Albert kodumaa kaitsel
Re: Albert kodumaa kaitsel
Pole paha, pole paha... Loeks veel kui keegi kirjutamise enda peale võtab...
[i]Aga lapsed on Teil toredad![/i]
Re: Albert kodumaa kaitsel
Kommentaariks loo juurde selle sidesüsteemi toimise kohta:
Vanasti olid telefonitorudes süsimikrofonid ja suureoomilised kuuldekapslid, need võis omavahel lihtsalt jadasse ühendada, kaks juhet välja, liin teise samasuguse toruni ja ühele juhtmele ahelasse üks 4,5V patarei vahele. Kuuldavus täiesti rahuldav.
Vanasti olid telefonitorudes süsimikrofonid ja suureoomilised kuuldekapslid, need võis omavahel lihtsalt jadasse ühendada, kaks juhet välja, liin teise samasuguse toruni ja ühele juhtmele ahelasse üks 4,5V patarei vahele. Kuuldavus täiesti rahuldav.
-
nuhk.Albert
- Liige
- Postitusi: 319
- Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58
Re: Albert kodumaa kaitsel
Ilmad läksid soojemaks ja päevad pikemaks, peatselt koju minev dembel tegi usinalt ettevalmistusi. Oli moes dembli albumite tegemine, mõni neist oli tõeline kunstiteos. Neid siis näidati üksteisele, võrreldi omavahel ja arutati mida kuhu ning kuidas joonistada. Mitte et kaks aastat postil käinud vanakesel järsku mingi ilmutusena kunstianne oleks tekkinud, kaunistused ja pildid lasti vangidel joonistada. Vangide seas leidus tõeliselt andekaid kujusid kes suurima heameelega hädalistele abiks olid. Vangi vaeva eest tasuti teepakkidega. Kange tee joomine oli üldlevinud nii vangide, sõdurite kui ka staabis ohvitseride juures. Meenub mingite suurte sakste väeossa saabumine (ilmselt teisel suvel kui autogaraaž koos autodega maha põles), väeosa oli üles rivistatud ja päris naljakas pilt avanes kui staabist tuli välja omasuguste suurte sakste juurde minev tegelane, ise sülitas ja vandus, hoides põlastava näoga käes poolenisti teepuruga täidetud tumedaks parkunud purki, "traktori" juhtmejupp pikalt välja turritamas. Kogu ta olek oli selline nagu oleks kärvanud rotti käes hoidnud. Igas variandis ritta seatud mattide vahel võis aru saada, et staabis pesitsevad mingid pätid aga mitte nõukogude ohvitserid. Traktoriks kutsuti vee keetmiseks tehtud vidinat. Meil puldiruumis oli selleks kaks trafoplekki millel tikud vahele pandud ja niidiga kokku seotud. Plekkidele oli auk sisse löödud, sinna ühendati elektrijuhe. Peenematel riistadel oli otsas ka pistik, tavaliselt aga lükati kontakti kaks paljast traadiotsa. Oli hea võimas riist küll, voolu all pani kannu vibreerima ja tegi päris kõva mürisevat häält. Staabist toodud purgis oli ilma pistikuta variant, paljad juhtmeotsad turritamas. Sel kevadisel ajal ma ise veel kangest teest lugu ei pidanud, proovinud aga olin küll. Ei meeldinud, oli vastikult mõru vedelik. Kanget teed joodi ilma suhkrut lisamata ja lürbiti parajalt kuumalt et suud ei kõrvetaks. Tee jahutamise protseduur oli omaette kunst - võeti kaks kruusi ja tee valati ühest kruusist teise, samal ajal ise käsi diagonaalis laiali ajades, kokku pannes ja uuesti teist pidi diagonaalis laiali ajades. Jahutatav tee ise nirises kogu protseduuri ajal katkematu joana ühest kruusist teise. Sel kombel jahtus tee üllatvalt kiirelt isegi palava ilmaga. Kuna tee oli nõutud kraam igal tasandil, siis kulus teda palju ja tihti ei olnud teed isegi külapoest saada. Sööklas väeosale keedetud tee oli aga lahja, värvi andmiseks lisati kõrvetatud suhrut mis andis teele omapärase spetsiifilise maitse. Ega see kange tee nüüd nii hirmkange ka ei olnud, sõjaväes kasutatava kannu vee peale oli üks viiekümne grammine pakk paras kogus.
Meie roodu valvata oli elutsoon ja üks töötsoonidest mida kutsuti "новая биржа". Töötsoone oli kokku kolm, kaks palke töötlevat tsooni ja üks autobaas. Palke veeti autodega 70 km kauguselt, seal asus 20-nes pataljon ja sealne vangla tegeles metsa raiumisega. See taigas asuv väeosa pidavat olema igavene urgas ja sant koht, ise aga arvan vastupidist.
Ega töötsoon tavalisest ettevõttest suurt erinenud, sisse-välja sõitsid autod, käis kaubarong midagi toomas ja viimas ning ringi vurasid traktorid. Erinevuseks vaid valvuritega okastraataed ja tööliste triibuline riietus. See must-valge (ka tumepruun-valge) triibuline riietus oli sarnane filmides näidatava saksa koonduslaagri omaga, lõige küll veidi teine aga muster sama. Peale saabaste oli kõik triibuline, ka kindad. Ka talvised vatipüksid, vatijope ning peas kantav läkiläki oli triibuline. Seda triibulist vormi kandsid meil eriti ohtlikud kurjategijad, ohtlikud kurjategijad pidid leppima ühtlaselt musta värvi riietusega. Elutsoon oli poolitatud kõrge, umbes kaheksa-üheksa meetri kõrguse jämedast traadist võrkaiaga mida kattis mõlemalt poolt okastega terastraadist traadipusa. Sellega eraldati kaks eraldi režiimiga vanglat üksteisest, triibulised eriti ohtlikud kurjategijad ühel ja musta riietatud ohtlikud kurjategijad teisel pool. Peavärav ja välimine aed oli mõlemal tsoonil üks. Elutsooni puldi taga istudes oli see keskmine aed täpselt silme ees ja hästi nähtav kogu ulatuses. Ma ei teagi õieti mis vahe neil kahel erineval režiimil oli. Eemalt vaadates oli eriti ohtlike kurjategijate hulgas noori mehi vähe ja needki sama õnnetu olemisega nagu noorsõduridki. Ohtlike kurjategijate juures sellist kontrasti ei märganud, ka nooremaid mehi oli rohkem. Elutsoon oli üsna range valve all ja vangidega äri ajamine keeruline. Kui keegi midagi üle aedade viskas, siis alati püüti selgeks teha viskaja isikut. Enamasti tulutult, teati ainult et keegi sõduritest. Seevastu töötsoonis oli asi kõvasti lõdvem, põhiline müügiartikkel oli 50grammised, 48 kopikat maksvad musta tee pakid. Vangile müüdi neid üks rubla pakk. Kuigi vang raha omada ei tohtinud, siis mingil müstilisel kombel neil rahapuudust ei paistnud olevat. Teed nõuti alati rohkem kui pakkuda suudeti või taheti. Eriti hea koht äri ajamiseks oli töötsooni tagaossa jääv raudtee värav, seal sai vang tulla päris värava juurde ja sõduriga asjad käest kätte kohe ära klaarida. Noorsõdurile oli igasugune äritsemine rangelt keelatud, see oli vanemate olijate eesõigus. Minul seal raudtee värava vahel asju ajada ei õnnestunudki, noorena ei julenud ja pärast ei olnud enam vajadust.
Elutsooni puldis oli magnetofoniks üks isemoodi asjandus mille sarnast olin vaid mõnes filmis vilsamisi pahadel fritsudel näinud. Oli tavalisest magnetofonist veidi väiksem, eriliseks tegi asja aga see, et magnetlindi asemel kasutati terastraati. See traat oli üsna peenike, keritud õllepurgist veidi jämedamale metallist poolile. Töötamise ajal siis seda traati tasapisi keriti ühelt poolilt teisele. Väljastpoolt uurisin seda igalt poolt, oleksin hea meelega ka sisse vaadanud aga julgust jäi väheks. Salvestatud hääl kõlas tal kuidagi metalselt, madalaid ning kõrgeid sagedusi ei olnud. Oma häält oli eriti imelik kuulata, nagu mingi robot räägiks. Kui traat otsa lõppes, õigemini oli end parempoolsele poolile kerinud, siis tuli see traat vasakpoolsele poolile tagasi kerida. Tegelikult oleks võinud ka lihtsalt poolid ära vahetada aga siis oleks viimased kõned esimestena üle kirjutatud. See on ainuke koht elus kui sellist tüüpi salvestusseadet lähemalt nägin. Töötsooni makk oli seevastu igati kaasaegne, arvan et Majak-202. Tihti pandi sinna teine muusikaga lint peale ning mõnuleti. Kuna minu maitse järgi muusikat ei olnud ning ei olnud ka kuskilt võtta, siis piirdusin ainult proovimisega. Neid vene laule ja mingit lõunamaist timbu-limbut kuulata ei tahtnud.
Ühel päeval jalgvärava kohal läbi põlenud lambipirni vahetades sain oma esimese korraliku säraka, elektrilöögi. Väravat kui sellist õieti ei olnud, oli aia sees ava kust läbi kõnniti ja selle kohale oli riputatud latern. Samasugune nagu meil ümber vangilaagri umbes iga viiekümne meetri tagant paigaldatud olid. Kuplit neil ei olnud, välimuselt meenutasid kolmekümne sentimeetrise läbimõõduga, põhi üles keeratud taldrikut või õigemini UFO-t. Sees oli sellel tavaline lambipesa ja üleval riputamiseks aas. Sel laternal oli pirn läbi põlenud ja välja keeramisel jäi pirni metallist vindiosa pirnipessa. Ei midagi erilist, neil 150-ne vatistel pirnidel tuli seda tihti ette. Selle värava ava vahel oli porilomp, mitte sügav aga jalad tegi märjaks. Latern oli kõrgel ja et näpitsatega urgitsedes hakkas latern ise kaasa keerlema, siis haarasin kikivarvul olles teise käega laternast. Ja siis sain hirmsa litaka, põlvist võttis nõtkuma ja näpitsad lendasid käest. Istusin päris mitu minutit enne kui suutsin aru saada mis õieti juhtus. Keegi tõbras oli null juhtme läbi lüliti pannud ja faas jooksis otse lampi. Mina aga olin urgitsedes ühendanud näpitsa otstega pirnipesa ja laterna metallkorpuse. Nii see litakas tuli.
Vanad hakkasid vaikselt koju minema ja rahvast jäi vähemaks. Valveposte aga tühjaks jätta ei saanud. Veerand koosseisust läks ära, nendest jäänud tühimik tuli nüüd kohalejäänutel täita. See tähendas mitmeks ööpäevaks järjest valvesse jäämist. Küsiti ka minu käest kas ma ei tahaks pärast puldis olemist veel ööpäev väljas postil olla. Küsimus oli esitatud toonil millele vastu vaielda ei olnud mõistlik. Nii ma sain jälle postil valves käia.
Sel perioodil kui vanad läinud ja noored veel tulemata, tekkis kolmel pätil plaan jalga lasta. Mõte iseenesest väga paha ei olnudki, ilmad olid juba soojad ja metsaveo traktor piisavalt võimas riist et puidust plankaiast läbi sõita. Mets ka ainult sajakonna meetri kaugusel. Õnneks olin sel päeval kasarmus ja mitte töötsooni puldi taga. Läks seal ju suureks sagimiseks ja mina oma kehva keeleoskusega oleksin päris jänni jäänud, ehk kohagi kaotanud. Oli ju ette tulnud mõned piinlikud olukorrad kus jutust täpselt aru ei saanud ja mõistliku vastust anda ei osanud ning pidin kedagi appi kutsuma. Õieti kästi kutsuda mõni selline kes inimese jutust aru saab ja rääkida oskab. Muidugi küsimuste "kes kurat sellise tsurbani pulti lasi", "kas sa tulid otse hullumajast" ja muu sarnase saatel. Jutust sain enam-vähem aru küll aga rääkimine veel hästi välja ei kukkunud, sõnavara nappis. Sõimata oskasin seevastu juba päris hästi.
Eks vangid teadsid samuti et kaks-kolm ööpäeva järjest postil valves olemine võtab üsna läbi. Mitte füüsiliselt, lihtsalt napp ja jupitatud uneaeg kurnab organismi ära. Ja selles mõttes oli vangidel jalga laskise aeg hästi valitud. Ega valvepost ringi paarutavale traktorile erilist tähelepanu ei pööranud, oli see ju tavaline. Pealegi oli vangidel komme noortele, esimesi päevi postil olevaile sõduritele närvikõdi teha. Minu puhul siis nii: Umbes saja meetri kauguselt hakkas metsaveo traktor täistambiga minu poole sõitma, kangide taga hirmsat nägu tegev juht ja teised vangid nagu hüvastijätuks lehvitamas. Kõhu alt võttis õõnsaks ja igasugused mõtted olid peas keerlemas. Vahetult enne aeda aga tehti kannapööre. Ilmselt oli sõduri nägu ja tõmblemine omamoodi naljakas ning seda trikki tehti ikka ja jälle iga poole aasta tagant. Seekord aga ei sõidetud mitte otse posti peale vaid suund võeti kahe valveposti vahelt metsa. Valvepostide vahe oli üsna pikk, kõvasti üle saja meetri. Varahommikune aeg ja ilmselt mõlemad valvurid tukkusid. Eks üks post tegi silmad lahti maha sõidetava aia ragina peale ja kui toimuv lõpuks teadvusse jõudis hakkas kõmmutama. Teine post oli raskema unega, teda äratasid häiret andev signalisatsioon ja püssipaugud. Laskmagi hakkas jupp maad hiljem. Vangid olid jõudnud pea kolmekümne meetri kaugusele aiast kui närvid üles ütlesid, traktori maha jätsid ja tsooni tagasi jooksid. Ei imesta, sügisel lasketiiru taga seeni korjates kogesin ise mis tunne on kui kuulid vingudes üle pea lendavad. Valvurid oma magamist muidugi eitasid ja ega sellest suurt numbrit tehtudki. Imestusväärseks peeti hoopis seda et kuidas vähem kui saja meetri kauguselt traktorile pihta ei saadud. Ei leitud mitte üht kuuliauku ega mingit märki tabamusest. Kaks posti lasid, üks kõik oma kakskümmend padrunit ja teine kuusteist, traktor oli aga täiesti terve. Ka vangid pääsesid viga saamata. See jäi meil ainsaks põgenemiskatseks. Pärast asju arutades lubas üks ohvitser sellele puuaiale trossi ümber panna. Et kui tahavad jälle ära minna siis lohistavad ülejäänud tsooni endaga kaasa....
- Palju sellisesse kannu vett mahtus? Kolm liitrit oleks nagu vähe
ja viis tundub palju. Pilt on tehtud
autogaraaži ees olevas "kurilkas", veidi üle poole aasta teeninuna on
krae haak veel ilusti viisakalt kinni.
Olen vasakult esimene, seekord väeosa elektriku ametis. - kurilkas002.jpg (17.6 KiB) Vaadatud 7203 korda
Ega töötsoon tavalisest ettevõttest suurt erinenud, sisse-välja sõitsid autod, käis kaubarong midagi toomas ja viimas ning ringi vurasid traktorid. Erinevuseks vaid valvuritega okastraataed ja tööliste triibuline riietus. See must-valge (ka tumepruun-valge) triibuline riietus oli sarnane filmides näidatava saksa koonduslaagri omaga, lõige küll veidi teine aga muster sama. Peale saabaste oli kõik triibuline, ka kindad. Ka talvised vatipüksid, vatijope ning peas kantav läkiläki oli triibuline. Seda triibulist vormi kandsid meil eriti ohtlikud kurjategijad, ohtlikud kurjategijad pidid leppima ühtlaselt musta värvi riietusega. Elutsoon oli poolitatud kõrge, umbes kaheksa-üheksa meetri kõrguse jämedast traadist võrkaiaga mida kattis mõlemalt poolt okastega terastraadist traadipusa. Sellega eraldati kaks eraldi režiimiga vanglat üksteisest, triibulised eriti ohtlikud kurjategijad ühel ja musta riietatud ohtlikud kurjategijad teisel pool. Peavärav ja välimine aed oli mõlemal tsoonil üks. Elutsooni puldi taga istudes oli see keskmine aed täpselt silme ees ja hästi nähtav kogu ulatuses. Ma ei teagi õieti mis vahe neil kahel erineval režiimil oli. Eemalt vaadates oli eriti ohtlike kurjategijate hulgas noori mehi vähe ja needki sama õnnetu olemisega nagu noorsõduridki. Ohtlike kurjategijate juures sellist kontrasti ei märganud, ka nooremaid mehi oli rohkem. Elutsoon oli üsna range valve all ja vangidega äri ajamine keeruline. Kui keegi midagi üle aedade viskas, siis alati püüti selgeks teha viskaja isikut. Enamasti tulutult, teati ainult et keegi sõduritest. Seevastu töötsoonis oli asi kõvasti lõdvem, põhiline müügiartikkel oli 50grammised, 48 kopikat maksvad musta tee pakid. Vangile müüdi neid üks rubla pakk. Kuigi vang raha omada ei tohtinud, siis mingil müstilisel kombel neil rahapuudust ei paistnud olevat. Teed nõuti alati rohkem kui pakkuda suudeti või taheti. Eriti hea koht äri ajamiseks oli töötsooni tagaossa jääv raudtee värav, seal sai vang tulla päris värava juurde ja sõduriga asjad käest kätte kohe ära klaarida. Noorsõdurile oli igasugune äritsemine rangelt keelatud, see oli vanemate olijate eesõigus. Minul seal raudtee värava vahel asju ajada ei õnnestunudki, noorena ei julenud ja pärast ei olnud enam vajadust.
Elutsooni puldis oli magnetofoniks üks isemoodi asjandus mille sarnast olin vaid mõnes filmis vilsamisi pahadel fritsudel näinud. Oli tavalisest magnetofonist veidi väiksem, eriliseks tegi asja aga see, et magnetlindi asemel kasutati terastraati. See traat oli üsna peenike, keritud õllepurgist veidi jämedamale metallist poolile. Töötamise ajal siis seda traati tasapisi keriti ühelt poolilt teisele. Väljastpoolt uurisin seda igalt poolt, oleksin hea meelega ka sisse vaadanud aga julgust jäi väheks. Salvestatud hääl kõlas tal kuidagi metalselt, madalaid ning kõrgeid sagedusi ei olnud. Oma häält oli eriti imelik kuulata, nagu mingi robot räägiks. Kui traat otsa lõppes, õigemini oli end parempoolsele poolile kerinud, siis tuli see traat vasakpoolsele poolile tagasi kerida. Tegelikult oleks võinud ka lihtsalt poolid ära vahetada aga siis oleks viimased kõned esimestena üle kirjutatud. See on ainuke koht elus kui sellist tüüpi salvestusseadet lähemalt nägin. Töötsooni makk oli seevastu igati kaasaegne, arvan et Majak-202. Tihti pandi sinna teine muusikaga lint peale ning mõnuleti. Kuna minu maitse järgi muusikat ei olnud ning ei olnud ka kuskilt võtta, siis piirdusin ainult proovimisega. Neid vene laule ja mingit lõunamaist timbu-limbut kuulata ei tahtnud.
Ühel päeval jalgvärava kohal läbi põlenud lambipirni vahetades sain oma esimese korraliku säraka, elektrilöögi. Väravat kui sellist õieti ei olnud, oli aia sees ava kust läbi kõnniti ja selle kohale oli riputatud latern. Samasugune nagu meil ümber vangilaagri umbes iga viiekümne meetri tagant paigaldatud olid. Kuplit neil ei olnud, välimuselt meenutasid kolmekümne sentimeetrise läbimõõduga, põhi üles keeratud taldrikut või õigemini UFO-t. Sees oli sellel tavaline lambipesa ja üleval riputamiseks aas. Sel laternal oli pirn läbi põlenud ja välja keeramisel jäi pirni metallist vindiosa pirnipessa. Ei midagi erilist, neil 150-ne vatistel pirnidel tuli seda tihti ette. Selle värava ava vahel oli porilomp, mitte sügav aga jalad tegi märjaks. Latern oli kõrgel ja et näpitsatega urgitsedes hakkas latern ise kaasa keerlema, siis haarasin kikivarvul olles teise käega laternast. Ja siis sain hirmsa litaka, põlvist võttis nõtkuma ja näpitsad lendasid käest. Istusin päris mitu minutit enne kui suutsin aru saada mis õieti juhtus. Keegi tõbras oli null juhtme läbi lüliti pannud ja faas jooksis otse lampi. Mina aga olin urgitsedes ühendanud näpitsa otstega pirnipesa ja laterna metallkorpuse. Nii see litakas tuli.
Vanad hakkasid vaikselt koju minema ja rahvast jäi vähemaks. Valveposte aga tühjaks jätta ei saanud. Veerand koosseisust läks ära, nendest jäänud tühimik tuli nüüd kohalejäänutel täita. See tähendas mitmeks ööpäevaks järjest valvesse jäämist. Küsiti ka minu käest kas ma ei tahaks pärast puldis olemist veel ööpäev väljas postil olla. Küsimus oli esitatud toonil millele vastu vaielda ei olnud mõistlik. Nii ma sain jälle postil valves käia.
Sel perioodil kui vanad läinud ja noored veel tulemata, tekkis kolmel pätil plaan jalga lasta. Mõte iseenesest väga paha ei olnudki, ilmad olid juba soojad ja metsaveo traktor piisavalt võimas riist et puidust plankaiast läbi sõita. Mets ka ainult sajakonna meetri kaugusel. Õnneks olin sel päeval kasarmus ja mitte töötsooni puldi taga. Läks seal ju suureks sagimiseks ja mina oma kehva keeleoskusega oleksin päris jänni jäänud, ehk kohagi kaotanud. Oli ju ette tulnud mõned piinlikud olukorrad kus jutust täpselt aru ei saanud ja mõistliku vastust anda ei osanud ning pidin kedagi appi kutsuma. Õieti kästi kutsuda mõni selline kes inimese jutust aru saab ja rääkida oskab. Muidugi küsimuste "kes kurat sellise tsurbani pulti lasi", "kas sa tulid otse hullumajast" ja muu sarnase saatel. Jutust sain enam-vähem aru küll aga rääkimine veel hästi välja ei kukkunud, sõnavara nappis. Sõimata oskasin seevastu juba päris hästi.
Eks vangid teadsid samuti et kaks-kolm ööpäeva järjest postil valves olemine võtab üsna läbi. Mitte füüsiliselt, lihtsalt napp ja jupitatud uneaeg kurnab organismi ära. Ja selles mõttes oli vangidel jalga laskise aeg hästi valitud. Ega valvepost ringi paarutavale traktorile erilist tähelepanu ei pööranud, oli see ju tavaline. Pealegi oli vangidel komme noortele, esimesi päevi postil olevaile sõduritele närvikõdi teha. Minu puhul siis nii: Umbes saja meetri kauguselt hakkas metsaveo traktor täistambiga minu poole sõitma, kangide taga hirmsat nägu tegev juht ja teised vangid nagu hüvastijätuks lehvitamas. Kõhu alt võttis õõnsaks ja igasugused mõtted olid peas keerlemas. Vahetult enne aeda aga tehti kannapööre. Ilmselt oli sõduri nägu ja tõmblemine omamoodi naljakas ning seda trikki tehti ikka ja jälle iga poole aasta tagant. Seekord aga ei sõidetud mitte otse posti peale vaid suund võeti kahe valveposti vahelt metsa. Valvepostide vahe oli üsna pikk, kõvasti üle saja meetri. Varahommikune aeg ja ilmselt mõlemad valvurid tukkusid. Eks üks post tegi silmad lahti maha sõidetava aia ragina peale ja kui toimuv lõpuks teadvusse jõudis hakkas kõmmutama. Teine post oli raskema unega, teda äratasid häiret andev signalisatsioon ja püssipaugud. Laskmagi hakkas jupp maad hiljem. Vangid olid jõudnud pea kolmekümne meetri kaugusele aiast kui närvid üles ütlesid, traktori maha jätsid ja tsooni tagasi jooksid. Ei imesta, sügisel lasketiiru taga seeni korjates kogesin ise mis tunne on kui kuulid vingudes üle pea lendavad. Valvurid oma magamist muidugi eitasid ja ega sellest suurt numbrit tehtudki. Imestusväärseks peeti hoopis seda et kuidas vähem kui saja meetri kauguselt traktorile pihta ei saadud. Ei leitud mitte üht kuuliauku ega mingit märki tabamusest. Kaks posti lasid, üks kõik oma kakskümmend padrunit ja teine kuusteist, traktor oli aga täiesti terve. Ka vangid pääsesid viga saamata. See jäi meil ainsaks põgenemiskatseks. Pärast asju arutades lubas üks ohvitser sellele puuaiale trossi ümber panna. Et kui tahavad jälle ära minna siis lohistavad ülejäänud tsooni endaga kaasa....
Re: Albert kodumaa kaitsel
Sellise viisakalt kinni oleva kraehaagi eest võis meil saada nii et tolmab......krae haak veel ilusti viisakalt kinni.
Haak tundub ikka poollahti-irvakil-lahti olevat...
terv
o
[i]Miski siin ilmas ei saa viibida nii sügavas vaikuses kui surnud inimene.[/i]
Frederic Manning
Frederic Manning
Re: Albert kodumaa kaitsel
ja rihma mõõt pidi vastama pea ümbermõõdule...
üldiselt sellist jama võis näha ainult utsebkas või mingis väeosas mis oli väga kõrgetele ülemustele liiga ligidal (a la kindral see ja see teeb jalutuskäigu ja sellega koos veikese sõktõmi )
kusagil normaalses väeosas kus ülemusi oli harva näha ja mõni pooltotakas dembel proovis oma võimu näidata nii hullu värki polnud
üldiselt sellist jama võis näha ainult utsebkas või mingis väeosas mis oli väga kõrgetele ülemustele liiga ligidal (a la kindral see ja see teeb jalutuskäigu ja sellega koos veikese sõktõmi )
kusagil normaalses väeosas kus ülemusi oli harva näha ja mõni pooltotakas dembel proovis oma võimu näidata nii hullu värki polnud
Re: Albert kodumaa kaitsel
Rihma pikkuse seadmine üle lõua, kõrvade ja pealae (noore kasvatamise õilsa eesmärgi nimel) on kogetud. Ja seda remondipataljonis, mis asus küll samal tänaval diviisi staabiga, kuid kuhu kindralid kunagi ei sattunud.
Oma häbiks pean küll tunnistama, et ise loobusin teenistusajaga ettenähtud õigusest noorte kasvatamisele.
Kui ikka noor oli öösel kartuleid koorinud, siis päeval oli tema koht suletud ruumis keskküttetorudel, vatijopede peal ja meie, kolm vanakest, tegime väljas töö ära. Kusjuures selline suhtumine osutus ka vanakestele kasulik olevaks - kiirel ajal oli noor kohe peale lõunat tsehhis kui ei pidanud toimkonda minema. Zampoliidile, major Farafonovile, jäi asi igatahes mõistatuseks, et kuidas kolm Pribaltika fašistist vanakest ja noor suudavad nii hästi hakkama saada, et millegi kallal ka kõvasti pingutades norida ei anna. 
Aga traadiga magnetofon on vast Kuusiku lennuväljal, ZiL-130 baasil "tornis" veel olemas. Lennuõpilasena tuli seal lennujuhi kõrval kronometraaži kirjutada. Putkas mängis kogu aeg Moskva raadio. Mitte, et see programm lennujuhti huvitanud oleks, vaid igal täis- ja pooltunnil antavate ajateadete tõttu, mis olid vajalikud võimaliku lennuõnnetuse või -intsidendi täpse aja fikseerimiseks.
Oma häbiks pean küll tunnistama, et ise loobusin teenistusajaga ettenähtud õigusest noorte kasvatamisele.
Kui ikka noor oli öösel kartuleid koorinud, siis päeval oli tema koht suletud ruumis keskküttetorudel, vatijopede peal ja meie, kolm vanakest, tegime väljas töö ära. Kusjuures selline suhtumine osutus ka vanakestele kasulik olevaks - kiirel ajal oli noor kohe peale lõunat tsehhis kui ei pidanud toimkonda minema. Zampoliidile, major Farafonovile, jäi asi igatahes mõistatuseks, et kuidas kolm Pribaltika fašistist vanakest ja noor suudavad nii hästi hakkama saada, et millegi kallal ka kõvasti pingutades norida ei anna. Aga traadiga magnetofon on vast Kuusiku lennuväljal, ZiL-130 baasil "tornis" veel olemas. Lennuõpilasena tuli seal lennujuhi kõrval kronometraaži kirjutada. Putkas mängis kogu aeg Moskva raadio. Mitte, et see programm lennujuhti huvitanud oleks, vaid igal täis- ja pooltunnil antavate ajateadete tõttu, mis olid vajalikud võimaliku lennuõnnetuse või -intsidendi täpse aja fikseerimiseks.
Re: Albert kodumaa kaitsel
- 11.jpg (4.07 KiB) Vaadatud 6565 korda
Re: Albert kodumaa kaitsel
Pulli pärast kuugeldasin ja andis sellise:Albert kirjutas:See pult oli omamoodi elektroonika ime. Mis nimeline ta meil oli, seda ei mäleta. Igatahes siis kui enam üle poole aasta puldi taha asja ei olnud on mulle väljastatud paber Ночь-12 nimelisele vidinale
ПРИБОРНО-КАБЕЛЬНАЯ ПРОДУКЦИЯ
http://www.pztm.kz/index.php?id=priborn ... produkciya
1. Изготовление, ремонт и поставка запасных частей к инженерно-технической системе оповещения «НОЧЬ-12»
«Ночь-12» предназначена для оборудования охраняемых объектов с периметром не более 2,4 км.
Nostalgia pärast kuugeldasin:Albert kirjutas:Töötsooni makk oli seevastu igati kaasaegne, arvan et Majak-202. Tihti pandi sinna teine muusikaga lint peale ning mõnuleti. Kuna minu maitse järgi muusikat ei olnud ning ei olnud ka kuskilt võtta, siis piirdusin ainult proovimisega. Neid vene laule ja mingit lõunamaist timbu-limbut kuulata ei tahtnud
Majak 202
https://www.youtube.com/watch?v=b-UjN7aye08
"Vaated ja veendumused pärinevad tunnetemaailma sügavikest ja loogika on enamasti vaid kuuleka intellekti abivalmis instrument põhjendamiseks ja õigustamiseks"
"Maul halten und warten diner!" (lõuad pidada ja lõunat oodata!)
"Maul halten und warten diner!" (lõuad pidada ja lõunat oodata!)
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 8 külalist