www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 29 Nov, 2020 22:41

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 53 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Re: Auastmete saamine ja kaotamine nõuk.armees.
PostitusPostitatud: 08 Mär, 2018 22:27 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 27 Mai, 2005 23:55
Postitusi: 5238
https://www.youtube.com/watch?v=lHIRXs6iH58

ilmselt oligi, isegi telemast paistab


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Auastmete saamine ja kaotamine nõuk.armees.
PostitusPostitatud: 08 Mär, 2018 22:34 
Eemal
Liige

Liitunud: 17 Mai, 2006 22:01
Postitusi: 276
Utsebkas (Gaisini sõjaline lenunndusmehhaanikute kool, suvi 1986) said nooremseersandi paelad automaatselt peale need, kes jäid kooli järgmiste tulijate rühmajuhtideks. Sealt juba sai edasi arenetud auastmeid pidi. Need, kes väeosadesse saadeti said ainult eriala ja paelu ei antud. Vähemalt midagi sellist ei mäleta.
Väeosas olid praktiliselt kõik, kes aasta teeninud vähemalt nooremseersandid. Üksikud lolluste ja vahelejäämistega silma paistnud isikud aga said aasta möödudes vähemalt jefreitori. Auaste tulenes ametikohast ja spetsialisti ametikohaga käis kaasa seersandi auaste. Anti auastmeid igasuguste militaarsete tähtpäevade puhul, millistest puudust ei olnud. Mille järgi või alusel neid tõsteti - seda ei tea. Lihtsalt loeti ports nimesid ette, pandi käskkiri välja ja oligi jälle pael juures.
Ilma jäi nii ametikohast, kui ka paeltest eriti suure lolluse, autoavarii või muu sellise korral. (Joomine ei olnud lennuväes eriti suur rikkumine, aga diviisi või veel kõrgemale juhtkonnale sellega vahelejäämine juba oli.)
Üks autojuht jäi näiteks paeltest ja ametist ilma, kui üritas lennukil kütuseautoga mootorit küljest ära sõita.

_________________
Mida paksem ajatolm, seda ilusamad tunduvad selle all olevad asjad.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Auastmete saamine ja kaotamine nõuk.armees.
PostitusPostitatud: 09 Mär, 2018 15:41 
Eemal
Liige

Liitunud: 22 Juun, 2014 20:52
Postitusi: 2351
kalleb kirjutas:
https://www.youtube.com/watch?v=lHIRXs6iH58
ilmselt oligi, isegi telemast paistab
Õige! :lol:
Viimane kasarmuhoone enne parki oli meie elamine. Siis oli küll kasarmu taga kitsas kraav/oja ja kohe betoonaed. Varustuse testimisel hakkas masti lähedal aia ääres radiatsiooniloendur alati vaikselt tiksuma. Raadio- mitte radiatsioonikiirgus.

diesel kirjutas:
kuda seda dispatti üldse ametlikult anti? miskit kohtu sarnast ka oli või kelle voli järgi see käis? ...
Dispatti määras sõjakohus ja selle pikkuseks oli kuni 2 aastat. See tähendas seda, et peale kohut katkes ametlik teenistus ja piletisse läks uue väeosa number (dispat). Peale karistuse kandmist saadeti mees väeossa tagasi kus jätkas katkenud teenustesse lõpuni teenimist. Seega maaväes maksimaalsesl 2+2 aastat. Boonuseks oli see, et ainuke märge oli sõjaväepiletis ja isiklikus toimikus puudus tulevikus märge kriminaalkaristusest. Üle 2 aasta läks päris kohtusse ja siis juba vastavalt täie rauaga. Kord polügonil olles viidi meid profülaktikaks üht sellist kohtu istungit vaatama - vanakesed olid hüppes olles ennast segi kamminud ja ühe noore sandiks peksnud.
Meil väeossa saabus minu teenistuse lõpus üks kesk-aasia päritoluga võitleja kes oli kinni 1,5 aastat naiste pesu varguse eest. Tema õnnetuseks oli see sissekukumine just pataljoni ülema naise trussikutega, momendil kui ta ennast nendesse hõõrus... No ülem ussitas maksimumile sellise asja eest. Tuli tagasi ja teenis lõpuni puudu olevad 2 kuud. Õnneks oli selleks hetkeks juba vahetunud uus patül.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Auastmete saamine ja kaotamine nõuk.armees.
PostitusPostitatud: 09 Mär, 2018 15:55 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Dets, 2006 22:43
Postitusi: 10525
Asukoht: Metsas / Ämbris
diesel kirjutas:
kuda seda dispatti üldse ametlikult anti? miskit kohtu sarnast ka oli või kelle voli järgi see käis?
ja mida sõjaväepiletisse kirja pandi? paelte andmine-võtmine vist? aga igasugu karistused ja premeerimised?


Niikaua kui ma siin jokutasin ja mökutasin kirjutas isand mart2 juba vastuse valmis :D
Aga ma jätan oma loometöö alles, sest kaua tehtud kaunikene 8)

Dispatti saadeti tribunali (sõjaväekohtu) otsusega. Taotluse sõjaväeprokuratuurile tegi väeosa ülem.
Sõjaväeprokuratuuris viidi läbi uurimine. Pärast uurimist toimus kohus.
Üldiselt saadeti patustaja peavahti istuma samal ajal, kui väeosa ülem tegi taotluse prokuratuurile ja siis pidi patustajat koos valvemeeskonnaga pidevalt sõidutama prokuratuuri vahet, kuni uurimine käis. Olen vedanud.

Tribunal (sõjaväekohtu koosseis) tegi ka väljasõite otse väeosadesse, kus kohut peeti.
Oli nii kinniseid kui avalikke istungeid.
Avalikud istungid tehti peamiselt siis näitlikustamise ja kasvatuslikel eesmärkidel.
Meil oli pataljonis minu teenimise ajal üks selline avalik väljasõiduistung, kuhu aeti kohale selle toimuise ajal kõik väeosades/pataljonis olevad mehed. Mina ei käinud.

Dispatti sai määrata 3 kuust kuni 2 aastani. 80-ndate lõpus pikendati kaitseministri käskkirjaga seda maksimumaega kuni kolme aastani.

Sõjaväepiletisse ei kirjutatud muud, kui "прохождение действительнои военной службы" lehele väeosa, kuhu saadeti ja seal teenimise aeg.
Samamoodi märgiti sinna iga muu uus väeosa, kui niisama ilma dispatita ühest väeosast teise üle viidi.

Pilt

Ma nüüd uurisin veidi oma mälu värskendamiseks seda reakooseisu auastmete värki dispatiga seoses.
Oli nii, et kui karistus määrati ilma auastme ära võtmiseta, siis võeti dispati ajaks pagunid maha ja kui välja sai, siis taastati endine auaste.
Kui aga määrati liitkaristus, dispat koos degradeerimisega, siis võeti ära auaste ja seda pärast tagasi ei saanud.
Lisaks võidi määrata liitkaristusena nt. komsomolist või parteist väljaheitmine jms.
Samas ei olnud dispat võrdsustatud kriminaalkaristusega, ehk siis tsiviilis jäid paberid ja elulugu n.ö. "puhtaks".

Võis juhtuda ka nii, et sõjaväeprokuratuuri poolt läbi viidav uurimine anti mingi hetk üle tsiviilprokuratuurile (olenes asjaoludest ja rikkumisest/kuritööst).
Siis menetles teemat edasi tsiviilkohus ja patune sai kriminaalkaristuse. Kriminaalkaristuse järgselt aga ei pidanud keegi enam oma teenimata jäänud aega minema tasa teenima, ükskõik kui palju oldi teenitud kohtualla andmise hetkeks.

_________________
Kohustuslik riigikaitseõpetus väldib hilisemaid ERROR-eid riigikaitses !


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Auastmete saamine ja kaotamine nõuk.armees.
PostitusPostitatud: 09 Mär, 2018 20:51 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 27 Mai, 2005 23:55
Postitusi: 5238
Et siis soldat oli teenimud 1 aasta maaväes, sooritas mingi kuriteo, istus ära 1 aasta kinnipidamisasutuses ning lasti siis koju ?

Kahtlane et nii oli , ju karistused üle 2 aasta tsiviilkoodeksi järgi said niiviisi küll aga kuni 2 aastani pisteti dispatti siis said veel pärast kahuriliha tagasi, mis sest et moraalselt sandistatuna , see-eest kasvatuslik protsess oli teostatud täie rangusega

Armeesse võeti 80 aastatel ka kriminaalselt karistatud tegelased, meil olid ka mõned mingitest kuritegelikest organisatsioonidest kes tegelesid autovargustega, osad olid tulnud sõjaväkke varjule et kinni ei pandaks, osa olid juba kinni istunud eelnevalt


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Auastmete saamine ja kaotamine nõuk.armees.
PostitusPostitatud: 09 Mär, 2018 20:57 
Eemal
Liige

Liitunud: 18 Okt, 2004 18:50
Postitusi: 254
Tänan veel kord kõiki vastajaid, kuldaväärt meenutused igatahes. Ma ei hakanud uut teemat tegema, aga mul tekkis siit härra Fucs´i jutust edasi üks küsimus. Nimelt väitis Fucs, et nende väeossa toodi mees dispatist oma järelejäänud aega teenima ning seal oli ta siis kuidagi sellises eristaatuses, kus keegi temalt midagi ei nõudnud ja puutuda ei julgenud. Siin on kilndlasti poisse, kelle teenistusaeg jäi sinna vahemikku, kui hakati 88-89 Afgaanist vägesid välja tooma. Ka sealt tulid paljud poisid mitte otse demblisse, vaid oma teenimata aega kuhugi väeossa ära teenima. Nende meeste kohta mul ongi küsmus, kas keegi kohtas ka selliseid tüüpe oma väeoosas. Ma olen kuulnud, et ka nemad saavutasid sellise staatuse, kes sisuliselt võisid ohvitseri sinnasamusesse saata... Või kuidas Teile tundus?


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Auastmete saamine ja kaotamine nõuk.armees.
PostitusPostitatud: 09 Mär, 2018 21:21 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 18044
Võ kto?
Mõ dembelja. A tõ kto?
Ja general!!!!
Tože ne huiova...

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Auastmete saamine ja kaotamine nõuk.armees.
PostitusPostitatud: 16 Veebr, 2019 20:09 
Eemal
Liige

Liitunud: 12 Okt, 2010 19:24
Postitusi: 144
Asukoht: harjumaa
kui hakati 88-89 Afgaanist vägesid välja tooma. Ka sealt tulid paljud poisid mitte otse demblisse, vaid oma teenimata aega kuhugi väeossa ära teenima. Nende meeste kohta mul ongi küsmus, kas keegi kohtas ka selliseid tüüpe oma väeoosas. Ma olen kuulnud, et ka nemad saavutasid sellise staatuse, kes sisuliselt võisid ohvitseri sinnasamusesse saata... Või kuidas Teile tundus?

Teenisin 85-87 Kesk-Aasia sõjaväeringkonna õppediviisis Otaris. Esimese poole aasta möödumisel sain peale 3 paela, seersandiks ja dolznost jaokomandör, lisaks BMP juht ja sihtur (navodzik) .Pluss algusest peale polguorkestris tuubamängijaks:)
86 aprillis moodustati diviisi baasil koondpataljon / ca 500 meest/ ,kes saadeti lõunasse, "internatsionaalset kohust " täitma. Kuna olime nn.motopehota, siis lõunas olid ülesanded lihtsad-- kindlustada A1 trassi toimimine elik siis passisime nädalate kaupa totshkadel ja toitsime kohalikke sõnnikusööjaid mardikaid.
Vahel tuli muidugi torusid kah puhtaks lasta aga see selleks.
Tagasi oma diviisis ja polgus pandi mind taas orkestrisse ja lisaks staabi komandandiks .PS tol ajal oli polguorkester ka staabi komandandirooduks elik pidime kindlustama polgu staabi toimimise õppustel ja sõjaolukorras.
Kõik kulges kenasti kuni polgu staabiülem, 1,3 m kõrge kirgiis,kes oli oma täielise lolluse pärast juba 8 aastat olnud vaid major , hakkas mulle kõrva karjuma. ma saatsin ta sõnadega kaugele pimedasse ja aitasin pisut kätega kiirendusele kaasa /ma ise 1.85 ,kaal tol ajal 90 kg/. nujah, siis rebiti paguneid ja märke/medaleid ..ja sinna see asi jäigi,kuna kõik toimus 4 silma all.
Ohvitserid teadsid,kes ma olin ja kus käinud, seda enam, et ca veerand ohvitseridest.kel kapteni või kõrgema tärnid õlal, olid kah lõunast läbi käinud.
Noored leitud said lihtsalt vastu hambaid,kui liiga ülbeks läksid.
Kokkuvõte--viimane aasta möödus rahulikult, hoidsin polgu staabi korras, välistaabi telgid-peldikud olid valmis, õppustel oli kord majas ja kõik rahul.
PS staabiülem sai oma alampolkari tärnid peale ja oli vaat et parim sõber:)
Koju tulin vormis, sõjaväepiletis on vaid märked seeru aukraadi ja dolznosti kohta, teenistuskohaks kogu aeg üks ja sama väeosa.
Seega selline lugu.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Auastmete saamine ja kaotamine nõuk.armees.
PostitusPostitatud: 17 Veebr, 2019 17:13 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 14 Veebr, 2010 17:52
Postitusi: 6
Kuna asusin Pakistani piiri ääres st NLiidust kaugemas punktis, siis sattusin välja tulema esimese satsina. Kandagharist põrutasime tehnikaga läbi Herati Marõ ANSV-sse, sinna jäi tehnika maha ja meid paisati mööda liitu laiali. Kuna kohe-kohe oli dembel, siis lootsin, et saan otse koju, aga tutkit. Kodumaa vajas ikkagi veel mu teeneid ehk peale internatsionaalse kohuse tuli nüüd tavalist kohtustust täitma hakata. Marõs pandi mingi osa elavjõust lennukile ja maandusime Kaliningradis. Seal passisime päeva ja edasi küüditati meid autodega mööda sama oblastit laiali. Mina ja mõned tüübid sattusime Bagrationovskis asuvasse tankipolku. Üksteist me ei tundunud , teised olid olnud kusagil autojuhid, BTR-i mehed, jalaväelased jne ma ise olin Kandaghari speznazis. Kuna kohale jõudsime öösel, siis juhatati, meile mingis hoones, viimasel korrusel asuvad voodid kätte ja öeldi, et olete kohal, heitke magama. Vastu hommikul ärkasin mingi vene ja muukeelse sõimu peale. Teen silmad lahti ja näen voodi kõrval seismas, minust 2x kergemat ja peajagu lühemat tsurkat, kes seda häält tegi. Paslusin ennast rahule jätta, aga see tüüp lõugas oma kodukandi ja vene segakeeles edasi ja tirsi mul tekki pealt. Sellele ei saanud reageerimata jätta ning peale tsurkale olukorra selgitamist otsis ta endale uue vaoodi. Kust kurat mina pidin teadma, et see voodi kuhu magama heitsin oli tema oma. Hiljem saime selle tsurkaga, kes osutus ušbekiks ja oli väeosa kokaks väga hästi läbi, tassis kasarmusse head ja paremat ning sööklas pani meile lauale paremaid palasid. Igatahes veelkord, päriselt ka, tore tüüp oli, rahu tema hingele. Hommikul peale ärkamist selgus olime oma kambaga määratud hozsvodi, mille ühes kasarmus asuvasse hoonesse meid majutatigi. Mis tankistid me ikka oleks olnud. Naersime veel, et peaksite meile leidma 2 koera ka, siis saaks moodustada 2 ekipaaži koosseisus 4 natkisti ja koer. Passisime paar nädalat niisama, ei käinud hommikul ega õhtul rivistustel kuigi oleks pidanud käima. Polgu sampoliit oli ka Afgaanis käinud, ilmselt seepärast ohvitserid vaatasid meie tegudele läbi sõrmede. Igatahes käisime söömas ja kondasime väeosas niisama ringi, staabi omale tekitasime autoparki, kus osad me hozsvodi autojuhid oma autosid hoidsid. Asi lõppes kurvalt, osa meie hulgast mõtlesid, et no ikka päris kõik on lubatud ja hakkasid samavolkas käima ja jäid ükskord täispeaga patrullile vahele. Korraldati siis hommikul tavapärane suur polgu rivistus, meid kõiki aeti ka kohale. Seisame rivis ka vahele jäänud meie tüübid ja ma mõtlesin, et kubust nad küll ei pääse. Eks ohvitserid oleks healmeelel nad sinna kupatanudki kui poleks seda eelpool nimetatud sampoliiti olnud, tatarlane, jäme nagu Paks Margareeta. Rivistuse lõpus kutsuti vahele jäänud tüübid rivi ette ja nende svoodi komandör ka, keegi leitnant. Sampoliit, siis küsib, et mehed, mis toimub, meie omad vastavad, et näed, närvid läbi ja pole elu väljaspool väeosamüüre näinud, jube stress jne. Leitnant hakkas midagi seletama, et need afgaani omad on kõik igavesti probleemsed vennad, sõna ei kuula, käsku ei täida, teevad, mis tahavad, meie ohvitseridega ei saa neist jagu. See, mis järgnes on tähelepanuväärne.............. kuulsin seda oma kõrvaga.
Sampoliit ütles, tavaris leitinant, see vastas jaa ning sampoliit lajatas talle sasite hui u pjanava jozika, marss v stroi. Sõimas veel, et mis ohvitser saoled kui sõdurid sind ei kuula ning pilgutas meile silma. Sellega hüppeskäimise lugu lõppeski.
Edasi läks nii, et ohvitserid otsustasid meid ära jagada paari kaupa erinevate roodude vahel, et me koosolla ei saaks ja meid murda kergem oleks. Sellest hoolimata minu jaoks miskit ei muutunud. Ütlesin roodus, et mina tankidest ei tea midagi, aga autodega sõita oskan, et ma hakkan parem pargis käima. Sellega oldi nõus, sel ajal kui tankistid oma tankidega mängisid olin mina pargis või sõitsin autoga ringi. Vahepeal vedasin Riia küljealt Adazist antifriisi tankidele, üksipäeni, aga vahest oli prappor ka kaasa. Mõtlesin, et käiks korraks mõnikord kodumaal ära, aga ei hakanud oma õnne proovile panema:) Varsti olid meil Adazis õppused tulemas ja kuna me ümberkasvatuse protsess polnud eriti edukas, siis koguti meid jälle kokku ja läkitati poligonile. Vahepeal sõidutasime NZ autosid poligonile. Ülejäänud aja passisime poligonil valdavalt niisama, tankipolgu tüübid vehkisid sel ajal tankidele märklaudu teha. Õppuste ajal ma enam kohal polnud, aga väeosas kuulsin, et mingid tsurkad tähistasid midagi, lasid autode radikatest antifriisi ja jõud seda ning 2-3 põrutasid hommikuks Allahhi juurde. Sellest tuli jube jama, kohale saabud Moskvast kontroll.
Nädala pärast pidin koju saama, aga enne seda määrati meie rood narjadi. Üks leitnant, keda enamus sõdureid ei sallinud oli narjaadi ülem ja kui narjaadide jagamine sõdurite vahel käis määras mind sööklanariaadi. Ütlesin talle, et mina sinna ei lähe, aga leitnant polnud selliste sõdurite mõtteavaldustega harjunud ja arvas, et ma vist teen nalja. Õhtul tuli isiklikult sööklanariaadi mehi sööklasse viima ja nähes, et ma rõõmsalt teistega ei liitugi, küsis, et milles asi. Vastasin talle, et ma päeval juba ütlesin, et ei tule. Tüüp küsid, et miks ei tule, milles asi. No ma ei saanud teiste ees, kelle hulgas võis ta sabarakke olla, oma teooriat õigest asjade käigust ju esitleda. Pärast oleks mingi ülema käsu täitmata jätmine kaela määritud, aga mul polnud seda vaja, sest kohe-kohe koju minek. Ütlesingi, siis, et olen haige. Leitnant küsib, et mis haigus on, ma vastan, et ei mul ega temal pole meditsiinilist haridust, seepärast ma talle oma tervislikust seisukorrast aru andma ei hakka, teen seda arstile. Ta viis teised sööklasse ja kuna oli möödas juba pea 2 tundi, siis arvasin, et asi on lõppenud, kui polnud. Tüüp tuli tagasi ja ütles, et lähme väeosa arsti juurde. Arsti juures ütlesin, et mul on palavik, arst pani mulle kraadiklaasi leitnandi juures oleksul ja võttis ära ka tema juuresolekul. Näiduks oli 37,8. Arst laiutas käsi, et kas sa näed, haige jah. Leitnant krigistas nägu mossis hambaid ja lasi mind minema. Sellega asi lõppes.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Auastmete saamine ja kaotamine nõuk.armees.
PostitusPostitatud: 14 Apr, 2020 23:32 
Eemal
Liige

Liitunud: 12 Jaan, 2006 16:57
Postitusi: 4694
Asukoht: Tallinn
Läheb küll veidi teemast välja, kuid polkovnikuks või eriti kindraliks saamisega kaasnes reeglina ka inimlik suhtumine ajateenijaisse.

Ise täitsin ajateenistuses rembatis roodu zampotehi (roodukomadöri asetäitja tehnilisel alal - (leitnandi ametikoht)) ülesandeid, kuid pakutud nii jefreitori- kui nooremseersandi paguneist keeldusin. Milleks mul neid vaja? Põhiliselt valgevenelastest roodukaaslased sellist suhtumist teps mitte ei mõistnud - kultuuride erinevus.
Mis ei tähenda, et mul valgevenelastega kana oleks kitkuda - vastupidi - edu neile! Ikkagi kaotasid II MS ajal suure osa elanikkonnast ja agressiivsusega pole see rahvas ajaloos silma paistnud. :wink:


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Auastmete saamine ja kaotamine nõuk.armees.
PostitusPostitatud: 15 Apr, 2020 9:04 
Eemal
Liige

Liitunud: 04 Apr, 2017 2:39
Postitusi: 240
EOD kirjutas:
Läheb küll veidi teemast välja, kuid polkovnikuks või eriti kindraliks saamisega kaasnes reeglina ka inimlik suhtumine ajateenijaisse.

Ise täitsin ajateenistuses rembatis roodu zampotehi (roodukomadöri asetäitja tehnilisel alal - (leitnandi ametikoht)) ülesandeid, kuid pakutud nii jefreitori- kui nooremseersandi paguneist keeldusin. Milleks mul neid vaja? Põhiliselt valgevenelastest roodukaaslased sellist suhtumist teps mitte ei mõistnud - kultuuride erinevus.
Mis ei tähenda, et mul valgevenelastega kana oleks kitkuda - vastupidi - edu neile! Ikkagi kaotasid II MS ajal suure osa elanikkonnast ja agressiivsusega pole see rahvas ajaloos silma paistnud. :wink:


Mina teenisin Valgevenes 1980-82 ja meie õhutõrjepolgus suhtuti jefreitoritesse väga üleolevalt, need, kes jefreitoriteks ülendati, need seda pagunitel välja näidata ei julenud.
Ka ohvitserid suhtusid mõistvalt sellesse, et jefreitorid oma auastet häbenesid.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Auastmete saamine ja kaotamine nõuk.armees.
PostitusPostitatud: 15 Apr, 2020 10:30 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 27 Mai, 2005 23:55
Postitusi: 5238
Jefreitoreid kutsuti ka hüüdnimega reks

Oli igasugu ütlemisi ja vanasõnu jefreitorite aadressil, üldiselt oli arvamus et eks see jefreitor üks kuradi otskogrjob oli


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Auastmete saamine ja kaotamine nõuk.armees.
PostitusPostitatud: 15 Apr, 2020 10:37 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 18044
Pjosikuks kutsuti kah. Ja leiti, et parem prostituudist tütar kui jefreitorist poeg.

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Auastmete saamine ja kaotamine nõuk.armees.
PostitusPostitatud: 15 Apr, 2020 22:08 
Eemal
Liige

Liitunud: 23 Okt, 2005 21:43
Postitusi: 226
Jääb veidi arusaamatuks, kuidas oli võimalik omistatud auastmest loobuda.See määrati käskkirjaga ja ei olnud kauplemise objekt.Et keegi küsis, kas tahad
jefreitori paguneid või tahad nooremseersanti? Käskkiri loeti lihtsalt ette ja olidki jefreitor.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Auastmete saamine ja kaotamine nõuk.armees.
PostitusPostitatud: 15 Apr, 2020 22:23 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 27 Mai, 2005 23:55
Postitusi: 5238
Jah nii ta oli ja kästi triibud peale õmmelda , osades kohtades ol muidugi asi laadnam , ütlesid et ei taha ja vägisi paelasid peale ei surutud

Selleks pidid olema niinimetatud neznamenimõi tselovek ja nii ta läks

Mulle pakuti ka et davai huiaarime sõjaväepiletisse serzandi või starsii serzandi enne äraminekut aga ma arvasin et nahhui eto mne nuzen

Pisar oli oma poiss ja oleks asja niisama sisse löönud ja oli isegi natuke solvunud et ma tema head ettepanekut kuulda ei võtnud

Tsurkadelt võttis sellise teenuse eest 50 ruublit !


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 53 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt