prapporid ja mitšmanid

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Prapporite vanused vene sõjaväes

Postitus Postitas kalleb »

Praporshik - alates 18 a (selleks võis isegi saada suvaline sõdur kui oli mingis tehnikakoolis käinud, käis mingitel kursustel paar nädalat ja prappor valmis).
Meil utšebkas mingi Tallinna venelane jäi sinna prapporiks, tähtsust täis nagu konn.
Prapporeid oli ka 50 aastaseid.
Starshii praposhik oli alates 35 aastast kuni pensionini välja.
Kasutaja avatar
hillart
Liige
Postitusi: 3281
Liitunud: 07 Jaan, 2005 15:02
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas hillart »

Noh, minu teada pidid nad ikka oma aastapäevad õppima, enne, kui praporitärnikesed peale said. Nii oli see vähemalt mereväes ja muus osas sõna võtta ei oska, kuid kui otsustada selle järele, et ka seersante on mujal-pool lausa niisama jagatud, siis ei imesta sugugi samasugust praktikat ka praporitega.
Koomiline (ja omajagu nukkergi) oli Kaug-Idas kuulata noori 20-aastaseid mehi arutlemas, et - veel 12 aastat pensionini ja siis ... (+erinevad unistused). Kaug-Idas jooksis teadupärast relvajõududes teenimise staaž aasta kahe eest ja sama oli ka palganumbritega. Nii siis oligi käes situatsioon, kui 20-selt teenistust alustanud kaader 32-35-selt juba pensionipõlve koos sellest tulenevate soodustustega nautis.
Aga need inimese parima ea aastad? Jäädavalt ja päästmatult läinud.
Krt! Polnud igatahes meeldiv see Kaug-Ida kolgas. Olgu siis, et mina olin seal vaid paar aastat, aga 10, 12 ja enam? Ei iial!
Nagu ma juba ka eelnevalt kirjutanud olen, ei jaga ma paljude kommentaatorite arusaama praporitest, kui kasutust ballastist armeele-laevastikule ja erilistest põmmpeadest. Aha, noh, seda arusaama saan ma vaid enda isiklikusle kogemusele tuginedes toetada. Teiste eest ju vastutada ei saa. Meil olid nad kõik igatahes väga pädevad ja asjalikud mehed, kui mitte seda eepoolnimetatud kiiksu mitte arvestada.
Meie roodu staršina näiteks oli üks väga asjalik ja igati oma ametikoha vääriline mees. Täpselt selline nagu üks kompaniiveebel olema peab. Oli seda ametit juba viimased 8 aastat pidanud ja meilt läks ta ka pensile. Ja mitte üks mees, ei ohvitser ei ajateenija, ei öelnud ta kohta ühtegi halba sõna.
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)

Stellung halten und sterben!!
Karuke
Liige
Postitusi: 1445
Liitunud: 12 Veebr, 2006 19:49
Asukoht: Stockholm
Kontakt:

Postitus Postitas Karuke »

Meil sisevägedes torkas silma kolme sorti prapporeid...

Esiteks karauuliülemad. Sisevägede spetsiifikast tulenev. (Siis vahtkonnaülem eesti k)
Need mehed olid tavaliselt alla kolmekümne ja täisid lihtsamaid teenistusülesandeid mida ajateenija teha ei võinud.
Otsustades nende nooruse järgi ei kestnud see kariäär kaua.
Korterit väeosa kaudu saada oli allohvitseril ja nooremohvitserilgi samahästi kui võimatu.
Noor mees võttis naise ja oligi teenistus läbi. (peret ju ühiselamutuppa pikalt majutada ei tahaks)

Teine kategooria olid vanemad mehed, kuni viie – kuuekümneaastased (välimuse järgi)
Neid kutsusid sõdurid mõnikord austusega määrustikuvastaselt „Batja“.
Sellesse koosseisu kuulusid:
Santehnik, ohvitseride kokk, Puusepp, kingsepp, rätsep…
Mõnel pool tegid neid töid „volnonajomnõe“ st palgalised tsiviilisikud, kuid meil olid need ametimehed kõik sõjaväeliste auastmega.
Aga olekult ikka tsivilistid - mis näitas, et pagunid neile mingi bürokraatilise krutski tõttu jagatud olid...

Ja kolmas sort oli klassikaline „Sunduk“.
Ebamäärases vanuses isend, aga ilmselt mitte esimeses nooruses.
Vaatamata kõhukesele, alati energiline ja uudishimulik.
Meil täitsid seda rolli millegipärast kas moldovannid või ukrainlased.
Leida võis sundukke eksimatult – roodu kaptjorkast, kõikvõimalikest ladudest jms…
(aga ikka sealt kust midagi võtta oli) :D
Mitte millal vaid miks?
KÕIK KARUKESTEST
Charlemagne
Liige
Postitusi: 1483
Liitunud: 12 Juun, 2005 18:33
Kontakt:

Postitus Postitas Charlemagne »

Vaevalt, Karuke, et teilgi teisiti oli....seega üks oluline nüanss veel - korralikku "sundukki" iseloomustas pidev ja ohjeldamatu himu alkohoolsete jookide vastu. Kõik see, mis nad ära tassisid kulus ka ilmselt selle kire rahuldamiseks. Reeglina nad üle ei pingutanud, et mitte jamasse sattuda, aga kerge alkoholivine oli alailma üleval. Või olid nad sellistena lausa sündinud.... :twisted: Kaptjorka või lao sunduk võis olla "äraostmatu" nagu Kerberos ise või siis ligipääsmatu nagu peaingel, kui talle aga pudelit näidati ,muutus lustakaks kui näärisokk ja sõbralikuks nagu jõuluvana. "Vana Tallinna" pudel või sigaretid "Tallinn" muutsid sunduki abivalmiks kui Ema Tereza. Aga ei põlanud nad ka tagasihoidlikuma sildiga pudelikesi.
Et notre Parole s'appelle Fidélité !
Karuke
Liige
Postitusi: 1445
Liitunud: 12 Veebr, 2006 19:49
Asukoht: Stockholm
Kontakt:

Postitus Postitas Karuke »

:D :D :D

Nii jah. Väeosas nad "tinutada" ei julgenud - aga näost oli näha paljugi vaba aja veetmise kohta...
Mitte millal vaid miks?
KÕIK KARUKESTEST
Kasutaja avatar
villy.64
Liige
Postitusi: 151
Liitunud: 29 Sept, 2005 16:57
Asukoht: Haapsalu
Kontakt:

Postitus Postitas villy.64 »

karuke,meil põhjas olid karauuliülemad väga asjalikud prapporid.Eriti meeldis soldatitel karauulis käia ühe juba hallipäise aga ilmselt ca 40. aastase mehega,kes ootas kah oma demblit ja suhtus soldatisse väga soojalt, võiks öelda, et lausa isalikult. nojah, siis kui meie roodu hohollist staršina varguste pärast lõpuks kinga sai sai kinga ka tema armeenlasest kaptjoršik. asemele tuli staršij praporšik razumovski, lühike sooniline mees,kes oma teenistust alustas aastal 1953 sealsamas ajateenijana. vot oli mees, lõuga tõmbas ühe käega, millega teenis kohe soldatite lugupidamise. nojah, ja valis see razumovski uueks kaptjoršikuks millegipärast minu. sain selle mehega vett ja vilet näha,isegi kingsepanaaskliga töötamise sain selgeks. ei see mees luband soldatit karauuli katkise vildi või kasuka, seda enam kinnastega. nagu imeväel ilmusid roodu soojad partjankad. mul lasi viltidele topelttallad õmmelda. mees hoolis ja hoolitses soldati eest. väga head mälestused sellest mehest,vot...
Karuke
Liige
Postitusi: 1445
Liitunud: 12 Veebr, 2006 19:49
Asukoht: Stockholm
Kontakt:

Postitus Postitas Karuke »

villy.64 kirjutas:karuke,meil põhjas olid karauuliülemad väga asjalikud prapporid...
Täpselt nii.
Nad olid rivi ja teenistuse mehed - sõjaväelased otseses mõttes...
Aga üle kolmekümnest karauuliülemat ma ei mäleta…
Aastaks 1988 – oli ilmne tendents, et karauuliülemaks oli ohvitser ja prapporeid jäi vähemaks...
Muidugi põhjas oli neil lisaks veel pensioniteenimise motiiv - ju vist läks ka aasta kahe eest...
Mitte millal vaid miks?
KÕIK KARUKESTEST
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

Meil oli zvodikomandörid praporid, igati asjalikud mehed, kes ka karauuliülemateks käisid. Üks oli alla kolmekümne, teine neljakümnest üle. Korda nõudsid, asja tundsid, ja ülemusi ei kartnud, astusid oma rühmade eest alati välja, kui põhjuseta kisaks läks. Kusjuures ei kartnud see vanem ka väeosa staabiülemast alampolkovnikule , kes ainsa suhtlemismeetodina vaid karjumist-sõimamist tunnistas, teada anda, et sel kombel sobib tal vaid kodus naisega suhelda, mitte aga rivi ees komandöridega. (staabiülem oli 1.60 pikk ja filtreeruva viiruse kaalus, naine oli tast pikem ja kaalukam...)
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Peeter
Liige
Postitusi: 2539
Liitunud: 19 Veebr, 2006 20:12
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Postitus Postitas Peeter »

Meie keskuse territooriumil oli ühe osana ka "skola praporsikov". Õppisid kui õieti mäletan kas 8 või 6 kuud, õppused olid utsebkaga erineval ajal aga kestsid umbes samakaua. Tegemist oli praporitega PVO SV-le ja võeti-saabusid nad meile peale min 1,5 aastat teenimist või siis otse eraelust, oli ka erandeid. Kursandid olid kursandid, kuid rääkides praporeist nägin neid kõiki- nii noori kui vanu, nii isa eest olijaid kui piidreid kui dolbajobe. Egas piidreid ei mksnud ka alahinnata, meie uus starsina (let pod 50) pani oma suure õllekõhu ja pikkus1.60ga 3km krossi sellise ajaga, et meil, igapäevastel trennijail vajus suu lahti, tegi kangil tireltõuse ja kuklakõverdusi (aegluubis muide) milleni meie ei küündinud..
KT
Liige
Postitusi: 51
Liitunud: 26 Veebr, 2009 12:05
Kontakt:

prapporid ja mitšmanid

Postitus Postitas KT »

Lugesin sellist uudist http://www.gazeta.ru/politics/news/2013 ... 0825.shtml ja pisar tuli silma :) See on ju terve ajastu lõpp! Ladudest toituvad ja nende ümber kihavad prapporid ja mitšmanid olid ju nähtus omaette. Nad tuleks looduskaitse alla võtta kui väljasurev liik! :)

Mäletan nii mõndagi kaldateenistuse mitšmanit, kelle vööümbermõõt oli raskes teenistuses pikemaks veninud kui sama mehe pikkus. Ja need vilavad silmad, need ahned pilgud. Mihukesed looduslikult andekad ärimehed, kui oli vaja värvinõu viina vastu vahetada! Mäherdune uppunud kassi ahastav pilk, kui jutt tuli revisjonist. Oijeerum. Kes mida mäletab?
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Re: prapporid ja mitšmanid

Postitus Postitas kalleb »

prapporid varastasid kõike , muidugi meil oli ka hulganisti prappor-autojuhte raketimasinatele kellel lihtsalt polnud midagi , ainult 2-3 närust tähekest rivis pagunitel ning vuntsid nina all

aga ladudes ja sööklas tegutsevad prapporid virutasid ka teise eest niiet plaan oli täidetud , laost niisama lihtsalt välja ei antud , kõik oli arvel ja kui sul oli see toode ette nähtud sis prooviti see ikka nende poolt erastada ning sulle seda mitte kätte anda
KT
Liige
Postitusi: 51
Liitunud: 26 Veebr, 2009 12:05
Kontakt:

Re: prapporid ja mitšmanid

Postitus Postitas KT »

selle üldise varastamise õhustiku erakordseks kinnituseks oli kasvõi multikas "Prostokvašino", kus kass Matroskin laisa üleolekuga teatab, et "meil on seda saapaviksi nii et tapab", kuna on töötab vastavas tehases. töökohaslt virutamine oli niiiiiiiiiiivõrd loomulik, et seda võis isegi multikas näidata. ja kui juba kass võis vasakule panna, siis kuidas suudakski üks looduse poolest nõrk olend nagu tagalaprappor mitte varastada!

meenub üks episood, kui olime laevaga Saaremaa Tagalahes reidil ning oli vaja kohalikega väikest diili teha, siis vaatas komandör koos pootsmaniga (kelleks oli mõistagi mitšman) hindavalt laoruumis ringi. paati tõsteti kaablirull, pandi mootor tööle ja mind võeti tõlgiks kaasa, et aborigeenidega kaupa teha. päeva lõpuks tehti randa lõke ja kaptnei ning pootsmani laulu kostis veel kaua üle lahe :)
vanahalb
Liige
Postitusi: 2620
Liitunud: 21 Juun, 2009 18:48
Kontakt:

Re: prapporid ja mitšmanid

Postitus Postitas vanahalb »

Nujah, ma õpetasin uudismaapataljoni prapporitele, et kuidas õigesti kotti kinni siduda. 1987 aasta, see vist pani koos Reagani tähesõdade programmiga Nõukogude rahvamajandusele surmahoobi. Võib-olla antakse kunagi medal, et nagu vabadusvõitleja või niimoodi.
Vanad sidusid kotti nii, et nöör ümber kaela ja umbsõlm peale. Niimoodi jääb kott pooltühjaks või kui suruda, tuleb kotisuu varsti servast lahti - prappor läheb, kartulirida taga... pole sugugi esteetiline vaatepilt. Aga kui panna nöör u-kujuliselt, otsad läbi silmuse ja siis sõlm peale, on hoopis teine asi.
Eraldi vaatepilt oli Põhja-Kasahstani uudismaa: täielik näljastepp kus kasvas kidur kasevõsa ja üksikud viljakõrred. Ometi suutsid prapporid sealt välja kaubelda kartuleid, kindla plaaniga need kotid suure maa teise otsa - Kaliningradi, pere toidulauale vedada. Ma küll ei tea, mis kursiga ja mitusada liitrit kroonu bensiini kartulikoti eest välja käidi.
Kui lõpuks rongiga põgenesime, oli siberi külmalaine nagu tsunami kannul ja kahtlane, kas saak pidulauale jõudiski. No vähemalt üritasime ja külmavõetud kartulist saab iseenesest päris head puskarit.
dude
Liige
Postitusi: 256
Liitunud: 18 Okt, 2004 17:50
Kontakt:

Re: prapporid ja mitšmanid

Postitus Postitas dude »

Juhtus kätte delfi lugu aastast 2008, kus räägiti nende auastmete kadumisest.Kuna siinne teema on alustatud 2013, siis ilmselt viie aastaga ei juhtunud veel midagi. Ma ei tea, kas nüüd on see auaste kadunud? Aga võtsin kaasa sealt ühe kommentaari, mis mulle nalja valmistas:

Endine NL armee seersant
15.11.2008 18:00

Kui mina aega teenisin,siis rääkisid ohvitserid,kui olid veidi vindised,et praaporid on ameerika luure(LKA)loodud nõukogude armme nõrgestamiseks.Nimelt olevat ameerika luure nende teket soodustanud,et keegi viiks NL armee moraali alla,jooks,varastaks ja tekitaks muud kahju.Meil oli üks eriti äge major,kes sõimas kogu aeg,et ameeriklastel pole diversante vaja saatagi-prapporid teevad koos joodikutest demblitega nende töö tasuta ära! :)
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Re: prapporid ja mitšmanid

Postitus Postitas kalleb »

Ega praporshikud kuhugi kadunud pole , ainult nimetus on kadunud , prapporid möllavad seal edasi teiste auastmete all
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 6 külalist