Vene meeste lennuväe mälestused

[Lemet]

523

Tšernigovi Kõrgem Sõjaväelendurite Kool, 1979 aasta. Peale meteoluuret tulevad „sparkal“ maandumisele komandör koos sampoliidiga. Lendude juhataja küsib:
„496, kandke ette ornitoloogiline olukord!“
Ja korraga kostab eetris kursandi elurõõmus hääl:
„No lendavad siin kaks sitavarest kolmandal pöördel…“

[Lemet]

524


Niisiis…tegevuspaik: Monino asula, J. Gagarini nimeline Õhujõudude Akadeemia. Veebruar, õues on miinus kolmkümmend viis kraadi Celsiust, toas aga pluss kolmkümmend viis. Sattunud auditooriumisse, hakkad sulama nagu juust pannil, lisaks kisub varajasest ärkamisest hirmsasti unele. Muutud laual märjaks loigukeseks…
Istume tohutus auditooriumis, sadakond inimest kuulajaid. Ühine loeng mingil lendurite jaoks absoluutselt võimatul erialal, stiilis „Parteipoliitiline töö“. Kogu koosseis oli kokku kraabitud, kõigist lennuväe liikidest- transportnikud, kauglendurid, hävitajad, pee-vee-ošnikud, vertaljotšikud ja kes kõik veel. Lektori kuulamisega ei tegele jonnakalt mitte keegi. Lektoriks on flegmaatiline, Brežnevi diktsiooniga polkovnik, aastat seitsekümmend vana. Kuid istuvad kõik vaikselt, lugupidavalt. Igaüks on hõivatud oma tegemistega. Õppejõul on samuti sügavalt savi, kuulatakse teda või mitte, tema loeb juba mitmendat viisaastakut ühte ja sama litaaniat. Vaikust rikuvad vaid elektroonika piiksatused ning krooksatused- kuulajad omandavad värskelt müügile ilmunud elektronmängu „Nu pogodi“, kus hunt püüab korvi puu otsast allaveerevaid mune, saladusi. Mina istun oma lemmikkohal- viimases pingireas. Tukastus ründab võitmatult. Minust vasakul istuvad kaks Ljohhat- üks Tartust nagu minagi, ainult et naaberpolgust, transportlennukite omast, ja teine Saksamaalt, (GSVG), helikopteri piloot originaalse perekonnanimega Žulikov(Suli- LEMET). Suurepärane inimene, tuleb tunnistada, tarkpea. Kaks vahetust Afganistanis, kaks Punatähe ordenit. Ise töötas välja uue helikopterite rünnakmanöövri ning põhjendas seda aerodünamika ja taktika seisukohast. Ljohhad piinavad vaheldumisi „Nu pogodid“, mina aga, olles väsinud võitlusest unega, asun tukastama. Tuleb täheldada, et juba koolis olin ma oma kasvu tõttu (187 cm) pidev vahelejääja, piisas vaid silmade sulgemisest. Teised magavad kõrval ilma mingite probleemideta, mina aga jäin pidevalt õppejõududele pihku…
Niisiis, sukeldun tukastusse. Õppejõu rahustav hääl, mis pomises midagi meie lendurite poolt Afganistanis internatsionaalse kohuse täitmisest…
Nüüd kujutage endale ette pilti- õppejõud Leonid Ilijtši häälega NLKP XXIV kongressil:
„…võimalik, et nende Afganistani sündmuste kangelasi on ka selles saalis istujate hulgas…“
Minu Tartu Ljohha sosistab helikopteri-Ljohhale üle saali:
„Tõuse, tõuse!!“(stiilis „Sina oled ju see kangelane!“)
Mina kuulen läbi une:
„Tõuse, tõuse!!“
Esimeseks mõtteks oli- jälle võeti magamisega vahele.
Hakkasin aeglaselt tõusma, pakkides lahti oma 187 sentimeetrit.
Seisan langetatud päi. Tagasihoidlikuse kehastus…

Õppejõud, märganud lõpuks saali tagaosas mingit liikumist, vaikib, ootavalt mind silmitsedes. Seisan, langetades leinas pea. Mõlemad Ljohhad vahivad alt üles minu kujule.
Vaikus…
Õppejõud ootab. Mina seisan. Ülejäänud on tõstnud pead ja vaatavad imestunult õppejõudu, et miks see vait jäi?
Vaikus…
Esimesena toibus Tartu Ljohha, kes, surudes ühe käega hirnatust tagasi, tirib mind teisega varrukast, püüdes mind kohale tagasi tõmmata.Peas keerleb mõte- kui ilma loata istun, kihutatakse hoopis loengult välja. Jätkan kangelaslikult seismist, lõdvalt Ljohha rünnakuid tõrjudes.
Rahvas, mõistnuna, et asi pole õppejõus ning jälgides tema pilgu suunda, pöördub minu suunas. Kõik sada inimest. Minul on üleüldisest tähelepanust veel piinlikum. Jätkan seismist.
Vaikus…

Esimesena ei pea vasti helikopteriLjohha. Hinnanud situatsiooni kogu idiotismi norsatab ta valjult ning vajub naerukrampides vääneldes põrandale. Või veel, seal oli ju „afgaanlasi“ oma 90%, aga ainult mina ajasin end püsti, kui jutt Afganistani kangelaste peale läks. Üldiselt, laviin läks liikuma. Irvitamine oli selline, et meie juurde vaadati ka naaberauditooriumitest sisse, naer rullus kuidagi lainetena, tagaistujad selgitasid eesistujatele juhtunut, mille peale need omakorda ataki said. Esimesed viis rida hirnusid lihtsalt vastavalt Pavlovi koera refleksile, ise üldse mitte midagi mõistes. Lõpuks õnnestus Ljohhal mind istuma panna.
Õppejõule tuleb avaldada lugupidamist- tema ei naernud. Üleüldse. Ootas vaid kurvalt, kuniks kõik lõpuks vaikivad. Mina istusin näost punasena ja vaikisin samuti nagu sfinks. Lõpuks naer vaibus ja kostus vaid üksikuid närvilisi turtsatusi auditooriumi eri nurkadest.
Vaikus…
Õppejõud:
„Asjata naerate, seltsimehed ohvitserid! Inimene sooritas hea teo.!!“
Sellist naeruplahvatust pole mul elus enam õnnestunud kuulda. Mõtlesin, et Akadeemia seinad vajuvad kokku. Hüsteeria oli täielik. Hirnusime isegi mina ja ka mitte midagi mõistev õppejõud.

[Lemet]

525

Hirmus lugu.

Sellest juhtumist kuulsin Lipetskis*, lennujuhtide kursustel, meie õppejõududelt. Lugu oli illustratsiooniks lennujuhi leidlikkusele ülimalt ebastandartses situatsioonis. Öised lennud MiG-17ga, kõik sujus normaalselt, kuniks korraga kostus eetris järgmine ettekanne:
„Siin 501, eemaldusin IPMst*, kõrgus 8400 meetrit, kurss 238. Keegi piilub vasakult mulle kabiini!“
Komando-dispetšerpunktis tekkis haudvaikus, seejärel paluti korrata ettekannet. Lendur kordab seda sõna-sõnalt. Lendude juhtvastab väga kindla häälega:
„501, ära karda, need on omad!“
Peale maandumist ootas tsentraaltanklas murelik lennuväljarahvas koos arsti ja sanitaarmasinaga. Kuid peagi selgus kõik. Lennuki vasakul tiival lebas spetsiaalne trapp, mis asetatakse alati enne lennuki tankimist kohale ning kinnitatakse, et vältida libisemist. Pimedas jäi see märkamata ja maha võtmata. Mingil imelisel moel ei rebenenud see ka stardil lahti, lennul aga hakkas trapp rõhumuutuste tõttu aeg-ajalt tõusma ning jäi mõneks sekundi murdosaks kabiinikupli kohale rippuma, mida lendur märkaski kui kabiini „piiluvat“ musta varju.


*Lipetskis toimuvad hävituslendurite ja teiste sidusalade kursused. Venekeelne nimetus on 4-й Центр боевого применения и переучивания лётного состава .

*IPM (ИПМ -исходный пункт маршрута)- marsruudi lähtepunkt.

[Lemet]

526

Lennud hävituslennuväe polgus, MiG-21. Sõdureid oli polgus vähe, vaevu jätkus teisi toimkondadesse, sestap ilmusid nad seisuplatsidele ülimalt harva ning nende ettevalmistustase oli samuti vastav. Mina, nagu paljud teisedki tehnilise teenindusgruppide ülemad (kuid mitte kõik, nagu edasisest näeme), eelistasime lennukeid ette valmistada koos oma tehnikutega, lastes soldatitel, kes muust teenistusest vabadel minutitel siiski aeg-ajalt lennuväljale ilmusid, täita vastutusrikkaid ülesandeid raskete esemete ruumis ümberpaigutamise osas.
Niisiis, lennud. Relvurid on vahus, sest toimub täies mahus relvastuse kasutamine- pommid, kahurid, raketid. MiG-21 on varustatud suurtükiga GŠ-23, mis tulistab vaid sissetõmmatud esiteliku korral(seal seisab selline blokeering), sest vastasel juhul satub suurtükimürsk (kahetorulisest suurtükist) täpipealt esitelikusse, ning rikošeteerub sealt siis 45-kraadise nurga all kas paremale või vasakule, vastavalt sellele, kummast rauast mürsk lendu pääseb.
Lennud. Relvureid on seisuplatsil vähe, grupiülem- vanemleitnant, mehaanik- üleajateenija ning tehnik- ajateenistujast soldat. Kes lisaks kõigele oli veel pärit Kesk-Aasiast. Inimeste totaalse puuduse tõttu valmistab sõdur võrdselt oma vanemate seltsimeestega ette relvi lahingkasutamiseks. Riputab alla pomme, laeb suurtükke jne. Ühel lennukitest sulgeb ta suurtüki paneelid mitte lõpuni ning lennuk lähebki taoliselt lendama. Harilikult teeb suurtükk sellisel juhul vaid ühe lasu, sest kuna suurtükirauad laevad teineteist ümber, jääb teise löökraud selmet laengu kapsli pihta lüüa, kinni luukide mittelõplikust sulgumisest põhjustatud blokeeringusse ning fikseerub selles asendis. Nii juhtus ka seekord. Lendur kandis maale ette rikkest, täitis ülejäänud osas ülekande ning maandus. Ja vaat siinkohal algaski sündmuste jada, mis rikkus kõiki instruktsioone ning jõudes lõpptulemusena küllaltki kurvavõitu lõppenud sündmusteni.
Selle asemel, et jääda raja otsa, ülevaatusplatsi lähedale, ruleeris lendur seisuplatsile. AV grupi ülem, toosama starlei, selle asemel et isiklikult tõrke andnud relva kontrollida, saatis seda tegema sellesama soldatiku, kes ei sulgenud korralikult katteid. Loomulikult võttis sõdur kruvikeeraja, läks lennuki juurde ning asus katteid maha võtma (muidu pole ju näha). Sellesama operatsiooni ajal vabanes vinnastatud löökraud ning lõi edukalt juba õhus rauda lükatud mürsu kapsli pihta. Mürsk tabab esitelikut, murrab selle pooleks ning lennuk vajub ninale. Seejärel lendab mürsk rikošetist kusagile ette ja küljele, lennuraja suunas ning haavab kildudega AV grupi vanemleitnanti, kes asus sel hetkel millegipärast just sanitarka kõrval.
Lõppes see kõik üldiselt mitte millegagi, telik vahetati ja suurtükk lasti uuesti sisse. Ainult et AV grupi ülem käis paar kuud kipsis käega ringi.

[Lemet]

527


Lugu juhtus Kubinkas, kus ma läbisin kohustuslikku ajateenistust lennukimehaaniku ametipostil. Tehnikuks oli mul vanemleitnant Kozenko(nüüdseks ilmselt juba major), lahkeima hingega inimene. Hommik oli udune, liikusid jutud, et lennud lükatakse edasi, kuid siis saabus korraldus tassida oma majapidamine tsentraaltanklasse. Igaks ettenägematuks juhtumiks aga teostada pukseerimist sisselülitatud БАНО*dega. Minu ülesandeks oli pukseerimisel kabiinis istuda ja mitte midagi puudutada. Kui aga, jumal hoidku, vodilo peaks pooleks minema ehk niisama lahti tulema, siis suruda kogu lolli jõuga piduritele. Mida ma ka täpselt vastupidi tegin. Vajutasin kõiki nuppe, mis ette sattusid, tehes erandi vaid katapuldi sangadele ning plommitud lülitile hoiatava pealkirjaga „Glavnaja“. Kuid et БАНОd olid sisse lülitatud, oli sisse lülitatud ka akumulaator, mis andis täiel määral võimaluse meelt lahutada armatuurlauaga. Ja mida mina kui juba loomu poolest ülimalt uudishimulik inimene ka suurima entusiasmiga toimetasin. Kui mind oli ära tüüdanud efekti nautimine, mis kaasnes nupu „lampide kontroll“ muljumisest, käivitasin masina autotestimise, hullasin seejärel horisontaaltrimmeriga(MiG-29 on see elektriline) ning jõudsin seejärel pidurduslangevarju väljalaskmise nupuni. Tagapool plaksatas midagi, kuid ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu ning jätkasin oma eksperimente. Paari minuti pärast hakkas lennuväljatjagatš(АПА), mis lennukit enese järgi lohistas, tõmblema ning peatus seejärel hoopis. Mitmed järgnevad katsed liikumise alustamiseks lõppesid samasuguse tulemusega- killavoor seisis kui naelutatud. Kabiinist väljakaranud soldatikust juht avas kapotid ning asus midagi mootori kallal nõiduma. Paari minuti pärast ühines temaga ka tehnik. Kuid kõiki nende pingutusi ei krooninud vähimgi edu. Õnnetuseks oli meie masin lahkunud seisuplatsilt viimasena ning seetõttu polnud meie taga kedagi. Tehnik suitsetas närviliselt ning otsustas seejärel instinktiivselt oma majapidamisele ringi peale teha ning rattad üle koputada. Hetke pärast kukkus tal lõug ripakile, seejärel kuulsin enda aadressil aga selliseid väljendeid, mida ma siinkohal häbenen korrata. Pilt oli avanenud vapustav- ülestõstetud kapotiga tjagatš, selle järel lennuk, lennuki järel aga kogu pikkuses väljaveninud ning betoonil millegi taha haakunud pillikeelena pidurduslangevari. Autojuht hirnus südamest, mind peksti häbiga kabiinist välja ja saadeti tjagatši kabiini, seletades mulle eelnevalt põhjalikult, kellega mu sugulastest, millal, mitu korda ja millistel asjaoludel mu tehnik sidemeid kavatseb sõlmida.
Lahtipäästetud ja kergelt viga saanud langevarju pidin karistuseks ПТС-i tassima(kilomeetrit kaks). Aga üldiselt läks kõik niisama mööda, mu tehnik oli äärmiselt lühikese vihaga inimene....


*Nagu laevad, nii on ka lennukid varustatud navigatsioonituledega, vene keeles Бортовые аэронавигационные огни (БАНО).


Latern 1 valgustab kütusetoru ja tankuri kütuse ümberpumpamiskoonust õhus tankimise ajal, laternad nr. 2 valgustavad halva nähtavuse korral stardi-maandumisrada ja ruleerimisradu, navigatsioonituled 3 (punane vasaku tiiva tipus ja roheline parema tiiva tipus ning valge lennuki sabaosas) tähistavad lennuki gabariite ning aitavad nagu ka sähvivad tuled nr. 4 vältida lennukite kokkupõrkamist õhus, tuled nr. 5, mis paiknevad lennuvälja T tähe kujuliselt, hõlbustavad lennukite rivis lendamist. Valgustuse põlemine on tagatud nii normaal- kui ka avariirežiimis.

[Lemet]

528

Selle loo, mida antakse edasi põlvkonnast põlvkonda, rääkisid mulle poisid vanemast kutsest.
Saabus noor täiendus, kes otsemat teed suunati lendude tagamisele. Üks külapoiss, kellest juttu tulebki, eristus teistest mõningase mentaalse mahajäämusega, mis talle peagi kätte maksis. Püsis kõva pakane, kuskil kolmkümmend kraadi miinust ning koos kõrge õhuniiskusega andis see kokku jäledalt jälgi külma. Igaüks soendas end nagu vähegi oskas. Tehnikud, kelle masinad olid õhus, täitsid tjagatšide ja muu lennuväljaliikurite kabiine, ronides nendesse kolme ja neljakesi sisse, vabade kohtadega oli kitsas. Ajateenistujatest sõdurid leidsid olukorrale aga järgmise lahenduse- võtsid jalast vildi ning toppisid selle väljalasketoru otsa, ajasid selle seal kuumaks ning toppisid jala otsa tagasi. Mõned nööpisid koguni püksiaugu lahti, toppisid sealtsamast väljalasketoru sisse ja nautisid siis sooja mugavust kümmekond minutit. Peale seda tuli protseduuri uuesti korrata. Teised aga lihtsalt nõjatusid pikemalt nuputamata tagumikuga vastu väljalasketoru. Loomulikult tekkisid kõikide masinate juurde järjekorrad. Ilma oli vaid üks – vana bensiinimootoriga Ural, kuna kõik teadsid, et sellel läheb generaatori väljalasketoru otse peamootori väljalaskesse ning pimedal ajal võis töötava generaatori puhul näha oma 40-sentimeetri pikkust kahvatusinist leeki.Päeval loomulikult polnud seda märgata. Meie peategelane sammus pikemalt mõtlemata masina juurde ning kummardus tagumikuga(jumal tänatud, et mitte püksiauguga) toru poole…Seejärel puhkenud metsik ulgumine summutas seisuplatsil kõik muud mürad. Et tööroobad olid vatist, hõõgusid need kvaliteetselt, eraldades uskumatul hulgal suitsu. Poiss aga tormas seniks, kuni keegi suurest naerust liigutada ei suutnud, mööda seisuplatsi, olles ümbritsevast naerust surmani kohkunud ja jättes enda järel peaaegu et lennuki inversioonijälje. Lõpuks märkas keegi pukseerimisraualt tulekustuti võtta ja õnnetu nooruki tagumiku kustutada.
Selle kõige tulemusena sai vaeseke lisaks mingisuguse astme põletusele veel ka külmakahjustusi(sest tulekustuti oli ikkagi süsihappegaasi oma…) ning teenis välja kangelasliku hüüdnime „Gagarin“. Lendudele teda enam ei võetud, vaid saadeti otseteed kööki.

[allatah]

Kolm ja pool aastat on neid jutte juba loetud. VÄHE on veel, JUURDE on vaja
Ehk siis "teenetemärke meil jagada ei ole", aga sõbralik patsutus õlale ning "jõudu jätkamiseks!"

[Basilio]

... "teenetemärke meil jagada ei ole"...

Ehk siis: "Rodina ne zabudjet, no hui vspomnit!"
Aga jõudu ja edu ka siitpoolt!

[Lemet]

529

Kõrgem hävituslendurite kool. Suvi. Palavus. Lennud toimuvad ööpev läbi kolmes-neljas vahetuses. Kõik on juba surmani väsinud ja tüdinenud. Noh, lõpuks tänase päeva servmine väljalend (lennunuduses loetakse sõna "viimane" kasutamist äärmiseks matslikuseks ja pahatahtlikuseks)- ja iga roju oma koju…Homme algab aga kõik taas otsast peale. Hommik seisuplatsil. Mootoreid käivitatakse. Korraga kurdistavad ümbrust tavaliselt looduses mitteesinevad hääled, peale mida pööravad kõik pead, uudistamaks, mis juhtus. Aga ei juhtunud midagi erilist. Keegi pistis eile lihtsalt kangi forsaažikambrisse, välja võtta aga unustas…peale eilset. Gaasitamisel, kuniks mootor väikestel pööretel töötas, püsis kang rahulikult paigal. Aga niipea kui pöördeid lisati- düüsi geomeetriat muudeti- pani kang lendu. Vedas kõigil muidugi kõvasti- gaaside suunamise kilp pidas vastu. Kerge mõlgi võttis küll sisse- õhuke terasleht ikkagi, ainult sentimeetri paksune. Kui seda poleks olnud– pulki oleks 10X100 meetrisel platsil olnud palju. Aga nii andis kang rikošeti ja lendas kõrvale. Kakrass kõrghoonesse. Noh, õnneks kedagi ei vigastanud, lajatas täpselt kolmanda korruse betoonivalusse...poolest saadik sisse. Ainult komandör imestas alguses- kellel küll sellise asja jaoks tervist-jõudu oli? Ja peamine- milleks?!

[isakene]

Ainult komandör imestas alguses- kellel küll sellise asja jaoks tervist-jõudu oli? Ja peamine- milleks?!

Vene keeles ilmselt lühemalt - "как и нахуя?"...?



...niisama, hetkega tuli kusagilt sarnasus pähe... aju rikutus, mis muud...

[Lemet]

530

Lahingukasutus…Teate, kuidas kontrollitakse soojuskiirgusele reageeriva raketi töökorras olekut enne väljalendu? Mõõteriistadega, ütlete…Pardakontrolli seadmete abil…? Eeeiii. Tuleb välgumihklit klõpsutada ja koniga lennuki ees seistes vehkida. Kuskil 25-meetrisel distantsil. Kui raketi juhtpinnad liikuma hakkavad- tähendab, asi toimib…

P.S. Paistab, et jutul on tõepõhi all. Vähemasti rääkis sama juttu 70-ndate teisel poolel ka näiteks 4. Keskkooli tööõpetuse õpetaja isand Jüriloo, kelle sõjaväeliseks erialaks oli lennuki tehnik.-LEMET.

[vk1]

samamoodi demonstreeriti 1965 National Georgaphicu ajakirjanikule Sidewinderi tundlikkust

[alax]

Tallinnas, Pöögelmani tehases toodeti ka rakettidele soojusandureid. Üks endine töötaja rääkis aastaid tagasi stendist tehases, mis jälgis hõõguvat sigaretiotsa. Olevat natuke õudne tunne olnud, nagu oleks sihikul olnud.

[Heiks]

530

P.S. Paistab, et jutul on tõepõhi all. Vähemasti rääkis sama juttu 70-ndate teisel poolel ka näiteks 4. Keskkooli tööõpetuse õpetaja isand Jüriloo, kelle sõjaväeliseks erialaks oli lennuki tehnik.-LEMET.

Jah, sama rääkis ta meile ka kaheksakümnendatel. Mõni aasta tagasi lahkus ta meie seast kahjuks.

[Castellum]

530

P.S. Paistab, et jutul on tõepõhi all. Vähemasti rääkis sama juttu 70-ndate teisel poolel ka näiteks 4. Keskkooli tööõpetuse õpetaja isand Jüriloo, kelle sõjaväeliseks erialaks oli lennuki tehnik.-LEMET.

Jah, sama rääkis ta meile ka kaheksakümnendatel. Mõni aasta tagasi lahkus ta meie seast kahjuks.

Oijah, Jürikas ja tema jutud...neid oli rohkem- ja vähemvärvikamaid, aga värvide puudumises neid jutte küll süüdistada ei saa...seetõttu tundubki, et osadel juttudel oli peale tõe vahendamise ka didaktiline, poiste lollitamise jms funktsioon... läheb vist juba OT, nii et varsti peab tegema eraldi 4. kk mälestuste heietamise teema...