15
...järg
Nikolai Ivanovitš ja Anna Vassiljevna, A.N Tupolevi vanemad. Tver. Elada pealinnas oli N.I Tupolevile sidemete tõttu narodovolnikutega keelatud.
See juhus tõukas meid mõttele selgitada välja „vabade“ kultuuritase. Toona huvitusid kõik A.N. Tolstoi romaanist „Peeter Esimene“. Oli teada, et "Juhile" romaan meeldis. Raamatu tegevus hargnes samas rajoonis, kus seisis konstrueerimisbüroo hoone. Sellest vasakul voolas Jauzasse Kukui jõgi, selle vastas, MVO pargi tiikidel, sõidutas Peeter Anna Monsi, veidi eemal on näha Leforti palee katus. KOCOCe ehitamise kohal oli avastatud General Feldzeugmeister
Jakov Bruce, suurmehe ja Igavese Kantselei looja haud. Peagi selgus, et mingeid assotsiatsioone need asjaolud suuremal jaol „vabadest“ esile ei kutsunud, enamgi veel, Lefortovo rajoon, Saksa turg, Semjonovi kirik, Soldatskaja uulitsa, Hošpital ei seondunud neil üldse ajalooga. Selline oli nõukogude intelligentsi eruditsioon ajaloo osas, täidetuna „selle kutermaa“(nagu üks „vabadest“ seda nimetas) asemel kongresside daatumitega- otsekui poleks suurel riigil olnudki mingit ajalugu. Mis siis veel mütoloogiast rääkida.
Meie, kinnipeetavad, haletsesime neid inimesi- võib ju olla, et nad polnudki süüdi, sest lauspropaganda sisendas neile öösel ja päeval, et kõik endised maailmakultuuri saavutused pole midagi enamat kui ideoloogiline häma. Tähtsad pole mitte Aristoteles, Seneca, Rotterdami Erasmus, Rabindranath Taghore, Konfutsius, vaid traktorite, vedurite, raudteerööbaste, metalli jne tootmine. Kui vastavalt sellise ja sellise kongressi, konverentsi, pleenumi otsustele tõusis nende tootmine nii ja nii mitu protsenti, siis hurraaa! Kui selleks või selle pärast tuli lõhkuda mitu kirikut, kloostrit või ajaloomälestist, sealhulgas ka Lunastaja Kristuse kirik, Suhharevi torn või müüa piiri tagant tööpinkide ostmiseks vajaliku valuuta eest kümmekond Rembranti, Rubensi või van Dycki maali- see pole ju nii hirmus. Pole häda, kurat sellega, kui kannatasid Vavilov, Ramzin, Tuhhatševski, Tsvetajeva, Gumiljev, Mandelštam ja teised talendid, tähtis on säilitada meie ideoloogiline puhtus…
Meile tundus, et see pole kõige parem väljapääs. Vajadus sisemise, vaimse elu järele oli hävitamatu, seda ei tõrjunud välja ei uurimine, ei laagrid ega orjatöö NKVD konstrueerimisbüroos. Muidugi mõistsime me järjekordse sulatusahju või kaevanduse, mis suurendasid autode või traktorite ööpäevast väljalaset, tähtsust, kuid mõtlesime, et sellega sobivad kergesti kokku armastus muusika, poeesia või siis vähemalt kõlbelise filosoofia vastu.
Õhtuti, kui me muutusime „vabadeks inimesteks“, kogunesid magamisruumi nurkadesse inimesterühmad, keda sidus midagi ühist. Nii näiteks tekkis muusikahuviliste rühm. „Juhtkonna“ heakskiidul valmistati bakeliidiga vääristatud vineerist, mida lennukiehituses laialdaselt kasutatakse, oma kätega viiul, alt ja tšello. Kõlasid nad küll mitte kui stradivaariused, kuid trio Baženkov, Botšarjov ja Borovski esitasid pühapäeviti endale rohkearvuliselt austajaid kogudes Offenbachi või Straussi. Oli ka luulesõprade ring. Meie raamatukogu täienes Butõrka vangla fondidest. Oli seal nii Fet, Pleštšejev, Tjutšev, Nadson, Blok, ja loomulikult Puškin Lermontoviga. A.K. Tolstoid seal loomulikult ei hoitud. Raamatud olid konfiskeeritud erakogudest ning aeg-ajalt avastasime neist ülevaatusel kahe silma vahele jäänud sissekandeid(exlibriseid toona reeglina ei austatud) „Buharini raamatute hulgast“, „A.I. Rõkov“ jne…Kaks sellistest raamatutest peitis üks meie bibliofiil ära, kuid evakueerimine ei andnud võimalust neid päästa.
Paljud tegelesid erineva näputööga- mundštükkide, suitsupitside, portsigarite, pleksiklaasist prosside, monogrammide, daamivööde pannalde valmistamisega, liimisid sellest kokku nukke ja muid mänguasju lastele.
Joonistasid A.M. Tšeremuhin- stseene meie elust šaragas, T.P. Saprõkin- savrassovlikke vareseid. Mõned inimesed kirjutasid luuletusi, üks originaalitseja aga koguni romaani, lennukitehase ehitamisest Siberisse toona eriti suurt heakskiitu leidnud stiilis „Stalin ja šlakk“, „Hüdrotsentraal“, „Moskvast kaugel“…
Omaette kohal seisis küsimus suhetest naistega. Meie staabiarst, Butõrka velsker, poetas hirmsa saladuskatte all, et meie toitu segatakse broomi või midagi muud, mis oleks pidanud meie sugulist toonust alandama. Võimalik, et see nii oligi, kuid asi polnud ju ainult toonuses. Inimestele oli vajalik naiselik hool, kaastunne, ja lõppude lõpuks lihtsalt sõbralikud suhted. Seesama suhtlemine, mida me nii vähe hindame, kuniks pole eraldatusse sattunud. Kui aga kinnipeetavad, kes nädalate, kuude ja aastate kaupa konstrueerimisbüroost lahkuda ei saanud, tundsid sõbralikku kaastunnet, hellitavaid sõnu, siis loomulikult tekkisid tõelised, olgugi platoonilised tunded. Tihti langesid need ootevalmis pinnasele. Oli teada, et mõned, eriti parteilised naised ütlesid lahti oma arreteeritud abikaasadest. Kahjuks oli ka selliseid, kes tegid seda avalikult, koosolekutel. Põhjuseid lahti seletada on raske, võimalik, et tegu oli hirmuga, võimalik, et ka lihtsalt bioloogiaga, püüdega säilitada lapsi, sugu. Kuid ikkagi tulnuks jääda korralikuks. Kinnipeetavatega, kel oli vastastikes suhetes vanglaadministratsiooniga, valvega, uurijatega välja kujunenud oma eriline aukoodeks, niimoodi talitada ei tohtinuks. Liiga kergelt haavatavad ja kaitsetud olid nende hinged. Naine, kes avalikult mehest distantseerus, ei saanud loomulikult tema tagasipöördumisega arvestada. . Sellest teada saanud ja kohanud teist, kes lootmata midagi vastu saada näitas üles omakasupüüdmatult õrnust ja tähelepanu, riskides pidevalt sellega, et teda büroost minema kihutatakse, või vähe sellest- Moskvast välja saadetakse ning veelgi hullem, arreteeritakse- küsiks, et kes viskab esimesena kivi?
Samal ajal kulges lennuki „103“ loomine omanuhti, väljaspool neid kõiki psühholoogilisi emotsioone. Joonistest sündisid tsehhides detailid, koostusid sõlmed ja ilmusid masina koostisosad. Pikkamööda asus veel loomata lennuk ladude riiulile. Tohutus koostetsehhis, mis oli Tupolevi uhkuseks, valmisid lennuki lõplikuks kokkumonteerimiseks vajalikud staaplid. A.N. rääkis, et kui seda tsehhi projekteeriti ja ehitati, ei leidunud inimest, kes poleks mürgiselt küsinud: „Kellele on vajalik see katusega lennuväli, milliseid lennukeid te siin ehitada kavatsete?“
Keset staaplite torustike räga joonistus juba välja meie „103“ esikabiini kiskjanägu, imepäraselt kerge, elegantne sabakonstruktsioon, võimas kessoonne tsentroplaan pika pommiluugiga, eemaldatavad tiivaosad, mootorigondlid ja sihvakad telikud. Liialdamata võib öelda, et et „103“ katsemudeli välisvormid olid inseneri pilgule täiuslikuse tipp.
1988, No 7
Kahtlemata aitas sellele kaasa ka see, et püüdes masinast välja pigistada maksimaalset kiirust, surus Tupolev selle kere maksimaalselt kokku. Kabiinis, kus paiknes ekipaaž, polnud tolligi vaba ruumi. Ja vaatamata sellele, nõudis Vanamees seal veel ka esteetikat. Oli kord selline juhus. Õhtul sisenesid kaks kinnipeetavat maketitsehhi. Harilikult seal sellel ajal kedagi polnud ja neid hämmastas, kui lendurikabiinist korraga hakkas kostuma ragin ja väljatõmmatavate naelte kriuks. Seejärel lendas kabiinist vaba parabooli joonestades välja mingi kilp ja kukkus põrandale. Kui nad maketti ümbritsevatele tugedele tõusid, selgus, et lennukit väärtustab peakonstruktor ise. Oli kuulda, kuidas ta poolihääli omaette poriseb: „Mingi korralagedus, topivad siin igaüks oma. Mitte interjöör, vaid...! Inimene peab siin töötama, mõnikord isegi surema, nemad aga selmet teha seda mugavaks ja hubaseks, keeravad Jumal teab mida kokku!“ Nende sõnade saatel joonistas järjekordne kilp või pult, kaeblikult väljatõmmatavate naelte krigina saatel kabiini hüljates laia kaare. Ühe taolistest korrigeerimisoperatsioonidest ajal langes lõviosa ümbertehtavatest joonistest meie relvaeksperdi Nadaškevitši osaks. Suur hulk tööd tuli uuesti teha ja Nadaškevitš läks šefile kaebama. Alati löögivalmis noorus pani sedamaid kokku laulukese, mida muudatuste üle rõõmustav Tupolev laulis.
И вот для этого нужно (ja sellepärast on vaja)
Лишь изменение одно.(muuta vaid üht)
Но это мелочь, ерунда,(see on pisiasi, köömes)
Всего заклепка лишь одна.(kõigest ainult vaid üks neet)
Ее придется заменить,(see tuleb vahetada)
Обшивку рядом утолстить,(kere selle kõrval tugevdada)
А лонжероны удлинить.(lonžeronid pikendada)
Моторы несколько сместить...(mootoreid veidi nihutada…)
Loendus lõppes taolisel moel:
Но ваш чертеж(kuid teie joonis)
Пока лишь на доске ведь,(on praegu veel vaid tahvlil)
Так что,(nii et)
товарищ Надашкевич,(seltsimees Nadaškevitš)
Все хорошо, все хорошо!(kõik on korras)
Kuulnud laulukest, mida esitati noil aastatel populaarse „Kõik on korras, imekaunis markiis…“ viisil, šeff naeris ja tõotas esimese hooga, et „Kurat teiega, rohkem muudatusi ei tee“, kuid ikka läks kõik edasi nagu tavaliselt. Kui sellistel juhtudel võttis keegi teatada: „Andrei Nikolajevitš, aga plaan ju, tähtajad, joonised“, katkestas Tupolev kõnelejat järsult „Kas plaanis on kirjas, et tuleb jäledalt teha?“
Ja taas, kui mitmendat korda juba, asutakse kabiiniinterjööri kallale. Tekkis vajadus nõuda tootmisest jooniseid muudatuste jaoks. Sellest sai teada Balašov ning meid kutsuti välja:
„Mis uudised need veel on, mitte mingeid muudatusi. Mis „interjöör“, mõtlete igasugu sõnu välja, mis selle „interjööri“ joonise number on? Tooge see mulle lauale!“ Kuid Tupolev oli vankumatu ja nõudis lihvimist. Piineldes, kulutades õhtu ja osa ööstki, leiame uued lahendused. Võiks öelda, et vangla pole kaugeltki parim koht originaalsete lahenduste leidmiseks. Võimalik, kuid isegi siin ei tahtnud Vanamees oma tõekspidamistest loobuda.
Andrei Nikolajevitš ja Julja Nikolejevna Tupolevid
Järgneb...