Kuidas kutsuti eestlasi sõjaväes ehk heal lapsel mitu nime

[Karuke]

Kõigi baltlaste kohta - eriti aga eestlaste ja lätlaste kohta "Frantsuz"...

Huvitaval kombel olid sellised sõnad nagu "fašist" "nemets" jms praktiliselt tundmatud...

[Kruuda]

Isegi ida-saksas kasutati fašisti eesliitena baltlaste kohta. Kusjuures nii imelik kui see ka ei olnud sugugi mitte halvustavalt. Baltlased olid ikka „valged” inimesed.

[johnbull]

tsehhoslovakkias kutsuti nemets, vreditel, fasist, nerusski, gans põhiline milleks eestlasi hüüti
peale selle ei meeldinud kirjatähed pidi olema saksa keel
mõnda tsurkat omas keeles sõimates vaatab too
sulle lolli näoga otsa teeb nämm nämm ja naerab nagu oleks talle midagi
head öeldud

[ennww]

Meil olid eestlased põhiliselt ikka estonetsid. Kuna "valgeid" oli üldse suht. vähe - Jalaväepolgu põhikoosseisuks N-Liidu lääneosades olid 80-datel ikka peamiset Kesk-Aasia rahvad, siis eestlastesse eriti vaenulikku suhtumist ei olnud. "Valged" hoidsid pigem omaette kokku, asiaadid omaette, ja neil ei olnud eriti vahet, oled sa eestlane või valgevenelane. MIna igatahes ei mäleta, et oleks tundnud erilist halvustavat suhtumist eestlaste vastu.
Ainukene eestlasi halvustav, või pigem vihkav jutt tuli kord ingerisoomlasest alampolkovniku suust. Tema viha põhjusest aru ei saanudki.

[Sollmann]

Ainukene eestlasi halvustav, või pigem vihkav jutt tuli kord ingerisoomlasest alampolkovniku suust. Tema viha põhjusest aru ei saanudki.

Teine teema aga, ilmselt oli asi vanas heas punased-valged vastasseisus.
Soome iseseisvussõjas olid ju õige paljud isurid ja ingerlased bolševike poolel sõdimas.
Ka 1939.a. talvesõjas toetasid paljud neist 'demokraatlikku valitsust'.
44-ndal valgusid mitmed neist ka Eestisse, tekitades oma punameelsusega kohalike seas üsna suurt vastumeelsust

[reims]

Küll ei kutsutud meid nii kuid siiski olid kusagilt siberist pärit venelased kuulnud numbrit kakssada kakskümmend kaks ja nii nad käisid ja lunisid et ütle 222.Siis kordasid seda ja ikka oli see pigem koksada koksada koks.

[Troll]

Küll ei kutsutud meid nii kuid siiski olid kusagilt siberist pärit venelased kuulnud numbrit kakssada kakskümmend kaks ja nii nad käisid ja lunisid et ütle 222.Siis kordasid seda ja ikka oli see pigem koksada koksada koks.

Irw, see meenutab minuga juhtunut. Kord uvolnenies olles sõitsime sõbraga trammis ja rääkisime omavahel eesti keeles. Ja siis hakkasid kohalikud venelased pärima, et kust pärit? Kui vastasime, et Eestist, siis küsis üks neist: "Ah eestlased? No öelge, mis asi on "starõi damass" (just nii hääldati) ". Ei osanud selle peale midagi tarka öelda. Siis väitis too kohalik, et: "Need pole eestlased! Iga eestlane teadvat, mis asi on "starõi damass", seisab Tallinnas torni otsas!" Alles siis saime aru, et ta mõtles Vana Toomast!

[linnavurle]

Meil teadis üks ohvitser sellist eestlast nagu Hallgi Saala. Pärast tuli välja, et ta mõtles Helgi Sallot.

[virulane1]

Mina olin raudselt nemets.Põhiliselt vist nime pärast.On ju suhteliselt sarnane- Neeme:)

[vanahalb]

Meil kutsuti üksteist tavaliselt perekonnanimest tuletatud hüüdnimedega. Kes oli Gus (hani) , kes Jož (Siil), kes Absaa (??) Oli ka imelisi sõnamonstrumeid. Ühe suurte kõrvadega vene kuti tähelepanu äratati hüüdnimega Uhhaan. Selle oli keegi isehakanud filoloog tuletanud blatnoikeelsest "pahhaanist" (pealik, kõva tegija kuritegelikus maailmas) ja venekeelsest sõnast "uho" (kõrv). Mina tegin läbi kiire ja peadpööritava karjääri "Ee, tõ'st" (kuule, sina) "Professoriks". Huvitav, kas kõiki prillidega eestlasi kutsuti professoriteks?

Vahel kui eestlasi grupina oli vaja meelde tuletada, siis "kuratõ" või "fašistõ" olid tavapärased je ei solvanud kellegi inimväärikust. Poolikut tellist haarama sundis "tsuhnaa" ja seda teati ning tavaolukorras ei kasutatud. Usbekid ja muud tsusmekid võtsid "tsurkat" või"urjukki" kui taevast langevat paratamatut karistust nende olemasolu eest ning eriti ei protesteerinud. Mingil põhjusel ajas nende pilusilmad punni ja pani tigedalt nohisema "tsukts". Maateaduse tunnist oleks pidanud ju selge olema, et tsuktsid elavad teises maailma otsas ja pole kõrbeelu näinudki.

Ma olin päris alguses tihtipeale koos ühe Lõuna-Siberist pärit venelasega päevnikuks. Mäletagi täpselt, oli ta Novosibirski või Krasnojarski kandist, aga päris kindlasti ei olnud varem siiapoole Uurali mägesid sattunud. Vanamees olevat kodus rääkinud, et kaugel läänes külma mere ääres elavad kuradid keda kooliõpikutes eestlasteks nimetatakse ja need ei ole pahad mehed. Ta kutsus mind pidevalt "kuraat", rõhuga tähel a. Aga siis hakkas tähele panema , et ma pöördusin toimkonnas sõnaga "kurat" ka igasuguste elutute asjade poole - nagu tazik ( pesukauss) või svabra (küürimishari). Küsis, mida kurat üldse tähendab? Ma ütlesin, et kurat on kurat, vene keeles tsjort. Vana langes näost ära ja ütles, et tema teadis kogu aeg, et see sõna tähendab sama mis vene keeles bratan (vennas).

Shokk pidi päris kõva olema, sest siberlane otsis taskupõhjast raske ohkega lepitusohvri. Üksiku karamellikompveki - et mis siis ikka, vabanda... kuraat. Nii suuremeelne ta siiski ei olnud, et oleks terve kompveki mulle andnud. Ma ei saanud üldse aru, kust tal sellisel raskel ajal selle kommi sai. Võib-olla pistis roodukas möödaminnes pihku. Selle vana käitumisest võis kõike oodata - mulle oli ta ükskord toonud kolmeliitrise purgi kasemahla.

Mõtlesime jumalaanni ära jagada. Klaaskompveki poolitamine pole niisama lihtne, proovi seda võrdseteks osadeks teha. Ikka jääb kellegile rohkem või lupsab komm üldse kuhugi voodi alla. Kõige parem tundus olevat ta ajalehepaberisse mähkida ja päevniku tumbotshka peal täägi peaga pulbriks taguda. Olime asjaga nii tõsiselt ametis ei pannud tähelegi, et mingi urjuki särav silmapaar jälgib juba tükimat aega arusaamatut toimingut. Tema arvas vist, et me paberile narkotsitriipu tahame tõmbama hakata. Aga kui nägi, et see tühipaljas karamell on, kaotas asja vastu igasuguse huvi ja loivas edasi.

Siberlasega läksid teed peagi lahku. Ükspäev, mõned nädalad peale vandeandmist aeti salabonid kokku ja püha kolmainsus kombati, zampoliti ja staabiülema kujul ilmutas ennast rivi ees. Näod olid neil ühteaegu karmid ja kurvad nagu oleksid kogunenud reeturiks osutunud sõpra hukkama. Kombat luges mingit pikka venekeelset joru, mida ma oma kehva keeleoskusega desifreerida püüdsin ja zampolit libistas pilku piki ridasid, et kõhklejatele väärilist vastulööki anda.

Ühesõnaga, küsimus oli selles, et diviisi või armee staabist nõuti meie pataljoni ridadest kolme solbanit Afgaani ja kas vabatahtlikke on. Mind päästis ainult sant vene keele oskus. Niikaua kui ma omaette arutasin, mida nüüd jälle tarvis on, raksatas kasarmu kivipõrand ja vähemalt viisteist nägu astusid sammu ette. Väga kirju seltskond valmistus partei üleskutsele vastama. Kõik nad ideede eest võitlejad kindlasti ei olnud. Tsusmekkide puhul oli asi lihtne, tahtsid vist kodule ligemat teenistuskohta. Mõned olid Metsiku Lääne kullakaevuri või pearahaküti tegumoega vennikesed ja puudus ainult kolt, mida ümber sõrme keerutada. Oli ka neid kelle puhul sai ilmselgeks, et olukord pataljonis on ikka väga hull kui juba selliseid valikuid hakatakse tegema.

Urjukid ja baltlased lükati kohe rivisse tagasi. Põhjused olid enam-vähem samad: täna vannud, käsi Breznevi "Väikesel maal", truudust, homme esined Vaba Euroopa raadios. Selliseid hoiame me okastraadi taga. Ülejäänutest valiti 6 tükki välja, kes kuhugi utšebkasse saadeti ja sealt tulid varsti pooled tagasi. Siberlast enam ei näinud.

"Metsavennad" eestlaste tähenduses käis pataljonist ükskord kampaania korras läbi. Mingil ajal näidati Kesktelevisioonist eesti filmi "Metskannikesed" (kui ma nüüd selle filmi nimega mööda ei pane) Eestis ammu nähtud, aga laupäeva õhtupoolikul lenkomnatasse (punanurka) kogunenud rahvaste sõpruse saadikute jaoks tõsine bojevik mis erines hoomatavalt imalatest "streijai, bljat" tüüpi nõukogude sõjafilmidest.
Filmi lõppedes oli meeleolu kasarmus nagu mässulistel Piiteri madrustel, taheti midagi haarata, lõhkuda ja kakelda. Imelikul kombel samastasid kõik ennast "pahade" eestlastega. Venelased kinnitasid tunnustavalt, et nu blin, võ dajote (no te annate ikka minna) ja tsusmekid vaatasid lausa aukartusega.

Mul tekkis pärast filmi tõsine konflikt aseritega. Muidu polnud meil üksteisele mingeid pretensioone, meie roodus oli üks aga tema suhtles enamasti ainult üle pataljoni paisatud kaasmaalastega. Seekord tõmmati ring ümber, lauanugasid ega toolijalgu polnud kaasa haaratud, aga asi oli tõsine, sest silmad välkusid ja kisa tahtis aknaid koos raamidega välja suruda.
Nende mure oli selles, et filmi üks tegelastest, Anti, ei olnud oma kaaslastega kõige paremini käitunud ja oli nad haavatult maha jätnud (või midagi sellist, pole seda filmi enam ammu näinud) Õnnetuseks oli minu nimi ka Antti ja aserid nõudsid ärritunult vigases vene keeles karjudes aru, et "nahhujaa ma niimoodi tegin". Ma röökisin eesti-vene segakeeles vastu, et "sa vanakuradi raisakurat, see oli film, saate aru FILM, jebat vas rakom!!"

See lahenes ilma ühegi füüsilise kontaktita. Ma ütlesin, et enam ei tee ja eestlased pole üldse sellised. Juba rahunenud aserid tunnistasid ka, et see mees seal telekas polnud jah üldse minu nägu.
Lenin ütles, et "Filmikunst on kõikidest kunstidest ülim" On-on, võin seda omadest kogemustest kinnitada.
"Metsavennad" eestlaste hüüdnimena üldlevinuks ei saanud, sest vene keeles on see ilgelt pikk ja lohisev (lesnõije bratja ) ja varsti ei viitsinud keegi seda välja hääldada.

[LeBon]

Oi raisk, teed hommikul mälestuste rubriigi lahti ja tuju terveks päevaks hea.

[willy01]

Me olime veel 'jobannõie italjantsõ, bljad'. Seda kõigele eespoolmainitule lisaks.
Üks sõber rääkis, et tal oli 'fashistiks' kutsumise üle heameel! Oleks keegi teda venelaseks sõimand, ta oleks kallale läind!

[kalleb]

seal oli ka igasugu muid variante nagu jobannoije frantsuzõ,jobannoje nemtsõ , kuratõ, kuule ja veel igasugu muid nimetusi

kui selline jauraja oli mäni must siis ütlesid vastu urjukk jebanoi

kui möni valge nahaline dolbajoob siis midagi muud

[krijgsvolk]

Meenub, et kui need pagana tšurbanid närvide peale käima hakkasid, sai neile vufaika hõlma alumise otsaga seakõrvu näidatud ja rõõmsalt ruiatud, aga küll läks mõni vennike närvi, aga olin ma suure koguga( tavaliselt ka mõni sõber ligi)
ja kallale tulla ei julgenud, ainult susisesid miskit omas basurmanide keeles!
No oli ikka seltskond , anna Jumal kannatust...
Olgu, mis on noored mehed, aga sellised mälestused jäävad ikka, meie, nõuka aegsete pärisosaks.
Mõnikord mõtlen takkajärgi, et kuidas selline süsteem ikka nii kaua vatu pidas..?Nii lollakas oma sisult.

[Erkennu]

Sai kuulda ,siis selliseid nimesid nagu ...gans-frits-njemets-nemtšura-nemtšugan...viimased 2 nime kuulusid Odessa kuttidele ,tõenäoliselt oma kandi slängi sobitades ja muidugi positiivses võtmes...need olid reakoosseisu nimekesed, aga ühelt Suvorovi sõjakooli lõpetanud kapitannilt tulid sellised ...-ah tõ fašistkaja gnida- jobannõi lesnoi brat, passažu tebja natsionalista jobannava...see viimane oli vihje Eestis 87 toimuvale...