www.militaar.net

Kogemused?
Hakkamata pikemalt peatumata eellool, räägin ühest läbielamisest.
Saades utšebkas peale kolm paela, saadetuna instruktoriks mäestiku mudameestele, kasutades mägilaste tsiviilelust võõrutamisel "valesi" võtteid, sattusin tollase maailma kuumimasse kohta.

Ja juba esimene päev pidin tõdema, et mu lõualuu on muutnud asukohta. Ma ei olnud ülbe, ega üleolev. Lihtsalt arusaam korralikust riietusest polnud vastuvõetav - ei nõustunud parajaks õmmeldud pükse lahti harutama.
See ja järgnev loksutas asjad paika.

Aga nüüd asjast: Võrreldes teiste "tuhhidega" oli mul üks eelis. Mängisin võrkpalli. Olin seda teinud kümme aastat ja vähemalt kolm korda nädalas. Seega olin kohustuslik element vanakeste lemmikmängus. Milline oli minu roll? Alul mängiti puhtalt sellele, et paneksin mõnele vanakesele "nahaka", siis võtsid nad mind ette ja "tuuseldasid" ja lõbu oli laialt mõlemalt poolt. Ühesõnaga olin kloun.

Lõbus oli küll aga tüütav ja alandav.
Võttes appi kaine mõistuse ja oma oskused, suutsin olukorda muuta. Hakkasin looma võimalusi, et nad üksteisele nahakaid paneksid. Mäng muutus huvitavamaks ja suhtumine minusse...

_________________
Piire, mis on mõõgaga tõmmatud, pliiatsiga ei paranda.

'Uuuu-duhhiii priehali!'
See südantlõhestav hüüe jääb vist küll elu lõpuni meelde. Olime enne rongiga päevakese Moskvasse loksunud, seal ööbinud, siis elektrirongiga edasi paar tundi Podolskisse, sealt autobussi peale ja kui kuskil metsaveerel maha tulime, siis rivistas prappor Rabinski, kes meil Tallinnas järel oli käinud, meid ülesse ja teatas, et siit hakkame me nüüd rivisammul astuma, ja et püüdku me hoolikalt, et seda oskust läheb nüüd kõvasti vaja. Me olime seitsmekesi ja marssisime siis kahekaupa kolonnis kilomeetrikese kuni jõudsime oma armsa väeosa aia taha. Rivistusime siis värava taha ülesse ja jäime ootama. Rabinski kadus kuhugile meist raporteerima. Olime paar minutikest KPP ees seisnud ja siis see hüüe kõlaski: 'Uuuu-duhhiii priehali!' Aia taga oli kolmekordne kasarmuhoone, selle teise korruse aknad lendasid järsku lahti ja mingit tüübid ronisid suure elevusega aknale, samuti karjuti sealt midagi segast. Juba hakkas ka välisuks kolisema ja esimesed tegelased tormasid välja. Kuna värav oli kinni siis tungles see hullumeelne kamp teisel pool väravat ja üritas sellest üle piiluda.
Süda aimas halba, enamik käratsejatest olid ilmselgelt aasia päritolu ja nende jutust ei saanud ka midagi aru. Möödus veel paar minutit, meie prappor ilmus kusagilt välja, värav avati ja marssisime sisse, tee vabastamiseks andis Rabinski veel paar profülaktilist tohlakat paarile kõige aktiivsemale uudishimutsejale ja rivistusime siis kasarmu ette ülesse. Nüüd oli juba kogu publik kohal, meie peale näidati näpuga, arutati ja kommenteeriti midagi omavahel. Prappor kadus uuesti kedagi otsima ja meie jäime üksi.

Nüüd läks aga õige kauplemine lahti, tüüpidel oli erakaid vaja, et hüppes käia. Kohale ilmusid ka paar eriti aktiivset ja ülbet tüüpi ja hakkasid meiega kauplema stiilis, et kuule, sul on mõnus jope, et kui selle praegu mulle kingid, siis oled minu suurim sõber ja kaitsealune. Üks sell meist oli nii naiivne, et oli sõjaväkke teksadega tulnud. Temaga ei hakatud isegi kauplema, püksid tõmmati lihtsalt valguse kiirusel jalast. Mina kauplesin oma vana katkise nailonjope maha, asemele sain mingi dressipluusi. Kogu asi sai umbes viie minutiga läbi, siis viidi meid juba edasi oma riideid ära andma ja nn. sauna, mis jäi aga ära kuna vett polnud.

Selline esimene elamus pani muidugi tõsiselt järele mõtlema, et kuidas ellu jääda ja ennast kehtestada. Paar korda sain kitli peale, paar korda ajasin ise meeter viiekümneseid kirkiise taga, aga omale hüüdnime teenisin välja juba paari kuu pärast.

Nimelt jäi üks grusiin, kellega seni neutraalselt läbi sain, haigeks. Meie väeosal oli olemas ka 'santshast', kelle pealikku tabletiks kutsuti, aga see oli sellel ajal kuhugile kadunud. Mehel oli oma 30 kraadi vist ära, jalul ta igatahes hästi enam ei seisnud. Kuna ta oli ka minu koikunaaber, siis kurtis ta oma suurt häda ka minule. Ise ta väitis, et ta pole elus kunagi haige olnud ja nüüd hakkab vist surema. Mul olid aga taskus mõned ravimid (valuvaigistid ja palavikualandajad) mis kodust igaks-juhuks kaasa olin võtnud. Andsin siis talle mõned tabletid, käskisin voodis püsida ja palju vedelikku juua. Poisil hakkas varsti parem, käisin siis teda paar korda päevas vaatamas, katsusin autoriteetselt laupa ja andsin jälle tablette. Paari päeva pärast oli ta jälle jalul, minuga suur sõber, grusiinide ja armeenlaste kogukond pidas must ka lugu ja mind hakati kutsuma professoriks. Sellest hetkest oli asiaatidega juba palju lihtsam. Hiljem tuli välja, et mul on veel mõned ülivajalikud anded, aga sellest kirjutan mõnel teisel korral.

_________________
Tagantjärele tarkus on täppisteadus!

_________________
"Ja kui kôik teisedki valed,mida partei oli kinnitanud,heaks kiideti-kui kôik lood olid ühesugused-pidi vale minema ajalukku ja muutuma tôeks."
George Orwell,1984

Selline video peaks vahetpidamatult jooksma pr.sõduri juures....

_________________
TÕDEONAJATÜTAR

tüüpiline venemaa,tüüpiline armee.

_________________
VAREMEIST TÖUSEB KÄTTEMAKS !!!!

MAHA VALGED JUUDID !!!!!!!!

Tüüpiline vene nn "hinge" omapära. Lasta vähemusel endale kusta, hiljem esimesel võimalusel omakorda ise kellegile sama tehe. Karja mentaliteet, kus aju on teisejärgulisel kohal.

_________________
* Otsin pilte ja infot Aegna merekindluses teeninutest, eriti aastatest 1930-34 *

Mina oleks kogu kambaga kõihile kolmele rajakale sellise koslepi andnud, et nad enam poleks tahtnud kedagi peksta.

_________________
Niikaua, kui elu sees, relv käes ja Eestimaa pind jalge all, pole häda veel midagi.

Olen ennemgi kuulnud sellisest värdjalikkusest, ent selline asi on täiesti vastuvõetamatu. Huvitav, et kellegi pole nii üle visanud, et ta lihtsalt külmalt, selle asemel, et enesetapp teha, tõmbab mõnel sellisel tõpral kõri läbi.

_________________
Meie reliikvia on vabadus!
Meie reliikvia on au!

Viimase aja kõige räigem kehalise väärkohtlemise juhtum Tiblastanis oli vist see, kui üks noorsõdur oma suguelundid ja jalad kaotas?

_________________
Niikaua, kui elu sees, relv käes ja Eestimaa pind jalge all, pole häda veel midagi.

see oleks võibolla võimalik eesti kvs kuid venemaal on nende isikute keda pekstakse vaimne tugevus murtud ja nende ainuke mõte on, et sealt põrgust eluga tulema saaks.

_________________
Another bites the dust

no selle põhjustanud vanakesed saadeti rõõmsalt ka mingi näidisprotsessi raames kohtu alla ja pandi istuma. kuid see vend kaotas kõigest pool keha, kuid selle vägivallatsemisega on kaasnenud ju isegi surmad kas siis enesetapu või vägivalla läbi.

_________________
Another bites the dust

Polegi midagi juurde kommenteerida. Kui siis ainult seda, et mitte midagi pole muutunud. Kõik, nagu 25 aastat tagasi. Kõige hullem on see, et meie pataljoni kasarmus käitusid samamoodi venelased, eestlased, lätlased, leedulased jt. Ja määrav polnud rahvus, vaid see, kui palju sa oled teeninud ja kui palju endas on inimväärikust jäänud ning kui sügavale laskud...Aga, olgu, olime siis ühed "homo soveticused". Pole enam "Kõige demokraatlikumat Nõukogude Liitu", pole enam "vihatud võõramaalasi", kuid tavad on jäänud samaks. Ja selliseid filme vaadates läinud isegi metsikumaks, kui enne. Paraku saan kirjutada, toetudes ainult enda kaheaastasele kogemusele...

Palju sõltub väeliigist ja konkreetsest väeosast.
Ajateenistuse ajal remondipataljonis oli selge, et mustemad tööd olid noorte teha, kuid selle üle üldiselt ei kurdetud. Rahvuslikul pinnal olukord teravaks ei läinud. Pooled olid valgevenelased, pooled Baltikumist. Kusjuures Eestist pärit vene poisid suhtlesid rohkem eestlastega.
Saaremaal Karujärve äärses Dejevos kordusõppustel oli küll näha, et kontroll on "mustade" käes. Meie elasime omaette kasarmus, seega ligidalt ei näinud, mis ajateenijate juures toimus, kuid kord paistis ikka väga käest ära olevat.
Tallinnas mereväebaasi autoroodus, otsides roodu komandöri, kaptenleitnanti, nägin hüsteeriliselt nutvat madrust ja teiste madruste irvel nägusid. Mis oli juhtunud, ei tea.
Samas piirivalvevägedes oli küll N. Liidu lõpuni kord majas. Seda nii maismaa- kui merepiirivalves, ka ehitusväeosades. Põhjuseks ilmselt see, et kõik ajateenijad olid vähemalt keskharidusega ja kohtulikult karistatuid piirivalvesse teenima ei võetud.

No aeg ajalt on ikka kuulda olnud et môni noor oma teenistusrelvast on sigadele tule peale tômmanud.Esimese hooga tuleb meelde paari aasta tagune juhtum kus noor lasi maha seeru,kuna see oli teda paar korda vägistanud ja üritas seda uuesti teha.Seeru ônnetuseks ja maailmale kergenduseks oli sôdur aga postil.Kahjuks ei mäleta millega see asi lôppes selle noore suhtes,palju aastaid ta sai jne.

Wikipedia:Many young men are killed or commit suicide every year because of dedovshchina. [1] [2] Last year, the New York Times reported, at least 292 Russian soldiers were killed by dedovshchina (although the Russian military admits that only 16 soldiers were directly murdered by acts of dedovshchina and claims that the rest committed suicide). The Times states: "On Aug. 4, it was announced by the chief military prosecutor that there had been 3,500 reports of abuse already this year (2006), compared with 2,798 in 2005".

Ka oleks huvitav teada palju selliseid ebardeid sureb lahinguolukorras omade kuuli läbi?

_________________
"Ja kui kôik teisedki valed,mida partei oli kinnitanud,heaks kiideti-kui kôik lood olid ühesugused-pidi vale minema ajalukku ja muutuma tôeks."
George Orwell,1984

Ega ei oskagi täpselt millal see ohvritalle sündroom noorsõduritel tekib. Midagi sarnast tekib ka massiliste hukkamiste puhul. Kõik ootavad apaatselt oma järjekorda isegi kui teavad, et üheskoos ja korraga tegutsedes saavutaks nad edu. Tegelikult on need noorsõdurid juba moraalselt murtud. Kes on sarnases seisuses vene kroonus olnud, teab mida see tähendab. Pidevalt tühi kõht, magamata ööd, pidev moraalne ja füüsiline vägivald muudab inimese loomasarnaseks käsutäitjaks. Tavaliselt on peksjad omal ajal ise selle ise üle elanud. Nüüd on noored vanaisale pojakesteks, keda tuleb oma karmi käe ja jalaga kasvatada. Nii öelda "isalt pojale". Tsiviili vaatevinklist on see kasvatus loomalt inimesele. Suhteliselt lühikese ajaga loomastuvad ka need noored ja jäävad lugema oma DMB päevi, millal tuleb nende päev end tunda loomana suure algustähega. Peksmise puhul ei lööda tavaliselt näkku, et hiljem probleeme ei tekiks. Pekstavad ei lähe tavaliselt kaebama, et mitte sattuda kaasteenijate põlu alla. Selline võltsmoraal toidabki vägivalda vene sõjaväes tänapäevani.
PS! Mõne eesti kaitseväelase, kes siin raske elu üle kurdab, võiks sinna vahetussõdurina nädalaks ajaks saata. Kauem ta ei peaks lihtsalt vastu!