vähese külmaga. Kella 16 paiku veereb Patarei tänavat mööda aeglasel käigul üle raudteeülesõidukoha auto otse vangla peavärava ette. Autojuht teeb rahulikult tiiru ümberpöördeks ja peatub. Autost väljub arhitekt Мах Edenberg, sammub peavärava juurde ja koputab selle luugile, mille tagant talle avamisel vastu vaatab valvur Küttim, kes Edenberglle noogutades naeratab. Edenberg sammub aeglasel kõnnakul autosse tagasi, käivitab uuesti mootori ja jääb ootama. Ümberringi pole näha ühtki hinge, pühapäevarahu on täielik. Küttim jälgib läbi sisevärava luugi A. Sirk'i, kes on peavärava lähedal jalutamas. Valvur tunneb heameelt, et arvestused põgenemisaja suhtes on täppi läinud. Sirk'i jalutusaeg ei alanud kunagi ettenähtud täpsusega. Oli vaid teada, et see toimub tavaliselt kella 15—16 vahel ja kestab veerand tunnist poole tunnini, olenevalt saatevalvuri tujust. Auto liiga varajane saabumine oleks olnud ohtlik ja kahtlustäratav. Kuid hilinemine oleks jälle tähendanud plaani nurjumist.
Pilt
[Suurem pilt - http://www.freeimagehosting.net/d564u ]

Küttim'i käes on vangla tähtsaimad võtmed, suured rasked ja vanamoelised — üks peavärava, teine sisevärava ja kolmas kantseleiukse oma. Sirk jalutab laisal sammul oma ringis, kümmekond meetrit eemal toetab end vastu seina valvur Prokofjev ja haigutab igavusest. Varitsedes hetke, mil Sirk on siseväravale lähimal, avab Küttim sellesse ehitatud jalgvärava ja hõikab. Paari hüppega on Sirk läbi värava. Kuid Prokofjev on seda märganud, tõmbab taskust revolvri ja sellega viibutades karjub jooksul värava poole: «Sirk põgeneb! Sirk põgeneb!» Prokofjev trummeldab rusikatega vastu väravat. Kuid see on nüüd jälle lukus. Hilisemal juurdlusel seletas Prokofjev, et Sirk'i põgenemine leidis aset kell 16.48 ja et ta ei saanud selle vastu midagi parata. Kuid Prokofjev'ile heideti ette, et ta polevat läbi luugi tulistanud ja selle süü pärast ta ka vallandati ja vahistati.
Joh. Küttim kõnnib Sirk'iga autosse, jättes lukku sisevärava ja kantselei uksed ja visates võtmed põõsasse. Peavärava jätab ta lahti ja võtme lukuauku. Koheselt alarmeeriti kogu vangla personal, kuid olukorra iroonia seisnes selles, et keegi ei saanud vanglast välja. Kui viimaks suudeti tagavärava kaudu välja pääseda ja jõuti jälitamisele asuda, oli möödunud juba palju aega. M, Edenberg sõidutas Sirk'i ja Küttim'i Nõmme külje alla Kivimäele kaugesõidukapten Voldemar Oit'i majja (Vabadussõjas teenisin temaga koos miiniristlejal «Lennuk»). Seal varustati end tagavarabensiiniga ja sõit läks edasi sisemaa suunas. Pärast ohtlikke seiklusi kõrvalteedel jõuti kesköö paiku Tartusse. Juba 11. nov. varaõhtul alarmeeriti kogu vabariigi politsei ja piirivalve. Ka kaitseliit ja üksikud sõjaväeosad said käsu peateedele valve väljapanemiseks. Tartusse jõudmisel peatuti kohaliku bussiliinide omaniku Kook'i majas. Kook toimetas Sirk'i ja Küttim'i üle Läti piiri Riiga, kus neid ootas eesti rahvusest ja kodakondsusest väga jõukas ehitusettevõtja A. Falk. Sobival ettekäändel üüris A. Falk Liibavi sadamas vedurlaeva, mille pardal põgenikud saabusid Soome, kus nad 5. dets. endid registreerisid Helsingi politseivõimude juures. Sõit Läti piirini ja sealt edasi oli küllaltki ohtlik. Alates 15. maist 1934 oli Lätis diktaatoriks Karlis Ulmanis (koos kindral Balodisega), kes kindlasti oleks Päts'ile põgenikud välja annud, kui läti võimudel oleks õnnestunud Sirk'i ja Küttim'i Lätis viibimisest hais ninasse saada.
A. Sirk'i põgenemine kutsus välja uue vahistamiste ja repressioonide laine. Kannatada said peamiselt süütud, nagu keskvangla direktor Emil Sperlingk, eralendurid Ulrich Brasche ja Heinz Ungern-Sternberg, rida keskvangla valvureid, politseinikke ja riigiametnikke. Põgenemise tegelikele korraldajatele eesotsas adv. H: Paris'ega ei saadud siiski jälile. Vaid Evald Viikman paigutati ümber abidirektori kohale Tallinna naistevanglasse Lasnamäel.
A. Sirk'i põgenemise lugudega täitis riiklik propagandatalitus eesti ajalehti veergude kaupa. Avaldamiseks määratud lood olid kohati fantastilised ja neis oli vähe tõtt. Kirjutuste laad ja esitusviis lubasid järeldada peataolekut riigivõimu tippudes. Näiteks teatas politseivalitsuse direktor «Päevalehe» esiküljel 12. novembril, et «А. Sirgu põgenemise läbiviimiseks oli hangitud umbes 10.000—15.000 krooni... Siit, selgub, et valvur Küttimi usaldamisega oldi eksitud ja et siiski oli võimalik teda suurte rahasummadega ära osta,» Sama lehenumbri esiküljel kirjutab «Päevaleht» omapoolselt:

Keskvangla on näidanud end kõige kindlama vanglana, nagu Sing-Sing Ameerikas. Vangla koridorid ja õu otse kubisevad valvureist. Vangivalvuri Küttim'i äraostmisega osutus võimalikuks põgenemine Eesti «Sing-Singist». Nagu ametlikust teadaandest näha, oli Sirgi sõpradel kasutada suuremaid rahasummasid Küttimi mõjutamiseks. Enda poole võidetud vangivalvuri äraandlikul tegevusel oli hõlpus asi vabastada vahialust.

Siin on jälle järjekordne nähe, kuidas vaikival ajastul inimesi mustati. Tunnen isiklikult kõiki Sirk'i põgenemise peategelasi (peale Falk'i). On tõsiasi, et ei Küttim'ile ega kellelegi teisele ei pakutud ega nende poolt ei tahetud ühtki senti.
A. Sirk'i põgenemisest tõid teateid ka välislehed. Näitena olgu tsiteeritud «The New York Times», mis 14. nov. 1934 kirjutas pealkirja all «Lendureid süüdistatakse Sirk'i põgenemisel abistamises, millele rahvas avalikult hõiskab» järgmist:

Opositsiooni juhi Artur Sirk'i põgenemine vanglast on äratanud erakorraliselt suurt tähelepanu nii Eestis kui ka naaberriikides. Hoolimata Eesti politsei ja kaitseliidu pingutustest tema tabamiseks, viibib A. Sirk ikka veel vabaduses... Kõik Eesti riigi piirid on suletud ja sõjaväeosad on pandud valvama liiklusteid. Arvatakse; et A. Sirk'i põgenemine, mida tervitatakse ülisuure juubeldamisega (tremendous enthusiasm), sai võimalikuks suurte rahasummade abil. Valitsuse poolt on oodata drastilisi muudatusi administratiivsetel aladel nende suhtes, keda võidakse pidada vastutavaks olukordade eest, mis võimaldasid A. Sirk'i põgenemise.

Eriti suure tähelepanu osaliseks ajakirjanduse poolt sai A. Sirk Soomes, kus teda avakäsi vastu võeti ja kõige sõbralikumalt koheldi. Soome valitsus andis talle viivitamatult asüülõiguse ja määras talle elukohaks Lohja aleviku Helsingist umbes 50 km edelas Helsingi—Hanko raudtee ääres. Vastuvõtt Sirk'ile oli niivõrd hea, et Päts ei söandanud katsetki teha tema väljanõudmiseks. Küll aga tehti katset valvur J. Küttim'i väljanõudmiseks ettekäändel, et Küttim olevat süüdi «riigivara» (vormiriietuse) varguses. Soome valitsus lükkas selle nõudmise tagasi ja lubas ka Küttim'ile Soome elama asuda.
A. Sirk'i põgenemine oli Päts'i valitsusele väga ebameeldivaks ootamatuseks. Oli ju karta, et tema kui tuntuks saanud poliitikategelase suu läbi pääseb välismaailma informatsioon Eesti olukordade kohta, mis ei ühti propagandatalituse versioonidega.
Nii see oligi. Soome ajakirjandus ei kaotanud aega sensatsioonilise põgeniku intervjueerimisega. A. Sirk'i suust kuulis meie suguvendade avalik arvamine nii mõndagi, millest ta seni Päts'i valitsuse informatsiooniorganite poolt oli teisiti informeeritud. Kuulis, et vabadussõjalaste eesmärgiks oli ja on rahva soovi kohaselt Põhiseaduse elluviimine ja mitte fašistliku riigikorra maksmapanek, et selleks vabadussõjalased kasutasid ja kasutavad ka tulevikus ainult legaalseid vahendeid, mitte aga relvastatud jõudu; et Päts pole toiminud Põhiseaduse-päraselt, seades sisse vaikiva ajastu ühes sellega kaasuva survega; et Pätsi toetavad tema tegudes vaid tema oma, äsja lõhkiläinud erakond ja sotsialistid, s. o. silmnähtav rahva vähemus.
Enamik soomlasi uskus Sirk'i rohkem kui Päts'i. Ruumipuudusel ei saa selles teoses tsiteerida Soome tähtsamate ajalehtede kirjutusi («Uusi Suomi», «Helsingin Sanomat», «Hufvudstads-baldet», «Sosialidemokraatti» jt.), kuna neid on palju. Ka pole need eestlase rahvusuhkusele meeldivad lugeda, kuna neist nähtub, kui ebasümpaatsena tundus soomlastele vaikiva ajastu kord Eestis. Demokraatlik Soome, kes meid vennalikult abistas Eesti vabariigi loomisel, näitas väga reserveeritud hoiakut Päts'i autoritaarsete pürgimuste suhtes ja Soome-Eesti ametlikke suhteid märkis kuni Päts'i režiimi lõpuni vaid külm viisakus soomlaste poolt. Seda viisakust Soome-Eesti suhete tolleaegses jahenemises, mis vahest muutus ka ebaviisakuseks, märgib, muide, ka end. Eesti välisministeeriumi administratiivosakonna direktor Elmar Kirotar, öeldes: «Sellest tuli Tallinnas endastmõistetavalt teha vastavad järeldused» («Välisministeeriumis 1938—1939», Eesti Üliõpilaste Seltsi Album XII, Stockholm 1955).


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: William Tomingas - "Vaikiv ajastu eestis"
PostitusPostitatud: 01 Mär, 2013 12:50 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Dets, 2007 21:58
Postitusi: 319
PÄTS'I VÕITLUSVAHENDID


Võinuks oletada, et Päts nüüd oma režiimi rangust ja ebademokraatlikkust veidi lõdvendama hakkab, saanud teadlikuks, et tema poliitika vägitükke ei saa enam varjata nelja seina vahel Eestis. Juhtus aga hoopis vastupidist. Päts asus veel suurema hoolimatusega oma võimu ülesehitamisele ja süvendamisele. Kaitsevägede ülemjuhataja sundmäärusega nr. 17 — 11. sept. 1934 — (RT 75, 14. sept. 1934) oli juba keelu alla pandud «ühingute, seltside, liitude ja organisatsioonide tegevus, mis võib ähvardada maksvat riiklikku korda» (tähelepanuväärt on sõnastus, mis esineb ka teistes määrustes: maksvat riiklikku korda, mitte põhiseaduslikku korda). Samuti oli sama määrusega teatavaks tehtud, et «perioodiliste trükitoodete väljaandmine võib toimuda ainult käesoleva sundmääruse alusel antud loal». Et kellelegi mõttesse ei tulnud selle Laidoner'i määruse puhul arvata, et see on vaid ajutine, avaldati nagu jõulukingiks rahvale siseministri sundmäärus nr. 19 (RT 107, 21. dets. 1934) perioodiliste trükitoodete asjas. Toome sellest mõned olulisemad keelud:

§ 4
Keelatud on perioodilistes trükitoodetes avaldada:
1) Kirjutisi või kujutisi, mis sisaldavad sihiliku lugupidamatuse avaldust Eesti Vabariigi maksva demokraatliku riigikorra, Riigivanema Kaitsevägede Ülemjuhataja, Riigikohtu ja Vabariigi Valitsuse liikmete vastu;
2) ebaõigeid või moonutatud teateid riigiasutuste tegevuse kohta, samuti kirjutisi, mis sisaldavad riigiasutuste tegevuse väärhindamist või milles esineb mahategev toon riigiasutuste tegevuse kohta; ...
5) Kirjutisi või kujutusi, mis oma hässitava, demagoogilise või nääkleva väljendusega võivad õhutada vaenu või tekitada lahkhelisid üksikute rahvakihtide, poliitiliste voolude ja muude ühiskondlikkude rühmituste vahel või on muul viisil kahjulikud kodurahule voi ühistahte saavutamisele rahva keskel.

§ 5
Perioodilise trükitoote tekstilisele osale määratud ruum peab olema täidetud.

§ 7
Trükikodadest ei või lasta välja minna trükitooteid enne sundeksemplaride esitamist vastavale politsei prefektile ja viimaselt selle kohta vastava õienduse saamist.

§ 9
Perioodiliste trükitoodete toimetused on kohustatud arvestama kõiki informatsiooni talituse kaudu valitsuse poolt tulevaid korraldusi.


Selle sundmäärusega, mis keelab valitsuse ja tema asutuste arvustamise, samuti poliitilise debati, sisse seab tsensuuri ja tasalülitab ajakirjanduse valitsuse informatsioonitalituse korraldustele, suleti lõplikult suu avalikule arvamisele Eestis. See jäigi sunniviisil suletuks kuni Nõukogude võimu sisseseadmiseni juunikuus 1940, kes sõnavabadusele suukorvi pani juba omal kombel.
Laidoner'i sundmäärust nr. 17, 11. sept. 1934 organisatsioonide sulgemiseks süvendati veel siseministri sundmäärusega nr. 21, 5. märtsil 1935 (RT 21, 8. märts 1935):

§ 1
Erakondade ja teiste samu sihte taotlevate poliitiliste ühingute ning nende liitude tegevuse panen seisma.

§ 3
On keelatud:
1) pidada poliitilisi, nii kinniseid kui ka avalikke koosolekuid, mille korraldajaks on eraisikud, või eraorganisatsioonid ja mis võivad tekitada lahkhelisid rahva seas või mis ei ole kokkukõlas maksva korraga või üldsuunaga rahva üksmeele saavutamisel;
2) pidada sama iseloomuga poliitilisi kõnesid;
3) korraldada eraisikuil või eraorgamsatsiooneil sama iseloomuga poliitilisi meeleavaldusi, rongkäike ja matuseronge.


Seda sundmäärust ei rakendatud Isamaaliidu tegevuse kohta, vist küll seepärast, et selle korraldajaks ei arvatud olevat «eraisikud või eraorganisatsioonid». Ka need keelud organiseerimise vabaduse kohta jäid kehtima kuni Nõukogude võimu omapoolse vabaduse vägistamiseni, a. 1940. Nende määrustega trükisõna ja organiseerimise vabaduse kaotamiseks halvati kogu poliitiline elu Eestis. Nende määruste andmise eesmärgiks oli maha suruda iga võimalik rivaliteet, opositsioon või kriitika maad valitsema hakanud võimumeeste suhtes. Niikaugele ei olnud mindud ka mitte tsaariajal, mil erakondade tegutsemine oli lubatud ka sõjaseaduse perioodidel.
3. dets. 1934 (RT 102, 4. dets. 1934) andis Päts dekreedina «Riikliku korrale ja avalikule julgeolekule ohtlikute isikute kinnipidamise seaduse». Selle dekreedi § 1 määrab:

Kaitseseisukorda kuulutatud maa-alal on kaitsevägede ülemjuhatajal või sisekaitse ülemal või siseministril õigus otsustada vahistada ning pidada kinni isikuid, kelle tegevus või käitumine osutub eriliselt ohtlikuks riiklikule korrale, avalikule julgeolekule või rahule. Kinnipidamise kohad määrab vabariigi valitsus.

Selle seaduse puhul avaldas tuntud Šveitsi ajaleht ' «Neue Zürcher Zeitung» 7. dets. 1934 sõnumi:

Riigivanem andis seaduse, mis annab võimudele õiguse isikuid vahi alla võtta, kellede tegevust võib pidada ohtlikuks riigikorrale või siserahule. Vahistatud paigutatakse koonduslaagritesse. Siseministrile on antud õigus vahistatuile anda luba siirduda välismaale.

Kohtuvõimud ja kohtukaitse oli niisuguste ohtlike isikute suhtes välja lülitatud. Neid paigutati «töölaagri korra alla» Tallinna keskvanglasse, kus nad kinni peeti valitsuse suva järele. Mis puutub võimalusse siirduda välismaale, siis on teada, et seda nõu andis Päts detsembrikuus 1934 lugupeetud Tartu tegelasele, Korp! Sakala asutajale ja auvilistlasele Oskar Rütlile, kes ka nõuande järele talitas, asudes oma kodumaalt elama tükiks ajaks Soome.
Avaliku arvamise reguleerimiseks ja ühiskondliku isetegevuse juhtimiseks oli Päts juba 18. sept. 1934 dekreediga loonud Riikliku Propagandatalituse. Selle asutuse eesmärk ja ülesanded on määritletud dekreedi §-is 1:

Riikliku Propagandatalituse ülesandeks on teadete andmine valitsuse ja ta asutuste tegevuse kohta, riikliku ja rahvusliku selgitustöö korraldamine ning avaliku elu aktiviseerimine seltskondlikule isetegevusele ja sotsiaalsele ühistööle.
Talituse ülesanded üksikasjus ja ta lähema korraldamise määrab Riigivanem oma määrustega.


Täienduseks sellele andis Päts 27. sept. 1935 veel dekreedi «Riikliku Propagandatalituse määrus». Selle täiendava dekreedi § 3 kirjutab ette:

Riiklik Propagandatalitus:
1) algatab igasuguseid üldrahvuslikke üritusi ja taotleb nende teostamist;
2) rakenduslikult korraldab ja arendab ajakirjanduse, kirjanduse, kunstide, teatri, kino, raadio ja spordi ala, samuti seltskondlikku isetegevust;
3) seltskondlikkude jõudude killustamise tõkestamiseks ning rahvusühtluse süvendamiseks taotleb kokkukõla seltskondlikkude organisatsioonide asutamises ning tegevuses;
4) ühtlustab noorsoo liikumist ning korraldab selle keskuse loomist;
5) ühtlustab ning korraldab töövõtjaskonna ning tööandjaskonna organiseerimist sotsiaalseks ühistööks;
6) tutvustab välismaad Eesti riikliku ja rahvusliku elu saavutistega.


Säärast nii laialdaste ülesannetega riigiasutust, mis korraldab kogu avalikku arvamist ja ühiskondlikku elu, kaasa arvatud isegi töövõtjaskonna ja tööandjaskonna vahekordi — säärast ülemaalist tasalülitamist Eestis varem ei tuntud. Demokraatlikus riigis ei ole kodanike mõtte- ja tegevusvabaduse korraldamine ja juhtimine valitsusvõimude suva järele üldse kujuteldav. Riikliku Propagandatalituse ülesannete ja õiguste loetelust võib järeldada, et Päts'il selle asutuse loomisel oli eeskujuna silme ees seisnud Hitler'i poolt 14. märtsil 1933 asutatud «Das Reichsministerium für Volksaufklärung und Propaganda». Teatavasti oli selle ministeeriumi juhiks tuntud dr. J. Goebbels, kel võrdlemisi lühikese ajaga korda läks asetada «kasarmukorrale» kogu avalik elu Saksamaal, mida Päts silmanähtavalt üritas saavutada ka Eestis. Aga Päts'il oli oma propagandajuhtidega kaugelt vähem õnne kui Hitler'il. Esimesena pandi 18. sept. 1934 Propagandatalitust juhtima Hugo Villi Kukke. See võrdlemisi noor mees oli olnud a. 1932 valitud riigikogu liige, kus ta tegutses truu käsilasena J. Tõnisson'ile, kes ta määras Keskerakonna peasekretäriks. Aga nagu omal ajal K. Einbund'ki, arvas H. Kukke paremat karjääri teha võivat Päts'i juures. Ja tõepoolest määras Päts oma otsusega nr. 679, 7. sept. 1934 H. Kukke siseministri abiks. Selles ametis aga püsis Kukke vähem kui kaks nädalat, kuni 18. sept., millal Päts otsustas ta avansseerida propagandajuhiks. Aasta hiljem (riigivanema otsus nr. 732, 18. sept. 1935) sai H. Kukke «sule» niihästi siseministri abi kohalt kui ka propagandajuhi ametist. Uueks propagandajuhiks määrati Ants Oidermaa (riigivanema otsus nr. 736, 20. sept. 1935), endine Päts'i partei peasekretär. Nähtavasti ei meeldinud ka Oidermaa töö Päts'ile, sest ta vabastati sellest ametist 27. veebr. 1937 (riigivanema otsus nr. 171). Huvitaval kombel ei osanud Päts Oidermaa asemele kedagi teist panna kui tagasi kutsuda sama H. Kukke (riigivanema otsus nr. 245, 9. apr. 1937)! Kukke oli vahepealseks tegutsemiseks riigileivale pandud Isamaaliidus. Neli kuud hiljem, 4. aug., vabastati H. Kukke teiskordselt propagandajuhi kohalt (riigivanema otsus nr. 427). Uueks propagandajuhiks määrati nüüd Isamaaliidu tegelane Edgar Kigaste, endine asunike partei sekretär (riigivanema otsus nr. 95, 13. okt. 1937). Sellelt kohalt vabastati Kigaste 30. jaan. 1939 (presidendi käskkiri nr. 9) ja propagandajuhiks määrati jällegi Ants Oidermaa.
Otsese peegeldusena propagandajuhtide sagedasele vahetusele ei saanud propagandategevus anda tõhusaid tulemusi. Algusest lõpuni jäi Propagandatalitus bürokraatlikuks kroonuasutuseks ega leidnud poolehoidu rahva seas. Propagandatalitus andis välja avalikke ja salajasi eeskirju trükisõna, teatri, kino, raadio jne. kohta, mida ka paratamata täideti. Ühiskondliku elu suunamise eesmärgiga võeti ka noorsoo juhtimine valitsusvõimude kätte, mille teostamiseks noorsoojuhiks määrati sõjaväelane kol.-ltn. Johannes Vellerind (riigivanema otsus nr. 717, 9. nov. 1936). Korraldati mitmeid aktsioone — nimede eestistamine, kodu kaunistamine, isamaaliste laulude võistlus jne. Seltskondliku isetegevuse suunamise alal «isamaalikus ja rahvuslikus vaimus» katsetati üksvahe Tallinnas Eenpalu erialgatusel isegi ametliku õhutusega, et daamid ballidel õhtutualeti asendaksid rahvariietega. Oodatud vaimustuse, elevuse ja spontaanse kaasalöömise asemel aga reageeris rahvas Propagandatalituse pingutustele vaid puiselt ja leigelt, või vastumeelt. Võimudel tuli paraku konstateerida, et eestlase iseloomule ei sobi sekkumine tema eraellu, samuti ka tema seltskondlike eluavalduste suunamine kõrgemalt poolt.
Olles järginud diktatuurriikide kommet sõna-, trüki-, koosoleku- ja organiseerimisvabaduste piiramisel, pidi Päts sama kombe arendamisel paratamata astuma veel ühe sammu. Oli vaja luua ainuerakond, kellele valitsus oma tegevuses võiks toetuda. Selleks asutati 22. veebr. 1935 Isamaaliit. Asutajatena said käsu esineda Ants Oidermaa, Hugo Kukke ja Edgar Kigaste. Isamaaliidu esimeheks pandi Tallinna ülemlinnapea (kindral Soots'i) abi Anton Uuesson, Päts'i partei Harjumaa osakonna sekretär. Isamaaliidu sekretäriks sai Olev Piirsalu, endise nimega Gross. Selle partei sisestruktuurist ja juhtimise süsteemist käsutamisega ülalt alla, mis oli kopeeritud Vabadussõjalaste Liidult, on juba juttu olnud eespool. Isamaaliidu vajaduse kohta ütles Päts oma raadiokõnes vana-aasta ööl 1934: «Meie senine ainuüksi parteidele ülesehitatud kord näitas nõrkusi. Seepärast peame rahvast organiseerima teistel alustel.» (E. Laaman, «Konstantin Päts»).
Tsiteeri:
Teatavasti oli ka Vabadussõjalaste Liidu üheks eesmärgiks võitlus erakondade vastu, millede korruptiivse tegutsemise tõttu riigielu kannatas. Siseministri otsuses 22. märtsil 1934 EVL sulgemise kohta oli üheks peasüüdistuseks vabadussõjalaste vastu just nende võitlus erakondadega. Nüüd aga peab Päts seda vabadussõjalastee ülevõetud võitlust endale vooruseks.

Muide, Päts ei mõtle nende sõnade all mitte "üksi Isamaaliidu asutamise vajadust, vaid ka uue riigikorra sisseseadmise tarvidust Eestis, millest tuleb juttu hiljem. Isamaaliidu ideoloogilisi aluseid puudutas Päts oma pikas kõnes mitmesuguste päevaküsimuste üle Isamaaliidu keskkomitee täiskogu koosolekul 20. apr. 193(5. Ta ütles muuseas («Päevaleht», 21. apr. 1936):

Viimaste kuude jooksul on minul tulnud sagedasti kuulda kartust Isamaaliidu tegevuse kohta. Paljud avaliku elu tegelased, kes osa võtavad meie riiklikust ja avalikust elust, on kartliku küsimusega minu poole pöördunud, kas ei taheta meil Isamaaliidu naol luua organisatsiooni, kelle kätte jäetakse kogu avaliku elu juhtimine Eestis?
Kas ei anta Isamaaliidu kätte niisuguseid õigusi ja volitusi, et iga vaba mõtteavaldus, mis lahku peaks minema sellest, mis Isamaaliit omaks on tunnistanud, muutuks meie riigis võimatuks ja keelatuks?
Olen ikka ja alati öelnud, et meie oma riigis mingisugust ühepartei ega ühevoolu valitsust ei taha ega mõtlegi maksma panna («Päevalehe» sõrendus). Aga ma olen ka pidanud ütlema, et see kord ja viis, mis meie avalikus elus seni valitsenud, ei ole niisugune olnud, et meie oleksime võinud seda vabalt veel lasta edasi kesta. Mõnel oli ehk lõbus vaadata kõrvalt seda erakondade võitlust, aga peame meeles pidama, missuguste tagajärgedeni see vaba võitlus meid viis ...
Milleks on meil siis seda Isamaaliitu tarvis? — küsitakse. Ja kui teie ei taha erakondi luua, kui teie ei taha üheerakonna valitsust, milleks siis niisugune organisatsioon?"
Tsiteeri:
Päts ja ta kaaslased tõrjusid väidet nagu oleks Isamaaliit erakond. Samuti ei lubanud Sirk oma mõttekaaslastega kutsuda Vabadussõjalaste Liitu erakonnaks.
Ei saa keegj ühtki riiki valitseda — ka need mitte, kes kogu võimu arvavad enese kätte koondanud olevat —, kui ei ole leitud teatavat põhitooni rahva poolt ja rahvaga koos. Seda on tunnistanud ka suur diktaator Mussolini.. . Kui meie Isamaaliitu oleme heameelega näinud end üle maa organiseerimas, siis sünnib see selleks, et see organisatsioon rahulikult järele kaaluks neid samme, mis tehtud on ja mis teha tuleb, ja et ta oleks alati ühenduses valitsusvõimuga ja julgelt ja mehiselt ütleks, kus ta leiab, et valitsuse sammud rahva juures võib-olla ei ole arusaadavad, võib-olla ka kahjulikud on («Päevalehe» sõrendus). Minult küsitakse ja küsitakse ka teilt: ütelge, mis teie programm on? («Päevalehe» sõrendus). Ma arvan, et võime ütelda: meie üldine programm ja lipukiri on — aidata, et meie jõud kõik selleks koonduksid ja ühiselt töötaksid, et meie riigi aluspõhi saaks kindel, et meie rahva tulevikuväljavaated loidaksid kindlalt iga inimese rinnas ja et meie, kui tarvis, oleksime valmis ohverdama oma riigi, kodumaa ja oma rahva huvides kõige kallimat — oma elu, oma tervist, oma varandust. See on meie Isamaaliidu programm ja lipukiri (kiiduavaldused)...
Minule kui inimesele, kes alati demokraatliku riigikorra eest on välja astunud, selle eest võidelnud ja kinni istunud, oli väga raske, kui tuldi ütlema, et olen võimu enda kätte võtnud selleks, et vanaduspäevil saaksin veel võimutipul mõnuleda. Seda ei ole mitte mõnulemise pärast tehtud, vaid selleks, et rahva kasuks välja astuda raskeil päivil.


Samal Isamaaliidu koosolekul esines kõnega ka peaminister Eenpalu, märkides Isamaaliidu ideoloogiliste aluste kohta:

Isamaaliit astus tegevusse umbkaudu aasta tagasi. Ta seadis oma sihid koos valitsuse püüete ja suundadega, mispärast ka arusaadav, et Isamaaliidu ja tema tegelaste sihid ja püüded ei ole võinud lahkuminevad olla valitsuse omadest. Võime kindlasti ütelda, et Isamaaliidu püüded ei ole veel lõpule viidud, aga ühenduses sellega oleme juba kuulnud lahkuminekuid nende püüete ja suundade kohta. Oleme kuulnud kahtlustäratavaid mõtteid, kas valitud teed ja sihid on ka õiged?.. . Uut otsides peame võtma vastu mõndagi sellest, mis on praegu liikvel rahvavalitsuslike kordade ümberehitamisel («Päevalehe» sõrendus)/
Tsiteeri:
Siin on Eenpalu Isamaaliidu sihtide defineerimisel oma väljendustes ausam kui Päts. Eenpalu ütleb lausa välja, et Isamaaliidu tegelaste püüded ja sihid ei saa olla lahkuminevad valitsuse omadest. Päts aga räägib midagi julgest ja mehisest valitsuse sammude arvustamisest. Kogu vaikiva ajastu kestusest ei ole teada ainustki juhust, kus Isamaaliit oleks leidnud midagi laita valitsuse tegevuses. Ka ei ole teada, et Isamaaliidu rühm Riigivolikogus oleks kunagi hääletanud valitsuse ettepanekute vastu.

Propagandajuhi A. Oidermaa, kes ka samal päeval samal koosolekul Isamaaliidu ees esines, täpsustas Eenpalu ülaltoodud viimast lauset «rahvavalitsuslike kordade ümberehitamisest» sõnadega:

Kui vaatleme praegu Eestis valitsevat erilist süsteemi, nimelt kodade süsteemi, siis on see tark mõte. Niiviisi katsutakse grupihuvile, mis on suur tegur ja tagakihutaja, niisugune suund ja tee anda, et ta võib tegutseda oma grupitunde tagakihutusel, samal ajal aga ka üldsuse huvides («Päevaleht», 21. apr. 1936).

Ülaltoodust nähtub, et Isamaaliidu liikmeile oli määratud ülesanneteks: olla vaenuline erakondade-süsteemile; pooldada Kodadesüsteemi; olla «põhitooniks» rahva poolt ja rahvaga koos; olla toeks valitsusvõimule ja seda teenida tema eesmärkides ja püüetes; aidata kõikide jõudude koondamiseks ja ühiselt töötamiseks ning võidelda nende põhimõtete eest, olles vajaduse korral valmis selleks ohverdama kõige kallima — oma elu.
Nende Päts'i, Eenpalu ja Oidermaa poolt ülesseatud eesmärkide kohta võib tähendada, et ka Vabadussõjalaste Liit oli vaenuline erakondadele; ka tema tahtis olla «rahva poolt ja rahvaga koos»; samuti pooldas ka tema uut riigikorda (uut Põhiseadust, mis ka rahva poolt vastu võeti); ka kutsus Vabadussõjalaste Liit nende põhimõtete eest võitlema sama lipukirja sõnadega kui nüüd Päts. Päts sulges Vabadussõjalaste Liidu. Võib oletada vahest ka seepärast, et sellel organisatsiooni programm erines Isamaaliidu omast kahes olulises punktis: EVL ei pooldanud Mussolin'ilt laenatud korporatiivset riigikorda («Kodade-süsteemi», mida Oidermaa oma kõnes üles kiidab) ja, olles asutatud mitte valitsuse poolt, ei tunnud end olevat kohustatud teenima Päts'i sotsialistide toetusele rajatud valitsust tema eesmärgis ja püüetes. Isamaaliit, kuigi rajatud oma eelkäijalt EVL-lt laenatud korrale, distsipliinile ja isamaalistele aadetele, ei saavutanud rahva juures vabadussõjalaste populaarsust ja edu. Kahjuks puuduvad täpsemad andmed Isamaaliidu liikmeskonna arvu kohta, kuid see ei võinud olla nii suur kui EVL-i oma. Isamaaliitu astusid eeskätt Päts'i partei liikmed (kaugeltki mitte kõik), riigi- ja omavalitsuste ametnikud (teenistuskoha kindlustuse mõttes), ka era-ja avalikasutustega seotud inimesed, mis kuulusid valitsuse mõjupiirkonda, ja nagu tavaliselt ikka igasugused karjeristid ja kaasajooksjad. Oli ka otseseid «ülejooksikuid», s. o. kes olid saanud tuntuks Päts'i poliitika oponentidena, nüüd aga asusid «uue vaimu» ja «uue riigikorra» pooldajaiks põhjustel, mis nad targu jätsid teada vaid endile.. Isamaaliidu hilisemaiks esimeesteks olid järjekorras Põllumeestekogude poliitiline majandustegelane Oskar Suursööt ja prof. Jüri Uluots. Aga ka nende nimed ei «tõmmanud» laiemaid hulki ja ka nende võimed ei osutunud küllaldaseks Isamaaliitu ümber korraldada organisatsiooniks, kes oleks «mehiselt ja julgelt vajaduse korral ütelnud, et valitsuse sammud rahva juures võib-olla ei ole arusaadavad». Ära tundes Isamaaliidu nõrka kandepinda saatis Päts 1936. a. oma Põhiseaduse reformi eest võitlemiseks tulle veel nn. Põhiseaduse Rahvarinde, seades selle juhtideks K. Eenpalu, J. Uluots'a ja A. Oidermaa. See saavutas temale seatud eesmärgi — Päts'ile meelepärase enamuse Rahvuskogus ja hiljem ka Riigivolikogus, kuid seda mitte selle uue organisatsiooni populaarsuse läbi, vaid ka teiste teguritega, milledest lähemalt edaspidi. Rahva eest ei saadud varjata, et ka Rahvarinne oli valitsusasutus ja paralleelne Isamaaliidule. Olgu veel nimetatud, et 18. sept. 1935 Isamaaliidule pandi käima ka häälekandja «Uus Eesti», mida asusid toimetama A. Tupits ja H. Kukke. Erilist tõusu see ajaleht meie ajakirjanduse üldtaseme suhtes ei toonud.
Avaliku elu ja rahva ümberorganiseerimine uutel alustel ei toimunud ainult Propagandatalituse ja Isamaaliidu loomise läbi. Üheks põhialuseks pidi eeskätt saama Kodade-süsteem, mida Eesti Põhiseadus ette ei näinud. Alljärgnevalt anname Kodade tabeli nende asutamise kronoloogilises järjekorras:
Kaubandus- ja Tööstuskoda - Riigikogu loodud - 11. dets. 1934
Põllutöökoda - Riigikogu loodud - 10. juulil 1934
Insenerikoda - Päts'i dekreet - 2. nov. 1934
Arstide Koda - Päts'i dekreet - 8. dets. 1934
Rohuteadlaste Koda - Päts'i dekreet - 8. dets. 1934
Majaomanikkude Koda - Päts'i dekreet - 30. jaan. 1935
Loomaarstide Koda - Päts'i dekreet - 27. märts 1935
Agronoomide Koda - Päts'i dekreet - 3. mai 1935
Kodumajanduskoda - Päts'i dekreet - 1. nov. 1935
Ühistegevuskoda - Päts'i dekreet - 22. nov. 1935
Meierite Koda - Päts'i dekreet - 4. dets. 1935
Kalanduskoda - Päts'i dekreet - 29. jaan. 1936
Maatööliste ja Väikemaapidajate Koda - Päts'i dekreet - 17. apr. 1936
Tööliskoda - Päts'i dekreet - 8. mai 1936
Õpetajate Koda - Päts'i dekreet - 29. mai 1936
Käsitööstuskoda - Päts'i dekreet - 7. juuni 1936
Eraettevõtete ja Ametnikkude Koda - Päts'i dekreet - 17. juuni 1936

Üldse on tegutsemas 17 koda. Neist olid esimesed kaks loodud riigikogu poolt, kuid riigi majanduselu edustamiseks, mitte poliitilistel põhjustel erakondade asendamiseks. Mispärast see kodade üldarv Päts'ile näis olevat küllaldane, ei ole teada. Tabelit silmitsedes võiks ju tekkida küsimus, mispärast teisi väärikaid elukutseid harrastavaid inimesi ei organiseeritud Kodadesse, samuti ka küsimus, mispärast majaomanikud olid Päts'i poolt tõstetud elukutse ausse. Dekreetide järele olid kojad avalik-õiguslikud asutused ja neile oli antud peale muu kaks tähtsat õigust:
1) kehtima panna kohustuslikke korraldusi oma alluvate isikute kohta ja
2) neilt sunduslikke makse võtta. Ka anti neile veel õigus saata Rahvuskogusse ,ja Riiginõukogusse oma esindajad (20% Riiginõukogu koosseisust). Selle õiguse andmisega rikkus Päts kehtivas Põhiseaduses püstitatud põhimõtet ühetaolise hääletamisviisi kohta: Kodadesse kuuluvad kodanikel oli võimalus kaks korda hääletada — üks kord kui lihtsurelikeil üldvalimistel ja teine kord koja liikmena Rahvuskogu II koja ja Riiginõukogu valimistel..
Krooniks sellele kodade-süsteemile lõi Päts oma dekreediga 13. veebr. 1935 Riigi Majandusnõukogu (RT 15, 19. veebr. 1935), mille rahvasuu ristis «Kodade Kojaks». See koosnes 25-st liikmest, kelle ametiajaks määrati kaks aastat. Liikmeskonnast valiti 15 isikut kodade poolt. Ülejäänud 10 liiget olid riigivanema määrata. Riigi Majandusnõukogu ülesandeks märkis dekreet: «anda nõu ja olla abiks valitsusele ja ta üksikutele liikmetele». Riigivanema otsusega nr. 238, 14. märtsil 1935 (RT Lisa 23, 22. märts 1935) kinnitati Riigi Majandusnõukogu liikmeiks:
Jaan Hünerson
August Vanu
Jaan Soots
Georg Otas
Felix Tannebaum
Edgar Sulg
Joakim Puhk
August Gustavson
Karl Must
Juhan Nichtig
Elmar Just
Eduard Pihlak
Jaan Masing
Oskar Suursööt (alates 23. nov. 1935.

Nimetati riigivanema poolt:
August Jürman
Peeter Kurvits
Märt Raud
Mihkel Pung
Leo Sepp
Heinrich Neuhaus
Theodor Pool
Linda Eenpalu
prof. Peeter Kõpp
Herman Koch

Dekreedis toodud nimestik ei anna välja täit arvu valitavaist liikmeist (15), sest selle dekreedi päevani oli jõutud luua vaid 6 koda (hilisemast üldarvust 17). Päts kasutas Riigi Majandusnõukogu aseainena tema poolt koju saadetud riigikogule selles mõttes, et ta aeg-ajalt (võrdlemisi harva) selle asutuse lasi kokku kutsuda mõnedeks nõupidamisteks. Oleme toonud selle rahvaesinduse aseaine koosseisu nimestiku, et oleks näha, kes «andsid nõu ja olid abiks» Päts'ile tema režiimi teostamisel. Kodade-süsteemi õigustamiseks tõi Päts oma kõnes 17. jaan. 1935 muuseas ette: «Kojad peavad õpetama uut moraali, uut autunnet — mitte üksi õigused ei ole mõõduandvad, vaid mõõduandev on see, kes riigi kasuks kõige rohkem teeb ja ohverdab» (ametlik koguteos «Põhiseadus ja Rahvuskogu»). ,
Samu mõtteid oli enne Päts'i väljendanud Benito Mussolini oma korporatiivse riigikorra põhjendamiseks. Loeme Šveitsi ajalehest «Neue Zürcher Zeitung» 12. nov. 1934:

Laupäeval, 10. nov., asetas Roomas Mussolini pidulikult ametisse 22 korporatsiooni. Oma suures kõnes Kapitolis ütles Mussolini muuseas: «Mis on nende korporatiivsete asutuste eesmärk? Nii kui Prantsuse revolutsioon välja kuulutas inimeste üheõigusluse (ega-lite) seaduse ees, nii püstitab fašistlik revolutsioon kõikide kodanike üheõigusluse töö ees kui kohuse, õiguse ja loomingurõõmu. Aga see põhimõtteline üheõiguslus ei kõrvalda mitte selgejoonelist diferentseerumist hierarhia tekkimiseks. See nõuab isegi sarnast diferentseerumist ja seda võrdluse seisukohalt ühe või teise kodaniku töö, teenete või vastutuse suhtes.

Teiste sõnadega, nii Mussolini kui ka Päts ütlevad, et uueks ühiskondlikuks moraaliks ei tule mitte enam pidada kodanike ühesuguseid õigusi seaduse ees, vaid kodanike õigused olenevad suhteliselt sellest, kes ühiskonna kasuks teeb enam tööd, evib suuremaid teeneid, kannab kõrgemat vastutust või toob raskemaid ohvreid.
Tsiteeri:
Päts oli ka üks -neist, kes vabadussõjalasi süüdistas fašismis.
Mõistagi on niisugune moraal täielikuks vastandiks põhimõttele õiguslikus demokraatlikus riigis, kus iga kodanik kannab võrdset vastutust seaduse ees ja evib võrdseid õigusi.
Järgnevalt asus Päts veel ühe demokraatliku riigikorra põhilise tunnuse usurpeerimisele — riigi eelarve määramisele oma suva järele. Rahvavalitsuslikus riigis on üheks rahva õiguseks oma esindajate kaudu koostada ja kehtestada riigi eelarve. Tõsi on, et 1933. a. rahva poolt vastuvõetud Põhiseaduses ei seisnud otsest keeldu eelarvet maksma panna dekreediga. On siinkohal sobiv tsiteerida, mis selle kohta ütleb koguteos «Põhiseadus ja Rahvuskogu»:

Kuna poliitiline olukord oli kujunenud seesuguseks, et
1) Riigikogu uute valimiste väljakuulutamine tuli paratamatult edasi lükata;
2) Tookordne riigikogu koosseis omas Põhiseaduse järgi ainult piiratud võimu (CAPITIS DIMINUTIO) ja
3) Riigikogu ei osutanud sisepoliitiliselt kõige raskemal ajal tahet koostööks riigivanemaga ja valitsusega — siis tuli kogu seadusandlust korraldada riigivanema dekreetidega.
Mis puutub riigi eelarvesse, siis rõhutasid A. Susi, A. Anderkoop, D. Grimm, J. Meder, R. Räägo, A. Piip, A. Tallmeister, A. Rei, K. Ast, et riigi eelarve on harilik seadus ja et, seda võib kehtima panna dekreedina.
Vastupidiselt väitsid A. Kiiman, A. Palvadre, P. Telg, S. Czekey, F. Karlson, J. Klesment, et riigi eelarve on riigikogu poolt antav üksikakt, mida ei saa teostada dekreediga. Ka määravad mõlemad riigikogu Põhiseaduse eelnõud I ja II, et dekreediga ei saa muuta riigi eelarvet. Vabadussõjalaste Põhiseadus on kopeeritud riigikogu 1932. a. Põhiseaduse eelnõust (eelnõu I).


Olgu kuidas nende arutlustega on, kuid Päts hakkas riigi eelarveid dekreedikorras rakendama, alates kõigepealt sellega, et ta 30. jaan. 1935 dekreediga pani maksma eelarve seaduse muutmise seaduse (RT 9, 1935). Sellele järgnesid dekreedid 25. märtsist ja 27. märtsist, milledega kehtestati riigi 1935/36. a. eelarve (1934/35. a. eelarve oli riigikogu poolt maksma pandud märtsis 1934, enne laialiminekut). Mis ütles K. Päts ise riigi eelarve koostamise ja kehtestamise kohta omal suval, millest ta oli teadlik, et see ei ole kooskõlas demokraatliku riigikorra põhimõttega? Oma kõnes 19. jaan. 1936 ütles ta, puudutades 1933. a. Põhiseaduse puudusi («Põhiseadus ja Rahvuskogu»):

See Põhiseadus annab presidendile nii suure võimu, et kui ta oma võimu täies ulatuses teostama hakkaks, võiks ta sattuda sõjajalale rahvaesindusega. Ta võimu koondus on niivõrd suur, et ta võimu täiel määral tarvitades võiks sünnitada rahva seas meelekibedust... See ripub inimesest, kes seda võimu tarvitab. On küllalt niisugusi nähtusi rahvaste elus ette tuua, et valitakse riigiesindajaks inimene, keda arvatakse olevat hästi tasakaalukas ja hästi kogenud, kuid kes suure võimu juurde pääsedes kaotab pea ... Mina töötades koos valitsusega kahe aasta jooksul, kahjuks ilma rahvaesinduseta, pean ütlema, et see Põhiseadus annab riigivanemale isegi õiguse ilma parlamendi nõusolekuta riigi eelarvet vastu võtta. Tema annab veel teisigi õigusi riigivanemale. Kas seda teoreetiliselt riigiõiguse seisukohast heaks kiidetakse või mitte, on iseküsimus. Meie oleme pidanud seda võimu tarvitama, et oleks saanud riiki rahulikult valitseda, sest parlamendi kokkukutsumine oli võimatu ... Praegune Põhiseadus on nagu põlve otsas maha kirjutatud, ja inimesed, kes teda kokku on seadnud, on teinud seda ilma teadmisteta ja kogemusteta meie riigi valitsemises.

Põhiseadus, mida Päts nimetab halvaks ja asjatundmatute poolt tehtuks, on ametliku koguteose «Põhiseadus ja Rahvuskogu» arvates kopeeritud riigikogu Põhiseaduse eelnõust I. Ka oli see halb Põhiseadus Päts'ile küllaltki heaks ettekäändeks toime panna asju, millest vabadussõjalaselt ei osanud uneski mõtelda (näiteks riigikogu valitsemise tööst hoopis väljalülitada, riigi eelarvet dekreedikorras rakendada, valimisi tühistada ja neid mitte võimaldada, kodade-süsteemi sisse seada ja kodanikke töölaagritesse kinni panna jne. jne.). Ka pidas K. Päts end kahtlemata riigiesindajaks, kes on tasakaalukas, ei satu sõja jalale rahvaesindusega ja suure võimu juurde pääsedes ei kaota pead. Ja kuigi võiks juhtunud olla midagi, mis ehk tekitab meelekibedust ja mis teoreetiliselt riigiõiguse seisukohal ei ole hea, siis ei ole selles süüdi mitte inimene kes vägivõimu tarvitab, vaid halb Põhiseadus ja riigikogu «kelle kokkukutsumine on võimatu». See on järjekordne näide vaikiva ajastu traagikast, kus K. Päts pahatihti ei olnud tahteline või võimeline oma tegusid kooskõlastama oma sõnadega.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: William Tomingas - "Vaikiv ajastu eestis"
PostitusPostitatud: 04 Mär, 2013 0:03 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Dets, 2007 21:58
Postitusi: 319
TEINE VABADUSSÕJALASTE PROTSESS


Olles saanud toime määruste ja dekreetidega, mis pidid kindlustama tema tahte suveräniteeti niihästi riigiasjades kui ka avalikus elus, asus Päts nüüd ühe oma suurema mure lahendamisele. Alates Päts'i süüdistuskõnest vabadussõjalaste vastu riigikogus 15. märtsil 1934 oli valitsus igasuguste propagandavahenditega väsimatult hoolt kannud, et vabadussõjalaste süü riigikukutamises, fašismis jne. rahva meeles ikka värskena seisaks. Süütõendite puudumisel oli Päts sunnitud olnud vangistatud vabadussõjalasi aasta kestel vähehaaval tingimusteta vabaks laskma. 1935. a. kevadeks olid tegelikult vabaks saanud kõik need, kes administratiivkorras olid paigutatud vanglatesse (peale «töölaagrites» kinnipeetavate). Aga Päts teadis, et sellega ei saa vabadussõjalaste süüküsimust lugeda lahendatuks avalikkuse ees. Nende vastu tõstetud süüdistused olid liig rängad ja nende ümber oli liig palju lärmi löödud. Rajavale tuli paratamata näidata, et Päts'i valitsus on õiglane, et ta süüküsimusi ei otsusta mitte omal äranägemisel, vaid et õiguslikus riigis kohtumõistmist toimetab mitte valitsus, vaid kohus. Juurdlus vabadussõjalaste tegude selgitamiseks oli olnud lakkamata käimas 12. märtsi aktsioonist saadik. Nüüd otsustas Päts selle juurdluse intensiivistamiseks 2. jaan. 1935 määrata eriti tähtsate asjade kohtu-uurijaks Fr. Kuusekänd'i, kes alates 16. märtsist 1934 oli tegutsenud politseivalitsuse direktorina. Fr. Kuusekänd'i asemele pandi 4. jaan. 1935 politseivalitsuse direktoriks Richard Veermaa. Aga kõigist jõupingutustest hoolimata oli juba sügiseks 1934 selgunud, et kehtivast kriminaalseadustikust ei saa välja otsida ühtki paragrahvi, mille alusel oleks võimalik tõsta süüdistust vabadussõjalaste vastu. See tähendab, õigupoolest ei olnud puudus paragrahvidest, mis nägid ette igasugu võimalikke eksimisi seaduse vastu, aga kibe puudus oli materjalidest, milledega oleks võimaldatud omistada vabadussõjalastele mingit süüpunkti kehtivate paragrahvide alusel. Et asjast kuidagi üle saada, andis K. Päts 19. sept. 1934 dekreedina «Kriminaalseaduse maksmapanemise seaduse» (RT 85, 10. okt. 1934). Sellesse riigikogu poolt 26. märtsil 1929 (RT 56, 20. juuni 1929) vastuvõetud seadusesse laskis Päts sisse panna täiesti uue paragrahvi, nimelt § 112', mis kõlab järgmiselt:

§ 112'
Süüdlast seaduses ettenähtud korra vastaselt ühingu või ühingute liidu asutamises, selle juhatamises või nendest osavõtmises karistatakse:
arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.
Kui aga süüdlane asutas ühingu või ühingute liidu või võttis neist osa:
1) teades, et ühing või ühingute liit taotleb sihte, mis on kriminaalseadustega keelatud või on kõlblusvastased või ähvardavad avalikku julgeolekut või rahu;
2) teades, et ühingut või ühingute liitu, mis taotleb poliitilisi sihte, juhitakse vastava loata välismaal asuvate asutuste või isikute poolt;
3) teades, et ühing või ühingute liit ei ole lubatud, on keelatud või suletud vastava võimu poolt või et nende tegevus on seatud korras peatatud;
4) teades, et ühing või ühingute liit kasutab erilisi abinõusid oma olemasolu või tema poolt taotlevate sihtide või ta valitsemise või ta juhatusest osavõtvate isikute varjamiseks,
siis karistatakse teda:
vangimajaga mitte üle ühe aasta.


23. jaan. 1935 (RT 9, 31. jaan. 1935) leidis K. Päts tarvilikuks anda dekreedina «Kriminaalseadustiku muutmise ja täiendamise seaduse», milles ta kordas ülaltähendatud § 112' teksti, aga järgmise parandusega selle paragrahvi lõpplauses:

siis karistatakse teda:
vangimajaga mitte üle kolme aasta.


Muide, selle dekreediga tõi ta kriminaalseadustikku sisse veel ühe teise uue paragrahvi (mis näis olevat sihitud eriti Sirk'i tegevuse vastu Soomes):

§ 120'
Eesti vabariigi kodanikku, kes süüdlane välismaal Eesti vabariigi, selles seatud riigikorra või võimu vastu
Tsiteeri:
Selle lause ettevaatlik sõnastus äratab tähelepanu. Lauses ei ole mitte öeldud: Eesti vabariigi põhiseadusliku riigikorra või seadusliku valitsuse vastu...
jultunud lugupidamatuse avaldamises kõnes või trükitootes, või nende arvustamises sihiga kutsuda välja välismaalaste eitavat suhtumist nende vastu, karistatakse:
vangimajaga mitte üle kolme aasta.


Juunikuus 1935 arvas valitsus juurdlusega vabadussõjalaste kuritegude üle nii kaugele jõudnud olevat, et süüdistustega võis nüüd välja tulla kohtu ette. Kohtuinstantsiks määrati jälle sõjaringkonnakohus, kelle tagandatud esimehe kol. G. Kromel'i asemele Päts 28. veebr. 1935 oli määranud kol.-ltn. Nikolai Helk'i (endise nimega Tšistjakov). Ta oli ülempreester Nikolai Päts'i naisevend. Kol. Heik'il oli «valju ja kõva käega» kohtuniku kuulsus. Kohtupidamise kohaks valiti Sõdurite Kodu hoone Tallinnas S. Tartu maanteel, kus a. 1924 oli toimunud kuulus «149 kommunisti protsess». Koha valikut mõjutas suur kaebealuste arv (39), veel arvukam tunnistajate kogu (148) ja suur hulk kaitsjaid (35). Kohtupidamine kestis kesknädalast 12. juunist kuni neljapäeva, 20. juuni õhtuni 1935. Selle «II vabadussõjalaste protsessi» põhjapaneva tähtsuse pärast anname kohtukäigust pikema kirjelduse. Kui «I-s vabadussõjalaste protsessis» novembris 1934 prokuröri ülesandeks oli kaebealuseid süüdistada, et nad olid üles kutsunud valitsuse seaduslike korralduste mittetäitmisele, siis pidi nüüd «II-s vabadussõjalaste protsessis» prokuröri ülesandeks olema kaebealuseid süüdistada kõigis neis kuritegudes Eesti põhiseadusliku riigikorra vastu, millede kohta avalikkuses oli tõstetud nii palju kõmu.
Kohtuistungi esimesel päeval süüdistusakti ettelugemisel aga tabas avalikkust suur üllatus: kogu süüdistus vabadussõjalaste 39 juhtiva isiku vastu oli rajatud ainuüksi kriminaalseadustiku §-le 112', 2. jagu, punkt 1. Selle punkti sõnastus on järgmine:

Kui aga süüdlane asutas ühingu või ühingute liidu või võttis neist osa:
1) teades, et ühing või ühingute liit taotleb sihte, mis on kriminaalseadustega keelatud või on kõlblusvastased või ähvardavad avalikku julgeolekut või rahu;
siis karistatakse teda:
vangimajaga mitte üle kolme aasta.


Üllatus tabas kodanikke seepärast, et neile oli ikka ja jälle korratud, et vabadussõjalased tahtsid vägivaldselt muuta maksvat põhiseaduslikku riigikorda. Imestunud inimesed küsisid: aga niisugune roim on ette nähtud KrS §-is 72, mis säärast kuritegu ja isegi selle katset karistab surmanuhtlusega — mispärast ei antud vabadussõjalasi kohtu alla selle paragrahvi alusel? Või jälle — vabadussõjalastee heideti ka süüdistusi riigi reetmises võõraste võimude kasuks — mispärast ei võetud nende vastu kasutamisele kas või ka § 74, mis sellast kuritegu karistab tähtajata või pikaajalise sunnitööga? Inimesed, kel oli teadmisi õigusteadusest, olid üllatatud ka veel teisest seigast. Päts pani süüdistusele aluseks võetud § 112' maksma esmakordselt 19. sept. 1934. Kõik vabadussõjalaste organisatsioonid aga olid sel ajal juba suletud 12. märtsi aktsioonist saati. Kuidas võib inimesi vastutusele võtta tegude eest, millede kordasaatmise ajal niisuguste tegude kohta ei olnud olemas ei keeldu ega karistust? Üks õigusteaduse aksioomidest ütleb: NULLUM CRIMEN SINE LEGE PRAEVIA, NULLA POENA SINE LEGE PRAEVIA (ei ole kuritegu ilma sellele eelkäiva seaduseta, ei ole karistust ilma sellele eelkäiva seaduseta). Teine aksioom, millele õigusteadus on rajatud, määrab: seadusel ei saa olla tagasiulatuvat jõudu. Aga just niisuguse tagasiulatava jõu andmisega paragrahvile, mis ei olnud kehtiv kaebealustele süüks pandavate tegude kordasaatmise ajal, oligi Päts otsustanud nüüd teha protsessi 39-le kodanikule, risti vastu seni Eestis kehtinud õigusemõistele. Aga toorelt risti vastu ka maksvale Põhiseadusele, mille § 9 ütleb: «Eestis ei või karistada kedagi tema teo pärast, ilma et see tegu karistusvääriliseks oleks tunnistatud seaduses, mis enne selle teo kordasaatmist maksma hakanud.» Et Päts oli teadlik selle paragrahvi olemasolust, näitab fakt, et ta selle lasi sisse võtta ka oma uude 1938. a. Põhiseadusse paragrahvina 11 järgmises sõnastuses: «Kedagi ei või karistada tema teo pärast, kui see tegu ei ole karistatavaks tunnustatud seaduses, mis jõustunud enne selle teo toimepanemist.»
Mägi on sünnitanud hiire, ütlesid ühed, kellel oli veel säilinud julgust midagi ütelda, kuuldes sõjakohtus formuleeritud süüdistusest ja võrreldes seda Päts'i poolt omal ajal lendu lastud kahtlustustega vabadussõjalaste vastu. Palju kära, vähe villa ütlesid teised julgemad, kes kõrvutasid nüüd vabadussõjalastele esitatud süüparagrahvi kogu senikuuldud kõmu ja lärmiga.
Üldiselt peab nentima, et kõnesolev protsess möödus tuimuse tähe all, rahva laiades kihtides erilist tähelepanu äratamata. Ja millega oleks ka rahvas oma elavamat reageerimist selle protsessi omapärasuse vastu saanud näidata vaikival ajastul? Oli ju igasugune avaliku arvamise väljendamine, mis ei sobinud valitsusele, rangesti keelatud. Ja avalik elevus käimasoleva kohtuasja ümber ei sobinud valitsusele seepärast, et see protsess tähendas vabadussõjalaste inkrimineerimise täielikku fiaskot. Pika süüdistusakti järele, nagu see trükitud «Päevalehes» 12. juunil 1935, võeti KrS § 1121' j. 2. p.l. põhjal vastutusele:
1) Andres Larka
2) Aleksander Seiman
3) Johannes Holland
4) August Klasman
5) Paul Laaman
6) Valter Viks
7) Nikolai Põlendik
8 ) Karl Podrätsik
9) Karl Jalakas
10) Hjalmar Mäe
11) Andreas Lepik
12) Peeter Mosul
13) Alfred Sild
14) Eduard Kubbo
15) Villem Reier
16) Karl Kondas
17) Osvald Mitt
18) Leonhard Krull
19) Lembit Hellat
20) Andres Hirsch
21) Julius Keerberg
22) August Kook
23) Voldemar Laube
24) Alfred Sampka
25) Voldemar Laurisson
26) Jaan Mägi
27) Leonhard Pallon
28) Armin Rägo
29) Oskar Luiga
30) Karl Dobrus
31) Harry Berg
32) Leonhard Laast-Laas
33) Edvin Kääramees
34) Elmar Rästas
35) Mihkel Kalm
36) Hans Ainson
37) Theodor Rõuk
38) Eduard Rosenbach
39) Johannes Sengbush

Kõik kaebealused omal ajal vahistati, kuid olid mitmesugustel tähtaegadel tingimusteta vabastatud. Süüdistusakt märkis veel, et Artur Sirk, Paul Telg ja Voldemar Kivistik on kohtu poolt tagaotsitavad (kõigil kolmel oli korda läinud põgeneda Soome). Prokuröriks oli kol. August Trakman, kohtu esimeheks kol.-ltn. Nikolai Helk. Tuntumaist kaitsjaist esinesid advokaadid Teemant, Grau, Sumberg, Jauram, Eerik, Pukk, Paul, Pessa, Karlson jt. Enamik tunnistajaist kuulus politsei ametkonda. Kohtuistungid olid avalikud, välja arvatud tunnistajate J. Soomani, A. Tensoni (PP ametnikud) ja kol. R. Masing'i (Kaitsevägede Staabi II osakonna ülem) seletuste kuulamine, milleks kohus kuulutati kinniseks.
Süüdistusakt algab ülevaatega Vabadussõjalaste Keskliidu asutamisest ja arenemisest. Akt märgib, et 1932. a. 20. märtsil muudeti Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu kolmanda ülemaalise kongressi otsusega Liit nii eesmärgi kui ka organisatsiooni järele poliitiliseks erakonnaks. Seetõttu osa liikmeid, kes olid koondunud Lahinguvendade Klubisse, lahkus Keskliidust, eesotsas adm. J. Pitka'ga. Keskliit algas kihutustööd Põhiseaduse muutmiseks, mis Keskliidu neljandal kongressil 27. nov. 1932 heaks kiideti.
Akt jätkab: «Edaspidises kihutustöös ja «Võitluse» artikleis ilmnes juba poolehoid Itaalia fašistidele ja Saksamaa rahvussotsialistidele.» Vabadussõjalased viisid oma organisatsiooni sõjaväelisele korrale, märgib süüdistusakt. Liidu liikmed jagunesid kompaniidesse, evisid vormi ja lippe. Peale selle olid üldkogust eraldatud erirühmad «lipukompaniide» ja «korrapidajate» nime all.
Teiselt poolt oli ju ka Eesti Sotsialistlikul Töölisparteil organisatsioone, ütleb süüdistusakt, «kellel oli samuti vorm, lipud, juhid ja kes olid allutatud distsipliinile».
Pärast vabadussõjalaste Põhiseaduse eelnõu vastuvõtmist rahvahääletusel 1933. a. oktoobris registreeriti 30. okt. 1933 siseministeeriumis Eesti Vabadussõjalaste Liidu põhikiri, mis organisatsiooni eesmärkidena üles seadis: «Koondada vabadussõjalasi kui ka teisi isamaalisi eestlasi, arendada eesti rahva kujunemist vabaks ja võimsaks rahvuslikuks tervikuks, kindlustada Eesti rahvusriigi iseseisvust.» Kuid EVL ei pidanud kinni oma põhikirjast, rõhutab süüdistusakt ja märgib: «Liit oli grupeerinud oma liikmed kompaniide kaupa, moodustanud erilisi löögiüksusi ja arendanud avalikku ärevust tekitavat propagandat kogu Eesti riigikorra vastu. Seda ohtlikkust arvesse võttes sulges kaitsevägede ülemjuhataja Liidu 12. märtsil 1934. Liidu juhtivad ja vastutavad tegelased arreteeriti.» Sellega lõpeb süüdistusakti üldosa.
Tsiteeri:
Ajaloolise tõe märkimiseks peab nimetama, et vabadussõjalaste tegevuse ohtlikkuse põhjenduste loetlemisel süüdistusakt sõnagagi ette ei too vägivaldset riigikukutamise katset, ei revolutsiooni ettevalmistamist, ei tegutsemist võõrsilt saadud rahade ja direktiivide varal jne. Samuti torkab silma, et süüdistusakt võtab küll õigeks, et ka sotsialistidel oli organisatsioone kompaniidega, lippudega jne., kuid ei nimeta, et neid oleks peetud ohtlikuks, s. o. sulgemisvääriliseks 12. märtsi aktsiooniga.
Edasi järgneb juba spetsiifiliste süüdistuste loetelu üksikute kaebealuste vastu. Näiteks ütleb akt, et Tartu osakonna liikmelt Karl Dobrus'elt leiti läbiotsimisel «täiesti salajane kiri», millega EVL keskjuhatus kutsus kokku erakorralise kongressi 2. nov. 1933 Võrru. Süüdistusakt seletab, et see kongress kutsuti kokku EVL põhikirja vastaselt, samuti ei olnud ka kongressi otsused kooskõlas põhikirjaga. Võrus võeti vastu EVL kodukord, ja selle alusel keskjuhatuse poolt ellukutsutud «peastaap» A. Sirk'iga eesotsas on «salajane autoritaarne organisatsioon», ütleb süüdistusakt.
Edasi nimetab akt Tallinna keskvanglas surnud reservkapten Balduin Dunkel'it kui EVL Tallinna korrapidajate üksuste juhti. Tema oli 13. veeb. 1934 Narva maanteel peetud üleajateenijate koosolekul seletusi annud korrapidajate-üksuste ülesandeist. Korrapidajate-üksusi on asutatud ka provintsis, missugust tegu süüdistusakt paneb kuritööks hulgale isikuile. Edasi märgib akt, et «vapside hoolimatu kihutustöö tagajärjel meeleolu sõjaväeosades halvenes, distsipliin langes.» Autotankide rügemendi ülem koi. Jaan Lutsar oli nende (vabadussõjalaste) liige.
Tsiteeri:
Mäletatavasti heitis Päts oma riigikogu kõnes 15. märtsil 1934 varju ka kol. J. Lutsar'ile vabadussõjalaste kuritööde kirjeldamisel. Nüüd nimetab süüdistusakt küll J. Lutsar'i nime, kuid ei oska varju heitmiseks temale muud ette tuua kui seda, et «ta oli Vabadussõjalaste Liidu liige».
Reale isikuile paneb akt süüks vabadussõjalaste organiseerimist kaitseväes, teistele jälle seda, et nad vabadussõjalaste organiseerimist olid teostanud Kaitseliidus. Ka nimetatakse süüdlasi, kes vabadussõjalasi on organiseerinud raudtee-ametkonnas ning Paide ja Võru vanglavalvurite hulgas. Sellele järgneb süüdlaste loetelu, kes on teinud kihutus- ja ähvardustööd rahva seas mitmesugustes maanurkades. Tsiteerime mõned näited süüdistusaktist:
Vaps Alfred Sild oli Äksi sepamajas sattunud vaidlusse Oskar Linno'ga, kes kaitses senist riigikorda. Sild saanud seejuures nii ägedaks, et pannud pussitera Linnole vastu kõri ja öelnud: «Kui veel räägid, siis tõmban.» Ka dr. H. Mäe'st on süüdistusaktis juttu: «Valitsust on kõvasti maha teinud Nõmme vaps Hjalmar Mäe, seda nimelt Avinurme seltsimajas, kus ta rääkinud, et valitsus teeb ainult halba. Kui midagi head tehtud, siis seda juhuslikult, nagu ka kurjategija mõnikord võib head teha.» Paul Laaman'ist kõneleb süüdistusakt, et «Võru vaps Paul Laaman on lubanud panna kahurid hüüdma, kui muidu võimule ei saa». Edasi ütleb süüdistusakt, et vapsid püüdsid kogu energiaga võimule, tahtes kõrvaldada Toompealt senise valitsuse. See eesmärk nähtub muuseas ka läbiotsimisel Sirk'i juurest leitud märkmeist, arvatavasti kõnekonspektist. Süüdistusakt rõhutab veel: «Sirgul on olnud ühendus Soome väerinde meestega. Triinu Pikman'i juurest läbiotsimisel leitud kirjas on näha, et vapsidel oli sidemeid ka Itaalia fašistide peakomiteega Roomas.» Ükski vabadussõjalastest end eeluurimisel süüdi ei tunnistanud.
Protsessi lähema kirjelduse juurde asudes peab ütlema, et kohtuistungid ei äratanud erilist huvi või elevust. Vastupidi, nad tundusid igavatena ja seetõttu ka väsitavatena. «Päevaleht» (17. juuni 1935) kirjutab:

Pühapäeval sõjaringkonnakohus arutas vapside protsessi kuni hilisõhtuni. Kohtusaalis tundus väsimust. Kõige enam väsimust näis tundvat vanahärra Teemant. Kuid kohtu esimehel pole aega viivitada protsessiga. Kohtul on nähtavasti mure, kuis jõuda jaanipäevaks asjaga lõpule.

Oma 19. juuni numbris märgib «Päevaleht»:

Teisipäev oli vapside protsessi igavaim päev. Terve päev kulus asitõenduste avaldamisele. Läbiotsimistel on leitud kaebealuste juurest mitmesugust kirjavara, mis puutub nende liikumisse. Midagi eriti huvitavat või paljastavat nende dokumentide hulgas ei ole. Kõik asitõendused ei ole leitud kaebealuste juurest, osa on saadud kätte mujalt. Nii on leitud pabereid kaunis suur kogu. Kohus avaldab kõik paberid. Kohtusaalis valitseb igavus. Väljas sajab vihma. Publikut pinkidel üksikud inimesed. Õhtupoolikul on mitmel kaitsjal ja isegi mõnel kaebealusel kavatsus puududa kohtusaalist. Oli kavatsus minna jälgima Eesti—Läti maavõistlust, mis aga vihmase ilma tõttu jäi pidamata.

Säärase meeleolu taustal, eriti tähtsaimal päeval, kus avaldati dokumentaalseid materjale, mis pidid inkrimineerima vabadussõjalasi eriti tõsiselt, kulges see suurprotsess.
Avaldame kohtukäigu nii, nagu see on toodud «Päevalehes». Prokuröri tunnistajate sarja avab PP assistent Hans Pipar, kes oli üle kuulanud Artur Sirk'i, Aleksander Seiman'i, August Klassman'i ja rea teisi. Ta seletab, et korrapidajate-üksused olid asutatud vajadusest pidada vapside koosolekuil korda. Paljudes kohtades kõnekoosolekuil tulnud ette korrarikkumisi ja korrapidajate-üksused seadnud seal korra jalule. Korrapidajate-üksustesse valitud Liidu liikmeid. Sisekorras muuseas olnud öeldud, et kui tungitakse korrapidaja enda või tema kaitsealuse elu kallale, siis korrapidaja võinud tarvitada kõiki seaduspäraseid abinõusid kallaletungi likvideerimiseks. Kaitseväelasi vapside liidu huvides eriliselt polevat mõjutatud, sest hiljem kaitseministri käskkirjaga oli kaitseväelasile keelatud osavõtt poliitilisist organisatsioonest. Ametnik Pipar on üle kuulanud ka mitmed kaitseväelased-üleajateenijad. Koosolek, vapside staabis, kus reservkapten Dunkel refereerinud korrapidajate-üksustest, polevat olnud salajane. Ass. H. Pipar'ile on ülekuulamistel seletusi annud veel H. Mäe, L. Laast-Laas ja E. Kubbo. Vapside liit püsinud seaduslikul alusel ja töötanud oma põhikirja järele. Püütud pidada oma vastastega ausat võitlust ja vägivallale polevat inimesi kihutatud. Kõnelejad kõnelnud tasuta.
Tunnistaja kol. F. Pinka seletab; et jaanuarikuuni 1934 ta polevat Kaitseliidu Tallinna malevas märganud mingit erilist kihutustööd ei vapside ega teiste poolt. Kaitsjad küsivad, kas malevas on tulnud ette distsipliini rikkumisi või käsu täitmata jätmisi? Tunnistaja niisugustest juhtumistest midagi ei tea. Tsiteerime «Päevalehest», 14. juuni 1935:

Siis kutsuti kohtulaua ette eksperdina Tartu ülikooli õigusteaduskonna professor Ernst Ein. Tema pidi selgitama, kas vapsidel oli ühendus Itaalia fašistide peakomiteega. Kellegi Triinu Pikman'i juurest, oli läbiotsimisel leitud vapside keskjuhatuse materjale ning nende seas kiri, mille kohta süüdistusaktis on öeldud, et see on Itaalia fašistide peakomiteelt.
Nüüd ulatatakse see kiri prof. Ein'ile ja kaitsja Teemant küsib: «Mis keeles see pealkiri on?»
Prof. Ein: «Ma pole küll keeleteaduse professor, kuid saan aru, et see on itaalia keel.»
Teemant: «Mida see tähendab?»
Prof. Ein: «Ma ei taha siingi kompetentse isikuna esineda. Kuid see plankett on mulle tuttav. Ka mina olen saanud neilt kirju sellasel planketil. See on uus asutus. Positiivselt ei saa määritella ta funktsioone. Pealkiri tahab öelda — Rooma universaalsus. Möödunud sajand oli Prantsuse revolutsiooni sajand. Nüüdne sajand olevat uue Rooma sajand. See pealkiri võib viia eksitusse, nagu oleks siin tegu kominternitaolise asutusega. Kuid selle materjali põhjal, mis mul olnud tutvumiseks, ma ei saa seda öelda. Tal pole ühtlast programmi. Nad ei soovita jäljendada teisi riike, kuid püüavad teiste maade, neis ringides, kus arvavad leiduvat mõttesugulust tutvustada uue Rooma ideoloogiat. Minult on palutud ka kaastööd nende kavatsuse, uue korporatiivse riigi loomise suhtes. Kahjuks ma pole saanud saata seda ajapuuduse pärast. Neid huvitab, kui palju see mõte levib. Organisatsioon taotleb rohkem informatsiooni saamist ja andmist. Nad on huvitatud, et murrangute puhul laenatakse nende poliitilisest ideestikust, nimelt korporatiivsuse alal, Kodade-süsteem. Mässulist liikumist nad teistes riikides ei õhuta. Fashistliku partei keskkomiteed see asutus endast ei kujuta.


Tunnistaja Jung, Viljandi advokaat ütleb:

Minul oli kaebealuse Karl Kondas'ega väga avameelseid kõnelusi. Sain aru, et see mees ei taotle midagi vägivallaga, et üldse sellel liikumisel pole niisugust kavatsust. Mina leidsin, et nende liikumise eesotsas on liiga noored ja tundmata inimesed. Soovitasin, et võtke Päts etteotsa. Nemad vastasid, et esialgu katsume Larkaga; kui tema läbi ei lähe, siis võtame Pätsu. Teemant küsib: «Kas teie olite ka poliitiline tegelane?» Jung vastab: «Mina olin selle erakonna asutaja, kes härra Pätsu seadis riigivanemaks. Ma olen ka Isamaaliidu asutaja. Telg, kes nüüd on kadunud, töötas minu abina ning ka temast sain aru, et tal pole mingit mässuplaani.»
Prokurör küsib vahele: «Kui Kondas oleks kavatsenud mässu, kas ta oleks teid kaasa kutsunud?»
Jung hüüab imestunult: «Mind! Vana inimest!» See on öeldud niisuguse mõnu ja koomikaga, et rahvas puhkeb naerma. Prokurör aga on saavutanud oma eesmärgi: Kondasel polnud põhjust pühendada vanahärra Jung'i oma salaplaanidesse, kui tal sellased olid («Päevaleht», 14. juuni 1935).


Tunnistaja J. Sooman (PP) jutustab, et vapside organisatsioon oli paisunud laiaks ja et nende kihutustöö oli väga terav. Meeleolu oli pinev. Oli mulje ja tunne, et see organisatsioon tuleb nii või teisiti võimule. Riigi julgeoleku võimud pidasid aru ja leidsid, et vapsid enne valimisi vägivallaga ei kavatse võimu võtta («Päevaleht», 14. juuni 1935, autori sõrendus). Olukord riigis aga oli väga ebastabiilne. Seda arvestades sulges ülemjuhataja Liidu.
Prokurör: «Missugune poliitiline siht neil oli?»
Tunnistaja J. Sooman: «Ühele erakonnale toetuv valitsus. Uus kord pidi sarnanema praegu Venemaal, Saksamaal või Itaalias valitsevale korrale.»
Teemant: «Teie ütlesite, et vapsid püüdsid võimu juurde. Kas teised poliitilised voolud ka püüdsid võimule? Kas see püüd on paha?»
Tunnistaja: «See on õige, et teisedki püüdsid võimule, kuid nad ei eitanud peale eneste kõigi teiste edasi-eksisteorimist.» Kaitsja Karlson asub eksamineerima tunnistaja Soomanit, et kas Vene, Saksa ja Itaalia kord on ideoloogiliselt üks ja seesama ning millisesse ideoloogiasse kuulub vapsism?
Tunnistaja vastab vapsismi suhtes: «Та oli omaette.»
Kaitsja Sumberg: «Kas samal ajal oli ka mõni teine poliitiline partei rivikorraga?»
Tunnistaja: «Oli!»
Sumberg: «Kas nende põhikirjas oli rivikord ette nähtud?»
Tunnistaja: «Nad tegutsesid sportlike organisatsioonide nime all'.»
Sumberg: «Kas neist on keegi vastutusele võetud?» Tunnistaja: «Ei ole.»
Teemant: «Kas teie olete teiste erakondade koosolekuil olnud? Kas seal polnud nii, et mis teiste, see on halb, meie oleme need õnnistegijad.»
Tunnistaja: «Ennast on kiitnud iga mees.»
Teemant: «Ja teisi mustanud?»
Tunnistaja: «Ilmtingimata.» («Päevaleht», 14. juuni 1935).
Tunnistaja Riis (PP) Tartus jutustab, missugune pinev meeleolu oli Tartus ja Tartumaal vapside kihutustöö tagajärjel. Vapsid on terroriseerinud riigiametnikke. Kaitsja Grau küsib:
«Kas ise olete ka vapside liidu liige?»
Tunnistaja Riis: «Olin. Sain ülemuselt korralduse astuda Liitu, et tutvuda selle liikumisega lähemalt.»
Tunnistaja Aleksander Tenson (Tuulse), poliitilise politsei inspektor, seletab, et põhikirja järele EVL pidi endast kujutama tavalist poliitilist ühingut.
«Aga mulle kanti ette, et vapsid oma tegevuses ei pidanud kinni põhikirjast ja et loodi hoopis uusi organeid kodukorra alusel. Politsei andmeil töötas Tallinnas 7 kompaniid, Tartus 12, Võrus 2, Narvas ja Pärnus olid kompaniid formeerimisel. Korrapidajate-üksustel oli oma kodukord, mille järgi selle üksuse liige pidi oma ülesande täitmisel jätma isegi oma elu, kui see on vajalik. Liidu kihutustöö põhikandvaks teesiks oli, et Eesti Vabariigi kestvuse ajal ei ole muud tehtud kui ainult lõhutud ja maha kistud. Ma pean ütlema, et see on vale. Ka seletati vapside agitaatorite poolt, et need rahulepingu sõlmimisel saadud 15 miljonit kuldrubla olevat ära varastatud ja seega riigile suurt kahju tehtud. Ma pean ütlema, et ka see väide on vale.»
Kohtu esimees: «Ma palun niisuguseid sõnu nagu vale mitte tarvitada.»
Kohtu esimees küsib tunnistaja Tenson'ilt: «Kas teil on andmeid, kust vapsid said raha?»
Tunnistaja: «Pean ütlema, et andmete järgi, mis politsei kätte sai, neil raha pidi olema palju. Kust nad selle raha said, tähendab, missugusest allikast just, selle kohta mul andmeid ei ole. Ka ei ole mul konkreetseid andmeid kas või ligilähedaltki selle kohta, kui suur võis olla vapside liidu kulutus» («Päevaleht», 14. juuni 1(955, autori sõrendus). Osa tunnistaja Tenson'i seletusi kuulati kinniste uste taga, sest see pidi puudutama riigikaitseorganite tegevust. Samadel põhjustel kuulutati ka järgneva tunnistaja, kol. R. Masingi seletuste andmisel kohtuistung kinniseks.
Järgnevalt terve rida PP ametnikke annavad tunnistust pisiasjade kohta EVL tegevuses (Koehler, Varts, Kirschenberg, Järvits, Mägi, Veem jt.). PP assistent Grau, kes on üle kuulanud
Narva tähtsamaid vapse, seletab, et riigielu juhtimisel vapsid kavatsenud pääseda seaduslike vahenditega. Kui Larka kandidatuur valimistel poleks läbi läinud, siis oleksid vapsid sellega leppinud kui rahva tahte avaldusega. PP assistent Mägi tunnistab, et Rõuge kirikuõpetaja Viks pidanud koosoleku, kus nimetanud valitsuse tegevust kaabakluseks. Tunnistaja seletuse järele üks vapsidest ütelnud, et kui Larka ei võida, siis tulevad mustad pilved ja veri ulatub põlvini. Kes seda on ütelnud, tunnistaja ei nimeta.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: William Tomingas - "Vaikiv ajastu eestis"
PostitusPostitatud: 05 Mär, 2013 0:59 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Dets, 2007 21:58
Postitusi: 319
Konstaabel Genseberg jutustab ühest vapside koosolekust, kus tema oli korrapidajaks ja kus esines Paul Laaman. Kaitsja Pukk küsib:
«Kas oli juttu kahurite hüüdma-panemisest?»
Tunnistaja: «Arvatavasti ei olnud. Laamani kõne oli harilik «parteikõne». Ma lasin kooliõpetajat Antonit salaja kogu kõne üles kirjutada.»
Tunnistaja Alfred Peterson, Avinurme metskonna asjaajaja, jutustab, et Hjalmar Mäe on teinud kõnekoosolekul valitsust maha, kõneldes ka, et haridusministeerium levitab sopakirjandust. Isegi niisuguses väikeses asjas nagu aumärgid rikutakse Põhiseadust. Kaitsja Pukk küsib: «Mispärast metsaülem Jõgi võeti pärast seda kõnekoosolekut vastutusele?»
Tunnistaja: «Vahelehüüdmise pärast.»
Kaitsja: «Ja kuidas protsess lõppes?»
Tunnistaja: «Jõgi sai karistada.»
Kaitsja: «Та oli Mäe põhimõtete vastane?»
Tunnistaja: «Jah.»
Kaitsja: «Ja teie ise ka ei pooldanud Mäe põhimõtteid?»
Tunnistaja: «Ei pooldanud.»
Kaitsja: «Kas ise ka kuulute mõnda poliitilisse erakonda?»
Kohtu esimees: «Ma juba keelasin kord säärased küsimused!»
Tunnistaja Linno ei mäleta hästi, mida ta on seletanud kohtu-uurijale, seepärast loeti ta seletus ette. Linno on see mees, kellele kaebealune Alfred Sild olla pannud pussi kõrile kui poliitilisele vastasele. Kaebealune Sild küsib: «Oli see lugu noaga tõsi või nali?»
Tunnistaja Linno: «Vist päris tõsi ei olnud. Ühes läksime pärast koju.»
Kohtu esimees: «Olite joobnud?»
Tunnistaja Linno: «Ei või just ütelda. Kaks pudelit võisime kolme mehe peale. Lõpuks läksime kõik koos minema lauluga.»
Tunnistaja Tamman kõneleb EVL Tartu osakonna tegevusest. Kaitsja Grau küsib: «Kas Liitu astuda soovijate suhtes päriti poliitiliselt politseilt järele, kas soovijad on riigitruud?»
Tunnistaja: «Jah, paberid käisid poliitilisest politseist läbi. Kes olid kahtlased, nende paberitele tehti politseis peale Р. K. (pole kõlblik). Niisugused sooviavaldused pandi kõrvale kausta.»
Kaitsja: «Kas seda kausta ei nimetatud omavahel mustaks nimekirjaks?»
Tunnistaja: «Nimetati küll.»
Siis järgnevad jälle politseiametnikud (Teder, Michelson, Tamsalu, Kurg, Noor, Koit, Modanik, Kabin jt), kes annavad tunnistust vabadussõjalaste tegevusest provintsis. Midagi vägivallategudest nemad tunnistada ei tea.
Tunnistaja Vilt, EVL keskjuhatuse palgaline ametnik, seletab keskjuhatuse protokollidest, milliseid tema on kirjutanud raamatusse. Protokollid ei olnud salajased. Protokolliraamat on tihti saadetud notari juurde protokolli ärakirja kinnitamiseks. Kaitsja Paul küsib: «Kes saatis välja Võru kongressi kutsed ja kas need olid salajased?»
Tunnistaja: «Mina. Neid oli üksteistkümmend või kaksteistkümmend. Salajased need ei olnud.»
Kaitsja Leesment: «Kas peastaabist kuulsite midagi?»
Tunnistaja: «Arvan, et peastaabi nimetus võeti tarvitusele seepärast, et mehed olid rohkem harjunud staabi kui büroo või sekretariaadi nimetusega.»
Kaitsja Teemant: «Milleks olid korrapidajad ette nähtud?»
Tunnistaja: «Koosolekuil valimiskampaanias rikuti sagedasti korda. Kinos «Grand Marina» Tallinnas näiteks hüüti vahele igasuguseid rõvedusi ja inimesi tuli saalist välja viia. Korrarikkumisi oli ka mujal teistelgi koosolekuil.»
Teemant: «Kelle poolt need kallaletungid olid?»
Kohtu esimees: «Selle küsimuse ma kõrvaldan. Vastasrinna suhtes ei ole eeluurimist toimetatud.»
Tunnistaja Maling, vapside Tallinna osakonna palgaline ametnik, tunnistab, et liikmete vastuvõtmisel oli kontroll, et ei satuks Liitu pahempoolseid ega karistatud isikuid. Korrapidajad olid olemas selleks, et koosolekuil korda pidada.
Kaitsja Paul: «Kas Tallinnas oli vapside koosolekul laskmist?»
Tunnistaja: «Jah oli. Põhja-Puupapivabriku puhkekodus oli koosolek ja seal keegi tulistas revolvrist.»
Kaitsja: «Kelle kõne ajal?»
Tunnistaja: «Larka kõne ajal. Korrapidajad haarasid laskja kinni.» (Tunnistajal ei lubatud esimehe poolt laskja nime nimetada.)
Tunnistaja Viks, EVL Pärnumaa osakonna juhatuse abiesimees, seletab, et liikmete värbamisel ei olnud survet. «Meil oli niipalju liikmeid peale pakkumas, et meie ei jõudnud kõiki vastu võtta,» ütleb tunnistaja.
Tunnistaja Mähar jutustab, et ta viibinud ühel koosolekul, kus esinenud kõnega kaebealune Lembit Hellat. Kõneleja rääkinud sellest, kuidas peaksid Liidu liikmed end ülal pidama, kui tuleb Liidu sulgemine, nagu see kord oli. Ta manitsenud mehi rahule ja rõhutanud, et meie võitleme ainult seaduslike abinõudega. Tunnistajate ülekuulamise lõppemisel esitab kaitsja Paul kohtule Võru kongressi originaalprotokolli, millele on alla kirjutanud Artur Sirk ja August Klasman. Kohtualusele Klasman'ile näidati protokoll ette ja Klasman tunnistas protokollil oleva allkirja omaks ja protokolli — originaaliks. Omaaegne keskjuhatuse ametnik Vilt, kes kohtusaalis viibis tunnistajana, tõendas, et tema selle protokolli on koostanud Klasman'i poolt kirjutatud mustandi järele. Kust see protokoll «salajasest» Võru koosolekust nüüd välja tuli, seda kohus ei pärinud. Protokoll võeti kohtuliku uurimise juurde asitõendiks. Protokollist selgub, et Võru kongressil võeti vastu EVL kodukord. Ülevaatega poliitilisest olukorrast esines A. Sirk. Otsustati osa võtta omavalitsuste, riigikogu ja riigivanema valimistest ja riigivanema-kandidaadina kaaluti A. Larka't. Järgmine korraline kongressi resolutsioon, millega Liidu kongress tunnistab õigeks vapside juhtide senise tegevuse ja soovib, et see peab jätkuma samas suunas.
Sõjakohus ei pea protokolle, milledes poolte kõned oleksid märgitud. «Päevaleht» (20. juuni 1935) toob prokuröri süüdistuskõne ja viie kaitsja sõnavõtud. On silmapaistev, et Propagandatalitusel on nende redigeerimise kallal olnud palju tööd. Sõja-prokuröri kahetunnine kõne on pikkadel veergudel ära toodud, kaitsjaile on antud ruumi vaid mõned read. Mida kaitsjad kohtusaalis tegelikult ette kandsid, ei ole autoril korda läinud lähemalt selgitada (kohtuistungil viibinute unustamise pärast). Prokurör toetas süüdistust kõikide kaebealuste vastu. Üle kolmveerandi tema kõnest oli pühendatud «salajasele» Võru kongressile, korrapidajate-üksustele, Liidu kihutustööle ja selle osakondade tegevusele maakondades. Mitte ainsa sõnagagi ei kõnele prokurör vabadussõjalaste relvastatud väljaastumise katsest, millest nii palju teadsid rääkida Päts ja Laidoner ja millest kirjutavad mitmed käesolevas teoses tsiteeritud autorid. Ka ei tee prokurör vähimalgi viisil juttu ei fašismist ega natsismist, mida vabadussõjalased olevat tahtnud uue riigikorrana püstitada Eestis eelpool nimetatud riigi- ja kirjameeste versiooni järele. Prokurör ütles muuseas:

Käesoleva protsessi aluseks on uus ajajärk, mis algas a. 1933. Nimelt kui 1933. a. oli esimene vabadussõjalaste liit suletud, siis sügisel oktoobris hakkas tegutsema uus liit. Niipea kui liit registreeriti, sai 2. nov. Võrru kutsutud kokku salapärane kongress, kus võeti vastu teatavad otsused, kodukord ning määrati kindlaks liidu riigivanema kandidaat. Kui Võrus kinnitati liidu kodukord, siis sellega oldi ettevaatlik, et kodukord avalikkusele ei saaks teatavaks, et silma ei hakkaks, et siin on tekkinud midagi lubamatut. Üldse polnud liidu sammud oma liikmeskonnale teada. Ja seetõttu tuli ette, et ühes väikeses linnas oli koguni niisugune asi, et üks rügemendi juht vapside liitu tuli kogu oma rügemendiga ja kirjutas liidu liikmeks. Kui see juht aimata oleks võinud, et ta sellega astub poliitilise sammu, siis ta oleks tingimata järele mõtelnud. Edasi liit astub propaganda tegevusse. Nagu tunnistajad seletasid, propaganda läks niisiuguses toonis, mis oli võrdlemisi vänge ja kõva. Propagandistid kasutasid oma tegevuse seaduslikkuse toonitamiseks vana abinõu, nimelt 1932. a. seadust avalike ettekannete kohta. Selle seaduse järele võis politsei koosolekul vahele segada ainult avaliku vastuhakkamisel ja mässu ülesõhutamisel. Muus osas oli aga korra järele valvamine koosoleku juhataja hooleks, ja politsei vahele segada ei saanud. Kuna aga koosoleku juhataja oli samade vaadetega kui kõneleja, siis ta loomulikult ei seganud kõnelejale vahele. Edasi tekib küsimus, mille eest see liit võitles? Kui vaatame tõendusi, siis selgub, et siht on ära peidetud. Kus sihist juttu on, siis üteldakse, et nad võitlevad Eesti parema tuleviku eest! Aga kõik parteid võitlevad parema tuleviku eest. Ei saa kujutada ühtki parteid, kes deklareeriks et ta võitleb halvema tuleviku eest.

Ütelnud need sügavamõttelised sõnad, käsitles prokurör pikalt-laialt korrapidajate-üksuste küsimust, toonitades, et need üksused olid saljased organisatsioonid ja põhikirjas mitte ette nähtud. Ka käsitles prokurör kohtualuste tegevust üksikute maakondade kaupa, eriti propagandas ja liikmete värbamises, mis avaldas laostavat mõju sõjaväes ja Kaitseliidus. Näitena toob prokurör ette juhtumi orkestriga Narvas, et orkester ei läinud välja seepärast, et Podrätsik oli annud vastukäsu. Ta rõhutab: «Liit tegutses peamiselt selles sihis, et olemasolevat riigivõimu laostada. Revolutsiooni nad veel ei teinud, sest äsja ei lastud nii kaugele areneda.» Edasi kõneles prokurör:

Meil Eestis on demokraatiast nii aru saadud, et demokraatlikud vabadused maksavad ühtlasi kõigi kodanike kohta. Kuid ei ole vabadust, et seda vabadust ise ära kaotada. Niipea kui keegi kasutab demokraatia vabadusi selleks, et neid vabadusi kaotada, selle koht on keskvangimajas («Päevalehe» sõrendus). Siin ei saa teist põhimõtet üles seada. Eesti vabariigi ametkond on selle põhimõtte läbi viinud kogu oma olemasolu kestes ja jääb selle juurde.
Liidu rahaküsimus jäi teatud määral selgusetuks. Öeldi küll, et kõnemehed sõitnud maal ringi ilma tasuta, kuid teiselt poolt, kui arvesse võtta seda suurt paberiuputust, mis liidul olnud, pidi neil ikka raha olema, mida märkisid ka politseiesindajad.


Lõpposa oma kõnest pühendas prokurör protsessi juriidilise külje selgitamisele:

Käesolevas asjas süüdistatakse kaebealuseid, et nad võtsid osa ühingust, mis tegutses ja suunas oma tegevust selle poole, et poliitilist võimu oma kätte saada, mis osutus otsekoheseks hädaohuks meie riigi korrale. See on ette nähtud KrS § 112' ja vene seaduses § 124. Nüüd peab siin meeles pidama seda, et kui võtta seda paragrahvi, peab ütlema, mis siin mõistame «poliitilise võitluse» all. See on võitlus võimu pärast riigis. Siin peab meeles pidama vahet praeguse ja veneaegse paragrahvi vahel. Vene ajal oli mõeldud, et ühing peab tegutsemiseks luba saama, mitte registreerima. Eesti ajal oh lihtne registreerimine. Selles mõttes tuleb raskuspunkti vahe selles paragrahvis.
Mis puutub sihtidesse niisuguse registreerimise korra juures, et need peavad olema seaduslikud, siis ei saa ette kujutada, et ühingud koostaksid niisuguse põhikirja, milles otsekohe oleks üles seatud seaduse-vastased sihid. Niisamasugune lugu on ka vapside liiduga. Olgugi, et nad on üles seadnud oma põhikirjas seaduslikud sihid, pole nad neid tegelikult teostanud, vaid on teostanud avalikule julgeolekule hädaohtlikke sihte, millepärast süüdistus toetub uue kriminaalseadustiku §-le 112'. Prokuratuur üles seades süüdistust ei saa võtta arvesse vanu paragrahve, vaid neid, mis maksavad käesoleva süüdistuse kohta, nimelt kriminaalseadustiku § 112' j. 2, р. 1, ja kaitseväe kriminaalseadustiku § 211. Kohus määrates karistust peab ka arvesse võtma, et vahepeal, kui asi oli käimas, on kriminaalseadustikus muudatus tekkinud. Ennem oli maksev teine seadus, mis sama süütegu teisiti karistas. Endise seaduse järgi määrati selle süüteo eest 1-aastane karistus, nüüd aga 3 aastat. Kaitseväe kriminaalseadustiku järgi võib karistust suurendada kuni sunnitööni. Siinjuures tuleb aga meeles pidada ühest seadusest teisele üleminekuaega. § 211 juures tuleb meil kohaldada uut seadust, kui karistust pehmendab kriminaalseadustiku § 153', kus seadus ei sea piire kohtule, kuipalju ta peab vähendama. Tegelikult võid jurisprudentsi seisukohalt seda lahendada mitmesugusel viisil.


Võib oletada, et prokurör paragrahvidest ja jurisprudentsist kohtus tegelikult nii segaselt ei kõnelnud, kui see osa tema kõnest on Propagandatalituse poolt üle antud «Päevalehele».
Et aga, nagu juba öeldud, Eesti sõjakohus poolte vaidluste üle protokolle ei pidanud, siis jääb see prokuröri süüdistuskõne versioon, mis Propagandatalitus ajalehtedele avaldamiseks andis, ainsaks materjaliks tulevasele ajaloolasele. Sellest on kahju, samuti kui ka sellest, et kaitsjate kõned Propagandatalituse tsensuuri tõttu on läinud ajaloole kaduma. Prokuröri osas on kahju, et tema kõne, mis säärases sõnastuses on jäetud lugemiseks tulevasele põlvele, ei tee au kol. Trakman'ile. Ta ütleb, et kõne all olevas protsessis, mis rajatud KrS § 112', võib süüdistuse esitamist ja karistuse määramist «jurisprudentsi seisukohalt lahendada mitmesugusel viisil». Jurisprudentsi seisukohalt võetuna aga on võimalik vaid üksainus lahendusviis — NULLUM CRIMEN SINE LEGE ATQUE NULLA POENA SINE LEGE (ei ole kuritegu ega ole karistust ilma seaduseta). Prokurör Trakman ütleb: «Endise seaduse järgi määrati selle süüteo eest 1-aastane karistus, nüüd aga 3 aastat.» Niihästi endine Päts'i seadus (dekreet 19. sept.
1934) kui ka sama Päts'i seaduse hilisem versioon (dekreet 23. jaan.
1935) ei saa olla kohaldatav vabadussõjalastele, sest et neile süüks pandud teod võisid aset leida vaid enne nende Liidu sulgemist, s. o. enne 12. märtsi, 1934. Kol. Trakman oli hariduselt jurist, kuid käitumiselt mitte. Temale langes vaikival ajastul tänamata ülesanne oma prokuröri osas mitte üksi väänata jurisprudentsi ja seaduse paragrahve, vaid neid lausa vägistada. Säärase teoga tuli ta toime esimeses vabadussõjalaste protsessis novembris 1934 ja nüüd ka teises. Põhjused, mispärast ta seda tegi, on jäänud tema teada.
Sellestki piskust, mis oli avaldamiseks lubatud kaitsjate kõnedele, nähtub, et kaitsjad ei olnud päri prokuröri «jurisprudentsiga». «Päevaleht» kirjutab:

Kaitsja Teemant oma kaitsekõne sissejuhatuses tähendas, et tema on suure huviga jälginud prokuröri süüdistuskõnet ja avaldusi ja ühineb täiel määral tema poolt toonitatud seisukohtadega, et Eesti rahva juures ei saaks diktatuuriline kord üldse püsida ja et demokraatlikke vabadusi ei saa ega tohi kasutada demokraatia ja vabaduste kaotamiseks ega hävitamiseks.
Tsiteeri:
Siin ironiseerib Jaan Teemant ilmselt ja kahjurõõmsalt Päts'i režiimi ebademokraatlikkuse üle, kasutades osavasti prokuröri poolt õnnetult ja osavusetult valitud sõnastust ja mõtestust.
Edasi kaitsja analüüsis pikemalt süüdistuse juriidilist külge märkides, et paragrahve, milliste põhjal süüdistus tõstetud, ei saa kohaldada kohtualuste suhtes. Ta palus oma kaitsealused õigeks mõista.
Kaitsja H. Sumberg ütles: «Ühinen täiel määral nende seisukohtadega, millised siin minu eelkõneleja (Teemant) ette tõi. Prokurör seletas, et Liidul olevat olnud siht saavutada võimu. Kuid Liit oli põhikirjas ette nähtud poliitilise organisatsioonina ja võimu poole taotleb ju iga poliitiline organisatsioon. Ei ole ette toodud tõendusi, et see liikumine, kui ta oleks pääsnud võimule, oleks loonud autoritaarse riigikorra. Kui neil oleks olnud sellane kavatsus, siis oleks see ometi kuskilt selgunud. Mis puutub propagandavõtteisse, mida ei saa pooldada, tuleb ütelda, et teised tarvitasid samu võtteid.»
Kaitsja Grau ütles: «Kohtualuseile pannakse süüks, et nad paremalt poolt kavatsenud meie riigile halba ja seatakse neid ühele pulgale pahempoolsete riigipöörajatega. Ei saa aga vaadata seda asja väljaspool aega ja ruumi. Ei saa mõelda, et inimesed, kes ise meie riigi loomisest osa võtnud, oleksid hakanud nädal või paar pärast Põhiseaduse vastuvõtmist tegutsema selle Põhiseaduse vastu.» Kaitsja Karlson kõneles: «Siin tähendati, et ajalugu kord selgitab selle küsimuse, kust see organisatsioon sai raha. Kuid ma ütlen, et ajalugu ei mõista kohut selle liikumise üle ainuüksi rahalises mõttes, vaid kogu ulatuses.»
Järgnevalt teised kaitsjad sõna võttes seletasid, et nad täiel määral ühinevad oma kaaskaitsjate väidetega asja juriidilise analüüsi kui ka sisulise külje kohta. Nad palusid oma kaitsealuseid mõista õigeks. Viimses sõnas kohtualused palusid end õigeks mõista.


Tsenseeritud kohtukäigu kirjeldusest ei nähtu, kas kohtualused esinesid omapoolsete seletustega asja kohta, milleks neil oli õigus kohtupidamise korra järele. Kuid kohtulikul uurimisel selgusid nii mõnedki huvitavad seigad. Nii tunnistas poliitilise politsei direktor Johannes Sooman, kes ise oli olnud Vabadussõjalaste Liidu liige: võimud omavahelisel arupidamisel leidsid, et vapsid ei kavatse võimu võtta vägivallaga. See tunnistus käib risti vastu Päts'i seletusele riigikogus 15. märtsil 1934. Sooman võttis õigeks, et ka mõnel teisel Eesti poliitilisel parteil oli rivikord ja distsipliin ja et neid selle eest vastutusele ei võetud. Ka ütles tunnistaja: «Vapsism on omaette» (s. o. mitte kommunism, fašism, natsism, monarhism). Vapsismi ei saa võrrelda ei Vene, Saksa ega Itaalia korraga. Edasi selgus tunnistajate avaldustest, et Vabadussõjalaste Liitu astuda soovijaid enne sõeluti poliitilises politseis. Ometi aga ütles Päts, et seal Liidus on väga vähe ausalt ja patriootiliselt mõtlevaid inimesi. Selgus ka, et ülemuse käsul oli Liidu liikmeks astunud ka poliitilise politsei ametnikke. Tuli ilmsiks, et avaliku korra rikkujaiks osutusid ka vabadussõjalaste vastased, kuid üksikasjaliselt seda selgitada ei lubatud. Kohtu esimees keelas seda tegemast, väidetega, nagu «ma juba keelasin seda küsimast» või «kõrvaldan küsimuse, kuna vastasrinna suhtes ei ole toimetatud eeluurimist». Lõpuks tuli veel välja, et dokumentaalset materjali vabadussõjalaste kohta oli leitud sedavõrd palju, et selle avaldamiseks kulus ära terve päev. Kuid Päts seletas omal ajal, et vabadussõjalased on nii palju dokumente jõudnud ära põletada, et vaevalt nende tegevusest saab õiget pilti. Õiget pilti või mitte, kuid kohtus esitatud asitõendite hulgas midagi inkrimineerivat ei leitud.
25. juunil 1935 avaldas sõjakohus kohtuotsuse selle lõppvormis. Kohtuotsus on trükitud «Päevalehes» 26. juunil 1935, Kohtuotsuse pealkirjaks on «Päevaleht» pannud: «Mispärast kohus karistas? Ühing taotles sihte, mis ähvardasid avalikku julgeolekut ja rahu. Kriminaalseadustikku ei saadud võtta käsitlemisele, sest et süüteo kordasaatmise ajal maksis Uus Vene nuhtlusseadustik. Kohus karistas tingimisi veendumuses, et süüdimõistetud ei andu enam kuritegevusele.»
Kohtuotsuse esimene osa esitab kohtulikule vastutusele võetud isikute nimestiku, milles on märgitud iga üksiku osavõtt Vabadussõjast ja dekoreerimine Vabadusristiga kohtule esitatud teenistuslehtede alusel, 39-st, kaebealusest on 28 osa võtnud Vabadussõjast ja saanud Vabadusristi. Ülejäänud 11-ne isiku kohta pole kohtule esitatud teenistuslehti ja seetõttu ei ole kohus nende kohta avaldanud kaitseväelisi andmeid. Nimestikule järgneb kohtuotsuse teine osa, mis ütleb:

Asja läbi vaadanud, kuulanud kohtualuste seletused, tunnistajate ütelused, ekspertide arvamused ja poolte vaidlused ning kõik kohtulikul uurimisel selgunud asjaolud arutanud ja kaalunud, leidis sõjaringkonnakohus kohtualused
(järgneb nimestik ilma Th. Rõuk'i ja Ed. Rosenbach'i nimedeta)
on süüdi neile süüdistusakti järele ettepandud süüdistuses, s. o. säärase ühingu tegevusest osavõtmises selle ühingu liikmetena, missugune ühing nende kõikide teades taotles sihte, mis ähvardasid avalikku julgeolekut ja rahu — nii nagu see süüdistuspunktides ja küsimuslehes igaühe kohta on kirjeldatud, kuna aga kohtualused Theodor Rõuk ja Eduard Rosenbach kohus ei leidnud süüdi olevat, sest et nende kummagi süü kohtulikul uurimisel ei saanud kindlaks tehtud, ja sellepärast sõjaringkonnakohus SKS § 910 р. 1 põhjal otsustas neid kumbagi mõista kohtulikult õigeks.
Asunud ülaltähendatud süüdimõistetud kohtualuste teo omaduste kindlakstegemisele ja selle teo eest seadusliku karistuse määramisele, leidis sõjaringkonnakohus, et tegu, milles igaüks neist süüdi tunnistatud, on kuritegu, mis ette nähtud KrS § 112' j. 2. р. 1 ning mille eest tähendatud seaduses on karistuseks pandud vangimaja tähtajaga mitte üle 3 aasta. Et aga see kuritegu oh toime pandud süüdimõistetute kohtualuste poolt kaitseseisukorra maksvuse ajal ja piirkonnas, siis seda KrS § 112' p. 2. р. 1. ette nähtud karistust tuleks KvKrS § 211 p. 2 põhjal kõrgendada, pikendades seda KrS § 65 lõige 2. p. 3 põhjal kuni 6 aastani või isegi üle minna tähtajalisele sunnitööle.
Pidades aga silmas, et ülalkirjeldatud kuritegu oli korda saadetud ülalnimetatud süüdimõistetud kohtualuste poolt enne KrS maksmapanemist, ning võttes arvesse, et tolleaegse maksva UNS § 124 j. 2. р. 1. järele sama süüteo eest oli ette nähtud kergem karistus — kinnipidamine kindluses või vangimajas mitte üle 1 aasta — ja et tolleaegse maksva SNS järgi see kuritegu ei kuulunud nende süütegude liiki, mille eest selles SNS oli ette nähtud karistuse kõrgendamine kaitseseisukorra puhul, siis võttes arvesse, et süüdimõistetud kohtualused ei olnud kuriteo toimepanemise ajal teadlikud, et selle kuriteo eest süüdimõistmise korral neid võib ähvardada uutes seadustes ettenähtud raskem karistus, ja et selle teadmise juures nad võibolla poleks mitte andunud kuritegevusele, ning võttes iuhiseks KrS § 11 nõuded, otsustas kohus käesoleval juhul jääda UNS § 124 j. 2. р. 1 ettenähtud karistuse piiridesse, s. o. mitte üle 1 aasta vangimaja, ja sellepärast seda kõiki arvestades KrS § 14 põhjal sõjaringkonnakohus valis
A. Larkale, A. Seimanile, A. Klasmanile, J. Hollandile. P. Laamanile, K. Podrätsikule, V. Viksile, N. Põlendikule, J. Sengbushile, K. Jalakasele, H. Mäele, A. Sildile, A. Lepikule ja P. Mosulile
igaühele neist üks aasta vangimaja.
E. Kubbole, O. Luigale, K. Dobrusele, H. Bergile, L. Laast-Laasile, E. Kääramehele, V. Reierile, O. Mittile, L. Krullile, K. Kondasele, L. Hellatile, A. Hirschile, J. Keerbergile, A. Koogile, V. Laubele ja A. Sampkale igaühele neist kaheksa kuud vangimaja.
V. Laurisson'ile, J. Mägile, L. Pallonile, A. Rägole, E. Rästasele, M. Kalmile ja H. Ainsonile
igaühele neist kuus kuud vangimaja.
Edasi leidis kohus õiglase olevat kõiki süüdimõistetud kohtualuseid tingimisi vabastada neile määratud karistuse kandmisest, kui igaüks neist 3 aasta jooksul uusi süütegusid korda ei saada, sest et sõjaringkonnakohus, võttes arvesse kõiki kohtulikul uurimisel selgunud asjaolusid, on jõudnud kindlale veendumusele, et tingimisi karistuse kandmisest vabastamine viib igaühe neist parandamisele ja et igaüks neist tulevikus enam ei andu kuritegevusele.


Sõjakohus andis süüdimõistetuile 24 tundi aega kassatsiooni esitamiseks Riigikohtule. Seda õigust kasutasid kõik süüdimõistetud. Kuid ka sõjakohtuprokurör esitas kassatsiooni, protesteerides kohtualustele määratud liiga kerge karistuse vastu. Riigikohus arutas mõlemate poolte kassatsioone 4. juulil 1935, jättes need tagajärjeta ja kinnitas sõjaringkonnakohtu otsuse. Süüdimõistetud saadeti administratiivvõimude poolt asumisele mitmesugustesse kõrvalistesse kohtadesse provintsis.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: William Tomingas - "Vaikiv ajastu eestis"
PostitusPostitatud: 06 Mär, 2013 0:27 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Dets, 2007 21:58
Postitusi: 319
Sõjakohtu otsuses torkab silma esmakordne juhus Eesti kohtupraktikas: Kuigi süüdistus oli tõstetud KrS 112' põhjal ja selle paragrahvi alusel kulges kogu kohtulik uurimine üle nädala kestnud protsessis, kohus määras karistuse hoopis teise paragrahvi järele, millest kohtulikul arutamisel polnud sõnagagi juttu (veneaegse seaduse § 124, mis olevat olnud maksev Eestis). Seda võtet põhjendab kohus küllaltki avameelselt: ülalkirjeldatud kuritegu oli korda saadetud enne KrS 112' maksmapanemist. Kui nii, miks võeti see «kuritöö kordasaatmise ajal mittemaksev KrS 112'» üldse süüdistuse ja kohtuliku arutamise aluseks? Kui nii, miks hakati viimsel minutil, otsuse tegemisel, karistusele põhjendust otsima vene seaduste paragrahvidest, millede kehtivusest eestlastest kohtualused tõepoolest ei võinud olla teadlikud, nagu kohus ise ka seda oletab? See protsess jääb Eesti ajaloosse kui kõige omapärasem. Juriidiliselt tähendab ta plekki vaikival ajastul meie riigis kehtinud õigusemõistmise korrale. See plekk ei lange mitte üksi sõjakohtule, vaid ka Riigikohtule, sest Riigikohus, omades kõige oivalisemat vormilist põhjust sõjaringkonnakohtu otsuse tühistamiseks (NULLUM CRIMEN SINE LEGE! Samuti Põhiseaduse §-i 9, millele kaebealuste kassatsioonides tähelepanu juhiti), kinnitas siiski selle sõjaringkonnakohtu väärotsuse. Poliitiliselt tähendab kõne all olev protsess Päts'i-Laidoner'i režiimi poolt aasta varem vabadussõjalaste vastu tõstetud ränkade süüdistuste kokkuvarisemist. Kohtulik uurimine tegi selgeks, et vabadussõjalased ei olnud riigikukutajad, fašistid ega võõraste huvide eest tegutsevad palgasõdurid, kelledeks neid Päts'i-Laidoner'i poolt oli tembeldatud.
Need avalikkusele nüüd lõplikult selgeks saanud seigad ei olnud Päts'ile endale mingiks uudiseks. Ta teadis, et ta süüdistused ei pidanud paika juba siis, kui ta neid tõstis. Seepärast on tähelepanuväärt, et Propagandatalitus lubas «Päevalehele» 21. juunil 1935 avaldada järgmise toimetaja O. Mänd'i artikli pealkirjaga «Protsessi lõpp»:

Üheksa päeva jooksul hargnes Tallinna «Sõdurite Kodus» 12. märtsi ja selle eelaegade järelmäng. Protsessi arutlusel langes raskuspunkt nn. korrapidajate-üksuste loomise küsimuse selgitamisele, sest süüdistusmaterjal põhjenes sellel, et korrapidajate-üksuste loomiseks puudus liidul põhikirjalik alus. Seda on tehtud kodukorra põhjal. Neisse üksustesse olnud kaasa tõmmatud ka kaitseväelasi, politseinikke, kaitseliitlasi ja teisi, nõnda et sellest oleks oodata võinud avalikku julgeolekut ja rahu ähvardavat jõudu. Sellest järeldati, et liit sihtis poliitilise võimu haaramisele Eestis.
Eeluurimine kestis üle aasta. Protsessil käis kohtulaua eest läbi 148 tunnistajat. Mitukümmend kaitsjat püüdsid oma poolt asjasse igakülgset selgust muretseda. Nõnda võib konstateerida, et iseseisev ja rippumatu kohus tegi oma otsuse niisugusena, nagu see saabus, pärast seda, kui tal oli võimalus tungida asjaoludesse üksikasjaliselt ja mitmekülgselt.
Prokuröri süüdistuskõne, nagu see kokkuvõtte kaudu avalikkusele saanud teatavaks, ei sisaldanud eriliselt raskeid süüdistuspunkte. Et liidu juhtivas tegelaskonnas oleks plaanitsetud vägivaldset võimuhaaramist, seda juurdlusel kui ka kohtulikul asja arutusel ei selgunud. Sellega peavad ära langema omal ajal selles suhtes tehtud oletused. Küll aga selgus, et mitmed juhtivad vapside keskliidu tegelased kui ka kohapealsed aktivistid on rõhutanud, et võitlusrelvaks olgu valimissedel ja valimiskast. Kui enne 12. märtsi vapside hulgast kuuldavale tuli ka ägedamaid hääli, mis seekord avalikkust tublisti häirisid, siis näib ikkagi valitsevaks jäänud olevat demokraatlikel teedel võimule pääsmise põhimõte.
Kust sai vapside liit raha, mida tal ohtralt näis käes olevat agitatsiooni tegemiseks ja mille abil ülal peeti seninägematut propaganda-aparaati? See küsimus oli omal ajal ajakirjanduses korduvalt sõelumisel, tehti oletusi, nagu oleks raha tulnud ka teispoolt piire, eriti Saksamaalt. Protsessi käigul selgus küll, et raha on palju olnud, aga kust või kellelt seda saadud, sellesse juurdlevad võimud mingit uut valgust tuua ei suutnud. Teame, et liidu finantseerimise pärast oli vahistatud ja välja saadetud rida kodumaiseid ärimehi ja ettevõtjaid, aga et välismaiset poliitilist kapitali toetuseks oleks saadud, see fakt jäi tõeks tegemata.
Poliitilise protsessina läheb 12.—20. juuni 1935. a. protsess ka ajalukku. Selle protsessiga, mis ju küll veel ka riigikohtust läbi käib, lõpeb üks ajajärk Eesti poliitilises arenemiskäigus (kõik sõrendused «Päevalehe» poolt).


Seega olid võimud lubanud õrnal viisil avalikkusele teatavaks teha, et seni nende poolt levitatud süüdistused vabadussõjalaste eesmärkide ja võitlusviiside kohta pidid ära langema kui oletused. Neid valedeks nimetada aga ajakirjandusele siiski ei lubatud.


VÄGIVALD JAAN TÕNISSON'I VASTU


Kohe pärast vabadussõjalaste protsessi lõppu 20. juunil 1935 kirjutas Jaan Tõnisson «Postimehes», et kuna nüüd on kohtulikul asjaarutamisel lõplikult selgitatud ja lahendatud kõik asjaolud, mis omal ajal olid ette toodud kaitseseisukorra põhjustena, siis oleks nüüd aeg siirduda Põhiseaduse täitmisele, s. o. demokraatliku riigikorra kehtestamisele. Selle Tõnissoni sõnavõtu eelloo kohta märgib «Postimehe» toimetuse liige Arno Raag oma käsikirjas «Mälestusi Jaan Tõnissonist 1933.—1940. a.»:

See oli juunikuus 1935 kord toimetuse koosolekul, kui J. Tõnisson pärast K. Pätsi valitsuse tegevust ja «vaikiva ajastu» arvustavat analüüsimist ütles, et ta kavatseb kirjutada mõned artiklid teemal «Vaikiva oleku pinnalt» ja näidata, kuidas valitsuse propaganda veskid tühjalt jahvatavad.

Tõnissoni aktsioonile järgnes silmapilkselt käsk propagandatalituse poolt kõigile ajalehtedele: J. Tõnissoni kirjutusi tuleb ignoreerida, neid ei lohi kommenteerida. Kuid Tõnissoni nõuet demokraatliku korra kehtestamiseks söandas siiski toetada «Päevaleht», kasutades ettekäändeks oma vaidlust Päts'i erakonna häälekandjaga «Kaja». «Päevalehe» peatoimetaja Harald Tammer kirjutas 25. juunil 1935 juhtkirja pealkirjaga «Kus pool on hädaohtlik lühinägelikkus?» Selles juhtkirjas ütles H. T. järgmist:

«Kaja» teeb etteheiteid nendele Eesti ajalehtedele, kes ei tahtvat mõista «Kaja» soovitusi võtta tarvitusele ka Eestis Saksa meetodid avaliku elu ja noorsoo kasvatuse ümberkorraldamiseks, vaid ülepäiviti korrutavat, et meie oleme demokraadid ja meie ei tarvitsevat kuigi palju arvestada, mis moodi Saksamaal rahvast kasvatatakse ja organiseeritakse, sest see olevat puha natside värk. Kesknädalases «Kajas» kirjutab «Vaatleja»: «Meie näeme, kuidas Saksamaal tehakse praegu kangelaslikke jõupingutusi, et liita kogu rahvast üheks tervikuks, ühiseks tugevaks jõuks.» «Kaja» järeldab, et ka Eesti rahval tuleb end organiseerida tugevaks tervikuks... Tõsi, sisemise tugevuse organiseerimine on meie kaaluvamaid poliitilisi ülesandeid. Kahjuks lähevad aga meie, nagu meie arvates ka Eesti rahva enamuse seisukohad «Kaja» seisukohtadest lahku. «Kaja» soovitab teatava järjekindlusega autoritaarse korra, kõige sagedamini Saksa, organiseerimise meetodeid, kuna meie rahva enamus on jäänud truuks rahvavalitsuslikele, demokraatlikele meetodeile... Neil päevil oli meil «Postimehest» võimalik lugeda endise riigivanema J. Tõnissoni seletusi, mida meil kahjuks puudus võimalus ära tuua, vastusena isiklikele pistetele «Kaja» poolt, et tema on igal ajal valmis töötama kaasa rahvusliku tervikluse ja riikliku võimsuse saavutamiseks demokraatlikul platvormil rahva poolt maksma pandud Põhiseaduse ulatuses. Kahtlemata ühinevad J. Tõnissoni seisukohaga väga paljud, sest J. Tõnissonis tuleb praegu näha selle opositsiooni vaimseid juhte, kes desorganiseeritult, kuid ülekaalukalt seisab «Kaja» korporatiivse ja autoritaarse korra eksperimentide soovituste vastu ja tahaks näha võimalikult pea normaalse parlamentliku korra juurde jõudmist. Niipalju kui on võimalust olnud panna tähele, võiks see seisukoht tuua positiivsele koostööle ka vapside liikumise, mille üle kohus teinud juba oma lõppotsuse, veeretades seega kõik takistused koostöö-teelt.
Me peame juhtima «Kaja» tähelepanu veel sellele, et ta hindab üle autoritaarriikide seesmise tugevuse, kuna ta annab liigselt kaalu välisele efektile ja kroonu propagandameistrite sõnadele. . . Autoritaarse korra meetodite järele varjatakse sisemise ühtluse lõhenemist (nagu Saksamaal) ja püütakse siluda fassaadi, kuid ekslik oleks poliitilisel ajalehel seda kõike võtta puhta kullana, mis Göbbelsi propaganda-ameti kaudu kõlab välismaailma . . . Oma iseseisvuse ajaloost teame, et Vabadussõja võitsime demokraatliku valitsuskorra all. Sama valitsuskorra all oleme saavutanud kogu oma väljapaistva riikliku ja rahvusliku edu iseseisvuse jooksul, mida objektiivsed, välismaa vaatlejad küllalt ei jõua imetella. Kui nüüd «Kaja» lakkamatult soovitab meile teist korda, siis peab paratamatult tekkima küsimus — kas see ei ole mitte hädaohtlik lühinägelisus, mis tikub Eesti avalikku arvamisse «Kaja» veergudel.


Eesti avaliku elu tegelased, kes tundsid Päts'i, jäid nüüd huviga ootama tema reaktsiooni. Oli ju lisaks senistele häältele, kes läbirääkimistel Päts'iga ja esinemistel riigikogus olid soovinud olukorra leplikku ja rahulikku lahendamist tagasipöördumisega põhiseaduslikule riigikorrale, nüüd esmakordselt samalaadse avaliku nõudega esinenud endine riigivanem, Tõnisson ise. Nõudega Põhiseaduse täitmisele asumiseks, saksa ja itaalia autoritaarsete süsteemide meetodite Eestis rakendamisest loobumiseks ja kohtu poolt rehabiliteeritud vabadussõjalastega positiivse koostöö leidmiseks.
Päts'i viha polnud vaja kaua oodata. Konstantin Päts otsustas oma elupõlise poliitilise vastase ja rivaali lülitada välja Eesti avalikust elust ja lisaks sellele temalt võtta ta senised eluülalpidamise võimalused. Kirjastusühisus «Postimees», mis endast esitas Jaan Tõnisson'i elutööd ja millesse ta oli paigutanud kogu oma varanduse, sekvestreeriti. J. Tõnisson tagandati «Postimehe» toimetusest, samuti ta poeg Ilmar. Sekvestrivalitsusse määrati Päts'i käsilaseks hakanud kindral Aleksander Tõnisson (Tartu linnapea), August Olbrei (Pikalaenu Panga inspektor) ja Rein Muremaa (riiklikkude laenude büroo juhataja). Uueks lehe tegevtoimetajaks nimetati Jaan Kitzberg, hiljem peatoimetajaks Päts'i poole üleläinud prof. Jüri Uluots. See hoop J. Tõnisson'i vastu teostati tema omaaegse imetleja ja poliitilise jüngri siseminister K. Eenpalu otsusega nr. 308, 26. juulist 1935. Selles otsuses tuuakse esimese motiivina ette:

26. juulil 1935. a. võtnud arvesse, et korduvaist hoiatusist hoolimata on Eesti Kirjastusühisus «Postimees» väljaandel Tartus ilmuv ajaleht «Postimees» jätkanud tegevust vastolus ajakirjanduse kohta maksvate sundeeskirjadega, on järjekindlusega arendanud edasi lahkhelisid tegevuses seismapandud poliitiliste parteide suunas ja sellega sünnitanud tõsist kahju riiklikus ülesehituse töös praegusel ajal hädavajalikule kodurahule ja ühistahte saavutamisele rahva keskel. Oma viimasel ajal avaldatud kirjutustes on ajaleht «Postimees» asunud vastu töötama kõigile põhiuuendustele, mis valitsus oma maa ja rahva juhtijana peab paratamatuks meie edasises riiklikus hüvangus, ja on asunud kohtulikult tõestatud riikliku kuritegevuse õigustamisele, seejuures mõnitavalt käsitades praeguse aja ülesehitavat, tööd.

Teise motiivina nimetatakse:

Arvestades ajaleht «Postimees» kauast iga Eesti ajakirjanduses, ei saa pidada õigeks tema sulgemist, pealegi võiks see sünnitada suuremaid kahjusid tema võlausaldajatele, mispärast tuleb pidada kohasemaks abinõusid, mis võimaldaksid k/ü «Postimehe» ärilise külje tervendamise ja tema äri jätkamise uuendatud valitsemisel,
Otsustasin:
võtta Eesti Kirjastusühisus «Postimees» ühes varandustega sekvestri alla kuni kaitseseisukorra kestvuseni.
K. Eenpalu
siseminister
sisekaitseülema ülesannetes


On teada, et K. Päts juba oktoobris 1933, oma kokkuleppe sõlmimisel sotsialistidega, Karl Asfi ees lubas ka «vanale Jaanile ära leha», kui see peaks muutuma talle tülitegevaks tema plaanide teostamisel. Seepärast võib K. Eenpalu motiivi nr. 2 — «Postimehe» ärilise külje tervendamise vajadust — täie õigusega pidada vaid ettekäändeks motiivile nr. 1 — poliitilise terrori teostamisele.
Jaan Tõnisson hakkas «Postimehe» toimetuses tööle 14. jaan. 1893. «Postimehe» toimetajaks kinnitati ta 13. nov. 1896, missugusel kohal ta tegutses kuni tagandamiseni Päts'i poolt, s. o. 39 aastat. Kindralkuberner A. Müller-Sakomelski sulges «Postimehe» 16. juulil 1907 J. Tõnissoni artikli pärast, milles arvustati tsaarivalitsuse poliitikat. «Postimees» sai taasilmumise loa, 28. sept. 1908. Omariikluse ajal kujunes «Postimees» suureks ettevõtteks, oma kinnisvaradega, trüki- ja köitekojaga, raamatukauplusega. 1929. a. osteti ettevõttele kallihinnaline moodne värvitrükiga rotatsioon-masin. Tiraažilt seisis ajaleht teisel kohal peale «Päevalehe». Sügisel 1930 «Postimees» kujundati ümber aktsiaseltsiks nimega «Eesti Kirjastusühisus Postimees», kus J. Tõnisson oli peaaktsionääriks.
Suurel ettevõttel oli tehniliste sisseseadete moderniseerimise tõttu kogunud ka palju võlga. Juulikuus 1935 (enne sekvestri määrust) oli EKÜ Postimehe võlgade kogusumma järgmine:
Eesti Laenu- ja Hoiu-ühisus kr 86.000
Pikalaenu Pank 45.000
Eesti Pank 20.000
Tallinna pangad 19.000
Krediit Pank 18.000
Hüpoteegi Pank 15.000
Tartu Linnapank 7.000
Kauba Pank 6.000
Kommerts Pank 2.000
Majaomanikkude Pank 2.000
Kokku kr. 220.000
See võlasumma, mis oli kindlustatud «Postimehe» varadega, ei ole suur, kui seda võrrelda näiteks kindral Laidoneri võlgadega, mida K. Pätsi valitsus salajaste otsustega kustutas (Tõnisson oma võlgade kustutamist kunagi kellegilt ei palunud). Olukorra saneerimiseks otsustas EKÜ Postimees suurendada oma osakapitali kr. 100.000 võrra. Ettevõtte peakoosolekul 26. juuli õhtul 1935 konstateerin, et see osakapitali suurendus on tegelikult laekunud. Koguteoses «Jaan Tõnisson» (kirjastus «Vaba Eesti», Stockholm 1960) seisab märgitud:

Just siis kutsuti J. Tõnisson koosoleku ruumist välja. Mõne minuti pärast tagasi tulles teatas ta, et EKÜ Postimees on valitsuse korraldusel sekvestri alla võetud. Kõik olid masendatud ja löödud, sest kirjastusühisus oli maksujõuline, veksleid ei olnud protesteeritud ning käimasoleva koosoleku järel oleksid kõik raskused olnud kindlasti ületatud... Tehti veel viimne katse olukorra päästmiseks: vanad osanikud garanteerisid uut kapitali kr. 25.000—30.000 ulatuses, kuid sekvestrivalitsuse esindaja teatas, et see pole küllaldane.

EKÜ Postimees peakoosoleku protokollist 26. juulist 1935 loeme ettevõtte majandusliku olukorra kohta (saadik K. Pusta eraarhiiv):

Üldkoosolek on veendunud, et k/ü Postimehe majanduslik olukord on kindlustatud. Viimaste aastate äritegevuse tulemused ja viimase aasta äritegevuse ülevaade näitavad küllalt selgesti, et k/ü Postimees on majanduslikult kandejõuline ja terve ettevõte, mis viimase aja eduka äritegevuse jätkamisel ja päevalehe «Postimehe» lugejate arvu hoogsa tõusmise tõttu tulevikus takistamatult võib iseseisvalt edasi tegutseda. Kõige selle juures konstateerib peakoosolek, et «Postimeest» on seni toimetatud meie poliitilise, majanduslise ja vaimlise arengu positiivset suunda edasiviivalt ning avaldab toimetusele, eesotsas peatoimetaja J. Tõnissoniga, tänu. Kuna peatoimetaja välisel mõjul peab omalt kohalt lahkuma, siis avaldab peakoosolek lootust, et see lahkumine kannab ajutist iseloomu.

EKÜ Postimees majanduslist tervendamist ei vajanud. Mida säärase «tervendamise aktsiooni» all valitsuse poolt tegelikult mõeldi, näitab kiri sekvestrivalitsuselt k/ü Postimehe juhatusele 1. augustist 1935:

Käesolevaga teeme juhatusele teatavaks, et vastavalt majandusministeeriumi juhtnööridele sekvestrivalitsus ei ole õigustatud tasuma k/ü Postimehe võlgasid, mis tekkinud enne ettevõtte ja varanduste sekvestri alla võtmist. Sellest järgnevalt ei ole sekvestrivalitsusel võimalust välja osta või uuendada k/ü Postimehe juhatuse nimel välja antud veksleid.
(saadik K. Pusta eraarhiiv)


1. aug. 1935 läksid esimesed k/ü Postimehe vekslid protesti. Need vekslid olid antud A/S «Eesti Paberile» trükipaberi tasumiseks. Sekvestrivalitsus neid veksleid ei õiendanud, küll aga kasutas vekslite kattel muretsetud paberit ettevõttes ning sai trükitööde tasu endale. Sekvestrivalitsus oli juhatuselt üle võtnud kassa, äriraamatud, kõik varandused, õiguse äri ajamiseks ja võlakohustuste väljaandmiseks. Kõik k/ü Postimehe varandused ja tulud kuulusid sekvestrivalitsusele, võlad ja vekslid aga jäeti saatuse hooleks, s. o. endiste omanike kanda. Mida lähendab säärane Pätsi režiimi poolt harrastatud sekvestreerimise viis, koges eesti rahvas meelekibedusega laiaulatuslikult viis aastat hiljem, kui 1940. a. nõukogude valitsus võttis üle eesti kodanikelt ja ettevõtetelt varandused, kuid jättis neil lasuvad kohustused endiste omanike kanda.
Üks sekvestrivalitsuse liikmeist, Rein Muremaa, kirjutab muuseas (Koguteos «Jaan Tõnisson», Stockholm 1960):

Oli moraalselt hukkamõistetav ja sisult ebaõiglane Jaan Tõnissoni tagandamine «Postimehe» peatoimetaja kohalt, millisel kohal ta oli seisnud kogu oma eluea — 40 aastat, . . Teda olid ta enese rahva vennad karistanud ebaõiglaselt ja kibedaima karikaga, mida üldse võib juhtuda nii pikaajalise teenistuse eest, pealegi teenelise teenistuse eest! Seda Eesti valitsuse poolt, ilma et keegi oleks avaldanud mingit kahtlust tema vankumatu truuduse suhtes Eesti riigile ja rahvale või tema seadusliku korra austamise, majandusliku aususe ja poliitilise korrektsuse üle. Ei saanud lahti veendumusest, et Goril oli õigus oma karikatuurides, kus ta ütles pildis ja sõnas: «Kui Kostja on maas, siis Jaan on kännu peal, või jälle kui Kostja on kännu peal, siis Jaan on maas.»
Seekord oli siis Kostja kännu peal ja Jaan pidi astuma alla . . . Oli selge, et majanduslikku külge käsitlev osa sisekaitseülema motiivides oli ettekääne ja et tõeline sekvestri alla võtmise põhjus oli poliitiline. Igal juhul aga puudus kaitseseisukorra tõttu absoluutselt igasugune võimalus sekvestri kõrvaldamiseks, sest juhul kui oleks tasutud ka kõik k/ü Postimehe võlad, oleks sekvester ometi püsima jäänud poliitilistel põhjustel (autori sõrendus). J. Tõnisson vaidles sekvestreerimise otsuse õigusliku aluse vastu, leides selle olevat ebaseadusliku. Samale seisukohale jõudis ka rida Tartu juriste, nende hulgas ka mitmed ülikooli õppejõud. Oluline on veel märkida, et ei EKÜ Postimees ise ega ükski tema võlausaldaja ei taotelnud EKÜ Postimehe sekvestri alla võtmist. Jaan Tõnisson ruineeriti majanduslikult tema 67-dal eluaastal sellega, et temalt ilma vähimagi hüvituseta ära võeti tema enese poolt aastakümnete jooksul loodud suurettevõte, millesse ta aastate vältel oli paigutanud kõik oma sissetulekud. Kõigele sellele lisaks ei vabastatud teda mitte vastutusest EKÜ Postimehe vanade võlgade eest, sest ta oli ka edaspidi kohustatud andma oma allkirju sekvestreeritud EKÜ Postimehe pikaajalistele kindlustusvekslitele... EKÜ Postimehe osakapitalist anti 51% Pikalaenu Panga kaudu valitsuse korraldusse ja ülejäänust anti määrav osa valitsusele poliitiliselt truu ringkonna käsutusse. See, mis sündis J. Tõnissoniga ja EKÜ Postimehega, jäi «vaikiva aja» tõttu üldsusele lähemalt teadmata.


Lugupidamisest J. Tõriisson'i vastu ja murest tema eluülalpidamise pärast valis Eesti Ühistegeline Liit vana rahvatribuuni professoriks selle Liidu poolt ülalpeetavale ühistegevuse õppetoolile Tartu ülikoolis. K. Päts kinnitas selle valimise oma otsusega nr. 605 («Riigi Teataja Lisa» nr. 52, 1935). Kuid 1938. a. kaotati see iseseisev õppetool valitsuse otsusega ja 70 a. vanaks saanud Tõnisson jäi töökohata ja pajukita. Nii talitati vanima Eesti asja eest võitlejaga, Jaan Tõnisson'iga, vaikival ajastul.
«Päevaleht», kes ka oli julgenud korrata J. Tõnisson'i mõtteid, mis tundusid K. Päts'ile ketserlikkudena, pääses kättemaksust, kuid K. Eenpalu tegi 27. aug. 1935 toimetusele teatavaks erilise hoiatuse.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: William Tomingas - "Vaikiv ajastu eestis"
PostitusPostitatud: 07 Mär, 2013 22:16 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Dets, 2007 21:58
Postitusi: 319
RAHVA ENDAKAITSE OMA ÕIGUSTE NIMEL


Oma valitsemisviisides oli Päts sisse seadnud juhiprintsiibi, s. о kõik seadused, määrused ja korraldused sõltusid vaid tema tahtest. Riigi- ja omavalitsusametkond, olles ära hirmutatud suurte puhastusaktsioonidega, täitis ettekirjutusi, pead murdmata nende seaduspärasuse või otstarbekohasuse üle. Riigiametnik Rein Muremaa täitis seadusevastaseid ja ülekohtuseid eeskirju J. Tõnissoni vastu südametunnistusepiinaga hinges (samuti kõneles mulle mu vana sõber August Olbrei, «et tal süda sees läigib asjade pärast, mis ta on kästud tegema»). Selliseid sisekriteeriumi säilitanud ametnikke ei olnud vähe. Sama puhastustööga kaitseväes oli ustavus ja kuulekus, mis seni oli kuulunud põhiseaduslikule riigikorrale ja selle korra järele seatud valitsusele, kantud üle Pätsi režiimi korra järele võimu juures seisvaile ja võimuküllust nautivaile üksikisikuile.
Mis võis rahvas niisuguses olukorras teha endakaitseks? Teadaolevalt on igas riigis laiad massid inertsed ja tavaliselt tegutseb nende nimel väike kogu professionaalseid poliitikuid ja avalikke tegelasi. Need suunavad poliitilist elu, püüdes omada vaistu laiade hulkade meeleoludest ja soovidest. Teisiti ei võinud lugu olla ka Eestis, kuid Päts oli kõigile temale ebameeldivaile tegelastele suu sulgenud ja tegutsemise ära keelanud sihiga, et kergemini saada nõutuks ja abituks tehtud massidega. Need tegelased, kuigi mitte kõik, aga õige suurel arvul, ei lasknud end heidutada Pätsi survest ja «valitsemisest oma isiklikul vastutusel». Kodanike hulgas püsis veel ikka lootus, et ka Pätsi vastu leidub õigust ja kohut.
Sirk'il läks korda üsna ruttu organiseerida korrapärast ühendust oma kodumaaga. Soome valitsus kohtles teda heatahtlikult. Enamik Soome seltskonda sümpatiseeris temale. Sümpaatia Sirk'ile läks isegi nii kaugele, et näiteks Sirk sai kasutada ühendusepidamiseks Eestiga Soome piirivalve kiirmootorpaate. Algul toimus ühendusepidamine erikullerite kaudu, kelledest üks alalisemaist oli tuntud sportlane Jüri Lossman. Alates juulikuust 1935 aga hakkas Sirk'i juurde salaviisiliselt nõupidamistele sõitma isikuid Eestistki. Nende hulka kuulusid ka mitte-vabadussõjalased. Nendest nõupidamistest ei ole säilinud dokumente, küll aga annavad teatava pildi läbirääkimistest Sirk'iga Tallinna poliitilise politsei protokollid. Näitena toome neist mõne: (saadik Kaarel Pusta eraarhiiv, ametlikult tõestatud Tallinna poliitilise politsei protokollid 8. dets. riigipöörde katse asjas):

10. jaan. 1936 kuulas PP assistent V. Rõigas üle Aleksander Seimani, kes seletas:
1935. a. 4. juulil ühes mõnede endiste EVL keskjuhatuse liikmetega käisin illegaalsel teel Soomes, kus meil oli nõupidamine Sirk'iga. Peeti tarvilikuks kõik teed selleks ära kasutada, et põhiseaduslikude valimiste läbiviimisega luua valitsus, kelle selja taga seisaks rahva enamus ja kes selletõttu oleks võimeline saavutama riigi ja rahva sisemist ühtlust. Leiti, et praegune valitsus selleks pole võimeline, kuna temal puudub rahvalt volitus ja usaldusavaldus valimiste näol. Otsustati püüda leida kokkulepet valitsusringkondadega ja temaga opositsioonis seisvate poliitiliste rühmitustega. Seda selleks, et viia ellu maksvat oktoobri-Põhiseadust . .. Mina võtsin enda peale läbirääkimiste pidamise valitsuse vastasrinnaga. Minu teada katkesid läbirääkimised valitsusringkondadega . . . Minu tegevuse eesmärgiks on Eesti põhiseadusliku korra jaluleseadmine. Ei soovi valgustada tegevuse üksikasju, nimetada asjaosaliste nimesid ega anda muid lähemaid seletusi nüüd ega edaspidisel juurdluse käigul.


21. dets. 1935 kuulas assistent V. Rõigas üle kindral J. Tõrvandi, kes seletas:

Kellegil pole saladuseks, et peale 12. märtsi 1934 suur osa kodanikke jäi valitsusele opositsiooni. Minu teada selle suuremaks motiiviks oli, et miks ei korraldatud siiski valimisi uue Põhiseaduse järgi. Veel nüüd, käesoleva detsembri 8. kuupäeva õhtul kolonel Richard Masing Seltskondlikus Majas härra H. Vellner'i («Vaba maa» toimetusliige) juuresolekul ütles minule jutuajamisel, et valitsusel on teada, et üle 50% rahvast on opositsioonis. Kolonel Masing kui Kaitsevägede Staabi II osakonna ülem peab informeeritud olema meeleoludest.

Juulikuus 1935 sõitsid Soome piirivalve mootorpaadil Soome nõupidamisteks Sirk'iga dr. H. Mäe, A. Seiman, J. Holland ja A. Klasman. Oldi nõus Sirk'i seisukohaga, et lisaks läbirääkimistele opositsiooniga, mida pidi toimetama A. Seiman, on vajalik läbirääkimisi pidada ka valitsusega dr. A. Kook'i kaudu. Kui valitsus ei peaks nõustuma Põhiseaduse rakendamisega, siis peaks rahvahääletamise korras esitatama seadus, mis nõuab kaitseseisukorra kaotamist ja valimiste väljakuulutamist (dr. H. Mäe ülekuulamise protokoll Tallinna poliitilises politseis 10. dets. 1935). Dr. A. Kook'i kõnelused peaminister Eenpalu'ga ei annud tulemusi. Eenpalu jäi püsima juba avaldatud valitsuse seisukohtadele, et koostööst riigikoguga ei saa asja, valimisi ette võtta ei ole võimalik ja et valitsuse eesmärgiks on välja tüürida uuele riigikorrale. See uus riigikord aga oli niihästi opositsioonile kui ka vabadussõjalastele vastuvõetamatu.
Opositsiooniga (kõik erakonnad -peale Päts'i partei ja sotsialistide) aga saavutati kokkulepe:
1) V koosseisu riigikogu kokkutulek sügisel,
2) valitsuse ümbermoodustamine,
3) kaitseseisukorra kaotamine ja
4) valimiste läbiviimine.
Nende seisukohtadega ühines täielikus üksmeeles ka riigikogu juhatus, kuigi selle koosseisu kuulus ka sotsialist (Leopold Johanson). Tegelikult riigikogu kokkutulek aga ei toimunud, sest et lasti end heidutada Päts'i poolt levitatud ähvardusest, et seda kokkutulekut takistatakse väevõimuga. PP assistent S. Järvits'a poelt 28. dets. 1935 ülekuulatud dr. Gottfried Dunkel seletas veel läbirääkimiste kohta opositsiooniga:

Käisin dr. Harry Rüütman'i elukohas ja rääkisin temaga läbirääkimistest vastasrinnaga. Rüütman kinnitas, et vastasrind on valmis legaalsel alusel meiega alati kaasa töötama ja on oma seisukohad meiega kaasatöötamise suhtes avaldanud juba ammu. Vastasrinna all mina mõtlen opositsiooni praegusele valitsusele Keskerakonna, Põllumeeste-Asunike Koondise ja Tõnisson'i, Teemant'i ning Uluots'a näol. Uluots on andnud nõusoleku valimiste tulles esineda meiepoolse presidendi kandidaadina ja Teemant on ka valmis kaasa töötama.

On oluline märkida, et valitsuse poolt tarvitusele võetud surveabinõude ja raske käega võimutsemise vastu opositsioon käimasolevas võitluses üles seadis legaalse nõude Põhiseaduse kehtestamiseks. Korduvad läbirääkimiste katsed valitsusega lepliku vaimu püstitamiseks ja rahulikuks Põhiseaduse kriisi lahendamiseks aga aeti valitsuse poolt nurja, iimselt kartusest nõrgendada või kaotada oma võimupositsioone.
Aga tõele au andes peab nimetama, et ka valitsus tegi ühe katse läbirääkimisteks opositsiooniga. Ühel päeval juuni lõpul 1935 tegi peaminister K. Eenpalu külaskäigu pr. Mari Raamoti poole, kes asus Tallinnas Falkspargi tänavas ja kelle juures tol ajal peatus ta poeg Ilmar Raamot. Et Ilmar Raamot ei juhtunud kodus olema, andis Eenpalu pr. Raamotile üle kutse, et ta poeg tuleks järgmisel päeval peaministri kabinetti läbirääkimistele. Sinna I. Raamot läks. Eenpalu tegi temale ettepaneku, et Põllumeeste-Asunike Koondis asuks koostööle valitsusega, saates valitsuse koosseisu oma esinduse. Seejuures pakkus Eenpalu Raamot'ile endale ministrikohta. Kui Raamot juhtis tähelepanu ebaloomulikule olukorrale, kus poliitilistele rühmitustele on keeldud tegutseda, eriti vabadussõdalastele, kes ju nüüd kohtuotsusega on täiesti rehabiliteeritud, sähvas Eenpalu: «Aga kellega neist peame läbi rääkima?»
«Noh, Sirk'iga,» ütles Raamot.
«Aga ta on ju Soomes,» vaidles Eenpalu.
«Sinna ei ole ju palju maad sõita,» arvas Raamot.
Järgneval jutuajamisel tegi Eenpalu Raamot'ile endale ettepaneku, et ta sõidaks Soome eraviisilist eks läbirääkimisteks Sirk'iga. Kui Raamot tähendas, et ta piibu juttudeks Sirk'i juurde sõita ei soovi ja peab teadma, kas tal niisuguseks sõiduks on volitus valitsuse poolt, ütles Eenpalu, et ta teda volitab sõiduks läbi rääkima Sirk'iga. Kui aga Raamot oma missiooni edukuse huvides nõudis kirjalikku volitust, keeldus Eenpalu seda andmast. Seepeale teatas Raamot, et tal ei ole usku valitsuse ausasse tahtesse lepliku koostööga olukorra lahenduse leidmiseks, ja lahkus. Sellega katkesidki need Eenpalu algatatud läbirääkimised põllumeeste-asunike kaasatõmbamiseks.
Augustis 1935 sõitis J. Holland jälle Soome nõupidamistele Sirk'iga (poliitilise politsei protokoll 15. jaan. 1936). Nõupidamistel arutati olukorda, mis oli tekkinud valitsusega üritatud läbirääkimiste nurjumisest ja kartusest, et riigikogu juhatus vaevalt söandab riigikogu kokku kutsuda, kartes survevahendeid valitsuse poolt. Viimase vahendina olukorra lahendamiseks andis A. Sirk J. Hollandile korralduse: Hj. Mäe töötagu välja Põhiseaduse muutmise kava, mis peaks sisaldama tema poolt ülesseatud sihte. Saadud korralduse kohaselt töötaski dr. Hj. Mäe välja Põhiseaduse muutmise kava. A. Sirk'il endal Soomes Põhiseaduse teksti polnud, milletõttu ta ise ei saanud Põhiseaduse muudatusi kavandada. Selle kohta loeme poliitilise politsei protokollidest:

24. jaan. 1936 assistent V. Rõigas kuulas üle Andres Larka, kes seletas:
Septembri esimesel poolel kutsus dr. Mäe mind oma juurde.Nõupidamisel tema ja Hollandiga selgus, et Sirk on saatnud siia Põhiseaduse muutmise kava ühes valitsuse lahkumise nõudega, mis tuleks anda rahvahääletusele. See kava ei sisaldanud olulisi muudatusi, vaid ainult täiendas Põhiseaduse redaktsiooni sarnaselt, et väärtõlgitsemised ei oleks enam olnud võimalikud. Oli kavatsetud, et mina ja mõni opositsiooni juht kirjutavad alla rahvahääletuse nõudele. Kuid tehnilistel põhjustel jäi see mõte kõrvale. Mitmel pool allkirjade võtmine oleks teinud asja enneaegselt avalikuks ja sarnasel korral võis karta vaheleastumist enne seda, kui eelnõu oleks jõutud esitada riigikogu esimehele. Kas eelnõu peale dr. Mäe ka prof. Uluotsa või mõne teise isiku käes on olnud redigeerimisel, et tea ütelda. Mina sain eelnõu teatud päeval valmis kujul kätte Saue vallamajas. Võtsin allkirjad ja sõitsin kohe Toompeale, kus eelnõu andsin härra Pennole. Hääletust ei lubatud.


A. Larka andis kõnes oleva Põhiseaduse muutmise eelnõu riigikogu esimehele 20. sept. 1935. Eelnõule olid alla kirjutanud Andres Larka ja tema lähimad naabrid Saue vallas — Feliks Kalasiim, Ilmar Kiisvek ja Johannes Tombach, kes PP poolt «ülekuulamisele» võeti. See Põhiseaduse paranduseelnõu esitas rahvahääletusele järgmised muudatused: kaitseseisukorra võib välja kuulutada ainult sõja ajal ja mobilisatsiooni korral (§ 26); väljakuulutatud riigivanema ja riigikogu valimisi ei või muuta ega edasi lükata (§§ 3:), 58); riigi eelarvet ei saa muuta ega kehtima panna muidu kui riigikogu otsusega (§ 52); riigi eelarve kohta ei ole riigivanemal veto õigust (§ 53); eelarvet ei saa muuta ega kehtima panna dekreediga (§ 60); riigikogu ja riigivanema valimised peavad sündima 100 päeva jooksul pärast käesoleva Põhiseaduse muudatuste vastuvõtmist; riigikogu V koosseis astub kokku 11-ndal päeval pärast muudatuste vastuvõtmist ja on koos katkestamatult kuni uue riigikogu volituste alguseni; riigikogu valib riigikogu liikmete hulgast peaministri; endine valitsus lahkub 24 tunni jooksul. Ametlikus koguteoses «Põhiseadus ja Rahvuskogu», kust ülaltoodud paranduseelnõu sisu tsiteeritud (eelnõu täpse teksti avaldamine keelati võimude poolt), seisab veel märkus: «Riigivanem ei annud luba esitatud eelnõule käigu andmiseks, kuna see oleks sisepoliitiliselt suuri segadusi sünnitanud.»
Nagu Larka eelnõu sisust selgub, on parandused tehtud mitte Põhiseaduse puudulikkuse pärast, vaid hädaabinõuna, et kuidagi tõkestada kestvaid Põhiseaduse rikkumisi Päts'i poolt, samuti et legaalsel viisil, rahvahääletuse teel saada lahti Päts'i võimuvalitsusest: Sellest sai Päts väga hästi aru ja selles nägigi ta «suurte sisepoliitiliste segaduste sünnitamist».
Päts reageeris sellele rahvahääletamiseks esitatud eelnõule järgmiselt:


Kaitseseisukorra seaduse muutmise seadus antud riigivanema poolt dekreedina 25. sept. 1935 (RT 81, 26. sept. 1935)
I
Kaitseseisukorra seadus täiendatakse §-ga 51 järgmises redaktsioonis:

§ 5'
Kui kaitseseisukord on kuulutatud välja kogu riigis, võib teostada rahvaalgatamist ja rahvaalgatamise korras ettevõetavat rahvahääletamist ainult juhul kui riigivanem leiab, et nende teostamine ei ole kahjulik riiklikule korrale ja julgeolekule. Riigivanema eitava otsuse korral loetakse igasugune toimetus neis asjus lõpetatuks.

II
Käesolev seadus hakkab maksma avaldamisega
K. Päts
Peaminister riigivanema ülesannetes
K. Eenpalu
Siseminister


Mõlemad Eesti Vabariigi Põhiseadused — nii 1920. a. kui ka 1933. a. — näevad ette, et rahvas võib suveräänset võimu tegelikult avaldada valimiste ning rahvaalgatamise ja rahvahääletamise teel. Oma dekreediga 19. märtsist 1934 oli Päts valimiste ettevõtmise peatanud kaitseseisukorra kestuse ajaks. Ilma riigikogu kinnituseta oli ta 7. sept. 1934 kaitseseisukorda pikendanud aasta võrra, s. o. teinud niihästi kaitseseisukorra kestuse kui ka valimiste teostamise olenevaks oma suvast. Põhiseadus temale niisugust õigust ei annud. Oma dekreediga 25. sept. 1935 võttis Päts nüüd rahvalt ka viimsed veel järelejäänud õigused — rahvaalgatamise ja rahvahääletamise —, tehes need samuti sõltuvaks vaid tema, Päts'i tahtest. Ka niisuguseks meelevaldseks sammuks ei annud Põhiseadus talle vähimatki õigust.
Selle Päts'i järjekordse seaduserikkumise eesmärgiks oli surmata rahvahääletamisele esitatud eelnõud, millest ta kartis, et see rahvahääletusel läbi läheb ja tema võimutsemisele lõpu teeb. Kui juba kord Päts oli hakanud, kirves käes, metsa kallal huupi raiuma, poleks enam mõtet juttu teha laastudest. Ometi võiks tähendada, et peale Põhiseaduse jämeda rikkumise vägistas Päts'i dekreet veel üht üldist õigusteaduse tähtsat põhialust: seadusel ei saa olla tagasiulatuvat jõudu. A. Larka oli oma eelnõule ametliku käigu annud 20. sept. Aga Päts'i dekreet, millega «loeti igasugune toimetus neis asjus lõpetatuks», hakkas kehtima alles 26. sept. selle avaldamisega «Riigi Teatajas», nagu seisab märgitud dejkreedi tekstis. Järelikult ei olnud Päts'il õigus keelata Larka eelnõule käigu andmist ka siis, kui oletada, et Päts ise uskus oma ebaseadusliku dekreedi seaduspärasusse.
Ka poliitiliselt on sellele dekreedile raske hõisata. Selle dekreediga demonstreeris Päts veel küünilisemalt kui varem, et ta mingi hinna eest ei taha käest anda oma isiklikku võimu, et katsetega lahendada Põhiseaduse kriisi legaalsete abinõudega tema juures kuhugi ei jõua ja et «halb, põlve otsas kirjutatud vabadussõjalaste Põhiseadus» on tema võimutsemisele otstarbekohasem ja eelistatavam kui selle parandatud versioon.
Kuid Päts ei katsetanudki õigustada oma seekordset seaduse rikkumist mingite paragrahvidega või poliitiliste argumentidega. Propagandatalitusele anti käsk Larka eelnõud maha teha peamiselt kahel motiivil:
1) selle eelnõu rahvahääletamisele panemine oleks sünnitanud suuri sisepoliitilisi segadusi ja
2) eelnõu esitamine näitab, kui halb on vabadussõjalaste Põhiseadus, sest et nad nüüd ise ruttavad seda tagantjärele parandama.
Larka eelnõu teksti avaldamine ja selle selgitamine ja kommenteerimine vähegi positiivses vaimus keelati võimude poolt ära. Vabadussõjalased tegid vea, et nad eelnõu teksti ei avaldanud väljas, näiteks Soome ajakirjanduses, milleks neil oli täielik võimalus. Siis oleks rahvas kas või sellel kaudselgi teel selgemale arusaamisele jõudnud Larka eelnõu mõttest, kiuste kõigile Propagandatalituse halvustamistele ja mõnitamistele. Eelnõu mõte oli: mitte esitada olulisi parandusi Põhiseaduses, mida vabadussõjalased ja väga paljud teisedki pidasid rahuldavaks (koguteos «Põhiseadus ja Rahvuskogu» konstateerib, et vabadussõjalaste P-s oli kopeeritud riigikogu Põhiseaduse eelnõust I. M. Juhkam nimetas seda Põhiseadust oma riigikogu kõnes 2. okt. 1934 «kõigiti demokraatlikuks» ja nõudis koos teiste riigikogu liikmetega selle ajaviitmatut kehtestamist); täpsustada vaid neid paragrahve, mida Päts oli rikkunud, sundida Päts'i loobuma valimiste saboteerimisest; võimaldada Päts'i ebaseadusliku valitsuse asendamist uuega, mis oleks seaduslikult delegeeritud ja eviks rahva usaldust.
Mis aga ütles selle kohta Päts? Oma seletuses ajakirjandusele 9. jaan. 1936 («Päevaleht», 10. jaan. 1936) avaldas Päts muuseas:

Väljastpoolt on mitmete poolt üles seatud küsimus, mis näib olevat mõnelegi arusaamata, nimelt — mispärast ei lähe meie praegu maksva Põhiseaduse järele hariliku korra juurde? («Päevalehe» sõrendus). Selle peale tahaksin tähendada, et juba algusest peale oli meile selge, et praegumaksev Põhiseadus on väga puudulikult kokku seatud. Juba see asjaolu, et selle voolu pooldajad, kes Põhiseaduse rahvahääletamisele esitasid, ise olid sunnitud tunnistama mõni aeg tagasi, et uus Põhiseadus ka neile vastuvõtmata on, ja väga tähtsates küsimustes parandusi nõudsid, kinnitab praegumaksva Põhiseaduse äpardumist... Põhiseaduse parandamist võib praegumaksva Põhiseaduse järele toimetada kas rahvaalgatamise korras või rahvaesinduse kaudu. Näiteks, meie võiksime praeguse Põhiseaduse juures välja jõuda seisukorrani, et meil — ütleme, et on riigi kaitsmine käsil — riigi kaitsmise ajal meie riigile vaenulised kodanikud võivad seaduseelnõu algatada, riigikogu juhatusele esitada, mis siis rahvale kas seaduseelnõu või Põhiseaduse paranduse näol allkirjade kogumiseks avalikuks tehakse, ja mis otsekohe meie riigi au, riigi tuleviku ja saatuse seisukohalt täiesti lubamata ja võimatu on. Ei saa riigikogu juhatus keelda, ei saa riigivanem harilikus korras midagi teha. Siis tuleks nii välja, et kolm kuud igas meie vallamajas oleksid välja pandud paberid, mis otsekohe meie riigi au ja väärtust maha kisuksid või isegi tõsist lahutust sünnitaksid.

Nii rääkis Päts oma rahvahääletamise-keelu-dekreedi õigustamiseks. See jutt võib olla kõike muud, kuid mitte poliitiliselt aus. Ja kokkukutsutud Eesti ajalehtede pea- ja tegevtoimetajad ei tihanud Päts'ilt küsida: «Kes need meie riigile vaenulikud kodanikud on?» Samuti: «Mispärast nende poolt esitatud Põhiseaduse paranduseelnõu on «täiesti lubamata ja võimata meie riigi au ning tuleviku ja saatuse seisukohalt?» Kõik ajalehed kiitsid kooris Päts'i tegu ja tõmbasid kaasa Propagandatalitusele Larka eelnõu halvustamisel, mõned isegi omapoolse erilise innuga, lisaks võimudelt saadud käsule.
Ainsa erandina torkab silma Harald Tammer'i artikkel pealkirja all «Põhiseaduse muutmisest» («Päevaleht», 30. sept. 1935). Kuigi truualamlikult järgides Propagandatalituse eeskirju julgeb autor siiski ettevaatlikult ja tagasihoidlikult poetada mõned omaenda mõtted:

Kõigepealt torkab silma, et A. Larka on Põhiseaduse § 26 redigeerinud ümber nii, et kaitseseisukorda saab kuulutada välja ainult sõja ajal või mobilisatsiooni korral. Eelnõu autor on nähtavasti kantud kartusest, et kaitseseisukorra seadus võiks muutuda sisepoliitiliseks võitlusvahendiks. Sellega seoses on Põhiseaduse § 39 täiendatud lõikega, et väljakuulutatud riigikogu valimisi ei või ära muuta ega lükata edasi. Autor tahab sellega tõenäoliselt kriipsutada alla rahvaesinduse, riigikogu, tähtsust riigis. Tuleb tähendada, et kehtiv Põhiseaduski ju võimaldab parlamentarismi funktsioneerimise, see oleneb vaid riigivanema tahtest loovutada osa temale kuuluvast võimust. Eelnõu aga tahab riigivanemat just kohustada selleks. Omal ajal vaieldi selle üle, kas riigivanem võib eelarve panna maksma dekreediga või mitte. Eelnõu tahab viia nüüd Põhiseadusse keelu, et dekreediga ei saa panna maksma ega muuta riigi eelarvet.

Artikli autorile ei meeldi Larka eelnõus esinev nõue, et kui 24 tunni jooksul peale Põhiseaduse muutmise maksmahakkamist ei ole valitud uut peaministrit, siis peab selleks ajutiselt hakkama riigikogu esimees. Tammer arvab:

On väga tõenäoline, et siis oleks riigis korraga kaks valitsust ja et see olukord võib viia kodusõjani. Kodusõda aga Põhiseadusega kirjutada ette — see oleks juba liig.

Aga ta lõpetab oma artikli arvamise avaldamisega, et «Larka eelnõul ei puudu ka oma positiivne külg. Nimelt see, et vabadussõjalaste ringkonna juures on endisest suuremal määral löönud läbi demokraatia ja parlamentarismi tarviduse äratundmine.»
Olgu kuidas vabadussõjalaste demokraatia ja parlamentarismi tarviduse äratundmisega lugu ongi, olid nad pidevalt tegudega näidanud, et 12. märtsist alates tekkinud Põhiseaduse kriisi tuleb lahendada kas leplike läbirääkimiste teel või seaduslike vahenditega. Päts aga oli kõik läbirääkimiste katsed järsult tagasi lükanud ja seaduslike abinõude kasutamise keelanud. Oli saanud lõplikult selgeks, et Päts ei taha loovutada enese kätte haaratud võimu, et ta kavatseb edasi valitseda seaduste rikkumise varal ja et ta eesmärgiks on Eestis püstitada Itaalia korporatiivselt riigikorralt väljavaadatud kodadesüsteemi. Ühes sellega selgus ka lõplikult Päts'i rahva vahel käimas oleva võitluse peatuum — ja seaduse austamise ignoreerimine Päts'i poolt ja põhiseadusliku riigikorra kaitsmine rahva poolt.
Ühe episoodina selles võitluses peab enne tähtsamate asjade juurde asumist möödaminnes märkima nn. vaps-terroristide protsessi sõjaringkonnakohtus 26.—27. sept. 1935. Käsitleme seda vaid möödaminnes seepärast, et selles protsessis kaebealustele süüks pandud tegu oli ilmselt provotseeritud mitte-vabadussõjalaste poolt. Vastutusele olid võetud Rudolf Reha, Martin Sepp, Joosep Meibaum, Adam Kressling, Jaan Lukk, Arnold Pikkat, August Pais, Leonhard Lutso, Artur Braun ja Endla Kressling. Neid süüdistati riigivanema, ülemjuhataja ja valitsusliikmete tappa kavatsuses. Lisaks neile olid samas süüdistuses vastutusele võetud veel Julius Kiisholts, Johannes Liiv, Johannes Kuusk ja Elmar Raisa. Neil aga oli korda läinud Soome põgeneda. Süüdistusakt algab järgmiselt:

23. veebruaril tänavu aasta (1935) avaldas reserv-kolonel Aleksander Seiman poliitilise politsei abikomissarile Tallinnas, et temale kõnelenud dr. August Kook organisatsioonist, kes tegutsevat eesmärgiga tappa riigivanem. Seiman nimetas kellegi Martin Sepa nime, kes tegutsevat Rudolf Reha juhtnööridel. Liikuvat ka kuuldused, et Reha saavat juhtnööre Artur Sirgult. Ka dr. Kook avaldas üldjoontes sama. Poliitiline politsei asus asja juurdlema ning pidas Valga piiril kinni R. Reha, kes oli sõitmas Lätti.

Atentaat pidi toime pandama 24. veeb. 1935. See tähtpäev aga lükati edasi. Kaebealused võeti vastutusele KrS § 423 alusel seepärast, et nad valmistasid ette riigivanema, ülemjuhataja ja valitsusliikmete surmamist. Kaebealustest tunnistasid end 5 isikut süüdi, teised mitte.
Kohtulikul asjaarutamisel seletas A. Seiman, kes oli välja kutsutud tunnistajana, et ta kõigepealt atentaadi kavatsuse oli teatavaks teinud kindral Laidoner'ile ja siis alles tema nõuandel läinud poliitilisse politseisse. Tunnistaja arvamise järele on siin tegemist puhtakujulise provokatsiooniga, et varju heita vabadussõjalastele. Samal arvamisel oli ka tunnistajana ilmunud dr. A. Kook. Prokurör küsis tunnistajailt: «Teie kõnelete provokatsioonist. Mis te selle all mõtlete?»
Tunnistaja Paul: «Et õhutatakse tegutsema vapside nime all.»
Prokurör: «Ah nii, et teised tahavad teha mässu vapside sildi all?»
Tunnistaja: «Jah, vapsidel sarnast kavatsust ei olnud.»
Kohtus selgus, et tegemist oli vaid atentaadi-juttudega, mille alguskohaks oli Tallinn (enamik kaebealuseid olid provintslased) ja algatajaks isik, keda ei saanudki selgitada. Seda tänu peamiselt R. Reha suupidamisele. Mina Reha't ei tunnud, kohtasin teda esmakordselt Werneck'is Saksamaal a. 1941. Siis ütles ta mulle, et selleks salapäraseks atentaadi kavatsuse algatajaks ja õhutajaks olnud Aleksander Viidik, kellest kui PP salaagendist on juba juttu olnud eespool. Sõjakohus mõistis R. Reha ja kõik ta kaaskaebealused vangi mitmesugusteks tähtaegadeks — 6 aastast kuni 1 aastani.
Hiljem on R. Reha teose autori soovil usaldusväärsele isikule jutustanud järgmist:
Aleksander Viidik oli väga liikuv isik Eesti Vabadussõjalaste Liidu ridades. Ta püüdis eriti A. Sirk'i läheduses viibida ja temale igasuguseid teeneid osutada. Juba sellal oli tema vastu kahtlus tekkinud. Et mitte ennast otseselt atentaadi provokatsiooniga siduda, rakendas ta selle organiseerijaks Martin Sepp'a, kes mulle pakkus Päts'i korteri võtmeid. Selle pöördumisega olin ka mina tõmmatud provokatsiooni sisse. M. Sepp käis ka provintsis ja Tartus omale kaastöölisi hankimas ja hiljem reetis ta kõik, kelle poole ta oli pöördunud, poliitilisele politseile. Selle provokatsiooniga taheti paljusi EVL tegelasi uuesti kohtulaua ette viia. A. Seiman ja dr. Kook gardeerisid ennast oma avalduste tegemisega. Dr. Kook'il oli selles asjas minuga kõnelus ja ka mina teadsin, et poliitiline politsei oli sellist provokatsiooni ette valmistamas. Kuid kõik ei saanud ju ometi ülesandjaina figureerida. Ed. Laaman'i poolt tema teoses «Konstantin Päts» minu kohta avaldatud episood on halvatahteline asjaolude segamine ja valitsusvõimude poolt avalikult heaks kiidetud vabadussõjalaste mõnitamise vaimus serveeritud. Minu Lätti sõit polnud mingi põgenemine, vaid sõitsin tavalise reisijana ja minu vahistamine sündis pärast passi ettenäitamist rongis. Nimetasin ka kohtus kogu seda Päts'i mõrvamise ettevalmistamist provokatsiooniks. Kui nimekaim selle provokatsiooniga seotud isik sain ka kõrgeima karistuse osaliseks.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: William Tomingas - "Vaikiv ajastu eestis"
PostitusPostitatud: 08 Mär, 2013 18:29 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Dets, 2007 21:58
Postitusi: 319
8. DETSEMBER


Oktoobrikuus sõitsid järjekordsele nõupidamisele Sirk'iga dr. H. Mäe ja J. Holland. Sõiduks kasutasid nad nagu varemgi Viimsi rannalt palgatud kalamehe venet, millest Kokskäri juures istuti ümber Soome piirivalve paati, kes nad viis Helsingi. Nõupidamised toimusid Sirk'i asupaigas Lohja alevis. Selle nõupidamise kohta seisab PP protokollides (dr. Mäe ülekuulamine ass. V. Rõigase poolt 3. jaan. 1936):

Kui ma oktoobris Soome sõitsin Sirk'iga kokkusaamisele, siis Sirk ja Holland pidasid omavahel nõu kuni pealelõunani. Mina sel ajal veetsin aega teisal. Alles õhtupoolikul Sirk ja Holland kutsusid mind kaasa jalutama. Selle vältel Sirk päris minult rahvahääletamise tagasilükkamise vastukaja ajakirjanduses ja rahva meeleoludes, kuidas pooldatakse meid ja kuidas suhtutakse valitsusse ning kuidas areneb riigi majanduslik olukord. Seletasin Sirk'ile, et esitatud eelnõu üldiselt ei vaadeldata mitte kui Põhiseaduse parandamist, vaid kui praeguse valitsuse eemaldamise nõuet. Rahvas on pidanud kauemat aega vaikima ja haaraks kinni igast eneseavaldamise võimalusest. Seepärast oletan, et eelnõu oleks rahvahääletusel läinud läbi. Meie pooldajate arvu on raske kindlaks määrata, igatahes peaks ta olema tagasi läinud loomuliku jahtumise ja vastupropaganda tõttu. Kuid kui meie kaotame praegused rahva vabaduse kitsendused ja teostame normaalsed valimised, siis kahtlemata poolehoid tõuseb õige tunduvalt, sest rahvas tervitab igat võimalust pääseda praegusest survest. Kuid ka sama valitsus, kui ta kaotaks kitsendused ja teostaks valimised, saaks neil valimisel enamuse, sest valitsuse tegutsemise ajal on rahva majanduslik olukord paranenud ja kannatab vaid rahva õiglustunne. Sirk tähendas sellepeale, et olukord on sarnane, mis nõuab tingimata kodurahu ja valitsuselt rahvaga käsikäes käimist. Kui valitsus ei taha rahvast rahuldada ja rahvale ta õigused tagasi anda, siis teeme meie seda väevõimuga, kui muud teed üle ei jäe. Edasi asusime kolmekesi arutama vägivaldse riigipöörde võimalust, õigemini seda, kuidas talitada kuni normaalsete valimiste teostamiseni. Riigipöörde ja võimuvõitluse tehnilist külge meie ei puudutanud, küll aga oli näha, et Sirk ja Holland olid omavahel seda asja arutanud, samuti ka rahvuskongressi ja üleminekuaja valitsuse küsimust, mille viimase kohta nüüd ka minu arvamist taheti kuulda. Rahvus-kongressist rääkisime riigikogu nimetuse all. See pidi olema organ, mis oleks täitnud riigikogu ülesandeid, ajutiselt praeguse Põhiseaduse järele kuni valimisteni. Rahvuskongress pidi kohe pärast võimu ülevõtmist panema rahvahääletamisele üleminekuaja valitsemise korra.
Esildise sisu rahvahääletamiseks oleks rahvuskongress ise koostanud ja läbi arutanud. Niihästi vägivaldse võimuvõtmise kui ka rahvuskongressi ja ajutise valitsuse tegutsemise eesmärgiks pidi olema oktoobri-Põhiseaduse järele riigivanema ja riigikogu valimiste otsekohene väljakuulutamine ja valimiste teostamine kolme kuu jooksul, mis oleks viinud riigi normaalsesse olukorda ja ühtlasi lõpetanud kolmekuise ajutise valitsuse volitused. Rääkisime ka riigipöördele otseselt järgneva edaspidise tegevuse sihtjoontest, mis pidid rahvuskongressi poolt rahvale deklareeritama. Peale teadaande rahvuskongressi ja ajutise valitsuse koosseisu kohta pidi deklaratsioon sisaldama riigipöörde õigustamise motiivid ja sihi, nagu see juba eelpool öeldud. Praegune valitsus täies koosseisus pidi isoleeritama kuni rahvahääletamiseni, mis revolutsioonilise olukorra oleks legaliseerinud. Peale selle oleks valitsusliikmed vabastatud ja neile antud kõik kodanlised õigused, loomulikult ka kandideerimise võimalused valimistel oktoobri-Põhiseaduse järele. Sirk rääkis küll nende andmisest kohtu alla Põhiseaduse rikkumise pärast, kuid minu vastuvaidlemisel jäime ainult nende ajutise vangistamise kava juurde. Suuremeelsus vastase vastu oleks toonud meile rahva poolehoiu ja rahvahääletus oleks Päts'i valitsusele olnud küllaldaseks moraalseks karistuseks. Üldse mitte keegi ei pidanud kuidagiviisi kannatama oma ametikohuste täitmise pärast praeguse valitsuse ajal või oma poliitiliste vaadete või tegevuse pärast, olgugi et see oli meie vastu sihitud. Seda pidi rahvale kindlal sõnal lubatama ja sõnast kinni peetama. Ühtlasi oleks hoolt kantud, et ka meid pooldajate hulgas tekkida võiv kättemaksu vaim maha oleks surutud. Rahvale pidi öeldama ka seda, et meie ei kavatse rahaväärtust muuta. Välispoliitiliselt oleks deklaratsioon kinnitanud seda, et maksvaks jääb senine inglise orientatsioon ja kõik, ka praeguse valitsuse poolt välisriikidega sõlmitud lepingud Rahvuskongressi pidid moodustama niihästi meie kui ka opositsiooni juhid ja aktiivsemad tegelased, esialgselt 16 meest. Opositsiooni esindajad pidid olema Teemant, Tõnisson, Uluots ja teised, keda ei mäleta. Opositsiooni kohta andis informatsiooni Holland, kinnitades, et vastasrinna rühmitustega on jõutud kokkuleppele ühistes nõudmistes oktoobri-Põhiseaduse elluviimiseks. Kui ma õieti mäletan, seisis kokkuleppes 4 punkti: V riigikogu kokkutulek, valitsuse ümbermoodustamine, kaitseseisukorra kaotamine ja valimiste läbiviimine. Nüüd, oktoobri nõupidamistel, olid meil ühised seisukohad opositsiooniga teada ja seepärast nende juures pikemalt ei peatatud . . . Üleminekuaja valitsus pidi olema Sirk'i juhtimisel ja koosnema asjatundjatest, kelledest võis arvata, et nad meile vastu töötama ei hakka, EVL tegelased nad ei tarvitsenud olla... Mis puutub Sirk'i rahalistesse võimalustesse, siis ei pea mina usutavaks, et Sirk oma tegutsemiseks millalgi, ka viimasel ajal, oleks saanud raha kusagilt välismaalt. Tean kahte—kolme siin elutsevat eesti kodanikku, EVL poolehoidjat, kes viimaste kuude vältel on annud Sirk'i käsutusse kokku ligi 20.000 krooni. Minu teades pole nad seda teinud mitte vägivaldse riigipöörde teostamiseks ega relvade ostuks, vaid andnud nii, nagu antakse tavaliselt raha partei toetuseks. Moraalsetel ja eetilistel kaalutlustel ei soovi ma nimetada neid isikuid ega ka mitte avaldada muid lähemaid andmeid. Olin veendumusele jõudnud, et maksev Põhiseadus täitmist ei leia praeguse valitsuse poolt ja olen püüdnud kodanikuna oma jõu ja võimete kohaselt kaasa aidata seadusliku riigikorra maksvusele pääsmiseks. Tegutsenud olen puht-idealistlikel motiividel ilma isikliku kasu saamise sihita. Muud seletada ei ole. Protokolli lugenud läbi.


1. veebr. 1936 kuulas V. Rõigas dr. Mäe veel kord üle, kes Soomes oktoobrikuus toimunud nõupidamiste kohta täiendavalt
seletas:

Holland tõstis üles küsimuse, et mis siis saab, kui meie pärast õnnelikku riigipöörde teostamist järgneval rahvahääletamisel kukume läbi? Ka mina segasin end vahele ja järgneva teoretiseerimise peale vastas Sirk: «Kui kukume läbi, siis ei jää muud kui anda võim riigikogu esimehele Pennole.» Kokkuvõttes jäi minul teadmine, et kui rahvahääletamisel meie ettevõte ei leia kinnitust, siis anname kogu võimu V riigikogu kätte, kes moodustab valitsuse ja teostab põhiseaduslikud valimised.

Sisuliselt samuti, kuigi omaette sõnadega, kirjeldab oktoobri-nõupidamise käiku ja seal otsustatud küsimusi ka J. Holland oma ülekuulamisel PP ass. V. Rõigas'e poolt 18. dets. 1935. Mingeid vastuoksusi mõlema konspireerija tunnistuste vahel ei ole.
Niisugune on vägivaldse riigipöörde plaan, mille koostasid Artur Sirk, Johannes Holland ja Hjalmar Mäe ja mille põhjenduse ja eesmärgi kohta Päts koos temale alluvate ametiasutuste ja avaliku arvamise tegemise aparatuuriga on avaldanud palju ebatõtt.
Seda plaani asuti teostama novembrikuus. Üldjuhi A. Sirk'i kõrval pidi kohapealseks juhiks Eestis olema kahekordne Vabadusristi kavaler erukapten Johannes Holland. Võimuhaaramise tehnilist kava (nagu aeg ja koht, korraldused relvastatud rünnakuks jne.) oktoobrikuus Soomes välja ei töötatud. Seda tegi hiljem J. Holland Tallinnas, milleks ta endale abiks kutsus A. Seiman'i, A. Klasman'i ja P. Laamani. Koos nendega alustati ka organiseerimistööd löögirühmade formeerimiseks Tallinnas. Neid saadi korraldada 7 neisse kuuluvate liikmete elukohtade järele: kesklinna. Sadama, Narva, Tartu, Pärnu, Paldiski ja Kopli rühmad. Rühmajuhtideks olid: Paavel, Kivi, Reinbaum, Pani, Kitsel, Kubu ja Tabur. Organiseeritud meeste üldarv ulatus üle kahesaja.
Kui avalikkusele oli teatavaks tehtud, et Isamaaliit peab oma esimese kongressi pühapäeval, 8. detsembril «Estonia» kontsertsaalis ja et sellele oodatakse Vabariigi Valitsust täies koosseisus ja veel teisigi kõrgeid külalisi, otsustasid riigipöörde juhid Sirk ja Holland seda aega ja kohta kasutada relvastatud rünnaku ettevõtmiseks. Kuna aga viimastel protsessidel oli ilmnenud, et vabadussõjalaste ridadesse oli poetatud politseiagente, siis ettevaatusest ei avaldatud löögimeestele lähemaid andmeid rünnaku aja ja koha kohta. Neid kästi vaid pühapäeva hommikul, 8. dets., kodus olla lähemate korralduste saamiseks, millal ja kus tuleb välja astuda «Põhiseaduse kaitseks». Sirk'ilt aga tuli korraldus asja siiski veel kaaluda koha peal laiemas juhtide ringis ja kui koosolek peab seda võimalikuks ja vajalikuks, siis võimuhaaramine teostada. Igaks juhuks oli Sirk lubanud ka ise koosolekule tulla ja Tallinna tuua relvi (ümarguselt 200 «Walter»-süsteemi revolvrit). Temaga lepiti kokku, et ta tuleb laupäeval, 7. dets., kella viieks pealelõunal Soome poolt tulles esimese tuleboi juurde Aegnast lääne poole, kuhu siit vastu pidi sõidetama. Oma reisi kinnituseks pidi Sirk enne väljasõitu saatma telegrammi, mille kuues täht oleks olnud «г», olenemata sisust. Telegramm pidi saabuma adv. Konstantin Hallik'u nimele tema büroo aadressil Niguliste tänavas. See saabus juba kesknädal, 4. dets., tekstiga: «Wiedersehen möglichst rasch nötig. Fahre heraus. Pirkko.» See tähendas šifri järele Sirk'i saabumist laupäeval kokkulepitud ajaks. Kui aga tema vastuvõttu ei oleks saadud korraldada, pidi Holland Helsingi kellegi Lipponen'i nimele saatma telegrammi: «Soovin õnne.» (J. Hollandi ülekuulamisprotokoll S. Jär'vits'a poolt 8. dets. 1935). Siis seletab veel J. Holland (ass. V. Rõigas'e ülekuulamisprotokoll 18. dets. 1935), kuidas ta 2. dets. oli dr. Mäe korteris Pääskülas Suvila tän. 8, mässuplaani näidanud kindral J. Tõrvand'ile ja temalt selle kohta nõu küsinud. Edasi ütleb Holland selles protokollis:

Tõrvand arvas selle kava täiesti teostatava olevat, esialgsel vaatlusel tema selles aukusi ei näe. Küsisin Tõrvand'ilt, kas aktsioon sisepoliitiliselt on õigustatud, seletades temale, mis meie rahulikuks olukorra lahendamiseks oleme teinud. Tõrvand vastas, et tema ei näe ka muud teed, kui võtta võim jõuga. Küsisin, kas Tõrvand oleks nõus oma tööjõudu andma meie teenistusse, kui seda vaja peaks minema. Tõrvand vastas jaatavalt. Jutt kaldus vanemate kaitseväejuhtide meelsuse peale, kusjuures Tõrvand arvas, et need kõik seisavad selle teenistuses, kelle käes on võim. Tõrvand lubas rääkida oma isikliku sõbra, kindral Brede'ga, kas ei oleks väljavaateid Bredet ära kasutada aktsiooni huvides. Oma lõplikku seisukohta Tõrvand lubas mulle öelda hiljem, järgmisel kokkusaamisel, kuid see kohtumine ei teostunud. Lasksin vahemehelt (dr. Mäelt) küsida Tõrvandi arvamist ja sain 6. detsembri õhtul vastuse, et aktsiooni kavas on ainus nõrk punkt — kahtlus, kas kõik löögimehed välja tulevad. Bredega Tõrvand rääkinud ei olevat.

Dr. H. Mäe tunnistab (ass. V. Rõigas'e protokoll 21. dets. 1935) kindral Tõrvandi kohta:

5. dets. palus Holland mind soetada uut kokkusaamist Tõrvand'iga. Samal päeval kella 5—6 paiku läksin Tõrvand'i korterisse. Tõrvand palus mind Holland'ile edasi anda, et ta oma kavatsusest loobuks. Sisepoliitiliselt pole aktsioon ilmtingimata vajalik. Parem on edasi oodata, aeg ise töötab teie kasuks. Mis puutub riigipöörde tehnilisse kavasse, võib selle teostamisel tekkida igasuguseid ootamatusi ning sarnasel juhul võib asi üle noatera muutuda verevalamiseks. Siis oleks teie ilus idee ju kõik läbi, s. o. EVL liikumine. Seepärast palus Tõrvand tungivalt ja tõsiselt hoiatada Holland'it, et Holland riigipöörde kavatsusest loobuks. Selle Tõrvand'i seisukoha andsin Holland'ile edasi veel samal päeval. Holland kinnitas, et mingisugust verevalamist ei tule ja tulla ei saa, et riigipööre on teostatav ka ilma verevalamiseta. Kui on ette näha, et aktsioon saab nõudma ohvreid, siis ta üldse teostamisele ei tule. Sellepeale lõime käed kokku. Kadaka teel koosolekul järgneski üldine otsus, et väljaastumine jääb teostamata.

Aktsiooni lõpliku otsustamise koosoleku kohaks valis J. Holland Mihkel Kalm'i ja Heinrich Jääger'i ühise elamu Kadaka tee 20 (Nõmme suunas Tallinna külje all). Kalm'i korter, kus koosolek tegelikult toimus, asus II korral suvilas, mis kuulus Tallinnas Rüütli tänavas elutsevale August Anton'ile. Koosoleku ajaks määrati laupäev, 7. dets. kell 6 õhtul. Kutsed anti edasi vaid suusõnal, suurima konspiratiivsuse ja ettevaatuse tähe all. Kutse toimetati ka Oskar Luigale, kes oli saanud metsaülema koha Avinurmel. Kutsujaiks olid kol. Luiga endised lahingukaaslased Paul Laaman ja Leonhard Pallon, kelledele aga Luiga vastas: «Mõtteliselt olen ikka sama, mis alati olen olnud. Teie praegust kava aga ei poolda, sellega ilmaski kaasa ei tule ja palun mind sellest välja jätta» (O. Luiga ülekuulamisprotokoll ass. H. Puusepp'a poolt keskvanglas 10. dets. 1935).
Koosolekust Kadaka teel võtsid osa: Paul Laaman, Anton Allik, Aleksander Seiman, Johannes Holland, Leonhard Pallon, Karl Podrätsik, Hans Pedak, August Klasman, Hjalmar Mäe, Andres Larka, Arnold Liivak, Mihkel Kalm, Hans Paris, Eduard Kubbo ja Viktor Puskar. Nõupidamistest osa ei võtnud, kuid tegutsesid käskjalgadena ja valvuritena: Bernhard Väli, Nikolai Tuiman ja Aleksander Vilt. Koosolijad tutvusid kõigepealt proklamatsiooniga, mis oli saabunud Soomest ühes käsigranaatidega eelmise päeva õhtul. Proklamatsioon oli trükitud heal paberil Porvoos, mille ühel küljel seisis «Põhiseadusliku ja õigusliku korra maksmapanemise seadus» ja teisel küljel «Üleskutse Eesti rahvale» (proklamatsiooni tekst on toodud lisas). Seejärel Paul Laaman kandis ette «Estonia» teatrimaja vallutamise kava, milleks oli koostatud operatiivpäevakäsk nr. 1 (P. Laamani ülekuulamisprotokoll ass. Ed. Riisi poolt 13. jaan. 1936):

1) Kell 12 Isamaaliidu kongressist osavõtjaile teatavaks teha, et kõik relvad toodagu puhvetiruumist suveaeda viiva ukse läve ette. See, kellelt hiljem relv leitakse, langeb sõjakohtu kätte.
2) Kell 12.30 antakse käsk Isamaaliidu kongressile, et viieminutiliste vaheaegadega ilmuda kolmeliikmelistes gruppides suveaia väravate juurde:
1) K. Päts, J. Laidoner, K. Eenpalu;
2) Selter, Lill, Sternbeck;
3) Talts, Müller, Seljamaa;
4) Kindralid Orasmaa, Brede, Reek;
5) Pitka, Kukke, Tenson;
6) koi. Junkur, Veermaa, Sooman;
7) Kirsimägi, Eiskop, Oidermaa;
8 ) Kõik politseiametnikud;
9) Kõik poliitilise politsei ametnikud.
3) Kell 12.30 piiratakse «Estonia» ratsaeskadroni poolt.
4) Kell 12.30 piiratakse «Estonia» tankide ja soomusautode poolt. Igal juhul tuleb hoiduda verevalamisest.
Meeskondadele selgeks teha, et käesolev aktsioon ei ole mitte mingisugune mäss, vaid põhiseadusliku korra jaluleseadmine. Meie täidame oma kodaniku kohust oma parema arusaamise järgi. Jõudu!
Tallinnas, 8. dets. 1935
Kapten
«Estonia» vallutamise üldjuhataja


Aktsiooniks oli ette nähtud 150 löögimeest ja kapten Laamani käsutuses pidid alljuhtidena seisma kaptenid Pallon ja Paavel. Vahistatute koondamise kohaks oli määratud Draamateatri kelder-restoran.
Sellele ettekandele järgnes riigipöörde üldkava esitamine J. Holland'i poolt (Holland'i ülekuulamisprotokoll assistent S Jär-vits'a poolt 8. dets. 1935):

Tarvis on vaid kolm tähtsamat punkti täpselt ühel ajal vallutada — «Estonia teatrimaja, autotankide rügement ja telefoni keskjaam. «Estonia» oleks piiratud ümber umbes 150 mehe poolt, kes teostavad nõude kohalviibivate kõrgemate riigi- ja ametasutuste juhtide väljaandmiseks. Selle nõude täitmata jätmine ei tähendaks midagi, sest telefoniühenduste katkemisel ei saa nad abi kutsuda. Autotankide rügemendi ülevõtmine sünniks lõunatunnil kell 12 ja oleks teostatav 30—40 mehega. Selleks ei ole tarvis poolehoidjaid või «oma mehi» rügemendis. Kaks soomusautot rakendatakse «Estonia» aktsiooniks. Teised saadetakse Sõjakooli vastu. Telefoni keskjaama voolu katkestamiseks jätkub kümnest mehest. On tõenäolik, et riigi kaitseaparaat ei jõuagi üldhäiret käima panna, sest et kõik isikud, kellel selleks õigus, oleks kell 12 isoleeritud. Peale Sõjakooli väljatuleku tõkestamist ei ole teisi väeosi, Kaitsevägede Staapi, Kaitseliidu Staapi, politseiasutusi vaja püüdagi vallutada. Meie võit on esimese veerandtunni küsimus, kui selle väitel ei suudeta meile vastupanu korraldada. Autotankide rügemendi operatsiooni juhtideks oleks olnud kol. Seiman ja kapten Pedak.

Riigipöörde juhi Holland'i ettekandele järgnes A. Klasman'i lühiseletus telefoni-keskjaama vallutamise kohta, millest arvati, et see on lihtne ja kerge. Siis refereeriti veel aktsioonist Tartus, mille läbiviimiseks oli organiseeritud 5 löökrühma reservkapten M. Tamman'i üldjuhtimisel. Rühmade ülesandeks oli vallutada Ringhääling ja lennuväe raadiojaam, samuti sisse tungida II diviisi staapi. Aktsioonistaabiks Tartus oli määratud P. Laaman'i korter Riia tän. 73.
Peale ettekannete ärakuulamist algas arutlus. Kavade kaalumisel leiti, et raske on Tallinna kava läbi viia paarisaja mehega. Pealegi veel, kui vajatakse lisamehi proklamatsioonide levitamiseks ja «Estoniasse» ilmumata juhtivate isikute vahistamiseks nende korterites. Siis ei oldud kindlad veel selles, kas kõik need mehed, kes pühapäeva hommikul olid pandud ootama oma elukohtades, konkreetsete korralduste saamisel ka tõesti välja tulevad.
Vaidluste kestuse ajal Kadaka teel risti es Nikolai Tuiman (endine lennuohvitser) mootorpaadil merel kokkulepitud kohal, et vastu võtta Sirk'i ja koos temaga saabuvaid relvi. Mitmetunnise asjata ootamise järel sõitis ta tagasi sadamasse ja asus kohe autosse, et sõna viia Sirk'i mittesaabumisest. Kuid juba enne Tuimani päralejõudmist Kadaka teele oli Hollandile telefoneeritud äsja Helsingist (kell 21.45) saabunud telegrammi tekst: «Soovime õnne. Pirkko. Hänna.» Selle alusel teatas Holland koosviibijaile, et Sirk ei tule, samuti ka mitte oodatud püstolid. See teade avaldas koosolijaile määrava mõju. Otsustati üksmeelselt kavatsetud riigipöörde katsest loobuda põhjustel:
1) relvade puudus,
2) meeste vähesus ja
3) Sirk'i mittesaabumine.
Siis jõudsid autos pärale Kubbo, Puskar ja Paris, kellede sõit Tartust oli halbade teeolude tõttu viibinud. Neid informeeriti koosoleku käigust ja otsusest loobuda kavatsetud plaanidest. Ka

Tartu mehed nõustusid, et tekkinud olukorras ei ole võimalik aktsiooni läbi viia. Koosolek oli juba ammu lõppenud ja mehed istusid õlleklaaside taga vesteldes omavahel piibujuttude teemadel, kui pärale jõudis autode karavan, kust väljus politseikooli kasvandikke oma uutes talvemütsides Tallinna abiprefekti B. Nykänen'i juhtimisel. Koosviibijad hakkasid dokumente põletama ega teinud katset põgenemiseks. Kõik vahistati. Põgeneda õnnestus vaid korteri omanikul M. Kalm'il (tabati järgmisel päeval) ja valvuriks pandud B. Väli'l (tabati 10. apr. 1936). Vahistatud koosolijailt leiti 4 püstolit, millede omanikel aga oli relvakandmise luba. 12. dets. anti Eduard Burml poolt vabatahtlikult poliitilisele politseile välja 77 käsigranaati, mis olid 6. dets. saabunud Soomest tema korterisse Girgensoni tän. 29 Tallinnas. See on 8. dets. riigipöörde katse tegelik käik, olulistes asjades lühidalt jutustatud Tallinna poliitilise politsei ülekuulamisprotokollide järele, mis moodustavad aukartust äratava suure kogu.
Mis nende protokollide lehitsemisel kõigepealt silma torkab, on hämmastama panev seik, et juhtivamad «Kadaka tee mehed» kõige avameelsemaid tunnistusi annavad. Nad ei räägi mitte üksi enda osast plaanitsetud aktsioonis, vaid nimetavad ka teiste nimesid, sel viisil tõmmates süüdistuste alla ikka laiemat ringi inimesi. Eriskummalisema käitumisega selles mõttes on aktsiooni pea juht Johannes Holland. Juba tema esimene protokoll 8. dets. kuupäevaga on 11-leheküljeline. Selles reedab ta kõik oma rühmaülemad, lähimad kaastöölised ja palju vähemaid vendi. Ka paljastab ta soomlasi, kes teda mootorpaatidel vedanud, autodes Soomes sõidutanud ja talle Helsingis peavarju annud. Oma järgnevas pikas protokollis 18. dets. annab ta üles kindral Tõrvand'i, kellega ta ju ise otsis konsulteerimist enda pealekäimisel. Pealegi annab ta Tõrvand'i kohta vägagi inkrimineerivaid seletusi, mis olulistes osades seisavad vastuolus dr. Mäe tunnistusega Tõrvand'i kohta.
Teatavasti on konspiratiivse tegelase üheks rangeks traditsiooniks mitte välja anda oma kaastegelasi. Selle traditsiooni rikkumises ei jää oma juhist maha ja tunnistab suure õhinaga oma kaaslaste peale ka 7. jal. r.kapten Hans Pedak, Vabadusristi kavaler nagu Holland'ki. Oma pikas ülekuulamisprotokollis 20. dets. 1935 (15 lehekülge) veeretab ta oma kaaslastele kaela mitmesuguseid asju ja rõhutab oma kavatsust «parajal ajal avastada ametvõimudele illegaalse EVL organisatsiooni plaanisid». Ta kurdab: «Paraku jõudsid ametvõimud minust ette.»
Vastandina Holland'ile ja Pedak'ile käitub kol. A. Seiman, kelle kohta on tehtud vaid üksainus protokoll (10. jaan. 1936), milles ta keeldub nimesid nimetamast ja lähemaid seletusi andmast «ei nüüd ega edaspidisel juurdluse käigul».
J. Tõnisson kuulati üle Tartu poliitilises politseis 8. ja 17. dets. 1935. Prof. J. Uluots kuulati üle samas asutuses 8. ja 19. dets. Mõlemad eitasid kategooriliselt, et keegi neilt oleks küsinud või nemad oleksid annud nõusoleku nende nimede kasutamiseks vabadussõjalaste riigipöörde aktsioonis. Neid ei vahistatud. J. Teemanti üldse üle ei kuulatud. Kaarel Pusta ülekuulamine toimus Tallinna poliitilises politseis 12. dets. 1935. Ta seletas muuseas:

Kinnitan veel kord, et minuga keegi pole sõnagi rääkinud selle üle, et mina kusagile valitsusse peaks tulema ehk üldse käesolevast asjast osa võtma. Mina kõige kategoorilisemalt protesteerin selle vastu. Lahkudes Rootsist andsin rootslastele seletuse, et mina ise palusin luba Eestisse sõiduks, et siin oma nime siduvust käesoleva asjaga välja selgitada.

Pusta protestid ei aidanud, ta vahistati ja peeti vangis pool aastat kuni vabadussõjalaste 8. detsembri suurprotsessini mais 1936, mil prokurör loobus tema süüdistamisest. Prof. J. Vaabel kuulati üle 18. jaan. 1936, samuti ka adv. A. Buldas — mõlemad kinnitasid, et nende nimesid on kasutatud vabadussõjalaste poolt ilma nende teadmata ja nõusolekuta. Niisugust ilma isikute nõusolekuta tagaselja nimedega opereerimist võtavad «Kadaka tee mehed» oma protokollides ka õigeks.
Tallinnas liikusid visad kuuldused, et Laidoner oli nõudnud kõigile vahistatuile välikohut veel samal vahistamise ööl. Need kuuldused leidsid vastukaja ka ajakirjanduses. Nii kirjutab «Päevaleht» 12. veebr. 1936:

Kui meenutada linnas liikunud kuulujutte, nagu oleksid mõned mässutegelased juba oma karistuse erakorraliselt saanud, siis ei ole see õige, sest väljakohus ei ole selles asjas töötanud. Karistus tuleb kõigile ühe korraga umbes paari kuu pärast — asja arutamisel kohtus.

Kuulduste peapõhjuseks oli mälestus Laidoner'i käsust, millega ta peale 1. dets. 1924 sündmusi käskis välikohtu poolt maha lasta süütud lennuväeohvitserid ltn. Fleischer'i ja ltn. Rätsep'a.
Tsiteeri:
Leitnantidest Fleischer ja Rätsep kirjutab minu kooli- ja klassivend, end välisministri abi Oskar Õpik oma memuaarteoses «Kahe sõja vahel» (kirjastus EMP, Stockholm 1957, lk. 129—130): «Esimese detsembri putšikatse järelmängus juhtus midagi, mis jättis minule luupainajalise mulje ja näitas mulle Laidoner'i hoopis uues valguses. Kui lennuväe kasarmud (Tallinnas Lasnamäel) olid kommunistide kätte langenud, ilmusid sinna kella kaheksa paiku (hommikul), nagu nad seda tegid iga päev, kaks noort leitnanti, kes alles kuu aja eest olid sõjakooli lõpetanud. Kuna nad ei aimanud midagi halba või erakorralist, siis oli kommunistidel väga kerge neid vangi võtta. Üks poistest oli lese ainus poeg. Selle eest, et need noored ohvitserid lasksid ennast vastupanuta vangi võtta, lasti nad järgmisel päeval maha. Nende eest palujaid oli palju, kuid Laidoner oli armuta. Kolonel Normak, mu klassikaaslane, oli veel aastaid hiljem vihane, kui ta minuga sellest asjast rääkis. Tema teadis mulle ka kõnelda, et Laidoner oli pärast oma kindla käe näitamist saanud palju anonüümkirju, milledes temale ta ebainimlikkust ja ebaõiglust ette heideti. Niisama sai ta niisuguseid kirju pärast seda, kui mõni aasta hiljem tema kasupoeg (mu klassivend eksib — see oli Laidoner'i lihane poeg Miša. Autor.) enese maha laskis. Siis tuletati talle meelde lese ainukese poja mahalaskmist.» Ka minule on mu klassikaaslane Artur Normak kõnelnud neist asjadest samal viisil. Omalt poolt ütlen, et see Laidoneri tegu on minu põlve ohvitserkonna silmis jäänud plekiks ülemjuhataja kindralipagunitele tänapäevani.
Ltn. A. Schönberg'iga oli lugu nii. 1. dets. hommikul kella 5 paiku murdis kommunistide jõuk sisse riigivanema majja Toompeal (hiljem kohtuministeeriumi hoone). Fr. Akel koos abikaasaga põgenes sissemurdjate eest ühest toast teise, uksi enda järel lukustades. Nähes, et riigivanema maja oli jäänud kaitseta ja olles eemal telefonist, hüppas ltn. Schönberg aluspesu väel aknast välja, jooksis all-linna ja tõi kohale abi. Ka Int. Schönberg'i süüdistas Laidoner mittevastuhakkamises, aga jättis ta ellu riigivanem Akel'i resoluutsel pealekäimisel.
August Schönberg, riigivanem Fr. Akel'i adjutant, pääsis samast saatusest vaid tänu Akeli kõige kategoorilisemate protestide järel Laidoneri ees.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: William Tomingas - "Vaikiv ajastu eestis"
PostitusPostitatud: 09 Mär, 2013 15:12 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Dets, 2007 21:58
Postitusi: 319
Isamaaliidu kongressile pühapäeval 8. dets. 1935 kogunud inimestele luges K. Eenpalu ette sõnumi riigipöörde katse avastamisest ja asjaosaliste vahistamisest. Sellele järgnevas kõnes ütles ta:

Tuletagem meelde 1. dets. hommikut, millal välja tulid mässajate salgad. Oli umbes samasugune pilt, nagu oleks olnud täna. Vapsid on need, kes vägivaldselt olid valmis astuma meie Põhiseadusel põhjeneva riigivõimu vastu ja näitasid, et nad ei hooli eesti rahva rahulikust elukäigust... Tänane Isamaaliidu kongress, kuigi poolik ette tulnud vahejuhtumi pärast, annab meile jõudu võidelda veel mitmekordselt. Meie võitlus on põhjendatud. Iga võitlus on siis tugev, kui sa tunned, et sul on vastane (kiiduavaldused). Meil on vastaseid, kes kõhklevad ja kahtlevad, olles arvamisel, et on võimalik ajalooratast pöörata tagasi endistesse vagudesse. On kahtlejaid selles, et kas mitte tõesti ei tuleks pöörduda sinna tagasi, kus Eesti elu seisis enne 12. märtsi pööret. Sedasama oleks teile öelnud ka riigivanem, selgitades meie lähema võitluse sihte — et ei ole tagasipööramist vana korra juure (tormilised kiiduavaldused). . . Seepärast, olles veendel, et see kõik oli nii, laulame kõige selle kinnituseks ja oma võitlushoo kosutuseks üheskoos meie isamaa hümni kolmandat salmi (lauldakse hümni kolmandat salmi). («Päevaleht» 9. dets. 1935).

Kurb on lugeda, et Eenpalu kihutusel Isamaaliidu delegaadid laulsid meie demokraatlikule rahvale kallist hümni «oma võitlushoo kosutuseks, et ei ole tagasipööramist vana korra juure», s. o. tagasipööramist enne 12. märtsi kehtinud rahva poolt oktoobris 1933 maksmapandud Põhiseaduse juure. Kui eelmisel õhtul peetud vabadussõjalaste nõupidamist Kadaka teel selle Põhiseaduse taastamiseks on võetud kui riigikukutamise katset, siis kuidas tuleb võtta ülalkirjeldatud isamaaliitlaste koosolekul toimunud meeleavaldust põhiseadusliku riigikorra västu. 1. dets. 1924 astusid kommunistid üles samuti põhiseadusliku riigikorra vastu, kuid nende eestvedajaks ei olnud isik, kes end pidas seadusliku valitsuse peaministri asetäitjaks ja nad ei laulnud seejuures mitte eestlaste riigihümni.
Tulnud toime hümni kolmanda salmi laulmisega kinnituseks, «et ajalooratast ei ole võimalik pöörata tagasi endistesse vagudesse», läks kongress laiali, delegeerides oma juhatust eesotsas Isamaaliidu esimehe Oskar Suursööt'iga viima riigivanemale ja ülemjuhatajale õnnitlusi. Õnnitlejaile vastas Päts: «Teie võite kindlad olla, et likvideeritud mässukatse meid ülesseatud sihtidest mitte kõrvale ei vii.» Ka Laidoner oma sõnavõtus rõhutas sama mõtet: «Meie sisepoliitilise arenemise kohta võin kindlasti öelda, et meie enam kunagi tagasi ei tule vana lodeva korra juurde ja kindlasti läbi viime ettevõetud muudatused.»
Peale 8. detsembrit algasid ajad, millede kohta võib hüüda koos vanade roomlastega VAE VICTIS! (häda võidetuile!). Vabadussõjalaste halvustamiseks, hukkamõistmiseks, mustamiseks, mahategemiseks pani Propagandatalitus oma orelile peale kõik registrid. Pikalt ja laialt tõid ajalehed lugusid verisest võimuhaaramisest, mille eesmärgiks üteldi olevat olnud kukutada kehtiv põhiseaduslik kord ja asendada see vapside diktatuuriga. Vabadussõjalaste diskrediteerimiseks rahva silmis ei kasutatud üksi nende mässuplaanide kirjeldusi, milledes vahest juhtus ette tulema ka tõtt, vaid kaevati arhiivist välja ja puhastati tolmust ka need vapside süüd ja patud, mida kõike omal ajal ei julgetud esitada kohtule, kuid nüüd uuesti hakati käsitlema faktidena, «sest et vapside 8. dets. riigipööre on tõestanud, kui kardetavate riigivaenlastega meil on tegemist». Väikse näitena vanade tõestamatuks jäänud asjade taas propagandakontserdi kavva võtmisest võib tsiteerida «Päevalehte» 26. jaan. 1936, kus on pikem lugu pealkirja all «Riigivanemat ja valitsust kavatseti Pärnu koosolekute ajal vangistada.» Lugu toob ulatusliku ülevaate «vapside vägivaldse võimuhaaramise katsetest otsekohe pärast 1934. a. 12. märtsi sündmusi.» Selles loeme:

Pärnus juba 1934. a. suvel vapsid tõstsid üles mõtte vangistada vabariigi valitsus ühes riigivanema ja ülemjuhatajaga, kuna kahel korral peeti Pärnus valitsuse koosolekut. Üks selle mõtte algatajaid oli William Tomingas. Tema ettepanekute kohaselt pidi kohe asutama tegelike sammude juurde ja pidi organiseeritama 200-meheline löökrühm. Need kavatsused olid alles vapside peas keerlemas, kui arreteeriti W. Tomingas tuntud 3. mai üleskutsete pärast... Ka Pärnu laulupeopäeval arvati vahistada võivat valitsust eesotsas riigivanemaga. Nagu juba eelpool tähendatud, William Tomingas'e ja teiste vahistamised tõmbasid neist kavatsustest kriipsu läbi.

Sääraste lugude kõrval, mida avaldati kavakindlalt päevast päeva, pandi jälle käima ka õnnitluste ja tervituste trükkimine, nagu seda tehti pärast 12. märtsi. Toome näite «Päevalehest» 13. dets. 1935:

Kogu maa mõistab hukka vapside vägivallateod. Riigivanemale tuleb kestvalt õnnitlusi mässukatse ärahoidmise puhul. Nõutakse riigivaenuliste elementide lõplikku likvideerimist.

Need on pealkirjad, millede alla on paigutatud:

Riigivanemale saabub järjest uusi õnnitlusi ja tervitusi vapside mässukatse avastamise ja venna vere valamise ärahoidmise puhul (järgneb pikk loetelu õnnitlustest ja tervitustest).

Ehk võtame «Päevalehe» 18. detsembrist:

Rahvas mõistab mässumeeste üle kohut. Põlgus ja needus hullumeelsetele ja nende poolt kavatsetud vennatappele ja veresaunale. Kogu maa avaldab oma meelt ja tundmusi vapside-terroristide kohta nende veriste kavatsuste ebaõnnestamise puhul. Need tunneteavaldused on kujunenud jõuliseks puhanguks üle maa. Võib öelda — rahvas mõistab karmi kohut vapside-terroristide üle. Kõiki on pannud jahmatama julm vennatappe kavatsus. Tervitused ja õnnitlused riigijuhtidele sisaldavad ühtlasi kõige rängemat hukkamõistmist ja põlguseavaldust neile, kes tahtsid korrata 1. dets. veretöid. Väga paljud leiavad, et vapside mässukatse õnnestumine oleks tähendanud kättevõidetud vabaduste ja iseseisvuse hukkumise algust.

Näiteid säärasest stiilist, milles olid peetud Propagandatalituse läkitused, võib tuua veel palju. Sellega kaasas käivaist õnnitlustest märgime proovina hea õnne peale Isamaaliidu Harku osakonna oma, kes telegrafeerib riigivanemale («Päevaleht», 18. dets):

Kõigevägevama abiga olete suutnud meie kallist isamaad hoida suure õnnetuse eest. mis vapside võimu ahnitsemisel oleks võinud viia vennavere valamiseni ja Eesti riigi languseni.

Paide linnavolikogu ütleb oma telegrammis:

Austatud riigivanem, kaitsevägede ülemjuhataja, peaministri asetäitja ja vabariigi valitsusi 12. märts ja 8. detsember jäevad tähistena püsima Eesti ajalukku. Kahel korral olete oma julge käega päästnud isamaa ähvardavatest hädaohtudest.

Veel seisab sama sarja all samas «Päevalehes»:

Kaks Tapa noort kooliõpilast kirjutavad riigivanemale: «Õnnitleme teid, härra riigivanem, et suutsite raskel ajal maksma panna hea korra, mis meil nüüd valitseb Eestis.»

Ja nii edasi ja nii edasi. Õnnitluste avaldamised on oma otstarbelt samad kui varem, pärast 12. märtsi, kuid arvult veelgi suuremad ja stiililt sensatsioonilisemad.
Kolmanda grupi propagandavahendeist moodustavad manitsevad artiklid. Näitena võib tuua artikli «Haaramine viimsest päästerõngast. Mis viis vapsliidrid meeleheitele?», mida loeme «Päevalehest» 11. dets. 1935:

Enne 12. märtsi tekkis meil kaks suurt sisemist vastasfronti. Ühel pool vapsid, kelle sihiks riigi valitsemine juhi printsiibi alusel, teisal jälle rahvavalitsuslikdemokraatlik printsiip oma teravotsaga ühepartei süsteemi vastu. Vapside sihiks osutus ühe partei halastamatu diktatuur ja sellest järgnev omavoli... 12. märtsil murrang oli vältimatu. See oli tingitud ühe partei võimule tuleku ärahoidmiseks, see oli vajaline ühe partei ainuvalitsuse, omavoli ja võimutsemise likvideerimiseks. Selles peitub 12. märtsi murrangu mõte ja tuum.
Tsiteeri:
Kui 12. märtsi murrangu mõtteks ja tuumaks tõesti oli ühepartei süsteemi vältimine «ainuvalitsuse, omavoli, võimutsemise ja diktatuuri ärahoidmiseks», tekib tahtmata küsimus: milleks suleti siis kõik parteid ja nende asemele loodi ainupartei — Isamaaliit? Miks astuti veel teine samm autoritaarse riigikorra suunas — hakati poliitilist elu korraldama majanduslike elukutsete järele nagu Mussolini Itaalias? Seda võib tõesti nimetada «risti vastukäivaks vapside poliitilisele suunale», mida sama «Päevaleht» alles pool aastat tagasi (21. juunil) oli märkinud «demokraatlikel teedel võimule pääsmise põhimõttel asuvaks».
See oli arusaadav, see oli kodanikele mõistetav ja seepärast valitses selle aktsiooni tagajärjel üldine rahuldustunne, mis on leidnud kujuka avalduse väga rohkearvulistes telegrammides ja tänukirjades riigivanemale. Aga mis edasi? Sellele on riigivanem vastanud järgmiselt: rahvas tuleb organiseerida majanduslike elukutsete järele. Sellest järeldub, et poliitiline elu tuleb korraldada ümber vastsetel alustel ... Kuna aga selline ümberkorraldav organiseerimine on risti vastukäiv vapside poliitilisele suunale, siis ähvardas see lõplikult võtta aluse vapsismil. Areng vastupidises suunas viis vapsid meeleheitlikule võimuhaaramise kavatsusele vägivallaga. See osutus nagu viimseks päästerõngaks ja nagu uppuja haaramiseks õlekõrrest.

Teisal kirjutab «Päevaleht» (27. dets. 1935) pealkirja all «Murranguaja meeleolu tuleb kasutada»:

Võitlus vapsismi kui liikumise vastu pärast 8. detsembrit on läinud palju kergemaks, võib koguni öelda — mässukatsega vapsid asusid ise oma likvideerimisele. Tunnistagem, et meie rahva laiale hulgale ei saadud nii kergesti avaldada pööret-toovat mõju ei seletustega, ei dokumentide avaldamisega ega isegi kohtuliku asjaarutamisega teoreetilisel ja riigiõiguslikul pinnal. Ikka jäi vapslikust kihutustööst nakatatud inimeste hinge kahtlus, kas siin pole tegemist liialdusega ja teatava «sihilikkusega»
Tsiteeri:
Rahval oli tõesti raske mõista K. Päts'i raskeid süüdistusi vabadussõjalaste vastu, mis ei olnud tõestatud «ei dokumentide avaldamisega ega isegi kohtuliku asjaarutamisega».
. . . Vapsjuhid likvideerisid nüüd oma tegudega enese ise, vaps-liikumise lõplikuks likvideerimiseks on käes õige silmapilk ja see sünnib kiiresti, kui selleks tarvitatakse õigeid vahendeid. 8. dets. lõi rahva keskel soodsa meeleolu, nüüd mõistetakse, et vapsidele polnud vaja praegust Põhiseadust riigireformina, vaid ainult abinõuna võimu haaramiseks, et siis hiljem visata oma enese tehtud Põhiseadus nurka.
Tsiteeri:
Tõsiasjade käik ja sündmuste tõeline areng sunnivad mõistma hoopis midagi muud: mitte vabadussõjalased ei kavatsenud oma Põhiseadust nurka visata võimu haaramiseks, vaid seda mitte ainult ei kavatsenud, vaid tegelikult ka tegi K. Päts.

Inimesed, saanud 8. detsembril tunda verevalamise hädaohtu, näinud tõsiseid vägivaldseid võimuhaaramise kavasi — loomusunniliselt tahavad nüüd vabaneda kõigest, mille juures vapsismi maik. Selles .. mõttes on aeg küps üleminekuks riigikorra reformi ettevalmistavatele konkreetsetele sammudele. Mitte jääda hiljaks, mitte lasta mööda momendil, mis üle hulga aja pakub juhuse rahuldavalt lahendada riigipoliitilisi umbsõlmi.
Tsiteeri:
Neli päeva hiljem (oma uue-aasta raadiokõnes) asuski Päts selle nõuande järele talitama, aega viitmata ja momenti mööda laskmata.


Veel ühe näitena Päts'i režiimi propaganda jämedakoelisest tehnikast toome artikli «Mida vapsid lubasid ja mida nad tõeliselt kavatsesid teostada» («Päevaleht», 8. jaan. 1936):

Eesti avalikus ei ole viimase 17 aasta jooksul näinud suuremat ja häbematumat demagoogiat kui vapside lühikest aega kestnud ässitustöö ajajärgul. See ületas kaugelt kommunistide riigikorra õõnestamise tegevuse, kus ka ei põlatud ühtki abinõu. Kui viimaks avalikkuses hakkasid kostma hääled vapside vägivalla-kavatsusist, nimetati seda provokatsiooniks — vapsid taotlevat oma sihte ainult «põhiseaduslikus korras». Ometi organiseeriti samal ajal põranda all mässukatset ja valmistati ette verevalamist. Aga ka mässukatse ettevalmistamist ja vägivalla tarvitamist võimuhaaramiseks püüavad vapside eestkostjad väljaspool kodumaa piire seletada «õigusliku korra kaitsmisega ja tegutsemisega põhiseaduslikul alusel». Samad eestkostjad seletavad järeljätmatult oma lehtedes — Eesti valitsus ei avaldavat Sirk'i manifeste, neis ilmnevat ju päevaselgelt vapside õilsad mõtted ja sihid. Viktor Kingissepp ei kuulunud ka tagasihoidlikkude meeste hulka, kuid see jultumus tal siiski puudus, et ta oleks tulnud nõudma — Eesti valitsus hakaku tema põrandaaluse kihutuskirjanduse levitajaks. Nii naiivseks ei tohiks pidada Eesti valitsust ka nüüd, et ta hakkaks paljundama Sirgu ja tema kaaslaste demagoogilisi epistleid. Kõnelusi õiguslikust korrast ja Põhiseaduse kaitsmisest oli vapsidel vaja laiade hulkade ninapidi vedamiseks. Sama Põhiseadus, mille kaitsmisele nüüd taheti asuda, tembeldati vapside eneste poolt läinud suvel mõnesuguste demagoogiliste manöövrite motiividel kõlbmatuks — see oli Larka halekuulus Põhiseaduse parandamise projekt, mille ta esitas riigikogu juhatusele ja milles kivi kivi peale ei jäetud vapside eneste kätetööst.. . Nagu juurdlusekäi-gus selgunud,, oli vapside kavas seada kohe võimuhaaramise järel ametisse «riigihoidja», kelleks pidi hakkama A. Larka või A. Sirk («Päevalehe» sõrendus). «Riigihoidja» oleks asunud valitsema täieliku ja piiramatu võimuga meile mõnes riigis juba tuntud eeskujude järele. Kaitseväest pidi välja heidetama kõik ohvitserid ja allohvitserid, kes varem või hiljem vapside illegaalse tegevuse ajajärgul neile ei osutunud poolehoidu. Kaitseliit tema praegusel kujul kavatseti hoopis likvideerida («Päevalehe» sõrendus). Selle asemele kavatseti kujundada jõud, millele oleks tugenenud vapside diktatuuri süsteem, mis oleks sarnlenud meile väljastpoolt tuntud pruunile või mustale kaardile. Samal ajal pidi riigi- ja omavalitsusametnike hulgas ette võetama põhjalik puhastus («Päevalehe» sõrendus). Ametnikkude keskelt oleks halastamatult välja roogitud kõik need, kes omal ajal ei kuulunud vapside liitu. Seda puhastust kavatseti teostada alates juhtidest kuni kojameeste ja käskjalgadeni. Kohtadele olid juba valmis vaadatud kandidaadid — need, kes aastate jooksul olid riigi- ja oma-valitsusteenistusest lahkuma sunnitud kas ebakõlvulikkuse või korratuste ja väärnähtuste tekitamise pärast. Riigikassa sissetulekute suurendamiseks mõeldi asunikelt sisse nõuda neile toetustena ja laenudena antud summad. Sama saatuse osaliseks oleksid saanud ka teised põllupidajad. Sissenõudmine oleks järgnenud kiirendatud ja järsus korras,
Tsiteeri:
Ei juurdluse-, eeluurimise- ega ka kohtuliku arutamise käigus ei avastatud midagi siin vabadussõjalaste külgepoogitud kavatsustest. Kõik selles propaganda-artiklis loetletud «vapside tõelised kavatsused» riigihoidja ametisse panemisest, Kaitseliidu likvideerimisest ja vägitegudest kaitseväelaste, kaitseliitlaste, riigiametnike, põllumeeste jne. suhtes on ebatõde.


Mis ütles rahvas kõige selle õnnitlustelegrammide saju ja selgitavate artiklite laviini puhul? Raske on seda kindlaks teha. Võib-olla on kõige õigem ühineda vene lauliku Puškin'i sõnadega teoses «Boriss Godunov», kus ta selle keskaja võimumehe katsete puhul oma tegusid õigustada ja teisi halvustada rahva reageerimise kohta ütleb: «Narod bezmolvstvujet» (rahvas vaikib).
Aga ka «Päevaleht» ütleb 27. dets. 1935: «Tunnistagem, et meie rahva laiale hulgale ei saadud nii kergesti avaldada pööret-toovat mõju ei seletustega, ei dokumentide avaldamisega, ei vaps-juhtide tõeliku sihtide paljastamisega ega isegi kohtuliku asjaarutamisega.» Sellise rahva hoiaku mõistmiseks piisab nimetada, et sama «Päevaleht» ise kirjutas lühikest aega varem vabadussõjalaste suurprotsessi lõppemise puhul 21. juunil 1935: «Sellega peavad ära langema omal ajal tehtud oletused vapside vägivaldsest võimuhaaramisest. Näib ikkagi valitsema jäänud olevat demokraatlikel teedel võimule pääsmise põhimõte.» Ka Eenpalu oma kõnes politseijuhtidele, keda ta tänas 8. dets. riigipöörde katse likvideerimise eest, puudutab rahva hoiakut, mis ei näi olevat kooskõlas Propagandatalituse meeleolupiltidega («Päevaleht», 22. jaan. 1936). Ta ütleb muuseas:

Teie poolt avastatud ja likvideeritud mässukatse järel on viimasel ajal olnud kuulda mõningatest vaenulistest väljaastumisiest ja ekstsessidest rahva kogunemispaikades, restoranes, kohvikuis ja mujal («Päevalehe» sõrendus). On hässitavalt ja väljakutsuvalt kiideldud, kõneldud peatsest kättemaksust ja kiidetud heaks nende tegevust, kes istuvad praegu eeluurimisvanglas. Meid, riigiustavaid, rahu ja korda pooldavaid kodanikke, vihastavad sellased väljaastumised ja väljendused. Politsei peab siin teravasti jälgima kõiki sellaseid juhtumeid, mis võivad riivata lojaalse kodaniku võitlustahet.
On veel tulnud teateid, kuidas üksikute äride esindajad ja agendid, kindlustusseltside ja teiste laialdase tegevusega ettevõtete ringikäivad ametmehed esinevad siin ja seal samade hässitavate, kelkivate ja ähvardavate viisidega («Päevalehe» sõrendus). Sellase tegevusega tahetakse jätkata mürgi süstimist rahva organismi. See ei ole sallitav, kui mõnede üldtuntud ettevõtete ja äride teenijad on võtnud oma kohuseks vihastada Eesti rahvast. Võib nimetada muidki juhtumeid, kuid toodutestki jätkub eelkirjeldatud tegevuse iseloomustamiseks ...
Vapside viimase mässukatse õigeaegne likvideerimine ei tähenda veel võitluse lõppemist vapsismi vastu. Võitlus peab jätkuma veel kavakindlamalt, et vabastada Eesti elu mürgist, mis ühenduses vapside liikumisega on imbunud siia piiritagant. See mürk ja need võõramaigulised aktiivsed mõttekäigud, mis olid määratud meie maksva korra veriseks kukutamiseks, tulevad halastamatult kõrvaldada Eesti rahva kehast ja vaimust. Jätkuvas võitluskäigus ei saa alati pugeda paragrahvide taha. Ei saa alati küsida, kas kõik vapside liikumisse kaudselt või otseselt segatud kodanikud on kohtu alla antavad või mitte («Päevalehe» sõrendus). Meie poolt austatud vabadustest arusaamine ei ole kohaldatav sellastele vaenulistele jõududele, nende suhtes ei ole meil mõeldav vabaduse käsitamine. Võtke vastu tunnustus selle kindla teene eest, mida olete osutanud Eesti heaolekule.
Tsiteeri:
Peaminister ja siseminister Kaarel Eenpalu volituse andmine politseile võitluses vapsidega mitte küsida, kas kodanikud on kohtukaitsele õigustatud, ja deklaratsioon, et «sellistele vaenulistele jõududele» ei ole kohaldatav «vabaduse käsitamine», on ainulaadne Eesti ajaloos. Sääraselt ei väljendanud end Eenpalu isegi kommunistide suhtes, kui ta pärast nende 1. dets. 1924 mässukatse aega oli siseministriks.


Rahvas luges, kuidas Eenpalu, keda on vahest nimetatud kõikide aegade parimaks siseministriks ja Eesti politsei loojaks, oma tänukõnes politseile teda õpetab halastamatus võitluses ühe osa kodanike vastu mitte austama vabadusi (õigusi) ja kohtukaitset, mis ju pidid kehtima kõikide kodanike kohta võrdselt. Ka luges rahvas veel Propagandatalituse sulest, kui palju halba vabadussõjalased tahtsid teha kõikidele inimestele Eestis — ohvitserist kuni kojameheni, ametnikust kuni põllumeheni. Aga rahvale ei jäänud lugemata ka veel ühest kirjutisest — ja see paistab Propagandatalituse vaimusünnitustest seisvat kõige lähemale tõele —, et vabadussõjalased oma 3. dets. riigipöörde katse võtsid ette meeleheitel, sest et nende poliitiline suund oli risti vastu käiv Päts'i suunale: lüüa käega kehtivale Põhiseadusele ja korraldada Eesti rahva poliitilist elu vastsetel alustel, s. o. Kodadesüsteemil. Säärane Päts'i poolt teostatav suund aga oli vastuvõetamatu vabadussõjalastee ja paljudele teistelegi. Nii sünnitati kõrgemalt poolt meeleolu vabadussõjalaste riigipöörde-katse asjas, hoolega hoidudes käsitlemast selle tõelikku põhjust ja eesmärki.
Mis oleks 8. detsembri sündmuste kohta ütelda tagantjärele, vaadeldes neid ilma Propagandatalituse prillideta? Kahtlemata tuleb kõigepealt konstateerida seda, et oma iseloomult demokraatliku maailmavaatega eestlane põhimõtteliselt ei salli riigipöördeid oma kodumaal. Õigupoolest on Eestis olnud riigipöördeid vaid üks: 12. märts 1934. 1. dets. 1924 oli riigipöörde katse ja 8. dets. 1935 riigipöörde ettevalmistus. Demokraatlikult mõtlev eestlane on nende kõigi kolme vastu ja ei taha nõustuda mõnepoolsete arvamustega, et 1. dets. oli halb nagu ka 8. dets., aga 12. märts oli hea. Kui 1. detsembri halbust sellega seletatakse, et see oli tegelikult invasioon võõra võimu poolt ja mitte sõltuv Eesti sisepoliitilisest olukorrast, siis kuidas tuleb võtta 12. märtsi ja 8. detsembrit kui puht-sisepoliitikast tekkinud sündmuste headust või halbust? Nii nagu ütleb Winston Churchill, et mõlemad maailmasõjad olid välditavad, nii võib sama ütelda ka 12. märtsi ja 8. detsembri kohta. Kui jääda väite juurde, et 1. dets. oli võõrriigi agentide aktsioon ja tunnustada sõjakohtu protsessi tulemust, et vabadussõjalased ei olnud fašistid ega võimuhaarajad, siis on kohane sel puhul ütelda, et Päts oli esimene Eesti ajaloos, kes sisepoliitiliseks võitluseks tõi tänavale välja relvad. Seda peab tõsiselt kahetsema. Kahetsema seepärast, et hoiatas ju J. Teemant kohtu protsessil novembris 1934: 12. märtsi aktsioon lõi pretsedendi ja see tegu võib leida samade õigustamistega järeletegemist teiste poolt. Ja nii see kahjuks sündiski. 8. detsembri riigipöörde-katset võib hukka mõista või õigustada vastavalt igaühe maitsele, aga fakt on see, et 8. dets. seisis orgaanilises ühenduses 12. märtsiga. Poleks olnud 12. märtsi, poleks olnud ka 8. detsembrit!
Kas on 8. detsember hukkamõistetav? Kindlasti. Kuid samal viisil hukkamõistetav kui 12. märts, s. o. kui vaesusetunnistus, et Eesti õiguslikus ja rahvavalitsuslikus riigis ei saadud või tahetud olukordi lahendada Põhiseaduses ette kirjutatud korras, vaid seda tehti vägivallaga. Nagu juba öeldud, mõlemaid sündmusi oleks võidud vältida väheselgi viisil poliitilise aususe ja hea tahte näitamisega.
Mis puutub eriti vabadussõjalaste süüdistamisse, et nad kavatsesid 8. dets. toime panna ränga riikliku kuriteo, siis on tõesti säärase roima karistamiseks olemas paragrahvid, mis nuhtlevad ka riigipöörde katset. Seo on asja formaalne külg. Kuid samast formaalsest küljest ei saa märkimata jätta, et paragrahvid karistavad «süüdlast Eesti Vabariigis Põhiseadusega maksma pandud riigikorra vägivaldses muutmises» (KrS § 74). Vabadussõjalased ei tahtnud Põhiseadusega maksmapandud riigikorda vägivaldselt muuta. Küll aga tahtsid nad vägivallaga jalule seada Põhiseadusega maksmapandud riigikorda, mida Päts nende arvates oli rikkunud ja mida ta üritas asendada «vastse riigikorraga» (kodade-süsteemiga).
Kuid asjal on ka veel oma moraalne külg. Kui juba kord tahetakse kivi heita vabadussõjalastele, siis ei ole liigne piibli sõnadega ütelda: tehku seda see, kes ise on õigem.
Ja selles mõttes kivi heitjaiks kõlbavad kõige vähem Päts ja Laidoner. Teostati ju 12. märtsi riigipööre relvadega, mille kasutamisel Päts'il-Laidoner'il oli õnnekombel teada, et see ei vii verevalamiseni. See riigipööre teostati pettusega, nagu hiljem selgus kohtulikul uurimisel. Oletame, et pärast Põhiseaduse rahvahääletamist oktoobris 1933 uue valitsuse moodustamisel riigikogu esimees K. Einbund oleks traditsioonipäraselt korrektselt kutsunud uue valitsuse juhiks temale riigikogu enamuse poolt ette pandud kandidaadi, riigikohtunik Peeter Kanni. See tegu oleks olnud poliitiliselt ausam kui temapoolne telgitagune kokkulepe K. Päts'iga selle kutsumiseks riigivanema kohale. Ehk oletame, et sotsialist Karl Ast oma nõupidamistel K. Pätsiga, jäädes ustavaks oma partei ideoloogiale, oleks Pätsi tähelepanu juhtinud demokraatia olulisemale põhimõttele: rahva tahet tuleb austada. Seepärast on uue valitsuse ülimaks kohuseks ausalt ellu rakendada rahva poolt delegeeritud Põhiseadus, milleks meie, sotsialistid, anname oma toetuse teile, härra Päts, kah põlisele demokraadile. Ehk teise variandina, K. Ast oleks Päts'ile teatanud: kuna sotsialistid on alati olnud põhimõtteliselt Põhiseaduse parandamise vastu, samuti uue Põhiseaduse tegijaid, vabadussõjalasi, pidanud oma verivaenlasteks, meie ei saa teid toetada, härra Päts, teie valitsuse ülesandeks langenud uue Põhiseaduse elluviimise pärast. Emb-kumb variant oleks olnud sotsialistide poolt poliitiliselt aus tegu. Kui seda ei sündinud ja K. Päts'il korda läks oma nõusse tõmmata ka veel J. Laidoner'i, oleks eesti kindralist ausam olnud Sõjakooli kasvandike ette astuda umbes sellise sõnavõtuga: «Mul on oletusi, et vabadussõjalased on fašistid, tahavad relvadega haarata võimu ja saavad selleks raha välismaalt. Tõendeid mul selle kohta ei ole peale Pätsi ja sotsialistide juttude, aga laadige siiski püssid ja tulge mulle appi võitluseks vabadussõjalastega.» Kas sõjakooli noormehed, ise tulevased ohvitserid, oleksid vaid ainult oletuste alusel pöörnud püssitorud oma kaasvendade, Vabadussõjas võidelnute vastu?
Ehk jälle, kui oleks tahetud olla aus rahva vastu enne või pärast 8. detsembrit ja öeldud tõtt umbes nõnda: «Vabadussõjalased ja ka mitte-vabadussõjalased kauplesid meiega kogu aeg pärast 12. märtsi, kuidas saaks leplikul ja rahulikul viisil rakendada ellu Põhiseadust ja teostada valimisi, lubades valimistel isegi toetada Päts'i kandidatuuri presidendi kohale. Meie ei olnud nendega nõus ja ei leppinud, sest et tahtsime, küsimata rahva arvamist, püstitada uut riigikorda. Ka Põhiseaduse parandamise eelnõu keeldusime meie rahvahääletamisele panemast, sest et see oleks kõigutanud meie võimupositsioone ja halvanud meie üritust uue riigikorra loomiseks. Seejärel pidasid vabadussõjalased nõu, kuidas relvadega maksma panna oktoobri-Põhiseadust. Meie arvame, et nad on kurjategijad ja vennavere valajad. Mis ütled sina, rahvas, selle kohta, kasutades sõnavabadust, mida me nüüd sulle lubame?»
Need oleksid mõned mõttemõlgutused poliitilise aususe kohta, mille käsitamine oleks kindlasti aidanud Põhiseaduse kriisi lahendada ilma vapustusteta ja pikaajalise venitamiseta. Aga võimu juurde tulnud Päts ja Laidoner avaldasid veel 8. dets. Isamaaliidu tervitusdelegatsioonile kategooriliselt, et nad ei tagane nende poolt ülesseatud Põhiseadust ignoreerivaist uuendustest ja et «meie enam kunagi tagasi ei tule vana lodeva korra juure». Kuna nendest uuendustest oli teada, et nad sihivad eestlastele võõra riigikorra poole, ei saa moraalselt vabadussõjalastele ette heita, et nad niisuguse, neile talumata uue korra vastu võitlusse astusid, ihates meie oma põhiseaduslikku korda. Kohustas ju kehtiva Põhiseaduse § 59 riigivanemat «ustavalt kaitsma Eesti Vabariigi Põhiseadust». Kas ainult riigivanemat ja ka mitte teisi kodanikke? Õigustas ju kehtiv kriminaalseadustik kodanikku hädakaitsele tema õiguste või hüvede seadusevastase ohustamise puhul. Kas nende hüvede ülimaks kehastuseks ei olnud mitte Põhiseadus, mida Päts oli rikkunud ja mida ta üldse üritas asendada uue riigikorraga? Mis puutub verevalamisse, siis lootsid vabadussõjalased, et nende riigipööre läheb läbi sama õnnega nagu nende eelkäijail Päts'il ja Laidoner'il. Niipalju 8. detsembri riigipöörde moraalsest küljest.
Mis puutub 8. detsembri sündmuste faktilisse küljesse, siis on vajalik lisaks juba eeltoodud tegelike asjaolude kirjeldusele märkida veel üht huvitavat seika. Kadaka tee koosolek ja vabadussõjalaste riigipöörde plaanid ei avastatud mitte politsei teenete või õnneliku juhuse tõttu. Koosolek ja plaanid anti valitsusele üles inimese poolt, kes neist plaanidest ise oli osa võtnud. Pühapäeval, 31. mail 1959 oli mul Torontos kõnelus end. kohtu- ja siseministri Johannes Müller'iga, mille kestel teda palusin mulle anda faktilist materjali käesoleva kirjatöö jaoks. Ta oli lahkesti nõus ja esitas hea alguse tegemiseks mulle küsimuse: «Kas teie teate, kes 8. dets. mässu plaanid valitsusele üles andis?»
«Ei tea.»
«Mina tean. Noh, arvake, kes?»
«Tõesti ma ei tea arvata. Aga kui teie teate, vahest ehk ütlete mulle.»
«Hea küll. Võib-olla ma seda ka teen.» Leppisime ministriga kokku, et ta minu poolt soovitud andmed (jätsin talle küsimus-lehe) annab meie järgmisel kokkusaamisel. Kõneluse juures viibis veel end. minister Joh. Holberg. Teisel kokkusaamisel aasta hiljem, 24. mail 1960, New Yorgis end. kohtuniku Hans Ainson'i juuresolekul aga keeldus härra Müller üldse mingeid andmeid andmast põhjendusega, et need olla «väga delikaatsed» ja et ta ise kord kavatseb kirjutama hakata oma mälestusi. Härra Müller'i mälestused oleksid vaikiva ajastu tõetruu valgustamise huvides ülimal määral tervitatavad.
8. detsembri mässukatse faktilise tagapinna kohta on olemas ka veel oletuste teooria, mida tänapäev on võimata tõestada kohtulikus korras, sest et selles esinevad peategelased on surnud ja ka tunnistajaist ei ole teada, et nad kõik oleksid elus. Teooria on pärit meeste ringist, kelledele langetati kõige raskemad karistusmäärad 8. dets. riigipöördekatse eest. Üks neist kinnitab mulle kirjalikult, et tagantjärele on tal silmad avanenud selle sündmuse kohta mitmete omapäraste seikade analüüsimisel. «Kadaka tee mehed» olid vaid pimedaiks tööriistadeks ehk malendeiks kõrgemal seisvate isikute kätes. 8. dets. aktsioon oli provotseeritud afäär, mille idee üles võtsid ja kontseptsiooni välja töötasid Kaarel Eenpalu, Konstantin Kirsimägi ja Aleksander Tenson (Tuulse). Seda tehti selleks, et ühe ja sama hoobiga anda surmalöök vabadussõjalaste liikumisele ja tõsta esimeseks kongressiks kokkuastuva Isamaaliidu populariteeti. Sirk'i juures Soomes ei käinud mitte üksi need isikud, kelledest on juttu poliitilise politsei protokollides. On teadmata, mispärast ja missugused mõjutustel Sirk valis just Isamaaliidu kongressi riigipöörde ettevõtmise ajaks ja kohaks. «Kadaka tee meeste» poolt soovitati talle selleks kasutada juhust, kui kaks nädalat varem oli allveelaevade kapitali pidulik üleandmine Päts'ile Kadrioru lossis. Ka oli kogu plaan algusest peale liialt «hulljulge». Teisest küljest tuuakse selles teoorias ette, et Eenpalul oli väledasti mõtlev pea poliitilistes asjades ja tema moraal poliitikas oli niisugune, mis risti ette ei löönud ebaausate tegude ettevõtmisel. Kui «Eesti politsei isal» oli tal kõige intiimsemaid suhteid poliitilise politseiga, kelle moraalne tase samuti ei olnud mitte kõrge. Provokatsioone Eenpalu teadmisel kui mitte ka kaudsel osavõtul oli vabadussõjalaste vastu ette võetud juba korduvalt. Ka toimusid 1938. a. Riigivolikogu valimiste võltsimised Eenpalu otsesel teadmisel. Tema omapärased vaated seadusele ilmnevad ta politseijuhtidele peetud kõnes. «Kui Sirk'i ka oleks saadud kinni võtta Kadaka teel, meid kõiki oleks väljakohtu otsusega maha lastud veel samal ööl,» kirjutab mulle 20-aastase sunnitööga karistatud mees. «Sirk sai aga viimsel minutil Helsingis paati astumisel haisu ninna. Sellele õnnele võlgnevad kõik Kadaka tee mehed oma elu.»


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: William Tomingas - "Vaikiv ajastu eestis"
PostitusPostitatud: 10 Mär, 2013 10:46 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Dets, 2007 21:58
Postitusi: 319
Aga kuidas Kadaka tee mässuplaanidega lugu oligi, ilmnes sensatsioonilise üllatusena, et sellel riigipöördel oli ka praktiline külg ja küllaltki tähtis tulemus. Jällegi on Päts ja Laidoner endaga hauda kaasa viinud saladuse, kuidas ja millal pärast 8. dets. nad omavahel kokku leppisid:
1) et senise isevalitsusliku korra leevendamiseks tuleb midagi ette võtta ja
2) et rahvast peaks nüüd kuulutama «vähem haigeks».
Ühest küljest ei oleks mõlemal valitsejal pidanud olema erilist muret — Eestis oli käima pandud päris korralik politseiriik, kus ilma demokraatiata sai läbi üsna lahedasti. Teisest küljest aga tundus, et ei Isamaaliit, ei Propagandatalitus, ei riigistatud noorsoo kasvatus, ei «kodade koda» polnud suutnud eriti märgatavalt tõsta poolehoidu valitsusele laiemais hulkades. Päts'i poliitiline vaist ütles talle, et 8. detsembrit saab teatava osavuse juures ära kasutada oma populaarsuse parandamiseks, andes rahvale mõned kontsessioonid, kuid säilitades seejuures oma prestiiži ja mitte vähendades oma võimuküllust. On inimesi, kes väidavad, et Päts asus kontsessioonide tegemisele mitte 8. dets. mõjul, vaid seepärast «et Päts on sündinud demokraat ja eluaja demokraatia eest võidelnud». See võib nii olla, aga Eesti ajal oli Päts eeskätt konjunktuur- ja parteipoliitik. Kui pärast võimuvõtmist Päts oleks tahtnud näidata oma armastust demokraatia vastu, oleks tal selleks olnud lugemata palju juhuseid ja 8. dets. sündmused oleksid jäänud tulemata.
Tsiteeri:
Pärast 8. detsembrit, nimelt jõulu teisel pühal 1935 korraldati Päts'i ja Teemant'i kokkusaamine ühe Teemant'i sõbra korteris Tallinnas. See oli esimene kohtamine kahe eesti riigimehe vahel pärast 12. märtsi sündmusi. Sellel kõnelusel ütles Teemant Päts'ile, et nii ei saa ega tohi riiki valitseda, vaid et peab valitud saama rahvaesindus.
Sellest kõneles Teemant ühele kohtunikule Tallinnas 1936. a. algul, kui rahvuskogu rahvahääletus oli juba käigus, juurde lisades: «Aga näete, mis Päts nüüd teeb — oma Rahvuskogu!»


Omavahelisel kokkuleppel Laidoner'iga esines Päts uusaasta vastuvõtuballil Ohvitseride Keskkogu kasiinos suure poliitilise raadiokõnega. Ta pidas oma kõne ühes kõrvaltoas Laidoner'i juuresolekul. Selles kõnes esitaski Päts rahvale üllatava uudise («Päevaleht», 2. jaan. 1936):

Meie rahva silmad on nüüd avanenud ja rahvas on näinud, missugused vabaduse kaitsjad need olid, kes mõne aja eest mööda maad ringi käisid ja lubasid rahvale jalule aidata oma uut korda, mida nad ise silmakirjaliselt nimetasid demokraatiaks («Päevalehe» sõrendus). Üksmeelsuse torm käib praegu üle maa. Rahvas tunneb, et ta on hädaohust pääsnud ja tahaks lähemal ajal näha algatuse tegemist uutele alustele rajatud riigivalitsemise aparaadi loomiseks. Meie peame oma lubaduse täitmise juures asuma ja kokku kutsuma rahvuskogu, kellel õigus oleks otsustada, kas meie praegune Põhiseadus on kõigiti täielik, kas ei ole vaja seda muuta või isegi uuendada («Päevalehe» sõrendus).
Ma võin sel pühalikul vana-aasta õhtul ütelda, et minul on kindel tahtmine koos kaitsevägede ülemjuhatajaga astuda rahva ette veebruarikuu jooksul seaduseelnõuga, mis rahvahääletamisel tuleks otsustada. Meie ei või käia rahvahääletamise tähtaegade suhtes harilikku teed ja neid tähtaegu silmas pidades üle poole aasta aega viita. Meil peaks võimalik olema poolteise kuu jooksul rahva poolt kindlat vastust saada. See üksmeelsus ja usaldus, mis praegu üle maa sadades kirjades ja telegrammides meie pealinna jõuavad, avaldavad, et see seaduseelnõu teoks saab. Rahvas peab aru saama ja otsustama, et nüüd on aeg rahvuskogu kokku kutsuda. Mina, ülemjuhataja ja vabariigi valitsus võime teile vana-aasta õhtul ja uue-aasta lävel kindla ja pühaliku tõotuse anda, et see Põhiseadus, mis rahva tahtel maksma pannakse, täidetakse korralikult, et selle Põhiseaduse järgi toimitakse nii, kuidas rahvas seda avaldab. See oleks minu kõige südamlikum soov seepärast, et Põhiseaduse vastuvõtmine vabastaks mind, aastates inimest, koormast, mida ma aastaid olen kannud. Elagu vaba Eesti riik ja rahvas nii, kuidas ta ise otsustab!


Ühenduses selle raadiokõnega toob sama «Päevaleht» veel rasv-trükis sõnumi:

Täpselt kell 11.40, just sel kohal, kui riigivanem hakkas iseloomustama 8. detsembri sündmusi, katkes tema kõne. Katkestus kestis 7 minutit. Selgus, et katkestus on olnud kuritahtlik. Suure Lasnamäe tänaval (raadio saatejaam asetseb Lasnamäel) maja nr. 36 kohal oli mitmemeetripikkune traat visatud üle ringhäälingu juhtmete, mis tekitas lühiühenduse. Näib, et külgelülitatud aparaadiga kuulati kõnet ja kõne edasikanne katkestati just 8. dets. sündmuste käsitamise ajaks. Nagu kuulda, on mõnel pool riigivanema kõne lõpul ulakaid ülesastumisi aset leidnud, kus politsei on sunnitud olnud vahele astuma.

Päts'i kõne avaldas suurt tähelepanu üle maa, ka välisajakirjanduses. Teati küll, et Päts kavatses uusi riigireforme, aga need keerlesid rahvale antud informatsiooni järele kodade-süsteemi ümber. Lähemat riigiasjadest ei teatud, sest pärast riigikogu tegevuse sulgemist oli maa valitsemine üle läinud isikute kätte, kes seda tegid «omal isiklikul vastutusel, lootes rahva poolehoiule». Niisuguse valitsemise viisi vastu oli küll võideldud, kuid tagajärjeta. Äsja üritatud viimne võitluskatse oli lõppenud traagiliselt. Nüüd aga pöörduti rahva poole teadaandega, et rahvale on jälle lubatud kaasa rääkida riigiasjades. Veel enam — luba antud rahvahääletamist teha Põhiseaduse parandamiseks või isegi uue Põhiseaduse loomiseks. Uut Põhiseadust lubas Päts pühalikult rahva tahtmist mööda austada. See tõotus oli iseenesest ka uudiseks. Inimesed ei olnud veel jõudnud unustada, et Päts oli annud samasuguse tõotuse aasta varem oma ametisse seadmisel riigikogu poolt. Ka seda «pühalikul vana-aasta õhtul» antud tõotust austada tulevast Põhiseadust «rahva tahtmist mööda» Päts ei täitnud, nagu nähtub hiljem.
Oli neid, kes kahtlesid Päts'i ausameelses tahtes antud lubaduste ja tõotuste täitmiseks. Oli aga ka neid (ja neid näis olevat enamus), kes kergendustundega suhtusid Päts'i raadiokõnesse ja sellest ootasid lahendust Põhiseaduse-kriisile. Olgu kuidas on, kuid üldine arvamine leidis Päts'i kõnest, et vana aastaga on lõppenud rahva hooldamise ja arstimise ajad ja et uus aasta avab head väljavaated normaalse elu taastamisele. Ühed ütlesid, et otseseks tõukeks Päts'i järeleandmistele oli vabadussõjalaste aktsioon 8. detsembril (see oli ka välisajakirjanduse arvamine); teised arvasid, et selle päeva sündmused tegid vaid küpseks Päts'il juba varem kaalumisel olnud kontsessioonide mõtte. Nii või teisiti: Päts'i raadiokõne 31. dets. 1935 märkis esimest kodanike edu Päts'i ja rahva vahel käimas olnud võitluses. Kas olles selleks sunnitud või omast vabast tahtest pöördus Päts nüüd sama rahva poole, keda ta oli nimetanud «haigeks» ja «otsusevõimetuks» õiguse andmisega Põhiseaduse-küsimust otsustada, andes seejuures pühaliku tõotuse, et ta seda uut Põhiseadust tõesti austama saab, nagu rahvas seda soovib.


VAHEMÄNG II


TALLINNA KESKVANGLAS «AEGA TEENIMAS»


Eelpool nimetatud sündmuste arenemisel olin «aega teenimas» Tallinna Keskvanglas, «riigihotellis», nagu seda asutust rahvasuus nimetati, või kõigile tallinlastele üldtuntud «Patareis», Kalda tänav 2. Tallinna vana minevikku märkivate ajalooliste ehituste nagu Kiek in de Kök, Paks Margareeta, Pikk Herman jne. kõrval väärib nimetamist ka Patarei. Tema poolümarik, hall, sünge ja trellitatud akendega kivine front paistab silma Tallinna profiilis igale turistile, kes meie pealinna saabub mereteed kaudu. Ehitatud merekindluseks Katariina Suure ajal, umbes 1765—1770, hõlmas ta algul suuremat maa-ala kui praegu. Kalaranna kaldalt on näha merel kerkivaid varemeid, mis märgivad endiseid Patarei kõrvalehitusi. Patarei pae- ja graniitkivist müürid on ligemale kaks meetrit paksud, neis on säilinud püssilaske-augud (ambrasuurid) ja paiguti ka rasked raudahelad ja rõngad kahurite käsitsemiseks. Minu poisipõlves tsaariajal oli kolmest Tallinna garnisoni moodustavast polgust — Dvinski, Onežski ja Belomorski — viimatimainitud paigutatud Patareisse ja selle juurde kuuluvaisse kõrvalhoonetesse. Järgnevaist aegadest meenub mulle veel, et aprillikuus 1917, eesti väeosade asutamise ajal, ühel miitingul Patarei siseõuel kutsus vene polkovnik P. Homjakov temale seal kasarmus alluvaid soldateid üles tääkidele tõstma Tallinna Eesti Sõjaväelaste Büroo liikmeid Arnold Jürgens'it ja mind. Olime sinna läinud kõnelema Eesti polkude asjus Peeter Suure merekindluse staabiülema A. Kostandi ettepanekul. Jürgens saigi tolkorral täägihaava rindu, mis aga hiljem arstiabi saamisel ei osutunud elukardetavaks.
Tsiteeri:
Polkovnik P. Homjakov'i pime viha eestlaste vastu leidis hiljem meie valitsuse poolt «kättemaksu»: talle anti Eesti kodakondsus. Temast sai jõukas ärimees ja ta väikest näpitsprillidega kogu võis tihti näha Tallinna lõbustuskohtades.
Eestlastesse sõbralikult suhtuv kreeklasest polkovnik A. Kostandi suri 1919. a. Arhangelskis.
Arnold Jürgens, Jüri Vilms, August Peiker ja nende küüdimees Aleksei Rünk said surma varakevadel 1918 nende matkal ühinemiseks Eesti välisdelegatsiooniga. Olnud õnnelikult jõudnud Soome randa üle jää, langes Eesti Päästekomitee liige Jüri Vilms koos oma kolme kaaslasega saksa sõjaväe patrulli kätte. Vilms, Jürgens, Peiker ja Rünk lasti maha 13. apr. 1918 Töölö Suhkrutehase õuel Helsingis. Eriline riigikogu uurimiskomisjon Tõnis Kalbus'e juhtimisel tegi hiljem kindlaks, et mahalaskjad olid soomlased, mitte sakslased. See fakt jäeti meie poolt avaldamata sündsusetundest Eesti—Soome suhete vastu.

Vabadussõja ajal asus Patareis distsiplinaarrood, mille ülemaks oli kapten Paavian (omariikluse ajal Võru-Petseri prefekt, eestistatud perekonnanimega Kard).
Vangimajaks hakati Patareid ümber ehitama a. 1920. Ümberehituse teine järk teostati a. 1932—1933, mil püstitati uus osakond (sidehoone) ja üksikkorpus. Uued lisahooned said juba moodsad: kambrite põrandad olid kaetud puuparketiga, ka olid kambrid varustatud veeklosetiga. Vana vanglahoone aga jäigi poolpimedaks, primitiivsete, deprimeerivate kambritega. Vangide üldarv kõikus normaalajal 900—1000 ümber. Kuid vaikival ajastul ületas see arv pidevalt 2000. Selle arvuka kogu vangide valve eest oli hoolitsemas ümmarguselt 250-pealine ametkond — valvurid ja muu personal. Minu karistusekandmise ajal oli keskvangla direktoriks Emil Sperlingk (vallandati pärast A. Sirk'i põgenemist), tema järglaseks määrati Johannes Kõks. Direktorile allus seitse abidirektori vastavate ametialade jaotusega: Viikman (hiljem Tagel) — administratiivala, Birkan — saatesalk, Laar — kantselei, Võites — tööstusala; siis veel Keerd, Sõber ja Riisenberg. Neile järgnesid aukraadide järgi vanem-valvurid, valvurid ja noorem-valvurid. Kui noorem-valvur Kristjan Palusalu (Trossman) kahekordse maadlusmaailmameistrina 1936. a. saabus Berliini olümpiamängudelt, loodi tema teenete märkimiseks talle erikoht — keskvangla veltveebli amet, palgaga 100 krooni kuus. Administratsioonil oli vanglakeeles nimetuseks «orikas seitsme põrsaga», kuna valvureid kutsuti «mustadeks» nende mustavärvilise mundri järele.
Direktori kuupalk oli kr. 220, abidirektori kr. 150, vanem-valvuri kr. 90, valvuri kr. 70 ja noorem-valvuri kr. 65. Lisaks sellele anti veel kas prii korter vanglas või korteriraha. Kuna palgad polnud mitte kõrged, siis oli seetõttu loomulik, et vangla ametkonda kippumiseks ei näinud olevat erilist tungi. Sinna hädasunnil või mõnel muul eripõhjusel teenima sattunud inimesed ei omanud erilist kõrget kvalifikatsiooni hariduse, kasvatuse või käitumise alal. Siiski peab märkima, et direktor J. Kõks oli Tartu ülikooli lõpetanud jurist (ühe vanema korporatsiooni vilistlane). Samuti andsin oma üksikkorpuses istumisel üksvahe ladina keele tunde ühele öövahtkonnas teenivale valvurile, kes oma töö kõrval käis Tartus andmas eksameid õigusteaduskonnas.
Madalale valvurite majanduslike olude tasemele vastas ka vangla materiaalne heaolu. Maksvate määruste järgi oli vangi ülalpidamiseks ette nähtud 18 senti päevas. Selle raha eest anti temale pool naela leiba, 12 grammi suhkrut, 2—3 kartulit, mõni silk, hommikul kohvi, lõunaks pool liitrit suppi ja õhtuks teevett.
Silk on eesti rahvustoit ja selle kallal pole midagi nuriseda. Küll on aga silku raske kiita, kui see osutub kas mädanenuks või hapuks, räidikuks, nagu see oli tavaliseks nähteks keskvangla toidusedelil. Samad kitsad olud, mis arvatavasti ei võimaldanud vanglale hankida korralikku silku, ei lubanud ka supikeetmiseks osta muud kui neljanda-järgu liha. Sisehoovi nurgas, vana vangla alumisel korral asuv köök ei pakkunud silmale puhtuse mõttes mingit mõnu, sealt ninna tungivad lõhnad tekitasid jälestustunnet. Kuid nälg on kõige parem kokk — söödi suppi, mille maitse kirjeldamisega pole mõtet katsetada, ja ka haput silku.
Supp kanti köögist laiali suurtes puutoobrites. Kandjaiks olid vangid, kes paarikaupa toobri raskuse all nõtkedes ähkisid treppide astmetel ja pikkades koridorides. Hiljem jagati samadest toobritest teevett ja see vesi tõi tagasi mällu lõunal söödud supi — seal ujusid kas kapsalibled, kartulijäänused või muu kraam. Võid ja rasvaaineid vangidele ei antud, need öeldi olevat pandud suppi. Teed nagu tubakatki samuti ei antud, see pidi olema võtta omast käest. Kuid, nagu juba öeldud, nälg sai kõigest üle.
Minu juures sai näljatunne alguse keskvanglas novembris 1934, umbes kuu aega pärast mu saabumist poliitilisest politseist. Põhjuseks oli «progressiivse karistuse kandmise korra» sisseseadmine. See kord jagas vangid järkudesse: 1) katsealused, 2) paranejad I, 3) paranejad II ja 4) eeskujulikud. Järkude tunnustena õmmeldi vangikuue vasakule käisele kollased triibud — üks, kaks või enam. Vangi käitumine allus iganädalisele hindamisele. Leiti käitumine olevat olnud hea, anti vangile üks mark (ümmargune plekist ese nagu riietehoiu mark saunas). Halva hindamistulemuse puhul jäeti mark andmata ja võeti vangilt korjatud tagavarast ära mark. Ühest järgust teise üleminekuks oli vaja omada teatav ettekirjutatud arv marke. Järgust järku kõrgendamine tõi endaga kaasa soodustusi. Katsealustel oli õigus iga kolme kuu tagant saada kokku omastega kümneks minutiks, saata välja üks kiri ja saada väljast kaks kilo toiduaineid. Paraneja I võis ülalnimetatud soodustusi kasutada iga kahe kuu tagant, paraneja II kuu aja tagant. Eeskujulikuks kuulutatud vangil olid need soodustused võimaldatud igal nädalal. Lisaks sellele oli temal õigus (eriloa saamisel direktorilt) erariietuses valveta kuuetunniliseks linnaminekuks.
Tsiteeri:
Selle loa andmise pani direktor Kõks hiljem seisma. Poliitilistele vangidele polnud sellise loa andmine üldse ette nähtud.

Vana korra kohaselt võisin naisega kokku saada kord nädalas ja toitu võisin vastu võtta niipalju, kui ta kanda suutis. Kahjuks kestis see hea põli ainult kuu aega ja järsu üleminekuga «progressiivsele korrale» polnud kerge harjuda. Väljavaateid kõrgemasse järku jõudmiseks polnud. Mulle anti küll mõned margid, kuid need võeti vähehaaval jälle tagasi — «kartsas käimise pärast», nagu mulle öeldi. Nagu ameerika hotellides igasse numbrituppa on pandud piibel, nii oli keskvangla kambritesse kirjavarana asetatud raamat, mille mustale kaanele oli kullaga pressitud pealkiri «Vangla määrustik». Selle paragrahvid käsitasid peamiselt seda, mis vangile oli keelatud. Kuid leidus ka paragrahve vangi õigustest. Näiteks oli vangile antud õigus: jalutada vabas ohus pool tundi päevas, saunas käia kord nädalas, pidada kirjavahetust välismaailmaga ülemuse loal, lugeda vangla raamatukogus olevat kirjandust, kokku saada omastega ettenähtud korras. Ka oli vangi õiguste all märgitud veel kohustus töö tegemiseks ülemuse ettekirjutusel põhjendusega, «et vahialune ei kalduks kuritahtlikele mõtetele».
Tegelikult oli nende õigustega lugu veidi teisiti. Jalutada sain mina ja need kaasvangid, kellega mul oli juhus kokku puutuda, vaid kümme minutit. Üksikkorpuse mehed viidi jalutamiseks eri-hoovi hanereas koridoride kaupa (koridore või majakordasid oli üksikkorpuses neli). Üksikkorpuse hoovis seisid umbes kolme meetri kõrguse planguga üksteisest eraldatud lahtrid, kus iga mees pidi kõndima omaette. Peale tavalise valve oli jalutusajaks vangla müürile paigutatud erivalvur laskevalmis püssiga. Omavaheline kõnelemine või «ükskõik mis viisil ühendusse astumine» oli kõvasti keelatud kartseri karistuse ähvardusel.
Sauna viidi mind üks kord kuus — üksinda, mida seletati minu kohta maksma pandud eri-julgestuskorraga. Lugesin saunaruumis 62 kappa ja teadsin, et üksikkorpuses minuga seltsis istuvaid kommuniste viidi sauna korraga kõik koos, ka mitte sagedamini kui kord kuus. Mis puutub minu õigusse või kohustusse tööd teha, siis hakkasin juba pärast paarikuulist üksikkorpuses viibimist abidirektoreid igal võimalikul juhul tüütama palvega minu tööle lubamiseks. Töötegemise võimalusteks keskvanglas olid: trükikoda, tisleri-, kingsepa-, rätsepa-töökojad, sepikoda ja saekaater. Vastuseks sain ikka ja jälle, et minule on tööleminek keelatud. Muide, kommunistid olid püstitanud traditsiooni tööst keeldumiseks ja seda traditsiooni ka vangla administratsioon respekteeris. Kuna aga mina töötegemises nägin tõhusamat vahendit üksikkorpuses hingematva igavuse ja surutise vastu võitlemiseks, ei jätnud ma järgi tööle kippumast.
Siis öeldi mulle, et ma ei oskavat mingit tööd ja seepärast ei saavat mind rakendada ühtegi töötuppa. Mina vastu: sooviksin meeleldi õppida mingit ametit — aega ju mul õppimiseks on ja õpilasena ei soovi ma mingit palka. Seejärel teatas mulle ühel päeval jaanuaris 1935 tööstusala abidirektor Võites, et ta olevat direktor Koks'iga minu pärast kõnelenud. Kõks laskvat öelda, et minusugusele kõlbab olla vaid kingsepaks. Neelasin selle piste silmapilgutamata alla ja haarasin kahe käega kinni töölemineku loast. Järgmisel hommikul tuligi kingsepatöökoja valvur mulle järele ja viis mind töökotta meistri palge ette. See hakkas käte-jalgadega vastu:
«Olen eraisik, mitte valvur. Kõksi kiusutempe ma kaasa ei tee. Mis kingsepp teie olete? Kõks võib ju teid, oma käealust, narrida, aga mitte mind.» Kui ma meistrile olin seletanud, et ta töölevõtmisega teeb mulle suure heateo, lõi ta käega, andis mulle kätte haamri ja vana kota ja õpetas, kuidas puutikke talda taguda.
Nii töötasin innuga ühe tunni, kui mulle tuli järgi üksikkorpuse vanemvalvur Julius Mihkelson. See talutas mind töökojast kambrisse tagasi. Varsti seejärel viidi mind sauna. Sealt tagasi tulles leidsin kambri ukse ees mind ootava Mihkelsoni, kes mind hakkas kartserisse viima Kõks'i korraldusel «kambrist omavoliliselt lahkumise pärast». Ei aidanud mu seletused, et kambrist ei saa ju keegi omavoliliselt lahkuda ja et mulle tuli järgi kingsepatöökoja valvur. Siis palusin, et mind lastaks saunahigist jahtuda enne kartsakeldrisse viimist. Kuna Mihkelson sellega nõus polnud, nõudsin, et ta viiks mind arsti juurde. Arst dr. Vahtrik kehitas õlgu öeldes, et minu seisukord pole takistuseks mu kartserisse saatmiseks.
Istusin kartseris seitse päeva. Selle aja lõppemisel mind kambrisse ei viidud, vaid abidirektor Birkan teatas, et vangladirektor Kõks on mulle määranud seitsmepäevase lisakaristuse «administratsiooni käsule vastuhakkamise pärast». Istusin ka selle aja ära. Sellega minu töölkäimine lõppeski. Ei tahtnud end enam Kõksi ees alandada uute palvetega tööloa saamiseks.
*
Keskvanglas ei tehtud vahet poliitiliste ja mitte-poliitiliste vangide vahel. Kuni märtsini 1934 olid vangla ainsateks poliitilisteks elanikeks kommunistid. Neid, peamiselt eluajaks või pikaajaliseks sunnitööks mõistetud mehi, peeti paarikaupa kinni üksikkorpuse kambrites, missuguseid oli 48. Osa neist oli paigutatud vangla V-le koridorile. Vabadussõjalaste vanglasse paigutamisel tehti nende jaoks ruumi üksikkorpuses. Ümberpaigutus korraldati järgmiselt: vabadussõjalane üksinda omaette kambris, selle kõrval kamber kahe kommunistiga, siis jälle üksik vabadussõjalane, tema kõrval jälle kamber kahe kommunistiga jne. Sellise piruka -kihilise konstruktsiooni idee oli, et kommunistide paigutamisega vabadussõjalaste vahele teha võimatuks vabadussõjalaste omavaheline ühendusepidamine.
Ruumipuudusel üksikkorpusest välja tõstetud kommunistid paigutati vangla V-da koridori peale, mis nüüdsest peale jäigi kommunistide ja mõrvarite («märjatöö-meeste») kinnihoidmise kohaks ja mida vanglakeeles kutsuti «surnuaiaks». Kommunistid istusid seal mõrvaritest eraldatuina 12—15 nariga varustatud üldkambrites. «Surnuaia» sünge ümbrus niihästi koridoris endas kui ka kambrites torkas silma eriti masendavalt. Eluaegsele vangistusele mõistetud kommunistid, kes minu ajal olid jõudnud juba ära istuda enam kui kümme aastat, olid näost muutunud tuhakarvalisteks, nende näovärvus oli omanud juba samased toonid kui nende kongide räpased seinadki. Alatoitlusest olid nad kokku kuivanud ja küüru vajunud. Asjaolu, et vangla kord ei teinud vahet kriminaalkurjategijate ja poliitiliste vangide vahel, põhjustas kommunistide juures erilist meelekibedust. Eesti kommunistidesse võib üldiselt suhtuda, kuidas keegi soovib, kuid nende poolt hilisematel aegadel ülesnäidatud metsikust võib osaliselt kahtlematult seletada ka nende karmi kohtlemisega keskvanglas. Et selles asutuses kehtima pandud hingelise surutise režiimi polnud kerge taluda, tean enda kogemustest.
Ühel päeval (olin selleks ajaks juba üle poole aasta istunud) andis mulle üks lahkemaist valvureist heamehe poolest lugeda 1934. a. ilmunud koguteose «Konstantin Päts». See teos koosneb reast artikleist, milledest üks on kirjutatud K. Päts'i enda poolt ja kannab pealkirja «Minu vanglapõlv Krestõs». K. Päts oli Vene Uue Nuhtlusseaduse § 129 põhjal (sama paragrahv kui minulgi) tsaariajal üheks aastaks vangi mõistetud ja ta kirjeldab oma eluolu suures, ainult üksikkambritest koosnevas Krestõ vanglas Peterburis.
Tsiteeri:
Pikki aastaid on levitatud legendi, nagu oleks Päts olnud surma mõistetud välikohtu poolt 1905. a. revolutsiooni keerises. Seda on tehtud vist selleks, et Päts'i isiku ümber luua poliitilise märtri oreooli. Pole teada, et Päts ise oleks neid surmamõistmise jutte kinnitanud või eitanud. Nagu tema ametlikult avaldatud elulugudest selgub, algas K. Päts oma avaliku tegelase karjääri sellega, et ta novembris 1901 hakkas toimetama ajalehte «Teataja» Tallinnas. Vastandina Tartus ilmuvale «Postimehele» võttis see leht selgesti väljendatud vasakpoolse kallaku ja sellest ajast on pärit ka Päts'i sõbrustamine sotsialistidega, mida ta harrastas kogu oma riigitegelase ameti ajal Toompeal. 1905. a. lahkus Päts selle lehe toimetaja kohalt, siirdus pagulusse, elas Šveitsis ja hiljem Soomes. Tema surmamõistmise kohta kirjutab Ed. Laaman oma teoses «Konstantin Päts»: «Kord paguluse põlves Bernis Šveitsis vene üliõpilaste lugemistoas ajalehti sorides leidis Teemant «Novoje Vremja'st» (Peterburis ilmunud leht) sõnumi, et tema ja K. Päts on kodumaal karistussalga poolt tagaselja surma mõistetud .. . 1910. a., kui lootused amnestiale lõplikult kadusid, jäi üle õiendada vahekorrad Vene kohtuga (Päts elas siis Soomes). Sondeerimised ses suunas võttis endale vannutatud advokaat J. Poska. Poska valmistas kirja, millega K. Päts'i abikaasa pöördus kindralkuberneri poole, et saada oma mehe surmamõistmise kohta tunnistust. Sõjaprokurörilt tuli vastus, et sõjakohtul üldse õigust pole tagaselja nuhtlusi määrata .. . Edasi selgus, et K. Päts'i vastu pole muid süüdistusi kui need, mis Peterburi Kohtukoja prokurör tema kui «Teataja» vastutava toimetaja vastu tõstnud. Need põhjenesid Uue Vene Nuhtlusseaduse kurikuulsa § 129-le (üleskutsele mitte täita valitsuse seaduslikke korraldusi). Päts tuli Soomest kodumaale ja kohut tema üle peeti Tallinna Kohtukojas 4. veebr. 1910. Kohus mõistis Päts'i § 129 järgi üheks aastaks kindlusvangi, mille aja «mahateenimiseks» Päts valis Peterburi Krestõ suurvangla. Valides karistuse kandmiseks üksikvangistuse, lühendas Päts seega maksvate määruste järgi oma istumisaega veerandaasta võrra... 1910. a. lõpul hakkas Päts Tallinnas toimetama uut ajalehte «Tallinna Teatajat».»
Peab märkima, et Ed. Laaman eksib ühes asjaolus. § 129 ei näe karistusena ette vangistamist kindluses, mida Vene seadus tõlgitses «noobli» kinnipidamise kohana poliitilistele vangidele. See paragrahv märgib karistuse kandmise kohana «ispraviteljnõi dom» (parandusmaja). Kuid on vajalik märkida ka seda, et tsaariajal poliitiline vang tõepoolest võis valida karistuse kandmise paika ja karistuse kandmist sooritada lühema ajaga. Et K. Päts kohe pärast karistuse kandmist sai loa uuesti hakata ajalehte toimetama, siis tõendab see seda, et kurjal tsaariajal § 129 järgi süüdimõistetult ei võetud kodanlisi õigusi. Kuid Päts'i režiimi ajal mõisteti sama paragrahvi järele kodanikke kinni «kõigi õiguste kaotamisega». See tähendas (nagu mina seda omal nahal tunda sain) sõjaväeliste aukraadide kui ka aumärkide tühistamist, keeldu seista riigi- ja omavalitsuse teenistuses, tegelda avalikus elus, toimetada ajalehte, omada usaldustnõudvat ametkohta. Samuti tähendas see aktiivse ja passiivse valimisõiguse kaotust ja muid kitsendusi.
Päts kirjutab, kuidas ta selles tsaariaegses karistusasutuses võis jalutada mitu tundi päevas; kuidas poliitiliste vangide kambrite uksed kogu päeva olid avatud omavaheliseks läbikäimiseks; kuidas ta igapäev võis väljast süüa saada; kuidas ta ajaviiteks saksa keelest tõlkis Otto Damaschke «Grundrisse der Selbstverwaltung» (ainus K. Päts'i pikem kirjatöö); kuidas tal igal nädalal käisid külastajad (peamiselt Peterburi pangadirektor Madis Jaakson, Päts'i hilisem kaasosanik 19. juulil 1919. a. Tallinnas asutatud Harju Pangas, kellele ta hiljem riigivanemana keeldus armu andmast); kuidas tal välismaailmaga kirjavahetuseks oli peaaegu piiramatu vabadus jne. Mida rohkem ma seda Päts'i kirjutist lugesin ja Päts'i vangipõlve võrdlesin keskvangla režiimiga, seda rõkkavamalt hakkas kõlama mu naer. Kuna keskvanglas ka naer oli sisemääruse kohaselt keelatud, siis avas valvur ukseluugi ja päris kohkunult, kas ma olen hulluks läinud.
Minu isiklikule hingeelule ei mõjunud häirivalt niivõrd see, et kõiki vange peeti ühe pulga peal, kuivõrd väiklased üleaisa-löövad kiusud kohtlemise alal. Näiteks tõi mu hea murelik abikaasa mulle hambapastat. Kuid seda keeldus direktor mulle lubamast põhjendusega, et «silgud on küllaltki head hammaste puhastamiseks». Teine kord oli mu naine kohal kloseti-harjaga, mida vajasin väljakäigu-seadeldise korrashoiuks. Mu abikaasale aga seletas üksikkorpuse vanemvalvur Mihkelson direktori korraldusel: «Harja ei ole vaja. Selleks on Tomingasel käed olemas.» Sama Mihkelson sundis mind kartseri ähvardusel kambri põrandat küürima kolm korda päevas, ironiseerides: «Teie ju tahtsite kangesti tööd teha...»
Kui progressiivne karistamise kord oli juba mõnda aega olnud käimas, inspekteeris ühel päeval meie kambreid direktor J. Kõks. Kuna mu kambri uks pärast tema lahkumist veidikeseks lahti jäi, kuulsin, kuidas mu kambrinaaber, eluksajaks sunnitööle mõistetud ühe käega kommunist Abels (oli J. Vares'e valitsuses hiljem põllutööministriks) Kõks'ilt päris, miks progressiivse karistuskorra soodustused polnud kehtima pandud ka kommunistide kohta. Kõks vastas häält tõstes:
«See on häbematus! Teie nõuate, et meie riigi seadused peaksid olema maksvad teie kohta. Aga kommunistid ju ei tunnista meie riiki, selle seadusi ega midagi. Häbi teil peaks olema seadusi nõuda!»
Abels vastas viisakalt: «Jah, häbi peaks olema küll. Aga mitte meil, vaid teil.»
Kõks pani Abels'i jalamaid seitsmeks päevaks kartseri. Mul oli südames halb tunne, kuna arvasin, et Abels'il oli õigus. Peaks ju õigusliku riigi uhkuseks olema see, et tema seadused on kehtivad võrdselt kõikide kohta.
Ajalehtede saamine oli mulle keelatud (kriminaalvangid võisid lugeda kahe nädala vanuseid ajalehti). Iga kolme kuu tagant lubati mulle vangla raamatukogust hankida üks raamat. Kuid keskvangla raamatukogu oli väga kehv nii kogult kui ka sisult. See koosnes vaid annetatud kirjavarast, kuna vangla raamatukogu jaoks krediite polnud ette nähtud. Kataloogis avastasin vene kirjaniku Mamin-Sibirjak'i teoseid. Neid ma lugesingi, kuna teatavasti selle autori Siberi elu käsitavad romaanid on väga paksud. Kuid kolm kuud on siiski kaunis pikk aeg, nii võisin romaani lahedasti läbi lugeda mitu korda.
Ka kirjutamine oli keelatud. Pliiatsi jupi või paberilipaka leidmine võis tuua kartserikaristuse. Mis puutub kirjavahetusse välismaailmaga, siis oli mulle lubatud välja saata üks kiri kolme kuu takka. Kirja kaust oli piiratud nn. postipoogna suurusega ja kirjutada võis ainult poognale lineeritud joontele, mitte nende vahele. Sama määrus pandi maksma ka mu abikaasa kohta tema kirjade suhtes minule. Minu protestid nende määruste vastu andsid tulemusi alles aasta hiljem: mulle lubati saata abikaasale kogu luuletusi võõrkeeltes, samuti ühe teose orkestripartituur, mille olin kirjutanud ajaviiteks. Muus osas jäid kirjavahetuse reeglid endisteks.
Nagu ma eelmises peatükis mainisin, lubati mulle vangimajade peavalitsuse poolt pidada päevikut võõrkeeltes. Nii sain õiguse kambris pidada pliiatsit ja kaustikut (mis väga tihti oli Kõks'i käes lugemiseks).
Ühel pealelõunal, kõige igavamal ajal vanglas, soojendasin selga vastu ahju (kambri tavaline temperatuur oli 10—12° R, seepärast kandsin palitut; hiljem sain naiselt paksu villase kampsuni) ja mängisin hajameelselt pliiatsiga, urgitsedes sellega seina ja ahju vahet. Äkki märkasin, et pliiats tungis ahju kõrval läbi seina. Ümmargune raudahi pidi kütma kahte kambrit ja selle jaoks vaheseina jäetud avaus oli arvatavasti tagantjärgi täidetud täis krohviga. Sellest krohvist läbi saigi mul pliiats ahju seina kõrval puurida tillukese augu kõrvalkambri. Hakkasin selle läbi poolsosinal kõnelema oma naabri Abels'iga, ikka hoolsasti ühte silma ukseluugil pidades. Ütlesin talle: oleme poliitilised verivaenlased, kuid siin majas on meil ühine vaenlane — direktor Kõks. Tahan ühendust pidada oma kaaslastega; kas teie ei vahendaks mu teateid kõrvalkambrisse mu koolivennale Dunkel'ile?
Abels ütles, et ta annab vastuse kuu aja pärast. Ma ei teadnud sel ajal veel, et kommunistidel oli vanglas oma keskkomitee, et nad välja andsid ajalehte «Vangla Kiir» ja et keskkomitee pidas oma koosolekuid saunas. Abels osutus kõigiti korrektseks kaasvangiks. Ootamata oma komitee otsust, pidas ta minuga kõnelusi iga päev. Ta õpetas mulle kunsti, kuidas peab istuma, eriti üksikkambris. Kuna ta oli juba paarkümmend korda käinud kartseris, siis andis ta tulusaid näpunäiteid ka selle kohta, kuidas kergemini taluda «puusärki panemist» (kartseriskäik vanglakeeles). Õpetuse kasulikkus seisis selles, et ma sain hoiduda hingelise surutise eest ja säilitada vaimuerksust. Näiteks pidasin saadud õpetuse järgi iga päev valju häälega kahekõnet. Teise kõnelejana peab seejuures kujutlema ükskõik keda — isa, venda, sõpra, naist. See on väga hea vahend sisemise selgroo hoidmiseks, kui inimese häält kuuleb harva ja endalgi hääl kipub atrofeeruma.
Pärast saunapäeva möödumist teatas Abels mulle tulemuse: keskkomitee otsustas mind tunnistada ideeliseks poliitiliseks vangiks. Arvestades minu võitlust Kõks'iga peab mulle andma igat võimalikku abi. Ja abi saama ma ka hakkasin — välisuudiseid linnast ja siseuudiseid vangla elust. Mis oli ilmunud tähtsamat ajalehtedes, sain varsti Abels'i kaudu kuulda ka oma kambris. Abels andis mulle üle vanglas üldiselt tarvituseloleva koputamise-koodi:
a b c d e
f g h i j
k l m n o
p r s t u
v ä ö ü õ
Tähestik on paigutatud viide ritta, igas reas viis tähte. Koputamine sünnib nii, et iga tähe üleandmisel koputatakse tema rida ja hetkelise pausi järele tema koht reas. See on nagu omapärane morse. Näiteks sõna «olen»:
...'..... (o) ...'.. (l) .'..... (e) ...'.... (n)
(' märgib pausi)
Paarinädalase harjutamise järel sain koputamise tehnikas kätte päris korraliku vilumuse. See oli eriti hea ühenduse pidamiseks veetoru kaudu II korra inimestega. Abels teatas hiljem veel, et olen sama keskkomitee otsusega abonendiks võetud ajalehele «Vangla Kiir». Kui kätte sain selle esimese numbri (Abels'i käest, jalutamiselt tulles), olin üllatatud. Number oli postkaardi kaustas, viiel riisipaberi («plotski-paberi») lehel, tindipliiatsiga kirjutatud. Mõistagi oli sisu kommunistlik, kuid numbris leidus ka siseuudiseid ja üks tehniliselt hästi tehtud karrikatuur. See käsitas abidirektor Birkan'i, kellest vanglas teati kõnelda, et ta olevat homoseksualist (vanglakeeles «rõngamängija»). Administratsioon oli teadlik «Vangla Kiirest», tal õnnestus ka aegajalt tabada üht-teist numbrit. Tegijate-toimetajate peale peeti kurja jahti, kuid minu vanglapõlve ajal neid kätte ei saadud. Mäletan, mulle kättesaadavaks tehtud esimese numbriga oli omapärane järellugu. Birkan tegi vea, käies V koridori kommunistide kambrites hurjutamas jõledat karrikatuuri. «See ei ole mina, vaid minu vend,» õiendas ta. Järgmises «Vangla Kiire» numbris (need ilmusid 1—2 kuu tagant) lugesin toimetuse õiendust: usaldusväärsetel andmetel on ka Birkan'i vend «rõngamängija» . .. Kommunistid omasid keskvanglas hästitöötava sidepidamise aparaadi, mille otsad ulatasid väljaspoole vanglamüüre. Kuidas see oli korraldatud, jäi mulle teadmatuks. Kindel on, et nende sidepidamist polnud võimalik teostada ilma valvurite kaasabita. Kui see tõesti nii oli, siis riskisid üksikkorpuse valvurid väga suurelt. Nad otsiti läbi teenistusse tulles ja sealt minnes — vaatamata sellele, et nad olid välja valitud erilise hoolega ja neid peeti kõigiti usaldusväärseiks. Hiljem sain teada, et «Vangla Kiire» toimetajaiks olid V koridoril istuvad eluaegsed Hendrik Allik (kamber 41), kes oli ülikooli haridusega, ja Boris Kumm (kamber 37). Ajalehte paljundati sama koridori kambris nr. 42 sel viisil, et niiske voodilina abil tehti äratõmbeid tindipliiatsiga kirjutatud algeksemplarist.
Minu «Vangla Kiire» lugejaksolemisel oli ka väike tagatipp. Ühel minu kartsa määramisel ei teatud mulle jälle öelda, mis põhjusel Kõks oli seda teinud. Pääsesin tema jutule alles siis, kui olin surmtõsiselt käsutäitja abidirektor Tagel'ile teatanud, et mind tuleb lohistada kartsa väevõimuga, kui Kõks mulle karistuse põhjust ei ütle. Seejärel nõustus Kõks mulle audientsi andma.
«Teie tahate teada, miks ma teid kartsa määrasin?» küsis ta minult oma kabinetis. Kõks'il oli eemaletõukav komme kunagi mitte kõnetatavale otsa vaadata.
«Jah, palun härra direktor.»
Kõks võttis kirjutuslaua laekast minu päeviku ja hakkas seda lehitsema.
«Teie mõtlete, et ma olen loll ega oska prantsuskeelt,» mõnitas ta. «Juhtumisi on aga nii, et ma seda oskan ja võib-olla paremini kui teie. Teie kirjutate siin, et Päts on kui pull portselanipoes. Seepärast ma teid kartsa paningi.»
«Kas ainult sellepärast?»
«Jah. Kuid kas sellest ei ole küllalt? Andsin teile seitse päeva. Teate ise, seadus karistab lugupidamatuse avaldamist palju raskemalt.»
«Härra Kõks, kui teie seadusest räägite, siis lubage öelda, et seadusega teie minule mu päeviku eest küll karistust määrata ei saa. Mida ma sinna olen kirjutanud, on minu mõtted ja neid ei ole ma kellelegi avaldanud. Päts ise on ametlikult teatanud, et olgu kuidas muuga on, kuid mõtlemise eest tema kedagi ei karista. See fakt, et olete mu päeviku enda kätte lugemiseks võtnud ilma minu nõusolekuta, ei konstitueeri seaduslikku alust minu karistamiseks. See on vastolus seadusega.» Kõks ägestus:
«Teie peate mulle loengut seadusest, minule, juristile. Märkige endale nina peale: mina olen teie seadus. Kui mina tahan, võin teist hakkliha teha. On see teile nüüd selge?»
«Ei ole, härra direktor. Kus see on kirjutatud?»
«Vanglas ajalehte ei ole, seepärast ei ole ma seda saanud kuulutada.»
«Aga teie võiksite seda teha «Vangla Kiires». Usun, et see ajaleht avaldab teie kummalise kuulutuse heameelega.»
«Mis teie «Vangla Kiirest» teate? See on lorajutt.»
«Olen seda lehte lugenud. Olen sellele isegi aboneeritud. Lõbusad lood teist on mind vahel pannud naerma.»
Kõks vihastas sedavõrd, et kõrgendas mu karistust 14 päevale. .
Paar-kolm nädalat pärast kartsast vabanemist sai mulle osaks au oma kambris näha kohtukoja prokuröri Albert Assor'i. Ta oli väga lahke (tundsime omal ajal teineteist), võttis mu taburetil istet, laskis enda käega seinalt alla nari, et ka minule võimaldada istekohta. Pärast sissejuhatavat piibujuttu tuli ta välja oma visiidi põhjusega: kas see on tõsi, et ma saan «Vangla Kiirt»? Kui jaa, siis peaksin ma valitsusvõimusid aitama niisuguse skandaalse loo likvideerimisel. Ta on kindel, et mina kui isamaalane ja antikommunist saan aru oma kodanikukohustustest. Kui minu kaudu saab jälile kas või levitajatelegi, oleks suur abi ka sellest.
Keeldusin täitmast Assor'i soovi põhjendusega, et teen seda sportlikkuse ja aumehelikkuse tundest oma kaasvangide vastu. Kuna Assor ei tahtnud seda mõista, sattusime vaidlusse kõrgendatud toonis. Prokurör lahkus, avaldades valju häälega imestust minu «poolehoiu üle kommunistidele». Järgmises «Vangla Kiire» numbris ilmus teade, et ühele vangile olevat antud lubadus vabanemiseks, kui ta annab üles lehe toimetuse või talituse. Minu suhtes see teade küll tõele ei vastanud.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: William Tomingas - "Vaikiv ajastu eestis"
PostitusPostitatud: 11 Mär, 2013 9:14 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Dets, 2007 21:58
Postitusi: 319
Keskvangla oli administratiivselt organiseeritud 7 osakonda või koridori, peale selle üksikkorpus ja haigla:
I osakond karistust kandvad vangid, kes käisid tööl töökodades:
II osakond intelligentsemad vahialused ja eeluurimise all olejad;
III osakond retsidivistid;
IV osakond väiksema karistusaja kandjad, kes käisid välistöödel;
V osakond kommunistid, mõrvarid ja vähemalt 15 aastaks sunnitööle mõistetud;
VI osakond «linnapätid»;
VII osakond» «pankrotimeistrid».

On vajalik tähendada, et minu vanglasse sattumise ajal kehtisid Eestis veel tsaariaegsed seadused. Need seadused nägid ette pikka rida karistusi: türm, kindlus, parandusmaja, vangirood, sunnitöö jne. Vaikival ajastul täiendati seda loetelu veel töölaagriga, mida välisajalehed nimetasid koonduslaagriks. Kõigi nende karistusliikide peamiseks täitmisekohaks oli keskvangla. Vanglaid oli ka provintsilinnades, kuid need olid keskvanglast kaugelt väiksemad ja neis istujad kandsid karistust tavaliselt vaid kergemate roimade eest.
Vangla haigla, kuhu aegajalt toodi ka vahialuseid Lasnamäe naistevanglast, oli väga primitiivne. Seal oli vange vähe, kuna pääsemine sinna oli raske. Peaarst kirurg dr. Vahtrik osutas vangide suhtes omapärast käitumist, mis erines üldisest arstide eetikast. Vahialuse sattumisel vanglasse ei tehtud temale arstlikku ülevaatust, mis on tavaliselt kombeks tsiviliseeritud maade vangistusasutustes. Dr. Vahtrik ja tema abi kambritesse käikusid ei teinud. Selleks olid ette nähtud velskerid Pervik ja Lasberg, keda kambrielanikud nägid keskmiselt 1—2 korda kuus. Paksule ja heasüdamlikule Pervik'ule olid vangla elanikud nimeks pannud «Rakvere Raibe», kuna ta oli pärit Rakverest ja oli ühel vangil hamba tõmbamisel õnnetul kombel murdnud lõualuu. Lasberg («kõriorel») oli lauluõpetaja tenor Tenno Vironi laulustuudio õpilane ja laskis end liialt kergesti meelitada «ooperi ettekandeks», mitte märgates ega aru saades, et tema tenorit taheti kuulda vaid ta narrimiseks. Olen minagi kuulanud ta aariat Flotow'i ooperist «Martha» ja selle üle koos valvuritega südamest naernud.
Kambrites leidus õnnetuid, kes põdesid lahtist tiisikust, langetõbiseid ja suguhaigeid. Suurel Reedel 1936. a. armulauda võttes pidin õpetajale vaikselt andma märku, et ma karikast loobun. Valvur oli jõudnud mulle sosistada, et mu kõrval põlvitav kaasvang on süfiliitik. Juhtus nii, et tema oli karikale järjekorras enne mind. Pärast jumalateenistust päris õpetaja mu kombevastase käitumise põhjust. Avaldasin talle selle — ta üllatus ja hirmus oma teadmatusest.
Ka mina haigestusin oma vangipõlves. Esimesel aastal tabas tiisikus mu üht kopsu, järgmisel aastal laienes see ka teisele kopsule. Hakkasin köhima verd. Usun, et sain selle haiguse jaanuaris 1935, kui mind saadeti kartsa kohe pärast saunast tulekut. Mäletan, et tol korral pani külm mind eriti rängalt lõdisema, ka oli see esimene kord, et pidin olema kartsas 14 päeva.
Tsiteeri:
«Vangistusseadustiku muutmise ja täiendamise seadus», mis oli dekreedina antud 27. märtsil 1936 (RT 29—1936) määritleb kartserikaristust nii: «Kartser on vähemalt 11 kantmeetri õhumahuga köetav ja ventileeritav valgustatud ruum, kõva asemega. Kartserisse paigutatud vahialune kaotab kartseris viibimise ajal õiguse välja saata ja vastu võtta erakirju, lugeda aja- ilu- ja teaduslikku kirjandust, kokku saada omastega, suitsetada ja võtta osa meelelahutuslikkudest koosviibimistest ja etendustest. Toiduks saab ta vahialusele määratud normi leiba ja vett. Igal kolmandal päeval viiakse kartserisse paigutatu jalutama. Samal päeval antakse talle üldises korras sooja toitu, välja arvatud p. 7 põhjal kartserisse paigutatud vahialune (p. 7 käib vahialuste kohta, kes kartserisse paigutatud seitsmeks päevaks). Erakorralistel juhtudel võib vangistusasutise direktor lubada kartserisse paigutatud vahialusele välja saata ja vastu võtta erakirju.» Tegelikult asetsesid keskvanglas kartserid keldris, peale ühe üksikkorpuses ja ühe tislerikoja kõrval. Kokku oli kartsereid 15.
Kõik need olid valgustamata, ventileerimata ja kütmata (peale kartseri tislerikoja kõrval). Ahju kartserites üldse polnud. Süüa peale vee ja leiva ei antud. Jalutamist ei lubatud. Seda ka mitte minu 14-päevalistel kartserikaristuse aegadel. Selline olukord kestis edasi ka pärast ülalmainitud Päts'i dekreedi ilmumist.
Mind viidi Narva maantee haiglasse dr. Hold'i juurde. Ta vihastas, kui valvurid keeldusid mind käeraudadest vabastamast ka röntgeni-ülesvõtte tegemise ajaks. Mu naine, kellele dr. Hoid oli annud tunnistuse minu haigusest (mis juhuslikult on säilinud minu arhiivis), kirjutas palve vangimajade peavalitsusele, et saavutada minu üleviimist keskvangla haiglasse või Harku vanglasse, kus kuulduste järele oli «värskem õhk». Dr. Hold pöördus isiklikult dr. Vahtrik'u poole sama palvega, ühtlasi paludes, et mulle võimaldataks lisatoitu, mis vangla määrustike järgi haiguse puhul oli lubatud. Abidirektor Birkan avaldas mu naisele ja minule kaastunnet, «kuna ta noorem vend oli surnud tiisikusse». Ta lubas ise kõnelda minu pärast Kõks'iga. Kuid miski ei aidanud — mind peeti üksikkambris edasi. Samuti ei tehtud muudatusi mu katsealuse kraadis, mis lubas lisatoitu vaid 2 kg kolme kuu takka.
Siis hakkas mu abikaasa meeleheitel Toompea ametiasutuste ooteruumide alaliseks külastajaks.
«Kui mind eesuksest välja visati, katsusin aga jälle sisse saada tagauksest,» ütles ta mulle.
Tulemuseks oli, et mu naisele teatati: ma võin enne tähtaega vabaks saada, kui esitan armuandmise palve. Mul oli äärmiselt raske taluda oma abikaasa südantlõhestavat nuttu, kui ütlesin talle, et ma armu ei palu. Kuid olin väga uhke tema peale, kui ta minust aru sai.
Kui on juba juttu haigusest keskvanglas, siis peab nimetama ka minu koolivenna erukapten Balduin Dunkel'i lugu, kes 5. jaan. 1935 suri minu naaberkambris üksikkorpuses (meie vahel oli Abels'i kamber). Dunkel haigestus äkki ja lasi Abels'it mulle üle anda, et ta tunneb end väga halvasti, et ta on nõudnud arsti ja et arst ei tule ega tule. Hommikusele jalutusele Dunkel ei ilmunud. Pärast supi väljajagamist, (kella 13 paiku) kaebas ta jälle, et arst ei olevat veel tulnud. B. Dunkel suri veidi aega enne õhtust vilet (kell 18). Tema surma kohta tehti juurdlus, mille kohaselt surm olevat järgnenud südamerabanduse tagajärjel.
Dr. Vahtrik olevat temale ennelõunal kambris teinud pritsi ja teda vaatamas käinud ka pärast lõunat. Neid käikusid kinnitas juurdlusel tunnistaja Apraksin (valvur). Kui ma Apraksin'i noomisin, mispärast ta oli tunnistanud valet ja et see on eriti näotu kaitsetu vangi suhtes, kehitas ta õlgu ja ütles, et igaüks peab enda kaitseks väljas olema, niihästi dr. Vahtrik kui tema. Abels ütles mulle, et ta olevat pakkunud ennast tunnistajaks, kuid tema ülekuulamisest olevat loobutud, Abels'i enda sõnade järgi seletusel, et kommunistide tunnistused ei kõlbavat.
Peab märkima, et B. Dunkel'i surm tekitas palju jutte laiades ringkondades. Ametlikult teatavaks tehtud surmapõhjus ei leidnud uskumist hulgaliste inimeste juures. Selles olid süüdi osalt ka valitsusvõimud ise, kes ära keelasid matuserongi ja konfiskeerisid suurema osa pärgi. Dunkel'i matused leidsid aset poolvargsi 9. jaan. 1935 Tallinnas. Erukapten B. Dunkel oli teadaolevalt väga terve inimene. Selles oli teadlik ka tema vend dr. G. Dunkel (tuntud nina- ja kurguhaiguste eriarst Tallinnas), kes avalikult avaldas kahtlust, et tema venna surm ei võinud tingitud olla südameveast. B. Dunkel'i laip anti välja tema abikaasale 6. jaan. ja viidi tema elukohta Allika tän., kus juba väljaandmise päeva õhtul tehti laiba obduktsioon. Seda teostasid dr. Gottfried Dunkel ja dr. Jüri Keerig. Obduktsiooni kohta koostati protokoll, millele kirjutasid alla dr. G. Dunkel ja dr. J. Keerig. Kahjuks hävis see dokument Tallinna pommitamisel 9. märtsil 1944. Visade kuulujuttude järgi olevat obduktsiooni tulemusena kindlaks tehtud mürgitus.
Samade kuulujuttude järgi olevat B. Dunkel'i surm seisnud ühenduses ühe väga kõrgel kohal seisva sõjaväelase käiguga keskvanglasse kõneluseks B. Dunkel'iga tema kambris. Sõjaväelane olevat kategooriliselt nõudnud Dunkel'ilt andmeid tema poolt organiseeritud EVL korrapidajate-üksuste kohta. B. Dunkel olevat sellest keeldunud, mille tagajärjel olevat tekkinud väga äge sõnavahetus külastaja ja Dunkel'i vahel, mille kestel külastaja teinud katset Dunkel'it lüüa. Endakaitseks löönud Dunkel vastu. Valvuri vaheleastumine olevat lõpetanud intsidendi.
Kui too kõrge sõjaväelane tõepoolest keskvanglas käis, võis see sündida ainult pärast õhtust vilet ja suurima saladuskatte all (nagu oli julgestuskord hukkamiste juhtudel). Muul ajal käimine
poleks jäänud märkamata. Igatahes on tõsiasi see, et juurdlus B. Dunkel'i surma kohta tehti sihiga midagi varjata. Absoluutset selgust selle kohta on tänapäeva olukorras võimata saavutada.
Hall, monotoonne elu üksikkorpuses algas hommikuse vilega kell 6. See oli märgiks, et on aeg tõusta, nari seina külge üles tõsta, end pesta ja olla valmis hommikuseks ülelugemiseks. Kuni õhtuse vileni — kella 18-ni — ei tohtinud nari kasutada ilma ülemuse loata. Seda luba polnud kerge saada. Varsti pärast vilet hakkas koridori otsast kuulma uste avamise raginat ja järjest lähenevat komandot: vakka! — valvel! — korrale! Järjekorra kättejõudmisel pidi vang võtma valveseisaku sisseastuva abidirektori ees, kes sõnatult tegi sellekohase märke ülelugemise lehele. Siis jäi üksikkorpuses mõneks ajaks jälle vait. Peaaegu absoluutne vaikus mõjus rusuvalt. Kuna kambri akent ei lubatud avada, ei pääsenud ka väljast sisse ükski hääl. Koridorist ei olnud midagi kuulda, kuna valvurid kandsid viltkingi, et oleks kergem hiilida ukseluukide juurde jälgimisteenistuse täitmiseks.
Umbes tund-kaks pärast ülelugemist jagati kohvi ja leiba. Seda ulatas läbi luugi vang. Selleks oli minu karistusekandmise ajal eluksajaks kinnimõistetud mõrvar «Kusta». Ta oli juba elatanud, väärika käitumisega, endine kooliõpetaja provintsist. Minu laulatustalitusel mängis ta harmooniumil koraale, soovis meile õnne pisarsilmil ja nutust tuksuval häälel. Kui ma temalt pärisin, miks ta oma naise oli pussnoaga tapnud, äigas ta käega palgeilt pisarad ja vastas pahaselt: «Aga mis ma siis pidin tegema? Ta sõi mu hinge mitte tee-, vaid supilusikaga.» Kuid lisas siis lohutavalt juurde: «Aga teie, proua, ärge kartke. Ma näen, et olete hea inimene.»
Pärast kohvivee joomist võis hakata ootama jalutamisele minekut. Kuna kambris kella pidada polnud lubatud, pidi vang oma ajavaistu teritama mitmesugusel omaabisel viisil. Jalutuskäik oli vanglapäeva suursündmuseks. Uksed löödi ükshaaval raginal lahti ja vangid käsutati koridori haneritta. Valvuriga eesotsas ja lõpus liikus rongkäik üksikkorpuse õue, mis oli isoleeritud muust vanglast. Jalutusele minnes ja sealt tulles kõndis minu ees Abels — see oligi ajaks, mil sain temalt «Vangla Kiire». Ajaleht oli ümmarguseks kuuliks pressitud ja selle kinnitas Abels trepikäsipuu alumisele küljele. Kätt mööda käsipuud libistades nagu Abels'ki sain saadetise pihku tähelepanu äratamata.
Jalutamise ajal sündis mu kambri läbiotsimise igapäevane rituaal. Kuid pidin ka muul ajal iga hetk valmis olema «rööviks», s. o. äkiliseks puistamiseks, kusjuures vang võetakse paljajalu ja aluspesu väele. Minuga sooritati seda tihti. Seepärast pidi kommunistide lehe või muu keelatud posti lugemist teostama esimesel võimalusel, jalamaid pärast selle saamist. Materjalist sai lahti vee tõmbamisega klosetis. Parim lugemisetehnika oli järgmine: tuli asuda ukse ette, näoga tihedasti vastu luuki, kusjuures lugemismaterjal sai hoitud uksel ja pealpool luuki — nii võis ühe silmaga lugeda ja teisega valvata luuki. Terava kuulmisega mees võis niiviisi aegsasti märgata valvuri lähenemist. Kuid ka halvemal juhul ei saanud valvur ootamatusega rabada. Nii vilunud kui ta ka oma töös oli, ei saanud ta üheaegselt kiiresti avada rasket luuki ja kohalt tõugata ülemist ja alumist massiivset ukseriivi. Selle ajaga jõudis vang oma «posti» juba alla neelata. Pean ütlema, et mul oli õnne. Mind ei tabatud kunagi ei keelatud kirjanduse lugemisel ega ühegi muu vangla määruse rikkumisel. Kuid kartseris käisin siiski niivõrd sageli, et mu nimi sai tuttavaks üle vangla.
Keskvangla administratsiooni seaduste ja määruste vastu patustamistest pean ma kõige hukkamõistetavamaks jalutusaja kärpimist kümnele minutile. Minu protestidele vastati, et vangide suur arv ei võimaldavat pikemaajalise jalutuse korraldamist.
Julgestuskord ei lubavat korraga jalutamisel hoida enam kui 100 meest. Niisuguse korra rakendamisel kuluvat kümneminutiliste vahetustega kogu vangla jalutamise peale üle kolme tunni. Toodi ette, et kui talitada määruste järgi ja pikendada jalutamisaega kolmekümne minutini, kuluks kõikide vangide jalutamiseks ligikaudu 9 tundi.
«Ega vangla pole jalutuskoht nagu Kadriorg,» seletati mulle.
Niisugune jutt oli pahatahtlik. Üksikkorpuses oli ümmarguselt 100 vangi. Need viidi jalutama neljas vahetuses. Kogu üksikkorpuse jalutamine oleks määruste täitmisel võtnud aega kõigest 4X30=120 minutit, maksimaalselt kaks ja pool tundi. Vana vangla elanikkonnale oleks samuti saadud võimaldada pooletunnilist jalutusaega, kui oleks vahetusse määratud vangide arvu kõrgendatud, näiteks, 300-le, missugune arv polnud ohtlik kehtima pandud julgestuskorraldustele.
Häbi oleks pidanud olema vangla administratsioonil ka vangidele saunas käimise võimaldamise piiramine ühele korrale kuus, vanglamäärustikus ette nähtud iganädalase saunapäeva asemel. Ka see tervislist heaolu häiriv seaduserikkumine pole kuidagi kaitsetav ja eriti seepärast, et seda teostati inimeste kallal, kes olid kaitsetuiks tehtud ka nende väheste õiguste poolest, mis neile vanglas oli jäetud.
Kuid kui K. Päts oli endale leidnud hea peaministriga siseministri K. Eenpalu näol, kes ei häbenenud avalikus kõnes politseid üles kutsumast seaduste mitte-austamisele, siis oli Päts'il sama õnnelik käsi olnud oma režiimi pea-vangivalvuriks panekul Johannes Kõks'i isikus. See väga väikese kasvuga, punsunud näoga, sõnaaher, peenikese häälega endine Tallinna sadama jaoskonna politseikonstaabel oli loomult sadist. Ta oli võrdselt ebapopulaarne nii keskvangla ametkonna kui ka elanikkonna juures. Ka vangla külastajad — vangide omaksed —, kelledeni Kõks'i võim ju iseenesest poleks pidanud ulatama, said tunda tema rasket kätt igasuguste nöökimiste ja kiuslikkuste näol.
Johannes Kõks'i karjääri lõpp oli kurb. Kommunistide võimu-haarangul arreteeriti ta juba 1940. a. juuli algul. Ta pandi paariks nädalaks üksikkorpusesse põrandaid küürima, ka vana vangla Katariina-aegseid ropult musti väljakäigukohti puhastama. Ta omaaegne hoolealune, uus politseiülem Boris Kumm, saatis ta sellelt töölt peatselt hukkamisele!
*
Jalutamiselt kambrisse tagasi jõudes võis hakata ootama supi jagamisele. See, sündis 12—13 vahel ja seda toimetas jällegi «Kusta». Suppidest on mulle meelde jäänud kartulisupp esmaspäeviti ja hernesupp laupäeviti. Kuid olid supid ka teistel päevadel — hapukapsasupp (soe hapu vesi väheste kapsalibledega) või piimasupp (piimapulbriga halliks värvitud vesi kaerahelbetega). Eriti viimatinimetatud ei täitnud kuidagi kõhtu.
Kella 16—17 paiku oli õhtusöögi aeg — tee, kartulid ja silk. Kuna «Kusta» sai minult pakk «puru» nädalas, püüdis ta mulle välja otsida vähem vesisemaid kartuleid ja korralikumaid silke. Kuid pahatihti tal see siiski ei õnnestunud. Sellistel puhkudel vabandas ta end, pomisedes: «Ega surnu persest saa peeru kiskuda ega hooramajas armulaual käia ...» See oli vanglakeeles veel vägagi viisakas väljendus.
Kell 18 kõlas õhtune vile. See tähendas seda, et peab olema valmis veelkordsele ülelugemisele. See toimus sama tseremooniaga kui hommikul ja selle möödumisel võis nari seinalt alla lasta. Hommikust ülelugemist toimetas valvekorra abidirektor üksinda, õhtul oli tal kaasas vanemvalvur, kes korjas ära kambrite võtmed ja viis need ööseks hoiule vahituppa. Kell 22 kõlas viimne vile märguandeks magamaminekuks.
Ülelugemised, söögiajad ja jalutuskäik võimaldasid vangile teostada ajaarvestust ja need olid ainsateks elevusttoovateks sündmusteks ta igapäevases elus. Aega nende sündmuste vahel püüdis ta veeta nii kuidas oskas. Hingelise tasakaalu säilitamiseks allutasin oma «vaba aja» kindlale plaanile. Ennelõunal tegin kolm korda läbi sarja kehalisi harjutusi, mis olin ise välja mõelnud. Pärast väikest puhkust kõndisin 120 korda kambri pikkust pidi — ikka neli sammu edasi, neli tagasi. Siis lugesin 1—2 peatükki Mamin-Sibirjak'i. Pärast supisöömist pidasin umbes tund aega kahekõnet. Kuni silgusaamiseni mängisin oma kirbutsirkusega. Vastandina vanale vanglale oli üksikkorpus lutikatest puhas. Kuid selle asemel oli kambris tohutult palju kirpe. Püüdsin ajaviiteks neid ja suuremad paigutasin klaaskaanega karpi. («Laferme» paberosside luksuspakend, mille sain jõulukingiks.) Kuidas ma nendega ka mässasin, kuid midagi neile kätte õpetada siiski ei saanud.
Pealelõunane aeg oli raskeim taluda. Videvikus tuli kõige tihemini peale igatsus omaste järele, mure nende käekäigu pärast, surutis üksilduse tundest. Pärast õhtust ülelugemist kirjutasin päevikut. Veidi aega enne magamamineku vilet sooritasin jälle oma 120 käiku edasi-tagasi, et tuleks parem uni. Vangistuse algusaegadel ei tahtnud uni kuidagi tulla. See kestis seni, kuni rääkisin oma hädast Abels'ile. See õpetas: une saab kätte tahtejõuga. Et poleks «igav» magada, võib isegi unenägusid sugereerida oma tahtel — see nõuab vaid harjutamist. Harjutused Abels'i juhtimisel võtsid ligemale kuu aega. Kuid selle aja möödumisel olin ka õppinud magama kui vürst või vabahärra — nii kuidas tahtsin. Ka oskasin ma und näha ettevõetud nõu kohaselt — kord lendasin üle Atlandi, teinekord põgenesin vanglast, siis jälle suplesin koos naise ja sõpradega Pirital või Pärnu rannal. Selle unenägude sugereerimise võime olen ainsa hea mälestusena vanglast säilitanud tänaseni.
Üksikkorpuse hallis igapäevases rutiinis tuli vahel ette ka erakorralisi sündmusi, nagu saunapäev, kartseriskäik, kokkusaamine naisega, habemeajamine koridoris paari nädala tagant.
Enimalt kuhjus mulle erakorralisi sündmusi 1935. a. teisel poolel. Minu advokaat Alfred Maurer teatas mulle, et «Riigi Teataja Lisas» nr. 57 — 23. juulist 1935 on ilmunud järgmine teade: Majandusminister kuulutab, et A/S Astoria tegevus lõpetatakse ja et aktsiaselts asub oma asjade likvideerimisele. Tubakatehases «Astoria» olin olnud asutajaks, osanikuks ja juhatuseliikmeks. See teade, mida Maurer mulle tõlgitses pankrotina, tundus mulle uskumatuna, kuna kuni minu vahistamiseni «Astorial» polnud võlgu nimetamisväärselt ja ettevõte töötas vägagi rahuldavalt. Minu vahistamise järel tuli minu asemele juhatusse Isamaaliidu esimees Oskar Suursööt, kes õige pea sai ka «Astoria» esimeheks.
Alfred Maurer'i nõuandel esitasin «Astoria» juhatuse vastu kaebuse kuritahtliku pankroti tegemise pärast. Eeluurimine selles asjas läks tähtsate asjade kohtu-uurija S. Tatard kätte, keda juba tundsin minu poliitilise protsessi eeluurimise ajast. S. Tatar osutus endiseks kenaks inimeseks, millisena olin teda varem tundma õppinud. Kui mul hakkas väga igav, lasksin end tema poolt ülekuulamisele välja nõutada ja igakord oli ta oma kantseleisse kutsunud ka minu naise.
Nii möödus aeg kuni detsembrini 1935. Ühel päeval enne jõuluid kutsus S. Tatar välja Maurer'i ja minu, et meile teatavaks teha eeluurimise tulemusi.
«Minu praktikas ei ole mul veel nii huvitavat asja olnud kui see,» ütles Tatar ja lisas juurde, näidates raamatute virnadele — «ja kõik dokumentaalselt tõestatud.»
Siis luges Tatar ette oma määruse, mille põhjal ta esitas vastutusele võtmiseks kriminaalsüüteos O. Suursööt'i ja kogu Tallinna Majaomanikkude Panga juhatuse («Astoria» pidas oma arveid selles pangas). Neid süüdistati peale muu ka raamatute võltsimises rahasummade varjamise otstarbel. Mõni aeg pärast jõuluid tuli adv. Maurer minu juurde vanglasse teatega, et prokuratuur on minu süüdistuse O. Suursööt'i vastu lõpetanud «süütõendite puudumisel». Olin hämmastanud.
«Kallis Maurer — sa ju ise kuulsid pealt, kuidas Tatar ütles, et nii huvitavat uurimisasja temal veel ei olevat olnud. Tatar näitas meile mõningaid võltsinguid ja sa ise nõustusid temaga selles, et need olid tehtud õige toorelt. Kuidas saab siis nüüd tõestatud asja lõpetada süütõendite puudumisel?»
«Nähtavasti saab,» vastas rahulik ja vähese jutuga Maurer.
«Mis seadusega?»
«Ei mingi seadusega. Sa vaata oma triibulist vangiriietust ja mõtle järele, kes sa oled. Siis tuleta meelde, kes on Oskar Suursööt...»
«Või niimoodi on asjad ...»
«Jah, niimoodi.»
Maurer köhatas ja lisas juurde temale omasel tasasel häälel: «Juriidiliselt saaks ju prokuratuuri asja lõpetamise otsuse vastu ühte ja teist ette võtta. Kuid ma ei soovita sulle seda teha — sellest ei tule midagi välja.»
«Mispärast?»
«Kuidas ma pean ütlema — võimud ei võta Suursööt'i süütegu mitte juriidiliselt, vaid poliitiliselt. Ja meie jõud nii kõrgelseisvate Suursööt'i kaitsjate vastu ei hakka. Igatahes minu oma mitte.»
Nii jäin ma ilma oma varandusest «poliitilistel põhjustel», täpselt nii nagu samal aastal Jaan Tõnisson'gi ja, võib-olla, veel mõni teinegi (ma mõtlen ärimehi, keda taga kiusati vabadussõjalaste rahalise toetamise kahtlustusel).
Erakorralise sündmusena tuleb mulle veel meelde minu äkiline ja ootamatu esitamine maikuus 1936 nn. enne tähtaega vabastamise komisjonile, kes aegajalt astus kokku keskvanglas. Tundsin sellal end väga halvasti, kannatasin kõrge palaviku all. Seda põhjustas kartser, kust olin äsja vabanenud karistuse kandmiselt, kuna olin keeldunud «vabatahtlikult» oma päeviku Kõks'ile väljaandmisest. Seekordne kartseriruum asetses tisleri töökoja kõrval ühe seinaga vastu ahju, mida pidevalt köeti laudade kuivatamiseks ja liimi keetmiseks. Palavust taluda oli küllaltki raske, kuid veel suuremat piina valmistasid lutikate leegionid. Istusin ihualasti ja äigasin pimeduses huupi mõlema käega kuhu juhtus. Kuna käed järjest nõretasid, nühkisin neid vastu seina. Meeleheide oli varaks, kuna palavusest ja lutikate puremisest ei saanud sõba silmale. Velsker Pervik, kes hea mehena juhtus mind vaatama tulema, kohkus ukse avamisel mind nähes. Olin üleni verine. Ta lubas jalamaid minu pärast rääkida dr. Vahtrik'uga ja Kõks'iga. Usun temast, et ta ka seda tegi, kuid pidin ikkagi mulle määratud seitse päeva samas kohas ära istuma.
Teisel päeval käsutatigi mind kantseleisse komisjoni ette. Komisjoni palge ma ei näinud. Mind kästi oodata koridoris, kuhu ma jäingi istuma teiste järjekorda ootavate vangide kõrvale. Kui kõik olid juba komisjoni ees käinud, tuli Kõks ja teatas, et komisjon ei saanud mind vabastada «praegu valitseva ebasoodsa olukorra tõttu» (ma ei teadnud, et sellal oli parajasti käimas vabadussõjalaste 8. dets. riigipöörde ettevalmistamise protsess). Tuikudes tagasi kambrisse oli mu enesetunne niivõrd kehv, et ei tulnud pähegi komisjoni otsusse suhtuda meelekibedusega.
Erakorralistest sündmustest on mulle unustamatuks jäänud mu esimene jõuluõhtu vanglas. Naine oli toime saanud uskumatu imega, mulle ülemuse juures läbi võidelnud kuuse. See seisiski mu laual, väike ja armas, kaunistatud küünlate ja muude ehetega. Naisega kokkulepitud ajal, täpselt kell 9 (valvur vaatas selleks puhuks kella), laulsin neid väheseid jõululaule, mida oskasin, kõnelesin kodustega, kelledest teadsin, et nad kõik olid selleks ajaks kogunenud mu naise juurde — isa, ema, vennad ja õde. Täiskasvanuna pole ma iial tunnud niisugust jõuluõhtu hardust kui tol korral keskvanglas.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: William Tomingas - "Vaikiv ajastu eestis"
PostitusPostitatud: 12 Mär, 2013 8:22 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Dets, 2007 21:58
Postitusi: 319
Neljateistkuulise üksikkorpuses istumise järel käsutati mind varahommikul 8. dets. 1935 üleminekuks vanasse vanglasse. See sündis äkki, ebatavalisel ajal ja valvurid tundsid mulle sedavõrd ärritatutena, et pidin küsima selle põhjust. Kuulsin mõne sõnaga riigipöörde katsest ja sellest, et üksikkorpus tehakse puhtaks mässumeeste paigutamiseks.
Pikkadest vangla koridoridest läbi kõndides nägin läbi akna, et vangla siseõu oli muutunud sõjalaagriks. Seal seisid supikatlad, moonavankrid, kuulipildujad ja sõelusid sõdurid. Niisuguse sõjaolukorra tõttu ei lastud meid jalutama kolmel päeval.
Olles üle viidud vanasse vanglasse, sattusin ümbrusse, mis oli mulle täiesti uus. Koridorid olid pikad, laiad ja madalad, ühes seinas asetsesid aknad, milledest küündisid vaatama siseõue, teisel küljel kambrite usterida. Üksikkorpuses olid aknad vaid koridoride otstes ja kambrid mõlemas seinas. Kamber 56, kuhu mind paigutati, asetses II korral, oli pikergune — 15 sammu pikk, 7 sammu lai, ühe aknaga ja 22 nariga. Trellitatud aknast, mis polnud võõbatud, nagu seda olid üksikkorpuse aknad, avanes vaade merele. Keset tuba asetses kaks üksteise otsa pandud lauda pinkidega. Nurgas oli «parask», umbes meetri kõrgune plekist toober, mis levitas haisu. Õhk oli rõske ja umbne, üldiselt jättis kamber räpase mulje.
Kui olin teinud teretuseks kummarduse kõigile, lähenes mulle halli juukseline tüseda kasvuga mees, andis käe ja ütles, et ta mind tunneb. Esitles end: «Ivask, endine Nõmme politsei-komissar. Olen kambrivanem. Päts'i ja vapside jandist saadik on maja puupüsti täis. Ma ei tea, kuhu teid panna.» Siis küsis ta asjalikult: «Kas teil «puru» on?» Vastasin, et on, ja näitasin. «Noh, siis pole häda,» rõõmustas vanahärra. «Saan teile kombineerida nari.»
Kamber oli tõesti rahvast täis. Kui oli jõutud mind lähemalt silmitseda, raputas mõnigi vana tuttav mu kätt, nagu end. notar Tuksam, Viljandi advokaat Liivak, parun Nolcken, end. Tallinna uksikeskadroni ülem major V. Weiss. Nende kokkupuuted kohtuga polnud sündinud poliitilisel pinnal. Poliitilisteks pidasid end kambnelanikest vaid kolm — kaks Pihkva ümbrusest vene-eestlast ja üks endine piirivalve vanemallohvitser. Töötanud igaüks omal käel, olid nad kaheksaks aastaks kinni mõistetud salakuulamise pärast.
Huvitav oli endise piirivalvuri lugu. Ta oli aastate kaupa Narva lähedal aidanud läbi traattõkete Venemaalt tulejaid ja sinna minejaid, samuti olnud vahemeheks ka igasuguse kirjamaterjali käest kätte toimetamisel.
«Ma oleksin ka veel tänapäeval omal kohal edasi olnud, poleks see kuradi naine asja ära solkinud,» kirus piirivalvur.
Ta oli seisnud armuvahekqrras oma leitnandist ülemuse naisega, kes ta oli annud üles ühel südametunnistuse piina hetkel. Kambri elanike arvates allohvitser kommunist ei olnud, vaid oli toiminud üksnes raha eest. Teised kaks venestunud eestlast olid kommunistid. Vangla kommunistliku keskkomitee alla ükski kolmest ei kuulunud, kuigi nad komitee olemasolust olid teadlikud. Muide, ka minul katkes ühendus kommunistidega mu üksikkorpusest lahkumisega.
Tähtsamatest meestest mu uues kambris võiks nimetada veel Nikolai Võek'i, keda üldiselt kutsuti Eesti taskuvaraste kuningaks. Ta ise tõrjus seda tiitlit, häbelikult muheledes: «Mis te nüüd ikka, ah jätke juba...» Mees oli vanglas kolmandat korda. Vastandiks Võek'ile selle tagasihoidliku iseloomu poolest oli kuulus varas «Priidu» (Tomberg), kelle erialaks olid kallihinnalised kasukad. Minuga jutlemisel uhkustas ta, et ta riigivanema enda (Tõnissoni) eeskojast oli «tõstnud» (varastanud) linnunahkse «noosi» (eseme) — «piiberkraega, seest tuttidega ja puha». Mees ohkas: «Aga, kurat, tead, missugune trevooga sellega oli? Pidin ta paristama Riias.»
Kambris oli ka üks tiisikushaige, 6-aastane mees, kellel aga oli juba 4 aastat karistust selja taga.
«Ega ma elusalt siit välja ei saa,» kurtis ta resigneerunult. Kaastundest üksteise vastu hakkasime omavahel sõbrustama. Ta oli haritud inimene, endine raamatupidaja, vaikne ja tagasihoidlik. See õnnetu surigi vanglas enne minu vabanemist.
Kuid kummalisim ja populaarseim mees kambris oli endine Singeri õmblusmasinate agent Alfred Pärn, «Alf» nagu teda hüüti. Selle umbes 30-aastase mehe elukutse oli hoidnud teda rändamas talust tallu risti-rästi läbi Eesti. Ta kandis 3-aastast karistust rahade kõrvaldamise pärast, istus esimest korda. «Alfi» heatujulikkus ja huumorimeel oli võrratu, suhtumine kaaslastesse eeskujulikult seltsimehelik. Juba esimesest õhtust peale, kui ülelugemise möödumisel nägin teda laua taha istuvat, et alustada keskustelu kogu kambriga, sain temast võlutud samal määral kui kõik teised. Mul sähvas mõte läbi pea — see on ju see mees, kellelt Gailit on maha kirjutanud oma «Toomas Nipernaadi». Ja tõesti — tema seiklusi võis kuulata tund ja enamgi. «Kõik teavad, et ta valetab,» sosistas mulle Ivask Pärn'a jutu kestel, «ja keegi meist pole ju näpuga tehtud. Oleme vanad kalad. Aga ta ajab oma valet nii meisterlikult ja põnevalt, et ka minulgi hakkavad kõrvad mõnulema.»
Mind ei häirinud «Alfi» liialdamine põrmugi. Haarav oli see, et ta ise oma juttu siiralt uskus ja need seega usutavaiks tegi kuulajaile. Tema lopsakas keel maarahva kujude kirjeldamisel, keda ta kahtlemata põhjalikult tundis, ta seiklustest läbikäiv tore elujaatav põhitoon, vahel sekka ka mingisugune igatsuslik romantika, ta algupärane, mitte kellegilt laenatud huumor — kõik see paelus mind igakord, kui teda jälle kuulasin.
Muide, ta ei olnud oma juttudega sugugi nii helde. Oli selge, et ta neid eietama hakkas vaid siis, kui talle selleks tuli tuju. Pahatihti raputas ta kuulajaskonna palvetele pead ja pööras vestluse päevasündmustele või millegile muule.
«Alf» töötas velsker Pervik'u abilisena, s. o. kõndides temaga kaasas, kandis kõhul kandikut, millel olid pulbrid, paar pudelit ja muu arstlik kraam. Oma tööala tõttu oli ta teadlik kõigist vangla sündmustest. Ta aitas mind tõhusa kaastööga mu päeviku kirjutamisel. Kui ma talle ütlesin, et ma selle kallal näen vaeva selleks, et hiljem kirjutada raamatut, joonistas ta mulle täpse vangla plaani iga vähimagi üksikasjaga, isegi hukkamise kambri sisemusega. Samuti andis ta mulle üle oma põhjalikud teadmised vanglakeele sõnaraamatu koostamiseks. Ka oli ta niivõrd musikaalne, et suutis ettelaulmisega korrata mulle vangide laule, mida ta minu ülesandel kogus kogu vanglas. Olin üllatatud, et väheste ropusisuliste laulude kõrval nende enamik oli väga sentimentaalne nii viisilt kui ka sõnadelt.
*
Elu üldkambris kulges teisiti kui üksikkorpuses. Pärast hommikust ülelugemist läks kambri meeskond pesemisruumi-väljakäigukohta. Kaasa võeti parask, mida järjekorras kandis kaks meest. Olen minagi seda kannud. Kui esimest korda pesemisruumi sattusin, siis kohkusin. Ühes seinas oli roostetanud plekist renn paarikümne veekraaniga, milledest pooled olid umbsed. Pesemise järjekorra peale oodates pidi seisma sabas, külmas, madala võlvistikuga ruumis. Teises seinas seisis kümmekond klosetti, millede puuistmed olid ammu kadunud. Need ei olnud täidetud roojaga mitte üksi kuhjaga, vaid seda oli ka külluses ümberringi kivipõrandal, mis nõretas mingisugusest saastast. Pilt oli masendavalt jälk ja haisu oli kohaselt olukorrale.
Pesemiselt tuleku järel joodi kohvi. Siis hakkasid töökohtade valvurid meestele järgi tulema. Kambrisse jäi meid pooletosina ümber, nende hulgas kolm salakuulajat, kes kommunistide kombel keeldusid tööle minemast. Minu kohta kehtis endiselt töölemineku keeld. Lõunat sõid mehed oma töökohtades. Neil olid seal suured paremused — said kartulit praadida ja silku keeta. Taga-hoovitööl oli võimalik isegi soetada viina. Mõnikord tõid töölt tulejad minulegi praetud kartulid, mis mulle tähendas ülimat maiusrooga. Ajaviiteks võis kambris harrastada koroona-mängu või malet, kuid niisugusest ajaviitest huvitatuid polnud palju. Enamik töölttulijaid oli väsinud ja eelistas põhku pugeda esimesel võimalusel.
Jalutusele minekuks seadsid mehed end kahekaupa ritta. Meie grupp möödus sisehoovi minekul ja sealt tulekul trepikojas lahtisest köögiuksest, mille kaudu võis tutvuda köögi ebahügieenilise olukorraga. Õu oli sillutamata (sillutustöö tehti alles 1936. a. suvel), seetõttu pidime jalutamisel pahatihti trampima poris. Jalutamise ajal pidime hoidma käed seljal ja liikuma pidime paarikaupa hanereas, ringiratast kahes sõõrus. Kõnelemine oli keelatud, keelu vastu eksijaid olid valvurid väga erksad jälitama. Nagu üksikkorpuseski, oli siingi jalutusaeg piiratud 10 minutiga. Kogu vangipõlve kestel ei näinud ma vangla müüride vahel ainsatki rohulible, puud ega lindu (tuvid olid tahtlikult vanglapiirkonnast ära hirmutatud). Liikus kuuldus, et köögis olevat kass, kuid seda ma ei näinud.
Jalutuselt tulles oli tööl mittekäijatel kohustuseks kambri põranda küürimine. Selles ametis oli minu järjekord üks kord nädalas. 23. veebruaril 1936 pandi kogu vanglas käima suur puhastustöö, kuna administratsioon oli saanud sõna, et järgmisel päeval tuleb vanglat ootamatult külastama kohtuminister koos prokuröridega. Mehed nägid «kodukaunistamisega» suurt vaeva, isegi klosetiruumidele anti selleks korraks inimväärsem nägu. Eriti kaltsus riietusesemed ja silmatorkavalt lagunenud jalanõud vahetati uute vastu ümber. Kiires korras korraldati järgmiseks päevaks ka iseseisvuse pühitsemise aktus, kuhu kutsuti esinema «Estonia» näitlejad Ants Eskola ja Hugo Laur ja kus «isetegevuse» demonstreerimiseks pidi laulma ka vangla meeskoor. Oodatud härrad ei tulnud. Kuid aktus korraldati siiski pärast lõunat kinosaalis — meeskooriga, näitlejatega ja Kõks'i kõnega. Aktusele minekuks sain eriloa, kuna koor laulis üht minu pala.
Üksildusest seltskonda sattunud ja vähehaaval oma kambri kaaslastega lähemalt tutvunud, märkasin, et nad meeleoluliselt jagunesid kahte gruppi. Ühed, keda saatus oli vanglasse toonud
esmakordselt, kannatasid hingelise surutise all, nii vahvalt kui nad selle vastu ka võitlesid. Tuli minulgi vahel peale kassiahastuse hoog, mis nõudis tugevat enesevalitsemist, et seda teiste silmade ja kõrvade eest endasse matta. Kuid teised, kes vanglas viibisid juba mitmendat korda, olid nähtavasti trellidetaguse eluga niivõrd harjunud, et nad olukorda ja ümbrusse suhtusid murest ja hädaldamisest vaba filosoofiaga. Nad teenisid oma aega ka stoilise ükskõiksusega või isegi teatava eluvallatusega. Neil oli sõpru üle vangla ja ka valvurid kohtlesid neid kui vanu tuttavaid.
Minusse suhtusid kambri retsidivistid kuidagi isalikult. Kui tasase loomuga taskuvaras Võek kuulis, et mu karistus on kaheaastane, lohutas ta mind: «Selle naljanumbri istub mees paraski peal ära. . .» Jaan Tõnisson'i kasuka «tõstja» kiitles, et ta tunneb kõiki korralikke kasukaid Tallinnas ja mõtleb vaatama minna, kuidas neid on hoitud tema äraolekul (tal oli jäänud veel istuda umbkaudu pool aastat). Ja tõesti — mees puistas mõlemast käisest nimesid nagu Kilgas, Toffer, Scheel, Makovski, Lellep jne. Nimetas ka minu ja mu naise kasukat. Kuid nähes mu kohkunud nägu, patsutas mulle õlale: «Ära karda, ega hunt hunti ei murra ...»
*
Vanas majas ei hoitud mind kaua. Varsti pärast iseseisvuse päeva aktust (vist aprillis) lahkusin sealt sama äkitselt ja ootamatult, kui sinna olin tulnud. Mind viidi sidehoonesse II korrale. See oli paari aasta eest valminud kolmekordne moodne keskvangla luksusosakond. Seal sai juba nautida puhtust, valgust ja õhku. Koridoride ühendusuksed olid läikivast terastrellist, samuti läikisid kiviplaatidest põrandad. 6—8 narilised kambrid omasid põrandakattena tammepuu-parketi, kambrites oli veeklosett ja keskküte. Seinad olid kõikjal veel säilitanud puhtuse hiljutisest värvimisest.
Mu uued kambrinaabrid olid kõigiti vastuvõetavad. Riigitrükikoja ekspediitor, tolliameti kontrolör, Rotermann'i tehase büroo-ametnik ja börsikomitee sekretär. Neist oli viimasest, August Michelson'ist, omal ajal olnud juttu kõikides eesti ajalehtedes. Ta kõrvaldas börsi komiteest suurema summa raha ja põgenes Inglismaale. Kuid Eesti valitsus nõudis ta välja ja saatis kriminaalpolitsei ametniku teda ära tooma. Kojusõiduks kasutati Eesti lipu all sõitvat laeva. Kui laev ühel suveööl oli jõudnud Tallinna reidile, hüppas Michelson tähelepandamatult üle parda ja ujus Pirita randa. Ta jäi kadunuks üle kuu aja ja võib-olla oli Michelson'il õigus, kui ta mulle ütles, et politsei polekski teda leidnud, kuna tal oli õnnestunud end munsterdada ühele välislaevale, mis pidi paari tunni pärast välja sõitma. Kuid veidi enne seda ilmus Tallinna prefektuuri Michelson'i abikaasa, talutades käekõrval oma tagaotsitavat meest.
«Ta tegi seda armastuse pärast,» sõnas Michelson ja laiutas käsi: «Võta kinni naiste aru. . .» Tundsin proua Michelson'i enne tema abiellumist kui väga intelligentset ja sarmikat preilit. Ütlesin Michelson'ile, et ma ta naise teguviisist saan aru.
Kui Michelson ühel laupäeval linna läks (ta oli parajasti jõudnud eeskujuliku järku), palusin teda abikaasale üle anda minupoolsed tervitused. Selle tulemuseks olid vastupoolsed tervitused söögipoolise näol. Ei tahtnud seda vastu võtta, kuid kõht oli nagu ikka krooniliselt tühi. Viisakuse reeglite pidamiseks tegin Michelson'iga leppe, et järgmisel linnaminekul ta astub sisse minu naise poole ja võtab temalt vastutasuks endale kaasa vähemalt sama palju söögiaineid, missugusel hulgal olin saanud tema abikaasalt. Seda Michelson ka tegi ja tuli õhtuseks vileks «padajanni» (toidukraam vanglakeeles) koormaga minu kodust. Kuid järgmisel hommikul algas suur mürts. Meie kambris tehti põhjalik «rööv», Michelson'ilt võeti ära iga vähemgi asi, mis kõlbas hamba alla panna. Selgus, et Michelson oli oma liialt tuntud kuju tõttu tänaval ühe kriminaalpolitsei ametnikule silma alla sattunud, kes teda oli hakanud jälgima ja niiviisi selgitanud, et Michelson käis minu kodus. Michelson seda ei salganud. Ülekuulamisel seletasin Kõks'ile, et see olin mina, kes palusin Michelson'i minna minu naist vaatama ja enda jaoks toiduainete pakki vastu võtma. «Olgu peale, Michelson'i jätan karistamata,» ütles Kõks. Kuid mulle määras ta 14 päeva kartseri-karistust.
Ajasin Kõks'i jälle vihale argumendiga, et Michelson'i visiit minu kodu ei saa tõlgitseda seaduse rikkumisena. Linna lubatud vangile pole tehtud muid kitsendusi, kui et ta on kohustatud korralikult käituma ja hoiduma joogikohtadest ja lõbumajadest. Kuid Kõks väitis, et ma olevat Michelson'i oma koju saatnud söögikraami hankimiseks, milleks mind minu järk ei õigustavat ja see ei tähendavat midagi, et kambri läbiotsimisel kraam leiti Michelson'i ja mitte minu juurest. Ääremärkusena olgu öeldud, et sel ajal oli Kõks arstlike tunnistuste ja muude ettekannete tõttu kõigiti teadlik, et ma põdesin lahtist tiisikust.
Sellal, maikuus 1936, olid kõik kartserid kinni reserveerituna kommunistidele ja ma pidin ootama oma järjekorda. Muide, see massiline kommunistide karistamine oli omapärane. Neil oli traditsiooniks kujunenud laulda 1. mail (kohe pärast hommikust vilet) «Internatsionaali». Direktor Sperlingk'il oli kombeks neid selle eest karistada ühekuise suitsetamisekeeluga. Kuid Kõks oli juba eelmisel aastal saatnud kommunistid — kokku üle saja mehe — selle laulu eest nädalaks kartserisse ja talitas samuti ka nüüd. Et minu karistamisega mitte kaua viivitada, pandi mind kambris «kartseri olukorda». Selleks eemaldati kambrist kõik mööbel (laud, taburetid ja narid) ja kehtestati seal tavaline kartseri režiim. Ainult akent ei pimendatud. Kamber asus nn. hukkamõistetu kambri kõrval sidehoone II korra koridori otsas. Juhtus nii, et seal kaks nädalat istudes pidin kaudselt kaasa elama ühe hukkamise üksikasjadele. 1935. a. kehtestatud korra kohaselt sündis hukkamine sel teel, et hukkamõistetule pandi ette võtta vabatahtlikult mürki. Sellest keeldumisel pidi ta minema surma timuka käe läbi poomise teel.
Keskvanglas oli aset leidnud juba mitu hukkamist. Delikventideks olid eranditult olnud mõrvarid. Esimesena hukati 1935. a. kevadel keegi Võigemast, kes oli Aegviidu metsas vägistanud, paljaks röövinud ja mõrvanud kellegi elatanud aadlipreili. Pärast kohtuotsust peeti teda kinni erilises üksikkongis V koridoril (seal istus omal ajal kohtuotsust oodates ka end. välisminister ja Moskva saadik Aado Birk).
Tsiteeri:
Olles Eesti saadikuks Moskvas, jäi Aado Birk ühel päeval 1926. a. kevadel jäljetult kadunuks. Enne seda oli Tallinnas liikunud visad kuuldused, et meie Moskva saatkonnas ja A. Birk'iga pole lood õiges korras. Välisministeeriumist oli mitmel korral nõutud A. Birk'i Tallinna ilmumist, kuid Birk ei reageerinud sellele. Siis saadeti Tallinnast välisministeeriumi nõunik O. Öpik Moskvasse riigivanem J. Teemant'i isikliku kirjaga A. Birk'ile. Saanud kirja kätte, nõustus A. Birk Tallinna sõitma. Samal ajal on saatkonna nõunik A. Schmidt (Torma) venelaste poolt millegipärast persona non grata'ks tunnistatud ja pidi sellepärast kiiresti Moskvast lahkuma. O. Öpik oli teinud korralduse rongipiletite ostmiseks ja õhtul pidid O. Öpik, A. Birk ja A. Schmidt koos Moskvast lahkuma. Kuid A. Birk ei ilmunud enam saatkonda. A. Birk'iga üheaegselt kadus ka saatkonna naisametnik Juuli Kera. Umbes kuu aega hiljem ilmus «Izvestijas» A. Birk'i allkirjaga artikkel, milles paljastati Eesti—Läti—Poola kindralstaapide agressiivseid plaane N. Liidu vastu. Sellele artiklile järgnes mõne aja pärast teine samalaadne A. Birk'i allkirjaga. Siis ühel õhtul 1927. a. Birk ilmus Moskvas Norra saatkonda ja seletas saadik Urby'le, et ta olevat põgenenud Tšeka küüsist, ujunud üle Moskva jõe ja palub nüüd asüüli. Norra saadiku vahendusel sai A. Birk Nõukogude võimudelt pikema jututa väljasõidu viisumi. Ta vahistati kodumaale jõudmisel. Oma protsessil Tallinna—Haapsalu rahukohtus (mille istungeid peeti sõja-ringkonnakohtu ruumides V. Patarei tänavas) seletas A. Birk, et venelased olevat ta päise päeva ajal Moskva tänaval arreteerinud ja teda vanglas revolvriga ähvardades sundinud alla kirjutama mõlemale artiklile. Kohus mõistis A. Birk'i õigeks, kuna tema süüdimõistmiseks puudusid paragrahvid, kuid ta vallandati riigiteenistusest. Selgus, et A. Birk, samuti saatkonna koosseisu kuuluv sõjaväeline atašee kol. Kursk olid langenud nn. Opperput'i provokatsiooni ohvriks. Juut Opperput varustas koostöös Tšeka'ga välismaade saatkondi mitmesuguste fingeer'itud sõjaväeliste salaluure andmetega enamlaste allikaist välissaatkondade sissevedamiseks ja diskrediteerimiseks. A. Birk lahkus pärast kohtuotsust Eestist ja asus elama Riiga, kuid tuli hiljem Eestisse tagasi ja elas Nõmmel, tegeledes äriasjadega. Ta arreteeriti kommunistide poolt 1940. a. Omapärane on, et A. Birk'i võrgutaja Juuli Kera, kelle vastu oli otsene kahtlustus salakuulamises (Moskva saatkonna I sekretäri Peeter Jõgi tunnistus), A. Birk'i vanglas viibimisel oli mõned päevad Tallinnas, lahkus takistamatult Riiga, võttis seal N. Liidu saatkonnast Nõukogude passi ja siirdus Venemaale, kus temast kadusid igasugused jäljed. Sellest episoodist on üksikasjalisemalt kirjutanud O. Öpik oma mälestusteoses «Kahe sõja vahel» (Kirjastus EMP Ihk. 154—160).
Kui Võigemast'i armusaamise palvele oli ennelõunal saabunud vangla kantseleisse eitav vastus, toimetati ta samal päeval pärast õhtust vilet hukkamise kambrisse. Võigemast'i hädakisa äratas tähelepanu üle kogu maja. Dr. Vahtrik oli päeval vangimajade peavalitsuselt järele küsinud, kui palju sini-happe mürki peab hukatavale andma. Sealt vastati — üks gramm. See hulk lahustatigi vees väikeses apteegiklaasis. Seaduse järgi peavad hukkamise juures viibima vangla direktor, vangla arst, prokurör ja muidugi ka timukas. Hukkamise toimingu korraldajaks oli üksikkorpuse vanem-valvur Julius Mihkelson. Timukat nähti koridorides tulevat ja minevat koos prokuröriga. Ta kandis musta talaari-sarnast riietust pead katva kotiga, milles silmadele oli jäetud väikesed avaused. Timuka isik oli, mõistagi, saladuseks, kuid vangla personaali üldise arvamise järele oli selleks valvur Ots, tugev, tüse ja jässakas maapoiss.
Hukkamise kamber koosnes kahest vaheseinaga lahutatud osast. Suuremast ruumist, kuhu kogunesid kõik asjaosalised, kulgeti ukse kaudu vähemasse ruumi, kuhu oli püstitatud võllas, mille all oli eriseadeldisega avatav luuk. Hukkamise protseduur algas sellega, et prokurör luges ette kohtuotsuse ja teatas hukatavale, et riigivanem pole pidanud võimalikuks rahuldada armusaamise palvet. Prokurör lõpetas teadaandega, et kohtuotsus pööratakse täitmisele. Seejärel astus ette direktor Kõks seletusega hukkamõistetule, et talle antakse 3 minutit aega vabatahtlikult mürgi võtmiseks. Selle aja möödumisel, kui surmamõistetu pole mürki võtnud, asub timukas tema poomisele. Järgmine talitus toimus timuka poolt, kes sõnatult ulatas mürgiklaasi. Võigemast jõi selle tühjaks silmapilgutamata, kukkus põrandale, hakates krampides vingerdama. Mihkelson, kes mulle selle loo jutustas, kohkus ära nagu teisedki juuresolejad, nähes, et mees vaevleb, ajab vahtu suust, kuid on veel meelemõistuse juures ega sure. Dr. Vahtrik ruttas vangla apteeki, et mürgikapist tuua lisadoosi. Kui see oli Võigemast'ile kurgust alla kallatud, jäi ta vaikseks. Kuid ta keha oli kiskunud niivõrd krampi, et tisleritöökoja vangidel tuli tavalise puusärgi asemel valmistada pakk-kast, milles hukatu oma omastele välja anti. Mihkelson lõpetas oma jutustuse sõnadega: «Rumalad on need, kes mürki võtavad. Poomise surm on kaugelt äkilisem ja valmistab vähem piina, kuna hukatav seejuures kaotab meelemõistuse peaaegu silmapilkselt.» Ka ütles ta, et Võigemast'ile olevat eksikombel antud strühniini.
Kogemustest õppinud, võttis administratsioon ette mõningad ümberkorraldused. Hukkamõistetu jaoks reserveeriti eri-kamber (vanglakeeles «surmasaun»), mis asus sidehoone II korral koridori vana-maja poolses otsas paremat kätt. Sealt kuni hukkamisepaigani oli vaid paar sammu. Minu kartseris viibimise ajal hukkamisele määratu viidi V koridori kongist sinna juba hukkamispäeva pärastlõunal. Oma teadmatuses laskis hukkamõistetu endaga talitada rõõmsameelse soostumisega, kuna istumise mugavused sidehoones olid üldiselt teada. Kuulsin ta liikumist oma kõrvalkambris ja see täitis mind kohkumisega. Pole sugugi mõnus omada naabrit, kellel ees seisab viimne teekond ja olla nii lähedal selle teekonna lähtekohale. Põrutasin valvuri välja ukseluugile, sosistasin talle kõrva, et nõuan viivitamatut ümberpaigutamist võikast olukorrast pääsmiseks. Valvur sai minust aru ja andis mu nõude edasi. Kuid Kõks jättis selle rahuldamata põhjendusega, et ma olevat «kartseri olukorras» ja seda olukorda ei saavat muuta enne karistusaja möödumist.
Mõne aja pärast hakkas naaber mulle koputama: k-e-s s-a o-l-e-d? Ta kordas seda küsimust mitu korda. Koputamise ühetasasest rütmist ja viisist lõpetada tähega «v» (vasta!) järeldasin, et on tegemist vangla eluga juba vilunud mehega. Mu käsi ei tõusnud vastamiseks. Teadsin, et mu naaber on samahästi kui surnud. Oli jube tunne tõigast, et ta oli teadmatuses sellest, mis tal õhtul ees seisab. Kiskusin taskuräti tükkideks, et toppida kinni kõrvu. Heitsin end põrandale pikali, et oma kõndimisega teda mitte provotseerida uutele koputamiskatsetele.
Õhtusel ülelugemisel nõudsin veelkordselt enda ümberpaigutamist. Ka seekordne nõue jäeti tagajärjeta. Mida lähemale aeg jõudis viimsele vilele, seda enam kippus rahutus maad võtma südames. Viimaks kõlaski vile igasuguse tegevuse lõpetamiseks ja magamaminekuks. Kuna olin kartseri olukorras, siis need käsud ja keelud minu kohta ei maksnud. Kartseris võib magada või mitte, võib laulda, tantsida või mõnel muul viisil «arust ära minna». «Ei saa loomalegi midagi pahaks panna, kes laudas külmetab ja tunneb nälga,» seletas mulle ühel talveööl keldrikartseri koridori-valvur. Ma ei tea, missugune vägi mind ajas ukse juurde kuulatama. Umbes poole tunni möödumisel kuulsin koridoris jutukõminat. Siis jäi kõik vaikseks. Järsku kuuldus kõrvalkambris trampimist, rüselemist ja vandumist. Siis kõlas üle selle madina hirmu ja meeleheite ürgjõust kantud, luusse ja lihha lõikav karje: «Ema! Ema!» See rauges koridoris.
Olin hingepõhjani vapustatud. On kohutav kuulda täiskasvanud mehe häält, mis täis sarnast ängistust ja abitusetunnet. Hiljem tuli luugi juurde valvur, kes minuga jagas oma masendust. «Mihkelson läks sisse üksinda,» jutustas valvur. «Teised jäid ootama ukse ette. Mihkelson ütles, et tulgu ta kaasa kantseleisse, seal on tema jaoks kiri. Ta ei uskunud — mis kiri? Mis ajast kantselei ajab asju öösel? Mihkelson katsus küll seletada, aga mees ajas vastu — küll ma homme tulen. Siis kargasid teised sisse ja lohistasid ta ära. Nüüd on, Jumal tänatud, kõik läbi. Ta võttis kihvti.»
Pidin veel nädal aega istuma samas paigas. Kui viimati oma kambrisse tagasi sain, ohkasin kergemalt. See erakorraline sündmus kummitas mind veel kaua.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: William Tomingas - "Vaikiv ajastu eestis"
PostitusPostitatud: 13 Mär, 2013 9:23 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Dets, 2007 21:58
Postitusi: 319
Erakorralisima ja suurima sündmusena vangi elus (kui mitte nimetada vabanemisepäeva) peab mainima «kokkurääkimist» (kokkusaamist külastajatega). See leidis aset erilises «kokkurääkimise ruumis» vana vangla III korral. See võrdlemisi suur ruum oli laeni ulatava kahekordse võrega jagatud kaheks: Ühel pool asuvast uksest toodi sisse vangid, teise poole uksest lasti sisse külastajad. Mõlema võre vahel oli umbes poolteist meetrit maad ja seal kõndis edasi-tagasi valvur. Võredesse oli rinnakõrgusele ehitatud aknapaarid, millede taha asusid külastajad ja külastatavad. Aknapaare oli üle tosina, vist 15—16. Kõneluseks oli aega antud 10 minutit.
Kokkusaanud rahvas kõneles kõik korraga, püüdes üksteisest üle karjuda. Kära oli nii suur, et seda oli selgesti kuulda väljaspool vanglamüüre. Kokkusaamise ruum oma mürgliga tundus hullumajana, kokkusaanutel oli raske üksteisest aru saada. Vangla administratsioonil oleks olnud kerge asi hoida ruumis vaikust, rahu ja korda. Kuid seda ei katsetatudki teha. Selle põhjuseks oli asjaolu, et administratsioon polnud huvitatud kokkusaamistest, nähes selles endale vaid lisatööd ja tüli ja võttis seda asja kui paratamatust ja pahet, millest pole pääsmist. Hoolimatu suhtumine inimväärsemate kokkusaamiste tingimuste korraldamisse moodustas orgaanilise osa keskvanglas üldiselt maksvusel olevast põhimõttest: vang on pandud vanglasse tema karistamiseks, s. o. kättemaksuks ühiskonna vastu teostatud süü või eksimuse eest. Seda kättemaksu laiendati ka vangla külastajatele selles mõttes, et kui kellegile meeldis oma suhteid vangirüüd kandva inimesega jätkata, siis oli tema ise süüdi sellises kohtlemises, mis teda vanglas ootas.
Tavaliseks kokkusaamise päevaks oli pühapäev. Juba hommikul vara, kella 2—3 paiku hakkasid külastajad kogunema sappa. Kella 6 ajaks ulatas saba tavaliselt juba väravast üle raudteeülesõidu, s. t. oli kasvanud ligemale 200 meetri pikkuseks. Sabas seisid rõhuvas enamuses naised kirjuimas ühiskondlikus koostises, alates ohvitseride naistest kuni retsidivistide emade ja omasteni. Talvel käreda külma, merelt puhuva tuule ja tuisu käes, samuti sügisel halbade ilmadega polnud nende süütute naiste saatus kadestamisväärne. Varju otsiti üksikute, kaldale kummuli keeratud paatide all või vähestes kalurite hüttides. Tuule-, tormi- või külmavarju suutsid need pakkuda vaid vähestele.
Varajane sappa asumine oli põhjustatud sellest, et vanglaväravast hakati sisse laskma alles kell 9 ja värav suleti külastajatele söögiaja kättejõudmisel, kella 12 paiku. Sisse lasti jaokaupa, mitte enam kui kümme inimest korraga. Kokkusaamisele tahtjaid oli aga mitmed ja mitmed sajad. Hea tahtmise juures oleks administratsioon neile kõigile võinud ootamist võimaldada katuse all, soojemates oludes, näiteks vangla kinosaalis. Julgestuskorda poleks see häirinud — nõuti ju külastajalt nagu nii isikutunnistuse ettenäitamist ja alistumist läbiotsimisele. Tuli ette ka juhtumeid õige hulgaliselt, et külastaja pärast pikaajalist ootamist pidi tagasi pöörduma n. ö. tühjade kätega. Selliselt juhtus minu naisega jaanuaris 1935.
Olles teadlik Kõks'i kiuslikust iseloomust, helistas mu naine talle reedel, pärides, kas võib Tomingas'ega kokku saada eelseisval pühapäeval.
«Võib küll,» vastas Kõks.
«Ega ta juhuslikult pole kartseris?» usutles naine edasi.
Kõks eitas. Kui siis kokkusaamise päeval mu naine oli jõudnud vangla väravast sisse ja kantseleis kontroll-lauas oli esitanud oma isikutunnistuse, sai ta kuulda, et ta Tomingas'ega kokku ei saa, kuna ta olevat kartseris. Sama ametnik teatas ühtlasi, et Kõks soovib mu naisega kõnelda oma kabinetis. Kohe naise kabinetti sisseastumisel hakkas direktor kaebama minu ülalpidamise üle. See olevat trotsiv, kommunistlik, võimude autoriteeti eitav, oma karistust mitte tunnistav ja see sundivat Kõks'i mind murdma temale antud võimuga. «Mina olen teie mehe seadus ja kui tahan, võin temast teha hakkliha,» seletas Kõks mu naisele mulle juba tuttavate sõnadega. Naine teadis, et Kõks'il oli kombeks mitte istet pakkuda, ka mitte hallipealistele naistele. «Kõigepealt ma istun, härra Kõks, kui teie seda ei keela,» ütles mu naine. «Miks te mu mehe üle minule kaebate? Ta on teie käes, ja nagu te ise ütlete, olete teie ainus seadus tema üle. Püüan teist aru saada, et peate enda kohustuseks teda piinata. Kuid mis olen mina teile teinud?»
«Kuidas te selle peale tulete, et teid piinatakse?» küsis Kõks.
«Teie oleksite mu mehe võinud kartseri panna päev hiljem, peale selle kui ma teda kolme kuu tagant olin näinud. Lubasite ju mulle üleeile, et ma temaga kokku saan. . .»
«Süüdistage oma meest, mitte mind. Jah, kokkusaamist ei ole ma teile keelanud. Helistage mulle kolme kuu pärast.»
Et end Kõks'i ees mitte alandada nutma puhkemisega, jooksis naine kabinetist välja. Temasse korrektselt suhtuvate vanglaametnike suust kuulis ta, et kartserisse panek ei lükka edasi vangi õigust kolme kuu tagant kokku saada. Nad õpetasid ka, et kokkusaamise luba võib hankida prokurörilt. Kahe nädala pärast saigi naine minuga kokku, olles varustatud eriloaga prokurör Assord'ilt.
Kõks'i võimutarvitamisi külastajate kallal märkisin päevikusse terve rea, nimede ja kuupäevadega. Kuid tõele au andes peab ütlema, et keskvanglas valitseva, tsiviliseeritud riiki kompromiteeriva korra sisseseadjaks polnud mitte Kõks. See oli kehtimas juba enne tema ametisseastumist. Johannes Kõks oli vaid selle korra innukas toetaja ja sadistlik süvendaja, kuna see sobis tema iseloomule.
Eesti vanglates valitsevast olukorrast pole avaldatud ametlikke andmeid. Lühikese märkuse vanglate kohta tegi kohtu-siseminister Ado Anderkopp oma esinemisel riigikogus 12. juulil 1932. Ta ütles: «Iga aasta keskelt läbi on meil iga kuu kohta 3200 vangi, kusjuures valvurite arv on ümmarguselt 600 ümber. Vangimajade ülalpidamine teeb riigile kulu kr. 100.000 aastas.»
Olukordadest vanglas kõneles riigikogus riigikogu liige J. Tamson 19. juulil 1932:

Vanglates on valitsevaks süsteemiks administratsiooni omavoli. Poliitilisi vange on karistatud rängasti võrdlemisi väikse süüteo eest. Nii, näiteks, on teada juhtumeid, kus poliitilisi vange on pandud pimedasse, kütmata ja niiskesse kartserisse, peale selle võetud igasuguse kirjanduse lugemise õigus ja ka sugulastega kokkusaanrse võimalus. On kuulutatud, et meie vanglates maksvat parandus-süsteem (mitte kättemaks) ja selle järgi on ette nähtud poliitiliste vangide eraldamine kriminaalkurjategijatest. Kuid ka see on teada, et seda seni ei ole täidetud. Suuremat osa poliitilisi vange peetakse koos teiste kurjategijatega ja on täiesti selge, et praegune käitlemine vangidega vangimajades ei mõju vangidele parandavalt.

Riigikogu liikme Tamson'i kõnest nähtub, et minu ajal keskvanglas kehtiv olukord oli seal üldjoontes maksev juba vähemalt kaks aastat varem. Päts'i režiimile ei saa süüks panna, et ta kooskõlas oma kõvakäelise kaitseseisukorraga oleks vanglates maksma pannud kõvendatud karmusega korra. Küll peab aga märkima, et Päts'i valitsemise ajal 1935. a. elluviidud reform, «progressiivne karistuse kandmise kord,» tegelikult ei muutnud vangide kohtlemist inimlikumaks, ei asendanud kehtivat kättemaksuprintsiipi Euroopa vanglates juba sellal maksva karistatute ühiskonnale tagasivõitmise põhimõttega ega taltsutanud vangla administratsiooni omavoli, milles Päts'i režiimi võimukandjad kindlasti pidid olema teadlikud.
Aeg-ajalt käis keskvanglat inspekteerimas prokurör (minu vanglas viibimise ajal üks kord). Vangidele oli teatavaks tehtud nende õigus prokurörile kaebuste esitamiseks. Kõik vanglas teadsid, et kaebuste esitamisest pole karta nuhtlemist administratsiooni poolt. Kuid samuti teati ka, et kaebustest ei järgne mingeid olukorda parandavaid tulemusi. Isiklikult tarvitasin prokuröriga, kelleks juhtus olema härra Avald, kommunistidelt laenatud käitumisviisi kõnelusel. Tema küsimusele, kas on esitada kaebusi, vastasin — kuidas võib mul neid olla nii soojas, puhtas, heas ja eeskujuliku kohtlemisega kohas, kui seda on keskvangla?
Prokurör kehitas tummalt õlgu ja lahkus.
Siis jõudis kätte ka minule see suurim sündmus vangi elus — vabanemine. Olin näinud vana vangla üldkarnbris meest, kellel pärast kümneaastast karistusekandmist järgmisel päeval seisis ees vabanemine. Ta veetis kogu öö nari serval küürutamisega ja ma kuulsin paaril korral tema suunast nuuksumist. Lahkumisel korraldasime talle vangide traditsioonilise tseremoniaali — pühkisime ta kambri uksest luuaga välja. See oli mõeldud lahkuja kaitseks, et teda ei tabaks vanglasse tagasisattumise õnnetus. Ka mina oma lühiajalise karistuse — kaks aastat ja kolm kuud — tasateenimise päeval ei tunnud end just mingi kreeka draama kangelasena, kes temaga sündivat saatuse mängu võtab kõigutamatu rahuga. Ka mind pühkisid mu sidehoone kambrikaaslased luuaga välja. Traditsiooni kohaselt jätsin neile maha kogu oma vanglas soetatud varanduse — leivast valmistatud malendid, õuelt leitud kuuetollisest raudnaelast lihvitud noa (kambris ei tohtinud nuga pidada, ka mitte leiva lõikamiseks) jne. Ainsa vara — kaks paksu kausta päevikut —, mille tahtsin kaasa võtta, oli administratsioon eelmisel päeval ära võtnud, kontrollimiseks, nagu mulle seletati.
Vabaneja käik suundub kõigepealt lattu, kus ta ära annab vangla riietuse ja vastu võtab seal hoiul olnud oma riietusesemed. Olles nii ümber riietunud, viiakse ta põhjalikuks läbiotsimiseks keskvangla tähtsaimasse keskusse — vahituppa, mis asus haigla all vana vangla alumisel korral, uksega vahenditult õue. Sinna kogunes peale minu veel neli vabanejat (mitte poliitilist).
Pärast läbiotsimist näitas mulle abidirektor Tagel mu päevikut, seda mu silmade all kappi pannes, öeldes: «Vaadake seda veel viimast korda, seda teie enam iial ei näe...» Mõni hetk hiljem hakkasid äkki vahitoas kostma alarmkellad ja välkuma punased signaaltuled. Valvurid jooksid välja Tagel'iga eesotsas. Väikse kõhklemise järel järgnesid neile ka mu kaasvangid. Jäin vahituppa üksinda. Ei tea, missuguse mõttesähvatuse mõjul astusin kapi juurde ja avastasin, et Tagel oli selle lahti unustanud, arvatavasti alarmi ärrituse tõttu. Võtsin kapist oma päevikud ja peitsin need kuue alla. püksivärvli vahele nii hästi kui sain. Siis astusin ka ise õue. Seal kuulsin, et on puhkenud tulekahi, esmakordselt keskvangla ajaloos. Minut hiljem kukkusin Kõks'i otsa.
«Mis teie siin teete?» küsis ta.
«Hakkan koju minema ja rõõmustan, et näen teie palge viimast korda,» vastasin. Kõks kutsus valvuri.
«Viige vahialune Tomingas tagasi kambrisse,» käsutas Kõks. «See on seadusevastane, härra Kõks. Olen vaba mees ja mitte vahialune,» panin vastu.
Kõks pööras sekundiks silmad minu poole. Sel ainsal korral, mil ta pilku nägin, rabas mind selles väljendatud viha.
«Härra Tomingas,» surus ta läbi hammaste. «Te olete kõik need aastad mu närvidele käinud oma jutuga seadusest. Kambri jõudmisel lugege vanglakorra raamatust, et direktor on kohustatud vabastamise otsust täide viima 24 tunni jooksul...» Kambrisse jõudnult haarasingi pihku selle kurikuulsa kuldselt köidetud raamatu. Pidin veenduma, et Kõks'il oli õigus, tema kätte oli jäänud võit. Tuju läks halvaks häbist ja õnnetusetundest. Paari tunni pärast viidi mind tagasi vahituppa. Tuli oli puhkenud haigla osakonna katuse all, selle kustutamine ei kestnud kaua. Kuid vanglas viibisid ikka veel sõjaväeosad ja tuletõrje. Kartsin, et Tagel korraldab uue läbiotsimise, kuid seda ei juhtunud, küllap vist üldise segioleku tõttu. Abidirektor viis mind kantseleisse, kus pidime ootama oma vabastamispabereid ja kriminaalpolitsei ametnikke. Need pidid mu kaaslased viima prefektuuri pildistamiseks ja näpujälgede võtmiseks roimarite arhiivistamise jaoks. Minu kohta saabus poliitilisest politseist teade, et minu fotot ja näpujälgi ei nõuta ja ma võin lahkuda kuhu tahan.
Kõndisin — päevik kõhu peal — oma kaaslastega väravast välja, ostsin igaühele pudeli õlut, kinkisin kõige armetumale neist oma mantli, mida ma ei vajanud ilusa ilma puhul. Kui olin koju jõudnud, naist tervitanud, vannis käinud ja end koduselt sisse seadnud, võtsin ette kirjutada Kõks'ile. Koostasin kirja umbes järgmiselt: «Minu lahkumisel vanglast ei lubatud mulle kaasa võtta mu päevikut, teie korraldusel, nagu mulle öeldi. See tegu pole kooskõlas seadusega. Nõuan oma päeviku väljaandmist, kuna see on minu eraomand ja selle kirjutamine oli mulle lubatud.»
Sellele kirjale sain paari nädala möödumisel keskvangla planketil ja Kõks'i allkirjaga vastuse: «Ühenduses teie kirjaga teie päeviku väljanõudmise asjas teatan, et seda keskvanglas ei ole ja et see teadupärast on saadetud vangimajade peavalitsusele.»
Selle kirjavahetusega, millega tahtsin viimast sõna ikkagi endale jätta ja mille algatamist mu naine hukka mõistis, lõppeski mu vanglapõlv.
Päevik, mille kallal olin näinud niipalju vaeva, ei säilinud. Olles ära hirmutatud meie naabermajas augustikuus 1940 nõukogude võimude poolt toimetatud läbiotsimisest, põletas naine mu kodust äraolekul kogu minu arhiivi. See sisaldas pilte ja dokumente eesti sõjaväe asutamise ajast, Vabadussõjast, minu hilisemast riigiteenistusest, Tartu rahukonverentsi stenogramme ja muid mälestusesemeid — kaasa arvatud mu keskvangla päevik.
*
Vabaduse nautimise mõnu oli suur, kuigi olin muutunud isikuks, kellelt kohtuotsusega olid võetud kõik õigused. Kuid see asjaolu mu rõõmu ei häirinud. Päevakorras seisid suuremad mured. Kuna olin kaotanud varanduse ja tervise, oli vaja mõelda ravimisele ja töökoha otsimisele.
Arstiks valisin endale dr. Hold'i, kelle konsulteerimisele Narva maantee erahaiglasse mind mõned korrad oli juba viidud mu vanglas olekul. Dr. Hold tahtis mind jalamaid saata Taagepera sanatooriumi. Kuid naine keeldus minust lahkumast, tahtis olla mu kaasravijaks, ja seepärast asusime ühte tallu Kasaritsas Võrumaal. Seal elasin hommikust õhtuni metsas kui Tarzan. Külmade ilmade tulekul siirdusin tagasi Tallinna, kus paratamatult pidin hakkama otsima leivateenimise võimalusi.
Ei või öelda, et mul oleks olnud vähe tutvusi äriringkonnis. Kuhu ma ka pöördusin kohaotsimise palvega (kogu aeg saadetud mind jälgivast «sabast»), võeti mind vastu viisakalt. Kuid koha-andmisest öeldi mulle ära, minu arusaamisel mitte niivõrd kahtluse pärast mu võimetes, kuivõrd seletusega: «Miks mitte — heameelega! Kuid meil on nõukogus kindral Laidoner — saate ise aru ...» Kui minu komistuskiviks ei osutunud Laidoner, siis oli selleks Päts, kui mitte Konstantin, siis tema poeg Viktor. Juhtus ka, et juhtival kohal polnud ühtki neist härradest, kuid siis öeldi — Eesti Pank paneb meile krediidid kinni ja ega teie seda halba meile kaela ei taha tuua.
Olin üllatunud kuivõrd ära hirmutatud olid inimesed, keda ma omal ajal hästi tundsin kui tasakaalukaid ärimehi— kas tõelise hirmu või ettekujutuse pärast.. Samuti olin hämmastanud, kui kaugele olid laiutanud endid meie valitsejad. Selles suhtes hakkasid mu kõrvu kostma ka anekdoodid, millest ühe on avaldanud dr. Oskar Loorits oma raamatus «Eesti ajaloo põhiprobleemid»:

Vabaõhu-koolimaja õnnistamisel viibis president Konstantin Päts; õnnistamist toimetas ülempreester Nikolai Päts; maja võttis vastu Riigiparkide Valitsuse direktor Peeter Päts; tervitusi ütles haridusministri abi Voldemar Päts; aplodeeris Matti Päts; asutises toimus vargus, mida juurdles kohtuuurija Leo Päts; varastatud oli leivapäts.

Sääraseid anekdoote Päts'i, Laidoner'i ja Eenpalu kohta oli liikumas suur hulk, millest võiks koostada lugemiku, kuid ma ei pea sündsaks neid avaldada. Nagu igas diktatuuririigis, nii oli ka Eestis. Omavahelises jutus pilgati maavalitsejaid — see oli ainus järelejäänud võimalus, mille kaudu rahvas võis avaldada oma arvamist.
*
Kuna mul polnud lootust leida leiba kodumaal, kus mind pidevalt jälitati, mis võis halbusi tuua mu tuttavatele, ja et ka tervis nõudis kuivemat kliimat, otsustasin sõita Soome. Sõidu ettevalmistusel aga tabas mind uus üllatus. Politsei peavalitsuse passiosakond, kust mulle alati oli välispasse antud välja pikema jututa, keeldus seekord passi andmast, tuues põhjendusena ette «ülemuse korraldust». Soome ja Lätti võis sõita ka reisikaardiga, mis oli maksev kolm kuud ja mida on õigus välja anda igal politseijaoskonna komissaril. Kuid kuulsin uuest määrusest, mille järgi komissaril enne reisikaardi väljaandmist oli vaja pöörduda poliitilise politsei poole.
Läksin oma hädaga oma koolivenna sadamapolitsei komissari Gutman'i poole. See andis mulle reisikaardi poliitilisest politseist luba küsimata ja viis mu koos naisega isiklikult laeva. Mul läks korda end Helsingis sisse seada ja ka tööd leida koos naisega. Paari kuu möödumisel sain kutse ilmuda Soome poliitilisse politseisse. Seal seletati mulle heatahtlikult, et politseil pole midagi minu Soomes viibimise vastu, kui hangin endale välispassi. Reisikaardi tähtaeg olevat aga nädala pärast möödas ja siis pidavat ma Soomest lahkuma.
«Kuid ma olen ju pagulane,» vaidlesin vastu.
«Ei ole,» vastati mulle. «Siin on terve rida eestlasi, kes on põgenenud jälitamise eest poliitilise süüteo pärast ja keda meie valitsus on tunnistanud pagulasteks. Kuid teie olete oma karistusaja ära istunud ja sellepärast meie teid pagulaseks pidada ei saa.»
Saadik H. Rebane, kellega tema ajakirjaniku põlves Eestis olin mõnigi kord koos napsitanud, ei võtnud mind jutule. Küll tegi aga seda korrektne konsul Hõbemägi, keda kohtasin esmakordselt. Ta ütles, et ta võib mulle passi anda ainult pärast Tallinnast loa saamist. Mõne päeva pärast kutsus ta mind välja ja teatas, et mu välispassi saamise palvele on saabunud eitav vastus. Kõnelusel luges ta mulle ette välisministeeriumilt tulnud kirja, milles tsiteeriti punkti valitsuse koosoleku päevakorrast: Ära kuulates siseministri ettekannet, otsustati kohtu poolt karistatud William Juhani poeg Tomingas'ele riikliku julgeoleku kaalutlustel mitte anda välispassi.
Lugu oli halb, minu Soomest väljasaatmise tähtajani oli jäänud ainult paar päeva. Kuid kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Lugesin hommikul «Helsingin Sanomatest» rasvases trükis uudist: uueks välisministriks on nimetatud Rudolf Holsti. Tundsin seda siirast Eesti sõpra väga hästi tema Tallinnas saadikuks olemise ajast. Holsti oli käinud minu majas, mina tema juures. Olles hirmutatud Eesti saadiku H. Rebane käitumisest aga kartsin, kas Soome ministergi mind vastu võtab. Kuid R. Holsti osutus minu vastu endiselt sõbralikuks ja korraldas mulle ühe päevaga passi. See oli nn. Nanseni pass, mille kodakondsusetuile isikuile väljaandmiseks olid kokku leppinud kõik Rahvasteliitu kuuluvad riigid. Kuna Eesti valitsus mind polnud kodakondsusest välja heitnud, siis arvan, et olen ainus Eesti kodanik, kes omab Soome valitsuse poolt väljaantud Nanseni passi. Selle passiga tegin Soomes elades 1937. a. tiiru välismaile ja see pass on mul veel praegu alles kui mälestus. Muide, saadik Rebase'ga kohtusime nädalapäevad hiljem kogemata Soome välisministeeriumi ametlikul külalisõhtul, kuhu R. Holsti oli saatnud kutse mulle ja naisele. Rebase kohkunud nägu pani mind muigama ja on jäänud mulle meelde.
Oktoobris 1937 sõitsin Eestisse tagasi. Tõugendiks oli asjaolu, et mind kutsus oma teenistusse o/ü «Esto-Muusika» direktor ja peaosanik Mihkel Piperal (Vabadussõja-aegne soomusrongide diviisi intendant ja Vabadusristi kavaler; suri mõni aasta tagasi Bostonis). Ta oli juba aasta varem, kui kohta otsisin, nõus mind tööle võtma, kuid seletas hiljem, et Eenpalu olevat talle keelanud mulle kohta andmast. Kuid nüüd teatas mulle Piperal, kelle krõbedat kõneviisi Tallinnas tunti, et ta olevat Centum-klubis Eenpalu'le öelnud: üks kahest, kas Eenpalu tuleb talle ise ärijuhiks või ei takista teda enam palkamast vajalikku äri- ja muusikatundjat inimest. Seepeale nõustunud Eenpalu kompromissiga: Piperal paneb nimeliselt ametlikuks ärijuhiks «Esto-Muusika» osaniku Harald Vellner'i (end. päevaleht «Vaba Maa» toimetaja) ja võib käealusena pidada Tomingas't.
Nii võisin kodumaal jälle kanda kinnitada. Kui olin mõnda aega töötanud «Esto-Muusikas», tekkis mul tarvidus välispassi järgi. Läksin seda nõutama ühel välisminister K. Selter'i vastu-võtupäeval. Meie vahel leidis aset väga tormiline kõnelus.
«Teil ei ole midagi nõuda,» põrutas Selter. «Võite vaid paluda.»
«Orjad paluvad, vabad mehed nõuavad,» vastasin.
Sõnavahetuse järel poliitikast ja muudest asjadest mõnitas Selter äkki: «Miks keeldusite intervjuud andmast soome ajakirjanikele, kes end kutsuvad teie sõpradeks?»
«Kust teie seda teate?»
«Ma tean kõik, mis teie Soomes tegite.»
«Ei tahtnud meie musta pesu pesta võõraste ees.»
«Miks te Sirk'i matustel ei käinud?»
«Viibisin sellal juhuslikult välismaal.»
«Mis te räägite, teil ei olnud välispassi.»
«Oli küll» — näitasin Selter'ile oma Nanseni passi.
«Kust te selle saite?»
«Soome välisminister oli minu vastu korrektsem kui minu oma maa välisminister...»
Edasi-tagasi sõnelemise tulemuseks oli, et sain Selter'ilt mida tahtsin. Teiseks tulemuseks oli, et õppisime üksteist tundma sellel meie esimesel kohtumisel. Meie tutvus jäi heaks kuni K. Selter'i surmani.
*
Paari kuu pärast tegi mulle ingliskeelse ajalehe «The Baltic Times» peatoimetaja Nikolai Pihlakas ettepaneku asuda lehe toimetuse liikmeks. Lahkusin muusikaäri alalt ja siirdusin ajakirjaniku kutsele. 1938. a. alul hakati Riigi Ringhäälingus tegema ettevalmistusi võõrkeelsete saadete (päevauudised, kommentaarid) avamiseks. Dir. Fr. Olbrei pakkus mulle nende saadete toimetaja kohta. Kuid jällegi juhtus nii, et Eenpalu oli minu määramise vastu. Seekord juba päris legitiimse põhjendusega: isikut, kellel õigused võetud, ei saa võtta riigiteenistusse. Sellest kuulda saades tõmbas Fr. Olbrei, kes oli kolonel ja vabariigi sõjakooli lektor raadio alal, selga paraadmundri, pani Vabadusristi rinda ja läks isiklikult Eenpalu juurde minu eest kostma. Eenpalu oli paar kuud varemalt minuga tuttavaks saanud omapärastel poliitilistel asjaoludel, milledest on jutt järgmises peatükis. Fr. Olbrei oli neist asjaoludest teadlik kol. O. Luiga kaudu, tuletas neid Eenpalu'le meelde ja rõhutas, et ei tohi jätkuvalt represseerida inimest, keda peaminister ise omal algatusel oli kutsunud audientsile.
«Pärast sarnast audientsi ei tohi seda inimest enam kohelda vaenlasena või vöõrlapsena tema oma kodumaal, mille eest ta on käinud sõjas koos minuga,» öelnud kol. Fr. Olbrei. Seepeale jäänud K. Eenpalu nõusse minu määramisega Riigi Ringhäälingu teenistusse. Selles asutuses töötasin kuni enda vallandamiseni nõukogude võimu poolt a. 1940.
Ka tervisliselt jäi mulle hing sisse, kuigi mu kopsud näivad kirjud kui lihavõttemunad. Ranged emigratsiooni määrused ei võimaldanud mulle sissepääsu Ühendriikidesse. Kuid minu emigratsiooniks tehti erand, arvestades mu rindeteenistust vabatahtlikuna Ühendriikide sõjaväes II maailmasõjas. Alates maikuust 1949 elan rahulikku elu New Yorkis.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: William Tomingas - "Vaikiv ajastu eestis"
PostitusPostitatud: 18 Mär, 2013 20:51 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Dets, 2007 21:58
Postitusi: 319
«VÕIT»

RAHVA KESTEV PETMINE


Oma raadiokõnes vana-aasta ööl 1935 tegi K. Päts teatavaks, et temal koos kaitsevägede ülemjuhatajaga ja vabariigi valitsusega on kindel tahe astuda rahva ette veebruarikuu jooksul Põhiseaduse muutmise seaduseelnõuga, mis peaks otsustatama rahvahääletusel. Kuna asjaga on kiire, ütles Päts, ei või tema käia rahvahääletuse tähtaegade suhtes harilikku teed, mis rahvahääletuseks ette kirjutatud. Seni oli Päts ligikaudu kaks aastat seaduseelnõusid valmistanud omal käel ja neid pannud maksma dekreedi korras. Kuid nüüd tegi ta teatavaks oma suva seaduseelnõu kiires korras rahvahääletusele esitamiseks, vastupidiselt senise dekreeditamise tavale. Selle eelnõu kiirest käsitlemisest kirjutab ametlik koguteos «Põhiseadus ja Rahvuskogu»:

Kohe selle järel astuti Päts'i isiklikul juhtimisel rahva otsuse kava väljatöötamisele. Komisjonis istusid J. Müller, K. Eenpalu, J. Klesment. Kava kinnitati ja kirjutati alla valitsuse koosolekul 8. jaanuari õhtul. Sellest valitsuse koosolekust olid osa võtma kutsutud ka veel Riiklikust Propagandatalitusest A. Oidermaa ja J. Kaarlimäe ja kohtuministeeriumist J. Klesment. 9. jaan. 1936 anti dekreedina Rahvuskogu kokkukutsumiseks rahvahääletuse seadus ja määrati rahvahääletus 23., 24. ja 25. veebr. 1936.

Sel puhul avaldati ka riigivanema seletuskiri Rahvuskogu kokkukutsumise ja rahvahääletuse küsimuse kohta («Põhiseadus ja Rahvuskogu»):

Rahvahääletamine on fakultatiivne (mittekohustuslik). Kõigil juhtudel peab Põhiseadus jääma vankumatuks juhteks. Teiste sõnadega: Põhiseadus ei võta ära võimalusi uute, rahvahääletamise instituutide loomiseks ja nende kasutamiseks rahva arvamise, heakskiitmise või teatavail juhtudel ka otsuse saamiseks küsimustes, mis Põhiseadus ei ole teinud mõne riigiorgani monopoliks. Rahvahääletamine on rahva põhiõigus. Seda õigust harilik seaduseandja — olgu see riigikogu, riigivanem või isegi rahvas ise, kui rahvas ei toimi Põhiseaduse andjana —ei või kitsendada.
Tsiteeri:
Nagu juba eelpool öeldud, kitsendas K. Päts oma dekreediga 26. sept. 1935 rahva õigust rahvahääletamiseks ja tegi selle sõltuvaks tema loast. Ta enda seletuse järgi poleks ta seda tohtinud.
Mis puutub riigivanema algatamisõigusse rahvahääletamise ettevõtmiseks, siis on riigivanem see võim, kel selleks kõik vastavad põhiseaduslikud eeldused olemas. Riigivanemal on kahtlematult õigus pöörduda rahva poole kõigil juhtudel, niivõrd kui Põhiseadus otseselt seda ülesannet pole pannud teistele organitele. Samuti võib ta pöörduda rahva poole ka põhiseaduslikes küsimustes, kui ta leiab, et riigi sise- või välispoliitika seisukohist Põhiseadus vajab parandamist.

See Päts'i seletus ei pea paika, nii nagu tema varemadki seletused Põhiseaduse rikkumiste puhul. Põhiseaduses pole ainustki paragrahvi, mis mõtte või tähe järgi annaks riigivanemale õiguse algatada rahvahääletust. See õigus on jäetud EXPRESSIS VERBIS ainult riigikogule või rahvale endale. Sellest juriidilisest seigast oli Päts väga hästi teadlik. Oma dekreediga 26. sept. 1935 oli ta rahvalt ära võtnud rahvaalgatamise õiguse. Oma käskkirjaga 2. okt. 1934 oli ta riigikogu koju saatnud ja tema kõrvaldanud riiklikust tööst. Nii oli ta ise meelega teinud võimatuks algatada ja teostada Põhiseaduse parandamist või muutmist kehtivas Põhiseaduses ette nähtud korras. Kui ta nüüd Põhiseaduse parandamise algatamise õiguse ise enda kätte haarab, toob ta enda eba-põhiseadusliku sammu õigustuseks oma seletuskirjas ette poliitilise argumendi, «et riigi sise- või välispoliitika seisukohist Põhiseadus vajab parandamist». Olles järsult tagasi lükanud kõik vabadussõjalaste ja teiste erakondade lepitusettepanekud seaduslikus korras Põhiseaduse ellurakendamiseks ja trotsides oma ideega, et rahva- ja riigielu vajab tema poolt võõrsilt laenatud uutel alustel ümberkorraldamist, leidis nüüd Päts rahvahääletuse olevat õige tee tema poolt tekitatud ummikust pääsmiseks ja oma prestiiži päästmiseks. Ajakirjandusele antud seletuses õiendab Päts («Päevaleht» 10. jaan. 1936):

Põhiseadust kiirelt parandades on jäänud palju kohti lahtiseks, kus veel otsekohe tegutseb endine riigikogu ja presidendil ja riigivanemal ei ole midagi ütlemist, nagu näiteks Põhiseaduse parandamise küsimuseski. Põhiseaduse parandamist võib praegu maksva Põhiseaduse järele toimetada kas rahvaalgatamise korras või rahvaesinduse kaudu. Rahvaalgatamise korras võivad ka 3 kodanikku algatada Põhiseaduse muutmist, kuid riigivanemal («Päevalehe» sõrendus) ei ole neid õigusi, mis on neil kolmel kodanikul. Riigivanem ise ei saaks algatada Põhiseaduse muutmist, olgugi et praeguse Põhiseaduse järele ta on kõikide seaduste algataja... Vaadake, niisuguseid auke leidub meie Põhiseaduses. On loomulik, et rahvas rasketel kordadel ütleb oma õpetliku sõna, paneb nurgakivid maha, millele uut hoonet ehitada. Ja selleks tuleb leida vastav moodus. See rahvahääletamise viis, mis selleks luuakse, see ei käi nende kitsenduste alla, mis Põhiseadusega ja Põhiseaduse põhjal antud seadustega tehtud ning mis rahvahääletamise seadusandluses olemas. See ei ole rahva poole pöördumine seadusandlikul alal, siin ei pöörduta mõne seadusega rahva poole, vaid küsimusega. See ei käi Põhiseaduse muutmise kohta käi- , vate kitsenduste alla, mis seaduseelnõu kujul rahvahääletamise kohta antud (autori sõrendus).
Tsiteeri:
Need K. Päts'i sõnad osutusid hiljem petlikeks. Rahvahääletamisel andsid paljud oma hääled Rahvuskogu kokkukutsumise küsimuse kasuks, lohutades end sellega, et Rahvuskogu poolt väljatöötatud Põhiseadus tuleb niikuinii rahvahääletusel kinnitamisele, nagu Põhiseadus seda nõuab iga Põhiseaduse paranduseelnõu kohta. Kuid halvaks üllatuseks rahvale teatas Päts oma kõnes Rahvuskogule 28. aug. 1937, et äsja Rahvuskogu poolt vastuvõetud uus Põhiseadus rahvahääletusele enam ei lähe, kuna rahvas olevat selle «seaduseelnõu» (mitte küsimuse) juba heaks kiitnud 23.-25. veebr. asetleidnud rahvahääletusega!? K. Päts väidab siin oma seletuses, et rahvahääletusele esitatav ettepanek pole sugugi mitte seaduseelnõu, vaid küsimus. Oma hilisemas seletuses 28. aug. 1937 nimetab ta seda siiski seaduseelnõuks.
Meie nii maksvas Põhiseaduses kui ka esimeses Põhiseaduses oleme tunnistanud, et rahvas on kõige kõrgem võimuallikas. Aga ometi on maksvas Põhiseaduses rahva võim täiesti antud riigikogu otsustada. Kõige tähtsam õigus, mis rahval on — Põhiseaduse väljaandmine ja parandamine —, see õigus on riigikogu kätte antud. Ei saa valitseja peremehele eeskirju anda, vaid peremees valitsejale. Aga siin on ümberpöördult. Käesoleval korral ühtki Põhiseaduse normi, ühtki kindlakujulist seadust ei panda rahvale ette, vaid sellega luuakse ainult võimalus neid norme välja töötada. Ja pärast, kui need on välja töötatud, siis läheb kõik oma normaalset käiku (autori sõrendus).
Tsiteeri:
Siin kordab K. Päts sama pettust. Ta ütleb, et rahvahääletamisele pandud küsimusega Rahvuskogu kokkukutsumiseks antakse vaid võimalus Rahvuskogule välja töötada Põhiseaduse norme ja et kui need normid on välja töötatud, siis läheb kõik oma normaalset käiku, s. o. Põhiseaduses ettenähtud korras antakse rahvale võimalus neid norme rahvahääletusel kas kinnitada või tagasi lükata. Teatavasti seda rahvahääletust Päts'i poolt enam ei lubatud.


Päts lõpetas oma seletuse ajakirjandusele kinnitusega:

Valimised Rahvuskogusse sünnivad üldisel, salajasel, ühetaolisel, otsesel hääletamisel isikuvalimise printsiibi alusel, misjuures selleks tehtav valimisseadus näeb ette võimalused kandidaatide vabaks ülesseadmiseks, et võimalus oleks meie paremaid inimesi rakendada Põhiseaduse valmistamise töödele.
Tsiteeri:
K. Päts'i poolt lubatud «võimalused kandidaatide vabaks ülesseadmiseks» osutusid hiljem petlikeks. Selgus, et need võimalused olid mõeldud ja käisid vaid Isamaaliidu kandidaatide kohta. Vastasrinna kandidaatide tutvustamiseks ja propageerimiseks võimalusi ei antud. Nende tutvustamist takistas Propagandatalituse vaheleastumine sellekohaste eeskirjadega ja keeldudega ajakirjandusele, samuti valitsusvõimu sekkumine valimiste käiku demokraatlike valimisvabadusi kitsendavate korraldustega.


Kui välja arvata isikud, kes tundsid Päts'i sõnamurdlikkust, nurgaadvokaatlikke võtteid, poliitilist eba-ausust, jäi avalikkusele tõepoolest mulje, et Päts seekord tõesti tahab oma seletusi ja lubadusi pidada ausalt. Näiteks kirjutas peatoimetaja H. Tammer («Päevaleht» 10. jaan. 1936) Päts'i poolt ajakirjandusele antud seletuse puhul artiklis «Rahvas ja riigivanem» järgmist:

Neljapäeva õhtul riigivanem K. Päts'i poolt ajalehtede peatoimetajaile antud seletusist on näha, et Rahvuskogu poolt väljatöötatava Põhiseaduse maksmapanemine on riigivanema poolt jäetud volitus-seadusega lahtiseks. Rahvuskogu toimib rahva volinikuna ja iseenesest ei ole kõrvaldatud sugugi võimalus, et Rahvuskogu otsustab pöörduda uuesti rahvahääletuse korras rahva poole tema otsuse teadasaamiseks Rahvuskogu poolt väljatöötatud Põhiseaduse eelnõu kohta. See rahva poole pööramise võimalus on eriti tähtis, kuna ta vabastab rahvahääletusest osavõtjad 23.—25. veebruaril kartusest anda blanko volitus valitsusele, ilma et selle juures saaks ise tarbekorral veel väljatöötatava Põhiseaduse juure tulla tagasi. Rahvahääletusele seatava riigivanema otsusega on see võimalus täiesti reserveeritud. Valitsus või õigemini riigivanem tahab siin rahva vastu mängida täiesti lahtiste kaartidega ja vältida igasuguseid etteheiteid, mis võiksid tekkida uue Põhiseaduse väljatöötamise ja maksmapanemise kohta. Et see nii on, kinnitab järjest enam usku valitsuse FAIR PLAY'sse ... (autori sõrendus)
Tsiteeri:
H. Tammer'i usk, et K. Päts tahab rahva vastu mängida täiesti lahtiste kaartidega ja teostada FAIR PLAY'd (aumehelikku mängu), osutus Päts'i hilisemate sammude tõttu täiesti tühiseks.
Kui võiks seejärele tekkida küsimus, kas rahval oli küllaldane vabadus oma kandidaatide ülesseadmisel ja nende valimisel, siis seletas riigivanem, et tema tahab seda võimalust täiesti respekteerida antavas valimisseaduses. Riigivanem läheb rahvahääletuse otsuse rahvahääletamisele panemisel välja eeldusest, et maksev Põhiseadus on selles suhtes puudulik. Praeguse Põhiseaduse § 87 ütleb, et Põhiseaduse muutmise algatamise õigus on rahval rahvaalgatamise korras kui ka riigikogul harilikus korras. Riigivanemale ei näe ta sarnast algatamise võimalust üldse ette. Seda tuleb aga pidada täiesti vildakuks ja ekslikuks. Et Põhiseaduses ei ole nähtud ette võimalust riigivanemale rahva poole pööramiseks rahvahääletuse teel, seda tuleb pidada praeguse Põhiseaduse veaks, tema kiire kokkuklopsimise tõttu (autori sõrendus).
Tsiteeri:
Põllumeestekogude kongressil 18. juunil 1933 kutsus K. Päts oma mõttekaaslasi hääletama vabadussõjalaste Põhiseaduse eelnõu poolt. Ametliku koguteose «Põhiseadus ja Rahvuskogu» järgi on vabadussõjalaste Põhiseadus riigikogu 1932. a. Põhiseaduse eelnõu koopia. Neil põhjusil peaks K. Päts'il olema raske seda Põhiseadust nimetada aukliseks ja H. Tammer'il «kiirelt kokkuklopsituks». Aga mõlema härra avalikkudes esinemistes tuleb ette veel palju teisigi vastuoksusi, mispärast seda nähet tuleb võtta «vaikiva ajastu vaimuna».
K. Päts'i seletuse vastuoksustele lisaks olgu veel nimetatud, et Põhiseaduse § 60 p. 12 keelab riigivanemale anda dekreediga rahvahääletamise seadust, millel on Põhiseaduse iseloom.


Olles jõudnud arusaamisele pärast 8. dets. mässukava paljastamist, et eesti rahvast ei saa valitseda lõpmatuseni ainuvõimu korras, asub siin Päts ummikust pääsmiseks ja oma võimu säilitamiseks uuele Põhiseaduse rikkumise aktsioonile. Seekord seletab ta, et Põhiseaduses on auke ja et tema on õigustatud väljaspool seadust võtma enda kätte võimu nende aukude täitmiseks. Ka H. Tammer on oma artiklis arvamisel, et Põhiseadus olevat vigane, mispärast seda ei pruukivat respekteerida. Kuid Johannes Klesment, Päts'i juriskonsult, usaldusmees ja paljude tema määruste ja dekreetide autor, väljendas end Põhiseaduse austamise kohta riigikogu koosolekul 13. juunil 1930 järgmiselt:

Põhiseadus ütleb, et Eesti riigis ei või riigivõimu teostada teisiti kui maksvate seaduste alusel. Meie peame seadustega kindlaks määratud korda austama, kuigi seadused võivad vahel olla halvad. Meie peame täpselt kinni pidama vanast põhimõttest: olgugi seadus halb, ta on ikkagi seadus (DURA LEX SED LEX!) (autori sõrendus). See on väga halb, kui talitatakse teisiti ja kästakse ametnikke asuda seaduse rikkumisele. Seda pidasin tarvilikuks riigikogu kõnetoolilt kinni naelutada.
(Riigikogu protokollid, Tallinn 1930)
Tsiteeri:
Olgu need kohtuministeeriumi nõuniku ja Päts'i peavoliniku Johannes Klesment'i kuldsed sõnad kinni naelutatud kõikideks aegadeks Eestis valitsenud vaikiva ajastu kohta. Oli tõesti halb, et sellal seadusi rikuti ja sunniti ametnikke seadusi rikkuma.


Prof. Jüri Uluots, kellest hiljem sai Päts'i lähem kaastööline, rõhutab Põhiseaduse austamise vajadust järgmiste sõnadega («Põhiseadus ja Rahvuskogu»):

Põhiseaduse jõud on tugevam kui ühegi teise seaduse eeskiri. Põhiseaduse eeskiri murrab kõik muud eeskirjad. Riigipeana ning riigivõimu ühtluse kandjana ja riigi esindajana tegutsemine ei saa toimuda ainult tegutseja äranägemise järele. Vastasel korral riik muutuks tegutseja vaba äranägemise ja kasutuse esemeks.

Mõlemad eelnimetatud tunnustatud õigusteadlased muutsid hiljem neid põhimõtteid oma koostöös K. Päts'iga, tehes need põhimõtted sõltuvaiks poliitilistest olukordadest ja isikliku heaolu huvidest. Olen neid härrasid tsiteerinud selleks, et näidata, missugune traagiline olukord valitses vaikival ajastul Eesti õiguslikus ja rahvavalitsuslikus riigis juriidiliste küsimuste tõlgitsemisel. Tavalise kodaniku kohta maksis nõue: seadust ei tohi rikkuda ja keegi ei saa end vabandada seaduse puudulikkusega või seaduse mittetundmisega. Kuid see nõue polnud sageli kehtiv tol ajal meie maad valitsejate kohta.
K. Päts'i poolt rahvahääletusele määratud küsimus või kava oli järgmine (RT 3 — 9. jaan. 1936):

Riigivanema otsus nr. 3
8. jaan. 1936
Esitan eesti rahvale Eesti Vabariigi Põhiseaduse §§ 1 ja 27 alusel otsustamiseks alljärgneva Rahvuskogu kokkukutsumise otsuse kava ja määran rahvahääletuse 23., 24. ja 25. veebruariks 1936:
Eesti rahva otsus Rahvuskogu kokkukutsumiseks:
Eesti riigivõimu kõrgeima kandjana eesti rahvas rahvahääletusel 23., 24. ja 25. veebr. 1936. a. otsustas:
1) Anda riigivanemale volituse kokku kutsuda Rahvuskogu, kelle ülesandeks on vastu võtta vajalikud parandused maksvas Eesti Vabariigi Põhiseaduses või vajaduse korral välja töötada ja vastu võtta uus Põhiseadus;
2) et Põhiseaduse parandamisel või uue Põhiseaduse väljatöötamisel tuleb Rahvuskogul võtta juhtnööriks, et Eesti jääb rahvavalitsuslikul alusel valitsetavaks vabariigiks, kus kõrgeim võim
on rahva käes, ja et Eesti riiki juhib valitav riigipea tema poolt ametisse kutsutava valitsuse ning kahekojalise rahvaesinduse tasakaalustatud koostööl;
3) volitada Rahvuskogu vastu võtma Põhiseaduse elluviimiseks vajalikke seadusi;
4) Rahvuskogu koosseisu ja tegevuse kohta määrata järgmist:
Rahvuskogu on kahekojaline;
Rahvuskogu esimesel kojal on 80 liiget, kes valitakse rahva poolt üldisel, ühetaolisel, otsesel ja salajasel hääletamisel isikuvali-mise põhimõtte alusel riigivanema poolt antavas sellekohases valimisseaduses ettenähtud korras;
Rahvuskogu teisel kojal on 40 liiget; teine koda koosneb kohtute, omavalitsuste, majanduslikkude ja kutsete omavalitsuste, vähemusrahvuste kultuuromavalitsuste, Tartu ülikooli, Kaitseliidu ja kirikute esindajaist riigivanema poolt määratavail aluseil ja Põhiseaduse väljatöötamiseks vajalikkude teadmistega ja kogemustega isikute hulgast riigivanema poolt määratavast kümnest liikmest;
Rahvuskogu esimene ja teine koda töötavad eraldi; kui lahkuminekute puhul Rahvuskogu kodukorras määratud alustel ettevõetavad kooskõlastamisekatsed jäävad tagajärjetuiks, moodustavad nad Rahvuskogu üldkoosoleku, kus küsimus otsustatakse häälteenamusega;
Rahvuskogu peab lõpetama temale pandud ülesanded kuue kuu jooksul, arvates tema kokkuastumisest;
Rahvuskogu liikmed palka ei saa, kuid neile tasutakse istungitest osavõtmise kulud.
K. Päts
Peaminister riigivanema ülesannetes
J. Müller
Kohtuminister


See rahvahääletamisele määratud riigivanema otsus nr. 3 on väga sarnane K. Päts'i poolt juunikuus 1933 Toompeal levitatud «salajasele» Põhiseaduse muutmise eelnõule. Teatavasti ei leidnud see eelnõu kellegi poolt pooldamist, välja arvatud võib-olla Päts ise.
Samas Riigi Teataja numbris avaldati ka 8. jaan. 1936 dekreedina antud rahvahääletamise seadus Rahvuskogu kokkukutsumiseks (sellist dekreeti Põhiseadus keelas riigivanemat andmast). Rahvahääletamise Peakomitee koosseisu määrati:
K. Eenpalu (peaministri asetäitja)
J. Müller (kohtuminister)
J. Soots (Tallinna ülemlinnapea)
P. Männik (Harju maakonnavalitsuse esimees)
J. Klesment (kohtuministeeriumi nõunik)
E. Maddisoo (siseministri abi).

Selle K. Päts'i poolt algatatud rahvahääletuse aktsiooni riigiõigusliku külje kohta kirjutab Artur Mägi («Kuidas valitseti Eestis», kirjastus «Tõrvik», Stockholm 1951):

Olgu märgitud, et kehtiv Põhiseadus ei tundnud säärast rahva poole pöördumise võimalust ja et see rahvahääletus oli seega üks järjekordseid hädaseisukorrast tingitud samme. Rahvahääletus ise toimus 1935. a. detsembrikuu riigipöörde katse mõju all. Vastukihutustoo riigivanema ettepanekule oli keelatud.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: William Tomingas - "Vaikiv ajastu eestis"
PostitusPostitatud: 19 Mär, 2013 23:13 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Dets, 2007 21:58
Postitusi: 319
OMAPÄRANE RAHVAHÄÄLETUS


Propagandatalituse pasunad ja trummid, mis kogu 1935. a. detsembrikuu kestel olid täie jõuga rakendatud vabadussõjalaste halvustamisele ja hukkamõistmisele, said nüüd uue ülesande. Pillimängijatele anti kätte uued noodid:
1) maha teha vabadussõjalaste Põhiseadus ja
2) rõhutada vajadust kokku kutsuda Rahvuskogu uue Põhiseaduse tegemiseks. Olles õppinud vabadussõjalaste propagandatehnikast, panid valitsusvõimud käima selgitus- ja kihutustöö ennenähtamatus ulatuses. Igasugune mõtteavaldus sõnas või kirjas, mida võimud ei pidanud positiivseks, s. o. mitte ühtivaks valitsuse joonega, oli keelatud. Nii keelati ära ka selline riikliku dokumendi avaldamine, nagu seda oh riigikogu juhatuse kiri 15. jaan. 1936 riigivanemale. Nüüd alles, 25 aastat pärast selle dokumendi koostamist on võimalus seda esitada eesti avalikkusele (koopia järgi saadik K. R. Pusta eraarhiivist):

Tallinn, 15. jaanuaril 1936
Härra riigivanemale

Riigikogu juhatus loeb oma kohuseks juhtida, härra riigivanem, Teie tähelepanu alljärgnevale:
«Riigi Teatajas» nr. 3 — 1936 on avaldatud Teie otsus 8. jaanuarist 1936. aastast esitada Eesti rahvale Vabariigi Põhiseaduse §§ 1 ja 27 alusel otsustamiseks Rahvuskogu kokkukutsumise otsuse kava ja määrata ühtlasi rahvahääletus 23., 24. ja 25. veebruariks sel aastal. Samas «Riigi Teatajas» on avaldatud ka Rahvuskogu kokkukutsumiseks rahvahääletamise seadus.
Jättes täielikult kõrvale Teie otsusega rahvahääletamisele esitatud Rahvuskogu kokkukutsumise otsuse kava sisulise külje, ei saa riigikogu juhatus jätta juhtimata Põhiseaduse § 33 alusel, härra riigivanem, Teie tähelepanu asja vormilisele küljele, kuna tema arvates siin ei ole kinni peetud Vabariigi Põhiseaduse eeskirjadest. Esiteks, leiab riigikogu juhatus, et maksev Põhiseadus ei tunne rahvahääletamise ettevõtmise võimalust riigivanema määramisel, vaid ta näeb ette selleks üksnes kolme juhtu, mis ka kõik fikseeritud Põhiseaduse §§ 30, 31 ja 88.
Teiseks, leiab riigikogu juhatus, et rahvahääletamisele esitatud otsuse kavaga Rahvuskogu loomise ning volituse andmise üle tahetakse muuta maksvat Põhiseadust, jättes tähele panemata Põhiseaduse §§ 87 ja 88 kindlaksmääratud Põhiseaduse muutmise korda, mille järgi Põhiseaduse muutmise algatamise õigus kuulub üksnes rahvale rahvaalgatamise korras ning riigikogule harilikus korras. Kolmandaks, riigikogu juhatuse arvates peaks rahvahääletamine antud küsimustes sündima ka Põhiseaduses ja tema alusel välja antud Rahvahääletamise seaduses kindlaksmääratud korras. Nimelt peaks rahvahääletamisel esitatud otsuse eelnõu Põhiseaduse § 89 põhjal olema antud rahvale teada vähemalt 3 kuud enne rahvahääletamise päeva Rahvahääletamise seaduses ettenähtud korras ja rahvahääletamine ise peaks sündima Põhiseaduse § 33 põhjal riigikogu juhatuse ülevalvel, olema välja kuulutatud riigikogu juhatuse poolt ja toimuma alustel ning korras, mis sama Põhiseaduse § 33 alusel riigikogu poolt väljaantud eriseaduses määratud kindlaks.
23., 24. ja 25. veebr. 1936 rahvahääletamisele määratud otsuse kava juures on mindud mööda eelpooltähendatud korrast, selle läbiviimiseks on riigivanema dekreediga maksma pandud eriline Rahvuskogu kokkukutsumiseks Rahvahääletamise seadus, seega see rahvahääletus välja viidud maksva Rahvahääletamise seaduse alt, mida riigikogu juhatuse arvates ei luba Põhiseaduse § 60 p. 12. Kuna Põhiseadus peab olema tema § 86 jõul vankumatuks juhteks riigikogu, riigivanema, valitsusasutuste ja kohtute tegevuses, siis riigikogu juhatus omal koosolekul 15. jaan. 1936 otsustas teatada Teile, härra riigivanem, oma eelpooltähendatud seisukohtadest.
(allkiri) R. Penno
Riigikogu esimees
(allkiri) A. Lindeman
Asjadevalitseja k. t.


Selle lisaks olgu toodud veel J. Tõnissoni telegramm riigikogu juhatusele 17. jaanuarist 1936:

Riigikogu juhatus
Tallinn
Kättesaades ärakirja riigikogu juhatuse seletusest riigivanemale põhiseadusliku korra kaitseks ühinen sellega täielikult ning olen veendunud, et kõik riigikogu demokraatlikud liikmed koos teadlikkude Eesti kodanikkudega seisavad Põhiseadusliku korra ja seaduslikkuse kaitse küsimuses üksmeelselt riigikogu juhatuse seljataga.
Jaan Tõnisson


Ülaltoodust nähtub, et K. Päts sai Eesti riigi seaduslikult organilt, rahvaesinduse juhatuselt, õigeaegse ja heatahtlikult sõnastatud hoiatuse mitte rikkuda Põhiseadust. Kuid Päts ei pööranud sellele vähimatki tähelepanu, kui mitte arvestada tema korraldust, et riigikogu kirja ei tohi teha teatavaks avalikkusele.
Juriidilisest ja riigiõiguslikust seisukohast võttes oli see omavoli tarvitamine Päts'i poolt saatuslik eksisamm. Ebaseaduslikult toimetatud rahvahääletusest Rahvuskogu kokkukutsumiseks järgnes Rahvuskogu ebaseaduslik delegeerimine Põhiseaduse muutmise tööks ja lõpuks ka ebaseadusliku asutuse, Rahvuskogu poolt antud akti, Põhiseaduse enda ebaseaduslikkus.
Rahvahääletamise õhutamise aktuaalse propagandajoone püstitamiseks pidas K. Päts 19. jaan. 1936 pikema kõne, milles ta ütles («Rahvuskogu ja Põhiseadus»):

8. detsembri mässukatsega näitasid vabadussõjalased ülearune kord, et nii 1933. a. Põhiseaduse agitatsioonis ja selle järellainetuses kui ka 20.. sept. 1935 esitatud Põhiseaduse muudatuste ettepanekul nende kavatsused ei tulnud puhtast südamest ja heast tahtmisest aidata riiki rahuliku korra juurde, vaid see oli udu- ja suitsukatte tekitamine, et see varjaks seda, mis oli ettevalmistusel, et see varjaks seda, kuidas välismaalt sisse veeti surmariistu ja käsigranaate, et inimeste verd valades võimu enda kätte saada. Nüüd on jõutud selgusele, et 1933. a. Põhiseaduse uuenduse autorid taotlesid salakavalalt Eesti viimist diktatuurriikide hulka.
Tsiteeri:
Artur Mägi kirjutab oma raamatus «Kuidas valitseti Eestis»: «Olgu allakriipsutatud, et vabadussõjalaste Põhiseaduse kurikuulsad veto ja dekreedi paragrahvid ühtuvad riigikogu poolt 24. märtsil 1932 vastuvõetud Põhiseaduse parandamise kava vastavate osadega ja on peaaegu sõnasõnalt laenatud sellest kavast. Sisaldavad need paragrahvid diktatuuri ideoloogiat, siis on selle diktatuuri autoriks ei keegi muu kui Põllumeestekogud ja Rahvaerakond, kelle ühine ettepanek oli riigikogu kava aluseks.»


Säärase jämedakoeliselt ebaõige ja demagoogilise põhiteema andis K. Päts oma propagandaorkestrile eelseisvaks rahvahääletamise kampaaniaks.
Propagandatalitus rakendas rahvahääletuse kihutustööks kogu tema käsu all seisva eesti ajakirjanduse. Näitena säärase meeleolude loomise aktsioonist (mis aga käesoleval juhul äratab ka mitteisamaaliidulikke mõtteid Päts'i enda teguviiside kohta) toome «Päevalehe» 22. jaan. 1936, kus H. Tammer kirjutab pealkirja all «Eesti rahvas suudab end ise valitseda»:

Riigivanema arvates on rahvas küllalt küps selleks, et ta võib asuda nende ideaalide täielisele teostamisele, mis seatud üles juba meie riigi loomise algpäevil. See on ka meie arvates nii ja me oleme seesugust vaatekohta kaitsnud alati teisitimõtlejate vastu. Eestlane on õppinud puistama oma kukilt suurrahva isevalitsejaid ja ajab kahtlemata oma selgroo ka sirgu, kui oma mehed tahavad ta teha kepialuseks. Peame kandma hoolt selle eest, et Eesti rahvas saaks niisuguse riigikorra, kus tal ei tarvitseks ei riigikogu, erakondade, presidendi ega kodade kintsu kaapida, vaid et ta saaks oma sõna ütelda täies vabaduses, täies peremehetundes. Meil on sellel pinnal olnud isegi rohkesti poleemikat, kuna meil avalikus arvamises kippus maad võtma vool, mis tahtis üleminekuajajärku, kus rahva riiklikud funktsioonid olid pidurdatud, näha mingi lõpliku uue korrana. Väideti, et küll olevat hea elada, kui rahval ei tarvitsevat hääletada, valida ega kanda valitsemismuresid. Meie arvates võiks jaatav vastus riigivanemale viia meid välja praegusest üleminekuaja-järgust ja meie riiklikust ja põhiseaduslikust kriisist. Riigivanem omalt peolt andis tõsise kinnituse, et ei tema ega valitsus ei tee mingeid takistusi, et Rahvuskogusse pääseksid tõsiselt rahva paremad pojad ja et rahval oleks vaba võimalus neid oma äranägemise järele leida ja valida. Valitsuse poolt tõmmatavaid nukkusid ei taha riigivanemgi näha Rahvuskogus. Meiegi arvates samuti pole Eestil tarvis marionettide teatrit rahvaesindusena (autori sõrendus).
Tsiteeri:
Kahjuks osutusid niihästi Rahvuskogu kui ka hilisem riigikogu tegelikult just kui mitte valitsuse poolt tõmmatavate nukkude teatriks, siis kroonu partei, Isamaaliidu, üheks osakonnaks.


Rahvahääletuse propagandatööks mobiliseeriti võimude poolt ka riigiasutused, omavalitsusasutused, kooliametkond jne. Sellest kirjutab «Päevaleht» 12. veebr. 1936:

Kavasid rahvahääletuse läbiviimiseks. Kaks omavalitsustegelaste suurt nõupidamist Tallinnas. Ka kutsekojad rakendatakse selgitustööle.
Esmaspäeval ja teisipäeval olid Tallinnas koos linnapead, nende abid, omavalitsuste esimehed ja nende abid, alevivanemad, maaomavalitsuste haridus- ja administratiivosakondade juhid ja koolinõunikud, linnadest kui ka maalt.
Selgitati omavahel põhjalikult, kuidas kaasa aidata Rahvuskogu kokkutulekuks, milleks peetakse rahvahääletus 23., 24. ja 25: veebruaril. Koosolekutest võtsid osa ka peaministri asetäitja K. Eenpalu ja propaganda]uht A. Oidermaa, kes esinesid informeerivate seletustega. K. Eenpalu ütles muuseas: «Sisuliselt rahvahääletamise kordaminekuks aitab kaasa kogu meie organiseeritud seltskond. Selles ettevõttes ei tule enam tegelema meie varemate aklsioonide kohaselt parteisid, sest see tooks esile paratamatult endised lahkhelid. Eeloleva aktsiooni juures ei saa olla kõhklejaid ja pealtvaatajaid. Kes ei ole meie suurte rahvuslikkude ülesannete teostamise poolt, need on meie vastu. Need kuuluvad ringidesse, kust käsigranaatide abil on tahetud luua meile uusi riigi- ja eluvorme. Võin kinnitada, et vana korra ja vanade talitusviiside juure ei tulda tagasi mingil tingimusel. Nüüd otsustatakse riikliku katuse alla viimise küsimused mitte parteivõitluse süsteemi kaudu. Meile on antud sihid ja ülesanded ja sellele aktsioonile ei saa keegi vastu seista.» («Päevalehe» sõrendus).
Omavahelistes mõttevahetustes selgitati põhjalikult, kuidas rakendada seltskonda kaasaminekuks ja kuidas pareerida nende elementide tegutsemist, kes katsuvad sõbraliku näokatte all jätkata õõnestamistööd.


Neil ja samalaadsetel nõupidamistel otsustati propagandakampaania keskendada pühapäevale, 16. veebruarile. Selle päeva sündmustest kirjutab «Päevaleht» 17. veebr.:

200.000 kõnekoosolekuil. Poliitiline pühapäev möödus suure selgitustöö ja elava osavõtu tähe all.
Umbkaudse arvestuse järele korraldati eile üle 3000 selgituskoosoleku millest osa võttis vähemalt 200.000 inimest. Seejuures pole arvestatud vähemaid raadiokõnede kuulamise koosolekuid. Koosolekuil esinesid kohapealsed tegelased ja väliskõnelejad. Sellele järgnes piiskopi, riigivanema ja peaministri kõnede kuulamine häälekõvendajate kaudu. Maal rakendatakse käesolevaks nädalaks intensiivselt tööle usaldusmeeste võrk, kes peavad läbi käima iga maja selgituste andmiseks igale.
Riigivanem pidas oma kõne akadeemilise pere kontsertaktusel «Estonia» kontsertsaalis, kuna peaministri Eenpalu kõne anti edasi «Gloria Palace'ist» kõnekoosolekult.
Riigivanem ütles oma kõnes: «Ma tean, et haritud ringkondades on inimesi, kes sugugi ei salga seda, et nad rahvahääletusel panevad «vastu». Neile just tahaksin paar mõtet avaldada, mis neid sunniks veel oma otsust revideerima. Põhiseaduse parandamiseks on neli võimalust:
1) riigikogu paneb oma Põhiseaduse eelnõu rahvahääletusele; 2) eelnõu pannakse rahvahääletusele rahvaalgatamise korras; 3) riigivanem oma dekreediga kutsub kokku valitud kogu, kes valmistab Põhiseaduse paranduskava ja 4) rahvas oma hääletamisega volitab riigivanemat andma dekreeti, millega Põhiseaduse parandamine Rahvuskogu poolt ette võetakse. Kui meie nüüd ütleksime, et see viimane moodus ei ole hea ja et selle vastu tuleks hääletada, tuleb küsida, kas need teised kolm võimalust on paremad, et nüüd soovitatud (neljanda) võimaluse vastu hääletada?
Meie viimne praegu maksev Põhiseadus on rahvaalgatamisel rahvahääletuse teel sündinud. Meie peame tunnistama, et ta puudulik on seepärast, et ta ettevalmistamine ja kava väljatoomine on puudulikult sündinud.
Teine võimalus: Praegune riigikogu (valitud endise Põhiseaduse järele), olgugi et ta ei tööta, võidakse kokku kutsuda. Aga ma ei usu, et ta käest võiks nõuda kõige täielikumal kujul välja töötatud Põhiseadust. Selle paari aasta jooksul, kui riigikogu ei tööta, on ta seljatagune jäänud hõredaks ja on küsitav, kas ta tarvilise autoriteediga võiks tegutseda, kui ta kokku tuleks ja kuipalju ta töö kui riigikogu töö leiaks tunnustust («Päevalehe» sõrendus). On veel võimalus, et meie võiksime riigikogu kokku kutsuda valimiste teel praegu maksva Põhiseaduse alusel. Aga meie võiksime saada jälle riigikogu, kus uuel jõul lööks lokkama parteiline fraktsioonivõitlus, kuhu vähe inimesi pääseks, kes Põhiseaduse parandamise juures autoriteetsed võiksid olla.
Kolmas abinõu: Riigivanema dekreediga nõuandev asutus kokku kutsuda. Siin oleks riigivanemal vabadus dekreediga nii korraldada, kuidas see tema ja valitsuse arvates kasulik oleks. Aga riigivanema dekreediga kokku kutsutud kogu, nimetame teda ka Rahvuskoguks, ei omaks seda autoriteeti kui sarnane kogu, mis rahva enese poolt vabal tahtel valitud on («Päevalehe» sõrendus).
Kõiki neid võimalusi võrreldes peame meie tunnistama, et kõige paremal kujul, kõige täielikuma kontrolli all töötaks vaba hääletamise teel kokku tulnud Rahvuskogu, nagu seda praegune rahvahääletus ette näeb («Päevalehe» sõrendus).
Seepärast ma arvan, et need. kes praegu ehk veel veendunud on, et tuleks vastu hääletada sellele ettepanekule, peaksid enesele ette kujutama, missugune viis võiks paremini parandada praegust Põhiseadust.
Üks välisriigi esindaja ütles kord, et teie rahvas on nii rahulik ja tasakaalukas, et kui ta näeb ainult kordnikku uulitsa nurgal — siis võib teil kõik kadunud olla, valitsus ja rahvaesindus, rahvas käitub ikka rahulikult, kui ainult kordnik on väljas. Ja see on tõesti meie õnn, et meie kõige peale vaatamata niisuguses seisukorras oleme, et meie maa ja rahvas rahulikult võib rahvahääletusele asuda. Meie võime selle peale uhked olla, et meie rahvas poliitilises elus küps on
Tsiteeri:
Oma kõnes riigikogus pärast 12. märtsi riigipööret (15. märtsil 1934) avaldas K. Päts eesti rahva kohta tema poliitilise küpsuse suhtes vastupidist arvamist, nimetades teda haigeks.
Jutuga sellest, et tänu vaid politseikordnikule tänavanurgal on eesti rahvas rahulik ja tasakaalukas, ei saa päri olla. See võis kõnesoleva välissaadiku poolt mõeldud olla enam irooniana vaikiva ajastu olude üle, kui komplimendina eesti rahva iseloomule.


«Päevaleht» 17. veebr. 1936 toob ka peaministri asetäitja Eenpalu kõne, kes muuseas ütles need sõnad:

Riigivanem tegi oma otsuse, mis nüüd tuleb rahvahääletusele, neis meeleoludes, mis olid meil üle maa valitsema pääsenud läinud aasta 8. detsembri sündmuste järel («Päevalehe» sõrendus). Paar päeva tagasi lugesin üht üleskutset, mille olid valmistanud meie kaugema lõunanurga ühe valla kodanikud, nii põllumehed kui töölised, ja levitanud kümnete ja kümnete viisi oma nurga rahva sekka. Ma kuulasin järele ja mulle öeldi, et keegi ei ole väljaspoolt mitte mingisugust algatust selleks teinud, vaid et inimesed ise kõigest selle valla kihtidest leidsid, et peab minema koos meie riigijuhtide kutsega. Selles üleskutses meie loeme järgmist:
«Meie lugupeetud riigivanem, kaitsevägede ülemjuhataja ja vabariigi valitsus, olles kaks aastat riigielu korraldanud praegu maksva Põhiseaduse järele, on tulnud kindlale veendumusele, et see Põhiseadus ei ole vastuvõetav demokraatliku, s. o. rahvavalitsusliku riigikorra juures, sest niisugune riigikord võib saada hädaohtlikuks riigile ja rahvale. See Põhiseadus annab riigivanemale nii suure võimu, et kui ta oma võimu täies ulatuses teostama hakkaks, võiks ta sattuda rahvaesindusega sõjajalale ja sünnitada rahva seas meelekibedust, viies sellega riigi niisuguste rahutuste ette nagu Lõuna-Ameerika riikides. Käesoleva Põhiseaduse järele on riigivanemal sama piiramata võim, nagu see oli Vene tsaaril enne Duumat. Sel Põhiseadusel on veel palju teisi puudusi, tema on nagu põlve otsas maha kirjutatud ja inimesed, kes seda kokku seadnud, on seda teinud suure kiirusega, ilma teadmiste ja kogemusteta meie riigi valitsemises.
Neist puudustest on viimasel ajal aru saanud ka praeguse Põhiseaduse koostajad vapsid, nõudes enda koostatud Põhiseaduse parandamist. 8. detsembri läinud aasta sündmused näitasid, et neil isikuil ei olnud head tahet riiki aidata ja rahvaelu korraldada, vaid taheti segadust sünnitada oma kasuks. Seepärast on härra riigivanema soov — kokku kutsuda Rahvuskogu — kõigiti vastuvõetav ja otstarbekohane. Praegune rahulik kord riigis on tingitud peaasjalikult riigijuhtide tublidusest, Sest veel ei olegi asutud Põhiseaduse üksikasjalisele täitmisele, mis väga kergesti võimaldaks võimu sattumist tänavale. Kokku kutsuda riigikogu praeguse Põhiseaduse alusel ja valida riigikogu liikmeid endiselt poliitiliste parteide kihutustöö saatel, nagu see praeguse Põhiseaduse järele võimalik, paneb rahva jällegi omavahel tülli. Kahekojaline Rahvuskogu on soovitav ja otstarbekohane, sest teine koda on kontrolliks esimesele ja tasakaalustab ta tegevust. Olles veendunud praeguse Põhiseaduse puudulikkuses, kutsume kõiki kaaskodanikke 23., 24. ja 25. veebruaril s. a. hääletamiskastide juurde. Mitte keegi ei tohi jääda osavõtmata sellest üldrahvuslikust sammust meie riigielu kindlustamiseks, kui tahame, et Eesti rahvas püsiks iseseisva rahvana teiste vabade rahvaste peres, tahame rahulikult areneda omariikluse vaimus, hoida käes nii kalli hinna eest võidetud vabadust ning olla oma esivanemate maa võimsateks peremeesteks ja tugevaiks valitsejaiks, kellesse ei hakka kunagi külge võõras vaim, tulgu see kas idast või läänest. Hääletame kõik riigivanema otsuse — Põhiseaduse parandamiseks kokku kutsuda Rahvuskogu — poolt. Ühelgi tõsisel eestlasel ei või olla põhjust teisiti toimimiseks ja kuigi vast mineviku tõttu mõnelgi seda nagu kiuste võiks ehk olla — neile eestimeeleline käesirutus ühinemiseks.
Selleks kutsuvad meid meie rahvajuhid eesotsas riigivanemaga, kes peensusteni teadlikud meie riigielu nähtustes ja avaldustes. Needsamad riigijuhid viisid meid sangarlikul vabadusvõitlusel võimsale võidule, seepärast oleme kindlad, et nad viivad meid ka kättevõidetud vabaduse võimsale ja jäävale kindlustamisele. Õnnelik on see rahvas, kel on omad rahvajuhid — kangelased, ning täielikum õnn on rahval veel siis, kui ta kuuleb oma juhtide hüüdu ning järgneb neile. Selleks hääletame nüüd kõik poolt! Tsoorus, 9, veebruaril 1936.»
Minu austatud kuulajad! Need on meeleolud ja arusaamised kaugelt külast. Kui ma lugesin neid, oli selge, et midagi ei ole juurde lisada sellele, mis mõeldakse nendel viimastel nädalatel rahva keskel, tänu selgitustööle. Minu austatud kuulajad, mul ei ole sellele midagi juurde lisada.
Tsiteeri:
K. Eenpalu otsesele juhtimisele (Propagandatalituse, Isamaaliidu, omavalitsuste ja politsei kaudu) allus kogu rahvahääletuse aktsioon, samuti nagu hilisemad Rahvuskogu ja riigivolikogu valimiste aktsioonid. Eenpalu ebapuhtast vestiesisest poliitiliste aktsioonide teostamisel annab ühe väikse tõendi tema poolt propaganda otstarbeks ettekantud ülaltoodud Tsooru «põllumeeste ja tööliste» üleskutse, mille tuttavate lausete ning õõnsalt paatosliku stiili järgi ei tea ütelda, kes selle on kirjutanud, kas Eenpalu ise või propagandapealik Oidermaa.


Eelnevalt näidetena toodud kirjutuste, kõnede, aktuste, koosolekute, majast majja korraldatud selgitustöö ja muu propaganda tähe all ning vastupropaganda mahasurumise juures jõudsid kätte rahvahääletuse päevad. Rahvahääletuse tulemused kujunesid järgmiseks (RT 21 — 12. märts 1936):
Võtsid hääletusest osa - 629.217
Poolt - 474.218 (75.3%)
Vastu - 148.824
Maksvusetuid - 6.175

Rahvahääletuse tulemusi tõlgitseti Päts'i hiilgava võiduna, mida ajakirjandus igasugustes variantides ka nentimata ei jätnud. Tulemuses nähti tunnustust K. Päts'i riigitarkusele, tema vaikiva ajastu õigele poliitikale, tema demokraatia austamisele ja armastusele, tema teenetele Põhiseaduse kriisi lahendamisel. Seletati, et rahvas on üksmeelselt asunud Päts'i seljataha ja et vastasrind on lakanud olemast, kuna rahvahääletusel oli ju igaühel vabadus oma opositsiooni-meelsust avaldada kas kojujäämisega või vastuhääletamisega. Kuid kainel hindamisel peab märkima, et see rahvahääletus oli kõige omapärasem Eesti ajaloos. See toimus täielikult valitsusvõimu hoolekande all. Vastupropaganda ei olnud mitte üksi keelatud, vaid selle tegijaid isegi karistati administratiivselt, s. o. mitte kohtu korras. Näiteks on toodud «Riigi Teataja Lisas» nr. 51 — 19. juunil 1936 siseministri otsus:
«Tagandada Misso vallavolikogu liige Siimeon Aasa kaaskodanike mõjutamise eest rahvahääletamisel vastu hääletama.» Palju samalaadseid karistamisi tehti ilma kirja panemata, s. o. administratiivkorras politsei kaudu. Selline valitsusvõimu teguviis oli küllaltki näotu ja esines esmakordselt Eesti rahvavalitsuslikus ja õiguslikus riigis. Aga veel näotum ja harukordsem kogu Eesti omariikluse ajaloos oli valimisvõltsimiste süsteem, mille valitsusvõim esmakordselt käima pani kõnesoleval rahvahääletamisel ja mida ta hilisematel riigivolikogu valimistel 1938. a. veelgi laialisemalt kasutamisele võttis. On arusaadav, et neid võltsimisi toimetati nii salaja kui võimalik ja nende üle ei peetud ei protokolle ega muid arhivaale. Aga usaldusväärseist eesti kohtutegelaste ringkonnist on mulle näitena rahvahääletamise võltsimistest teatavaks saanud järgmine juhtumus. Mustvee alevi rahvahääletusaegne sekretär Eduard Adelson (hilisema nimega Alumaa) valmistas 25. veebr. 1936 hilisõhtul enne hääletuskastide avamist 100-lehelised pakid valimissedelitest, milledele ta oli alla kriipsutanud poolt. Avanud valimiskastid, võttis ta sealt välja ümbrikuid (jälle 100 kaupa), hävitas need ja pani nende asemele enda poolt valmistatud «poolt»-hääled (valimissedelid). Kui ta oli jõudnud selliselt ära prepareerida ligikaudu kogu kastide sisustise, alles siis hakkas komisjon «poolt» ja «vastu» sedeleid lugema. Samad kohtutegelased kinnitasid mulle, et säärased võltsimised leidsid aset ka mujal ühel või teisel viisil, sest Eenpalu ja teiste võimumeeste poolt oli antud käsk, et «poolt» hääled peavad saama rõhuva enamuse. Tartu linnas selgus «vastu»-häälte enamus ja seda seletati sellega, et vastasrind olevat olnud nii valvas, et polevat saadud korralduste kohaselt hääletustulemusi «korrigeerida ». Ka Võrumaal juhtus äpardus, et kahes vallas pidi konstateeritama «vastu»-häälte enamust.
J. Teemant ütles oma tuttavaile Tallinnas enne rahvahääletamist päris avalikult: «Kui nüüd rahvas vastu hääletab, siis ta näitab, et ta tõesti on üks kange ja teadlik rahvas.»
Aga mõistagi ei saa Päts'ile soodsaid rahvahääletuse tulemusi seletada vaid vastuhääletamisele üleskutsujate karistamistega ja võltsimistega, nii hulgalised kui need ka oleksid olnud. Kuna oli üldiseks sooviks ja igatsuseks välja jõuda jälle normaaloludesse, siis leidis petlik propaganda paljude juures uskumist, et Rahvuskogu kokkukutsumise hääletusele järgneb veel teine rahvahääletus uue Põhiseaduse kinnitamiseks.
Tsiteeri:
A. Mägi kirjutab («Kuidas valitseti Eestis»): «Omal ajal enamus-rühmad (sotsialistid, tööerakondlased) Asutavas Kogus olid vastu Maarahva Liidu (Päts'i) ettepanekule, et Asutava Kogu poolt vastuvõetud Põhiseadus tuleks enne rakendamisele võtmist panna rahvahääletusele. Enamus-rühmad nõudsid küll, et Põhiseaduse andmine saab toimuda ainult rahvahääletuse kaudu, kuid selle erandiga, et nende enamusrühmade endi poolt heaks kiidetud Põhiseadus tuleb kehtestada rahvaesinduse, s. o. samade enamusrühmade otsusel.»
Põhiseaduse vastuvõtmisel Rahvuskogus Isamaaliidu poolt olid aga osad ümber vahetatud. Vähemusesolejad nõudsid Põhiseaduse rahvahääletusele panemist ja nüüd oli Päts see, kes sellele vastu oli.


Igasugused kahtlustuse-avaldused sõnas või kirjas sellise propagandatalituse poolt loodud pettepildi vastu või Päts'i sammu aususe, otstarbekohasuse või põhiseadusepärasuse kohta olid keelatud. Ka leidis vabadussõjalaste süüdistamine diktatuuri püstitamise veelkordses katses jälle uuesti uskujaid. Nii õnnestus Päts'il selle süüdistusega tekitatud meeleolu väledalt ja osavalt ära kasutada. Ka siin oli kahtlemine või objektiivsema selgituse nõudmine vabadussõjalastele omistatud kuriteo kohta keelatud.
Kuna vanasõna ütleb — võitjal on alati õigus —, võis Päts nüüd täiel määral oma võitu nautida. Rahvas oli tema poolt hääletanud, kõik endised erakonnad olid tehtud maatasa ja vabadussõjalased olid jälle pandud vanglasse. Oma tundeid ja plaane väljendas võidurõõmus Päts oma raadiokõnes 1. märtsil 1936, öeldes järgmist («Päevaleht» 2. märts 1936):

Kõigepealt lubage mind avaldada minu tänu raadio kaudu kõigile neile, kes suurt vaeva on näinud rahvahääletuse eel tuhandetel koosolekutel, selgitades laiematele rahvahulkadele hääletuse sisu ja tähtsust. Rõõmuga võime ütelda, et see rahvahääletus on hiilgavalt korda läinud. Nüüd on hääli kuulda, et peaks Põhiseaduse parandamist kõige kiiremalt tegema ja Rahvuskogu valimised ette võtma võimalikult juba kevadel. Ma ei saa Rahvuskogu kokku kutsuda, ilma et meil tarvilisi ettevalmistusi valitsuse poolt ei oleks tehtud. Kõigepealt on meil tarvis välja töötada uus valimisseadus, sest meie senised proportsionaalsel alusel määratud valimisnormid ei kõlba. See töö nõuab aega.
Peale selle, kui meil kahekojaline rahvaesindus kokku tuleb Rahvuskogu näol, on tema jaoks vaja välja töötada kodukord. See nõuab aega.
Valitsuse kõige tähtsamaks ülesandeks on aga, et valitsus peab materjale koguma meie uue Põhiseaduse tarvis. Teiselt poolt tähendaksin veel et Rahvuskogu ei peaks mitte tegutsema ärevile aetud poliitilises õhkkonnas. Ei ole praegu põhjust parteide võitlust ja tegevust ellu kutsuda. Räägitakse, et mina olevat halb jne. Aga mina ei saa mitte tagasi astuda, sest minu asemele ei ole kedagi panna. Valitsus ja valitsust juhtivad jõud ei saa mitte tagasi astuda parteide soovi kohaselt ja parteide esindajaid enda asemele lasta, seepärast, et meie hooldamise aeg ei ole veel lõppenud («Päevalehe» sõrendus). Seepärast kogu vastutus, mis olnud nendel, kes seda hooldamist enese kohuseks võtnud, jääb veel edasi kestma... Seepärast olgu täna kõigile teatavaks tehtud, et valitsus ei kiirusta valimiste ettevõtmisega. Need abinõud, mis seni korra alalhoidmiseks maksvusel olnud, jäävad maksvaks (autori sõrendus). Mingisugust võitlust, kihutust, rahva ärevile ajamist, meeleolu segiajamist ei taha valitsus näha ja teeb kõik selleks, et see võimatuks saaks. Senine kindel kord jääb maksma (autori sõrendus).
Ma ei saa kahjuks nimetamata jätta, et meil niisuguseid kohti on, kus sel tähtsal rahvahääletusel rohkem vastaseid oli kui pooldajaid. Ja kahjuks on niisuguste kohtade seas ka meie ülikoolilinn Tartu. Kahjuks need paar aastat, mis on rahulikult mõjunud kogu meie rahvale, ei ole Tartus tagajärgi annud. Nähtavasti on seal midagi, mis vajab selgitamist ja puhastust (autori sõrendus).
Kui ükskord valimised tulevad, mis — ma veel kord tõotan — on vabad, takistusteta, ja valitsuse poolt kõik selleks tehakse, et mingisugusi segadusi ei tuleks; kui valimised tulevad, et siis meie kodanikel oleksid ka valmis vaadatud nende esindajad, kes suudaksid Rahvuskogu rasket ja tähtsat ülesannet täita.


Eesti rahva laiadele hulkadele, kes seda K. Päts'i kõnet kuulasid, jäi pärast raadioaparaadi sulgemist mõru mulje. Teda oli järjekordselt petetud ja rahvahääletamisele meelitamisega ninapidi veetud. Normaalsele rahvavalitsuslikule korrale tagasiminekuga pole kiiret — sellest Päts'i kõne tuumast sai aru iga eestlane. Valimistega pole kiiret. Valitsus ei saavat tagasi astuda ega luba kedagi enda asemele panna. Vana kõva sõjaseaduse kord jääb maksma. Ka Päts ise ei saa tagasi astuda, kuna polevat kedagi tema asemele panna. Tartu linnas olevat vaja ette võtta puhastus, kuna seal on juletud rahvahääletusel vastu hääletada. Kogu selles jutus polnud rahvale midagi kergendavat ja see oli eriti halvaks üllatuseks nendele, kes rahvahääletusel «poolt» hääletasid selles heas usus, et välja jõuda demokraatlikule riigikorrale, millest Päts oma vana-aasta raadiokõnes ütles, et tal sellega olevat kiire. Kahjuks pidi eesti rahvas samalaadseid üllatusi elama üle veel hiljemgi. Pidanuks Päts selle kõne enne rahvahääletust, olnuksid rahvahääletuse tulemused sootuks teised.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: William Tomingas - "Vaikiv ajastu eestis"
PostitusPostitatud: 20 Mär, 2013 21:30 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Dets, 2007 21:58
Postitusi: 319
8. DETSEMBRI SÜNDMUSTE JÄRELLAINED SOOMES


Nagu nägime, võttis K. Päts otsekohe pärast vabadussõjalaste 8. dets. mässukatset ette rahvahääletamise, mille ta kuulutas õigeks, vajalikuks ja otstarbekohaseks, et lahendada rasket Põhiseaduse kriisi. Vabadussõjalaste organisatsioon, mis oli saanud teistkordselt raske löögi 8. dets. 1935, lagunes täiesti. Detsembri- ja jaanuarikuu kestel oli viidud vanglasse üle 700 inimese. Järelejäänud kas olid terroriseeritud neile uuesti näkku paisatud «riigivaenlaste ja riigikukutajate» süüdistusest või eelistasid tekkinud olukorras hoopis selga pöörata vabadussõjalaste liikumisele enda ja oma perekonna julgeoleku huvides. Vangistatud vabadussõjalaste tegelased J. Holland ja H. Pedak olid ülekuulamistel poliitilises politseis üles annud palju nimesid. Eesti—Soome hõimusuhete mõttes peab kahetsema, et nende ohvitseride ja Vabadusristi kavaleride sündsustunne ei takistanud neid muude nimede avaldamisele kaasuvalt reetmast ka soomlasi. Sellest arenesid Soomes mitmed protsessid ja põhjustasid arupärimisi Soome eduskunnas. Eesti—Soome ametlikes suhetes tekkis palju paksu verd. Eesti valitsus lõi õigustatult lokku oma prestiiži pärast. Soome valitsus ei katsetanud õigustada soomlaste sekkumist Eesti asjadesse, tundis sellest piinlikkust ja käitus süüdlaste vastutuselevõtmisel kõigiti lojaalselt. Kuid ta ei võtnud Eesti valitsuse hädaldamisi ja süüdistusi «diktatuuri üritamisest, vennatapust jne.» kaugeltki mitte nii traagiliselt. Kadaka tee koosoleku lugu käsitleti soomlaste poolt selle õiges perspektiivis ja vihjati põhjendatult sellele kui Päts'i osavale propaganda manöövrile.

Selliseid seisukohti väljendas mulle mu Soomes viibimisel eraviisiliselt kõnelustel välisminister Holsti ja mitmed Helsingi suuremate ajalehtede toimetusliikmed, kelledega mul oli püsinud sõprus Vabadussõjast saati.
Tsiteeri:
Eesti valitsus korraldas Soome ajakirjanduse esindajatele 1919. a. septembris kahenädalise ringreisi meie ida- ja lõunarindel. Reisi tegelik läbiviimine ja soomlaste eest hoolitsemine tehti ülesandeks minule.
Ka avaldati mulle imestust ja pahameelt selle üle, et eesti vabadussõjalased nii rängasti on rikkunud poliitilise konspiratsiooni põhireegleid. Soome tuntuim följetonist «Sasu Punanen» tähendas mulle: «Teie vabadussõjalased on Päts'ile ette lugenud ja laulnud mitte üksi eesti keeles, vaid ka soome keeles...»
Eesti välisminister J. Seljamaa teostas oma raadiokõnes terava rünnaku Soome aadressil («Päevaleht», 26. jaan. 1936):

Ajakirjanduses on toodud rida fakte ja rohkesti informatsiooni selle kohta, et mässujuhid oma plaane sepitsedes on olnud kõige lähemas kontaktis nende meeste ja organisatsioonidega teinepool Soome lahte, kelle siht oli mitte ainult riigipööret Eestis välja kutsuda, vaid meid ka vastu viia välisvapustustele mitte meie, vaid oma huvides. Meie ei suuda uskuda, et nendel nõnda nimetatud hõimlastel, kes mässu-kirjandust, käsigranaate, dünamiiti ja revolvreid meile importeerisid, et neil südamel oleks olnud Eesti riigi saatus ja hea käekäik. Nende huvid ning isu ulatavad üle oma riigi piiride. Ja kui need ringkonnad oma suurt abi mässumeestele ei keelanud, siis pidi neil loomulikult olema kindel vastunõudmine selle abi ja toetuse eest, kui riigipöörde katse Eestis oleks õnnestunud.

Vastuseks Eesti välisministri veidi hüsteerilisele välispoliitilisele avaldusele loeme samast «Päevalehe» numbrist:

Soome välisministri referaadis, mis 24. jaan. õhtul loeti ette Soome ringhäälingus, üteldakse: «Kuna Soome alati tunnistab vennasmaal valitsevat korda ja seda korda esindavat võimu, siis peab ta oma seisukohavõtmisel Eesti sisemiste sündmuste kohta silmas pidama seda, et mingil viisil ei võiks tekkida muljet, nagu püütakse Soome poolt mõju avaldada Eesti sisemiste võimuvahekordade arenemisele. See aga ei tähenda sugugi, et avalik arvamine mõlemal maal ei või vabalt arvustada vennasrahva olusid ja korraldusi.»

Soome sotsiaaldemokraatlik partei päris eduskunnas 16. dets. 1935 ja 4. veebr. 1936 valitsuselt aru: 1) kuidas oli see võimalik, et Soomes võidi ilma valitsuse teadmata pikemat aega ette valmistada riigipööret, mis kavatseti teostada teisel maal? ja 2) kas on valitsusel andmeid IKL (Isänmaallinen Kansanliike = isamaaline rahvaliikumine) ja «Sinimustat» organisatsiooni kuritahtlise tegevuse kohta?
Arupärimisele vastas siseminister Puhakka 25. veebr. 1936, seletades muuseas:

Pühapäeval 8. dets. sai teatavaks, et Eestis on avastatud riigipöörde vandenõu. Mingisuguseid lähemaid andmeid siin asuvate eesti pagulaste osast riigipöörde katses Eesti politseilt sellekohase pärimise peale ei saadud. 12. dets. saadeti Soome poliitilise politsei ametnik Tallinna tutvuma Eestis ettevõetud juurdluste tulemustega. Tema tagasijõumisel 16. dets. taheti ülekuulamiseks vahistada Artur Sirk, kuid ta oli kaks päeva varem oma asukohast lahkunud ja sestsaadik ei ole teda leitud. Veel sama päeva õhtul tehti kindlaks, et Soome kaitseministeeriumis teeniv major Bernhard Heimolainen oli firma Syttyni käest katsetamise ettekäändel endale muretsenud 95 püssigranaati, millest tõenäoliselt ligi 80 tükki toimetati Eestisse. Salakaubavedajad Karl Lindholm ja Karl Karlsson laadisid 2. või 3. detsembril Danzigis oma mootorpaati 250 «Walter»-systeemilist revolvrit, mis tõenäoliselt Helsingisse jõudsid 6. detsembril. Nende eest makseti 10.460 rootsi krooni. Need viidi varjule Jaakko Virkkuneni korterisse, kust need edasi toimetati teise peidupaika. Revolvrid Eestisse ei jõudnud ja on seni leidmata.
«Uusimaa» trükikojas Porvoos on novembrikuus trükitud eestikeelseid proklamatsioone. Selles oli tegev eestlane Johannes Teder. Sala-telegrammid Helsingist Tallinna 4. ja 7. dets. saadeti J. Teder'i poolt. Üldse on kogu aktsioonist osa võtnud 8 Soome ja 2 Eesti kodanikku. Soome politsei töötab selles asjas tihedalt koos Eesti politseiga. Väited, nagu oleks riigipöörde katset pikemat aega Soomes ette valmistatud, ei ole juurdlusel leidnud kinnitust. Otsus mässukatse teostamiseks tehti oktoobrikuus Sirk'i asupaigas Lohjal.


Siinkohal on huvitav ära tuua ka Eesti nooti, mis Eesti saatkond Helsingis oma valitsuse ülesandel esitas Soome välisministeeriumile ja mis käsitleb eesti pagulasi Soomes ja Soome organisatsioone ja ajakirjandust (Soome välisministeeriumi arhiiv):

Nr. 935
Esitades juurdelisatud memorandumi, mis puudutab Soomes elavate Eesti kohtuvõimude poolt otsitud isikute ning teatud Soome ringkondade ja ajalehtede sõnavõtte Eesti Vabariigi valitsuse ja selle üksikute liikmete üle, on Eesti saatkonnal oma valitsuse ülesandel au paluda, et
1) Eesti poliitilised pagulased Soomes tuleks määrata elama niisugustele paikkondadele, kust nad ei saaks pidevalt mõjustada valitsuse vastast propagandat Eestis;
2) et Soome ametvõimud takistaksid Soomes tegutsevaid organisatsioone ja liite tegemast kihutustööd Eesti valitsuse ja riigikorra vastu ja eksporteerimast selle töö tooteid (trükitöid) isegi Eestisse;
3) et Soome ametvõimud kinnitaksid teatud Soome ajalehtede tähelepanu sellele, et nende senine suhtumine Eesti siseoludesse ning viis, kuidas nad selle üle kirjutavad, ei saa edendada Eesti ja Soome vahelisi häid naabrussuhteid.
Helsingis, 7. novembril 1935.
VÄLISMINISTEERIUMILE
Helsingis


Sellele noodile juurdelisatud memorandum kõlab järgmiselt:

5. detsembril 1934 aastal teatas end Helsingis Soome ametvõimudele Tallinna Keskvanglast 11. novembril 1934 aastal põgenenud, seal arreteerituna olnud Eesti kodanik Artur Sirk, keda. Tallinna tähtsamate asjade 1. jaoskonna kohtu-uurija taga otsib, et teda süüdistada Kriminaalseaduse § 112 põhjal ning samuti Tallinna—Harju kriminaalkomissar vanglast põgenemise pärast. Soome ametvõimud soostusid sellega, et A. Sirk sai jääda Soome ja et tema elukohaks pidi määratama mingi paikkond sisemaal, võimalikult kaugel Eesti piiridest. Soome ametvõimud lubasid ühtlasi valvata, et Sirk täidaks kõik need tingimused, mis võimaldasid temale varjupaiga saamise Soomes ja et A. Sirk Soomes viibides ei saaks segada end Eesti sisepoliitikasse.
Kui Sirk oli mõne aja viibinud Helsingis Pohjois-Hesperiankatu Nr. 17 asetsevas haiglas «Mehiläinen», määrasid Soome ametvõimud tema elukohaks Lohja alevi, mis ei asetsegi sisemaal, vaid Helsingi— Hanko vahelise raudtee ääres samanimelise jaama juures, umbes 80 km. kaugusel Hankost ja 50 km. kaugusel otse Helsingist ning 25 km. kaugusel Soome lahest — nii siis paikkonnas, kuhu niihästi Eestis kui Helsingis elavatel Eesti riigi vastu tegutsevatel isikutel on kerge pääseda.
Juba enne kui A. Sirk Soome saabus, olid Helsingisse tulnud ja seal pagulastena elamisload saanud Tallinna tähtsamate asjade 1. jaoskonna kohtu-uurija poolt Kriminaalseaduse § 112 põhjal vastutusele võtmiseks tagaotsitud Eesti kodanikud Paul Telg ja Voldemar Kivistik, kes kuulusid A. Sirk'i juhitud liikumise juhtide hulka, samuti ka Eesti Sõjakohtu poolt Uue Nuhtlusseaduse § 129 põhjal üheks aastaks vangi mõistetud ja sama kohtu poolt tagaotsitavaks kuulutatud Eesti kodanik Johannes Teder.
Nendest esines Paul Telg ühe juhina 3. detsembril 1943 Helsingi sadamas A. Sirk'i abikaasale Hilda Sirk'ile korraldatud pidulikul vastuvõtul, millest Soome ajalehed sel korral kirjutasid: tema korraldas ka «Ajan Suuntas» Nr. 230 ilmunud Hilda Sirk'i intervjueerimise magister Vilho Helase korteris, Helsingis, Pohjoisranta Nr. 6 ning pildistamise — ühes Otto Al-Anttila ja Pietisega «Ajan Suuntast». Otto Al-Anttila viibis Tallinnas maikuus 18—20 päevade vahelisel ajal 1935, mil ta A. Sirk'i ülesandel käis siinsete vabadussõjalaste praeguse juhi ja Artur Sirk'i asetäitja dr. A. Kook'i juures 18. mail s. a. kell 16.15 kuni 17.
A. Sirk, P. Telg ja V. Kivistik võtsid Soomes lähedase kontakti Soome «Isamaalise rahvaliikumise» (IKL) organisatsironi juhtivate tegelastega ja sellest ajast peale on IKL häälekandja «Ajan Suunta» ja Soome noorsoo-orgänisatsiooni «Sinimustat» häälekandja, ajakiri «Sinimusta» ning osalt ka «Uusi Suomi» ja mõned teisedki lehed järjekindlalt edendanud kihutustööd Eestis kehtiva riigikorra vastu ning levitanud valeteateid meie sisepoliitilise olukorra kohta. Eriti juhitagu tähelepanu Porvoos Oy. «Uusimaa» trükikojas trükitule s. a. 4. oktoobril ilmunud ajakirja «Sinimusta» numbrile 20, kus niihästi eesti kui ka soomekeelsetes kirjutistes kutsutakse üles ette valmistama Eesti riigikorra kukutamisele. .. «palvete, sõnade ja tegudega», ning arvesse võtmata valeteateid ja üleskutseid ametvõimudele vastupanemiseks sisaldab ajakiri veel hulga vabadussõjalaste liikumist ülistavaid pilte. Seda ajakirja ja ülalmainitud ajalehti on toodud Eestisse juba varem suuremal hulgal ja neid on levitatud Eestis nii, et vabadussõjalaste tegelased on edasi toimetanud neid isiklikult käest kätte rahva Sekka.
Eesti ametvõimude teadete kohaselt korraldavad ajakirja «Sinimusta» transporteerimist Eestisse selle väljaande toimetuse liikmed. Nagu tavaliselt katsus Soome kodanik üliõpilane Olavi Säilä tuua salaja Eestisse ajakirja «Sinimusta» number 20 aurulaeval «Suomi» 5. oktoobri hommikul s. a., mil temalt Tallinna sadamas konfiskeeriti 150 eksemplari seda väljaannet. «Sinimusta» 18. oktoobri number 21 sisaldab jälle pealkirja all «Kuidas haiget rahvast ravitakse» valeteateid ning Eesti ametvõimude tegevuse laimamist. Viibides Soomes poliitiliste pagulastena on A. Sirk, P. Telg. ja V. Kivistik pidevalt ühendust pidanud Eestis kehtiva riigikorra vastast tegevust organiseerinud isikutega, mis otstarbel mõned neist on käinud Soomes, kus nad on kohanud ülalmainitud pagulasi ning saanud nendelt ülesandeid ja juhtnööre Eestis tegutsemiseks. See asjaolu selgus muuseas sõjakohtu istungil s. a. septembrikuu 29 ja. 30 päevadel vabadussõjalaste—terroristide asja käsitlemisel kaebealuse reservkapten Reha ja reservkolonel A. Seiman'i seletustest: Reha oli nimelt käinud Soomes ja pidanud nõu telefoni teel A. Sirk'iga ja suusõnaliselt V. Kivistik'uga selle asja üle. A. Seiman oli samuti käinud Soomes nõupidamiseks A. Sirk'iga, et A. Sirk muudaks Eesti riigivanema vastu kavatsetud atendaadi täideviimiseaktsiooni. Eesti ametvõimudel on teada veel hulk isikuid nii Soomes kui ka Eestis, kes peavad kontakti Soomes viibivate pagulastega ning Eestis olevate likvideeritud vabadussõjalaste organisatsiooni tegelastega. Et uurimust ja kohtuprotsessi vältida on Soome põgenenud ja Soome ametvõimudelt poliitiliste pagulastena peatumisloa saanud sama terroristliku grupi liikmed kooliõpetaja magister Karl Mölder ja Julius Kiisholts. kes on Eesti kohtu- ja politseivõimude poolt tagaotsitavateks kuulutatud Kriminaalseaduse S 423 teises lõikes käsitatud kuritöös. Ka need isikud on liitunud Soomes oleva pagulaste rühmaga.
7. november 1935.


Juba nimetatud J. Holland'i ja H. Pedaki poolt tehtud reetmiste tõttu ja Eesti valitsuse pealekäimisel leidis Helsingis aset rida protsesse, mis kestsid pikemat aega ja millel tunnistajatena esinesid Eesti poliitilise politsei inspektor Konstantin Kirsimägi, komissar Julius Edesalu (Eiskop) ja vanem-assistent Valter Rõigas. Nagu «Päevaleht» 6. juunil 1936 sõnumina Helsingist märgib, kõndis neil Eesti PP ametnikel kaitsena kaasas Soome politseinik, kuna neid avalikkusse ilmumisel soomlaste poolt tervitati vilekontserdiga.
Süüdi mõisteti ja karistati lühemaajalise vangistusega rida isikuid, nagu mag. Vilho Helanen, dr. Ilmari Rahm, ajakirjanik Jaakko Virkkunen, major Bernhard Heimolainen, eestlane (minu protsessikaaslane) Johannes Teder jt. Artur Sirk, keda ähvardas väljasaatmine Eestisse, kuna ta poliitilisel alal tegutsemisega oli rikkunud temale Soome valitsuse poolt antud asüülõigust, päästis end põgenemisega. Kuid need Helsingis aset leidnud protsessid ei suutnud esile kutsuda soomlaste meelemuutust K. Päts'i režiimi kasuks. Tooniandvam osa Soome avalikkusest oli väga hästi teadlik, et Eestis valitses diktatuur kõigi selle toorete avaldustega, millele vennasrahvas ei saanud kinkida oma südant, loobumata oma demokraatlikest veendumustest.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 66 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4, 5  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt