meil oli kunagi selline lugu et üks seersant kangutas dezurnõina mingit huinaad kusagilt seest täägiga välja ja murdis täägi ära
tehti hirmus ablaava,tüüp tehti reameheks ja sunniti 700 rubla maksma
lõhutud täägi eest (pidi kodust laskma saata)
teinekord oli selline TSEPEE et tunnimehele tungis kallale parm kes üritas automaati (just olid antud tutikad AKSU dessandiautomaadid) ära võtta
parmul oli mingi toru millega üritas tegelast uimaseks lüüa
tunnimees oli küll maha kukkunud aga sai automaadi ette toru löögile niiet sai suutema ära tõrjutud (see vigastas relva nii et kiilus kinni ja ei saanud lasta)
siis vist lõi parmu automaadiga ise uimaseks ja tegi häire
igaljuhul oli värk niimoodi et tüübilt hakati nõudma raha lõhutud automaadi eest,et ta ise süüdi et parmu maha ei lasnud
vist aga said kuidagi ikka ära parandatud lõpuks
ja mees pääses demblisse
KROONU VARANDUSE KAOTAMINE JA RIKKUMINE
-
linnavurle
- Liige
- Postitusi: 210
- Liitunud: 27 Okt, 2006 12:24
- Kontakt:
Meil lasi üks kodanik autojuht õppuste ajal Uralil mootori blokil lõhki külmuda (antifriis oli ilmselt vasakule läinud). Mehel kästi uus mootor leida ja samas lagedas stepis ära vahetada. Ma ei tea mille eest, aga kohalikust kolhoosist ta tõepoolest uue bloki tõi ja mootori ka vaatamata temperatuurile -25 kuni -30 ära vahetas. selleks, et käed kuidagi koos võtmetega liiguksid, kasutas ta järgmist tehnoloogiat: 200-liitrine vaat kummuli, tuli alla ja võtmed vaadi põhja peale sooja. Mingi aja sai siis mutreid keerata, enne kui võti hakkas käe külge kinni külmuma.
Seda olen ma vist ühes varasemas postituses juba kirjutanud, et anektootliku, kuid tõestisündinud loona oli meie roodust ära kadunud terve auto. Eks selle "kadumise" taha ohvitserid ikka seisid, vaevalt, et sõdureil selline trikk õnnestunuks. Asi tuli siis välja, kui hakati tegema ettevalmistusi mingi järjekordse proverka vastu, mida pidid läbi viima Moskvast saabuvad kindralihärrad. Nimelt oli kavas terve väeosa varanduse ülelugemine ja seisundi hindamine. Kõik autod pidid praverka ajal käima minema ja puha. Ühesõnaga - täielik paanika väeosas.
Puuduv ZIL 131 ehitati aga poolteise nädala jooksul mitte millestki üles. Ühest kolhoosist toodi raam, teisest kabiin, kolmandast mootor jne.
Minul isiklikult oli ka pahandus täägiga. See käis teatavasti ka siis vöö peale, kui kuskil dezurnõiks olid. Ma tulin õppekorpuse dezurnõist õhtuks kasarmusse magama (see amet oli kahe peale - üks töllerdas õppekorpuses, teine puhkas sel ajal kasarmus), võtsin rihma vöölt ja ülemised riided seljast, viskasin kogu kraami voodi peale ja läksin pesema. Kui tagasi tulin, oli tääk kadunud. Kuigi kasarmus oli sel hetkel maksimaalselt 5-6 sõdurit, ei näinud muidugi keegi midagi ja dnevalnõi ka loomulikult mitte. Minu enda kahtlus lasus ühele lollakale prapporile, keda nähti samal ajal kasarmus töllerdamas.
Roodukale rääkisin loo ära, see ähvardas kah, et pean täägi kinni maksma (summa oli mäletamist mööda küll tunduvalt väiksem kui 700 rubla. see oli 86. aastal). Ma saatsin persse - mis nad ikka minuga muud teha saanuks, kui viimasel detsembril koju lasta? Apelleerisin sellele, et mina ei kaotanud asja, vaid see varastati kasarmust ehk omaenda kodust ja varas ei saa olla keegi muu, kui kaasteenija ning et mina ei saa kaasteenijaid normaalseteks inimesteks kasvatada, see on rohkem ohvitseride rida. Kuna roodukas oli mõistlik mees, siis selle täägi-looga mind rohkem ei tülitatud ja raha ei küsitud.
Mingi järjekordse suurpuhastuse ajal, umbes kuu-kaks hiljem, ilmus aga tääk ise välja. Oli ühtäkki nurka kokkulükatud voodi peal. Nagu oleks jalad all olnud ja vahepeal kuskil reisimas käinud. Üks tsurkast kaasteenija üritas olla veel "ausa leidja" rollis, kuna ta märkas seda tääki esimesena. Nõudis minult välja tegemist, aga temagi saatsin p...sse.
Ühel kutil kadus umbes teenistuse teisel nädalal sinel ära. Temast taheti ka hirmsat patuoinast teha, et kuidas sa sineli kaotad, aga kutt oli kangekaelne ja pohhuist pealekauba ning ei tundnud sineli kadumise üle vähimatki muret. Sest see "kadus" öösel varnast. Eks ta mõne seeru demblisineliks läks, aga see kutt oligi kogu teenistusaja sinelita. Seetõttu pääses ta ka talvistest karauulidest, muid asju ajas puhvaikas.
Naaberbataljoni mehed unustasid õppustelt tulles ratastel diiselgeneraatori metsa. Aga nad avastasid asja puudumise juba siis, kui hakkasid autosid boksi paigutama ning tühja kohta nähes suutsid pärast väikest mõttetööd meenutada, mis värgendus sellel kohal seisma pidi.
Üks minu sõber, see, kes Utenas teenides tihti õlletehases tööl käis, "ununes" aga mitmeks nädalaks komandeeringusse. Keegi ei teadnud kus ja kellega mees on ja ega ta ise ka seda võõras väosas komandeeringus olles kellelegi meelde tuletama hakanud. Vedeles niisama ringi - põhiülesandeks oli mitte kellelegi silma alla sattuda, kes võinuks hakata huvi tundma, et mis mees see selline on. Aga see on juba teine ja pikem lugu.
Seda olen ma vist ühes varasemas postituses juba kirjutanud, et anektootliku, kuid tõestisündinud loona oli meie roodust ära kadunud terve auto. Eks selle "kadumise" taha ohvitserid ikka seisid, vaevalt, et sõdureil selline trikk õnnestunuks. Asi tuli siis välja, kui hakati tegema ettevalmistusi mingi järjekordse proverka vastu, mida pidid läbi viima Moskvast saabuvad kindralihärrad. Nimelt oli kavas terve väeosa varanduse ülelugemine ja seisundi hindamine. Kõik autod pidid praverka ajal käima minema ja puha. Ühesõnaga - täielik paanika väeosas.
Puuduv ZIL 131 ehitati aga poolteise nädala jooksul mitte millestki üles. Ühest kolhoosist toodi raam, teisest kabiin, kolmandast mootor jne.
Minul isiklikult oli ka pahandus täägiga. See käis teatavasti ka siis vöö peale, kui kuskil dezurnõiks olid. Ma tulin õppekorpuse dezurnõist õhtuks kasarmusse magama (see amet oli kahe peale - üks töllerdas õppekorpuses, teine puhkas sel ajal kasarmus), võtsin rihma vöölt ja ülemised riided seljast, viskasin kogu kraami voodi peale ja läksin pesema. Kui tagasi tulin, oli tääk kadunud. Kuigi kasarmus oli sel hetkel maksimaalselt 5-6 sõdurit, ei näinud muidugi keegi midagi ja dnevalnõi ka loomulikult mitte. Minu enda kahtlus lasus ühele lollakale prapporile, keda nähti samal ajal kasarmus töllerdamas.
Roodukale rääkisin loo ära, see ähvardas kah, et pean täägi kinni maksma (summa oli mäletamist mööda küll tunduvalt väiksem kui 700 rubla. see oli 86. aastal). Ma saatsin persse - mis nad ikka minuga muud teha saanuks, kui viimasel detsembril koju lasta? Apelleerisin sellele, et mina ei kaotanud asja, vaid see varastati kasarmust ehk omaenda kodust ja varas ei saa olla keegi muu, kui kaasteenija ning et mina ei saa kaasteenijaid normaalseteks inimesteks kasvatada, see on rohkem ohvitseride rida. Kuna roodukas oli mõistlik mees, siis selle täägi-looga mind rohkem ei tülitatud ja raha ei küsitud.
Mingi järjekordse suurpuhastuse ajal, umbes kuu-kaks hiljem, ilmus aga tääk ise välja. Oli ühtäkki nurka kokkulükatud voodi peal. Nagu oleks jalad all olnud ja vahepeal kuskil reisimas käinud. Üks tsurkast kaasteenija üritas olla veel "ausa leidja" rollis, kuna ta märkas seda tääki esimesena. Nõudis minult välja tegemist, aga temagi saatsin p...sse.
Ühel kutil kadus umbes teenistuse teisel nädalal sinel ära. Temast taheti ka hirmsat patuoinast teha, et kuidas sa sineli kaotad, aga kutt oli kangekaelne ja pohhuist pealekauba ning ei tundnud sineli kadumise üle vähimatki muret. Sest see "kadus" öösel varnast. Eks ta mõne seeru demblisineliks läks, aga see kutt oligi kogu teenistusaja sinelita. Seetõttu pääses ta ka talvistest karauulidest, muid asju ajas puhvaikas.
Naaberbataljoni mehed unustasid õppustelt tulles ratastel diiselgeneraatori metsa. Aga nad avastasid asja puudumise juba siis, kui hakkasid autosid boksi paigutama ning tühja kohta nähes suutsid pärast väikest mõttetööd meenutada, mis värgendus sellel kohal seisma pidi.
Üks minu sõber, see, kes Utenas teenides tihti õlletehases tööl käis, "ununes" aga mitmeks nädalaks komandeeringusse. Keegi ei teadnud kus ja kellega mees on ja ega ta ise ka seda võõras väosas komandeeringus olles kellelegi meelde tuletama hakanud. Vedeles niisama ringi - põhiülesandeks oli mitte kellelegi silma alla sattuda, kes võinuks hakata huvi tundma, et mis mees see selline on. Aga see on juba teine ja pikem lugu.
-
linnavurle
- Liige
- Postitusi: 210
- Liitunud: 27 Okt, 2006 12:24
- Kontakt:
Minu sõbra komandeeringusse unustamise lugu oli aga järgmine. Detaile ma täpselt ei mäleta, aga üldjoontes käis asi nii:
Mees teenis Utenas, väga väikeses väosas ehk totshkal. Mingi asja pärast saadeti ta Riiga komandeeringusse. Kuna totshkaks asuva väosa peastaap asus Kaliningradis, siis toimus komandeeringusse minek "väikese" ringiga - Utenast (Leedu idaosas) Kalingradi, sealt keegi saatja-prappor kaasa ja edasi Riiga.
Riias sai asi päeva-paariga aetud. Prappor kukkus aga tina panema ja teatas mu sõbrale, et sõitku see ise Kalingradi, küll tema hiljem järgi tuleb.
Kalingradi jõudnuna läks mees staapi ette kandma, et reamees see ja see saabus Riiast komandeeringust tagasi. Staabiohvitser pistnud aga möirgama, et mida sina sõdur staabis teed, pole sinu asi ette kanda, las prappor kannab. Kuulnud, et prappor seikleb Riias, kästi sõduril kasarmusse minna ja oodata, kuni seltsimees prappor tuleb, paberid ära vormistab ja küll siis sõdur välja kutsutakse.
Prappor tuli aga ilmselt mitu päeva hiljem ja sel polnd enam täpselt meeleski, miks ja kellega ta Riias käis. Ilmselt ta oma saabumisest ette kandma ei läinud - niigi patune ju - ja staabihärradel polnud ka asi meeles. Kes see ikka neid pool-võõraid komandeeringusse läinud ja tulnud sõdureid täpselt mäletas.
Minu sõber taipas õige pea, et ta on ära unustatud. Kasarmusse eraldati talle voodi, aga mees taipas, et seal olesklemine on liiga ohtlik - mõni ohvitser võib hakata huvi tundma, mis mees see päevad läbi ringi vedeleb. Kasarmust puudumise üle aga vaevalt keegi häirekella lööb - arvatakse ju, et võõras sõdur sõitis kusagile edasi.
Väeosa sigalas olnud üks eestlasest sõdur ja selle juurde mu sõber elama "koliski". Kuna võõraid seal ei käinud, ei jäänud ta kellelegi ka silma alla.
Alles paar nädalat hiljem jõudis tema kõrvu, et teda otsitakse taga. Läks siis staapi end näitama, et ta täitsa olemas. Staabiohvitser olevat natukene jälle möiranud, kuni mu sõber vaikselt ütles, et ise te käskisite mul oodata, kuni kutsutakse, ja ma siis ootasin. Seda ta muidugi ei maininud, et sigalas ootas, mitte kasarmus.
Omas totshkas olevat ka ohvitser esiti karjunud, et kus sa mees olid, aga mees vastu, et miks te mind enne taga ei hakanud otsima, teate ju kuidas staabi juures lood on - iga sõdur kasutatakse ära ja pannakse tööd tegema, mina vaene pidin muudkui igasuguseid lollakaid ülesandeid täitama selle asemel, et omas totshkas korralikult aega teenida. Ühesõnaga: mees sai veel märtri-oreooli ja ohvitser maandas oma pingeid tagaselja staapi kirudes.
Mees teenis Utenas, väga väikeses väosas ehk totshkal. Mingi asja pärast saadeti ta Riiga komandeeringusse. Kuna totshkaks asuva väosa peastaap asus Kaliningradis, siis toimus komandeeringusse minek "väikese" ringiga - Utenast (Leedu idaosas) Kalingradi, sealt keegi saatja-prappor kaasa ja edasi Riiga.
Riias sai asi päeva-paariga aetud. Prappor kukkus aga tina panema ja teatas mu sõbrale, et sõitku see ise Kalingradi, küll tema hiljem järgi tuleb.
Kalingradi jõudnuna läks mees staapi ette kandma, et reamees see ja see saabus Riiast komandeeringust tagasi. Staabiohvitser pistnud aga möirgama, et mida sina sõdur staabis teed, pole sinu asi ette kanda, las prappor kannab. Kuulnud, et prappor seikleb Riias, kästi sõduril kasarmusse minna ja oodata, kuni seltsimees prappor tuleb, paberid ära vormistab ja küll siis sõdur välja kutsutakse.
Prappor tuli aga ilmselt mitu päeva hiljem ja sel polnd enam täpselt meeleski, miks ja kellega ta Riias käis. Ilmselt ta oma saabumisest ette kandma ei läinud - niigi patune ju - ja staabihärradel polnud ka asi meeles. Kes see ikka neid pool-võõraid komandeeringusse läinud ja tulnud sõdureid täpselt mäletas.
Minu sõber taipas õige pea, et ta on ära unustatud. Kasarmusse eraldati talle voodi, aga mees taipas, et seal olesklemine on liiga ohtlik - mõni ohvitser võib hakata huvi tundma, mis mees see päevad läbi ringi vedeleb. Kasarmust puudumise üle aga vaevalt keegi häirekella lööb - arvatakse ju, et võõras sõdur sõitis kusagile edasi.
Väeosa sigalas olnud üks eestlasest sõdur ja selle juurde mu sõber elama "koliski". Kuna võõraid seal ei käinud, ei jäänud ta kellelegi ka silma alla.
Alles paar nädalat hiljem jõudis tema kõrvu, et teda otsitakse taga. Läks siis staapi end näitama, et ta täitsa olemas. Staabiohvitser olevat natukene jälle möiranud, kuni mu sõber vaikselt ütles, et ise te käskisite mul oodata, kuni kutsutakse, ja ma siis ootasin. Seda ta muidugi ei maininud, et sigalas ootas, mitte kasarmus.
Omas totshkas olevat ka ohvitser esiti karjunud, et kus sa mees olid, aga mees vastu, et miks te mind enne taga ei hakanud otsima, teate ju kuidas staabi juures lood on - iga sõdur kasutatakse ära ja pannakse tööd tegema, mina vaene pidin muudkui igasuguseid lollakaid ülesandeid täitama selle asemel, et omas totshkas korralikult aega teenida. Ühesõnaga: mees sai veel märtri-oreooli ja ohvitser maandas oma pingeid tagaselja staapi kirudes.
Meie polgu üks pataljone kaotas väga suurtel õppustel köögi ära. Pole ka ime, pataljoni ülemaks oli jobudik kapten. Kaks päeva kulus aega, enne kui üksteist leidsid. Õppused olid vist armee õppused, mehi ja tehnikat oli ka vastavalt( 20000) ja õppuste ala oli pool Valgevenet. Ja kujutage ette üht kaptenit, kes püüab sõdida ja samas kadunud kööki üles leida.
Ise olin nende õppuste ajal mõnusalt oma polgu lasketiiru valvamas ja telekat vaatamas. Parajasti toimusid Müncheni olümpiamängud
Ise olin nende õppuste ajal mõnusalt oma polgu lasketiiru valvamas ja telekat vaatamas. Parajasti toimusid Müncheni olümpiamängud
Meil anti ühele baskiirist vanakesele uus Laz buss. See oinas oli vist load ostnud, ei jaganud ta masinaehitusest ega liiklusest. Valas pidurivedelikule AC8 mootoriõli juurde. Noja pani siis bussiga bambusesse. Sõitis uuel bussil terve külje maha. Väeosa kõrval asus ventilatsioonitorustiku tehas. Seal oli plekki lademes. Kuna me olime alles paar kuud teeninud siis saadeti meid kolmekesi tehasest öösel plekki varastama. Tassisime neli suurt tahvlit aiani (aed oli nagu ikka venes kombeks, ca 3 m kõrge, betoonpaneelidest) ja upitasime üle kah. Vennad ehitasid öö-läbi bussi, keevitasid ja värvisid. Kõvad poisid olid. Tegid hommikuks enamvähem korda (üks Tartu mees oli veel värvija). Roodukas lähedalt ei näinud aga aknast hakkas buss silma ja küsis ainult, et mis kuradiga te selle bussi üle möslasite, et nii läigib. Paari päevaga "vanutati" ja tehti muud puudujäägid kah korda ning ülemused ei saanudki teada.
Ja meil lasid kah vennad zil 130 ploki talvel lõhki. Kõigepealt niblisid nad mootori seisvalt NZ masinalt ja panid sellele lõhkise asemele. Kõike tehti salaja kusjuures NZ masinat valvas karauul
. Ettekujutamatu. Hiljem saadi siiski teada ja siis nad olid nii kõvad mehed, et tõid kõrvalväeosast (raudtee karauul) ühe mootori ära. Ma ei tea mismoodi.
Kuna venelastel oli "moes" heledaks pleegitatud vorm siis tehti seda usinasti klooriveega. Üks kalmõkk aga tegi liiga kange kloorivee või siis hoidis liiga kaua leos ja tal pudenes vorm selga ära
. Vaene mees oli kah hirmus hädas. Ei julenud kellelegi kaevata. Lõpuks ma hankisin talle tuttava kaptjori käest uue vormi. Kalmõkk kutsus pärast kroonu endale külla ja lubas midaiganes ma tahan selle eest. Ma loll krt ei läinud
Ja meil lasid kah vennad zil 130 ploki talvel lõhki. Kõigepealt niblisid nad mootori seisvalt NZ masinalt ja panid sellele lõhkise asemele. Kõike tehti salaja kusjuures NZ masinat valvas karauul
. Ettekujutamatu. Hiljem saadi siiski teada ja siis nad olid nii kõvad mehed, et tõid kõrvalväeosast (raudtee karauul) ühe mootori ära. Ma ei tea mismoodi.Kuna venelastel oli "moes" heledaks pleegitatud vorm siis tehti seda usinasti klooriveega. Üks kalmõkk aga tegi liiga kange kloorivee või siis hoidis liiga kaua leos ja tal pudenes vorm selga ära
. Vaene mees oli kah hirmus hädas. Ei julenud kellelegi kaevata. Lõpuks ma hankisin talle tuttava kaptjori käest uue vormi. Kalmõkk kutsus pärast kroonu endale külla ja lubas midaiganes ma tahan selle eest. Ma loll krt ei läinud Suurim sõjaväevara rikkumine leidis meil aset järgmiselt. Tjagatsist lükkas rõõmsalt tehniku saatel ja tema märguannete peale lennukit remondiplatsile. Lugu selles, et tjagatsi nina on lükkamise ajal praktiliselt vastu lennuki nina ja tjagatsijuhil vaateväli praktiliselt puudub. Seega kogu protsess käib tehniku käemärguannete järgi. Juba ilusasti platsile jõudnud, tehnik lennuki parema parda kõrval laseb aga rõõmsal ja hoogsal sammul minna, ise kätega vehkides, kui järsku toimus kokkupõrge. Tjagatsijuht kahe jalaga pedaalile ja masinast välja vaatama mis toimub. Tehnik kurivaim oli maha maganud vasakus pardas oleva lennuki ja tema juhtimisel lükati seisva lennuki kabiin lükatava lennuki tiivaga segamini. Sellest tõusis päris kena skandaal. Muidugi hakkas tehnik tjagatsijuhti, kui tavasõdurit süüdistama, et tema andis peatumismärguande, kuid kus tegijaid seal nägijaid. Autotäis möödasõitvaid lendureid nägid selgelt, kuidas asi tegelikult toimus ja sõdur sai süüst puhtaks. Kahju hinnati 6 miljonit rubla.
Veidi väiksema õnnetuse tekitas kütuseveoki juht, kes proovis oma autoga, lennukilt mootorit küljest ära sõita. Päris ära siiski ei tulnud. Ja tema õnneks jäi ta ainult paeltest ilma ja jalameheks.
Veidi väiksema õnnetuse tekitas kütuseveoki juht, kes proovis oma autoga, lennukilt mootorit küljest ära sõita. Päris ära siiski ei tulnud. Ja tema õnneks jäi ta ainult paeltest ilma ja jalameheks.
Mida paksem ajatolm, seda ilusamad tunduvad selle all olevad asjad.
-
linnavurle
- Liige
- Postitusi: 210
- Liitunud: 27 Okt, 2006 12:24
- Kontakt:
Üks asi tuli veel meelde, kuidas kroonu tehnikat lõhuti ja noori ullikesi lollitati.
Meil harjutati pidevalt trevoogat, mis algas pükstesse kargamisega ja lõppes auto käivitamise ning boksist väljasõiduga. -30 kraadise pakasega ei tahtnud osad masinad kuidagi käima minna, eelsoojenduskatlaga mässamine ja vändaga õli ringiajamine oli paras peavalu; õnnetuseks olid mitmel masinal veel eelsoojendused p...s. (Kui käima ei saanud, siis ohved muidugi jälle irisesid) Seepärast kasutati enne ohvitseride boksi jõudmist käima tõmbamist, mis käis umbes 2-meetrise jäiga ühenduse abil. Aga selle värgi juures oli üks väike "nipp".
Noored, alles teenima tulnud juhid ei teadnud autodest suurt midagi ja seepärast ei tulnud neil pähegi, et Uralil või Zilil on pidurite toimimiseks vaja rõhk üles saada, mis ilma mootori käivitamiseta muidugi võimatu oli. Vanakesest tõmbaja oli aga asjaga kursis - võttis veidi hoogu ja lõi siis pidurid plokki. Tagumine auto põrutas vaatamata jäigale ühendusele esimesele sisse. Urali rauast kastile ei teinud see midagi, aga tagumisel masinal läks tavaliselt radikas puru.
Noor sai puruks sõidetud radika eest muidugi bizduleid ja ta pidi käepäraste vahendite ehk "tati ja traadiga" radika ära lappima. Tavaliselt see ei õnnestunud, kuid nüüd ilmnes vanakeste strateegia teine osa: nagu kaasfoorumlane kirjutas, käidi ka meil öösel valvatavas NZ-s vargil ja kruviti mõnelt seal seisvalt autolt radikas maha. Tavaliselt tehti seda siis, kui oma bataljoni poisid karauulis olid (või isegi ise postil seistes), nii et vahelejäämise võimalus oli väike. Suure külmaga saab plastiliinist "plommi" muide lihtsa vaevaga kahjustamatult maha võtta ja pärast tagasi panna.
Mahakruvitud radikas "müüdi" noorele maha. Taks oli viis pudelit viina, mille noor pidi siis ise ostma või laskma kodunt saata. Kuna aastad olid 85-86 ja Gorbatshovi alkoholipoliitika alles algas, oli viina kätte saamine poest äärmiselt raske.
Igast aastakäigust püüti mõni noor sedaviisi haneks. Ja eks noored tegid siis omakorda järgmistele noortele sedasama.
Täitsa huvitav oleks teada, kui palju sinna NZ-sse liikumisvõimelisi autosid jäi Igatahes oli neid seal päris palju - neli boksi, igas boksis arvestuslikult 32-34 masinat, lisaks veel paras ports õues seisvat tehnikat.
Meil harjutati pidevalt trevoogat, mis algas pükstesse kargamisega ja lõppes auto käivitamise ning boksist väljasõiduga. -30 kraadise pakasega ei tahtnud osad masinad kuidagi käima minna, eelsoojenduskatlaga mässamine ja vändaga õli ringiajamine oli paras peavalu; õnnetuseks olid mitmel masinal veel eelsoojendused p...s. (Kui käima ei saanud, siis ohved muidugi jälle irisesid) Seepärast kasutati enne ohvitseride boksi jõudmist käima tõmbamist, mis käis umbes 2-meetrise jäiga ühenduse abil. Aga selle värgi juures oli üks väike "nipp".
Noored, alles teenima tulnud juhid ei teadnud autodest suurt midagi ja seepärast ei tulnud neil pähegi, et Uralil või Zilil on pidurite toimimiseks vaja rõhk üles saada, mis ilma mootori käivitamiseta muidugi võimatu oli. Vanakesest tõmbaja oli aga asjaga kursis - võttis veidi hoogu ja lõi siis pidurid plokki. Tagumine auto põrutas vaatamata jäigale ühendusele esimesele sisse. Urali rauast kastile ei teinud see midagi, aga tagumisel masinal läks tavaliselt radikas puru.
Noor sai puruks sõidetud radika eest muidugi bizduleid ja ta pidi käepäraste vahendite ehk "tati ja traadiga" radika ära lappima. Tavaliselt see ei õnnestunud, kuid nüüd ilmnes vanakeste strateegia teine osa: nagu kaasfoorumlane kirjutas, käidi ka meil öösel valvatavas NZ-s vargil ja kruviti mõnelt seal seisvalt autolt radikas maha. Tavaliselt tehti seda siis, kui oma bataljoni poisid karauulis olid (või isegi ise postil seistes), nii et vahelejäämise võimalus oli väike. Suure külmaga saab plastiliinist "plommi" muide lihtsa vaevaga kahjustamatult maha võtta ja pärast tagasi panna.
Mahakruvitud radikas "müüdi" noorele maha. Taks oli viis pudelit viina, mille noor pidi siis ise ostma või laskma kodunt saata. Kuna aastad olid 85-86 ja Gorbatshovi alkoholipoliitika alles algas, oli viina kätte saamine poest äärmiselt raske.
Igast aastakäigust püüti mõni noor sedaviisi haneks. Ja eks noored tegid siis omakorda järgmistele noortele sedasama.
Täitsa huvitav oleks teada, kui palju sinna NZ-sse liikumisvõimelisi autosid jäi
Igatahes oli neid seal päris palju - neli boksi, igas boksis arvestuslikult 32-34 masinat, lisaks veel paras ports õues seisvat tehnikat.-
linnavurle
- Liige
- Postitusi: 210
- Liitunud: 27 Okt, 2006 12:24
- Kontakt:
Siis käis meil pidevalt pidevalt "lõbus vahetamismäng". Autode külge oli riputatud igasugu lisavarastust - ämbrist ja pukseerimistrossist alates ja sidejaamade maandamisvaiadega lõpetades. Nende olemasolu kontrolliti ja häda sellele, kel mõni vidin puudu. Labidaid ja ämbreid läks aga ka muu tegevuse juures tarvis ja või siis keegi need korralikult tagasi tõi. Mõni asi läks puruks kah.
Aga kroonu eeskirjad ei näe teatavasti kadumist ja purunemist ette. Seepärast siis juhtuski, et näiteks vajaminevast 10-st labidast oli olemas vaid 8 ja vajaliku arvu täissaamiseks virutati see kellegi teise auto küljest ära. Teine virutas jälle kolmandalt, kolmas neljandalt jne.
Sama asi toimus kasarmus: igal sõduril pidi olema taburett. Aga need kippusid katki minema, eriti siis, kui mõni vanakene otsustas neid vihahoos või niisama nalja pärast lennutada. Peamiselt varastati teise roodu taburette (meil oli terve bataljon ühes kasarmus). Siis hakati taburettide alla roodude nimesid-numbreid kirjutama, aga selle sai sai klaasikilluga maha kratsida ja omaga asendada. Järgmisena värviti taburettide põhjad täiesti üle, mida oli juba raskem maha kratsida. Meie roodu taburettide põhjad olid "menstruatsia-värvi" (rooduka sõnastus).
Karauulimajas oli ette nähtud igasse tuppa ka petrooliumilamp, seda juhuks, kui vaenlane elektriliinid läbi lõikab. Üks lampidest oli juba enne seda purunenud, kui mind kroonu kutsus, ja ta jäi selliseks ka minu lahkudes. Eeskirjad lihtsalt ei näinud ette, et midagi võib katki minna ja mahakandmise-mehhanism puudus.
Petrooliumilambi puudumisest olid teadlikud absoluutselt kõik, aga iga karauuli vahetuse ajal mängiti ikka ja jälle "vahetamismängu"- lamp katki - vahetust vastu võtta ei saa ja siis kembeldi tunnikest pool, kuni juba vastu võetud toast toodi "salaja" terve lamp ja kõik oli jälle justkui "v porjadke i prinjato".
Aga kroonu eeskirjad ei näe teatavasti kadumist ja purunemist ette. Seepärast siis juhtuski, et näiteks vajaminevast 10-st labidast oli olemas vaid 8 ja vajaliku arvu täissaamiseks virutati see kellegi teise auto küljest ära. Teine virutas jälle kolmandalt, kolmas neljandalt jne.
Sama asi toimus kasarmus: igal sõduril pidi olema taburett. Aga need kippusid katki minema, eriti siis, kui mõni vanakene otsustas neid vihahoos või niisama nalja pärast lennutada. Peamiselt varastati teise roodu taburette (meil oli terve bataljon ühes kasarmus). Siis hakati taburettide alla roodude nimesid-numbreid kirjutama, aga selle sai sai klaasikilluga maha kratsida ja omaga asendada. Järgmisena värviti taburettide põhjad täiesti üle, mida oli juba raskem maha kratsida. Meie roodu taburettide põhjad olid "menstruatsia-värvi" (rooduka sõnastus).
Karauulimajas oli ette nähtud igasse tuppa ka petrooliumilamp, seda juhuks, kui vaenlane elektriliinid läbi lõikab. Üks lampidest oli juba enne seda purunenud, kui mind kroonu kutsus, ja ta jäi selliseks ka minu lahkudes. Eeskirjad lihtsalt ei näinud ette, et midagi võib katki minna ja mahakandmise-mehhanism puudus.
Petrooliumilambi puudumisest olid teadlikud absoluutselt kõik, aga iga karauuli vahetuse ajal mängiti ikka ja jälle "vahetamismängu"- lamp katki - vahetust vastu võtta ei saa ja siis kembeldi tunnikest pool, kuni juba vastu võetud toast toodi "salaja" terve lamp ja kõik oli jälle justkui "v porjadke i prinjato".
Ehh, Uitaja, Uitaja......sunnik siuke!!! Need krdi karaulnõe patronõ mingi hetk ju välja vahetati-läksid käiku õppustel või mujal ja uued pandi asemele. Peale esimest korda neiga kohtumist ...prrrr....edaspidi iga hinna eest neid vältida püüdsime. Meie vzvodust näiteks KAKS!!!! automaatrelva EI KIILUNUD kinni! Kõik ülejäänud aga,,,Roodukas oli näost sinililla ja möirgas kui metshärg-igaks juhuks ei hakka kirjeldama mida kõike ta meiga ära lubas teha-eks ta esimene reaktsioon oli et poistel relvad nii puhastamata et laskevõime minetanud. Hiljem selgus põhjus-karauulipadrunid! Õnneks oli tegemist pataljoniõppustega-mingite suuremate ettevõtmiste korral oleksime ilmselt saanud et tolmab-kunagi pole ju tehnika süüdi, ikka on sõdur see äärmine. Nii et, Uitaja-selkat Sulle kui tammevineeri kui simmanilt tibi ää vead!
voina k voinu, a obeb-po rasparjadku!
Meil "kadus" pärast suurõppust GPS ära. Muidu vedeles Iltise kindalaekas, keegi ei teinud teist nägugi. Paras krape oli. Aga kui õppuse lõpus hakati asju kokku lugema, oli GPS puudu. Kõik nägid seda veel sõjaväe territooriumil, kui keegi ei tea kuidas see ära kadus. Kogu patarei aeti otsingutele, prügikastidki sai ümber keeratud ja prügi üksipulgi läbi tuhnitud.
Samal ajal lasid ehitusmehed väeosas ringi. Tavalised parmud minu arust. Siis langes kahtlus sinna.
Ja lõpuks kahtlustati igaüht selle vidina "rotti panemises".
Ainukesed, keda ei kahtlustatud olid need 4 meest, kes pidid võllideks edasi jääma. Ja seleta mida sa seletad, kaader ei usu, et nendest keegi sellega hakkama sai.
Patarei ülemal tuli idee, et iga mees toob 40 EEKu ja kõik unustatakse. Suurem osa meestest oli sellega juba nõus, peaasi, et välja saab. Rivi ees "kutsuti" teatud inimesi varasteks, kaasa arvatud mind, sest GPS kuulus minu jao varustusse.
Ja siis pääsesid valla taevaväravad. Mehed, kes välja said, saabusid tagasi. Oh seda üllatust, kui ühel neist oli "varastatud" GPS kaasa. Mehe enada jutu järgi oli ta selle leidnud tee ääres asuvatest varemetest, kui sinna põit kergitama läks. Mõtle kus mehel "vedas". GPSi ekraan oli katki.
A mis siis tegelikult juhtus. Mees (seeru), noor ja lapsik nagu ta oli, hakkas keerulise vidinaga mängima (A- rühma vist) ja suutis selle maha pillata. Ekraan läks katki. Kuid siis sai julgus otsa. Kuid mõte töötas - ma saan ju koju paariks käevaks, seal õnnestub ehk ära parandada. A s.....i.
Kui mees oleks olnud mees ja oma lolluse üles tunnistanud, siis oleks see talle andekski antud (poolenisti kaader juba ju). Kuid tänu temale näidati kõigile teistele sõduritele näpuga ja nimetati neid varasteks.
Asja iroonia on see, et just riputati kasarmu koridoridesse üles sildid, millel ühest neil oli tekst "Sõdur on AUS".
Samal ajal lasid ehitusmehed väeosas ringi. Tavalised parmud minu arust. Siis langes kahtlus sinna.
Ja lõpuks kahtlustati igaüht selle vidina "rotti panemises".
Ainukesed, keda ei kahtlustatud olid need 4 meest, kes pidid võllideks edasi jääma. Ja seleta mida sa seletad, kaader ei usu, et nendest keegi sellega hakkama sai.
Patarei ülemal tuli idee, et iga mees toob 40 EEKu ja kõik unustatakse. Suurem osa meestest oli sellega juba nõus, peaasi, et välja saab. Rivi ees "kutsuti" teatud inimesi varasteks, kaasa arvatud mind, sest GPS kuulus minu jao varustusse.
Ja siis pääsesid valla taevaväravad. Mehed, kes välja said, saabusid tagasi. Oh seda üllatust, kui ühel neist oli "varastatud" GPS kaasa. Mehe enada jutu järgi oli ta selle leidnud tee ääres asuvatest varemetest, kui sinna põit kergitama läks. Mõtle kus mehel "vedas". GPSi ekraan oli katki.
A mis siis tegelikult juhtus. Mees (seeru), noor ja lapsik nagu ta oli, hakkas keerulise vidinaga mängima (A- rühma vist) ja suutis selle maha pillata. Ekraan läks katki. Kuid siis sai julgus otsa. Kuid mõte töötas - ma saan ju koju paariks käevaks, seal õnnestub ehk ära parandada. A s.....i.
Kui mees oleks olnud mees ja oma lolluse üles tunnistanud, siis oleks see talle andekski antud (poolenisti kaader juba ju). Kuid tänu temale näidati kõigile teistele sõduritele näpuga ja nimetati neid varasteks.
Asja iroonia on see, et just riputati kasarmu koridoridesse üles sildid, millel ühest neil oli tekst "Sõdur on AUS".
Vene sõjaväes suurem jagu tehnikat (lahingumasinad) seisis tavaliselt konserveeritult ja seda kasutati ainult suurtmate õppuste korral, umbes kord aastas. Lahingumasinates (BMP,BTR) leidus igasuguseid huvitavaid kaste optiliste, elektrooniliste jne. varuosadega. Kui tervet aparaati ei saanud kaasa võtta, siis mõned suuremad läätsed sai ikka ära kruvitud - mälesuseks.
Ükskord oleksin ka peaaegu lahingumasinaga BTR (8-rattaline) suuremale õppusele saanud, aga meie masina transmissioon hakkas pärast paarikümne kilomeetri sõitu Kaliningradist polügoni poole intensiivselt tossama, aurama. Usbekist mehhaanik-juht oli transmissiooni igaks juhuks õli korgini täis valanud (arvan, et kuskil 5 normi) Masinate eest vastutav lipnik ei lubanudki edasi sõita.
Ükskord oleksin ka peaaegu lahingumasinaga BTR (8-rattaline) suuremale õppusele saanud, aga meie masina transmissioon hakkas pärast paarikümne kilomeetri sõitu Kaliningradist polügoni poole intensiivselt tossama, aurama. Usbekist mehhaanik-juht oli transmissiooni igaks juhuks õli korgini täis valanud (arvan, et kuskil 5 normi) Masinate eest vastutav lipnik ei lubanudki edasi sõita.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Google [Bot] ja 7 külalist