viimane päev...
Viimane päev oli 1.juuni 1988.a. Teada sain kaks nädalat ette. Need olid vist mu elu kõige pikemad kaks nädalat. Mitte midagi ei olnud teha. Teenistuse algul väeosas ütles rooduvana, et sa mees teenid küll kaks aastat üle. Vastasin, et võimatu ma ju tulin 30. juunil sõjaväkke ja hiljemalt sellel ajal peab mind ka lahti lastama.
See 1. kuupäev tuli siiski. Eelmisel õhtul käisin lendurite juures, ekipaažiga hüvasti jätmas – need kutsusid mind hoopis järgmiseks päevaks pardainseneri juurde lahkuminekut korralikult tähistama.
Seega oli 1.juuni sisustatud. Ülikond seljas astusin ennelõunal linnakust välja ja sõitsin bussiga pardainseneri juurde (tal oli muide Ukraina mõistes päris korralik maja). Seal oli juba kogu meeskond koos ja ettevalmistused tehtud. Lühidalt lobisesime peaaegu hommikuni, meenutades koos veedetud aega, head viinamarjaveini rüübates. Järgmine päev läksin rongile suunaga Moskvasse ja sealt Tallinna.
Üldiselt oli kuidagi kurb tunne lahkuda inimestest, kellega sai poolteist aastat koos oldud ja peaaegu terve N-liit läbi lennatud. Ma vist ei suuda kogu oma ülejäänud elu jooksul kokku nii palju reisida, näha ligidalt nii paljusid erinevaid kultuure ning tavasid, kui selle 1,5 aasta jooksul.
See 1. kuupäev tuli siiski. Eelmisel õhtul käisin lendurite juures, ekipaažiga hüvasti jätmas – need kutsusid mind hoopis järgmiseks päevaks pardainseneri juurde lahkuminekut korralikult tähistama.
Seega oli 1.juuni sisustatud. Ülikond seljas astusin ennelõunal linnakust välja ja sõitsin bussiga pardainseneri juurde (tal oli muide Ukraina mõistes päris korralik maja). Seal oli juba kogu meeskond koos ja ettevalmistused tehtud. Lühidalt lobisesime peaaegu hommikuni, meenutades koos veedetud aega, head viinamarjaveini rüübates. Järgmine päev läksin rongile suunaga Moskvasse ja sealt Tallinna.
Üldiselt oli kuidagi kurb tunne lahkuda inimestest, kellega sai poolteist aastat koos oldud ja peaaegu terve N-liit läbi lennatud. Ma vist ei suuda kogu oma ülejäänud elu jooksul kokku nii palju reisida, näha ligidalt nii paljusid erinevaid kultuure ning tavasid, kui selle 1,5 aasta jooksul.
Mida paksem ajatolm, seda ilusamad tunduvad selle all olevad asjad.
Re: to luuraja
Minu dembel oli hiline, aga ka varajane. Perestroika ja vene sõduriemade ühisel nõudmisel lasti 1989. aasta suvel koju kõik üliõpilased. Sellepärast mu kroonukogemus ainult aasta ja kahe kuuga piirdubki. See oli omaette tõsine piin - jätta maha sõbrad, kes olid minust varem kutsutud ja pidid sügiseni teenima. Usbekk Muhhamadijev, kellega koos polku saabusin, kes pidi veel terve aasta edasi laskma, tema pärast ma ei muretsenud - tema elas kui kala vees ja nagu ta ise ütles - paremini kui kodus (Fergana oru kandis).dude kirjutas:Huvitav oleks küsida seda, et tavaliselt saadi lahti ju nii: kevadised poisid pidi koju lastama hiljemalt 30 juuniks ja sügisesed jällegi 31. detsembriks. Sinu augustine kojusõit tundub olema kas liialt hiline või varajane?
Koju jõudsin 28. augustil 1989. Kooli tagasi läksin 1. septembril 1989.
Tõde on selle poolel, kes vähem valetab.
Слава Україні!
Героям слава!
Слава Україні!
Героям слава!
Minu viimane päev venis algul lubatust üle 2 nädala hilisemaks. Divisjonikomandöri lubadus oli lasta mind koju kohe peale võidupüha, palju enne seda ei pääsenud minu teada tookord keegi. Siis aga selgus, et millalgi mai keskel, kusagil 15-da kanti olid suured polguõppused, kus suurtükimehed pidid kohal olema ja mind kui divisjoni ainukest "töövõimelist" arvutajat ei tahetud ära lubada. Koolitasin küll endale järeltulijat, äsja utšebkast tulnud vene poissi, aga tema ei olnud vähemalt sel hetkel suuteline tööd tegema. See-eest oli lubadus, et niipea kui õppustelt tagasi oleme, siis kohe järgmisel päeval sõidan...
Said õppused läbi, jõudsime polku tagasi ja seal selgus, et kuna õhutõrjedivsjoni demblid olid joomisega vahele jäänud, siis nädala jooksul kedagi ära ei lasta. Komandör midagi teha ei saanud ka, ütles vaid, et tee mida tahad, ära ainult liiga nähtaval tolgenda. Nii siis möödusidki need päevad suures osas pargis mingil katusel raamatut lugedes, sel ajal kui divisjon tehnikat hooldas.
Hea küll, see periood sai mööda, ringkirjalehed tehtud ja puha, divisjoni poolelt kõik OK. Stroitšastis aga öeldakas, et minu pabereid pole, "osobist" olla ära korjanud???? Mida jama, peale väeossa tulemist oli nendega küll jutuajamine olnud maailmavaate teemal, tehti ka ettepanek koostööle, millest otsustavalt keeldusin. Nii mõtlesingi, et küllap nii tehakse tagasi.
Kojutahtmine oli igatahes suur ja nii põrutasin otse trepist üles staabi teisele korrusele osobisti ukse taha. Sealt teatati, et nemad ei tea asjast midagi. Tagasi stroitšasti ja sealt veekl korra osobistide juurde. Lõpuks kuulsin kui eriosakonna pealik helistas riviosakonda, hiljem riviosakonnas teatati, et "homme tule paberite järgi".
Ei tea siiani, milles asi oli, kaldun arvama, et rivimehed olid mu papred kuhugi ära kaotanud ja lootsid, et ma osobistide käest küsima ei julge minna.
Lõpuks siis loodetav kojuminekupäev käes. Kondasin mööda polku, enamus rahvast kusagil õppustel. 27-s kuupäev juba. Järsku sattusin ette jääme polgu korrapidajale, kellel kähku vaja mehed sööklatoimkonda leida. See muidugi kohe peast kinni, et mis sa hulgud siin, midagi ei tee. Davai, sööklasse. Mina talle, et kohe kojuminek, teda see muidugi ei huvitanud. Enamus polku oli tühi ja nii ta püüdis üksikuid mehi. Õnneks jättis ta kinisaadud mehed korraks omapead, paninn üle müüri parki ja sealt tagantkaudu uuesti kasarmusse tagasi. Siis juba kähku paraadmunder selga ja mõne aja pärast saingi staabist paberid kätte.
Lahkusin küll paraadmundris, kuid ilma pidulikkuseta, otsese hüvastijätuta. Need mõned ohvitserid, kellest tõesti oli põhjust lugu pidada, olid õppustel, nii sai hüvasti jätta vaid oma prizõõvi meestega.
Samal õhtul Kaliningrad -Tallinn bussile. Parim üllatus oli see, kui Sovetskist astus samale bussile mu sõber, kellega oli sama diviisi eri polkudes.
1 aasta ja 11 kuud kroonuteeistust oli selja taga. kauplustes kippusin veel mõnda aega vene keeles rääkima, ja sügisest algas TPI-s sõjaline õpe, mida püüdsime võimalust mööda naeruvääristada. Aga see on juba omaette teema...
Said õppused läbi, jõudsime polku tagasi ja seal selgus, et kuna õhutõrjedivsjoni demblid olid joomisega vahele jäänud, siis nädala jooksul kedagi ära ei lasta. Komandör midagi teha ei saanud ka, ütles vaid, et tee mida tahad, ära ainult liiga nähtaval tolgenda. Nii siis möödusidki need päevad suures osas pargis mingil katusel raamatut lugedes, sel ajal kui divisjon tehnikat hooldas.
Hea küll, see periood sai mööda, ringkirjalehed tehtud ja puha, divisjoni poolelt kõik OK. Stroitšastis aga öeldakas, et minu pabereid pole, "osobist" olla ära korjanud???? Mida jama, peale väeossa tulemist oli nendega küll jutuajamine olnud maailmavaate teemal, tehti ka ettepanek koostööle, millest otsustavalt keeldusin. Nii mõtlesingi, et küllap nii tehakse tagasi.
Kojutahtmine oli igatahes suur ja nii põrutasin otse trepist üles staabi teisele korrusele osobisti ukse taha. Sealt teatati, et nemad ei tea asjast midagi. Tagasi stroitšasti ja sealt veekl korra osobistide juurde. Lõpuks kuulsin kui eriosakonna pealik helistas riviosakonda, hiljem riviosakonnas teatati, et "homme tule paberite järgi".
Ei tea siiani, milles asi oli, kaldun arvama, et rivimehed olid mu papred kuhugi ära kaotanud ja lootsid, et ma osobistide käest küsima ei julge minna.
Lõpuks siis loodetav kojuminekupäev käes. Kondasin mööda polku, enamus rahvast kusagil õppustel. 27-s kuupäev juba. Järsku sattusin ette jääme polgu korrapidajale, kellel kähku vaja mehed sööklatoimkonda leida. See muidugi kohe peast kinni, et mis sa hulgud siin, midagi ei tee. Davai, sööklasse. Mina talle, et kohe kojuminek, teda see muidugi ei huvitanud. Enamus polku oli tühi ja nii ta püüdis üksikuid mehi. Õnneks jättis ta kinisaadud mehed korraks omapead, paninn üle müüri parki ja sealt tagantkaudu uuesti kasarmusse tagasi. Siis juba kähku paraadmunder selga ja mõne aja pärast saingi staabist paberid kätte.
Lahkusin küll paraadmundris, kuid ilma pidulikkuseta, otsese hüvastijätuta. Need mõned ohvitserid, kellest tõesti oli põhjust lugu pidada, olid õppustel, nii sai hüvasti jätta vaid oma prizõõvi meestega.
Samal õhtul Kaliningrad -Tallinn bussile. Parim üllatus oli see, kui Sovetskist astus samale bussile mu sõber, kellega oli sama diviisi eri polkudes.
1 aasta ja 11 kuud kroonuteeistust oli selja taga. kauplustes kippusin veel mõnda aega vene keeles rääkima, ja sügisest algas TPI-s sõjaline õpe, mida püüdsime võimalust mööda naeruvääristada. Aga see on juba omaette teema...
Afgaan 1979-1981.Kas keegi oli?
Tere.
Kas keegi oli sellel ajal? Võibolla viis tee ka läbi Termez linna ja sealt
Afgani üle Amurdarja.
unn
Kas keegi oli sellel ajal? Võibolla viis tee ka läbi Termez linna ja sealt
Afgani üle Amurdarja.
unn
Ei, semjorkas olen ainult korra või kaks käinud koos ohvitseriga komandeeringus.
Ise olin hoopis kesklinna poole, ca 10 minutit trammiga Litovski vaksalist,
uulitsa oli Gagarina (trammipeatus GAGARINA).
Seal oli suur sõjaväelinnak.
Semjorkas olevat olnud 75% mustasid ühe mu tuttava jutu järgi.
Aasta oli 87-89.
Minuarust oli semjorka väheke kaugemal kui diviisi staap.
Seal diviisi staabi juures teenis militaarfoorumi kasutaja vattnari -
oli eelmisel aastal käinud vanasid kohti vaatamas - kõik hirmus ära
lagastatud ja räämas.
Ise olin hoopis kesklinna poole, ca 10 minutit trammiga Litovski vaksalist,
uulitsa oli Gagarina (trammipeatus GAGARINA).
Seal oli suur sõjaväelinnak.
Semjorkas olevat olnud 75% mustasid ühe mu tuttava jutu järgi.
Aasta oli 87-89.
Minuarust oli semjorka väheke kaugemal kui diviisi staap.
Seal diviisi staabi juures teenis militaarfoorumi kasutaja vattnari -
oli eelmisel aastal käinud vanasid kohti vaatamas - kõik hirmus ära
lagastatud ja räämas.
-
- Liige
- Postitusi: 605
- Liitunud: 15 Nov, 2005 15:58
- Asukoht: kaardilt sa seda kohta ei leia;)
- Kontakt:
Samuti EKV päevilt.
Olin rühmaülemaks u 44 inimesele. kaadrist rühmaülemat polnud kunagi kohal ja tema kohuseid täitis RV.
Igavene nooremveebel ja muidu M***!
Väeosa poliitika vms oli selline, et mu rühm läks minema mingi nädal enne mind ja teisi seersante. päris "lahe" oli see vahtimine nendes tühjades kasarmutes ja taluda seda kaadri viimastvõtmist nende arvelt, kes seal olid. tuli siis ka meie päev-reede. juba hommikul saatsin ühe oma seerudest allkirju korjama meie rühma omadele (kokku oli meid 7 n-srs`i) enne lõunat olid sis alkirjad olemas ja meie minekuvalmis. Selgus aga kurb tõsiasi... me olime lõunaks toidule pandud... ja ega ometi see, mis nii tihti meid linnalubadest vabastas, ei saanud ju ka viimast päeva paremaks muuta. paljud kallasid lihtsalt oma toidu otsekohe prügikotti.
Kui siis lõpuks olime 7kesi koridori peal oma asjadega ja see idikast RV tuli meile head teed soovima ja rääkima, et "tore, et ikka siit viimast võtsite" jne. oli ta jõudnud just minu kõrval oleva mehe kätt suruda, kui võtsin oma asjad ja astusin sealt välja. oleks tahtnud veel südamest midagi krõbedat üle õla saata talle, aga....... las olla.
Loomulikult ei saa vene armees teeninute mälestusi meie omadega võrrelda, aga milline oli koduste reaktsioon, kui sisse astusite... või teati, et tulete.... jne???
Olin rühmaülemaks u 44 inimesele. kaadrist rühmaülemat polnud kunagi kohal ja tema kohuseid täitis RV.
Igavene nooremveebel ja muidu M***!
Väeosa poliitika vms oli selline, et mu rühm läks minema mingi nädal enne mind ja teisi seersante. päris "lahe" oli see vahtimine nendes tühjades kasarmutes ja taluda seda kaadri viimastvõtmist nende arvelt, kes seal olid. tuli siis ka meie päev-reede. juba hommikul saatsin ühe oma seerudest allkirju korjama meie rühma omadele (kokku oli meid 7 n-srs`i) enne lõunat olid sis alkirjad olemas ja meie minekuvalmis. Selgus aga kurb tõsiasi... me olime lõunaks toidule pandud... ja ega ometi see, mis nii tihti meid linnalubadest vabastas, ei saanud ju ka viimast päeva paremaks muuta. paljud kallasid lihtsalt oma toidu otsekohe prügikotti.
Kui siis lõpuks olime 7kesi koridori peal oma asjadega ja see idikast RV tuli meile head teed soovima ja rääkima, et "tore, et ikka siit viimast võtsite" jne. oli ta jõudnud just minu kõrval oleva mehe kätt suruda, kui võtsin oma asjad ja astusin sealt välja. oleks tahtnud veel südamest midagi krõbedat üle õla saata talle, aga....... las olla.
Loomulikult ei saa vene armees teeninute mälestusi meie omadega võrrelda, aga milline oli koduste reaktsioon, kui sisse astusite... või teati, et tulete.... jne???
Mingit kuud aega ei olnud. Ilmselt oli kõigile antud mingi tähtaeg vastavalt läbitavale kaugusele. Mina sain sain paprad kätte 21. dets. 1987 Moldaavia põhjaosas ja pidin arvele end Pärnus võtma 28.dets. 1987. Tulin tsiviilis patrullide vältimiseks. Oma siniste pagunitega oleksin vabalt võinud olla musta või punast värvi pagunitega patrulli märklaud. Koju jõudsin 30.detsembri õhtul. Vist 2. jaanuaril käisin Aia tänavas. Hilinemist pahaks ei pandud. Oli siiski aastavahetus ja võitlus mittetöiste tulude vastu. See aeg vagunisaatjad (ja mitte ainult nemad) eriti raha vastu võtta ei julgenud, aga pileteid enam müügil ei olnud. Meil anti kodusõiduks raha ja kojusaamine oli peale seda su enda mure.
Minu mäletamist mööda senikaua kui passi uuesti käes polnud olid veel "voennosluzasii", missest, et dembel. Isikut tõendavaks dokumendiks oli ju sõjaväepilet, pass oli tavaliselt hoiul. Kui veel vormis olid, siis patrullil oli igatpidi sõnaõigus. Minul õnnestus pass oma kätte jätta, egas ilma passita siis tagasi saadetud, pandi lihtsalt toimikusse märge, et "paspord ne sdal".
Said passi kätte, said uuesti eraisiku staatusse.
Said passi kätte, said uuesti eraisiku staatusse.
-
- Liige
- Postitusi: 210
- Liitunud: 27 Okt, 2006 12:24
- Kontakt:
Juriidiliselt olidi vist jah selle hetkeni sõjaväelased, kuni kodukoha komisearaadist pass kätte saadi. Siit foorumistki on läbi käinud, kuidas koduteel mürglit teinud mehed veel Tallinnas kartsa pisteti. Olen kuulnud lugu ka mehest, kes läks johmas peaga end arvele võtma, ütles veel midagi komisarile ka halvasti ning pisteti passi asemel kartsa. Ega tsiviilisikuid nad karistada ju ei tohtinud.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline