1 ) Hr. K.S. Ei, mina ei olnud üleajateenija, pakuti küll, see on tõsi. Minu teenistus kestis 20.maist 1968 kuni 04. juuni 1970.a. ja kõik. 06.juunil 1970 olin juba kodus.
2 ) Hr. k. Jah, teenisin 8 kuud utšepkas,mis oli kaardiväenimeline ja kus elu käis vilest vileni, s.o. valgest valgeni po ustavu. Ei aidanud, kas meeldis see või mitte.
Põhilausung oli seal - Ne umeješ-nautšim, ne hotšeš- zastavim! Ei aidanud, kas kiitsid või kirusid. Lõpuks harjusime ja ei olnudki hull.
Musti utšepkas ei olnud. Koosseis oli Baltikumist (Eesti, Läti,Leedu) ja Leningradi linn ja oblast. Kümmekond poissi oli Pihkva oblastist.
Lineikas olin kaardiväepolgus (olen seda varem maininud) ja meil teenisid vaid valged inimesed. Ühtegi musta või muud tooni nahavärvi ei olnud kogu teenistusaja vältel.
Ja see oli TÕEPOOLEST nii!
ära nori, saad suurepäraselt aru, et asi pole tujus. Kehva tujuga ma ei kirjutagi, üritan elust positiivset saada nii palju kui vähegi võimalik ja sisulises mõttes kehva tuju tuleb harva ette ja sedagi mitte kauaks.
Närvirakud ju ei taastu ja seepärast hoidkem endid !
komandör kirjutas:
Närvirakud ju ei taastu ja seepärast hoidkem endid !
Teine teema küll sootuks, aga ei tahaks selle väitega hästi nõustuda .
Taastuvad küll, vägagi edukalt isegi, julgen arvata.
Imho närvid = hirmud ja kui ära kaotada viimased, võtavad nood nn n.rakud jälle oma esialgse kuju ....
1. EKV määrustike järgi on tõepoolest selliselt, et sõjaväelist tervitusvõtet tehakse ka ilma peakatteta. Sisse viidi see säte 1998. aastal.
Harjumatu oli see vaid esialgu. Kogesin seda, kui väljamaalt tagasi saabusin ja vahepeal uued korrad kehtima olid hakanud.
2. Paraku on tõepoolest selliselt, et närvikude on inimorganismis just see, mis ei taastu. Kuna aga inimene kasutab oma närvirakkude tegelikust potentsiaalist vaid tühist osa, siis jätkub meil neid aga tavamõtlemiseks ikka väga ja väga pikakaks ajaks.
3. Mis puudutab vene kroonu mäletamisse ja sellega seotud mälestustesse, siis see nüüd küll teema ei ole, mille pärast kiselda. Mina olen rääkinud seda, mida , mina nägin ja kogesin ning pole kellegi teise mehe (kes minuga mitte koos pole olnud) asi neid õigeteks või valedeks nimetada. NL armee oli hiigelsuur ja - ju siis siin ja seal oli teisiti, kui meil.
Ja tegelikult oli vene kroonul ju tänapäeva igapäevaelus tavatingimustes olematu loodusliku valiku roll. Kaugel sellest, et ma püüaks seda aega kuidagi idealiseerida, kuid ammugi mitte ei kuku ma nüüd, üle 30 aasta hiljem seda meenutades, n.ö. tatti pritsides selles vaid negatiivset nägema.
Räägime lihtsalt sellest, mis oli ja ... noh, nii lihtsalt oli.
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
hillart kirjutas:
See, et mõni alaarenenud tegelane sellisele tervitusele tuginedes oma muidu primitiivsele baasile rajanevat eneseväärikust kergitada püüab (või püüdis), ei tee nimetatud viisakusnormi veel väärtusetuks või siis üldiselt põlastusväärseks.
hillart kirjutas: Ja kas teil tõepoolest on ülbust oletada enese ilmeksimatust ja oma seisukohtade 100%-list õigsust (sellist kõiketeadja oreooli aga nii mõnigi kommenteerija ilmselt taotleb). See, et sinul, ja veel kahel-kolmel NA-s käinul just selline, teil omavahel ühtiv, kroonukogemus on, ei tähenda veel üldse mitte seda, et nii see kohe igal pool oligi.
hillart kirjutas:
Mis puudutab vene kroonu mäletamisse ja sellega seotud mälestustesse, siis see nüüd küll teema ei ole, mille pärast kiselda. Mina olen rääkinud seda, mida , mina nägin ja kogesin ning pole kellegi teise mehe (kes minuga mitte koos pole olnud) asi neid õigeteks või valedeks nimetada.
Bravo, herr hillart, bravo! Tõeline variserluse musternäidis!
Meie Isa, kes sa oled taevas,
1.pühitsetud olgu Sinu nimi;
2.Sinu riik tulgu;
3.Sinu tahtmine sündigu nagu taevas nõnda ka maa peal;
4.meie igapäevast leiba anna meile tänapäev;
5.ja anna meile andeks meie võlad nagu meiegi andeks anname oma võlglastele;
6.ja ära saada meid kiusatusse;
7.vaid päästa meid ära kurjast.
Näete paha lugu on selle foorumiga, paned ise midagi kirja, loed teiste kirjatükke ja siis mingil suvalisel hetkel hakkab mälust uusi juhtumisi välja hüppama. Kuna jõudsin oma karjääriga vene väes välja kuni reserv-nooremleitnandi aukraadini, siis pean kõiki hoiatama, et meenutamist mul jätkub, ja ma ei vastuta selle eest kui palju mulle veel juhuslikult meenuda võib. Selle asjaga oli ju nii, et on nagu tempel mälus eluks ajaks...
Kui kellelgi see ei sobi, siis antagu teada, ma võin ka vait jääda, kui aga sobib, siis ootan ka teiste meenutusi, sest meie väike webi kodu siin on ju selleks, et kirja panna seni kirjutamata ajalugu. Komandöril oli vist ka päevik olemas, minu tagasihoidlik soov oleks küll neid juhtumisi kuulda ja ka piltta näha kui võimalik, sest kui me neid jutte praegu ei räägi, siis lähevadki nad kaduma. Aga palun võtame seda teemat lihtsalt kui ajaloo kiretut dokumenteerimist kõikides oma olnud värvides.
Seega, et meie diskussioon liiga ühekülgne ei oleks, siis räägin teile kallid kaasvõitlejad ühe õpetliku loo, mis illustreerib seda, mis võib juhtuda, kui ülemusi täiesti määrustikupäraselt tervitada...
Olin tolleks ajaks alla poole aasta teeninud ja ega siis veel päris täpselt ei teadnud neid kirjutamata kombeid, et keda kuidas millalgi tervitatakse. Olin siis narjadi meeskonnas ja askeldasin seega päevasel ajal kasarmus harjaga ringi ja seega oli mul pilet nii-öelda 'esimeses reas', et saaksin kirjeldada teile järgnevat. Nendele, kes vene väes pole käinud pean andma ka sündmuskoha kirjelduse...
Niisiis, peale kasarmukoristajate oli päeval pikas vooditega kasarmuruumis alati ka päevnik, kelle ametipostiks oli ukse läheduses seisev öökapikene ehk dumbotska. Selle kõrval oli väike nelinurkne plaat, mille peal ta siis seisma pidi ja dumbotska peal siis päevaraamat, kuhu siis kuupäevaliselt kirja pandi, kes millal valvas ja allkiri selle kohta, et kogu vara on vahetuse alguses ja lõpus üle antud ja vastu võetud. Päevnik pidi seega siis öösel vaprate kodumaakaitsjate unerahu valvama ja päeval vaatama, et vaenlase luurajad sisse saboteerima ei pääseks.
Dnevalnõiks tollel päeval oli üks suuremat kasvu vene noormees nimega Voronin. Ta oli heasüdamlikkus ise ja ei suutnud üldiselt kärbselegi liiga teha. Üldiselt oli meil ka nii, et paljudel sellidel olid oma hüüdnimed ja neid kasutati tihti isegi rohkem kui pärisnimesid, sest rahvast oli ju erinevatest maailmaotsadest kokku tulnud ja keegi ei suutnud meeles pidada, ega välja öelda võõrkeelseid pikki ja arusaamatuid ning raskesti hääldatavaid pärisnimesid. Selliselt pandud nimesid kasutati isegi rivistustel ja seega mehed reageerisid nendele nimedele isegi unepealt. Mina olin näiteks Proffessor, aga Voronin oli Vorona (vares).
No jah, enne asja juurde asumist pean veel mainima fakti, et Voronal oli siis ka üks füüsiline puudus, nimelt oli ta häälepaeltega midagi lahti ja ta suutis esile tuua vaid hästi kõrgeid toone...
Seisis siis Vorona oma platformikesel ja mina askeldasin usinalt harjaga, kui kasarmusse sadas sisse mingi võõras leitnant, kes võttis kohe suuna rooduka kabinetile. Küllap tal oli siis seal mingeid asjatoimetusi.
Ustav aga nägi sellel puhul ette, et päevnik peab ka roodule teada andma, et on saabunud ohvitser ja teooria järgi oleks kogu rahvas pidanud voodite vahelisse koridori ennast ülesse rivistama, et siis ohvitserile uhkelt au anda (just nimelt Au andma ja mitte sõjaväeliselt tervitama, tseremoonia mõte oli ju jumala asemiku tuhmidele talupoegadele näidata, et saada siis alamatelt järjekordne ustavuse kinnitus ja truudusvanne). Kasarmu oli aga inimtühi ja ega ohvitser ka midagi erilist ei oodanud.
Igatahes tõmbas siis Vorana ennast tikksirgeks ja lõi kulpi. Ohvitser viskas vastu ja oli juba tast möödunud kui Voronale järsku meenus, et ka ülejäänud rahvast peab kõrge külalise saabumise puhul rõõmustama. Nii ta siis tõmbaski kopsud õhku täis ja pasundas nii peene häälega kui suutis: "Roo-taa smir-naaa!".
See leitu lausa tardus paigale, pööras siis ringi ja küsis ähvardaval bassihäälel: 'Tõi tsevo paren, isdevajesh nad mnoi!?' (Kas sa poiss pilkad/mõnitad mind või?). Vorona sattus muidugi segadusse, tema oli kõik justkui õigest teinud, aga temaga oli veel see lugu, et erutudes läks ta hääl veel peenemaks ja lisaks hakkas ta ka siis tihti kokutama...
Nii ta siis vastas [veel peenema häälega]: 'Ni-ni kak net, to-tovarish l-leitenant!'
See valas muidugi õli veel rohkem tulle ja leitu läks üle ähvardavale kõneviisile ['s gomandirskim golosom', kui te teate mis see tähendab]: 'Kak tebja zovut, soldat! I otvetshajes menja kak soldat dolzen otvetsat!'. Vastuseks kõlas muidugi veel peenema häälega [väga peenikese häälega ja õrnalt piiksudes]: "Vorona".
Võib-olla oleks parem olnud, kui ta midagi poleks öelnud, sest leitu läks nüüd endast täiesti välja ja võttis kasutusele lausa röökiva kõneviisi: "Ja tebe pokazu kak smejatsa nad sovetskim ohvitserom! Tõi jestso budez plakat u menja!".
Selle lärmi peale pistis ka starsina oma pea kaptjorkast välja ja vaadates, et olukord on halb tormas kohale, et päästa veel mis päästa annab. Leitu pööras nüüd oma teravdatud tähelepanu prappori peale ja hakkas talle kaebama: "Teie sõdur solvab siin Nõukogude Armeed oma käitumisega! Ütleb, et ta nimi on Vares ja siutsub nagu varblane!".
Starsina vastas siis nii diplomaatiliselt ja mahedalt kui oskas, aga ka väga sõjaväelaslikult korralikult raporteerides: "Seltsimees leitnand, sõduril on kurk haige, sellepärast ta ongi päevnik ja ei ole täna tööl ja ta nimi on tõepoolest Vorona!"
Vaata see oli tolle leitu jaoks juba löök allapoole vööd. Sellist organiseeritud vandenõud enda vastu ta ei oodanud, ahmis paar korda õhku, rehmas siis käega, pomises "As idiite või vse... " ja läks omi asju ajama.
Vot ka ka nii võis raporteerimisega minna, oleks Vorona piirdunud vaid lõdva randmeliigutusega, siis poleks see juhtum mulle kunagi meelde jäänud.
Seeru kursuse ajal oli kord selline, et kui tuli kompaniiülem, patiülem või kursuseülem korrusele, pidi andma käskluse "Kompanii valvel."
Istusin siis ma hämaral õhtupoolikul täiesti tühjas kasarmus üksinda korrapidaja laua taga ja vaatlesin aja kulgu.
Tuli siis korrusele üks eelpoolmainitud isikutest, kelle kohta öeldi et iga nuss pole iganusss.
Veendusin, et pole ühtegi sõdurihinge iin koridoris peale minu ja äsja sisenenu. Sellepärast jätsin kõlava käskluse välja hõikamata.
Järgnevalt sain loomulikult kopikasse, et ei edastanud käsklust. Põhjendamine, et polnd nagu kellelegi käsku anda ei vabandad ka välja.
Sama isiku käet oleks loengut napilt pidama kuulama ka üks kõnepuudega sõdur, kes nagu kõvemat piiksu ei suutnudki teha.
vat siin valmistan Sulle suure pettumuse. Mul on päevikud puhtas EESTI keeles , mitte EESI keeles, nagu Sina oskad lugeda. Sellesse Sinu mainitud keelde ma küll ei oska tõlkida.
Ei aidanud, kas kiitsid või kirusid. Lõpuks harjusime ja ei olnudki hull. 
