Tätoveerimine ja selle tehnikad sõjaväes.

[kalleb]

Meil osad hohollid lasid käevarrele tätoveerida suurelt -RAKETNÕJE VOISKA-

ja mingi kulli jne

tehti seda mehhaanilisest habemeajamisaparaadist valmistatud -stanokiga-

värvina kasutati tinti või tushi


mõni lasi sõrmedele kirjutada DMB-89

vms.

silmalaugudele ei tätoveeritud

[hillart]

Igasuguseid imelikke inimesi oli. (Kamtsatka, 1974-1976)
Meie väeosas oli kombeks endale vasaku ôlavarre ülaossa üks selline peopesasuurune "kunstiteos" nahasse jäädvustada. Ja sellest kombest kôrvalehoidjatele vaadati ikka väga-väga viltu. Môni lasi tänu sellisele suhtumisele veel isegi viimasel poolaastal enda naha ära rikkuda.
Aga kompositsioon polnud iseenesest paha. Pean silmas selle kunstilist lahendust. Kôiksugu ankrud ja muu taoline.
Ja tehnika kôigile ühetaolise pildi saamiseks oli kah üllatavalt lihtne (minule, kui täielikule vôhikule selles asjas, täielik uudis). Oli selline ca. 1 cm paksune kummilarakas, millele siis olid erineva pikkusega ja tihedusega nôelad sisse tikitud. Noh, pandi sellel siis ôhuke värvainega leotatud vahtkumm, vôi riie peale ja suruti kogu see kupatus kôva jôuga vastavale kohale nahale. Noh, ja jäigi pilt selliselt peale. See kumm olla väeosas juba palju-palju aastaid olemas olnud. Tegelikult oli neid identseid kummitempleid väeosas 2 ja eks nende môlematega siis tembeldati. Kes neid hoidis ja kuidas neid järgmistele edasi anti, ei tea.
Kuidas enesetunne sellel tätoveeritaval seejuures oli, ei tea, sest ise ônnestus oma nahk päästa. Nooreks olles vingerdasin kuidagi ära ja juba "vana madrusena" polnud enam kellelgi miskit ütlemist. Lihtsalt veider eestlane oma veidrate pôhimôtetega. Ja nii ônnestuski oma nahk, kuni tänase päevani erilistest tundemärkidest puhas hoida.

[hillart]

Selle naha rikkumisega seoses tuli just meelde, et meil oli ju üks leedukas kah, kes lasi veel viimasel teenistuskuul endale selle ankrute ja viisnurkadega monstrumi ôlavarrele jäädvustada.
Kuidas ta küll nüüd, peale omariikluse väljakuulutamist selliselt dekoreerituna saab inimeste sekka ilmuda? Pole ju viisnurgakujutis vähemasti balti riikides eriti populaarne. Vôi kui ongi, siis vähemalt mitte pôhirahvuse hulgas.

Ja pealegi. Vanusega seoses naha elastsus väheneb ja ta läheb kortsu. Pinged naha erinevate osade vahel vôivad moonutada kunagi korrapärast kujundit tundmatuseni.

[Uitaja]

Tehnikatest niipalju, et minult paluti sõjaväes paaril korral niisugust teenust: joonista midagi õla peale ja lõika välja. Mäletan et ühele joonistasin näiteks tulbi ja tellijale meeldis. Pärast lõikasin žileti nurgaga kontuuri välja ja tellija ise määris siis oma "haavu" tušiga. Paistis et ega niisugune tehnika väga valus ei olnudki, täpselt muidugi ei tea, sest endal mul mingisuguseid tätoveeringuid ei ole.

[Alkar]

Ise käisin EKV-s ja meil tatoveerimine moes ei olnud aga mu isa oli Gruusias lennuväes. Ta oli vist tatoveerimise huviline, sest juba enne sõjaväge oli ta lasknud mu ema nime oma käe peale tatoveerida. Sõjaväest jäi talle õla peale reaktiivlennuk ja käevarrele minu lemmik-surnupealuu mida läbistab süstla nõel ja alla on kirjutatud MORFIIN. Pubekaeas oli hea sellele vihjata kui ta rääkis kui korralik tema ikka noorena oli ja kuidas noorus tänapäeval hukas on.

[Leid]

no tuli meelde,et pidin ka endale saadetut üleskeeratava habeajamismasina selle tegevuse heaks ohverdama.süsteem oli selline ,et pardlit ringi ajava vända otsa kinnitati otsast teritatud kitarrikeel,kitarrikeel aeti tüja pastaka südamiku sisse nii et k.keele teritatud ots ulatus mõni mm pastaka otsast välja.Kõige aktiivsem enesemaalija oli svinapas,kes kehamaalingute järgi oli üheltpoolt merejalaväe langevarjur ,teiseltpoolt allveelaevnik+mõned näkineiud pealekauba...aasta 87 krimm.

[Tarmo Männard]

Kuna mõtted sigalateemalistest tätokatest (just seesuguses kohas teenisin) olid ka hahollidele liiga ekstreemsed, lasid kaks ukrainlast tätoveerida õlale mõõga ja ja kilbi ja lisaks tradistioonilise dmb-88.

[Arnold]

Sõrmedele oleks siiski võinud trukkida "сало" , nagu UTRO blatnoidel - üldiselt ajab oksele, aga kui kümnekonna aasta pärast veel elan ja pole selle aja jooksul tütrele asju mõistetavalt suutnud selgitada, siis pean vist ka ühel päeval vahtima lillade templitega last kut külmkambri lihakeha. Õõvastav!

[Sollmann]

Imelik mõelda, aga sihuke asi kui tätoveerimine minu väeosas & naaberüksustes puudus täielikult.
Isegi ei näinud kellelgi ainsamatki tõsiselt võetavat tattuud terve teenistuse jooksul...

[stilett]

Minu teenimise päevil ja minu väeosas naha rikkumine suurt ulatust ei võtnud. Algas kõik sellest, et mehed hakkasid randmele tegema üht märki- kui ma eksi- ring koos täpiga. See ring pidi sümboliseerima kinnist territooriumi ehk väeosa ja täpp isikut, kes väeossa 2 aastaks sattunud. Mingi aja möödudes küsisid naaberväeosa, tööpati mehed, miks teil nii palju pedesid on, sest kusagil Venemaal pidi see märk nimelt seda tähendama- ring on perse ja täpp selle sees maakeeli "noku". Pärast seda algas totaalne märkide kõrvaldamine. Kes nüsis žiletiga, kes katsetas hapet, kes aga põletas sigaretiga ja lasipärast seda mädanema minna. Ühesõnaga ühtedel kamraadidel oli mure, teised aga said naerda nabani. Siis tekkis mood lasta teha käele tätoveering, millel oli kujutatud pikajuukseline neiu pilotkaga. Kuid ka selle ideega ei läinud alati õnneks. Kuna protsess oli algeline, siis oli nagu loteriis- kellel oli tüdruk enam-vähem sümpaatne ja tuletas meelde kenakest tibi, kellel ei vedanud, sai lõpptulemuseks käele paraja "pilotkas krokodill- vanamuti"...Oli ka mehi, kes vahetult enne kroonu tulekut olid teinud tätoga, millel oli oma tüdruku nimi. Kuid ka sellega olid omad ohud, sest mitte alati ei oodanud ju tibid oma poisse ära. Nii mõnigi mehepoeg likvideeris nime- algul oma hingest, siis kehalt...

[JS]

Väeosa kuhu mina kaheks aastaks sattusin(86-ja edasi) oli kehakaunistamine miskipärast tugevalt ülemuste huviorbidis. Esimese või teise saunaskäigu juurde kuulus ka piltide ja nimede ja kõige muu kehale joonistatud asjade kirjapanek väeosa med. koosseisu poolt. Ja siis umbes iga kolme nelja kuu tagant kontrolliti kas kellegil mõni tatoo ka juurde on tekkinud. Ega keegi ei teinud küll. Miks see nii oli? Käisid jutud et mingi x aega tagasi oli keegi lasnud omale väeosas linnu teha ja saanud siis mürgituse ja lusika nurka visanud. Siin teiste jutte lugedes tundub et meil käis elamine tugevalt ustavi järele, mingit dedovsinat küll ei olnud. Rihm oli pingul kuni lõpuni, krutsok oli kinni ja ülemustele mitte au andmine tõi kaasa karistuse. Teenistus sisevägedes Uurali mäe jalamil.
Terv.Jaanus

[kalleb]

[/url]

[LeBon]

Ise olin EKVs 1999-2000 ja meil ikka tätoveeriti. Oli paar-kolm entusiasti kel olid isetehtud aparaadid ja kes väikese tasu eest soovijaid ning vahel igavusega ka iseennast kaunistasid. Tase oli parem kui eelkõnelejad vene sõjaväest räägivad, igasugu mustrid ja kujundid tulid kenasti välja aga mõni mees üritas iseendale midagi keerulisemat teha- näiteks tormis uppuvat laevukest- ja need nägid küll väga amatöörlikud välja.

[flak40]

Dispatis kus teenisin oli tatokate tegemine suht iga päevane asi, tsoonis sees nii mõnigi vend nägi välja nagu Luveri pildigaleri.Teemad olid ikka seinast seina.Suurem osa ikka vangla kultuur maalingud ja ka usu teemad.Ise suutsin samuti oma naha puhtana hoida aga see tatoo kultus sütitas ka meie seerusid mõistagi suuremalt jaolt slaavlasi.

[kalleb]