Käisin EKV-s ja üritus lõppes juuni alguses.
Viimane päeva oli 1. juuni 2007.
Viimane nädal oli meeldejääv, algus tundus ilus aga õhtud läksid kuidagi väga motiveerimiseks ära ja nii 2 päeva järjest.
Kolmandal päeval tuli üllatuseks hüvastijäturännak 6km kaugusel asuvasse väljaõppekohta, seda küll ainult lahingvarustuses aga siiski oli suhteliselt väsitav, sest termoneeter näitas parajasti +31°C. Kuna kõik riidevarustus oli selleks ajaks juba hooldatud ja relvad ka suuremalt osalt siis panin viimaseks rännakuks selga paraadvormi, sest rohkem selle pesemist ei võimaldatud, tehku sellega pärast mis tahavad ja sellisena ta ära ka läks.
Neljanda päeva hommikul toimus nn. dembli hommikuvõimlemine, mille viis läbi pataljonikorrapidaja. Kujutas see endast võimlemist, millega pole võimalik ennast välja venitada/ära väsitada, see lihtsalt oli selline mõnus olemine. Üks mõnusmaid hommikuid 8 kuu jooksul. Samal päeval andsime ära relvad ja muu lahingvarustuse.
Jõudis kätte viimane päev, reede 1. juuni. Hommikuvõimlemise asemel toimus jalutuskäik, paljudele ikkagi viimane päev sõjaväes.
Käisime hommikusöögil vormis, seejärel panime erariided selga ja andsime kätte jäänud 2 vormi ja dressid ära. umbes kella 9 aeg alustati allkirjade kogumist, viimased allkirjad saati kätte umbes kella 14 aeg ja selleks ajaks oli ka rühma territoorium puhastatud, aga sellest võllidele ei piisanud ja tuli veelkord üle teha. Lõpuks kui pataljoni väravast välja saime oli kell 16.00, koju jõudsin sama päeva õhtul 21.00.
viimane päev...
Minu teenistuskäik lõppes 25.12.1987a.Viimast päeva mäletan hästi,nagu oleks eile olnud.Pidime algul lahti saama 2dets. aga keegi demblitest jäi joomaspea ja ühe ohvenaiska suskamise pärast 
jääma na dembelski rabot 
. Töö seisnes siis ohvelinnaku majade katuste vahetamises.Lubati ju ühe mehe pasa pärast meid kõiki dembleid alles peale uut aastat koju lasta 
. Sama vend sai ka me kõigi käest ketuka peale peale seda kui meile karistus ette loeti.Tüübile öeldi mitmeid kordi,et ärgu jamagu selle ohve eidega enne kui jama majas ei ole. :twisted:27 dets. homiku kui olin oma tatarlasest teenistus kaaslasega ohvede linna jõudmas ,teekond sinna läks staabi eest läbi , ilmus uksele staabikas ja käratas:" tataren i nemets, kom mne!". Kersime siis Kiskaga(ta nimi oli Kiszatulin,siit ka hüüdnimi) kannapealt ringi ja padavai staapi polkovniku kabinetti. Sealt visati meile paberid hammaste vahele ja öeldi vaid : "Sto bõi vas tuta na vetser polshe ne viidel!Ponjali?".Meie kaks nagu ühest suust : "Tak totsno!" ja kadund me olimegi. Saime nats maad staabist eemale kui hakasime mõlemad omas keeles karjuma. Rõõm oli siiski suur,p...sse se kurr..venekroonu,lõpuks ometi koju.Ainuke probla oli see,et kogu ülejäänud asja ajamine veni nii pikaks: asjade äraandmised erinevatesse ladudesse ja lõppuks paraadmundri kättesaamine,olime tatarlasega õhtu lõpuks KPP-st välja saime nägime viimase bussi tagatulesid. Busipeatuses konutas veel 4 meie pataljoni demblit ka nemad olid bussist mahajääjad. Korraga tärgatas ühel meie seast,et tal külas üks tutav tussu lähme sinna. Mõeldud,tehtud.Seal läks aga selliseks peoks,et ega hommikul enam paljusid asju ei mäletanud.Ei olnud meist keegi enam võimelised mäletamagi(ukraina samakas on parem isegi kui vene viin ainult kurr... petlik kui õigel ajal piiri pidada ei jõua)ei saand me kamba peale kuidagi mosaiiki enam kokku.Lõunase pussiga siis sai põrutatud Lvovi,seal käisime teenistus kaaslasel(kes paar päeva ennem meid koju sai) külas,loomulikult laud lookas nagu äkke ja sai ka seda haljast kõvasti nii söögi alla kui peale(po stakanu).Lõpuks käis mul mingi hetk nõks läbi,et krt..ma siin passin ja lakun: Kodu ju ootab,lasin siis kähku Lvovi raute jaama.Kassade ees selline demblite tung,et kasiire läbi aknaklaasi nähagi ei olnud kui korraga kuulsin seljataga:"Krt..per...lähme proovime kuidagi Riia rongile saada."Keerasin siis ringi ja en näe kaasmaalased 6-si,liitusin nendega ja saime ka vagunisaatjalt piletid rongile nii,et sõit Riia poole võis alata.Rongis muidugi jätkus ühe ja teise ja nii edasi pudelite sisude tühjendamine kuni Riiani välja.Õnneks olin üks tund jõudnud ka vahepeal magada,rongi pealt maha tulles põrutasin kohe linna peale algul kolama nii sama ja pärast teenistus kaaslasele külla,oli teine pea kuu minust varem koju saand.Jaamast kui väljusin oli korraga minu ees kursantidest patrulli nägad minu ees ja kukkusid dokkumente norima ja iga suguseid lolle küsimusi küsima riietuse kohta ja miks mul on "opsevoiskovoi na tshornom plavhone".?Vaesekesed ei teadnud "dispatist " ega "kamendanskizvoodist 
" midagi 
,põld teised kuulnudki sellistest asjadest."Papireneid ega aushvaisi ma teile ei anna!"oli mu kiire ja lühike vastus,siis kuulsin selja tagant selges eesti keeles:"Kule nooremseeru kas demblisse?",keerasin ringi ja leitnant kes oli kursantidega koos patrullimas tuli välja,et on Tartu mehi ja teenib ohveaega Riia kahuriväe akadeemias. Viskasime teine teisele käe,kursantidele öeldi tuimalt minge tegelege patrullimisega edasi,et pärast ta seletab neile mis on mis ja kus ta kaasmaalane teenis,peale põgusat jutuajamist jätsime jumalaga ja suundusin Riiga kolama.Õhtul sõbra pool siis jälle üks kõva pralle ja siis suundusime tema kamraadidega Riia öö ellu ja nii kolm päeva.Lõpuks otsustasin siiski,et kurivaim kui nii edasi ei jõua ma vana aasta sees kojugi.Kodu läve ületasin alles 30.dets.hommikul. 
jääma na dembelski rabot . Töö seisnes siis ohvelinnaku majade katuste vahetamises.Lubati ju ühe mehe pasa pärast meid kõiki dembleid alles peale uut aastat koju lasta . Sama vend sai ka me kõigi käest ketuka peale peale seda kui meile karistus ette loeti.Tüübile öeldi mitmeid kordi,et ärgu jamagu selle ohve eidega enne kui jama majas ei ole. :twisted:27 dets. homiku kui olin oma tatarlasest teenistus kaaslasega ohvede linna jõudmas ,teekond sinna läks staabi eest läbi , ilmus uksele staabikas ja käratas:" tataren i nemets, kom mne!". Kersime siis Kiskaga(ta nimi oli Kiszatulin,siit ka hüüdnimi) kannapealt ringi ja padavai staapi polkovniku kabinetti. Sealt visati meile paberid hammaste vahele ja öeldi vaid : "Sto bõi vas tuta na vetser polshe ne viidel!Ponjali?".Meie kaks nagu ühest suust : "Tak totsno!" ja kadund me olimegi. Saime nats maad staabist eemale kui hakasime mõlemad omas keeles karjuma. Rõõm oli siiski suur,p...sse se kurr..venekroonu,lõpuks ometi koju.Ainuke probla oli see,et kogu ülejäänud asja ajamine veni nii pikaks: asjade äraandmised erinevatesse ladudesse ja lõppuks paraadmundri kättesaamine,olime tatarlasega õhtu lõpuks KPP-st välja saime nägime viimase bussi tagatulesid. Busipeatuses konutas veel 4 meie pataljoni demblit ka nemad olid bussist mahajääjad. Korraga tärgatas ühel meie seast,et tal külas üks tutav tussu lähme sinna. Mõeldud,tehtud.Seal läks aga selliseks peoks,et ega hommikul enam paljusid asju ei mäletanud.Ei olnud meist keegi enam võimelised mäletamagi(ukraina samakas on parem isegi kui vene viin ainult kurr... petlik kui õigel ajal piiri pidada ei jõua)ei saand me kamba peale kuidagi mosaiiki enam kokku.Lõunase pussiga siis sai põrutatud Lvovi,seal käisime teenistus kaaslasel(kes paar päeva ennem meid koju sai) külas,loomulikult laud lookas nagu äkke ja sai ka seda haljast kõvasti nii söögi alla kui peale(po stakanu).Lõpuks käis mul mingi hetk nõks läbi,et krt..ma siin passin ja lakun: Kodu ju ootab,lasin siis kähku Lvovi raute jaama.Kassade ees selline demblite tung,et kasiire läbi aknaklaasi nähagi ei olnud kui korraga kuulsin seljataga:"Krt..per...lähme proovime kuidagi Riia rongile saada."Keerasin siis ringi ja en näe kaasmaalased 6-si,liitusin nendega ja saime ka vagunisaatjalt piletid rongile nii,et sõit Riia poole võis alata.Rongis muidugi jätkus ühe ja teise ja nii edasi pudelite sisude tühjendamine kuni Riiani välja.Õnneks olin üks tund jõudnud ka vahepeal magada,rongi pealt maha tulles põrutasin kohe linna peale algul kolama nii sama ja pärast teenistus kaaslasele külla,oli teine pea kuu minust varem koju saand.Jaamast kui väljusin oli korraga minu ees kursantidest patrulli nägad minu ees ja kukkusid dokkumente norima ja iga suguseid lolle küsimusi küsima riietuse kohta ja miks mul on "opsevoiskovoi na tshornom plavhone".?Vaesekesed ei teadnud "dispatist " ega "kamendanskizvoodist " midagi ,põld teised kuulnudki sellistest asjadest."Papireneid ega aushvaisi ma teile ei anna!"oli mu kiire ja lühike vastus,siis kuulsin selja tagant selges eesti keeles:"Kule nooremseeru kas demblisse?",keerasin ringi ja leitnant kes oli kursantidega koos patrullimas tuli välja,et on Tartu mehi ja teenib ohveaega Riia kahuriväe akadeemias. Viskasime teine teisele käe,kursantidele öeldi tuimalt minge tegelege patrullimisega edasi,et pärast ta seletab neile mis on mis ja kus ta kaasmaalane teenis,peale põgusat jutuajamist jätsime jumalaga ja suundusin Riiga kolama.Õhtul sõbra pool siis jälle üks kõva pralle ja siis suundusime tema kamraadidega Riia öö ellu ja nii kolm päeva.Lõpuks otsustasin siiski,et kurivaim kui nii edasi ei jõua ma vana aasta sees kojugi.Kodu läve ületasin alles 30.dets.hommikul. "Ersten rein und Letzten raus!"
-
donnervetter
- Liige
- Postitusi: 171
- Liitunud: 28 Juun, 2007 21:36
- Kontakt:
Viimane päev oli kuskil oktoobris 1983 (läksin novembris 1981).
Olime sellest väeosast kahekesi vabanemas ja valmistusime juba varakult, saatsime vajalikud asjad postipakkides ette koju ja mittevajalikud jagasime laiali või siis viskasime minema, lõpetasime igasugused suhted kohalike naistega, et nö käed taskus koju tulla. Lisaks ostsime üsna ohtralt Andropovi aegset viina (VODKA-vot ona dobrota kommunista andropova) ja enne õhtust Leningrad-Tallinna rongi toimus meie garaazis no "nemetski štaabis" hüvastijätupidu, kohal olid kõik eestlased, lätlased, leedulased ja paar venelast ka. Õhkkond oli lõbus ja sundimatu. KPPs istus oma korrapidaja ja garaazist viidi meid autodega Varssavi vaksalisse, kus soovisime mahajääjatele kiiret ajalendu ja kobisime rongile.
Hommikune Tallinn oli vihmane, aga tunne oli hea, mõtlesime, et läheme paneme ennast ka kohe komissariaadis kirja, aga sinna oli veel aega. Einestasime kohvikus Lemmik. Olles jälle teel selle õnnetu komissariaadi poole, pidas minu reisikaaslase (Endli) mingi major kinni ja hakkas taga midagi õiendama ja pistis veel üle Viru tänava kisama, et aidake mul see madrus kinni pidada. Ja nagu nõiaväel oli 3 leitnanti ka sealsamas ja vaatasin, et Endlil pääsu pole, ise oleks veel jooksu saanud, aga ühel päeval läksime ja ühel päeval tulime, ei olnud nagu ilus Endlit üksi jätta.
Igaahes maabusime Ristiku tänavas Tallinna komandatuuris. Pandi meid eraldi kongidesse ja olime vist ainukesed asukad sel päeval. Kong oli soe ja eilsest õhtust vajas organism ka kosumist, magasime mõlemad veel mõned tunnid ja siis pistsime kisama, et laske meid välja ja mis õigusega meid üldse kinni peeti. Üldiselt keegi meie vastu huvi suurt üles ei näidanud, ei mäletagi, kas süüa anti. Õhtupoole kutsuti meid mõlemaid välja ja see major lõugas natuke aega ning lõpuks ütles, et mul juuksed liiga pikad ning Endlil on liiga kõrged kontsad all !!! ja andis meile sellise mehhaanilise juukselõikaja ning ütles, et olgu puudused kõrvaldatud. Kui ma õigesti mäletan, siis anti meile 2. korrusel mingi ruum (pidavat olema autojuhi ruum) kus pidime need puudused kõrvaldama. Üldse tundus mulle, et meie kinnipidamisel ei olnud eriti veenev, krt me kobisesime iga asja pärast ja meile midagi selle eest ei tehtud. No istusime seal 2. korruse toas, kell võis olla juba peale 18.00i ja endel võttis selle mehhaanilise juukselõikaja kätte ja proovis selle varrega kangutada oma kontsi õhemaks, seni kuni see vars üldse ära murdus. Õhtuks oli tekkinud uus korrapidaja, mingi kapten-leitnant. Mõtlesime parajasti, et mida nüüd edasi teha, kui see sisse astus ja sügavalt ohkas kui meid nägi ja et see juukselõika ja ka katki oli.
Umbes poole tunni pärast saime sellest majas välja, olevat mingi käsk tulnud, et ajateenistusest vabanenuid, kui mingite sigadustega (huvitav milliste) hakkama pole saanud, ei tohi kinni pidada. Lisas veel, et ärge mul nägu üles lööge, kui linnapeal kokku saame ja nii olimegi vabad ja paari tunni pärast minu juures kodus. Vastupidisel stilettile, kes sama aasta kevadel üle nädala kinni peeti.
Olime sellest väeosast kahekesi vabanemas ja valmistusime juba varakult, saatsime vajalikud asjad postipakkides ette koju ja mittevajalikud jagasime laiali või siis viskasime minema, lõpetasime igasugused suhted kohalike naistega, et nö käed taskus koju tulla. Lisaks ostsime üsna ohtralt Andropovi aegset viina (VODKA-vot ona dobrota kommunista andropova) ja enne õhtust Leningrad-Tallinna rongi toimus meie garaazis no "nemetski štaabis" hüvastijätupidu, kohal olid kõik eestlased, lätlased, leedulased ja paar venelast ka. Õhkkond oli lõbus ja sundimatu. KPPs istus oma korrapidaja ja garaazist viidi meid autodega Varssavi vaksalisse, kus soovisime mahajääjatele kiiret ajalendu ja kobisime rongile.
Hommikune Tallinn oli vihmane, aga tunne oli hea, mõtlesime, et läheme paneme ennast ka kohe komissariaadis kirja, aga sinna oli veel aega. Einestasime kohvikus Lemmik. Olles jälle teel selle õnnetu komissariaadi poole, pidas minu reisikaaslase (Endli) mingi major kinni ja hakkas taga midagi õiendama ja pistis veel üle Viru tänava kisama, et aidake mul see madrus kinni pidada. Ja nagu nõiaväel oli 3 leitnanti ka sealsamas ja vaatasin, et Endlil pääsu pole, ise oleks veel jooksu saanud, aga ühel päeval läksime ja ühel päeval tulime, ei olnud nagu ilus Endlit üksi jätta.
Igaahes maabusime Ristiku tänavas Tallinna komandatuuris. Pandi meid eraldi kongidesse ja olime vist ainukesed asukad sel päeval. Kong oli soe ja eilsest õhtust vajas organism ka kosumist, magasime mõlemad veel mõned tunnid ja siis pistsime kisama, et laske meid välja ja mis õigusega meid üldse kinni peeti. Üldiselt keegi meie vastu huvi suurt üles ei näidanud, ei mäletagi, kas süüa anti. Õhtupoole kutsuti meid mõlemaid välja ja see major lõugas natuke aega ning lõpuks ütles, et mul juuksed liiga pikad ning Endlil on liiga kõrged kontsad all !!! ja andis meile sellise mehhaanilise juukselõikaja ning ütles, et olgu puudused kõrvaldatud. Kui ma õigesti mäletan, siis anti meile 2. korrusel mingi ruum (pidavat olema autojuhi ruum) kus pidime need puudused kõrvaldama. Üldse tundus mulle, et meie kinnipidamisel ei olnud eriti veenev, krt me kobisesime iga asja pärast ja meile midagi selle eest ei tehtud. No istusime seal 2. korruse toas, kell võis olla juba peale 18.00i ja endel võttis selle mehhaanilise juukselõikaja kätte ja proovis selle varrega kangutada oma kontsi õhemaks, seni kuni see vars üldse ära murdus. Õhtuks oli tekkinud uus korrapidaja, mingi kapten-leitnant. Mõtlesime parajasti, et mida nüüd edasi teha, kui see sisse astus ja sügavalt ohkas kui meid nägi ja et see juukselõika ja ka katki oli.
Umbes poole tunni pärast saime sellest majas välja, olevat mingi käsk tulnud, et ajateenistusest vabanenuid, kui mingite sigadustega (huvitav milliste) hakkama pole saanud, ei tohi kinni pidada. Lisas veel, et ärge mul nägu üles lööge, kui linnapeal kokku saame ja nii olimegi vabad ja paari tunni pärast minu juures kodus. Vastupidisel stilettile, kes sama aasta kevadel üle nädala kinni peeti.
[i]Kui sa oled sattunud ihuüksi keset ääretut kõrbe ja sul on ainult pool liitrit vett, siis ära heida meelt.
Sul jätkub sellest elu lõpuni![/i]
Sul jätkub sellest elu lõpuni![/i]
See osa on jätkuks minu heietusele teemas "Kuidas olete pääsenud ajateenistusest." Ma pole edev mees aga ma arvan. et alustatud asja ei tohi kunagi pooleli jätta.
Niisiis, ühel päeval tuli mingi tegelinski sessamuses Kostromaa väeosas minu juurde ja ütles, et väeossa on saabunud dokumendid minu vabastamiseks. Ma olin muidugi selleks isegi valmis. Tegin kohapealsed asjad korda, viskasin vene kroonu hilbud kus kurat, panin erariided selga ja astusin väeosa väravast välja. Ma mäletan, et väravani kõndisin kui normaalne inimene aga kui väravast välja sain pistsin jooksu. Ma pole mingi kõva jooksumees. kuid tookord lippasin ma täiest jõust oma poolteist kilomeetrit. Miks? Kurat seda teab. Võib-olla sellepärast. et olin enda arust saavutanud oma noore elu suure loomingulise võidu ja järginud täiuslikult põhimõtet- Finis coronat opus!
Aga lugu siinkohal ei veel ei lõpe. Iga sõjaväest tulnu pidi end kiiremas korras registreerima kohalikus sõjakomisariaadis. Astusin minagi uksest sisse, erariided seljas. Major Raunil vajus karp lahti. Alles oli ta selle dissidentliku värdja kohta fabritseerinud valmis kirja ja mõelnud välja kavala nõksu kuidas ta oma ettenähtud aja sõjaväes ära istuks ja nüüd seisab see tüüp siinsamas ja teatab, et teda on vabaks lastud.
"Sõjaväest...aga kus on su sõjaväeriietus" käratas Prants, kelle üllatunud nägu oli vahepeal ilmunud kõrvalruumi uksele.
"Mul polegi sõjaväeriietust, nii tulingi!"
"Mis kuradi loll jutt see jälle on, Iga nõukogude sõdur tuleb armeest koju
sõjaväeriietuses ja niikaua kuni meie sind siin arvelet maha ei kanna oled sa sõjaväes! Marss tagasi ja enne tagasi ei tule kui õige riie seljas!"
...jätkub
Niisiis, ühel päeval tuli mingi tegelinski sessamuses Kostromaa väeosas minu juurde ja ütles, et väeossa on saabunud dokumendid minu vabastamiseks. Ma olin muidugi selleks isegi valmis. Tegin kohapealsed asjad korda, viskasin vene kroonu hilbud kus kurat, panin erariided selga ja astusin väeosa väravast välja. Ma mäletan, et väravani kõndisin kui normaalne inimene aga kui väravast välja sain pistsin jooksu. Ma pole mingi kõva jooksumees. kuid tookord lippasin ma täiest jõust oma poolteist kilomeetrit. Miks? Kurat seda teab. Võib-olla sellepärast. et olin enda arust saavutanud oma noore elu suure loomingulise võidu ja järginud täiuslikult põhimõtet- Finis coronat opus!
Aga lugu siinkohal ei veel ei lõpe. Iga sõjaväest tulnu pidi end kiiremas korras registreerima kohalikus sõjakomisariaadis. Astusin minagi uksest sisse, erariided seljas. Major Raunil vajus karp lahti. Alles oli ta selle dissidentliku värdja kohta fabritseerinud valmis kirja ja mõelnud välja kavala nõksu kuidas ta oma ettenähtud aja sõjaväes ära istuks ja nüüd seisab see tüüp siinsamas ja teatab, et teda on vabaks lastud.
"Sõjaväest...aga kus on su sõjaväeriietus" käratas Prants, kelle üllatunud nägu oli vahepeal ilmunud kõrvalruumi uksele.
"Mul polegi sõjaväeriietust, nii tulingi!"
"Mis kuradi loll jutt see jälle on, Iga nõukogude sõdur tuleb armeest koju
sõjaväeriietuses ja niikaua kuni meie sind siin arvelet maha ei kanna oled sa sõjaväes! Marss tagasi ja enne tagasi ei tule kui õige riie seljas!"
...jätkub
Heh, kas tõesti oli Prants selline m...? Töötasin taga mõne aasta eest koos, siis jättis suht mõistliku mehe mulje (olen lugenud ka su vanemaid memuaare, seepärast tean, et räägime samast mehest). Aga jah, eks tsiviilis käituvad enamus mehi teisiti, kui mundrikandjana, kel piiramatu võim käes.
Aga siinkohal üks Prantsult endalt kuuldud lugu, mis on ehk pisut offtopic aga sõjaväemälestuste rubriiki siiski peaks passima. Nimelt teeninud ta Venemaal mingis väeosas ohvitserina kui ta alluvusse sattus tšurkast sõdur kes kuidagi kõike teadis, jagas ja oskas, nagu oleks varem sõjaväes olnud. Tegi siis tumedat verd ajateenijaga juttu ja mis selgus: sell oligi teist korda sõjaväes! Esimest korda oli enda nime all, teist korda aga venna eest. Vend oli tal mingi jõukas mees, ei mäleta, palju ta rublasid või lambaid oli välja käinud, et veli temagi eest kaks aastat ära teeniks. Ise muidugi ei kujutaks ette, mis boonus või papp see peaks olema, et teist korda vene kroonusse läheks...
Aga siinkohal üks Prantsult endalt kuuldud lugu, mis on ehk pisut offtopic aga sõjaväemälestuste rubriiki siiski peaks passima. Nimelt teeninud ta Venemaal mingis väeosas ohvitserina kui ta alluvusse sattus tšurkast sõdur kes kuidagi kõike teadis, jagas ja oskas, nagu oleks varem sõjaväes olnud. Tegi siis tumedat verd ajateenijaga juttu ja mis selgus: sell oligi teist korda sõjaväes! Esimest korda oli enda nime all, teist korda aga venna eest. Vend oli tal mingi jõukas mees, ei mäleta, palju ta rublasid või lambaid oli välja käinud, et veli temagi eest kaks aastat ära teeniks. Ise muidugi ei kujutaks ette, mis boonus või papp see peaks olema, et teist korda vene kroonusse läheks...
jätkub...
Kostromaasse ma muidugi riideid tooma ei läinud vaid leidsin peale paari päevast otsimist kellegi uniformi, terve rind mitmesuguseid läikivaid märke täis. Kui tahtsin üht ära võtta jai riidele pleekimata laik, nõnda otsustasin, et las jäävad...
"Noh, mis ma ütlesin, ükski sõdur ei tule meil armeest ilma sõjaväeriideta", teatas Peeter Prants tugeva vene aktsendiga, kuid seekord üsna sõbralikult. Märkide kohta ei lausunud ta ei musta ega valget (Huvitav, kas tal on see aktsent veel alles ka nüüd, uue Eesti ajal)
"Sellega see asi sul ei lõpe!", ütles mulle kord napsuklaasi taga psühhiaater Jaan Olari. Sind hakatakse nüüd kordusõppustega nussima!
Aga ei hakatud. Jõgeva mehed jätsid mind rahule. Aga isemõtleja Jaan Jaan Olarile oli veel vähe. Tol ajal, kui nii mõnedki mehed magasid Tsernobõli küüditamise hirmus lakas, koputati ühel öösel kell 4 nõudlikult minu uksele. Avades seisis seal Jaan Olari.
" Sul tuleb Tsernobõlisse minna. Villis seisab maja ees, vaata ise. Mul pole siin mitte midagi teha!!".
Nii oligi. Majori mundris mees istus roolis, keegi suurt kaswu tundmatu tagaistmel. Jaan loetles mis asjad mul kaasa tuleb võtta ja seisis mu kõrval vannitoas, kui ma hambaid pesin. Mulle paistis, et Jaani juurest levis alkoholi lõhna.
Kui ma veerand tunni pärast oma kompsuga villisesse istusin ja auto tagaistmele vaatasin, istus seal Jaan Soontak, võõrkeelte kateedri õppejõud.
" Meil oli sind paariks päevaks vaja!", teatas Jaan Soontak
" Mina maksan!", ütles Olari
PS!
Ma kirjutasin selle loo ka selleks, et nimetada inimesi ja kohti oma õigete nimedega (va see viilise roolis istunud major, keda pole siinkohal paslik
tutvustada) Soovitan seda teistelegi!
Kostromaasse ma muidugi riideid tooma ei läinud vaid leidsin peale paari päevast otsimist kellegi uniformi, terve rind mitmesuguseid läikivaid märke täis. Kui tahtsin üht ära võtta jai riidele pleekimata laik, nõnda otsustasin, et las jäävad...
"Noh, mis ma ütlesin, ükski sõdur ei tule meil armeest ilma sõjaväeriideta", teatas Peeter Prants tugeva vene aktsendiga, kuid seekord üsna sõbralikult. Märkide kohta ei lausunud ta ei musta ega valget (Huvitav, kas tal on see aktsent veel alles ka nüüd, uue Eesti ajal)
"Sellega see asi sul ei lõpe!", ütles mulle kord napsuklaasi taga psühhiaater Jaan Olari. Sind hakatakse nüüd kordusõppustega nussima!
Aga ei hakatud. Jõgeva mehed jätsid mind rahule. Aga isemõtleja Jaan Jaan Olarile oli veel vähe. Tol ajal, kui nii mõnedki mehed magasid Tsernobõli küüditamise hirmus lakas, koputati ühel öösel kell 4 nõudlikult minu uksele. Avades seisis seal Jaan Olari.
" Sul tuleb Tsernobõlisse minna. Villis seisab maja ees, vaata ise. Mul pole siin mitte midagi teha!!".
Nii oligi. Majori mundris mees istus roolis, keegi suurt kaswu tundmatu tagaistmel. Jaan loetles mis asjad mul kaasa tuleb võtta ja seisis mu kõrval vannitoas, kui ma hambaid pesin. Mulle paistis, et Jaani juurest levis alkoholi lõhna.
Kui ma veerand tunni pärast oma kompsuga villisesse istusin ja auto tagaistmele vaatasin, istus seal Jaan Soontak, võõrkeelte kateedri õppejõud.
" Meil oli sind paariks päevaks vaja!", teatas Jaan Soontak
" Mina maksan!", ütles Olari
PS!
Ma kirjutasin selle loo ka selleks, et nimetada inimesi ja kohti oma õigete nimedega (va see viilise roolis istunud major, keda pole siinkohal paslik
tutvustada) Soovitan seda teistelegi!
Minu jaoks tuli viimnepäev nagu välk selgest taevast (või nagu varas öösel) . Demblitöö oli pooleli, see ei idanenud ega mädanenud. Hulk plakateid oleks tulnud valmis joonistada ja ise arvutasin, et kuskil jaanipäevaks hakkab võib-olla midagi looma.
Mai keskpaigas, täpsemalt 16. mail olin toimkonnas. Staabi posõlnõi - see oli üsna väärt narjaad. Sisuks oli staabi sissekäigu juures ühes toas istuda ja oodata, et vahest kästakse mõni ohvitser staapi kutsuda. Siis tuli spurtida, aga võis ka abijõude kasutada. Parasjagu hüüdekaugusel oli kurilka (suitsetamiskoht) ja enamasti röögiti aknast mõnele noorele: "Eee, sina! Ei mitte sina! Vot, jah. Teie roodukas kohe staabiülema juurde! Ja rutem kui kunagi varem!"
Kuigi meil oli krooniline inimjõupuudus, läks sellel ametikohal laristamiseks ja posõlnõiteks eraldati lausa kaks meest. Kedagi välja kutsuda tuli imeharva. Sellepärast magas üks neist sama korruse kasarmu mõnes vabas voodis või oli parajasti söömas. Või veel kuskil, aga mitte selles toas. Olemasolev ühik jälgis, et perestroikast hullunud sihvkamüüjad-vanamutid pühast uksest sisse ei pääseks. Öösel tuli vaadata, et staabis puhast vuuki ei tehtaks.
Sel päeval oligi nii, et ma vahtisin hommikul käsipõsakil aknast välja ja teine kutt oli sööma läinud. Seesama kapten tuli tööle, kellega ma uudismaal staapi elus hoidsin. Meil oli ta ametikohaks riviosakonna ülem - käis kaheksast viieni tööl nagu valge inimene, razvoodil polnud ma teda küll näinud ja väeosa korrapidajaks oli olnud harvem kui iseenda pulmas. Tuli, nägi mind akna peal, astus posõlnõite tuppa sisse ja küsis "Nu, kak sluzba? " umbes sellise tooniga, et kuda kube kärab? Ei viitsindki vastust ära oodata vaid tulistas aiva edasi - noh, plakatid valmis? Ühmasin mokaotsast, et ammu valmis. Ma ei pidanud mitte kogu demblitööd silmas vaid ainult neid plakateid, mis öösel joonistanud olin. Kapten sai sellest hoopis omamoodi aru ja imestas, et mis ma siis siin passin? Anna oma sõjaväepilet, homme läheb esimene mees (lätlane, otslitšnik, aktivist, pataljoni komsomolisekretär jne - ühesõnaga eeskujulik sõdur) koju. Ma lasen su samasse käskkirja panna.
Andsin täiesti jahmunult oma sõjaväepileti ära, kapten kahmas oma portfelli ja kadus. Nii poole tunni pärast ilmus uuesti uksele ja ütles, et korras - homme sõidad koju. Aga siis tuli tuppa sisse, surus ennast lausa külje alla ja küsis kähiseva häälega - aga ehk jääd siia, üleajateenijaks? Mul oleks hädasti riviosakonda meest vaja. Sul on küll reamehe pagunid, aga kahe nädalaga teeme vanemseersandiks. Prapporite kool on ka nagu lumme lasta - sügiseks on juba kindel ninaesine olemas.
Sobiv moment oleks oleks olnud küsida, et millega riviosakond üldse tegeleb. Meil oli suhteliselt väike väeosa, aga mitmest ohvitserist-prapporist osakond ja selle eesotsas terve kapten. Nähtamatu rinde mehed nagu nagu ei olnud. Osobist oli täiesti eraldi vennike ja teda ma teadsin.
Aga see küsimine oleks olnud nagu sõrme kuradile andmine. Sellepärast manasin ette nii karmi näo kui vähegi suutsin, puurisin kaptenit tinase pilguga ja surusin läbi hammaste: Baltikumis käärib! (kevad 1988) Sel isamaale raskel tunnil on tema kõige ustavamaid poegi just sinna tarvis, aga teie pakute mulle kohta mingi tagalaväeosa riviosakonnas! Ega te ometi ei mõnita, seltsimees kapten?
Seltsimees kapten sai võllanaljast ideaalselt aru, irvitas nagu põrguline ja käskis mul ennast kuradile koristada.
Siis tuli hakata kiiruga asju ajama. Kõigepealt otsisin rooduka üles ja ütlesin, et asjad on nüüd sedamoodi, et me sinuga peame vist hakkama hüvasti jätma. Rooduvana ei saanud esialgu sotti, mida ma sogan - mis hüvasti, surema hakkad või? Kui talle kogu selle ürgkatastroofi karm reaalsus kohale jõudis, järgnes pikk tiraad, mis lõppes umbes niimoodi - no sa oled ikka mudila! Oleks võinud vähemalt kevadised nooredki ära oodata! Mis me siis teeme nüüd-paneme poe vahepeal üldse kinni või?
Muidugi - võõras mure. Roodukas sai sellest ise ka aru (arukas inimene ikkagi ja oma pagunid auga välja teeninud) ning lülitus teisele lainele. Hakkas omalt poolt organiseerima - ülikooli tahad ju minna, kirjuta omale selline iseloomustus nagu teil seal Eestis vaja on. Zampolit on täna kohal, lasen käe alla panna. Komsomolikomitee poolt kirjuta ka iseloomustus - igaks juhuks, sest ajad on ikkagi veel segased. Ringkäiguleht (see kuhu allkirjad antakse, et varustus on tagasi antud ja pretensioone pole) jäi hoopis kahe silma vahele. Ega ma poleks allkirju sinna saanudki, sest minu nimel oli üüratu kogus kroonu vara. Kui eelmisel suvel uudismaale läksin, pakiti tohutu pamp kaasa nagu polaarekspeditsioonile. 5 komplekti voodipesu, sinel (suveajal), mingid katelokid ja jumal teab mis veel. Kõik oli suurde telkmantlisse keeratud. Mul polnud seda kuskil hoida, viskasin nodi ühe varustusauto peale ja sündmuste keerises läks kõik kaduma. Või müüdi kasahhidele maha.
Järgmise hommiku razvood jäi viimaseks. Pidulik päev, esimesed mehed lähevad koju. Juhtkond oli täies koosseisus kohal. Esimesena hüüti välja viienda roodu lätlase nimi. Rivist oli kuulda kadeduspominat, aga kõik õige. Arvata oli, et tema saab esimesena koju. Ja siis minu nimi ja hetkeline segadus võitlejate ridades. No mida põrgut - teisest roodust!! Need, kes kogu aeg viimased ja kõigil hammaste vahel on! Marssisin oma sõjaväepileti järele ja nägin silmanurgast, et zampoteh on nihkunud zampolit kõrvale ja sosistab midagi ägedalt. Aga hetk oli pidulik ning selle eksitamiseks ei jätkunud tal jõudu. Rohkem kojuminejaid polnudki, anti rivitult ja ma läksin tagasi vaatamata ja kurtide kõrvadega kasarmusse.
Pärast oli kuulda, et zampoteh võttis zampolitil sealsamas nööbist kinni ja vedas ta KTP-sse mu poolikut demblitööd vaatama. Pooleldi valmisjoonistatud plakatid ja kubistlikus stiilis (nurgeliste joontega) Kaliningradi oblasti suur kaart. Nagu oleks Piccasso ise autobati KTP-s kätt harjutanud. Zampolit olevat selle tagajärjel lisanud oma "südametunnistuseta rahvaste" nimekirja ka eestlased.
See viimane süüdistus oli ikka selgelt ebaõiglane. Kui rooduka käsul omale ülikooli astumiseks iseloomustust kirjutasin, märkisin sinna , et omab kombatiga võrdset autoriteeti (mul oli fotoaparaat ja kaptjorkas pimik - mis on üks kombat selle kõrval). On esinenud ettepanekutega, mis tõstaksid terve armee võitlusvõimet ( näiteks selline, et lumerookimise labidad võiks asendada Murmoon-Zili ette monteeritud poolikust tsisternist tehtud buldooseriga). Tõsi - ettepanekud uppusid bürokraatia mädasohu nagu tsaari-Venemaal.
Siis kirjutasin mustandisse, et on väejuhatuse poolt autasustatud 30-nel korral aukirjade ja erakorraliste puhkustega. Selle numbri tõmbasin maha. Päris ulmet ikka südametunnistus kirjutada ei lubanud. Panin 20.
Mai keskpaigas, täpsemalt 16. mail olin toimkonnas. Staabi posõlnõi - see oli üsna väärt narjaad. Sisuks oli staabi sissekäigu juures ühes toas istuda ja oodata, et vahest kästakse mõni ohvitser staapi kutsuda. Siis tuli spurtida, aga võis ka abijõude kasutada. Parasjagu hüüdekaugusel oli kurilka (suitsetamiskoht) ja enamasti röögiti aknast mõnele noorele: "Eee, sina! Ei mitte sina! Vot, jah. Teie roodukas kohe staabiülema juurde! Ja rutem kui kunagi varem!"
Kuigi meil oli krooniline inimjõupuudus, läks sellel ametikohal laristamiseks ja posõlnõiteks eraldati lausa kaks meest. Kedagi välja kutsuda tuli imeharva. Sellepärast magas üks neist sama korruse kasarmu mõnes vabas voodis või oli parajasti söömas. Või veel kuskil, aga mitte selles toas. Olemasolev ühik jälgis, et perestroikast hullunud sihvkamüüjad-vanamutid pühast uksest sisse ei pääseks. Öösel tuli vaadata, et staabis puhast vuuki ei tehtaks.
Sel päeval oligi nii, et ma vahtisin hommikul käsipõsakil aknast välja ja teine kutt oli sööma läinud. Seesama kapten tuli tööle, kellega ma uudismaal staapi elus hoidsin. Meil oli ta ametikohaks riviosakonna ülem - käis kaheksast viieni tööl nagu valge inimene, razvoodil polnud ma teda küll näinud ja väeosa korrapidajaks oli olnud harvem kui iseenda pulmas. Tuli, nägi mind akna peal, astus posõlnõite tuppa sisse ja küsis "Nu, kak sluzba? " umbes sellise tooniga, et kuda kube kärab? Ei viitsindki vastust ära oodata vaid tulistas aiva edasi - noh, plakatid valmis? Ühmasin mokaotsast, et ammu valmis. Ma ei pidanud mitte kogu demblitööd silmas vaid ainult neid plakateid, mis öösel joonistanud olin. Kapten sai sellest hoopis omamoodi aru ja imestas, et mis ma siis siin passin? Anna oma sõjaväepilet, homme läheb esimene mees (lätlane, otslitšnik, aktivist, pataljoni komsomolisekretär jne - ühesõnaga eeskujulik sõdur) koju. Ma lasen su samasse käskkirja panna.
Andsin täiesti jahmunult oma sõjaväepileti ära, kapten kahmas oma portfelli ja kadus. Nii poole tunni pärast ilmus uuesti uksele ja ütles, et korras - homme sõidad koju. Aga siis tuli tuppa sisse, surus ennast lausa külje alla ja küsis kähiseva häälega - aga ehk jääd siia, üleajateenijaks? Mul oleks hädasti riviosakonda meest vaja. Sul on küll reamehe pagunid, aga kahe nädalaga teeme vanemseersandiks. Prapporite kool on ka nagu lumme lasta - sügiseks on juba kindel ninaesine olemas.
Sobiv moment oleks oleks olnud küsida, et millega riviosakond üldse tegeleb. Meil oli suhteliselt väike väeosa, aga mitmest ohvitserist-prapporist osakond ja selle eesotsas terve kapten. Nähtamatu rinde mehed nagu nagu ei olnud. Osobist oli täiesti eraldi vennike ja teda ma teadsin.
Aga see küsimine oleks olnud nagu sõrme kuradile andmine. Sellepärast manasin ette nii karmi näo kui vähegi suutsin, puurisin kaptenit tinase pilguga ja surusin läbi hammaste: Baltikumis käärib! (kevad 1988) Sel isamaale raskel tunnil on tema kõige ustavamaid poegi just sinna tarvis, aga teie pakute mulle kohta mingi tagalaväeosa riviosakonnas! Ega te ometi ei mõnita, seltsimees kapten?
Seltsimees kapten sai võllanaljast ideaalselt aru, irvitas nagu põrguline ja käskis mul ennast kuradile koristada.
Siis tuli hakata kiiruga asju ajama. Kõigepealt otsisin rooduka üles ja ütlesin, et asjad on nüüd sedamoodi, et me sinuga peame vist hakkama hüvasti jätma. Rooduvana ei saanud esialgu sotti, mida ma sogan - mis hüvasti, surema hakkad või? Kui talle kogu selle ürgkatastroofi karm reaalsus kohale jõudis, järgnes pikk tiraad, mis lõppes umbes niimoodi - no sa oled ikka mudila! Oleks võinud vähemalt kevadised nooredki ära oodata! Mis me siis teeme nüüd-paneme poe vahepeal üldse kinni või?
Muidugi - võõras mure. Roodukas sai sellest ise ka aru (arukas inimene ikkagi ja oma pagunid auga välja teeninud) ning lülitus teisele lainele. Hakkas omalt poolt organiseerima - ülikooli tahad ju minna, kirjuta omale selline iseloomustus nagu teil seal Eestis vaja on. Zampolit on täna kohal, lasen käe alla panna. Komsomolikomitee poolt kirjuta ka iseloomustus - igaks juhuks, sest ajad on ikkagi veel segased. Ringkäiguleht (see kuhu allkirjad antakse, et varustus on tagasi antud ja pretensioone pole) jäi hoopis kahe silma vahele. Ega ma poleks allkirju sinna saanudki, sest minu nimel oli üüratu kogus kroonu vara. Kui eelmisel suvel uudismaale läksin, pakiti tohutu pamp kaasa nagu polaarekspeditsioonile. 5 komplekti voodipesu, sinel (suveajal), mingid katelokid ja jumal teab mis veel. Kõik oli suurde telkmantlisse keeratud. Mul polnud seda kuskil hoida, viskasin nodi ühe varustusauto peale ja sündmuste keerises läks kõik kaduma. Või müüdi kasahhidele maha.
Järgmise hommiku razvood jäi viimaseks. Pidulik päev, esimesed mehed lähevad koju. Juhtkond oli täies koosseisus kohal. Esimesena hüüti välja viienda roodu lätlase nimi. Rivist oli kuulda kadeduspominat, aga kõik õige. Arvata oli, et tema saab esimesena koju. Ja siis minu nimi ja hetkeline segadus võitlejate ridades. No mida põrgut - teisest roodust!! Need, kes kogu aeg viimased ja kõigil hammaste vahel on! Marssisin oma sõjaväepileti järele ja nägin silmanurgast, et zampoteh on nihkunud zampolit kõrvale ja sosistab midagi ägedalt. Aga hetk oli pidulik ning selle eksitamiseks ei jätkunud tal jõudu. Rohkem kojuminejaid polnudki, anti rivitult ja ma läksin tagasi vaatamata ja kurtide kõrvadega kasarmusse.
Pärast oli kuulda, et zampoteh võttis zampolitil sealsamas nööbist kinni ja vedas ta KTP-sse mu poolikut demblitööd vaatama. Pooleldi valmisjoonistatud plakatid ja kubistlikus stiilis (nurgeliste joontega) Kaliningradi oblasti suur kaart. Nagu oleks Piccasso ise autobati KTP-s kätt harjutanud. Zampolit olevat selle tagajärjel lisanud oma "südametunnistuseta rahvaste" nimekirja ka eestlased.
See viimane süüdistus oli ikka selgelt ebaõiglane. Kui rooduka käsul omale ülikooli astumiseks iseloomustust kirjutasin, märkisin sinna , et omab kombatiga võrdset autoriteeti (mul oli fotoaparaat ja kaptjorkas pimik - mis on üks kombat selle kõrval). On esinenud ettepanekutega, mis tõstaksid terve armee võitlusvõimet ( näiteks selline, et lumerookimise labidad võiks asendada Murmoon-Zili ette monteeritud poolikust tsisternist tehtud buldooseriga). Tõsi - ettepanekud uppusid bürokraatia mädasohu nagu tsaari-Venemaal.
Siis kirjutasin mustandisse, et on väejuhatuse poolt autasustatud 30-nel korral aukirjade ja erakorraliste puhkustega. Selle numbri tõmbasin maha. Päris ulmet ikka südametunnistus kirjutada ei lubanud. Panin 20.
-
gvardimatros
- Liige
- Postitusi: 397
- Liitunud: 30 Mai, 2009 10:16
- Asukoht: TLN, Võru, Värska
- Kontakt:
Briggadist lahkusin 31.12.1990 mingi kell, kaheksa õhtul 
Enne seda oli muidugi juhtunud nii mõndagi põnevat
Kuna mind oli demobiliseeritud paar päeva varem, siis polnud mul
enam mingit alust viibida oma endises teenistuskohas.
Miks ma seal siiski olin
Nö ootasin oma relvavenda, et koos koju minna. Tema muidugi
elas vinnemaal, all lõunas Belgorodis.
Kodutee oli ainult 1 Kaliiningradi raudteejaaam ja sealt igaüks ise edasi.
See on muidugi teoorias üsnagi lihtne aga praktikas suht teostamatu.
Koduminek algas suht halvasti, kuna tshurkad mõningad, kes mind eriliselt vihkasid,
lahkusid samal päeval ja said hea võimaluse, et arveid klaarida.
Jobukakud tegid asja lihtsalt.
Mingi kuue paiku õhtul saime trepi peal kokku ja nö. jätsime jumalaga,
kui ühtäkki kaks tüüpi haarasid kätest ja kolmas hakkas kiirelt peksma,
no kuidas juhtus. Kogu pull kestis 10 sekundit, võibolla ja seejärel
tõmbasid nad kohe udu. Sest teadsid, et kohe on nendel jube suur võimalus
ise peksa saada. Ega ma eriti kannatada saanud, toibusin hetkega ja
hakkasin koheselt organiseerima kättemaksuaktsiooni.
Aga samal ajal küpses meie konspiratiivkorteris, piimapõrsas ja kindlasti
jube hea, kõiksugu täidistega kõhus Andsime oma korteri üle järgmisele
põlvkonnale, kes pidi traditsioone jätkama ja ühtlasi ka meile viimase
söömaaja korraldama
Kaabkaid otsides olime unustanud end ustavi kohaselt riietamast ja otse
oma korteri ees jäime patrullile vahele. Minu hea sõbrake hirmutas
relvastatud patrulli täiega ära ja see aeg kui nemad abivägede järgi
läksid, tormasime meie, koos tibidega raudteejaama rongi peale
Kõik läks hästi, jõudsime Kaliningradi. Käisime jolkal, ehk siis kuuse man
pidutsemas. Kohtasime ka patrulli ja tänu sellele, et mina olin eestlane,
ei näpitud meid ja sooviti head koju naasmist
Enne seda oli muidugi juhtunud nii mõndagi põnevat
Kuna mind oli demobiliseeritud paar päeva varem, siis polnud mul
enam mingit alust viibida oma endises teenistuskohas.
Miks ma seal siiski olin
Nö ootasin oma relvavenda, et koos koju minna. Tema muidugi
elas vinnemaal, all lõunas Belgorodis.
Kodutee oli ainult 1 Kaliiningradi raudteejaaam ja sealt igaüks ise edasi.
See on muidugi teoorias üsnagi lihtne aga praktikas suht teostamatu.
Koduminek algas suht halvasti, kuna tshurkad mõningad, kes mind eriliselt vihkasid,
lahkusid samal päeval ja said hea võimaluse, et arveid klaarida.
Jobukakud tegid asja lihtsalt.
Mingi kuue paiku õhtul saime trepi peal kokku ja nö. jätsime jumalaga,
kui ühtäkki kaks tüüpi haarasid kätest ja kolmas hakkas kiirelt peksma,
no kuidas juhtus. Kogu pull kestis 10 sekundit, võibolla ja seejärel
tõmbasid nad kohe udu. Sest teadsid, et kohe on nendel jube suur võimalus
ise peksa saada. Ega ma eriti kannatada saanud, toibusin hetkega ja
hakkasin koheselt organiseerima kättemaksuaktsiooni.
Aga samal ajal küpses meie konspiratiivkorteris, piimapõrsas ja kindlasti
jube hea, kõiksugu täidistega kõhus
Andsime oma korteri üle järgmiselepõlvkonnale, kes pidi traditsioone jätkama ja ühtlasi ka meile viimase
söömaaja korraldama
Kaabkaid otsides olime unustanud end ustavi kohaselt riietamast ja otse
oma korteri ees jäime patrullile vahele. Minu hea sõbrake hirmutas
relvastatud patrulli täiega ära ja see aeg kui nemad abivägede järgi
läksid, tormasime meie, koos tibidega raudteejaama rongi peale
Kõik läks hästi, jõudsime Kaliningradi. Käisime jolkal, ehk siis kuuse man
pidutsemas. Kohtasime ka patrulli ja tänu sellele, et mina olin eestlane,
ei näpitud meid ja sooviti head koju naasmist
Baltiiski merejalaväe brigaad - huvitavalt raisatud aeg DMB 90
Lugu on küll sõbralt kuuldud, aga kuna ma meest koolipõlvest peale tunnen, siis olen üsna kindel, et jutt vastab tõele.
Sevastoopoli lähedane merejalaväe väeosa, aasta 1985, 29. detsember. Viimane dembel on veidi aega tagasi väeosa väravast koduteele lastud. Kuupäev iseenesest on huvitav, sest selles väeosas tavaliselt sõjamehi novembrist kauem kinni ei hoitud. Aga too pohuistlik hoholl oli millegi eriti rõvedaga hakkama saanud (aja jooksul on meelest läinud, millega nimelt) ning polgukomandörist polkovnik vandus pidulikult, et see mees läheb koju viimasel võimalikul kuupäeval ja viimasena. Ning pidas sõna.
Kogu telefoniside käis seal väeosas läbi KPP kommutaatori, kust valvetelefonist sissetuleva kõne vajaliku asjamehe juurde ühendas. Kõnesid oli võimalik pealt kuulata, mida valvetelefonistid igavusest ka sageli tegid. Ühe sellise tegelase käest see jutt kuuldud ongi.
...sissetulev kõne, taustaks raudteejaama sumin, telefonist vastab, et "voiskovaja tšast see ja see, KPP".
Telefonist kostab: "Komandira polka?"
Telefonštšik ühendab, kostab vastus: "Polkovnik **** slušajet"
"Tovarištš polkovnik, a vam ne tjaželo?"
"Net... a što?"
"A ja na vas hui ložil."
Toru pandi ära, tõenäoliselt astus vapper sõjamees samal hetkel rongile ning pühkis selle kandi tolmu igaveseks jalgadelt. Kinnitamata andmetel oli terve staap järgmise päeva kikivarvul käinud ja püüdnud komandöri pilgu alt võimalikult kaugele hoida...
Sevastoopoli lähedane merejalaväe väeosa, aasta 1985, 29. detsember. Viimane dembel on veidi aega tagasi väeosa väravast koduteele lastud. Kuupäev iseenesest on huvitav, sest selles väeosas tavaliselt sõjamehi novembrist kauem kinni ei hoitud. Aga too pohuistlik hoholl oli millegi eriti rõvedaga hakkama saanud (aja jooksul on meelest läinud, millega nimelt) ning polgukomandörist polkovnik vandus pidulikult, et see mees läheb koju viimasel võimalikul kuupäeval ja viimasena. Ning pidas sõna.
Kogu telefoniside käis seal väeosas läbi KPP kommutaatori, kust valvetelefonist sissetuleva kõne vajaliku asjamehe juurde ühendas. Kõnesid oli võimalik pealt kuulata, mida valvetelefonistid igavusest ka sageli tegid. Ühe sellise tegelase käest see jutt kuuldud ongi.
...sissetulev kõne, taustaks raudteejaama sumin, telefonist vastab, et "voiskovaja tšast see ja see, KPP".
Telefonist kostab: "Komandira polka?"
Telefonštšik ühendab, kostab vastus: "Polkovnik **** slušajet"
"Tovarištš polkovnik, a vam ne tjaželo?"
"Net... a što?"
"A ja na vas hui ložil."
Toru pandi ära, tõenäoliselt astus vapper sõjamees samal hetkel rongile ning pühkis selle kandi tolmu igaveseks jalgadelt. Kinnitamata andmetel oli terve staap järgmise päeva kikivarvul käinud ja püüdnud komandöri pilgu alt võimalikult kaugele hoida...
...oli täna 25 aastat tagasi!
Laupäev 3.mai 1986 oli Kuiböshevis kena kevadiselt soe, päikseline,päris roheline juba.Ja roodukas ning kombat pidasid söna(no et kes algusest löpuni sitta ei keera e. normaalne on-saab ka esimeste hulgas koju) Ega köiki nüansse enam mäleta,aga igatahes enne löunat paradka seljas ja olin minekuvalmis...Pärastlöunal veel viimane pataljoni rivistus...esimesed demblid saadeti pidulikult kodu poole.Ja 16.30 olingi aia taga
Järgmiseks oli vaja vabaneda kroonuvormist.Zvoodukas elas ka Krjazis,ohvede linnakus nii kilomeeter eemal.Sinna saatsid kodused tsiviilriided ja muidugi Vana Tallinnat
Leitnant oli seda väärt.Istusime veidi enne teeleasumist ning tagasi roodu-mu paradkat vajasid mahajäänud sjomad.Teksades ja valge särgiga enesetunne paranes-lausa inimese tunne 
Ööseks jöudsin lennujaama kus paar Tartu poissi ees-vabanesime koos.Peatselt selgus et Tallinna lennukile meile köigile pileteid ei jagu...Kuna minul nii kiire polnud,vötsin pileti esimesele Tallinnale lähimasse punkti.
Pühapäev möödus Leningradis...öine rong töi hommikuks Balti jaama.Perroonile astudes ja koduse Kassisaba poole kömpides oli ikka kummaline ja samas kuradima hää tunne!
Laupäev 3.mai 1986 oli Kuiböshevis kena kevadiselt soe, päikseline,päris roheline juba.Ja roodukas ning kombat pidasid söna(no et kes algusest löpuni sitta ei keera e. normaalne on-saab ka esimeste hulgas koju) Ega köiki nüansse enam mäleta,aga igatahes enne löunat paradka seljas ja olin minekuvalmis...Pärastlöunal veel viimane pataljoni rivistus...esimesed demblid saadeti pidulikult kodu poole.Ja 16.30 olingi aia taga
Järgmiseks oli vaja vabaneda kroonuvormist.Zvoodukas elas ka Krjazis,ohvede linnakus nii kilomeeter eemal.Sinna saatsid kodused tsiviilriided ja muidugi Vana Tallinnat
Leitnant oli seda väärt.Istusime veidi enne teeleasumist ning tagasi roodu-mu paradkat vajasid mahajäänud sjomad.Teksades ja valge särgiga enesetunne paranes-lausa inimese tunne Ööseks jöudsin lennujaama kus paar Tartu poissi ees-vabanesime koos.Peatselt selgus et Tallinna lennukile meile köigile pileteid ei jagu...Kuna minul nii kiire polnud,vötsin pileti esimesele Tallinnale lähimasse punkti.
Pühapäev möödus Leningradis...öine rong töi hommikuks Balti jaama.Perroonile astudes ja koduse Kassisaba poole kömpides oli ikka kummaline ja samas kuradima hää tunne!
Jah, olid ajad ja rajad..., neil kes vene kroonus ja kes EKV-s algusaegadel. Täna käivad asjad hoopis teistmoodi:
http://www.ohtuleht.ee/428445
http://www.ohtuleht.ee/428445
Re: viimane päev...
Viimane päev vene kroonus.... Mulle tundus, et see vist ei tulegi kunagi. Käes oli juba juuni 1990 mingi osa oli juba tasakesi minema tilgutatud. Mina aga ikka käisin veel narjaadis. Tõsi küll, sellistes vanakestele ettenähtud pingevabas narjaadis. Mingit selget arusaama küll ei olnud, et millal siis lõpuks!!! Prikaz oli juba ammu väljas. Nurusin meie sidemehelt selle teletaibi lindi välja millega prikaas meie väeossa saabus, see on mul siiani kuskil alles, paberlint auke täis. Põhimõtteliselt oli tegemist riigisaladusega .
Laborimehed tegid pakkumise, et ma jääksin edasi sinna tööle, lubati prappori auastet ja korterit. Aga ei, ega ma sooda peast pole, mind ootas Eesti! Erariided olid juba kuuaega varem postiga kohale jõudnud. Kandsin ülima mõnuga oma väljamaist päritolu uhket käekella. Ainult et seda ei võinud kellegile näidata. Taheti kohe ära ärida. Minu jaoks oli sellel kellal teine väärtus. vabaduse sümbol rohkem ja patt oleks olnud isegi mõelda selle müügi peale.
Siiski, ühel päeval enam narjaadi ei pandud, teisel päeval ka enam mitte ja kolmadalgi vaba voli. Käisime linna taga kraavi kaevamas ja lõpuks korjati voodi linad ka ära. Pidime jälle kraavi minema kaevama, kui äkki roodukas kamandas asju kokku pakkima, et aitab. Suur oli kõikide imestus, kui ma ei tahtnud oma paradkat kaasa võtta ning hoopis lunisin endale oma kulunud PeeShaa'd koos joogipudeliga. Mingi jama nende PeeShaadega oli nii et suure surmaga sain selle välja räägitud. Pläskut nad ei andnudki, aga olin seda ette näinud ja lihtsalt panin ühe pännu. Käisime allkirju kogumas ja kui need käes, siis käisin jätsin hüvasti Labori ohvitseridega, kellega olin koos töötanud, ajasin erariided selga ja hakkasime KPP poole astuma. See hetk on mul väga selgelt meeles, puulehtede liikuvate varjude ja lõhnadeni välja, tundus nii ilmuskumatult võimatu et mul pole seljas enam vene soldati riideid. Lahkumine toimus nii äkki, et kui pidime jälle kraavi minema kaevama, siis tund kaks hiljem astusin juba vaba inimesena KPP uksest välja. Siiski mingi värin oli sees, et äkki on midagi valesti ja keegi KPP's tahab dojebatsa ja jumal teab veel mida välja mõelda. Aga nii see ei olnud. Olin korraga täiesti vaba. Meid oli kokku kolm kui ma ei eksi. Minu Piiteri sõber ja teine oli Nizhni Novgorodist. Otse KPP väravast võtsime esimese takso ja sõitsime joonelt lennujaama. Ning üldises nõukogude nerazberihas hästi orienteeruv Piiteri sõps orgunnis mingi ainult talle teada oleva nipiga parajasti vahemaandumist tegevale Moskva lennukile piletid ja olimegi nigu nipsti kaks tundi hiljem Moskvas. Nii et kui hommikul pidime veel kaevama minema, siis enne tööpäeva lõppu olime juba Moskvas. Ma olin küll arvanud, et ees ootab lõputu passimine rongijaamades ja päevade pikkused sõidud. Ma oleks parema meelega edasi Tallinna rongi peale läinud, aga nii äkitselt oli natuke kahju lahkuda headest sõpradest läksime siis edasi kellegi tuttava juurde Moskvasse külla, oma vabanemist tähistama. Elukoht polnud seal kuigi suur, kuid pererahvas pakkus lahkesti süüa ja öömaja. Järgmisel hommikul saatsin kõik teised järjest ära. Mul oli aega küll kuna minu rong läks alles millalgi õhtul. Mingi veider tühjus oli hinges, mida asus kodumaa ootus vaikselt täitma.
Olin peaaegu kogu öö üleval, ei saanud magada lihtsalt. Ööd olid juba lühikesed. Kuid vahetult enne Narvat hakkas uni pigistama. Tahtsin nii väga näha kuis rong piiri ületab, aga kuram, ärkasin alles Püssi jaamas. Ja seal ta oli, mu varahommikune unine Eesti. Nüüd jälle ei saanud magada sest imesin Eestit endasse nagu kuivanud käsn. Maastikud, tuttavad nimed, omad näod ja kodused suvised lõhnad. Peatustes püüdsin tabada eestikeelseid jutukatkeid. Polnud ju terve aasta elusat eesti keelt kuulnud. Kuniks astusin Baltijaamas rongist maha. Muhelesin omaette, mõni kõrvalt vaataja võis arvata et mul miskit viga. Aga lihtsalt kõik need asjad mida ammu polnud kogenud ja mida tavaliselt ei märkagi. Eesti keelne kõne, vana Tallinna tornid, koju viiva trollibussi mootori müra, kõik see mis mahub mõiste alla kodu ja kodune. Lisaks selline valdav kindluse tunne.
Ei oskagi paremini seletada.
.Laborimehed tegid pakkumise, et ma jääksin edasi sinna tööle, lubati prappori auastet ja korterit. Aga ei, ega ma sooda peast pole, mind ootas Eesti!
Erariided olid juba kuuaega varem postiga kohale jõudnud. Kandsin ülima mõnuga oma väljamaist päritolu uhket käekella. Ainult et seda ei võinud kellegile näidata. Taheti kohe ära ärida. Minu jaoks oli sellel kellal teine väärtus. vabaduse sümbol rohkem ja patt oleks olnud isegi mõelda selle müügi peale. Siiski, ühel päeval enam narjaadi ei pandud, teisel päeval ka enam mitte ja kolmadalgi vaba voli. Käisime linna taga kraavi kaevamas ja lõpuks korjati voodi linad ka ära. Pidime jälle kraavi minema kaevama, kui äkki roodukas kamandas asju kokku pakkima, et aitab. Suur oli kõikide imestus, kui ma ei tahtnud oma paradkat kaasa võtta ning hoopis lunisin endale oma kulunud PeeShaa'd koos joogipudeliga. Mingi jama nende PeeShaadega oli nii et suure surmaga sain selle välja räägitud. Pläskut nad ei andnudki, aga olin seda ette näinud ja lihtsalt panin ühe pännu. Käisime allkirju kogumas ja kui need käes, siis käisin jätsin hüvasti Labori ohvitseridega, kellega olin koos töötanud, ajasin erariided selga ja hakkasime KPP poole astuma. See hetk on mul väga selgelt meeles, puulehtede liikuvate varjude ja lõhnadeni välja, tundus nii ilmuskumatult võimatu et mul pole seljas enam vene soldati riideid. Lahkumine toimus nii äkki, et kui pidime jälle kraavi minema kaevama, siis tund kaks hiljem astusin juba vaba inimesena KPP uksest välja. Siiski mingi värin oli sees, et äkki on midagi valesti ja keegi KPP's tahab dojebatsa ja jumal teab veel mida välja mõelda. Aga nii see ei olnud. Olin korraga täiesti vaba. Meid oli kokku kolm kui ma ei eksi. Minu Piiteri sõber ja teine oli Nizhni Novgorodist. Otse KPP väravast võtsime esimese takso ja sõitsime joonelt lennujaama. Ning üldises nõukogude nerazberihas hästi orienteeruv Piiteri sõps orgunnis mingi ainult talle teada oleva nipiga parajasti vahemaandumist tegevale Moskva lennukile piletid ja olimegi nigu nipsti kaks tundi hiljem Moskvas. Nii et kui hommikul pidime veel kaevama minema, siis enne tööpäeva lõppu olime juba Moskvas. Ma olin küll arvanud, et ees ootab lõputu passimine rongijaamades ja päevade pikkused sõidud. Ma oleks parema meelega edasi Tallinna rongi peale läinud, aga nii äkitselt oli natuke kahju lahkuda headest sõpradest läksime siis edasi kellegi tuttava juurde Moskvasse külla, oma vabanemist tähistama. Elukoht polnud seal kuigi suur, kuid pererahvas pakkus lahkesti süüa ja öömaja. Järgmisel hommikul saatsin kõik teised järjest ära. Mul oli aega küll kuna minu rong läks alles millalgi õhtul. Mingi veider tühjus oli hinges, mida asus kodumaa ootus vaikselt täitma.
Olin peaaegu kogu öö üleval, ei saanud magada lihtsalt. Ööd olid juba lühikesed. Kuid vahetult enne Narvat hakkas uni pigistama. Tahtsin nii väga näha kuis rong piiri ületab, aga kuram, ärkasin alles Püssi jaamas. Ja seal ta oli, mu varahommikune unine Eesti. Nüüd jälle ei saanud magada sest imesin Eestit endasse nagu kuivanud käsn. Maastikud, tuttavad nimed, omad näod ja kodused suvised lõhnad. Peatustes püüdsin tabada eestikeelseid jutukatkeid. Polnud ju terve aasta elusat eesti keelt kuulnud. Kuniks astusin Baltijaamas rongist maha. Muhelesin omaette, mõni kõrvalt vaataja võis arvata et mul miskit viga. Aga lihtsalt kõik need asjad mida ammu polnud kogenud ja mida tavaliselt ei märkagi. Eesti keelne kõne, vana Tallinna tornid, koju viiva trollibussi mootori müra, kõik see mis mahub mõiste alla kodu ja kodune. Lisaks selline valdav kindluse tunne.
Ei oskagi paremini seletada.
Re: viimane päev...
aga kui mõnd vene ohvitseri vastutulemas nägid siis tekkis tingrefleks - näe shaakalid väljas ,saaks raisast kiiresti mööda (kulpi muidugi ei löönud kuid ega see kõige meeldivam tunne polnud )
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 11 külalist