Frantzuse nurgake

[frantzus]

krt, eile läks ikka täiega lappama, plaanid olid suured aga see "püha söömaaeg" väljutas asjad kontrolli alt, katsun täna ennast parandada ja kriban edasi...

saatsin siis poisid õhtusöögiks valmistuma, hädapärased tööd tehtud, põhimõttelislt jäänud ainult numbri ja transpordiauto tunnuse maalimine valge värviga, ja vot siis tuli masendus jälle peale et mida ma rapsin? kas see rapsimine on seda väärt et 4 päeva mingit mölakast polkovnikut vedada, tulevik on ju ikkagi tume...! willise kallal oleks tööd nii et tapab, just mürasummutuse suhtes, aga kellele ma seda teen, igatahes mott täitsa maas . võtsin siiski ennast kokku ja vooderdasin willise keskkonsooli ära, see kõige suurem müraallikas, 10cm poroloon või vahtkumm alla, täpselt enam ei mäleta, ja selle pingutasin tepitud dermantiinist talvise kapoti kattega ilusti kumeraks, mitte kehvemini kui Karmanni tuunijad saksamaal, igatahes kuradi ilus sai ja hästi puhastatav nagu päris nahk. rohkem ei hakanud punnitama motivatsiooni puuduse tõttu, pimedaks hakkas ka minema, kella kaheksast läks sellel laiuskraadil ikka mingi 5 minuti jooksul kottpimedaks kui päike kukkus. rahvas juba õhtusöögil, aga mul muresid veel piisavalt, vaja väeosa Picasso üles otsida et numbrid valmis maalida, ja trafaret ka transpordi auto logo jaoks välja lõigata( tagurpidi kolmnurk ja selle sees T täht, nii ees kui taga). ruleerisin auto staabi ette parklasse, meil parkis pealiku villis koguaeg staabi ees mitte pargis, seal oli kolme auto koht nii et mahtusin kenasti ära, pealiku willise kohapeale ei parkinud, ei tahtnud tühjast tüli tekitada, panin hoopis parkla teise serva, vahet jääb ca 3 meetrit ja pole karta et ustega kriipima hakkab, rohkem williseid polnud ka meil. astusin väeosakorrapidaja juurest ka läbi ja ütlesin et mul on kindel plaan öörahu rikkuda, et kui saan Picassoga kaubale( ja seda ma kindlasti saan, heaga) siis tulen mingi aeg autot maalima , ja peale seda jätkub töö kaptjorkas; Picasso maalib numbrit ja mina pean mundriga tegelema. ta oli sellega päri, aga ütles et Picassot vägisi sundida ei tohi, ainult omast vabast tahtest. arvasin et Picassol tekib iseenesest vaba tahe , et starlei ei peaks kahtlema minu läbirääkimise oskustes, et ma pole ju siiani vägivaldsust üles näidanud ja lähenenud asjadele kavalamalt! andis mulle rohelise tule, mainis seda ka veel et selle willise sõiduleht on ka juba tema laual, kõik vajalikud allkirjad all. seda oli muidugi rõõm kuulda, saan tankida hommikul riigi kulul ja ei pea ise ostma . läksin siis kurilkasse ootama kui Picasso sööklast välja tuleb oma rooduga. muidugi tekib paljudel küsimus et kes on Picasso, et kas tõesti tahab frantzus willisele Guernica repro peale maalida . Picasso oli igas väeosas olemas, tavaliselt zampoliidi käealune, toimetas len-komnatas patriootiliste plakatite kallal; ja pintslit liigutas osavalt! vähemalt meie väeosas oli Picasso puutumatu isik, polnud vahet kas oli 2 kuud teeninud või 1,5 aastat, ja selle eest hoolitsesid juba demblid, kel albumi koostamine käsil, ja enne prikaazi oli tal tööjärg pikalt ees, öine . ja kuna prikaaz kohe-kohe tulemas siis teadsin et tal käed-jalad tööd täis, see tegi minu teema raskemaks, Picasso laenamiseks tema tahtest jäi väheks, vaja ka vanakestega läbi rääkida, ma ju ise ka alla aasta mees, aga kuna ma sain kõigiga suht hästi läbi siis olin kindel et läbirääkimised õnnestuvad, muidugi teatud tingimustel, ikka hlepjoscka vedamisel linnast, see oli ikka tõsine valuuta neile kes väeosast väljas linnas käisid.

[frantzus]

tuleb siis Picasso sööklast välja oma rooduga, hiilisin talle ligi vestluseks, ja koheselt tekkis tema ümber mingi turvameeste punt! frantzus muidugi tutvustamist ei vajanud, ikkagi päevakangelane hetkel, seletasin vanematele teenijatele asja sisu ära et mul vaja Picassot laenata, suur kiire on käes. läbirääkimised muidugi õnnestusid, vanakestele ma olin ikka hulga träni linnast tassinud vastavalt nende soovidele ja nende raha eest muidugi; oli vastastikune respect kuigi ma aasta vähem teeninud, muidugi hulga veksleid pidin allkirjastama aga Picasso lubati minu teenistusse tänaseks õhtuks! Picassole seletasin pärast eravestluses et demblid on mööduv nähtus, aga minuga ta peab veel terve aasta koos teenima, ja see oli talle ikka väga motiveeriv jutt. et nüüd hakkab tema trafaretti välja lõikama transpordi autole, uazi stange mõõdus, kui see valmis siis läheme seda willisele peale maalima staabi ette, ja peale seda hakkab numbreid maalima, väeosa korrapidaja on selle teemaga kursis ja ärgu muretsegu et keegi talle selga lendab, asi on minu vastutusel, ühtkomateist lubasin talle ka privaatselt linnast tuua. Picasso jagas biiti, oli sellega kohe päri, pääseski ju üheks ööks vanakeste käest! tatsasin siis ise õhtusöögile, ikka mitmekäiguline nagu ette nähtud . vajusin sööklast peale otboid välja, Picasso kubrikusse, trafarett valmis aga tal mure et pole värvi, aga gubka olemas. rahustasin Picasso maha et värvipurk autos ja numbrid ka autos mis valget värvi ootamas, ja nüüd võtame suuna otse üle platsi willise poole. alguses veits pelgas pimedas peale öörahu kasarmust välja ronida aga rahustasin ta maha, tatsasime siis otse üle platsi willise juurde ja hakkasime maalima, mina olin muidugi abitööjõud trafareti hoidmisel ja tema möllas gubkaga, kusjuures väeosa korrapidaja valvsa silma all , Picasso muidugi algul ehmatas kui starlei ligi vajus aga rahustasin ta maha et nii peabki olema, tema ärgu muretsegu, starlei valvab meie seljatagust . see töö tehtud, võtsin siis autost numbrimärgid ja seletasin et need tuleb pintsliga kenasti ära värvida, ja et hommikul enne hommikusööki tulen järgi, arvas et lihtsam ülesanne kui demblite albumitega mässata ja saab tehtud! ütlesin talle veel et võta asja rahulikult, vanakestega on kokku lepitud et täna sind ei torgita, ainult frantzusi teema, kui lõpetad saad rahulikult magama minna, ja kui keegi tõmblema hakkab siis frantzus on naaberkasarmu kaptjorkas ja tegeleb oma ülikonnaga. ja nii tuligi noori julgustada, et kui sul on miski ülesanne antud ja keegi tolkam tõmblema hakkab siis tuleb see saata selle juurde kelle alluvuses hetkel toimetad, et jagage omavahel. frantzus oli küll alla aasta teeninud aga mingi respect oli juba välja teenitud, ilma rusikateta. paar kuud hiljem oli noortel juba lihtsam, piisas sellest kui ütlesivad et täidavad frantzusi ülesannet ja keegi tont neid ei kottinud, isegi ohvitserid mitte .

[kalleb]

Eks kõik (kaasaarvatud ohvitserid) kartsid seda suurt natsalnikut keda frantsuz vedama pidi

Ja muidugi piitsa-prääniku meetod et tekkis vajaliku ja asendamatu inimese kujund

See hlebuska ja moloko vedamine on tuttav , meil oli väeosa ligidal leivatehas ja selle tehase kus tööl käisin ka selle aia taga leivatehas

Veel praegugi tulevad meelde suured maitsvad rõngikud , need on ahjust tulles väga pehmed ja head

Lihtne vene inimene kade polnud , ütles et beri soldatik skolko hotses

Vot sedasi olid lood

[frantzus]

Eks kõik (kaasaarvatud ohvitserid) kartsid seda suurt natsalnikut keda frantsuz vedama pidi

Ja muidugi piitsa-prääniku meetod et tekkis vajaliku ja asendamatu inimese kujund

See hlebuska ja moloko vedamine on tuttav , meil oli väeosa ligidal leivatehas ja selle tehase kus tööl käisin ka selle aia taga leivatehas

Veel praegugi tulevad meelde suured maitsvad rõngikud , need on ahjust tulles väga pehmed ja head

Lihtne vene inimene kade polnud , ütles et beri soldatik skolko hotses

Vot sedasi olid lood

nii oli jah, leivaautost värske soe valge leib , üksinda panid terve pätsi hinge alla, vähemalt noorte ajal, kui keegi pakkus

[frantzus]

noorte ajal oli meil pidev taskute kontroll, et meil leivakoorukesi taskus ei oleks, ja kuradi näljased olime sel ajal, tsiviilist tulnud hea sööma pealt, ja jube näljas olime kogu aeg . kas on kellegil sarnaseid kogemusi, taskute kontroll peale sööklat?

[Fucs]

Jah.
Taskuid (noortel) kontrolliti pärast sööklat vist enamus väeosades.

[frantzus]

vot krt, siis tundub et kõik noored olid alatoidetud armeesse tulles, ega hiljem ratsioon ei muutunud ja ja mingil ajal jagasid oma või ka rahvale vabatahtlikult

[kalleb]

Ma sellist kontrolli nagu ei mäleta , taskuid kontrolliti hommikul utrennoi osmotri ajal

[vanahalb]

Stress ja närvipinge ajasid õgima. Samamoodi võis poolteist kilo läägemagusaid kompvekke kinni pista nii et silm ka ei pilkunud. Pärast oli juba rahulikum.
Taskute kontrolli peale sööklat meil ametlikult küll polnud. Võib-olla vahel mõne vanakese erainitsiatiiv või siis kukuti ka sõimama kui keegi lausa pool pätsi musta vanglaleiba (midagi muud lauas üle ei jäänud) tasku oli libistanud ja püksid kalifeedeks venitas.

[isakene]

Ma olen isiklikult näinud, kuidas üks tšurka poolsalaja välipelleris külmunud kuse sisse kukkunud pooliku küpsise sealt välja õngitses ja silma pilgutamata pintslisse pistis. Kusjuures, ma olin just ise vaadanud, et türi küll, no kellel seda kraami siis nüüd NII lahedalt käes on ja kahetsustundega selle toote ise üle uhanud... mingil hetkel oli nälg ikka meeletu...

Aga taskuid meil ei kontrollitud. Mul õnnestus mingil õnnelikul hetkel kusagilt üks pirakas sibul pihta panna, tasku oli punnis ja paistis kindlasti kõigile silma, kes vähegi oleks huvi tundnud. Pool päeva tuiasin pungil taskuga ringi enne kui sobiv moment selle manustamiseks tekkis. Maitses paremini kui kodune valge klaar.

[Fucs]

AKF frantzus annab ehk andeks, et ma tema teemat kurjasti ära kasutan nüüd...

No meil ei kontrollitud taskuid mitte pärast igat söögikorda ja pärast "duhhi" staatuse lõppu ei kontrollitud enam üldse, aga kui seerud sööklas nägid, et keegi "duhhidest" poetas leiva taskusse või kellelgi tasku oli pärast sööki punnis, siis keerati kõikidel taskud tagurpidi. Ja seda siis mitu päeva järjest kuniks uue korrani. Sama oli siis, kui roodu korrapidaja või mõni muu seeru leidis kellegi tumbotškast leiva "korotškaid" või leivapuru. Siis oli tagatud, et mingi aeg pärast igat söögikorda kontrolliti taskuid.

Pidevast näljast/näljatundest teenistuse esimestel kuudel.

Söömiseks oli meil ette nähtud pool tundi. Hommikusöök kell 8:00, lõuna kell 13:00 ja õhtusöök kell 19:00. Esimene kuus kuud jälgiti päevakorda minutipealt, teisel poolaastal läks lõdvemaks ja kui lõpuks autoroodu (tegelikult hozrota, ehk majandusrood) üle viidi, siis käisid juba kõik autoroodu omad söömas põhimõtteliselt millal "said ja tahtsid", ning keegi ei istunud stopperiga kõrval.

Aga esimesed kuus kuud käis asi nii:

06:00 Рота! Подём! (äratus). Äratuse andis (karjus üle kasarmu) roodu päevnik (dnevalnõi). Temale andis korralduse roodu korrapidaja (mõni seeru).
06:01 Строится! (rivistus). Kuna keegi alati ikka ei jõudnud rivvi või jõudis aga polnud riides või töllerdasid partjankade otsad saapasäärest välja, siis
06:05 Оставить! Отбой! (rivitult, riidest lahti ja voodisse tagasi). Riided tuli uuesti ilusti pakkida taburetile, partjankad saabaste peale sirgu tõmmata ja saapad tabureti ette. Seda bardakki siis kästi mitu korda kohendada ja parandada. Seeru käis vaatas üle, kellel asjad halvasti pakitud või taburett viltu ja lasi siis ükshaaval võitlejatel oma asju uuesti korda seada. Kui lõpuks kõik oli seeru arvates jonksus, siis uuesti
06:10 Подём! (äratus)
06:11 Строится! (rivistus).

Ja seda tehti üldjuhul pool tundi järjest, kuniks kõik said minutiga korrektselt riidesse ja rivvi. Подём!-Отбой! (NA klassika) käskluseid andsid juba jaoülemad (seerud), vahel ka roodu korrapidaja.

Siis umbes 06:30 Отбой! või Разаитись! (rivitult) ja kohe minut hiljem karjus juba päevnik tumbotška peal Рота! Строится на площадке! Форма одежды голый торс! (rivistuda õues platsil palja ülakehaga). Kolme minutiga pidi olema õiges riietuses ja kogu rood (120 meest läbi ühe kasarmu ukse ja mööda ühte treppi) kasarmu teiselt korruselt alla platsile rivistunud. Seda tavaliselt korrati samuti mitu korda, kuniks kõik kolme minutiga välja said ja rivis olid. Väga tihti ikka keegi töllerdas veel liiga hilja välja ja siis lihtsalt seerud ei viitsinud lõputult seda "harjutust" läbi viia.
Umbes 06:40 mõned võimlemisharjutused platsil ja siis läks terve rood rivis ja jooksuga väeosast välja "hommikuvõimlemisele". Tavaliselt siis ca 3km jooksu + vahel mingid tõmblemised "turnikude" peal või kükkõnd käed kuklal nii kaua kuniks jalad enam ei kanna ja kohe püsti enam ei saa.

Siis olenevalt sellest kui kaua seerud viitsisid seda "hommikvõimlemist" läbi viia...

07:00 või 07:10 Туалет, заправка коек! (aeg peldikus käia, ennast ja hambaid pesta ning voodid korda seada).
07:30 või 07:40 Строится! (rivistus jagude kaupa kasarmu magamisalal voodite vahel). Seerud kontrollivad voodeid. Tekkide triibud ja üle ülemise ääre keeratud valged linad peavad kõikidel vooditel olema ühel joonel, madratsid "kantikutega" kandiliseks pekstud ja vormitud, narivoodid, tumbotškad ning taburetid sirgelt ja ühel joonel. Kellel polnud, siis tõmmati kogu voodi uuesti "tagurpidi" ja lasti uuesti teha kuniks kõik oli joondus ja kandiline. Teised seisid nii kaua rivis. Võis ka nii olla, et ühe halvasti tehtud voodi pärast keerati tagurpidi kogu jao või roodu voodid ja lasti kõikidel uuesti teha. Olenevalt siis seerude viitsimisest kulus sellele erinev aeg.

07:50 Разаитись! ja Строится на утренний осмотр! (rivistus hommikusele ülevaatusele kasarmu koridoris). Kontrolliti puhast kraed ja kaela, soengut, küünte pikkust ja käte puhtust, saabaste ja vöörihma pandla läikimist, üldist väljanägemist ja puhtust. See üritus oleks pidanud olema hiljemalt kella kaheksaks läbi ja toimuma rivistus hommikusöögile, aga tavaliselt venis see kõvasti pikemaks. Kasvõi näiteks seepärast, et kes hommikuvõimlemisel kükkõndi tehes lasi säärikud vastu tagumiku käia, neil olid püksitagumikud saapaviksist mustad, mida siis pärast hommikuzarjatkat poole tunniga üritati seebiga puhtaks pesta ja triikrauaga kiirelt ära kuivatada... aga kraanikausse ja triikraudu oli ainult 20tk...

Kui hommikul kükkõndi teha ei lastud, või jalalihased olid nii tugevad, et sa ei lasknud oma tagumikku vastu säärikuid, siis pääses kergemini.

Üldiselt siis pidi kell 8:00 olema Строится на завтрак на плацу! (rivistuda õues kasarmu ees riviplatsil hommikusöögiks).
Kui ei jõutud selleks ajaks muu nöökimisega valmis siis see aeg läks lõunasöögi ajast! Nüüd siis seerud vaatasid, mis kellaks roodu hommikusöögi rivistusele sai. Kui see oli kell 8:00, siis lasti mingi 5-10 minutit platsil rivilauluga ringi marssida ja lõpuks siis söökla ukse ette marssida (meil oli see vahe tegelikult ainult ca 50 meetrit, aga plats suur ja ruumi küll, et ringiratast enne marssida). Kui oldi juba niigi jäädud rivistusega hiljaks, siis lasti marssida see 50 meetrit söökla ukseni. vahel tervel roodul, vahel iga jagu eraldi ja erineva pikkusega.

Niisiis, üldiselt kusagil 08:10 jõuti rivis söökla ette ja anti käsklus: Справа, в колонну по одному, в столовую – Бегом Марш! (rivi paremast servast alates, ükshaaval jooksuga sööklasse, marss!). Kõik jooksid rivis teineteise järel sööklasse (meil oli teisel korrusel) ja seisid kümne kaupa eraldi kümneste laudade taha kahele poole laudu.
Niimoodi seisti laudae taga kuniks viimane mees oli jõudnud oma kohale ja seeru selle sabas sööklasse loivas. Midagi laudadel puutuda ei tohtinud. pidid seisma käed kõrval ja sirgelt kuniks ca 08:15 anti käsklus: Сесть! (istuda) ja kõik pidid korraga maha istuma. Kui keegi kohmerdas või ei istutud maha piisava kiirusega siis oli kohe Отставить! (jätta!) ja kõik tõusid uuesti püsti. Ja siis uuesti Сесть! Seda korrati kuniks kõik korraga ilusti maha istuvad. Siis tuli käsklus Розводящие роздават пищу! (Jagajatel jagada toit laiali!).

Igas 10-ses lauas ühel pool keskmine mees tõusis püsti ja hakkas kõikidele toitu jagama, teised istusid ja ulatasid ükshaaval oma plekkkausid ja kruusid jagajale.
Valge leib oli juba portsjonitesse lõigatud (hommikusöögil kolm poolikut viilu per kärss) aga seda jagas jagaja. Tee oli suurtes kannudes ja seda valas välja jagaja.
Jagaja jagas hommikusöögil laiali 10 kettakest võid (üks kettake mehele, pidupäevadel kaks kettaksest) ja kaks tükki suhkrut per nägu. Pudru vms oli suures potis ja sellest jagas võrdsed portsjonid välja jagaja.

Seega sööma sai hakata reaalselt kusagil 5-10 minutit hiljem kui sööklasse jõuti. See aeg läks jälle söömise ajast.

08:29 nagu kellavärk tuli juba käsklus Рота! Закончиват приём пищи! ja kohe 8:30 Рота встать! (püsti!)
Pärast käsklust "Püsti!" ei tohtinud enam tõmmelda, sööki suhu toppida ega laualt midagi võtta. Kui suu oli täis, võis edasi mäluda, aga midagi enam juurde võtta ei tohtinud. Nõud pidid olema selleks ajaks juba hunnikus laua ühes servas. Sestap eriti päris alguses mehed ei jõudnud 10-15 minutiga ära süüa. Hiljem õpiti ära "kiirõgimine", kus toitu neelati alla sisuliselt korralikult läbinärimata.
Esimestel nädalatel oli lisaks veel see teema, et paljudele ei läinud kroonu "paraša" mitte sisse ja söödi valikuliselt (osa toitu jäeti alles). See teema lõppes aga õige pea, sest duhhid nt. väeosa puhvetisse eraldi minna ei saanud ja kodunt HARVA saadetud pakid jagati sõbralikult kõikide vahel laiali (s.h. seerud ja vanakesed - esimene kes "oma osa" nõudis oli kohe "kaptjor" ehk laomees, kes neid pakke välja andis). Siis olid lauad pärast sööki tühjad ja puhtad nagu prillikivi, sest näljaga läheb kõik alla.

Sama stsenaarium kordus esimesel poolaastal nii lõuna kui õhtusöögil.

Seega alguses oli "pideval näljatundel" kaks peamist põhjust:

Esiteks oli esimesed kuus kuud (vähemalt meil) noorsõduritel füüsiline koormus mitmekordne võrreldes hilisema ajaga (igal hommikul jooks ja võimlemine, iga päev "Физо" ehk "Физ-занятие" ehk "Физкультурное занятие" (kaks tundi intensiivset füüsilist ettevalmistust), tundide viisi kestvad lõppematud riviõppused ja marssimine mööda platsi, "Вечернее гуляние" ehk õhtune "jalutuskäik" (lauluga ringi marssimine enne "Отбой!"-d ehk magamaminekut), pidevad 24 tunnised narjaadid ehk toimkonnad (eriti raske ja kurnav oli meil köögitoimkond, aga raske oli "duhhil" ka olla päevnik roodus) ja pidev unedefitsiit duhhi ajal (öised rivistused, dedovshina, une ajast (sest päeval ei jõudnud) kraede õmblemised, saabaste viksimised, pesu pesemised-kuivatamised-triikimised jms).

Teiseks ajanappus söömisel. Lihtsalt ei jõutud duhhina kõike ära süüa vähese selleks antud ajaga.
Duhhi aeg oli meil "Вешалка", nagu ütleb isand kalleb

Peamiselt närvipingest tulenev pidev täitmatu magusavajadus oli juba eraldi teema. Mäletan, et üpris teenistuse alguses saadeti kodunt kaks purki magusat kondentspiima. Ma jõin-sõin need ühe hingetõmbega ära ja oleks tahtnud veel Ma ei kujuta ette, et ma tsiviilis oleksin suutnud seda paksu ülimagusat ollust omale üle paari teelusika täie sisse ajada.

Ja vabandan teemasse sisse trügimise pärast

[kalleb]

Jah nii see oli utsebkas ja ilmselt ka mingites näidisväeosades

Harilikus lineikas sellist jama polnud isegi duhhidele , eks rasparjadok dnja oli vaja muidugi jälgida aga seda kuni hommikuse rezvoodini , peale razvoodi kadusid kusagile ära ja tegid oma spetszaanijet ja nii see aeg läks

Spetszadanije oli selline ülesanne mida ainult sina oskasid teha ja oli ülemuste poolt sulle antud

Enamus sellest ülesande ajast muidugi magasid niisama (kui oli võimalus ja koht) , kasarmus magada päeva ajal ei tohtinud , seda tohtisid teha ainult karauuli ja narjaadi astuvad sõdurid , vist poolteist tundi enne narjaadi razvoodi algust

[frantzus]

solgin ise ka, elu on näidanud et kui miskit meelde tuleb siis kohe kirjutama . nagu akf vanahalb kirjas et stress ja närvipinge ajasid sööma, ma lisaks ühe mõõtme veel mis käis meie kohta, aklimatiseerumine. parasvöötmest tulnud inimesele oli mai kuus +40 vist ikka veits liiga, kaitsekiht sulas ikka täiega. hommikuti olid mingid zanjaatijed kasarmus, poliitilised ja ustaavilised, aga peale lõunat reeglina välitööd labidate-kirkade-ja luudadega kõrbepäikese all, seda enam et olime põhjamaa vormides kraekonksu ja pilotkaga ja kirsadega, nädalaga olid kõigil ninad ja kõrvad kõrbenud, ja kedagit see ei huvitanud, vormi saime juba Tondil ju selga. kohalikud olid suvevormis, panama-botikud ja lahtine kaelus, meid kotiti täiega noorte ajal, kui kinnine kaelus siis konks peab ka kinni olema, räige veepuudus ka koguaeg, janu, ja väeosas meil veevärki ei olnud, vodovoz vedas linnast, ja kui see territooriumile sõitis ja vanakesed lubasid lahkelt vooliku ligi jooma siis jõid nii et magu punnis, aga janu jäi ikka . sööklas oli iga laua otsas seeru, pool või aasta teeninud, pikkust ka ca 1.60cm, no muidugi sa ta kõhu esimesena täis, hakkas ta ju kõige esimesena sööma kah, ja kui temal kõht täis siis tõusis püsti, sellega oli noorte söögiaeg ka läbi, kes mida suhu jõudis toppida, must leib oli ka vanaema pannkoogi maitsega sel ajal, hiljem ei võtnud suu sissegi, tgl ikka täitsa ahistamine, osa mehi olid ligi 2m pikad ja kaalu 100+, no selge et neile jäi väheseks, mina oma 1.88 pikkusega olin alles väeosa kolmas mees, aga näljane nagu hunt sel ajal. teisel-kolmandal nädalal lõi põhja ka alt ära, vähemalt kõigil eestlastel, ja vot see oli probleem. kui tundsid et tuleb siis oli loetud sekundid aega, pidamist ei mingit. kasarmus peldikut ei olnud, ühine peldik kogu väeosale oli keset liivavälja, ca 100m kaugusel meie kasarmust, ja me olime kõige lähemal! see kõrb oli täielik miiniväli, öösel kui tundsid et häda siis kargasid aknast välja peldiku poole, aknad olid koguaeg pärani palavuse pärast, ja vahest lasid juba poolel teel püksid rebadele... õnneks päevane kuumus kuivatas kõik need pruunid read liivaga ühte karva, seega sellist ohtu nagu eestis karjamaal lehmakoogi sisse astumisega ei olnud, ja tegelikult tagant tuligi mingi eriti vedel ollus välja mis kuumal liival suht kiiresti aurustus. takkajärgi võib ju naljakas tunduda, aga tol hetkel oli asi naljast kaugel, väga piinav oli kõigil . mõnel päeval said oma kalifeesid kaks korda pesta, õnneks selles kliimas kuivasid riided juba poole tunniga ära

[kalleb]

Ma olin utseblas Rostov-Doni ääres Novotserkasskis ja oli ikka palav küll , Afganistan on ju veel hulga lõuna poole seal oli siis täielik taskent

Meilgi oli juuli kuus varjus +45 C ja päikese käes veelgi rohkem

Öösel see- eest selline paras + 25 C , kui kino vaatamine toimus sain teinekord vabaõhu kinosaalis silm kinni lasta kui jälle järjekordseid Kaukaasia vange ja Shuriku seiklusi näidati

[vanahalb]

Sedagi oleks paslik märkida, et kui kaua see duhhi või noorteaeg kestis. Meil loeti duhhiks seda kes polnud veel vannet andnud. Vanne taheti anda kogu kevadisele aastakäigule korraga ja see tähendas , et alles 13. juulil 1986 see meil kätte jõudis. Juulikuu teine pühapäev ehk Kalurite päev vana kalendri järgi ja pärast pidulikku lõunasööki (kaks küpsist tavapärasele törlöndile lisaks) viis komsomolisekretär kõik soovijad Kaliningradi kalasadamasse ekskursioonile (kultpohod) tutvuma töökate kalurite igapäevaeluga. Päeva valis ta küll äärmiselt ebaõnnestunult, kogu kalameeste laager oli maani purjus, õnnitleda polnud kedagi ja vaadata polnud peale paari heeringatünni samuti mitte midagi. Aga see polnudki oluline, sest tagasi tulles lubati linnas toidupoest läbi minna ja inimestele mõeldud sööki osta.

Vanne anti nii hilja sellepärast, et tol kevadel oodati Baltikumist keskkooli lõpetajaid. Mäletatavasti käidi Baltikumis koolis 11 aastat ja viimasel aastal said paljud 18-aastaseks. Venemaal kestis keskkool 10 aastat ja kes sealt tulid olid juba aastakese kuskil iseseisvalt leiba teeninud. Nad olid juba juunis kohal ja mõned kišlakielanikud tuiasid maikuust saadik duhhidena ringi. Neile Nõukogude võim vist kooliharidust ei andnudki. Tulid suuremasse linna soola järele, võeti kohalike sõjakomissaride poolt kohe õnneks ja saadeti teise kodumaa otsa aega teenima.

Et ma olin üldse üks viimaseid kes sai aega tulla kestis mu duhhiaeg ca 10 päeva.
Akf Fuchi päevakava tundus olema päris tihe. Meil oli äratus samuti kl 6, siis joosti ja lagastati peldik ära ning kohe pärast seda rivistus hommikuvõimlemisele. Üldiselt oli duhhidega tegelemine prappori (või oli ta isegi vanempraportshik et noortest ikka jagu saaks) ülesanne kuid võimelda ta suurt ei viitsinud ja hommikuvõimlemist viidid läbi seersandid. Tavaliselt 20-30 minutit. 3-kilomeetri jooks oli põhimõtteliselt võimalik ja paar korda seda isegi tehti kuid see eeldas juba pikemat planeerimist. Väeosast sai ametlikult välja ainult läbi naaberväeosa KPP ja kuni seal asja selgitati, komandöriks olev prappor üles aeti, see unise peaga uuris, et mis jõuk, kuhu minek, millal tagasi tullakse jms ähvardas ajakava kokku joosta. Kolme kilomeetrit saab joosta 10 minutiga, aga kirsades, veel niimoodi, et mõni pole osanud jalarätte mähkida ja jalad villis on ja kõik ei jaksagi tempot hoida tuli pigem 40 minutiga arvestada. Kui mitte rohkem.
Ühel korral ründasidki kõik seersantide mahitusel NZ ladude juures olevat väravat mis alaliselt lukus oli sest sealtkaudu sai vähemalt kilomeetri jagu otsem. Laod olid ööpäevase valve all ja tunnimees oma tornis jälgis hirmusugemetega ükskõiksusega kuidas kiilaspeade mass terve autovärava laiuses üle aia ronib. Siis vaatas, et laod ei ole sihtmärk, traavivad söökla poole ning kaotas haruldase loodusnähtuse vastu igasuguse huvi.
Sellega lõppesid ka katsed hommikusest 3-kilomeetri jooksust ilus traditsioon teha.

Sest et pärast hommikuvõimlemist oli praportshiku kord esineda. Siis tehti voodid korda ja vajadusel mitu korda ümber, kontrolliti väljanägemist ja mingi 95 % koosseisust sai märkuse. Kõik kes märkuse said läksid jälle jooksma, aga seekord siseõues ca 200 meetrist ringi mida joosti niikaua kuni tuli käsk hommikusöögiks rivistuda. Hommikusöögi rivistus tehti kellapealt, sest selleks ajaks oli juba ohvitsere kogunenud ja vahel tahtis kombat ise rivilaulu kuulata ... temal oodata lasta oleks olnud näotu ja seepärast ei saanud söögieelsete toimingutega lõputult venitada ega ajusid komposteerida.
Prappor Gestapenko (õige nimega Ostapenko) tegi sellegipoolest mis suutis ja märkusi sadas nagu rahet. Ma olin ükskord uue valge krae teinud paksust joonistuspaberist sest puhast riidekraami polnud parasjagu käepärast. See tõmmati kohe ropsuga kaelast ja kästi uus sünnitada . Muud asjad samuti kuid sellegipoolest oli üks mälestusväärne päev kus ma ei saanud ühtegi märkust. Ei osanud ootamatult sülle sadanud vaba ajaga muud peale hakata kui loivasin jooksuringi keskel asuvasse kurilkasse ja võtsin istet. Gestapenko, pärast kõigile pizdulei andmist, rühkis samuti kasarmust välja , üle õue ja otse läbi kurilka. Mõtlesin veel, et kas tõusen püsti ja annan au, aga siis otsustasin, et pole vajadust. Au andmine, see tähendab põhimõtteliselt tervitamist., Olenevalt püüdlikkusest kas "Tere hommikust!" või "R'omkust" ja vaevalt nüüd prappor veresoonte lupjumist ning sellest tulenevat mälunõtrust põeb. Alles ju olime rinnutsi koos.
Aga vist ikka põdes, sest silmad läksid kaks numbrit suuremaks ja viipas lahkelt käega, et näe teised jooksevad ja võta ka sappa.

Peale vandetõotuse andmist jagati endised duhhid roodude vahel laiali, kasvatustööd teinud prappor oli tegelikult 5 roodu nimekirjas ja seega mr Nobody ning meie roodukomandör (kapten) lõpetas igasugused katsed talle au anda juba eos universaalse fraasiga "danuinahhui". Ta oli üldse tõenäoliselt kõige suurem pohhuist keda ma nende kahe aasta jooksul seal nägin.