www.militaar.net

Eriskummalist...
Esimesed paar päeva vastasin automaatselt kõigile kes minult midagi küsisid esimese lause vene keeles, ülejäänud laused sain juba eesti keeles maha.
Teine mälestusväärne sündmus seisnes selles, et leidsin täiesti ootamatult pintsaku rinnataskust 10.- rubla, mis olid sinna saladuslikel asjaoludel viimasel õhtul enne kroonu minekut ununenud. See avarii kümnekas lahendas ka minu esimese kodunädala rahaprobleemid.
Kolmas asi mis veel meelde on jäänud oli see, et riided ei läinud enam üldse selga. Suure surmaga leidsin ühe paari pükse mida suutsin jalga venitada. Kaalu oli nimelt vahepeal üks viie kilo jagu lisandunud.

Kas ma nüüd päris vene keels vastasin, aga kõva aksendiga rääkisin küll. Mullegi ei läinud enam koolilõpu ülikond selga, kuigi kaal oli täpselt sama, mis minneski. Ju vist oli muskulatuuri juurde tulnud... . Üks huvitav asi oli veel. Nimelt nädala pärast pidin ühte kooli sissesaamiseks läbima arstliku kontrolli. Seal kontrolliti kõike, ka südant. Varsti tuli vastus, et mul vererõhk kõrge ja südamega midagi viga. Käisin siis veel nädal aega arstide vahel ennast kontrollimas ja rõhku mõõtmas. Üks vanem doktor seletas, et see kõik võis olla tingitud suurest pingelangusest ja ajavahest (-3 tundi Eestiga). Hiljem pole (ptüi, ptüi, ptüi üle vasaku õla) enam tervisega selliseid jamasid olnud.

Jooksin minema.
Konkreetselt - kand ja varvas.
Paar päeva enne paberite kätte saamist oli v/s-s intsident - TŠ-PEE.
1 verisulis prappor sai otse teenistuspostil lõuga.
Õigustatult, aga paraku täiesti ebaõiges kohas.
Oli teine ex-kursant ja oma ex-kaaslasi mitut pidi tillist tõmmanud.
1 endine teenistuskaaslane otsustas siis kätte maksta.
Teades, et aravereline ex-sõber oma klaasputkast välja ei roni, palus keset ööd mind, et mina, kui selle prapotšiku vana tuttav, paluks tal korraks välja tulla.
Unise peaga ei saanud hästi aru, mis-kus ja saigi tehtud kõik nii nagu paluti.
Nii kui vastne üleajateenija oma klaaskapist jala välja tõstis, käis hele laks....
Siis teine...

Hommikul mdgi suur uurimine.
Minagi kahtlusalune
Tänu vene-värgi ebakorrapäratusele, sain poolkogemata oma paberid kätte ja tšasti väravast väljudes lidusin kohemaid mööda kõrvalhoove rongijaama suunas.
Mitu korda jäi silma edasi-tagasi-kihutav v/a korrapidamise willis ja iga kord tardus hing rinnus kinni - kas tõesti otsivad?!
Aga rongile ma sain ja siiani ei ole keegi rohkem justkui otsinud.....

Lisaks kõigile siinsetele meenutajatele, meenutas mu üks kursakaaslane kes teenis 83 - 85 Saaremaal Tehumardis, et pea 10 aastat pärast teenistust, nägi unes, vahelduva eduga, et on jälle sõjaväes tagasi ja kõiksee 2 aastat ootab ees...

Selliseid haigeid unenägusid olen minagi palju pidanud vahtima....

Algab sellega ,et olen sõpradega autokastis ,ronime maha ,rivistus ja mingi tähtis kuppudega onku kõnnib meie ees. Jaotatakse poisse rühmadesse...Siis saabub äkki lõpp ,mis on kõigil nendel unenägudel ühesugune:
Vean taskust välja sõjaväepileti ja näitan shaakalile ,et "näe ,mul siin kaks aastat juba veheldud ,nii et nüüd lähen ära koju..."
Ei tea ,on see alatedvus või mis.

me saime küll kena tünga.eelviimase päeva õhtul tulid võllid kasarmusse ja luurasid terve öö koridorides ning nurgatagustes,et keegi jooma või lärmama hakata ei saaks.meie toa(mingi pooled vennad kartsakogemustega) ukse taga jõllas kompaniiülem terve öö nagu hagijas.hommikul kell 5 äratus,tegime viimased voodirallid ja pumbad ning sõitsime männikule.seal seoti terve patt käsipidi pika nööri külge ja loosklesime mingi absurdse ussina(üks vend mainis ,et talle tundub miskipärast et ta on kõigile lükata-tõmmata)kaevikute vahel,jättes vanade õppusepaikadega hüvasti.oli veel piknik,läksime patti tagasi ja ülejäänud päeva andsime varustust ära.meie üksus sai viimasena välja.sõduripasside kättejagamise ajal puhus üks vend kondoomi pauguga puruks,mille peale kompaniiülem mühatas:mh,juba läks lahti või?ja:vabalt!rivitult!jooksime sellise hooga välja,et üks vend kaotas botase jalast.mingit erilist tunnet ei olnudki,läksin lihtsalt jooma.

Viimne päev oli muidugi ootusärev. Veeti meid lennuväljale, et Saksamaalt kodumaale saaks. Passisime sealgi improviseeritud telklaagris mõne päeva ja ootasime lennuilma. Teemaväliselt olgu õeldud , et lennurada ise oli vägev sõjaaegne ja (väidetavalt) alt kõetav. Niisis lennuki saabudes õeldi, et lend läheb Leningradi ja midagi paremat poleks osanud tahtagi. Kuna väljas oli juba pime, siis õhust sai ka Berliini tuled ära nähtud. Ja maandudes selgus, et sõiduplaan oli sujuvalt muutunud ja maha pandi meid kuskil lääne Ukrainas mingil sõjaväe lennuväljal kottpimedas öösel. Kõigile anti 100 rubla ja veeti veoka kastides esimesse raudteejaama. Ja seal selgus , et minge kus tahate. Igaüks vaadaku ise kuhupoole sõita tahab. Koju jõudsin täpselt nädala aja pärast. Päris tore ekskurssioon oli.
Krt see unenägude teema pole mullegi võõras. Aeg ajalt tuleb jälle vene kroonu minna (kroonus olla) ja ise tead veel, et juba teine või kolmas kord...

Rõõm lugeda,et sisksed jampslikud unenäod ka teisi on vaevamas

Viimane päev oli 1.juuni 1981. Mäletan, et mingit erilist tunnet küll ei olnud. Hommikul viidi meid veokaga Veltsist Rakverre brigaadi staapi pabereid vormistama. Lõunaks olid asjad aetud ja vaba mees. Rakverest koju Tallinna jõudsin 4.juunil - 100km on ikka pikk tee Kuna kroonus olin olnud viimased kuus kuud side kabiinis, siis kodus telefoni vastu võttes sai nii mõnigi kord veel vastatud väeosa kutsungiga.

Minu viimane päev kroonus ei kujutanud endast miskit erilist. Asjad (obhodnoi list) olid juba eelmisel päeval korda aetud. Istusime koos staabi kaardiruumis, hävitasime kodust saadud paki. Käigult väljamõeldud rituaali käigus virutasin kaardiruumi nurka oma mundri ja tõmbasin selga erariided (Selle aja Aserbaidžaanis muul moel väeosast välja ei saanudki). Ja siis saatsid nad mu KPP ukse taha bussi peale. Vaat siis tundsin midagi sarnast, millest Hillart rääkis - kuidas jäävad maha sõbrad ja harjunud keskkond. Eestlased reeglina ei nuta, ei nutnud minagi, kuid moldaavlase ja lääneukrainlase hüvastijätt oleks peaaegu südame murdnud.

Bussiga Bakuusse ja sealt taksoga lennujaama. Kõige eredamalt mäletan ikkagi pooltteist tundi enne lennukile minekut. Jalutasin lihtsalt mööda kuuma augustiõhtut, nautisin lõunamaiseid lõhnu ja tundsin end äkitselt nii vabana nagu ei iialgi enne (ja pärast, nagu hiljem selgunud on). Siis ronisin Tu-154 pardale ja lendasin Riiga.
Krt, Baltikumis oli brrr-kui-külm. Riias oli minu maandumise hommikul ainult 7 kraadi, minusuguse terve suve kõrbes praadinu jaoks ikka hirmus vähe. Huvitaval kombel olin mingi imeliku aje sunnil taibanud kroonust kaasa pätsata sineli. Selle sineli ma Riia lennujaamas selga ajasin ja selles ma ka lõpuks koju jõudsin
Lisanduseks-täpsustuseks: sineli algne omanik oli SSS Vassin. SSS tähendas - soveršenno sekretnõi seržant. Sinel on siiani alles ja Vassinit, Kaasani kandist pärit mõnusat vennikest pean üritan siiani hea sõnaga meeles pidada.

Huvitav oleks küsida seda, et tavaliselt saadi lahti ju nii: kevadised poisid pidi koju lastama hiljemalt 30 juuniks ja sügisesed jällegi 31. detsembriks. Sinu augustine kojusõit tundub olema kas liialt hiline või varajane?

see oli täiesti suvaline-ega kõiki ka viimase momendini kinni ei hoitud

mina näiteks sain minema 25 mail

Juuni 1986. Haruldaselt ilus päev.Lumi oli sulanud, päike paistis ja Uurali mäed paistsid kenast kätte. Hommikust saadik sihuke imelik värelus sees, et kas tõesti....Platsil viimasel rivistusel surus kombat (ikka ehtne ohvitser selle sõna kõige parema mõttes) igaühe kätt. Hakkasime just bussi istuma,kui ilmus meie roodu endine staršinaa ( mees,kes ajateenijana tuli Vorkutasse aastal 1953 ja keda ma viimased 3 kuud asendasin kuna ta kah nö demblisse läks .Vot oli vanamees,tõmbas lõuga ühe käega..jeah...mälestused) Nojah,tuli vana bussi,kaisutas,soovis head-paremat..Krt,pisara võttis silma....No ja siis raudteejaama,rongi ja polku....sealt juba edasi läbi Moskva koju. 3 päeva loksumist ja....seda olin ma vist mitu korda unes näinud kuidas tulen bussist maha, kõmbin oma kilomeetrikese ja koputan koduuksele...Praegu aeg-ajalt sirvides kroonualbumit meenub kõik taas.Muideks, idee lugupeetud Toomas Türgile-võiks ju pilte kah kroonu ajast üles panna koos vastavate kommentaaridega.

Vahepeale siis üks jutt oma pisikese kodumaa ajateenistuse viimasest päevast. Aasta 1998. Kõik ringkäigulehed ja muud asjad olid juba korda aetud, erariided seljas.

Viimane käik oli tolleaegsesse Garnisoni Komandantuuri, mis Kaitseministeeriumi ruumides asus. See viimane asi toimus suhteliselt vabakavana, nii et lõpuks, kui viimane paber korras, jäin teenistuskaaslasega kahekesi ministeeriumi ette. Aeg oli ühel ühes, teisel teises suunas minna. Tegime veel viimase suitsu koos ja rääkisime, mis plaanid tulevikuks. Ütlesin, et muuhulgas on mõte Kaitseliitu astuda. Tema arvas, et olen ilmselt ikka peast päris soe ja soovitas mõelda, kas tõesti jäi väheks sellest relvapuhastamisest.

Pool aastat mõtlesin. Siis sain aru, et kui olengi peast soe, siis on see krooniline haigus. Võtsin telefoniraamatu, otsisin Kaitseliidu lähima maleva korrapidaja numbri ja veel samal päeval andsin "paberid sisse". Võin öelda, et nende aastate jooksul pole ma kokku nii palju pidanud relva puhastama, kui ajateenistuse esimeste kuude ühe suvalise nädala jooksul.

Polnudki nagu paljudel eelpoolkõnelejatel midagi erilist. Eelviimasel päeval olin roodu korrapidaja. Õhtul andsin viimast korda korrapidamise üle. Õhtul toimus demblitel oma paremate riiete, saabaste, rihmade ja muu peenema varanduse kinkimine järelkasvavale põlvkonnale. Selga saime suvalised "kaltsud". Õhtul enne "otboid" jagas rooduvana demblitele välja uued maikad, trussad ja sokid. Sai põgusalt üle vaadatud paraadvorm ja oligi "otboi" aeg käes. Kõik oli kummaliselt rahulik, ainult kellaosutid ei tahtnud kuidagi liikuda. Roodukas soovis isiklikult demblitele head ööd ja tegi kähku kasarmust minekut, sest teadis,et järgneb riigivara rikkumine. Nimelt oli meie väeosas kombeks, et pärast "otboid" algas demblite seljas olevate vormide lõhkikiskumine, millest võisid osaleda kõik soovijad. Viimast korda vormi sel kombel seljast maha saanud vedelesime voodis ja lobisesime tühjast-tähjast, kuni uni maha murdis. Hommikul paradkad selga, rivisse. Demblid pandi roodude etteotsa ja rivilaulu laulmine oli meie prioriteet. Teised pidi suu kinni hoidma. Pärast hommikusööki viisid demblid esimest ja viimast korda mustad nõud laualt ära ja siis rivilaulu lauldes pataljoni platsile tagasi. Edasi aga klassikalise skeemi järgi. Pidulik rivistus, viimaste märkide ja tänukirjade kätteandmine. Siis "Slavjanka" marss ja bussidele. Eelnevalt kontrolliti meil ka diplokad üle, et ega me midagi ometi kaasa ei kavatse viia. Meid viis Leningradi personaalselt roodu zampoliit. Varssavi vaksalis jagati kätte sõjaväepiletid, mis nädalapäevad enne olid kokku korjatud, et nendesse viimaseid korrektuurid teha. Edasi, kuna rongi äraminekuni oli veel aega, jõudsime õllekas teha mõned sangad õlut ja täita oma tühjad diplomaatkohvrid kangema kraamiga. Kojusõit oli lõbus ja kulmineerus sellega, et Tallinnas ootasid meid kenad noormehed mereväevormis ja punaste käelintidega ning edasine tee oli Ristiku tänava peavahti, kus hommikul Tallinna linna komandandi abi kaptenleitnant (või 3.järgu kapten) Antonov õnnistas seersante 10 päevase arestiga. Reamehed ja jefreitorid pääsesid vabadusse. Aga see polnud juba viimane päev. Pigem juba esimene. Igal juhul vabanesime ennetähtaegselt, vist 8. päeval, tänu Tallinna komandandi autojuhi eestkostele. Kahjuks ei mäleta selle toreda eesti noormehe, vanemseersandi nime. Võib olla juhtub ta seda pikka ja segast juttu lugema ja talle meenuvad need habetunud eesti seerud, kes 1983 aastal, 11 või 12 mail Tallinna peavahis puid raiusid ja kelle ta päästis. Tore oleks venda tänada!!!