Re: Frantzuse nurgake
Postitatud: 02 Mai, 2020 16:53
krt, eile läks ikka täiega lappama, plaanid olid suured aga see "püha söömaaeg" väljutas asjad kontrolli alt, katsun täna ennast parandada ja kriban edasi...
saatsin siis poisid õhtusöögiks valmistuma, hädapärased tööd tehtud, põhimõttelislt jäänud ainult numbri ja transpordiauto tunnuse maalimine valge värviga, ja vot siis tuli masendus jälle peale et mida ma rapsin? kas see rapsimine on seda väärt et 4 päeva mingit mölakast polkovnikut vedada, tulevik on ju ikkagi tume...! willise kallal oleks tööd nii et tapab, just mürasummutuse suhtes, aga kellele ma seda teen, igatahes mott täitsa maas . võtsin siiski ennast kokku ja vooderdasin willise keskkonsooli ära, see kõige suurem müraallikas, 10cm poroloon või vahtkumm alla, täpselt enam ei mäleta, ja selle pingutasin tepitud dermantiinist talvise kapoti kattega ilusti kumeraks, mitte kehvemini kui Karmanni tuunijad saksamaal, igatahes kuradi ilus sai ja hästi puhastatav nagu päris nahk. rohkem ei hakanud punnitama motivatsiooni puuduse tõttu, pimedaks hakkas ka minema, kella kaheksast läks sellel laiuskraadil ikka mingi 5 minuti jooksul kottpimedaks kui päike kukkus. rahvas juba õhtusöögil, aga mul muresid veel piisavalt, vaja väeosa Picasso üles otsida et numbrid valmis maalida, ja trafaret ka transpordi auto logo jaoks välja lõigata( tagurpidi kolmnurk ja selle sees T täht, nii ees kui taga). ruleerisin auto staabi ette parklasse, meil parkis pealiku villis koguaeg staabi ees mitte pargis, seal oli kolme auto koht nii et mahtusin kenasti ära, pealiku willise kohapeale ei parkinud, ei tahtnud tühjast tüli tekitada, panin hoopis parkla teise serva, vahet jääb ca 3 meetrit ja pole karta et ustega kriipima hakkab, rohkem williseid polnud ka meil. astusin väeosakorrapidaja juurest ka läbi ja ütlesin et mul on kindel plaan öörahu rikkuda, et kui saan Picassoga kaubale( ja seda ma kindlasti saan, heaga) siis tulen mingi aeg autot maalima , ja peale seda jätkub töö kaptjorkas; Picasso maalib numbrit ja mina pean mundriga tegelema. ta oli sellega päri, aga ütles et Picassot vägisi sundida ei tohi, ainult omast vabast tahtest. arvasin et Picassol tekib iseenesest vaba tahe , et starlei ei peaks kahtlema minu läbirääkimise oskustes, et ma pole ju siiani vägivaldsust üles näidanud ja lähenenud asjadele kavalamalt! andis mulle rohelise tule, mainis seda ka veel et selle willise sõiduleht on ka juba tema laual, kõik vajalikud allkirjad all. seda oli muidugi rõõm kuulda, saan tankida hommikul riigi kulul ja ei pea ise ostma . läksin siis kurilkasse ootama kui Picasso sööklast välja tuleb oma rooduga. muidugi tekib paljudel küsimus et kes on Picasso, et kas tõesti tahab frantzus willisele Guernica repro peale maalida . Picasso oli igas väeosas olemas, tavaliselt zampoliidi käealune, toimetas len-komnatas patriootiliste plakatite kallal; ja pintslit liigutas osavalt! vähemalt meie väeosas oli Picasso puutumatu isik, polnud vahet kas oli 2 kuud teeninud või 1,5 aastat, ja selle eest hoolitsesid juba demblid, kel albumi koostamine käsil, ja enne prikaazi oli tal tööjärg pikalt ees, öine . ja kuna prikaaz kohe-kohe tulemas siis teadsin et tal käed-jalad tööd täis, see tegi minu teema raskemaks, Picasso laenamiseks tema tahtest jäi väheks, vaja ka vanakestega läbi rääkida, ma ju ise ka alla aasta mees, aga kuna ma sain kõigiga suht hästi läbi siis olin kindel et läbirääkimised õnnestuvad, muidugi teatud tingimustel, ikka hlepjoscka vedamisel linnast, see oli ikka tõsine valuuta neile kes väeosast väljas linnas käisid.
saatsin siis poisid õhtusöögiks valmistuma, hädapärased tööd tehtud, põhimõttelislt jäänud ainult numbri ja transpordiauto tunnuse maalimine valge värviga, ja vot siis tuli masendus jälle peale et mida ma rapsin? kas see rapsimine on seda väärt et 4 päeva mingit mölakast polkovnikut vedada, tulevik on ju ikkagi tume...! willise kallal oleks tööd nii et tapab, just mürasummutuse suhtes, aga kellele ma seda teen, igatahes mott täitsa maas . võtsin siiski ennast kokku ja vooderdasin willise keskkonsooli ära, see kõige suurem müraallikas, 10cm poroloon või vahtkumm alla, täpselt enam ei mäleta, ja selle pingutasin tepitud dermantiinist talvise kapoti kattega ilusti kumeraks, mitte kehvemini kui Karmanni tuunijad saksamaal, igatahes kuradi ilus sai ja hästi puhastatav nagu päris nahk. rohkem ei hakanud punnitama motivatsiooni puuduse tõttu, pimedaks hakkas ka minema, kella kaheksast läks sellel laiuskraadil ikka mingi 5 minuti jooksul kottpimedaks kui päike kukkus. rahvas juba õhtusöögil, aga mul muresid veel piisavalt, vaja väeosa Picasso üles otsida et numbrid valmis maalida, ja trafaret ka transpordi auto logo jaoks välja lõigata( tagurpidi kolmnurk ja selle sees T täht, nii ees kui taga). ruleerisin auto staabi ette parklasse, meil parkis pealiku villis koguaeg staabi ees mitte pargis, seal oli kolme auto koht nii et mahtusin kenasti ära, pealiku willise kohapeale ei parkinud, ei tahtnud tühjast tüli tekitada, panin hoopis parkla teise serva, vahet jääb ca 3 meetrit ja pole karta et ustega kriipima hakkab, rohkem williseid polnud ka meil. astusin väeosakorrapidaja juurest ka läbi ja ütlesin et mul on kindel plaan öörahu rikkuda, et kui saan Picassoga kaubale( ja seda ma kindlasti saan, heaga) siis tulen mingi aeg autot maalima , ja peale seda jätkub töö kaptjorkas; Picasso maalib numbrit ja mina pean mundriga tegelema. ta oli sellega päri, aga ütles et Picassot vägisi sundida ei tohi, ainult omast vabast tahtest. arvasin et Picassol tekib iseenesest vaba tahe , et starlei ei peaks kahtlema minu läbirääkimise oskustes, et ma pole ju siiani vägivaldsust üles näidanud ja lähenenud asjadele kavalamalt! andis mulle rohelise tule, mainis seda ka veel et selle willise sõiduleht on ka juba tema laual, kõik vajalikud allkirjad all. seda oli muidugi rõõm kuulda, saan tankida hommikul riigi kulul ja ei pea ise ostma . läksin siis kurilkasse ootama kui Picasso sööklast välja tuleb oma rooduga. muidugi tekib paljudel küsimus et kes on Picasso, et kas tõesti tahab frantzus willisele Guernica repro peale maalida . Picasso oli igas väeosas olemas, tavaliselt zampoliidi käealune, toimetas len-komnatas patriootiliste plakatite kallal; ja pintslit liigutas osavalt! vähemalt meie väeosas oli Picasso puutumatu isik, polnud vahet kas oli 2 kuud teeninud või 1,5 aastat, ja selle eest hoolitsesid juba demblid, kel albumi koostamine käsil, ja enne prikaazi oli tal tööjärg pikalt ees, öine . ja kuna prikaaz kohe-kohe tulemas siis teadsin et tal käed-jalad tööd täis, see tegi minu teema raskemaks, Picasso laenamiseks tema tahtest jäi väheks, vaja ka vanakestega läbi rääkida, ma ju ise ka alla aasta mees, aga kuna ma sain kõigiga suht hästi läbi siis olin kindel et läbirääkimised õnnestuvad, muidugi teatud tingimustel, ikka hlepjoscka vedamisel linnast, see oli ikka tõsine valuuta neile kes väeosast väljas linnas käisid.