www.militaar.net

13. veebruaril pakuti DELFI kommentaarides välja mõte, et võiks koguda mälestusi teemal "Eesti mees Vene kroonus" ja et need võiks raamatuna avaldada.
Hakkaksin hea meelega asjaga tegelema. Aga kas on huvilisi?

Mis mõttes huvilisi? Kes koguks ja kokku toimetaks? Või kes raamatut ostaks ja loeks?

Vene kroonu mälestustest saaks kokku palju pakse raamatuid. Kui asjale turgu oleks ja keegi selle töö eest maksaks, siis mina tegeleksin sellega küll.

Nii seda kui teist. Kas on piisavalt huvilisi, kes oleksid nõus raamatutäie mälestusi saatma? Ja kas oleks ostjaid?

Ma arvan, et asjaga tuleks kaasa paljud! Kuid selleks, et sellise raamatu puhul oleks vaja algusest peale selgeks teha, millest seal räägitakse kui suures mahus jne. Siis saaks ka oma mälestusi vastavalt kirjeldada, sest vaja oleks nn ühtset platvormi. Minul isiklikult oleks rääkida ajast kui NL kokku varises (1989 ... 1991). Kui keegi tahaks selle asjaga tegelema hakata siis peaks alustama sealt (teise maailmasõja sündmusi uurinuna soovitan!), kus andmed võivad kaduda - nende inimeste mälestused, kes on eakad! Muuseas sellele saaks all tõmmata mingid kultuurkapitali jmt rahad - on ju tegu suhteliselt mahuka osaga eesti kultuuriloos.

Prooviks mingi grupi kokku saada, prooviks ära jaotada osad, mida keegi prooviks esialgu edasi viia. Minu ee : juhanWiking@hotmail.com

Pane enda mälestused ka ülesse, ugri-mugri mees on tagasihoidlik ja jutustama ei kipu. Kui tuleb rohkem mälestusi, ehk saab siis paisu tagant välja ja asjale poleks Kulutuurkapitali taha vajagi.

Kuido20, sellise asja tegemisel sõltub siiski palju rahast. Liiga vähe on eesti keeleruumis neid, keda see temaatika huvitab. Vaadake, kui vähesed üldse vaevuvad siin kirjutamagi.

Kultuurkapital seda temaatikat ei toeta, olen korduvalt proovinud. Seal on oma kindel punt ja teatud kindel isikutering, kes sealt toetust saavad.

Ka Eesti kaitsekulutuste miljarditest ei tasu siia sentigi loota, meie pagunikandjaid ajalugu ei huvita (kuigi kuluks ära, sest ajaloost on palju õppida -- ent kes seal enne on teiste vigadest õppinud, kõik lollused tahetakse ikka omal nahal läbi teha).

Ma saan aru, et enamikule püssimeestest vähegi tõsisem uurimis- ja kirjatöö ei istu, ent nad ei raatsi isegi mitte ühe tankitõrjeraketi raha aastas kulutada sellele, et ajalooalaseid uuringuid tellida neilt, keda need huvitavad ja kes seda suudavad.

Pigem võiks see mälestusteteema huvitada mingeid Lääne sõjaväelaste või erusõjaväelaste ringkondi, ent nende seast huviliste leidmiseks peab sidemeid olema... Need sidemed on paraku aga vaid neil, keda see valdkond külmaks jätab (s.t meie kaitseväejuhtidel).

Tean ise mitut inimest, kes ainult sellega tegeleksidki, kui nad ei peaks äraelamiseks muude asjadega tegelema.

Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt, kui saab kasvõi siia foorumisse neid mälestusi rohkem ei tohiks tekkida probleeme nende mälestuste kirjalikul kujul avaldamisega. Leidub piisaval hulgela erakapitali ja muid rahalisi vahendied et antud üllitis paberist kaante vahele saada. Probleem on pigem selles, et kuidas saada mehed kirjutama. Delfis oli 1000 kommentaari ringis ükskord antud teemal.

Tere!

Siiski peab kurvastusega tõdema, et Jüril on tuline õigus!
Kui ikka raha ja tutvusi pole, siis ei edene see kirjastamise asi kohe kuidagi. Ma ei pea seejuures edenemise all silmas kopsakat kasumit, vaid tehtud kulutuste kompenseerimist...
Enamasti läheb asi kahjumisse.
Samas tunnustus noorte vihaste meeste pealehakkamisele - üritus on igati vajalik ja kuigi selle alustamine oleks võinud alata juba palju aastaid tagasi... kuid parem hilja, kui mitte kunagi...
Seejuures soovitaks enne võtta ühendust mõne ajaloolise pärandi kogumise ja uurimisega tegelenud spetsialistiga - see aitaks läheneda probleemile teaduslikult ja vältida olulisi vigu.

Et mu jutt ei mõjuks asjatu targutamisena, ütlen, et projekti käivitumisel olen nõus kaasa lööma oma oskuste ja võimaluste piires (oman piisavat teadustöö kogemust, lisaks kirjastamist oluliselt lihtsustava riist- ja tarkvara olemasolu ning nende kasutamise oskus).

Lugupidamisega ProPatria

_________________
Hea sõna ja pussiga saavutab enamat, kui lihtsalt hea sõnaga...

Tere!

Kas teema on veel aktiivne? Asjal oleks jumet, kui see raamat teha mitte väga dokumentaalne. Kuna elan välismaal, siis tean, et siin ollakse sellistest raamatutest huvitatud. Muidugi peab need tôlkima, aga see oleks köömes, kui saaks vaid piisavalt palju ja erinevaid lugusi.

Kultuurikapitalile ei tasu loota, aga kirjastajaid leidub ka mujalt.

Parimatega

Priit

Parafraseerides ajalukku läinud kaitseministrit tuleks siinkohal öelda / kirjutada: "Tere Mehed!"
Olen siinkohal arutuse all oleva teemaga ametialaselt kokku puutunud enam kui mõne aasta vältel ja enamat ei tahagi siikohal öelda kui:
tehke algus lahti ja Te ei usu oma silmi !
Ühest küljest tuleb välja nii mõndagi põnevat. Samas on üsna tõenäoline, et juba esimese raamatu tiitellehele olete te ise valmis kirjutama tänusõnad kõigile neile, kes ei seganud Teil neid mälestuste avaldamist.
Jõudu

xui

http://www.auto24.ee/foorum/foorum.php/tid=40457
http://www.auto24.ee/foorum/foorum.php/tid=40815
http://www.auto24.ee/foorum/foorum.php/tid=41009

siit saaks juba väikese raamatu kokku küll?

Mul on olemas väike videolõik 90-ndal aastal Pärnumaal filmitust, kus ujumas olles järsku lähedaloleva raketibaasi sõdurid ujuma tulevad... Vaatepilt üsna koomiline ja vähe õudne kah (mõtlesin, et võtavad kaamera käest ära veel...)
Üldse pakuks huvi veel selliseid videoteemalisi lõike vahetata või lihtsalt anda kui kellelgi on huvi.

Kes siin neist memuaaridest, kroonulugudest huvitatud oli?...Mul endal neid lugusid alates vene kroonust, EPV, EKJ, SOR algusaastatest..kuni tänasepäevani..sa selliseid asju ka millest rahvas siiani kuulnudki pole...ja sõbrad ammu pinda käivad, et stoorid kaante vahele panna,,hm kui keegi aitaks siis miks mitte.

Päris nii hull nüüd asi ka ei ole. Võtame näiteks minu raamaturiiulil lebava SS-pataljon "Narva" kolmeköitelise ajaloo - esimese osa ("Minu au on minu truudus") väljaandmist toetas muuhulgas ka Kaitseministeerium, teisi osasid aga justnimelt Kultuurkapital. (Rääkige veel, et meie riik Saksa poolel sõdinuid häbeneb!)

Aga samas ei tohiks siiski passiivselt jääda ootama, millal riik ärkab ja NA-s käinute mälestuste kogumisele ja avaldamisele õla alla paneb. Vaadates seda, kui paljud eestlased (kümned tuhanded!) erinevatel aegadel NA-s teenisid, milliseid mälestusi ja kui hea meelega nad pajatavad, vaadates seda, milline memuaaride tulv tabab Delfit iga kord, kui seal NA-d mainitakse, olen veendunud, et see mees, kes viitsib kokku koguda kasvõi 50 või 100 mälestust, need korralikult vormistada-toimetada, mõned pildid juurde orgunnida, raamatu trükikotta saata (trükkimine ei ole tegelikult teab mis kallis lõbu) - see mees saab rikkaks meheks.

Kindlasti mainitakse sellise raamatu ilmumine ära ka kõikides tõsisemates ajalehtedes, ning arvestades sõjaväelugude üldist populaarsust, oleks sellel raamatul minekut.

Algus on muidugi raske, kuid kas tõesti keegi pole üritanud leida tuge kirjastustelt, nt Olionilt, kes ajalookirjanduse üllitamisega tegeleb?

Seejuures tekib loomulikult küsimus sellest, kellele kuulub iga konkreetne mälestus ja kas selle eest peaks kasumit saama mälestuse kirjapaneja, või selle toimetaja ja ja trükikotta viija. Aga samas võiks ju mälestuste koguja ja kirjastaja teha mälestuste annetajatega n-ö diili, et osa kasumist jätame endale kulude katteks ja kergeks boonuseks, osa aga läheb aga heategevuseks, nt Afgaani või Tsernobõli veteranide abistamiseks. Või miks mitte ka Vabadusvõitlejate Liidule.