Moraalinormid nõukogude armees

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
Mathias Lutz
Liige
Postitusi: 609
Liitunud: 04 Mär, 2005 23:55
Kontakt:

Pruudid nõukogude armee päevil

Postitus Postitas Mathias Lutz »

Jõululaupäeva õhtul muidugi suht ketserlik teemaesitlus,kuid elu oli ju selline.Niisiis,laske tulla.Kindrali tütred,praapori naised ja muidu Marusjad,kes kangesti Eestimaale kaasa tulla igatsesid.
Kasutaja avatar
Satakas
Liige
Postitusi: 2354
Liitunud: 21 Jaan, 2005 0:33
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Postitus Postitas Satakas »

pole küll sõjaväega seotud aga kui 1995a natuke aega tööasjus moskvas elasin, sigines küll üks ukraina päritolu plika, kes lõpuks koledasti ka eestisse tulla tahtis. no õnneks sai selgeks tehtud, et...tjah...

sama lugu ka paljudel teistel natuke kauem sealmaal viibinud tuttavatega. küllap ikka see igihaljas vene baabade "välismaale elama" ihkamine.
linnavurle
Liige
Postitusi: 210
Liitunud: 27 Okt, 2006 12:24
Kontakt:

Suhted tsivilistidega

Postitus Postitas linnavurle »

Kuidas oli teil suhtlemisega tsiviilisikutega?
Minul külarahvaga kokkupuuteid praktiliselt polnud, sest aia tagant meid välja eriti ei lastud. Mõnda aega tehases tööl käies sai küll mõnega suheldud, kuid väga põgusalt.
Oma rooduka naist ja lapsi tundsin küll päris hästi. Meil olid väosa ja ohvitseride linnak kõrvuti, väeosa territooriumil asus 2 poodi, mida külastasid ka ohvitseride naised. Oma rooduka naine oli isegi teretuttav, kui teda poes nägema juhtusin. Tutvusele pani aluse asjaolu, et käisin rooduka kodus remonti tegemas. Rooduka 4-5 aastase tütrega juhtus kole õnnetus - laps sattus kuidagimoodi väosa territooriumile mängima, läks kosmosejaama "taldriku" mõjupiirkonda ja sai ilmselt kiiritada ning suri ära. (meid instrueeriti pidevalt kohtadest, kuhu pole tervislik minna)
Õppuste ajal puutusime kokku ka tädidega, kes toodi telefonikommutaatoritele operaatoriteks. Enamus neist olid noored tibid, aga sõdurid said nende järgi vaid suud vesistada - tibidele läksid ohvitserid rohkem peale, sõduritele nad tähelepanu ei pööranud. Ja ega neid ohvede poolt laokile ja järelvalveta eriti jäetudki:)
Minu teenistuskaaslaseks olnud saarlane sai ühe Siberi külatüdruku käest vastu kõrvu kah. Õppuste ajal sõitsime külla toidukraami järele - ilmselt oli midagi valesti planeeritud ja toidust tuli nappus kätte. Talumehelt osteti kartuleid. Sõdur (saarlane) saadeti keldrisse kartuleid ämbrisse laduma, mina tõmbasin neid köie abil välja. Talutütar, nii 17-18 aastat vana, läks keldrisse näitama, et kust mida võtta. Mingil hetkel tuli ämbri täituvusse paus ja kartulite asemel ronis keldrist välja hoopis näost punane talutütar. Pärast uurisn saarlaselt, et mida värki, see tunnistas siis üles, et oli tüdrukut pisut murda püüdnud, kuid asja asemel oli hoopis vägeva paugu piki vahtimist saanud:))
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Pean kohe ütlema, et suhted kohaliku rahvaga olid ülihead. Võibolla oli see sellest, et teenisin põhilise aja Valgevenes ja sealsel rahval oli veel sõda meeles, kuid usun et see oli nii ka mujal Venemaal.
Minul oli tänu ametile liikumine suht vaba ja seega kokkupuuteid kohaliku rahvaga palju. Meie linnak asus täiesti Baranovitši linnas sees. Seega käis tsiviilelu otse väeosa aia taga. Lendurid elasid oma peredega mööda linna laiali ja ma käisin neid koju viimas ja sealt toomas kogu aeg. Baranovitši oli linn, mille garnisonis olid esindatud vist kõik väeliigid peale mereväe. Seepärast oligi nii, et osa meie ohvitsere elutses hoopis tankistide-, osa raketšikute- ja osa hoopis sisevägede ohvitseride linnakutes. Kui mõnikord auto kinni pidasin, et midagi kiirelt poest osta, siis järjekorras inimesed ütlesid kohe "propustite soldata", et laske sõdur ette. Oli kuidagi piinlik, aga rahvas kohe tahtis nii. Vanemad naised nimetasid alati "sõnok" - pojake. Teised tavaliselt "soldatik", kuid seda öeldi ikka teatud austusega.
Ükskord maršprošoki ajal keerasime kompatiga ühte suvalisse külasse sisse. Seal jooksid mulle ootamatult haned ette ja ma ajasin neist ühe UAZiga alla. Pidasime kinni ja läksime pererahvalt vabandust paluma. Ukse kõrval pingil istuv habemega taat tõusis kohe püsti ja lõi käe kõrva äärde. Kohe kutsuti seltsimees major tuppa. Hanest ei olnud üldse lugu. Kompat pidi pererahvaga samakat jooma ja "soldatik" (s.o. mina)pidi kõvasti sööma. Ära minnes kogu pere lehvitas, mutikesel silmad märjad.
Tolerantne oldi ka igasuguste sigaduste suhtes, mida sõdurid korda saatsid. Ükskord käisime kompatiga meie lennuvälja taguses külas ühte intsidenti klaarimas. Nimelt aerodroomi roodu sellid olid purjus peaga sinna külla sisse tormanud ja KRAZ-255ga külatänava äärsed aiad maha sõitnud. Paistis kehvasti välja küll - nagu oleks tankiroomikuga poole kilomeetri ulatuses mööda lattaeda sõidetud. Rahvas ei tahtnud aga üldse kedagi süüdistada. Mõni oli lihtsalt sõnakehv, teised jälle, et pole midagi, ikka juhtub jne. Lõpuks üks ütles, et tooge meile lambipetrooli ja sellega on asi klaar. Ma pärast viisin neile siis 200se vaadi. Kompat oli ka imestunud inimeste heatahtlikkusest, sest alles paar kuud tagasi olid tankistid tahtnud omapead sinna külla visiiti teha ja kukkusid tankiga enne küla olnud puusillast läbi. Sellest tuli paras jama. Tank oli lindid ülespidi jões. Sellidele korraldati vist isegi tribunal. Kuid sild tuli ikka inimestel endil korda teha.
Ükskord kukkus major Melnikov 3.eskadrillist alla. Tema MIG25 läks varsti peale väljalendu põlema ja ta katapulteerus Volkovo küla kohal, umbes 65 km meie lennuväljast. Mind kamandati kohe santšasti sanitarka rooli ja põrutasime eskadrilli komandöri ja lendude valvearstiga teda otsima. Kohale jõudes küla serval mingid hurtsikud veel põlesid, lennuk oli ju kukkudes kütust täis. Küsisime kohalike käest - kas langevarju nägite? Nähti. Juhatati eemale suurele vasttärganud nisupõllule. Kimasime mööda põldu ja leidsimegi langevarju ja lennukiistme. Pilooti aga kusagil. Uurisin hoolega jälgi ja näha oli, et külgkorviga mootorratas on seal käinud. Tagasi inimeste juurde ja küsisime, et kes võis seal mootorrattaga käia. Öeldi, et kindlasti esimees ja juhatati tema maja kätte. Kohale minnes selguski, et pidulik vastuvõtt juba käis. Kolhoosiesimees oli omal terve rinna ordeneid ja medaleid täis riputanud. Naisel kirju rätik ümber õlgade. Laud kaetud, samakapudel laual ja Melnikov laua otsas aukohal. Arst pani kohe kisama, et peale katapulteerumist ei tohi üldse liikuda ega midagi teha. Melnikov käsutati kohe sanitarkasse kanderaami peale pikali, arst hakkas vererõhku mõõtma jne. Pererahvas palus aga järjekindlalt meid kõiki lauda. Loomulikult polnud meil aega ja läksime kohe minema. Minu jaoks aga keerati laua pealt üht teist paberisse ja topiti vägisi kaasa.
Kasutaja avatar
Tux
Liige
Postitusi: 1327
Liitunud: 30 Okt, 2005 21:13
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Tux »

Mul tuli paar korda ette juhuseid, et kui omapead või siis kahe-kolmekesi mööda linna ringi kolasime, siis astusid ligi nii 70-80 aastased mutikesed ja surusid pihku paar rubla ja ütlesid, et sõnok osta endale midagi. Keelduda sellest võimalik ei olnud, mutid võisid lausa kurjaks saada.
Tagantjärele tarkus on täppisteadus!
ghost
Liige
Postitusi: 277
Liitunud: 17 Mai, 2006 21:01
Kontakt:

Postitus Postitas ghost »

Eraisikutega oli läbisaamine meil küllaltki hea. Kuna meil oli eraisikuid ka polgus erinevate tööde peal siis sai nendega ka pidevalt suheldud. Nendel keda rohkem tundsin sai ka vahest külas käidud (sünnipäevad või mõnel muul puhul). Endal oli eriti hea läbisaamine tjagatsijuhiga. Sõiduvahenditeks olid tal Maz-537 ja Belaz-7421. Belaziga oli päris hea lennukeid nügida, kuna nägi selle alt läbi. Millegipärast seda viimast eriti palju ei kasutatud. Lennuväljal töötasid ka kenad noored naised kelledest ma lõpuni aru ei saanud – olid nad eraisikud või sõdurid. Igapäevaselt käisid nad erariietes, pühade ajal aga paraadmundris. Ega me sellel teemal nendega tavaliselt ei rääkinud ka – oli muustki rääkida.
Linna peal ma ise tavaliselt vormis ei käinud (keegi meie sõduritest ei käinud), sest erariietes liikumine tagas ka ohutu tagasijõudmise ilma et oleks vaenulike patrullide kätte sattunud. Vormis võis liikuda ainult siis, kui olid koos lenduritega (nagu patrullide vastane turva). Seega ei oska öelda midagi Melitopoli tavakodaniku suhtumise kohta, kuna nendega sai suheldud nagu eraisik. Kuid arvestades selle linna küllaltki militaarset rahvastikku võis see pigem hea olla.
Komandeeringutes rännates ja vabal ajal vahest ringi liikudes sai tõdetud, et sõdur on igal pool teretulnud väljaarvatud Baltikum. Ega ise sai ka alles peale kroonut tolerantsemaks muututud ja aru saadud, et ega jooksuga ikka keegi armeesse ei kippunud ja vaba tahte tulemusena meil siin ei viibinud. Muidugi oli ka siin erandeid.
Mida paksem ajatolm, seda ilusamad tunduvad selle all olevad asjad.
ignatius
Liige
Postitusi: 106
Liitunud: 10 Mai, 2005 10:01
Kontakt:

Postitus Postitas ignatius »

Soojad, mõnikord vägagi soojad olid suhted Kalingingradi oblastis 1970-ndate algul.
Kaks juhust meenub, mõlemad seotud suviste õppustega.
Esimene oli nõnda. Kolonn peatus ühes linnas (oli vist Sovetsk). Lähedalasuva paneelmaja aknad olid pärani ja seal peeti pulmi. Keegi pulmalistest märkas meie seisvat kolonni ja kibekähku tassiti treppidest head-paremat sõdurpoistele süüa.
Teine kord peatusime ühes külas. Läksime tallu vett jooma ja perenaine näitas lahkelt õunapuude poole - võtke palju süda lustib! Ainult sellest äärmisest ärge võtke, see on kõige parem puu ja selle õunad lähevad linnas elavatele lapselastele. Peremees oli vahepeal õue tulnud ja kuulis naise viimast juttu pealt. Vihastas tema peale koledal kombel ja ütles:"Poisid, nimelt sellest puust korjake endile õunu!" Ja naisele: "Sõdurile ei tohi millestki kahju olla."
ooblää
Liige
Postitusi: 329
Liitunud: 13 Nov, 2005 22:09
Asukoht: harjumaa
Kontakt:

Postitus Postitas ooblää »

Päris head suhted (Kaug-Ida). Kui linnaloa sai, siis oli kohe tegu kaine peaga väeossa jõudmisega. Igal pool taheti aina välja teha. Ka kohalike tüdrukutega polnud probleeme. Aga eriti head olid ärilised suhted. Kuna ümbruskonnas olid suured lahtised sõekaevandused, siis bensiin ja ZIL-i varuosad oli kuum kaup. :wink:
kõik on võimalik,vaja ainult tahta
canislupus
Liige
Postitusi: 1044
Liitunud: 14 Veebr, 2005 13:23
Kontakt:

Postitus Postitas canislupus »

Vanamees teenis Ivanovos 60 nendate varases alguses sisevägedes. No see kohanimi ütleb nii mõnelegi üht-teist. Ehk siis lühidalt selline asi: trehvas kokku mingi sõstrasilmse tüdrukuga ning kuna linnas sai suht tihedasti käidud (seeru ikkagi, hiljem sai vanemseeru peale oma jutu järgi), siis käis ka tollel tüdrikul kodus. Perekond suure laua taga, pelmeenid, viinapits ja nii edasi. Siis mingil hetkel vaatas et... perkele... riidekapi uks irvakil ja sealt vaatavad lampassidega püksid välja! Selgus, et tolle näitsiku isa oli... puuh... nüüd ei teagi peast, ent vist oli midagi polkovniku kanti tegelane.
Enam ta sinna millegipärast ei tahtnud minna ja ei suhelnud selle naiskodanikuga ka eriti aktiivselt. Aeg veeres ning siis kutsuti lenkomnatasse. Vana seisis seal ja hakkas moosima, et nii ja naa, et jää siia elama - paneme su ülikooli: isegi kohal ei pea käima. Või siis Suvorovi kooli ning pagunitele kukub tähtesid kui robinal...
Tagantjärgi ütles mulle, et oli suisa kimbatuses.
alax
Liige
Postitusi: 1503
Liitunud: 07 Dets, 2005 15:53
Asukoht: Lõuna-Eesti
Kontakt:

Postitus Postitas alax »

Teisepoole sõjaväest olin lasketiirul, külani oli paar kilomeetrit. Seal sai tihti käidud, pooltel meie kaheksast mehest olid kindlamad "pruudid". Üks kutt, venelane Lätist võttis isegi naise. Ise hoidsin kindlat joont, ei mingeid lubadusi.
linnavurle
Liige
Postitusi: 210
Liitunud: 27 Okt, 2006 12:24
Kontakt:

Postitus Postitas linnavurle »

Meie plangu tagant eriti välja ei pääsenud ja seepärast ei tekkinud ka märkimisväärseid pruute. Mõned sellid, kes rohkem väljas käisid (ohvitseride uaziku-juhid jms) küll kelkisid aegajalt oma väidetavate pruutidega ja näitaisid ka mingite Mashkade-pilte, aga ma ei usu, et neil midagi tõsist oli. Pigem olid need pildid varastatud või kodunt saadetud õdede-emade pildid :D

San tschastis töötas üks täitmatu naissoost med-prappor, kes aeg-ajalt sõdurpoisse lohutas. Aga tema oli valiv - võttis jutule vaid teise aasta mehi ja paelad pidid ka peal olema.

Rongiga puhkusele sõites juhtusin kokku mingi naissoost olevusega, kes põdes vist vormi-fetishit. Rahvus polnud talle oluline, aga nagu ta vormis meest nägi, hakkasid silmad kohe kilama. Kuna olin vagunis ainus vormis inimene, siis koondus tema tähelepanu minule. Üritas mulle selgeks teha, et miks ma üldse Eestisse puhkusele lähen, jäägu tema juurde Moskvasse. Aga see kaup ei läinud mulle siiski peale.
Mathias Lutz
Liige
Postitusi: 609
Liitunud: 04 Mär, 2005 23:55
Kontakt:

Postitus Postitas Mathias Lutz »

Tegelikult oligi ja on võib-olla veel praegugi see vormis mehe au sees pidamine moes.Sama nagu sul puhkusele tulekul juhtus minul 1983 a.kevadel koju logistades.Tekkis ka platskaart vagunis selline suhe.Tüdruk oli viimaseni kindel,et ma temaga koos mingis X Valgevene jaamas maha lähen.Aga neil oli ju alati söögipoolist ja muudki kompsuga kaasas.Ja pikalt nad sõitsid ja kui juba jutu peale said,siis oli ninaesine kindlustatud.Päris ihuliste vajaduste rahuldamiseni ei läinud,sest mine tea kes seal ülerahvastatud vagunis siis öndsaks oleks saand.
Arnold
Liige
Postitusi: 5110
Liitunud: 23 Jaan, 2005 16:26
Kontakt:

Postitus Postitas Arnold »

Moskvasse jäi palju leedukaid, kes kõrgete kindralite autojuhtidena nö koorekihiga kokku puutusid ja eks nad siis teinekord koduväideks tehti - no mitte just oma bosside tütarde abil. Leedukad on muidugi ka slaavlastele - ja vastupidi - palju vastuvõetavamad, kui need ugrimugrid.
Stroibati lihtsatel autojuhtidel oli käsil ikka kõige labasem hooramine ja selleks 80-te keskel ümber Moskva liikuvaid auke jagus. Ma olin õnneks sellel alal väga hädine ja seega ei tulnud tripperit jms. ravida. Preservatiividest ei teadnud venelane küll midagi, ometigi tassisid peale sõda kõik sakslaste tehased Venemaale ja fritse kaevates leiad ikka neid kasulikke asjakesi, mis veel 60 aastat hiljem isegi veidi venivad :wink:
Aga tuleb meeles pidada, et nõukogudemaal seks puudus - trukkisid nagu küülikud ühesõnaga.
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

ma mäletan kuidas utsebkas suurt kasvu polkovnik -väeosa komandör -lõugas rivi eest (rivistatud oli terve utsebka ehk 800 matsi

põhjuseks oli lahingvõime kahjustamine ja sõdurile mittesobiv käitumine

süüdistatav oli pisikest kasvu hohollist reamees (utsebka õpilane mitte püsikoossseis)

see oli nimelt uvalnenijas käies pargis vahele jäänud et tegeles linna

pargis

nõukogude sõdurile mittesobivate asjadega(vist mingi mitte esimeses nooruses naissoost kodanikuga)

ja pärast diagnoositi tal tripper ka

karjus seal nii umbes pool tundi ja meie pidime seisma 50 kraadise

päikese all (kõik muidugi vähe irvitasid tüübi üle)

pärast seda kahekordistati broomi sisaldust kissellis (kompot)
Arnold
Liige
Postitusi: 5110
Liitunud: 23 Jaan, 2005 16:26
Kontakt:

Postitus Postitas Arnold »

No see broomi jutt on vist küll linnalegend, aga jah, meil said ka mõned vanakesed häbistatud, sest pidid suure suve alguses suitsunurgas pinke värvima, selmet koduauulis iseviilitud aurahadest rind kummis peatänaval tibidega patseerida. Ikka selle va tripperi pärast. Roodukas siis teatas, et pange kõrva taha - igasse prügikasti pole vaja oma riista toppida. See tundus üks mõistlik mõte olevat, kuigi omal kogemused puudusid, aga rohelise värviga mökerdavaid dembleid vaadates küsimusi ei tekkinud. Tuli kohe meelde, kui meie silmakirjatsejad võtsid analoogse väljaütlemise pärast kanakambaka sihtmärgiks ühe meedikuharidusega poliitiku.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 7 külalist