www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 23 Okt, 2019 10:48

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 30 postitust ]  Mine lehele 1, 2  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Dembelskii albom
PostitusPostitatud: 24 Mär, 2007 0:40 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 27 Mai, 2005 23:55
Postitusi: 5074
kellegi virtuaalne album

http://www.vgur123.narod.ru/index.files/page0001.htm


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 07 Apr, 2007 21:59 
Eemal
Liige

Liitunud: 22 Nov, 2005 21:09
Postitusi: 189
Vähemalt meil oli kaheksakümnendate keskpaigu demblialbumite tegemine eriti valgete hulgas suht vähepopulaarne. Mustad töötasid selle nimel aga meeletult.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 08 Apr, 2007 8:26 
Eemal
Liige

Liitunud: 10 Mai, 2005 11:01
Postitusi: 106
gans kirjutas:
Vähemalt meil oli kaheksakümnendate keskpaigu demblialbumite tegemine eriti valgete hulgas suht vähepopulaarne. Mustad töötasid selle nimel aga meeletult.


Setsmekümnendate algul oli lugu täpselt samamoodi. Aga meil oli dembelskii tshemodan isegi veel populaarsem, aga see on vist teine teema.
Seda valiti hulk aega ja hoolikalt, hakati varakult komplekteerima, sisekaant ajakirjade väljalõigetega kaunistama jne.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 08 Apr, 2007 11:44 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Veebr, 2006 20:49
Postitusi: 1445
Asukoht: Stockholm
Meil oli "Dembelski Albom" suhteliselt levinud nähtus.
Olgugi, et oli jälgitav üldine tendents, et sellega tegelesid usinamalt "lõunavabariikide" esindajad. Eriliselt Kesk-Aasia aga ka Ukraina vennikesed.
Minul tuli selle sebimisega üsna ligidalt kokku puutuda, kuna olin roodus nö "poole kohaga kunstnik" - ehk siis albumitegemise materialide ja teadmiste perspektiivikas alllikas.
Ehk küll endal jäi see vigur tegemata. :D
Kuidas siis ühe albumi tegemine käis?
"Toorikuks" võeti poest ostetud fotoalbum, nõuk ajal oli neid suht lahedalt saada ja nee olid valmistatud üpris kvaliteetsest materialist.
Disainimine algas kaantele "barhoti" pealekleepimisega.
(barhot - samet, smetine riie)
See oli millegipärast ülikohustuslik demblialbumi element. :D
Harilikult punane või tumesinine aga esines ka purpurseid või kollaseid temblialbumeid.
"Barhot" oli kullahinnas defitsiitne kaup, seda saadi kas pakkidega kodust või paluti tuttavat autojuhti aeg-ajalt kangapoodi sisse astuda.
(aga see oli ka poes defitsiit)
Järgmiseks traditsiooniliseks elemendiks oli kiri kaanel.
Enamasti valmistatud paksust pealt kuldsest alumiiniumfooliumist hoolikalt väljalõigatud tähed kleebiti kummiliimiga jms sametkaanele.
Lisati veel igatsugu läikivaid vidinaid, kas siis embleeme lõtškadelt, varrukaembleem või selle detaile jms.
Eriti visad ja oskajad vennad viilisid kaanekujunduse elemente välja ka messinglehest.
Kõik see nägi välja umbes nii:
Pilt
Erinevalt fotol kujutatud mereväelase albumist toretses meil kaanel kiri "Дембельский альбом".
Järgmine oluline tööoperatsioon oli albumilehtede töötlemine.
Oli moes, et albumilehed oleks kaetud penelt piserdatud värvitäpikestega .
Selleks oli vaja juba teatavat osavust - mingisse väiksemasse topsi segati paraja tihedusega akvarellvärv või tušš mida siis sai paberile kanda joogikõrtest või pastasüdamikest meisterdatud pulverisaatoriga.
Või kasutati selleks hambaharja...
Koht kuhu pidi tulema tekst, oli vaja paberilehega kinni katta.

Sinna nahka läks paljude meistrimeeste töö... :D
Tekstiosa oli erinev, vastavalt maitsele sisaldades ajaleheväljalõiget "prikaasiga" kohalikku folkloori, aforismidena stiilis "maslo sjel, den prošol" jms taolist.
Fotod.
Fotodega teadagi oli probleeme. Pildistamine väeosas ja polügoonil oli kategooriliselt keelatud (tont teab miks) aga oli keelatud. Sestap oli ka fotoaparaat kui selline väga kahtlane riistapuu mis võis iga kell štaršina juurde kaptjorkasse (vormiriietuse jms majandusnodi ladu)hoiule minna.
Kord poole aasta jooksul käis väeosas fotograaf kellel siis lubati punanurgas või platsil soovijatest pilti teha.
Üks pilt tehti tasuta aga kui soovisid lasta pildistada end kellegiga koos siis raha est.
Hinnad olid väga soolased, täpselt ei mäleta aga ühe pildi hind küündis sinna ühe kuni viie rubla kanti
olenevalt pildistatavate hulgast ja foto vormistamisest.
Fotole oli võimalik lisada eraldi nurgana või raamina igasugust butafooriat.

Nii kleebitigi demblialbumisse neid väheseid fotosid mida üksteisega vahetati või keegi keelust hoolimata salamahti tegi.
Pildimateriali puudumisel läksid käiku omatehtud joonistused, postkaardid, väljalõiked ajalehtedest ajakirjadest jms.
Pilt



Mõned teemaatilised lingid:

Meenutusi tegemisest, tehnoloogia:
http://www.fotodelo.ru/main/read/life/o ... /dembelsky
Folkloor, joonistused:
http://www.dmb.mksat.net/pic/pic_main.html

_________________
Mitte millal vaid miks?
KÕIK KARUKESTEST


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: album
PostitusPostitatud: 09 Apr, 2007 4:49 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 07 Jaan, 2005 16:02
Postitusi: 3153
Asukoht: Tallinn
Mina sellega ei tegelenud. S.t., et endale ei teinud. Kôrvaltvaatajale paras paranoia, mis läks lausa narrustesse välja.
Önnestus kah nii mônegi "kunstiteose" loomisel osaleda, kuna mul need värvid ja muud taolised näitagitatsiooni valmistamise vahendid käepärast olid. Miks just, et ainult "osaleda"? Aga seepärast, et omanik ise lasi kôrval oma haiglast fantaasiat vohada ja mina tegin need absurdsused silmale nähtavaks ja käega katsutavaks.
Vahetult enne kojuminekut läks nende fotodega ikka püsti hulluks kätte. Püüti oma demblialbumisse jumala vôôraid pilte sisse panna ja varastati neid teineteise tagant ennastunustaval kombel.
Miks see mulle nii meelde on jäänud? Eks ikka seepärast, et mingi tsukts virutas ka minult ühe pildi. Hea, et ülejäänudki alles jäid. Oli kuidagi ikka üles leidnud. Ega välja ei tulnudki, kes see just oli, sest see fotode varastamine läks eriti viimastel nädalatel lausa epideemialaadseks. Kôik demblid varastasid pilte - noorematelt ja teineteise tagant.
Ja mis köige koomilisem, albumisse kleebiti lausa pilte, missugustega selle albumi omanikul mitte kôige vähematki pistmist polnud. Täiesti vôôraste inimeste pilte. Oli kelleltki selle isiklike fotode hulgast näiteks tema ôe vôi kellegi pildi varastanud ja siis eksponeeris seda omas albumis. Mis vänget juttu ta küll vôis kodus sinna juurde veel ajada!?

See dembliks valmistumine oli üleüldse üks omaette tsirkus. Näiteks mingi ahv muukis ühel pühapäeval, kui ladude juures rahvast ei liikunud, minu konteinerisse selle tagseinast sisse ja löikas praporstsiku sinelilt vasksed ankruga nööbid eest. Noh, et muidugi oma demblibuslati ette ajada. Hakati esialgu muidugi mind süüdistama, kuid ...
Ja kuidas veel neid mütsilinte oma meetri pikkuseks pikendati. Ja püksiharusid laiendati (meenutasid multikahundi säärekatteid "Nu pagadi"-s) Tsirkus Barcelonas!!!!! Idiootsuste defilee.
Kuid see pole vist üldse selle teema jutt.

_________________
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)

Stellung halten und sterben!!


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 20 Apr, 2007 1:33 
Eemal
Liige

Liitunud: 07 Mai, 2005 18:22
Postitusi: 136
Mina ka endale ei teinud, püüdsin negatiivfilmid "õnnelikult" koju tuua, tšerpakina vist vehkisin sadu fotosid demblitele teha, kuna mul õnnestus 15 rubla eest osta ühe dembli käest fotoaparaat "Tšaika 2", mis tegi 72 kaadrit filmile ja see oli ka ainuke ettevõtmine, kus mul piisas demblile mainimisest mis vaja ja võluväel leiti "pimik", aparatuur, kemikaalid ja pool ööd jälle kindlustatud. Kui ise demblisse jõudsin , varastati aparaat mult muidugi ära ühel heal päeval ja ilmutatud filme kandsin pea pool aastat ajalehe sisse keeratult põuetaskus, et neid ära ei varastataks. Loomulikult kriimustusid nad tugevalt. Aga demblialbumid olid ikka tõelised kunstiteosed, eriti minev kaup oli see karvane paber ja "Kalmaari" tušš. Tehti ka märgialuseid kestadest, eriti komsomolimärgile ja mis veel oli isegi täitsa huvitav, võeti käekellalt klaas maha ja seierid ära ning osav joonistaja joonistas sinna väeliigi emblemi, eriti efektiivne oli käekell pärast keemiku embleemiga, või autojuhi embleemiga. Valgete vahelehtedega albumid olid ka hinnas ja need joonistati ning kirjutati folkloori täis. Albumeid oli igasuguseid, oli ka tegelikult täitsa maitsekaid. Pildistamise kohta nagu meie tankipataljonis tehtud suurt numbrit ohvitseride poolt ja kui ka ise konspiratsioonireegleid jälgisid võisid praktiliselt kõike üles võtta, ainult siis said sõimata ja kakuti pildid puruks kui vahele jäid, et pildil paistis autonumber või soomusmasina pardanumber. Kui ikka autojuht poseeris oma auto ees nii et tagumikuga numbri ära varjas, siis seda pilti ei konfiskeeritud. See eest jalaväe roodus kuhu sattusin, piisas fotoka näitamisest kui läks siuke kisa lahti, et maailma lõpp käes. Peitsin ta küll ära, aga ikka virutati sisse. Ja sõjaväest tulin koju 9 negatiivfilmi a 72 pilti filmil, kõik muidugi ei tulnud välja.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 29 Juun, 2007 23:44 
Eemal
Liige

Liitunud: 28 Juun, 2007 22:36
Postitusi: 162
Nägin jah, et karjade kaupa säärase jamaga tegeleti, mõned olid teostuselt head. Meilgi oli üks hea käega kunstnik, kes nendele vahelehtedele laevukesi, poolalasti ja alasti tibisid joonistas, aga ise selles tsirkuses kaasa ei löönud. Krt sell poisil oli tõesti hea käsi.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 02 Juul, 2007 10:46 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Aug, 2006 13:38
Postitusi: 43
Asukoht: Tallinn
Olen neid palju joonistanud.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 03 Juul, 2007 11:26 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Dets, 2006 22:43
Postitusi: 9525
Asukoht: Metsas / Ämbris
.

_________________
Kohustuslik riigikaitseõpetus väldib hilisemaid ERROR-eid riigikaitses !
Pilt


Viimati muutis Fucs, 20 Apr, 2016 23:14, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 03 Juul, 2007 14:05 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 17230
Ka meie firmas oli demblialbumis esilehel kohustuslik ajalehest väljalõigatud prikaas koos mõtteteraga:"Kto nebõl,tot budjet,kto bõl,ne zabudet,eti 730 dnei v sapagah",ja kuna ainumalt meie allüksusest oli korraga kojuminevat rahvast inimest kolmkümmend,ja siis veel neli korda niipalju teistest patareidest,siis võib ette kojutada,milline klapperjaht käis vastavate ajalehenumbrite peale.Turumajanduse tingimustes oleks võinud aastas kaks korda armeeajalehtede tiraaži kümnekordistada.Ühele eriti helgele vennale sai "Rahva Häälest" eestikeelne tekst kilo kommide ja kolme kondentspiima eest maha parseldatud,kleepis esilehele ja oli mu parim sõber.Aga enne kontrollis kuupäevad ja käskkirja numbrid üle :lol: ,arvates,et "kurat teid äran...tud fašiste teab",mida te seal saksa tähtedega kirjutate.Ise ei näinud selle üritusega vaeva,millega sattusin üleüldise tähelepanu objektiks,isegi üksikud ohvitserid käisid uurimas,et miks ja kuidas ja kas ikka niimoodi saab.Sai küll.

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 11 Juul, 2009 23:21 
Eemal
Liige

Liitunud: 21 Juun, 2009 19:48
Postitusi: 1297
Demblialbumi tegemise põhiline tehnoloogia seisnes meilgi värvide piserdamises erinevateks taustadeks. Valmis aluspinnale kleebiti fotosid või tekitati juba pritsimise käigus zabloonidega igasuguseid kujutisi. See oli Kesk-Aasia elanike hobi ja hakkas tegelikult juba aegade hämarusse vajuma. Minu prizõv (kutse) oli vähemalt autobatti tabanud uue moe ohver - demblimärkmikud.

Aga esimesel aastal oli vana hea demblialbum veel au sees. Ma olin küll juba peaaegu salaboni ajast kirjutaja ja mingil määral kunstnik, aga joonistada ei osanud ja ei oska praegugi (igasuguste plakatite ja reprode tegemiseks on teised võtted . Joonistusoskus pole üldse oluline) Seetõttu ma mingi kunstiautoriteet esimesel aastal kohe kindlasti ei olnud.
Ükskord kui juba hea mitu kuud üle poole aasta teenitud oli, kutsusid kõrberahvaste esindajad mind ühte kaptjorkasse. Sinna oli kogunenud auväärt seltskond - demblisse minema hakkavad aksakallid. Õhkkond oli pühalik, hakatuseks pakuti isegi magusat teed. Siis võeti kapist üks pakk ja harutati pärgamendi seest välja haruldane ürik - demblialbum. Laua ümber istujatel oli ainult üks küsimus: kas minu piiratud võimed ja mõistus suudavad midagi sellesarnastki luua kui see album näidiseks võtta?

Ma ei olnud kunagi varem demblialbumit näinud ja lehitsesin seda põgusalt. Nojah - kõikvõimalike vesivärvidega olid lehed kirjuks piserdatud. Mõnda kohta olid töötlemise ajaks pandud papist väljalõigatud tähed ja pärast jäi sinna kiri "Kaliningrad", või "DMB" . Autobati "lendavate munadega" zablooni oli ka ohtralt tarvitatud.

Ma oleks tegelikult sellest tööotsast huvitatud olnud küll, sest sealt kumasid mõned privileegid. Vähem narjaade (toimkondi), võib-olla mingisugune eestkoste ja heaks tavaks oli ka, et sellise töö tegijat peetakse millegi suupärasega meeles - mõned purgid kondentspiima või praetud kala või vähemalt tee ja valge leib (sai) joonistamise ajal vabalt ees. Esimesel aastal oli sellega üsna kitsas.

Sellegipoolest oskasin asja ära rikkuda, sest lõin albumi plaksuga kinni ja ütlesin, et sellist asja teha on lumme lasta. Igaüks saab hakkama. Me tegime juba algkoolis, teise klassi tööõpetuse tunnis samasuguseid pilte. Panime mingid putked või vahtralehe paberile ja piserdasime hambaharjaga kontuuri välja.

See mõjus nagu oleks tuppa granaat visatud. Täielik vaikus kestis vähemalt minuti. Siis viibati samasuguses vaikuses lahkelt käega ukse poole.

Mind, pühaduserüvetajat, demblialbumi joonistamisega rohkem ei tülitatud. Ei teagi, vist pusisid neid ise teha. Paistis rohkem rituaal olema, mitte tükitöö.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 13 Juul, 2009 0:55 
Eemal
Liige

Liitunud: 21 Juun, 2009 19:48
Postitusi: 1297
Demblialbumi koha autobatis hõivanud demblimärkmikuga oli selline lugu, et kuskil 88 aasta alguses paiskasid paberi-ja tselluloositööstuse eesrindlased Kaliningradi kohalikku kaubandusvõrku täiesti viisaka väljanägemisega märkmiku. Umbes sõjaväepileti mõõtudes, aga paksem ja korralike nahast kaantega. Maksis märkmiku kohta ikka üsna palju - suurusjärgus rubla 70 kopikat. Selle raha eest oleks saanud kilo viletsamat sorti vorsti (kui seda poes oleks olnud) või 10 pakki suitsu (Priima oli vist 16 kopikat)

Ei mäletagi, kes ta esimesena väeossa tõi, vist keegi autojuhtidest. Peagi oleks kõik demblid olnud nõus selle tooriku eest kasvõi hinge kuradile müüma. Eriliseks defitsiidiks see lõpuks küll ei osutunudki. Varustamises oli ajutisi kitsaskohti , aga kõik kes tahtsid, selle märkmiku ka said. Oli nagu rusikas silmaauku, sest albumit peeti millegipärast "tsusmekkide teemaks" , aga mingeid mälestusi oleks ikka tahtnud kaasa tuua.

Märkmikus muidugi fotode kleepimiseks ruumi ei olnud. Midagi värvidega piserdada? Ei, ei see oleks tulnud nagu abituuriumineiu salmik. Seega jäi valik erinevatele tuššidele ja kalligraafilisele käekirjale. Kirjutada oli kõige parem imepeenikese otsaga sule või retušeerimispintsliga. Kogu see värk meenutas kõige rohkem jaapani portselanimaalimist. Sõrgasid meenutavate käelabadega pahhaanid, kes olid võimelised vändaga 20-kraadises külmas Urali mootorit nagu leierkasti ringi ajama, maalisid, keeleots suust väljas, imetabaseid kujundeid. Ja kirjutada ning joonistada oli palju.

Kohustuslikud olid vähemalt kolme laulu sõnad: "Pismo iz Pribaltiskogo kraja", "Rebjata iz disbata" ja "Tri rublja". Esimene oli lõputu kaksikvärssides bõliina. Algas kõigil ühtemoodi, aga sisu ja värsside järjekord sõltus kirjutaja fantaasiast ja lõpp tuli siis kui lehekülg täis sai. "Disbati poisid" - meil polnud disbatiga midagi pistmist, aga meloodia oli ilus. Paras kitarril plõnnida. Ja "Tri rublja" -tänapäevases tõlkes "Kolmesajakroonine" , oli ka mingi blatnoilauluke mis rääkis tüdrukust kes ennast kolme rubla eest ära müüs.

Intelligentsemad mehed lisasid juurde modifikatsiooni Puškini luuletusest "Tšaadajevile". Puškin nagu Puškin ikka, oleks isegi zampolitil silma rõõmustanud. Ainult et lõpp läks käest ära:
"I na oblomkah KPP
Napishut bukvõ -DMB"

Peale nende veel lugematul hulgal aforisme, sõnaseletusi ja mõtteterasid. Hea toon nägi ette mahutada iga aforismitemaatika või luuletus ühele märkmikulehele. Aga seesama "Tšaadajevile" on isegi raamatus ja trükikirjas suurem kui sõjaväepileti (märkmiku) formaat. Ja kui veel hakata kaunistuseks ornamente ka joonistama.... Igaljuhul probleeme selle märkmikuga oli piisavalt.

Tuššiga joonistatud pildid pidid ka silma rõõmustama. Meil olid need väga preisipärased kui mitte natsistlikud. Siin andis tooni Kaliningradist endast pärit demblite koolkond. Kaks meie prizõvi vana olid ikka ehtsad vene neonatsid - kõige juhmimalegi tsurkale tagusid nad taburetiga pähe, et see linn kuhu kodumaa neid on saatnud, on KENIGSBERG. Õigemini on see hääldus natuke teistmoodi, aga ei hakka su tsuktsiaju saksa tähtedega piinama. Aga mitte mingil juhul mingi Kaliningrad. Paljugi mis sulle seal auulis räägiti.

Minu peaaegu valmis märkmiku virutasid ära vist mingid komandeeringus käinud tsusmekid. Roodukas lasi idamaalaste hordi kaptjorkasse riideid vahetama - kas on inimesel üldse mõistust peas?? No ei ole sõnu!!!


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 13 Juul, 2009 10:28 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 27 Mai, 2005 23:55
Postitusi: 5074
neonatsid olid kindlasti Moska lähedalt -ise nad kutsusid ennast -ljubertso

meil utsebkas oli ka paar sellist :D


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 13 Juul, 2009 15:01 
Eemal
Liige

Liitunud: 21 Juun, 2009 19:48
Postitusi: 1297
Ljubertsõ on vist eesti keeles ljuuberid :?: Kuskilt on meeles, et sellenimelised kaklesid hipidega. Ljuuberid oleks nagu üldnimi ja mitte tingimata moskvalaste tähenduses. Ehk teab keegi sellest täpsemalt.

Meie omad olid küll Kaliningradist. Kahekesi, remroodu venda oli väeosas ka näha, aga meie roodu kutt kadus ammu enne demblit. Tal oli ema kuskil kõrgel kohal kohalikus tööstuskaubastus....


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 13 Juul, 2009 18:21 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 03 Apr, 2007 2:43
Postitusi: 349
Ljubertsõ on linn Moskva oblastis. Ilmselt on sealt pärit esimesed nõuka neonatsid, keda siis ljuuberiteks hakati kutsuma. Kunagi perestroika ajal ilmus nende tegemistest pajatav mängufilm nimega Arlekina. Selles umbes 1987 linastunud filmis näidati juba natsisümboolikat ja "normaalsete" soengutega noored peksid "ebanormaalseid" ehk karvaseid. Peategelane sai lõpuks nuga.

_________________
Toetan põhimõtet: Käed eemale muinaspärandist!!!


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 30 postitust ]  Mine lehele 1, 2  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt