endast märgi maha jätmine:)

[dude]

Kolanuna paljudes mahajäetud sõjaväeosades leidub siin ja seal seintel kirjakesi ja sissegraveerimisi nagu näiteks: dmb 87, 86 - 88, 89 zolotoi osen ning mingi koha nimi, kust kutt pärit oli.

1 küsimus. Kellelt on see traditsioon pärit - ma mõtlen eriti just võibolla mingit rahvust või mis rahvuse esindajad oma staatust niimodi väljendasid?

2 küsimus. Kas ka keegi teist on seda teinud ning millal see tavaliselt kirjutati, kas äramineku eelõhtul või näiteks pärast prikaasi kohe?

[kapralheinz]

Tallinnas Tondi kasarmutes, püstitatud õndsal tsaariajal, võib telliseseintelt lugeda: Kolja-Tambov-1968, Pavel-Kolõma-1974 ja korraga-
Jaan-1928, Endel-1932, Sass-1938.
See komme koopaseinu signeerida on väga-väga vana...

[Horst]

Ei tea kust selline komme on tulnud ja nähtud on taolisi kirjutisi küll ja küll, kuid ise ei ole pidanud vajalikuks oma nime kusagile sel kombel jäädvustada.

[ignatius]

See lugu ei käi küll sõjaväeteenistuse alla, aga omamoodi veider "enesest märgi mahajätmine" oli seegi.
Viibisin 1985. aastal kaks nädalat sõbralikus Saksa Demokraatlikus Vabariigis, Tüüringis, ühes sealses puhkekodus. Niisama vedelemise kõrval pakkusid vastuvõtjad ka sageli ringsõite. Ühel päeval oli võimalus käia Buchenwaldi koonduslaagris, mis oli ju kujundatud muuseumiks.
Muuhulgas käisime hoones, kus paiknesid ahjud. Ilusasti üle võõbatud ja seetõttu kuidagi eriti jubedad. Loomulikult ei saanud neid käispidi näppima minna, piirdeaed oli ette pandud. Aga ometi oli keegi suutnud vargsi piirdeaia ületada, sest kõige äärmise ahju küljele oli kraabitud "Vova, Alma-Ata".
Mõtlesin, et kas see Vova ka sellele mõtles, kui palju vovasid sealt ahjust läbi käis.
Juhtisin meie grupikest saatnud saksa giidi tähelepanu sellele kirjale ahju seinal. Ta lõi käega ja ütles, et taoline kirjutamisõhin iseloomustab rahvaid, kellele üldine kirjaoskus on suhteliselt uus asi

[Luuraja]

Märkide mahajätmine on nii iidne komme, et... Mõelge näiteks koerte ja postide peale.

Ise jätsin Sital-Tšai staabihoonesse aga märgi maha küll. Meil kaardiruumis oli seinapaneeli taga väike peidik, kus me igasugu keelatud kola hoidsime. Üsna enne äraminekut kleepisin selle seina külge paberi oma aadressiga sellise arvestusega, et silmale näha poleks.
Suur oli minu üllatus, kui paar aastat hiljem sain kirja oma "järeltulijalt". Oli peidikus põhjalikult sobranud ja ise ka veidi imestunud, et midagi sellist leidis. Vahetasime veel õige mitu kirja.

[Arnold]

Märkide mahajätmine on tõesti iidne komme ja kirjaoskuse varase või hilise omandamisega vist vähe seotud Ise olen piirdunud paberiga ja tänapäeval saab palju nähtavamaid märke virtuaalselt poetada
Konkreetsetest DMB tähistustest meenub sõber Aare lugu Kremli Kongresside palee katusel nähtust. Vanemad inimesed mäletavad ehk veel seda neljakandilist kasti (Tartu uus kaubamaja on vist snitti võtnud) Moskva kremlis ja selle katusel trooninud hiiglaslikku NSVL-i vappi? Aare oli naaberväeosas, mis oli selline stroibati "eliit" - käisid muuseas Kremlis kongresside palee katuselt pragude vahelt maltsa ja nõgeseid kitkumas Tema jutu põhjal oli see impeeriumi esivapp (tehtud vaskplekist) paksult täis dmb kolja, vasja, vanja jne. signatuure. Loomulikult ka aastaarv lisaks.
Tegelikult on Eestiski hoopis varasemast ajast olemas selliseid enesejäädvustamise paiku, mille põhjuseks ehk suure hulga inimeste sattumine endale ootamatusse situatsiooni, teadmatus eesootavast ja hetk kasutamiskõlbmatut vaba aega. Üks selline "teadetetahvel" jäi silme ette 1982-sel aastal Viljandis - raudteejaama lähedal asunud õlleka kõrval olid vanad laohooned, ehitatud punasest tellisest, mille müürikivides oli hulgi meeste nimesid ja kui ma ei eksi, siis aastaarvud olid sõjaaegsed. Mõni Viljandi mees võiks ju üle vaadata ja tänapäeval pole probleem ka paar pilti teha. Teist sellist kohta olen näinud Tartus Aardla ristist jõe poole sõites, aga sellest hoonest lõhuti pool tänavalaiendamise käigus maha ja ei olegi vaadanud, kas midagi huvitavat veel alles on.
Kõige nõmedamad on "turistide" sodimised, mille ennetuseks oli Taagepera lossi tornis üks ilmatuvahva riimis tekst ülesse riputatud, aga kahjuks ei oska tsiteerida
Aeg vääristab muidugi paljutki ja selle tõestuseks panen ühe pildi, mis tehtud mõne aasta eest Vastseliina piiskopilinnuse kirdetornis. Ehk oskab keegi selle pooliku nime järgi isegi tuvastada, kellega tegu? Ja kas peale ajalooliste seinte sodimise ka kuhugi kaugemale jõudis?
http://acdc.he.ee/he/unt/albums/userpics/10001/axel.jpg

[MOrav]

Ilmselt (Konrad) Axel von Gernet (1865-1920), üsna palju ajalootöid talt.

Vt nt
http://helios.nlib.ee/search*est/a?SEAR ... et%2C+axel

(tärn katkestab viida, nii et peab kopima url-i-auku).

TÜs oli 1886-1891. Oli 1892-1917 Peterburis Senati Heraldikadepartemangu ametnik jm. Elulugu on ka Eesti teadlaste leksikoni I köites; varem näiteks Eesti biograafilises leksikonis, vt http://www.tarkvarastuudio.ee/grafo/index.php?ID=122 (raamatulk 103, digina lk 122).

Vastseliina vendadel ehk v.a.k-i seltskonnal tasuks see kritseldis säilitada...

[Arnold]

Suurepärane!!! Nagu "lauake kata end"! Varemed on kaitse all ja konserveerimistööd lõpevad ka varsti. Lisaks ehitatakse trepistik ja vaateplatvorm, kust ka selle baltisakslase noorepõlve grafitit näha saab. Tänan Estoloogi!

[Kõrvaltvaataja]

Aastakümneid tagasi Põhja-Tartumaalt ühe sõjaaegse hoone keldri seinast leitud kivid. Keegi nõukogude sõdur on sinna jäädvustanud oma kohaloleku 44. aasta sügisel. Tundub, et istunud arestis omade poolel. Lisan pildid:
http://pilt.ee/view/738711/

[hugo1]

Ei ole selline komme ainult eestlastel, ega ida - rahvastel.
Meenub mulle, kunagi sai kusagilt loetud, et britid kraapisid ka oma nimesid bunkritesse.
Lugu siis oli umbes selline, et kusagil prantsusmaa bunkri seinal pidid olema kirjad stiilis John Long 1940, ning teise seina peal John Long 1944.
Esimene sai kirjutatud, kui sakslaste eest põgeneti, teine siis, kui 1944a euroopat vabastati.

[Luuraja]

olema kirjad stiilis John Long 1940, ning teise seina peal John Long 1944.

.
Oletades, et ma olen britt ja kui oleks leidnud punkri seinalt kirja 'John Long' oleks ma vist pea automaatselt kirjutanud vastasseinale 'Long John'

[Tux]

Ei ole selline komme ainult eestlastel, ega ida - rahvastel.
Meenub mulle, kunagi sai kusagilt loetud, et britid kraapisid ka oma nimesid bunkritesse.
Lugu siis oli umbes selline, et kusagil prantsusmaa bunkri seinal pidid olema kirjad stiilis John Long 1940, ning teise seina peal John Long 1944.
Esimene sai kirjutatud, kui sakslaste eest põgeneti, teine siis, kui 1944a euroopat vabastati.

Mul jälle nii meelde jäänud, et esimest korda oli sell seal olnud esimese ilmasõja aja ja teist korda siis rünnanud sama punkrit teise ilmasõja ajal.
Oli veel öelnud, et kolmandat koeda enam seina signeerida ei taha.

[Shiim]

Kõige nõmedamad on "turistide" sodimised, mille ennetuseks oli Taagepera lossi tornis üks ilmatuvahva riimis tekst ülesse riputatud, aga kahjuks ei oska tsiteerida

Sinna on palju kirjeid jätnud seal Taagepera lossis paiknenud tuberkuloosihaiged. Meenub, et üks aastarv oli vist 1929.

[Himik]

2 küsimus. Kas ka keegi teist on seda teinud ning millal see tavaliselt kirjutati, kas äramineku eelõhtul või näiteks pärast prikaasi kohe?

Kirjutati siis kui tahtmine järsku peale tuli, ise olen ka mitmesse kohta jätnud kirja ДМБ-75 осень Tallinn, näiteks Soldatovo poligooni välikemmergusse, hea augu peal kükitada ja naelaga seina urgitseda. Minu arust erilist rituaalset tähendust polnud, millal kirjutada.

[hugo1]

Mul jälle nii meelde jäänud, et esimest korda oli sell seal olnud esimese ilmasõja aja ja teist korda siis rünnanud sama punkrit teise ilmasõja ajal.
Oli veel öelnud, et kolmandat koeda enam seina signeerida ei taha

Võis ka nii olla, täpselt enam ei mäleta