www.militaar.net

no kuidas see teil oli ka eri kohtades

mul õnneks õnnestus kõrvale viilida niiet pole punalipule vandunud

Mina ei pääsenud kuhugi. Kalashnikov rinnal lugesin teksti paberilt maha. Vist oli 8.dets. 1985. Hea päev oli. Ilm ilus, anti tassitäis kakaod, 1 saiake, makaronid polnud kah pudruks keedetud, seerud ei jooksutanud- mida paremat võis utshepkas tahta ?

Minu teada oli prisjaaga andmine lisaks butafooriale ka juriidiline sündmus - enne seda olid sa faktiliselt ikkagi eraisik - sul polnud relva (lahinglaskemoonast rääkimata), auastet (alles prisjaagaga järel said sa reameheks või kursandiks (utshebkas)). Ja kui teile meenub, siis andsime prisjaaga käigus ka mingi allkirja - eks sellest hetkest muutusime vist militaarinimeseks.
Meil üks kutt väitis umbes aastase teenistuse järel, et tema polevat prisjaagat andnud - oli kuskil ära olnud ja allkirja polevat kuskile kirjutanud. Kui roodukas sellest kuulis, hakkas igatahes kiire sebimine, kutt tiriti kiiresti-kiiresti staapi ja sai siis temagi "sõduriks".

Millegipärast jäi mul kaks olulist tegevust kroonus vahele. Pidulik vande andmine ja mars-brosok (sõitmine sõjaväeautojuhi staatuse saamiseks). See ei keelanud aga kellelgi mu sõjaväepiletisse mõlema kohta templeid panemast. Miks vande andmisest kõrvale jäin ei mäleta. Käisin hiljem staabis allkirja panemas. Sõitmise ajal aga olin sõitja rollis välikööki vedava auto kastis, seega köögitoimkonnas siis, koka abilisena.

_________________
Mida paksem ajatolm, seda ilusamad tunduvad selle all olevad asjad.

Miks ta siis meelde ei jäänud. Esiteks jäi meeletu see tundide viisi marssimine, et tseremoonia oleks ilusam. Saapataldu sai ikka hoolega kulutataud. Tseremoonia nagu ikka- orkester, automaat rinnal, vandetõotuse tekst punaste kaante vahel, esimest päeva paraadvormiga...Aga ega kamraadid seda ei oodanud, oodati ikka seda, et sel päeval väeosas "lahtiste uste päev"- pruudid, emmed, sugulased koduste roogadega (mõnel ka jookidega) kohal. Ja pärast tõotust ja pidulikku lõunat vaba aeg kuni õhtuse rivistuseni! Loomulikult väeosa territooriumil. Kella 13.00-22.00! Üheksa tundi! Ja, eks need üheksa tundi, oligi selle piduliku päeva kõige kaunim ja meeldejäävam osa. Kahjuks sellest üheksast tunnist kulus mitu tundi, et leida väeosa territooriumil privaatne koht, kus küllatulnud pruudiga olla, sest mõtted olid mitte ainult "Vana Tallinnast"..... Mnjah, meeldiv oli. Neiu tundus nii kaunis ja liköör nii maitsev....

Siin meenutus aastakümnete tagant ehk sõjaväevande andmine nii nagu ta oli

https://youtu.be/Wm_claLTK84?t=233