Hirm kui distsiplineeriv vahend
Hirm kui distsiplineeriv vahend
vene sõjaväes oli ainsaks distsiplineerivaks vahendiks hirm
sõdurite suhted ohvitseriga rajanesid hirmule
seda ka ohvitseride suhted kõrgete ülemustega
aga üldiselt too põhjustas pakazuhhat ja pohhuismi, praktiliselt jäeti mulje et midagi tehakse,tegelikult lihtsalt hui zabili
eks too nõukogude kord rajanes ka suuresti hirmule
sõdurite suhted ohvitseriga rajanesid hirmule
seda ka ohvitseride suhted kõrgete ülemustega
aga üldiselt too põhjustas pakazuhhat ja pohhuismi, praktiliselt jäeti mulje et midagi tehakse,tegelikult lihtsalt hui zabili
eks too nõukogude kord rajanes ka suuresti hirmule
Re: Hirm kui distsiplineeriv vahend
Aga mis muutunud on?
Millele tänane kord tugineb??
Millele tänane kord tugineb??
Re: Hirm kui distsiplineeriv vahend
Rahahimule! Või kodanikuühiskonnale ja teadlikusele?
Re: Hirm kui distsiplineeriv vahend
Oh ei, ikka samale vanale heale hirmule. Muutunud on vaid see, mida kardetakse.ppp kirjutas:Rahahimule! Või kodanikuühiskonnale ja teadlikusele?
Nüüd kardetakse kaotada töökoht, naabrist parem merss vms.
Süsteem pole muutunud.
Re: Hirm kui distsiplineeriv vahend
Mis need liikumapanevad jõud nõukogude ajal olidki - surmahirm, sugutung, sitahäda, sotsialistlik võistlus,....
Re: Hirm kui distsiplineeriv vahend
Hirmust kui motiveerivast tundest midagi teha või tegemata jätta igapäevaelus võib rääkida lõpmatuseni. Kalleb peab silmas ikkagi sõjaväes olles tuntud hirmu.
Minule piisas kohe alguses nähtud pildist, kui me noorte ajateenijatena nägime esimesel päeval kahte kartsas olevat kutti - millised nad välja nägid ja mis nendega tehti, rohkem polnud enam vaja, hirmu jagus paljudeks kuudeks. Pärast olen mõelnud, et kas nad aeti sihilikult meie ette, et meile näidata, mis võib juhtuda või oli see juhuslik kohtumine... Igatahes hirm oli kui distsiplineeriv vahend igal juhul. Just selline hirm distsiplineerib, kui see jõuab sulle kohale läbi mõne spontaanse nähtuse, verbaalsaed ja otse tahtlikud hirmutamised ei ole pooltki nii distsiplineerivad.
Minule piisas kohe alguses nähtud pildist, kui me noorte ajateenijatena nägime esimesel päeval kahte kartsas olevat kutti - millised nad välja nägid ja mis nendega tehti, rohkem polnud enam vaja, hirmu jagus paljudeks kuudeks. Pärast olen mõelnud, et kas nad aeti sihilikult meie ette, et meile näidata, mis võib juhtuda või oli see juhuslik kohtumine... Igatahes hirm oli kui distsiplineeriv vahend igal juhul. Just selline hirm distsiplineerib, kui see jõuab sulle kohale läbi mõne spontaanse nähtuse, verbaalsaed ja otse tahtlikud hirmutamised ei ole pooltki nii distsiplineerivad.
Re: Hirm kui distsiplineeriv vahend
Mis asi on hirm?
Arvan, et midagi sellist mis sunnib inimest käituma ebaadekvaatselt, oma põhimõtteid ning eneseuhkust jalge alla tallama
Hirm on siis kui sa ei kontrolli olukorda.
Julgen siiski väita, et allumine kroonusundusele oli rohkem pragmaatilise arutelu tulemus mitte hirm.
No näiteks:
Ma ei läinud kroonusse selle pärast, et kartsin viieks aastaks vanglasse sattuda.
Läksin, sest ei suutnud välja kalkuleerida ühtki mõistlikku skeemi sõjaväeteenistuse vältimiseks, nii tuligi valida parim halbade võimaluste seast. Teisiti käituda polnuks mingit mõtet.
Isiklik elu tahtis korraldamist, polnuks lihtsalt aega seda kõike edasi lükata, et sõjakomisariaadiga aastaid vägikaigast vedada ja siis ikka minna?
Ma ei täitnud seeru korraldusi selle pärast, et oleks hirmsasti kartnud tema rusikaid või arestimaja.
Sain lihtsalt aru, et p. saadetud seerule oleks appi tulnud zvoodikas, roodukas, politruk jne.
Neid on palju, nagunii saavad nad minust jagu, seda enam, et pole ideed miks vastu punnida.
Vaja oli ju oma kaks aastat minimaalsete ekssessidega mööda saata
Arvan, et midagi sellist mis sunnib inimest käituma ebaadekvaatselt, oma põhimõtteid ning eneseuhkust jalge alla tallama
Hirm on siis kui sa ei kontrolli olukorda.
Julgen siiski väita, et allumine kroonusundusele oli rohkem pragmaatilise arutelu tulemus mitte hirm.
No näiteks:
Ma ei läinud kroonusse selle pärast, et kartsin viieks aastaks vanglasse sattuda.
Läksin, sest ei suutnud välja kalkuleerida ühtki mõistlikku skeemi sõjaväeteenistuse vältimiseks, nii tuligi valida parim halbade võimaluste seast. Teisiti käituda polnuks mingit mõtet.
Isiklik elu tahtis korraldamist, polnuks lihtsalt aega seda kõike edasi lükata, et sõjakomisariaadiga aastaid vägikaigast vedada ja siis ikka minna?
Ma ei täitnud seeru korraldusi selle pärast, et oleks hirmsasti kartnud tema rusikaid või arestimaja.
Sain lihtsalt aru, et p. saadetud seerule oleks appi tulnud zvoodikas, roodukas, politruk jne.
Neid on palju, nagunii saavad nad minust jagu, seda enam, et pole ideed miks vastu punnida.
Vaja oli ju oma kaks aastat minimaalsete ekssessidega mööda saata
Mitte millal vaid miks?
KÕIK KARUKESTEST
KÕIK KARUKESTEST
Re: Hirm kui distsiplineeriv vahend
Elik siis kaine pragmatism ja tükk tervet talupojamõistust.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: Hirm kui distsiplineeriv vahend
Millest siiski viskab kohati kopa ette ja teed täiesti ebaratsionaalseid otsuseid, mis väljendub seerule või praporile vastu hambaid andmises, mis järgneb eelnevalt nimetatud tegevusele nende poolt. Ja siin on väga suur vahe, kuna seda teed, noorena või rohkem kui aasta teeninuna. Pidevalt inimest hirmu all hoides muutub see kas täielikuks töllmokaks või siis viskab tal maniaki pilgu ette ja närib piinajal tagumiste purihammastega kõri läbi. Kumbki variant ei sobi sõjaväe koolituse juurde, see on vangimaja vanade barõgade mentaliteet ja selle najal pädevat sõjaväge üles ei ehita. Selliseid paigal hoida või rünnakule saata on võimalik ainult teadmisega, et kui vastane sind ära ei tapa, siis teevad seda omad, sest käsk on vanem kui meie ja kuuliprits on selja taga.Lemet kirjutas:Elik siis kaine pragmatism ja tükk tervet talupojamõistust.
See on küll minu arvamus (mõni suurvenelasest Eesti "vabastaja" vast niimoodi ei mõtle).
sitt päev, kellele kurdad
Re: Hirm kui distsiplineeriv vahend
5+jackpuuk kirjutas:Pidevalt inimest hirmu all hoides muutub see kas täielikuks töllmokaks või siis viskab tal maniaki pilgu ette ja närib piinajal tagumiste purihammastega kõri läbi. Kumbki variant ei sobi sõjaväe koolituse juurde...
Hirmunud inimest ei saa üldse mõistuspäraselt juhtida.
Hirm ei ole distsipliin
Mitte millal vaid miks?
KÕIK KARUKESTEST
KÕIK KARUKESTEST
Re: Hirm kui distsiplineeriv vahend
kas nõukogude sõjaväes oli distsipliin ?
minuarust oli seal paras pakazuhha ja bardakk
distsipliin oli üles ehitaud hirmule
reamees peab kartma seersanti(ka muid ülemusi) ,seersant aga prapporeid ja ohvitsere
ohvitserid kartsid aga kindraleid ning eriti ohvitsere eriosakonnast nagu tuld
subordinatsija nazovajetsa
minuarust oli seal paras pakazuhha ja bardakk
distsipliin oli üles ehitaud hirmule
reamees peab kartma seersanti(ka muid ülemusi) ,seersant aga prapporeid ja ohvitsere
ohvitserid kartsid aga kindraleid ning eriti ohvitsere eriosakonnast nagu tuld
subordinatsija nazovajetsa
Re: Hirm kui distsiplineeriv vahend
No ei tea. Kesse seersanti ikka kartis. Ohvitseridel polnud autopatist enam kuhugi kukkuda või kui siis kuhugi Baikalitagusesse sõjaväeringkonda. Minumeelest oli meie kombat ka asjast loobunud ja veeretas vaikselt päevi pensioni poole.
Aga kui öeldi, et lõunaks tehakse kotlette, hakkasid lumelabidad hoopis kiiremini liikuma. Või et kui keegi pargikoristuspäeval ei sigatse, näidatakse õhtul kino. Ja mõni mees ei teinud kahe aastagagi nii palju tööd kui lõpus enne demblit kahe nädalaga.
Purk hautatud liha oli ikka palju kõvem sõna kui staabiülema igahommikune räuskamine.
Aga kui öeldi, et lõunaks tehakse kotlette, hakkasid lumelabidad hoopis kiiremini liikuma. Või et kui keegi pargikoristuspäeval ei sigatse, näidatakse õhtul kino. Ja mõni mees ei teinud kahe aastagagi nii palju tööd kui lõpus enne demblit kahe nädalaga.
Purk hautatud liha oli ikka palju kõvem sõna kui staabiülema igahommikune räuskamine.
Re: Hirm kui distsiplineeriv vahend
no ega seersanti väeosas eriti keegi ei kartnud,selge see
utsebkas oli aga asi nii hulluks tehtud et isegi jefreitorile sunniti kulpi lööma
ja ega meil ka väeosas midagi väga hullu polnud ,kui aga mingi pederastist kindral oma visiite tegi siis olen oma silmaga näinud kuidas ta ühel kaptenil tiris pagunid maha ja räuskas ta peale et na dembel poidjos mladsim leitenantom
siis oli näha ohvitseride silmist et nad kardavad
utsebkas oli aga asi nii hulluks tehtud et isegi jefreitorile sunniti kulpi lööma
ja ega meil ka väeosas midagi väga hullu polnud ,kui aga mingi pederastist kindral oma visiite tegi siis olen oma silmaga näinud kuidas ta ühel kaptenil tiris pagunid maha ja räuskas ta peale et na dembel poidjos mladsim leitenantom
siis oli näha ohvitseride silmist et nad kardavad
Re: Hirm kui distsiplineeriv vahend
Hirm kui distsiplineeriv vahend... ?
Et siis: hirm = distsipliin ? NA-s? Eeeeee....
Mulle tundub, et olete valinud äärmiselt lihtsustatud vaatenurga.
Kaeme pisut teise nurga alt.
Seda, et alandabki auastmes? Ei usu. Nad teadsid, et ta võib seda teha ilma silmnähtava põhjusetagi... Kuid siin oleme juba järgmisele astmele nina torganud: TEADMINE!
Kogu NA armee funktsioneeris mingisuguste teadmiste kogumil. Loomulikult mitte kooliteadmiste või üldisemalt haridusega seotud teadmistega.
Lihtsustatult võiks seda teadmistekogumit nimetada "võimalike tagajärgede loeteluks".
Seega ei maksaks ehk nii lihtsakoeliselt esitada toona läbielatut! Hirm kuulus küll NA-s valitsenud distsipliini säilitamise hädaabivahendite hulka, kuid see ei olnud kõikjal ega alati ühene, sõltus juhtide (ohvitseride, allohvitseride) autoriteedist jne jne.
LOOMULIKULT kinnitasid ERANDID reegleid ja neid erandeid oli "suurel ja jagamatul..." ohtralt. Sestap ei maksaks ülaltoodud mõttekäiku kohe ribadeks kiskuda, vahest mõnevõrra hiljem Näiteks siis kui olete kaevanud kuuri nurgast lõunani?
terv
o
Et siis: hirm = distsipliin ? NA-s? Eeeeee....
Mulle tundub, et olete valinud äärmiselt lihtsustatud vaatenurga.
Kaeme pisut teise nurga alt.
Mida? Seda, et keegi räuskab? Ei usu. Polnud neil esimene kord...siis oli näha ohvitseride silmist et nad kardavad...
Seda, et alandabki auastmes? Ei usu. Nad teadsid, et ta võib seda teha ilma silmnähtava põhjusetagi... Kuid siin oleme juba järgmisele astmele nina torganud: TEADMINE!
Kogu NA armee funktsioneeris mingisuguste teadmiste kogumil. Loomulikult mitte kooliteadmiste või üldisemalt haridusega seotud teadmistega.
Lihtsustatult võiks seda teadmistekogumit nimetada "võimalike tagajärgede loeteluks".
Lihtsalt niisama, et "hirmule" ? Ei tahaks nõustuda. Hirmutamine võis olla mingi abivahend, mitte aga distsipliini alus. Pealegi oli ka hirmutamisel sageli eesmärk varjata. Varjata hirmutaja hirmu......distsipliin oli üles ehitaud hirmule...
Võimalik, et teid õpetati: näitliku õppematerjali abil selgitati distsipliini aluseid... //See, et Sul jäi sisemusse küsimus "kas seda tehti meelega", viitab vaid saadud kogemuse pinnapealsusele...//Minule piisas kohe alguses nähtud pildist, kui me noorte ajateenijatena nägime esimesel päeval kahte kartsas olevat kutti - millised nad välja nägid ja mis nendega tehti, rohkem polnud enam vaja, hirmu jagus paljudeks kuudeks. Pärast olen mõelnud, et kas nad aeti sihilikult meie ette, et meile näidata, mis võib juhtuda või oli see juhuslik kohtumine...
Seega ei maksaks ehk nii lihtsakoeliselt esitada toona läbielatut! Hirm kuulus küll NA-s valitsenud distsipliini säilitamise hädaabivahendite hulka, kuid see ei olnud kõikjal ega alati ühene, sõltus juhtide (ohvitseride, allohvitseride) autoriteedist jne jne.
LOOMULIKULT kinnitasid ERANDID reegleid ja neid erandeid oli "suurel ja jagamatul..." ohtralt. Sestap ei maksaks ülaltoodud mõttekäiku kohe ribadeks kiskuda, vahest mõnevõrra hiljem Näiteks siis kui olete kaevanud kuuri nurgast lõunani?
terv
o
[i]Miski siin ilmas ei saa viibida nii sügavas vaikuses kui surnud inimene.[/i]
Frederic Manning
Frederic Manning
Re: Hirm kui distsiplineeriv vahend
Kalleb, nemad olid elukutselised. Pagunite mahatirimine võrdus edasise karjääri kanni keeramisega ja loodetava tulevase heaolu kustumisega. Ajateenijat ähvardas dispatt, mis normaalse NSVL ühiskonna orja jaoks ei muutnud tulevikus suurt midagi (küll aga keeras tema elukese päris pe.sse dispatis viibimise ajaks). Kui ta just hiljem parteisse ei plaaninud pürgida, siis ei muutnud see midagi. Ja dispatti ei satutud väga lihtsalt, asi pidi mingil põhjusel väga suure kella külge minema või oli ka tsiviilelus krimkorras karistatav.
Vahepeal jõudis kamraad oleeg juba kribada ja tegelikult postituse mõte on minu arusaamadega suht sarnane.
Küll kasutati "kollektiivset" vastutust, seda kasutatakse kõikjal maailmas, kuid ei anta vabasid käsi ööseks (ehkki kindlasti on sarnaseid probleeme olnud ka kõigis ajateenistust omavates armeedes). Kaitseväe ülesehitustaladeks on kodune kasvatus, suhtumine oma riiki, rahvustunne (ja minu vanustel või vanematel, varasem ebameeldiv kogemus). Vähemalt 162 erinevat tegurit, mille najal on siiski võimalik kaitsevõimet ehitada, kuid mitte mingil juhul ründevõimet. Seega kaks kolmandikku Eesti ajateenistuse läbinutest on nõus Eestit kaitsma (ilma, et neile ainult hirmutunnet sisendataks), samas ründevõimekus jääks vast 5-e protsendi juurde (st. minek üle riigipiiride esimesena).
Vahepeal jõudis kamraad oleeg juba kribada ja tegelikult postituse mõte on minu arusaamadega suht sarnane.
Küll kasutati "kollektiivset" vastutust, seda kasutatakse kõikjal maailmas, kuid ei anta vabasid käsi ööseks (ehkki kindlasti on sarnaseid probleeme olnud ka kõigis ajateenistust omavates armeedes). Kaitseväe ülesehitustaladeks on kodune kasvatus, suhtumine oma riiki, rahvustunne (ja minu vanustel või vanematel, varasem ebameeldiv kogemus). Vähemalt 162 erinevat tegurit, mille najal on siiski võimalik kaitsevõimet ehitada, kuid mitte mingil juhul ründevõimet. Seega kaks kolmandikku Eesti ajateenistuse läbinutest on nõus Eestit kaitsma (ilma, et neile ainult hirmutunnet sisendataks), samas ründevõimekus jääks vast 5-e protsendi juurde (st. minek üle riigipiiride esimesena).
sitt päev, kellele kurdad
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 12 külalist