Re: viimane päev...
Postitatud: 01 Juul, 2012 3:43
26.03.1999 Võru Meegomäe KVLK. Meie minek tuli ruttu. Kuskil nädalake enne mina kui hästi informeeritud sidekoll tormasin kasarmusse teemal - homme koju riiete järgi ja kahekümne kuuendal koju. Rahvas oli ekstaasis. Me oleks pidanud tegelikult kuukese veel istuma. Aga täiesti juhuslikult avastati, et kohe-kohe sissetulevat seerukursust pole kuhugile majutada, eelarvetega on ka kitsas ning jagub seda nooremat lendu ka juba toimkondade peale. Riided toodud, nädalake veel nühitud. Algas päev jalutuskäiguga Võru haigla parklasse (too, mis seal sünnitusosakonna akna all on) silmaringe tegema. Kehakasimine ja hommikune toitumine ning siis ringkäigulehed. Proua Grigorjeva ei olnudki väga rahul kui avastas, et ca kuu kaks varem välja lunitud Alpidest olid saanud räbaldunud tartlased. Tänulik noorema lennu võitleja, kes minuga samas suuruses jalgu omas, andis veel peoga väeosa embleeme ja nänni kaasas. Austatud Md-Dog aitab meenutada, kuidas täpsemalt see meditsiinis "puugisüstide" järel käimine oli. Mina mäletan ühte moodi, tema teist moodi, mõni kolmas äkki veel kolmandat moodi. Igatahes oma viimased ettenähtud riigi kulul puugisüstid me saime. Lisaks tasuta kondoomidele, mille järgi me tegelikult läksime.
Pikema pusimise peale otsustati, et keegi meist enam oma hinge Lahingukoolile ja laiemalt Eesti Riigile ei võlgne ja oleks aeg süüa oma viimane (pidulikumapoolne) lõunasöök ja minema minna. Sööklas käidi spetsiaalselt selleks puhuks ümbertehtud sõnadega rivilaulu saatel (laul kahest putukast kes oma kange lendamisega meie laulmiskihu alla tõmbavad ning meid hoopis demblisse minema motiveerivad). Kes publikumist punastas, kes irvitas, kes näitas rusikat Peale sööki peesitasime tsiviilriietes kaaderkoosseisu kurilkas ning olime pehmelt väljendudes häälekalt rõõmsad peatse väljasaamise suhtes. Toonane kooliülem pistis pea oma kabinetiaknast välja ning lausus kuldsed sõnad: "Härrased Demblid, ärge unustage, et mul on õigus teid siin veel 24 tundi kinni pidada ..." ("dembel" oli tollel hetkel kampaaniakorras VÄGA keelatud sõna meil). Kiired viimased grupipildid maja ees ja hakkasimegi vaikselt laiali pudenema. Paaril mehel oli suisa isiklik sõiduauto istumise all ja üldse olid suunad sellised lahknevad. Igatahes välja me väravast nö tilkusime. Ja eks noorema lennu poisid tegid meile kah väravas pakazuuha korras kontrolli ja näitasid muidu vanemate võitluskaaslaste lahkumise pihta meelehärmi üles. Ühesõnaga asi venis. Mina sattusin olema eelviimane mees läbi värava ja austet Md-Dog viimane. Oleks ka tema selle noorte poolt korraldatud tralli rõõmuga läbi teinud, aga kohale materialiseerus meie viimane rühmavanem (toona vanemseersant, ajusid talle loomupäraselt väljastatud polnud, Kaitsevägi ka millegi pärast ei andnud) sirge kiitusega noorte pihta ning sooviga viimase võitleja maine vara isiklikult läbivaatuse alla võtta. Kuna tegelikult ei tulnud ükski mees vist väravast määrustikuvastaste esemeteta välja, aga kõik oli ausal teel sebitud või suisa raske raha eest ostetud. Hakka nüüd siis sellele juhmile redelseerule seletama, et näiteks vorm mis sul kotis on, kanti maha juba kaks lendu tagasi ja on omal ajal kalli raha eest (veel) vanemalt kolleegilt soetatud. Lihtne inimene ei saa sellistest peensustest aru ja hakkab ajusid k*ppima ja üldse on ebameeldiv ning võtab kaua aega. Austet Md-Dog siis heitis kiire liigutusega oma spordikoti irvitavate tunnimeeste silme all üle šlagbaumi minu sülle (ääre pealt oleks mult nina pealt prillid pooleks visanud) ning raporteeris, et temal väeosa territooriumil deklareeritavat vara pole ning mina tuletasin redelseerule meelde, et šlagbaumiga tema võimupiir lõppeb. Kuna seda oli talle isegi staabiülem korrapiduriks astumisel seletanud, ei jäänud tal muud üle kui mossitades territooriumi sügavustesse uusi ohvreid otsima dematerialiseeruda. Sai ka kamraad väravast välja ilma suuremate hingepiinadeta.
Miks see seltskond tegelikult üldse kohe kodu poole laiali ei pudenenud, mis oli helesinise moskvitši pagasnikus, kuidas kala võttis, miks nooremseersant Välekit maha ei löödud, kuidas me tegelikult üldse terve nahaga pääsesime, millal mina ükskord koju jõudsin ja muud asjad küsiks juba eraldi teemat siia alafoorumisse. Aga see otsus pole mitte minu enda üksi otsustada. Aga lähinädalail on oodata päris mitmete asjaomaste isikute samaaegset paiknemist ühes ruumiühikus, eks võtan teema üles. Kas ja mida avaldada.
Pikema pusimise peale otsustati, et keegi meist enam oma hinge Lahingukoolile ja laiemalt Eesti Riigile ei võlgne ja oleks aeg süüa oma viimane (pidulikumapoolne) lõunasöök ja minema minna. Sööklas käidi spetsiaalselt selleks puhuks ümbertehtud sõnadega rivilaulu saatel (laul kahest putukast kes oma kange lendamisega meie laulmiskihu alla tõmbavad ning meid hoopis demblisse minema motiveerivad). Kes publikumist punastas, kes irvitas, kes näitas rusikat Peale sööki peesitasime tsiviilriietes kaaderkoosseisu kurilkas ning olime pehmelt väljendudes häälekalt rõõmsad peatse väljasaamise suhtes. Toonane kooliülem pistis pea oma kabinetiaknast välja ning lausus kuldsed sõnad: "Härrased Demblid, ärge unustage, et mul on õigus teid siin veel 24 tundi kinni pidada ..." ("dembel" oli tollel hetkel kampaaniakorras VÄGA keelatud sõna meil). Kiired viimased grupipildid maja ees ja hakkasimegi vaikselt laiali pudenema. Paaril mehel oli suisa isiklik sõiduauto istumise all ja üldse olid suunad sellised lahknevad. Igatahes välja me väravast nö tilkusime. Ja eks noorema lennu poisid tegid meile kah väravas pakazuuha korras kontrolli ja näitasid muidu vanemate võitluskaaslaste lahkumise pihta meelehärmi üles. Ühesõnaga asi venis. Mina sattusin olema eelviimane mees läbi värava ja austet Md-Dog viimane. Oleks ka tema selle noorte poolt korraldatud tralli rõõmuga läbi teinud, aga kohale materialiseerus meie viimane rühmavanem (toona vanemseersant, ajusid talle loomupäraselt väljastatud polnud, Kaitsevägi ka millegi pärast ei andnud) sirge kiitusega noorte pihta ning sooviga viimase võitleja maine vara isiklikult läbivaatuse alla võtta. Kuna tegelikult ei tulnud ükski mees vist väravast määrustikuvastaste esemeteta välja, aga kõik oli ausal teel sebitud või suisa raske raha eest ostetud. Hakka nüüd siis sellele juhmile redelseerule seletama, et näiteks vorm mis sul kotis on, kanti maha juba kaks lendu tagasi ja on omal ajal kalli raha eest (veel) vanemalt kolleegilt soetatud. Lihtne inimene ei saa sellistest peensustest aru ja hakkab ajusid k*ppima ja üldse on ebameeldiv ning võtab kaua aega. Austet Md-Dog siis heitis kiire liigutusega oma spordikoti irvitavate tunnimeeste silme all üle šlagbaumi minu sülle (ääre pealt oleks mult nina pealt prillid pooleks visanud) ning raporteeris, et temal väeosa territooriumil deklareeritavat vara pole ning mina tuletasin redelseerule meelde, et šlagbaumiga tema võimupiir lõppeb. Kuna seda oli talle isegi staabiülem korrapiduriks astumisel seletanud, ei jäänud tal muud üle kui mossitades territooriumi sügavustesse uusi ohvreid otsima dematerialiseeruda. Sai ka kamraad väravast välja ilma suuremate hingepiinadeta.
Miks see seltskond tegelikult üldse kohe kodu poole laiali ei pudenenud, mis oli helesinise moskvitši pagasnikus, kuidas kala võttis, miks nooremseersant Välekit maha ei löödud, kuidas me tegelikult üldse terve nahaga pääsesime, millal mina ükskord koju jõudsin ja muud asjad küsiks juba eraldi teemat siia alafoorumisse. Aga see otsus pole mitte minu enda üksi otsustada. Aga lähinädalail on oodata päris mitmete asjaomaste isikute samaaegset paiknemist ühes ruumiühikus, eks võtan teema üles. Kas ja mida avaldada.