Minu kolm eurosenti kah siis siia teemasse.
Kraematerjal oli meil raha eest. Esimene ~poolaasta korjati roodus iga kuu nn sõduripalgast mingi osa raha "esmatarbe kaupadeks" sunniviisiliselt kõikidelt.
Selle eest hangiti korraga kõikidele saapaviksi, hambapastat, seepi, niiti-nõelu ja kraematerjali. Lisaks "rooduhangetele" sai seda juurde osta vajadusel väeosa "Voentorgist" ehk poest.
Kuna voodilinad olid n.ö. tasuta, siis alates poolest aastast või mõnel juhul hiljem, mindi sujuvalt nende käristamise peale üle.
Kaptjor (väeosa või roodu laomees) nihverdas mõne uue või äravalgendatud uueväärse voodilina kõrvale ja kui olid piisavalt palju teeninud, et vabaneda sundostust ja laomees oli juba enam-vähem samast "prizov"-ist (enam-vähem sama palju teeninud), siis tekkis võimalus neid kraesid voodilinast käristada.
Kasutati võimalusel ka valge krae ümberpööramist ja teistpidi õmblemist kui võimalik.
Selline krae ilmselt teistpidi õmblemist enam välja ei kannatanud
Pildil on ka näha, et on õmblused on tehtud "sammuga" ehk, et iga piste vahel on pisteta ala.
Meil niiviisi õmmelda ei lubatud. Iga järgmine traagelniit pidi algama samast kohast kus eelmine lõppes ehk, et õmblustel ei tohtinud olla vahesid.
Kraematerjal võeti krae pikkuse järgi + 5cm otste tagasi pööramiseks.
Laius võeti samuti krae laiuse järgi kuid topelt laiusega + 2cm, et saaks tagasi pöörata ja topeltriidena õmmelda ja, et saaks alumised servad sissepoole keerata (linast käristatud riide hargnevad servad ei tohtinud välja paista avatud krae puhul). Standard laius oli 20cm ja volditi kokku neljaks (4x5cm), säästumeede oli voltida kokku kaheks + kummastki servast ca 1cm omakorda voltida sissepoole (2x5cm + 2cm). Kolmas võimalus säästa oli võtta 10cm laiune riba ja keerata mõlemad küljed poole laiuse võrra tagasi, jättes selle külje sissepoole ehk krae poole. Aga sellist kraed ei saanud enam ümber pöörata ja teist korda kasutada.
Materjal volditi mõõtude järgi kokku triikimislaual ja triigiti pärast kokkuvoltimist üle, soovitavalt läbi niiske lapi.
https://www.youtube.com/watch?v=vRPNyR1FOG8
Et krae ilusam välja näeks ja vormis püsiks, kasutati ka materjali
tärgeldamist kartulitärklisega.
Eriti kui kasutati õhukest voodilina. Spetsmaterjal oli natukene paksem ja tugevam.
Eraldi teema oli vanakeste privileegid.
Nii näitas see, kuidas krae oli külge õmmeldud muhulgas kohe ära, kas tegemist on Duhi (noorsõdur), Tšerpaki (vaheaste) või Dediga (vanake).
Noored õmblesid krae otsad sirge servaga, nii nagu määrustes oli ette nähtud.
Tšerpakid võisid õmmelda krae otsad nurgaga.
vanakesed võisid lisaks nurgaga õmblemisele kraematerjali ülemisse äärde sisse ajada ka nn "žilka".
"žilka" oli näiteks pvc-st mõne peenema elektrijuhtme isolatsioon, millest traat välja tõmmatud või mõni muu pädev pehmemat sorti painduv traadi jupp.
See hoidis krae ülemist serva ilusasti vormis ja trimmis.
Oli ohvitsere, kes "žilkaga" kraed nähes käskisid selle tugevduse sealt välja kiskuda, sest pole määrustikukohane, kuid üldiselt vanakeste sellistele "iseärasustele" erilist tähelepanu ei pööratud.
- CA krae.png (18.1 KiB) Vaadatud 6739 korda
Puhta krae olemasolu kontrolliti igal hommikusel rivistusel. Vanakeste kraesid hommikustel rivistustel üldiselt ei kontrollitud (meie autoroodus vanakesed isegi ei ilmunud hommikusele rivistusele üldjuhul). Hommikusi rivistusi ja kraede jms kontrolli teostas enamjaolt kas roodu korrapidaja (mõni seeru), igat jagu kontrollis jaoülem (mõni seeru), või vahel ka rooduvanem (prappor).
Puhta krae olemasolu kontrolliti ka igal toimkonda astumisel. Sellest ei pääsenud ka vanakesed. Toimkonda astujaid kontrollis aga juba väeosa korrapidajaks astuv ohvitser.
Kui krae määrdus juba silmnähtavalt poole päevaga, siis vahel lasti päevas ka mitu korda uut kraed õmmelda.
Krae puhtuse järgi hinnati sõduri kohustusliku hügieeni järgimist. Kael pidi olema alati nii puhtaks pestud, et valge riie ei määrduks.
Samas nt higistades ja õhus lendleva tolmu sadestudes või kusagil garaažis masinat remontides, määrdus krae ruttu vaatamata pidevale kaela pesemisele.
Solbel oli kohustus iseseisvalt jälgida, et see krae oleks pidevalt puhas ja valge. Eriti noorsõdurid.
Noored, kes vahel õmblesid omale neid kraesid päevas mitu mitu korda ja sellest tulenevalt tekkis neil materjalidefitsiit, kasutasid hädavariandina ka vana krae pesemist. Kui seebiga küürimisest piisavalt puhtaks ei läinud, siis kasutati hambapastat valgendamiseks (vette lisati hambapastat ja kanti see lahus riidele, ning lasti ära kuivada). Üle pingutades hakkas aga selline krae higistades kaela külge kleepuma ja lõpuks ka kahtlaselt "lõhnama". Kasutati ka õrna kloorivett valgendamiseks.
Üldisel vist kõik.