POSTIPAKK EHK POSÕLKA SÕJAVÄES
POSTIPAKK EHK POSÕLKA SÕJAVÄES
Siin võib meenutada kuidas ja mismoodi said sõjaväes olles postipakke.
-
Tarmo Männard
- Liige
- Postitusi: 1239
- Liitunud: 08 Sept, 2005 0:35
- Asukoht: Tallinn, Õismäe
- Kontakt:
Lihtne värk. Posõlkad tulid tavaliselt üks-kaks korda kuus.
Pakkidel käisime kolme kilomeetri kaugusel asuvas Ljublino küla sidejaoskonnas ise järel.
Lätlasele Andisele tuli pakitäis läti sigarete "Priima" ja "Elite".
Leedukas Juozas sai pakitäie soojenduskotiga samakat. See tuli kiirelt ümber villida, sest mõned päevad kummikotis jook haises räägelt. Klaaspudeleid ei riskitud postiga saata ja plastpudeleid veel polnud.
Ukrainlane Sergei sai sigarette "Kolhida" ja plastkanistriga kodus tehtud viinamarjaveini.
Kirgiis Duishenalõ sai tavaliselt kastitäie urjukke.
Minule saatis ema kuus kaks pakki. Üks oli täis komme. Teises olid kahe nädala ajalehed "Noorte hääl" "Rahva hääl" ja "Edasi" lisaks veel "Noorus"
Kõige suuremad pidupäevad olid ikkagi need, kui kommid kohale jõudsid.
Istusime sigala lenkomna-söögitoas, laua ümber.
Keetsime teed. Lõikasime igale paar viilu saia. Sest kesse näljaseid ikka paljaste kommidega toita suutis. Alla võtsime ühe napsi teravat , ja siis hakkas ohjeldamatu kommi-saia söömine. Jõime kuuma teed peale.
Lõpuks läksime õue, istusime sigala ette pingile, lasime suitsujugasid taeva poole ja kogu see sõjaväes olemine tundus täitsa turvalise ja mõnusana.
Ainult et koduigatsus oli ikka peal.
Pakkidel käisime kolme kilomeetri kaugusel asuvas Ljublino küla sidejaoskonnas ise järel.
Lätlasele Andisele tuli pakitäis läti sigarete "Priima" ja "Elite".
Leedukas Juozas sai pakitäie soojenduskotiga samakat. See tuli kiirelt ümber villida, sest mõned päevad kummikotis jook haises räägelt. Klaaspudeleid ei riskitud postiga saata ja plastpudeleid veel polnud.
Ukrainlane Sergei sai sigarette "Kolhida" ja plastkanistriga kodus tehtud viinamarjaveini.
Kirgiis Duishenalõ sai tavaliselt kastitäie urjukke.
Minule saatis ema kuus kaks pakki. Üks oli täis komme. Teises olid kahe nädala ajalehed "Noorte hääl" "Rahva hääl" ja "Edasi" lisaks veel "Noorus"
Kõige suuremad pidupäevad olid ikkagi need, kui kommid kohale jõudsid.
Istusime sigala lenkomna-söögitoas, laua ümber.
Keetsime teed. Lõikasime igale paar viilu saia. Sest kesse näljaseid ikka paljaste kommidega toita suutis. Alla võtsime ühe napsi teravat , ja siis hakkas ohjeldamatu kommi-saia söömine. Jõime kuuma teed peale.
Lõpuks läksime õue, istusime sigala ette pingile, lasime suitsujugasid taeva poole ja kogu see sõjaväes olemine tundus täitsa turvalise ja mõnusana.
Ainult et koduigatsus oli ikka peal.
-
Arensburger
- Moderaator
- Postitusi: 617
- Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
- Kontakt:
Mina sain paki kaks korda - kui veel noor olin ja sellest piisas. Edaspidiseks keelasin kodustele sellise lolluse tegemise.
Mis tähendas pakk?
Pakid toodi sidekontorist kasarmusse väeosa kirjakandja poolt. Kätte anti need peale õhtusööki, kui enamus rahvast kasarmus oli.
Eks siis pakisaaja läks selle pakiga oma voodi ja tumpotška juurde ning harutas selle lahti - publikuks sadakond näljast nägu. Ja siis läks lahti! Vennalikud kaasvõitlejad rabasid igaüks natuke ja kui pakisaaja ei olnud küllalt kogenud ja kärme jäi ta ise hoopis ilma. Muidugi käis asja juurde pakisaaja kiitmine ja ülistamine. See oligi põhiline mis sa sellest pakist said. Kuid!!! Pärast tuli see laga sealt põrandalt ka ära koristada ja seda tegi loomulikult paki saaja. Selleks ajaks oli tubli pakisaaja juba unustatud. Nii lühike oligi sõprade mälu.
Üks naljakas seik ka. Eestisse oli siis just müügile ilmunud välismaa hambapasta. Nii sain minagi pakiga ühe tuubi Süürias valmistatud hambapastat KOLINOS. Vennasrahvad seda varem näinud ei olnud ja kohe asuti testima. Ja siis oli umõvalnik imestust ja naeru täis, kuidas sellidel suud vahutasid. Tollane vene ja bulgaaria hambapasta ju ei vahutanud, ma ei teagi öelda kust nende pesemisomadused tulid.
Igatahes järgmisel hommikul lõikasin tühja tuubi lahti ja kaapisin sealt nii palju, et sain ka ise korra hambad puhtaks.
Mis tähendas pakk?
Pakid toodi sidekontorist kasarmusse väeosa kirjakandja poolt. Kätte anti need peale õhtusööki, kui enamus rahvast kasarmus oli.
Eks siis pakisaaja läks selle pakiga oma voodi ja tumpotška juurde ning harutas selle lahti - publikuks sadakond näljast nägu. Ja siis läks lahti! Vennalikud kaasvõitlejad rabasid igaüks natuke ja kui pakisaaja ei olnud küllalt kogenud ja kärme jäi ta ise hoopis ilma. Muidugi käis asja juurde pakisaaja kiitmine ja ülistamine. See oligi põhiline mis sa sellest pakist said. Kuid!!! Pärast tuli see laga sealt põrandalt ka ära koristada ja seda tegi loomulikult paki saaja. Selleks ajaks oli tubli pakisaaja juba unustatud. Nii lühike oligi sõprade mälu.
Üks naljakas seik ka. Eestisse oli siis just müügile ilmunud välismaa hambapasta. Nii sain minagi pakiga ühe tuubi Süürias valmistatud hambapastat KOLINOS. Vennasrahvad seda varem näinud ei olnud ja kohe asuti testima. Ja siis oli umõvalnik imestust ja naeru täis, kuidas sellidel suud vahutasid. Tollane vene ja bulgaaria hambapasta ju ei vahutanud, ma ei teagi öelda kust nende pesemisomadused tulid.
Igatahes järgmisel hommikul lõikasin tühja tuubi lahti ja kaapisin sealt nii palju, et sain ka ise korra hambad puhtaks.
-
linnavurle
- Liige
- Postitusi: 210
- Liitunud: 27 Okt, 2006 12:24
- Kontakt:
Pärast esimesel poolaaastal Arensuburgi stsenaariumile sarnaselt puruks rebitud pakke muutusime targemaks ja kavalamaks - eestlased pakke lihtsalt kasarmusse ei toonud (teised tüübid vist ei saanudki pakke, või talitasid nad sarnaselt). Kuna eestlasi oli kõikvõimalikes "soojades" kohtades (klubis orkestris ja kunstnik, sööklas, saunamees, san tshastis) siis olid ka head võimalused paki "kõrvale" toimetamiseks.
Pakil käisime ise sidekontoris järel, selleks anti paaritunnine "linnaluba", või käis siis mõni prappor kaasas.
Suht palju aega veetsime ka oma sidejaamades ja paki sinna viimine oli samuti võimalik, kuigi sisaldas teatud ohtu - ohvitserid ei vaadanud sellele hea pilguga, eriti paar erilist tõbrast.
Pakil käisime ise sidekontoris järel, selleks anti paaritunnine "linnaluba", või käis siis mõni prappor kaasas.
Suht palju aega veetsime ka oma sidejaamades ja paki sinna viimine oli samuti võimalik, kuigi sisaldas teatud ohtu - ohvitserid ei vaadanud sellele hea pilguga, eriti paar erilist tõbrast.
Sain ka noorteajal paar korda paki, kommid ja muu söödav kadusid muidugi kohe, omale jäid kätte vaid mõned ajalehed ja ajakirjad. Ajakiri Noorus osutus aga väga kasulikuks ajakirjaks, kuna seal leidus alati mõni värviline klantspaberile trükitud naesterahva pilt. Neid sai siis edasi äritud-kingitud tegelastele kellega tahtsid paremini läbi saada. Nimelt oli lõuna poolt tulnud meestel hirmus huvi neid pilte oma dembli albumisse kleepida ja siis hiljem teiste ees kelkida, et näe missuguse blondi kaunitari ma viimase linnaloa ajal rajalt maha võtsin...
Tagantjärele tarkus on täppisteadus!
-
Tarmo Männard
- Liige
- Postitusi: 1239
- Liitunud: 08 Sept, 2005 0:35
- Asukoht: Tallinn, Õismäe
- Kontakt:
Utshepkas tuli vist 2 korda ja sai teistega ikka jagada.
Väeosas pidasid esimese ettejuhtuva ohve kinni ja palusid endaga postkontori sisse astuda ja kinnitada, et ta on minu ülemus. Ega ohvitseri ega prapori käest ju mingeid tõendeid ju küsitud. Ja kuidas ta oleks seda tõestand? Piisas ohve kinnitusest. Tavaliselt ohved ei kontrollinud pakke. Kui aga oli teada, et midagi erilist on tulemas, siis leppisin mõne tuttava AO inseneri või tehnikuga kokku. Kindlal kellaajal ootasin siis postkontori juures ja AO nägu tuli minuga siis tädikeste ette. AO vendade akusid vedasin ju kogu aeg akulaadimisjaama ja peale lende viisin neid tagasi eskadrilli.
Pakki sai autos luku taga hoitud ja jagasin kellega tahtsin. Kui mõni lennuk alla kukkus ja autosid puistama hakati, siis viskasin paki AO inseneri kätte ja see pani selle kaponiiri hoiule. Isegi mõni "Barbariss" või iiris ei kadunud. Tuli ikka pikalt peale käia, kui mõni kommike tänuks vastu võeti.
Väeosas pidasid esimese ettejuhtuva ohve kinni ja palusid endaga postkontori sisse astuda ja kinnitada, et ta on minu ülemus. Ega ohvitseri ega prapori käest ju mingeid tõendeid ju küsitud. Ja kuidas ta oleks seda tõestand? Piisas ohve kinnitusest. Tavaliselt ohved ei kontrollinud pakke. Kui aga oli teada, et midagi erilist on tulemas, siis leppisin mõne tuttava AO inseneri või tehnikuga kokku. Kindlal kellaajal ootasin siis postkontori juures ja AO nägu tuli minuga siis tädikeste ette. AO vendade akusid vedasin ju kogu aeg akulaadimisjaama ja peale lende viisin neid tagasi eskadrilli.
Pakki sai autos luku taga hoitud ja jagasin kellega tahtsin. Kui mõni lennuk alla kukkus ja autosid puistama hakati, siis viskasin paki AO inseneri kätte ja see pani selle kaponiiri hoiule. Isegi mõni "Barbariss" või iiris ei kadunud. Tuli ikka pikalt peale käia, kui mõni kommike tänuks vastu võeti.
Mina sain küll korrapäraselt pakke. Need olid küll enne kätteandmist avatud ja läbi puistatud, aga õppisin peagi selgeks, milline peab olema sisu, et sealt midagi eriti kaotsi ei lähe ja õpetasin selles osas ka koduseid.
Sigarette tavaliselt ära ei võetud, eriti siis, kui pakis oli paar-kolm pakki. Eestikeelesete ajakirjade-ajalehtede vastu keegi samuti huvi ei tundnud. Regulaarselt lasksin saata kraeriiet, millega hoidsin kõvasti raha kokku. Väeosa poes maksis see minu mälu järgi 90 kopikat meeter ehk veerand "palgast". Mingit nänni (küpsist-kommi) kinnises pakendis ka ning kõige krooniks varem kirja teel kokkulepitud kohta peidetud 10 rubla.
Viimast kasutasin koos ühe eesti kamraadiga, kes kunagi pakke ei saanud. Sellest sai igapühapäevane rituaal. Pühapäeval ikka veidi vaba aega leidus. Marssisime "teemajja" ja ostsime kaks purki magusat kondenspiima ja kilo küpsiseid. Siis otsisime varjulise koha, jagasime ajalehed-ajakirjad omavahel ja lasime magusal hea maitsta. Magusavajadus oli tollal lausa meeletu. Omaette nosides ja Noorust, Noorte Häält või Pikrit sirvides tekkis pooleks tunnikeseks illusioon, et ei olegi sõjaväes.
Selle pikniku eelarve oli umbes 2 rubla, seega parajasjagu kahe paki vaheline aeg.
Sigarette tavaliselt ära ei võetud, eriti siis, kui pakis oli paar-kolm pakki. Eestikeelesete ajakirjade-ajalehtede vastu keegi samuti huvi ei tundnud. Regulaarselt lasksin saata kraeriiet, millega hoidsin kõvasti raha kokku. Väeosa poes maksis see minu mälu järgi 90 kopikat meeter ehk veerand "palgast". Mingit nänni (küpsist-kommi) kinnises pakendis ka ning kõige krooniks varem kirja teel kokkulepitud kohta peidetud 10 rubla.
Viimast kasutasin koos ühe eesti kamraadiga, kes kunagi pakke ei saanud. Sellest sai igapühapäevane rituaal. Pühapäeval ikka veidi vaba aega leidus. Marssisime "teemajja" ja ostsime kaks purki magusat kondenspiima ja kilo küpsiseid. Siis otsisime varjulise koha, jagasime ajalehed-ajakirjad omavahel ja lasime magusal hea maitsta. Magusavajadus oli tollal lausa meeletu. Omaette nosides ja Noorust, Noorte Häält või Pikrit sirvides tekkis pooleks tunnikeseks illusioon, et ei olegi sõjaväes.
Selle pikniku eelarve oli umbes 2 rubla, seega parajasjagu kahe paki vaheline aeg.
-
Arensburger
- Moderaator
- Postitusi: 617
- Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
- Kontakt:
Seda mäletan minagi. Riigi poolt oli selle leevendamiseks ette nähtud kaks suhkrukuubikut nii hommikul kui õhtul. Kuid noorte meeste veel kasvavatele organismidele oli sellest ilmselt vähe. Mäletan, et kui raha oli, siis ostsin poest kilo meekooki (vene keeles kavrõška) ja sõin selle siis üksinda ära.ignatius kirjutas:Magusavajadus oli tollal lausa meeletu.
Utšebkas olles ma pakke ei saanudki. Küll oli aga asi teine hiljem väeosas olles. Nimelt sattusin (pigem sain, aga see on eraldi jutt) ma väeosa postiljoniks. See tähendas siis väeosast, mis asus linna piiril, tähtsate dokumentide kesklinna staapi toimetamist. Tagasiteel käisin läbi ka postkontorist, kus tõin ära ajalehed väeosa ülemale. Kord nägi ette seda, et enne possõlka saabumist saadeti vastav teatis ja siis pidi keegi prapor või ohvitser koos selle ajateenijaga, kellele pakk tuli, pakil järel käima ning kohapeal paki üle vaatama, et seal midagi keelatut ei oleks. Mina oli siis see, kes pidi need teatised väeosa ülemale toimetama. Läks aga teistmoodi. Paari udmurdi või hoholiga, kellega eriti läbi ei saanud, pakid lasin vaid niimoodi ustaavi järgides ära tuua, ülejäänud tõin aga ise ära. Lihtsalt paki saaja täitis eelnevalt selle teatise teise poole ära ja mina võtsin paki endaga postkontorist kaasa. Algul ei tahtnud postkontori juhataja (vanem naisterahvas) seda lubada, aga lõpuks hakkas mind usaldama ja tehtud see oligi. Ühel korral aga jäin väeosa ülemale (päris range oli teine) ka sellise "äriga" vahele. Siis pidi mõnda aega jälle pakkide toimetamine toimuma nii nagu kord ette näeb, aga see toimis ehk vaid kuu aega. Pakkide toomist soodustas ka see, et mulle anti dokumentide vedamiseks portfell. Sellesse mahtusid kenasti ära nii dokumendi, kui ka paki sisu. Väeosas pani oma sõprade pakid enda seifi, selleks et keegi neile ligi ei pääseks. Üks ülesanne oli mul veel - piima toomine. Nimelt oli meie väeosas mõned ajateenijad, kes pidi keevitamisega tegelema. nende jaoks pidin siis ülepäeviti tooma 3 liitrit piima, mida sai siis kas linnast või postkontori lähedal olevatest kauplustest. Aga nad olid ikka nii tühjad, et peale piima ja kala ning ka leiva, seal midagi muud ei olnudki.
....pakist
Pakid saime kätte väeosa "potštast". Postiljoniks oli minu rühma allohvitser, kes omakorda käis iga päev postil järgi lähimas asulas- Gorki külas. Mingit pakkide avamist ega kontrolli ei toimunud. Pakk anti üle kinnisena, nagu tavalises tsiviilpostkontoris. Prioriteet oli aga selles, kuhu pakk edasi panna, et seda roodus koheselt nahka ei pandaks, või laiali ei tassitaks (loomulikult puudutas see noorte aega). Õnnelik oli see, kellel oli personaalne "kaptjorka" või alaline töökoht- laboratoorium, ladu vms, kus sai oma pajukit pikemaks venitada.
huvitav oleks teada, kui palju kulus sentimeetreid ühe uue krae tegemiseks ning ega sellega vist üle päeva välja vedanud?ignatius kirjutas:Mina sain küll korrapäraselt pakke. Need olid küll enne kätteandmist avatud ja läbi puistatud, aga õppisin peagi selgeks, milline peab olema sisu, et sealt midagi eriti kaotsi ei lähe ja õpetasin selles osas ka koduseid.
Sigarette tavaliselt ära ei võetud, eriti siis, kui pakis oli paar-kolm pakki. Eestikeelesete ajakirjade-ajalehtede vastu keegi samuti huvi ei tundnud. Regulaarselt lasksin saata kraeriiet, millega hoidsin kõvasti raha kokku. Väeosa poes maksis see minu mälu järgi 90 kopikat meeter ehk veerand "palgast". Mingit nänni (küpsist-kommi) kinnises pakendis ka ning kõige krooniks varem kirja teel kokkulepitud kohta peidetud 10 rubla.
Viimast kasutasin koos ühe eesti kamraadiga, kes kunagi pakke ei saanud. Sellest sai igapühapäevane rituaal. Pühapäeval ikka veidi vaba aega leidus. Marssisime "teemajja" ja ostsime kaks purki magusat kondenspiima ja kilo küpsiseid. Siis otsisime varjulise koha, jagasime ajalehed-ajakirjad omavahel ja lasime magusal hea maitsta. Magusavajadus oli tollal lausa meeletu. Omaette nosides ja Noorust, Noorte Häält või Pikrit sirvides tekkis pooleks tunnikeseks illusioon, et ei olegi sõjaväes.
Selle pikniku eelarve oli umbes 2 rubla, seega parajasjagu kahe paki vaheline aeg.
jah pm pidi neid tegema iga päev
krae ehk vorotnitsok oli selline valgest riidest krae alla õmmeldud riideriba
mis pidi jätma mulje nagu oleks sul valge särgi krae paistmas sealt alt
suht tüütu tegevus eriti kui kõik valge riie ära varastatud
seda riiet kasutati mitu korda,pöörati küll nii kui naapidi
eks aitas niipalju et krae asemel määrdus ära riideriba
harilikult oli riideriba ca 4-8 cm lai ja nii pikk kui kaela (hb) krae
siseümbermõõt
krae ehk vorotnitsok oli selline valgest riidest krae alla õmmeldud riideriba
mis pidi jätma mulje nagu oleks sul valge särgi krae paistmas sealt alt
suht tüütu tegevus eriti kui kõik valge riie ära varastatud
seda riiet kasutati mitu korda,pöörati küll nii kui naapidi
eks aitas niipalju et krae asemel määrdus ära riideriba
harilikult oli riideriba ca 4-8 cm lai ja nii pikk kui kaela (hb) krae
siseümbermõõt
Ma olen paar korda seda krae riiet ka valge paberiga asendada proovinud, aga see ei kestnud eriti....
Üldiselt leiti seda riide materjali mõne teise mehe voodilina küljest, sest kes see ikka seda pesta viitsis, kui õnnestus see kusagilt hankida. Tuleb meelde üks lugu, kus noorteajal oli millegipärast ülikähku vaja see riba keset päeva ära vahetada. Olime vist hommikul mingit tolmust tööd teinud ja lõuna paikku vist keegi kontrollis, et kuda selle riba puhtusega on. Igatahes mäletan, et olime hulgakesi kasarmus ja keegi tõmbas suvalise voodlina küljest omale kärtsti ühe tüki. Seepeale tundus ka teistele see kõige parem meetod olema probleemi kiireks lahendamiseks. Kärts ja kärts ja meestel olidki uued kraed aga enamik lina oli ka kadunud. Mida siis nüüd selle uue probleemiga teha?
Voodit ilma tekilinata jätta ei saanud, see oleks kohe silma hakanud. Selle probleemi lahendamiseks sai siis aluslina pooleks volditud ja selle alumine äär teki peale keeratud. Nii paistis kõrvaltvaatajale, et voodis on kaks lina, kuigi tegelikult oli üks.
No jah, selle loo teine vaatus aga saabus õhtul, kui magamamineku ajal hakati ülemuste juuresolekul harjutama "podjom 45 sekund", ehk siis aja peale voodisse ja sealt välja ronimist ja riide panemist.
Rivistati siis meid ülesse, roodukas oli stopperiga aega võtmas ja anti korraldus ahvi kiirusel voodi ronida, et siis kohe jälle meid voodist välja kamandada.
Kes pole seda ise läbi teinud, siis neile pean ütlema seletuseks, et 45 sekundiga saab riidesse panna küll kui tehnoloogia õige on ja oled ka veidi harjutanud ja samuti saab kiirelt voodisse, kui padja juurest teki alla nagu magamiskotti ennast libistad. Teki äärt ülesse võtta, et inimese kombel voodi ronida, sa ei jõua, sest vene kroonu kommete kohaselt on teki ääred madratsi ääre alla keeratud ja nende sealt väljasikutamine võtaks liiga palju aega.
No-jah see vaene mees kellel siis üks lina puudu oli, kasutas ka seda magamiskotti ronimise tehnikat, aga kuna tal ainult üks lina juhtus olema mille ühe otsa peal ta ise istus ja mille teisest otsast ta kõvasti kinni hoidis, siis ei suutnud ta kuidagi teki alla saada, kuna jalgu polnud kuhugile panna ja et mitte teistest maha jääda, siis surus ta oma jalgu sirgeks ikka tõeliselt kõvasti...
KÄRRRR! Nüüd tuli ülemus ka uurima, et mida see soldat seal ikka teeb, mees kamandati voodist välja ja me kõik pidime ennast lõhki naerma kui nägime, kui ilusa seeliku ta oli saanud - linas kaks ilusat auku sees, kust jalad läbi. Kohe korraldati ka uurimine, et kes riigivara hävitanud on, aga see ei andnud muidugi tulemusi. Mehele väljastati koheselt kaptjorsiku poolt ka uus lina ja õppus läks edasi.
Üldiselt leiti seda riide materjali mõne teise mehe voodilina küljest, sest kes see ikka seda pesta viitsis, kui õnnestus see kusagilt hankida. Tuleb meelde üks lugu, kus noorteajal oli millegipärast ülikähku vaja see riba keset päeva ära vahetada. Olime vist hommikul mingit tolmust tööd teinud ja lõuna paikku vist keegi kontrollis, et kuda selle riba puhtusega on. Igatahes mäletan, et olime hulgakesi kasarmus ja keegi tõmbas suvalise voodlina küljest omale kärtsti ühe tüki. Seepeale tundus ka teistele see kõige parem meetod olema probleemi kiireks lahendamiseks. Kärts ja kärts ja meestel olidki uued kraed aga enamik lina oli ka kadunud. Mida siis nüüd selle uue probleemiga teha?
Voodit ilma tekilinata jätta ei saanud, see oleks kohe silma hakanud. Selle probleemi lahendamiseks sai siis aluslina pooleks volditud ja selle alumine äär teki peale keeratud. Nii paistis kõrvaltvaatajale, et voodis on kaks lina, kuigi tegelikult oli üks.
No jah, selle loo teine vaatus aga saabus õhtul, kui magamamineku ajal hakati ülemuste juuresolekul harjutama "podjom 45 sekund", ehk siis aja peale voodisse ja sealt välja ronimist ja riide panemist.
Rivistati siis meid ülesse, roodukas oli stopperiga aega võtmas ja anti korraldus ahvi kiirusel voodi ronida, et siis kohe jälle meid voodist välja kamandada.
Kes pole seda ise läbi teinud, siis neile pean ütlema seletuseks, et 45 sekundiga saab riidesse panna küll kui tehnoloogia õige on ja oled ka veidi harjutanud ja samuti saab kiirelt voodisse, kui padja juurest teki alla nagu magamiskotti ennast libistad. Teki äärt ülesse võtta, et inimese kombel voodi ronida, sa ei jõua, sest vene kroonu kommete kohaselt on teki ääred madratsi ääre alla keeratud ja nende sealt väljasikutamine võtaks liiga palju aega.
No-jah see vaene mees kellel siis üks lina puudu oli, kasutas ka seda magamiskotti ronimise tehnikat, aga kuna tal ainult üks lina juhtus olema mille ühe otsa peal ta ise istus ja mille teisest otsast ta kõvasti kinni hoidis, siis ei suutnud ta kuidagi teki alla saada, kuna jalgu polnud kuhugile panna ja et mitte teistest maha jääda, siis surus ta oma jalgu sirgeks ikka tõeliselt kõvasti...
KÄRRRR! Nüüd tuli ülemus ka uurima, et mida see soldat seal ikka teeb, mees kamandati voodist välja ja me kõik pidime ennast lõhki naerma kui nägime, kui ilusa seeliku ta oli saanud - linas kaks ilusat auku sees, kust jalad läbi. Kohe korraldati ka uurimine, et kes riigivara hävitanud on, aga see ei andnud muidugi tulemusi. Mehele väljastati koheselt kaptjorsiku poolt ka uus lina ja õppus läks edasi.
Tagantjärele tarkus on täppisteadus!
Hea küsimus - laius oli jah ehk 4-8 cm - nagu kalleb kirjutab - ja mäletan, et vähemalt üle päeva õmblesime meie uue krae. Kui juhtus toimkonda minek olema, tuli kindlasti uus õmmelda, sest ülevaatusel kontrolliti krae puhtust-värskust kindlasti. Paljudel oli armeessse tulles õmblemisharjumus olematu, mille tagajärjeks oli alguses mitu õmblustööd ühe õhtu jooksul. Noored rivistati üles ja viltused ja muidu ebakorrektsed kraed tõmmati ilma tseremooniata ripakile - ja otsast peale!dude kirjutas:ignatius kirjutas:
huvitav oleks teada, kui palju kulus sentimeetreid ühe uue krae tegemiseks ning ega sellega vist üle päeva välja vedanud?
Võin eksida, aga minu meelest tuli üks kuni kaks korda kuus uus valge kraeriide meeter osta. Alguses kulus riiet "korduvõmbluste" tõttu üsna palju.
Meenus ka see, et mõned starikud kasutasid teise aasta tunnusena sametriidest kraed. Valge krae õmmeldi oma ettenähtud kohale ja sametkrae selle peale, paar milli valge krae ülaservast madalamale, et välja ei paistaks. Sametkraesid vahetati ehk kord kuus.
Ohvitserid, kes enne toimkonda väljanägemist lausa norivalt kontrollisid, vaatasid sellele omaloomingule millegipärast läbi sõrmede.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 13 külalist