1971a. tehti jalaväepataljonides muudatused, senini kadreeritud 3, 6, 9 roodud komplekteeriti, vähendades vastavalt teiste jalaväeroodude koosseisu. Mäletan arvu 56, niipalju oli siis tollal roodus ajateenijaid.
Mind surati ka uude, 9. roodu.Roodukaks oli omalaadne tegelane kapteni aukraadis, väliselt vahva sõdur Shveigi sarnane.
Kunagi jäi ta rongist maha, siis seletas pärast, et kui jaama jõudis, tegi vedur pahhh-pahh-auuu. See jäigi talle hüüdnimeks. Suvel polügoonil kõik vastutulevates lahtistes autodes tervitasid teda koorina, pahhh-pahhh-auuu. Seerud tõusid kastis püsti ja dirigeerisid. Vahepeal oli lausa võistlus, kes kõvemini ja rütmikamalt tervitab. Teised ohvitserid irvitasid, keegi ei sallinud meie roodukat, kel oli põhimõte, mis kuskil ripakil, see omastada.
Mehed, aga naljakas sõjaväes..
-
linnavurle
- Liige
- Postitusi: 210
- Liitunud: 27 Okt, 2006 12:24
- Kontakt:
no minu poolt ka siis paar nalja. mõnda olen oma silmaga näinud, mõnda teenimise ajal kuulnud - need võivad seega ka siis väikeste liialdustega või suisa legendid olla.
Sõidame õppustele, 100 massinat kolonnis, kiirus 40 km/h, juhid 7-8 tundi roolis olnud. igas autos istub kabiinis lisaks juhile "starshi" - prappor või ohvitser. Artemjev-poisi "starshi" keeras muidugi kohe magama, nagu nad kõik. lõpuks jäi ka Artemjev rooli magama. tee, mis Siberis on lihtsalt üks osa stepist, tegi aga 90 kraadise pöörde. autod muidugi ka, kuid mitte Artemjevi oma, sest tema ju magas ja pani muudkui otse. mööda põldu lastes raputas siiski ilmselt rohkem kui teel ja nii starshi kui ka Artemjev ärkasid ühe korraga üles. unine leitu hõõrus silmi, vaatas vasakule ära suunduvat kolonni ja enda otse sõitvat autot ning küsis Artemjevilt: "a mõ kuda jedem?" Artemjev vastu: "hui jego znajet, ja tozhe spal" (tõlge kah siis igaks juhuks - leitu: aga meie kuhu sõidame? A: kurat seda teab, mina ka magasin).
igas korralikus roodus olid ka omad tsurbannid. mõned neist olid siiski nutikamad, kui välja lasksid paista. keegi karakalpaki rahvusest tegelane suutis üsna pikalt jätta mulje, et vene keelest ei saa ta mitte muhvigi aru.
pärast seda, kui ta oli järjekordselt mingi jamaga hakkama saanud, kamandas seerust rooduka asetäitja ta rivi ette ning käratas: "odin narjad vne otseredi!" tsurka vastu - ne ponimajet. seeru: ah tõ u mene ne ponimajesch? dva narjada vne otsheredi! Tsurka: ne ponimajet. seeru: tri narjada vne otseredi! tsurka: sersant na eto ne imejet pravo!
järgmine lugu võib olla ka väljamõeldis. inspekteerinud keegi kindralpolkovnik väosa. kuna inspektsioon oli ette teada, peksti kõik sõdurid päevaks kasarmust minema boksidesse ja muudesse töökohtadesse. ainult korrapidaja ja dnevalnõi jäid kasarmusse. mingil moel õnnestus kindralil end väosa juhtkonnast saatjatest lahti raputada ning omapäi kasarmusse minna. võõrast ohvitseri nähes lõi dnevalni kulpi ja kogu moos, kindral suundus peldikuid inspekteerima. hetk hiljem tormas kasrmusse ärevusest punane polguvana. dnevlnõilt küsima: "ega kindral siia ei tulnud?" dnevalnõi vastu: "net, ne videl. tolko kakoi-to starshi praporshik prishol" (neile, kes NA pagunitest täpset ülevaadet ei oma, väike selgitus: vanemprapporil oli pagunil kolm väikest tärni ilma ühegi lisandita. kindralpolkovnikul oli pagunitel kolm suurt kuldset tärni ilma lisanditeta. loomulikult oli ka nende munder esinduslikum, näiteks olid pükstel lampassid (triibud õmbluste kohtades)
Sõidame õppustele, 100 massinat kolonnis, kiirus 40 km/h, juhid 7-8 tundi roolis olnud. igas autos istub kabiinis lisaks juhile "starshi" - prappor või ohvitser. Artemjev-poisi "starshi" keeras muidugi kohe magama, nagu nad kõik. lõpuks jäi ka Artemjev rooli magama. tee, mis Siberis on lihtsalt üks osa stepist, tegi aga 90 kraadise pöörde. autod muidugi ka, kuid mitte Artemjevi oma, sest tema ju magas ja pani muudkui otse. mööda põldu lastes raputas siiski ilmselt rohkem kui teel ja nii starshi kui ka Artemjev ärkasid ühe korraga üles. unine leitu hõõrus silmi, vaatas vasakule ära suunduvat kolonni ja enda otse sõitvat autot ning küsis Artemjevilt: "a mõ kuda jedem?" Artemjev vastu: "hui jego znajet, ja tozhe spal" (tõlge kah siis igaks juhuks - leitu: aga meie kuhu sõidame? A: kurat seda teab, mina ka magasin).
igas korralikus roodus olid ka omad tsurbannid. mõned neist olid siiski nutikamad, kui välja lasksid paista. keegi karakalpaki rahvusest tegelane suutis üsna pikalt jätta mulje, et vene keelest ei saa ta mitte muhvigi aru.
pärast seda, kui ta oli järjekordselt mingi jamaga hakkama saanud, kamandas seerust rooduka asetäitja ta rivi ette ning käratas: "odin narjad vne otseredi!" tsurka vastu - ne ponimajet. seeru: ah tõ u mene ne ponimajesch? dva narjada vne otsheredi! Tsurka: ne ponimajet. seeru: tri narjada vne otseredi! tsurka: sersant na eto ne imejet pravo!
järgmine lugu võib olla ka väljamõeldis. inspekteerinud keegi kindralpolkovnik väosa. kuna inspektsioon oli ette teada, peksti kõik sõdurid päevaks kasarmust minema boksidesse ja muudesse töökohtadesse. ainult korrapidaja ja dnevalnõi jäid kasarmusse. mingil moel õnnestus kindralil end väosa juhtkonnast saatjatest lahti raputada ning omapäi kasarmusse minna. võõrast ohvitseri nähes lõi dnevalni kulpi ja kogu moos, kindral suundus peldikuid inspekteerima. hetk hiljem tormas kasrmusse ärevusest punane polguvana. dnevlnõilt küsima: "ega kindral siia ei tulnud?" dnevalnõi vastu: "net, ne videl. tolko kakoi-to starshi praporshik prishol" (neile, kes NA pagunitest täpset ülevaadet ei oma, väike selgitus: vanemprapporil oli pagunil kolm väikest tärni ilma ühegi lisandita. kindralpolkovnikul oli pagunitel kolm suurt kuldset tärni ilma lisanditeta. loomulikult oli ka nende munder esinduslikum, näiteks olid pükstel lampassid (triibud õmbluste kohtades)
[url=http://www.hot.ee/emulaator][img]http://www.hot.ee/emulaator/toetan3.gif[/img][/url]
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
heil hitler! pattaya-s vene turistidele kogu aja täiega lõuatud, aga Tai politsei andis meile selle peale viisakalt au vastu kuna said aru, et tervitame neid, ( mis oli ka tõsi),neile on venelaste foobia tundmatu-
- muide haakrist pole seal tabu vaid pigem mingi austust tekitav- mingi tiibeti märk.
Muide piiteri keisripaleed ja rikkurite maja fasaadid on on siiani haakriste täis- see muistne kodu kaitsmise märk.
- muide haakrist pole seal tabu vaid pigem mingi austust tekitav- mingi tiibeti märk.
Muide piiteri keisripaleed ja rikkurite maja fasaadid on on siiani haakriste täis- see muistne kodu kaitsmise märk.
Viimati muutis malt laal, 13 Aug, 2010 1:12, muudetud 1 kord kokku.
Rääkis selle loo mulle eestlane art divisjonist. Tegevus toimub semjorkas ja sellessamas artdivisjonis.
Ühesõnaga divisjoni dnevalnõil polnud parasjagu muud teha kui hakkas näppima koridori lõpus põrandal olevat vahtkustutit. Näppis seni kuni läks "pauk lahti" ja kogu koridori põrand oli kenasti valget vahtu täis. Siis muidugi kiskus kiireks. Vaja ju kogu jama ära koristada. Põrandad olid meil seal endistes saksa kasarmutes kultuurselt kahhelplaatidega kaetud, diagonaalis ja seinaäärtes 1 rida sirgelt. Plaadid ise oli triibulise pinnaga nii umbes 6 mm kõrgune ja laiune vagu kordus samas mõõdus harjaga. Vaod/harjad asetsesid siis koridoriga risti. Vahend, millega sellist põrandat pesti oli "gubka". Eesti keeli on see paks vahtkummi tükk, mis pesti kausis puhtaks ja siis sellega tõmmati piki vagusid mööda põrandat. Kui põrand oli ilusti pestud, siis oli see igati ok väljanäegemisega. Noja ega siis peale sellist purset polnudki muud kui tuli gubka ja kausi järgi haarata. Vaht oli aus ja oli tükk tegemist seda kokku koorida. No ja keset seda tegevust astub sisse keegi prappor, ilmselt artdivisjoni staršina tuttav. Näeb käimasolevat tegevust ja kukub kiitma, et: " Olete ikka tublid siin. Kuskohast sellist head vahtu saite, meil oleks ka kangesti vaja..."
Aga vahtkustuti jäigi nurka tühjana seisma.
Ühesõnaga divisjoni dnevalnõil polnud parasjagu muud teha kui hakkas näppima koridori lõpus põrandal olevat vahtkustutit. Näppis seni kuni läks "pauk lahti" ja kogu koridori põrand oli kenasti valget vahtu täis. Siis muidugi kiskus kiireks. Vaja ju kogu jama ära koristada. Põrandad olid meil seal endistes saksa kasarmutes kultuurselt kahhelplaatidega kaetud, diagonaalis ja seinaäärtes 1 rida sirgelt. Plaadid ise oli triibulise pinnaga nii umbes 6 mm kõrgune ja laiune vagu kordus samas mõõdus harjaga. Vaod/harjad asetsesid siis koridoriga risti. Vahend, millega sellist põrandat pesti oli "gubka". Eesti keeli on see paks vahtkummi tükk, mis pesti kausis puhtaks ja siis sellega tõmmati piki vagusid mööda põrandat. Kui põrand oli ilusti pestud, siis oli see igati ok väljanäegemisega. Noja ega siis peale sellist purset polnudki muud kui tuli gubka ja kausi järgi haarata. Vaht oli aus ja oli tükk tegemist seda kokku koorida. No ja keset seda tegevust astub sisse keegi prappor, ilmselt artdivisjoni staršina tuttav. Näeb käimasolevat tegevust ja kukub kiitma, et: " Olete ikka tublid siin. Kuskohast sellist head vahtu saite, meil oleks ka kangesti vaja..."
Aga vahtkustuti jäigi nurka tühjana seisma.
OK. Panen siis ka kaks lugu kirja.
1. Vene kroonus. Haiglas. Esimene juhtumine.
Oli meil seal üks saaremaa mees, kes esimest elusat venelast nägi just vene kroonus. Tema venekeel oli selline õudusunenägu, et isegi meid, mitte venelasi võttis oigama. Nii oskas ta voentorgi (sõjaväe kauplus) poes isegi seepi ostes, kõik hulluks ajada. Seda vaatamata sellele, et meie head inimesed, kirjutasime talle lausa paberi peale, et seep on мыло [mõõla], küsis tema ikka möölat ja viis vaese poemüüja hullumiseni, kuna tal polnud laos mitte ühte ainsamatki möölat.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Saaremaa mees hakkas ühel heal päeval ringi tuiama üha virilama näoga, seal haiglas. Mida päev edasi, seda virilamaks nägu läks. Pinnisime mis me pinnisime, aga tema ei rääkinud alguses midagi.
Noh käis siis jälle järjekordselt vanema õe (meditsiiniõe!) juures penitsilliini süsti tagumikku saamas ja tablette võtmas. Tuli tagasi. Lebas paar tunnikest. Aga siis ei pidanud ta enam vastu, ühmas midagi a`la: "ahh peesse see õde, mina enam ei saa" ja kadus palatist. No me kõik mures, et mis lahti??
Tuli siis tagasi. Õnnetipus. Lai naeratus näol. Rääkis oma mure ära.
Nimelt öelnud õde talle, et tema peab pärast oppi käima kohe "по маленкому" ja "по болшому" ei tohi pingutades käia. Maakeeli siis, et tuleb käia kohe pissil ja kakal käies ei tohi punnitada. Tal oli kõhuhaav mis kinni ei tahtnud kasvada.
Aga tema sai aru, et tohib ainult по маленкому ja по болшому ei tohi üldse käia! Kannatas siis vapralt. Hoidis kinni.
Aga mis teeb kogu loo eriliselt vürtsikaks, on see, et iga kord, kui ta medõe juures käis, see muidugi murelikult küsis, et kas oled käinud nii по маленкому kui ka по болшому ja tema ausa kannatajana muidugi andis mõista, et mis te nüüd - по болшому mina ei käi! Ja õde oli muidugi mures, et tuleb soolesulgus või midagi ja andis talle iga päev peotäie kõhulahtisteid, et kõht läbi käima panna.
Ja saaremaa mees muudkui neelas kõhulahtisteid ning hoidis hambad ristis kinni, sest по болшому käia ju ei tohi. Ja õde muudkui nuumas teda mingite purgeenide või veel äkilisemate rohtudega. Ja doosid muudkui tõusid, sest mees ju ütles, et tema endiselt essal ei käi.
**************
2. Vene kroonus. Haiglas. Teine juhtumine.
Lebotan hilishommikul palatis oma voodis. Hospidalis. Tuuakse kõrvalkoikusse opilt tagasi kaasteenija Sakust, kellel öösel lõhkes pimesool ja keda hommikul pikalt opereeriti. Selline natuke vaiksemat tüüpi tagasihoidlik vend.
Kusagil pärast lõunat, tuleb doktor. Uurib minu naabrit siit ja sealt. Et kuidas on narkoosist välja tulnud ja kas järelnähte ka on. Küsib, et kas köhima ajab ja ajab muud tarka juttu sellest, et pärast oppi on kindlasti vaja regulaarselt vetsus käia. Et pärast sellist oppi alguses ei pidavat häda üldse tundma aga põis võib täis olla ja sooltele peale pressida. Lõpetuseks käsib minul ka jälgida, et zemljak ikka niipalju ennast liigutaks, et paar korda päevas vetsus käiks ning soovitas tal igaks juhuks parem kohe vetsus ära käia. Noja eks ta siis õhtupoole mingi aeg ajas ennast suure hädaga jalule. Kõver nagu konks. Ei saanud selga sirgu ajada. Ütles, et kõhuhaav kisub ja on hirmus valus. Viskasime veel nalja, et ma annan talle pisikese taskupeegli. Muidu ta ei näe ettepoole. Läks siis kõveras, jalgu järele vedades peldikusse, nagu 100 aastane. Ja oli õige kiirelt ülimalt ehmunult tagasi, silmad nagu tõllarattad peas.
"Kuule tule korra kaasa", ütleb minule. "On abi natuke vaja". Ma siis, et mis on? Tema, et tule tule, lähme peldikusse. Ma omaette mõtlesin, et ta vaene mees ei saa vist püsti potile pihta lastud ja peab nagu daame istudes häda tegema. Et ju ta ei saa ise istutud ja pärast jälle püsti.
Noh läheme siis, kaks invaliidi, peldikusse. Seal sellised kitsukesed kabiinid, ilma usteta. Ainult vaheseinad. Ühes seinas siis pottidega kabiinid, vastasseinas pissuaarid seina peal.
Räägib mulle: "Täitsa p**sses! rsk! Kuule tule vaata! rsk! Mingi jama on rsk! See pole õige asi rsk!" ja veab oma pükse alla.
Ma küsin, et mis viga? Ei pääse poti juurde niimoodi kõveralt või? Et aja ennast natuke rohkem sirgu kui pea enne potti vasta seina jõuab.
Tema, et: "Ära irvita rsk! Ma võiksi ju istudes ka lasta rsk! See pole üldse porobleem rsk! Palju hullem probleem on rsk!"
Vedas püksid alla ja küsib: "Noh rsk! Mida sa näed rsk!? Ah?!"
Mina ei saa aru, et mida ma pean nägema siis?
Tema et: "No krdi kanapime rsk! Vaata rsk! Tilli pole rsk! Millega ma lasen rsk! Krdi tegelased rsk! Lõikasid ära või? rsk!?!"
Noh ja siis ma vaatasin tähelepanelikumalt. Noja polnudki vennal enam noksi! Uskumatu ausalt öelda. Vaatasin veel, lähemalt ja hoolega. Kelkarad olid ilusasti alles aga noksi netu. Mida pole seda pole! Noh aga lõikusarmi ka polnud. See sai tuvastatud. Noja nii me siis seal uurisime lähedalt seda uskumatut asja. Tema ettepoole kookus, püksid maas ja mina kükitasin ees. Hea et keegi sisse ei tulnud!
Ma ütlesin, et lähen kutsun arsti. Tema, et mis see enam aitab rsk! Ära lõikasid rsk! Sellepärast see kirurg käis mind päevaajal moosimas rsk.
Ma ikka läksin. Aga arst oli kinni ja ma sain valves oleva medõe hoopis kätte. Räägin talle, et on üks probleem patsiendist zemljakiga, kellel pimesool ära lõigati. Et oleks vaja meeste peldikusse minna. Õde ei saanud aru, et miks meeste peldikusse. Mina ei saanud täpsemalt seletada ka. Õde ütles, et las tuleb palatisse. Mina jälle, et mees ei tule ilma arsti üle vaatamata mitte kuhugi peldikust. Ja siis me läksime medõega meeste pellerisse uuesti asja uurima. Õde muidugi ikka küsis täpsemalt, et mis probleem siis on. Aga mina ei osanud delikaatselt vene keeli seletada talle, et mehel noks kadunud (tean vene keeles ainult ühte roppu väljendit selle kohta) ja ütlesin, et parem lähme, küll kohapeal näha on.
Ja siis seal meeste peldikus medõe kaasabil selgus, et pole tal midagi ära lõigatud. Kuna pimesool lõhkes, ja op tehti tükk aega hiljem, siis kisti tal kõik sooled opi ajal välja ja kõhuõõn ning soolikad pesti puhtaks. Ja selle soolte kiskumisega, tõmmati mehel ka peensool nii sisse, et tal oli tõesti ainult väike nahariba püksis alles, millest isegi kinni ei saanud hoida.
Õde pani peent naeru ja käskis kohe kusele hakata. Ja pärast seda tähtsat toimingut, õigemini selle toimingu ajal, tuli poisile ka noks ilusasti tagasi
"Lupsti" nagu ta ise ütles Natuke punnitamist ainult.
1. Vene kroonus. Haiglas. Esimene juhtumine.
Oli meil seal üks saaremaa mees, kes esimest elusat venelast nägi just vene kroonus. Tema venekeel oli selline õudusunenägu, et isegi meid, mitte venelasi võttis oigama. Nii oskas ta voentorgi (sõjaväe kauplus) poes isegi seepi ostes, kõik hulluks ajada. Seda vaatamata sellele, et meie head inimesed, kirjutasime talle lausa paberi peale, et seep on мыло [mõõla], küsis tema ikka möölat ja viis vaese poemüüja hullumiseni, kuna tal polnud laos mitte ühte ainsamatki möölat.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Saaremaa mees hakkas ühel heal päeval ringi tuiama üha virilama näoga, seal haiglas. Mida päev edasi, seda virilamaks nägu läks. Pinnisime mis me pinnisime, aga tema ei rääkinud alguses midagi.
Noh käis siis jälle järjekordselt vanema õe (meditsiiniõe!) juures penitsilliini süsti tagumikku saamas ja tablette võtmas. Tuli tagasi. Lebas paar tunnikest. Aga siis ei pidanud ta enam vastu, ühmas midagi a`la: "ahh peesse see õde, mina enam ei saa" ja kadus palatist. No me kõik mures, et mis lahti??
Tuli siis tagasi. Õnnetipus. Lai naeratus näol. Rääkis oma mure ära.
Nimelt öelnud õde talle, et tema peab pärast oppi käima kohe "по маленкому" ja "по болшому" ei tohi pingutades käia. Maakeeli siis, et tuleb käia kohe pissil ja kakal käies ei tohi punnitada. Tal oli kõhuhaav mis kinni ei tahtnud kasvada.
Aga tema sai aru, et tohib ainult по маленкому ja по болшому ei tohi üldse käia! Kannatas siis vapralt. Hoidis kinni.
Aga mis teeb kogu loo eriliselt vürtsikaks, on see, et iga kord, kui ta medõe juures käis, see muidugi murelikult küsis, et kas oled käinud nii по маленкому kui ka по болшому ja tema ausa kannatajana muidugi andis mõista, et mis te nüüd - по болшому mina ei käi! Ja õde oli muidugi mures, et tuleb soolesulgus või midagi ja andis talle iga päev peotäie kõhulahtisteid, et kõht läbi käima panna.
Ja saaremaa mees muudkui neelas kõhulahtisteid ning hoidis hambad ristis kinni, sest по болшому käia ju ei tohi. Ja õde muudkui nuumas teda mingite purgeenide või veel äkilisemate rohtudega. Ja doosid muudkui tõusid, sest mees ju ütles, et tema endiselt essal ei käi.
**************
2. Vene kroonus. Haiglas. Teine juhtumine.
Lebotan hilishommikul palatis oma voodis. Hospidalis. Tuuakse kõrvalkoikusse opilt tagasi kaasteenija Sakust, kellel öösel lõhkes pimesool ja keda hommikul pikalt opereeriti. Selline natuke vaiksemat tüüpi tagasihoidlik vend.
Kusagil pärast lõunat, tuleb doktor. Uurib minu naabrit siit ja sealt. Et kuidas on narkoosist välja tulnud ja kas järelnähte ka on. Küsib, et kas köhima ajab ja ajab muud tarka juttu sellest, et pärast oppi on kindlasti vaja regulaarselt vetsus käia. Et pärast sellist oppi alguses ei pidavat häda üldse tundma aga põis võib täis olla ja sooltele peale pressida. Lõpetuseks käsib minul ka jälgida, et zemljak ikka niipalju ennast liigutaks, et paar korda päevas vetsus käiks ning soovitas tal igaks juhuks parem kohe vetsus ära käia. Noja eks ta siis õhtupoole mingi aeg ajas ennast suure hädaga jalule. Kõver nagu konks. Ei saanud selga sirgu ajada. Ütles, et kõhuhaav kisub ja on hirmus valus. Viskasime veel nalja, et ma annan talle pisikese taskupeegli. Muidu ta ei näe ettepoole. Läks siis kõveras, jalgu järele vedades peldikusse, nagu 100 aastane. Ja oli õige kiirelt ülimalt ehmunult tagasi, silmad nagu tõllarattad peas.
"Kuule tule korra kaasa", ütleb minule. "On abi natuke vaja". Ma siis, et mis on? Tema, et tule tule, lähme peldikusse. Ma omaette mõtlesin, et ta vaene mees ei saa vist püsti potile pihta lastud ja peab nagu daame istudes häda tegema. Et ju ta ei saa ise istutud ja pärast jälle püsti.
Noh läheme siis, kaks invaliidi, peldikusse. Seal sellised kitsukesed kabiinid, ilma usteta. Ainult vaheseinad. Ühes seinas siis pottidega kabiinid, vastasseinas pissuaarid seina peal.
Räägib mulle: "Täitsa p**sses! rsk! Kuule tule vaata! rsk! Mingi jama on rsk! See pole õige asi rsk!" ja veab oma pükse alla.
Ma küsin, et mis viga? Ei pääse poti juurde niimoodi kõveralt või? Et aja ennast natuke rohkem sirgu kui pea enne potti vasta seina jõuab.
Tema, et: "Ära irvita rsk! Ma võiksi ju istudes ka lasta rsk! See pole üldse porobleem rsk! Palju hullem probleem on rsk!"
Vedas püksid alla ja küsib: "Noh rsk! Mida sa näed rsk!? Ah?!"
Mina ei saa aru, et mida ma pean nägema siis?
Tema et: "No krdi kanapime rsk! Vaata rsk! Tilli pole rsk! Millega ma lasen rsk! Krdi tegelased rsk! Lõikasid ära või? rsk!?!"
Noh ja siis ma vaatasin tähelepanelikumalt. Noja polnudki vennal enam noksi! Uskumatu ausalt öelda. Vaatasin veel, lähemalt ja hoolega. Kelkarad olid ilusasti alles aga noksi netu. Mida pole seda pole! Noh aga lõikusarmi ka polnud. See sai tuvastatud. Noja nii me siis seal uurisime lähedalt seda uskumatut asja. Tema ettepoole kookus, püksid maas ja mina kükitasin ees. Hea et keegi sisse ei tulnud!
Ma ütlesin, et lähen kutsun arsti. Tema, et mis see enam aitab rsk! Ära lõikasid rsk! Sellepärast see kirurg käis mind päevaajal moosimas rsk.
Ma ikka läksin. Aga arst oli kinni ja ma sain valves oleva medõe hoopis kätte. Räägin talle, et on üks probleem patsiendist zemljakiga, kellel pimesool ära lõigati. Et oleks vaja meeste peldikusse minna. Õde ei saanud aru, et miks meeste peldikusse. Mina ei saanud täpsemalt seletada ka. Õde ütles, et las tuleb palatisse. Mina jälle, et mees ei tule ilma arsti üle vaatamata mitte kuhugi peldikust. Ja siis me läksime medõega meeste pellerisse uuesti asja uurima. Õde muidugi ikka küsis täpsemalt, et mis probleem siis on. Aga mina ei osanud delikaatselt vene keeli seletada talle, et mehel noks kadunud (tean vene keeles ainult ühte roppu väljendit selle kohta) ja ütlesin, et parem lähme, küll kohapeal näha on.
Ja siis seal meeste peldikus medõe kaasabil selgus, et pole tal midagi ära lõigatud. Kuna pimesool lõhkes, ja op tehti tükk aega hiljem, siis kisti tal kõik sooled opi ajal välja ja kõhuõõn ning soolikad pesti puhtaks. Ja selle soolte kiskumisega, tõmmati mehel ka peensool nii sisse, et tal oli tõesti ainult väike nahariba püksis alles, millest isegi kinni ei saanud hoida.
Õde pani peent naeru ja käskis kohe kusele hakata. Ja pärast seda tähtsat toimingut, õigemini selle toimingu ajal, tuli poisile ka noks ilusasti tagasi
"Lupsti" nagu ta ise ütles Natuke punnitamist ainult.
-
gvardimatros
- Liige
- Postitusi: 397
- Liitunud: 30 Mai, 2009 10:16
- Asukoht: TLN, Võru, Värska
- Kontakt:
1 tillilugu minu poolt kah siis
meil oli selline ravivõte tripperi puhul, et anti rohud ja lõigati
see kapuuts ümbert ära ning siis nädalaks üksikkongi
nägin ühte tegelast kes oli püstihädas oma ümberlõigatud riistaga
ei saanud magada korralikult, ega käia jne..
naljaga pooleks korrutas pidevalt
а как я тепер дрочит буду
et kuidas ma nüüd pihku panna saan
meil oli selline ravivõte tripperi puhul, et anti rohud ja lõigati
see kapuuts ümbert ära ning siis nädalaks üksikkongi
nägin ühte tegelast kes oli püstihädas oma ümberlõigatud riistaga
ei saanud magada korralikult, ega käia jne..
naljaga pooleks korrutas pidevalt
а как я тепер дрочит буду
et kuidas ma nüüd pihku panna saan
Baltiiski merejalaväe brigaad - huvitavalt raisatud aeg DMB 90
Viimasega haakuv - minu isa oli NL armees '64-66 ja üks ettevõtlik eestlane müünud keskmise aasia kuttidele hambapastat tripperi vastase imesalvi pähe. Stepielanike teadvusesse polevat toona selline imeasi nagu tuubis hambapasta veel jõudnud. Mõõtis kenasti joonlauaga sentimeeterhaaval "doosi" valmis (et oleks ikka aus kaup ja eks cm järgi käis ka maksmine!) ning käskis enne aktsiooni peale kanda 
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 8 külalist