L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
Lemet
Liige
Postitusi: 19913
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."

Postitus Postitas Lemet »

Sissejuhatus.

KODANIK TUPOLEV.

Lugejale pakutava olukirjeldusliku ülevaate „Kõik ennustas sõda“ näol on meil tegu silmapaistva publitsistika ning samas suurepärase kunstilise proosa näitega. Nende märkmete autor, tuntud lennukikonstruktor, tehniliste teaduste doktor, Lenini ja Riikliku preemia laureaat Leonid Kerber jagas mitmete aastate jooksul rasket vangipõlve tuntud konstruktori ja õpetlase Andrei Nikolajevitš Tupoleviga. Kirja pandud 50-ndate lõpul, ei olnud need read siiani sobilikud avaldamiseks- liiga ränk oli „seisakuaastate“ inerts, silmakirjalik põhimõte „tüli tarest mitte välja kanda“. Kuid tare ei saa puhtaks, kui sellest vaidlust välja ei viida. Nüüd, avalikustamise ja demokratiseerimise tingimustes, saavad need pealtnägija poolt kiretult ja ausalt kirja pandud tehnika- ja teadusajaloo seigad lõpuks ometi võimaluse ilmavalguse kätte jõuda. Nendes märkmetes valgustatakse üht meie ajaloo „valgetest laikudest“, aga täpsemalt isikukultuse aastatel erilist tüüpi vanglate, spetsiaalsete konstrueerimisbüroode eksisteerimist ja funktsioneerimist. Konstrueerimisbüroode, kus teadlased ja konstruktorid, represseerituna kui „rahvavaenlased“, töötasid uute, progressiivsete tehnikamudelite loomise kallal. Selliseid erirežiimiga vanglaid kutsuti kinnipeetute žargoonis „šaraškadeks“. Leonid Kerberi kirjeldustes joonistub eredalt ja muljetavaldavalt välja üks sellistest „šaraškadest“- vanglaõhkkonna üksikasjad, valve- ja isolatsiooni, spetsvahialuste peal rakendatavad piitsa ja präänikumeetоdid, nende „jalutuskäigud“ katusel asuvas metallvõrestikus- „ahvipuuris“, nende ülemad- NKVD ametnikud, kes ei teadusest ega tehnikast mõistnud mõhkugi, kuid lugesid ennast sellele vaatamata tööde „juhtideks“.
Autor, kes sattus „šaragasse“ üldlaagri, kus kinnipeetavaid peksti, kurnati näljaga ja pöörduti nende poole vaid väljendiga „padla“, õudsatest tingimustest, oli esialgu spetsvangla suhtelisest mugavusest, puhtusest, viisakast toitmisest ja mis peamine- võimalusest tegeleda armastatud erialaga, vapustatud. Kuid vangla on vangla ja selles viibimine on alati piinav, seda teab iga kinnipeetav. Ülemuste omavoli ja rumalus jäävad omavoliks ja rumaluseks isegi „šaragas“.
Erivangla ЦКБ-29, kuhu L.L. Kerber paigutati, asukate hulgas olid sellised tuntud nimed nagu A.N. Tupolev, S.P. Korolev, V.M Mjasištšev, V.M. Petljakov, A.V Nadaškevitš ja paljud teised- kogu lennundusvaldkonna teadus- ja tehnilise mõtte ladvik, teatud ja kuulus lennundustehnikat ja relvastust loovate spetsialistide hulgas. Selle ringkonna hulka kuulusin mõneti ka mina(33 aasta jooksul pidasin loenguid professor Žukovski nimelises Õhujõudude Inseneriakadeemias, tegelesin lennuväe relvastusküsimustega ja A.V. Nadaškevitšit tundsin isiklikult). Mäletan hästi neid hirmsaid massirepressioonide aastaid, 37-ndat, 38-ndat ja neile järgnenud 40-ndaid. Kuidas suhtusime meie, vabadusse jäänud, represseeritute saatusesse? Loomulikult ei uskunud meist keegi, nagu oleks nad olnud mingid „rahvavaenlased“- liiga kõrge oli nende tegelaste autoriteet. Kas me teadsime nende saatusest? Ei saa öelda, et üldse midagi poleks teadnud- kuulujutud siiski ringlesid, kuid midagi konkreetset teada ei olnud. „Võeti“ ja kõik. Tollal inimesed lihtsalt kadusid, lahustusid udus, läksid kaotsi saladuslikel asjaoludel, nende nimesid sosistati ning vaadati sealjuures kahtlustavalt ringi- ega keegi pealt ei kuule…Meie , teaduslikud töötajad, elasime kõik igaveses hirmus- kohe-kohe viiakse kaasa ka meid. „Võeti“ harilikult ööseti- iialgi ei unusta, kui piinav oli kuulata ööseti samme trepil ja mõistatada- ega järsku meie järele? Minu kadunud mees, kindral D.A. Ventsel, sise- ja välisballistika spetsialist, oli paljude arreteeritutega väga hea tuttav ja äärmiselt ettevaatamatu oma väljaütlemistes „ohtlikel“ teemadel ning oli üldise arvamuse kohaselt ülimalt sobiv kandidaat arreteerimiseks, kuid saatuse tahtel läks see karikas meist mööda, kuigi paljud meie sõpradest kannatasid. Leonid Kerberi kirjeldustest saame teada nõukogude lennunduse patriarhi, Andrei Tupolevi sõnadest, et kui talle pakuti koostada talle teadaolevate arreteeritud lennundusspetside nimekiri, siis pani ta igaks juhuks, et mitte kedagi alt vedada, kirja üleüldse kõik talle teada olevad inimesed. Ja selgus, et pea-aegu kõik nendest olidki juba arreteeritud….Osad neist hukkusid üldlaagrites, teistel vedas rohkem- nad said tööd jätkata, kuid seda juba vangidena. Just nende tööde tulemusena loodi sellised silmapaistvad lennundustehnika mudelid nagu seda olid pikeerivad pommitajad Pe-2 ja Tu-2, mis ennast sõja ajal heast küljest näitasid ning andsid tuntava panuse võidu saavutamisse. Paljud spetsvangidest said hiljem akadeemikuteks ja Akadeemia korrespondentliikmeteks, olid lennunduse ja hiljem ka kosmonautika au ja uhkus.

Järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."

Postitus Postitas toomas tyrk »

Võib-olla jutu tausta mõistmiseks ka huvitav teada.

Leo(nid) Körberi isa Ludvig Körber oli mereväeohvitser, teenis välja viitseadmirali auastme ning oli pikemat aega Baltimere laevastiku staabiülem, hiljem Põhja-Jäämere laevastiku ülem.. Ka Leonidi mõlemad vennad olid lennundusega seotud. Vanem vend Viktor lõpetas Bakuu merelennukooli, oli hiljem samas instruktoriks. Hiljem juba nõukogude Venemaal töötas mitmes konstrueerimisbüroos konstruktorina, muuseas ka esimeses "šaragas" CKB-39. Vend Boriss oli ametis Mikojani büroos ning Leonid siis Tupolevi juures.

Körberite suguvõsal on Eestis aga päris sügavad juured. Tüüpilisest "kirjameeste" suguvõsast on kasvanud palju kirikuõpetajaid ja muid omaaegseid haritlasi. Leonid Körberi vaarisa Carl Eduard Körber oli näiteks selleks pastoriks, kellele jäi Vändras kirkuõpetajaks olles silma üks terane ja musikaalne seakarjus, kelle isa oli surnud ja pere materiaalne olukord ei võimaldanud edasi õppida. Carl Eduard aitas siis sellel seakarjusel saada ka meile teada-tuntud meheks - andis Johann Voldemar Jannsenile tasuta koolihariduse.

Sellist suguvõsa omades ei olnud tol ajal eriti keeruline kuhugi kinni kukkuda...
Lemet
Liige
Postitusi: 19913
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."

Postitus Postitas Lemet »

Tänud Toomasele seletava kommentaari eest.

2

...järg.


Kirjutise autor on ülimalt objektiivne, ei kruti pinget vanglaelu õuduste kirjeldamisega, vaid koguni vastupidi- rõhutab võrreldes üldlaagriga küllaltki häid tingimusi, millistes kinnipeetavad „šaraagades“ elasid ja töötasid. Ta märgib ära liigutavat tähelepanu ja inimlikust, millega, suhtusid kinnipeetavatesse omaenda isikuga riskides paljud nende vabad kaastöölised ning alluvad. (Jah, tõesti, oli selline paradoks- vabad inimesed olid arestantide alluvad). „Meisse ei suhtutud kui „rahvavaenlastesse“, vaid kui elu poolt solvatud inimestesse,“ kirjutab Leonid Kerber. Ja ikkagi, vaatamata neile heledatele joonekestele, jäävad vangla ja vangistus traagiliseks ning see traagika on selgelt tekstist näha. Naeruväärsed süüdistused, mis arreteeritutele esitati, tunnistused, mis neilt välja peksti, tekitab tunde metsikust farsist.
Suure oskuslikusega visandab Kerber üksikute spetsvangla vangide portreid- kõik erinevad, igaüks oma iseloomuga. Näidanud selliste visandite rida, resümeerib autor filosoofiliselt:
„Nagu näeme, oli kinnipeetavate konglomeraat erikonstrueerimisbüroos piisavalt huvipakkuv.“ Või veel! Kuid sellel „huvipakkuval“ foonil eristub isiksuse ja kollektiivile avaldatava mõjuvõimu mastaabina loomulikult „šaraga“ patriarh Andrei Tupolev või Vanamees(Старик), nagu teda austavalt kutsuti(Vanamehel oli toona eluaastaid viiskümmend). Kõrgemad ülemused pöördusid tema poole vastavalt reeglitele „kodanik Tupolev“, kuid võis näha, et isegi nende tumedates hingedes kutsus Vanamees esile lugupidamist. Meid aga hämmastab visadus, millega „kodanik Tupolev“ vaatamata kõigile üleelatud õudustele nagu arest, ülekuulamised, piinamine, pidev mure lähedaste pärast, jäi ikka Kodanikuks selle sõna kõige kõrgemas mõttes, kuidas ta visalt, ennastsalgavalt töötas, kuidas oli muutumatult selge ja viljakas tema loov mõte, kui lõpmatu oli tema huumorimeel…raamatu lehekülgede vahelt tõuseb meie ette elusuuruses Suur Konstruktor.
Ja hämmastab mitte ainult Tupolevi, vaid ka teiste „šaragas“ töötajate käitumine, täielik sellistes tingimustes ju vaata et loomulik oleva tigestumise ja solvumise puudumine. Vaatamata kõigele jäid nad patriootideks, töötasid ennastunustavalt lähitulevikus ilmse ja vältimatu sõja tingimustes kodumaale nii vajalike lennukite konstruktsiooni kallal.
Sõja ajal aga evakueeritakse Spetsiaalne Konstrueerimisbüroo number 29 koos kõigi kaastöölistega Omskisse, kus pole mingit tootmisbaasi(„Pole ei seinu, ei katust, ei elektrit, eivett- midagi pole!“) ning pannakse ette korraldada lühima aja jooksul lennukite tootmine rinde jaoks. Ja seltskond võtab koletuslikult keeruka, peaaegu võimatu asja ette… ning tuleb sellega toime.
Juba 1941-l aastal vabastatakse mõned „šaraga“ kinnipeetavad (teiste hulgas ka L. Kerber ja A. Tupolev) ning viiakse nad üle vabade töötajate kategooriasse, kuid nende elulaadis ei too see kaasa pea mingeid muutusi- ikka seesama töö kuni …, ikka seesama kollektiiv. Tasapisi, kümne-kahekümne kaupa hakatakse „arvestades ennastsalgavat tööd“, vabastama ka teisi spetsvangla ЦКБ-29 kinnipeetavaid, „…ja 1945-ndaks aastaks,“ kirjutab L. Kerber, „lõpetas häbiväärne asutus oma eksisteerimise“.
Kuid mälestus sellest, et „sellised „häbiväärsed asutused“ eksisteerisid ja võtsid ühiskonnalt kõige andekamaid, kõige vajalikemaid inimesi- see mälestus ei tohi meis kustuda. Liiga kaua on meid veenda püütud minevikku unustama, soovitatud „haavadele soola mitte puistada“. Nüüd kutsutakse meid üles täie tõe juurde, ilma midagi varjamata. Tähendab et ka oma minevikust peame mäletama kõike- nii hirmsat kui kangelaslikku. L. Kerberi kirjeldused on eriti hinnalised sellle poolest, et neis peegeldub nii see kui teine. Erivangla kinnipeetavad, meie intelligentsi parimad esindajad, ei loobunud ka kõige raskematel hetkedel lootmast paremasse tulevikku ja olid veendunud, et lõpuks võidutseb õiglus. Nüüdseks on nende lootused täitunud ja tõde on oma õigustesse astunud. Kahju ainult, et paljud neist ei jõudnud seda ära oodata, teiste hulgas ka nende kirjelduste peategelane, A.N. Tupolev. Kuid hea, et nende hea nimi on rahva mälus taastatud, nagu ka nende teened tehnika ajaloos.
Arvan, et ajakirja „Leiutaja ja ratsionalisaator““ lugejad, inimesed erinevas vanuses, noortest, kes teavad möödunud aegadest vaid kuulujuttude järgi kuni elukogenud ja vanade inimesteni, kes ise kõik selle läbi elasid, loevad huviga L.L. Kerberi kirjeldust.

J. Ventsel
professor, tehnikateaduste doktor
(Kirjanduslik pseudonüüm I. Grekova.)
Pilt

Leonid Lvovitš Kerber, tehniliste teaduste doktor, Lenini ja Riikliku preemia laureaat. Oli A.N. Tupolevi asetäitja.

Esimene osa

Kõik kiskus sõja poole.
(1988#3)

Need kirjeldused on üles tähendatud viiekümnendate lõpul teadmises, et saabub aeg ja need näevad trükivalgust. Pärast partei 27-ndat kongressi(1986- LEMET) see aeg ka lõpuks saabus. Autor on täiendanud oma teost mõningate enne vahele jäetud sündmustega ja eemaldanud teisi, teemaga otsest kokkupuudet mitte omavaid, parandanud vigu nimedes, taastanud mõnede inimeste initsiaalid, parandanud nii trüki- kui muid varem tekstis esinenud vigu.
Samuti märgib autor kurbusega, et paljud tema töös meenutatud seltsimehed ja sõbrad ei jõudnudki raamatu trükkimis ära oodata. Ta on veendunud, et avalikustamine peseb neilt viimased nende au noil kurbadel37-38 aastal määrinud plekid.

L. Kerber

Lollide arv on mõõtmatu
Galilei

Kõik, mis võib untsu minna, see untsu ka läheb. Kõik, mis ei saa untsu minna, läheb samuti…

Frances Chisholm




Vaatamata kõigile drakoonilistele meetmetele, mida administratsiooni poolt kinnipeetavate isoleerimiseks ette võeti, liikusid Moskva vanglate koridorides ja kambrites hoolimata valvest, lukkudest, näokatetest ja ustest pidevalt visad kuuldused suletud konstrueerimisbüroodest, mida omavahel „šaraškadeks“ kutsuti ja kus vangid sõjaliste ja tootmisprobleemide kallal töötavat.

järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19913
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."

Postitus Postitas Lemet »

Toomas kommenteeris Leonid Kerberi sugupuud, lisaks siis omalt poolt lühida tööalase karjääri kirjelduse.

Kuni areteerimiseni NKVD poolt 1938-ndal aastal töötas TTPA süsteemis, tegeledes erinevate väeliikide, sealhulgas ka lennuväe tarbeks sidesüsteemide ja seadmete väljatöötamisega. 30-ndatel arendas raadionavigatsioonisüsteeme Topolevi pommitajate TB-3 ja rekordlennuki ANT-25 jaoks plaaniga valmistada ette lendu üle Põhjapooluse USAsse . Alates 1939-ndast aastast NKVD erikonstrueerimisbüroos nr. 29, kus töötas projektide "100"(Pe-2 prototüüp), "102"(ДВБ-102, М-2) ja Tupolevi "103"(Tu-2 prototüüp) juures. 1943-ndal aastal saadeti rindele, abistamaks esimeste Tu-2tede omandamist. Seejärel töötas konstrueerimisbüroos luurelennukile Tu-2R fotoaparatuuri luues ja kaugpommitaja Tu-2D("62") kallal. Peale sõda andis tohutu panuse lennuki Tu-4 süsteemise omandamiseks, ja kõigi Tupolevi reisilennukite varustuskomplekside loomisse, Tu-144 kaasa arvatud. 1941st aastast, peale seda kui ta rehabiliteeriti, ja vanglast vabastati, evakueerus Omskisse, pöördus 1943-ndal aastal Moskvasse tagasi ning töötas oma karjääri lõpuni(pensioniiga saabus 1968 aastal) Tupolevi konstrueerimisbüroos, alates 1953-ndast aastast Tupolevi asetäitjana lennukite varustuse alal.
Oli paljude teaduslik-tehniliste ja teaduslike memuaristikaraamatute autor("Tu- inimene ja lennuk", Tupolevi šaraga jne.). Viimase ilmumise eest välismaal pidi seitsmekümnendatel konstrueerimisbüroost lahkuma.


3

...järg

Kuulujutud roomasid, kihistusid, kasvatasid endi ümber mõeldamatul hulgal üksikasju, kuid ei leidnud kunagi reaalset kinnitust neisse „šaraagadesse“ sattunud inimeste poolt, sest tagasi vanglasse sealt kunagi keegi ei sattunud.
Kord, ühel talveõhtul, sõitis Butõrka väravatest välja auto. See ei olnud „must vares“(niimoodi kutsuti kinnipeetavate hulgas vange vedavat autot- LEMET), vaid harilik pikap. Selles istusid langetatud päi kolm kinnipeetut koos asjadega. Kuhu, milleks?
Veerenud mööda Moskva tänavaid, peatus masin lõpuks tummade raudväravate ees Saltõkovi tänaval ning juht andis signaali. Väravast väljus NKVD vormis valvur, vahetas paar sõna juhi kõrval istunud ohvitseriga ning pikap sõitis tehase territooriumile, kus praegu paikneb memoriaaltahvel tehast palju aastaid juhtinud A.N. Tupolevile.
Möödunud Lenini ja Stalini traditsioonilistest monumentidest, peatus auto KOCOCe- TsAGI lennukiehituse katsesektori konstrueerimisosakonna(конструкторского отдела сектора опытного самолетостроения ЦАГИ) ukse ees. Meid viidi lifti ja sõidutati kaheksandale korrusele, kantseleisse. Ümber käidi viisakalt- „Istuge, te saabusite NKVD spetsiaalvanglasse ЦКБ-29(ЦАГИ konstrueerimisosakond, "Tupolevi šaraga"- LEMET) Lugege läbi sisekorra eeskirjad ja kirjutage alla.“

Loeme- „On keelatud“, „Ei lubata“, „Hoiduda“ jne, jne, oma viis lehekülge tihedat masinakirja. Kõik nagu harilikult, kuid oli ka üht-teist spetsiifiliselt uut.
„Alkohoolsete jookide tarvitamise eest (Jumal küll, kustkohast neid vanglas võtta??) ja katse eest vaba tööjõu kaudu võtta ühendust välismaailmaga kõrvaldatakse kinnipeetav töölt ning suunatakse range režiimiga laagrisse“
Teiseks- karistuste jagamisel, peale tavapäraste jalutuskäikudest ja poekülastusest ilmajätmiste ning kartserikaristuste, oli punkt „Jätta ilma kohtumistest“, millest järeldub, et siin neid võimaldatakse.
Loeme läbi ja kirjutame alla. Kui palju taolisi lubadusi paipoisteks olla me noil aastatel allkirjastasime.
Valvur viib meid „eluasemele“, nagu ta seda nimetab, ehk siis kongidesse, nagu mõtleme meie. Läheme mööda koridori, pehmet vaiprada mööda, paremale, vasakule, alla- kõikjal on tühjus. Lõpuks avab popka(valvur, kinnipeetutel on nende jaoks veel ka nimeks vertuhai) ukse ja palub viisakalt siseneda. Kuulatame, kuid meie järel lukk ei klõpsata. Vaatame ringi.
Oleme ühes KOCOCe saalidest. Seinte ääres on kolmkümmend baikatekkidega kaetud sõdurikoikut, iga veeres kapike, tumbotška, sellel pakk paberosse „Dukat“, akende ees võrk, mõned toolid. Nihutame neid ja võtame istet.
Mõned minutid istume vaikides, liig suur on meiega toimunud transformatsioon, seejärel võtab elu oma ja tuleb tahtmine suitsetada. Keerame endile kitsejalad ja arutame sosinal, mis edasi? Avaneb uks. Juba teine valvur toob kuuldavale midagi „suvatsege õhtusöögile“ taolist. Sisseharjunud kombe kohaselt sõlmin lahti „sidori“(vene sõduri seljakoti rahvapärane nimetud- LEMET), kougin sealt välja kateloki ja seisan ukse juurde. Popka muheleb „Seda pole vaja, seal antakse“- ja viib meid sööklasse.
Avaneb uks ja sadakond lumivalgete linadega kaetud laudade taga istuvat inimest pööravad üheaegselt pead, keegi röögatab, keegi tormab vastu, palju tuttavaid, sõbralikke nägusid ja meie poole sirutuvad käed. Raske on kirjeldada seda kohtumist ja neid tundeid, mis meist üle valgusid. Valve, neid oli inimest viis, palusid viisakalt, kuid tungivalt rahuneda ning oma kohale istuda. Tasapisi maru raugeb ja me saame mahti ringi vaadata. Erinevate laudade taga leidsime Andrei Tupolevi, V.M. Petljakovi, V.M Mjasištševi, I.G. Nemani, S.P. Korolevi, A.I. Putilovi, V.A. Tšiževski, A.M Tšeremuhini, D.S. Markovi, N.I. Basenkovi- ühesõnaga kogu vene rahvusliku lennundusmõtte.
Sajad sõbralikud silmad vaatavad meie poole, otsekui rahustades, et nüüdsest on kõik hästi. Aga mind haarab õõv- tähendab, ongi tõsi- kõik nad on arreteeritud. Aga see on ju katastroof!
Meid istutatakse vabadele kohtadele. Tõepoolest, katelok ja lusikas, mille laagris võis maha jätta vaid kalmistuteele asudes, oleksid siin naeruväärsetena näinud. Noad, kahvlid, taldrikud, milledest me oleme võõrdunud, rõhutavad minu katlakese ja lusika tobedust. Põllekesega tütarlaps kannab ette makarone lihaga ning küsib:
„Teile (see tähendab minule, kes veel alles eile vaid "padla" nimetust kandis) kas teed või kakaod?“
Enamus juba lõpetas õhtusööki ja asutas end lahkuma, kui minu kõrval istuv elatanud meesterahvas(hiljem selgus, et tegu oli suure keemikuga, partei liikmega 1915-st aastast A.S. Fainsteiniga, kes oli Leniniga kohtunud)viskas ärritunult:
„Jälle on kakao külm, lihtsalt korralagedus!“ Uustulnukad näpistasid end valusalt kintsust- „Issand jumal küll, on’s see nüüd reaalsus või fantastika?“
Pikkamisi söökla tühjeneb, sõpradest ümbritsetuna liigume ka meie. Heitnud kiire pilgu ümberringi, haaran paar tükki leiba ja surusin taskusse. Lisa paikale, milline vedamine! Ilmselt näevad seda ka sõbrad ja valve, aga mul on ükskõik, laagriprintsiip kõlab:
„Mis käes, see sinu, magasid maha, süüdista iseennast, jääd järelveetavaks, on edasine tee üks ja ainus- „M“i(laagri kombel в мертвецкую, surnute hulka).
Magamisruumis, KOCOCe tammesaalis, on juba kogunenud ja ootavad meid sõbrad- Nadaškevitš ja Kalganov, K.V Rogov, ja I.M. Kostin, G.DS. Frenkel ja J.A Krutkov, V.S, Denissov ja I.N. Kvitko. Kuid esmalt Patriarh Tupolevi juurde. Vooditel, toolidel, tumbotškatel, vahekäikudes seistes- auditoorium. Andrei Nikolajevitš esitab küsimusi. Uustulnukad vastavad, nad on veel ahistatud, räägivad poolihääli, heidavad pilke uksele- ega järsku valve ei tule. Neile seletatakse- magamisruum on midagi settlemendi taolist, omavalitsuse territoorium. Kui kinnipeetavad on magamisruumis, on valvuritele sinna sissepääs keelatud.
Akna taga on pime, peagi saabub öö, kuid küsimustel ei tule lõppu. Lõpuks hakkab rahvas siiski laiali minema, jääb vaid väike grupp, nähtavasti Tupolevi lähimad kaastöölised, kelledest me paljusid ei tunne. Ilmselt sattusid nad lähikonda alles kahekümne üheksandas erikonstreerimisbüroos.
A.N Tupolev jutustab: „Juba tükk aega tagasi panime teid lennundusspetside nimekirja, kes on meile vajalikud tööks projekti 103 juures, kuid ikka tulemusteta- NKVD laagrite Peavalitsus, GULAG otsis teid hoolikalt oma varakambrites Minskist Kolõmani, Džezkazganist Norilskini välja. Tänu Allahhile, et elusalt leiti, võinuks ka teisiti minna,“ räägib Vanamees kurbusega, „sest paljusid, oh kui paljusid ei leitudki…“
Ka meil on küsimusi. Selgub, et ЦКБ-29-s on kolm lennukiehitusbürood- Petljakovi oma, mis tegeleb suure lennukõrgusega hävitajaga "Projekt 100"(hilisem pikeeriv pommitaja Pe-2- LEMET), V.I. Mjasištševi oma, mis konstrueerib suure lennukõrgusega kiirpommitajat-"Projekt 102" ja Tupolevi oma, mis töötab välja pikeerivat pommitajat – "103". Peale selle oli veel formeerimise staadiumis neljas, D.L Tomasevitši oma, mis hakkab töötama hävitaja "110" kallal.
Kamandab seda ettevõtet- (ei saa ju tõsimeeli rääkida, et juhib) NKVD polkovnik G.J Kutepov, endine luksepp-elektrik. Kunagi kolmekümnendate algul loodi tehases, kus ta töötas, esimene lennundusšaraga- ЦКБ-39 ОГПУ(asutati juba 1929 aastal ning kandis esialgu nimetust BT-10- LEMET), sinna veeti Tööstuspartei esimese protsessiga seotud arreteeritud konstruktoreid ja insenere- N.N. Polikarpov, V.S. Grigorovitš, B.N. Tarasevitš, A.V. Nadaškevitš, I.M. Kostkina ja veel palju teisi. Välja töötasid nad seal, muideks, hävitaja I-5, mille katsemasina sabal asuvale viisnurgale oli keegi ilmselgelt mõnituseks maalinud tähed "ВТ", mis tähendasid "Внутренняя тюрьма"- „Sisevangla“. Seal siis „tööl“ kinnipeetavatega suhtleski G.J. Kutepov, hilisem ЦКБ-29 ülem
Kutepovil oli kolm asetäitjat- konstrueerimisbüroode „juhataja“Balašov „juhatas“ Tupolevi, Ustinov Mjasištševi ja Jamalutdinov Petljakovi. Peale nende kolme oli nimekirjas veel kümmekond NKVD ohvitseri täitmas teisejärguliste ülemuste rolle.

Umbes kaheteistkümne paiku- nimelt umbes, kuna arestantidel polnud ette nähtud kella omada- hakkasid rahunenud kinnipeetavad magamisruumidesse laiali minema. Tuled kustutati, mis oli samuti meeldiv- kongides, barakkides, üleasustatud vagun-soojakutes lõõmasid kogu öö laes lambid, tuhanded vatid. Esmakordselt kolme aasta jooksul heidame magama normaalsetesse inimestele mõeldud vooditesse, linade, patjade ja tekiga.
Magamisruum jääb vaiksemaks, ainult akna taga on aeg-ajalt kosta paleesillalt Volotšajevski tänavale pöörava trammi kiljumist. Trammid kiirustavad ööseks Apakovi-nimelisse, endise nimega Buhharini- nimelisse parki.

Järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."

Postitus Postitas toomas tyrk »

Vahelduseks pilti ka.

Vennad Körberid noorest peast.

Pilt

Vennad Körberid juba viiekümnendail aastail.

Pilt

Leonid Körber siis vasakpoolne mõlemil fotol
Lemet
Liige
Postitusi: 19913
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."

Postitus Postitas Lemet »

4

...järg.

Ei maga üksnes uustulnukad- liialt ränk on see vapustus peale vanglaid, etappe, laagreid, ümbersaatmisi- lebada puhtas voodis ja nautida juba ette armastatud tööd, välismaiseid tehnikaajakirju, arvutuslükatit, teravaid pliiatseid topsis ja valget, tiheda pealispinnaga raamile kinnitatud vatmanit. Porist, õigusetusest, valve kisast, kolmekordsete laviinist, nürist ja külmast taigast, kõrvetavast ja tarantlitega asustatud kõrbest, löömingutest balandaportsu("balandaks" kutsuti kinnipeetavate žargoonis toitu-LEMET) või trööbatud jalavarjude eest istuda joonestuslaua taha, tõmmata telgjoon ja hakata mõtlema- see, kas teate, on grandioosne!
Veel nädal tagasi röökis hommikupimeduses razvodil juhmi degenerandi näoga valvur täiest kõrist:
„ISTUDA!!! Käed pea taha, hoiatan- samm paremale, samm vasakule loetakse põgenemiseks, tule avan ilma hoiatuseta!“, aga täna- „palun sööklasse!“. Ei, kardan, et see, kes pole seal olnud, seda metamorfoosi, mis meiega toimus, mõista ei suuda!
Kolm päeva olid värskelt saabunud karantiinis. Tööl ei käi, loevad, kosuvad, magavad, jalutavad „ahvipuuris“, selles raudvõrestikus, mis KOCOCe katusele ehitatud ning kus kinnipeetavad peale tööd värsket õhku hingamas käivad. Selline paus on asja eest välja mõeldud- tuleb ju õigusteta elaja seisundist insenerimõtte kõrgustesse tõusta.
Õhtuti, kui sõbrad peale tööd magamisruumidesse naasevad, paiskus uustulnukatele otsekui küllusesarvest kaela küsimustelaviin. Paljud sattusid siia otse vanglatest ning elust laagrites ei teadnud nad midagi. Suurem osa pidas enda viibimist siin millekski ajutiseks, eeldades, et niipea, kui nad joonised lõpetavad, saadetakse kõik laagritesse tagasi. Nagu Sergei Korolev naerdes märkis:
„Keegi pole kindlustatud Femida igasugu Qui pro quo eest. Silmad on tal ju kinni seotud, võtab kätte ja eksib, täna lahendad diferentsiaalvõrrandeid, aga homme oled Kolõmal“
Ja nii see ka oli. Täiesti ootamatult avastasime, et keegi on kadunud. Toimus see standardselt- töökohale tuli popka ja palus kantseleisse minna. Kuni me töötasime, korjasid valvurid magamisruumis asjad kokku ja eesriie laskus. Kuhu, milleks, mille eest- need küsimused ei andnud vastust. Võimalik, et Tupolevile või Petljakovile ülemused midagi teatasidki, aga mitte meile.

Nii või teisiti ei andnud sõbrad meile rahu ning me jagasime nendega meeleldi oma kogemusi. Nende jaoks oli tegu omamoodi likbeziga(väljend „likbez“ tuleneb nõukogude võimu algusaegadel läbi viidud kirjaoskamatuse likvideerimise kursuste lühendist, vene keeles „likvidatsia bezgrammotnosti“, likbez.- LEMET). Elu barakkides koos kriminaalidega, etapid mahajääjaid ründavate koerte valve all, administratsiooni ja konvoi täielik omavoli, kohutav toit, täitmatud töönormid ja kirjavahetuse puudumine jätsid neile sedavõrd sügava mulje, et mõned jõudsid järeldus- eksisteerida sellistes oludes on võimatu ja eksisteerib vaid üks väljapääs- lahkuda elust vabatahtlikult.
Terve mõistuse seisukohalt oli sellega võimatu mitte nõustuda. Kuid usk sellesse, et kõik selgub ja tõde siiski lõpuks võidutseb, oli sedavõrd tugev, et et enesetapujuhtumitega puutusin ma oma laagriaastate jooksul kokku kõigest kaks-kolm korda.
Meid, uustulnukaid, huvitas aga konstrueerimisbüroo ajalugu.
Veidi hiljem, kui ma istusin tühjas saalis järjekordsele tehnilisele probleemile lahendust otsides, jutustas minu juurde sisse vaadanud Tupolev:
„Embrüonaalses faasis viidi meid Bolševosse, mäletad seda kommuuni filmist „Lähetus ellu“? Keda seal küll polnud: laevaehitajaid, tankiste, suurtükiväelasi, keemikuid…niisiis, paar päeva pärast kohalejõudmist kutsuti mind sealsete ülemuste juurde välja ja ma sain esimese ülesande- koostada mulle teadaolevate lennundusspetsialistide nimekiri. Avameelselt öeldes olin ma äärmiselt masendunud. Kõiki enne mind arreteerituid ma teadsin, aga hiljem? Kas ei tule järsku nii välja, et minu nimekirja alusel pannakse kinni veel jumal teab kui palju rahvast?
Järele mõelnud, otsustasin kirja panna kõik, keda ma tundsin, kuid tundsin ma ju kõiki. Ei saa ju olla, et kinni pannakse kogu aviaprom. Taoline positsioon näis mulle arukas ja ma koostasin nimekirja ligi kahesajast inimesest. Ja mis sa arvad- tuli välja, et väheste harvade eranditega olid nad kõik juba trellide taga. Jah, kas tead- haare oli tõepoolest grandioosne!"
Nimekirjad laienesid pidevalt. Saabus mõni uus- kohe istu ja kirjuta, keda sa seal kuskil lennundusest nägid. Lõppude lõpuks koukis GULAG oma laosügavustest välja ligikaudu kakssada lennukiehitajat(analoogsed arvud olid ka teistes sõjatehnika valdkondades) ning tekkis küsimus- kuhu kõik need inimesed panna? Nendel aastatel ei eksisteerinud mingeid arvutusmasinaid, jooniseid paljundati kopeerimise teel, järelikult tuli iga inseneri kohta kuni kümme tehnikut, detailiseerijat, kopeerijat jne.
Tuli välja, et konstrueerimisbüroo Nr. 29 tarbeks oli vaja ruumi 800-1000 inimese jaoks.
Ainus sellise mastaabiga büroo Moskvas oli Tupolevi oma. Oma juhtidest ilma jäetuna jätkas see haledat eksistentsi. Et jätta kasvõi muljet katselennukiehitusest, viis toonane rahvakomissar M.M. Kaganovitš(peagi saabus ka tema järjekord ning peale ebameeldivat jutuajamist Molotoviga- nii räägiti lennundusringkondades- olles veendunud, et Kaganovitš No.1. on ta maha müünud, lasi ta end maha) sinna üle grupi teisejärgulisi peakonstruktoreid nagu Beljajev, Ševtšenko, Gudkov, Gorbunov ja veel rea teisi. Võib ju olla, et tegu oli võimekate inimestega, kuid kahuks midagi kasulikku ja uut nad ei loonud. Mida oligi oodata, sest nendes tingimustes oli peale võimete hädavajalik omada ka saatanlikku läbilöögivõimet, et kõrgemale poole läbi murda ja seal autoriteeti omandada. Riiklik süsteem eelistas stabiilseid autoriteete.
Selleks, et nad, nagu vene osalisvürstidele ja peakonstruktoritele omane, omavahel hullusti purelema ei pööraks, määras Kaganovitš No. 2 neile direktori, sellise „unter Prišibijevi“- Leikini. Purelemise ta muidugi lämmatas, kuid häid lennukeid kah ei tulnud. Selline olukord hakkas varju heitma Stalini „parimale sõbrale“ Beriale ja mis veelgi hullem, kõigi teaduste korüfeele endale.
Ja nii peale pikki koosolekuid Ljubljanka ja lennukitööstuse rahvakomisariaadi vahel võeti suure juhi enda õnnistusel vastu „tema ajastu“ vääriline otsus- sõna otseses mõttes loetud päevade jooksul võeti Moskva lennukiehitustehastes valmistada sadu trelle ning kogu KOCOCe kaheksakordne hoone muudeti vanglaks.
Teisejärgulised konstruktorid kes peksti minema, keda pitsitati niisama ja sajad „rahvavaenlased“ viidi Bolševost üle Raadio tänavale, allutati neile paarsada vabadusest palgatud kaastöölist, kaevati välja Kutepov ning värskelt loodud homeeriline organisatsioon ЦКБ - 29 - НКВД asus loomingulise tegevuse kallale...

Järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19913
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."

Postitus Postitas Lemet »

5

...järg.

…Möödusid kolm aklimatiseerumispäeva ning meid, uustulnukaid, kutsuti ühekaupa Kutepovi, kes oli end endises Tupolevi kabinetis sisse seadnud, juurde välja. Esimest korda peale saabumist laskusime mööda marmorist paraadtreppi kuuendalt korruselt, kus asusid meie magamisruumid, kolmandale, kus paiknesid „juhatajate“ kabinetid..Oh, kui nördinud te oleks, kodanik Kutepov, lugedes vaid NKVD tsirkulaare ning arvates, et need ongi "Книга Бытия"!Aga lugege läbi midagi „Parkinsoni seaduse“ stiilis ja teile saaks selgeks, et varsti kihutatakse teid võõrast hoonest minema ja te lõpetate oma elutee kas tavamajandusülema või komandandina. Kuidas küll mitte meenutada vene rahvatarkust : "Всяк сверчок знай свой шесток"!
Šeff vestles meiega, andes sealjuures mõista vestluspartnereid lahutava kuristiku sügavust. Andnud käsu „Riietage millesegi viisakasse..." krimpsutas ta spetsialistide väljanägemise peale nägu ning jätkas, „pügage juuksed, ajage habe, määrake tööle sellisesse ja sellisesse konstrueerimisbüroosse, faksimilee välja anda,“ teatas ta „e“-le rõhudes. „Üksikasjalised instruktsioonid saate konstrueerimisbüroo juhataja Balašovi käest.“ öeldi juba otse mulle.
Veel ei teadnud me, et taolistes vanglates perekonnanimesid pole ja neid asendavad kurikuulsad „faksimiled“- lihtsalt templid kolme numbriga, mille te panete allkirja asemele joonistele ja arvestustele. Faksimile numbrite summa näitab, kelle juures te töötate. Tupolev näiteks oli 0011, tema asetäitja Bazenkov 065, tema konstruktoritebrigaadide ülemad aga 056, 074, 092 jne.
Hommikul anti mulle konstrueerimisbüroo 103 juhataja major Balašovi juures välja lükat, tehnilise raamatukogu talong ja faksimile. Seejärel saatis Balašov mind töökohale ning esitles vabadele töötajatele kui juhtivat konstruktori ja ülemust. Niisiis, neli päeva pärast seda, kui suvaline vertuhhai võis mind vanglas alandada nii kuidas talle vähegi pähe mahtus, sain ma mitme inseneri, tehniku ja konstruktori ülemuseks. Nüüdsest võisin ma soovitada jääda neil õhtuks tööle, otsustada, saavad nad preemiat või ei saa, minu sõnast sõltus, saavad nad puhkusele või mitte. Algul häiris se meid tugevalt- ega me järsku ei haigestu „peapööritusse edusammudest“(oli selline Stalini artikkel- LEMET) ega ei kerki eneseteadvus liialt kõrgele. Ja mis peamine- kuidas hakkavad meisse suhtma vabad alluvad?
Kõik osutus märksa lihtsamaks. Võeti meid mitte nagu rahvavaenlasi, vaid kui elu poolt solvatud inimesi. Hommikuti leidsime oma laualaegstes liigutavaid märke vabade tähelepanust- lilleõisi, kompvekke, pakikese paberossidega ja isegi ajalehe. Harjunud olukorraga, teatasid nad isegi avameelselt- aga selle N-ga olge ettevaatlikud, ta on koputaja. Nii asusid neis inimestes ülekohus, matslikus ja öördamine kõrvuti õrnuse, kõikeandestava armastuse ja ohvrimeelsusega. Aga neid ju „töödeldi“, jutustati meie „salakavalusest“- kuidas Tupolev Messerschmitile oma lennuki joonised müüs, kuidas Korolev kavatses piiri taha putkata, kuidas Bartini, Mussolini ihuagent, ennast peakonstruktoriks luuras ja lõpuks lihtsalt ähvardati, et liberaalse suhtumise eest meisse või, hoidku jumal, vabadusse jäänud perekondadele mingite teadete edasiandmise eest kvalifitseeritakse nad kiirelt vabadest inimestest ümber kinnipeetavateks. Ja kuidas siis mitte hea sõnaga meenutada meie „vabu“ sõpru, kuidas nende ees mitte maani kummarduda nende liigutavate tähelepanuavalduste ees ja lõppude-lõpuks- kuidas mitte tunda uhkust oma kaasmaalaste ees, kes vaatamata pealesurutavale propagandale jäid siiski inimesteks.

[1988, No 4]
Kuid tagasi teema juurde. KB-103 struktuur nägi välja järgmiselt: „Juhataja“ Balašov, julgeoleku major, tema abiline- Krjutškov, samuti major, mõlemad piisavalt hallid tegelased. Väike pintslitõmme nende tehnilise eruditsiooni visandamiseks. Ustinovi, Mjasištševi konstrueerimisbüroo „juhataja“ poole pöördusid kaks kinnipeetavast inseneri- Otten ja Naumov, ettepanekuga luua kahetaktiline avarii-bensiinimootor generaatorite ülesütlemise puhuks. „Aga milliseid te praegu tarvitate?“ huvitus Ustinov.
„Neljataktilisi,“ vastati talle.
„Kohe kahetaktilistele üle minna on riskantne,“ märkis Ustinov, „kas poleks esialgu teil targem tegeleda kolmetaktilistega?“
Teisiti kui kolmetaktiliseks teda sellest ajast ei kutsutudki.
Peakonstruktoriks oli Tupolev, tema asetäitjaks N.I Bazenov, konstruktorite brigaadide ülemateks olid:
Vastupidavus- A.M. Tšeremuhin
Aerodünaamikud- A.E. Sterlin
Aerodeformatsioon- N.A. Sokolov
Teoreetilised arvestused- akadeemik A.I. Nekrassov(möödanikus kõik ЦАГИ töötajad)
Kere- I.G.Neman (endine HAI lennukite peakonstruktor)
Tsentroplaani- V.A. Tšiževski(endine BOK lennukite ja aerostaatide gondlite peakonstruktor)
Stabilisaatorid ja juhtimine- D.S. Markov(endine OSOAVIAHIMi nimelise tehase peakonstruktor)
Tiivad- S.P. Korolev (tulevane kosmoserakettide konstruktor), kelle vahetas peagi välja B.A. Saukke(endine lennuki „Maksim Gorki“ ehituse konstruktoribüroo ülem)
Hermeetiline kabiin ja konditsioneerid- M.N. Petrov- (endine ЦАГИ hüdrokanali ülem)
Hüdrovarustuse- A.R. Bonin(endine Ostehbüroo peakonstruktor)
Mõõteseadmed- G.S. Frenkel(endine õhujõudude instituudi juhtiv tüürimees)
Elektri- ja raadiovarustus- mina, L.L. Kerber(selle varustuse endine katsetaja)
Relvastus- A.V. Nadaškevits(üldtunnustatud autoriteet lennukite relvastuse osas)
Šassii- T.P. Saprõkin.
Ülesehitus- S.M. Jeger
Tehnoloogia- S.A. Vigdortšik

Mootoriseadmete ja sekke varustuse brigaade juhtisid vabad insenerid A.P. Balujev ja B.S. Ivanov.
ЦАГИ vanadest töötajatest oli veel G.A. Ozerov. Andrei Nikolajevitši palvel võttis ta enda kanda kõik administratiiv- ja majandusküsimused.

Nagu näeme, oli KB-103 juhtivkoosseis ülimalt kvalifitseeritud. Umbkaudu samal tasemel olid ka teised ЦКБ-29 teiste osakondade juhid.

ЦКБ - 29 – НКВД vangistatud suurte spetsialistide mittetäielik nimekiri oli järgmine…
I. Akadeemikud ja korrespondentliikmed(endised ja tulevased)

1. Sergei Pavlovitš Korolev
2. Juri Aleksandrovitš Krutkov
3. Aleksander Ivanovitš Nekrassov
4. Boriss Sergejevitš Stetškin(ta viidi varsti mootorišaragasse üle)
5. Andrei Nikolajevitš Tupolev

II. Lennukite ja agregaatide peakonstruktorid.

6. Vladimir Leontjevitš Aleksandrov
7. Robert Ljudovigovitš Bartini
8. Boriss Sergejevitš Vahtmistrov(relvastus)
9. Amik Avetovitš Engibarjan(elektrivarustus)
10. Aleksander Markovitš Izakson(helikopterid)
11. Mihhail Minajevitš Katškatšjan(güroskoopsed näitajad)
12. Dimitri Sergejevitš Markov
13. Vladimir Mihailovitš Mjasištšev
14. Solomon Moissejevitš Meerson(relvastus)
15. Aleksander Vassiljevutš Nadaškevitš (relvastus)
16. Jossif Grigorjevitš Neman
17. Vladimir Mihailovitš Petljakov
18. Aleksander Ivanovitš Putilov
19. Dimitri Ljudvigovitš Tomaševitš
20. Vladimit Antonovitš Tšiževski
21. Aleksei Mihailovitš Tšeremuhin(autožiirod)

Edasi tulevad minu mälu järgi koostatud nimekirjas 15 professorit ja teaduste doktorit, 14 direktorit, peainseneri ja lennukitehaste peatehnoloogi, viis seeriakonstrueerimisbüroode ülemat…Kokku aga oli meid üle 150-ne inimese.
Tuleb veel silmas pidada, et peale meie oli ju veel kaks šaragat- mootoriehituse ja raketinduse omad, Arvatavasti me väga ei eksi, kui hindame(kaks teist šaragat olid mõnevõrra väiksemad) triumfiraadi Jagoda-Ježov-Beria poolt meie ministeeriumist puuri topitud spetsialistide arvuks 280-300 kõrgelt spetsialiseeritud inimest. Tuleb kummardada nende ees, kes peale sellist aadrilaskmist suutsid ikkagi tagada meie kangelaslikule armeele tuhandete ja tuhandete lennukite tarnimise Suures Isamaasõjas. Vähesed riigid oleksid olnud millekski selliseks suutelised.

järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19913
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."

Postitus Postitas Lemet »

6

...järg.

Märkimisväärsed on mõningate arestantide lood. Tegelikult olid need kõik märkimisväärsed, aga kas need siis kõik ka meelde jäid, seda enam nii, et neid veel kirja panna...?
Vaat, istub seal oma rooma patriitsi pea mõtlikult langetanud mõtteisse vajunult Bartini. Tõsi, mitte roomlase toogasse mässitult, vaid arestandiroobades. Varakate vanemate poeg, huvitus marksismist, astus Itaalia Kommunistlikku Parteisse, kui aga Mussolini võimule sai, emigreerus meie riiki(tegelikult siiski saaddeti IKP otsusega-LEMET). Siin „paljastati“ ta kiirelt, ja anti „itaalia luurele riigisaladuste avaldamise“ eest kümme aastat. Andeka insener-konstruktorina lõi ta Nõukogude Liidule mitut tüüpi lennukeid. Ja oleks kahtlemata loonud rohkemgi, kui poleks olnud kalduvust originaalsetele lahendustele, mis riigiaparaadi ametnikele tundusid sulaselge fantastikana. Rääkides aktsendiga(aga tuleb tunnistada, et meie riigis nagu Peetri-eelsetel aegadel, nii ka tänapäeval, suhtuti välismaalastesse ülimalt kahtlustavalt) suutis ta läbi tungida kõigist bürokraatiaaparaadi võrkudest ning määrati Goltsmani-nimelise tehase peakonstruktoriks. Goltsman oli vana bolševik ning Aerofloti kolleegiumi liige, kes hukkus lennukatastroofis , kui koos P.I. Baranoviga Krimmi lendas. Maeti kõigi auavaldustega Kremli müüri äärde. Seejärel „tunnistas“ mingil protsessil keegi ta organisatsiooni liikmeks . Ning puht idamaise mõttelaadiga käskis Stalin tema jäänused välja kaevata, ära põletada ning tuha laiali külvata. Tehas nimetati ЗИГ-st ümber ЗИВ-ks, see tähendab Vodopjanovi-nimeliseks. Midagi samalaadset juhtus ka Bartiniga. Kes pandi istuma, tema loodud hea pommitaja aga ristiti ümber tema asetäitja insener Jermolajevi nime järgi Jer-2ks. Robert ei suutnud mitte midagi mõista, eriti hämmastas teda, et teda süüdistati soovis midagi Mussolinile müüa. Murelikuna läks ta tihti üle itaalia keelele ning rääkis midagi kiiresti-kiiresti. Pidevalt kostus jutus sõna „inkonseptibile“, mis tähendab kujuteldamatut.

Karluša Szilard. Räägiti, et ta on kauge sugulane Leo Szilardile(ameerika füüsik, kes koos Fermiga määras kindlaks uraan-235 kriitilise massi ja osales esimese reaktori loomises-LEMET), kes koos Einsteiniga kirjutas alla tuntud kirjale Roosveltile, milles nad väljendasid kartust, et Hitler, kasutades Fermi ja Liza Meitneri töid, sunnib teadlasi looma tuumarelva enne USAd. Kumbki sugulastest ei tahtnud elada türannide võimu all, mõlemad jõudsid vabadusse, kuigi erinevatesse.
Tavaliselt tagasihoidlik ja häbelik Karluša süvenes ennastunustuseni aerodünaamilistesse arvestustesse. Kui keegi ligines tema tillukesele lauale, tõusis ta tingimata alati püsti ja vastas meelsasti kõigile esitatavatele küsimustele. Nii läks, kuni talle tuli kallale "madjari hullushoog". Mustas särgis, samasugustes pükstes ja tohututes vangisaabastes, surunud näo kätesse, kõndis ta vahetpidamata koridori mööda, kui aga helises kell, tormas magamisruumi ja viskus voodile. Hommikuks jahtus maha ja sukeldus süüdlasliku näoga taas logaritmilistesse arvutustesse. Karluša plahvatuste põhjuse saime teada hiljem- vabadusse oli jäänud tema naine kahe väikese lapsega. Ungarlanna, kes vene keelt ei osanud ega polnud kohanenud meie tegelikkusega, oli vähemalt Karluša arvates kindlale hukule määratud.
Seda, mis toimub, Karluša mõista ei suutnud, ta oli veendunud, et Stalin on Hitleriga kokku leppinud, et riigis valitseb fašism ja et kõiki meid koksatakse peagi ära.
1944-ndal aastal kadusid tema, Krutkov ja Rumer ära. Kuhu, selgus alles paljude aastate möödumisel- tuumapommi kallal töötama. Kui pomm lõhati, nad vabastati. Sel kombel jõudsid kaks Szillardit, liikudes väga erinevaid teid pidi, siiski ühe probleemini. Tõepoolest, „…äraarvamatud on Sinu teed, Issand…“
Jääb üle veel mainida, et Szillardi peret siiski toetati- väikese Miša võttis enda juurde A.R. Bonini naine, tema õekese ühe teise kinnipeetava sugulased, naist aga aitasid meie pered. Ei tea küll, mis meile rohkem rõõmu valmistas(võib-olla see kõlab küll küüniliselt), kas see, et otsiti üles tema lähedased või see, et neid otsides kergelt ja märkamatult valvureid peteti. Kuulduste järgi tõstsid nii algul Rakoši, seejärel ka Kadar ta Ungarisse tagasipöördumise järel pjedestaalile, akadeemikute hulka. Jõudsid sa ka hingerahuni, meie armas Karluša?

Julij Borissovitš Rumer, matemaatik, füüsik ja polüglott, vene Oppenhaimeri kandidaat. Tema toodi meile üle Marimaa laagritest, oli maikuu, soe, tema aga saabus madratsiümbristega drapeeritud viltidega komplektis. Kõrget kasvu, mustjas-sinakate juustega, purukslöödud prillidega suurel ninal meenutas ta sel kombel juuda prohvetit. Töötas ta Abakani orus, Sušenskoje lähedal, „...aga mitte eesmärgiga luua midagi väärikat Suure Väljasaadetu mälestuseks, vaid tõestamaks kohalikele elanikele isiklikult Vladimir Ilitš Leninit ja tema naist kohanud Krõlenko ja Võšinski poolt loodud karistussüsteemi väärtusi. Ei usu, et Vladimir Ilitš oleks kunagi jaganud nende vaateid süütuse presumptsiooni küsimustes...“ pajatas ta muigega.
Töötas ta arvestusbrigaadis ja võlus ära meie raamatukoguhoidja Fatma Rasstanjeva, lugedes kuu ajaga läbi kogu inglise, prantsuse ja saksaskeelse tehnilise kirjanduse, „mitte kordagi ühtegi sõnastikku laenutades!“- vaimustus Fatma. Hiljem juhtus Rumeriga anekdootlik lugu. Ta arreteeriti teist korda, torgati eksikombel ОСО-sse (Особое совещание НКВД- NKVD Erinõupidamine- LEMET)ning anti kümme aastat. Kuni ta kaubavagunis rappus, kus kriminaalid mängisid kaarte „…kõige peale järjest, mis mul seljas oli, prilliraamid kaasa arvatud, ning mind ähvardas perspektiiv ilmuda sihtpunkti sellisel kujul, nagu ema mind sünnitas…“, arusaamatus avastati. Selgus, et ta oli kellegi teisga segi aetud. „Tagasi sõitsin kiirrongi klassivagunis, kuid ikka saatjaga,“ rääkis Rumer, „ilmselt nad kartsid, et sedakorda mängivad mind paljaks respektaablid vabad inimesed “
Moskvas tema ees vabandati ning saadeti tagasi tööle aatomišaragasse, kuid juba vaba inimesena.

Aleksander Ivanovitš Nekrassov, teoreetilise mehaanikale pühendatud fundamentaalse töö autor. Olles USAs komandeeringus, sattus autoõnnetusse ja jäi vaevu ellu. Tuli invaliidina tagasi, sai kodumaale naasedes teada, et on Föderaalse Juurdlusbüroo agent, mille eest lajatati kümnekas. Šoki tõttu säilus vaid kaks mäluosa- töötas laitmatult teoreetilise mahaanika kallal ning mäletas kauget minevikku- pashapühade hommikut, gümnaasiuminäitsikuid, pirukaid Filippovi juures, Nadsoni ja Igor Severjanini luuletusi, ajakirja „Pealinn ja mõis“ ning igatses kõige rohkem kassipoega, kes jäi koju, kui ta Ljubljankale viidi. Tupolev hoolitses tema eest, hoidis teda niipalju kui see võimalik valvuritega kokkupuutumisest ja mingit praktilist tööd ta ei teinud. Istus tillukeses toas suure büroosaali taga ja kirjutas oma kursust. Kui ta vabastati, võttis Tupolev eluvõõra vanamehe enda juurde koju. Seejärel korraldas talle korteri Gorki kaldapealsel, sinna toimetati NKVD ladudest vanaaegset mööblit, seejärel aga ka kassipoeg ja majapidajanna, kelle lojaalsus ei kutsunud ilmselt esile kahtlusi.

Järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19913
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."

Postitus Postitas Lemet »

7

järg...

Sergei Pavlovitš Korolev, tulevane kosmoserakettide looja, toodi kohale Kolõmalt, kus ta uhtumispanniga kullakest välja pesi. Väheldast kasvu, viltu otsa pandud peaga, tarkade pruunide silmadega skeptik, küünik ja pessimist, absoluutselt süngelt tulevikku vaatav. „Lüüakse ilma nekroloogita maha!“ oli tema lemmikfraas. Töötas koos Tsanderiga rakettide kallal ning pandi kinni selle eest, et keeldus mõistmast fakti „…meie maale on teie pürotehnika ja tulevärk mitte ainult mittevajalik, vaid isegi ohtlik!“, nagu teatas talle uurija. „Tegeleksite parem millegi asjalikuga ja ehitaksite lennukeid. Rakette on teile vaja vist juhile kallaletungiks?“ Oli vaja Werner von Brauni, Peenemündet ja Vau-2te, et teda meelde tuletataks. Hiljem, tõstetuna meelituste, ordenite ja medalite, au ja kuulsuse Everestile, säilitas ta ikka vanad sõbrad. Oli väga huvitav, kui ta endises Kalinini suvilas Ostankino kandis konjakiklaasi taga ringi piiludes läks üle sosinale meenutas “Aga mäletate, poisid, „kolmetaktilist“, Griška Kutepovit, ahvipuuri, kohtumisi ja muud!“. Erilist pikantsust andis sellele kõigele sealsamas lähikonnas asuv suvilavalve, mida toimetasid täpselt samasugused popkad.
„Teate, poisid, kõige traagilisem on see, kui palju on ikkagi ühist toonasel ja praegusel olukorral. Mõnikord ärkad öösel, lamad ja mõtled- järsku on mõni juba käskluse andnud ja valvurid sisenevad ülbelt ja käsutavad „A nu-ka, padla, tule asjadega välja!“ Esimene abielu oli tal K.M Vintsentiniga, Botkini haigla kirurgiga. Maailm on väike ja just nimelt tema amputeeris jala meie seltsimehel N.A. Sokolovil, kui tal sarkoom avastati. Kes teab, kui ankeediarstide asemel oleks tema Korolevile operatsiooni teinud, oleks sündmuste kulg ehk teine olnud?

Juri Vassiljevitš Kalganov, Orlovi kandi talupoja poeg, vaevaga inimeste hulka rühkinud. Kärgatas revolutsioon ning noorukist sai Punaarmee diviisikomissar. Muideks, samasuguse saatusega olid arreteeritutest ka veel A.E. Sterlin, K.J Polištšuk, A.J Rogov, V.S. Voitov- diviiside, korpuste ja armeede komissarid Kodusõjas. Sõda lõppes ja partei kutsel lähevad nad tuhandetena sõjaväeakadeemiatesse õppima, need aga lõpetanud, suunatakse tootmisse. Peagi sai Kalganovist Irkutskis asuva suure tehase direktor. Keegi tunnistas ta organisatsiooni liikmeks ning ta arreteeriti. Püüdlik uurija hoidis teda päevade kaupa püsti. Kui ta kambrisse toodi, olid jalad sedavõrd paistes, et saapad tuli lõhki lõigata. Jura rääkis:
„Mõistad, ma saatsin ta kohe na…. Ma olin kindel, et see on kokkumäng, vandenõu, ühesõnaga kõik, mida soovid, ainult mitte see, mis tegelikult.“ Türanniseeriti teda kaua, kuid nähes, et vastas on raudne tahe, aeti ta läbi erinõupidamise. „Kas tead, alles siin, büroos, nähes teid kõiki, sealhulgas direktoreid ja vanu kommuniste nagu Leštšenko, Abramov, Polištšuk, Voitov, Tšiževskii, tuli mulle mõistus pähe ja ma mõistsin seda komödianti Stalinit ja tema käealuste bandet, kelle käed tilguvad sadade ausate kommunistide verest. Laagrites ma veel kahtlesin.“
Küpsenud, ei hakanud ta siiski mitte „kontrikuks“, seda mitte, kuid muutus suurimaks küünikuks. Omades teravat analüütilist mõistust, andus ta naudinguga arvutustele, tungis kirega matemaatilistesse lahendustesse ja kordas käsi hõõrudes:
“Vaat siin on kõik aus, ilma demagoogiata!“

Vladimir Sergejevitš Denisov, istudes juba kolmandat korda, (1924-ndal esimese intelligentide lainega laagrisse, 1932 aastal koos Polikarpovi ja Grigorovitšiga ЦКБ-39-s) oli üheaegselt Tšehhovi tüüpi intelligent ja poliitiline retsidivist, kui selline kombinatsioon üldse võimalik on. Pikka kasvu, piiksuva häälega sisendas ta mõjuka süngusega uustulnukatele:
„Jah, džentelmenid, meie suurriigi asutamisest peale istuvad korralikud inimesed pidevalt kinni, katkestades seda loomulikku seisundit lühiajaliste suhtluspausidega perekonnaga“. Küsimusele „Vladimir Sergejevitš, aga varem toimus ju uurimine humaanselt?“ vastas:
„Loomulikult, 1924-ndal pandi sauna istuma, 36-kraadise temperatuuriga tuppa ilma veeta, kuniks nepmanid üles ei tunnista, kuhu nad kulla peitsid ja meie, kus ja millega kahjustasime. 1932 aastal pandi istuma tõmbetuule kätte tavalise ämbri peale. Istu, kuni kõrvad istmikunärviga kohtuvad või kuni ei ütle, kes ja kus sind mingi riigi(millise täpselt, selle lubas uurija istujal endal vastutulelikult välja mõelda) spiooniks värbas. Mis on humaansem, palun määrata džentelmenidel endil“
Denissov oli üheks vene puitlennukiehituse tehnoloogidest ning aitas veel Esimese Maailmasõja ajal Moskvas„Duxi“ tehases „Farmanite“ tootmist korraldada.

Aleksander Vassiljevitš Nadaškevitš, epikuurlane, õrnema soo suur austaja, kes jälgis isegi vanglas oma küünte ja habeme a la Henry Neljas seisukorda ning suurim spetsialist lennukite relvastuse alal. Istus ta juba teist korda. „Teate, iga korraga muutub see järjest rohkem plebeilikuks. ЦКБ-39s oli mul omaette kabinet telefoniga ning Paufler, meie ülemus- kes, pange tähele, polnud mingi paariline sellele Griškale(Kutepovit ei kutsunud ta ei kuidagi teisti kui Griška Otrepjeviks)- jättis mulle selle ausõna peale, et ma ei hakka koju helistama. Oli mul ka luba ja mööda territooriumit käisin ma ilma nende idiootidest järelvankriteta.“
Huvitavalt pajatas ta „kahjurite“ poolt ehitatud hävitaja I-5 demonstratsioonist Stalinile endale. „Toimus see Hodõnkal, kahe angaari lähedal, kus me nii elasime kui ka töötasime. Selgitusi lennuki kohta andis Nikolai Nikolajevitš Polikarpov, relvastuse kohta mina. Kui ma lõpetasin, - aga sel hetkel seisime veidi eemal- küsis Stalin:
„Ega teid siin ei rõhuta...?“ Juba kümme aastat ei anna see fraas mulle rahu. Silmakirjatses või oli näitleja?“

Järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19913
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."

Postitus Postitas Lemet »

8

...järg.


Utsitades meid olmeviisakuses, pöördus ta kinnipeetavate poole kinnipeetavate poole alati „söörid“. Toimuvat hindas järgmiselt:
„Pean märkima, söörid, et selles riigis(A.V. ise oli poola päritolu)ilma türanniata asjad liikuda ei saa. Tuletage meelde Groznõid, Peetrit või Nikolaid. Opritšinat, vürst-admiral Romodanovskit või Tema Kõrgeaususe kolmandat kantseleid. Metslasetegusid tehti Lopuhhinite, Trubetskite, Naštšokinite, Pestelite, Kühhelbeckerite, Uljanovite, Kamenevide, Rõkovite, Tuhhatševskite kallal. Peksti nuutide, kaigaste ja kumminuiadega“. Erinevalt Szillardist ja Korolevist, kes nägid ette ka kurba lõppu, oli A.V optimist ja veendunud selles, et kurb lõpplahendus meid ei ähvarda. „Maha hakkavad nad laskma usutaganejaid, muidu jääks ju nende kuningas alasti. Aga mis meid puudutab, siis kuna me oskame teha eeskujulikke lennukeid, ilma milleta riik ei saa elada, siis meid ei torgita. Enamgi veel, söörid, pidage meeles- meid külvatakse üle ordentega, aga kui ühel suurepärasel päeval vaja, siis võetakse nad maha, teid aga saadetakse uuesti Lubjankale“

Grigori Semjonõtš Frenkel, MAI professor, rafineeritud intelligent, Saadi, Gumilevi ja Ahmetova hindaja, peen diplomaat. Ta oli Tupolevi juures Talleyrandiks(kedagi loomulikult reetmata) ja teda kutsuti kinnipeetavate hulgas „õpetatud juudiks Tambovi kindral-kuberneri juures.“ Toimuva kirjeldmisel lähtus ta juudi müstika ja vene musta maagia segasevõitu juurtest. Segu apokalüpsisest, Kristusest ja Stalinist ei peibutanud kedagi. Olles füüsilidelt kasvuhoonetaimeks, ei omanud ta laagris läbilöömiseks ei vajalikku vastupidavust ega nahhaalsust ning oli end juba hinges maha matnud. Sellele järeldusele tulnud, muutus ta hüpohondrikuks ja tegeles kogu vaba aja ainult magamisega. Naljatlev uneühik, mis võrdus 24 tunniga, sai arestantide poolt nimetuse „Frenk“.
„Areteeritu magab, tähtaeg tiksub“ naljatas ta, kuid isegi nalja tehes jäid tema silmad hukkumisele määratu omadeks. J.V. Kalganovi viisid enneaegselt hauda füüsilised piinad, Georgi Semenovitši- kõlbelised.

Juri Aleksandrovitš Krutkov, Teaduste Akadeemia korrespondentliige, meie mürgise näoilme ja Gudoni büstiga Voltaire. Igakülgselt erudeeritud inimene, entsoklüpedist, võlus ta meid kõiki oma arutluskäikude peensusega.
Toodi ta meie juurde Kanski laagritest, kus oli kriminaalide baraki koristajaks. "Polnud laita töö, kas teate, ja eriti hämmastasid sinu töö hindamise peensused- mõnikord antakse peksa, mõnikord jäetakse kõhv. Pean märkima, et minu üliõpilased ülikoolis olid märksa vähem nõudlikud ja ei peksnud mind loengute eest kordagi.Ning ka suitsu andsid vastuvaidlematult ning sealjuures üldsegi mitte konisid."
Jutustas, kuidas ükskord kõlekülmas talves sai käsu koos naaberbaraki koristajaga puid saagida. Kaks elatanud inimest, mässituna nartsudesse, räpased, halli harjasesse kasvanud, venitavad aeglaselt saagi edasi-tagasi ning vestlevad:
"Kust pärit?"
"Leningradist. Aga sina?"
"Sealtsamast."
"Kus töötasid?"
"Teaduste Akadeemias. Aga sina?"
"Sealsamas."
"Lõpeta ära, ma tundsin seal kõiki. Mis su perekonnanimi on?"
"Krutkov."
"Juri Aleksandrovitš!! Jumal küll, ärge hukka mõistke, ei tundnud ära! Mina olen Rumer..."
"Arusaadav, Juli Borissovitš, kes siin keda ära tunneb...Aga ärge pange samuti pahaks, ma pean nüüd minema barakki kütma. Muidu, teate ju isegi, antakse peksa..."
Krutkov töötas büroo arvestusosakonnas ning oli kohtunikuks ning konsultandiks erinevates ja keerukates tehnilistes vaidlustes. Oli samuti suurepärane jutuvestja, ning me ei jõudnud ära kuulata imelisi lugusid tema kolleegide akadeemikute S.F. Oldenburgi, A.P. Karpinski, A.F. Joffe, A.N. Krõlovi, keda ta hästi teadis, elust. Peale aatomišaragat lasti ta vabadusse ning ta pöördus tagasi tema poolt armastatud Leningradi ja ülikooli.

Jossif Grigorjevitš Neman, HAI(Harkovi lennundusinstituut-LEMET) lennukite autor, kes esimesena NSVL-s kasutas sissetõmmatavat telikut. Toona oli see grandioosne ja julge hüpe, piisas vaid teliku mitteväljatulekust, kui tegu oli tõestatud kahjurlusega. Ekspansiivne, ikka ja alati uusi lahendusi otsiv ja samal ajal heasüdamlik, ilma pika vihata ning kaastundlik, oli ta noorsoo kumiiiriks.
Tundub, et ta oli ainus, kes võis endale lubada Tupolevi poolt vastuvõetud otsuse hindamisel öelda:
"Teate, Andrei Nikolajevitš, see on ebaõnnestunud asi, mõtleme veel, ma proovin pakkuda midagi asjakohasemat." Ja Tupolev võttis seda rahulikult. Nii tema kui ka Mjasištšev ja Petljakov hindasid väga Jossif Grigorjevitši, pidades teda tõusvaks täheks. Kuni areteerimiseni elas Neman Harkovis, oli HAI peakonstruktoriks ning luges seal loenguid. Juba palju aastaid perest eemale rebitud, noor ja ilus, oli tal palju austajannasid, kellega suhted erikonstrueerimisbüroo tingimustes olid loomulikult vaid platoonilised. Üks neist paelus teda ilmselt siiski tõsiselt ning Omskis, juba peale vabastamist, nad kohtusid. Kui sakslased Harkovile lähenesid, õnnestus ta naisel ja lastel imekombel sealt välja rabeleda ning peale kuudepikkusi evakuatsioonivintsutusi jõudsid nad Omskisse. Saanud juhtunust teada, mürgitas naine end. Nii lagunesid peale areteerimisi ja vangla-aastaid paljude perede elud.
Peale sõda Harkovisse tagasi pöördunud, haigestus Neman leukeemiasse. Suri andekas konstruktor, kes paljude arvates oli ühel tasemel Sikorski, Grigorovitši ja Tupoleviga.

Vladimir Antonovitš Tšiževski, täielik pedant, ei kahelnud, et toimuval on on mingid kõrgemad ja salajasemad põhjused. "Inimmõistusele pole mitte kõik kättesaadav, oodake, las mööduvad mõned aastad ja meile varjatud põhjused saavad avalikuks!"
Möödusid, ootasime ära Stalini surma ja avaneski. Kuningas osutus paljaks ja kõik nägid, kuivõrd jälgid ja alatud olid need inimmõistusele justkui hoomamatud põhjused. Endine nõukogude aerostaatide gondlite peakonstruktor osutus nagu paljud teisedki inimesed lühinägelikuks.

Aleksei Mihailovitš Tšeremuhin, õrneima hingega inimene, kuid kavalpea, meie kroonitud spetsialist lennukikonstruktsiooni tugevuse osas. Lennunduse ajaloo elus asjatundja ja säilitaja, Esimese Maailmasõja sõjaväelendur, N.E Žukovski liitlane ja mõttekaaslane. Oli võimekas joonistaja ning pidas illegaalset konstrueerimisbüroo illustratiivset kroonikat. Kõik see läks Omskisse evakueerumise käigus paraku kaotsi. Nagu J.A. Krutkov, oli ka tema andekas jutuvestja, eriti oma MVTU üliõpilasaegadest...
"Vaatamata soliidsele vanusele jätkas Žukovski pedagoogilist tegevust, kuigi nägi ja kuulis juba halvasti. Meie muidugi ei jätnud seda kasutamata ning andsime üksteise eest arvestusi. Võtnud kord Nadaškavitšilt arvestust vastu, tähendas N.E. melanhoolselt "Huvitav, need käimad tulevad mulle täna juba kolmandat korda ette...", kuid arvestuse võttis siiski vastu.
V.P Vetšninkin armastas endale korraldada "publicityt". Ühel nõupidamistest, kui ta sellest eriliselt hoogu sattus, katkestas teda A.S. Tsaplõgin. "Teie, Vladimir Petrovitš, olete nagu pisvinn nina otsas- alati ees ja alati valel ajal!" Taolisi lugusid teadis ta lõpmatult ja meile meeldis teda kuulata. Surres oma masina roolis Palanga lähedal, jättis ta meid ilma mitte ainult heast sõbrast ja vaieldamatult suurimast autoriteedist lennukite vastupidavuse osas, vaid ka huvitavaimast kroonikust.
Nagu näeme, oli konglomeraat konstrueerimisbüroo kinnipeetavaist piisavalt huvipakkuv.

Pilt
Grupp ЦКБ-39 kaastöötajaid, kinnipeetavad ja "vabad", OGPU esimehe V.P. Menžinskiga. Menžinskist vasakul G.J. Kutepov(sonis), tulevane ЦКБ-29 ülem

Pilt

N.N. polikarpovi ja D.I. Grigorovitši hävitaja I-5 katseeksemplar, välja töötatud OGPU ЦКБ-39-s.

Järgneb...
Viimati muutis Lemet, 01 Juul, 2013 21:58, muudetud 1 kord kokku.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19913
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."

Postitus Postitas Lemet »

9

...järg.

Vangla ise, kus kulges meie teenistusväline aeg, hõivas KOCOCe hoone kolm ülemist korrust. Siin paiknesid magamisruumid- kolm suurt ja üks, õue avanevate akende tõttu halvasti valgustatud väiksem, söökla, köök, ning ahvipuur katusel, samuti ka administratsiooni ja valvurite tänavale avanevate akendega rohkearvulised ruumid. Kolm korrust olid ülejäänutega, kus me töötasime, ühendatud ühe sisetrepiga. Oma kartserit meil polnud, vahelejäänud veeti Butõrkasse.
Päevakord oli järgmine. Äratati meid kell seitse, kaheksani tegime korda iseendid ja magamisruumi. Kaheksast üheksani hommikusöök, millele järgnes kuni kella üheni töö, seejärel lõuna. Kahest seitsmeni taas töö, seejärel puhkus kaheksani, õhtusöök ja vaba aeg üheteistkümneni, kuni valgus kustutati. Kontroll toimus öösiti peade järgi, kui me juba magasime. Sõja lähenedes venisid tööpäevad kümnele tunnile, 1941 aasta kevadest aga juba kaheteistkümne tunnini. Toideti piisavalt hästi, hommikusöögiks oli keefir, tee, või, puder. Lõuna koosnes kahest roast ning kompotist, teiseks toiduks oli liha garneeringuga, õhtusöögiks soe toit, keefir, või, tee. Nende jaoks, kes veel peale õhtusööki töötasid, toodi sööklasse leiba ja hapupiima.
Pärast laagreid meenutas selline toitmine sanatooriumit ning ilma füüsilise töö ja jalutuskäikudeta hakkasid kinnipeetavad tasapisi kosuma. Vanga juures oli ka kauplus, kus kinnipeetavad said kord nädalas sugulaste poolt Butõrka kantseleisse jäetud raha eest osta tualettseepi, odekolonni, kompvekke, paberosse ja isegi žiletiterasid. Vaat seesama odekolonn selgitaski meile, mida tähendas punkt käitumisreeglites karistusest alkoholi pruukimise eest. Kolm meie noorukit- V. Uspenski, I. Babin ja L. Djakonov- rüüpasid liiast ning nad tabati ja saadeti kartserisse.
Kinnipeetavate isolatsioon välisilmast oli eeskujulikult läbimõeldud. Nii päeval kui öösel asusime valvsa silma all. Passisid meid kaks valvet- büroo sees professionaalid, Butõrka vangivalvurid, väljaspoolt aga tehasevalve. Esimese aheliku moodustas magamisruumi sissepääsu juures pidevalt passiv popka. Kes mitte niipalju ei valvanud meid, kui jälgis seda, et magamisruumi ei sattuks eksikombel mõni vabadest töötajatest. Teine võimas lõks koosnes kolmest relvastatud popkast ning seisis ainukese ukse ees, mis ühendas konstrueerimisbürood hoone muude ruumidega. Peale selle lonkisid päev läbi kõigis koridorides vahetevahel tubadesse sisse vaatavad erariietes valvurid. Kella üheteistkümnest õhtul kaheksani hommikul jäeti neid üks korruse kohta, kuid see-eest pandi postid välja iga magamisruumi ukse juurde. Kolmas kaitseliin hõlvas kõik tehase sisse- ja väljapääsud ning patrulleeris piki tehase aedu ning hoovides. Harjunud ja olukorraga lähemalt tutvunud, avastasime ka neljanda, milleks olid erariietes džentelmenid, kes patseerisid mööda Raadio tänavat ning Jauza kallastel.

1988, № 5

Loomulikult jätkunuks meie pealepassimiseks ka kümme korda vähemast. Põgenemisest, tuleb tunnistada, me isegi ei mõelnud. Ka kui ka keegi oleks mõelnud, siis kuhu? Kelle abile, kelle poolt varjamisele me oleksime võinud loota? Ja mis oleks saanud tema perekonnast, tema lähedastest ja sugulastest seitsmenda põlveni välja?
Ei, kogu see etendus polnud mõeldud meie jaoks, vaid vabade töötajate tarbeks. Kuidagi tuli ju toimetada, et rahvas uskunuks "vaenlastesse"...
Algul asustati kinnipeetavaid magamisruumidesse saabumist mööda. Seejärel käskisid ülemused paigutada rahva põhimõttel üks magamisruum- üks konstrueerimisbüroo. Neljandasse magalasse paigutati elatanud, kes tahtsid rahu ja vaikust. Kuigi meid iganädalaselt dušši alla viidi, menutas magamisruumide atmosfäär hommikuti ikkagi midagi kasarmu ja platskaartvaguni vahepealset. Üks uustulnukatest, sisenedes KB-1 magamisruumi ning nähes tukastavat Petljakovi räbaldunud sokkides, oli vapustatud. Inimene, kes kaks aastat enne ameeriklaste poolt "lendava kindluse" Boeing B-17 väljalaskmist lõi vene kindluse, lennuki ANT-42(Pe-8)- on arestant ja veel räbaldunud sokkides. ...Ilusti tänati teda... 1936-ndal aastal, s.o. neli aastat enne sõda, suutis see masin lennata kümne kilomeetri kõrgusel kiirusega 420 kilomeetrit tunnis ning toimetada 2500 kilomeetri kaugusel asuva sihtmärgini kolm tonni pomme. Neli korda pandi see masin tootmisse ja võeti taas maha. Mulle tuli pähe, et kui Molotov oleks Ribbentropi visiidi ajal Moskvasse talle ütelnud, et tuhat sellist pommitajat on meie lennuväljadel valmis tegutsema- kas oleksid sakslased riskeerinud 41-sel meiega sõdima hakata? Mis puutub sellesse, kas meie lennukitööstus oleks suutnud neid nelja aasta jooksul niipalju välja lasta, siis meiega koos istunud suurte lennukiehitustehaste direktorid Leštšenko, Abramov, Voitov, Kalganov, Usatšev vastasid kindlalt ja ühemõtteliselt- oleks suutnud. Ja tegelikuses poleks vastata olnudki vaja- vastus on neis kümnetes tuhandetes lennukites, mida lennundustööstus sõja ajal rindele tarnis.
Kuid me kaldusime kõrvale. Tammesaali nurgas asus Tupolevi koiku, naabriteks S.M. Jeger ja G.S. Frenkel. Õhtuti muutus see nurk tehnikanõukoguks, kus otsustati lennuki "103" loomisega seotud küsimusi. Tavaliselt istus Tupolev oma armastatud tolstovkas ja soojades sokkides koikul, kerides jalad türklase kombel enese alla ning meenutades niimoodi vana heasüdamlikku jumalat Effeli karikatuuridelt. Ümberringi istusid teised nõupidamisest osavõtjad. Voodi alt oli välja tiritud vineerileht, informatsiooni lekkimise vältimiseks ei lubatud meil magamisruumides paberit kasutada. Sellele joonistatakse mingisugune konstruktsioon. Tupolev parandab seda pehme pliiatsiga, seletades oma mõtet, kasutades vahete-vahel kõvemaid venekeelseid väljendeid. Aga seda mitte erilisest armastusest nende vastu, ei, vaid soovist põhjalikumalt ja väljendusrikkamalt asja olemus kuulajateni tuua. "Ei, siin pole lahendust veel olemas, mootorigondlit sitaga tiiva külge ei kleebi. Ta(osutas autorile) mõtleb, et pinge võtab enda kanda vaat see varras. Lollus, see pole varras, vaid tatt, läheb sõlme ilma koormusetagi, iseenesest". Närides küünenahkasid(terav noakene, mis lebas alati taskus, oli ära võetud- vangalas ei tohtinud omada midagi teravat, kuigi meie „lavotškast“ võis osta isegi žilette), vahetevahel nakatavalt naerdes, kusjuures tema kõht loksus nagu kott kisselliga- nii utsitas peakonstruktor oma karja.
Mõnikord viibisid meie vaata et igaõhtustel koosolemistel ka Mjasištšev ja Petljakov. Need kaks olid vaata et antipoodid, Petljakovi kutsuti „suureks vaikijaks“. Suvalisel nõupidamisel eelistas ta istuda vaikides, ainult uudishimulikud ja targad silmad reetsid mõttetegevust. Arvamused ära kuulanud, analüüsis ta neid, heitis kõrvale sõnavahu(aga nõupidamistel, eriti ministeeriumites, koguneb seda oma kaheksakümmend protsenti öeldust), võttis vastu otsuse ja andis sellest täpselt ja lühidas formuleeringus teada. Suurem jagu seda protsessi ei mõistnud ning pidas Petljakovi lihtsalt Tupolevi tahte ja otsuste täideviijaks. Tegelikult polnud see nii, Petljakov oli KOCOCe esimese brigaadi, mis projekteeris ТБ-1, ТБ-3, АНТ -42, АНТ -14, ülem. Muidugi, üldised lennuki skeemid ja sellised otsused, nagu mitme lonžeronga tiib, gofreeritud duralumiiniumist kate, võttis vastu Tupolev.

Järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19913
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."

Postitus Postitas Lemet »

10

järg...

Detailse väljatöötluse viis aga läbi Vladimir Mihhailovitš. Lennuki Pe-2 joonised lasi ta välja juba ilma vähimagi Tupolevi osaluseta. Lühidalt- ta oli täiesti iseseisev peakonstruktor.
Vladimir Mihailovitš Petljakov meenutas ameeriklast Bret Harte aegsest Metsikust Läänest. Väheldast kasvu, jõuline, energiliste näojoontega, tahtejõulise lõua ja hallide külmade silmadega. Sisemusega polnud sel väliskestal aga midagi ühist. Ta oli pehme, häbelik inimene. Karjuda, või veelgi enam, sõimata alluvaid ta ei suutnud, täpselt samuti nagu ei suutnud ta ka nende peale ülemustele kaevata. Kollektiiv teadis neid tema iseloomujooni, austas Vladimir Mihailovitši ning töötas sõbralikult. Ja mis eriti oluline, sisemise pingega. Peale seda, kui ta Stalini ülesandel tegi oma kõrghävitaja „100“ ümber pikeerivaks pommitajaks „Pe-2“, vabastati ta valve alt ja viidi koos kollektiiviga üle seeriatehasesse. 1941 aasta sügisel evakueeriti nad Kaasanisse, kus Vladimir Mihhailovitšist sai tehase peakonstruktor. Oma elutee lõpetas ta traagiliselt. 42 aasta algul kutsuti Petljakov erandkorras Moskvasse. Lendas ta ühel rindele saadetavatest Pe-2st. Teel, Arzamassi lähistel, süttis lennuk põlema ja lõikus maasse. Kahtlustati kahjurlust, korraldati juurdlus ning mõned inimesed arreteeriti.
Maeti Petljakov Kaasanisse. Aasta viieteistkümne pärast lasti tema kõrvale hauda Vaso- J.V.Stalini hukkunud poja- kirst.

Vladimir Mihhailovitš Mjasištšev seevastu oli täielik vastand oma nimekaimule, Petljakovile. Isegi rahvamassis torkas tema välimus silma. Ilus, uhke peahoiakuga, alati maitsekalt riietatud, sarnanes ta suuresti näitlejale. Büroos projekteeris ta suure lennukaugusega kõrgpommitajat „102“, kuid peale Petljakovi hukkumist määrati Kaasani tehase peakonstruktoriks, kus juhtis terve sõja pikeerivate pommitajate tootmist. See segas teda „102“ viimistlemise juures ning lõpuks kadus sobivate mootorite puudumise tõttu huvi lennuki vastu lõplikult.
Ja veel vedas tema kreedo Vladimir Mihhailovitši alt kahel korral. „Ma võtan,“ rääkis ta, „täita ükskõik millise ülesande ja täidan selle, kui tööstus tagab mulle vajalikud komponendid, s.t mootorid, varustuse ja metalli.“ Kuid tööstus neid ei taganud ning Mjasištševi katsebüroo likvideeriti

Kuigi P.O. Suhhoid ei arreteeritud, on teda Mjasištševiga võrrelda küllaltki huvipakkuv, sest mõlemad olid ühise filosoofia esindajad. Nagu Mjasištšev, oli ka Suhhoi vaieldamatult andekas konstruktor. KOCOCes juhtis ta ülisuure lennukaugusega rekordlennuki ANT-25loomist, mis sai kuulsaks Tškalovi ja Gromovi ülelendudega Moskvast üle põhjapooluse Ameerikasse. Samuti projekteeris ta lennuki „Rodina“(„Kodumaa-LEMET), millel Grizodubova naisekipaaž sooritas oma rekordlennu.
Pavel Ossipovitši kreedoks oli „Kui ma teen masina, siis täidan kõik tellija nõudmised. Edasine pole enam minu asi, kui selline lennuk on vajalik, las siis ministeerium ja tehased organiseerivad selle tootmise. Mina olen konstruktor, mitte dispetšer või organisaator ja tootmise taganttogija“
Tulemus oli alati üks- häid lennukeid ehitati vaid üksikeksemplaridena, tootmisse need aga ei läinud. Nii jätkus see sinnamaani, kuni P.O. kõrvale ilmus läbilöögivõimeline ja tahtejõuline organisaator- E.A. Ivanov, vaieldamatult Ostap Benderi(tegelane Ilfi ja Petrovi kultusraamatust „Kaksteist tooli", türgi alama poeg, tuntud ka hüüdnime „Suur Kombinaaror“ all- LEMET) sugulane, seda muidugi heas mõttes. Võtnud enda õlgadele riiklike katsetuste raske koorma, juhtis ta neist läbi suurepärase lennuki Su-7 ja viimistles selle kõlbulikuks seeriatootmiseks. Selles ajast saati on armee saanud mitmeid eeskujulikke „Su“-tüüpi masinaid.
Vastandades P.O. Suhhoi ja V.M Mjasištševi tööstiili, tuleb märkida, et esimene neist oli suur realist, teise leitud tehnilised lahendused aga eemaldusid tööstuse reaalsetest võimalustest. Mjasištševi selline positsioon viis ülemused mõnikord täiesti mõistlikule otsusele, mille tõttu kannatasid mitte ainult peakonstruktor ise, vaid ka kogu kaastöötajate kollektiiv.
A.A. Arhangel ei langenud samuti repressioonide ohvriks, kuid A.N Tupolevi sedavõrd ustavast sõbrast ja kaasvõitlejast pole meil õigust raamatus mööda vaadata. Kõik need aastad elas ta väljakannatamatus stressis, oodates igal ööl koputust uksele. Tema naine Natalja Dimitrevna(tuntud keeleteadlase professor D.N. Ušakovi tütar) meenutas, kuidas ta teda rahustas, ei söönud, ei joonud ja muutus psüühiliselt väga ebakindlaks. Tupolevi büroos oli Aleksander Aleksandrovitšil eriline roll, milles ta oli asendamatu. Tõsi, ta oli selliste tuntud lennukite nagu ANT-9 ja SB juhtiv konstruktor, kuid lisaks sellele lasus temal kogu büroo välisesinduse kohustus. Mitte keegi teine ei suutnud nii pehmelt ja püsivalt kaitsta büroo huvisid nõupidamistel ministeeriumis, õhujõududes, Aeroflotis, komiteedes jne jne, kus otsustati rohkearvuliste õhujõududes, tsiviillennunduses, mereteede peavalitsuses, geoloogide juures ja paljudes teistes kohtades kasutatavate Tupolevi lennukite saatus. Mõtlen, et nimelt seetõttu oligi otsustatud ta vabadusse jätta.
Nõukogude lennundusmõtte patriarhi A.N. Tupolevi filosoofiline kontseptsioon oli äärmiselt selge. „Lennukid on riigile vajalikud nagu must leib. Võib pakkuda pralineed, torte, pirukaid, aga milleks, kui puuduvad koostisained, millest neid valmistada. Järelikult:
a. Tuleb töötada välja doktriin lennuväe kasutamiseks, mis põhineb reaalselt võimalikel masinatel
b. Juba omandatud tehnoloogiate ja tootmisvõimaluste baasil luua masinad, mis sobivad suureseerialiseks tootmiseks.
c. Kui need näidised jäävad näitajate poolest veidi ka maha lääne reklaamist, siis kurat sellega- võidame kogusega.
d. Et koguse ja kvaliteedi vahel ei tekiks ületamatut lõhet, on vajalik
1.Igakülgselt arendada katselennukite tehnoloogiat, vabastades see seeriatootmise muredest, milleks luua tehastes piisavalt tugevad seeriakonstrueerimisbürood
2. Katsebürood koormata kaht liiki ülesannetega- uute näidiste loomine seeriatootmisse üleandmiseks ja perspektiivsete masinate loomine, mis oma andmete osas oleksid järsuks hüppeks tulevikku.
Seda kontseptsiooni jälgis ta võrdlemisi täpselt. Esimesele osale vastasid Р-3, ТБ-1, ТБ-3, АНТ-5 (И-4). Teisele osale - АНТ-25, СБ, АНТ-42 (ТБ-7). Peale selle arvas ta, et „NSVL tingimustes ei suuda kääbusbürood, olgu küll andekate konstruktorite juhtimisel, kuigi paljut saavutada. Ei jätku püssirohtu, et bürokraatlikest tõketest läbi tungida. Vaja on võimsaid organisatsioone nagu KOCOC, milliseid piisab kahest, maksimum kolmest“. Noil aastatel arvas ta, et sellisteks võivad olla Polikarpovi ja Iljušini ümber loodud bürood. Oma veendumusi kinnitas ta selliste näidetega:
„Kümne aasta jooksul, alates 1927 kuni 1937-ndani, lõi meie büroo riigi tarbeks kümme suureseerialist lennukit, mis vastasid õhujõudude ja tsiviil-lennuväe nõudmistele, Polikarpovi büroo ehitas viis sellist masinat ning Iljušini oma kaks. Ülejäänud „kääbusbürood“(aga neid oli piisavalt palju) ei andnud meie õhujõududele ühtegi lahingulennukit. Ilmselt oleks mõnda nende juhtidest, andekat konstruktorit saanud suures büroos märksa produktiivsemalt rakendada. Ärge unustage ka asja majanduslikku külge, raha oli riigil vähe, mida aga maksis kõigi nende büroode ülevalpidamine!“
Naiivne oleks kujutada A.N. Tupolevi sellise tolstoilasena, kaasaujujana. Suur talent, sõltumata tegutsemissfäärist, rõhub alati maha vähem võimekaid. Harilikult ilmneb see juba lapsepõlves, kinnitub aga noorukieas. Tupolevi tunnustuseks tuleb siiski märkida, et paljud kääbusbürood eksisteerisid ka sel ajal, kui ta ühendas endas KOCOCE juhi ja rasketööstuse rahvakomissariaadi lennundustööstuse peavalitsuse peainseneri ametikohad, see tähendab, et võinuks üheainsa suleliigutusega sulgeda ükskõik millise väikebüroo. Seda ta aga ei teinud. Kriitiline suhtumine teiste tegevusse on igaühe väärandamatu õigus, seda tunnistas suurem jagu spetsialistidest. Osa siiski levitas aga kuuldusi Tupolevi sallimatusest teiste konstruktorite eksisteerimisse lennunduses peale tema enda. Tehnika osas oli Tupolev salliv, kuulas võõraid arvamusi ning teda oli võimalik ümber veenda. Tõsi küll, skeemitamist ei sallinud ja skeemitajad, tema poolt ebatavaliselt kähku ära tuntud, kõrvaldas. Kaastöölisi, isegi kui need kaitsesid kirglikult ilmselgelt ekslikke seisukohti, ei rõhunud, vaid püüdis neid ümber veenda.
Huvipakkuv on ka see, et isiklikus elus, kus positsioon avas talle laialdased võimalused, oli Andrei Nikolajevitš puritaan, kes vältis kõiki kiusatusi.

järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19913
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."

Postitus Postitas Lemet »

11

...järg.

Pilt

Siin paiknes ЦАГИ KOCOC, oli ЦКБ-29 НКВД, "Tupolevi šaraga", tänasel päeval A.N Tupolevi nimeline konstrueerimisbüroo- ОКБ имени А. Н. Туполева.

Sattuda tema lähimate kaastööliste ringi oli raske, sedavõrd kõrged olid nõudmised. Tuli oma eriala armastada ja seada see peaaegu et askeetlikult esikohale, unustades kõik muu, olla initsiatiiviks, püsiv, aus, mitte kummardada pimesi autoriteete, veel enam ülemusi, otsida julgelt uusi lahendusi, need aga leidnud, siis mitte taganema neist konjunktuursetel kaalutlustel. Sellistele standarditele vastav inimene teenis pisitasa ära usalduse, kuni mõne aasta pärast usaldati teda juba sedavõrd, et loobuti kontrollimast.
Koostöö võimekate inseneride vahel, kes iseseisvalt igaüks oma spetsiifilises valdkonnas lahendas ülesandeid, täpselt ja ilma valenootideta mängis oma partiid partituuris, oli kõige kõrgema konstruktori poolt valitud võti ja iseloomustas tema konstrueerimisbüroo tööd. Selline organisatsioon ja põhimõtted soodustasid hämmastaval moel loominguliste võimete õitselepuhkemist ja pole imestada, et nõukogude lennunduskonstruktorite genealoogiapuu võrsus välja nimelt КОСОС-st ЦАГИ-s
Kuid pöördume šaraga juurde tagasi. Tulevase „103“ katselenduriks oli määratud M.A. Njuhtikov. „Sotka“, nagu Petljakovi lennukit nimetati, sel ajal juba lendas. Selle katsetamisega alustanud Stefanovski kaebas, et maale lähenemise režiimis vähegi gaasi maha võttes vajub lennuk läbi „nagu triikraud“. Samal ajal „103“ alles omandas oma nägu ning toimusid paiguti piinavad otsingud masina optimaalse välise vormi osas.
Kord istus Vanamees, jalg enese alla tõmmatud(tema lemmikpoos), Jegeri brigaadis. Tahvlil oli- meie arvates erakordselt õnnestunult valitud- ameerika MACA-1113 tiivaprofiil. Pehme pliiatsiga(kõvu ta põlgas ja kui mõni selline talle juhuslikult näppu sattus, uuris ta läbi tugevate prillide seda ja seejärel, sülitanud pahaselt, viskas pliiatsi selja taha) parandab Vanamees profiili sabaosa. Kõrval istuv aerodünaamik A.E. ei kiida näoilme järgi otsustades ilmselt heaks tema pühaduseteotust. „Vaat nii, ja siin surume veidi kokku,“ jätkab ta ning pöördub Sterlini poole, „Sina, Emmanuil, ära ohi, maapinna lähedal jääb lennuk stabiilseks, vaat nii…“ ning võttes žestiga juhist enese poole, „me rahulikult maandumegi“.
Juhuslikult sealviibinud Njuhtikov jutustas:
„Mõtlesin sel hetkel endamisi- laadna, las Vanamees lobiseb pealegi, teile avaldab see ju muljet, aga mina olen vana ja kogenud varblane, mind sellise primitiivse lobaga ei peta. Kui aga „103“ esimese lennu ajal kõik täpselt nii toimuski, nagu ta seda toona jutustas, andsin endale sõna, et vabandan tema ees.“
Tõepoolest, kui me 1940-nda aasta hilissügisel kogunesime Õhujõudude teadusliku uurimisinstituudi angaari toas ja hinge kinni pidades kuulasime hinnangut meie tööle, kordas Njuhtikov sõna-sõnalt Tupolevi poolt aasta tagasi tahvli juures öeldut.
Muuseas, samal ajal avastas lendur F.F. Opadtši „sotkal“ kursilpüsimises mõningase ebastabiilsuse , mis oli eriti märgatav väiksetel kiirustel. Ülemused läksid pöördesse. Petljakov veeti Lubjankale, kindral Kravtšenko(kõigi šaraade ülem) juurde, seejärel aga Beria enese ette. Roomasid ebameeldivad jutuajamised, sõna „kahjurlus“ polnud veel kuuldavale toodud, kuid lõhnas juba üpris sedamoodi. KB-1 kinnipeetavate hulgas ilmnesid halvad sümptomid- virisemine, närvilisus ja isegi vastastikused süüdistused. Konflikt oli ilmselgelt küpsemas.
Siinkohal tahaksin märkida pea kõigi šaragas kinnipeetavate ühist joont- kalduvudt depressiooniks. Piisas vaid tühisest impulsist, (kuulujutt, fraas, „juhtkonna“ märkus), kui taoline hingeline depressioon ebatavalise kiirusega kinnipeetavate hulgas levima hakkas. Kusjuures pahatihti ilma mingi põhjuset. Magamisruumi sisenedes võisite avastada kümneid inimesi lebamas vooditel, nägu patja surutud. Jutuajamisi kuulates aga võis kuulda „Ei lasta lahti…kõik laagritesse…täpselt, ma ise kuulsin, suurtükiväelased aeti juba laiali…“ jne. Hämmastas kiirus, millega meie üle saja ulatuv inimhulk melanhooliasse ja pessimismi langes.
Edutult otsis Petljakov mõnd lihtsat lahendust. Algasid jutud saba kapitaalsest ümberehitamisest, see aga oleks tähendanud skandaale, tähtaegu ja „juhatajate“ mundriau. Kutepov käskis kutsuda Tupolevi. Tupolev jalutas kaua ümber lenniuki sabaosa, pomises midagi, nohises, näris küüntenahka ja ütles seejärel:
„Volodja, jätka stabilisaatorit „seibide“ taga , sul tekib siin ilmselt varjamine, pikendused stabiliseerivad õhuvoolu, tüüride efektiivsus väikesel kiirusel kasvab ja ma arvan, et saad läbi ilma kapitaalsete ümbertegemisteta. Seerias tee…“ ja ta laskus pikka, spetsiifilisse seletusse. Öösel tehti tehases pikendused, päeval monteeriti need kohale ning järgmisel päeval kandis Opadtši ette, et ebastabiilsus on kadunud.
Ja kolmas näide- see on aastast 1947. Ehitasime me toona Tu-14, pindala reegel( Põhimõtteliselt ja jämedalt vist nii- suure kiiruse saavutamiseks peab lennukikere pindala kogu pikkuses olema võimalikult ühtlane, järelikult tiibade ühenduskohal peab lennukikere olema peenem jne. –LEMET) polnud veel täiesti oma õigustesse astunud. Mootoriks Rolls-Royce „Nene“, suure lauptakistuse ja pika düüsiga, mis harmoneerus halvasti tiivaga. Kutsuti Tupolev(alles hiljem leidis teoreetilise kinnituse ja põhjendati eksperimentaalselt aerodünaamika reegel, mille järgi lennuaparaadi õhuvoolu ristlõike pindala peab kogu pikkuses muutuma sujuvalt. See tähendab, et kere, tiib, saba peavad ühenduskohtades kerega olema kokkusurutud)
Olukorda uurinud, hakkas ta kasvatama mootorigondleid tiiva ees, samal ajal seda tiiva all kokku surudes. Tähelepanelikult kuulatades võis eristada, kuidas ta omaette pomises: „Vaat siin jookseb õhuvool kokku, siin kosub ja meie vabaneme interferentsist tiiva ja gondli vahel“. Tundub, et ta sõna otseses mõttes nägi seda metafüüsilist lennukile vastutormavat õhuvoolu ja selle kokkuvoolamist mootorigondlite juures ning sujuvat jooksu üle tiiva. Keegi juuresviibijatest seda tema mõtet ei mõistnud, enamgi veel, üksmeelselt arvati, et mootorigondel on tuksi keeratud. Asja arutati ja otsustati kutsuda kohale Aerodünaamik No. 1- akadeemik S.A. Hristianovitš. See vaatas, kehitas õlgu, ja kuulutas skeptiliselt:
„Teate, midagi on valesti. Aga, võimalik, et nii ongi parem…“ Ja edasi samasuguses umbmäärases laadis. Autoriteedi skepsisele alludes otsustasid Jeger, Saharov ja Babin veidi skeemi praavitada. Õhtul puhkes lahing. Vanamees vihastas tõsiselt…
„Poisikesed, tattninad, räbalahunnikud…“ tuli otsekui küllusesarvest, „mida te mulle sest Hristianovitšist pähe määrite, ta on ju teoreetik ja praktilisest konstrueerimisest ainult kaugelt mööda käinud. Ja tema ülesandedki on hoopis teised- leida üldisi seaduspärasusi. Ütles ta teile midagi konkreetset? Andis täpseid soovitusi konstruktsiooni osas?? Ah ei andnud? No mida te siis…“ ja samas vaimus edasi. Lendas Tu-14 hästi ning ajapikku said tema toona meie arusaamist mööda värdjalikud gondlid tõepoolest teoreetilise põhjenduse.
Need kolm näidet illustreerivad ilmekalt Tupolevi intuitsiooni. Kas on vaja meelde tuletada, et intuitsioon oli toona ühes sahtlis Salemi nõidadega ja vääris hukkamõistu kui mittemarksistlik ja idealistlik kontseptsioon. Täppisteadustes peab olema kõik väljendatav valemitega, õpetati üliõpilasi.
Muideks, tuleb täheldada, et Tu-14 oli minu jaoks esimeseks kollisiooniks üldtunnustatud väljendiga „ilus- tähendab arukas“. Pole midagi igavest päikese all- ja kahtlane, kas „Concorde“ oleks Louis Blério, Deperdussine või Farmani maitse järgi olnud. Märksa tõenäolisemalt oleksid nad peale sellele pilgu heitmist vaid sülitanud.
Niisiis, 1938 aasta lõpus-1939 aasta algul hakkasid Bolševosse saabuma transpordid spetsialistidega. „Suur segadus Oblonskite majas“- aviaatorid, laevaehitajad, suurtükiväelased, tankistid, raketšikud, sideväelased…Tupolev oli lennundustöötajatele omamoodi külgetõmbemagnetiks. Varsti liitus tema ümber tulevase konstrueerimisbüroo embrüonaalne tuumik- S.M. Jeger, G.S. Frenkel, A.V. Nadaškevitš, ja veel kaks noort inimest, kes küll oskasid joonestada, kuid olid sattunud sellesse seltskonda ilmselgelt kantselaarse arusaamatuse tõttu- helioperaator V.P. Saharov ja tööpingiehituse instituudi diplomant I.B. Babin. Tuumikut täiendas veel motorist A.P. Alimov, kes täitis seal igaks tööks valmis tehniku rolli.

Järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19913
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."

Postitus Postitas Lemet »

On kellelgi mingeid tähelepanekuid või märkusi? Kuidagi vaikne....suvi vist :scratch:
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."

Postitus Postitas toomas tyrk »

Lemet kirjutas:11

Tahvlil oli- meie arvates erakordselt õnnestunult valitud- ameerika MACA-1113 tiivaprofiil.
See peaks vist ikka NACA olema

Muidu jah - suvi...
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist