Siin olen nõus, pärast nende tõlgete lugemist on teema "mis N. Liidus oli head" küll täiesti kohatu...ennww kirjutas:Lemet, kust sa selliseid asju leiad?
Väga huvitav lugemine ja üsna trööstitu kirjeldus sellest, kuidas tegelikult neid "maailma parimaid lennukeid" tehti.
Mõistus tõrgub uskumast, et konstruktoril ei ole võimalik suhelda komponente tootva ettevõttega või et ta ei saaks ise lennukatsetustel osaleda. Siia kõrvale tundub arutlus teemal "mis N.Liidus head oli" üsna kohatu...
L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
Kindlusarhitektuur on osa meie elukeskkonnast
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
17
...järg.
Lennuki ANT-25 meeskond ja konstruktorid Kremlis, pärast autasustamist üle Põhjapooluse sooritatud ülelennu eest USAsse
Büroosse pöördusime tagasi vaikides, endassesüvenenult. Õhtu oli raske. Kõik pugesid omaette nurkadesse, tahtsid üksi olla, et uuesti üle elada ja tunnetada seda saatuse kingitust.
Veel paar päeva kõndisime ringi mitte päris iseendina, seejärel veel üks vapustus- vabastatakse grupp petljakovlasi.
Vladimir Mihhailovitš ise vabastati juba enne ning viidi otse ettekandelt pikeeriva „sotka“ katsetuste käigust koju. Kuuldused planeeritavas vabastamisest ringlesid juba ammu, kui Petljakov aga tagasi ei tulnud, kuuldused võimendusid. Kõigis magamisruumides arutati poole ööni, keda ja millal. Rehkendati šansse, ehitati hüpoteese, oletati. Muretsesid mitte üksnes petljakovlased, vaid kõik teisedki, pretsedente polnud ju siiani olnud.
Saabus tavaline hommik. Einestanud, siirdusime töökohtadele. Kella kümne paiku levis büroos välgukiirusel teade- saabus vaba Petljakov ja suundus Kutepovi kabinetti. Kella üheteistkümne paiku, kui sinna hakati ühekaupa välja kutsuma vabastatavaid, saavutas närvipinge oma apogee. Väljakutsutud tagasi ei pöördunud, erinevatel ettekäänetel laskusid kinnipeetavad kolmandale korrusele, lonkisid „juhtkonna“ uste juures lootuses midagigi teada saada. Kuid asjata.
Lõunavaheajal, kui me sööklas istusime, viidi vabastatud vangla kantseleisse ning meie suhtlus nendega lõppes. Me ei õnnitlenud neid ega jätnud hüvasti. See oli julm, kuid veelgi julmem oli see, et ülejäänud Petljakovi büroos töötanud inimestele ei öeldud sõnagi. Neid, kinni jäetuid, oli raske vaadatagi, nad käisid ringi kui tapetud. Vabaduse aimdus, hõljunud kusagil kohe-kohe siinsamas, käegakatsutavas läheduses, haihtus. Mis neist edasi saab, kus nad tööle hakkavad ja kas hakkavad üldse, kas ka neid tulevikus vabastatakse, näevad nad üleüldse oma vabadust?
Iga inimkollektiiv töötab suvalistes tingimustes välja oma kaitserefleksid. Nii oli ka meil. Kuigi otseseid lubadusi meid peale lennukatsetusi vabastada polnud ju keegi andnud, pidasid kõik seda iseendastmõistetavaks. Aga kui see nii juba on, siis jäi üle töötada ja elada, elada ja töötada. Ja me elasime, töötasime, lõime, vaidlesime, sõimlesime, lugesime, meisterdasime, kurvastasime ja naersime. Ajuti oli tegu surmamõistetute naeruga, ajuti tõelisega. Ei ole ju tõepoolest pidevalt võimalik „seista isamaa ees tumma etteheitena“.
Sellel päeval läks büroo elukorraldus pauguga lõhki, otsekui seebimull, paljastades kurva tegelikuse. Suurem osa kinniteetavatest olid moskvalased, kuskil läheduses elasid meie lähedased, elasid rasketes tingimustes, ilma perekonna põhitoitja sissetulekuta, kui mitte poolnäljas, siis vähemalt endale mitte midagi lubades. Vabastamine olnuks meie jaoks mitte vaid moraal-kõlbeline kategooria, ei, see olnuks meie perekondadele, naistele lastega õigus tööks ja hariduseks, vabastamaks neid harjumuspärasest eristisest- rahvavaenlase poeg, ema, naine- mis võimaldanuks neil lõpuks rahulikult magada, kartmata igal ööl ärgata koputusest uksele.
Raske oli ka järgmisel päeval. Kõigis ruumides valitses surmavaikus, otsekui mõne lähedase kaotanute majas. Petljakovi vanglasse jäetud kaaslaste tragöödiat mõistsime mitte ainiult meie, teiste lennukite kallal töötavad vangid, vaid ka „vabad“ ja isegi ilmselt inimestesarnasemad valvuritest. Petljakovlased olid ümbritsetud üldise tähelepanuga, igaüks soovis kasvõi kuidagi nende saatust kergendada.
Kahe-kolme päeva pärast, täpselt kell üheksa hommikul, ilmusid säravad, lõbusad, noorenenud Putilov, Izakson, Minkner, Petrov, Engibarjan, Rogov, Katškatšjan, leštšenko, Stoman, Šekunov, Abramov, Šatalov, Nevdatšin(!!!- kes kurtis siin tema puudumise üle-LEMET) ja koos nendega ka meie N.I. Bazenkov oma töökohtadele. Bazenkov oli nendega seepärast, et „juhtkond“ veendus- seniks, kuni ei vabastata Tupolevi, peab KB-103 olema vähemalt üks võimekas inimene maailma sõiduks. Ilma selliseta oleks neil, tehnika saladustes kehvasti orienteeruvatel, hullult raske.
Vabanenud ei tajunud veel nendega toimunut. Nad jätkasid kinnijäetutega suhtlemist nii, nagu see oli olnud enne vabanemist- sõbralikult, ma ütleks isegi et vennalikult. Kuid see „sula“ kestis lühikest aega. Juba järgmistel päevadel tajusime võõrandumist. Inimesed hakkasid ilmselgelt vältima pikki silmast silma jutuajamisi, pilgud olid neil looritatud ja liigutused kammitsetud….mis siis juhtus? Milles asi?
Põhjuse saime teada hiljem. Plaanis oli nad kohe ümber paigutada seeriatehasesse, ja nagu tavaliselt, midagi ei jõutud ning ümberasustamine hilines paar päeva. Vangla administratsioon läks leili. Vabade lähedus kinnipeetavatega oli alati olnud isolatsioonisüsteemi Achielluse kannaks. Nüüd ilmus Achiellusel veel teinegi kand- vabastatud. Ja nii korjaski administratsioon neid kõiki enese juurde ja sisendas neile- vabastatud pole nii kuritegelikud kui kinni jäetud, järelikult pole liigset suhtlemist vaja, see pole teie endi huvides.
Aga et vangivalvurid mõistavad isegi, et nende sõnad on kaaluta ja sisuta, siis võtavad nad neile omast žargooni kasutada- „Jutuajamisi pidada ainult teenistuslikel teemadel, liigset suhtlemist ei soovitata, tuleb olla valvas!“
Raske ja paljudele traagiline joon ületati ja hakkas ununema. Nädala või kümnekonna päeva pärast vajus büroo elurütm harjumuspärasesse sängi. Magamisruumidest tassiti liigset koikud välja, sööklas kadus paar lauda ning veepind vajus tasaseks. Miski ei meenutanud enam tormi, mis meie „vaikse veenire“ kohal oli möllanud.
Siiski, ei. Nörritas, kui vabastatud suhtlesid vaid ei ja jah vastates, nagu ette heites, kui hästi ja maitsvalt meie siin sööme, vabaduses nii ei sööda…
Ajalehtedes(millest me ilma olime jäetud, kuid mida sõbrad meile tõid) on samuti vaid ridamisi mõistatusi. Molotov kõrvuti Hitleriga imperaatorlikus kantseleis, Ribbentrop Staliniga Kremlis…kuidas sellest aru saada? Pea tahab mõtetest lõhki minna, need keerlevad nagu malmkuulid, ainuke häda, et tulemusteta…
Alianss, sõprus, Saksamaa ja Nõukogude Liidu ühised huvid, meid aga kiirustatakse takka, riigile on vaja pikeerivat pommitajat, keldrisse seatakse sisse pommivarjendit, tööle tulevad nutetud silmadega tüdrukud- nende kallikesed kutsuti sõjaväkke. Šaraga kaptjorkasse toodi gaasimaske, Valgevene ja Vindavi(nüüdne Riia) maantee äärsetes suvilates elavad kaebavad, et öösel on võimatu magada, kihutavad ešelonid tankidega, kahuritega. Kuuldused, kuuldused, kuuldused. Ning ainult valitsus vaikib ja vaikib põikpäiselt.
Õhujõudude teadusliku uurimise instituuti ajasid lendurid Saksamaalt kohale „junkersid“- Ju-87 ja Ju-88, „messerid“ Me-109 ja Me-110, Dornier Do-217, Heinkel He-111, ründelennuki Henchel, sidelennuki Fieseler-Storchi, ja Focke-Wulfi „raami“, kingitud meile, võimalik, et mitte ilma tagamõtteta „Vaadake, millega me teid lüüa kavatseme“. Meid veetakse neid vaatama, masinaid haakristidega sabal. Siin ta on, lahingutehnika, purustanud Poola, Taani, Norra, Hollandi, Belgia ja Prantsusmaa, kuid esialgu murdnud oma hambad Inglismaa kallal.
Lennukites on palju huvitavat, kuid ilma südametunnistuse piinadeta kannatab võrrelda. Uurime, teeme eskiise, vestleme personaliga, kes nende eest hoolt kannavad ja nendel lendab. Nemad kiidavad masinaid, osutavad tervele reale headele konstruktiivsetele lahendustele.
Ju-88 juures toimub ootamatu kohtumine. Roninud redelit mööda tiivale, vaatan ma parasjagu elektritoite sõlme, mis on paigaldatud mootorigondlisse. Ootamatult hakkab redel liikuma, ilmselgelt tõuseb keegi sedamööda üles. Arvasin, et „tjagatš“ ja jätkasin sõlme uurimist. Kui tiivale ilmus inimene, kadus mul jalgest jõud- see oli mu vend B.L Kerber. Ta töötas Jakovlevi konstrueerimisbüroos ja ka neid toodi siia saksa tehnikaga tutvuma. Kui me toibusime, puistasin ta küsimustega üle. Ta hakkas palavikuliselt jutustama lastest, naisest, vanadest. Kõik on elus ja terved, ootavad, loodavad…Nüüd tegi „tjagatš“ all häält- „Kodanik konstruktor, grupp sätib end lõunale!“
Veab ikka mõnikord inimesel, õhtul kadestasid mind magamisruumis kõik.
Meid veeti lõunatama garnisoni sööklasse. Sööklad, nende seas ka sõjaväe omad, on meie riigis jaotatud loendamatuteks kategooriateks. Õhujõudude teadusuuringute instituudis oli neid kategooriad viis. Seersantidele, leitnandid ja kaptenid, majorid ja alampolkovnikud, polkovnikud ning lõpuks kindralid. Kas nüüd seetõttu, et kõrgeima kategooria söökla oli isoleeritud või kästi valvel lugeda meid kindralite ekvivalendiks, kuid sööma viidi meid nimelt sinna. Sisenemisel nägime ühe laua taga rahulikult vestlemas kolme kindralit- P.A. Losjukovi, S.A. Danilinit ja N.P. Šelimovit. Näinud meie seas Tupolevi, kindralid tõusid, kummardasid ja asusid meie eest hoolitsema. Ajasid juttu, tundsid huvi muljete vastu saksa tehnikast. Nende tegevusest aga oli tajuda ebamugavustunnet olukorra tõttu, ahistatust Krjutškovi juuresviibimisest(popkad oli siiski ukse taha jäetud), segadust. Taas vastuolu tegelikuse ja rahvast lollitavate kuulujuttude vahel, kõlakad Tupolevi poolt jooniste müümisest sakslastele. Üldine, küllaltki sundimatu vestlus, kuniks Vanamees, pöördudes Losjukovi poole, ütles:
„Vaat, Prohor Aleksejevitš, vääriliseks arvati, vaatasin üle Me-110 ja nägin „oma masinat“.
Kõik vaikisid, kõigile oli selge, millele ta vihjas. Krjutškov närveeris nähtavalt, mis saab edasi. Väikesesse tuppa tekkis rusuv vaikus. Lõuna lähenes lõpule, kindralid tõusid, Danilin ja Losjukov astusid Vanamehe juurde ja surusid tugevalt kätt. See intsident oli omapäraseks epohhi märgiks. Nähti, kardeti, kuid vaikiti. Dramaatilistel hetkedel, ootamatutel kohtumistel murdis siirus pinnale, inimesed ei suutnud oma tundeid varjata ning ilmutasid neid pikemalt mõtlemata.
Versioon Tupolevi poolt justkui sakslastele müüdud joonistest oli muidugi jesuiitlik, kuid seletas rahvale kuidagigi Tupolevi arreteerimist. Laiali viidud sabaga lennukeid nagu seda olid Me-110 ja „103“, ajasid segi mitte ainult diletandid, vaid isegi õhutõrjujad, kes küllaltki edukalt püüdsid sõja käigus Tu-2sid alla tulistada. Tavainimese jaoks olid need masinad identsed...
Pikeeriva pommitaja "103" esimene katseeksemplar enne starti. Moskvalähedane lennuväli veidi enne sõja algust.
...järg.
Lennuki ANT-25 meeskond ja konstruktorid Kremlis, pärast autasustamist üle Põhjapooluse sooritatud ülelennu eest USAsse
Büroosse pöördusime tagasi vaikides, endassesüvenenult. Õhtu oli raske. Kõik pugesid omaette nurkadesse, tahtsid üksi olla, et uuesti üle elada ja tunnetada seda saatuse kingitust.
Veel paar päeva kõndisime ringi mitte päris iseendina, seejärel veel üks vapustus- vabastatakse grupp petljakovlasi.
Vladimir Mihhailovitš ise vabastati juba enne ning viidi otse ettekandelt pikeeriva „sotka“ katsetuste käigust koju. Kuuldused planeeritavas vabastamisest ringlesid juba ammu, kui Petljakov aga tagasi ei tulnud, kuuldused võimendusid. Kõigis magamisruumides arutati poole ööni, keda ja millal. Rehkendati šansse, ehitati hüpoteese, oletati. Muretsesid mitte üksnes petljakovlased, vaid kõik teisedki, pretsedente polnud ju siiani olnud.
Saabus tavaline hommik. Einestanud, siirdusime töökohtadele. Kella kümne paiku levis büroos välgukiirusel teade- saabus vaba Petljakov ja suundus Kutepovi kabinetti. Kella üheteistkümne paiku, kui sinna hakati ühekaupa välja kutsuma vabastatavaid, saavutas närvipinge oma apogee. Väljakutsutud tagasi ei pöördunud, erinevatel ettekäänetel laskusid kinnipeetavad kolmandale korrusele, lonkisid „juhtkonna“ uste juures lootuses midagigi teada saada. Kuid asjata.
Lõunavaheajal, kui me sööklas istusime, viidi vabastatud vangla kantseleisse ning meie suhtlus nendega lõppes. Me ei õnnitlenud neid ega jätnud hüvasti. See oli julm, kuid veelgi julmem oli see, et ülejäänud Petljakovi büroos töötanud inimestele ei öeldud sõnagi. Neid, kinni jäetuid, oli raske vaadatagi, nad käisid ringi kui tapetud. Vabaduse aimdus, hõljunud kusagil kohe-kohe siinsamas, käegakatsutavas läheduses, haihtus. Mis neist edasi saab, kus nad tööle hakkavad ja kas hakkavad üldse, kas ka neid tulevikus vabastatakse, näevad nad üleüldse oma vabadust?
Iga inimkollektiiv töötab suvalistes tingimustes välja oma kaitserefleksid. Nii oli ka meil. Kuigi otseseid lubadusi meid peale lennukatsetusi vabastada polnud ju keegi andnud, pidasid kõik seda iseendastmõistetavaks. Aga kui see nii juba on, siis jäi üle töötada ja elada, elada ja töötada. Ja me elasime, töötasime, lõime, vaidlesime, sõimlesime, lugesime, meisterdasime, kurvastasime ja naersime. Ajuti oli tegu surmamõistetute naeruga, ajuti tõelisega. Ei ole ju tõepoolest pidevalt võimalik „seista isamaa ees tumma etteheitena“.
Sellel päeval läks büroo elukorraldus pauguga lõhki, otsekui seebimull, paljastades kurva tegelikuse. Suurem osa kinniteetavatest olid moskvalased, kuskil läheduses elasid meie lähedased, elasid rasketes tingimustes, ilma perekonna põhitoitja sissetulekuta, kui mitte poolnäljas, siis vähemalt endale mitte midagi lubades. Vabastamine olnuks meie jaoks mitte vaid moraal-kõlbeline kategooria, ei, see olnuks meie perekondadele, naistele lastega õigus tööks ja hariduseks, vabastamaks neid harjumuspärasest eristisest- rahvavaenlase poeg, ema, naine- mis võimaldanuks neil lõpuks rahulikult magada, kartmata igal ööl ärgata koputusest uksele.
Raske oli ka järgmisel päeval. Kõigis ruumides valitses surmavaikus, otsekui mõne lähedase kaotanute majas. Petljakovi vanglasse jäetud kaaslaste tragöödiat mõistsime mitte ainiult meie, teiste lennukite kallal töötavad vangid, vaid ka „vabad“ ja isegi ilmselt inimestesarnasemad valvuritest. Petljakovlased olid ümbritsetud üldise tähelepanuga, igaüks soovis kasvõi kuidagi nende saatust kergendada.
Kahe-kolme päeva pärast, täpselt kell üheksa hommikul, ilmusid säravad, lõbusad, noorenenud Putilov, Izakson, Minkner, Petrov, Engibarjan, Rogov, Katškatšjan, leštšenko, Stoman, Šekunov, Abramov, Šatalov, Nevdatšin(!!!- kes kurtis siin tema puudumise üle-LEMET) ja koos nendega ka meie N.I. Bazenkov oma töökohtadele. Bazenkov oli nendega seepärast, et „juhtkond“ veendus- seniks, kuni ei vabastata Tupolevi, peab KB-103 olema vähemalt üks võimekas inimene maailma sõiduks. Ilma selliseta oleks neil, tehnika saladustes kehvasti orienteeruvatel, hullult raske.
Vabanenud ei tajunud veel nendega toimunut. Nad jätkasid kinnijäetutega suhtlemist nii, nagu see oli olnud enne vabanemist- sõbralikult, ma ütleks isegi et vennalikult. Kuid see „sula“ kestis lühikest aega. Juba järgmistel päevadel tajusime võõrandumist. Inimesed hakkasid ilmselgelt vältima pikki silmast silma jutuajamisi, pilgud olid neil looritatud ja liigutused kammitsetud….mis siis juhtus? Milles asi?
Põhjuse saime teada hiljem. Plaanis oli nad kohe ümber paigutada seeriatehasesse, ja nagu tavaliselt, midagi ei jõutud ning ümberasustamine hilines paar päeva. Vangla administratsioon läks leili. Vabade lähedus kinnipeetavatega oli alati olnud isolatsioonisüsteemi Achielluse kannaks. Nüüd ilmus Achiellusel veel teinegi kand- vabastatud. Ja nii korjaski administratsioon neid kõiki enese juurde ja sisendas neile- vabastatud pole nii kuritegelikud kui kinni jäetud, järelikult pole liigset suhtlemist vaja, see pole teie endi huvides.
Aga et vangivalvurid mõistavad isegi, et nende sõnad on kaaluta ja sisuta, siis võtavad nad neile omast žargooni kasutada- „Jutuajamisi pidada ainult teenistuslikel teemadel, liigset suhtlemist ei soovitata, tuleb olla valvas!“
Raske ja paljudele traagiline joon ületati ja hakkas ununema. Nädala või kümnekonna päeva pärast vajus büroo elurütm harjumuspärasesse sängi. Magamisruumidest tassiti liigset koikud välja, sööklas kadus paar lauda ning veepind vajus tasaseks. Miski ei meenutanud enam tormi, mis meie „vaikse veenire“ kohal oli möllanud.
Siiski, ei. Nörritas, kui vabastatud suhtlesid vaid ei ja jah vastates, nagu ette heites, kui hästi ja maitsvalt meie siin sööme, vabaduses nii ei sööda…
Ajalehtedes(millest me ilma olime jäetud, kuid mida sõbrad meile tõid) on samuti vaid ridamisi mõistatusi. Molotov kõrvuti Hitleriga imperaatorlikus kantseleis, Ribbentrop Staliniga Kremlis…kuidas sellest aru saada? Pea tahab mõtetest lõhki minna, need keerlevad nagu malmkuulid, ainuke häda, et tulemusteta…
Alianss, sõprus, Saksamaa ja Nõukogude Liidu ühised huvid, meid aga kiirustatakse takka, riigile on vaja pikeerivat pommitajat, keldrisse seatakse sisse pommivarjendit, tööle tulevad nutetud silmadega tüdrukud- nende kallikesed kutsuti sõjaväkke. Šaraga kaptjorkasse toodi gaasimaske, Valgevene ja Vindavi(nüüdne Riia) maantee äärsetes suvilates elavad kaebavad, et öösel on võimatu magada, kihutavad ešelonid tankidega, kahuritega. Kuuldused, kuuldused, kuuldused. Ning ainult valitsus vaikib ja vaikib põikpäiselt.
Õhujõudude teadusliku uurimise instituuti ajasid lendurid Saksamaalt kohale „junkersid“- Ju-87 ja Ju-88, „messerid“ Me-109 ja Me-110, Dornier Do-217, Heinkel He-111, ründelennuki Henchel, sidelennuki Fieseler-Storchi, ja Focke-Wulfi „raami“, kingitud meile, võimalik, et mitte ilma tagamõtteta „Vaadake, millega me teid lüüa kavatseme“. Meid veetakse neid vaatama, masinaid haakristidega sabal. Siin ta on, lahingutehnika, purustanud Poola, Taani, Norra, Hollandi, Belgia ja Prantsusmaa, kuid esialgu murdnud oma hambad Inglismaa kallal.
Lennukites on palju huvitavat, kuid ilma südametunnistuse piinadeta kannatab võrrelda. Uurime, teeme eskiise, vestleme personaliga, kes nende eest hoolt kannavad ja nendel lendab. Nemad kiidavad masinaid, osutavad tervele reale headele konstruktiivsetele lahendustele.
Ju-88 juures toimub ootamatu kohtumine. Roninud redelit mööda tiivale, vaatan ma parasjagu elektritoite sõlme, mis on paigaldatud mootorigondlisse. Ootamatult hakkab redel liikuma, ilmselgelt tõuseb keegi sedamööda üles. Arvasin, et „tjagatš“ ja jätkasin sõlme uurimist. Kui tiivale ilmus inimene, kadus mul jalgest jõud- see oli mu vend B.L Kerber. Ta töötas Jakovlevi konstrueerimisbüroos ja ka neid toodi siia saksa tehnikaga tutvuma. Kui me toibusime, puistasin ta küsimustega üle. Ta hakkas palavikuliselt jutustama lastest, naisest, vanadest. Kõik on elus ja terved, ootavad, loodavad…Nüüd tegi „tjagatš“ all häält- „Kodanik konstruktor, grupp sätib end lõunale!“
Veab ikka mõnikord inimesel, õhtul kadestasid mind magamisruumis kõik.
Meid veeti lõunatama garnisoni sööklasse. Sööklad, nende seas ka sõjaväe omad, on meie riigis jaotatud loendamatuteks kategooriateks. Õhujõudude teadusuuringute instituudis oli neid kategooriad viis. Seersantidele, leitnandid ja kaptenid, majorid ja alampolkovnikud, polkovnikud ning lõpuks kindralid. Kas nüüd seetõttu, et kõrgeima kategooria söökla oli isoleeritud või kästi valvel lugeda meid kindralite ekvivalendiks, kuid sööma viidi meid nimelt sinna. Sisenemisel nägime ühe laua taga rahulikult vestlemas kolme kindralit- P.A. Losjukovi, S.A. Danilinit ja N.P. Šelimovit. Näinud meie seas Tupolevi, kindralid tõusid, kummardasid ja asusid meie eest hoolitsema. Ajasid juttu, tundsid huvi muljete vastu saksa tehnikast. Nende tegevusest aga oli tajuda ebamugavustunnet olukorra tõttu, ahistatust Krjutškovi juuresviibimisest(popkad oli siiski ukse taha jäetud), segadust. Taas vastuolu tegelikuse ja rahvast lollitavate kuulujuttude vahel, kõlakad Tupolevi poolt jooniste müümisest sakslastele. Üldine, küllaltki sundimatu vestlus, kuniks Vanamees, pöördudes Losjukovi poole, ütles:
„Vaat, Prohor Aleksejevitš, vääriliseks arvati, vaatasin üle Me-110 ja nägin „oma masinat“.
Kõik vaikisid, kõigile oli selge, millele ta vihjas. Krjutškov närveeris nähtavalt, mis saab edasi. Väikesesse tuppa tekkis rusuv vaikus. Lõuna lähenes lõpule, kindralid tõusid, Danilin ja Losjukov astusid Vanamehe juurde ja surusid tugevalt kätt. See intsident oli omapäraseks epohhi märgiks. Nähti, kardeti, kuid vaikiti. Dramaatilistel hetkedel, ootamatutel kohtumistel murdis siirus pinnale, inimesed ei suutnud oma tundeid varjata ning ilmutasid neid pikemalt mõtlemata.
Versioon Tupolevi poolt justkui sakslastele müüdud joonistest oli muidugi jesuiitlik, kuid seletas rahvale kuidagigi Tupolevi arreteerimist. Laiali viidud sabaga lennukeid nagu seda olid Me-110 ja „103“, ajasid segi mitte ainult diletandid, vaid isegi õhutõrjujad, kes küllaltki edukalt püüdsid sõja käigus Tu-2sid alla tulistada. Tavainimese jaoks olid need masinad identsed...
Pikeeriva pommitaja "103" esimene katseeksemplar enne starti. Moskvalähedane lennuväli veidi enne sõja algust.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
18
...järg
1924 aasta. A.N. Tupolev ЦАГИ õuel, majakese(endine trahter "Rajek") juures, kus toimusid esimese nõukogude täismetallist lennuki ANT-2 koostetööd.
Kahe nädala pärast sõidame uuesti lennuväljale. Lennuk on kokku monteeritud ja vajab ettevalmistust esimeseks lennuks. ANT loob operatiivgrupi lennukatsetusteks, kuhu kuuluvad konstruktoribrigaadide ülemad ja mille juhiks on A.M. Tšeremuhin.
Meie sõidud kulgesid standardselt. KOCOCe hoovi sõitis väike autobuss. Tagumistesse ridadesse mahutati popkad, seejärel lasti päid üle lugedes sisse meid. Esiridadesse paigutati teine grupp popkasid, juhi kõrvale aga sättis end Krjutškov. Tupolevil oli oma pidev koht paremas esimeses nurgas. Tema ja ukse vahel istus kokkupandaval klappistmel veel üks valvur. Kogu tee jooksul vaatasime erutusega linnamelu, loodust. Bussis oli ju siiski ersatsvabadus, puudusid trellid akendel ja me otsekui sukeldusime vabade inimeste ellu.
Siin jooksen ma pisut ette. Ühel sõitudest, kevadel, kui mööda rentsleid jooksid juba lõbusad nired, bussilaes aga mängisid päikesejänkud, õues säutsusid raevukalt varblased ning akendest voolas sisse reibas kevadõhk, läks meil otse keset Preobraženski platsi katki kumm. Tekkis keerukas probleem- tänavale lasta meid ju ei saanud. Peeti nõu, popkad ronisid ise välja ja ümbritsesid masinat. Uks jäi avatuks. Kuigi kõik popkad olid erariietes, ei jäänud püstolitest punnis hõlmaalused terastel poisikestel kahe silma vahele. Nende sats keerles esialgu häbelikult, seejärel ikka nahhaalsemalt meie ümber. Lõpuks üks neist jooksis ukse juurde ning karjus järsult:
"Aga me teame, kes te olete!“
Ukse lähedal istuv Tupolev huvitus:
„Noh, kes siis?“
Laskmata end patriarhlikust välimusest heidutada, viskas jõmpsikas:
„Sulid !“
Pärast seda juhtumit viskas ANT tihti meile kurvavõitu muhelusega „Noh, sulid, läksime!“ või „Davaite, sulid, pingutame ajusid“- ilmselt haavas jõnglase poolt öeldu teda kõvasti. Paljude aastate pärast sõitsime tema ZIMiga, oli märtsipäev ning Jauza kaldapealsel lärmasid ja kaklesid samamoodi varblased. „Mäletate, kuidas meid sulideks kutsuti? Täpselt tabas ära, mis?“
Kuid pöördume tagasi, neljakümnenda aasta sügisesse. Masin veeretatakse angaarist esimesele lumele, rattad joonistavad värskele pinnale jälgi. Kabiinis on M.A. Njuhtikov, ta proovib mootoreid, propellerite õhuvoolus keerlevad lumevihurid. Lõpuks on kõik kontrollitud ning Vanames karjub:
„Jumal kaasa!“
Njuhtikov annab gaasi, masin liigub kohalt ja kaob lumepilvedesse. Möödub veel mõni minut ja „103“ ilmub stardiraja otsas nähtavale. Seejärel hoojooks, pidurdus, uuesti hoojooks. Läbinud need manöövrid kolm korda, ruleerib Njuhtikov seisuplatsile. Meie grupis käib vaidlus- tõusis maapinnalt lahti või mitte? Kümneid lennukeid on minu silme all oma esimisi ruleerimisi teinud ja kordagi pole juhtunud, et sellist vaidlust tekkinud poleks.
Njuhtikov ruleeris kohale, lülitas mootorid välja. Lendur laskub redelit mööda alla: „Kõik on korras, esimeseks väljalennuks valmis!“
Arestandile raporteeriv õhujõudude polkovnik- sellist asja ei näe iga päev.
Lennuki esimeseks lennuks on vaja hunnik pabereid, kahjurite poolt loodud„103“ esimeseks lennuks on neid kuhjasidki sada. Paar päeva klaarib ANT, kutsudes küll üht, küll teist meist enda juurde välja, kuhja kuhja järel, sikutades pabereid välja ja vajutades neile faksiimilet. Muutub pikapeale järjest tigedamaks, ning lõpuks, enam mitte vastu pidades, viskab oma pitsatikese lauale:
„Lööge kuhu tahate, kasvõi juhatajate tagumikule!“ karjub ta falsetiga.
Nagu lapsed, kes usuvad, et kui Jumal tahab, tuleb ka luuavarrest pauk, uskusid täiskasvanud onud NKVDst, et järsku luuavars jumala tahtel tõepoolest võtab tulistada ning nõudsid ennast igast kandist kindlustades kõigil paberitel templikest „011“.
Lõpuks on kõik formaalsused järgitud, ilmaprognoos päritud, lennupäev kindlaks määratud. Viimase vindini üles krutitud, sõidame õhujõudude teadusuuringute instituuti ka meie. Meie tagasihoidlikust ja aeglasest autobussikesest kihutavad üksteise järel mööda juhtkonna luksuslikud sõiduautod. Sedapuhku on igasugu viisakus kõrvale visatud ning nagu porikärbsed rasvase piruka peale lendavad kokku kõik „103“ loomisega vähimatki kokkupuudet omavad ametiisikud.
Njuhtikov ja tüürimees Akopjan panevad langevarjud selga ja asuvad keskendunult ning sõnakehvadena oma kohtadele. Arvatavasti, kuigi nad seda hiljem küll eitasid, oli sedavõrd kummaliselt projekteeritud ja ehitatud masinaga esimesele lennule minna omajagu närvesööv. Võ järsku ei uskunud nad tõepoolest kunagi Ježovi, Jagoda ja Beria muinaslugusid? Võõras hing on mõistatus…
Mootorid on käivitatud, „103“ kibeleb õhku. Njuhtikov tõstab käe, motoristid tassivad rataste alt minema klotsid ning masin ruleerib aeglaselt starti.
Tema järel sammub aeglaselt, kiirustamata Andrei Nikolajevitš, sellise sisemise jõuga, et keegi ei tee isegi katset teda peatada ega lähe teda ka saatma. Ta läheb otse üle välja ja me teame kindlalt, et kuskil selle koha juures, kus ta seisma jääb, rebib lennuk end maast lahti. Nii oli olnud alati, iga uue lennuki esmalennu puhul. Mis küll võib olla selle üksiku, juba elatunud inimese mõtteis. Naine on vanglas, lapsed ilmselt vaesuses, ise konstrueerimisbüroos, tema looming aga, millest sõltub nii palju, tõuseb kohe õhku.
Mootorite müra tugevneb. Njuhtikov päästab pidurid valla, lennuk kogub kiirust, rebib end maast lahti ning kaob sügisesse uttu. Ja ärevus ning pinge, mis hoidis meid terve nädala üleskeeratuina, kaob, kõik muutuvad imekspandavalt igapäevasteks. Ja mis see siis ikka nii väga…veel üks lennuk lendas.
Kahekümne minuti pärast tuleb lennuk rahulikult maandumisele ja veereb puntikogunenud õhujõudude ning NKVD ülemuste juurde. Meie jääme kõrvale, meid palutakse mitte ligineda. Kuulanud ekipaaži ära, siirduvad ülemused limusiinides tagasi Moskvasse, kiirustavad raporteerima veel suuremale ülemusele, kui hästi nad neile usaldatud vastutusrikka ülesandega lahingulennuki loomiseks toime tulid. Nüüd ligineb naeratav Njuhtikov meile, jutustab sõbralikult, et on masinaga rahul, et see on väga lihtsalt juhitav, lennul tasakaalus, ei kaldu tõmblema ega vertikaalidel kiikuma. Surub seejärel Tupolevil kätt ja see embab teda vastuseks.
Lava tühjeneb, meid laaditakse autobussi, hakkame vangla poole liikuma. Nagu ütles Ostap Bender- ovatsioone pole vaja.
Kui me tagasi pöördusime, selgus, et kinnipeetavad ootasid meid nagu vabastamist. Meie aruanne kutsus esile vaimustustormi. Hiljem, õhtul, kui kired olid juba vaibunud, kogunesid kõik „103“ kallal töötanud tammest magalasse. Ei olnud pidukõnesid, tooste, veini. Vaid vajadus kõigil koos šeffi õnnitleda. Kuigi tohutu aken oli trellitatud ja koridoris luusis hääletult popka, ei mäleta ma siiani vabamat, sõbralikumat ja soojemat kohtumist kui toona.
Kuis võis küll juhtuda, et oma 58-nda masina sündi tähistasid Tupolevlased niivõrd ebatavalistes tingimustes. Kes „aitas“ selleks kaasa?
Pöörame pilgu a.S. Jakovlevi laialttuntud raamatutele „Elu eesmärk“ ja „Nõukogude lennukid“. Sellest, mis neid A.N. Tupolevi kohta on kirjutatud, tuleb välja, et ANT:
…ei valmistanud õigeaegselt ette vahetust vananenud, aeglastele pommitajatele TB-3.
…ei püüdnud õigeaegselt suurendada lennukite SB kiirust, mis hakkasid kandma märkimisväärseid kaotusi Hispaania sõja käigus modifitseeritud saksa hävitajate tegevuse läbi.
…ei loonud Suure Isamaasõja alguseks Nõukogude armeele vajalikku kiirpommitajat.
Kas võib A.S. Jakovlev, lennukikonstruktor, aga 1940 aasta jaanuarist ka rahvakomissari asetäitja katselennukite ehitamise osas olla sedavõrd asjatundmatu? Kas võis ta mitte teada, et juba 1936-ndal aastal, see tähendab viis aastat eenne sõda, valmis KOCOCes vahetus TB-3le, loodi pommitaja TB-7(Pe-8) kiirusega kaks korda suurem kui TB-3.
Et juba 1937-ndal aastal kõrvaldati Tupolev töölt, represseeriti ning ei saanud selle tõttu Hispaanias moderniseerida pommitajat SB
Et juba 1940-ndal aastal töötas Tupolev välja parima rindepommitaja Suures Isamaasõjas, lennuki „103“(Tu-2)
Ja lõpuks- kes küll kahtleks, et hinnangud, tulnud rahvakomissari asetäitjalt Jakovlevilt, said teatavaks Stalinile ning võisid teda tõugata mõttele- tõepoolest, kas Tupolev ikka on lojaalne?
Mälestuseks häbiväärsest asutusest MKVD spetskonstrueerimisbüroost ЦКБ-29, on Leonid Lvovitš Kerberil jäänud alles tema "faksiimile" No. 1262- templike, mille tema, kinnipeetavast brigaadiülem, vajutas joonistele selmet neid allkirjastada. Zekist peakonstruktor Tupolevi "faksimile" oli № 0011.
Järgneb...
...järg
1924 aasta. A.N. Tupolev ЦАГИ õuel, majakese(endine trahter "Rajek") juures, kus toimusid esimese nõukogude täismetallist lennuki ANT-2 koostetööd.
Kahe nädala pärast sõidame uuesti lennuväljale. Lennuk on kokku monteeritud ja vajab ettevalmistust esimeseks lennuks. ANT loob operatiivgrupi lennukatsetusteks, kuhu kuuluvad konstruktoribrigaadide ülemad ja mille juhiks on A.M. Tšeremuhin.
Meie sõidud kulgesid standardselt. KOCOCe hoovi sõitis väike autobuss. Tagumistesse ridadesse mahutati popkad, seejärel lasti päid üle lugedes sisse meid. Esiridadesse paigutati teine grupp popkasid, juhi kõrvale aga sättis end Krjutškov. Tupolevil oli oma pidev koht paremas esimeses nurgas. Tema ja ukse vahel istus kokkupandaval klappistmel veel üks valvur. Kogu tee jooksul vaatasime erutusega linnamelu, loodust. Bussis oli ju siiski ersatsvabadus, puudusid trellid akendel ja me otsekui sukeldusime vabade inimeste ellu.
Siin jooksen ma pisut ette. Ühel sõitudest, kevadel, kui mööda rentsleid jooksid juba lõbusad nired, bussilaes aga mängisid päikesejänkud, õues säutsusid raevukalt varblased ning akendest voolas sisse reibas kevadõhk, läks meil otse keset Preobraženski platsi katki kumm. Tekkis keerukas probleem- tänavale lasta meid ju ei saanud. Peeti nõu, popkad ronisid ise välja ja ümbritsesid masinat. Uks jäi avatuks. Kuigi kõik popkad olid erariietes, ei jäänud püstolitest punnis hõlmaalused terastel poisikestel kahe silma vahele. Nende sats keerles esialgu häbelikult, seejärel ikka nahhaalsemalt meie ümber. Lõpuks üks neist jooksis ukse juurde ning karjus järsult:
"Aga me teame, kes te olete!“
Ukse lähedal istuv Tupolev huvitus:
„Noh, kes siis?“
Laskmata end patriarhlikust välimusest heidutada, viskas jõmpsikas:
„Sulid !“
Pärast seda juhtumit viskas ANT tihti meile kurvavõitu muhelusega „Noh, sulid, läksime!“ või „Davaite, sulid, pingutame ajusid“- ilmselt haavas jõnglase poolt öeldu teda kõvasti. Paljude aastate pärast sõitsime tema ZIMiga, oli märtsipäev ning Jauza kaldapealsel lärmasid ja kaklesid samamoodi varblased. „Mäletate, kuidas meid sulideks kutsuti? Täpselt tabas ära, mis?“
Kuid pöördume tagasi, neljakümnenda aasta sügisesse. Masin veeretatakse angaarist esimesele lumele, rattad joonistavad värskele pinnale jälgi. Kabiinis on M.A. Njuhtikov, ta proovib mootoreid, propellerite õhuvoolus keerlevad lumevihurid. Lõpuks on kõik kontrollitud ning Vanames karjub:
„Jumal kaasa!“
Njuhtikov annab gaasi, masin liigub kohalt ja kaob lumepilvedesse. Möödub veel mõni minut ja „103“ ilmub stardiraja otsas nähtavale. Seejärel hoojooks, pidurdus, uuesti hoojooks. Läbinud need manöövrid kolm korda, ruleerib Njuhtikov seisuplatsile. Meie grupis käib vaidlus- tõusis maapinnalt lahti või mitte? Kümneid lennukeid on minu silme all oma esimisi ruleerimisi teinud ja kordagi pole juhtunud, et sellist vaidlust tekkinud poleks.
Njuhtikov ruleeris kohale, lülitas mootorid välja. Lendur laskub redelit mööda alla: „Kõik on korras, esimeseks väljalennuks valmis!“
Arestandile raporteeriv õhujõudude polkovnik- sellist asja ei näe iga päev.
Lennuki esimeseks lennuks on vaja hunnik pabereid, kahjurite poolt loodud„103“ esimeseks lennuks on neid kuhjasidki sada. Paar päeva klaarib ANT, kutsudes küll üht, küll teist meist enda juurde välja, kuhja kuhja järel, sikutades pabereid välja ja vajutades neile faksiimilet. Muutub pikapeale järjest tigedamaks, ning lõpuks, enam mitte vastu pidades, viskab oma pitsatikese lauale:
„Lööge kuhu tahate, kasvõi juhatajate tagumikule!“ karjub ta falsetiga.
Nagu lapsed, kes usuvad, et kui Jumal tahab, tuleb ka luuavarrest pauk, uskusid täiskasvanud onud NKVDst, et järsku luuavars jumala tahtel tõepoolest võtab tulistada ning nõudsid ennast igast kandist kindlustades kõigil paberitel templikest „011“.
Lõpuks on kõik formaalsused järgitud, ilmaprognoos päritud, lennupäev kindlaks määratud. Viimase vindini üles krutitud, sõidame õhujõudude teadusuuringute instituuti ka meie. Meie tagasihoidlikust ja aeglasest autobussikesest kihutavad üksteise järel mööda juhtkonna luksuslikud sõiduautod. Sedapuhku on igasugu viisakus kõrvale visatud ning nagu porikärbsed rasvase piruka peale lendavad kokku kõik „103“ loomisega vähimatki kokkupuudet omavad ametiisikud.
Njuhtikov ja tüürimees Akopjan panevad langevarjud selga ja asuvad keskendunult ning sõnakehvadena oma kohtadele. Arvatavasti, kuigi nad seda hiljem küll eitasid, oli sedavõrd kummaliselt projekteeritud ja ehitatud masinaga esimesele lennule minna omajagu närvesööv. Võ järsku ei uskunud nad tõepoolest kunagi Ježovi, Jagoda ja Beria muinaslugusid? Võõras hing on mõistatus…
Mootorid on käivitatud, „103“ kibeleb õhku. Njuhtikov tõstab käe, motoristid tassivad rataste alt minema klotsid ning masin ruleerib aeglaselt starti.
Tema järel sammub aeglaselt, kiirustamata Andrei Nikolajevitš, sellise sisemise jõuga, et keegi ei tee isegi katset teda peatada ega lähe teda ka saatma. Ta läheb otse üle välja ja me teame kindlalt, et kuskil selle koha juures, kus ta seisma jääb, rebib lennuk end maast lahti. Nii oli olnud alati, iga uue lennuki esmalennu puhul. Mis küll võib olla selle üksiku, juba elatunud inimese mõtteis. Naine on vanglas, lapsed ilmselt vaesuses, ise konstrueerimisbüroos, tema looming aga, millest sõltub nii palju, tõuseb kohe õhku.
Mootorite müra tugevneb. Njuhtikov päästab pidurid valla, lennuk kogub kiirust, rebib end maast lahti ning kaob sügisesse uttu. Ja ärevus ning pinge, mis hoidis meid terve nädala üleskeeratuina, kaob, kõik muutuvad imekspandavalt igapäevasteks. Ja mis see siis ikka nii väga…veel üks lennuk lendas.
Kahekümne minuti pärast tuleb lennuk rahulikult maandumisele ja veereb puntikogunenud õhujõudude ning NKVD ülemuste juurde. Meie jääme kõrvale, meid palutakse mitte ligineda. Kuulanud ekipaaži ära, siirduvad ülemused limusiinides tagasi Moskvasse, kiirustavad raporteerima veel suuremale ülemusele, kui hästi nad neile usaldatud vastutusrikka ülesandega lahingulennuki loomiseks toime tulid. Nüüd ligineb naeratav Njuhtikov meile, jutustab sõbralikult, et on masinaga rahul, et see on väga lihtsalt juhitav, lennul tasakaalus, ei kaldu tõmblema ega vertikaalidel kiikuma. Surub seejärel Tupolevil kätt ja see embab teda vastuseks.
Lava tühjeneb, meid laaditakse autobussi, hakkame vangla poole liikuma. Nagu ütles Ostap Bender- ovatsioone pole vaja.
Kui me tagasi pöördusime, selgus, et kinnipeetavad ootasid meid nagu vabastamist. Meie aruanne kutsus esile vaimustustormi. Hiljem, õhtul, kui kired olid juba vaibunud, kogunesid kõik „103“ kallal töötanud tammest magalasse. Ei olnud pidukõnesid, tooste, veini. Vaid vajadus kõigil koos šeffi õnnitleda. Kuigi tohutu aken oli trellitatud ja koridoris luusis hääletult popka, ei mäleta ma siiani vabamat, sõbralikumat ja soojemat kohtumist kui toona.
Kuis võis küll juhtuda, et oma 58-nda masina sündi tähistasid Tupolevlased niivõrd ebatavalistes tingimustes. Kes „aitas“ selleks kaasa?
Pöörame pilgu a.S. Jakovlevi laialttuntud raamatutele „Elu eesmärk“ ja „Nõukogude lennukid“. Sellest, mis neid A.N. Tupolevi kohta on kirjutatud, tuleb välja, et ANT:
…ei valmistanud õigeaegselt ette vahetust vananenud, aeglastele pommitajatele TB-3.
…ei püüdnud õigeaegselt suurendada lennukite SB kiirust, mis hakkasid kandma märkimisväärseid kaotusi Hispaania sõja käigus modifitseeritud saksa hävitajate tegevuse läbi.
…ei loonud Suure Isamaasõja alguseks Nõukogude armeele vajalikku kiirpommitajat.
Kas võib A.S. Jakovlev, lennukikonstruktor, aga 1940 aasta jaanuarist ka rahvakomissari asetäitja katselennukite ehitamise osas olla sedavõrd asjatundmatu? Kas võis ta mitte teada, et juba 1936-ndal aastal, see tähendab viis aastat eenne sõda, valmis KOCOCes vahetus TB-3le, loodi pommitaja TB-7(Pe-8) kiirusega kaks korda suurem kui TB-3.
Et juba 1937-ndal aastal kõrvaldati Tupolev töölt, represseeriti ning ei saanud selle tõttu Hispaanias moderniseerida pommitajat SB
Et juba 1940-ndal aastal töötas Tupolev välja parima rindepommitaja Suures Isamaasõjas, lennuki „103“(Tu-2)
Ja lõpuks- kes küll kahtleks, et hinnangud, tulnud rahvakomissari asetäitjalt Jakovlevilt, said teatavaks Stalinile ning võisid teda tõugata mõttele- tõepoolest, kas Tupolev ikka on lojaalne?
Mälestuseks häbiväärsest asutusest MKVD spetskonstrueerimisbüroost ЦКБ-29, on Leonid Lvovitš Kerberil jäänud alles tema "faksiimile" No. 1262- templike, mille tema, kinnipeetavast brigaadiülem, vajutas joonistele selmet neid allkirjastada. Zekist peakonstruktor Tupolevi "faksimile" oli № 0011.
Järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
19
...järg
Kuid tuleme teemasse tagasi. Meie masina katsetused kulgesid edukalt. Neljandal või viiendal lennul mõõdeti maksimaalset kiirust. Angaaris oli meie tööks eraldatud tilluke toake. Seal toimusid nõupidamised ja nüüd la lennu arutelu, mille ajal kogunes sinna küllaltki märkimisväärne rahvamass. Kitsikusega kohanesid ka „tjagatšid“, igal meist oli ju oma. Seekord soovitas „juhtkond“ neil väljuda, maksimaalset kiirust ei peetud valvurite kõrvadele kohaseks teemaks. Sõjaväelaste juhtiv insener, polkovnik Miruts, närveldav ja nagu ikka taolistel juhtudel, pisut kogelev, kandis ette- 643 kilomeetrit tunnis. See oli fantastiline number- hävitajad LaGG, Hurricane, Me-109- kõigil oli see number väiksem. Oli väärt vaatepilt, Vanamehe nägu sel hetkel. Rõõm, uhkus ja poisikeselik „ära tegin“ särasid sellel. See oli tema edu, inimese edu, kes suutis ümber veenda Beria ja asuda viirastusliku ПБ-4 asemel looma vajalikku ja reaalset lennukit. Leidus ka skeptikuid- kas ei läinud Njuhtikov ikkagi laskumisega? Lennukiirust mõõdeti mitmeid kordi- resultaadid leidsid kinnitust. "Šaraga“ bürokraatiamasin läks liikvele. Kutepov, haaranud endaga kaasa Balašovi, sõitis Kravtšenko juurde. See kandis kõige alandlikumalt ette Beriale. Kes omakorda süstis kuulduste kohaselt noolena pea„peremehe“ ette. Närviraginal ootasime edasist sündmuste kulgu, kuid „juhtide“ suud sõlmest ei avanenud. Paari päeva pärast ilmusid konstrueerimisbüroosse mitme tehase tehnoloogid. Alles neilt saime teada, et Stalin oli võtnud vastu otsuse „103“ massiseerias ehitamiseks. Enamgi veel, määratud oli tähtaeg esimeste lennukite valmimiseks ning see tähtaeg oli lühike, kõigest aasta. Käisime ringi sünnipäevalastena, ilmselt täna-homme tõuseb eesriie ka meie jaoks. Petljakovi grupp ju vabastati kohe peale otsust „sotka“ seeriassemineku kohta! Viirastuslik vabadus muutus reaalsuseks. Rõhutus- ja kartusetunde periood pöördus teise äärmusesse- lõbusaks, optimistlikuks ja naeratavaks. Mõned puhastavad ja triigivad riideid, teistest linnadest rahvas uurib vabadelt rongide sõiduplaani, millistega saaks koju sõita. Rõõm haaras kaasa ka vabu kaastöölisi- meid õnnitleti, kutsuti külla, jutustati, milline vein on juba ostetud, milliseid pirukaid nende kaasad küpsetavad.
Möödus päev, teine, nädal, kuid ikka püsib status quo, enamgi veel, roomama hakkasid VLKd(Visalt Levivad Kuuldused). Et sõjaväelased justkui nõuavad „103“ ümberkomponeerimist. Saksa masinatest isu täis vaadanud, nõuavad nad nüüd, et ekipaaž oleks koondatud ühte kabiini. See on järjekordne doktriini vahetus, millele nad pressivad. Alles hiljaaegu märgiti „103“ maketi puhul ekipaaži hajutamist ja sellega masina lahingulise vastupidavuse suurendamist omaette väärtusena, nüüd aga nõutakse sellesama vastupidavuse huvides meeskonna koondamist. Nagu öeldakse Odessas sellisel puhul- „Tere, ema, ma olen teie tädi!“
1988, No 8
Toimuvad nõupidamised, keegi kuskil otsustab midagi, meie aga ootame. Lõpuks on salomonlik otsus vastu võetud- et mitte solvata petljakovlasi, tuleb meil seeriatootmise etaloniks teha ka teine masin- 103-U. Sellel paigutatakse tüürimees ümber lennuki esiossa, lenduri kabiini, paigaldatakse uued mootorid АМ-42, lisatakse veel üks punkt kaitserelvastusega, suurendatakse paakide mahutavust ning nähakse ette võimalus kahe välise pommi kogukaaluga üks tonn külgeriputamiseks. „Aga muus osas, kaunis markiis, on kõik suurepäraselt, suurepäraselt…“
Kõige pikantsem oli veel see, et jooniste tehastele üleandmistähtaeg ei muutu. Seerialennukite üleandmistähtaega ei tohi muuta, ei tohi „Jossif Vissarionovitši kurvastada“, aga kui tegelikult, siis kardame talle ette kanda, sest pead võivad lendama hakata. Ja mitte meie väärtusetud, vaid enda omad, „aga see on alati ebameeldiv“, nagu lauldi ühes toona populaarses laulukeses.
Mõistes, milline löök see zekkidele on, laseb „juhtkond“ ringlema paraša(antud juhtumil tähendas see kuuldust)- meid vabastatakse kohe, kui „103 U“ oma lennuandmeid demonstreerib.
Vaatamata nendele kõlakatele vahetus kinnipeetavate hulgas viimastel päevadel valitsenud kõrgendatud meeleolu kiirelt sama terava depressiooniga. Inimesed olid sõna otseses mõttes ära vahetatud. Tühised küsimused, mis eile veel käigult lahendati, muutuvad ülimalt keerukateks ja lahendamatuteks. Kabiin ei komponeeru, kõik muutub igatunniliselt, mootor ei mahu kohale, tsentreering roomab laiali, vaja on uut telikut…muudatused paljunevad kordades, kasvades lumepallina. Vanamees istub Jegeri brigaadis hilisööni, tehnilised konfliktid kasvavad üle isiksustevahelisteks, võimekate inimeste sõbralik kooslus muutub neurasteenikute kogunemiseks, kõik lendab kuradile ja ilmne on oht täielikuks kaoseks.
Tundes olukorra traagikat, läheb Tupolev pretsedenditule sammule- õhtul kutsutakse kokku kõigi lennuki ümbertegemises osalevate kinnipeetavate koosolek. Loomulikult toimub see kõik illegaalselt. Oma postid välja pannud, jutustab ANT üksikasjaliselt kõigist istungitest, kuhu teda oli kutsutud, seletab põhjuseid, millest muudatused on tingitud ning lõpetab nii:
„Meid ei informeerita, meid kästakse, kuid ainult eesel võib mitte näha, et kõik tüürib sõja poole. Sama selge on ka see, et mitte keegi peale meie riigile nii vajalikku pommitajat projekteerida ei suuda. Arvatavasti ma ei valeta, kui ütlen, et meie armastame oma kodumaad mitte vähem kui teised ja arvatavasti rohkem kui need, kes meid siia kokku on korjanud. Tingimused on rasked, ja kui isiklikust kurbusest lahti öelda ja asjadele avaramalt vaadata, siis traagilised. Ja mõistes seda kõike, püstitan ikkagi teie ette ülesande, mida peale teie pole keegi suuteline lahendama. Aga teie- ma tean, et täidate, selleks te oletegi teie. Me peame „103-U“-sse panema maksimumi oma teadmistest ja võimetest, enamgi veel, maksimumi talenti. Surume viimast korda hambad kokku ja lahendame selle ülesande. Aega on ülimalt napilt, kuid tuleb jõuda. Selles on vabanemise pant, me ei tohi sattuda sõtta arreteeritutena, me ei saa ahelates sõdida.“
Järgneb...
...järg
Kuid tuleme teemasse tagasi. Meie masina katsetused kulgesid edukalt. Neljandal või viiendal lennul mõõdeti maksimaalset kiirust. Angaaris oli meie tööks eraldatud tilluke toake. Seal toimusid nõupidamised ja nüüd la lennu arutelu, mille ajal kogunes sinna küllaltki märkimisväärne rahvamass. Kitsikusega kohanesid ka „tjagatšid“, igal meist oli ju oma. Seekord soovitas „juhtkond“ neil väljuda, maksimaalset kiirust ei peetud valvurite kõrvadele kohaseks teemaks. Sõjaväelaste juhtiv insener, polkovnik Miruts, närveldav ja nagu ikka taolistel juhtudel, pisut kogelev, kandis ette- 643 kilomeetrit tunnis. See oli fantastiline number- hävitajad LaGG, Hurricane, Me-109- kõigil oli see number väiksem. Oli väärt vaatepilt, Vanamehe nägu sel hetkel. Rõõm, uhkus ja poisikeselik „ära tegin“ särasid sellel. See oli tema edu, inimese edu, kes suutis ümber veenda Beria ja asuda viirastusliku ПБ-4 asemel looma vajalikku ja reaalset lennukit. Leidus ka skeptikuid- kas ei läinud Njuhtikov ikkagi laskumisega? Lennukiirust mõõdeti mitmeid kordi- resultaadid leidsid kinnitust. "Šaraga“ bürokraatiamasin läks liikvele. Kutepov, haaranud endaga kaasa Balašovi, sõitis Kravtšenko juurde. See kandis kõige alandlikumalt ette Beriale. Kes omakorda süstis kuulduste kohaselt noolena pea„peremehe“ ette. Närviraginal ootasime edasist sündmuste kulgu, kuid „juhtide“ suud sõlmest ei avanenud. Paari päeva pärast ilmusid konstrueerimisbüroosse mitme tehase tehnoloogid. Alles neilt saime teada, et Stalin oli võtnud vastu otsuse „103“ massiseerias ehitamiseks. Enamgi veel, määratud oli tähtaeg esimeste lennukite valmimiseks ning see tähtaeg oli lühike, kõigest aasta. Käisime ringi sünnipäevalastena, ilmselt täna-homme tõuseb eesriie ka meie jaoks. Petljakovi grupp ju vabastati kohe peale otsust „sotka“ seeriassemineku kohta! Viirastuslik vabadus muutus reaalsuseks. Rõhutus- ja kartusetunde periood pöördus teise äärmusesse- lõbusaks, optimistlikuks ja naeratavaks. Mõned puhastavad ja triigivad riideid, teistest linnadest rahvas uurib vabadelt rongide sõiduplaani, millistega saaks koju sõita. Rõõm haaras kaasa ka vabu kaastöölisi- meid õnnitleti, kutsuti külla, jutustati, milline vein on juba ostetud, milliseid pirukaid nende kaasad küpsetavad.
Möödus päev, teine, nädal, kuid ikka püsib status quo, enamgi veel, roomama hakkasid VLKd(Visalt Levivad Kuuldused). Et sõjaväelased justkui nõuavad „103“ ümberkomponeerimist. Saksa masinatest isu täis vaadanud, nõuavad nad nüüd, et ekipaaž oleks koondatud ühte kabiini. See on järjekordne doktriini vahetus, millele nad pressivad. Alles hiljaaegu märgiti „103“ maketi puhul ekipaaži hajutamist ja sellega masina lahingulise vastupidavuse suurendamist omaette väärtusena, nüüd aga nõutakse sellesama vastupidavuse huvides meeskonna koondamist. Nagu öeldakse Odessas sellisel puhul- „Tere, ema, ma olen teie tädi!“
1988, No 8
Toimuvad nõupidamised, keegi kuskil otsustab midagi, meie aga ootame. Lõpuks on salomonlik otsus vastu võetud- et mitte solvata petljakovlasi, tuleb meil seeriatootmise etaloniks teha ka teine masin- 103-U. Sellel paigutatakse tüürimees ümber lennuki esiossa, lenduri kabiini, paigaldatakse uued mootorid АМ-42, lisatakse veel üks punkt kaitserelvastusega, suurendatakse paakide mahutavust ning nähakse ette võimalus kahe välise pommi kogukaaluga üks tonn külgeriputamiseks. „Aga muus osas, kaunis markiis, on kõik suurepäraselt, suurepäraselt…“
Kõige pikantsem oli veel see, et jooniste tehastele üleandmistähtaeg ei muutu. Seerialennukite üleandmistähtaega ei tohi muuta, ei tohi „Jossif Vissarionovitši kurvastada“, aga kui tegelikult, siis kardame talle ette kanda, sest pead võivad lendama hakata. Ja mitte meie väärtusetud, vaid enda omad, „aga see on alati ebameeldiv“, nagu lauldi ühes toona populaarses laulukeses.
Mõistes, milline löök see zekkidele on, laseb „juhtkond“ ringlema paraša(antud juhtumil tähendas see kuuldust)- meid vabastatakse kohe, kui „103 U“ oma lennuandmeid demonstreerib.
Vaatamata nendele kõlakatele vahetus kinnipeetavate hulgas viimastel päevadel valitsenud kõrgendatud meeleolu kiirelt sama terava depressiooniga. Inimesed olid sõna otseses mõttes ära vahetatud. Tühised küsimused, mis eile veel käigult lahendati, muutuvad ülimalt keerukateks ja lahendamatuteks. Kabiin ei komponeeru, kõik muutub igatunniliselt, mootor ei mahu kohale, tsentreering roomab laiali, vaja on uut telikut…muudatused paljunevad kordades, kasvades lumepallina. Vanamees istub Jegeri brigaadis hilisööni, tehnilised konfliktid kasvavad üle isiksustevahelisteks, võimekate inimeste sõbralik kooslus muutub neurasteenikute kogunemiseks, kõik lendab kuradile ja ilmne on oht täielikuks kaoseks.
Tundes olukorra traagikat, läheb Tupolev pretsedenditule sammule- õhtul kutsutakse kokku kõigi lennuki ümbertegemises osalevate kinnipeetavate koosolek. Loomulikult toimub see kõik illegaalselt. Oma postid välja pannud, jutustab ANT üksikasjaliselt kõigist istungitest, kuhu teda oli kutsutud, seletab põhjuseid, millest muudatused on tingitud ning lõpetab nii:
„Meid ei informeerita, meid kästakse, kuid ainult eesel võib mitte näha, et kõik tüürib sõja poole. Sama selge on ka see, et mitte keegi peale meie riigile nii vajalikku pommitajat projekteerida ei suuda. Arvatavasti ma ei valeta, kui ütlen, et meie armastame oma kodumaad mitte vähem kui teised ja arvatavasti rohkem kui need, kes meid siia kokku on korjanud. Tingimused on rasked, ja kui isiklikust kurbusest lahti öelda ja asjadele avaramalt vaadata, siis traagilised. Ja mõistes seda kõike, püstitan ikkagi teie ette ülesande, mida peale teie pole keegi suuteline lahendama. Aga teie- ma tean, et täidate, selleks te oletegi teie. Me peame „103-U“-sse panema maksimumi oma teadmistest ja võimetest, enamgi veel, maksimumi talenti. Surume viimast korda hambad kokku ja lahendame selle ülesande. Aega on ülimalt napilt, kuid tuleb jõuda. Selles on vabanemise pant, me ei tohi sattuda sõtta arreteeritutena, me ei saa ahelates sõdida.“
Järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
20
...järg.
L.L. Kerber ja N.E. Žukovski memoriaalmuuseumi, kust "algas" ЦАГИ, juhataja N.M Semjonova(vasakul) kunagise Tupolevide Tveri maja juures.
Läksime vaikides laiali, liialt raske oli meie õlgadele asetatud vastutuskoorem. Järgmisel päeval küsis Kutepov Tupolevilt muigega: „Mis koosoleku te seal korraldasite, ametiühingut valisite või?“. Keegi oli juba jõudnud maha müüa…
Sellest ajast alates töötasime südaööni. „Juhtkond“ ei protesteerinud, enamgi veel, kella kümneks õhtul toodi sööklasse hapupiima, teed, leiba ja võid. Vabad viidi üle kohustuslikule kümnetunnisele tööpäevale, samuti töötasid nad enamuse pühapäevi. Ülemuste ees ei saanud, siis kaebasid nad meile: „Elada on üha raskem ja raskem, toiduained kaovad järk-järgult, tuleb seista järjekordades, aga aega pole!“. Rahva hulgas küpseb veendumus peatselt puhkevas sõjas. Inimesed mõistavad seda õhust ja ootavad mingeid veenvaid sõnu parteilt, valitsuselt, kuid neid esialgu pole.
Ühel taolistest õhtutest, kui töö ebatavaliselt hästi ja kergelt edenes, kriiksus uks, kuid popka asemel sisenes tohutusse tühja saali peakonstruktor. Ta tuli valgustatud laua juurde, tõmbas lähemale tooli ja jalga enese alla tõmmates istus sellele.
„Töötad?“ uuris Vanamees.
„Jah, lõpetan „103-U“ energiasõlme“
„Tubli oled, ainult et haisutad oma tubakaga“
Tuleb tähendada, et ANT ei kannatanud suitsuhaisu, sest oli kogu elu kopsuhaigust põdenud. Hoides tema tervist, ei suitsetanud me kunagi tema juuresolekul ning ma kustutasin ka nüüd paberossi. Nihelenud toolil, sättis Tupolev end mugavamalt istuma ja vaikis. Kõiki meid oli juba ammu huvitanud üksikasjad tema arreteerimisest, sellest, kuidas kulges uurimine,kas teda piinati, milles süüdistati või pakuti nagu enemusele meist ise midagi sobivat välja mõelda. Kuid selliseks jutuajamiseks tuli ületada mingisugune piir, kui soovite, siis pidi tekkima mingigi lähedus, intiimsus. Meie elu saginas selliseid hetki ei tekkinud, siin aga oleks otsekui vaikne ingel kohale saabunud ja ma riskisin selle kohta küsida. Algul nagu vastutahtmist, seejärel aga järjest usalduslikumalt, kuid väga kurvalt, hakkas ta rääkima:
„Millises kambris sa istusid?“
„Viiekümne seitsmendas“
„No vat, mina istusin viiekümne kaheksandas. Minu jaoks saatuslik number…58-s paragrahv, 58-s kamber, 58-s lennuk. Mind hoiti kaua Lubjankal, üksikkambris. Pärast viidi üle Butõrkasse. Kergemaks läks ja raskemaks, inimesed ikkagi ümberringi…Ei, mind ei pekstud, hoiti ainult kaua püsti, aga mul oli raske, ma olen ju täidlane. Seisad, uurija aga pobiseb oma „Kirjuta, bljad, kellele joonised müüsid?! Palju sulle maksti? Kirjuta, ära häbene, sinu sõbrakesed Arhangel, Petljakov, Suhhoi, Mjasištšev läksid juba ammu lõhki ja müüsid su maha. Sina üksi veel tõrgud, jutusta, endal hakkab kergem.“
Tupolev ohkas:
„Tead, selline juhm maniakk trambib, mina aga seisan, jalad valutavad, silmad vajuvad kinni, magada tahaks, seisan ja mõtlen- tundub, et kogu elu olen nende jaoks lennukeid ehitanud, ei, mitte nende jaoks, oma riigi jaoks. Loomulikult olid valearvestused, mitte kõik ei õnnestunud, aga ilma selleta elus ju ei saagi. Tead ju, ma armastan väga noaga keppi vesta, nikerdad, nikerdad ja mõnikord tuleb selline eemaletõukav tulemus, et sülitad ja viskad minema. Aga see on ju ainult pulk, lennukiga on keerulisem…Pealegi- antakse ülesanne, seejärel aga davai, täpsustama. Barabanov ühte, Ruhimovitš teist, Alksnis oma, Vorosilov oma, Ordžonikidze jälle midagi uut, ja lõpuks kantakse „talle“(Tupolev tõstis siinkohal silmad ja torkas näpuga lakke)ette ja sealt tuleb veel midagi ootamatut…Ja vaat kui vaatad pärast kõike seda lennuväljale veetud lennukit ja näed, mis sellest kokku on keeratud, siis jääbki üle vaid üks- teha uus(P.I. Baranov, J.I. Alksnis, M.L. Ruhimovitš- sõjaväe ja lennundustegelased)
Muidugi, möödapanekuid oli,“ elavneb ta korraga, „aga kas sa arvad, et Michellil, Fokkeril, Messerschmitil ei olnud?“ Siinkoha tuhmus pilk uuesti „Noh, olgu, seisad siin ja lohutad ennast, et „Anna neile andeks, sest nad ei tea, mida teevad“. Ei, ei tohi neile andestada, ei tohi!“ ütles ta veendunult, „ma usun, et kõik saab avalikuks, isegi veel minu eluajal. Kas sina usud?“
„Tahaksin, Andrei Nikolajevitš, aga ei tule kuidagi välja“
„Aga sina usu, ilma selleta ei tohi, ei vea välja, paned endale käe külge“ lõpetas ta, tõusis, naeratas kurvalt, patsutas mind otsaette ja lahkus väikeste sammudega, paremat õlga ette lükates
Pisarateni raske oli vaadata konstruktori eemalduvat figuuri, konstruktori, kelle lennukid moodustasid juba aastaid meie Punase Õhulaevastiku põhilise jõu, laimatud ja kurjategijaks kuulutatud inimese.
Kuid elu on elu ning tööd ЦКБ-29s lähevad omasoodu. Rabeleme „103-U“ kallal, nagu varem „103“ga vaeva nägime. Järk-järgult lahendati probleemid, jooniste väljalase kulges rangelt graafiku kohaselt, see „punastab“- meie planeerija, K.P. Borovski sulgeb rida realt punase pliiatsiga tähtaegu graafikus. Laabub isegi kõige keerulisem küsimus tüürimehe sihikuga. Uuel kohal istub tüürimees märks kõrgemal kui enne ning optilise kaevu pikkusest ei jätkunud. Vaatamata kõigile ЦКБ-29 „juhtkonna“ pingutustele keeldus rahvakomissariaat, kelle alluvusse sihikuid tootev tehas kuulus, kategooriliselt kaevu pikendamast. Aitas S.I. Bujanover, tehase peakonstruktor. Konstrueerimisbüroosse välja kutsutud ja kohtunud arestant Tupoleviga, ning Nadaškevitšiga, keda ta sügavalt austas, oli Solomon Iljtš esmalt sügavalt õnnetu, ning kuulutas seejärel:
„Andrei Nikolajevitš, Aleksander Vassiljevitš, kui ma ainult oleksid teadnud! Teie masina jaoks ma teen seda hetkega!“ Ja tegigi.
Lõppes neljanda, D.L. Tomaševitši büroo formeerimine, kuhu siirdusid P.L. Bartini, I.M. Skljanski, V.I. Siprikov…Nad asusid rindehävitaja projekteerimise, projekt „110"-ne kallale.
Kaugele oli liikunud V.M. Mjasištšev. Tema kaugpommitaja „102“ projekt oli kinnitatud, toimus maketikomisjon ning „102“ ehitamine käis täie hooga. Kõik kulges enam-vähem plaanipäraselt, ja harjunud rööbastes. Koostetsehhis toodi staaplitest välja „103-U“ uus ninaosa ja mootorigondlid, masinat korjati kokku ning hakati seda varustusega komplekteerima. Esteetiliselt oli ta „103“ ga võrreldes vähem elegantne, esimese lennuki argessiivne alge loovutas koha vähem väljendusrikastele vormidele. Me isegi ironiseerisime:
„Laenamine üleüldiselt agressoriteks tunnistatud sakslastelt deagresseeris „103-U“.
Kord õhtul avastasime, et meie read on hõrenenud. Teadmata suunda viidi minema Krutkov, Rumer ja Szillard. Arvati, et laagrisse, liiga tihedate suhete eest vabade kaastöötajannadega. Tõsised zekid olid nördinud: „Kartke Jumalat, Juri Aleksandrovitšil on vanust pea seitsekümmend, Juli Borissovitš on veendunud naistevihkaja, Karluša aga muust ei räägigi, kui oma naisest ja lastest“.
Seejärel toimus skandaal kinnipeetava I.S. Sveti ja vanglaülema vahel. Mingi absurdse tühiasja pärast saadeti „Isake Maailm“, nagu me teda kutsusime, Butõrka kartserisse. Paari päeva pärast algas sõda, Svet unustati, aga kui 1941 aasta oktoobris kõike ja kõiki Moskvast välja veeti, sealhulgas ka vanglaid, saadeti ta Petšorlagerisse, kus varustas Vorkutasse suunduvat raudteed blokeeringute ja signalisatsiooniga. Arvatavasti toimus ka tähtsamaid sündmusi, kuid arestantide mälu reageeris alati valulisemalt kinnipeetavate ümberpaigutamisele.
Ikkagi, oh kui lühinägelik te olite, kodanik Kutepov! Minevikku ei unusta, kuid ajalugu on kõik oma kohale tagasi asetanud. A.N Tupolev on taas Peakonstruktor.
Järgneb...
...järg.
L.L. Kerber ja N.E. Žukovski memoriaalmuuseumi, kust "algas" ЦАГИ, juhataja N.M Semjonova(vasakul) kunagise Tupolevide Tveri maja juures.
Läksime vaikides laiali, liialt raske oli meie õlgadele asetatud vastutuskoorem. Järgmisel päeval küsis Kutepov Tupolevilt muigega: „Mis koosoleku te seal korraldasite, ametiühingut valisite või?“. Keegi oli juba jõudnud maha müüa…
Sellest ajast alates töötasime südaööni. „Juhtkond“ ei protesteerinud, enamgi veel, kella kümneks õhtul toodi sööklasse hapupiima, teed, leiba ja võid. Vabad viidi üle kohustuslikule kümnetunnisele tööpäevale, samuti töötasid nad enamuse pühapäevi. Ülemuste ees ei saanud, siis kaebasid nad meile: „Elada on üha raskem ja raskem, toiduained kaovad järk-järgult, tuleb seista järjekordades, aga aega pole!“. Rahva hulgas küpseb veendumus peatselt puhkevas sõjas. Inimesed mõistavad seda õhust ja ootavad mingeid veenvaid sõnu parteilt, valitsuselt, kuid neid esialgu pole.
Ühel taolistest õhtutest, kui töö ebatavaliselt hästi ja kergelt edenes, kriiksus uks, kuid popka asemel sisenes tohutusse tühja saali peakonstruktor. Ta tuli valgustatud laua juurde, tõmbas lähemale tooli ja jalga enese alla tõmmates istus sellele.
„Töötad?“ uuris Vanamees.
„Jah, lõpetan „103-U“ energiasõlme“
„Tubli oled, ainult et haisutad oma tubakaga“
Tuleb tähendada, et ANT ei kannatanud suitsuhaisu, sest oli kogu elu kopsuhaigust põdenud. Hoides tema tervist, ei suitsetanud me kunagi tema juuresolekul ning ma kustutasin ka nüüd paberossi. Nihelenud toolil, sättis Tupolev end mugavamalt istuma ja vaikis. Kõiki meid oli juba ammu huvitanud üksikasjad tema arreteerimisest, sellest, kuidas kulges uurimine,kas teda piinati, milles süüdistati või pakuti nagu enemusele meist ise midagi sobivat välja mõelda. Kuid selliseks jutuajamiseks tuli ületada mingisugune piir, kui soovite, siis pidi tekkima mingigi lähedus, intiimsus. Meie elu saginas selliseid hetki ei tekkinud, siin aga oleks otsekui vaikne ingel kohale saabunud ja ma riskisin selle kohta küsida. Algul nagu vastutahtmist, seejärel aga järjest usalduslikumalt, kuid väga kurvalt, hakkas ta rääkima:
„Millises kambris sa istusid?“
„Viiekümne seitsmendas“
„No vat, mina istusin viiekümne kaheksandas. Minu jaoks saatuslik number…58-s paragrahv, 58-s kamber, 58-s lennuk. Mind hoiti kaua Lubjankal, üksikkambris. Pärast viidi üle Butõrkasse. Kergemaks läks ja raskemaks, inimesed ikkagi ümberringi…Ei, mind ei pekstud, hoiti ainult kaua püsti, aga mul oli raske, ma olen ju täidlane. Seisad, uurija aga pobiseb oma „Kirjuta, bljad, kellele joonised müüsid?! Palju sulle maksti? Kirjuta, ära häbene, sinu sõbrakesed Arhangel, Petljakov, Suhhoi, Mjasištšev läksid juba ammu lõhki ja müüsid su maha. Sina üksi veel tõrgud, jutusta, endal hakkab kergem.“
Tupolev ohkas:
„Tead, selline juhm maniakk trambib, mina aga seisan, jalad valutavad, silmad vajuvad kinni, magada tahaks, seisan ja mõtlen- tundub, et kogu elu olen nende jaoks lennukeid ehitanud, ei, mitte nende jaoks, oma riigi jaoks. Loomulikult olid valearvestused, mitte kõik ei õnnestunud, aga ilma selleta elus ju ei saagi. Tead ju, ma armastan väga noaga keppi vesta, nikerdad, nikerdad ja mõnikord tuleb selline eemaletõukav tulemus, et sülitad ja viskad minema. Aga see on ju ainult pulk, lennukiga on keerulisem…Pealegi- antakse ülesanne, seejärel aga davai, täpsustama. Barabanov ühte, Ruhimovitš teist, Alksnis oma, Vorosilov oma, Ordžonikidze jälle midagi uut, ja lõpuks kantakse „talle“(Tupolev tõstis siinkohal silmad ja torkas näpuga lakke)ette ja sealt tuleb veel midagi ootamatut…Ja vaat kui vaatad pärast kõike seda lennuväljale veetud lennukit ja näed, mis sellest kokku on keeratud, siis jääbki üle vaid üks- teha uus(P.I. Baranov, J.I. Alksnis, M.L. Ruhimovitš- sõjaväe ja lennundustegelased)
Muidugi, möödapanekuid oli,“ elavneb ta korraga, „aga kas sa arvad, et Michellil, Fokkeril, Messerschmitil ei olnud?“ Siinkoha tuhmus pilk uuesti „Noh, olgu, seisad siin ja lohutad ennast, et „Anna neile andeks, sest nad ei tea, mida teevad“. Ei, ei tohi neile andestada, ei tohi!“ ütles ta veendunult, „ma usun, et kõik saab avalikuks, isegi veel minu eluajal. Kas sina usud?“
„Tahaksin, Andrei Nikolajevitš, aga ei tule kuidagi välja“
„Aga sina usu, ilma selleta ei tohi, ei vea välja, paned endale käe külge“ lõpetas ta, tõusis, naeratas kurvalt, patsutas mind otsaette ja lahkus väikeste sammudega, paremat õlga ette lükates
Pisarateni raske oli vaadata konstruktori eemalduvat figuuri, konstruktori, kelle lennukid moodustasid juba aastaid meie Punase Õhulaevastiku põhilise jõu, laimatud ja kurjategijaks kuulutatud inimese.
Kuid elu on elu ning tööd ЦКБ-29s lähevad omasoodu. Rabeleme „103-U“ kallal, nagu varem „103“ga vaeva nägime. Järk-järgult lahendati probleemid, jooniste väljalase kulges rangelt graafiku kohaselt, see „punastab“- meie planeerija, K.P. Borovski sulgeb rida realt punase pliiatsiga tähtaegu graafikus. Laabub isegi kõige keerulisem küsimus tüürimehe sihikuga. Uuel kohal istub tüürimees märks kõrgemal kui enne ning optilise kaevu pikkusest ei jätkunud. Vaatamata kõigile ЦКБ-29 „juhtkonna“ pingutustele keeldus rahvakomissariaat, kelle alluvusse sihikuid tootev tehas kuulus, kategooriliselt kaevu pikendamast. Aitas S.I. Bujanover, tehase peakonstruktor. Konstrueerimisbüroosse välja kutsutud ja kohtunud arestant Tupoleviga, ning Nadaškevitšiga, keda ta sügavalt austas, oli Solomon Iljtš esmalt sügavalt õnnetu, ning kuulutas seejärel:
„Andrei Nikolajevitš, Aleksander Vassiljevitš, kui ma ainult oleksid teadnud! Teie masina jaoks ma teen seda hetkega!“ Ja tegigi.
Lõppes neljanda, D.L. Tomaševitši büroo formeerimine, kuhu siirdusid P.L. Bartini, I.M. Skljanski, V.I. Siprikov…Nad asusid rindehävitaja projekteerimise, projekt „110"-ne kallale.
Kaugele oli liikunud V.M. Mjasištšev. Tema kaugpommitaja „102“ projekt oli kinnitatud, toimus maketikomisjon ning „102“ ehitamine käis täie hooga. Kõik kulges enam-vähem plaanipäraselt, ja harjunud rööbastes. Koostetsehhis toodi staaplitest välja „103-U“ uus ninaosa ja mootorigondlid, masinat korjati kokku ning hakati seda varustusega komplekteerima. Esteetiliselt oli ta „103“ ga võrreldes vähem elegantne, esimese lennuki argessiivne alge loovutas koha vähem väljendusrikastele vormidele. Me isegi ironiseerisime:
„Laenamine üleüldiselt agressoriteks tunnistatud sakslastelt deagresseeris „103-U“.
Kord õhtul avastasime, et meie read on hõrenenud. Teadmata suunda viidi minema Krutkov, Rumer ja Szillard. Arvati, et laagrisse, liiga tihedate suhete eest vabade kaastöötajannadega. Tõsised zekid olid nördinud: „Kartke Jumalat, Juri Aleksandrovitšil on vanust pea seitsekümmend, Juli Borissovitš on veendunud naistevihkaja, Karluša aga muust ei räägigi, kui oma naisest ja lastest“.
Seejärel toimus skandaal kinnipeetava I.S. Sveti ja vanglaülema vahel. Mingi absurdse tühiasja pärast saadeti „Isake Maailm“, nagu me teda kutsusime, Butõrka kartserisse. Paari päeva pärast algas sõda, Svet unustati, aga kui 1941 aasta oktoobris kõike ja kõiki Moskvast välja veeti, sealhulgas ka vanglaid, saadeti ta Petšorlagerisse, kus varustas Vorkutasse suunduvat raudteed blokeeringute ja signalisatsiooniga. Arvatavasti toimus ka tähtsamaid sündmusi, kuid arestantide mälu reageeris alati valulisemalt kinnipeetavate ümberpaigutamisele.
Ikkagi, oh kui lühinägelik te olite, kodanik Kutepov! Minevikku ei unusta, kuid ajalugu on kõik oma kohale tagasi asetanud. A.N Tupolev on taas Peakonstruktor.
Järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
B-29 kopeerimist puudutava osa võiks kindlasti ära tõlkida, kui Lemetil vähegi jaksu jagub. Oli ju tegemist mastaapsuse ja keerukuse poolest lennunduse ajaloos ilmselt täiesti pretsedenditu projektiga ja ega vene keele mittevaldajate jaoks sellest kopeerimise protsessist inglise keeles ja veebis leitavalt just väga palju materjale pole. Seda enam, et paljud selle kopeerimise käsitlused vist justnimelt Kerberi mälestustel põhinevadki.Lemet kirjutas:
Kui huvi on, siis võtaks seejärel ette teise osa, kus sama mees pajatab juba sõjajärgsest ajast, mil Tupolevi büroole sai osaks strateegilise pommitaja Tu-4 projekteerimine-kopeerimine-reinseneerimine.
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
21
...järg.
Petljakov, Mjasištšev, Putilov, Bazenkov ja Saukke.
Lõpuks „103-U“ lõpetati. Jälle mootorite pöörded õuel, jälle saadeti masin öösel instituuti. Kevadel, kui voolasid esimesed veed, sooritas oma esmalennu ka see lennuk. Njuhtikov ja Akopjan kiitsid masinat, kuigi selle kiirus alanes viiskümmne kilomeetri võrra. Algasid lennukatsetuste argipäevad, kui korraga pärast järjekordset lendu, õhtul, hakkasid mööda bürood roomama kuuldused „103-U“ga toimunud katastroofist. Hommikuks selgus, et süttinud oli parempoolne mootor. Njuhtikov andis käsu lennuki hülgamiseks, Akopjan aga ilmselt jäi langevarju rihmadega millegi taha kinni ning hukkus. Masin kukkus Noginski kanti, avarii uurimise komisjon määrab tulekahju põhjust.
Silme ees terendanud vabaduseviirastus kadus uuesti. Kaua võib? Kuid isegi kõige veendundunumad pessimistid ei osanud kahtlustada, millised löögid tabavad lähitulevikus konstrueerimisbüroo kinnipeetavaid.
Õhujõudude teadusuuringute instituuti viidi „sotka“. Selle katsetamiseks määrati meeskond- lendur Hripkov, tüürimees Perevalov. Ühel lendudets tekkis kabiinis tulekahju, juhtus see stardi ajal, ning Hripkovil tuli kohe peale starti lennuvälja aia taga maanduda. Maanduda väljal, kus õnnetuseks samal ajal jalutas lasteaed. Hukkusid mõned lapsed. Ekipaaž ja lennuk olid vigastatud. Haavatud Hripkov ja Perevalov arreteeriti ning viidi spetshaiglasse. Algas juurdlus. Petljakov koos kolleegidega liiguvad rusutult, vabad jutustavad- kahtlustatakse kurja kavatsust.
Büroosse tuuakse erinevaid õpetatud eksperte. Tekkib hoopis rumal versioon staatilistest laengutest, tekkinud justkui valest lennuki varustuse metalliseeritusest. Asi aetakse võimatult segaseks, tegelik põhjus hakkab uppuna metsikutesse oletustesse, hüpoteesidesse ja nii edasi. Esmakordselt meie „hooldajatega“,kes kalduvad kõiges kurja kätt ja kahjurlust otsima, kokku puutudes, kukuvad auväärsed õpetlased teise äärmusesse ja hakkavad arvutama staatiliste elektrilaengute võimalikku potentsiaali ning upuvad aeglaselt, aga kindlalt sellesse. Petlakovlased muretsevad, neilt võetakse tunnistusi, algavad vihjed nende laengute organiseerimise võimalikusest…
Õnneks avastab pardamehaanik kohaleveetud lennukis teliku ja luukide lüliti kohal asuva manomeetri nipplist bensiinilekke. Kõik asetub oma kohtadele, meeskond vabastatakse, arreteeritakse kaks lukkseppa, kes manomeetri ja lülitid monteerisid, masin saadetekse remonti, tarkade ekspertide ja konstruktor-vangide tunnistused peidetakse papkasse(võivad veel ära kuluda). Pikkamisi läheb kõik normi, maru oleks justkui selleks korraks vaibunud.
Kuid juhtkonnas olid roomama hakanud kahtlused. Konstrueerimisbüroos ehitatud kahe lennukiga toimunud õnnetused muutsid kõiki NKVD kõrgemaid ülenusi valvsaks- kas pole järsku Kutepov oma vasallidega tükkis siiski midagi maha maganud? Õhus hõljuvad mingid sündmused, mis võib-olla on meie, zekkide jaoks määrava tähtsusega. Sünged on kõik, isegi Vanamees pole enam enda moodi. Ja kahtlused leiavad kinnitust. Möödub paar päeva ning meile antakse ootamatu hoop, kusjuures hoopis teisest suunast. Selgub, et suure kõrguse jaoks mõeldud mootorite AM-37 tootmine lennuki „103“ tarbeks on lõpetatud. Motoristide kogu jõud on suunatud väiksema kõrguse jaoks ette nähtud AM-35 ehitamiseks, mis on vajalikud madalalt lendavate IL-2-de jaoks, milliste tootmist mitmetes lennukiehitustehastes energiliselt rajatakse. Kuid on veel üks mootoritehas, mis ehitab suures koguses samade võimsuse ja kõrgusnäitajatega mootoreid АШ-82. Meile kirjutatakse ette oma lennuk nende jaoks ümber teha. Häda on aga selles, et tegu on õhkjahutusmootoritega, mille lauptakistus on märksa suurem kui vesijahutusega mootoritel. See aga toob meie masinale kaasa veelgi suurema kiiruskaotuse. Sisuliselt seisab ees lennuki soliidne ümberehitus- tuleb konstrueerida täiesti uued mootoriseadmed, koristada kerest radiaatorid, näha ette mootorite elektrikäivitus…Tööde maht on suur, valitsuse otsusega on aga ümberehituseks kehtestatud tähtaeg kaks kuud. Küsimusele „Aga millal siis meid vabastatakse?“ vastab Tupolev tigedalt:
„Kas te ei näe, mis toimub?“
Kõik meie arvestusbrigaadid töötavad uskumatu ülekoormusega, kuid nende tegevuse tulemused ei rõõmusta. Masina lahinguomadused degradeeruvad- „103“ saavutatud kiirus 643 km/h alanes „103-U" juures 610 kilomeetrini tunnis ning kukkus „103-V“, nagu õhkjahutusega mootoritega lennukit nimetati, 560-580 kilomeetrini. Tegu on juba kaheksakümne kilomeetrise kiiruskaoga.
„103-V“ kallal töötavate zekkide moraalne seisund on juba selline, et sedapuhku kutsub üldkoosoleku kokku Kutepov. Tema mitte eriti veenvad sõnad sellest, et meid vabastatakse kohe peale jooniste väljalaskmist, ei veena enam kedagi. Vaja on mingit force majeuret. Järgmisel õhtul kutsub Kutepov enda juurde KB-103 brigaadide juhid koos Andrei Nikolajevitšiga ja vannub, et sai eile oma rahvakomissariaadist ettekirjutuse veenda meid, - peale esimest lendu oleme vabad. Selline „usalduslik“ jutt „juhtkonna“ ja kinnipeetavate vahel on pretsedenditu. Kutepov räägib kaua, kuniks Topolev teda katkestab:
„Grigori Jakovlevitš, pole vaja, me mõistame suurepäraselt, et kõik ei sõltu teist. Andke oma juhtkonnale edasi, et uue modifikatsiooni me teeme,“ siinkohal vedas ta käega mööda kõiki kohalviibinuid ja tema hääl vääratas, „kuid öelge neile samuti, et ei tohi lõpmatuseni inimesi petta, et isegi kinnipeetavad peavad millesegi uskuma“
Ta tõusis, vaatas karmislt Kutepovile otsa ja pillas: “Lähme, sõbrad.“
Juba ukse juures olles pööras ta ringi ja jätkas:
„Veera(nii nimetati 103-V) me teeme valmis, aga edasi…“
Mis edasi saab, jäigi meil teadmata, sest seda öeldi juba ilma meieta.
Avraal. Kõik brigaadid avitavad motoriste. Magamisruumidesse ei lähe me enne kella ühte öösel. Vastu kõiki instruktsioone ja kaanoneid saavutas vanamees, et tootmine töötas mitte siniste jooniste ehk fotokoopiate, vaid valgete, otse joonestuslaudadelt vatmanile kantud jooniste põhjal. Vaevalt oli leitud ühine otsus, kui tehnoloogid hakkavad detaili või sõlme loomise tehnoloogia kallal tööle, šabloonivalmistajad kannavad joonistelt detailid šabloonidele, staaplivalmistajad aga torudest vajalikke tugitellinguid tegema. Kaks nädalat keeb selline hullumeelne ilma vaheaegadeta töö, kui neljateistkümnendal juunil ilmus too kurikuulus TASSi teadaanne…
Palju halba tegi see teadaanne. „Sõnavõtt nüristas vägede valvsust….Komandörid loobusid kasarmutes ööbimast, võitlejad riietusid ööseks lahti,“ kirjutab L.M. Sandalov Bresti garnisonist neil päevil. Meilgi konstrueerimisbüroos, sügaval tagalas, ohkesid kinnipeetavad kergendatult- tähendab, sõda pole veel nii ligidal, tähendab, jõuame „103-V“ valmis teha! Seda mõistsime kõik, et tegu pole mingi TASSi teadaandega, et kirjutatud on see Stalini enda poolt ning usk tema eksimatusse oli nii kõva, et tulles 15-ndal tööle, rääkisid vabad:
„Jumal tänatud, pole vaja toiduaineid osta, nüüd läheb kogu jõud „103-V“ peale.
Järgneb...
...järg.
Petljakov, Mjasištšev, Putilov, Bazenkov ja Saukke.
Lõpuks „103-U“ lõpetati. Jälle mootorite pöörded õuel, jälle saadeti masin öösel instituuti. Kevadel, kui voolasid esimesed veed, sooritas oma esmalennu ka see lennuk. Njuhtikov ja Akopjan kiitsid masinat, kuigi selle kiirus alanes viiskümmne kilomeetri võrra. Algasid lennukatsetuste argipäevad, kui korraga pärast järjekordset lendu, õhtul, hakkasid mööda bürood roomama kuuldused „103-U“ga toimunud katastroofist. Hommikuks selgus, et süttinud oli parempoolne mootor. Njuhtikov andis käsu lennuki hülgamiseks, Akopjan aga ilmselt jäi langevarju rihmadega millegi taha kinni ning hukkus. Masin kukkus Noginski kanti, avarii uurimise komisjon määrab tulekahju põhjust.
Silme ees terendanud vabaduseviirastus kadus uuesti. Kaua võib? Kuid isegi kõige veendundunumad pessimistid ei osanud kahtlustada, millised löögid tabavad lähitulevikus konstrueerimisbüroo kinnipeetavaid.
Õhujõudude teadusuuringute instituuti viidi „sotka“. Selle katsetamiseks määrati meeskond- lendur Hripkov, tüürimees Perevalov. Ühel lendudets tekkis kabiinis tulekahju, juhtus see stardi ajal, ning Hripkovil tuli kohe peale starti lennuvälja aia taga maanduda. Maanduda väljal, kus õnnetuseks samal ajal jalutas lasteaed. Hukkusid mõned lapsed. Ekipaaž ja lennuk olid vigastatud. Haavatud Hripkov ja Perevalov arreteeriti ning viidi spetshaiglasse. Algas juurdlus. Petljakov koos kolleegidega liiguvad rusutult, vabad jutustavad- kahtlustatakse kurja kavatsust.
Büroosse tuuakse erinevaid õpetatud eksperte. Tekkib hoopis rumal versioon staatilistest laengutest, tekkinud justkui valest lennuki varustuse metalliseeritusest. Asi aetakse võimatult segaseks, tegelik põhjus hakkab uppuna metsikutesse oletustesse, hüpoteesidesse ja nii edasi. Esmakordselt meie „hooldajatega“,kes kalduvad kõiges kurja kätt ja kahjurlust otsima, kokku puutudes, kukuvad auväärsed õpetlased teise äärmusesse ja hakkavad arvutama staatiliste elektrilaengute võimalikku potentsiaali ning upuvad aeglaselt, aga kindlalt sellesse. Petlakovlased muretsevad, neilt võetakse tunnistusi, algavad vihjed nende laengute organiseerimise võimalikusest…
Õnneks avastab pardamehaanik kohaleveetud lennukis teliku ja luukide lüliti kohal asuva manomeetri nipplist bensiinilekke. Kõik asetub oma kohtadele, meeskond vabastatakse, arreteeritakse kaks lukkseppa, kes manomeetri ja lülitid monteerisid, masin saadetekse remonti, tarkade ekspertide ja konstruktor-vangide tunnistused peidetakse papkasse(võivad veel ära kuluda). Pikkamisi läheb kõik normi, maru oleks justkui selleks korraks vaibunud.
Kuid juhtkonnas olid roomama hakanud kahtlused. Konstrueerimisbüroos ehitatud kahe lennukiga toimunud õnnetused muutsid kõiki NKVD kõrgemaid ülenusi valvsaks- kas pole järsku Kutepov oma vasallidega tükkis siiski midagi maha maganud? Õhus hõljuvad mingid sündmused, mis võib-olla on meie, zekkide jaoks määrava tähtsusega. Sünged on kõik, isegi Vanamees pole enam enda moodi. Ja kahtlused leiavad kinnitust. Möödub paar päeva ning meile antakse ootamatu hoop, kusjuures hoopis teisest suunast. Selgub, et suure kõrguse jaoks mõeldud mootorite AM-37 tootmine lennuki „103“ tarbeks on lõpetatud. Motoristide kogu jõud on suunatud väiksema kõrguse jaoks ette nähtud AM-35 ehitamiseks, mis on vajalikud madalalt lendavate IL-2-de jaoks, milliste tootmist mitmetes lennukiehitustehastes energiliselt rajatakse. Kuid on veel üks mootoritehas, mis ehitab suures koguses samade võimsuse ja kõrgusnäitajatega mootoreid АШ-82. Meile kirjutatakse ette oma lennuk nende jaoks ümber teha. Häda on aga selles, et tegu on õhkjahutusmootoritega, mille lauptakistus on märksa suurem kui vesijahutusega mootoritel. See aga toob meie masinale kaasa veelgi suurema kiiruskaotuse. Sisuliselt seisab ees lennuki soliidne ümberehitus- tuleb konstrueerida täiesti uued mootoriseadmed, koristada kerest radiaatorid, näha ette mootorite elektrikäivitus…Tööde maht on suur, valitsuse otsusega on aga ümberehituseks kehtestatud tähtaeg kaks kuud. Küsimusele „Aga millal siis meid vabastatakse?“ vastab Tupolev tigedalt:
„Kas te ei näe, mis toimub?“
Kõik meie arvestusbrigaadid töötavad uskumatu ülekoormusega, kuid nende tegevuse tulemused ei rõõmusta. Masina lahinguomadused degradeeruvad- „103“ saavutatud kiirus 643 km/h alanes „103-U" juures 610 kilomeetrini tunnis ning kukkus „103-V“, nagu õhkjahutusega mootoritega lennukit nimetati, 560-580 kilomeetrini. Tegu on juba kaheksakümne kilomeetrise kiiruskaoga.
„103-V“ kallal töötavate zekkide moraalne seisund on juba selline, et sedapuhku kutsub üldkoosoleku kokku Kutepov. Tema mitte eriti veenvad sõnad sellest, et meid vabastatakse kohe peale jooniste väljalaskmist, ei veena enam kedagi. Vaja on mingit force majeuret. Järgmisel õhtul kutsub Kutepov enda juurde KB-103 brigaadide juhid koos Andrei Nikolajevitšiga ja vannub, et sai eile oma rahvakomissariaadist ettekirjutuse veenda meid, - peale esimest lendu oleme vabad. Selline „usalduslik“ jutt „juhtkonna“ ja kinnipeetavate vahel on pretsedenditu. Kutepov räägib kaua, kuniks Topolev teda katkestab:
„Grigori Jakovlevitš, pole vaja, me mõistame suurepäraselt, et kõik ei sõltu teist. Andke oma juhtkonnale edasi, et uue modifikatsiooni me teeme,“ siinkohal vedas ta käega mööda kõiki kohalviibinuid ja tema hääl vääratas, „kuid öelge neile samuti, et ei tohi lõpmatuseni inimesi petta, et isegi kinnipeetavad peavad millesegi uskuma“
Ta tõusis, vaatas karmislt Kutepovile otsa ja pillas: “Lähme, sõbrad.“
Juba ukse juures olles pööras ta ringi ja jätkas:
„Veera(nii nimetati 103-V) me teeme valmis, aga edasi…“
Mis edasi saab, jäigi meil teadmata, sest seda öeldi juba ilma meieta.
Avraal. Kõik brigaadid avitavad motoriste. Magamisruumidesse ei lähe me enne kella ühte öösel. Vastu kõiki instruktsioone ja kaanoneid saavutas vanamees, et tootmine töötas mitte siniste jooniste ehk fotokoopiate, vaid valgete, otse joonestuslaudadelt vatmanile kantud jooniste põhjal. Vaevalt oli leitud ühine otsus, kui tehnoloogid hakkavad detaili või sõlme loomise tehnoloogia kallal tööle, šabloonivalmistajad kannavad joonistelt detailid šabloonidele, staaplivalmistajad aga torudest vajalikke tugitellinguid tegema. Kaks nädalat keeb selline hullumeelne ilma vaheaegadeta töö, kui neljateistkümnendal juunil ilmus too kurikuulus TASSi teadaanne…
Palju halba tegi see teadaanne. „Sõnavõtt nüristas vägede valvsust….Komandörid loobusid kasarmutes ööbimast, võitlejad riietusid ööseks lahti,“ kirjutab L.M. Sandalov Bresti garnisonist neil päevil. Meilgi konstrueerimisbüroos, sügaval tagalas, ohkesid kinnipeetavad kergendatult- tähendab, sõda pole veel nii ligidal, tähendab, jõuame „103-V“ valmis teha! Seda mõistsime kõik, et tegu pole mingi TASSi teadaandega, et kirjutatud on see Stalini enda poolt ning usk tema eksimatusse oli nii kõva, et tulles 15-ndal tööle, rääkisid vabad:
„Jumal tänatud, pole vaja toiduaineid osta, nüüd läheb kogu jõud „103-V“ peale.
Järgneb...
Viimati muutis Lemet, 15 Juul, 2013 14:26, muudetud 1 kord kokku.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
22
...järg.
Kirjutan praegu kõigist neist sündmustest ja oleks peaaegu mööda lasknud enda jaoks kõige tähtsama. Viiendal mail kutsuti mind välja meie vangla kantseleisse. Asjadega, see tähendab kuhugi äraviimiseks. Ärevil, lähen Tupolevi juurde. Ta patsutas mind õlale- ära muretse, kõik läheb hästi. Mind viiakse Butõrkasse, ülemuse kabinetti, kus istub ka Kutepov. Mõlemad tõusevad püsti ja suruvad mul kätt: „Olete vabastatud!“ Kuidas see siis juhtus?
Otse minu areterimise päevast hakkas mu naine J.M. Šišmarjeva taotlema minu asja ümbervaatamist. Põrkunud kõikjal vastu tumma ükskõiksust, pöördus ta lõpuks ANT-25ga rekordilisi lende üle pooluse Moskvast USAsse sooritanud kangelastest lendurite poole. Nad tundsid mind ülelennuks lennukite ettevalmistamise käigust hästi ja loomulikult ei uskunud minu „pattusid“. G.F. Baidukov ja S.A. Danilin, olles ise deputaadid, kirjutasid valitsusse mind kiitva iseloomustuse koos palvega asi uuesti läbi vaadata. Ja üllataval kombel see toimiski. 1941 aasta kuuendal mail sain paberi omanikuks, millel tempel „Butõrka vangla, 5. Mai 1941. No.5“ ja millel olev tekst lõppes väljendiga „Vabastatud valve alt seoses asja lõpetamisega.“
Nädala pärast sain konstrueerimisbüroo Nr. 29 vabaks kaastööliseks ning mõningad järgmised episoodid on kirja pandud minu seltsimeeste jutustuste järgi.
Saabus 22 juuni, päikesepaisteline pühapäev. Olles TASS-i teadaande mõju all, siirdus suurem osa vabadest puhkama ning sõitis linnast välja. Konstrueerimisbüroo hiiglaslikud saalid olid peaaegu tühjad. Akende taga oli pidupäevaselt rahulik linn, MVO pargist kostus muusika. Raadiot vanglas pole, popkad aga sellest, mis maailmas tehakse, vangidega ei räägi. Zekid töötavad rahulikult.
Kaheteistkümne paiku muusika katkes ja tänaval ja pargis asuvate reproduktorite poole tunglesid inimesed. Juba seisavad massid, tõstnud näod valjuhääldajate poole. Tänavad on välja surnud, trammidest kargavad veel välja inimesed. Midagi parandamatut on laskunud pealinnale. Haaranud trellidest, püüavad kinnipeetavad mõista ja kuulda, mis siis ikkagi on juhtunud. Peagi on kohal ka valvurid. Sõda! Raske on anda edasi meeleolu, mis meid haaras- see on krahh, kõik laguneb ja hukkus. Pea kaotanud zekid ei tea, mida teha, mis neid ootab. Kahtlustatakse, et konstrueerimisbüroo saadetakse laiali ning kõik saadetakse laagritesse. See ei olnud karja paanika, ei, pigem raudne loogika. Ei saa ju tõepoolest oletada, et uusimaid relvi võitluseks vaenlasega projekteeruvad ja ehitavad needsamad riiklikud kurjategijad, kes alles hiljuti „müüsid“ sellesama relvastuse jooniseid mitte lihtsalt kellelegi, vaid nimelt sakslastele
Närviliselt ootasime 23-nda hommikut, Mida see meile toob? Kummalisel kombel ei juhtunud mitte midagi. Siiski, mitte päris. Hommikul saabusid popkad vormis, relvade ja gaasimaskidega. Hiljem jagati gaasimaskid laiali ka zekkidele. Meie, tööle jõudnud „vabad“, ei teadnud samuti midagi uut. Ajalehtedes(mida vabad sellest päevast alates hakkasid tooma tööle juba varjamatult), polnud peale Molotovi kõnet mõhkugi.
Varsti ilmusid Minski, Daugavpilsi ja muud suunad. Väga kiirelt sai selgeks, et Vorošilovi suuresõnalistest lubadustest "mitte jalatäitki meie territooriumit kellelgi ära anda" ja "vähese verega võõral pinnal võimsa löögiga" pole midagi välja tulnud. See aga võis, nagu taolistel puhkudel kombeks, anda omakorda alust repressioonideks. Halvenes toitlustamine. Seejärel hakati aknaid kinni kleepima. Kui uudistesse ilmusid Smolenski ja Kiievi suunad, sunniti zekke õues varjeid kaevama ning keldris asuvat vanakraamiladu vanast tränast vabastades seda pommivarjendiks ehitama. Meie jaoks, kes me veidi lennukitest ja pommidest jagasime, oli tegu ilmselge mõttetusega. Seejärel algas valgusmaskeering, tehasesse toodi überkoguses musta baikariiet ja me hakkasime tegelema maskeerimiskardinate valmistamisega.
Büroo koridori hakati üles riputama „Pravdat“ ja „Izvestiat“. Midagi sellest ei muutunud, oli niigi selge, et armee taganeb. Üksikute kangelaslike episoodide, mida ohvitserid ja sõdurid toime panid, kirjeldused ei tekitanud mingit rõõmu, liialt sünge oli üldine foon. Mõistsime loomulikult, et neid oli vaja trükkida, kuid miks meid pekstakse, miks me anname oblasti oblasti järel ära?
Hakaksid roomama kuuldused meie tehase evakueerimisest. Juuli lõpuks-augusti alguseks, kui rinne lähenes, sai vajadus selleks lõplikult ilmseks. Nüüd muutusime kõrvuti tööga jooniste kallal õhtuti pakkiijateks ja pakkides büroo varasid kastidesse, nummerdasime neid ja kandsime koostetsehhi. Näe, seal pingutavad neli elatanud zekki rasket kasti vedada, nende kannul aga longib noor ja täies jõus popka. Üks kinnipeetavatest nõrkeb, vastutulevast partiist eraldatakse uus ja- läksime. Ühele poolele läheb kolm, teisele viis ja pole häda midagi. Aga alles hiljaaegu, kui oli „tjagatšide“ kriis, mis segas lennukite kokkumonteerimist, teatas administratsioon-„Valvur annab vahialuse kättesaamisel allkirja ja kahe järele jälgida ei jõua!“. Kuidas siis küll mitte muiata kogu selle palagani üle „riiklike kurjategijate“ ja nende valvega.
Ööl vastu 22 juulit toimus esimene õhurünnak Moskvale. Zekid magasid rahulikult oma koikudel, kui korraga sireenid ulguma hakkasid ja närvilised popkad kisaga "Häire! Riidesse ja pommivarjendisse!!" magamisruumi tormasid. Algas sagimine- magamisruumides ja koridorides tunglesid inimesed, jalgade müdin, oma hoolealused kaotanud popkade karjumine, lisaks veel täielik pimedus ja peataolek. Kuidagiviisi koguneti siiski oma pommivarjendikesse, mille laest mitte et pomm, vaid ka ämber veega vabalt läbi oleks löönud.
1988, № 9
Minuti viieteistkümne pärast tuli ANT, samuti pooleldi riides, lisaks veel ühest jalast paljas. "Ei leidnud üht kinga, keegi lurjus haaras selle paanikas kaasa" Ta oli äärmiselt ärritatud nii sellest,et zekid ilma mingi mõtteta kitsasse keldrisse topiti kui ka iseenda naeruväärsest väljanägemisest. Popka, kes ta kohale tõi, nägi välja paanilise hirmu kehastusena. Ilmselt oli talle treppidel ja hoovil oma arestandilt piisavalt osaks saanud. Tuleb märkida, et nii büroo "juhtkond" kui ka valvurid kartsid Tupolevi kõvasti, Seda ilmselt erinevuste tõttu intelligentsis- ühelt poolt vaieldamatu talent, teiselt poolt täielik tühisus. Oma rolli mängis ka kius. Juhtus et koostetsehhis lennuki läbi roninud ja mitte nähes oma "tjagatši", röögatas Tupolev nii kinnipeetavate kui ka vabade tööliste üleüldiseks rahuloluks:
"Hei, kes siin minu oma on, davai kähku siia, mind on sinu tagaotsimine juba ära tüütanud!" See avaldas muljet.
Juuli lõpus Andrei Nikolajevitš kadus. Viimati nähti teda peale lõunat Kutepovi kabinetis. Õhtusöögile ta ei tulnud, öösel jäi tema koiku puutumata. Taas närveerimine, kuulujutud...Järgmisel hommikul, ütles "vaba kinnipeetav", nagu me N.I. Bazenkovi olime ristinud, et Tupolev vabastati, et ta on kodus perekonna juures ja ilmselt paar järgmist päeva tehasesse ei tule. Meid haarasid keerukad ja vastuolulised tunded. Olime muidugi kõik Tupolevi pärast rõõmsad, kuid vaevama jäi küsimus- mis saab ülejäänutest?
Meie üksuses konstrueerimibüroos ЦКБ-29 kujunenud olukorda võiks šefi vabastamise hetkel iseloomustada järgmiselt. "103"- katsetused on lõppenud, lennuk on silmapaistev, kuid mootoreid selle jaoks pole. "103-U"- kukkus puruks ja ka tema jaoks puuduvad mootorid. "103-V"- joonised on lõpetatud, pea kõik detailid on valmis, lennuk on monteerimisel ning saab valmis kuu-kahe pärast. Seejärel seda katsetatakse ning N seeriatehas hakkab seda ehitama. Seeriatoodangut hakkavad jälgima Tupolev ja Bazenkov koos vabade konstruktoritega.
...Lähtudes sellest, oli täielik alus vaadata ülejäänuid kui oma töö teinud mooramaameest, kes võib nüüd oma teed minna. Küsimus- kuhu moorlasel ikka minna? Järelikult "finita la comedia, noch ein mal", nagu ütles üks zekkidest.
Taoline skeem polnud üldsegi rumal, kui arvestada, et mingeid uusi andmeid meil polnud. Ootasime kõik Vanameest, tundus, et tema suudab ainukesena kõik oma kohale asetada. Kuid teda ei olnud. Kogu šaraga eksisteerimise jooksul olid need meie jaoks kõige raskemad päevad,
Lõuna ajal saabus käsk- kõigil zekkidel koguneda magamisruumidesse. Inimesed istuvad vaikides koikudel, pead norus ja silmis puudumas igasugune sära. Ükskõiksed, valmis kõigeks. Sisenevad Balašov, Krjutškov ja veel kolm NKVD ohvitseri. Keegi neile tähelepanu ei pööra. Balašov informeerib:
„Kodanikud, täna öösel konstrueerimisbüroo evakueeritakse. Meile on eraldatud kolm vagun-soojakutJagunege 16-18 inimelisteks gruppideks, võtke kaasa isiklikud asjad ja olge kella üheteistkümneks valmis. Voodid ja toitlustus tagatakse!“
Arglik küsimus „Kuhu?“ jäi vastuseta. Teisele, kõiki vaevavale küsimusele „Aga pered?“ anti vastuseks, et kõik vajalikud korraldused saavad antud. Nüri ükskõiksusega suundusid zekid end valmis sättima. Tummad, küürus figuurid topivad oma varanatukest kottidesse.
A.N. Tupolev koos oma asetäitja D.S. Markoviga. Dimitri Sergejevitšil oli kuni vangistuseni ЦКБ-29s olnud pistmist ameerika lennukitega, sestap määraski Tupolev ta TB-4(Tu-4) projekti juhiks.
...järg.
Kirjutan praegu kõigist neist sündmustest ja oleks peaaegu mööda lasknud enda jaoks kõige tähtsama. Viiendal mail kutsuti mind välja meie vangla kantseleisse. Asjadega, see tähendab kuhugi äraviimiseks. Ärevil, lähen Tupolevi juurde. Ta patsutas mind õlale- ära muretse, kõik läheb hästi. Mind viiakse Butõrkasse, ülemuse kabinetti, kus istub ka Kutepov. Mõlemad tõusevad püsti ja suruvad mul kätt: „Olete vabastatud!“ Kuidas see siis juhtus?
Otse minu areterimise päevast hakkas mu naine J.M. Šišmarjeva taotlema minu asja ümbervaatamist. Põrkunud kõikjal vastu tumma ükskõiksust, pöördus ta lõpuks ANT-25ga rekordilisi lende üle pooluse Moskvast USAsse sooritanud kangelastest lendurite poole. Nad tundsid mind ülelennuks lennukite ettevalmistamise käigust hästi ja loomulikult ei uskunud minu „pattusid“. G.F. Baidukov ja S.A. Danilin, olles ise deputaadid, kirjutasid valitsusse mind kiitva iseloomustuse koos palvega asi uuesti läbi vaadata. Ja üllataval kombel see toimiski. 1941 aasta kuuendal mail sain paberi omanikuks, millel tempel „Butõrka vangla, 5. Mai 1941. No.5“ ja millel olev tekst lõppes väljendiga „Vabastatud valve alt seoses asja lõpetamisega.“
Nädala pärast sain konstrueerimisbüroo Nr. 29 vabaks kaastööliseks ning mõningad järgmised episoodid on kirja pandud minu seltsimeeste jutustuste järgi.
Saabus 22 juuni, päikesepaisteline pühapäev. Olles TASS-i teadaande mõju all, siirdus suurem osa vabadest puhkama ning sõitis linnast välja. Konstrueerimisbüroo hiiglaslikud saalid olid peaaegu tühjad. Akende taga oli pidupäevaselt rahulik linn, MVO pargist kostus muusika. Raadiot vanglas pole, popkad aga sellest, mis maailmas tehakse, vangidega ei räägi. Zekid töötavad rahulikult.
Kaheteistkümne paiku muusika katkes ja tänaval ja pargis asuvate reproduktorite poole tunglesid inimesed. Juba seisavad massid, tõstnud näod valjuhääldajate poole. Tänavad on välja surnud, trammidest kargavad veel välja inimesed. Midagi parandamatut on laskunud pealinnale. Haaranud trellidest, püüavad kinnipeetavad mõista ja kuulda, mis siis ikkagi on juhtunud. Peagi on kohal ka valvurid. Sõda! Raske on anda edasi meeleolu, mis meid haaras- see on krahh, kõik laguneb ja hukkus. Pea kaotanud zekid ei tea, mida teha, mis neid ootab. Kahtlustatakse, et konstrueerimisbüroo saadetakse laiali ning kõik saadetakse laagritesse. See ei olnud karja paanika, ei, pigem raudne loogika. Ei saa ju tõepoolest oletada, et uusimaid relvi võitluseks vaenlasega projekteeruvad ja ehitavad needsamad riiklikud kurjategijad, kes alles hiljuti „müüsid“ sellesama relvastuse jooniseid mitte lihtsalt kellelegi, vaid nimelt sakslastele
Närviliselt ootasime 23-nda hommikut, Mida see meile toob? Kummalisel kombel ei juhtunud mitte midagi. Siiski, mitte päris. Hommikul saabusid popkad vormis, relvade ja gaasimaskidega. Hiljem jagati gaasimaskid laiali ka zekkidele. Meie, tööle jõudnud „vabad“, ei teadnud samuti midagi uut. Ajalehtedes(mida vabad sellest päevast alates hakkasid tooma tööle juba varjamatult), polnud peale Molotovi kõnet mõhkugi.
Varsti ilmusid Minski, Daugavpilsi ja muud suunad. Väga kiirelt sai selgeks, et Vorošilovi suuresõnalistest lubadustest "mitte jalatäitki meie territooriumit kellelgi ära anda" ja "vähese verega võõral pinnal võimsa löögiga" pole midagi välja tulnud. See aga võis, nagu taolistel puhkudel kombeks, anda omakorda alust repressioonideks. Halvenes toitlustamine. Seejärel hakati aknaid kinni kleepima. Kui uudistesse ilmusid Smolenski ja Kiievi suunad, sunniti zekke õues varjeid kaevama ning keldris asuvat vanakraamiladu vanast tränast vabastades seda pommivarjendiks ehitama. Meie jaoks, kes me veidi lennukitest ja pommidest jagasime, oli tegu ilmselge mõttetusega. Seejärel algas valgusmaskeering, tehasesse toodi überkoguses musta baikariiet ja me hakkasime tegelema maskeerimiskardinate valmistamisega.
Büroo koridori hakati üles riputama „Pravdat“ ja „Izvestiat“. Midagi sellest ei muutunud, oli niigi selge, et armee taganeb. Üksikute kangelaslike episoodide, mida ohvitserid ja sõdurid toime panid, kirjeldused ei tekitanud mingit rõõmu, liialt sünge oli üldine foon. Mõistsime loomulikult, et neid oli vaja trükkida, kuid miks meid pekstakse, miks me anname oblasti oblasti järel ära?
Hakaksid roomama kuuldused meie tehase evakueerimisest. Juuli lõpuks-augusti alguseks, kui rinne lähenes, sai vajadus selleks lõplikult ilmseks. Nüüd muutusime kõrvuti tööga jooniste kallal õhtuti pakkiijateks ja pakkides büroo varasid kastidesse, nummerdasime neid ja kandsime koostetsehhi. Näe, seal pingutavad neli elatanud zekki rasket kasti vedada, nende kannul aga longib noor ja täies jõus popka. Üks kinnipeetavatest nõrkeb, vastutulevast partiist eraldatakse uus ja- läksime. Ühele poolele läheb kolm, teisele viis ja pole häda midagi. Aga alles hiljaaegu, kui oli „tjagatšide“ kriis, mis segas lennukite kokkumonteerimist, teatas administratsioon-„Valvur annab vahialuse kättesaamisel allkirja ja kahe järele jälgida ei jõua!“. Kuidas siis küll mitte muiata kogu selle palagani üle „riiklike kurjategijate“ ja nende valvega.
Ööl vastu 22 juulit toimus esimene õhurünnak Moskvale. Zekid magasid rahulikult oma koikudel, kui korraga sireenid ulguma hakkasid ja närvilised popkad kisaga "Häire! Riidesse ja pommivarjendisse!!" magamisruumi tormasid. Algas sagimine- magamisruumides ja koridorides tunglesid inimesed, jalgade müdin, oma hoolealused kaotanud popkade karjumine, lisaks veel täielik pimedus ja peataolek. Kuidagiviisi koguneti siiski oma pommivarjendikesse, mille laest mitte et pomm, vaid ka ämber veega vabalt läbi oleks löönud.
1988, № 9
Minuti viieteistkümne pärast tuli ANT, samuti pooleldi riides, lisaks veel ühest jalast paljas. "Ei leidnud üht kinga, keegi lurjus haaras selle paanikas kaasa" Ta oli äärmiselt ärritatud nii sellest,et zekid ilma mingi mõtteta kitsasse keldrisse topiti kui ka iseenda naeruväärsest väljanägemisest. Popka, kes ta kohale tõi, nägi välja paanilise hirmu kehastusena. Ilmselt oli talle treppidel ja hoovil oma arestandilt piisavalt osaks saanud. Tuleb märkida, et nii büroo "juhtkond" kui ka valvurid kartsid Tupolevi kõvasti, Seda ilmselt erinevuste tõttu intelligentsis- ühelt poolt vaieldamatu talent, teiselt poolt täielik tühisus. Oma rolli mängis ka kius. Juhtus et koostetsehhis lennuki läbi roninud ja mitte nähes oma "tjagatši", röögatas Tupolev nii kinnipeetavate kui ka vabade tööliste üleüldiseks rahuloluks:
"Hei, kes siin minu oma on, davai kähku siia, mind on sinu tagaotsimine juba ära tüütanud!" See avaldas muljet.
Juuli lõpus Andrei Nikolajevitš kadus. Viimati nähti teda peale lõunat Kutepovi kabinetis. Õhtusöögile ta ei tulnud, öösel jäi tema koiku puutumata. Taas närveerimine, kuulujutud...Järgmisel hommikul, ütles "vaba kinnipeetav", nagu me N.I. Bazenkovi olime ristinud, et Tupolev vabastati, et ta on kodus perekonna juures ja ilmselt paar järgmist päeva tehasesse ei tule. Meid haarasid keerukad ja vastuolulised tunded. Olime muidugi kõik Tupolevi pärast rõõmsad, kuid vaevama jäi küsimus- mis saab ülejäänutest?
Meie üksuses konstrueerimibüroos ЦКБ-29 kujunenud olukorda võiks šefi vabastamise hetkel iseloomustada järgmiselt. "103"- katsetused on lõppenud, lennuk on silmapaistev, kuid mootoreid selle jaoks pole. "103-U"- kukkus puruks ja ka tema jaoks puuduvad mootorid. "103-V"- joonised on lõpetatud, pea kõik detailid on valmis, lennuk on monteerimisel ning saab valmis kuu-kahe pärast. Seejärel seda katsetatakse ning N seeriatehas hakkab seda ehitama. Seeriatoodangut hakkavad jälgima Tupolev ja Bazenkov koos vabade konstruktoritega.
...Lähtudes sellest, oli täielik alus vaadata ülejäänuid kui oma töö teinud mooramaameest, kes võib nüüd oma teed minna. Küsimus- kuhu moorlasel ikka minna? Järelikult "finita la comedia, noch ein mal", nagu ütles üks zekkidest.
Taoline skeem polnud üldsegi rumal, kui arvestada, et mingeid uusi andmeid meil polnud. Ootasime kõik Vanameest, tundus, et tema suudab ainukesena kõik oma kohale asetada. Kuid teda ei olnud. Kogu šaraga eksisteerimise jooksul olid need meie jaoks kõige raskemad päevad,
Lõuna ajal saabus käsk- kõigil zekkidel koguneda magamisruumidesse. Inimesed istuvad vaikides koikudel, pead norus ja silmis puudumas igasugune sära. Ükskõiksed, valmis kõigeks. Sisenevad Balašov, Krjutškov ja veel kolm NKVD ohvitseri. Keegi neile tähelepanu ei pööra. Balašov informeerib:
„Kodanikud, täna öösel konstrueerimisbüroo evakueeritakse. Meile on eraldatud kolm vagun-soojakutJagunege 16-18 inimelisteks gruppideks, võtke kaasa isiklikud asjad ja olge kella üheteistkümneks valmis. Voodid ja toitlustus tagatakse!“
Arglik küsimus „Kuhu?“ jäi vastuseta. Teisele, kõiki vaevavale küsimusele „Aga pered?“ anti vastuseks, et kõik vajalikud korraldused saavad antud. Nüri ükskõiksusega suundusid zekid end valmis sättima. Tummad, küürus figuurid topivad oma varanatukest kottidesse.
A.N. Tupolev koos oma asetäitja D.S. Markoviga. Dimitri Sergejevitšil oli kuni vangistuseni ЦКБ-29s olnud pistmist ameerika lennukitega, sestap määraski Tupolev ta TB-4(Tu-4) projekti juhiks.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
23
...järg
22.30 saabuvad popkad. Zekid heidavad hüvastijätupilgu oma magamisruumile, kus ikkagi kaks aastat on silma looja lastud ning liiguvad siis seljakottide ja kohvritega marmorist paraadtreppi mööda oma uue eluetapi suunas. Millega see küll lõpeb?
Pime, kuskil pole vähimatki tulukest. Värava juures põrisevad bussimootorid, sagivad valvurid, konvoi ja veel mingid ametnikud. Zekid rivistatakse üles, loetakse pead kokku, laternavalgel võrreldakse tulemust nimekirjadega, kontrollitakse veelkord nimekirju ning topitakse rahvas seejärel autobussidesse.
Vintpüssidega sõdurid võtavad sisse oma kohad ning korteež alustab liikumist. Avanevad väravad ja KOCOCe hoone lahustub pimeduses. Pöördume me veel kunagi siia tagasi ja kui, siis kellena? Vabade või vangidena, saab see olema meie linn või peremehetsevad siin okupandid?
Kaasani raudteevaksali pagasihooned, ešelon, trellitatud akendega vagunid, valvsad NKVD sõdurid vintpüssidega.
Kuhu? Magadani, Kolõmale, Vostsiblag või mõni teine laager? Ja kellena- kas ähvardavaid masinaid ehitavate spetsidena või padladena?
Öises taevas visklevad prožektorikiired, valve vestleb poolihääli, sünge pidulikus, otsekui enne jumalateenistust hiiglaslikus Iisaku või Kristus Lunastaja kirikus. Zekid seisavad karjana vaguniuste ees. Läheneb uus konvoi armsate koerakestega, nad hakkavad vaguniplatvormidel zekke valvama. Uksed avanevad kolinal ning kolm popkat loevad taas kolm korda pead üle. Pole midagi öelda, tegu on hinnalise laadungiga.
Üle loetud, lastakse zekid vagunisse siseneda. Uuesti kolisevad uksed, kuulda on veel paigale lükatavate riivide lõginat ja seesam ongi sulgunud. Vaikus, keegi ei lausu sõnagi.
Manööverdanud veel siia-sinna, hakkab ešelon kella kolme paiku öösel liikuma. Rattad koputavad ühenduskohtadel, algab teekond eikuhugi. Koidab, zekid istuvad kes kus, nii, nagu laadimisel end õnnestus paigale sättida. „Suurimate“ kahvatud varjud…Kahkjas hommikuvalguses toob üks zekkidest kuuldavale läbi trellitatud akna möödalibisenud jaamahoonelt loetud nime-„Kurovskaja“
„Kuhu me sõidame?“ küsib ta.
„Itta, džentelmenid, itta!“ vastab meie tüürimees Frenkel.
Kella kümne paiku rong peatub ja uks avaneb. Sellel seisab sõdur koeraga. Veel kaks sõdurit annavad vagunisse veeämbri pesemiseks, teekannu teega ja kasti, milles on pajuk- 18 tükki musta leiba ja 36 tükki suhkrut. Kaks „suurimat“ tassivad koeraga konvoi valve all välja paraša ning tühjendavad selle rongi alla. Kõik. Uks sulgub, informatsiooni ei mingit.
Luugikeses on ülemistelt naridelt näha kõrvalseisev ešelon lastega. Ehmunud näokesed vaatavad metsikuvõitu onukesi trellide taga. Tuleb välja, et ešelon on Murmanskist. Linna pommitati, pisikesed korjati otse lasteaedadest kokku rongile ja itta.
Küpsetab, taevas pole pilveuitugi. Ešelon seisab, vagun kuumeneb päikese käes, zekid koorivad end riideist lahti. Vostsiblagris viibinud Kalganov jutustab rahustuseks, kuidas ta sõitis laagrisse samasuguses vagunis- 48 inimest, peamiselt kriminaalid, ämber vett hommikul, teine õhtul, temperatuur aga oli +30. Jutustas, kuidas üks toona suri ja kuis teda kaks päeva vagunist välja ei võetud- „ära anda“ polevat olnud kuhugi, seletas konvoi. Rahvas jäi vaikseks ja vajus mõteisse- järsku ootab see ka meid ees.
Liiguti aeglaselt, alles teisel päeval ületasime Volga. Teadmatus sellest, kuhu meid viiakse ja mis on peredega, rõhub, keegi ei lasku vestlusesse, lamatakse suletud silmil. Nii on kergem.
Veel ööpäeva pärast, ühes peatustest, kui popkad toitlustuspunktist kahe ämbriga suppi ja putru tõid, sisenes vagunisse Balašov. Ta puistati üle küsimustega- kuhu liigume, mis naistest ja lastest on saanud? Vastuseid ei tulnud. Majori füsionoomia on läbitungimatu ja juhm, nagu alati. Kui uuesti teele asusime, tekkis arutelu- kuidas on võimalik teenistujat niimoodi välja dresseerida, et tema „kõrgel laubal“ ei peegelduks mingeidki inimlikke tundeid.
Kuid zekid oskavad informatsiooni ammutada isegi sellest, et „juhtkond“ sõidab koos meiega:
„Kui meiega sõidab, siis pole me kinnipeetavate ešelon, vaid konstrueerimisbüroo oma, see aga tähendab juba väga palju.“
Järgmisel päeval jäi meie kõrvale seisma rong koormatud platvormvagunitega. Presendi alt võis ära tunda „103“ ja „102“ kontuurid. Tähendab, et meiega koos sõidab samas suunas ka tehas. Meeleolu hakkas pisitasa paranema. Meie lennukid- see on objektiivne asjaolu.
Öösel kuskil Sverdlovski kandis sattus meie kõrvale ešelon konstrueerimisbüroo „vabadega“. Meie, vabad, sõitsime samuti vagun-soojakutes, ainult et peredega ja ilma trellideta akendel ning konvoita. Seisame kõrvuti, vestleme. Meil kästi võtta kaasa soojad asjad, kuid kuhu sõidame, ei tea me samuti. Olukorrast rindel saame teada vaid jaamades, reproduktoritest…
Uraali taga algasid stepid, palavus muutus väljakannatamatuks, zekid-aerodünaamikud meisterdasid käepärastest materjalidest- paberist, kartongist ja nöörist- õhukogujad, et suunata õhuvoolu vagunisse. Veidi aitas, kuid lähimas peatuses lammutas konvoi selle kõik tääkidega laiali. Küsimusele „Miks?“ vastas meie kodukootud filosoof Krutkov :
„Ilmselt selle pärast, et õhusuunajad võivad vaguni sisul aidata haihtuda…“
Õhupuudusest haigestus Frenkel, zekid kolistavad uksele ja nõuavad arsti. Järgmises peatuses paotub uks ja ilmub meie Butõrka ravitseja. Instruktsiooni järgi ei tohi ta kinnipeetavate vagunisse üksinda siseneda, sestap aitab valvur tema kannul sisse popka, kes on samuti üks „meie omadest“. Korraga vedur vilistab, valvur lööb ukse kinni ja mõlemad jäävad vagunisse. Žorž lebab ülemisel naril, ning üks sekkidest jõuab talle tohtrit üles aidates sosistada, et uuriks järgi, kuhu sõidame. Velsker kuulas Frenkeli ära ning koukis kotist välja ravimi, närviline popka aga istus alumisel naril.
Kui nad järgmises peatuses välja ronisid, sirutas Mefistole sarnanev kahvatu, laubale kleepunud musta juuksetukaga linasse mähitud Georgi Semjonovitš välja käe ja kuulutas:
„Ovatsioone pole vaja! Omskisse!Aga rohkem see kretiin midagi ei teadnudki, mõistate!?“
Omskisse siis Omskisse, kuid kuulajatel meenus sedamaid, et Omskis lennukitehast pole. „Tähendab,“ otsustati, „valetas, raisk!“
Kuid kümne päeva pärast, kolistanud üle Irtõššil asuva silla, peatus ešelon Omski kaubajaamas. Õhtuks saabusid masinad- veoautod. Ilmselt polnud „musti vareseid“ siia veel evakueerida jõutud.
Siin on lihtsamad kombed, Zekid paigutatakse veoauto kastipõhjale istuma, nurkades võtavad koha sisse neli valvurit ja korteež hakkab taas liikuma. Provintsilinn, suuremas osas ühekordsetest puumajakestest koosnev, akendest paistab valgus ja pimendamist pole. Tee on jube, masin kargab halastamatult ning „suurimate“ tagumikud saavad korralikult kloppi. Keerutanud mööda tänavaid, sisenevad autod kahekorruselise kooliga sarnaneva maja hoovi. Kohele jõudsime. Ümberringi tavaline aed, nurgas ühine väljakäik viiele inimesele, maja juures on kümnekonna tilanõuga kätepesula. Trelle akende ees pole. Popkad loevad meid kümnepealisteks salkadeks ja viivad tubadesse laiali. Igas toas on tihedalt üksteise vastu nihutatud kümme sõdurikoikut, nurgas seisab tumbotška, lae all ripub tuhm lambike. Uksed avanevad kogu maja läbivasse koridori, mille keskel on trepp. Trepile viiv uks on naeltega kinni löödud, ainus väljapääs koridorist on õue. Väeavas on aga vahipost.
Selline ta siis ongi, see uus šaraga. See pole teile Moskva…Selgub, et sellesse majja mahutatakse kõik „103-V“ kallal töötanud ja siiani kinni istuvad petljakovlased. Teised viidi kuhugi mujale. Küsida pole kelleltki. Balašovi Krjutškoviga pole, popkad on vait. Nad on sedavõrd juhmistunud, et vastavad isegi küsimusele „Kas see on Omsk“ õlakehitusega ning tõdevad „Ei tea!“
Zekid on nälginud ja paluvad õhtusööki. Vanempopka vabandab, et pole valmistatud ja pakub magama heita. Teha pole midagi, hommik pidada õhtust targem olema. Aknast kostub meieni kõrvalmajas mängitava Griegi „Peer Gynti“ helid, mille saatel kogu šaraga uinubki.
Hommikul hakkavad räpased, harjasesse kasvanud „suurimad konstruktorid“ tasapisi elustuma. Pesuruum ja tualett on õues, valvepopka istub toolil hoone ukse juures. Teine tolgendab värava juures tänaval. Kella kümne paiku kutsutakse kõiki sööklasse, põrgulik ruumikitsikus. Kuid ikkagi saavad kõik oma pudruportsu, tee ja tüki halli leiba. Igvusest longivad „suurimad“ mööda hoovi, kõrvalmajast põletavad neid kustodijevi tüüpi provintsidiiva pilgud. Rüblikud vinnavad end käte abil aiast üle piiluma, nende uudishimulikud näokesed ilmuvad kord siin, kord seal. Vaene popka ei tea, ajada neid minema või mitte. Ilmselt tuleb moskvalikku meelelahutust riiklike kurjategijate valve osas koomale tõmmata. Huvitav, kuis suudab „juhtkond“ sellest olukorrast välja tulla?
Otsustage ise. Poleks olnud vaja olla Kropotkin, Savinkov või Kamo, et lahkuda sellest meie Omski „Sclüsselburgist“. Roni üle aia ja oledki vabaduses. Mõistetamatu, kas tõesti jätkavad meie kannatustest rasvunud härrased Beriad, Merkulovid, Kravtšenkod ja arvutud teised taolised oma totakaid mänge pruuni katku liginedes? Kas tõesti jätkatakse „истреблять крамолу“- mässamise hävitamist ja oma „väkke“ kümnete, sadade tuhandete noorte, tervete, tugevate noorukite tassimist, kes oi kuidas oleksid vajalikud rindel
…Zekke viiakse sauna. Iga tuba(kümme inimest) lähevad oma popkaga trammipeatusse ning segunedes rahvamassiga, ründavad vagunit, püüdes sellesse sisse pääseda. Kümme piletit ostnud popka kutsub esile üleüldise uudishimu. „Kus su lapsukesed siis on?“ tunneb huvi vanamutike. Kui saunas popka taas kümne inimese eest rahakoti raudasid paotab, viivad uudishimulikud ta kogu nägu haarava punastamiseni. „Kes need sinuga kaasas on, kas lapsed, alaealised kurjategijad või hullud haiglast?“ uuritakse. Muideks, lahti riietatuna muutuvad kõik ühesuguseks, ajada auru täis saunaruumis aru peale, kes on kurjategija, kes valvur, kes vaba inimene, pole lihtne. Pesemisest ja puhtusest õndsad zekid naasevad šaragasse.
Hommikuks saabuvad Balašov Krjutškoviga, „suurimad“ kogunevad sööklasse ka lõpuks antakse küll primitiivset, kuid siiski informatsiooni. „Olete Omskis. Siin hakkame töötama ja ehitama seerias lennukeid „103-V“. Üksikasjad saate teada homme, täna aga puhake. Toidetakse teid esialgu siin, värava taha minek on keelatud.“
Kolmandal päeval ilmub „vaba zek“ N.I. Bazenkov ja teatab, et mingit lennukitehast Omskis pole, kuid meile on eraldatud üks pooleldi valmisehitatud autokooste- ja teine traktorihaagete tehas. Nende baasil tuleb meil organiseerida lennukitehas ja vähe sellest, detsembris alustada ka lennukite väljalaset rinde jaoks. Siia on evakueeritud mõned väikesed lennukiehitustehased erinevatest linnadest, nendest tulebki uus tehas luua.
Mjasištševi ja Tomaševitši konstrueerimisbürood olid paigutatud Irtõšši taha, Kulomzini. Seal organiseeriti tsiviillennunduse remonditöökodade baasil veel ühte väikest katselennukite tehast. Tupolev saabub mõne päeva pärast.
Hommikul algab töö- tuleb tühjakslaaditud ešelonide metsikust kaosest leida üles meie varad ja tassida need eraldatud kohta. Kus saab meie büroo asuma, pole esialgu teada. Vabu hakatakse majutama kohalike juurde, sellega tegelevad linna organisatsioonid, esialgu ööbivad vabad lahtise taeva all oma pampudel.
„Põrgulikult pikantne!“ öeldakse sellisel puhul. On juba august, seerialennukite väljalaskmiseni on jäänud viis kuud, kuid pole ei seinu, ei katust, ei elektrit ega vett- üleüldse mitte midagi pole. Zekid on sünged, kuid Bazenkov on reibas- „Eile nägin oma silmaga, kuidas lagedal põllul töötasid esimesed pingid. Igalt poolt veetakse kinnipeetavaid kohale- kriminaale ja kulakuid, meie tulevase tehase platsi kõrvale organiseeritakse laagrit. Nad hakkavad ehitama korpuseid ümber juba töötavate tööpinkide.“ Pole midagi öelda, haardega välja mõeldud. Aga huvitav, kuidas on külmadega?
„Räägitakse, et oktoobri keskpaigast, aga elame-näeme,“ vastab Nikolai Ilitš
Ning lõpuks kõige rohkem vaevanud küsimus- mis saab perekondadest? Nikolai Iljtš vastab, et ta ise ja tema käsul ka mitmed teised seltsimehed teavitasid peresid. Suurem osa perekondadest suundub ühe ešeloniga siiapoole.
Paari päeva pärast palutakse hommikul Tšeremuhhinit, Sokolovi, Sterlingit, Nadaškevitšit, Saprrõkinit, Frenkelit, Jegerit, Nemanit, Tšiževskit, Vigdortšikut, Ozerovi, Nekrassovit, Saukket,Boninit ja Aleksandrovit jääda šaragasse. Saabub autobuss, nad pannakse sellesse istuma ja sõidutatakse linna keskusesse. Tohutu väljak, millel asub teatrihoone. Vasakul pool suur hall värskeltvalminud hoone, mille ust valvab NKVD tunnimees. Koheletoimetatuid juba oodatakse, viiakse vastuvõturuumi. Seal ühinevad grupiga veel Mjasištšev, Tomaševitš ja Skljanski- nemad toodi siia Irtõšši tagant laevaga ja ka neil pole õrna aimugi, milleks.
Grupp palutakse kabinetti- see on hiigelsuur ja luksuslikult tühi. Hunnikussekogunenud zekid seisavad toa keskel, avaneb vastasasuv uks ja ruumi sisenevad kaks tundmatut NKVD kindralit, Andrei Nikolajevitš, Bazenkov, Kutepov ja Balašov. Tekkib omamoodi tummstseen „Revidendist“. Zekid jõuavad märgata, et Tupolevi silmad on täidetud rõõmuga ja säravad õnnelikult. Peakindral läheneb lauale, haarab sellelt paberi, võtab sisse Rooma prokuraatori poosi ning loeb läbitungival, pea-aegu et šaljapinlikul häälel ette:
„Lähtudes NKVD kolleegiumi ettekandest määrab Nõukogude Liitu valitsus arvestades allpool loetletud spetsialistide ennastsalgavat tööd pommitaja „103-V“ kallal vabastada vahi alt järgmised isikud:
1. Tšeremuhhin, Aleksei Mihhailovitš
2. Mjasištšev, Vladimir Mihhailovitš
3. Markov, Dimitri Sergejevitš
4. Neman, Jossif Grigorjevitš
5. Tšiževski, Vladimir Antonovitš…ning luges niimoodi ette kaheksateist nime, kellele sel päeval anti vabadus. Nii said nad 1941. aasta palaval augustipäeval taas oma kodumaa vabadeks kodanikeks.
1942. aasta kevadel vabastati Omskis järgmine partii zekke ning 1945-ndaks aastaks, võidu aastaks, lõpetas häbiväärne asutus oma eksistentsi.
Mitte miski möödunud raskest ajast ei suutnud seal töötanud zekkide teadvusest kustutada usku ähvardavasse tõesse, usku sellesse, et see kohutav ebaõiglus, millega neid ümbritseti, tühistatakse ja nende hea nimi leiab väärilise koha nõukogude lennunduse ajaloos.
Esimese osa lõpp.
...järg
22.30 saabuvad popkad. Zekid heidavad hüvastijätupilgu oma magamisruumile, kus ikkagi kaks aastat on silma looja lastud ning liiguvad siis seljakottide ja kohvritega marmorist paraadtreppi mööda oma uue eluetapi suunas. Millega see küll lõpeb?
Pime, kuskil pole vähimatki tulukest. Värava juures põrisevad bussimootorid, sagivad valvurid, konvoi ja veel mingid ametnikud. Zekid rivistatakse üles, loetakse pead kokku, laternavalgel võrreldakse tulemust nimekirjadega, kontrollitakse veelkord nimekirju ning topitakse rahvas seejärel autobussidesse.
Vintpüssidega sõdurid võtavad sisse oma kohad ning korteež alustab liikumist. Avanevad väravad ja KOCOCe hoone lahustub pimeduses. Pöördume me veel kunagi siia tagasi ja kui, siis kellena? Vabade või vangidena, saab see olema meie linn või peremehetsevad siin okupandid?
Kaasani raudteevaksali pagasihooned, ešelon, trellitatud akendega vagunid, valvsad NKVD sõdurid vintpüssidega.
Kuhu? Magadani, Kolõmale, Vostsiblag või mõni teine laager? Ja kellena- kas ähvardavaid masinaid ehitavate spetsidena või padladena?
Öises taevas visklevad prožektorikiired, valve vestleb poolihääli, sünge pidulikus, otsekui enne jumalateenistust hiiglaslikus Iisaku või Kristus Lunastaja kirikus. Zekid seisavad karjana vaguniuste ees. Läheneb uus konvoi armsate koerakestega, nad hakkavad vaguniplatvormidel zekke valvama. Uksed avanevad kolinal ning kolm popkat loevad taas kolm korda pead üle. Pole midagi öelda, tegu on hinnalise laadungiga.
Üle loetud, lastakse zekid vagunisse siseneda. Uuesti kolisevad uksed, kuulda on veel paigale lükatavate riivide lõginat ja seesam ongi sulgunud. Vaikus, keegi ei lausu sõnagi.
Manööverdanud veel siia-sinna, hakkab ešelon kella kolme paiku öösel liikuma. Rattad koputavad ühenduskohtadel, algab teekond eikuhugi. Koidab, zekid istuvad kes kus, nii, nagu laadimisel end õnnestus paigale sättida. „Suurimate“ kahvatud varjud…Kahkjas hommikuvalguses toob üks zekkidest kuuldavale läbi trellitatud akna möödalibisenud jaamahoonelt loetud nime-„Kurovskaja“
„Kuhu me sõidame?“ küsib ta.
„Itta, džentelmenid, itta!“ vastab meie tüürimees Frenkel.
Kella kümne paiku rong peatub ja uks avaneb. Sellel seisab sõdur koeraga. Veel kaks sõdurit annavad vagunisse veeämbri pesemiseks, teekannu teega ja kasti, milles on pajuk- 18 tükki musta leiba ja 36 tükki suhkrut. Kaks „suurimat“ tassivad koeraga konvoi valve all välja paraša ning tühjendavad selle rongi alla. Kõik. Uks sulgub, informatsiooni ei mingit.
Luugikeses on ülemistelt naridelt näha kõrvalseisev ešelon lastega. Ehmunud näokesed vaatavad metsikuvõitu onukesi trellide taga. Tuleb välja, et ešelon on Murmanskist. Linna pommitati, pisikesed korjati otse lasteaedadest kokku rongile ja itta.
Küpsetab, taevas pole pilveuitugi. Ešelon seisab, vagun kuumeneb päikese käes, zekid koorivad end riideist lahti. Vostsiblagris viibinud Kalganov jutustab rahustuseks, kuidas ta sõitis laagrisse samasuguses vagunis- 48 inimest, peamiselt kriminaalid, ämber vett hommikul, teine õhtul, temperatuur aga oli +30. Jutustas, kuidas üks toona suri ja kuis teda kaks päeva vagunist välja ei võetud- „ära anda“ polevat olnud kuhugi, seletas konvoi. Rahvas jäi vaikseks ja vajus mõteisse- järsku ootab see ka meid ees.
Liiguti aeglaselt, alles teisel päeval ületasime Volga. Teadmatus sellest, kuhu meid viiakse ja mis on peredega, rõhub, keegi ei lasku vestlusesse, lamatakse suletud silmil. Nii on kergem.
Veel ööpäeva pärast, ühes peatustest, kui popkad toitlustuspunktist kahe ämbriga suppi ja putru tõid, sisenes vagunisse Balašov. Ta puistati üle küsimustega- kuhu liigume, mis naistest ja lastest on saanud? Vastuseid ei tulnud. Majori füsionoomia on läbitungimatu ja juhm, nagu alati. Kui uuesti teele asusime, tekkis arutelu- kuidas on võimalik teenistujat niimoodi välja dresseerida, et tema „kõrgel laubal“ ei peegelduks mingeidki inimlikke tundeid.
Kuid zekid oskavad informatsiooni ammutada isegi sellest, et „juhtkond“ sõidab koos meiega:
„Kui meiega sõidab, siis pole me kinnipeetavate ešelon, vaid konstrueerimisbüroo oma, see aga tähendab juba väga palju.“
Järgmisel päeval jäi meie kõrvale seisma rong koormatud platvormvagunitega. Presendi alt võis ära tunda „103“ ja „102“ kontuurid. Tähendab, et meiega koos sõidab samas suunas ka tehas. Meeleolu hakkas pisitasa paranema. Meie lennukid- see on objektiivne asjaolu.
Öösel kuskil Sverdlovski kandis sattus meie kõrvale ešelon konstrueerimisbüroo „vabadega“. Meie, vabad, sõitsime samuti vagun-soojakutes, ainult et peredega ja ilma trellideta akendel ning konvoita. Seisame kõrvuti, vestleme. Meil kästi võtta kaasa soojad asjad, kuid kuhu sõidame, ei tea me samuti. Olukorrast rindel saame teada vaid jaamades, reproduktoritest…
Uraali taga algasid stepid, palavus muutus väljakannatamatuks, zekid-aerodünaamikud meisterdasid käepärastest materjalidest- paberist, kartongist ja nöörist- õhukogujad, et suunata õhuvoolu vagunisse. Veidi aitas, kuid lähimas peatuses lammutas konvoi selle kõik tääkidega laiali. Küsimusele „Miks?“ vastas meie kodukootud filosoof Krutkov :
„Ilmselt selle pärast, et õhusuunajad võivad vaguni sisul aidata haihtuda…“
Õhupuudusest haigestus Frenkel, zekid kolistavad uksele ja nõuavad arsti. Järgmises peatuses paotub uks ja ilmub meie Butõrka ravitseja. Instruktsiooni järgi ei tohi ta kinnipeetavate vagunisse üksinda siseneda, sestap aitab valvur tema kannul sisse popka, kes on samuti üks „meie omadest“. Korraga vedur vilistab, valvur lööb ukse kinni ja mõlemad jäävad vagunisse. Žorž lebab ülemisel naril, ning üks sekkidest jõuab talle tohtrit üles aidates sosistada, et uuriks järgi, kuhu sõidame. Velsker kuulas Frenkeli ära ning koukis kotist välja ravimi, närviline popka aga istus alumisel naril.
Kui nad järgmises peatuses välja ronisid, sirutas Mefistole sarnanev kahvatu, laubale kleepunud musta juuksetukaga linasse mähitud Georgi Semjonovitš välja käe ja kuulutas:
„Ovatsioone pole vaja! Omskisse!Aga rohkem see kretiin midagi ei teadnudki, mõistate!?“
Omskisse siis Omskisse, kuid kuulajatel meenus sedamaid, et Omskis lennukitehast pole. „Tähendab,“ otsustati, „valetas, raisk!“
Kuid kümne päeva pärast, kolistanud üle Irtõššil asuva silla, peatus ešelon Omski kaubajaamas. Õhtuks saabusid masinad- veoautod. Ilmselt polnud „musti vareseid“ siia veel evakueerida jõutud.
Siin on lihtsamad kombed, Zekid paigutatakse veoauto kastipõhjale istuma, nurkades võtavad koha sisse neli valvurit ja korteež hakkab taas liikuma. Provintsilinn, suuremas osas ühekordsetest puumajakestest koosnev, akendest paistab valgus ja pimendamist pole. Tee on jube, masin kargab halastamatult ning „suurimate“ tagumikud saavad korralikult kloppi. Keerutanud mööda tänavaid, sisenevad autod kahekorruselise kooliga sarnaneva maja hoovi. Kohele jõudsime. Ümberringi tavaline aed, nurgas ühine väljakäik viiele inimesele, maja juures on kümnekonna tilanõuga kätepesula. Trelle akende ees pole. Popkad loevad meid kümnepealisteks salkadeks ja viivad tubadesse laiali. Igas toas on tihedalt üksteise vastu nihutatud kümme sõdurikoikut, nurgas seisab tumbotška, lae all ripub tuhm lambike. Uksed avanevad kogu maja läbivasse koridori, mille keskel on trepp. Trepile viiv uks on naeltega kinni löödud, ainus väljapääs koridorist on õue. Väeavas on aga vahipost.
Selline ta siis ongi, see uus šaraga. See pole teile Moskva…Selgub, et sellesse majja mahutatakse kõik „103-V“ kallal töötanud ja siiani kinni istuvad petljakovlased. Teised viidi kuhugi mujale. Küsida pole kelleltki. Balašovi Krjutškoviga pole, popkad on vait. Nad on sedavõrd juhmistunud, et vastavad isegi küsimusele „Kas see on Omsk“ õlakehitusega ning tõdevad „Ei tea!“
Zekid on nälginud ja paluvad õhtusööki. Vanempopka vabandab, et pole valmistatud ja pakub magama heita. Teha pole midagi, hommik pidada õhtust targem olema. Aknast kostub meieni kõrvalmajas mängitava Griegi „Peer Gynti“ helid, mille saatel kogu šaraga uinubki.
Hommikul hakkavad räpased, harjasesse kasvanud „suurimad konstruktorid“ tasapisi elustuma. Pesuruum ja tualett on õues, valvepopka istub toolil hoone ukse juures. Teine tolgendab värava juures tänaval. Kella kümne paiku kutsutakse kõiki sööklasse, põrgulik ruumikitsikus. Kuid ikkagi saavad kõik oma pudruportsu, tee ja tüki halli leiba. Igvusest longivad „suurimad“ mööda hoovi, kõrvalmajast põletavad neid kustodijevi tüüpi provintsidiiva pilgud. Rüblikud vinnavad end käte abil aiast üle piiluma, nende uudishimulikud näokesed ilmuvad kord siin, kord seal. Vaene popka ei tea, ajada neid minema või mitte. Ilmselt tuleb moskvalikku meelelahutust riiklike kurjategijate valve osas koomale tõmmata. Huvitav, kuis suudab „juhtkond“ sellest olukorrast välja tulla?
Otsustage ise. Poleks olnud vaja olla Kropotkin, Savinkov või Kamo, et lahkuda sellest meie Omski „Sclüsselburgist“. Roni üle aia ja oledki vabaduses. Mõistetamatu, kas tõesti jätkavad meie kannatustest rasvunud härrased Beriad, Merkulovid, Kravtšenkod ja arvutud teised taolised oma totakaid mänge pruuni katku liginedes? Kas tõesti jätkatakse „истреблять крамолу“- mässamise hävitamist ja oma „väkke“ kümnete, sadade tuhandete noorte, tervete, tugevate noorukite tassimist, kes oi kuidas oleksid vajalikud rindel
…Zekke viiakse sauna. Iga tuba(kümme inimest) lähevad oma popkaga trammipeatusse ning segunedes rahvamassiga, ründavad vagunit, püüdes sellesse sisse pääseda. Kümme piletit ostnud popka kutsub esile üleüldise uudishimu. „Kus su lapsukesed siis on?“ tunneb huvi vanamutike. Kui saunas popka taas kümne inimese eest rahakoti raudasid paotab, viivad uudishimulikud ta kogu nägu haarava punastamiseni. „Kes need sinuga kaasas on, kas lapsed, alaealised kurjategijad või hullud haiglast?“ uuritakse. Muideks, lahti riietatuna muutuvad kõik ühesuguseks, ajada auru täis saunaruumis aru peale, kes on kurjategija, kes valvur, kes vaba inimene, pole lihtne. Pesemisest ja puhtusest õndsad zekid naasevad šaragasse.
Hommikuks saabuvad Balašov Krjutškoviga, „suurimad“ kogunevad sööklasse ka lõpuks antakse küll primitiivset, kuid siiski informatsiooni. „Olete Omskis. Siin hakkame töötama ja ehitama seerias lennukeid „103-V“. Üksikasjad saate teada homme, täna aga puhake. Toidetakse teid esialgu siin, värava taha minek on keelatud.“
Kolmandal päeval ilmub „vaba zek“ N.I. Bazenkov ja teatab, et mingit lennukitehast Omskis pole, kuid meile on eraldatud üks pooleldi valmisehitatud autokooste- ja teine traktorihaagete tehas. Nende baasil tuleb meil organiseerida lennukitehas ja vähe sellest, detsembris alustada ka lennukite väljalaset rinde jaoks. Siia on evakueeritud mõned väikesed lennukiehitustehased erinevatest linnadest, nendest tulebki uus tehas luua.
Mjasištševi ja Tomaševitši konstrueerimisbürood olid paigutatud Irtõšši taha, Kulomzini. Seal organiseeriti tsiviillennunduse remonditöökodade baasil veel ühte väikest katselennukite tehast. Tupolev saabub mõne päeva pärast.
Hommikul algab töö- tuleb tühjakslaaditud ešelonide metsikust kaosest leida üles meie varad ja tassida need eraldatud kohta. Kus saab meie büroo asuma, pole esialgu teada. Vabu hakatakse majutama kohalike juurde, sellega tegelevad linna organisatsioonid, esialgu ööbivad vabad lahtise taeva all oma pampudel.
„Põrgulikult pikantne!“ öeldakse sellisel puhul. On juba august, seerialennukite väljalaskmiseni on jäänud viis kuud, kuid pole ei seinu, ei katust, ei elektrit ega vett- üleüldse mitte midagi pole. Zekid on sünged, kuid Bazenkov on reibas- „Eile nägin oma silmaga, kuidas lagedal põllul töötasid esimesed pingid. Igalt poolt veetakse kinnipeetavaid kohale- kriminaale ja kulakuid, meie tulevase tehase platsi kõrvale organiseeritakse laagrit. Nad hakkavad ehitama korpuseid ümber juba töötavate tööpinkide.“ Pole midagi öelda, haardega välja mõeldud. Aga huvitav, kuidas on külmadega?
„Räägitakse, et oktoobri keskpaigast, aga elame-näeme,“ vastab Nikolai Ilitš
Ning lõpuks kõige rohkem vaevanud küsimus- mis saab perekondadest? Nikolai Iljtš vastab, et ta ise ja tema käsul ka mitmed teised seltsimehed teavitasid peresid. Suurem osa perekondadest suundub ühe ešeloniga siiapoole.
Paari päeva pärast palutakse hommikul Tšeremuhhinit, Sokolovi, Sterlingit, Nadaškevitšit, Saprrõkinit, Frenkelit, Jegerit, Nemanit, Tšiževskit, Vigdortšikut, Ozerovi, Nekrassovit, Saukket,Boninit ja Aleksandrovit jääda šaragasse. Saabub autobuss, nad pannakse sellesse istuma ja sõidutatakse linna keskusesse. Tohutu väljak, millel asub teatrihoone. Vasakul pool suur hall värskeltvalminud hoone, mille ust valvab NKVD tunnimees. Koheletoimetatuid juba oodatakse, viiakse vastuvõturuumi. Seal ühinevad grupiga veel Mjasištšev, Tomaševitš ja Skljanski- nemad toodi siia Irtõšši tagant laevaga ja ka neil pole õrna aimugi, milleks.
Grupp palutakse kabinetti- see on hiigelsuur ja luksuslikult tühi. Hunnikussekogunenud zekid seisavad toa keskel, avaneb vastasasuv uks ja ruumi sisenevad kaks tundmatut NKVD kindralit, Andrei Nikolajevitš, Bazenkov, Kutepov ja Balašov. Tekkib omamoodi tummstseen „Revidendist“. Zekid jõuavad märgata, et Tupolevi silmad on täidetud rõõmuga ja säravad õnnelikult. Peakindral läheneb lauale, haarab sellelt paberi, võtab sisse Rooma prokuraatori poosi ning loeb läbitungival, pea-aegu et šaljapinlikul häälel ette:
„Lähtudes NKVD kolleegiumi ettekandest määrab Nõukogude Liitu valitsus arvestades allpool loetletud spetsialistide ennastsalgavat tööd pommitaja „103-V“ kallal vabastada vahi alt järgmised isikud:
1. Tšeremuhhin, Aleksei Mihhailovitš
2. Mjasištšev, Vladimir Mihhailovitš
3. Markov, Dimitri Sergejevitš
4. Neman, Jossif Grigorjevitš
5. Tšiževski, Vladimir Antonovitš…ning luges niimoodi ette kaheksateist nime, kellele sel päeval anti vabadus. Nii said nad 1941. aasta palaval augustipäeval taas oma kodumaa vabadeks kodanikeks.
1942. aasta kevadel vabastati Omskis järgmine partii zekke ning 1945-ndaks aastaks, võidu aastaks, lõpetas häbiväärne asutus oma eksistentsi.
Mitte miski möödunud raskest ajast ei suutnud seal töötanud zekkide teadvusest kustutada usku ähvardavasse tõesse, usku sellesse, et see kohutav ebaõiglus, millega neid ümbritseti, tühistatakse ja nende hea nimi leiab väärilise koha nõukogude lennunduse ajaloos.
Esimese osa lõpp.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
Kuna huvilisi paistab siiski veidi olema, siis alustaks teise osaga, kus L. Kerber kirjeldab Tupolevi büroo sõjajärgset tööd ja alustab seda pommitaja B-29 kopeerimisest. Kõik märkused ja tähelepanekud on loomulikult oodatud ja ette tänuga vastu võetud. Ning siinkohal tänu ka kõigile lugupeetud kaasfoorumlastele, kes nii foorumil kui ka privas oma tähelepanekuid võtsid jagada. Aga läheb siis lahti...
Teine osa.
Pommitaja Tu-4
SÄILITAN OMA MÄRKMETE ENDISE NIMETUSE, KUNA, KUIGI JUTUSTAN PÕHILISELT AJAST PEALE VÕITU, SEEGI KULGES MEIE KONSTRUEERIMISBÜROO JAOKS UNUSTAMATULT UUE SÕJA TARBEKS ETTEVALMISTUMISE TÄHE ALL, MIS ÕNNEKS SIISKI EI PUHKENUD- ELU PÖÖRDUS RAHU SUUNA. LOODAN, ET SELLES PÖÖRDES ON KA MEIL TILLUKE OSA.
1990, № 5
Meie kollektiiv, tupolevlased, toodi tagasi Moskvasse. Selleks oli kaks põhjust: esimene- sakslased olid pealinnast eemale aetud ja teiseks- Omskis polnud meil enam midagi teha, kuna meie lennuk, „103“(Tu-2) ennast kui tollal parimat pommitajat edukalt soovitanud masin võeti Stalini korraldusel tootmisest maha. Pärast olla Stalin seda otsust kuuldavasti küll kahetsenud, kuid oli juba hilja. Moskvasse tagasi jõudnutena lõime mõnda aega aega surnuks Tu-2 modifikatsioonide kallal nokitsedes. Esmalt lasime välja fotoluuraja Tu-2R, seejärel, suurendanud tiivaulatust ja teinud uue ninakabiini kahe lenduri tarvis, lõime kaugpommitaja Tu-2D. Kuid sellise tugeva büroo jaoks nagu seda oli meie oma, polnud see mingiks märkimisväärseks koormuseks ning Anderi Nikolajevitš esines initsiatiiviga töötada välja suure lennuulatuse ja kõrgusega kiire neljamootorilise pommitaja projekt. Ettepanek kinnitati ning me asusime rõõmsalt tööle. Ehitati isegi lennuki „64“ täismõõtudes makett.
Kunstniku ettekujutlus lennukist „64“ (mudeli põhjal).
Kuid sõda lõppes ning Nõukogude riigi ette tõusis küsimus- millega asendada end sõja jooksul ammendanud lennukitüübid. Pealiskaudne tutvus inglise ja ameerika lennukitega, mida meile land-lease põhjal tarniti, meil muidugi oli. Need olid head, kuid tavapärased masinad, mis ei eristunud konstruktsiooni poolest kodumaistest mitte millegi erilise poolest. Kuid meid hämmastas nende varustuse täiuslikus. Midagi sellist meie tööstus toona pakkuda ei suutnud, mis seletus muidugi küllaltki lihtsalt- sõja jooksul ei kästud meil välja töötada uusi raadiojaamu, autopiloote, mõõteriistu, kompasse. Kõik vastavad katseettevõtted töötasid suurendamaks toodangut rinde jaoks. Töötas üks ja põhimõtteliselt õige loosung- „Kõik rinde heaks, kõik võidu heaks“. Pärast sõda nägi Stalin selles õhujõudude ülemjuhataja marssal A.A. Novikovi ja lennukiehitustööstuse rahvakomissari A.I. Šahhurini kuritegelikku lühinägelikust ning mõlemad võeti kohalt maha ja represseeriti. Nagu alati, leiti ka seekord „rahvavaenlased“, kuid asjale see muidugi kaasa ei aidanud.
Sõjas Jaapani ja USA vahel esines juhuseid, kui ameeriklaste uusimad strateegilised pommitajad Boeining B-29“Superfortress“, mis olid saanud vigastada jaapanlaste tõrjetulest, ei jõudnud end välja vedada Filipiinidel asuvate USA baasideni.
Pommitaja B-29
President F. Roosevelt palus Stalinilt luba maanduda lennukitel sellisel puhul Vladivostoki lähedal asuvatel nõukogude lennuväljadel. Luba anti. Aga et Nõukogude Liit sel hetkel veel Jaapaniga ei sõdinud, siis vastavalt rahvusvahelistele normidele interneeriti maandunud pommitajate meeskonnad, lennukid jäid aga nõukogude järelevalve alla. Nii sattus meile kolm pommitajat B-29. Ja kui algas „külm sõda“, tekkis Stalinil mõte, et kas ei peaks mitte meie õhujõudude kiiremaks ümberrelvastamiseks kaasaegsete pommitajatega proovima ehitada B-29 tüüpi lennukeid meil. Tupolevi, Iljušini ja Mjasištševiga peeti sel teemal usalduslikud jutuajamised. Iljušin keeldus ülesandest kohe, viidates sellele, et pole niivõrd suuri masinaid kunagi ehitanud. Mjasištšev ja Tupolev nõustusid. Valik langes Tupolevile.
Partei ja valitsuse otsus kohustas Tupolevi üksikasjaliselt taaslooma B-29. Sama otsusega pandi ette kõigile rahvakomissariaatidele, ametkondadele, teaduslikele uurimisinstituutidele, konstrueerimisbüroodele, tehastele ja ettevõtetele Nõukogude Liidus ilma mingite eranditeta kohustus taasluua sama detailselt meie nõudmisel kõik see, millest B-29 koosnes- materjalid, mõõteriistad, agregaadid…
Ainus, mida lubati ja isegi soovitati, oli ameeriklaste tollimõõdustiku asendamine meie meetermõõdustikuga.
Tipnes see otsus kahe paragrahviga- esiteks tuleb Tupolevil aastaga lõpetada kogu lennuki tootmiseks ning ekspluatatsiooniks vajalik dokumentatsioon ja teiseks tuleb tehase direktoril V.A. Okulovil veel aasta pärast ehitada ja üle anda kakskümmend lennukit.
Otsus olin sunnitud, isegi traagiline, ja ikkagi ilmselt antud ajahetkel ainus õige lahendus, mis ülesannet järsult lihtsustas. Kõrvale jäid taolisel puhul harjumuspärased arutelud „Kas saab sellist asja teha?“ Teile anti töötav masin ja öeldi:
„Olge nii lahke ja tehke samasugune!“
Ja asi hakkas liikuma. Ajuti suure vaevaga, mõnevõrra hilinedes, hakkas tööstus meile üle andma vajalikke materjale ja mõõteriistu. Märgin siinkohal, et toimuva eksperimendi juriidiline külg kedagi eriti ei huvitanud, kuna mingeid patendindusealaseid kokkuleppeid meil Läänega toona polnud. Täpselt samuti nagu ei arvestanud ka nemad meie prioriteetidega teistes tööstusharudes.
Vaikse ookeani lendurid lennutasid ameerika masinad Vladivostokist Moskvasse, Izmailovski lennuväljale. See oli seal, kus praegu on Pervomaiski kaubamaja ja kino „Sofia“. Suundusime „meretaguste imedega“ tutvuma. Andrei Nikolajevitš vaatas ja katsus kõike, ronis isegi hermeetilisi kabiine ühendavasse torusse, kuid jäi sellesse kinni, kuna oli pisut paksuvõitu. Mühatas seepeale „See on kidurate ameeriklaste jaoks, ilmselt kapitalistid ei toida neid…“. Jagas seejärel meiega oma kaalutlusi, mis on siingi juba eelnevalt üles tähendatud- lennuki konstruktsioonis pole midagi uut ja meile tundmatut, sellist masinat ehitada ei kujuta meile mingit erilist vaeva. „Aga mida me teeme relvastuse ja varustusega? Tõtt-öelda ei mõista. Laskur istub päris sabas, aga tulistab ninakuulipildujatest- milline peab küll olema sellise distantsjuhtimise töökindlus? Ja veel- kõik need radarsihikud, kaugusmõõtjad, arvutusmasinad, koordinaatide automaadid…Suudavad meie omad neid toota nagu vaja? Oletame, et toodavadki, aga vaadake- kõik need on ühendatud sadade, tuhandete,“ siinkohal hakkas Vanamees ärrituma, „miljonite juhtmetega. Kuidas Kerber Nadaškevitšiga nendes aru peale saavad, kuidas mõistavad, kus ja kuhu kasvõi seesama“ siinkohal sikutas ta ühte juhet, „juhe siin jookseb? Aru ma ei saa!! Lühistub see neetu kuskil ja mis siis saab??“
Sülitas siis ja seejärel, juba lõplikult endast välja läinuna, lärmas edasi:
„Noh, Kerber Lvovitš ja Aleksander Vassiljevitš, miks te vait olete? Vastake, kuidas seda reebust lahendada?“
Aga mida me võisime vastata? Kõik, mida ta kisas, oli ju tõsi.
„Laadna, sõidame büroosse, asume selle Paabeli torni kallale…“
järgneb...
Teine osa.
Pommitaja Tu-4
SÄILITAN OMA MÄRKMETE ENDISE NIMETUSE, KUNA, KUIGI JUTUSTAN PÕHILISELT AJAST PEALE VÕITU, SEEGI KULGES MEIE KONSTRUEERIMISBÜROO JAOKS UNUSTAMATULT UUE SÕJA TARBEKS ETTEVALMISTUMISE TÄHE ALL, MIS ÕNNEKS SIISKI EI PUHKENUD- ELU PÖÖRDUS RAHU SUUNA. LOODAN, ET SELLES PÖÖRDES ON KA MEIL TILLUKE OSA.
1990, № 5
Meie kollektiiv, tupolevlased, toodi tagasi Moskvasse. Selleks oli kaks põhjust: esimene- sakslased olid pealinnast eemale aetud ja teiseks- Omskis polnud meil enam midagi teha, kuna meie lennuk, „103“(Tu-2) ennast kui tollal parimat pommitajat edukalt soovitanud masin võeti Stalini korraldusel tootmisest maha. Pärast olla Stalin seda otsust kuuldavasti küll kahetsenud, kuid oli juba hilja. Moskvasse tagasi jõudnutena lõime mõnda aega aega surnuks Tu-2 modifikatsioonide kallal nokitsedes. Esmalt lasime välja fotoluuraja Tu-2R, seejärel, suurendanud tiivaulatust ja teinud uue ninakabiini kahe lenduri tarvis, lõime kaugpommitaja Tu-2D. Kuid sellise tugeva büroo jaoks nagu seda oli meie oma, polnud see mingiks märkimisväärseks koormuseks ning Anderi Nikolajevitš esines initsiatiiviga töötada välja suure lennuulatuse ja kõrgusega kiire neljamootorilise pommitaja projekt. Ettepanek kinnitati ning me asusime rõõmsalt tööle. Ehitati isegi lennuki „64“ täismõõtudes makett.
Kunstniku ettekujutlus lennukist „64“ (mudeli põhjal).
Kuid sõda lõppes ning Nõukogude riigi ette tõusis küsimus- millega asendada end sõja jooksul ammendanud lennukitüübid. Pealiskaudne tutvus inglise ja ameerika lennukitega, mida meile land-lease põhjal tarniti, meil muidugi oli. Need olid head, kuid tavapärased masinad, mis ei eristunud konstruktsiooni poolest kodumaistest mitte millegi erilise poolest. Kuid meid hämmastas nende varustuse täiuslikus. Midagi sellist meie tööstus toona pakkuda ei suutnud, mis seletus muidugi küllaltki lihtsalt- sõja jooksul ei kästud meil välja töötada uusi raadiojaamu, autopiloote, mõõteriistu, kompasse. Kõik vastavad katseettevõtted töötasid suurendamaks toodangut rinde jaoks. Töötas üks ja põhimõtteliselt õige loosung- „Kõik rinde heaks, kõik võidu heaks“. Pärast sõda nägi Stalin selles õhujõudude ülemjuhataja marssal A.A. Novikovi ja lennukiehitustööstuse rahvakomissari A.I. Šahhurini kuritegelikku lühinägelikust ning mõlemad võeti kohalt maha ja represseeriti. Nagu alati, leiti ka seekord „rahvavaenlased“, kuid asjale see muidugi kaasa ei aidanud.
Sõjas Jaapani ja USA vahel esines juhuseid, kui ameeriklaste uusimad strateegilised pommitajad Boeining B-29“Superfortress“, mis olid saanud vigastada jaapanlaste tõrjetulest, ei jõudnud end välja vedada Filipiinidel asuvate USA baasideni.
Pommitaja B-29
President F. Roosevelt palus Stalinilt luba maanduda lennukitel sellisel puhul Vladivostoki lähedal asuvatel nõukogude lennuväljadel. Luba anti. Aga et Nõukogude Liit sel hetkel veel Jaapaniga ei sõdinud, siis vastavalt rahvusvahelistele normidele interneeriti maandunud pommitajate meeskonnad, lennukid jäid aga nõukogude järelevalve alla. Nii sattus meile kolm pommitajat B-29. Ja kui algas „külm sõda“, tekkis Stalinil mõte, et kas ei peaks mitte meie õhujõudude kiiremaks ümberrelvastamiseks kaasaegsete pommitajatega proovima ehitada B-29 tüüpi lennukeid meil. Tupolevi, Iljušini ja Mjasištševiga peeti sel teemal usalduslikud jutuajamised. Iljušin keeldus ülesandest kohe, viidates sellele, et pole niivõrd suuri masinaid kunagi ehitanud. Mjasištšev ja Tupolev nõustusid. Valik langes Tupolevile.
Partei ja valitsuse otsus kohustas Tupolevi üksikasjaliselt taaslooma B-29. Sama otsusega pandi ette kõigile rahvakomissariaatidele, ametkondadele, teaduslikele uurimisinstituutidele, konstrueerimisbüroodele, tehastele ja ettevõtetele Nõukogude Liidus ilma mingite eranditeta kohustus taasluua sama detailselt meie nõudmisel kõik see, millest B-29 koosnes- materjalid, mõõteriistad, agregaadid…
Ainus, mida lubati ja isegi soovitati, oli ameeriklaste tollimõõdustiku asendamine meie meetermõõdustikuga.
Tipnes see otsus kahe paragrahviga- esiteks tuleb Tupolevil aastaga lõpetada kogu lennuki tootmiseks ning ekspluatatsiooniks vajalik dokumentatsioon ja teiseks tuleb tehase direktoril V.A. Okulovil veel aasta pärast ehitada ja üle anda kakskümmend lennukit.
Otsus olin sunnitud, isegi traagiline, ja ikkagi ilmselt antud ajahetkel ainus õige lahendus, mis ülesannet järsult lihtsustas. Kõrvale jäid taolisel puhul harjumuspärased arutelud „Kas saab sellist asja teha?“ Teile anti töötav masin ja öeldi:
„Olge nii lahke ja tehke samasugune!“
Ja asi hakkas liikuma. Ajuti suure vaevaga, mõnevõrra hilinedes, hakkas tööstus meile üle andma vajalikke materjale ja mõõteriistu. Märgin siinkohal, et toimuva eksperimendi juriidiline külg kedagi eriti ei huvitanud, kuna mingeid patendindusealaseid kokkuleppeid meil Läänega toona polnud. Täpselt samuti nagu ei arvestanud ka nemad meie prioriteetidega teistes tööstusharudes.
Vaikse ookeani lendurid lennutasid ameerika masinad Vladivostokist Moskvasse, Izmailovski lennuväljale. See oli seal, kus praegu on Pervomaiski kaubamaja ja kino „Sofia“. Suundusime „meretaguste imedega“ tutvuma. Andrei Nikolajevitš vaatas ja katsus kõike, ronis isegi hermeetilisi kabiine ühendavasse torusse, kuid jäi sellesse kinni, kuna oli pisut paksuvõitu. Mühatas seepeale „See on kidurate ameeriklaste jaoks, ilmselt kapitalistid ei toida neid…“. Jagas seejärel meiega oma kaalutlusi, mis on siingi juba eelnevalt üles tähendatud- lennuki konstruktsioonis pole midagi uut ja meile tundmatut, sellist masinat ehitada ei kujuta meile mingit erilist vaeva. „Aga mida me teeme relvastuse ja varustusega? Tõtt-öelda ei mõista. Laskur istub päris sabas, aga tulistab ninakuulipildujatest- milline peab küll olema sellise distantsjuhtimise töökindlus? Ja veel- kõik need radarsihikud, kaugusmõõtjad, arvutusmasinad, koordinaatide automaadid…Suudavad meie omad neid toota nagu vaja? Oletame, et toodavadki, aga vaadake- kõik need on ühendatud sadade, tuhandete,“ siinkohal hakkas Vanamees ärrituma, „miljonite juhtmetega. Kuidas Kerber Nadaškevitšiga nendes aru peale saavad, kuidas mõistavad, kus ja kuhu kasvõi seesama“ siinkohal sikutas ta ühte juhet, „juhe siin jookseb? Aru ma ei saa!! Lühistub see neetu kuskil ja mis siis saab??“
Sülitas siis ja seejärel, juba lõplikult endast välja läinuna, lärmas edasi:
„Noh, Kerber Lvovitš ja Aleksander Vassiljevitš, miks te vait olete? Vastake, kuidas seda reebust lahendada?“
Aga mida me võisime vastata? Kõik, mida ta kisas, oli ju tõsi.
„Laadna, sõidame büroosse, asume selle Paabeli torni kallale…“
järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
2
...järg
Mitte küll kohe, vaid järk-järgult hakkas metoodika siiski tasapisi välja kujunema ja tuleb tunnistada, et sealjuures küllaltki hea. Demontaaži vanemaks määras Tupolev meie peatehnoloogi S.A. Vigdortšiku. Edasi tuli leida ruum, kus sellesinase demontaažiga saaks tegeleda. Neil aastatel oli kogu Moskva peale vaid üks angaar, kuhu B-29 mahtus. Varem kuulus see ehitis ЦАГИ-le ning oli ehitatud Tupolevi jaoks, kuid kuniks Tupolev kinni istus, anti angaar üle teise konstruktori, V.N. Tšelomei tootmisbaasile. Tuleb tunnistada, et Andrei Nikolajevitš oli tüüpiline eraomanikust kulakutüüp ega võinud silmaotsaski kannatada, et tema „omand“ antakse kellelgi teisele ning kasutades nüüd valitsuse määrust, tõi angaari meile tagasi. Uue pommitaja juhtivaks konstruktoriks määras Tupolev oma asetäitja D.S. Markovi, seda lähtudes asjaolust, et enne kinnipanekut ja ЦКБ-29 töötas Markov tehases No. 1 peakonstruktorina ning juurutas seal NSVL poolt ostetud litsentsi alusel ameerika lennuki Vultee tootmist. Ja juurutas hiilgavalt.
NSVL-s litsentsi alusel toodetud Vultee 111, nõukogude tähistusega БШ-1
B-29 esimene eksemplar otsustati peakonstruktori ettepanekul täielikult tükkideks lammutada ning kõik selle detailid kasutada ära jooniste tegemiseks, sisu aga edastada spetsialiseeritud uurimisinstituutidele, konstrueerimisbüroodele ja tehastele. Lennuki teine eksemplar kasutada ära masina tehniliste andmete kättesaamiseks ja meeskondade ettevalmistamiseks. Kolmas otsustati jätta puutumata ja hoiti etaloniks.
Lammutamise põhimõte võeti vastu järgmine. Lennuk võeti lahti üksikuteks teineteisest konstruktsiooniliselt sõltumatuteks agregaatideks, igale neist määrati juhtiv konstruktor koos inseneride ja tehnikute brigaadiga. Lahtiühendatud agregaat paigaldati selle jaoks varakult ettevalmistatud kangaga ümbritsetud staaplitele, mõõdeti seal ning kanti sellele teodoliidi abiga kontrollreeperid. Seejärel demonteeriti kogu varustus, enne seda hoolikalt fikseerides, kuhu lähevad iga näitaja juurest hüdraulika ja pneumaatika torud, juhtmed, palju neid on, mis suunalised, kui pikad, kuidas markeeritud. Kõik see fotografeeriti, seati teljele, nummerdati ja kanti sisse spetsiaalsetesse reestritesse. Igaõhtuselt suundusid autobussid konstruktorite ja mahavõetud varustusega konstrueerimisbüroosse. Kui agregaat oli absoluutselt tühjaks jäänud, viidi ka see tehase vastavasse tsehhi ning lõhuti seal siis kuni viimase needikeseni laiali.
Meenub, kuidas ninas asuva hermeetilise kabiiniga tegeledes sattusime mälestustahvlikesele, mis oli kinnitatud bombardiiri istme lähedal korpuse külge: „Wichitas, Kansase osariigis asuva Boeingu tehase tööliste soovil nimetatakse see B-29 Ameerika õhujõudude ülemjuhataja külaskäigu auks „General Arnold““
Tekkis probleem- kuidas saada teada, millise ministeeriumi millisesse tehasesse tuleks saata see või teine aparaat, mõõteriist, elektrimehhanism, raadiojaam, sihik, metall-leht, plastmassitükk, klaas, kangas, kumm, see või teine juhtmejupp, torutükk ja kõik muu, mis me leidsime. On see ikka meie töö ja kas ei murra me sellega endal kaela?
Ärritunud Tupolev sõitis Ministrite Nõukogu aseesimehe A.I. Mikojani juurde ettepanekuga- kas ei peaks igas ministeeriumis, mis osaleb epopöas Tu-4 loomisel, määrama kedagi personaalselt vastutavaks uue tehnika omandamise asjus?
„Mulle tundub, Astanas Ivanovitš, et ilma selleta upume meie, projekteerijad, telefonikõnedesse, lubadesse ja igasugu „juhtivtöötajate“ vastuvõtutundide ootusesse!“
Mikojan nõustus Tupoleviga ja sellised vastutavad inimesed määratigi, suures osas olid need kas ministrite asetäitjad või peavalitsuste ülemad. Minu mäletamist mööda oli see esmakordne juhus, kui riigis loodi mitteametlik ametkondade vaheline organ, mis võimaldas toimetada administratiivse süsteemi ülemvalitsuse tingimustes. Pisut hiljem kasutas Tupolevi kogemust ka Korolev, kes moodustas oma laialt tuntud peakonstruktorite nõukogu. Iga „pea“ allus oma ministeeriumile, kuid nõukogu tervikuna ei allunud kellelegi, või kui, siis vast ainult Ministrite Nõukogule ja Partei Keskkomiteele, kuid selle otsused olid kohustuslikud kogu tööstuse jaoks. Olen kindel, et ainult seetõttu saavutasidki meie raketšikud noil aastatel mõningast edu- polnuks olnud seda nõukogu, poleks aidanud mingi Korolevi talent, „juhtkond“ oleks ta uputanud lusikatäies vees, mässides teda „hindamatute juhtnööride“ võrku. Tahaks rõhutada veel ja veelkord- Tupolevil oli imepärane anne leida igas mitmeastmelises süsteemis(ja pole vahet, kas tegu oli keeruka masina, või tööstusettevõtete ühises tegevuses) lüli, mis oli suuteline lõhkuma ehitise, idee, korporatsiooni. Leidnud selle lüli, tiris Vanamees selle jumalavalguse kätte, tihti üleüldiseks naeruks. Ajuti kriginal, kuid vajalik liikumissuund saavutati ja töö pidurdamine lõppes.
järgneb...
...järg
Mitte küll kohe, vaid järk-järgult hakkas metoodika siiski tasapisi välja kujunema ja tuleb tunnistada, et sealjuures küllaltki hea. Demontaaži vanemaks määras Tupolev meie peatehnoloogi S.A. Vigdortšiku. Edasi tuli leida ruum, kus sellesinase demontaažiga saaks tegeleda. Neil aastatel oli kogu Moskva peale vaid üks angaar, kuhu B-29 mahtus. Varem kuulus see ehitis ЦАГИ-le ning oli ehitatud Tupolevi jaoks, kuid kuniks Tupolev kinni istus, anti angaar üle teise konstruktori, V.N. Tšelomei tootmisbaasile. Tuleb tunnistada, et Andrei Nikolajevitš oli tüüpiline eraomanikust kulakutüüp ega võinud silmaotsaski kannatada, et tema „omand“ antakse kellelgi teisele ning kasutades nüüd valitsuse määrust, tõi angaari meile tagasi. Uue pommitaja juhtivaks konstruktoriks määras Tupolev oma asetäitja D.S. Markovi, seda lähtudes asjaolust, et enne kinnipanekut ja ЦКБ-29 töötas Markov tehases No. 1 peakonstruktorina ning juurutas seal NSVL poolt ostetud litsentsi alusel ameerika lennuki Vultee tootmist. Ja juurutas hiilgavalt.
NSVL-s litsentsi alusel toodetud Vultee 111, nõukogude tähistusega БШ-1
B-29 esimene eksemplar otsustati peakonstruktori ettepanekul täielikult tükkideks lammutada ning kõik selle detailid kasutada ära jooniste tegemiseks, sisu aga edastada spetsialiseeritud uurimisinstituutidele, konstrueerimisbüroodele ja tehastele. Lennuki teine eksemplar kasutada ära masina tehniliste andmete kättesaamiseks ja meeskondade ettevalmistamiseks. Kolmas otsustati jätta puutumata ja hoiti etaloniks.
Lammutamise põhimõte võeti vastu järgmine. Lennuk võeti lahti üksikuteks teineteisest konstruktsiooniliselt sõltumatuteks agregaatideks, igale neist määrati juhtiv konstruktor koos inseneride ja tehnikute brigaadiga. Lahtiühendatud agregaat paigaldati selle jaoks varakult ettevalmistatud kangaga ümbritsetud staaplitele, mõõdeti seal ning kanti sellele teodoliidi abiga kontrollreeperid. Seejärel demonteeriti kogu varustus, enne seda hoolikalt fikseerides, kuhu lähevad iga näitaja juurest hüdraulika ja pneumaatika torud, juhtmed, palju neid on, mis suunalised, kui pikad, kuidas markeeritud. Kõik see fotografeeriti, seati teljele, nummerdati ja kanti sisse spetsiaalsetesse reestritesse. Igaõhtuselt suundusid autobussid konstruktorite ja mahavõetud varustusega konstrueerimisbüroosse. Kui agregaat oli absoluutselt tühjaks jäänud, viidi ka see tehase vastavasse tsehhi ning lõhuti seal siis kuni viimase needikeseni laiali.
Meenub, kuidas ninas asuva hermeetilise kabiiniga tegeledes sattusime mälestustahvlikesele, mis oli kinnitatud bombardiiri istme lähedal korpuse külge: „Wichitas, Kansase osariigis asuva Boeingu tehase tööliste soovil nimetatakse see B-29 Ameerika õhujõudude ülemjuhataja külaskäigu auks „General Arnold““
Tekkis probleem- kuidas saada teada, millise ministeeriumi millisesse tehasesse tuleks saata see või teine aparaat, mõõteriist, elektrimehhanism, raadiojaam, sihik, metall-leht, plastmassitükk, klaas, kangas, kumm, see või teine juhtmejupp, torutükk ja kõik muu, mis me leidsime. On see ikka meie töö ja kas ei murra me sellega endal kaela?
Ärritunud Tupolev sõitis Ministrite Nõukogu aseesimehe A.I. Mikojani juurde ettepanekuga- kas ei peaks igas ministeeriumis, mis osaleb epopöas Tu-4 loomisel, määrama kedagi personaalselt vastutavaks uue tehnika omandamise asjus?
„Mulle tundub, Astanas Ivanovitš, et ilma selleta upume meie, projekteerijad, telefonikõnedesse, lubadesse ja igasugu „juhtivtöötajate“ vastuvõtutundide ootusesse!“
Mikojan nõustus Tupoleviga ja sellised vastutavad inimesed määratigi, suures osas olid need kas ministrite asetäitjad või peavalitsuste ülemad. Minu mäletamist mööda oli see esmakordne juhus, kui riigis loodi mitteametlik ametkondade vaheline organ, mis võimaldas toimetada administratiivse süsteemi ülemvalitsuse tingimustes. Pisut hiljem kasutas Tupolevi kogemust ka Korolev, kes moodustas oma laialt tuntud peakonstruktorite nõukogu. Iga „pea“ allus oma ministeeriumile, kuid nõukogu tervikuna ei allunud kellelegi, või kui, siis vast ainult Ministrite Nõukogule ja Partei Keskkomiteele, kuid selle otsused olid kohustuslikud kogu tööstuse jaoks. Olen kindel, et ainult seetõttu saavutasidki meie raketšikud noil aastatel mõningast edu- polnuks olnud seda nõukogu, poleks aidanud mingi Korolevi talent, „juhtkond“ oleks ta uputanud lusikatäies vees, mässides teda „hindamatute juhtnööride“ võrku. Tahaks rõhutada veel ja veelkord- Tupolevil oli imepärane anne leida igas mitmeastmelises süsteemis(ja pole vahet, kas tegu oli keeruka masina, või tööstusettevõtete ühises tegevuses) lüli, mis oli suuteline lõhkuma ehitise, idee, korporatsiooni. Leidnud selle lüli, tiris Vanamees selle jumalavalguse kätte, tihti üleüldiseks naeruks. Ajuti kriginal, kuid vajalik liikumissuund saavutati ja töö pidurdamine lõppes.
järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
3
...järg
Huvitav, et see administratiivselt mitte kuskil kinnitamist leidnud koostöö, mis põhines tihedatel ja nagu Andrei Nikolajevitš neid kutsus „horisontaalsetel sidemetel“ meie büroo ja teiste ministeeriumite tootmisettevõtete vahel, ei lagunenud Tu-4 valmimisel, vaid elas edasi.
Niipea, kui meil tekkisid probleemid ühtede või teiste detailide komplekteerimisega uute lennukite tarbeks, leidsime horisontaalsete sidemete abil kiirelt isiku, kellest sõltus probleemi lahendus, tungisime telefone, sekretäre, referente eirates kiiresti temani ning raiusime tekkinud vastuolude sõlme läbi. Nii toimus see kuni Andrei Nikolajevitš Tupolevi surmani.
Ministeeriumite vastutavad tegelased hakkasid koos oma kaastöölistega regulaarselt konstrueerimisbüroos viibima ja lahendasid ilma pikemalt aega kulutamata, mida, kuhu ja kellele suunata. See uus ja tõepoolset väga tegus spetsialistide aparaat soodustas ebatavalisel määral edasiandmiste edukust. Vormistati aga asi nii, et tehase esindaja sai ise agregaadi, selle gabariitjoonised, fotod, kaaluakti, torude või žguttide skeemid, mis agregaati lennukiga ühendasid, lühikese kirjelduse. Agregaadi šifri määrasime kindlaks ühiselt. Samas määrati kohe kindlaks ka esimese komplekti tarneaeg meile ja järgnevate oma seeriatehastesse. Edasiantavate blokkide, mõõteriistade ning näidiste arvu mõõdeti tuhandetes ning et mitte midagi segamini ajada, organiseeris Tupolev spetsiaalse dišpetšerbüroo, mille juhtimise tegi ülesandeks energilisele insenerile I.M. Skljanskile(samuti lahtilastud vang, kes istus meiega ЦКБ-29s. Aga vend, E.M. Skljanski, oli kunagi Sõja-revolutsioonikomitee esimehe D. Trotski asetäitja. Ei tea, kuidas suhtus sellesse Tupolev, kuid vastutusrikkale kohale ta Jossif Markovitši siiski määras).
Hinnanud dokumentatsiooni oodatavat mahtu, koostas Skljanski võrkgraafiku, mis hõivas tal terve OKB ühe saali seina. Arvatavasti oli see esimene selline graafik Nõukogude Liidus. Kõige kohta, mis anti segaettevõtetele üle, seati sisse kaardikesed. Kokku neli tükki- üks meie juures, üks meie ja tootja ministeeriumis ja üks vahetult tootja juures. Sellise arvestuse juures ei osutunud kogu epopöa aastate jooksul ükski detail kadunuks ega haitunud ükski mõõteriist. Selle töö kokkuvõtteks oli kontrollkaalumine. „Kuiv“ B-29 (ilma kütuse, õlide jms.) kaalus 34 930 kilogrammi, esimene meil toodetud lennuk aga 35 270 kilo. Vahe oli vähem kui üks protsent, mis on silmapaistev tulemus.
„Huvitav,“ täheldas kord neil päevil Andrei Nikolajevitš, „kuidas hindaksid ameeriklased meie tööd? Kuigi me ei tunne nende hinnangute järele erilist vajadust, kuid arvan siiski, et hindaksid kõrgelt, mõistaksid, millega on tegemist…!“
Jah, töö, kuigi seda nimetati kopeerimiseks, oli keerukas ja esines tagasilööke. Esimene neist oli relvastusega. Nii sõjaväelased kui ka tootjad olid ühel meelel- kogu relvastus peab olema loomulikult kodumaine. Kuid otsus võeti vastu ülepeakaela, teades, et Stalin ei armasta seisakuid ning relvastuse spetsifikatsiooni dokumentatsiooni ei lisatud. Aga kui küsimusega tõsisemalt tegelema hakati, selgus, et relvastuse (s.o. pommide ja kuulipildujate) järel venib küllaltki lai lehvik- selles on nii pommilukud, elektrilised pommipäästikud, turellide pööramise elektrimootorid ja padrunikastid, käised padrunilintide jaoks ja veel palju muud. Isegi sihikud tuli panna teised, mitte need, mis algselt B-29 seisid, kuna ameerika ja meie mürskude ja pommide ballistika oli erinev. Ja algasid vihjed, demagoogia…“Kas me siis kopeerime Boeingut või mitte?“. Suvaline osaline võis iga pisisasja kohta nõuda paberit, mis vabastaks ta vastutusest. Asi hakkas jooksma tupikusse. Tuli välja anda uus dokument, põhialus, suure hulga allkirjadega. Kõik see lahendus võttis hirmsasti aega, kulutas uskumatult närve ja mis peamine, pidurdas jooniste väljalaset. Tekkis tõsine oht Stalini enda poolt määratud tähtaegade ületamiseks. Siin aga- uus murelaps, sedapuhku raadioidentifitseerimissüsteemiga „oma-võõras“, lühendatult «С-Ч»( свой или чужой). Näis, et asi on ju selge- ilma igasuguse kahtluseta tuleb panna meie oma, mis armees kasutusele võetud. Kuid peadokumendis sellest juttu ei olnud ning raadiotööstus lasi meie tarbeks välja aparatuuri, mis oli üks-ühele kopeeritud ameerika süsteemist. See paigaldatigi lennukile ning välja tuli segadus. Kujutage endale ette, et meie hävitaja, kodumaise aparatuuriga, kohtub õhus pommitajaga Tu-4, millel seisab ameerika signaale edastav süsteem. Jak või MiG küsib“Oled oma?“ Ning saamata vastust, avab tule. Kas tõesti polnud võimalik seda ette näha? Oli ja muidugi tehti lõpuks ümber, kuid hirm ületas kõike, ka tervet mõtlemist. Ainus ja valitsev mõte oli „Seal, kõrgemal pool, teatakse paremini!“
Veel üks näide- ameerika langevarjud. Need olid seljal kantavad ning kokkupandult täitsid meeskonna pehmete seljatugede ülesannet. Meie kokkupandud langevari aga seevastu oli kantav padi, millel lendur istus. Sestap oli ka meie lennukiiste neljakandiline alustass. Kas tuleb uue lennuki jaoks välja töötada uued langevarjud, ameerika omade koopiad ning uued erilised piloodiistmed? Kõik on nõus, et see oleks rumalus, kuid nõuavad allkirjastatud paberit, mis lubaks olla tark.
„Keegi ei taha Kolõmale“, kõik teavad, et leidub mõni närakas, kes kannab ette:
„Rikutakse seltsimees Stalini enda juhiseid…“ Või veel üks juhus. Võeti B-29 maha üks kerepaneel ja leiti- selle paksus on 1/16-ndik tolli, mis ümberarvestatult teeb 1,5875 mm. Ükski tehas sellise paksusega lehte toota ei võtnud ning siinkohal on insener-psühholoogil, mille üle mõelda- miks, tegelikult, 1,5875 mm paksust lehte toota ei saa, samas, kui täpselt samasugust, mille nimetuses aga puudub väljend „1/16 tolli“, saab? Kui palju me ka metallurgide tervele mõistusele ei rõhunud, jäi võit neile- paksust tuli ümmardada. Kuid kui me ümmardasime ülespoole, kuni meil standardseks peetava 1,75 mm peale, muutus lennuk raskemaks, vähenes kiirus koos lennukõrguse ja –kaugusega. Teise suunda ümmardades, 1,5 mm peale, tõstsid õigustatult kisa lennuki tugevuse spetsialistid- konstruktsioon nõrgenes lubamatult.
Või siis esmapilgul täiesti tühiasjad, „rumalused“, kuid ka need pidurdasid protsessi. Lennukiga olid kaasas terve hunnik kirjeldusi ja instruktsioone, mis tuli ära tõlkida. Omi inglise keele asjatundjaid meil ei jätkunud ning kutsuti tõlke mujalt. Need aga, olles küll head keeleoskajad, osutusid võhikuteks lennunduses ning üleüldse tehnilises sõnavaras. Istusime õhtuti nende toimetiste kallal ja tegime avastusi. Tuli välja, et ameeriklased, instruktsioonide autorid, seadsid endile ülesandeks anda lugejatele oma teadmised edasi lakooniliselt ja piltlikult ning meie kantseliiditavad tekitasid siin massiliselt teel lamavaid puutüvesid. Loeme näiteks instruktsioonist „Käivitada put-put!“. Mis asi see „put-put“ küll olla võiks? Kaevame sõnastikes, entsoklüpeediates, kuid vastust pole. Ja alles Kaasanis, kui hakati esimest masinat lennuks ette valmistama, selgus kõik. Käivitati avariimootor ja see hakkas turtsuma- put-put-put-put…See oligi instruktsioonis, tegu oli lihtsalt mootori hääle jäljendamisega. Ei, meie endale midagi taolist lubada ei võinud ja meil muutus lühike „Käivitada put-put“ pikaks ja lohisevaks „Sellel eesmärgil tuleb käima panna eelpool mainitud agregaat, mis koosneb kahesilindrilisest kahetaktilisest õhkjahutusega bensiinimootorist, mis käivitab kompaundergutusega neljapooluselise alalisvoolu generaatori, mis tagab lennuki elektrivõrkude toite seisvate mootorite puhul.“
järgneb...
...järg
Huvitav, et see administratiivselt mitte kuskil kinnitamist leidnud koostöö, mis põhines tihedatel ja nagu Andrei Nikolajevitš neid kutsus „horisontaalsetel sidemetel“ meie büroo ja teiste ministeeriumite tootmisettevõtete vahel, ei lagunenud Tu-4 valmimisel, vaid elas edasi.
Niipea, kui meil tekkisid probleemid ühtede või teiste detailide komplekteerimisega uute lennukite tarbeks, leidsime horisontaalsete sidemete abil kiirelt isiku, kellest sõltus probleemi lahendus, tungisime telefone, sekretäre, referente eirates kiiresti temani ning raiusime tekkinud vastuolude sõlme läbi. Nii toimus see kuni Andrei Nikolajevitš Tupolevi surmani.
Ministeeriumite vastutavad tegelased hakkasid koos oma kaastöölistega regulaarselt konstrueerimisbüroos viibima ja lahendasid ilma pikemalt aega kulutamata, mida, kuhu ja kellele suunata. See uus ja tõepoolset väga tegus spetsialistide aparaat soodustas ebatavalisel määral edasiandmiste edukust. Vormistati aga asi nii, et tehase esindaja sai ise agregaadi, selle gabariitjoonised, fotod, kaaluakti, torude või žguttide skeemid, mis agregaati lennukiga ühendasid, lühikese kirjelduse. Agregaadi šifri määrasime kindlaks ühiselt. Samas määrati kohe kindlaks ka esimese komplekti tarneaeg meile ja järgnevate oma seeriatehastesse. Edasiantavate blokkide, mõõteriistade ning näidiste arvu mõõdeti tuhandetes ning et mitte midagi segamini ajada, organiseeris Tupolev spetsiaalse dišpetšerbüroo, mille juhtimise tegi ülesandeks energilisele insenerile I.M. Skljanskile(samuti lahtilastud vang, kes istus meiega ЦКБ-29s. Aga vend, E.M. Skljanski, oli kunagi Sõja-revolutsioonikomitee esimehe D. Trotski asetäitja. Ei tea, kuidas suhtus sellesse Tupolev, kuid vastutusrikkale kohale ta Jossif Markovitši siiski määras).
Hinnanud dokumentatsiooni oodatavat mahtu, koostas Skljanski võrkgraafiku, mis hõivas tal terve OKB ühe saali seina. Arvatavasti oli see esimene selline graafik Nõukogude Liidus. Kõige kohta, mis anti segaettevõtetele üle, seati sisse kaardikesed. Kokku neli tükki- üks meie juures, üks meie ja tootja ministeeriumis ja üks vahetult tootja juures. Sellise arvestuse juures ei osutunud kogu epopöa aastate jooksul ükski detail kadunuks ega haitunud ükski mõõteriist. Selle töö kokkuvõtteks oli kontrollkaalumine. „Kuiv“ B-29 (ilma kütuse, õlide jms.) kaalus 34 930 kilogrammi, esimene meil toodetud lennuk aga 35 270 kilo. Vahe oli vähem kui üks protsent, mis on silmapaistev tulemus.
„Huvitav,“ täheldas kord neil päevil Andrei Nikolajevitš, „kuidas hindaksid ameeriklased meie tööd? Kuigi me ei tunne nende hinnangute järele erilist vajadust, kuid arvan siiski, et hindaksid kõrgelt, mõistaksid, millega on tegemist…!“
Jah, töö, kuigi seda nimetati kopeerimiseks, oli keerukas ja esines tagasilööke. Esimene neist oli relvastusega. Nii sõjaväelased kui ka tootjad olid ühel meelel- kogu relvastus peab olema loomulikult kodumaine. Kuid otsus võeti vastu ülepeakaela, teades, et Stalin ei armasta seisakuid ning relvastuse spetsifikatsiooni dokumentatsiooni ei lisatud. Aga kui küsimusega tõsisemalt tegelema hakati, selgus, et relvastuse (s.o. pommide ja kuulipildujate) järel venib küllaltki lai lehvik- selles on nii pommilukud, elektrilised pommipäästikud, turellide pööramise elektrimootorid ja padrunikastid, käised padrunilintide jaoks ja veel palju muud. Isegi sihikud tuli panna teised, mitte need, mis algselt B-29 seisid, kuna ameerika ja meie mürskude ja pommide ballistika oli erinev. Ja algasid vihjed, demagoogia…“Kas me siis kopeerime Boeingut või mitte?“. Suvaline osaline võis iga pisisasja kohta nõuda paberit, mis vabastaks ta vastutusest. Asi hakkas jooksma tupikusse. Tuli välja anda uus dokument, põhialus, suure hulga allkirjadega. Kõik see lahendus võttis hirmsasti aega, kulutas uskumatult närve ja mis peamine, pidurdas jooniste väljalaset. Tekkis tõsine oht Stalini enda poolt määratud tähtaegade ületamiseks. Siin aga- uus murelaps, sedapuhku raadioidentifitseerimissüsteemiga „oma-võõras“, lühendatult «С-Ч»( свой или чужой). Näis, et asi on ju selge- ilma igasuguse kahtluseta tuleb panna meie oma, mis armees kasutusele võetud. Kuid peadokumendis sellest juttu ei olnud ning raadiotööstus lasi meie tarbeks välja aparatuuri, mis oli üks-ühele kopeeritud ameerika süsteemist. See paigaldatigi lennukile ning välja tuli segadus. Kujutage endale ette, et meie hävitaja, kodumaise aparatuuriga, kohtub õhus pommitajaga Tu-4, millel seisab ameerika signaale edastav süsteem. Jak või MiG küsib“Oled oma?“ Ning saamata vastust, avab tule. Kas tõesti polnud võimalik seda ette näha? Oli ja muidugi tehti lõpuks ümber, kuid hirm ületas kõike, ka tervet mõtlemist. Ainus ja valitsev mõte oli „Seal, kõrgemal pool, teatakse paremini!“
Veel üks näide- ameerika langevarjud. Need olid seljal kantavad ning kokkupandult täitsid meeskonna pehmete seljatugede ülesannet. Meie kokkupandud langevari aga seevastu oli kantav padi, millel lendur istus. Sestap oli ka meie lennukiiste neljakandiline alustass. Kas tuleb uue lennuki jaoks välja töötada uued langevarjud, ameerika omade koopiad ning uued erilised piloodiistmed? Kõik on nõus, et see oleks rumalus, kuid nõuavad allkirjastatud paberit, mis lubaks olla tark.
„Keegi ei taha Kolõmale“, kõik teavad, et leidub mõni närakas, kes kannab ette:
„Rikutakse seltsimees Stalini enda juhiseid…“ Või veel üks juhus. Võeti B-29 maha üks kerepaneel ja leiti- selle paksus on 1/16-ndik tolli, mis ümberarvestatult teeb 1,5875 mm. Ükski tehas sellise paksusega lehte toota ei võtnud ning siinkohal on insener-psühholoogil, mille üle mõelda- miks, tegelikult, 1,5875 mm paksust lehte toota ei saa, samas, kui täpselt samasugust, mille nimetuses aga puudub väljend „1/16 tolli“, saab? Kui palju me ka metallurgide tervele mõistusele ei rõhunud, jäi võit neile- paksust tuli ümmardada. Kuid kui me ümmardasime ülespoole, kuni meil standardseks peetava 1,75 mm peale, muutus lennuk raskemaks, vähenes kiirus koos lennukõrguse ja –kaugusega. Teise suunda ümmardades, 1,5 mm peale, tõstsid õigustatult kisa lennuki tugevuse spetsialistid- konstruktsioon nõrgenes lubamatult.
Või siis esmapilgul täiesti tühiasjad, „rumalused“, kuid ka need pidurdasid protsessi. Lennukiga olid kaasas terve hunnik kirjeldusi ja instruktsioone, mis tuli ära tõlkida. Omi inglise keele asjatundjaid meil ei jätkunud ning kutsuti tõlke mujalt. Need aga, olles küll head keeleoskajad, osutusid võhikuteks lennunduses ning üleüldse tehnilises sõnavaras. Istusime õhtuti nende toimetiste kallal ja tegime avastusi. Tuli välja, et ameeriklased, instruktsioonide autorid, seadsid endile ülesandeks anda lugejatele oma teadmised edasi lakooniliselt ja piltlikult ning meie kantseliiditavad tekitasid siin massiliselt teel lamavaid puutüvesid. Loeme näiteks instruktsioonist „Käivitada put-put!“. Mis asi see „put-put“ küll olla võiks? Kaevame sõnastikes, entsoklüpeediates, kuid vastust pole. Ja alles Kaasanis, kui hakati esimest masinat lennuks ette valmistama, selgus kõik. Käivitati avariimootor ja see hakkas turtsuma- put-put-put-put…See oligi instruktsioonis, tegu oli lihtsalt mootori hääle jäljendamisega. Ei, meie endale midagi taolist lubada ei võinud ja meil muutus lühike „Käivitada put-put“ pikaks ja lohisevaks „Sellel eesmärgil tuleb käima panna eelpool mainitud agregaat, mis koosneb kahesilindrilisest kahetaktilisest õhkjahutusega bensiinimootorist, mis käivitab kompaundergutusega neljapooluselise alalisvoolu generaatori, mis tagab lennuki elektrivõrkude toite seisvate mootorite puhul.“
järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 40226
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
Lihtsustatult, vene inimese otsekohesusega on ka öeldud, et NSVL-s oli suure sõja eel kolm tasemel (pea)konstruktorit - Tupolev, Iljushin ja Polikarpov.
Ülejäänud seltskond olid lihtsalt instituutide kolmemehed, kel õnnestus parteisidemete ja "lööme stagnad minema" kampaaniatega kõrgele jõuda (eesotsas Jakovleviga).
Nimetatud kolme tegelase looming osutus ajas ka kõige pidavamaks ja kaks, kes suure sõja üle elasid, tegid tegusid ka peale sõda.
Ülejäänud seltskond olid lihtsalt instituutide kolmemehed, kel õnnestus parteisidemete ja "lööme stagnad minema" kampaaniatega kõrgele jõuda (eesotsas Jakovleviga).
Nimetatud kolme tegelase looming osutus ajas ka kõige pidavamaks ja kaks, kes suure sõja üle elasid, tegid tegusid ka peale sõda.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
4
...järg
Pisut vähem kui kolme-aastase küllatki tiheda suhtlemise käigus paljude ministeeriumite ja ametkondadega panime tähele, et rõhuv enamus nende vastutavatest töötajatest kuulus laitmatute käsutäitjate kategooriasse. „Rautatud“ kopeerimisotsusega, eelistasid nad töö käigus tekkinud probleemide kallal, millistel oli puhuti tööde eduka lõpetamise osas suur tähtsus, pead mitte eriti vaevata. Juhindusid nad juba eelpool mainitud mõtteterast „Ülemused teavad paremine“. Teine, väiksearvulisem grupp mõistis kõike suurepäraselt, kuid teenistusalane püüdlikus oli neil põhiliselt hirmu najal tervest mõistusest lahutatud. Isegi absoluutselt tobeda situatsiooniga, nagu seda oli lugu relvastuse või idenfitseerimissüsteemiga, kokku puutudes signaliseerisid nad ettenähtud kopeerimisest kõrvalekaldumisest kohe kõrgemale poole. Ja siis läks lahti…Revisorid, kontrollijad, komisjonid, istungid…
Kuid õnneks oli veel üks, kahjuks kõige väiksearvulisem inimeste grupp, kes olid sügavalt veendunud, et isegi stalinlikku käsku tuleb täita inimlikust arukusest lähtudes. Mõningaid neist julgetest ja arukatset inimestest ei tohiks siinkohal meenutamata jätta. Nii seisid meie juurde sattunud B-29l juba vananenud lühilainel töötavad komandoraadiod, meile aga sõja käigus land-lease korras saadetud pommitajatel B-25 olid uued, ultra-lühilainel töötavad automaathäälestusega jaamad. Meil õnnestus sõjaväelastelt hankida üks selline raadio. Jutustasin sellest raadiotööstuse ministri aasetäitjale Zubovitšile ja pakkusin välja kopeerida mitte vananenud jaama СЦР-274, vaid uuemat B-25 pärit СЦР 522. Rääkisin talle, et nii ehk naa tuleb sellega varsti tegelema hakata, sest kogu maailm läheb komandosidel üle ULL saatealale…
Zubovitš jäi mõttesse. „Omi,“ arutles ta kuuldavalt, „lähemaid kaastöölisi ma tean ja neid ma ei karda. Aga kindlasti leidub mõni litapoeg kaugematest, kes Suurde Majja kirjutab, et me ei täida Suure Juhi näpunäiteid ja kõiki meid pannakse istuma, olge selles kindlad…ei, siin on vaja leida suure ja ausa sõjaväelase toetus, kes on väljakutse puhul suuteline isegi Stalinile endale selgeks tegema, et tehakse seda mitte paljast soovist tema tahtele vastu astuda…“. Ja me otsustasime pühendada asjasse S.A. Danilini, ühe õhujõudude uurimisinstituudi, kus määrati kindlaks lennukite varustuspoliitikat, ülema. Selles, et Danilin meid toetab ja et ta püüab vajadusel Stalinit meie otsuse arukuses veenda, ei kahelnud me hetkegi. Pealegi saab neil olema raske sellist inimest tasa lülitada- ikkagi ANT-25 Nõukogude Liidust USAsse ülelennu kangelane, kes oli tohutult populaarne…(isegi imestan, kui lihtsameelseteks me vaatamata kõigele üleelatule olime jäänud, kuid kirjutan, nagu oli). Sergei Aleksejevitš nõustus meiega ning konspiratiivne operatsioon raadiojamma vahetusega toimus ilma halbade tagajärgedeta.
Lõpuks lugu langevarjudega. Kui Tu-4 ameerika langevarjude kasutamise idee jampslikus oli pea kõigile selgeks saanud, saatis Tupolev mind õhujõudude langevarjuteenistuse ülema kindral …(kahjuks ei mäleta ma enam selle kindrali nime) juurde. Jutustasin talle kõiki nii nagu oli. „Andke,“ vastas ta, „Andrei Nikolajevitšile edasi, et loomulikult, ainult meie omad! Ja öelge veel, et kui tekivad raskused, võtan ma kogu vastutuse enda peale.“
Seejärel lisas ta mulle kavalalt otsa vaadates muigega:
„Paberit on vaja? Suvatsege tuua, kirjutan alla…“
Leidus sama julgeid inimesi ka mootorispetsialistide hulgas ja relvastusega tegelevate inimeste seas, kuid selle tehnikaga tegelesid meil Minkner ja Nadaškevitš ning sellest ma üksikasjalikult ei tea. Võin vaid jutustada episoodist, mis piltlikult demonstreeris mulle, millist mehisust vajasid toona tuntud isikud meie toetamiseks.
Lugu juhtus selsamal ajal, kui toimusid tööd Tu-4 kallal. Sõitsime koos ühe teadusliku uurimisinstituudi direktori M.S. Gotsiridzega Moskvas Suur-Dorogomilovski tänavat mööda. Lähenedes vanale, kitsale Borodino sillale, ehmatas meid valitsusautode iseloomulik paarissignaal ning meist möödus Zis-110 koos valvega.
Samal hetkel kustus teiselt poolt palkidega sillale jõudnud veoautol mootor ja masin peatus, sulgedes liikluse sillal. Temale vastu liikunud tramm peatus samuti, sild oli täielikult ummistunud ning meie masin osutus Juhi autoga tihedalt kokku surutuks. Kokkupandaval istmel istunud kindral Vlassiku(nagu mulle sosistas Gotsiridze) selja taga istus hallis mantlis ja vormimütsiga Stalin. Meid eraldasid vaid autoklaasid. Nägin väga väsinud, vana inimest, rõugearmidega palgeil, suitsust läbi imbunud, rohekate vuntsidega, läbitungivate ja kurjade silmadega.
Mõnevõrra peataolekus tervitasime riigi juhti, tõstes kergelt kummardudes käed mütsinoka juurde. Meil peatunud juhi pilk tundus mulle ärritunud, ilmselt ei tulnud Stalimil tihti näha selliselt distantsilt võõraid nägusid. Siiski noogutas ta meile kergelt vastuseks ja tõstis samuti käe mütsinoka juurde. Samas vabanes tee, Zis sööstis edasi ja ilmutus kadus. See toimus 1947 aasta kevadel, viis aastat enne Stalini surma. Kõige rohkem vapustas mind tema kurnatud nägu, üldsegi mitte sarnane sellele nooruslikule ja siledale, millega meid tuhandetelt portreedelt vaadati.
Hiljem meenutasin Stalini usaldamatust õhkavat pilku ja mõtlesin- kuidas küll pidid end selle pilgu all tundma Danilin, Zubovitš ja langevarjukindral? Sest mitte miski, ei mingid seadused, ei moraalinormid ei kaitsnud neid sedasorti kahtlustuste eest.
Algas lennuki koostamine ning me asusime ümber Kaasanisse. Tohutu tehas elas ühe mõttega- lasta masin tähtajaks välja. Moskvast saabusid lendurid, kellele oli usaldatud masina katsetused- N.S. Rõbko, M.L. Gallai ja A.G. Vassiltšenko. Saabus esimese lennu päev. Kuidas ka „sekretšikud“ ei püüdnud, kuidas ka ei levitanud valekuupäevi, siis varjata seda nad ikkagi ei suutnud. Sellel päeval tsehhid tühjenesid, kuid see-eest olid kõik tehase katused, tehasesse viivate teede servad ja lennuvälja ümbrus kaetud inimmassiga. Ja kui Nikolai Stepanovitš Rõbko esimese Tu-4 õhku tõstis, karjusid tuhanded inimesed hurraa-hõigetega hääle kähedaks. Kõik mõistsid, milline tohutu töö oli tehtud, milline hiiglaslik hüpe õnnestus.
Teinud mõned lennud, viis N.S. Rõbko lennuki Moskvasse, igakülgsetele katsetustele. Peagi suundus masinal number kaks sinna ka M.L. Gallai. Tupolev lubas koos temage lennata ka minul. Vanamehele meeldis, kui taolistes lendudes osales ka keegi tema lähimast ümbruskonnast, teda huvitasid muljed lennukist mitte ainult lendurite pilgu läbi, vaid ka oma kaastöölistelt.
Tuleb tunnistada, et erilisi loorbereid see lend minu biograafiasse ei lisanud. Startisime normaalselt, kuid peagi muutus kabiinis palavaks. Ekipaaž pöördus peakonstruktori asetäitja, s.o. minu poole palvega peatada konditsioneer, mis küttis kabiini kuuma õhku. Selle ülesandega ma kahjuks toime ei tulnud ning Moskvale lähenedes oli terve meeskond koos reisijatega muutunud sarnasteks Sotši plaažide asukatega. Pidulikku vastuvõttu ei toimunud, me pidime riietuma.
Algas lennukatsetuste proosaline argipäev. Päev päeva järel, ilusa, aga tihedamini siiski vihmaste ilmadega triikisid kakskümmend Tu-4 taevast. Lennati päeval ja öösel, põhja, itta ja Kesk-Aasiasse, maksimaalsel ja minimaalsel kõrgusel, imiteerides mootorite, juhtimissüsteemide, raadioside, navigatsioonivahendite ja kõige muu, mis vähegi rivist välja minna võis, rikkeid. Lendurid andsid maksimumi, et vägedesse saabuksid tõepoolest töökindlad ja lahingukõlbulikud masinad
järgneb...
...järg
Pisut vähem kui kolme-aastase küllatki tiheda suhtlemise käigus paljude ministeeriumite ja ametkondadega panime tähele, et rõhuv enamus nende vastutavatest töötajatest kuulus laitmatute käsutäitjate kategooriasse. „Rautatud“ kopeerimisotsusega, eelistasid nad töö käigus tekkinud probleemide kallal, millistel oli puhuti tööde eduka lõpetamise osas suur tähtsus, pead mitte eriti vaevata. Juhindusid nad juba eelpool mainitud mõtteterast „Ülemused teavad paremine“. Teine, väiksearvulisem grupp mõistis kõike suurepäraselt, kuid teenistusalane püüdlikus oli neil põhiliselt hirmu najal tervest mõistusest lahutatud. Isegi absoluutselt tobeda situatsiooniga, nagu seda oli lugu relvastuse või idenfitseerimissüsteemiga, kokku puutudes signaliseerisid nad ettenähtud kopeerimisest kõrvalekaldumisest kohe kõrgemale poole. Ja siis läks lahti…Revisorid, kontrollijad, komisjonid, istungid…
Kuid õnneks oli veel üks, kahjuks kõige väiksearvulisem inimeste grupp, kes olid sügavalt veendunud, et isegi stalinlikku käsku tuleb täita inimlikust arukusest lähtudes. Mõningaid neist julgetest ja arukatset inimestest ei tohiks siinkohal meenutamata jätta. Nii seisid meie juurde sattunud B-29l juba vananenud lühilainel töötavad komandoraadiod, meile aga sõja käigus land-lease korras saadetud pommitajatel B-25 olid uued, ultra-lühilainel töötavad automaathäälestusega jaamad. Meil õnnestus sõjaväelastelt hankida üks selline raadio. Jutustasin sellest raadiotööstuse ministri aasetäitjale Zubovitšile ja pakkusin välja kopeerida mitte vananenud jaama СЦР-274, vaid uuemat B-25 pärit СЦР 522. Rääkisin talle, et nii ehk naa tuleb sellega varsti tegelema hakata, sest kogu maailm läheb komandosidel üle ULL saatealale…
Zubovitš jäi mõttesse. „Omi,“ arutles ta kuuldavalt, „lähemaid kaastöölisi ma tean ja neid ma ei karda. Aga kindlasti leidub mõni litapoeg kaugematest, kes Suurde Majja kirjutab, et me ei täida Suure Juhi näpunäiteid ja kõiki meid pannakse istuma, olge selles kindlad…ei, siin on vaja leida suure ja ausa sõjaväelase toetus, kes on väljakutse puhul suuteline isegi Stalinile endale selgeks tegema, et tehakse seda mitte paljast soovist tema tahtele vastu astuda…“. Ja me otsustasime pühendada asjasse S.A. Danilini, ühe õhujõudude uurimisinstituudi, kus määrati kindlaks lennukite varustuspoliitikat, ülema. Selles, et Danilin meid toetab ja et ta püüab vajadusel Stalinit meie otsuse arukuses veenda, ei kahelnud me hetkegi. Pealegi saab neil olema raske sellist inimest tasa lülitada- ikkagi ANT-25 Nõukogude Liidust USAsse ülelennu kangelane, kes oli tohutult populaarne…(isegi imestan, kui lihtsameelseteks me vaatamata kõigele üleelatule olime jäänud, kuid kirjutan, nagu oli). Sergei Aleksejevitš nõustus meiega ning konspiratiivne operatsioon raadiojamma vahetusega toimus ilma halbade tagajärgedeta.
Lõpuks lugu langevarjudega. Kui Tu-4 ameerika langevarjude kasutamise idee jampslikus oli pea kõigile selgeks saanud, saatis Tupolev mind õhujõudude langevarjuteenistuse ülema kindral …(kahjuks ei mäleta ma enam selle kindrali nime) juurde. Jutustasin talle kõiki nii nagu oli. „Andke,“ vastas ta, „Andrei Nikolajevitšile edasi, et loomulikult, ainult meie omad! Ja öelge veel, et kui tekivad raskused, võtan ma kogu vastutuse enda peale.“
Seejärel lisas ta mulle kavalalt otsa vaadates muigega:
„Paberit on vaja? Suvatsege tuua, kirjutan alla…“
Leidus sama julgeid inimesi ka mootorispetsialistide hulgas ja relvastusega tegelevate inimeste seas, kuid selle tehnikaga tegelesid meil Minkner ja Nadaškevitš ning sellest ma üksikasjalikult ei tea. Võin vaid jutustada episoodist, mis piltlikult demonstreeris mulle, millist mehisust vajasid toona tuntud isikud meie toetamiseks.
Lugu juhtus selsamal ajal, kui toimusid tööd Tu-4 kallal. Sõitsime koos ühe teadusliku uurimisinstituudi direktori M.S. Gotsiridzega Moskvas Suur-Dorogomilovski tänavat mööda. Lähenedes vanale, kitsale Borodino sillale, ehmatas meid valitsusautode iseloomulik paarissignaal ning meist möödus Zis-110 koos valvega.
Samal hetkel kustus teiselt poolt palkidega sillale jõudnud veoautol mootor ja masin peatus, sulgedes liikluse sillal. Temale vastu liikunud tramm peatus samuti, sild oli täielikult ummistunud ning meie masin osutus Juhi autoga tihedalt kokku surutuks. Kokkupandaval istmel istunud kindral Vlassiku(nagu mulle sosistas Gotsiridze) selja taga istus hallis mantlis ja vormimütsiga Stalin. Meid eraldasid vaid autoklaasid. Nägin väga väsinud, vana inimest, rõugearmidega palgeil, suitsust läbi imbunud, rohekate vuntsidega, läbitungivate ja kurjade silmadega.
Mõnevõrra peataolekus tervitasime riigi juhti, tõstes kergelt kummardudes käed mütsinoka juurde. Meil peatunud juhi pilk tundus mulle ärritunud, ilmselt ei tulnud Stalimil tihti näha selliselt distantsilt võõraid nägusid. Siiski noogutas ta meile kergelt vastuseks ja tõstis samuti käe mütsinoka juurde. Samas vabanes tee, Zis sööstis edasi ja ilmutus kadus. See toimus 1947 aasta kevadel, viis aastat enne Stalini surma. Kõige rohkem vapustas mind tema kurnatud nägu, üldsegi mitte sarnane sellele nooruslikule ja siledale, millega meid tuhandetelt portreedelt vaadati.
Hiljem meenutasin Stalini usaldamatust õhkavat pilku ja mõtlesin- kuidas küll pidid end selle pilgu all tundma Danilin, Zubovitš ja langevarjukindral? Sest mitte miski, ei mingid seadused, ei moraalinormid ei kaitsnud neid sedasorti kahtlustuste eest.
Algas lennuki koostamine ning me asusime ümber Kaasanisse. Tohutu tehas elas ühe mõttega- lasta masin tähtajaks välja. Moskvast saabusid lendurid, kellele oli usaldatud masina katsetused- N.S. Rõbko, M.L. Gallai ja A.G. Vassiltšenko. Saabus esimese lennu päev. Kuidas ka „sekretšikud“ ei püüdnud, kuidas ka ei levitanud valekuupäevi, siis varjata seda nad ikkagi ei suutnud. Sellel päeval tsehhid tühjenesid, kuid see-eest olid kõik tehase katused, tehasesse viivate teede servad ja lennuvälja ümbrus kaetud inimmassiga. Ja kui Nikolai Stepanovitš Rõbko esimese Tu-4 õhku tõstis, karjusid tuhanded inimesed hurraa-hõigetega hääle kähedaks. Kõik mõistsid, milline tohutu töö oli tehtud, milline hiiglaslik hüpe õnnestus.
Teinud mõned lennud, viis N.S. Rõbko lennuki Moskvasse, igakülgsetele katsetustele. Peagi suundus masinal number kaks sinna ka M.L. Gallai. Tupolev lubas koos temage lennata ka minul. Vanamehele meeldis, kui taolistes lendudes osales ka keegi tema lähimast ümbruskonnast, teda huvitasid muljed lennukist mitte ainult lendurite pilgu läbi, vaid ka oma kaastöölistelt.
Tuleb tunnistada, et erilisi loorbereid see lend minu biograafiasse ei lisanud. Startisime normaalselt, kuid peagi muutus kabiinis palavaks. Ekipaaž pöördus peakonstruktori asetäitja, s.o. minu poole palvega peatada konditsioneer, mis küttis kabiini kuuma õhku. Selle ülesandega ma kahjuks toime ei tulnud ning Moskvale lähenedes oli terve meeskond koos reisijatega muutunud sarnasteks Sotši plaažide asukatega. Pidulikku vastuvõttu ei toimunud, me pidime riietuma.
Algas lennukatsetuste proosaline argipäev. Päev päeva järel, ilusa, aga tihedamini siiski vihmaste ilmadega triikisid kakskümmend Tu-4 taevast. Lennati päeval ja öösel, põhja, itta ja Kesk-Aasiasse, maksimaalsel ja minimaalsel kõrgusel, imiteerides mootorite, juhtimissüsteemide, raadioside, navigatsioonivahendite ja kõige muu, mis vähegi rivist välja minna võis, rikkeid. Lendurid andsid maksimumi, et vägedesse saabuksid tõepoolest töökindlad ja lahingukõlbulikud masinad
järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: L. Kerber. "Kõik kiskus sõja poole."
tubli Lemet! jätka samas vaimus. ühe vahemärkusena tahaks lisada, et venelaste enda dokumentaalseriaalis Krõlja Rossiij (nähtav ka SinuTorus) on selle kopeerimise osas välja toodud ka üks legend. nimelt olevat kopeerimise alla läinud isegi üks ameerikamaa fotoaparaat, mis oli kellegi endise meeskonnaliikme poolt kabiini jäetud. lugu ise selles seerias: http://www.youtube.com/watch?v=9EDXmQgkQ3g ja algab 4:25 ajal. fotoaparaadiks oli feica, millest hiljem sai fef. ei tea, kas tegemist bõliinaga, aga võib olla on ka tõsi taga, sest lugedes neid Kerberi kirjeldatud sündmusi, pole midagi selles ka imekspandavat.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 6 külalist