Pea 2 aastat tagasi Emu kirjuts:
***
Ma olen omal kompuuteril kirjutanud ERM'le
juba 242 lehekülge oma põgenemislugu ja elu Saksamaal sõja ajal ja pärast
sõda.
Tütar ütles, et sellest saaks põnevusfilmi.
Alustasin oma lugu 22. sept. 1944 ja momendil olen suvel 1946. Tükk maad
veel minna. Jõudsin USA'sse 4. mail 1949.
Kirjutan seda oma vana, juba kapsaks muutunud, ligi 60 a. vana päeviku
põhjal.
***
Natuke täiendavat pildimaterjali on näha:
http://www.vaido.net/youth/Eksiilis/Eksiilis.html
Emu pole küll suur kirjamees, aga sellest saaks päris kena järjeloo ajalehte, kui ka vist eraldi raamatu… Nagu ikka, kirjutas ta selle oma “laste ja lastelaste pärast, et need teaksid missugusest põgenikupõlve probleemidest nende esimese astme ameerika-eestlane pidi läbi minema”… natuke tahab korrektuuri ja küljendamist, aga eks ma hakkan seda tasapisi nokitsema… lisades vastavatesse kohtadesse natuke pildimaterjali… mul on olemas ja ka sisse skännitud tema skaudi ja skautmasteri tunnistused Saksamaa ajast ning natuke fotosid…
Skautvend Emu ehk Elmar Lembit Saarniit
------
Eesti Rahva Muuseumile.
Veski tän. 32
Tartu 51014
Juuresolev lugu on täiendatud ja parandatud vastus teie küsimustele
augustist,1998. Küsimusleht jõudis mulle suure hilinemisega. Mu esimene
vastus paar aastat tagasi jäi pooleli ja oli ka vigu täis. Vahepeal olen
pensionärina uue elamise teinud Floriidas, mis oli omamoodi takistuseks selle
töö jatkamiseks. Nüüd, kus pensionäril on aega laialt käes, algasin otsast
peale andes põgenikuna tõetruu pildi, sageli isegi üksikasjades, oma kirjust
elust nii sõjaaegsel kui ka pärastsõjaaastatel Saksamaal ja Austrias.
Loodan, et sellest käsikirjast võib eesti põgenike elust-olust Saksamaal, ja
Austrias
II Maailmasõja ajal midagi välja lugeda ja ka Eesti Rahva ajalukku pääseda.
Ligilisatuna leiate veel:
1. 58. aastane ja juba "kapsaks" muutunud päevik märkmetega, kust sain
materjali alljärgnevaks põgenikuelu kirjelduseks sõjaaegsel (1944-45)
ja ka pärastsõjaaegsel põgenikelaagrite elust-olust (1945 - 1949).
2. "Silmitsi hävituspataljoniga (ja mul ei olnud püssi)". Seiklusrikas
sõjasuvi 1941. aastal väejooksikuna Punaarmeest, metsavennana.
3. "Puhkusreis Hawaii saarestikus". Minu abikaasa ja minu 25.
pulma-aastapäeva reis 1975-76. aastavahetusel.
4. "Reis läbi Venemaa". Komandeering Samara linna (1994) arhitektuurilise
konsultandina maailmatasemelise hotelli kavandamiseks.
5. "8 päeva Mustamäe haiglas". Kergekujuline infarkt Eestis, 2001. aastal.
Nüüd siis vastused teie küsimustele.
1. Nimi: Elmar Lembit Saarniit
2. Sünnikoht ja aeg: Valga, 2. aprill 1922.
3. Elukoht: *** (minu poolt kustutatud, vajaduse korral kontaktinfo saadaval, Vaido)
4. Elukoht Eestis oli: (1922 - 1944) 135 - 14 Vene Balti Asundus, Kopli
Tallinn.
5. Ema kasvatas mind eesti vaimus. Isa suri kui olin 10. aastane. Olin
Koplis meriskaut, kust sain teise tugeva armastuse oma kodumaa vastu. Pole
siis midagi imestada, et kui mind mobiliseeriti aastal 1941 Punaarmeesse,
põgenesin sealt esimesel võimalusel. Seesama kodumaa armastus tiivustas mind
venelaste tagasitulekul lahkuma kodumaalt 1944. aasta sügisel lootuses, et
saan tulevikus välismaal kodumaa heaks ja vabastamiseks midagi ette võtta.
See lootus täitus.
Teenete eest Eesti skautlusele on mulle annetatud Teenete Diplom ja ka
Põhjatähe II ja I klassi medalid.
Aastal 2001, nüüd juba vaba Eesti president Lennart Meri, annetas mulle
teenete eest Eesti Vabariigile Valgetähe medali.
6. ja 7. Lahkusin kodust üksi 21. sept. 1944, kell 15:10.
Alljärgnev on kirjeldus seiklusrikkast "reisiteekonnast" vabadusse, milleks
aitas kaasa juba "kapsaks" muutunud ja kohati raske lugeda päevik. Muide,
oma päevikut nimetasin "Kannatuseaastaks".
Sissejuhatus.
Pärast kahe semestri õigusteaduse õpingut Tartu Ülikoolis, mobiliseeriti mind
1943. aastal Raudtee Prefektuurist üheks aastaks politseipataljoni, mille
koosseisus kammisime ja puhastasime edukalt Valgevene metsasid nõukogude
partisanidest, kuni leidsime endid eesliinilt, Neveli lähistelt. Seal
pidasime 7 kuud rinnet kinni. Olime isegi 12 päeva kotis, kust meid Läti
politseirügement "Riga" päästis. Aga see on juba omaette jutt.
Jõudes rindelt tagasi Tallinna, elasin üle Tallinna pommitamise vene
lennukite poolt 9. märtsil 1944. Hiljem töötasin endisel kohal, Raudtee
Prefektuuri Majandusjaoskonnas. Muide majandusjaoskond asus minu vanas Alma
Materis, Gustav Adolfi Gümnaasiumi ajaloo klassis. Olin seal Raudtee
Prefektuuri kolmele jaoskonnale, Tallinn, Narva ja Valga, palgamaksja,
lauajuhendi pidaja, varustuslao ja ka rongidelt konfiskeeritud kraami
"ülemuseks". Rongidel toimetatud perioodilistel haarangutel, kus toimus
passide ja pakkide kontroll, olin ka mina selles ametis.
Sõjaolukorda jälgides sai septembri alguses igale rahvuslikult mõtlevale
inimesele selgeks, et varsti jääb üle ainult kaks valikut: kas lased ennast
Siberisse saata, (kui ellu jääd?) ja seal siis 15 kuni 25 aastat sunnitöölise
elu elada, või lahkud kodumaalt kommunismivastase võitluse jatkamiseks
Läänes. Valisin viimase võimaluse.
Lahkumine kodust.
Mul oli kavatsus Tallinna sadamas mõnele Saksamaale siirduvale laevale asuda.
Selle mõtte aga katkestas minu otsene ülemus, majandusjaoskonna komissar, hr.
Rudolf Kivimägi, kes andis mulle võimaluse tema perega Rootsi purjetada.
Pidin olema ülehomme Hiiumaa läänerannikul, teatud kohas, kust kahemastiline
kaljas väljub. Perekond Kivimäele on varutud 5 kohta. Hr. ja pr. Kivimägi
kahe lapsega ja mina. Olin väga täulik.
Oli 20. September, ja minu töö nõudis, et pidin igale prefektuuri
jaoskonnale Saksamaale evakueerimiseks kolme kuu palga välja maksma. Õnneks
leidsin Tallinna jaoskonnast nii Narva kui ka Valga jaoskonna mehi, kellele
andsin nende jaoskanna rahad väljajagamiseks. Vaevalt, et nad sellega enam
toime tulid? Tallinna jaoskonna meestega polnud probleemi. Need said oma
palga minu teada eranditult kätte. Siis kiiresti koju. Võtsin juba varem
valmispakitud jalgratta, viimane kallistus pisarais emaga, kes
kategooriliselt keeldus tundmatusse tulevikku kaasa tulemast. Oma kolmekuu
raha tahtsin koju jätta aga ema sundis selle mulle vägisi kaasa. Venelased
nagunii saksa raha ei tunnista.
Kaasa võtsin isa taskukuldkella, kingitus Tsaari poolt. Isa oli vedurijuht
enne I Maailmasõda, sõitis kiirrongidel Peterburgi ja Moskva vahel. Kellale
oli kinnitatud kullast primitiivne klassikaline vedur. Nagu mäletan see oli
Sveitsi kell "Zenit". Emalt sain veel isa kuldlaulatussõrmuse ja mõned
"asunikud". Asunikkudeks nimetati väikseid viinapudeleid sest suured
viinapudelid kandsid nime "Riigivanem". Viina kangus nendes pudelites oli
28% ja sõja ajal nimetati seda viina "Mäe Silmaveeks" (Dr. H. Mäe oli
sakslaste ajal Eesti Omavalitsuse Direktor).
Edasi oli väikses kohvris veel paar vahetust aluspesu ja sokke, paar
päevasärki. Kuub ja palitu olid seljas. Üks paar pükse, käsitsi kirjutatud
laulikud, mõned pildid, filmita (tühi) fotoaparaat ja skaudidiplomid mis
oligi mu peamine varandus.
Lahkudes jalgrattal Tallinnast väljuvale Haapsalu rongile kohtasin Kopli
metsas oma endist skaudijuhti nskm. Ustav Ibikust, kes oli kindel, et
inglased ja rootslased on juba maandunud Saaremaal. Raadiost olevat see teade
tulnud. Ustav kutsus mind endaga kaasa Harku järve taha metsa varjule kuni
inglased/rootslased puhastavad Tallinna ümbruse venelastest.
Olin imastunud ja pettunud sellise lapsiku jutu üle minu endiselt
skaudijuhilt. Hädaga valetasin, et ei saa kaasa minna, sest pean olema valves
Tallinna raudteejaamas. See aitas, Ustav oli kindel, et näeme varsti, aga ma
ei ole temast enam midagi kuulnud.
Kopli Kaubajaamas pidin kokku saama Kivimägi perega, et koos kaubarongiga
Haapsallu sõita. Sõiduks valmis kaubarongi ja ka Kivimägi peret otsides,
peitsin jalgratta mõneks minutiks ühte tühja kaubavagunisse. Kuna ei leidnud
kumbagi, otsustasin Balti Jaama minna ja reisirongiga Haapsallu sõita.
Tagasi tulles ratta juurde, pidin sellest peagu ilma jääama. Üks võõras mees
askeldas rattaga ja minu seletamise peale, et ratas on minu oma, ta seda ei
tahtnud uskuda. Õnneks olin ratta raaminumbri kirjutanud oma märkmikku ja see
päästis ratta tagasi õigele omanikule. Kartsin juba, et pean mehega oma
jalgratta pärast kaklust alustama.
Kell 18:15 lahkus viimane rong Tallinnast Haapsallu, rahvast paksult täis.
See oli
21. sept., päev enne Tallinna langemist. Sauel rong seisis, kus olime
tunnistajaks vene lennukite rünnakule Tallinnale. Palivere jaamas oli pikem
peatus. Rong ei tohtinud Haapsallu sisse sõita, üks saksa mundrites
mongoolide üksus olevat hakanud linnas mässama? Oli juba hommik, 22.sept. aga
rong ikka seisis. Nägin rongi kõrval edasi-tagasi jalutamas ja jutlemas
politseivormis kõrgeid ametikohti pidanud komissare. Ühes tundsin ära
komissar E. Soomet'i, keda palju aastaid hiljem õppisin tundma kui oma
skautvenda
skm. Ermi Soomet'it, Kanada Eesti Skautmastrite Kogu juhatajat.
Pärast 5. tunnilist edasisõidu ootamist otsustasin jalgrattal teed jatkata.
Viperusteta jalgrattamatk Haapsalu sadamasse andis mulle kaks üllatust. Enne
sadamasse jõudmist peatusin ühe väikese maja ees janu kustutamiseks.
Sisenedes majja oli suur minu üllatus kohates oma Kopli algkooli esimese ja
teise klassi juhatajat pr. Koff'i. Vaatamata paljudele möödunud aastatele
pr. Koff oli ikka sama nagu mäletasin teda kooli ajast. Pärast enda
esitlemist ka tema mäletas mind hästi. Peale joogivee sain oma endiselt
õpetajalt veel pakikese võileibadega. Oli soe, südamlik ja liigutav see
üllatuslik kohtumine. Pr. Koff mäletas ka minu vanemat venda, kes oli samuti
Kopli algkooli vilistlane.
Sellele üllatuslikule kohtumisele järgnes teistkordne lahkumine kallistuste
ja Jumalaõnnistuste saatel.
Teine suurem üllatus oli, et kohtasin Haapsalu sadama rahvamurrus oma
ülemust hr. Rudolf Kivimägi perekonnaga. Nad olid minuga samas rongis, mis
oli vahepeal Haapsallu saabunud. Mässulisi mongoole Haapsalus meie ei
kohanud. Oli hilissuvine ilus päikesepaisteline vaikne linn. Kuulduste järgi
üks sarnane sõjaväeüksus oli Haapsalus, kuid mässu jutt oli väljamõeldis,
nagu rootslaste/inglaste maandumine Saaremaal. Tõenäolikult samast allikast?
Hiiumaal jäime laevast maha.
Suurte raskustega saime viimasele Haapsalust lahkuvale mootorpurjekale
"Saaristu", olles enne maha jäetud mitme eelmise lahkuva purjeka poolt.
Korrapärane liinilaev-aurik, millele tegelikult püüdsime jõuda, oli juba ammu
Kärdlas ega mõtelnudki tagasi tulla. Sajad ja sajad põgenikud peredega jäid
sadamamuulile pettunud ja hirmunud nägudega viimast sadamasoleva purjeka
lahkumist tunnistama. Oli hädapalveid kaasavõtmiseks purjeka
omanik-kaptenile, kes tõesti tegi mis sai. Laev oli raskelt põgenikega
ülekoormatud ja kuskil tuli tõmmata piir.
Oli 23. september 1944.
Ööbisime Kärdlas ja hommikul alustasime hr. Kivimäega jalgratta matka Hiiumaa
läänerannikule. Hr. Kivimägi jättis oma perekonna Kärdlasse maha "pandiks"
jalgratta eest, et ikka tagasi tuleb. Ei uskunud, et Hiiumaal nii palju
metsasid on. Lõunapaiku jõudsime randa kust avanes imeilus ja ka hirmutavalt
tühi vaade sinimerele. Silmapiiril purjetas meie "Valge Laev", suunaga
Läände. Olime laevast maha jäänud, kapten ilmselt ei kannatanud oodata
hilinejaid. Raske südamega jõudsime õhtuks tagasi Kärdlasse. Seal soovitati
meil sõita külast külla ja ise otsida võimalust Rootsi pääsemiseks.
24. sept.
Alustasime nüüd omaette eksirännakuid jalgrattal leidmaks Rootsi põgenemise
võimalust. Emmaste, Õngu, Vanamõisa, Heltermaa, Käina ja Sõru külad said
läbi sõidetud, kuid ei midagi. Lõpuks keegi soovitas minna Orjaku sadamasse
kus kuulduste kohaselt olevat purjekas mereretke alustamiseks Rootsi. Mina
võtsin kohe suuna Orjakusse, Kivimägi aga tagasi Kärdlasse perekonna järele.
Minu kohus oli purjekat hoida kuni Kivimäe pere saabub. Lubasin tehe oma
parima.
25. sept. kuni 29. sept.
Orjaku sadam kubises saksa sõjaväelastest, keda koos põgenikega viidi
kiirmootorpaatidel Saaremaale. Kuulsin, et Kuressaare sadamast väljuvad
laevad põgenikega Saksamaale, aga kes tahab sinna kui Rootsi võimalus on
saadaval?
Kivimäe pere toodi kohale saksa sõjaväe autol. Meie siht oli Rootsi ja
seepärast lõime kampa inimestega, kes askeldasid kahemastilisel purjekal,
nimeks "Ülo". Ühte meest nimetati kapteniks ja see pani meid katkiseid
purjesid lappima. Kuna mina olin varem meriskaut olnud, laevapoisina
koolivaheaegadel purjekatel Eesti vetes merd sõitnud ja isegi riikliku
jahijuhi eksami sooritanud, olin paugupealt kapteni abiline, sest teisi
meresõidu kogemustega mehi ei olnud.
Meiega liitusid veel Raudtee Prefektuuri Haapsalu rajooni konstaabel Arnold
Laidva, endise nimega Laubert, tuntud poksijana rahvusmeeskonnas Eesti
värve kaitsnud ja mereväeleitnant Robert Tomingas.
Mõned päevad tegime usinasti tööd, purjed said korda, veetagavara ja toit
enamvähem olemas. Isegi merekaardid ilutsesid kapteni kabiinis laual, kuid
puudus kompas, mille järele sõitis kapten jalgrattaga…… ja ta ei tulnud enam
kunagi tagasi. Ootamiseärevus võttis maad ja Rootsi sõitjad inimesed
ükshaaval muutsid meelt Saksamaa kasuks ja eriti veel sellepärast, et
transport Kuressaare sadamasse oli sakslaste poolt korraldatud. Seda
võimalust kasutas ühel hommikul ka perekond Kivimägi.
Palju aastaid hiljem olin kontaktis hr. Kivimäega, kes elas oma perega
Chicagos. Ta kahetses kibedasti, et lahkus minust. Nad elasid läbi
teistkordse põgenemise
Ida Saksamaal. Sellel põgenemisel haigestus nende kaheaastane poeg
kopsupõletikku ja suri. Kui astusin aastal 1946 korp! Ugala rebaseks,
leidsin, et vil! Kivimägi kuulus sinna juba eestiajast.
30. sept. Kuressaares.
Kapteni ootamine tegi ka meid närviliseks, eriti kui pärastlõunal kuulsime
kaugusest kahurimüra. Sakslased ütlesid, et venelased on juba Hiiumaal. Saksa
sõjaväelaste tungival soovitusel põgenikud siirdusid nüüd saksa
kiirmootorpaatidel Saaremaale ja nii ka meiegi, jõudsime hilisõhtul Triigi
sadamasse. Seal lubati meid järgmisel hommikul Kuressaarde toimetada
veoautudel. Mulle kui jalgrattaomanikule öeldi, et sõida ise. Jääb autos
ruumi teistele. Ja nii alustasingi näljasena samal õhtul Triigi sadamast
jalgrattamatka Kuressaarde kuhu jõudsin hommikul. Tugev tuul oli vastu ja see
aeglustas ja väsitas.
Eesti Rahva Muuseumile.
Veski tän. 32
Tartu 51014
Juuresolev lugu on täiendatud ja parandatud vastus teie küsimustele
augustist,1998. Küsimusleht jõudis mulle suure hilinemisega. Mu esimene
vastus paar aastat tagasi jäi pooleli ja oli ka vigu täis. Vahepeal olen
pensionärina uue elamise teinud Floriidas, mis oli omamoodi takistuseks selle
töö jatkamiseks. Nüüd, kus pensionäril on aega laialt käes, algasin otsast
peale andes põgenikuna tõetruu pildi, sageli isegi üksikasjades, oma kirjust
elust nii sõjaaegsel kui ka pärastsõjaaastatel Saksamaal ja Austrias.
Loodan, et sellest käsikirjast võib eesti põgenike elust-olust Saksamaal, ja
Austrias
II Maailmasõja ajal midagi välja lugeda ja ka Eesti Rahva ajalukku pääseda.
Ligilisatuna leiate veel:
1. 58. aastane ja juba "kapsaks" muutunud päevik märkmetega, kust sain
materjali alljärgnevaks põgenikuelu kirjelduseks sõjaaegsel (1944-45)
ja ka pärastsõjaaegsel põgenikelaagrite elust-olust (1945 - 1949).
2. "Silmitsi hävituspataljoniga (ja mul ei olnud püssi)". Seiklusrikas
sõjasuvi 1941. aastal väejooksikuna Punaarmeest, metsavennana.
3. "Puhkusreis Hawaii saarestikus". Minu abikaasa ja minu 25.
pulma-aastapäeva reis 1975-76. aastavahetusel.
4. "Reis läbi Venemaa". Komandeering Samara linna (1994) arhitektuurilise
konsultandina maailmatasemelise hotelli kavandamiseks.
5. "8 päeva Mustamäe haiglas". Kergekujuline infarkt Eestis, 2001. aastal.
Nüüd siis vastused teie küsimustele.
1. Nimi: Elmar Lembit Saarniit
2. Sünnikoht ja aeg: Valga, 2. aprill 1922.
3. Elukoht: *** (minu poolt kustutatud, vajaduse korral kontaktinfo saadaval, Vaido)
4. Elukoht Eestis oli: (1922 - 1944) 135 - 14 Vene Balti Asundus, Kopli
Tallinn.
5. Ema kasvatas mind eesti vaimus. Isa suri kui olin 10. aastane. Olin
Koplis meriskaut, kust sain teise tugeva armastuse oma kodumaa vastu. Pole
siis midagi imestada, et kui mind mobiliseeriti aastal 1941 Punaarmeesse,
põgenesin sealt esimesel võimalusel. Seesama kodumaa armastus tiivustas mind
venelaste tagasitulekul lahkuma kodumaalt 1944. aasta sügisel lootuses, et
saan tulevikus välismaal kodumaa heaks ja vabastamiseks midagi ette võtta.
See lootus täitus.
Teenete eest Eesti skautlusele on mulle annetatud Teenete Diplom ja ka
Põhjatähe II ja I klassi medalid.
Aastal 2001, nüüd juba vaba Eesti president Lennart Meri, annetas mulle
teenete eest Eesti Vabariigile Valgetähe medali.
6. ja 7. Lahkusin kodust üksi 21. sept. 1944, kell 15:10.
Alljärgnev on kirjeldus seiklusrikkast "reisiteekonnast" vabadusse, milleks
aitas kaasa juba "kapsaks" muutunud ja kohati raske lugeda päevik. Muide,
oma päevikut nimetasin "Kannatuseaastaks".
Sissejuhatus.
Pärast kahe semestri õigusteaduse õpingut Tartu Ülikoolis, mobiliseeriti mind
1943. aastal Raudtee Prefektuurist üheks aastaks politseipataljoni, mille
koosseisus kammisime ja puhastasime edukalt Valgevene metsasid nõukogude
partisanidest, kuni leidsime endid eesliinilt, Neveli lähistelt. Seal
pidasime 7 kuud rinnet kinni. Olime isegi 12 päeva kotis, kust meid Läti
politseirügement "Riga" päästis. Aga see on juba omaette jutt.
Jõudes rindelt tagasi Tallinna, elasin üle Tallinna pommitamise vene
lennukite poolt 9. märtsil 1944. Hiljem töötasin endisel kohal, Raudtee
Prefektuuri Majandusjaoskonnas. Muide majandusjaoskond asus minu vanas Alma
Materis, Gustav Adolfi Gümnaasiumi ajaloo klassis. Olin seal Raudtee
Prefektuuri kolmele jaoskonnale, Tallinn, Narva ja Valga, palgamaksja,
lauajuhendi pidaja, varustuslao ja ka rongidelt konfiskeeritud kraami
"ülemuseks". Rongidel toimetatud perioodilistel haarangutel, kus toimus
passide ja pakkide kontroll, olin ka mina selles ametis.
Sõjaolukorda jälgides sai septembri alguses igale rahvuslikult mõtlevale
inimesele selgeks, et varsti jääb üle ainult kaks valikut: kas lased ennast
Siberisse saata, (kui ellu jääd?) ja seal siis 15 kuni 25 aastat sunnitöölise
elu elada, või lahkud kodumaalt kommunismivastase võitluse jatkamiseks
Läänes. Valisin viimase võimaluse.
Lahkumine kodust.
Mul oli kavatsus Tallinna sadamas mõnele Saksamaale siirduvale laevale asuda.
Selle mõtte aga katkestas minu otsene ülemus, majandusjaoskonna komissar, hr.
Rudolf Kivimägi, kes andis mulle võimaluse tema perega Rootsi purjetada.
Pidin olema ülehomme Hiiumaa läänerannikul, teatud kohas, kust kahemastiline
kaljas väljub. Perekond Kivimäele on varutud 5 kohta. Hr. ja pr. Kivimägi
kahe lapsega ja mina. Olin väga täulik.
Oli 20. September, ja minu töö nõudis, et pidin igale prefektuuri
jaoskonnale Saksamaale evakueerimiseks kolme kuu palga välja maksma. Õnneks
leidsin Tallinna jaoskonnast nii Narva kui ka Valga jaoskonna mehi, kellele
andsin nende jaoskanna rahad väljajagamiseks. Vaevalt, et nad sellega enam
toime tulid? Tallinna jaoskonna meestega polnud probleemi. Need said oma
palga minu teada eranditult kätte. Siis kiiresti koju. Võtsin juba varem
valmispakitud jalgratta, viimane kallistus pisarais emaga, kes
kategooriliselt keeldus tundmatusse tulevikku kaasa tulemast. Oma kolmekuu
raha tahtsin koju jätta aga ema sundis selle mulle vägisi kaasa. Venelased
nagunii saksa raha ei tunnista.
Kaasa võtsin isa taskukuldkella, kingitus Tsaari poolt. Isa oli vedurijuht
enne I Maailmasõda, sõitis kiirrongidel Peterburgi ja Moskva vahel. Kellale
oli kinnitatud kullast primitiivne klassikaline vedur. Nagu mäletan see oli
Sveitsi kell "Zenit". Emalt sain veel isa kuldlaulatussõrmuse ja mõned
"asunikud". Asunikkudeks nimetati väikseid viinapudeleid sest suured
viinapudelid kandsid nime "Riigivanem". Viina kangus nendes pudelites oli
28% ja sõja ajal nimetati seda viina "Mäe Silmaveeks" (Dr. H. Mäe oli
sakslaste ajal Eesti Omavalitsuse Direktor).
Edasi oli väikses kohvris veel paar vahetust aluspesu ja sokke, paar
päevasärki. Kuub ja palitu olid seljas. Üks paar pükse, käsitsi kirjutatud
laulikud, mõned pildid, filmita (tühi) fotoaparaat ja skaudidiplomid mis
oligi mu peamine varandus.
Lahkudes jalgrattal Tallinnast väljuvale Haapsalu rongile kohtasin Kopli
metsas oma endist skaudijuhti nskm. Ustav Ibikust, kes oli kindel, et
inglased ja rootslased on juba maandunud Saaremaal. Raadiost olevat see teade
tulnud. Ustav kutsus mind endaga kaasa Harku järve taha metsa varjule kuni
inglased/rootslased puhastavad Tallinna ümbruse venelastest.
Olin imastunud ja pettunud sellise lapsiku jutu üle minu endiselt
skaudijuhilt. Hädaga valetasin, et ei saa kaasa minna, sest pean olema valves
Tallinna raudteejaamas. See aitas, Ustav oli kindel, et näeme varsti, aga ma
ei ole temast enam midagi kuulnud.
Kopli Kaubajaamas pidin kokku saama Kivimägi perega, et koos kaubarongiga
Haapsallu sõita. Sõiduks valmis kaubarongi ja ka Kivimägi peret otsides,
peitsin jalgratta mõneks minutiks ühte tühja kaubavagunisse. Kuna ei leidnud
kumbagi, otsustasin Balti Jaama minna ja reisirongiga Haapsallu sõita.
Tagasi tulles ratta juurde, pidin sellest peagu ilma jääama. Üks võõras mees
askeldas rattaga ja minu seletamise peale, et ratas on minu oma, ta seda ei
tahtnud uskuda. Õnneks olin ratta raaminumbri kirjutanud oma märkmikku ja see
päästis ratta tagasi õigele omanikule. Kartsin juba, et pean mehega oma
jalgratta pärast kaklust alustama.
Kell 18:15 lahkus viimane rong Tallinnast Haapsallu, rahvast paksult täis.
See oli
21. sept., päev enne Tallinna langemist. Sauel rong seisis, kus olime
tunnistajaks vene lennukite rünnakule Tallinnale. Palivere jaamas oli pikem
peatus. Rong ei tohtinud Haapsallu sisse sõita, üks saksa mundrites
mongoolide üksus olevat hakanud linnas mässama? Oli juba hommik, 22.sept. aga
rong ikka seisis. Nägin rongi kõrval edasi-tagasi jalutamas ja jutlemas
politseivormis kõrgeid ametikohti pidanud komissare. Ühes tundsin ära
komissar E. Soomet'i, keda palju aastaid hiljem õppisin tundma kui oma
skautvenda
skm. Ermi Soomet'it, Kanada Eesti Skautmastrite Kogu juhatajat.
Pärast 5. tunnilist edasisõidu ootamist otsustasin jalgrattal teed jatkata.
Viperusteta jalgrattamatk Haapsalu sadamasse andis mulle kaks üllatust. Enne
sadamasse jõudmist peatusin ühe väikese maja ees janu kustutamiseks.
Sisenedes majja oli suur minu üllatus kohates oma Kopli algkooli esimese ja
teise klassi juhatajat pr. Koff'i. Vaatamata paljudele möödunud aastatele
pr. Koff oli ikka sama nagu mäletasin teda kooli ajast. Pärast enda
esitlemist ka tema mäletas mind hästi. Peale joogivee sain oma endiselt
õpetajalt veel pakikese võileibadega. Oli soe, südamlik ja liigutav see
üllatuslik kohtumine. Pr. Koff mäletas ka minu vanemat venda, kes oli samuti
Kopli algkooli vilistlane.
Sellele üllatuslikule kohtumisele järgnes teistkordne lahkumine kallistuste
ja Jumalaõnnistuste saatel.
Teine suurem üllatus oli, et kohtasin Haapsalu sadama rahvamurrus oma
ülemust hr. Rudolf Kivimägi perekonnaga. Nad olid minuga samas rongis, mis
oli vahepeal Haapsallu saabunud. Mässulisi mongoole Haapsalus meie ei
kohanud. Oli hilissuvine ilus päikesepaisteline vaikne linn. Kuulduste järgi
üks sarnane sõjaväeüksus oli Haapsalus, kuid mässu jutt oli väljamõeldis,
nagu rootslaste/inglaste maandumine Saaremaal. Tõenäolikult samast allikast?
Hiiumaal jäime laevast maha.
Suurte raskustega saime viimasele Haapsalust lahkuvale mootorpurjekale
"Saaristu", olles enne maha jäetud mitme eelmise lahkuva purjeka poolt.
Korrapärane liinilaev-aurik, millele tegelikult püüdsime jõuda, oli juba ammu
Kärdlas ega mõtelnudki tagasi tulla. Sajad ja sajad põgenikud peredega jäid
sadamamuulile pettunud ja hirmunud nägudega viimast sadamasoleva purjeka
lahkumist tunnistama. Oli hädapalveid kaasavõtmiseks purjeka
omanik-kaptenile, kes tõesti tegi mis sai. Laev oli raskelt põgenikega
ülekoormatud ja kuskil tuli tõmmata piir.
Oli 23. september 1944.
Ööbisime Kärdlas ja hommikul alustasime hr. Kivimäega jalgratta matka Hiiumaa
läänerannikule. Hr. Kivimägi jättis oma perekonna Kärdlasse maha "pandiks"
jalgratta eest, et ikka tagasi tuleb. Ei uskunud, et Hiiumaal nii palju
metsasid on. Lõunapaiku jõudsime randa kust avanes imeilus ja ka hirmutavalt
tühi vaade sinimerele. Silmapiiril purjetas meie "Valge Laev", suunaga
Läände. Olime laevast maha jäänud, kapten ilmselt ei kannatanud oodata
hilinejaid. Raske südamega jõudsime õhtuks tagasi Kärdlasse. Seal soovitati
meil sõita külast külla ja ise otsida võimalust Rootsi pääsemiseks.
24. sept.
Alustasime nüüd omaette eksirännakuid jalgrattal leidmaks Rootsi põgenemise
võimalust. Emmaste, Õngu, Vanamõisa, Heltermaa, Käina ja Sõru külad said
läbi sõidetud, kuid ei midagi. Lõpuks keegi soovitas minna Orjaku sadamasse
kus kuulduste kohaselt olevat purjekas mereretke alustamiseks Rootsi. Mina
võtsin kohe suuna Orjakusse, Kivimägi aga tagasi Kärdlasse perekonna järele.
Minu kohus oli purjekat hoida kuni Kivimäe pere saabub. Lubasin tehe oma
parima.
25. sept. kuni 29. sept.
Orjaku sadam kubises saksa sõjaväelastest, keda koos põgenikega viidi
kiirmootorpaatidel Saaremaale. Kuulsin, et Kuressaare sadamast väljuvad
laevad põgenikega Saksamaale, aga kes tahab sinna kui Rootsi võimalus on
saadaval?
Kivimäe pere toodi kohale saksa sõjaväe autol. Meie siht oli Rootsi ja
seepärast lõime kampa inimestega, kes askeldasid kahemastilisel purjekal,
nimeks "Ülo". Ühte meest nimetati kapteniks ja see pani meid katkiseid
purjesid lappima. Kuna mina olin varem meriskaut olnud, laevapoisina
koolivaheaegadel purjekatel Eesti vetes merd sõitnud ja isegi riikliku
jahijuhi eksami sooritanud, olin paugupealt kapteni abiline, sest teisi
meresõidu kogemustega mehi ei olnud.
Meiega liitusid veel Raudtee Prefektuuri Haapsalu rajooni konstaabel Arnold
Laidva, endise nimega Laubert, tuntud poksijana rahvusmeeskonnas Eesti
värve kaitsnud ja mereväeleitnant Robert Tomingas.
Mõned päevad tegime usinasti tööd, purjed said korda, veetagavara ja toit
enamvähem olemas. Isegi merekaardid ilutsesid kapteni kabiinis laual, kuid
puudus kompas, mille järele sõitis kapten jalgrattaga…… ja ta ei tulnud enam
kunagi tagasi. Ootamiseärevus võttis maad ja Rootsi sõitjad inimesed
ükshaaval muutsid meelt Saksamaa kasuks ja eriti veel sellepärast, et
transport Kuressaare sadamasse oli sakslaste poolt korraldatud. Seda
võimalust kasutas ühel hommikul ka perekond Kivimägi.
Palju aastaid hiljem olin kontaktis hr. Kivimäega, kes elas oma perega
Chicagos. Ta kahetses kibedasti, et lahkus minust. Nad elasid läbi
teistkordse põgenemise
Ida Saksamaal. Sellel põgenemisel haigestus nende kaheaastane poeg
kopsupõletikku ja suri. Kui astusin aastal 1946 korp! Ugala rebaseks,
leidsin, et vil! Kivimägi kuulus sinna juba eestiajast.
30. sept. Kuressaares.
Kapteni ootamine tegi ka meid närviliseks, eriti kui pärastlõunal kuulsime
kaugusest kahurimüra. Sakslased ütlesid, et venelased on juba Hiiumaal. Saksa
sõjaväelaste tungival soovitusel põgenikud siirdusid nüüd saksa
kiirmootorpaatidel Saaremaale ja nii ka meiegi, jõudsime hilisõhtul Triigi
sadamasse. Seal lubati meid järgmisel hommikul Kuressaarde toimetada
veoautudel. Mulle kui jalgrattaomanikule öeldi, et sõida ise. Jääb autos
ruumi teistele. Ja nii alustasingi näljasena samal õhtul Triigi sadamast
jalgrattamatka Kuressaarde kuhu jõudsin hommikul. Tugev tuul oli vastu ja see
aeglustas ja väsitas.
1. okt.
Varahommikul jõudsin Kuressaarde ja sealt kohe edasi sadamasse. Meil oli
kokkulepitud Laidva ja Tomingaga, et kohtume sadama teel, maja number 3. ees.
Sadamasse viiva tee nimi oli Roomassaare tee ja ka maja #3 oli olemas.
Väsinud öö läbi jalgrattasõidust, näljane, pesemata-kasimata, nii ma seal
kraavi pervel istusin ja ootasin oma kaaslasi. Umbes tunni aja pärast väsisin
ootamisest ja koputasin uksele. Ukse avas kena, minuvanune neiu. Olin
kohmetanud, sest ei ootanud sellist ukseavajat, samuti olin kindel, et uks
lüüakse mu nina ees kohe kinni. Noor neiu uudistas mind ja minu ratast ja
mis kõige tähtsam, ta ei sulgenud ust, palus mul koguni sisse astuda.
Õppisime üksteist tundma. Noor neiu oli üksinda kodus, vanemad jõudsid koju
alles teisel päeval. Ka nemad valmistasid Eestist lahkumisele. Sain Silvia
East'iga väga väga heaks sõbraks. Sain süüa, juua, pesta, samuti riideid
pesta ja pesu vahetada ja ka välja magada öisest väsitavast sõidust. Silvia
oli minu pesunaiseks.
2. okt.
Laidva ja Tomingas jõudsid järele. Kuressaares oli avatud ajutine kapten
Talbaku büroo kust saime endile uued isikut- ja ka elukutsettõendavad
dokumendid. Olime nüüd kalamehed teel Konstanz'i, mis on piirilinn Saksamaa
ja Sveitsi piiril, Bodensee kaldal. Vanad dokumendid jätsime ka alles, mine
tea millal neid võib vaja minna. Meie kaugem plaan oli nüüd Konstanz'is
Sveitsi saada. Need kapt. Talpaku poolt väljaantud uued dokumendid päästsid
paljusid eesti sõdureid eraisikutena tulevastest sõjalõpu koledustest
Saksamaal.
Suur lollus meie poolt oli see, et läksime Ortskomantatuuri Tomingasele
saksakeelseid mereväe leitnadi pabereid saama. Meid ähvardati vanglaga, peeti
väejooksikuteks ja lubati tapikorras tagasi rindele saata. Õnneks üht tähtsat
ametnikku polnud kohal ja meie lubaduse peale, et läheme ainult sööma ja
tuleme kohe tagasi, lasti meil minna. Aga loomulikult me kunagi tagasi ei
läinud.
Kuressaare reidil nägime kaht keskmise suurusega laeva, (5-6000 br. reg. t.)
mis pidid järgmisel päeval Saksamaale lahkuma. Sadamas oli üle 1000 põgeniku
ja ka hulk vene sõjavange, need kõik mahtusid laevadele. Öö veetsime jälle
Silvia kodus. Tema vanemad olid kinnise iseloomuga ega rääkinud palju.
Niipalju sain siiski aru, et neil oli paat kuskil Saaremaa külas juba valmis
Rootsi pagemiseks.
3. okt.
Hommikul kostitati meid tugeva talupoja hommikusöögiga, mis jäi viimaseks
söömaajaks Eesti pinnal. Kaasa pakiti isegi võileibasid. Õlitasin jalgratta
ja algas jälle südamlik ja halearmas lahkumine. Olime Silviaga kindlad, et
kohtume jälle ja varsti. Olin kindel, et Silvial oli minust samakahju
lahkuda, nagu minul temast. Roomassaare tee maja Nr.3 jääb meelde. Kahjuks ei
ole Silviast ega ta vanemaist enam kunagi midagi kuulnud.
Olime sadamakail ühed viimastest. Kogu hommik veeti põgenikke mootorpaatidega
laevadele. Vene sõjavangid jäeti viimasteks.
Minul tekkis sadamakail vaielus saksa välipolitseiga, kes ei lubanud
jalgratast kaasa viia. Saksa sõjaväel olevat seda vaja ja sõjaolukorras on
tal õigus selle konfiskeerimiseks. Ütles veel, et kui ratta lahti monteerin
siis võin selle osadena Saksamaale kaasa viia. Kuna mul olid kõik vajalikud
tööriistad selleks olemas, olin valmis seda tegema. Siis aga hakkasid Laidva
ja Tomingas omakorda protesteerima.
Minu ja välipolitsei vaieluse ajal nad lahkusid mootorpaadist, kus oli ka
minule koht, sest paat lahkus kailt. Kuna ka põgenikeparv kailt oli juba
laevades, lastiti viimasesse põgenike paati veel mõni üksik põgenik ja mul ei
jäänudki muud üle kui, et anda mu 15. aasta sünnipäevakink, inglise jalgratas
"Rudge", saksa sõdurile.
Mootorpaadis, teel laevale, oli aega uudishimutseda laevasid. Kaks täiesti
ühesugust sõsarlaeva. Ühe nimi oli "Nautic", mis sai meie laevaks ja teise
laeva nimi oli "Nordstern". See eelmine paat, millest meie jalgratta pärast
maha jäime viis põgenikud "Nordsternile", mis oleks olnud ka meie laev.
"Nordsterni" hukkumine.
Päris viimaste paatidega viidi vene sõjavangid, umbes 100, kõik
"Nordsternile".
Meile kolmele anti laevas kaardiruum Nr.1, mis asus dekil ja vööris. Meile ei
olnud all laevakeres enam ruumi. Olime oma elamisega päris rahul. Radiaatorid
hoidsid ruumi sooja, aga oleks……jah……oleks ka voodid sees olnud!
Kõrvalruumist oli kuulda tuttava filminäitleja, Marika Rökk'i laulu, seal
elasid madrused. Kui toiduaeg tuli, siis igatsesime oma konservitoidule
lisaks sooja suppi, mis jäigi igatsuseks.
Kuulsime madrustelt, et Hiiumaa on juba venelaste valduses. Arutasime
omavahel, et mis sai purjekas "Ülo'st", kas kapten jõudis õigeks ajaks tagasi
ja kui jõudis, kas oli veel Rootsi minejaid põgenikke. Igal tunnil tekkis
uusi küsimusi, millele kunagi ei saanud vastust.
Leppisime omavahel kokku, et kui peaksime üksteisest lahku jääma, siis
räägime kõik kolm õiget kokkulepitud juttu. Nimelt: minu koolivend elab
Konstanzi linnas ja temal on tutvusi, et meile Bodensee järvel kaluritena
tööd leida. Mina, kui saksakeele parim rääkija meist kolmest, olin grupi
eestkostja.
Õhtul haalati ankrud ja reis tundmatusse tulevikku algas. Kombinatsioon uuest
ümbrusest, laeva mootorite mürast ja Läänemere miljööst hoidis Une Mati
meist päris kaugel. Püüdsime istudes magada, mis kuidagi ei tahtnud õnnestuda
ja see jättis meid terveks järgnevaks päevaks uniseks.
4. okt.
Hommikul oli ärev meeleolu laevas. Madrused jooksid, kätega vehkides ja
valjusti omavahel lauseid vahetades, edasi tagasi. Olla nähtud vene
allveelaeva? Lõunapaiku jõudsime siiski ühes tükis Lätis asuvasse Windavi
sadamasse. Lubati maale, millist võimalust kasutati ohtrasti, eriti poodide
külastamiseks. Sõda oli Windavist veel päris kaugel ja saksa Ida-alade raha
oli meil laialt. Hommikul märkasin meie laevas üht imeilusat eesti tüdrukut,
kellega lootsin reisil tuttavaks saada. Jalutades sadamakail märkasin minu
suureks pettumuseks seda tüdrukut juba "Nordsterni" komandosillal veetlevalt
koketeerimas laevaohvitseridega.
Õhtul sõitis merele tugev saksa kerge sõjalaevastik. Juttude järgi olevat
karta vene allveelaevu. Õhtul võtsime viina ja sakummi, et saaks paremini
magada. Seekord meisterdasime improviseeritud asemed kajuti põrandale, ja see
aitas.
5. okt.
Hommikul kuulsime, et üks suur põgenikelaev on põhja pommitatud 3000.
eestlasega ja 4000. sakslasega??? Veetsime päeva jälle Windavi sadamas.
Laevadele võeti peale suur hulk Läti põgenikke ja ka mõned eesti perekonnad.
Õhtul tõmmati laevad sadamast välja reidile, et öösel reisi jatkata. Magasime
rahuldavalt, nagu eelmisel ööl.
Varahommikul jõudsin Kuressaarde ja sealt kohe edasi sadamasse. Meil oli
kokkulepitud Laidva ja Tomingaga, et kohtume sadama teel, maja number 3. ees.
Sadamasse viiva tee nimi oli Roomassaare tee ja ka maja #3 oli olemas.
Väsinud öö läbi jalgrattasõidust, näljane, pesemata-kasimata, nii ma seal
kraavi pervel istusin ja ootasin oma kaaslasi. Umbes tunni aja pärast väsisin
ootamisest ja koputasin uksele. Ukse avas kena, minuvanune neiu. Olin
kohmetanud, sest ei ootanud sellist ukseavajat, samuti olin kindel, et uks
lüüakse mu nina ees kohe kinni. Noor neiu uudistas mind ja minu ratast ja
mis kõige tähtsam, ta ei sulgenud ust, palus mul koguni sisse astuda.
Õppisime üksteist tundma. Noor neiu oli üksinda kodus, vanemad jõudsid koju
alles teisel päeval. Ka nemad valmistasid Eestist lahkumisele. Sain Silvia
East'iga väga väga heaks sõbraks. Sain süüa, juua, pesta, samuti riideid
pesta ja pesu vahetada ja ka välja magada öisest väsitavast sõidust. Silvia
oli minu pesunaiseks.
2. okt.
Laidva ja Tomingas jõudsid järele. Kuressaares oli avatud ajutine kapten
Talbaku büroo kust saime endile uued isikut- ja ka elukutsettõendavad
dokumendid. Olime nüüd kalamehed teel Konstanz'i, mis on piirilinn Saksamaa
ja Sveitsi piiril, Bodensee kaldal. Vanad dokumendid jätsime ka alles, mine
tea millal neid võib vaja minna. Meie kaugem plaan oli nüüd Konstanz'is
Sveitsi saada. Need kapt. Talpaku poolt väljaantud uued dokumendid päästsid
paljusid eesti sõdureid eraisikutena tulevastest sõjalõpu koledustest
Saksamaal.
Suur lollus meie poolt oli see, et läksime Ortskomantatuuri Tomingasele
saksakeelseid mereväe leitnadi pabereid saama. Meid ähvardati vanglaga, peeti
väejooksikuteks ja lubati tapikorras tagasi rindele saata. Õnneks üht tähtsat
ametnikku polnud kohal ja meie lubaduse peale, et läheme ainult sööma ja
tuleme kohe tagasi, lasti meil minna. Aga loomulikult me kunagi tagasi ei
läinud.
Kuressaare reidil nägime kaht keskmise suurusega laeva, (5-6000 br. reg. t.)
mis pidid järgmisel päeval Saksamaale lahkuma. Sadamas oli üle 1000 põgeniku
ja ka hulk vene sõjavange, need kõik mahtusid laevadele. Öö veetsime jälle
Silvia kodus. Tema vanemad olid kinnise iseloomuga ega rääkinud palju.
Niipalju sain siiski aru, et neil oli paat kuskil Saaremaa külas juba valmis
Rootsi pagemiseks.
3. okt.
Hommikul kostitati meid tugeva talupoja hommikusöögiga, mis jäi viimaseks
söömaajaks Eesti pinnal. Kaasa pakiti isegi võileibasid. Õlitasin jalgratta
ja algas jälle südamlik ja halearmas lahkumine. Olime Silviaga kindlad, et
kohtume jälle ja varsti. Olin kindel, et Silvial oli minust samakahju
lahkuda, nagu minul temast. Roomassaare tee maja Nr.3 jääb meelde. Kahjuks ei
ole Silviast ega ta vanemaist enam kunagi midagi kuulnud.
Olime sadamakail ühed viimastest. Kogu hommik veeti põgenikke mootorpaatidega
laevadele. Vene sõjavangid jäeti viimasteks.
Minul tekkis sadamakail vaielus saksa välipolitseiga, kes ei lubanud
jalgratast kaasa viia. Saksa sõjaväel olevat seda vaja ja sõjaolukorras on
tal õigus selle konfiskeerimiseks. Ütles veel, et kui ratta lahti monteerin
siis võin selle osadena Saksamaale kaasa viia. Kuna mul olid kõik vajalikud
tööriistad selleks olemas, olin valmis seda tegema. Siis aga hakkasid Laidva
ja Tomingas omakorda protesteerima.
Minu ja välipolitsei vaieluse ajal nad lahkusid mootorpaadist, kus oli ka
minule koht, sest paat lahkus kailt. Kuna ka põgenikeparv kailt oli juba
laevades, lastiti viimasesse põgenike paati veel mõni üksik põgenik ja mul ei
jäänudki muud üle kui, et anda mu 15. aasta sünnipäevakink, inglise jalgratas
"Rudge", saksa sõdurile.
Mootorpaadis, teel laevale, oli aega uudishimutseda laevasid. Kaks täiesti
ühesugust sõsarlaeva. Ühe nimi oli "Nautic", mis sai meie laevaks ja teise
laeva nimi oli "Nordstern". See eelmine paat, millest meie jalgratta pärast
maha jäime viis põgenikud "Nordsternile", mis oleks olnud ka meie laev.
"Nordsterni" hukkumine.
Päris viimaste paatidega viidi vene sõjavangid, umbes 100, kõik
"Nordsternile".
Meile kolmele anti laevas kaardiruum Nr.1, mis asus dekil ja vööris. Meile ei
olnud all laevakeres enam ruumi. Olime oma elamisega päris rahul. Radiaatorid
hoidsid ruumi sooja, aga oleks……jah……oleks ka voodid sees olnud!
Kõrvalruumist oli kuulda tuttava filminäitleja, Marika Rökk'i laulu, seal
elasid madrused. Kui toiduaeg tuli, siis igatsesime oma konservitoidule
lisaks sooja suppi, mis jäigi igatsuseks.
Kuulsime madrustelt, et Hiiumaa on juba venelaste valduses. Arutasime
omavahel, et mis sai purjekas "Ülo'st", kas kapten jõudis õigeks ajaks tagasi
ja kui jõudis, kas oli veel Rootsi minejaid põgenikke. Igal tunnil tekkis
uusi küsimusi, millele kunagi ei saanud vastust.
Leppisime omavahel kokku, et kui peaksime üksteisest lahku jääma, siis
räägime kõik kolm õiget kokkulepitud juttu. Nimelt: minu koolivend elab
Konstanzi linnas ja temal on tutvusi, et meile Bodensee järvel kaluritena
tööd leida. Mina, kui saksakeele parim rääkija meist kolmest, olin grupi
eestkostja.
Õhtul haalati ankrud ja reis tundmatusse tulevikku algas. Kombinatsioon uuest
ümbrusest, laeva mootorite mürast ja Läänemere miljööst hoidis Une Mati
meist päris kaugel. Püüdsime istudes magada, mis kuidagi ei tahtnud õnnestuda
ja see jättis meid terveks järgnevaks päevaks uniseks.
4. okt.
Hommikul oli ärev meeleolu laevas. Madrused jooksid, kätega vehkides ja
valjusti omavahel lauseid vahetades, edasi tagasi. Olla nähtud vene
allveelaeva? Lõunapaiku jõudsime siiski ühes tükis Lätis asuvasse Windavi
sadamasse. Lubati maale, millist võimalust kasutati ohtrasti, eriti poodide
külastamiseks. Sõda oli Windavist veel päris kaugel ja saksa Ida-alade raha
oli meil laialt. Hommikul märkasin meie laevas üht imeilusat eesti tüdrukut,
kellega lootsin reisil tuttavaks saada. Jalutades sadamakail märkasin minu
suureks pettumuseks seda tüdrukut juba "Nordsterni" komandosillal veetlevalt
koketeerimas laevaohvitseridega.
Õhtul sõitis merele tugev saksa kerge sõjalaevastik. Juttude järgi olevat
karta vene allveelaevu. Õhtul võtsime viina ja sakummi, et saaks paremini
magada. Seekord meisterdasime improviseeritud asemed kajuti põrandale, ja see
aitas.
5. okt.
Hommikul kuulsime, et üks suur põgenikelaev on põhja pommitatud 3000.
eestlasega ja 4000. sakslasega??? Veetsime päeva jälle Windavi sadamas.
Laevadele võeti peale suur hulk Läti põgenikke ja ka mõned eesti perekonnad.
Õhtul tõmmati laevad sadamast välja reidile, et öösel reisi jatkata. Magasime
rahuldavalt, nagu eelmisel ööl.
6. okt.
Hommikul ärgates leidsime endid ulgumerelt. Silmapiiril ainult taevas ja
vesi. Meie kahele sõsarlaevale oli saatjaks üks saksa kahurpaat kahe 3. cm.
ja nelja 2.cm. toruga.. Tugev lainetus pani laeva keskmiselt kõikuma. Üks
meist kolmest, aga mitte mina, jäi merehaigeks. Ka minul oli kõhus imelik
tunne aga esmaabi merehaiguse vastu, mida meriskaudina õppisin on, et tõmba
püksirihmaga kõht kõvasti kinni, mida ma ka tegin. Vist aitas? Poolhaigetena
otsustasime, et enam nii palju ei söö. Mul olid sõjaväe toidukaardid juba
idarindelt, mida uuendasin aeg ajalt ja nendel oli palju toitu välja võtmata.
Windavis tõime nende kaartidega rohkelt provianti laevale ja nüüd kannatasime
liigsöömise all..
Ilusa ilma puhul viibisime tekil ja tunnistaime pettunult sõsarlaeva
"Nordsterni" kiiret möödumist meie laevast. Kui "Nordstern" jõudis 150. mtr.
kaugusele meie laeva ette tasandas laev kiirust ja pidas distantsi. 10
minutit hiljem nägime kohkunult hiigel tule/suitsusammast väljuvat laeva
vasakust küljest, millele järgnes kõva kärgatus. Olime nagu soolasambad. Mis
järgnes, ei uskunud oma silmi. Laeva vöör kadus merre mõne minuti jooksul.
Ahter tõusis aeglaselt kõrgele üles ja vajus siis kiiresti vetesügavusse. See
kõik juhtus 5.- 6. minuti jooksul. Meie laeval algasid sireenid, laev
alustas kiiret sik-sak sõitu. Kahurpaat alustas sügavveepommidega. Umbes
tunniajalise sik-sak sõidu järele, millise aja jooksul laev tegi suure ringi,
jõudsime "Nordsterni"hukkumiskohale ellujäänuid päästma. Seal laev seisis
liikumatult kohal, olles niimoodi heaks märklauaks järgmistele torpeedodele,
nii ma mõtlesin. Kahurpaat lasi välja umbes 20 sügavveepommi ja siis tuli
samuti päästetööle. Hiljem kuulsin, et kahurpaat päästis umbes sajast vene
sõjavangist, kes olid tekil, ligi 40 ja eestlasi/lätlasi ainult 10. Kahjuks
ei tea kuipalju meeskonnaliikmeist pääsis. Meie laeva madrused tõmbasid veest
välja 36 eestlast, mitte ühtki lätlast. Koos laevaga leidsid märja haua umbes
500 põgenikku. Õiget arvu ei saa kunagi teada. Kuna ilm oli päikesepaisteline
toodi õnnetud laeva korstna ligidale päikese kätte kuivama. Otsisin asjatult
toda imeilusat eesti tüdrukut, kes Windavi sadamas vahetas laeva. Kahetsesin
kibedasti, et ma ei teinud ennast temaga tuttavaks kui ta veel meie laeval
viibis. Samuti tänasin mõttes oma kadunud isa, kes mulle jalgratta kinkis.
Aastaid hiljem, USA's elades, leidsin, et üks minu skautvendadest, nskm.
Veeliks Ling oli oma isaga päästetute hulgas ja lõpetasid oma reisi Saksamaale meie
laevas. Veeliks rääkis, et kui kärgatus käis oli laevaruum peagu
silmapilkselt vett täis. Veeliks oli isaga samuti all laevaruumis aga trepi
kõrval. Isa lükkas poega trepist üles, olles kogu aeg kaelani vees ja kui nad
tekile said oli laev nende alt kadunud. Veepinnale jäi küllaldaselt
mitmesugust puumaterjali, mis hoidsid pääsenuid elus.
Selle aja jooksul, mil meie laev tegi täiskäiguga sik-sak ringi, käsutati
kõik põgenikud tekile. Päästevööd jagati välja, esimestena lastele ja
naistele, siis vanureile. Meie, kolm nooremat meest, pidime omad päästevööd,
mis kajutist saime, ära andma. Igaks juhuks hoidsin ennast päästeparve
ligidusse. Mõtlesin, et kui külm võiks oktoobris Baltimere vesi olla. Imelik
abitu tunne oli. Sik-saki sõidu ajal ma ei kartnud, küll aga tuli hirm
kallale ja süda vajus saapasäärde kui laev seisis päästetööde tõttu.
Päästetööd kestsid üks tund ja kogu selle aja ootasin torpeedotabamust ja
minutid tundusid igavikuna.
Milline rõõm vallutas mõtte kui laevamootorid alustasid taas tööle. Ülejäänud
tee olime üksinda. Kahurpaat, ei tea miks, jäi kaugele maha? Videvikus aga
elasime üle ühe teise hirmuäratava elamuse. Meie ligiduses kerkis veepinnale
allveelaev. Kohe aga teatati laeva valjuhääldaja kaudu, et see on Saksa oma.
Pärast mõneminutilist õhuvõtmist ja signaalide vahetamist meie laevaga
sukeldus allveelaev.
Saksamaal.
Kell 20:30 jõudsime sadamasse. Aga mis nimelisse? Keegi ei teadnud ja
madrused ei ütelnud. Võibolla nemad ka ei teadnud?
Unenäod. Kas keegi usub unenägudesse? Paar päeva tagasi nägin unes, et
varjasin ennast kommunistide eest. Elu päästmiseks kortsutasin ja viskasin
enda Saksamaale sõidu dokumendid prügikasti, aga siis võtsin jälle välja,
silusin need tasaseks ja asetasin tagasi rahakoti vahele ja panin taskusse?
Laidva nägi unes, et tahtis ennast maha lasta aga püstol lagunes käes
tükkideks?
7. okt.
Hommikul haalati laev mujale, mitte kaugele kohast kus alguses seisime. Saime
teada, et maandusime Gotenhafenis, praegune Poola linn Gdynia. Magamine oli
juba palju viisakam, sest meil oli õnne kombineerida-organiseerida endile
madratsid. Pesemine oli meeskonnaruumis selleks ettenähtud ajal kui
laevameeskond pesuruumist juba lahkunud oli. Kui trossid olid kinnitatud
algas kohe põgenike mahalaadimine, mida toimetasid riietuse järgi
tsivilistid, kes kandsid mantlivarrukal haakristiga linti. Need tsivilistid
andsid meile, põgenikele, Eesti vabastamiseks ja Saksamaal elamiseks häid
lootusi. Ka kuulsime madrustelt, et meie saatelaev oli põhja torpedeeritud,
muidugi koos põgenikega ja vene sõjavangidega, keda nad päästsid
"Nordsternilt". Edasi nad seletasid, et ka meie laeva ahtrist möödus torpeedo
ajal, kui laev seisis päästetööde tõttu. Madruste jutud meid enam ei
häirinud, oli nagu raske uskuda. Küll aga meeldis meile nende kingitusepakid
rohkete toidukonservidega ja isegi viinapudeleid anti kaasa.
Viimane söömine laevas muutus täielikuks ülesöömiseks ja viinavõtmiseks koos
lõbusate madrustega.
Kell13:15 alustati põgenike rongi laadimisega. Oli dokumentide kontroll ja
seekordsete tsivilistide käitumine põgenikega jättis kõvasti soovida. Oli
karjumist, sõimamist ja isegi tagant tõukamist, et kiiremini vagunisse saaks.
Istusime siis täiskiilutud vagunites ja ootasime sõidu algust. Kes tukkus,
kes unistas, perekonnad õiendasid lastega aga vagunist lahkuda ei tohtinud.
Alles hilisõhtul saime veduri oma rongile ette ja sõit algas tublisti pärast
kekööd.
7. okt.
Magasime pinkidel ja ka laastudel, vaguni põrandal. Ärgates ja läbi
vaguniakna välja vaadates nägime ilusat maastikku. Hästi haritud põllud
vaheldusid metsatukkadega, korralikud majad, ilusad talud, asfaldteeritud
teed ja mitte ühtki õhurünnaku märki. Sõda nagu polekski olemas.
Ühes jaamas rong peatus. Läbi vaguniakende jagati vorsti ja leiba. Ilmnes
lätlaste suur nälg, suure kisa ja lärmiga nad nõudsid lisaportsusid.
Rong tegi pikema peatuse Belgardis, praegune Poola Bialogard, kus läksime
linna peale hulkuma. Vahetasime esimesed Ostmark'id saksa raha vastu,
maitsesime õlut ja mõdu. Tagasi rongis, kuulsime kaht juttu. Meid viiakse
Schwiedemündesse, mis on sadamalinn Oderi jõe suudmes aga lätlased teadsid,
et meid, eriti neid, lätlasi, viiakse Dresdeni. Meie pikas rongis kuulus 5
vagunit eestlastele ja kaks korda niipalju vaguneid lätlastele.
Teekond viis edasi läbi Stettini, praegune Poola linn Szczecin.
8. okt. Schwienemündes.
Kell 1:30 jõudsime Schwienemündesse, maakaardi järele Saksa linn (?) kuid
kannab Poola nime Swinoujscie. Lahkusime rongilt suurde söögisaali, kus
jagati meile võrdlemidi lahjat suppi. Eestlased, umbes 300, organiseerisid
kähku supisaba ja saime niimoodi lätlaste pahameeleks, sakslaste imestuseks,
ilma kisa ja kärata toidu varem kätte. Söögisaalis ringi vaadates jäi meelde
palju inimesi magamas põhkudel, kaetud saksa sõjaväe tekkidega. Eriti on
meeles grupp tüdrukuid kelledest tuli peagu üle astuda. Nende tekid olid
tõmmatud silmadeni aga oma ilusate silmadega nad piilusid nagu nukud minu
igat sammu.
Pärast supitamist aeti meid tagasi vagunitesse kus veetsime öö. Ma ei tea
miks, aga otsustasin, et habet ma enne sihtkohta jõudmist enam ei aja.
Võibolla ei olnud siletiteri? Meid, eestlasi ajas segadusse teadmine, et
oleme jälle sadamalinnas. Miks? Kuhu on siit laevaga minna, ega ometi Taani,
või koguni Rootsi?
(On nii naljakas aga need neli aastat, mis põgenikelaagrites Saksamaal sai
veedetud, optimistlikud mõtted alati domineerisid kõiki kuulujuttusid.)
9. okt.
Veetsime öö taas vaguni põhkudel. Vaguni ropust WC'st leidsin ühe s-----
sonimütsi. Jätsin ta sinnapaika, teadagi milleks seda kasutati. Kuulsime uut
juttu, et meid, eestlasi, on kogemata liidetud suure lätlaste grupiga, kes
olevat sundviisiliselt evakueeritud ja ka sundviisiliselt viiakse neid neile
määratud töölaagrisse, kuna meile pidavat antama vaba valik kuhu minna. See
probleem leiab lahenduse varsti.
Hommikusöögiks oli värvitu kliistritaoline hapu vedelik. Ei saanud aru kas
toit oli hapuks läinud või oli kummaline magustoit. Seedimine jäi siiski
normaalseks.
Hulkusime pool päeva linnas. Püüdsime osta isiklikke tarbesemeid nagu
hambaharja, kingamääret ja -harja, siletiteri jne. Midagi ei saanud, siiski
oli õnne ka. Ühest poest saime osta väikese karbi vaseliini ja hambaseepi.
Pole elus kuulnud, et hambaid pestakse ka seebiga. Üks kummaline elutarkus
jälle juures.
Ühes pangas saime kõik oma Ida-alade raha ringi Saksa RM-deks vahetada ja
seda oli meil küllalt. Laidval ja minul oli kolme kuu palk ja Tomingasel kah
patakas Ida-ala raha kaasas.Lasime kõik kolm endi pead korda teha.
Peapesemine, juukselõikus ja habemeajamine. Juuksurid teenisid hästi.
Ja minu tõotus iseendale, et enne sihtkohta jõudmist habet enam ei aja, see
tõotus tuli meelde alles siis kui pool habet juba habemeajaja valduses oli.
Hiljem, kui rahavahetamisest teistele rääkisime, tormas kogu rongitäis
rahvast raha vahetama. Pangaametnikud aga niisugust inimeste massi nähes,
sulgesid panga uksed ja rahvas jäi seekord riigimarkadest ilma. Meil vedas!.
Kell 16:30 käsutati kõik rongist välja, viidi üle Oderi jõe ühte suurde
põgenike ja töölaagrisse. Lätlased mahutati kiiresti barakkidesse, eestlased
aga pidid kõndima 1,5 km. eemalasuvasse laagrisse. Barakkide suurtes
ruumides, kuhu pidime sisse kolima, olid põhud põrandal ja mehed naised
lamasid nendel nii kuidas juhtus. Oh sa rõõmustav, Jõulud, mis Jõulud, saab
põhkudel mürada?
Pikalt ja pidevalt kestis valjuhääldajate soovitus kõigile, kellel veel
relvad kätte jäänud, raske karistuse ähvardusel need kohe ära anda. Ei
julgenud minagi enam oma 3,8 mm. teenistuspüstolit taskus hoida ja viisin
selle koos kuulidega tsivilistidest ülemustele. Püstol võeti tänuga vastu,
sain isegi vastava dokumendi allkirjadega ja templiga, et pärast sõja
võidukat lõppu saan selle tagasi?
Hommikul ärgates leidsime endid ulgumerelt. Silmapiiril ainult taevas ja
vesi. Meie kahele sõsarlaevale oli saatjaks üks saksa kahurpaat kahe 3. cm.
ja nelja 2.cm. toruga.. Tugev lainetus pani laeva keskmiselt kõikuma. Üks
meist kolmest, aga mitte mina, jäi merehaigeks. Ka minul oli kõhus imelik
tunne aga esmaabi merehaiguse vastu, mida meriskaudina õppisin on, et tõmba
püksirihmaga kõht kõvasti kinni, mida ma ka tegin. Vist aitas? Poolhaigetena
otsustasime, et enam nii palju ei söö. Mul olid sõjaväe toidukaardid juba
idarindelt, mida uuendasin aeg ajalt ja nendel oli palju toitu välja võtmata.
Windavis tõime nende kaartidega rohkelt provianti laevale ja nüüd kannatasime
liigsöömise all..
Ilusa ilma puhul viibisime tekil ja tunnistaime pettunult sõsarlaeva
"Nordsterni" kiiret möödumist meie laevast. Kui "Nordstern" jõudis 150. mtr.
kaugusele meie laeva ette tasandas laev kiirust ja pidas distantsi. 10
minutit hiljem nägime kohkunult hiigel tule/suitsusammast väljuvat laeva
vasakust küljest, millele järgnes kõva kärgatus. Olime nagu soolasambad. Mis
järgnes, ei uskunud oma silmi. Laeva vöör kadus merre mõne minuti jooksul.
Ahter tõusis aeglaselt kõrgele üles ja vajus siis kiiresti vetesügavusse. See
kõik juhtus 5.- 6. minuti jooksul. Meie laeval algasid sireenid, laev
alustas kiiret sik-sak sõitu. Kahurpaat alustas sügavveepommidega. Umbes
tunniajalise sik-sak sõidu järele, millise aja jooksul laev tegi suure ringi,
jõudsime "Nordsterni"hukkumiskohale ellujäänuid päästma. Seal laev seisis
liikumatult kohal, olles niimoodi heaks märklauaks järgmistele torpeedodele,
nii ma mõtlesin. Kahurpaat lasi välja umbes 20 sügavveepommi ja siis tuli
samuti päästetööle. Hiljem kuulsin, et kahurpaat päästis umbes sajast vene
sõjavangist, kes olid tekil, ligi 40 ja eestlasi/lätlasi ainult 10. Kahjuks
ei tea kuipalju meeskonnaliikmeist pääsis. Meie laeva madrused tõmbasid veest
välja 36 eestlast, mitte ühtki lätlast. Koos laevaga leidsid märja haua umbes
500 põgenikku. Õiget arvu ei saa kunagi teada. Kuna ilm oli päikesepaisteline
toodi õnnetud laeva korstna ligidale päikese kätte kuivama. Otsisin asjatult
toda imeilusat eesti tüdrukut, kes Windavi sadamas vahetas laeva. Kahetsesin
kibedasti, et ma ei teinud ennast temaga tuttavaks kui ta veel meie laeval
viibis. Samuti tänasin mõttes oma kadunud isa, kes mulle jalgratta kinkis.
Aastaid hiljem, USA's elades, leidsin, et üks minu skautvendadest, nskm.
Veeliks Ling oli oma isaga päästetute hulgas ja lõpetasid oma reisi Saksamaale meie
laevas. Veeliks rääkis, et kui kärgatus käis oli laevaruum peagu
silmapilkselt vett täis. Veeliks oli isaga samuti all laevaruumis aga trepi
kõrval. Isa lükkas poega trepist üles, olles kogu aeg kaelani vees ja kui nad
tekile said oli laev nende alt kadunud. Veepinnale jäi küllaldaselt
mitmesugust puumaterjali, mis hoidsid pääsenuid elus.
Selle aja jooksul, mil meie laev tegi täiskäiguga sik-sak ringi, käsutati
kõik põgenikud tekile. Päästevööd jagati välja, esimestena lastele ja
naistele, siis vanureile. Meie, kolm nooremat meest, pidime omad päästevööd,
mis kajutist saime, ära andma. Igaks juhuks hoidsin ennast päästeparve
ligidusse. Mõtlesin, et kui külm võiks oktoobris Baltimere vesi olla. Imelik
abitu tunne oli. Sik-saki sõidu ajal ma ei kartnud, küll aga tuli hirm
kallale ja süda vajus saapasäärde kui laev seisis päästetööde tõttu.
Päästetööd kestsid üks tund ja kogu selle aja ootasin torpeedotabamust ja
minutid tundusid igavikuna.
Milline rõõm vallutas mõtte kui laevamootorid alustasid taas tööle. Ülejäänud
tee olime üksinda. Kahurpaat, ei tea miks, jäi kaugele maha? Videvikus aga
elasime üle ühe teise hirmuäratava elamuse. Meie ligiduses kerkis veepinnale
allveelaev. Kohe aga teatati laeva valjuhääldaja kaudu, et see on Saksa oma.
Pärast mõneminutilist õhuvõtmist ja signaalide vahetamist meie laevaga
sukeldus allveelaev.
Saksamaal.
Kell 20:30 jõudsime sadamasse. Aga mis nimelisse? Keegi ei teadnud ja
madrused ei ütelnud. Võibolla nemad ka ei teadnud?
Unenäod. Kas keegi usub unenägudesse? Paar päeva tagasi nägin unes, et
varjasin ennast kommunistide eest. Elu päästmiseks kortsutasin ja viskasin
enda Saksamaale sõidu dokumendid prügikasti, aga siis võtsin jälle välja,
silusin need tasaseks ja asetasin tagasi rahakoti vahele ja panin taskusse?
Laidva nägi unes, et tahtis ennast maha lasta aga püstol lagunes käes
tükkideks?
7. okt.
Hommikul haalati laev mujale, mitte kaugele kohast kus alguses seisime. Saime
teada, et maandusime Gotenhafenis, praegune Poola linn Gdynia. Magamine oli
juba palju viisakam, sest meil oli õnne kombineerida-organiseerida endile
madratsid. Pesemine oli meeskonnaruumis selleks ettenähtud ajal kui
laevameeskond pesuruumist juba lahkunud oli. Kui trossid olid kinnitatud
algas kohe põgenike mahalaadimine, mida toimetasid riietuse järgi
tsivilistid, kes kandsid mantlivarrukal haakristiga linti. Need tsivilistid
andsid meile, põgenikele, Eesti vabastamiseks ja Saksamaal elamiseks häid
lootusi. Ka kuulsime madrustelt, et meie saatelaev oli põhja torpedeeritud,
muidugi koos põgenikega ja vene sõjavangidega, keda nad päästsid
"Nordsternilt". Edasi nad seletasid, et ka meie laeva ahtrist möödus torpeedo
ajal, kui laev seisis päästetööde tõttu. Madruste jutud meid enam ei
häirinud, oli nagu raske uskuda. Küll aga meeldis meile nende kingitusepakid
rohkete toidukonservidega ja isegi viinapudeleid anti kaasa.
Viimane söömine laevas muutus täielikuks ülesöömiseks ja viinavõtmiseks koos
lõbusate madrustega.
Kell13:15 alustati põgenike rongi laadimisega. Oli dokumentide kontroll ja
seekordsete tsivilistide käitumine põgenikega jättis kõvasti soovida. Oli
karjumist, sõimamist ja isegi tagant tõukamist, et kiiremini vagunisse saaks.
Istusime siis täiskiilutud vagunites ja ootasime sõidu algust. Kes tukkus,
kes unistas, perekonnad õiendasid lastega aga vagunist lahkuda ei tohtinud.
Alles hilisõhtul saime veduri oma rongile ette ja sõit algas tublisti pärast
kekööd.
7. okt.
Magasime pinkidel ja ka laastudel, vaguni põrandal. Ärgates ja läbi
vaguniakna välja vaadates nägime ilusat maastikku. Hästi haritud põllud
vaheldusid metsatukkadega, korralikud majad, ilusad talud, asfaldteeritud
teed ja mitte ühtki õhurünnaku märki. Sõda nagu polekski olemas.
Ühes jaamas rong peatus. Läbi vaguniakende jagati vorsti ja leiba. Ilmnes
lätlaste suur nälg, suure kisa ja lärmiga nad nõudsid lisaportsusid.
Rong tegi pikema peatuse Belgardis, praegune Poola Bialogard, kus läksime
linna peale hulkuma. Vahetasime esimesed Ostmark'id saksa raha vastu,
maitsesime õlut ja mõdu. Tagasi rongis, kuulsime kaht juttu. Meid viiakse
Schwiedemündesse, mis on sadamalinn Oderi jõe suudmes aga lätlased teadsid,
et meid, eriti neid, lätlasi, viiakse Dresdeni. Meie pikas rongis kuulus 5
vagunit eestlastele ja kaks korda niipalju vaguneid lätlastele.
Teekond viis edasi läbi Stettini, praegune Poola linn Szczecin.
8. okt. Schwienemündes.
Kell 1:30 jõudsime Schwienemündesse, maakaardi järele Saksa linn (?) kuid
kannab Poola nime Swinoujscie. Lahkusime rongilt suurde söögisaali, kus
jagati meile võrdlemidi lahjat suppi. Eestlased, umbes 300, organiseerisid
kähku supisaba ja saime niimoodi lätlaste pahameeleks, sakslaste imestuseks,
ilma kisa ja kärata toidu varem kätte. Söögisaalis ringi vaadates jäi meelde
palju inimesi magamas põhkudel, kaetud saksa sõjaväe tekkidega. Eriti on
meeles grupp tüdrukuid kelledest tuli peagu üle astuda. Nende tekid olid
tõmmatud silmadeni aga oma ilusate silmadega nad piilusid nagu nukud minu
igat sammu.
Pärast supitamist aeti meid tagasi vagunitesse kus veetsime öö. Ma ei tea
miks, aga otsustasin, et habet ma enne sihtkohta jõudmist enam ei aja.
Võibolla ei olnud siletiteri? Meid, eestlasi ajas segadusse teadmine, et
oleme jälle sadamalinnas. Miks? Kuhu on siit laevaga minna, ega ometi Taani,
või koguni Rootsi?
(On nii naljakas aga need neli aastat, mis põgenikelaagrites Saksamaal sai
veedetud, optimistlikud mõtted alati domineerisid kõiki kuulujuttusid.)
9. okt.
Veetsime öö taas vaguni põhkudel. Vaguni ropust WC'st leidsin ühe s-----
sonimütsi. Jätsin ta sinnapaika, teadagi milleks seda kasutati. Kuulsime uut
juttu, et meid, eestlasi, on kogemata liidetud suure lätlaste grupiga, kes
olevat sundviisiliselt evakueeritud ja ka sundviisiliselt viiakse neid neile
määratud töölaagrisse, kuna meile pidavat antama vaba valik kuhu minna. See
probleem leiab lahenduse varsti.
Hommikusöögiks oli värvitu kliistritaoline hapu vedelik. Ei saanud aru kas
toit oli hapuks läinud või oli kummaline magustoit. Seedimine jäi siiski
normaalseks.
Hulkusime pool päeva linnas. Püüdsime osta isiklikke tarbesemeid nagu
hambaharja, kingamääret ja -harja, siletiteri jne. Midagi ei saanud, siiski
oli õnne ka. Ühest poest saime osta väikese karbi vaseliini ja hambaseepi.
Pole elus kuulnud, et hambaid pestakse ka seebiga. Üks kummaline elutarkus
jälle juures.
Ühes pangas saime kõik oma Ida-alade raha ringi Saksa RM-deks vahetada ja
seda oli meil küllalt. Laidval ja minul oli kolme kuu palk ja Tomingasel kah
patakas Ida-ala raha kaasas.Lasime kõik kolm endi pead korda teha.
Peapesemine, juukselõikus ja habemeajamine. Juuksurid teenisid hästi.
Ja minu tõotus iseendale, et enne sihtkohta jõudmist habet enam ei aja, see
tõotus tuli meelde alles siis kui pool habet juba habemeajaja valduses oli.
Hiljem, kui rahavahetamisest teistele rääkisime, tormas kogu rongitäis
rahvast raha vahetama. Pangaametnikud aga niisugust inimeste massi nähes,
sulgesid panga uksed ja rahvas jäi seekord riigimarkadest ilma. Meil vedas!.
Kell 16:30 käsutati kõik rongist välja, viidi üle Oderi jõe ühte suurde
põgenike ja töölaagrisse. Lätlased mahutati kiiresti barakkidesse, eestlased
aga pidid kõndima 1,5 km. eemalasuvasse laagrisse. Barakkide suurtes
ruumides, kuhu pidime sisse kolima, olid põhud põrandal ja mehed naised
lamasid nendel nii kuidas juhtus. Oh sa rõõmustav, Jõulud, mis Jõulud, saab
põhkudel mürada?
Pikalt ja pidevalt kestis valjuhääldajate soovitus kõigile, kellel veel
relvad kätte jäänud, raske karistuse ähvardusel need kohe ära anda. Ei
julgenud minagi enam oma 3,8 mm. teenistuspüstolit taskus hoida ja viisin
selle koos kuulidega tsivilistidest ülemustele. Püstol võeti tänuga vastu,
sain isegi vastava dokumendi allkirjadega ja templiga, et pärast sõja
võidukat lõppu saan selle tagasi?
10. okt.
Hommikuse pesemise ajal lõppes meie seep. Õnneks sooja vett jatkus.
Rahvas räägib igasuguseid kuulujutte meie tulevikust. Mehed rindele, naised
lastega sundtöödele kaevandustesse, või siis tagasi, rindele lähemale,
kaitsekraavisid kaevama, jne. Hommikul jagati päevane proviant: üks
sõjaväeleib 5-le inimesele, noaotsaga marmelaadi ja sõduri võinorm. Õnneks
jõudsid laevalejäänud pakid kohale. Võtsime pakkidest välja sõnastikud,
käterätikud ja maiustuseks paar leiba juustukonservidega. Lõunasöögiks pidime
tund aega sabas seisma. Saime kohutava laadungi kartuleid kastmes aga lihata.
Pärast seda kui punnisime kartulilaadungi omale keresse, vaatasime jõekaldal
kuidas kalamees lestapoegi püüdis. Ajaviiteks külastasime kino "Scalat" kus
mängis tuntud film"Träumerei" Hilde Krahl'iga peaosas. Kinost lahkudes
eksisime kottpimedas linnas mitu tundi enne kui oma barakki tagasi saime.
Teed küsides Tomingas nimetas üht neiut "jungeks", mille peale see Tominga
läbi sõimas.
Barakis kohtasin oma suureks üllatuseks Kopli poissi Otto Tormistet, endise
nimega Treumann, kelle õde Vanda oli minu leeriõde. Ott töötab sadamas ühel
puksiiril. Juttu oli meil laialt. Peamiselt Kopli poistest, kes nüüd on igas
ilmakaares laiali. Ott kutsus mind oma puksiiri vaatama. See kutse tekitas
mõtte ehk polegi vaja kaugemale minna, töökoht siinsamas, puksiiril. Olevat
riigitöö ja palk hea. Lubasin kindlasti Otti külastada.
11. okt.
Hommikul otsustasime kalaõnne proovida. Päevik ei ütle kust me õnged saime
aga need olid olemas. Kui usse otsisime, leidsime maa seest hoopis kartuleid.
No mõned ussid saime ikka ka aga kalaõnne ei olnud. Tagasi tulles kuulsime
barakis, et järgmise transpordi sihtkoht on Lõuna Saksamaal, Innsbrucki
linn Alpides. Innsbruck on alati kuulunud ja kuulub ka praegu Austriale.
Gruppi võetakse 40 inimest. Panime endid kohe kirja, õnneks ruumi veel oli.
Imestasime, et enamus inimesi kartsid nii kaugele lõunasse asuda. Meie mõte
oli, et mida kaugemale läände ja lõunasse, seda parem ja julgem. Sõda ehk
meieni siis enne lõppu ei jõuagi? Hiljem külastasime Laidvaga taas linna, ehk
saame kuskil resoranis einetada. Esimeses söögipoes, kuhu sisenesime, meid ei
peetud üldse inimesteks. Ruum oli tühi, ettekandja sõi rahulikult teises toas
ja ei teinud meist väljagi. Seisime, ootasime ja vaatasime. Olles tükk aega
söönud hõikas ettekandja läbi ukse: "Wollen Sie mit wasser essen oder ohne?"
ja ise sõi edasi. No lõpuks tõi meile supi siiski lauale. Linnast midagi osta
polnud. Barakist leidsime eest mehed tööametist, kes olid huvitatud põgenike
elukutsetest.. Registrerisime endid ikka nagu alati kalameestena, kellel
töökoht ootamas Bodensee äärses linnas, Konstanzis. Lubati selleks vastavad
dokumendid kaasa anda koos toidukaartidega…..oh sa rõõmustav, juba jälle
Jõulud!
Pärast nigelat õhtueinet läks lahti kaardimänguks. Kaardimänguga veetsime
peamiselt endi vabat aega ja seda oli palju. Mängisime "Bismarcki", mille
olen üle pikkade aastate unustanud. Õhtul käisime raudteejaamas
rongisõiduaegasid uurimas ja limonaadi joomas. Päarastpoole vajusime sisse
"Kuldsesse Ankrusse" õlut jooma. Nähtavasti olime juba harjunud käimisega
pimedas linnas.
12. okt.
Hommikul öeldi meile, et Lõuna Saksamaale pidavat minema erirong homme või
ülehomme. Vaat sulle lops! Tomingas läks tagasi minu sõbra ja Kopli poisi,
Otto Tormiste laeva lisa proviandi jahile, meie Laidvaga aga niisama linna
peale hulkuma, kust nagunii midagi saada pole. Õnn oli siiski meie. Saime
osta margivaba seepi, fotofiltri, pliiatsi, täitesulepea tinti ja kaks
sõiduplaani. Külastasime ka habemeajajaid, Ühest aeti meid minema, teine
võttis siiski vastu. Sõime kahes retoranis margivabat "Gemüset", mõlemis
doppeltportsud. Õlut joo niipalju kui tahad. Hiljem, kui jälle koos olime,
otsustasime, et püüame omal jõul Konstanzi saada ja ei oota ühistransporti
lõunasse. Saimegi load laagrist lahkumiseks sihtkohaga Konstanz am Bodensee.
Uskumatu, et võime omapead minna mööda Saksamaad reisima! Pesime suure
rõõmuga pesu ja nõelusime sokke. Pesime endid nii hästi kui saime. See toimus
barakis, meeste W.C.'s. Dushiruumisid ei olnud, aga selle eest oli margivaba
seepi laialt käes. Kaardimängu sellel õhtul ei olnud.
Barakk oli jagatud mitmeks suureks ruumiks ja nagu varem kirjeldasin ,
magamine oli põhkudel. Põhud (õled) olid juba varem ei tea mitut inimest
vastu võtnud ja seepärast juba peagu aganateks magatud. Magamiseks pühkisime
luudadega need endised õled, meile juba aganad, hunnikusse ja ase oligi
valmis. Öö jooksul magasime endid alati aganahunnikust läbi põrandalaudadele.
Baraki poolt oli üks tekk igaühele aga selle võtsime peale. Pole siis ime, et
igal hommikul olid kondid kanged, eriti Laidval, kes oli meist oma 42.
aastaga kõige vanem. (Tomingas oli 29. ja mina 22. aastane). Meie
kõrvalruumis magasid kas sunnitöölistest vangid või muidu vabatahtlikult
sunnitööle tulnud töö patrioodid. Igal hommikul juba kell 5:00 algas seal
suur kisa ja lärm, mis kestis umbes tund aega. Sellele järgnes vaikus, mis
kestis kuni kella 19:00-ni. Siis jälle kisa ja lärm kuni kella 21:00.-ni, mil
nähtavasti algas öörahu?
13. okt. (reede)
Et täna on 13. kuupäev ja Reede, otsustasime täna reisi mitte alustada ja ka
mitte midagi ette võtta!!! Poleks kunagi uskunud, et ebausk meid oma embusse
haarab?
Hommikul magasime pesemiseaja sisse. Suurem ime, olime õhtusest pesemisest
puhtad nagunii. Kaks eesti meest vägisi lõid kampa. Põgenikud, härrad Pärn ja
Järver umbes 35-40. aastased.
Venitasime kaardimänguga päeva õhtule, mil kaardimäng muutus igavaks ja
vastu oma hommikust otsust, et mitte midagi ette võtta, otsustasime
Tomingasega minna Kuurhausi "pummeldama". Oli hirmus kallis koht. Lonks
kokteili maksis 1,5 RM (riigimarka). Sõime gemüset (aedvilja) jõime õlut,
kokteili ja mingisugust rammujooki. Magustoiduks jäätis. Arve ühele 24,2 RM.
Kõige selle söömise/joomise tagajärg oli meil mõlemil kohutav maovalu. Reede
ja 13 tulid koos valuga meelde aga siis oli juba hilja. Laidva avaldas meile
võrdlemisi külmalt kuid rahulikult oma kaastunnet.
14. okt.
Otsustasime reisi lõunasse päev edasi lükata sest tahtsin oma lubadust täita
ja Kopli poissi Ottot külastada ja uurida ka tööle saamise võimalusi
puksiiril. Tee puksiirile oli võrdlemisi keeruline ja aegaviitev toiming.
Alguses, minu teadmatuse pärast, pidin mitu püssiga valvemadrust läbi käima
enne kui teada sain, et pidin muretsema mingisuguse ausweisi (tunnistuse)
Komandatuurist, siis sealt kiivris püssimehe saatel laevani kõndima.
Püssimees jäi kaile mind ootama. Laevas võeti mind hästi vastu. Oli endine
eesti puksiir ja kandis inglisepärast nime "Estonia". Sõime, jõime ja
nautisin isegi laeva sauna, milleks aeti üks väike ruum auruga kuumaks.
Töölesaamise lootusi on, aga see võtvat tükk aega ja tagajärge kahjuks peale
sakslasest otsustaja, keegi ei tea. See puksiir oli täielikult mehitatud
eestlastega. Barakki tagasi jõudes tundsin nagu hakkaks palavik kallale? Oli
see kuidagi seotud tulikuuma aurusaunaga ja külma ilmaga, ei tea?
Mis sellest meeskonnast ja puksiirist sõja lõppedes sai, kahjuks ei tea. Mõni
kuu hiljem, juba Lõuna Saksamaalt kirjutasin Ottole kirja kuid vastust ei
saanud.
Aadress: Otto Tormiste, Hilfsbeischiff d. k. "Estonia", 4 Swienemünde.
Deutschland.
Hommikuse pesemise ajal lõppes meie seep. Õnneks sooja vett jatkus.
Rahvas räägib igasuguseid kuulujutte meie tulevikust. Mehed rindele, naised
lastega sundtöödele kaevandustesse, või siis tagasi, rindele lähemale,
kaitsekraavisid kaevama, jne. Hommikul jagati päevane proviant: üks
sõjaväeleib 5-le inimesele, noaotsaga marmelaadi ja sõduri võinorm. Õnneks
jõudsid laevalejäänud pakid kohale. Võtsime pakkidest välja sõnastikud,
käterätikud ja maiustuseks paar leiba juustukonservidega. Lõunasöögiks pidime
tund aega sabas seisma. Saime kohutava laadungi kartuleid kastmes aga lihata.
Pärast seda kui punnisime kartulilaadungi omale keresse, vaatasime jõekaldal
kuidas kalamees lestapoegi püüdis. Ajaviiteks külastasime kino "Scalat" kus
mängis tuntud film"Träumerei" Hilde Krahl'iga peaosas. Kinost lahkudes
eksisime kottpimedas linnas mitu tundi enne kui oma barakki tagasi saime.
Teed küsides Tomingas nimetas üht neiut "jungeks", mille peale see Tominga
läbi sõimas.
Barakis kohtasin oma suureks üllatuseks Kopli poissi Otto Tormistet, endise
nimega Treumann, kelle õde Vanda oli minu leeriõde. Ott töötab sadamas ühel
puksiiril. Juttu oli meil laialt. Peamiselt Kopli poistest, kes nüüd on igas
ilmakaares laiali. Ott kutsus mind oma puksiiri vaatama. See kutse tekitas
mõtte ehk polegi vaja kaugemale minna, töökoht siinsamas, puksiiril. Olevat
riigitöö ja palk hea. Lubasin kindlasti Otti külastada.
11. okt.
Hommikul otsustasime kalaõnne proovida. Päevik ei ütle kust me õnged saime
aga need olid olemas. Kui usse otsisime, leidsime maa seest hoopis kartuleid.
No mõned ussid saime ikka ka aga kalaõnne ei olnud. Tagasi tulles kuulsime
barakis, et järgmise transpordi sihtkoht on Lõuna Saksamaal, Innsbrucki
linn Alpides. Innsbruck on alati kuulunud ja kuulub ka praegu Austriale.
Gruppi võetakse 40 inimest. Panime endid kohe kirja, õnneks ruumi veel oli.
Imestasime, et enamus inimesi kartsid nii kaugele lõunasse asuda. Meie mõte
oli, et mida kaugemale läände ja lõunasse, seda parem ja julgem. Sõda ehk
meieni siis enne lõppu ei jõuagi? Hiljem külastasime Laidvaga taas linna, ehk
saame kuskil resoranis einetada. Esimeses söögipoes, kuhu sisenesime, meid ei
peetud üldse inimesteks. Ruum oli tühi, ettekandja sõi rahulikult teises toas
ja ei teinud meist väljagi. Seisime, ootasime ja vaatasime. Olles tükk aega
söönud hõikas ettekandja läbi ukse: "Wollen Sie mit wasser essen oder ohne?"
ja ise sõi edasi. No lõpuks tõi meile supi siiski lauale. Linnast midagi osta
polnud. Barakist leidsime eest mehed tööametist, kes olid huvitatud põgenike
elukutsetest.. Registrerisime endid ikka nagu alati kalameestena, kellel
töökoht ootamas Bodensee äärses linnas, Konstanzis. Lubati selleks vastavad
dokumendid kaasa anda koos toidukaartidega…..oh sa rõõmustav, juba jälle
Jõulud!
Pärast nigelat õhtueinet läks lahti kaardimänguks. Kaardimänguga veetsime
peamiselt endi vabat aega ja seda oli palju. Mängisime "Bismarcki", mille
olen üle pikkade aastate unustanud. Õhtul käisime raudteejaamas
rongisõiduaegasid uurimas ja limonaadi joomas. Päarastpoole vajusime sisse
"Kuldsesse Ankrusse" õlut jooma. Nähtavasti olime juba harjunud käimisega
pimedas linnas.
12. okt.
Hommikul öeldi meile, et Lõuna Saksamaale pidavat minema erirong homme või
ülehomme. Vaat sulle lops! Tomingas läks tagasi minu sõbra ja Kopli poisi,
Otto Tormiste laeva lisa proviandi jahile, meie Laidvaga aga niisama linna
peale hulkuma, kust nagunii midagi saada pole. Õnn oli siiski meie. Saime
osta margivaba seepi, fotofiltri, pliiatsi, täitesulepea tinti ja kaks
sõiduplaani. Külastasime ka habemeajajaid, Ühest aeti meid minema, teine
võttis siiski vastu. Sõime kahes retoranis margivabat "Gemüset", mõlemis
doppeltportsud. Õlut joo niipalju kui tahad. Hiljem, kui jälle koos olime,
otsustasime, et püüame omal jõul Konstanzi saada ja ei oota ühistransporti
lõunasse. Saimegi load laagrist lahkumiseks sihtkohaga Konstanz am Bodensee.
Uskumatu, et võime omapead minna mööda Saksamaad reisima! Pesime suure
rõõmuga pesu ja nõelusime sokke. Pesime endid nii hästi kui saime. See toimus
barakis, meeste W.C.'s. Dushiruumisid ei olnud, aga selle eest oli margivaba
seepi laialt käes. Kaardimängu sellel õhtul ei olnud.
Barakk oli jagatud mitmeks suureks ruumiks ja nagu varem kirjeldasin ,
magamine oli põhkudel. Põhud (õled) olid juba varem ei tea mitut inimest
vastu võtnud ja seepärast juba peagu aganateks magatud. Magamiseks pühkisime
luudadega need endised õled, meile juba aganad, hunnikusse ja ase oligi
valmis. Öö jooksul magasime endid alati aganahunnikust läbi põrandalaudadele.
Baraki poolt oli üks tekk igaühele aga selle võtsime peale. Pole siis ime, et
igal hommikul olid kondid kanged, eriti Laidval, kes oli meist oma 42.
aastaga kõige vanem. (Tomingas oli 29. ja mina 22. aastane). Meie
kõrvalruumis magasid kas sunnitöölistest vangid või muidu vabatahtlikult
sunnitööle tulnud töö patrioodid. Igal hommikul juba kell 5:00 algas seal
suur kisa ja lärm, mis kestis umbes tund aega. Sellele järgnes vaikus, mis
kestis kuni kella 19:00-ni. Siis jälle kisa ja lärm kuni kella 21:00.-ni, mil
nähtavasti algas öörahu?
13. okt. (reede)
Et täna on 13. kuupäev ja Reede, otsustasime täna reisi mitte alustada ja ka
mitte midagi ette võtta!!! Poleks kunagi uskunud, et ebausk meid oma embusse
haarab?
Hommikul magasime pesemiseaja sisse. Suurem ime, olime õhtusest pesemisest
puhtad nagunii. Kaks eesti meest vägisi lõid kampa. Põgenikud, härrad Pärn ja
Järver umbes 35-40. aastased.
Venitasime kaardimänguga päeva õhtule, mil kaardimäng muutus igavaks ja
vastu oma hommikust otsust, et mitte midagi ette võtta, otsustasime
Tomingasega minna Kuurhausi "pummeldama". Oli hirmus kallis koht. Lonks
kokteili maksis 1,5 RM (riigimarka). Sõime gemüset (aedvilja) jõime õlut,
kokteili ja mingisugust rammujooki. Magustoiduks jäätis. Arve ühele 24,2 RM.
Kõige selle söömise/joomise tagajärg oli meil mõlemil kohutav maovalu. Reede
ja 13 tulid koos valuga meelde aga siis oli juba hilja. Laidva avaldas meile
võrdlemisi külmalt kuid rahulikult oma kaastunnet.
14. okt.
Otsustasime reisi lõunasse päev edasi lükata sest tahtsin oma lubadust täita
ja Kopli poissi Ottot külastada ja uurida ka tööle saamise võimalusi
puksiiril. Tee puksiirile oli võrdlemisi keeruline ja aegaviitev toiming.
Alguses, minu teadmatuse pärast, pidin mitu püssiga valvemadrust läbi käima
enne kui teada sain, et pidin muretsema mingisuguse ausweisi (tunnistuse)
Komandatuurist, siis sealt kiivris püssimehe saatel laevani kõndima.
Püssimees jäi kaile mind ootama. Laevas võeti mind hästi vastu. Oli endine
eesti puksiir ja kandis inglisepärast nime "Estonia". Sõime, jõime ja
nautisin isegi laeva sauna, milleks aeti üks väike ruum auruga kuumaks.
Töölesaamise lootusi on, aga see võtvat tükk aega ja tagajärge kahjuks peale
sakslasest otsustaja, keegi ei tea. See puksiir oli täielikult mehitatud
eestlastega. Barakki tagasi jõudes tundsin nagu hakkaks palavik kallale? Oli
see kuidagi seotud tulikuuma aurusaunaga ja külma ilmaga, ei tea?
Mis sellest meeskonnast ja puksiirist sõja lõppedes sai, kahjuks ei tea. Mõni
kuu hiljem, juba Lõuna Saksamaalt kirjutasin Ottole kirja kuid vastust ei
saanud.
Aadress: Otto Tormiste, Hilfsbeischiff d. k. "Estonia", 4 Swienemünde.
Deutschland.
15. okt.
Minu näole on tekkinud äärmiselt suured ja koledad vistrikud mädapunnidega
otsas.
Ei ole plaastreid ega mingit rohtu nende raviks. Ei ole isegi meditsiinilist
personali.
Igatahes nende vistrike või pabuunide kodusel teel ravimise pärast jäime kahe
minutiga Stettini rongist maha. Kuna mu tervis jättis soovida, jäin päevaks
barakki ravile. Laidva ja Tomingas otsustasid laevaga Stettini minna maad
kuulama kuid tulid paari tunni pärast tagasi. Pühapäeval laevaliiklust pole.
Järgnes üks väga vaidlusrikas ja segaste mõtetega päev mitmal teemal,
näiteks: laagrist lahkumisel, mis oleks õige marshuut, pakid kaasavõtmiseks,
raha ja dokumendid jne. Äkki leidsime, et on kole raske ühist keelt leida.
Olid tugevad sõnavahetusted. Lõpuks Laidva ja mina otsustasime juba sel
päeval rongiga lahkuda. Tomingas oli sellele tugevasti vastu, tema tahtis
alles järgmisel hommikul laevaga lahkuda Stettini ja sealt alles rong võtta,
lõpuks ta andis meile järele.
Meie uued kambamehed Pärn ja Järver jäid raskelt vahele, toidukaartide asemel
anti neile kahepäeva marsitoit. Meie toidukaardid, mis saime ärasõiduks juba
mitu päeva tagasi ja terveks nädalaks, on ikka puutumata, sööme laagitoitu.
Lõuna ajal juhtus laagrijuht mind nägema ja sõimas mu läbi, et ikka veel siin
olen ja tema toitu söön. Lubas mind sõjakohtu kätte anda. Hirmu ja hädaga
lubasin lahkuda paari tunni jooksul. Tomingas võttis uut olukorda kui
paratamatust ja oli nõus, eriti ka veel sellepärast, et õhtul pidi lahkuma
ühistransport Müncheni.
Õhtupoolikul külastas meie barakki üks väga tähtsa ja laia olemisega aga
daamiliku väljanägemisega eestlanna. Lubas igaühele tööd ja leiba (sic!),
kirjutas nimesid oma märkmikku ja lubas varsti tagasi tulla. Meie kolm
hoidusime temast eemale.
Ei tea kas hirmust või laeva saunast aga ärasõidu ajaks minu temperatuur
tõusis ja kraadiklaas näitas 38.2 Celsiust. Kuna ühistranspordiga oleks
pidanud sõitma kaubavagunites ja võibolla kuni nädal nendes loksuma enne
sihtkohta jõudmist, siis polnud muud valikut kui, et jääme jälle uut päeva
ootama ja lootma minu paranemisele. Õnneks laagrijuht õhtuti laagris ei
viibinud ja sõjakohtu kätte andmise mure koos hommikuga on veel kaugel.
Vastu ööd läbi une, kuulsime, et saabus uus transport Gotenhafenist 50.
eestlasega. Olime liiga unised pikemaks vestluseks ja hommikul kui lahkusime,
magasid nemad. Nii ei saanudki uuemaid kodumaa uudiseid, et kes, mis, millal
ja kuidas?
16. okt. Teel Lõuna Saksamaale.
Hommikul, pärast hirmuga pooleks hommikusööki, vahetasime ühele eestlasele
1000 RM. kolme karbi sigarettide ja 100RM. eest. Mina suitsumees ei ole
kunagi olnud, mina sain raha ja Tomingas Laidvaga jagasid sigaretid.
Laevale jõudsime õigeks ajaks. Teekond Stettini kulges ilusasti, nautisime
Saksa loodust, vabadust ja ühe imekauni eesti neiu, Mary Laur'i seltskonda.
Mary andis oma Stettini aadressi ja kutsus külla (Adolf Hitler Strasse 21,
Bansen). Mina omakorda kutsusin Mary't endiga kaasa. Jah…. kui teie, Elmar
Saarniit, oleksite üksinda reisinud……..?
Stettini jõudsime kell 10:30. Pika ja keerulise otsimese järele leidsime
raudteejaama kuhu panime omad pakid hoiule. Kuna aega oli, muretsesime
linnast endile kolmed 6'e päeva toidukaardid. Linn ise, ehkki kaugel
rindest, jättis rindelinna mulje. Suur osa linna oli rusudes. Liitlaste
pommitajad pommitasid Saksa linnasid 24 tundi päevas, nii kohalik rahvas
rääkis ja mis me hiljem ka ise kogesime.
Kell 14:17 väljusime rongis Berliini suunas. Oli hirmus sõit. Tänu linnas
ringihulkumisele olime ühed viimastest, kes veel rongi mahtusid ja seepärast
seisime püsti täiskiilutud vagunis kogu oma pagasiga.
Minu babuun (vistrik) näol valutas ja tunne oli, et palavik tõuseb, aga
noorele mehele keegi istet ei pakkunud.
Berliini hiigelsuurde raudteejaama jõudsime kell 16:30. Jaama Punse Risti
kabinetis valveõde puhastas minu babuuni, pigistas mäda välja, pani rohtu
peale. Palaviku vastu andis ühe tableti sisse ja kaks kaasa. Olin väga
tänulik.
Allmaa-raudteega pidime nüüd sõitma Anhalteni jaama, kust rongid väljuvad
Lõunasse.
Paha kogemus eelmisest rongist sundis meid I klassi piletid ostma. Olime
seekord esimesed vagunis ja kupees. Pehme mööbel, jumalikult ilus vagun,…
.just nagu kinos!
Rongi väljudes jäimegi kolmekesi kupeesse. Võtsime mugavad positsioonid sisse
ja uinusime nagu ema süles. Kell 1:30 peatus rong. Olime liiga unised, et
jaama nime uurida, aga lähenev kisa ja lärm hirmutas Une Mati minema. Meie
kupeesse murdis sisse lasterikas saksa perekond. Elamine muutus palju
kitsamaks ja lärmakamaks.
17. okt. Münchenis.
Istudes tukkudes veetsime selle öö kuidagi ära. Hommikul valgenedes ja
uudishimulikult läbi akna piiludes leidsime, et nüüdne saksa maastik on
täpselt nagu Eestis, lauskmaa vaheldub küngaste ja metsasaludega. Müncheni
äärelinnas rong peatus ja kõik pidid trammiga linna sõitma. Öise pommirünnaku
tagajärjel ei saanud rong edasi sõita.
Nii saime trammiakende kaudu purustatud linnaga tuttavaks. Meie rehnungi
järgi umbes 60% linnast oli raskesti või kergemalt kannatada saanud. Trammis
kohtasime paari kaaskannatajat/põgenikku kodumaalt, kes samuti nagu meie,
olid teel oma sihtkohta. Kui oma arvates südalinna jõudsime, lahkusime
trammilt ja peagu kohe leidsime hotelli "Münchener Hof", kuhu endid sisse
registreerisime ja ka suure uhke toa 4-ndal korrusel saime. Üle tänava oli
kirik suure kellatorniga. Mulle meeldis vaadata täistundidel kui kella
sisemusest nikerdatud pöialpoisid pikkade habemetega välja marssisid ja suure
haamriga tunniaega lõid ja siis jälle rahulikult kellatorni tagasi kõmpisid,
ukse sulgedes nende seljataga. Just nagu mõnes muinasjutus. Aga muinasjutt
see ei olnud. Nägin oma silmadega päris ilmsi ja olen neid vanamehi ka varem
saksa filmides näinud.
Pesime ja kohendasime endid linnaga tutvunemiseks. Esimene mure:
toidukaardid, neid võtsime välja 7-ks päevaks. Teine mure: eestlastega
kokkusaamine. Rusudesse pommitatud linnas leidsime, et ka eestlaste senine
kokkusaamisekoht Maximilian Strassel on pommitatud maatasa. Kolmas mure: minu
haigus. Leidsin arsti, kes jatkas minu babuunide ravimist ja kirjutas
retsepti tablettidele, mis sain ligidalt apteegist. Õhtul võtsin ühe tableti
sisse ja higistasin kogu öö. Hommikuks olid linad ja udusulgedest tekk
raskelt niisked. Tänu kellatornile üle tee oli meil õhtul magamajäämisega
tegemist. Väiksed vanamehed kellatornis äratasid meid igal täistunnil. Pärast
südaööd, kui paugud harvemaks jäid, saabus ka Une Mati.
18. okt.
Magamine, võrreldes eelmiste magamistega oli jumalik. Esimest korda elus
magasime udusulgedest paksu teki all. Pärast toidukaartidega kokkuostetud
hommikueinet Laidva ja Tomingas otsustasid minna asutusse mis kandis nime
"Badenhause" (saun). Mina jäin koju oma tervist parandama. Badenhausist
tagasi tulles nad rääkisid imelugusid saunaskäimisest. Kuna tervis hakkas
paranema, läksime koos restorani lõunat sööma ja siis kinno. Oli ungari film:
"Ein Mann geht sein weg".
Õhtusöögi ajal hotelli sööklas leidsin oma Gemüse (aedvili) seest seajala. Oh
seda õnne, tellisin kohe uue Gemüse taldriku aga seekord õnne ei olnud.
Väljas valab vihma nagu oavarrest, õnn seegi, et pole vaja välja minna.
Loodame rahulikule magamisele, kui ainult need väiksed vanamehed üle tee……?
19. okt. Garmisch-Partenkirchenis.
Hommikul lahkusime rongis Garmisch-Partenkircheni suunas. Loodus muutus
mägiseks ja peatselt jäi meie hing kinni kui Alpi mägesid nägime. Olime
võlutud nende ilust, suurusest, kõrgusest, valgusest, võimsusest,
majesteetlikkusest, pühalikkusest ja pidupäevasest tundest, mis need mäed
meis esile tõid. Otsustasime siin peatus teha, üks päev vähemalt.
Garmisch-Partenkircheni nimi oli meile tuttav. Siin peeti ju viimased talv
eolümpiamängud enne II'st Maailmasõda.
Oli ilus saksapärane linn. Puhas ja ühes tükis, s.t. sõda polnud seda linna
veel leidnud. Leidsime endile öökorteri jalutuskäigu kaugusel jaamast, uhke
Gasthausi keldrisse, tuba oli turistidele hästi sisse seatud, meile just
kohane, üks paksu suletekiga kaheinimese ootamas näinud.
Minu näole on tekkinud äärmiselt suured ja koledad vistrikud mädapunnidega
otsas.
Ei ole plaastreid ega mingit rohtu nende raviks. Ei ole isegi meditsiinilist
personali.
Igatahes nende vistrike või pabuunide kodusel teel ravimise pärast jäime kahe
minutiga Stettini rongist maha. Kuna mu tervis jättis soovida, jäin päevaks
barakki ravile. Laidva ja Tomingas otsustasid laevaga Stettini minna maad
kuulama kuid tulid paari tunni pärast tagasi. Pühapäeval laevaliiklust pole.
Järgnes üks väga vaidlusrikas ja segaste mõtetega päev mitmal teemal,
näiteks: laagrist lahkumisel, mis oleks õige marshuut, pakid kaasavõtmiseks,
raha ja dokumendid jne. Äkki leidsime, et on kole raske ühist keelt leida.
Olid tugevad sõnavahetusted. Lõpuks Laidva ja mina otsustasime juba sel
päeval rongiga lahkuda. Tomingas oli sellele tugevasti vastu, tema tahtis
alles järgmisel hommikul laevaga lahkuda Stettini ja sealt alles rong võtta,
lõpuks ta andis meile järele.
Meie uued kambamehed Pärn ja Järver jäid raskelt vahele, toidukaartide asemel
anti neile kahepäeva marsitoit. Meie toidukaardid, mis saime ärasõiduks juba
mitu päeva tagasi ja terveks nädalaks, on ikka puutumata, sööme laagitoitu.
Lõuna ajal juhtus laagrijuht mind nägema ja sõimas mu läbi, et ikka veel siin
olen ja tema toitu söön. Lubas mind sõjakohtu kätte anda. Hirmu ja hädaga
lubasin lahkuda paari tunni jooksul. Tomingas võttis uut olukorda kui
paratamatust ja oli nõus, eriti ka veel sellepärast, et õhtul pidi lahkuma
ühistransport Müncheni.
Õhtupoolikul külastas meie barakki üks väga tähtsa ja laia olemisega aga
daamiliku väljanägemisega eestlanna. Lubas igaühele tööd ja leiba (sic!),
kirjutas nimesid oma märkmikku ja lubas varsti tagasi tulla. Meie kolm
hoidusime temast eemale.
Ei tea kas hirmust või laeva saunast aga ärasõidu ajaks minu temperatuur
tõusis ja kraadiklaas näitas 38.2 Celsiust. Kuna ühistranspordiga oleks
pidanud sõitma kaubavagunites ja võibolla kuni nädal nendes loksuma enne
sihtkohta jõudmist, siis polnud muud valikut kui, et jääme jälle uut päeva
ootama ja lootma minu paranemisele. Õnneks laagrijuht õhtuti laagris ei
viibinud ja sõjakohtu kätte andmise mure koos hommikuga on veel kaugel.
Vastu ööd läbi une, kuulsime, et saabus uus transport Gotenhafenist 50.
eestlasega. Olime liiga unised pikemaks vestluseks ja hommikul kui lahkusime,
magasid nemad. Nii ei saanudki uuemaid kodumaa uudiseid, et kes, mis, millal
ja kuidas?
16. okt. Teel Lõuna Saksamaale.
Hommikul, pärast hirmuga pooleks hommikusööki, vahetasime ühele eestlasele
1000 RM. kolme karbi sigarettide ja 100RM. eest. Mina suitsumees ei ole
kunagi olnud, mina sain raha ja Tomingas Laidvaga jagasid sigaretid.
Laevale jõudsime õigeks ajaks. Teekond Stettini kulges ilusasti, nautisime
Saksa loodust, vabadust ja ühe imekauni eesti neiu, Mary Laur'i seltskonda.
Mary andis oma Stettini aadressi ja kutsus külla (Adolf Hitler Strasse 21,
Bansen). Mina omakorda kutsusin Mary't endiga kaasa. Jah…. kui teie, Elmar
Saarniit, oleksite üksinda reisinud……..?
Stettini jõudsime kell 10:30. Pika ja keerulise otsimese järele leidsime
raudteejaama kuhu panime omad pakid hoiule. Kuna aega oli, muretsesime
linnast endile kolmed 6'e päeva toidukaardid. Linn ise, ehkki kaugel
rindest, jättis rindelinna mulje. Suur osa linna oli rusudes. Liitlaste
pommitajad pommitasid Saksa linnasid 24 tundi päevas, nii kohalik rahvas
rääkis ja mis me hiljem ka ise kogesime.
Kell 14:17 väljusime rongis Berliini suunas. Oli hirmus sõit. Tänu linnas
ringihulkumisele olime ühed viimastest, kes veel rongi mahtusid ja seepärast
seisime püsti täiskiilutud vagunis kogu oma pagasiga.
Minu babuun (vistrik) näol valutas ja tunne oli, et palavik tõuseb, aga
noorele mehele keegi istet ei pakkunud.
Berliini hiigelsuurde raudteejaama jõudsime kell 16:30. Jaama Punse Risti
kabinetis valveõde puhastas minu babuuni, pigistas mäda välja, pani rohtu
peale. Palaviku vastu andis ühe tableti sisse ja kaks kaasa. Olin väga
tänulik.
Allmaa-raudteega pidime nüüd sõitma Anhalteni jaama, kust rongid väljuvad
Lõunasse.
Paha kogemus eelmisest rongist sundis meid I klassi piletid ostma. Olime
seekord esimesed vagunis ja kupees. Pehme mööbel, jumalikult ilus vagun,…
.just nagu kinos!
Rongi väljudes jäimegi kolmekesi kupeesse. Võtsime mugavad positsioonid sisse
ja uinusime nagu ema süles. Kell 1:30 peatus rong. Olime liiga unised, et
jaama nime uurida, aga lähenev kisa ja lärm hirmutas Une Mati minema. Meie
kupeesse murdis sisse lasterikas saksa perekond. Elamine muutus palju
kitsamaks ja lärmakamaks.
17. okt. Münchenis.
Istudes tukkudes veetsime selle öö kuidagi ära. Hommikul valgenedes ja
uudishimulikult läbi akna piiludes leidsime, et nüüdne saksa maastik on
täpselt nagu Eestis, lauskmaa vaheldub küngaste ja metsasaludega. Müncheni
äärelinnas rong peatus ja kõik pidid trammiga linna sõitma. Öise pommirünnaku
tagajärjel ei saanud rong edasi sõita.
Nii saime trammiakende kaudu purustatud linnaga tuttavaks. Meie rehnungi
järgi umbes 60% linnast oli raskesti või kergemalt kannatada saanud. Trammis
kohtasime paari kaaskannatajat/põgenikku kodumaalt, kes samuti nagu meie,
olid teel oma sihtkohta. Kui oma arvates südalinna jõudsime, lahkusime
trammilt ja peagu kohe leidsime hotelli "Münchener Hof", kuhu endid sisse
registreerisime ja ka suure uhke toa 4-ndal korrusel saime. Üle tänava oli
kirik suure kellatorniga. Mulle meeldis vaadata täistundidel kui kella
sisemusest nikerdatud pöialpoisid pikkade habemetega välja marssisid ja suure
haamriga tunniaega lõid ja siis jälle rahulikult kellatorni tagasi kõmpisid,
ukse sulgedes nende seljataga. Just nagu mõnes muinasjutus. Aga muinasjutt
see ei olnud. Nägin oma silmadega päris ilmsi ja olen neid vanamehi ka varem
saksa filmides näinud.
Pesime ja kohendasime endid linnaga tutvunemiseks. Esimene mure:
toidukaardid, neid võtsime välja 7-ks päevaks. Teine mure: eestlastega
kokkusaamine. Rusudesse pommitatud linnas leidsime, et ka eestlaste senine
kokkusaamisekoht Maximilian Strassel on pommitatud maatasa. Kolmas mure: minu
haigus. Leidsin arsti, kes jatkas minu babuunide ravimist ja kirjutas
retsepti tablettidele, mis sain ligidalt apteegist. Õhtul võtsin ühe tableti
sisse ja higistasin kogu öö. Hommikuks olid linad ja udusulgedest tekk
raskelt niisked. Tänu kellatornile üle tee oli meil õhtul magamajäämisega
tegemist. Väiksed vanamehed kellatornis äratasid meid igal täistunnil. Pärast
südaööd, kui paugud harvemaks jäid, saabus ka Une Mati.
18. okt.
Magamine, võrreldes eelmiste magamistega oli jumalik. Esimest korda elus
magasime udusulgedest paksu teki all. Pärast toidukaartidega kokkuostetud
hommikueinet Laidva ja Tomingas otsustasid minna asutusse mis kandis nime
"Badenhause" (saun). Mina jäin koju oma tervist parandama. Badenhausist
tagasi tulles nad rääkisid imelugusid saunaskäimisest. Kuna tervis hakkas
paranema, läksime koos restorani lõunat sööma ja siis kinno. Oli ungari film:
"Ein Mann geht sein weg".
Õhtusöögi ajal hotelli sööklas leidsin oma Gemüse (aedvili) seest seajala. Oh
seda õnne, tellisin kohe uue Gemüse taldriku aga seekord õnne ei olnud.
Väljas valab vihma nagu oavarrest, õnn seegi, et pole vaja välja minna.
Loodame rahulikule magamisele, kui ainult need väiksed vanamehed üle tee……?
19. okt. Garmisch-Partenkirchenis.
Hommikul lahkusime rongis Garmisch-Partenkircheni suunas. Loodus muutus
mägiseks ja peatselt jäi meie hing kinni kui Alpi mägesid nägime. Olime
võlutud nende ilust, suurusest, kõrgusest, valgusest, võimsusest,
majesteetlikkusest, pühalikkusest ja pidupäevasest tundest, mis need mäed
meis esile tõid. Otsustasime siin peatus teha, üks päev vähemalt.
Garmisch-Partenkircheni nimi oli meile tuttav. Siin peeti ju viimased talv
eolümpiamängud enne II'st Maailmasõda.
Oli ilus saksapärane linn. Puhas ja ühes tükis, s.t. sõda polnud seda linna
veel leidnud. Leidsime endile öökorteri jalutuskäigu kaugusel jaamast, uhke
Gasthausi keldrisse, tuba oli turistidele hästi sisse seatud, meile just
kohane, üks paksu suletekiga kaheinimese ootamas näinud.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 8 külalist