Ohtlikud ained sõjaväes

[kalleb]

Täna just üks garaazinaaber rääkis et oli olnud aastatel 1985-87 S-200 raketipolgus Silute lähistel ning teenendas rakette Gaz-66 tankimismasinaga oksüdeerijaga (lämmastikhape koos lisamürkidega), kütuseks teises masinas oli olnud samiin mis nägi välja nagu kontsenreeritud fanta ning haises võikalt mädamuna järele

Igaljuhul väga tervislikud need polnud sest mingi prappor kes samiini sees ilma kaitsevahendite möllas oli maha suRnud valgeveresuse tõttu

Teine mees rääkis kuidas nad kunagi saadeti tuumaplahvatuse tsentrisse mingi õppuse käigus

Endal nii mürgiste toodetega õnneks tegemist polnud

[vanahalb]

Oot, kas teil siis Kaliningradi saksa kasarmute keldrites tsementvanne polnudki? Sinna tehti sügiseti parimate armeetraditsioonide järgi ise hapukapsast ja märtsikuuks ületas see produkt oma taktikalis-tehniliste näitajate poolest samiini igas kategoorias.

Kui teda muidugi suure näljaga juba varemalt ära polnud söödud. Mida ka pahatihti ette tuli.

[kalleb]

Konkreetselt meie kasarmu keldrites olid küll ainult laod ja kaptjorkad , streteegilisi haisvaid kurke tean küll , jube värk , eks mingid tsurkad kusagil artpolgus seda hapendasid , kuulsin legende et laari korralikuks käimaminekuks isegi kusti sinna sisse , andis erilise spetsom maitse.
Ohtlikuks aineks võiks ka muidugi kombiziri ning jobannoi parasha tunnistada , eriline happeline (ilmselt kõige odavam ei tea millest valmistatud) must leib oli ka üliohtlik toode , põhjustas kõrvetisi ja maohaavasid , jahutusvedelike mitteotstarbelisel kasutamisel olevat ka nii mõnelegi pärast kurvad tagajärjed

[fedja]

Seersant, jaokomandör, happe-vanemtankija, raketikompleksil SS-22
Kahjuks-õnneks ei tulnud kordagi reaalset tankimisprotseduuri läbi viia, kona tegemist oli nn kadreeritud väeosaga.
Aga seda rohkem kuivalt-trenn, et oleks võimeline lahinguolukorras reserv vastu võtta ja 4 MAZ-i välja saata.

Hape oli konsentreritud lämmastik ja letaallõppeks oleks piisanud enam-vähem ühest lekkest ja aurude sissehingamisest.
Põletab kopsud hetkega läbi.

[Hydrazine]

Valgamaal Uniküla baasis on vähemalt 1 mees maha surnud õppuste käigus tänu oksüdeerija aurudele. Ümberkaudsed teed pandi õppuste ajaks kinni, mingi suht kaugel asuv põhimaantee ka, sest kui rakett püsti aeti, siis selle koonus olla üle puulatvade paistnud mingi kõrgema maantee koha peal ja seda ei tohtinud külaelanikud ning muidu möödasõitvad "spioonid" mitte teada saada. Õppustel viidi läbi ka reaalne tankimine ja mingi vanka kas ei jõudnud pähe tõmmata või tal ei olnudki hapnikumaski ja oli toimunud oksüdeerija leke. Oksüdeerijaks oli AK-27I (73% lämmastikhape HNO3 + 27% N2O4).

[Fucs]

Oot, kas teil siis Kaliningradi saksa kasarmute keldrites tsementvanne polnudki? Sinna tehti sügiseti parimate armeetraditsioonide järgi ise hapukapsast ja märtsikuuks ületas see produkt oma taktikalis-tehniliste näitajate poolest samiini igas kategoorias.

Kui teda muidugi suure näljaga juba varemalt ära polnud söödud. Mida ka pahatihti ette tuli.

"Ohtlike ainete" lahjema poole pealt analoogselt hapukapsastega....

...oli meil NA-s üks selline ülisürr ЧП lugu:

Meie üksik pataljon + juures olevad üksused (kokku sisuliselt kaks pataljoni) varus oma terve aastase kartulitagavara igal aastal ühest Moskva lähedasest kolhoosist.
Selleks olid meil olemas spetsiaalsed megasuured kartulilaod, mis ehitatud kusagil seal 1960+ aastatel (valgete silikaatseinte sisse oli punase tellisega laotud ehitusaastad, aga enam täpselt ei mäleta, kas oli see 1964 või 1967 vms).
Olime teeninud ca kolm-neli kuud, kui meie väeosas oli tekkinud ootamatu ЧП - kõik kartulid olid läinud mädanema ja meid nn "duhhe" (ca 30-40 meest) peksti neid ladudest võrkudega välja tassima

Operatsioon/lahingülesanne ja olukord nägi välja järgmine:
Kartuliladudes oli kahel pool seinte ääres ca 2,5 - 3m kõrgused puidust kartulisalved ja nende vahel ca 1 meetri laiune vaba vahekäik. Meie sõjaväelinnakusse ehitati just uus nelja sissepääsuga 5 kordne kasarm, mis oli veel mehitamata.
Ülesanne oli salvedest kartul võrkudesse toppida, see ca 60m eemal olevasse uude kasarmusse tassida ja seal põrandatele laiali laotada sorteerimiseks, ning kuivatamiseks

Kartulilaos oli selline käärimise ja mädanemise totaalne pahnott, et õhku oleks võinud noaga lõigata.
Silmad hakkasid kohe vett jooksma, kurk kipitama ja hapnik jäi kinni.
Mingi 10 meest aeti salvedesse sinna 2,5-3m kõrgusele kartulihunnikute otsa, kus nad pidid käsitsi seda pläga suure silmaga kartulivõrkudesse toppima.
Kuna vahekäik oli kitsas, siis ca 20 matsi tungles korraga sisse ja jäi lao lõpus passima, kuniks ülevalt plögaga võrgud anti. Edasi liikusid siis võitlejad külg ees joostes nende võrkudega läbi kitsa vahekoridori, ületasid ca 60m distantsi üle songermaast ehitusplatsi, edasi olenevalt uue kasarmu korrusest (kas esimene, teine..... jne või viies) mööda treppe üles, siis tuli plöga vastu põrandat kallata, kus ca 10 võitlejat need pidid läbi sorteerima, olemasoleva kartulikujulise asja laiali laotama ja mittekõlbuliku pläga uuesti nendesse samadesse võrkudesse ( ) kätega toppima, mille siis seda plöga vedavad mehed uuesti välja tassisid ja mingisse metallkasti valasid. Edasi võtsid kõik ilusasti uuesti kartulilao ukse taga rivvi ja ootasid korraga sissepääsemist.....

Mina sattusin kohe alguses sinna salve neid võrke täitma.
Esimese päeva keskpaiku hakkasid esimesed salves töötavad mehed pilte tasku viskama.
Mõnel tekkis ohjeldamatu verejooks ninast.
Mina uimasin ka nigu mingi laksu all seal vapralt.
Siis (kui meid juba hõredaks jäi) tuli keegi seeru väärt mõttele anda meile gaasimaskid
Gaasimaskiga oli vabšee jokk seda tööd seal teha. Kuna tegemist oli valdavalt voolava plägaga, siis ei püsinud see võrkudes ja voolas kõik tagasi. Mis võrku pidama jäi, viidi minema.
Ühel hetkel (umbes siis, kui ca 1 meetrit seda ollust oli ära tassitud osadest salvedest) oli jalge all ca 2 meetrit pläga, kuhu sisse sa lihtsalt vööni vajusid oma plägase gaasimaskiga, kust midagi välja ei näinud ja üle õla kotis rippuv filter uppus plägasse....
Edasi langesid salvedes rivist välja ülejäänud, s.h. ka mina (kusjuures esimesel päeval kõige viimasena!).


Vahetati välja ja sain pärast paaritunnist värskes õhus turgutamist võrkudega vedajaks.
Enamus salvedes olnuist aga viidi sirgelt santšasti (väeosa hospidali).
Värskes õhus oli tunduvalt normaalsem, kuigi kuna kõik olid paksult ülepeakaela selle plögaga koos ja see hais mattis hinge edasi. Ainuke häda, et kogu plöga vajus võrgust välja ja kui kasarmuni jõudsid, siis olid võrgud praktiliselt tühjad, mille eest sai seerudelt vastu pead, et lööd luuslanki - jooksed meil siin pooltühjade võrkudega krt! Et mitte pidevalt vasta pead saada hakkasime võrkude ümber mässima töövormi jakke
Ja kui teisele postile saadeti, siis seesama jakk jälle ilusasti selga omale.

Tee kartuliladudest uue kasarmuni oli paksult kaetud libeda plögaga ja pidev kukkumine ehitusprahi otsa oli tavaline. Sellel kolgata teel langes välja palju tublisid võitlejaid

Kuna me haisesime jäledalt, siis oma kasarmusse meid magama ei lastud.
Ööbimiseks eraldati uues kasarmus läga kõrval väike põrandapind.
Magada lasti 5 tundi, sest mehi ei jagunud. Magasime plägastes riietes otse puitpõrandal ilma madratsiteta. Pesta saime esimestel päevadel ainult käsi ja nägu. Riideid seljast võtta ei lubatud. Need kuivasid pärast magamist kõvaks vineerilaadseks koorikuks, kuniks said uue kihi värsket niisutavat pläga sinna otsa ja need muutusid jälle mõnusalt pehmeks.
Töö käis kolmes vahetuses katkematult.
Ja seda kartulit (või mis tast järele oli jäänud) oli ikka totaalselt palju tonne seal.

Mingil kolmandal või neljandal päeval jõuti selgusele, et niiviisi jätkates me ei jõua kusagile.
Mingi major tuli pani meid rivisse ja ütles, et probleemi lahendamise võtmeküsimuseks on AEG!
Ehk siis tuleb kiiremini salved tühjaks saada ja päästa mis päästa annab.
Selleks palus major meil ennast liigutada kiiremini. Kui aga talle selgitati, et 1m laiustes vahekäikudes ei saa korraga edasi tagasi liikuda ja toimubki pidev vältimatu passimine, siis anti meile majori käsu kohaselt juurde veel 20-30 meest.
Aga salvede vahekäigud olid endiselt 1m laiad ja need ei mahtunud seal edasi tagasi korraga liikuma....

Järjekordse rotatsiooni käigus sattusin tagasi salvedesse.
Gaasimaskiga.
Seekord siis salve, kuhu oli jäänud ainult ollus, mis enam võrgus ei püsinud.
Lauspask ühesõnaga.
Muutunud oli niipalju, et pihku anti kühvel ja mingitele osadele vendadele anti võrkude asemel ämbrid.
Ladude ühe ukse ette aeti ZIL kallajaid pidevalt, kuhu siis see läga ämbritega veeti. Võrkudega mehed uhasid endiselt uue kasarmuhoone vahet.

Kühveldasime siis labidaga seda läga ämbrisse ja upitasime üle kõrge salve ääre, endal jalgealune lirtsumas-loksumas. Paar tundi ja enam ei jaksanud keegi neid ämbreid üle ääre ubida. Vahetati mehi. Vähe tolku.
Mida lähemale tuli põrand, seda võimatumaks muutus täis ämbrite ubimine üle ääre. Siis anti igale salvesolijale abiks paariline, kes istus kusagil lauaserva peal üleval nagu kana õrrel ja aitas ämbreid üle ääre ubida. Sekka pidevalt ikka mõned pildi tasku panevad mehed, sest enamus kruvis gaasimaski kiirelt vooliku filtri küljest lahti, kuna hingata polnud midagi (õhus puudus lihtsalt hapnik).

Siis viskasin mina pildi tasku ja vahepealt on kadunud ca pool päeva
Kui ma vedajana koos ämbriga tagasi "rindele" sain, siis oli keegi tarkpea juba hakanud salvede seinu madalamaks lammutama ja kogu plöga oli voolanud ka vahekäikudesse. Seda oli seal põlvini. Ühesõnaga normaalne.

See kammaijaa käis seal veel mitu päeva ja ma jõudsin korra olla ka uues kasarmus "sorteerija".
Sorteerijatele oli toodud abiks mingid kaloriiferid kartulite kuivatamiseks....
Sinna sorteerima saadeti lõpuks kõik need, kes pildi korra või enam tasku pannud, verejooksud olnud, katkematu ohjeldamatu oksendamine kallal vms nõrgukesed (enamasti kõik need, kes esimesest päevast peale seal möllasid).

Lõpuks oli siis nii, et üle poolte alguses operatsioonile saadetud meestest lebasid väeosa haiglas.
Teistele ei läinud toit mitu päeva sisse (s.h. mulle). Ainult vesi ja see tuli ka enam-vähem kohe välja tagasi.

Sellest haisust ei saanud me üle kuu aja lahti. Ise me ei saanud aru, aga roodus krimpsutati meie lähedal nina veel väga kaua. Ei aidanud ka pikad "saunaskäigud" (no meil sauna polnudki, olid dušširuumid, mille uksel seisis kiri "Баня"). Seepärast pandi meid kõiki operatsioonil osalenuid algul roodus magama eraldi ühte kokku kasarmu ühe tiiva nurka (selles tiivas olid ainult kaptjorka ja sušilka muidu).

Siis veidi hiljem algasid meestel erinevad hädad.
Kohutavad peavalud, lihastekrambid, jätkuvad verejooksud nii ninast kui tagumikust. Mõni kurtis silmanägemise pärast jms. Mõni sonis öö läbi pidevalt. Pandi meid kõiki siis ühel päeval ritta ja tehti mingit "pookimist" vms (ampullipüstolist doos mingit asja käsivarde). Vastav märge koos templiga "прибивки" ja kuupäev pressiti sõjaväepiletisse.

No minul polnud kokkuvõttes nagu häda midagi õnneks.

Selline lugu siis aastast 1986

[aest]

Mingi jama oli seitsmekümnendate aastate alul ka Valga lähedal, nn. seitsmendal kilomeetril (vist Metsniku peatus) asuvas raketibaasis. Valgast Tõrva viiv maantee oli mitmeid päevi kinni ning kedagi lähedale ei lastud. Siis liikunud kõlaka järele olevat mingi raketimasin ühes oma raketikesega metsa vahel kummuli pöörand
ja olevat saasteoht olnud.

[Castellum]

Mingi jama oli seitsmekümnendate aastate alul ka Valga lähedal, nn. seitsmendal kilomeetril (vist Metsniku peatus) asuvas raketibaasis. Valgast Tõrva viiv maantee oli mitmeid päevi kinni ning kedagi lähedale ei lastud. Siis liikunud kõlaka järele olevat mingi raketimasin ühes oma raketikesega metsa vahel kummuli pöörand
ja olevat saasteoht olnud.

Metsnikul otseselt rakette vist ju ei olnud?
http://www.mil.hiiumaa.ee/xx/Valgamaa-Metsniku2.pdf

[Castellum]

Nendesamade R-12 rakettide vedelikupark on vene Wiki järgi selline, ohtlikud ained pea kõik:
Горючее: ТМ-185 (смесь углеводородов, близкая к скипидару)
Рабочая жидкость: продукт 030 (80 % пероксид водорода)
Окислитель: АК-27И
Пусковое горючее — ТГ-02
https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A0-12 ... 0.BA.D0.B8
Kuidas neid siis nüüd õigesti nimetada?
1 - kütus?
2 - oksüdeerija?
3 - aga lämmastik ei saa ju olla oksüdeerija? See peab olema ju ikkagi mingi hapnikuühend? (nn melanž)
4 - katalüsaator? (nn samiin)

[donnervetter]

90ndate esimeses pooles, kui Keila-Joa raketibaas kolis, oli intsident nende komponentidega. Meelde on jäänud, et tegu üli üliaktiivsete ainetega melange (melanž) ja samiin. Üks neis kütus ja teine oksüdeerija, täpselt enam ei mäleta, aga tüübid kasutasid, ühe neist ainete, transpordiks mittesobilikku konteinerit, mis lihtsalt lagunes/sulandus. Õnneks oli kogus väike ja nii see siis ka kohalikku pinnasesse kadus/imbus, puss lisaks keskise astme terviserikked (hingamishäired ja põletused pritsmetest) vankadel.

[Hydrazine]

Kuidas neid siis nüüd õigesti nimetada?
1 - kütus?
2 - oksüdeerija?
3 - aga lämmastik ei saa ju olla oksüdeerija? See peab olema ju ikkagi mingi hapnikuühend? (nn melanž)
4 - katalüsaator? (nn samiin)

Väga labaselt öeldes võib öelda, et iga aine on oksüdeerija(Oxydizer), mis liidab endaga redoksreaktsiooni käigus mingi(te)le aatomi(te)le elektrone. Vastupidine protsess on redutseerija(Inhibitor), mis redoksreaktsiooni käigus loovutab elektrone.

Redoksreaktsioon on keemiline redutseerumis-oksüdeerumisreaktsioon, mille käigus aatom (võib ka +/- laenguga aatom ehk ioon olla, mis on saanud juurde või kaotanud ühe valentselektroni) liidab või loovutab elektrone. Tänu nendele liikuvatele valentselektronidele muutubki aatomi oksüdatsiooniaste. Seega ei ole otseselt pistmist sõnatüvega Oxygen ehk hapnik ja selle olemasoluga reageerivates ainetes, omavahel võivad oksüdeeruda/redutseeruda ka ained kus hapnik puudub üldse.

[Lemet]

Meil asusid tsisternid kütusekomponentidega territooriumi kaugeimas nurgas ja moodustasid karauulile omaette tsooni. Meelde on jäänud, et kord käis peainsener seda posti kontrollimas ja esitas tunnimehele küsimuse tema tegevuse kohta, kui see objektil leeke peaks märkama. Päheõpitud vastus kõlas, et lõikan läbi okastraadi ja asun kustutama. Mille peale üpris eakas polkovnik leidis, et paberilt on pojuke ju kõik kenasti pähe õppinud, aga muidu on loll mis loll- joosta tuleb, tagasi vaatamata ja maksimumkiirusel...sest elu on antud meile üks kord ja see tuleb elada nii, et hiljem poleks piinavalt valus etc. Ja tuleb jalga lasta, enne kui oblast plahvatuse tulemusena üksmeelselt külge keerab või niisama kopsud räbalateks hingab. Sihuke nostalgiline taat oli...kusjuures tsisterne oli vaid kaks, kumbki mahutavuselt raudteetsisterni mõõtu...

[Kulibin]

Siis selline asi tuleb meelde, et olen kuulnud 80.nendatel väidet, et MIG-25 kütusesena kasutati eriolukordadel (SR-71 ja muu kiireloomuline) dispergeeritud plutooniumilisandiga petrooli. On seda väidet keegi veel kuulnud ? Mida see pisike plutooniumilisand oleks andnud ? Kiirendanud põlemist väidetavalt ...

[Hydrazine]

Siis selline asi tuleb meelde, et olen kuulnud 80.nendatel väidet, et MIG-25 kütusesena kasutati eriolukordadel (SR-71 ja muu kiireloomuline) dispergeeritud plutooniumilisandiga petrooli. On seda väidet keegi veel kuulnud ? Mida see pisike plutooniumilisand oleks andnud ? Kiirendanud põlemist väidetavalt ...

Kõlab liiga muinasjutuna. Kõik plutooniumi isotoobid on radioaktiivsed, nendega jändamiseks on vaja erivahendeid, väljaõpet, infrat jne. Lisaks reageerib plutoonium kokkupuutel õhuga ja juba säilitamiseks vajab inertgaasi keskkonda. Lennukipetrool see kindlasti olla ei saaks ning samuti ei suudaks mõista mis eelise see annaks, et teeme omale radioaktiivse saba taha pluss saastame mootori ja kütusesüsteemi radioaktiivselt. MiG-25'e R15B-300 mootoril oli jõuresurssi niigi küllaga ja seda ju pigem piirati üksjagu. Lihtsam oleks neil olnud omal ajal panustada korralikku metallurgiasse ja paremaid sulameid õppida tootma, millega oleks sellest R15B-300'st veelgi enam jõudu ja resurssi välja võetud kui lennuväljal viltu tallatud kirsadega ringilonkivaid "tolikuid" plutooniumi lähedalegi lasta.

[Kulibin]

Ma ise kah selles kahelnud, aga neid samateemalisi asju olen kuulnud mitmest allikast ja seda hiljemgi. Mõned neist väga autoriteetsed.
Ilmselt mingit spetskütust siiski pruugiti, iseasi kas just plutooniumi sisaldas ... Ise olen kohanud küll Mig-e millel piloodikokpitist tagapool see radiatsioonihoiatuse piktogramm kummalgi küljel, minuarust võisid need olla kah radari pärast. Samas radarijaamades polnud selliseid pictosid kusagil. Elektromagnitnaja isluchenije on siiski veidike erinev asi ...