Mässud ja mässukatsed vene sõjaväes

[Vandersell]

Ega see rahvuse küsimus vast omaette peatükki võib- olla eriti ei sobi, sest kerge on minna selle teemaga libedale teele. Aga eks sellega olda kindlasti nõus, et igas rahvuses on ju igasuguseid.
Ometi on levinud mingid sõjaväega seotud avamused, mõni neist on rohkem levinud, teised vähem. On palju kirjutatud , et ukrainlased on sõjaväes karjeristid ja ukrainlaste seltskonnas oled niikuinii kõige laisem.
Päris levinud pidi olema arvamus, et leedukas on kõige hullem. Vabandust! Võib -olla rahvusliku uhkusega seoses.
Et juudid kroonusse sattusid, on tavaline asi, sest kes neid heebrea mehi siis ikka kergemalt läbi lasi. Enn Vaino raamatus on juttu sellest, et eestalsi ja juute ei tahetud edutada. Näiteks majorist ülessepoole.

[incognitus]

Meil kusjuures oli selleks loodud täiesti legaalne võimalus:) Nädalavahetusteti oli ikka jalgpall ja mängisid nii ohvitserid kui sõdurid. Ükski leitnant, kapten või major ei pannud pahaks, kui sa mänguhoos neid mõnesse teatavasse kohta saatsid. Karmim võimalik karistus oli, et nad saatsid sind samasse või mõnda teise kohta vastu. Mäng läbi, siis oli kõik unustatud. Keegi viha ega vimma ei pidanud. No aga puhtteenistuslikes suhetes oleks sellisel käitumisel olnud ilmselt teistsugused tagajärjed. Ei oska öelda. Ei prooinud:)

[Masur]

Oma teenistuse ajal oli mul korra võimalus osaleda massilises ohvitseri korralduse mittetäitmises.
Aset leidis see Riia kubus, kus ma igati auga väljateenitud karistust kandsin.
Hommikuti oli seal selline kena komme, et vahialused raiusid hanereas ja ringiratast(ruudu kujuliselt) liikudes marsisammu. Üldiselt seltsimehed ohvitserid oma kohalolekuga meie hommikust virgutusvõimlemist ei austanud. Seekord oli aga erand- keegi ideeline leitnandinaga otsustas isiklikult jälgida, kuidas potentsiaalsed kodumaareeturid ringi trambivad. Tegevus toimus maikuus, oli suhteliselt jahe ja öösel oli kõvasti vihma sadanud, suured veeloigud olid platsil. Leitnant vaatles ilmse mõnuga, kuidas me vett üles pritsides lompe läbime. Küllap tal läks pikapeale igavaks ja ta otsustas täiendavalt lõbutseda. Lühidalt- mees otsustas meiega tuumarünnakut mängida. Mis tähendas teadupärast seda, et me oleks pidanud kas ühele või teisele poole pikali viskuma. Kas siis märjale asfaldile või lausa lompi, kus aga just seisma juhtusid. Kuna me oma otsatus naiivsuses tuumarünnaku ohtu ei tajunud, küll aga võimalust ennast läbimärjaks teha(ilma riiete vahetamise või kuivatamise võimaluseta), siis eirasime täies koosseisus tema käsklust. Eelnevalt kokkuleppimata loomulikult ja siiski nagu üks mees. Leitnant oli piisavalt loll ja ei taibanud, millega ta silmitsi seisab. Nupukam mees oleks meid nüüd pannud karistuseks näiteks kükakil kõndima või jalga ülal hoides seisma. Seda me oleks kindlasti teinud, sest ega siis ohvitserile vastuhakkamine ju mingi tark tegu polnud. Eriti veel massiline. Aga ei, seltsimees otsustas ennast ikka põhjalikult täis sittuda(vahisõdurid vaatasid ka toimuvat huviga). Mees jätkas oma käskluste andmist- muudkui avaldas soovi, et viskuksime kas vasakule või paremale pikali. Tulemus oli suur ümmargune null- me lihtsalt seisime, enam isegi ei marssinud. Lõpuks otsustas vennike individuaalset lähenemist proovida. See lõppes täieliku fiaskoga- väljavalitud soldatike oli nüüdseks nii trotsi täis, et ei reageerinud üldse. Asi lõppes nii, et too üks õnnetuke sai nädala üksikkambrit. Ega leitnatike vist eriti kuhugi ettekannet tegema ei kibelenud kah- ju oli niigi piinlik tal.
Üldiselt pean nentima, et kahe aasta jooksul mulle mingeid lolle korraldusi ei antud ja mingit põhjust ohvitseridele vastu hakata polnud.

[vesilemb]

Oli üks selline lugu, kus meie väeossa oli sattunud kokku mingi suurem zemljatshestvo mis oluliselt häiris nii ülemuste kui sõdurite elu-olu. Seltsimehed ohvitserid lahendasid asja nii, et ilmselt mingi tellimuse täitmise korras taheti panna see seltskond teele Tashkendi poole kus pidavat ootama mingi suurem pasauk, kus ainult ühe prizõõvi mehed koos. Koos sellega aga pidi kaasa minema küllalt märgatav hulk teise veerandi mehi, muuhulgas mina. Perspektiiv igatahes oli üsna täbar vähemalt juttude järgi ning oli tunne, et kaotada pole midagi. Kubu jms. tundus kökimöki. Noja siis leppisime kokku, et me teeme näljastreigi. Seltsimehed ohvitserid olid esiti päris ehmunud ja ei saanud aru mis toimub, kui terve rood istudes jäi kivinäoga enda ette põrnitsema. Kutsuti kombat asja lahendama. Oli tunda kuidas ohvitserid olid üsna ärevil. Ilmselt sellepärast et sellest oleks võinud nende jaoks potensiaalselt suurem jama tulla. Lõpuks Seersant Petrov, kes polnud suule kukkunud ja üldiselt ei kartnud sõna võtta, selgitas asjaolud ära. Minumeelest ilmus ka KGB mees kohale. Mõtlesin, et nüüd läheb mingiks suuremaks jamaks. Aga oh imet. Olukord lahenes minu ja teiste jaoks soodsalt. Ehk tõprad saadeti minema ja meid jäeti alles.
Mind pani imestama, et ei järgnenud ühtegi karistust ei kaudselt ega otseselt.

[johnbull]

olen näinud sõjaväes kuidas moskvast pärit ligi 2 m major (kombatt) ja gruusiast pärit sama pikkune turske seeru
omavahel maadlesid ja päris vihatsi. mõtlesin et grusiiniga on nüüd kõik, sest oli ülbe kuju, aga võta näpust ei juhtunud
midagi järelikult major arvas et keegi ei näinudki, sattusin peale juhuslikult läksin kasarmust midagi tooma ja need
siis voodite peal kägistasid üksteist
Oli ka veel üks kokkupuude ühe karantiinist tulnud grusiiniga kes oli igasugu käskudeleallumatu istus kuude viisi kartsas,
lõpuks saaadeti dispatti see oli ikka haruldane kuju, ohved olid temale kui seisev õhk mitte üks käsk ei läinud korda. Lõpuks
viidi mees automaadi torude ees minema ja lõpuks sinna kus enne mainisin. Tegemist oli noorsõduriga kes oli alles
teenistusse jõudnud (vanust ei tea aga välja nägi too isend nagu partisan: 30 aastane - kiilakas ja vana)
Eks seda ohvedega maadlust tuli rohkemgi ette üks leitu maadles terve bataljoni ees ühe aseriga. See asi lõppes meeste
omavahelise vabandamisega terve bat-i rivi ees. et iga asja pärast kinni ei topitud.

[vesilemb]

Oli ka veel üks kokkupuude ühe karantiinist tulnud grusiiniga kes oli igasugu käskudeleallumatu istus kuude viisi kartsas,
lõpuks saaadeti dispatti see oli ikka haruldane kuju, ohved olid temale kui seisev õhk mitte üks käsk ei läinud korda.

Äkki oli Blatnoi? Ehk siis Vor v Zakone. Kas tal olid vastavad tätoveeringud? Õlgadel ja põlvedel? Sellised: http://4.bp.blogspot.com/-kUOhhs42obg/T ... viozdy.png

[kalleb]

siin rohkem infot selliste kohta

http://www.trend.az/life/crime/1920842.html

meil väeosas päris blatnoisid polnud , oli küll tugevate kalduvustega tüüpe

üks oli ka kriminaal kaugidast kes oli spetsialiseerunud autode ärandamisele , rääkis et sõjaväkke oligi tulnud peitu

ilmselt blatnoid oli sõjakomissariaadil väga raske kinni nabida ning teenistuskohta viia

[vesilemb]

siin rohkem infot selliste kohta

http://www.trend.az/life/crime/1920842.html

meil väeosas päris blatnoisid polnud , oli küll tugevate kalduvustega tüüpe

üks oli ka kriminaal kaugidast kes oli spetsialiseerunud autode ärandamisele , rääkis et sõjaväkke oligi tulnud peitu

ilmselt blatnoid oli sõjakomissariaadil väga raske kinni nabida ning teenistuskohta viia

Meil oli ka üks kriminaalse minevikuga selline wannabe blatnoi. Aga kui sa räägid kaugidas autode ärandamisesest siis asi läheb offtopicusse. Nimelt üks kaugida endine vor v zakone nimega Vitali Dyomotchka, samuti alustas autode ärandamisega, tegi terve tõsielu sarja oma minevikust. Näitlejad mängisid enamuses ise ennast väljaarvatud miilitsad. Ka need kes peksa said, said päriselt peksa mingi "võla" pärast, mida tuli filmi tegemise nimel lunastada. Selles suhtes unikaalne sari. See oli vahepeal ka youtube's üleval, kuid vene ametivõimud korjasid selle sealt paraku ära. Sellegipoolest on Dyomochkast mitu dokumentaali. Päris hirmuäratav vana. Üks neist on siin: http://www.youtube.com/watch?v=NnS7XBGzOdE

Vaata, äkki leiad oma kaugida blatnoi üles sealt

[kalleb]

see vennike oli tegutsenud Vladivostokis , välimuselt täiesti normaalne prillidega poiss , oli tegutsenud mingis bandes kus ärandas autosid

too ikka ohkas sõduri polutskat kätte saades et nahujaa takije dengi , et tal oli kuus sisse tulnud ikka alates 50.000 ja rohkem (seda rääkis kunagi omavahel vesteldes)


tätoveeritud polnud

[vesilemb]

too ikka ohkas sõduri polutskat kätte saades et nahujaa takije dengi , et tal oli kuus sisse tulnud ikka alates 50.000 ja rohkem (seda rääkis kunagi omavahel vesteldes)

irw @ 7 rubla > "nahuja takie dengi"

See Dyomochka tegutses ka Vladivostoki lähedal Ussuriiskis. Jaapanist toodi odavaid autosid ja nendega sõideti venemaa keskele, seal on päris korralik autode vool.
Siiski, kui huvitab siis keegi on youtube tagasi pannud aga halvema kvaliteediga need gängsteri tehtud filmid. Näitab kuidas neid autosid tegelikult ärandati.
http://www.youtube.com/watch?v=_ZMOp3Bh8gA

[kalleb]

too vennike kes meil oli too oli rahvuselt juut kui nimi oli vene oma ning välimuselt ei saanud aru et jevrei oleks

(ta ise rääkis mulle saladuskatte all kui kunagi koos KPP narjaadis olime)

[vindimees]

Vastuhakkamisi oli erinevaid nagu ka reaktsioone. Aga üks ehk ärevamaid hetki oli 85. aasta kevadel.
Teenisin luurepataljonis majandusrühmas meediku autojuhina. Kohaks Ukraina. Oli õhtusöögi järgne rivistus söökla ees. Teadagi sõdur ju liikus kas joostes või rivis. Pataljoni korrapidajaks oli vanemleitnant, muidu lühemat kasvu vaikne mees, ilmselt kas Abhaasiast või kusagilt sealt kandist. Kuna, meie pataljoni eripärast tingituna teenisid seal treenitud poisid peamiselt kas Venemaalt, Ukrainast, Moldaaviast või Baltikumist, olid roodud rivistunud ja lahkunud kasarmu suunas. Siis oli meie, hozzvod, see viimane veel seal seismas ja madal päike paistis üle puude latvade, muutes niigi ilusa kevad õhtu veel kaunimaks. Rivis oli meid kas kuus või seitse meest. Olid ka 3 demblit, kes kohekohe umbes kuu aja pärast tsiviil riided selga tõmbavad ja päikeseloojangut naudivad küll teises olukorras. Aga siin oligi põhjus miks me ei saanud marssima hakata kasarmu suunas. Moldaavlasest dembli pilotka oli kuklasse lükatud nii, et selle püsimiseks pidi pead ette kallutama, kaelaauk avatud, rihma pannal ripakil. Käsu peale end korrastada käed justkui käisid kõik kohad ära ja tegid kaasa liigutused, mis pidanuks viima eeskujulikku korda vormiriietuse. Kuid tegelikkuses ei juhtunud väljanägemises midagi. Vaid madalalt silma paistev päike kiskus näole grimasse. Roodu demblitel oli see eelistus, et ikka kusagile tagaritta kellegi varju jäädes võis jääda märkamatuks või kes see ikka nii väga viitsis nendega maid jagada ja milleks kui varsti saab neist lahti naguinii. Kuid meie lühikeses rivis, kus õlg õla kõrval seistes olid kui koolipoisid klassi ees. Ju siis oli ka sel vanemleitnandil vaja aega venitada ja mis oleks parem kui värskes õhus kellelgi ajusid kruttida. Aga kumbki ei loovutanud. Ühelt poolt vanemleitnant kel olid ka korrapidaja õigused, ehk siis Makarov kabuuris, teiselt poolt vanake, kel olid kirjutamata demblite seadused.
Käsku korrati kolm neli korda, siis tõmmati kabuurist püstol. Korrati veel üks kord ja veel tõsisemalt, igaljuhul asi mõjus, kõigi rivis seisjate näod tõmbusid samuti tõsiseks. Aga vanakese rihma see pingule ei vedanud. Kõlas lask.... vaikus ... ja vanake istus asfaldile, kuul oli läbistanud tema vasaku jala ülevalpool põlve. See oli moment kus oleks võinud ka minu kroonus olek pooleli jääda. Vanake seisis minu kõrval. Minu õnneks seisis relvamees mitte kaugemal kui kolm-neli meetrit ja päris mööda ta ei lasknud.
Peale seda intsidenti me ei näinud enam ohvitseri ega kuulnud ka midagi vanakesest. Nende saatusest käisid vaid kõlakad.

[KT]

suurem asi vastuhakk see küll polnud, kuid omamoodi mõnus lugu ikkagi.

kitsas laevakoridoris juhtus mulle vastu tulema meie enda üksuse mitšman. tuli see nüüd laeva õõtsumisest või millestki muust, igatahes kõnids kodanik üsna pehmel sammul:)

muidu üsna muheda olekuga vana muutus pehmesolekus ajuti kiuslikuks. nii seegi kord. hakkas mind millegi eest noomima ning läks omaenda vapratest sõnadest järjest enam hoogu. sülge hakkas pritsima läbisegi üha suurelisemate väljenditega.

ei oskagi öelda miks, aga ühel hetkel sai mulle sellest kõrini ning sõnadega "sudar', võ ham" (eesti keeli - "härra, te olete mats") kõndisin tast eemale. paar sekundit oli jahmunud vaikust, kuid enne kui jõudsin nurga taha kaduda kuulsin selja tagant hüüdeid stiilis: "seltsimees madrus, tulge kohe tagasi!" ja siis veel midagi tribunali kohta.

tunnistan, et lahkudes oli endal närv sees. ühest küljest olin rahul iseendaga, aga eks mure mängis kah kuskil tagumiku kandis - et millega asi lõpeb.

aga näe, ei lõppenud kuidagi. järgmisel päeval ei teinud mitšman teist nägugi. kuid unustanud ta seda siiski polnud. aegu hiljem, kui laevast lahkusin, surus sama mitšman mul kätt ja kiitis mehise vastuse eest.

vot sulle sõna jõudu. ülenda mitšman härraseks ja ta ei jää sulle tänu võlgu