L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
Hetkel pole lolli kiitmisel mõtet, vast nädala lõpuks saab järje uuesti üles. Keeltpidi tuleks üles puua see seltskond, kes tööpuudusest lõhverdab....
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
Nii, viimane sats kah tõlgitud, kui kellelegi veel huvi peaks pakkuma...Sedapuhku siis Nikita Sergejevitši lennust ookeani taha.
13
...järg.
Tupolev tähendas neile ärritunult:
„ Ma arvan, et Jakimovit on vaja rahustada, selgitada, et me oleme šassii kinnijäämise põhjuse juba avastanud ning peagi teatame, mida tuleb teha ja et maandute normaalselt. Teie reeglid on aga lollakad, need on eeslite koostatud. Mida te kardate? Nagu LKA ei teaks, et Jakimovi ees- ja isanimi on Aleksei Petrovitš ja kui teada saavad, on kõik meie jaoks läbi? Pange mu sõnad kirja: „Lasete sajatonnise masina puruks kukkuda- ise vastutate. Suudame aga meie Kerberiga reegleid rikkudes aidata Jakimovil ta maandada, on see meie teene!“
Põhjuse olime aga tõepoolest juba leidnud. Ei hakka detailidesse süvenema, ütlen vaid, et selle kõrvaldamiseks oli Jakimovil vaja kasvõi paariks sekundiks lülitada välja kogu elektritoide. Mis tähendas, et nendeks sekunditeks kaob side ja tulebüle elada täielik vaikuses.
Polnud viga, peale meie rahustavaid sõnu elasid üle. Sellele järgnes juubeldavate häälte koor kõrvaklappides: „Tuleb, tuleb, tuleb!!!“
Teliku tugi väljus gondlist ja Njuhtikov maandas masina.
Kui Tu-114 oli lennanud juba enam kui tuhat tundi, otsustati- aeg on küps üle ookeani lennuks. Esimeseks avati katseliin Moskva-Havanna. Kauge saar muutus lähedaseks. Teine liin avati Delhisse, sõbraliku India pealinna. Seejärel ilmutasid meie masina vastu huvi jaapanlased- Tu-114 oli toona ainukeseks lennukiks maailmas, mis saja ja viiekümne reisijaga pardal oli vahemaandumisteta suuteline Tokiost Moskvasse lendama. Meie pealinnast aga toimusid regulaarlennud kõikidesse Euroopa pealinnadesse.
Enne, kui alustada ühisvedusid, soovis JAL sügavamalt ja detailsemalt lennukit tundma õppida. Tu-114 lendas Moskvast Tokiosse. Oli huvitav ja õpetlik jälgida, kuidas jaapani spetsialistid tähelepanelikult, üksikasjalikult õppisid tundma lennukit ja selle juurde kuuluvat dokumentatsiooni. Veendunud, et lennuk vastab täielikult FAI nõudmistele ohutuse ja töökindluse osas, avasid jaapanlased liini ning Tu-114 sabale ilmus meie lipu kõrvale ka JALi embleem- stiliseeritud kurg.
Tu-114 hakkas valuutatsisse tooma.
1971 aasta aprillis teatas „Izvestia“- 10 ekspluatatsiooniaasta jooksul on Tu-114 lennanud 130 miljonit kilomeetrit ja transportinud 3 miljonit reisijat ilma ühegi avariita.
Hruštšoviga Ameerikasse.
Tupolevi ettepanek viia Hruštšov Tu-114ga Ameerikasse tundus julgena. Lennuk polnud veel läbinud riiklike katsetuste täielikku tsüklit, „Aeroflot“ polnud andnud veel luba „tavaliste“ reisijate vedamiseks- ja korraga riigipea ning üle ookeani!
Formaalselt julgus, kuid Tupolev ei arutlenud kunagi midagi formaalselt. Tu-114 militaarprototüüpi, sõjalennukit Tu-95 ehitati juba mitmendat aastat seerias, masinad lendasid palju ja edukalt ka mere kohal, jõudes maailma kõige kaugemate punktideni.
Mille poolest aga eristub Tu-114 Tu-95st? Ainult kere poolest, kuhu paigutatakse reisijad. Kõik muu- tiib, meeskonna kabiin, mootorid, saba, telikud, varustus- kõik muu on sama. Ja ka tohutu hermetiseeritud kere oli Tu-70l, mis oli lennanud sadu tunde, piisavalt katsetatud. Järelikult mingeid uusi riske polnud.
Kõik oli muidugi õige, aga kõiges selles tuli veenda ka kõrgeid ülemusi. Nagu meenutas hiljem Tupolev, süttis Nikita Sergejevitš lennumõttest koos võimalusega kaasa võtta oma suur pere momentaalselt. Siiski tuli lennuks saada luba ka lennukitööstuse ministeeriumist, Aeroflotist, KGBst ja otse loomulikult ka partei keskkomitee büroolt. Palju ja milliseid raskusi tuli ületada? Võib öelda, et palju ning kohata noil aegadel Andrei Nikolajevitši enda kabinetis oli pea võimatu. Noh, aga kuniks tema lahendas globaalprobleeme kõrgetes sfäärides, tegelesime meie, lihtsurelikud, praktilistega, mida oli samuti külluses.
Eelkõige olid need seotud „organitega“. Kes ka tavatingimustes ei jätnud meid tähelepanu alt välja, kuid nüüd ei saanud me ilma nende esindajateta sammugi astuda.
Esimeses järjekorras huvitas neid muidugi reisijate ohutus. Kolm viiendikku teekonnast lendab lennuk ookeani kohal. Millised on avarii-päästevahendid juhuks, kui tuleb sooritada hädamaandumine veepinnale, kuidas päästevestidega ümber käia, kuidas päästeparvedesse ronida?
KGB nõudmisel valmistati meie maketitsehhis Tu-114 kereosa makett koos selles asuva uksega. See veeti Lenini mägedel asuva respektaabli valitsusasula, mida kutsuti „Ilitši nõuanneteks“, basseini.
„Keretüki mudeli,“ jutustas juhtiv insener V.I. Bogdanov, kelle Tupolev selle kõige eest vastutavaks oli määranud, „paigaldasime basseini. Õpetasin meie tulevasi reisijaid selga panema päästeveste ning seejärel algasid proovid. Ei mäleta, et Hruštšov ise või Nina Petrovna oleksid hüpanud, kuid nende lapsed, muu rohkearvuline suguvõsa ja teised delegatsiooni liikmed õppisid väga aktiivselt. Ujumisriietuses ja päästevestides viskusid nad kabiiniuksest vette, ujusid päästeparvede juurde ja vinnasid endid nendesse. Tõsi küll, seda kõike tehti poolnaljatamisi, lõbusate kilgete saatel, sooja veega basseinis, kuid vajaliku vilumuse meie tulevased reisijad siiski saavutasid.
Järgneb...
13
...järg.
Tupolev tähendas neile ärritunult:
„ Ma arvan, et Jakimovit on vaja rahustada, selgitada, et me oleme šassii kinnijäämise põhjuse juba avastanud ning peagi teatame, mida tuleb teha ja et maandute normaalselt. Teie reeglid on aga lollakad, need on eeslite koostatud. Mida te kardate? Nagu LKA ei teaks, et Jakimovi ees- ja isanimi on Aleksei Petrovitš ja kui teada saavad, on kõik meie jaoks läbi? Pange mu sõnad kirja: „Lasete sajatonnise masina puruks kukkuda- ise vastutate. Suudame aga meie Kerberiga reegleid rikkudes aidata Jakimovil ta maandada, on see meie teene!“
Põhjuse olime aga tõepoolest juba leidnud. Ei hakka detailidesse süvenema, ütlen vaid, et selle kõrvaldamiseks oli Jakimovil vaja kasvõi paariks sekundiks lülitada välja kogu elektritoide. Mis tähendas, et nendeks sekunditeks kaob side ja tulebüle elada täielik vaikuses.
Polnud viga, peale meie rahustavaid sõnu elasid üle. Sellele järgnes juubeldavate häälte koor kõrvaklappides: „Tuleb, tuleb, tuleb!!!“
Teliku tugi väljus gondlist ja Njuhtikov maandas masina.
Kui Tu-114 oli lennanud juba enam kui tuhat tundi, otsustati- aeg on küps üle ookeani lennuks. Esimeseks avati katseliin Moskva-Havanna. Kauge saar muutus lähedaseks. Teine liin avati Delhisse, sõbraliku India pealinna. Seejärel ilmutasid meie masina vastu huvi jaapanlased- Tu-114 oli toona ainukeseks lennukiks maailmas, mis saja ja viiekümne reisijaga pardal oli vahemaandumisteta suuteline Tokiost Moskvasse lendama. Meie pealinnast aga toimusid regulaarlennud kõikidesse Euroopa pealinnadesse.
Enne, kui alustada ühisvedusid, soovis JAL sügavamalt ja detailsemalt lennukit tundma õppida. Tu-114 lendas Moskvast Tokiosse. Oli huvitav ja õpetlik jälgida, kuidas jaapani spetsialistid tähelepanelikult, üksikasjalikult õppisid tundma lennukit ja selle juurde kuuluvat dokumentatsiooni. Veendunud, et lennuk vastab täielikult FAI nõudmistele ohutuse ja töökindluse osas, avasid jaapanlased liini ning Tu-114 sabale ilmus meie lipu kõrvale ka JALi embleem- stiliseeritud kurg.
Tu-114 hakkas valuutatsisse tooma.
1971 aasta aprillis teatas „Izvestia“- 10 ekspluatatsiooniaasta jooksul on Tu-114 lennanud 130 miljonit kilomeetrit ja transportinud 3 miljonit reisijat ilma ühegi avariita.
Hruštšoviga Ameerikasse.
Tupolevi ettepanek viia Hruštšov Tu-114ga Ameerikasse tundus julgena. Lennuk polnud veel läbinud riiklike katsetuste täielikku tsüklit, „Aeroflot“ polnud andnud veel luba „tavaliste“ reisijate vedamiseks- ja korraga riigipea ning üle ookeani!
Formaalselt julgus, kuid Tupolev ei arutlenud kunagi midagi formaalselt. Tu-114 militaarprototüüpi, sõjalennukit Tu-95 ehitati juba mitmendat aastat seerias, masinad lendasid palju ja edukalt ka mere kohal, jõudes maailma kõige kaugemate punktideni.
Mille poolest aga eristub Tu-114 Tu-95st? Ainult kere poolest, kuhu paigutatakse reisijad. Kõik muu- tiib, meeskonna kabiin, mootorid, saba, telikud, varustus- kõik muu on sama. Ja ka tohutu hermetiseeritud kere oli Tu-70l, mis oli lennanud sadu tunde, piisavalt katsetatud. Järelikult mingeid uusi riske polnud.
Kõik oli muidugi õige, aga kõiges selles tuli veenda ka kõrgeid ülemusi. Nagu meenutas hiljem Tupolev, süttis Nikita Sergejevitš lennumõttest koos võimalusega kaasa võtta oma suur pere momentaalselt. Siiski tuli lennuks saada luba ka lennukitööstuse ministeeriumist, Aeroflotist, KGBst ja otse loomulikult ka partei keskkomitee büroolt. Palju ja milliseid raskusi tuli ületada? Võib öelda, et palju ning kohata noil aegadel Andrei Nikolajevitši enda kabinetis oli pea võimatu. Noh, aga kuniks tema lahendas globaalprobleeme kõrgetes sfäärides, tegelesime meie, lihtsurelikud, praktilistega, mida oli samuti külluses.
Eelkõige olid need seotud „organitega“. Kes ka tavatingimustes ei jätnud meid tähelepanu alt välja, kuid nüüd ei saanud me ilma nende esindajateta sammugi astuda.
Esimeses järjekorras huvitas neid muidugi reisijate ohutus. Kolm viiendikku teekonnast lendab lennuk ookeani kohal. Millised on avarii-päästevahendid juhuks, kui tuleb sooritada hädamaandumine veepinnale, kuidas päästevestidega ümber käia, kuidas päästeparvedesse ronida?
KGB nõudmisel valmistati meie maketitsehhis Tu-114 kereosa makett koos selles asuva uksega. See veeti Lenini mägedel asuva respektaabli valitsusasula, mida kutsuti „Ilitši nõuanneteks“, basseini.
„Keretüki mudeli,“ jutustas juhtiv insener V.I. Bogdanov, kelle Tupolev selle kõige eest vastutavaks oli määranud, „paigaldasime basseini. Õpetasin meie tulevasi reisijaid selga panema päästeveste ning seejärel algasid proovid. Ei mäleta, et Hruštšov ise või Nina Petrovna oleksid hüpanud, kuid nende lapsed, muu rohkearvuline suguvõsa ja teised delegatsiooni liikmed õppisid väga aktiivselt. Ujumisriietuses ja päästevestides viskusid nad kabiiniuksest vette, ujusid päästeparvede juurde ja vinnasid endid nendesse. Tõsi küll, seda kõike tehti poolnaljatamisi, lõbusate kilgete saatel, sooja veega basseinis, kuid vajaliku vilumuse meie tulevased reisijad siiski saavutasid.
Järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
14
...järg.
Teiseks küsimuseks oli navigatsioon ülelennul. Meie jaoks oli asi selge. Rohkearvulised lennukid Tu-95, mille varustuskompleks oli täpselt samasugune kui Tu-114 oma, lendasid päeval ja öösel kõigi ookeanide kohal, jõudsid alati kindlat ettemääratud punkti välja ja pöördusid sama kindlalt oma lennuväljale tagasi. Kuid spetsid KGBst soovitasid paigutada ookeani kahesaja miilise vahega kogu lennutrassi ulatuses nõukogude laevad. Nende raadiojaamad oleksid tüürimeestele olnud raadiomajakateks, kui aga oleks toimunud hädamaandumine vette, oleks kaks ligemat laeva kohale tõtanud ning inimesed pardale võtnud. See ettepanek võeti vastu.
Kolmandaks tõsiseks küsimuseks oli lennulehe vormistamine. Esmalt tuleb öelda, et selline leht täidetakse ükskõik millise lennuki igaks reisiks, selles märgitakse ära meeskonna koosseis ja ülesanne, alla kirjutatakse see juhtkonna poolt. Kuid seekord otsustati kõrgemal pool, et lehe allkirjastavad minister Tupoleviga, viseerivad aga kõik konstruktorid, kelle looming Tu-114l asub.
Tupolev kutsus „pead“ lennubaasi kokku, inimest 50-60, tutvustas neid „ühe meie juhi oletatava kauglennuga“ ning tundis huvi, millist aparatuuri erikontrolli tuleks sellisel puhul läbi viia. Meenub, et esimesena esines autopiloodi konstruktor I.A. Mihalev. „Arvan,“ teatas ta, „et autopiloot tuleb lennukilt demonteerida, viia meie juurde ning stendil kontrollida.“ Enamus „päid“ oli Mihaleviga ühel nõul.
Ja siin kerkis Vanamehel kops üle maksa: „Tähendab siis teie arust tuleb kindluse mõttes kogu lennuk pulkadeks laiali lõhkuda? Ja käsite ka minul mootorid, telikud ja juhtimisseadmed maha võtta? Aga sel sinu autopiloodil, Ivan Aleksandrovitš, korjab ainuüksi stepsleid sadakond tükki kokku, üldse on neid lennukis arvatavasti tuhandet kaks! Praegu nad toimivad teie aparatuuri küljes korralikult ja meeskonnal etteheiteid pole. Aga ühendame lahti ja nädala pärast ühendame taas- on nad peale seda töökindlamad? Vaevalt! Ja vaat siis allest teie aparaadid üles ütlema hakkavadki!
Ja vabandage väga, aga ei luba ma teil mitte ühtegi lahti ühendada. Istuge lennukisse, lennake, palju vaja, kontrollige lennu ajal oma tehnikat palju hing igatseb, veenduge, et see on korras ja basta- allkirjastage lennuleht!“
Nii otsustatigi. Lennulehele ilmusid tasapisi allkirjad ning ainult kahe „pea“(ei taha neid nimesid meenutada) omade asemele ilmusid asetäitjate omad. Mis siis ikka, nii oligi rahulikum. Ja olid need kaks ju mitte konstruktorid, vaid komissarid, ühiskondlikud tegelased, kes olid oma ametikohad saanud sinekuuriks.
1959. aasta juunis tuli lennuk tagasi Pariisi lennundusnäituselt. Masin sõidutati angaari ning vahetati välja mootorid. Toimus kontroll-lend, seejärel kaks-kolm lendu marsruudil ja seejärel lennutati õhusõiduk Vnukovosse. 26ndal juulil, võtnud pardale Poliitbüroo liikme F.P. Kozlovi, kes siirdus New Yorki nõukogude näitust avama ning samuti tema õukonna koossweisu arvatud lennuki Tu-114 loojad A.N. Tupolevi, A.A. Arhangelski ja S.M. Jegeri, lendas lennuk Ameerikasse.
Sisuliselt oli tegu peaprooviga enne Hruštševi visiiti. Kõik kulges laitmatult, instantsid veendusid meie tehnika töökindluses ja Poliitbüroo andis Nikita Sergejevitš Hrustševi visiidile „dobro“.
1990, № 8
Pikaks teekonnaks valmistati ette kaks Tu-114st. Põhilennuk, mille komandöriks oli A.P. Jakimov ja varumasin, komandör I.M. Suhamlin. Põhilennukil pidid koos Hruštševi ja tema õukonnaga lendama ka Tupolevi asetäitja Tu-114 osas, N.I. Bazenkov ja mina, Tupolevi asetäitja lennuki varustuse osas. Naerdes kutsusid sõbrad meid toona pantvangideks, mis oli ju tegelikuses mõnes mõttes tõsi.
Delegatsiooni, mida kutsuti valitsuse omaks, koosseis kandis mõnevõrra perekondlikku iseloonu: Nikita Sergejevitši abikaasa Niina Petrovna, tema õde Anna Petrovna koos oma mehe M.A. Šolohhoviga, tütar Rada koos oma mehe, A. Adžubeiga, tütar Julia ja tema mees N. Tihhonov, kes oli toona Dnepropetrovski rahvamajandusnõukogu esimees, poeg Sergei naisega. Mittepereliikmetest olid kaasas A. Gromõko, minister V. Jeljutin, Teaduste Akadeemia korrespondentliige V. Jemeljanov ja raviarst professor A. Markov. „Suurest pressist“ J. Žukov, L. Ilitšev, P. Satjukov, O. Trojanovski ja taas seesama A. Adžubei. Lisaks veel kümmekond inimest isiklikust valvest, mõned masinakirjutajad ja stenografistid, toatüdrukud ja kammerteener, kokad ja ettekandjad. Koos meeskonna, kahe välismaise lootsi ja meie, „pantvangidega“, oli pardal kõigest 70-75 inimest, nii et salongides oli ruumi vabalt. Hruštšovi pere hõivas neli magamiskupeed, tema lähedased tagumise salongi, esimeses salongis seadsime end sisse meie Nikolai Ilitšiga, välismaised lootsid ja vabad meeskonnaliikmed. Keskmine salong oli restoran.
Veidi ette rutates ütlen veel, et kogu teekonna vältel oli olukord pardal rahulikult kodune. Hruštšev osutus tõeliselt demokraatlikuks. Jalutades mööda lennukit peatus ta jutuajamiseks, teravmeelitses, naeris. Lihtne, armas, ümbritsevatega naiselikult soe oli ka tema abikaasa Niina Petrovna. Meie kõik, eriti veel need, kellel see võimalus oli esmakordselt, jälgisime Nikita Sergejevitši huvi, ja nagu mulle näis, sümpaatiaga. Aga mina suhtun ka praegu temasse siira lugupidamisega. Mõelda vaid- tol ajal eemalduda „raudsest“ stalinlikust kursist. Asuda reformide kallale, murdes läbi võimsast avalikust ja salajasest vastupanust. Vabastada laagritest miljoneid süütuid inimesi, kes liiatigi olid sinna sattunud ka tema, Hruštševi nõusolekul. Alustada konveiermeetodil elamispinna, olgugi et mitte kõige mugavamate, kuid ülimalt vajalike majade ja korterite ehitamisega. Hakata harima riigi kaguosas paiknevaid kõrbe ja söötis maid. Ausalt ja mehiselt tunnistada, et ületas piire, kartmata oma autoriteedi pärast, evakueerida Kuubalt raketid…
Tõepoolest- rahvamajanust ta joonele ei pannud. Kuid kas see oli vaid tema süü ja häda? Me oleme liiga varmad süüdistama oma eksimustes ja möödalaskmistes ükskõik keda, kuigi juba ammu on öeldud ja koolis läbi võetud, et
«Чем кумушек считать, трудиться, не лучше ль на себя, кума, оборотиться?».(tsitaat Krõlovi valmist "Pärdik ja peegel"-LEMET)
Toimetamisest, kui mitte isiklikult enda, siis meie tööstusharu, lennukiehitustööstuse ümber, kus me kõik polnud just viimaste ninade hulgas, meenutan Hruštševi poolt plaanitud kogu nõukogude tööstuse ümberkorraldamist, ministeeriumite likvideerimist ja nende asemele rahvamajandusnõukogude(совнархозов) loomist. See hukatuslik idee langes kokku kahe kaugpommitaja loomisega- Mjasištševi M-4 ja meie büroos Tu-95 projekteerimise-ehitamisega. Ärevusse sattunud P.V. Dementjev, meie minister, palus mõlemal konstruktoril panna kaardile kõik need punktid, kus asuvad meie tarnijad ja alltöövõtjad. Panime, vedasime neist kohtadest jooned Moskvasse. Välja tuli midagi päikese ja selle kiirte sarnast- tuhanded kiired tuhandetest linnadest. Vaid üheainsa detaili mittetarnimine vaid ühest linnast võis masinate väljalaske seisata. Meie minister lootis, et uute inimeste kaudu selliste sidemete organiseerimise keerukus jätab Nikita Sergejevitšile sügava mulje ja paneb teda kahtlema uuendustes.
Midagi aga välja ei tulnud. Hommikuks toodi meie graafik ministeeriumist tagasi, telefonitsi aga andis Dementjev Tupolevile teada, et Tema, s.o. Hruštšev, on oma ideest niivõrd haaratud, et ei taha midagi ega kedagi kuulata.
Ja kõik me jäimegi vakka, või kui, siis avaldasime vaid omavahel nördimust.
Kuid tagasi lennu juurde...
Järgneb...
...järg.
Teiseks küsimuseks oli navigatsioon ülelennul. Meie jaoks oli asi selge. Rohkearvulised lennukid Tu-95, mille varustuskompleks oli täpselt samasugune kui Tu-114 oma, lendasid päeval ja öösel kõigi ookeanide kohal, jõudsid alati kindlat ettemääratud punkti välja ja pöördusid sama kindlalt oma lennuväljale tagasi. Kuid spetsid KGBst soovitasid paigutada ookeani kahesaja miilise vahega kogu lennutrassi ulatuses nõukogude laevad. Nende raadiojaamad oleksid tüürimeestele olnud raadiomajakateks, kui aga oleks toimunud hädamaandumine vette, oleks kaks ligemat laeva kohale tõtanud ning inimesed pardale võtnud. See ettepanek võeti vastu.
Kolmandaks tõsiseks küsimuseks oli lennulehe vormistamine. Esmalt tuleb öelda, et selline leht täidetakse ükskõik millise lennuki igaks reisiks, selles märgitakse ära meeskonna koosseis ja ülesanne, alla kirjutatakse see juhtkonna poolt. Kuid seekord otsustati kõrgemal pool, et lehe allkirjastavad minister Tupoleviga, viseerivad aga kõik konstruktorid, kelle looming Tu-114l asub.
Tupolev kutsus „pead“ lennubaasi kokku, inimest 50-60, tutvustas neid „ühe meie juhi oletatava kauglennuga“ ning tundis huvi, millist aparatuuri erikontrolli tuleks sellisel puhul läbi viia. Meenub, et esimesena esines autopiloodi konstruktor I.A. Mihalev. „Arvan,“ teatas ta, „et autopiloot tuleb lennukilt demonteerida, viia meie juurde ning stendil kontrollida.“ Enamus „päid“ oli Mihaleviga ühel nõul.
Ja siin kerkis Vanamehel kops üle maksa: „Tähendab siis teie arust tuleb kindluse mõttes kogu lennuk pulkadeks laiali lõhkuda? Ja käsite ka minul mootorid, telikud ja juhtimisseadmed maha võtta? Aga sel sinu autopiloodil, Ivan Aleksandrovitš, korjab ainuüksi stepsleid sadakond tükki kokku, üldse on neid lennukis arvatavasti tuhandet kaks! Praegu nad toimivad teie aparatuuri küljes korralikult ja meeskonnal etteheiteid pole. Aga ühendame lahti ja nädala pärast ühendame taas- on nad peale seda töökindlamad? Vaevalt! Ja vaat siis allest teie aparaadid üles ütlema hakkavadki!
Ja vabandage väga, aga ei luba ma teil mitte ühtegi lahti ühendada. Istuge lennukisse, lennake, palju vaja, kontrollige lennu ajal oma tehnikat palju hing igatseb, veenduge, et see on korras ja basta- allkirjastage lennuleht!“
Nii otsustatigi. Lennulehele ilmusid tasapisi allkirjad ning ainult kahe „pea“(ei taha neid nimesid meenutada) omade asemele ilmusid asetäitjate omad. Mis siis ikka, nii oligi rahulikum. Ja olid need kaks ju mitte konstruktorid, vaid komissarid, ühiskondlikud tegelased, kes olid oma ametikohad saanud sinekuuriks.
1959. aasta juunis tuli lennuk tagasi Pariisi lennundusnäituselt. Masin sõidutati angaari ning vahetati välja mootorid. Toimus kontroll-lend, seejärel kaks-kolm lendu marsruudil ja seejärel lennutati õhusõiduk Vnukovosse. 26ndal juulil, võtnud pardale Poliitbüroo liikme F.P. Kozlovi, kes siirdus New Yorki nõukogude näitust avama ning samuti tema õukonna koossweisu arvatud lennuki Tu-114 loojad A.N. Tupolevi, A.A. Arhangelski ja S.M. Jegeri, lendas lennuk Ameerikasse.
Sisuliselt oli tegu peaprooviga enne Hruštševi visiiti. Kõik kulges laitmatult, instantsid veendusid meie tehnika töökindluses ja Poliitbüroo andis Nikita Sergejevitš Hrustševi visiidile „dobro“.
1990, № 8
Pikaks teekonnaks valmistati ette kaks Tu-114st. Põhilennuk, mille komandöriks oli A.P. Jakimov ja varumasin, komandör I.M. Suhamlin. Põhilennukil pidid koos Hruštševi ja tema õukonnaga lendama ka Tupolevi asetäitja Tu-114 osas, N.I. Bazenkov ja mina, Tupolevi asetäitja lennuki varustuse osas. Naerdes kutsusid sõbrad meid toona pantvangideks, mis oli ju tegelikuses mõnes mõttes tõsi.
Delegatsiooni, mida kutsuti valitsuse omaks, koosseis kandis mõnevõrra perekondlikku iseloonu: Nikita Sergejevitši abikaasa Niina Petrovna, tema õde Anna Petrovna koos oma mehe M.A. Šolohhoviga, tütar Rada koos oma mehe, A. Adžubeiga, tütar Julia ja tema mees N. Tihhonov, kes oli toona Dnepropetrovski rahvamajandusnõukogu esimees, poeg Sergei naisega. Mittepereliikmetest olid kaasas A. Gromõko, minister V. Jeljutin, Teaduste Akadeemia korrespondentliige V. Jemeljanov ja raviarst professor A. Markov. „Suurest pressist“ J. Žukov, L. Ilitšev, P. Satjukov, O. Trojanovski ja taas seesama A. Adžubei. Lisaks veel kümmekond inimest isiklikust valvest, mõned masinakirjutajad ja stenografistid, toatüdrukud ja kammerteener, kokad ja ettekandjad. Koos meeskonna, kahe välismaise lootsi ja meie, „pantvangidega“, oli pardal kõigest 70-75 inimest, nii et salongides oli ruumi vabalt. Hruštšovi pere hõivas neli magamiskupeed, tema lähedased tagumise salongi, esimeses salongis seadsime end sisse meie Nikolai Ilitšiga, välismaised lootsid ja vabad meeskonnaliikmed. Keskmine salong oli restoran.
Veidi ette rutates ütlen veel, et kogu teekonna vältel oli olukord pardal rahulikult kodune. Hruštšev osutus tõeliselt demokraatlikuks. Jalutades mööda lennukit peatus ta jutuajamiseks, teravmeelitses, naeris. Lihtne, armas, ümbritsevatega naiselikult soe oli ka tema abikaasa Niina Petrovna. Meie kõik, eriti veel need, kellel see võimalus oli esmakordselt, jälgisime Nikita Sergejevitši huvi, ja nagu mulle näis, sümpaatiaga. Aga mina suhtun ka praegu temasse siira lugupidamisega. Mõelda vaid- tol ajal eemalduda „raudsest“ stalinlikust kursist. Asuda reformide kallale, murdes läbi võimsast avalikust ja salajasest vastupanust. Vabastada laagritest miljoneid süütuid inimesi, kes liiatigi olid sinna sattunud ka tema, Hruštševi nõusolekul. Alustada konveiermeetodil elamispinna, olgugi et mitte kõige mugavamate, kuid ülimalt vajalike majade ja korterite ehitamisega. Hakata harima riigi kaguosas paiknevaid kõrbe ja söötis maid. Ausalt ja mehiselt tunnistada, et ületas piire, kartmata oma autoriteedi pärast, evakueerida Kuubalt raketid…
Tõepoolest- rahvamajanust ta joonele ei pannud. Kuid kas see oli vaid tema süü ja häda? Me oleme liiga varmad süüdistama oma eksimustes ja möödalaskmistes ükskõik keda, kuigi juba ammu on öeldud ja koolis läbi võetud, et
«Чем кумушек считать, трудиться, не лучше ль на себя, кума, оборотиться?».(tsitaat Krõlovi valmist "Pärdik ja peegel"-LEMET)
Toimetamisest, kui mitte isiklikult enda, siis meie tööstusharu, lennukiehitustööstuse ümber, kus me kõik polnud just viimaste ninade hulgas, meenutan Hruštševi poolt plaanitud kogu nõukogude tööstuse ümberkorraldamist, ministeeriumite likvideerimist ja nende asemele rahvamajandusnõukogude(совнархозов) loomist. See hukatuslik idee langes kokku kahe kaugpommitaja loomisega- Mjasištševi M-4 ja meie büroos Tu-95 projekteerimise-ehitamisega. Ärevusse sattunud P.V. Dementjev, meie minister, palus mõlemal konstruktoril panna kaardile kõik need punktid, kus asuvad meie tarnijad ja alltöövõtjad. Panime, vedasime neist kohtadest jooned Moskvasse. Välja tuli midagi päikese ja selle kiirte sarnast- tuhanded kiired tuhandetest linnadest. Vaid üheainsa detaili mittetarnimine vaid ühest linnast võis masinate väljalaske seisata. Meie minister lootis, et uute inimeste kaudu selliste sidemete organiseerimise keerukus jätab Nikita Sergejevitšile sügava mulje ja paneb teda kahtlema uuendustes.
Midagi aga välja ei tulnud. Hommikuks toodi meie graafik ministeeriumist tagasi, telefonitsi aga andis Dementjev Tupolevile teada, et Tema, s.o. Hruštšev, on oma ideest niivõrd haaratud, et ei taha midagi ega kedagi kuulata.
Ja kõik me jäimegi vakka, või kui, siis avaldasime vaid omavahel nördimust.
Kuid tagasi lennu juurde...
Järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
15
...järg.
Elasime koos N.I. Bazenkoviga ühes majas ning leppisime õhtul kokku, et kella kolmeks öösel tuleb masin meile järele. Magama heitsime varakult, kuid und ei tulnud, segas vastutustunne. Oli selge, et Hruštšovi visiit võib saada murdepunktiks meie omavahelistes suhetes Ameerikaga.
Koidikul, täpselt õigeks ajaks saabusime Vnukovosse. Lennujaama hoone juures seisid kaks Tu-114, Jakimovi ja Suhomlini omad. Mõlema lennuki juures on valve. Vaikus, ainult virguvate lindude sädin. Nii lennuväli kui lennukid on kaetud tiheda hommikuse kastega.
Suundume trapi juurde, et veelkord lennukis ringi vaadata. Bazenkoviga on kõik korras- kontrollinud hoolega dokumente, lõi valve talle kulpi ja lasi ta masinasse. Aga mind nimekirjas polnud, mina pidin maapinnale jääma. Kelle see tegu oli, võib vaid oletada.
Kella viie paiku hakkasid saabuma reisijad koos saatjatega. Ka Tupolev. Räägin talle juhtunust. Kuulas ära, ärritus ilmselgelt ja suundus lennujaama hoonesse. Poole tunni pärast tuli tagasi KGB aseesimehega (nimi pole enam meeles, aga justkui Ivanovski) ning kindral ajab hetkega kõik otse trapi kõrval korda. Meie Vanamees muheleb…
Kui me Ameerikast tagasi tulime, jutustas ta:
„Läksin otse tema juurde- no mida, kõrvaldate minu lennuohutust tagavaid spetsialiste? Sellest ilmselt piisas.“
Kolmveerand seitse lehvitas Poliitbüroo ära musitanud Hruštšev kaabuga, tõusis trappi mööda üles lennukisse ja läks oma kajutisse. Uks paugatas kinni- võib alustada mootorite käivitamist. Pardainsener L.A. Zabalujev lülitab sisse mootori number kaks, kuid mis see siis on? Propellerid keerlevad, kuid mootor ei käivitu. Teine katse- tulemus ei muutu. Meie elamused on arusaadavad. Läbi illuminaatori näen, kuidas süngestuvad Tupolev ja meie K.V. Minkner, asetäitja mootorite alal.
Esimesse salongi, kus oleme meie Bazenkoviga, siseneb Hruštšev: „Mis toimub, miks mootoreid ei käivitata?“
Lambist luuletan: „Toimub niinimetatud mootori rootori külmpöörlemine, see on hädavajalik enne käivitamist.“ Mõistes sealjuures suurepäraselt, et ebaõnnestumise korral võib see külmpöörlemine osutuda meie ja meeskonnaliikmete jaoks üpriski tuliseks.
Meie vastas seisab I.M. Suhomlini reservmasin Tu-114. Kas tõesti tuleb kogu diplomaatilise korpuse silme all meie riigipeal hakata sellesse ümber kolima? Häbi!
Meeskonnaruumi uks on avatud ja meile on näha, milline pinge seal valitseb. Zabalujev lülitab sisse mootori number kolm, see käivitub kergelt esimesel katsel. Tema järel hakkas tööle ka mootor number kaks.
Lennuk ruleerib stardirajale, tee peal käivitatakse mootorid number üks ja neli. Jakimov alustab starti. Minut, teine, kolmas ja täpselt seitsmendal, nagu oli määratud, oleme me õhus.
Episood mootori number kaks käivitamisega osutus inseneripraktika seisukohast väga huvitavaks episoodiks. Washingtonis, lennuväljal ootas meid juba keegi väga vastutava väljanägemisega subjekt raadiogrammiga Moskvast: „Teatage viivitamatult, miks mootor ei käivitunud!“
See, et me lendasime üle ookeani ühelt poolkeralt teisele ning toimetasime Washingtoni õigeks ajaks ja hea tervise juures meie riigipea- kõik see ei omanud Moskva jaoks mingit tähendust. „Miks ei käivitunud mootor?“
Aga tõepoolest, miks? Ma palusin meeskonnaliikmel O.S. Arhangelskil, meie osakonna inseneril OKBs selles selgusele jõuda. Ja tuli välja, et üksainus kontakt, kõigest ühe juhtmega, mis pidi andma signaali petrooli sissepritsmeks mootorisse, oli halvasti joodetud. Mootori number kaks käivitamisel liikus see tekkinud värina tõttu kontaktist eemale. Kui aga Zabalujev käivitas mootori number kolm, siis hakkas kogu süsteem vibreerima mingil muul sagedusel ja see õnnetu juhe andis taas ühendust.
Siit kaks järeldust. Esiteks, üheainsa vastutustundetult joodetud juhtme tõttu võib kannatada suure riigi reputatsioon. Ja teiseks, kui elutark oli siiski meie Vanamees, kes ei lubanud lahti ühendada tuhandeid kontakte, - kui paljudes neist oleks peale korduvaid ühendamisi ja lahtiühendamisi võinud tekkida probleemid.
Niisiis, olime õhus ja asusime kursile. Minu kohususeks oli iga poole tunni takka märkida ära kooliatlasest pärit põhjapoolkera kaardile meie asukoht ja näidata Hruštšjovile meie lennuki paiknemine. Mõnikord lasi Hruštšov mind kohe minema, mõnikord esitas küsimusi- kuidas on side Moskvaga, kas jääme hiljaks või püsime graafikus, kuidas meeskonna enesetunne on?
Oma kohale tagasi pöördunud, asetan kaardi kõrvalistmele. Läbisime Yarmouthi, lennata on jäänud veel vaid veidi. Kannan Hruštševile viimast korda ette ja võtsin julguse temalt kaardile autogrammi paluda. Ta naeratas ja kirjutas keset helesinist ookeani: „Õhulaev Tu-114. Suurepärane lennuk, suur tänu tema loojatele ja ehitajatele. Läheneme Washingtonile. Kell 17 ja 26 minutit. 15. september 1959. N Hruštšov.“
Kuid peale maandumist ja sellega seotud hullumaja avastasin, et kaart oli kadunud. Kadus sisuliselt ajalooline dokument. Ei hakka meenutamagi, kuidas Andrei Nikolajevitš mind selle kaardi kadumise tõttu sõitles. Ei taha meenutada…Meile jäi ainult foto, millel Nikita Sergejevitš koos minuga laua taga istub, laual on aga seesama kurikuulus kaart….
Nikita Sergejevitš ja Kerber kurikuulsa kaardi taga...
Kuid see kõik oli veel alles ees, seni aga olime ületanud Velikije Luki, Riia, Stockholmi, Bergeni. Juba on meie all ookean. Kell 10.18 möödusime miiniristlejast „Smelõi“, mis ootas meid 200 miili kaugusel Bergenist, kell 10.58 traaler „Dobroljubov“, kell 11.18 samasugune „Zavolžk“, kell 12.35 miiniristleja „Stremitelnõi“. Läbi illuminaatori on tugeva binokli abil näha, kuidas laine loobib laeva küljelt küljele. Seejärel tulid kirjanike nimega traalerid- „Lev Tolstoi“, „Belinski“, „Novikov-Priboi“. Kell 13.43 lendasime üle Ganderi, peale mida hakkas paremalt paistma Ameerika kontinent.
Aeg ligines lõunale. Restoran-salongist kostus kahvlite-nugade-pokaalide kõlin, taldrikute kolin ja köögist venis meeldivaid aroome. Näitan üles initsiatiivi ning kutsun Nikolai Ilitsi lõunale. Ta kahtleb, kas on ikka sobilik?
„Jumala pärast, ma vaatasin, seal sätivad endid sisse masinakirjutajad ja sekretärid, kas tõesti meie, lennuki loojad, pole selle au väärilised?“
Veidi kõhelnud, Nikolai Ilitš nõustus. Võtsime kõrvuti nelja naisterahvaga laua taga kohad sisse ning püüdsime neid tavalisse söögilauavestlusesse kaasata. Asjata, nad on tummad kui kalad. Näha, et peavad mängima tummasid kõigiga, keda ei tunne. Instruktsioon, teenistus…No ja kurat selle ja nendega.
Paremas pardas asuva esimese laua taga seadsid endid sisse Niina ja Anna Petrovna koos meestega, Hruštšovi ja Šolohhoviga. Asjaga mitte kursis olev teener paigutas nad istuma ebaõnnestunult- laud asus propelleritega ühes tasapinnas, vibratsioon oli seal tavalisest tugevam, täidetud rasked kandilised klaasid püüavad vägisi lauda mööda põrandale roomata. Kremli köök on tasemel. Suupisted, supp, beafsteak, konjakid ja veinid- kõik on kõrgeima kvaliteediga. Otsustasime Bazenkoviga mitte juua, oleme ju ikkagi tööl. Kuid delegaadid andsid karastusjookidele valu. Magustoiduks oli kohvi jäätisega, peale mida suundus delegatsioon vana-vene kombe kohaselt tukastama.
Meie aga saime peagi müksukese märguandeks, et ei unustaks, kes me sellised oleme. Minuti viieteistkümne pärast peale trapeezi tuli meie juurde keegi mustas ülikonnas ja sosistas: „Palun, hoiduge restorani külastamisest, me varustame teid kuivpajukiga“
Järgneb...
...järg.
Elasime koos N.I. Bazenkoviga ühes majas ning leppisime õhtul kokku, et kella kolmeks öösel tuleb masin meile järele. Magama heitsime varakult, kuid und ei tulnud, segas vastutustunne. Oli selge, et Hruštšovi visiit võib saada murdepunktiks meie omavahelistes suhetes Ameerikaga.
Koidikul, täpselt õigeks ajaks saabusime Vnukovosse. Lennujaama hoone juures seisid kaks Tu-114, Jakimovi ja Suhomlini omad. Mõlema lennuki juures on valve. Vaikus, ainult virguvate lindude sädin. Nii lennuväli kui lennukid on kaetud tiheda hommikuse kastega.
Suundume trapi juurde, et veelkord lennukis ringi vaadata. Bazenkoviga on kõik korras- kontrollinud hoolega dokumente, lõi valve talle kulpi ja lasi ta masinasse. Aga mind nimekirjas polnud, mina pidin maapinnale jääma. Kelle see tegu oli, võib vaid oletada.
Kella viie paiku hakkasid saabuma reisijad koos saatjatega. Ka Tupolev. Räägin talle juhtunust. Kuulas ära, ärritus ilmselgelt ja suundus lennujaama hoonesse. Poole tunni pärast tuli tagasi KGB aseesimehega (nimi pole enam meeles, aga justkui Ivanovski) ning kindral ajab hetkega kõik otse trapi kõrval korda. Meie Vanamees muheleb…
Kui me Ameerikast tagasi tulime, jutustas ta:
„Läksin otse tema juurde- no mida, kõrvaldate minu lennuohutust tagavaid spetsialiste? Sellest ilmselt piisas.“
Kolmveerand seitse lehvitas Poliitbüroo ära musitanud Hruštšev kaabuga, tõusis trappi mööda üles lennukisse ja läks oma kajutisse. Uks paugatas kinni- võib alustada mootorite käivitamist. Pardainsener L.A. Zabalujev lülitab sisse mootori number kaks, kuid mis see siis on? Propellerid keerlevad, kuid mootor ei käivitu. Teine katse- tulemus ei muutu. Meie elamused on arusaadavad. Läbi illuminaatori näen, kuidas süngestuvad Tupolev ja meie K.V. Minkner, asetäitja mootorite alal.
Esimesse salongi, kus oleme meie Bazenkoviga, siseneb Hruštšev: „Mis toimub, miks mootoreid ei käivitata?“
Lambist luuletan: „Toimub niinimetatud mootori rootori külmpöörlemine, see on hädavajalik enne käivitamist.“ Mõistes sealjuures suurepäraselt, et ebaõnnestumise korral võib see külmpöörlemine osutuda meie ja meeskonnaliikmete jaoks üpriski tuliseks.
Meie vastas seisab I.M. Suhomlini reservmasin Tu-114. Kas tõesti tuleb kogu diplomaatilise korpuse silme all meie riigipeal hakata sellesse ümber kolima? Häbi!
Meeskonnaruumi uks on avatud ja meile on näha, milline pinge seal valitseb. Zabalujev lülitab sisse mootori number kolm, see käivitub kergelt esimesel katsel. Tema järel hakkas tööle ka mootor number kaks.
Lennuk ruleerib stardirajale, tee peal käivitatakse mootorid number üks ja neli. Jakimov alustab starti. Minut, teine, kolmas ja täpselt seitsmendal, nagu oli määratud, oleme me õhus.
Episood mootori number kaks käivitamisega osutus inseneripraktika seisukohast väga huvitavaks episoodiks. Washingtonis, lennuväljal ootas meid juba keegi väga vastutava väljanägemisega subjekt raadiogrammiga Moskvast: „Teatage viivitamatult, miks mootor ei käivitunud!“
See, et me lendasime üle ookeani ühelt poolkeralt teisele ning toimetasime Washingtoni õigeks ajaks ja hea tervise juures meie riigipea- kõik see ei omanud Moskva jaoks mingit tähendust. „Miks ei käivitunud mootor?“
Aga tõepoolest, miks? Ma palusin meeskonnaliikmel O.S. Arhangelskil, meie osakonna inseneril OKBs selles selgusele jõuda. Ja tuli välja, et üksainus kontakt, kõigest ühe juhtmega, mis pidi andma signaali petrooli sissepritsmeks mootorisse, oli halvasti joodetud. Mootori number kaks käivitamisel liikus see tekkinud värina tõttu kontaktist eemale. Kui aga Zabalujev käivitas mootori number kolm, siis hakkas kogu süsteem vibreerima mingil muul sagedusel ja see õnnetu juhe andis taas ühendust.
Siit kaks järeldust. Esiteks, üheainsa vastutustundetult joodetud juhtme tõttu võib kannatada suure riigi reputatsioon. Ja teiseks, kui elutark oli siiski meie Vanamees, kes ei lubanud lahti ühendada tuhandeid kontakte, - kui paljudes neist oleks peale korduvaid ühendamisi ja lahtiühendamisi võinud tekkida probleemid.
Niisiis, olime õhus ja asusime kursile. Minu kohususeks oli iga poole tunni takka märkida ära kooliatlasest pärit põhjapoolkera kaardile meie asukoht ja näidata Hruštšjovile meie lennuki paiknemine. Mõnikord lasi Hruštšov mind kohe minema, mõnikord esitas küsimusi- kuidas on side Moskvaga, kas jääme hiljaks või püsime graafikus, kuidas meeskonna enesetunne on?
Oma kohale tagasi pöördunud, asetan kaardi kõrvalistmele. Läbisime Yarmouthi, lennata on jäänud veel vaid veidi. Kannan Hruštševile viimast korda ette ja võtsin julguse temalt kaardile autogrammi paluda. Ta naeratas ja kirjutas keset helesinist ookeani: „Õhulaev Tu-114. Suurepärane lennuk, suur tänu tema loojatele ja ehitajatele. Läheneme Washingtonile. Kell 17 ja 26 minutit. 15. september 1959. N Hruštšov.“
Kuid peale maandumist ja sellega seotud hullumaja avastasin, et kaart oli kadunud. Kadus sisuliselt ajalooline dokument. Ei hakka meenutamagi, kuidas Andrei Nikolajevitš mind selle kaardi kadumise tõttu sõitles. Ei taha meenutada…Meile jäi ainult foto, millel Nikita Sergejevitš koos minuga laua taga istub, laual on aga seesama kurikuulus kaart….
Nikita Sergejevitš ja Kerber kurikuulsa kaardi taga...
Kuid see kõik oli veel alles ees, seni aga olime ületanud Velikije Luki, Riia, Stockholmi, Bergeni. Juba on meie all ookean. Kell 10.18 möödusime miiniristlejast „Smelõi“, mis ootas meid 200 miili kaugusel Bergenist, kell 10.58 traaler „Dobroljubov“, kell 11.18 samasugune „Zavolžk“, kell 12.35 miiniristleja „Stremitelnõi“. Läbi illuminaatori on tugeva binokli abil näha, kuidas laine loobib laeva küljelt küljele. Seejärel tulid kirjanike nimega traalerid- „Lev Tolstoi“, „Belinski“, „Novikov-Priboi“. Kell 13.43 lendasime üle Ganderi, peale mida hakkas paremalt paistma Ameerika kontinent.
Aeg ligines lõunale. Restoran-salongist kostus kahvlite-nugade-pokaalide kõlin, taldrikute kolin ja köögist venis meeldivaid aroome. Näitan üles initsiatiivi ning kutsun Nikolai Ilitsi lõunale. Ta kahtleb, kas on ikka sobilik?
„Jumala pärast, ma vaatasin, seal sätivad endid sisse masinakirjutajad ja sekretärid, kas tõesti meie, lennuki loojad, pole selle au väärilised?“
Veidi kõhelnud, Nikolai Ilitš nõustus. Võtsime kõrvuti nelja naisterahvaga laua taga kohad sisse ning püüdsime neid tavalisse söögilauavestlusesse kaasata. Asjata, nad on tummad kui kalad. Näha, et peavad mängima tummasid kõigiga, keda ei tunne. Instruktsioon, teenistus…No ja kurat selle ja nendega.
Paremas pardas asuva esimese laua taga seadsid endid sisse Niina ja Anna Petrovna koos meestega, Hruštšovi ja Šolohhoviga. Asjaga mitte kursis olev teener paigutas nad istuma ebaõnnestunult- laud asus propelleritega ühes tasapinnas, vibratsioon oli seal tavalisest tugevam, täidetud rasked kandilised klaasid püüavad vägisi lauda mööda põrandale roomata. Kremli köök on tasemel. Suupisted, supp, beafsteak, konjakid ja veinid- kõik on kõrgeima kvaliteediga. Otsustasime Bazenkoviga mitte juua, oleme ju ikkagi tööl. Kuid delegaadid andsid karastusjookidele valu. Magustoiduks oli kohvi jäätisega, peale mida suundus delegatsioon vana-vene kombe kohaselt tukastama.
Meie aga saime peagi müksukese märguandeks, et ei unustaks, kes me sellised oleme. Minuti viieteistkümne pärast peale trapeezi tuli meie juurde keegi mustas ülikonnas ja sosistas: „Palun, hoiduge restorani külastamisest, me varustame teid kuivpajukiga“
Järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
16
...järg.
Loomulikult me sinna enam rohkem ei läinud ja ka kuivpajuki jätsime mustas ülikonnas „kellelegi“, tagasiteel toitusime sellest, mida Washingtonist ostsime. Mis meil sellest, oleme hullematki üle elanud. Kuid inetu oli, et kuivpajukiga toideti ka välismaiseid lootse, neil kujunes ilmselt huvitav mulje meie demokraatiast…
Kell 18.13 läbisime Bostoni traaversi, kell 18.45 New York ja kell 19.22 läheme maandumisele Andrewsi õhujõudude baasis, 30 kilomeetri kaugusel New Yorgist.
Kriuksatasid pidurid ning lennuk tardus punase vaiba otsas. All, trapi juures, näeme president Eisenhowerit kolme adjutandi saatel.
Nagu me hiljem teada saime, tajusid delegaadid ameeriklaste asjalikust kohe saabumisel- liginedes kohtumise tarbeks rajatud tribüünile, avastasid nad betoonis jalajäljed mille juurde oli kirjutatud „N. Hruštšev“, „R. Adžjubei“, „N. Tihhonov“ jne. Ilma sekretäride, juhatajateta olid kõik välgukiirusel oma kohtadel. Mugav ja odav…
Lõppes ametlik osa, delegaadid paigutati autodesse. Aeg on teele asuda. Ja korraga- põrgumürin, otsekui tulistataks kuulipildujatest. Need olid kolmkümmend aueskordi mootorratturit, kes kõik korraga vajutasid oma Harleyde starteritele. Meie mustadesse ja muudesse värvidesse riietatud ehmunud „keegid“ hakkasid peakaotanult ringi tormama, end sellega hetkeliselt paljastades. Lõpuks oli siiski kõik „O’key“ ning luksuslikke „Calillacide“ kavalkaad viis Nikita Sergejevitši koos õukonnaga ära Washingtoni. Nüüd kohtume nendega alles kahe nädalapärast, seniks on meil aga oma mured.
Meid usaldati Ameerika õhujõudude majori kätte, kes valdab saksa keelt. Seda oskan ka mina pisut ja see hõlbustab märkimisväärselt suhtlemist. Miller soovis kohe teada saada, palju meid siia lendas ja kes on kes. Seejärel eraldati meile kaks autobussi ning meile Bazenkoviga veel lisaks sõiduauto, „station vagon“. Nii bussid kui sõiduauto olid kirjadega „United States Air Force“. Tu-114 pukseeriti seisuplatsile, mis oli ümbritsetud kerge siltidega „Police zone“ kirjatud aiakesega. Kõik see oli omakorda ümbritsetud vilkuvate punaste tuledega. Lennuk oli nüüd kahekordse valve all- seespool meie, väljaspoolt ameerika sõdurid karabiinidega. Aiakese värava juures lauake, mille taga istub raadiojaama, telefoni ja ingliskeelse meeskonna nimekirjaga varustatud korrapidaja. Saime kõik endile rinnažetoonid: „Bazenkov“, „Kerber“, „Sherbakov“. Ilma nendeta valveahelikku läbida polnud võimalik.
Miller viis meid kohvikusse, mis kogu lennuväebaasi teenindab. Nii sõjaväelasi kui eraisikuid, valgeid ja musti. Leti taga järjekorras seisavad sõdurid, töölised, ohvitserid, kindralid, sekretärid, autojuhid…Kõik tehakse kiirelt ja viisakalt, toit on maitsev, mitmekesine ning odav. Hämmastab, kui neegerseersant suundub rahulikult laua juurde, kus istuvad kindralid, ja võtab sellelt küsimata suhkrutoosi või pudelikese ketšupiga. Meil pole niimoodi kombeks. Me muidugi mõistame, et see kõik on vaid väline demokraatia, kuid ausalt öeldes poleks ka meil selline „väline“ paha…Veidi Tu-114 seisupaigast eemal on veel paar meie lennukit. Kaks Tu-104, kes on kohale toonud kantseleipersonali ja korrespondente ning lõpuks Hruštšovi šeff-piloodi Tsõbini(keda vanusepiirangu tõttu reaktiivlennukit piloteerima ei lasta) Il-18, mis tõi kohale austreid, balõkki, kalamarja, veine, viina ja šampust vastuvõttude ja bankettide tarbeks. Peaaegu kümmekond nõukogude masinat ning hambateritamisest alati ja igal puhul lugu pidav lennuseltskond ristis lennuvälja hoobilt Washingtonist ümber Našhingtoniks.
Väike visand. Enne äralendu koju tahtsime Bazenkoviga Millerit abi ja kogu meie kollektiivi vastu üles näidatud liigutava tähelepanu eest tänada. Mis aga võiks tänutäheks vene viinast ja kalamarjast parem olla. Probleemiks oli, et Tu-114 pardal ei ühte ega teist paraku polnud, ekskursandid olid kõik pintslisse pistnud. Otsustasin Tsõbini juurde minna, poisid rääkisid, et tal olla pardal veel terve toidupood alles jäänud.
Tsõbin võttis mind külmalt vastu. „kahjuks ei saa millegagi aidata.“
Ja mis te arvate- vedaski Moskvasse üle ookeani tagasi viina, konjaki, krabid, osetriini ja muu suupärase. Suur tänu poistele tema ekipaažist- aitasid oma tagavaradest välja. Miller oli väga liigutatud.
Lõpuks oli kõik enam-vähem korraldatud ja teoreetiliselt võinuksime linna sõita. Võiksime, kuid ei sõida, sest keegi on puudu. Saadeti tema järele- kadusid ka saadetud. Pikkamööda tühjenes üksteist otsima asunute tõttu autobuss. Kui lõpuks olid taas kõik üles leitud ja kokku korjatud, selgus, et Ter-Akopjan om kuhugile oma koti ära kaotanud.
Miller närveerib ning uurib mürgiselt, kas ei peaks ta alati autobussi tund aega hiljemaks järgi kutsuma? Kurb. Eriti ameeriklaste asjalikuse ja kohusetunde taustal. Kahe meie sealviibimise nädala jooksul ei suutnud me kordagi lennuväljalt õigel ajal minema saada.
Lõpuks siiski sõidame. Oma muljeid Ameerikast kirjeldan edaspidi valikuliselt- muljed on tugevad, kuid samasugused nagu kõigil nõukogude inimestel, kes esmakordselt „sinna“ satuvad.
Elama pandi meid hotelli „Hilton“. Meile Bazenkoviga polnud meie nõukogude mõistes kõrge palgaga kahekohaline number taskukohane. Palusime panna numbrisse välivoodi, meiega liitub veel L.A. Smirnov ja kolmekesi suudame kuidagi maksmisega toime tulla.
Laskun halli, ostan marke ja lasen kirja koju postkasti pealdisega „Air mail“(õhupost). Loodan naiivselt, et homme-ülehomme on kiri kodus. Või veel- kirja sain ise kätte peale kahte nädalat kodus olemist.
Olla Ameerikas ja mitte külastada New Yorki on labane. Ja kui selgus, et nende kahe nädala jooksul, mil delegatsioon tutvub Ameerikaga, on meile Moskvas koostatud plaani kohaselt igal päeval ette nähtud sõit Andrews-Fieldile ja seal „juures viibida“, otsustasin pöörduda saadiku A.D. Menšikovi poole palvega lubada meil sõita New Yorki. Selles aitas mind meie sõja-õhujõudude atašee N.M. Kostjuk, kellega me olime tema õhujõudude uurimisinstituudi asetäitja aegadest tihedalt seotud. Ta aitas mind Menšikovi juurde ja too nõustus. Otsustati meile eraldada saadiku Cadillac koos juhi ja saatjaga, kelleks oli üks saatkonna töötajatest.
Varahommikul, kui päike oli alles tõusnud, hakkasime liikuma. Linnast jõuame tasulisele kiirteele No …. See on tee, millel puuduvad kuni New Yorgini välja ristmikud. Plakatid „Minimum speed limit 60 mile“. See tähendab et meil pole õigust sõita aeglasemalt kui 108 km/h!
Meile pole see harjumuspärane. Ja seda siiani, peale 30 aasta möödumist.
Sõidame. Mõnes eriti huvipakkuvas kohas teeme peatuse. Mööda vilksatavad linnad, farmid, põllud. Majapidamised on rikkad, põllud hoolitsetud ja eraldatud kergete võrkpiiretega. Mööda
Mahlakal rohul kõnnivad puhtad, ühesugused lehmad. Farmerite majad on harilikult kahekorruselised, kõrval asub garaaž. Varjualustes on pestud, eredates värvides säravad, otsekui uued laste mänguasjad, traktorid, adrad, külvikud jne. Aedades, viljapuude all hullavad ja mängivad terved, ilusates riietes lapsukesed, kus valged, kus mustad.
Kaheteistkümne paiku on aeg hinge tõmmata ja keha kinnitada. Peatume bensiinijaama kõrval. Huvitav kuulutus- „Gasoliin- 28 senti gallon(üldiselt on see kallis), omahind on kümme senti, kasum neli senti, föderaalne teedeehitusmaks 14 senti. Vaat kust tulevad need suurepärased kiirteed.
Sõidame edasi. Tehased- sellised puhtusest säravate akendega betoonpaleed. Tundub küll, et on’s suur asi need puhtad aknad, aga milline elektrienergia kokkuhoid! Meil, kui neid isegi ka pestakse, siis kord, parimal juhul kaks korda aastas. Kuulsin kuskilt, et mitu Dneprogressi töötavad meie pesemata akende tarbeks.
Parkimisplatsid loendamatutele autodele. Määratud iseteenindusega ja rikkalikeima kaubavalikuga kauplused. Ja see pole mitte Broadwayl või Viiendal avenüül, vaid ümbruskonna ettevõtete tööliste ja põllumeeste rajoonis.
Järgneb...
...järg.
Loomulikult me sinna enam rohkem ei läinud ja ka kuivpajuki jätsime mustas ülikonnas „kellelegi“, tagasiteel toitusime sellest, mida Washingtonist ostsime. Mis meil sellest, oleme hullematki üle elanud. Kuid inetu oli, et kuivpajukiga toideti ka välismaiseid lootse, neil kujunes ilmselt huvitav mulje meie demokraatiast…
Kell 18.13 läbisime Bostoni traaversi, kell 18.45 New York ja kell 19.22 läheme maandumisele Andrewsi õhujõudude baasis, 30 kilomeetri kaugusel New Yorgist.
Kriuksatasid pidurid ning lennuk tardus punase vaiba otsas. All, trapi juures, näeme president Eisenhowerit kolme adjutandi saatel.
Nagu me hiljem teada saime, tajusid delegaadid ameeriklaste asjalikust kohe saabumisel- liginedes kohtumise tarbeks rajatud tribüünile, avastasid nad betoonis jalajäljed mille juurde oli kirjutatud „N. Hruštšev“, „R. Adžjubei“, „N. Tihhonov“ jne. Ilma sekretäride, juhatajateta olid kõik välgukiirusel oma kohtadel. Mugav ja odav…
Lõppes ametlik osa, delegaadid paigutati autodesse. Aeg on teele asuda. Ja korraga- põrgumürin, otsekui tulistataks kuulipildujatest. Need olid kolmkümmend aueskordi mootorratturit, kes kõik korraga vajutasid oma Harleyde starteritele. Meie mustadesse ja muudesse värvidesse riietatud ehmunud „keegid“ hakkasid peakaotanult ringi tormama, end sellega hetkeliselt paljastades. Lõpuks oli siiski kõik „O’key“ ning luksuslikke „Calillacide“ kavalkaad viis Nikita Sergejevitši koos õukonnaga ära Washingtoni. Nüüd kohtume nendega alles kahe nädalapärast, seniks on meil aga oma mured.
Meid usaldati Ameerika õhujõudude majori kätte, kes valdab saksa keelt. Seda oskan ka mina pisut ja see hõlbustab märkimisväärselt suhtlemist. Miller soovis kohe teada saada, palju meid siia lendas ja kes on kes. Seejärel eraldati meile kaks autobussi ning meile Bazenkoviga veel lisaks sõiduauto, „station vagon“. Nii bussid kui sõiduauto olid kirjadega „United States Air Force“. Tu-114 pukseeriti seisuplatsile, mis oli ümbritsetud kerge siltidega „Police zone“ kirjatud aiakesega. Kõik see oli omakorda ümbritsetud vilkuvate punaste tuledega. Lennuk oli nüüd kahekordse valve all- seespool meie, väljaspoolt ameerika sõdurid karabiinidega. Aiakese värava juures lauake, mille taga istub raadiojaama, telefoni ja ingliskeelse meeskonna nimekirjaga varustatud korrapidaja. Saime kõik endile rinnažetoonid: „Bazenkov“, „Kerber“, „Sherbakov“. Ilma nendeta valveahelikku läbida polnud võimalik.
Miller viis meid kohvikusse, mis kogu lennuväebaasi teenindab. Nii sõjaväelasi kui eraisikuid, valgeid ja musti. Leti taga järjekorras seisavad sõdurid, töölised, ohvitserid, kindralid, sekretärid, autojuhid…Kõik tehakse kiirelt ja viisakalt, toit on maitsev, mitmekesine ning odav. Hämmastab, kui neegerseersant suundub rahulikult laua juurde, kus istuvad kindralid, ja võtab sellelt küsimata suhkrutoosi või pudelikese ketšupiga. Meil pole niimoodi kombeks. Me muidugi mõistame, et see kõik on vaid väline demokraatia, kuid ausalt öeldes poleks ka meil selline „väline“ paha…Veidi Tu-114 seisupaigast eemal on veel paar meie lennukit. Kaks Tu-104, kes on kohale toonud kantseleipersonali ja korrespondente ning lõpuks Hruštšovi šeff-piloodi Tsõbini(keda vanusepiirangu tõttu reaktiivlennukit piloteerima ei lasta) Il-18, mis tõi kohale austreid, balõkki, kalamarja, veine, viina ja šampust vastuvõttude ja bankettide tarbeks. Peaaegu kümmekond nõukogude masinat ning hambateritamisest alati ja igal puhul lugu pidav lennuseltskond ristis lennuvälja hoobilt Washingtonist ümber Našhingtoniks.
Väike visand. Enne äralendu koju tahtsime Bazenkoviga Millerit abi ja kogu meie kollektiivi vastu üles näidatud liigutava tähelepanu eest tänada. Mis aga võiks tänutäheks vene viinast ja kalamarjast parem olla. Probleemiks oli, et Tu-114 pardal ei ühte ega teist paraku polnud, ekskursandid olid kõik pintslisse pistnud. Otsustasin Tsõbini juurde minna, poisid rääkisid, et tal olla pardal veel terve toidupood alles jäänud.
Tsõbin võttis mind külmalt vastu. „kahjuks ei saa millegagi aidata.“
Ja mis te arvate- vedaski Moskvasse üle ookeani tagasi viina, konjaki, krabid, osetriini ja muu suupärase. Suur tänu poistele tema ekipaažist- aitasid oma tagavaradest välja. Miller oli väga liigutatud.
Lõpuks oli kõik enam-vähem korraldatud ja teoreetiliselt võinuksime linna sõita. Võiksime, kuid ei sõida, sest keegi on puudu. Saadeti tema järele- kadusid ka saadetud. Pikkamööda tühjenes üksteist otsima asunute tõttu autobuss. Kui lõpuks olid taas kõik üles leitud ja kokku korjatud, selgus, et Ter-Akopjan om kuhugile oma koti ära kaotanud.
Miller närveerib ning uurib mürgiselt, kas ei peaks ta alati autobussi tund aega hiljemaks järgi kutsuma? Kurb. Eriti ameeriklaste asjalikuse ja kohusetunde taustal. Kahe meie sealviibimise nädala jooksul ei suutnud me kordagi lennuväljalt õigel ajal minema saada.
Lõpuks siiski sõidame. Oma muljeid Ameerikast kirjeldan edaspidi valikuliselt- muljed on tugevad, kuid samasugused nagu kõigil nõukogude inimestel, kes esmakordselt „sinna“ satuvad.
Elama pandi meid hotelli „Hilton“. Meile Bazenkoviga polnud meie nõukogude mõistes kõrge palgaga kahekohaline number taskukohane. Palusime panna numbrisse välivoodi, meiega liitub veel L.A. Smirnov ja kolmekesi suudame kuidagi maksmisega toime tulla.
Laskun halli, ostan marke ja lasen kirja koju postkasti pealdisega „Air mail“(õhupost). Loodan naiivselt, et homme-ülehomme on kiri kodus. Või veel- kirja sain ise kätte peale kahte nädalat kodus olemist.
Olla Ameerikas ja mitte külastada New Yorki on labane. Ja kui selgus, et nende kahe nädala jooksul, mil delegatsioon tutvub Ameerikaga, on meile Moskvas koostatud plaani kohaselt igal päeval ette nähtud sõit Andrews-Fieldile ja seal „juures viibida“, otsustasin pöörduda saadiku A.D. Menšikovi poole palvega lubada meil sõita New Yorki. Selles aitas mind meie sõja-õhujõudude atašee N.M. Kostjuk, kellega me olime tema õhujõudude uurimisinstituudi asetäitja aegadest tihedalt seotud. Ta aitas mind Menšikovi juurde ja too nõustus. Otsustati meile eraldada saadiku Cadillac koos juhi ja saatjaga, kelleks oli üks saatkonna töötajatest.
Varahommikul, kui päike oli alles tõusnud, hakkasime liikuma. Linnast jõuame tasulisele kiirteele No …. See on tee, millel puuduvad kuni New Yorgini välja ristmikud. Plakatid „Minimum speed limit 60 mile“. See tähendab et meil pole õigust sõita aeglasemalt kui 108 km/h!
Meile pole see harjumuspärane. Ja seda siiani, peale 30 aasta möödumist.
Sõidame. Mõnes eriti huvipakkuvas kohas teeme peatuse. Mööda vilksatavad linnad, farmid, põllud. Majapidamised on rikkad, põllud hoolitsetud ja eraldatud kergete võrkpiiretega. Mööda
Mahlakal rohul kõnnivad puhtad, ühesugused lehmad. Farmerite majad on harilikult kahekorruselised, kõrval asub garaaž. Varjualustes on pestud, eredates värvides säravad, otsekui uued laste mänguasjad, traktorid, adrad, külvikud jne. Aedades, viljapuude all hullavad ja mängivad terved, ilusates riietes lapsukesed, kus valged, kus mustad.
Kaheteistkümne paiku on aeg hinge tõmmata ja keha kinnitada. Peatume bensiinijaama kõrval. Huvitav kuulutus- „Gasoliin- 28 senti gallon(üldiselt on see kallis), omahind on kümme senti, kasum neli senti, föderaalne teedeehitusmaks 14 senti. Vaat kust tulevad need suurepärased kiirteed.
Sõidame edasi. Tehased- sellised puhtusest säravate akendega betoonpaleed. Tundub küll, et on’s suur asi need puhtad aknad, aga milline elektrienergia kokkuhoid! Meil, kui neid isegi ka pestakse, siis kord, parimal juhul kaks korda aastas. Kuulsin kuskilt, et mitu Dneprogressi töötavad meie pesemata akende tarbeks.
Parkimisplatsid loendamatutele autodele. Määratud iseteenindusega ja rikkalikeima kaubavalikuga kauplused. Ja see pole mitte Broadwayl või Viiendal avenüül, vaid ümbruskonna ettevõtete tööliste ja põllumeeste rajoonis.
Järgneb...
Viimati muutis Lemet, 30 Aug, 2013 10:48, muudetud 1 kord kokku.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
Turnpike on USA süsteemis tasuline kiirtee.Linnast jõuame tournbike No …le.(Торнпайк №....??? Ilmselt on mõeldud kiirteed-LEMET)
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
Tänud. Tasuline kiirtee siis...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
Suur kummardus Lemetile suure tõlketöö eest, olen huviga läbi lugenud nii need kui teised lennuväeteemalised tõlketükid!
Jäin natuke mõtlema selle sööklastseeni peale 1959. aasta USA Õhuväebaasis. Kas võis selle ketshupipudeli juhtumi näol natuke olla ka tegu organiseeritud pildikesega kaugetele kolleegidele, nood omalt poolt ju korraldasid väljamaalastele tihti sarnaseid näitemänge...
Teisest küljest, wikipeedia ütleb, et:
Ohvitseridele on eraldi lauad tihti siiski ka tänapäeva sööklates.
Jäin natuke mõtlema selle sööklastseeni peale 1959. aasta USA Õhuväebaasis. Kas võis selle ketshupipudeli juhtumi näol natuke olla ka tegu organiseeritud pildikesega kaugetele kolleegidele, nood omalt poolt ju korraldasid väljamaalastele tihti sarnaseid näitemänge...
Teisest küljest, wikipeedia ütleb, et:
Siit võiks järeldada, et musta mehe suhkruvõtt valge kindrali laualt oli küll juba võimalik, kuid polnud kindlasti jõudnud väga kaua nii olla, ehk vaid mõned aastad. Tegelik elu käib paberil oleval ikka pisikese viivitusega järel ja võimalik, et ilma kaugete külaliste sööklas viibimise faktita oleks kindralihärra poolt nii mõnigi kulmukortsutus teele läinud...On July 26, 1948, President Harry S. Truman signed Executive Order 9981 integrating the military and mandating equality of treatment and opportunity. It also made it illegal, per military law, to make a racist remark. Desegregation of the military was not complete for several years, and all-black Army units persisted well into the Korean War. The last all-black unit wasn't disbanded until 1954.
Ohvitseridele on eraldi lauad tihti siiski ka tänapäeva sööklates.
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
17
...järg
New Yorgi läheduses asuvad laevaehitusverfid. Sadu kraanasid, kaisid ja packhause. Lennuväljad. Kraanad liiguvad vahetpidamatult, lennuväljadel pole seisvaid lennukeid, need saabuvad, tangitakse kohe, saavad uue laadungi ja stardivad taas. Ilmselge, et inimeste ja mehhanismide hõivatus on mitu korda kõrgem kui meil.
Sukeldume Hudsoni alusesse tunnelisse ja näeme ilmavalgust juba Manhattani saarel, sel Ühendriikide sümbolil.
Otsustame täna pühenduda linnale, homme aga tegeleda muuseumite ja sisseostudega.
Terve päeva sõitsime mööda linna ning tuleb tunnistada- mitte ilma märkimisväärse kasuta meie silmaringi üldisele arengule. Pilvelõhkujad olid suurepärased. Suursugused, alumiiniumist, klaasiat ja plastikust. Neis on midagi julget, nad illustreerivad suurepäraselt arhitektide ja inseneride võimalusi.
Hämardub. Pimeduse saabudes otsustasime muljetest küllastatuina puhata. See polnud raske, võõrastemaju oli külluses. Märksa raskem oli auto parkimiseks koha leidmine. Tänavad on tihedalt autodega ummistatud. Armunuina 25-korruselisse „Hudson Hotel“-li, tiirutasime kaua ümber selle, oodates, et mõnele ameeriklastest tuleb pähe mõte meile koht vabastada. Tuligi. Meie Cadillac osutus pargituks. Siseneme hotelli. Tillukeses kabiinikeses istuvad kaks asjaajajat. Ei mingeid küsimusi- vaikides ulatatakse meile igaleühele pappkaardike. Tuleb need täita- perekonnanimi, nimi, kust saabunud ja kauaks plaanite jääda.
Kohe saame ka võtme numbrisse, neegerboy viib meid lifti juurde, sõidutab 23-ndale korrusele ja kõik on „O’key“. Kahekohaline number, kaks tualetti, kaks vanni. Imestame, miks pole kahte televiisorit...?
Õhtustada otsustasime numbritoas. Sõitsime alla, leidsime tillukese poekese, mille omanikuks oli vana vene juut, emmigrant. Ostsime Smirnovi viina, puhastatud heeringa, soolakurke ja musta leiba. Õhtu möödus hubaselt. Kuigi viin oli vaatamata kahepäisele kotkale, sini-valge punase kirjale ja bareljeefile „Tema Kõrgeaususe õukonna varustaja“ täielik rämps.
Hommikul- Guggenheimi muuseum. Betoontorn, palju lifte, suurejooneline, insenerilikult läbimõeldud valgustus. Saali välissein on puhas klaas, seintele on riputatud pildid. Sealjuures suurepärased- flaami, hollandi, hispaania, itaalia, prantsuse, inglise, saksa ja vene autorite tööd. Mõned Repini, Levitani, Korovini, Kustodijevi lõuendid. Meenutame Arbatil asuvat komisjonikauplust—Filis asuvast tehasest tagasi tulles armastas Bazenkov sinna sisse kiigata: kas pole midagi taskukohast ilmunud. Poes oli kaupa palju, taskukohast aga pea mitte kunagi. Kauba ostavad „nemad“, välismaalased, ning riputavad selle seejärel endi juures üles. Sildikesed raamidel „Smithi, Bolli või teab veel kelle eraomand, väärtus …tuhat dollarit“
Muuseumi läbi vaadanud ning täitnud seejärel ülesanded ostude osas, asume tagasiteele. Hüvastijätutuur mööda Roosevelti kaldapealset, ümber Manhattani ning üle ühe paljudest suurepärastest Washingtoni rippsildadest- „Washington bridge“ ja mööda turnpiket koju. Sillalt on kaugele näha ning ma heidan viimase pilgu pilvelõhkujate saarele. Sarnanedes kaugete mägede lumistele tippudele, helendavad need loojuva päikese kiirtes. Näen ma neid veel kunagi? Rumal küsimus, loomulikult mitte…Aga kahju!
Minimaalse kiiruse piirang aitab meil kõigest kuue tunni pärast pidurdada Statford-Hiltoni juures, Washingtoni 15-ndal tänaval.
Siirdudes ringreisile mööda Ühendriike tegi Hruštšov Bazenkovile ja mulle ülesandeks tutvustada USA kindralkonnale lennukit Tu-114. Kindralid arvavad põhjendatult, et Tu-114 on kontinentidevahelise pommitaja ja raketikandja lihane vend.
1990, № 9
Nii või teisiti, kuid Hruštševi tahte me täidame. Kindralid saabuvad perekondadega, ning mis meie jaoks harjumatu- rooli taga istub reeglina abikaasa, tema kõrval kindral, tagaiste on aga täidetud lastega. Esimesena saabub Nathan Twining, ühendatud staapide ülem. Temale näitan masinat mina. Ülevaatus kannab aga pinnapealset iseloomu. Salong-resoranis organiseeritakse kiiruga „banketti“- vodka, Tsinandali, kreemiga küpsised ja šokolaadikompvekid. Kalamarja, krabisid ja austreid pole- need on kõik juba pintslisse pistetud.
Ühendatud Staapide ülema järel ilmub õhujõudude ülem, samuti naise ja lastega ning kõik kordub. Küsimused on tühised. Hakkasime juba arvama, et oleme tänu jumalale pääsenud, kui järgmine kindral osutus tõeliseks spetsialistiks. Ja seda nimelt navigatsiooni ja spetsvarustuse osas, s.t. minu kolleegiks. Hoia nüüd alt, mõtlesin ja samas vapustas mind meie tüürimees K.I. Malhasjan. Otsustanud suhtlemimiskogemuse põhjal kahe esimese kindraliga, et tegu on tšehhovliku parketikindraliga, vastas Malashjan küsimusele periskoopsekstandi kohta reipalt, et tegu on „Autopiloodi astronoomilise anduriga“. Kindral näitas üles erakordset huvi- „Kuidas te ühe tähe järgi lendate??“
Tuli pomiseda midagi ebatäpsest tõlkest. Ühesõnaga, kui kindralid olid oma huvi ammendanud, hingasid kõik kergendatult. Meie peamine järeldus läbielatust oli- kui spetsialistid, pole nende juhid põrmugi meie omadest paremad.
Saabus aeg, et tutvuda USA pealinna vaatamisväärsustega. Esimene sõit oli ameeriklaste rahvusliku pühamusse, Mount Vernonis asuvasse Georg Washingtoni majapidamisse. See oli lähedal, kilomeetrit viiskümmend,Potomaci jõe kaldal. Kahekorruseline maja meenutas meie vanu mõisahooneid. Vanaaegne sisustus ja mööbel. Ader, millega Washington kündis, labidas, millega maad kaevas, sirp, millega tema naine vilja lõikas, kedervars, mille abil villa töödeldi. Kõik see sarnanes meie omadele. Ja samasugused kahtlused: kündis, kaevas, õsus, ketras? Oh, ei kipu kuidagi uskuma…või kui, siis vast L.N. Tolstoi „maaharimise“ stiilis.
Huvitavaim oli meie jaoks sõit Smithsoniani rahvusmuuseumi, selle lennundusosakonda. Seal on Ameerika kogu lennunduse ajalugu, Wrighti vendade lennuk, Lindhbergi „Spirit of Sain Louise“, mis üle ookeani lendas, admiral Richard Byrdi „Ford“, mis Lõunapoolusele jõudis, Willy Posti ja Amalia Erhardi lennukid, Esimese ja Teise Maailmasõja lennumasinad…ausalt öeldes kurvastasime- meil sellist muuseumit pole, oleme oma ajaloo suhtes ükskõiksemad.
Tu-114 seisis kaua ilma tööta, enne tagasilendu oli vaja teda lennul kontrollida. Otsustati lennata kaks tundi, Andrewsi baasist üle Chesapeake lahe Cape May neemeni, seejärel kilomeetrit viissada ookeanile ja tagasi- üle Richmondi tagasi „koju“, Andrewsi baasi.
Richmond(Virginia osariik), lõunaosariikide pealinn Kodusõja aegadel, asub kõigest kahesaja kilomeetri kaugusel Washingtonist, põhjaosariiklaste pealinnast. Ajad muutuvad ja vahemaa, mis kahte vaenutsevat pealinna eraldasid, läbisime vaid mõne minuti jooksul. Kas samamoodi muutuvad lennuajad sajakonna aasta pärast Moskva ja Washingtoni vahel?
Koos meiega lendavad saatkonna lennuväeatašeed Jašin ja Kostjuk. Nad tahavad tutvuda uusimate nõukogude lennukitega, neil on lennuki kohta küsimusi. Toimub rahulikult asjalik vestlus. Harvaesinev võimalus- häda on selles, et vahetut sidet nõukogude konstrueerimisbüroodega neil pole, kõik, mida nad USAs teada saavad, saadetakse meie kaitseministeeriumisse, seal neid kasulikke andmeid kellegi poolt „lihvitakse“, osa sellest aga settib igaveseks kappide ja seifide põhja, toomata mingit kasu.
Mootorid, varustus ja juhtimisseadmed toimivad katselennul laitmatult, lennuk on kodumaale tagasipöördumiseks valmis.
Viimasel õhtul enne äralendu korraldab Hruštšov Nõukogude saatkonnas suure vastuvõtu. Kutsutud oleme ka meie Bazenkoviga. Ei frakke ega muud meil loomulikult pole, milles küll minna? Õnneks on Nikita Sergejevitš ise samuti tavaülikonnas, see vabastab meid kahtlustest.
Järgneb...
...järg
New Yorgi läheduses asuvad laevaehitusverfid. Sadu kraanasid, kaisid ja packhause. Lennuväljad. Kraanad liiguvad vahetpidamatult, lennuväljadel pole seisvaid lennukeid, need saabuvad, tangitakse kohe, saavad uue laadungi ja stardivad taas. Ilmselge, et inimeste ja mehhanismide hõivatus on mitu korda kõrgem kui meil.
Sukeldume Hudsoni alusesse tunnelisse ja näeme ilmavalgust juba Manhattani saarel, sel Ühendriikide sümbolil.
Otsustame täna pühenduda linnale, homme aga tegeleda muuseumite ja sisseostudega.
Terve päeva sõitsime mööda linna ning tuleb tunnistada- mitte ilma märkimisväärse kasuta meie silmaringi üldisele arengule. Pilvelõhkujad olid suurepärased. Suursugused, alumiiniumist, klaasiat ja plastikust. Neis on midagi julget, nad illustreerivad suurepäraselt arhitektide ja inseneride võimalusi.
Hämardub. Pimeduse saabudes otsustasime muljetest küllastatuina puhata. See polnud raske, võõrastemaju oli külluses. Märksa raskem oli auto parkimiseks koha leidmine. Tänavad on tihedalt autodega ummistatud. Armunuina 25-korruselisse „Hudson Hotel“-li, tiirutasime kaua ümber selle, oodates, et mõnele ameeriklastest tuleb pähe mõte meile koht vabastada. Tuligi. Meie Cadillac osutus pargituks. Siseneme hotelli. Tillukeses kabiinikeses istuvad kaks asjaajajat. Ei mingeid küsimusi- vaikides ulatatakse meile igaleühele pappkaardike. Tuleb need täita- perekonnanimi, nimi, kust saabunud ja kauaks plaanite jääda.
Kohe saame ka võtme numbrisse, neegerboy viib meid lifti juurde, sõidutab 23-ndale korrusele ja kõik on „O’key“. Kahekohaline number, kaks tualetti, kaks vanni. Imestame, miks pole kahte televiisorit...?
Õhtustada otsustasime numbritoas. Sõitsime alla, leidsime tillukese poekese, mille omanikuks oli vana vene juut, emmigrant. Ostsime Smirnovi viina, puhastatud heeringa, soolakurke ja musta leiba. Õhtu möödus hubaselt. Kuigi viin oli vaatamata kahepäisele kotkale, sini-valge punase kirjale ja bareljeefile „Tema Kõrgeaususe õukonna varustaja“ täielik rämps.
Hommikul- Guggenheimi muuseum. Betoontorn, palju lifte, suurejooneline, insenerilikult läbimõeldud valgustus. Saali välissein on puhas klaas, seintele on riputatud pildid. Sealjuures suurepärased- flaami, hollandi, hispaania, itaalia, prantsuse, inglise, saksa ja vene autorite tööd. Mõned Repini, Levitani, Korovini, Kustodijevi lõuendid. Meenutame Arbatil asuvat komisjonikauplust—Filis asuvast tehasest tagasi tulles armastas Bazenkov sinna sisse kiigata: kas pole midagi taskukohast ilmunud. Poes oli kaupa palju, taskukohast aga pea mitte kunagi. Kauba ostavad „nemad“, välismaalased, ning riputavad selle seejärel endi juures üles. Sildikesed raamidel „Smithi, Bolli või teab veel kelle eraomand, väärtus …tuhat dollarit“
Muuseumi läbi vaadanud ning täitnud seejärel ülesanded ostude osas, asume tagasiteele. Hüvastijätutuur mööda Roosevelti kaldapealset, ümber Manhattani ning üle ühe paljudest suurepärastest Washingtoni rippsildadest- „Washington bridge“ ja mööda turnpiket koju. Sillalt on kaugele näha ning ma heidan viimase pilgu pilvelõhkujate saarele. Sarnanedes kaugete mägede lumistele tippudele, helendavad need loojuva päikese kiirtes. Näen ma neid veel kunagi? Rumal küsimus, loomulikult mitte…Aga kahju!
Minimaalse kiiruse piirang aitab meil kõigest kuue tunni pärast pidurdada Statford-Hiltoni juures, Washingtoni 15-ndal tänaval.
Siirdudes ringreisile mööda Ühendriike tegi Hruštšov Bazenkovile ja mulle ülesandeks tutvustada USA kindralkonnale lennukit Tu-114. Kindralid arvavad põhjendatult, et Tu-114 on kontinentidevahelise pommitaja ja raketikandja lihane vend.
1990, № 9
Nii või teisiti, kuid Hruštševi tahte me täidame. Kindralid saabuvad perekondadega, ning mis meie jaoks harjumatu- rooli taga istub reeglina abikaasa, tema kõrval kindral, tagaiste on aga täidetud lastega. Esimesena saabub Nathan Twining, ühendatud staapide ülem. Temale näitan masinat mina. Ülevaatus kannab aga pinnapealset iseloomu. Salong-resoranis organiseeritakse kiiruga „banketti“- vodka, Tsinandali, kreemiga küpsised ja šokolaadikompvekid. Kalamarja, krabisid ja austreid pole- need on kõik juba pintslisse pistetud.
Ühendatud Staapide ülema järel ilmub õhujõudude ülem, samuti naise ja lastega ning kõik kordub. Küsimused on tühised. Hakkasime juba arvama, et oleme tänu jumalale pääsenud, kui järgmine kindral osutus tõeliseks spetsialistiks. Ja seda nimelt navigatsiooni ja spetsvarustuse osas, s.t. minu kolleegiks. Hoia nüüd alt, mõtlesin ja samas vapustas mind meie tüürimees K.I. Malhasjan. Otsustanud suhtlemimiskogemuse põhjal kahe esimese kindraliga, et tegu on tšehhovliku parketikindraliga, vastas Malashjan küsimusele periskoopsekstandi kohta reipalt, et tegu on „Autopiloodi astronoomilise anduriga“. Kindral näitas üles erakordset huvi- „Kuidas te ühe tähe järgi lendate??“
Tuli pomiseda midagi ebatäpsest tõlkest. Ühesõnaga, kui kindralid olid oma huvi ammendanud, hingasid kõik kergendatult. Meie peamine järeldus läbielatust oli- kui spetsialistid, pole nende juhid põrmugi meie omadest paremad.
Saabus aeg, et tutvuda USA pealinna vaatamisväärsustega. Esimene sõit oli ameeriklaste rahvusliku pühamusse, Mount Vernonis asuvasse Georg Washingtoni majapidamisse. See oli lähedal, kilomeetrit viiskümmend,Potomaci jõe kaldal. Kahekorruseline maja meenutas meie vanu mõisahooneid. Vanaaegne sisustus ja mööbel. Ader, millega Washington kündis, labidas, millega maad kaevas, sirp, millega tema naine vilja lõikas, kedervars, mille abil villa töödeldi. Kõik see sarnanes meie omadele. Ja samasugused kahtlused: kündis, kaevas, õsus, ketras? Oh, ei kipu kuidagi uskuma…või kui, siis vast L.N. Tolstoi „maaharimise“ stiilis.
Huvitavaim oli meie jaoks sõit Smithsoniani rahvusmuuseumi, selle lennundusosakonda. Seal on Ameerika kogu lennunduse ajalugu, Wrighti vendade lennuk, Lindhbergi „Spirit of Sain Louise“, mis üle ookeani lendas, admiral Richard Byrdi „Ford“, mis Lõunapoolusele jõudis, Willy Posti ja Amalia Erhardi lennukid, Esimese ja Teise Maailmasõja lennumasinad…ausalt öeldes kurvastasime- meil sellist muuseumit pole, oleme oma ajaloo suhtes ükskõiksemad.
Tu-114 seisis kaua ilma tööta, enne tagasilendu oli vaja teda lennul kontrollida. Otsustati lennata kaks tundi, Andrewsi baasist üle Chesapeake lahe Cape May neemeni, seejärel kilomeetrit viissada ookeanile ja tagasi- üle Richmondi tagasi „koju“, Andrewsi baasi.
Richmond(Virginia osariik), lõunaosariikide pealinn Kodusõja aegadel, asub kõigest kahesaja kilomeetri kaugusel Washingtonist, põhjaosariiklaste pealinnast. Ajad muutuvad ja vahemaa, mis kahte vaenutsevat pealinna eraldasid, läbisime vaid mõne minuti jooksul. Kas samamoodi muutuvad lennuajad sajakonna aasta pärast Moskva ja Washingtoni vahel?
Koos meiega lendavad saatkonna lennuväeatašeed Jašin ja Kostjuk. Nad tahavad tutvuda uusimate nõukogude lennukitega, neil on lennuki kohta küsimusi. Toimub rahulikult asjalik vestlus. Harvaesinev võimalus- häda on selles, et vahetut sidet nõukogude konstrueerimisbüroodega neil pole, kõik, mida nad USAs teada saavad, saadetakse meie kaitseministeeriumisse, seal neid kasulikke andmeid kellegi poolt „lihvitakse“, osa sellest aga settib igaveseks kappide ja seifide põhja, toomata mingit kasu.
Mootorid, varustus ja juhtimisseadmed toimivad katselennul laitmatult, lennuk on kodumaale tagasipöördumiseks valmis.
Viimasel õhtul enne äralendu korraldab Hruštšov Nõukogude saatkonnas suure vastuvõtu. Kutsutud oleme ka meie Bazenkoviga. Ei frakke ega muud meil loomulikult pole, milles küll minna? Õnneks on Nikita Sergejevitš ise samuti tavaülikonnas, see vabastab meid kahtlustest.
Järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
18
...järg
Täpselt kell seitse võttis meie riigipea sisse oma võõrustajakoha eramu paraadtrepi ülemisel platvormil, et suruda kõigi kutsutute kätt. Sa mu meie, milliseid tähti me Nikolai Ilitšiga seal küll ei näinud! Ministrid, riigisekretär, admiralid ja kindralid, rahandusässad, töösturid, saadikud, tuntud näitlejad, heliloojad, kirjanikud, pianistid ja saksofonistid…
Vastuvõtt oli „a la fursett“, s.t. seisev. Rohkearvulistel laudadel seisid konjakid, viinad, gruusia veinid, sevrjuuga ja ossetriinid, punane ja must kalamari, vasikaliha ja piimapõrssad, Astrahani heeringad ja krabid, siberi või, nežini soolakurgikesed, marineeritud puravikud…kõik, mida lendur Tsõbin oma Il-18ga Moskvast kohale vedas.
Seisime Nikolai Ilitšiga melu segamata tagasihoidlikult seina ääres. Vahetult meie ees laua ääres, töötas ühe Aafrika riigi saadik, pealaenst jalatallani valgesse burnusesse mässitud koos oma naisega, kelle selg oli kaelast vööni, või isegi veel madalamalt, paljas. Jõid nad või tegelikult neelasid „Rossiiskajat“ja hammustasid peale lusikatäite kaupa kalamarja. Nii on ilmselt Aafrikas kombeks. Meie laua juurde ei tunginud, ei tahtnudki tungida, kuid veinist, mida lakei ringi pakkus, ei keeldunud.
Van Cliburn esitas kedagi meie klassikutest, seejärel kõlas „Õhtud Moskva lähistel“. Muusika osas lihtsa maitsega Nikita Sergejevitš oli liigutatud. See oli päevale krooniks.
Vastuvõtt kulges eeskujulikult. (suurem osa ajalehtedest hindas seda kõrgelt, jätmata siiki märkimata põrgulikku palavust- konditsioneeri vanas hoones polnud).
Kui hiilgav üritus lähenes lõpule, Nikita Sergejevitš võttis taas sisse oma koha samal trepiplatvormil ja ulatas vastupidises järjekorras taas käe sadadele külalistele.
Meie võõrastemaja oli saatkonna ligidal. „Koju“ tagasi jõudsime üpriski näljastena. Õnneks oli meil sinna varutud pudel „Stolitšnajat“ ja üht-teist söödavat- leiba, soolakurke ja suitsuvorsti.
Ärgates suurilma atmosfäärist, hävitasime varusid ja tõstsime toosti Kolumbuse terviseks.
Äralend oli kell kümme õhtul. Hommikust peale sätime. Topin oma kohvrisse ostetud „Doktor Živago“. Meile tuli järele ikka seesama sünge neegersohver. Asjad olid juba pagasnikus, kui meile liginesid kaks džentelmeni ning demonstreerinud meile pintsakurevääri alla kinnitatud politseižetoone, nõudsid kõige väljalaadimist. Baženkov valmistus suhteid klaarima, kuid juurdetõtanud saatkonnatöötaja seletas- on andmeid, et kellegi asjadesse on peidetud pomm, sestap kontrollivad FBI agendid pagasi.
Seda veel oli mulle minu „Živagoga“ vaja…!
Kuid kõik laabus, „Živago“ agente ei huvitanud. Asjad pakiti uuesti ning mööda õhtust linna liikusime Andrews-fieldi poole. Lennukis hõivasime oma endised istmed esimeses kabiinis ning läksime seejärel eredalt valgustatud kabiinist tagasi lennuväljale.
Meile harjumatu lõunamaise öö pimedus. Soe, tähed säravad, sebivad kinomehed ja televisioon, kes valmistuvad kahe superriigi juhttegelaste tseremoniaalset hüvastijättu jäädvustama.
Kaugemal ilmusid autokorteeži tuled. Lahvatasid eredad „jupiterid“ ning muutus valgeks nagu päeval. Meie delegatsiooni saatsid asepresident, riigisekretär, ühendstaabi ülem ning rohkelt teisi kõrgelseisvaid tegelasi. Hüvastijätu käepigistused, välklampide sähvatused, kinokaamerad surisevad, kümned Hruštševi poole sirutatud mikrofonid…
Lõpuks oleme lennukis. Viimased minutid Ameerikas. A.P. Jakimov küsib luba stardiks. Mootorid on käivitatud.
Nikita Serjegevitš tuleb nagu äralennulgi esimesse salongi ja võtab istet meist eespool. Lennuk alustab hoojooksu.
USAs vastuvõetud seaduse kohaselt vilgub öösel igal lennukil tugevajõuline punane tuli- „kokkupõrkevastane majakas“. Siin pole nagu meil- Hruštšovi äralennu tõttu teisi reise ära ei muudeta ning akendes on kord siin, kord seal näha punaseid välgatusi. Hruštšov pöördub meie poole ja küsib: „Mis sähvatused need sellised on?“. Vastan. Järgneb uus küsimus: „Aga kas meil nad on?“. „Meil," vastan, „ei ole.“
„Aga tuleks sisse viia, kasulik asi ju!“ arvas seepeale Nikita Sergejevitš.
(Kohele jõudes rääkisin sellest Tupolevile. Vanamees hindas ettepanekut kohe. Viie päevaga konstrueeriti seade, valmistati ja katsetati seda- aga vaat juurutamine takerdus nagu alati. Ja alles siis, kui rahvamajandusnõukogus saadi teada, et tegu on Hruštršovi ideega, lahendus probleem välgukiirusel).
…Kogume kõrgust, vilkurid jäävad allapoole, Washingtoni sära tuhmub ja ilmuvad teiste linnade tuled, seejärel aga jääme üksinda põhjatusse pimedusse.
Sügav öö. Magavad delegaadid oma kupeedes ja saatjad kallutatava seljatoega istmetes. Magavad ministrid, ihukaitsjad, referendid, kokad ja ettekandjad, masinakirjutajad ja stenografistid. Veendunud, et kõik läheb hästi, tukastame tasapisi ka meie Bazenkoviga.
Virgun käepuudutusest, mind kutsutakse meeskonna kabiini. Kell on kolm öösel, järelikult oleme kuskil Gröönimaa kandis. Liikudes salongi mööda, haarasin metallkäepidemest tajusin tugevat elektrilööki. Kust sai siia elektrivool, selline küllaltki hoomatava potentsiaaliga liiati?
Mõistsin seda, kui olin lendurite kabiini sisenenud. Selle esiklaase mööda uitasid sinised leegikeeled, propellerite südamikud ja labade tipud otsekui põlesid, nendest voolasid ruumi helendavad lehvikud. Kõik lennuki väljaulatuvad osad- antennid, astronoomilise sekstandi kuppel, tiibade voolundid, õhukogujad- särasid külmas sinises tules. Raadioside ei töötanud, magnet- ja raadiokompasside osutid jalutasid vabalt skaalat mööda.
Horisondil aga, pilkases pimeduses, tekkisid, liikusid ruumis ja kustusid virmalised. Loodusjõud oleksid otsekui kuulutanud: „Mida te meile tähendate, mida tähendab imelennuk Tu-114 ja tähtsad reisijad? Ei midagi! Tolmukübe, ei enam…“
Ekipaaz oli ärevuses ja kuidas siin mitte närveerida? M.A. Njuhtikov kummardus minu poole:
„Kas see ohtlik pole, järsku tuleks lennukõrgust vähendada?“
„On see pikalt juba?“ küsisin.
„Minutit kümme-viisteist….“
Rahustades ennast ja teda, laususin:
„Arvan, et kui oleks ohtlik, oleks meiega juba midagi juhtunud. Ilmselt sattusime ülitugevasse magnettormi. Õhk meie ümber on äärmuseni elektrifitseeritud ning lennuki teravatel osadel tekkisid Püha Elmo tuled- hõõguvad külmad laengud. Aga et midagi pole juhtunud, siis tõenäoliselt ei juhtugi. Kuid siiski palun- kogu tähelepanu kursile! Sellelt eksida ei maksa, sest kui veame NSH Põhjapoolusele või Aafrikasse, tuleb jama.“
Njuhtikov rahustas nüüd omakorda mind:
„Kohe, kui see tuletants hakkas, läksime üle piloteerimisele autonoomse, güroskoopilise aviohorisondi ja „Pioneeri“ järgi…“
(„Pioneer“- seade, mis peale muude lennuparameetrite näitab ära ka kursist kõrvalekaldumise.)
Vaatepilt oli aga karm ja suursugune. Läksin sabaosas paiknevasse salongi, et vaadata sealt illuminaatorist tiibu ja mootorigondleid. Kabiinis olid tuled kustutatud ning salongis valitses poolhämarus. Kõik magasid sügavalt, tänu jumalale, muidu oleks veel mõni nõrganärviline reisija suutnud pardal paanika organiseerida. Vaid viimases reas oli ärev ja näost kahvatu ihukaitsja illuminaatori külge kleepunud:
„Ma tahan polkovniku äratada!!“
Palusin tal seda mitte teha. Illuminaatorist oli näha, kuidas tiiva konsoolilt, antistaatikutelt ja mootorigondlite sabaosadelt voolasid, väänlesid, keerlesid ja välkusid külma sinise leegi sabad.
Populaarteaduslikult valvurit harinud, millega tegu, siirdusin tagasi lendurite juurde. Ka seal oli kõik muutusteta. Tulevärk kestis juba pool tundi, selle aja jooksul olime läbinud nelisada kilomeetrit. Kella nelja paiku hommikul hakkas idataevas veidi heledamaks muutuma. Lähenes koit ning Püha Elmo tuled kahvatusid. Taastus ka raadioside Moskvaga. Selgus, et kogu selle aja, mil puudus raadioside ja teadmata, kus me asume, oli Moskvas mõistatatud, kas pole mitte lennuki pardal lõhkenud pomm ja kas pole mitte lennuk hukkunud.
Rahunesid kompasside nooled, ja mis seal pattu salata, ka meie. Kuigi me teoreetiliselt saime nähtuse põhjustele jälile, oli see siiski olnud väga suursugune ja saladuslik.
Hea, et tähtsad reisijad selle maha magasid.
Kella kuue paiku hommikul tuli Nikita Sergejevitš kajutist välja, jõi klaasi teed ja alustas stenografistidele oma Moskvas esitamisele tuleva kõne dikteerimist. Ärkasid ka teised reisijad, tekkis tavapärane hommikune sagimine. Anti hommikusöök. Kaheksa paiku ületasime Stockholmi, seejärel Balti mere ja peale Velikje Lukit alustasime tasapisi laskumist. Tiibade all vilksatasid mööda Ruza, Zvenigorod. Kasutades ära seda, et Vnukovo maandumisraja telg langes peaaegu kokku meie kursiga, ei teinud Jakimov traditsioonilist ringi ja maandus otse käigult. Krigisevad taas pidurid, sõidab ligemale trapp ja uksed avanevad.
Nikita Sergejevitš sisenes piloodikabiini, tänas meeskonda ja surus kõigil kätt. Siirdus seejärel trapile ning laskus kodusele maapinnale. Vastu on talle tulnud särava näoga Brežnev, Suslov ja ülejäänud Poliitbüroo. Rõõmu surmani…
Lõpp.
...järg
Täpselt kell seitse võttis meie riigipea sisse oma võõrustajakoha eramu paraadtrepi ülemisel platvormil, et suruda kõigi kutsutute kätt. Sa mu meie, milliseid tähti me Nikolai Ilitšiga seal küll ei näinud! Ministrid, riigisekretär, admiralid ja kindralid, rahandusässad, töösturid, saadikud, tuntud näitlejad, heliloojad, kirjanikud, pianistid ja saksofonistid…
Vastuvõtt oli „a la fursett“, s.t. seisev. Rohkearvulistel laudadel seisid konjakid, viinad, gruusia veinid, sevrjuuga ja ossetriinid, punane ja must kalamari, vasikaliha ja piimapõrssad, Astrahani heeringad ja krabid, siberi või, nežini soolakurgikesed, marineeritud puravikud…kõik, mida lendur Tsõbin oma Il-18ga Moskvast kohale vedas.
Seisime Nikolai Ilitšiga melu segamata tagasihoidlikult seina ääres. Vahetult meie ees laua ääres, töötas ühe Aafrika riigi saadik, pealaenst jalatallani valgesse burnusesse mässitud koos oma naisega, kelle selg oli kaelast vööni, või isegi veel madalamalt, paljas. Jõid nad või tegelikult neelasid „Rossiiskajat“ja hammustasid peale lusikatäite kaupa kalamarja. Nii on ilmselt Aafrikas kombeks. Meie laua juurde ei tunginud, ei tahtnudki tungida, kuid veinist, mida lakei ringi pakkus, ei keeldunud.
Van Cliburn esitas kedagi meie klassikutest, seejärel kõlas „Õhtud Moskva lähistel“. Muusika osas lihtsa maitsega Nikita Sergejevitš oli liigutatud. See oli päevale krooniks.
Vastuvõtt kulges eeskujulikult. (suurem osa ajalehtedest hindas seda kõrgelt, jätmata siiki märkimata põrgulikku palavust- konditsioneeri vanas hoones polnud).
Kui hiilgav üritus lähenes lõpule, Nikita Sergejevitš võttis taas sisse oma koha samal trepiplatvormil ja ulatas vastupidises järjekorras taas käe sadadele külalistele.
Meie võõrastemaja oli saatkonna ligidal. „Koju“ tagasi jõudsime üpriski näljastena. Õnneks oli meil sinna varutud pudel „Stolitšnajat“ ja üht-teist söödavat- leiba, soolakurke ja suitsuvorsti.
Ärgates suurilma atmosfäärist, hävitasime varusid ja tõstsime toosti Kolumbuse terviseks.
Äralend oli kell kümme õhtul. Hommikust peale sätime. Topin oma kohvrisse ostetud „Doktor Živago“. Meile tuli järele ikka seesama sünge neegersohver. Asjad olid juba pagasnikus, kui meile liginesid kaks džentelmeni ning demonstreerinud meile pintsakurevääri alla kinnitatud politseižetoone, nõudsid kõige väljalaadimist. Baženkov valmistus suhteid klaarima, kuid juurdetõtanud saatkonnatöötaja seletas- on andmeid, et kellegi asjadesse on peidetud pomm, sestap kontrollivad FBI agendid pagasi.
Seda veel oli mulle minu „Živagoga“ vaja…!
Kuid kõik laabus, „Živago“ agente ei huvitanud. Asjad pakiti uuesti ning mööda õhtust linna liikusime Andrews-fieldi poole. Lennukis hõivasime oma endised istmed esimeses kabiinis ning läksime seejärel eredalt valgustatud kabiinist tagasi lennuväljale.
Meile harjumatu lõunamaise öö pimedus. Soe, tähed säravad, sebivad kinomehed ja televisioon, kes valmistuvad kahe superriigi juhttegelaste tseremoniaalset hüvastijättu jäädvustama.
Kaugemal ilmusid autokorteeži tuled. Lahvatasid eredad „jupiterid“ ning muutus valgeks nagu päeval. Meie delegatsiooni saatsid asepresident, riigisekretär, ühendstaabi ülem ning rohkelt teisi kõrgelseisvaid tegelasi. Hüvastijätu käepigistused, välklampide sähvatused, kinokaamerad surisevad, kümned Hruštševi poole sirutatud mikrofonid…
Lõpuks oleme lennukis. Viimased minutid Ameerikas. A.P. Jakimov küsib luba stardiks. Mootorid on käivitatud.
Nikita Serjegevitš tuleb nagu äralennulgi esimesse salongi ja võtab istet meist eespool. Lennuk alustab hoojooksu.
USAs vastuvõetud seaduse kohaselt vilgub öösel igal lennukil tugevajõuline punane tuli- „kokkupõrkevastane majakas“. Siin pole nagu meil- Hruštšovi äralennu tõttu teisi reise ära ei muudeta ning akendes on kord siin, kord seal näha punaseid välgatusi. Hruštšov pöördub meie poole ja küsib: „Mis sähvatused need sellised on?“. Vastan. Järgneb uus küsimus: „Aga kas meil nad on?“. „Meil," vastan, „ei ole.“
„Aga tuleks sisse viia, kasulik asi ju!“ arvas seepeale Nikita Sergejevitš.
(Kohele jõudes rääkisin sellest Tupolevile. Vanamees hindas ettepanekut kohe. Viie päevaga konstrueeriti seade, valmistati ja katsetati seda- aga vaat juurutamine takerdus nagu alati. Ja alles siis, kui rahvamajandusnõukogus saadi teada, et tegu on Hruštršovi ideega, lahendus probleem välgukiirusel).
…Kogume kõrgust, vilkurid jäävad allapoole, Washingtoni sära tuhmub ja ilmuvad teiste linnade tuled, seejärel aga jääme üksinda põhjatusse pimedusse.
Sügav öö. Magavad delegaadid oma kupeedes ja saatjad kallutatava seljatoega istmetes. Magavad ministrid, ihukaitsjad, referendid, kokad ja ettekandjad, masinakirjutajad ja stenografistid. Veendunud, et kõik läheb hästi, tukastame tasapisi ka meie Bazenkoviga.
Virgun käepuudutusest, mind kutsutakse meeskonna kabiini. Kell on kolm öösel, järelikult oleme kuskil Gröönimaa kandis. Liikudes salongi mööda, haarasin metallkäepidemest tajusin tugevat elektrilööki. Kust sai siia elektrivool, selline küllaltki hoomatava potentsiaaliga liiati?
Mõistsin seda, kui olin lendurite kabiini sisenenud. Selle esiklaase mööda uitasid sinised leegikeeled, propellerite südamikud ja labade tipud otsekui põlesid, nendest voolasid ruumi helendavad lehvikud. Kõik lennuki väljaulatuvad osad- antennid, astronoomilise sekstandi kuppel, tiibade voolundid, õhukogujad- särasid külmas sinises tules. Raadioside ei töötanud, magnet- ja raadiokompasside osutid jalutasid vabalt skaalat mööda.
Horisondil aga, pilkases pimeduses, tekkisid, liikusid ruumis ja kustusid virmalised. Loodusjõud oleksid otsekui kuulutanud: „Mida te meile tähendate, mida tähendab imelennuk Tu-114 ja tähtsad reisijad? Ei midagi! Tolmukübe, ei enam…“
Ekipaaz oli ärevuses ja kuidas siin mitte närveerida? M.A. Njuhtikov kummardus minu poole:
„Kas see ohtlik pole, järsku tuleks lennukõrgust vähendada?“
„On see pikalt juba?“ küsisin.
„Minutit kümme-viisteist….“
Rahustades ennast ja teda, laususin:
„Arvan, et kui oleks ohtlik, oleks meiega juba midagi juhtunud. Ilmselt sattusime ülitugevasse magnettormi. Õhk meie ümber on äärmuseni elektrifitseeritud ning lennuki teravatel osadel tekkisid Püha Elmo tuled- hõõguvad külmad laengud. Aga et midagi pole juhtunud, siis tõenäoliselt ei juhtugi. Kuid siiski palun- kogu tähelepanu kursile! Sellelt eksida ei maksa, sest kui veame NSH Põhjapoolusele või Aafrikasse, tuleb jama.“
Njuhtikov rahustas nüüd omakorda mind:
„Kohe, kui see tuletants hakkas, läksime üle piloteerimisele autonoomse, güroskoopilise aviohorisondi ja „Pioneeri“ järgi…“
(„Pioneer“- seade, mis peale muude lennuparameetrite näitab ära ka kursist kõrvalekaldumise.)
Vaatepilt oli aga karm ja suursugune. Läksin sabaosas paiknevasse salongi, et vaadata sealt illuminaatorist tiibu ja mootorigondleid. Kabiinis olid tuled kustutatud ning salongis valitses poolhämarus. Kõik magasid sügavalt, tänu jumalale, muidu oleks veel mõni nõrganärviline reisija suutnud pardal paanika organiseerida. Vaid viimases reas oli ärev ja näost kahvatu ihukaitsja illuminaatori külge kleepunud:
„Ma tahan polkovniku äratada!!“
Palusin tal seda mitte teha. Illuminaatorist oli näha, kuidas tiiva konsoolilt, antistaatikutelt ja mootorigondlite sabaosadelt voolasid, väänlesid, keerlesid ja välkusid külma sinise leegi sabad.
Populaarteaduslikult valvurit harinud, millega tegu, siirdusin tagasi lendurite juurde. Ka seal oli kõik muutusteta. Tulevärk kestis juba pool tundi, selle aja jooksul olime läbinud nelisada kilomeetrit. Kella nelja paiku hommikul hakkas idataevas veidi heledamaks muutuma. Lähenes koit ning Püha Elmo tuled kahvatusid. Taastus ka raadioside Moskvaga. Selgus, et kogu selle aja, mil puudus raadioside ja teadmata, kus me asume, oli Moskvas mõistatatud, kas pole mitte lennuki pardal lõhkenud pomm ja kas pole mitte lennuk hukkunud.
Rahunesid kompasside nooled, ja mis seal pattu salata, ka meie. Kuigi me teoreetiliselt saime nähtuse põhjustele jälile, oli see siiski olnud väga suursugune ja saladuslik.
Hea, et tähtsad reisijad selle maha magasid.
Kella kuue paiku hommikul tuli Nikita Sergejevitš kajutist välja, jõi klaasi teed ja alustas stenografistidele oma Moskvas esitamisele tuleva kõne dikteerimist. Ärkasid ka teised reisijad, tekkis tavapärane hommikune sagimine. Anti hommikusöök. Kaheksa paiku ületasime Stockholmi, seejärel Balti mere ja peale Velikje Lukit alustasime tasapisi laskumist. Tiibade all vilksatasid mööda Ruza, Zvenigorod. Kasutades ära seda, et Vnukovo maandumisraja telg langes peaaegu kokku meie kursiga, ei teinud Jakimov traditsioonilist ringi ja maandus otse käigult. Krigisevad taas pidurid, sõidab ligemale trapp ja uksed avanevad.
Nikita Sergejevitš sisenes piloodikabiini, tänas meeskonda ja surus kõigil kätt. Siirdus seejärel trapile ning laskus kodusele maapinnale. Vastu on talle tulnud särava näoga Brežnev, Suslov ja ülejäänud Poliitbüroo. Rõõmu surmani…
Lõpp.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
Tänud ka minu poolt Lemetile järjekordse huvitava teose ja suurepärase tõlke eest. Ühe pisikese asja kohta Kerberi memuaarides tahaks siiski tähelepaneku teha.
Nimelt ei toimunud Nõukogude Liidu esimene tuumakatsetus (nagu muide ka kaks järgmist katestust, http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_nu ... viet_Union) 1949. aasta augustis mitte lennukilt, vaid Semipalatinski polügoonile püsti aetud torni otsast. Ilmselgelt oli oli täiesti uue ja varem kontrollimata teadussaavutuse esmakatsetamine sellistest suhteliselt kontrollimatutes tingimustes nagu lennuki pealt alla heitmine esimese katse kohta liiga riskantne, teiseks taheti ilmselt teha kõik nii nagu ameeriklaste esimesel pommil, mis oli RDS-1-ga praktiliselt identne ning mis samuti lõhati torni otsast (väidetavalt olid Nõukogude teadlased selleks ajaks välja töötanud ka täiesti originaalse ja kaks korda võimsama konstruktsiooni), kuid kindluse mõttes mindi kindla peale välja ning katsetati ameeriklastelt luure poolt pihta pandud dokumentide alusel loodud konstruktsiooni.
Ilmselt kirjutas Kerber hoopis 1951. aasta oktoobris toimunud neljandast tuumakatsetusest, mil Tu-4 pealt visati alla 40-kilotonnine pomm – see oli ka ainukene selline katse, mille juures sai Beria veel mingit rolli mängida. Järgmine katsetuste seeria (sh lennuki pealt heidetud pommid) toimus alles 1953. aasta augustis, mil Beria istus juba türmis.
Aga selline eksitus on muidugi andestatav – oli ju memuaaride kirjutamise ajal nendest sündmustest möödunud juba paarkümmend aastat ning vaevalt et tollase salastatuse tingimustes oli Kerberil ligipääsu arhiivandmetele Nõukogude tuumaprogrammi kohta.
Tu-4ga on seotud veel üks meie ajaloo lehekülg. Nagu nüüd kõigile teada, lõhati meie esimene aatompomm 1949 aasta augustis, visates selle alla lennukilt. Polügoonile sõitsid meie büroost A.A. Arhangelski ja A.V. Nadaškeviš. Sidet peeti nendega kõrgsagedusliku telefoniga. Katsetuseks määratud päeval kutsuti mind telefonile. Helistati SEALT!!! Kuulsin Arhangelski ärevat häält- masina elektrisüsteem vigurdab, põles maha sulavkaitse, pommi allaheitmine on edasi lükatud. Polügoonile saabunud L.P. Beria on äärmiselt tige. Teatage kiiresti, karjus Arhangelski, mis võis juhtuda ja kuidas asja praavitada…
Nimelt ei toimunud Nõukogude Liidu esimene tuumakatsetus (nagu muide ka kaks järgmist katestust, http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_nu ... viet_Union) 1949. aasta augustis mitte lennukilt, vaid Semipalatinski polügoonile püsti aetud torni otsast. Ilmselgelt oli oli täiesti uue ja varem kontrollimata teadussaavutuse esmakatsetamine sellistest suhteliselt kontrollimatutes tingimustes nagu lennuki pealt alla heitmine esimese katse kohta liiga riskantne, teiseks taheti ilmselt teha kõik nii nagu ameeriklaste esimesel pommil, mis oli RDS-1-ga praktiliselt identne ning mis samuti lõhati torni otsast (väidetavalt olid Nõukogude teadlased selleks ajaks välja töötanud ka täiesti originaalse ja kaks korda võimsama konstruktsiooni), kuid kindluse mõttes mindi kindla peale välja ning katsetati ameeriklastelt luure poolt pihta pandud dokumentide alusel loodud konstruktsiooni.
Ilmselt kirjutas Kerber hoopis 1951. aasta oktoobris toimunud neljandast tuumakatsetusest, mil Tu-4 pealt visati alla 40-kilotonnine pomm – see oli ka ainukene selline katse, mille juures sai Beria veel mingit rolli mängida. Järgmine katsetuste seeria (sh lennuki pealt heidetud pommid) toimus alles 1953. aasta augustis, mil Beria istus juba türmis.
Aga selline eksitus on muidugi andestatav – oli ju memuaaride kirjutamise ajal nendest sündmustest möödunud juba paarkümmend aastat ning vaevalt et tollase salastatuse tingimustes oli Kerberil ligipääsu arhiivandmetele Nõukogude tuumaprogrammi kohta.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 7 külalist