Alkohol / joovastavad ained sõjaväes

[krizz]

Otsisin, agasellist pealkirja ei leidnud. Või on kuskil

Vene sõjaväest rääkis isa sellise loo.

Mingid tsurbannid tegelesid niimoodi kaifi saamisega...Võtsid saapaviksi, määrisid selle siis leiva viilule. See pandi siis mingiks ajaks (ööseks) radika peale. Hommikul kraabiti ilusasti viks maha, leiva sisse olid aga ilusasti aurustunud kõiksugu Mendelejevi tabelist pärit doksilised ained. Nii saadigi sellise leive näksimisest oma kaif kätte.

Ka eesti armees oli juhuseid, kus liikus alkoholi. Metsa oskas mõni ka sokutada, alkoholi ja tbakat. Jäädi ka vahele. Karistuseks oli, et jooksid gaasimaskiga nii kaua, kui okse silma klasideni loksub
Mäletan ka, et kui kasarmust leiti õllepudel, pandi see korrapidaja kõrvale ja kõik kes mõõda käisid, pidid pudelile au andma. Toimus see ÜVP-s 90-dte lõpp.

[ennww]

Saapaviksi lugu olen kuulnud, aga ise pole näinud, et keegi seda kasutanud oleks.
Vene väes ikka alkoholi liikus. viinapood oli väeosast ca kilomeetri kaugusel, aeg-ajallt "vanakesed" saatsid noori poodi. Mundris kujuures
Eestlastele oli nii mõnigi kord "Vana Tallinn" puhkusepassiks. See läks ohvitseridele hästi peale.
Õppuste ajal sai n ii mõnigi kord küladest kolmeliitrise purgiga samakat. Ja eks külastajad tõid kaasa jne.

Mäletan üht vana-aasta õhtut kasarmus, kaeti "pidulik" laud - limonaadi ja küpsistega. Poisid seal nihveldasid ja segasid limonaadi viinaga pooleks. kaugelt vaadates ikka kollane, pudelid olid ju tumedad sel ajal. Nii joodi siis limonaadi ja tuju muudkui tõusis

Kord väliõppusta ajal joodi staabiülema kongist odekolonnid ära, mees oli hirmus solvunud, et kuidas ta nüüd habet ajab, selline kultuuritu rahvas...

Kord oli ka juhtum, kui sellid läksid õppuste ajal MTLB-ga külla viina järgi, aga oskasid selle kusagile puusse sõita, tulemuseks purunenud külgülekanne. See lugu lõppes mäletamistmööda kubuga.

Vahelejäämisel rakendati võimalusel omakohut. Ametlikuks ei tahetud asja ajada, ega ohvitseid ei tahtnu ka plekki külge saada. Üks räigemaid karistusi oli, kui linnaloalt purjus peaga tulnud kutt lukustati pea ööpäevaks keldris olevasse kamorkasse, mille põrandat kattis ca 10 cm paksuna pasakiht ja kus istuda polnud kusagile.
Kord oli ka juhtum kui demblid jäid viinaga vahele kellelegi polgu staabist ja selle tulemusena kogu polgus ühtegi meest nädala jooksul koju ei lastud.

Muudest joovastavatest ainetest said tšurkad eg-ajalt kodust pakiga seda rohelist pulbrit, mida keele all hoiti. Ilmselt mingi Hašise värk oli? Ei proovinud ise, ei tea.

[kalleb]

see roheline pulber jah ajas neil silmad rõngasse kui kaptjorkas õhtupoole olid seda tarvitanud

mingi anasha ta oli

santsasti tüübid teinekord käisid ka ringi nagu kummitused kui morfiumi said

ja eks seal liikus ka muud

ma mäletan peenema jogi saamiseks lasti troinoi 3 korda gaasimaskifiltrist läbi ja segati mingi odava mahlaga

seda nimetati siis mors

oli küll filtreeritud aga sortiir haises rõvedalt tükk aega

[NSU]

Üks mu nõuka armees olnud tuttav rääkis,kuidas enne sinna minekut üks just armeest tulnud tuttav teda trainoist "joodavat" jooki õpetas tegema.
Selleks tuli mõni paraja kujuga ja suurusega raudese(tuttav soovitas just puust peaga raudviili-mugav hoida)tuleb tunnikeseks sügavkülma panna.
Siis võtta viil külmikust ja kallata pikki külma viili trainoi mingisse nõusse.Jääkülm viil pidavat trainois olevate veemolekulidega seotud lõhna ja maitseelemedid viilile jäätama.Paar korda nii "puhastatud" troika olla olnud "häda" korral täitsa joodav.Ainult pärast peldikus käies olla ikkagi meeletu trainoi hais levinud.

Teine lugu meenus onu jutupagasist,kes 70-ndatel Kaliningradis eaga teenis.
Sealt olla raudteedpidi läbi läinud lõunaosariikidest Riia tehasesse liikunud toorveini tsisternid.Paaris kohas olid raudteel pöörangud ja muud sõlmed,kus väärt lastiga rongid hoo õite tasaseks võtsid.Ja nendes kohtades varitsesid kanistritega alati tegutsemisvalmis NL sõdurid.
Tsisternidel olla olnud plommiga suletud ventiilid,kustkaudu jooksu pealt toorveini siis ammutati.Ammutajatel olid seljas ka OZK kuftid,sest toorvein oli seal tsisternis paraja trukki all väljunud ja enamus lendas kanistrist mööda.
Peale seda oli õhtul väeosas toimunud suur toorveini "degusteerimis õhtu",mis enamikele osalistele lõppes hirmsa,lausa epideemilise kõhuhädaga .

Oma ajateenimisest 90-ndate keskelt meenuvad meeldivad suvised ujumas(AA rand ja Kurtna järvistu) käimised.Ujuma läksime enamasti Gaz-66 furgooniga ja olenevalt kaasas olnud korrapidajaohvitserist,kuulus/ei kuulunud programmi ka teele jäävast poest ühe õlle/gini ostmine.Enne väeossa jõudmist tehti taara autost eemaldamise peatus ja kõik oli korrektne .
Meenuvad ka meie siderühma "kultuurjoomad"korraliku konni,kohvi ja suupistetega.
Aga oli ka joomasid,mis lõppesid pistoli paugutamise ja poole veäosa kartsa sattumisega .

[kalleb]

jah see hais peldikus oli sedavõrd spetsiifiline et isegi ohvitserid said aru et miskit joodud on

kui mõni kõrgem shakal seda märkas siis harilikult järgnes sellele sõim -

kto nahhui odekolon zahhujaril,ohhujeli bljääd,vanjajet ,nuka dezurnoi po

tsasti davai postoi divisjon na osmotr-

ja kontrolliti kellel suu haises sellele ka bizulei anti

muidugi osad tüübid väitsid et zuba bolit,zapoloskal (et hammas

valutab,loputasin sellega) aga ega nad bizdjullinast ei pääsenud

[traatjalg]

See roheline pulber - kuidas keegi seda nimetas - "nos" või "kuiv konjak". Nii mõnegi mehe organism seda vastu ei võtnud. Kui ma ei eksi, siis oli seal sees oopium.Meil kasutasid seda paljud, asendas suitsetamist,mägedes totskal olles suitsetada ei saanud/ei julgenud aga maitse oli jube ei tohtinud see puru sattuda keele peale .Piiritus oli ette nähtud raketi pistikute puhastamiseks ja eks siis sai võimalusel ka pläsku täis valatud, selline vastiku kummi maitsega oli. Kanep kasvas kohe väeosa aia taga sai ka seda proovitud vist õisi,nende toime oli tugevam. Veel oli mingi tumepruun/must plastiliini taoline lõga seda segati tubaka sisse -pani naerma.+veel igatsugu lõnamaiseid ime "rohud" .Kohaks Kurgan-Tjube 86-87. Paneb isegi ennast imestama ,et narkarina tagasi ei tulnud.

[karrvik]

See roheline pulber tõepoolest lõunamaa meeste seas väga populaarne. Meil seda kutsuti nosvai või nasvai, kuidagi nõnda. Aga ega hea pilguga selle sodi tarbimisele vaadatud....nad rajakad sülitasid kuhu juhtub õuses ja siis olid vahest ikka jube rõvedad suured rohelised larakad maas. kas see mitte mingi roheline tubakas vms, mitte ei olnud? Sest otseselt keelatud ta nagu polnud, mehi purju ka ei pannud...ja kasutajate väitel pidi suitsu asendama. Ise ausaltöeldes seda ei proovinud, kuigi vahel pakuti....tundus et enese tapmine tubakaga on vähemohtlik-harjunum protsess kui mingi jubeduse mätsutamine. Eks tegelikult olin ma lihtsalt ,,jänes,, ja kartsin et see miski narkootikumipask.

[villy.64]

Vorkutas,kus teenisin, asus ainus piiritusetehas kogu Komi peale ja siis käisid kõigi väeosade medteenistused oma piiritusetagavara meil täitmas. Kuna linnal oli suure maaga ühendus ainult lennuki või rongiga,siis saabunud teiste väeosade mehed kasutasid meie pataljoni autotransporti. Autorühmas olid meil eestlased ja lätlased. Ükskord siis tegime sauna ja eestlasest autojuht tõi välja plasku puhta piiritusega ja rääkis ka selle saamisloo. Olla ta siis oma autoga sõidutanud teise väeosa leitnanti ja kaks sõdurit piiritusetehase hoovile, nood läinud sisse ja tema autosse passima. Väljas talv,külma üle 40. Istunud, vahtinud niisama ja siis järsku jäänud silma, et ukse juures 200-l vaat vett täis ja mis kummaline-vesi polegi jäätanud. Läinud siis asja uurima ja kae imet-vaadis puhas piiritus. Siis hakkas mehel kiire-kähku autosse, istme seljatoe tagant kaks viina täis plaskut välja,viin maha ja plaskud piirituse sisse. Ütles, et külm oli,käed kanged, aga täis ta need sai. See roheline asi oli meil selliste myntoni moodi tablettidena ja nimetati seda nasiks,mustad seda panid neh.

[ooblää]

Joogipiiritus 96vol. ,maksis poes 8.42 .Sai osta ka 100g kaupa.Aga sai joodud ka praskat.Viin ja vein oli kaug-idas defka.Kord aastas toodi linnapoodidesse.Siis oli ülelinnaline praznik.Aga sai ka joodud Joodi.3 L. purk joodi,sinna sai lisatud sidrunhapet ,(kui sidrunhapet polnud,siis fotofiksaas ajas ka asja ära).Selle protsessi tulemusena jood kristaliseerus ja sadestus purgipõhja.Ja järgi jäi hapuka maitseline 70 vol. piiritus.

[stilett]

Surrogaatide joomiseks polnud erilist põhjust. Väeosa territooriumil, linnakus asus Vojentorgi kauplus, kus palgaliste tarbeks oli hääd ja paremat napsu müügil. Ajateenijate jaoks oli seal olev jook liiga kallis, odavat peedikat ( a'la Agdam, Daljar hinnaga 1.50-2.220) tuli vajadusel tellida kauplustest, mis asusid väeosast väljas. Põhivedajateks tööpataljoni autojuhid. Populaarne oli ka puskar, kuid seda tavalise raha eest oli peaaegu võimatu saada- oli vaja vahetuskaubaks tuua suhkrut, võid. Seal oli käpp sees söökla "hleboreezidel". Meie pataljoni paar kroonilist alkašši panid loomulikult ka kappidest kogu odeka nahka. Äärmisel juhul läks loosi ka hambapasta, seda lahustasid proportsioonis- üks tuup klaasi vee peale. Kõige parem pidi olema "Pomoriin". Kellel oli soov suitsetada anašad, pidid tööpataljoni tšurkadega sõprust hoidma, kuid meie juures erilist populaarsust polnud.
Lõppkokkuvõttes oli ikkagi kõige populaarsem odav peet. Polnud sakummi vaja juurde otsida+odav+toimiv. Loomulikult kodust saadud Vana Tallinn tundus Jumalate joogina.

[Tarmo Männard]

Ohissand, kui palju sõjaväes juua sai......ja kui õudseid jooke.
Laelambi kupli seest mingit poolkäärinud praagat....erineva puhtusega samakaid...kusjuures alumise otsa kvaliteediga jookidesse oli puistatud tripperilillat, mis pidada koaguleerima mürgid põhja....kujutage ette samakat, mille järelmaitseks on kaaliumpermanganaadi mekk.
Uhh.
Ja leedust saadetud samakat ja ukraina kodust punaveini.

Kui õigesti mäletan, oli kursiks 20l bensiini= kott vilja= 1l puskarit.

Aastavahetuseks 88/89 oli nelja peale kaks suitsukana, kaks torti kaks pudelit samakata ja "Vana tallinn" .
Üks venelane kulistas seda harjumuspäraselt "po stakanu".
Jõi pool tassi tühjaks ja pisarad purskusid silmadest.

[susi]

Ka mina olen seda saapaviksi lugu kuulnud, aga meil garnisonis seda ei tarvitatud.
Utshepkas alkoholi tarbida ei saanud. Väeosas Moldaavias oli veini piisavalt. Seal oli igas teises majas veinikelder olemas. Samuti oli kislarodka peal piiritus ette nähtud.
Narkotsi kohta käis kumu, et mustad teistest pataljonidest midagi tarbivad.
Samas minul nendega suurt lävimist ei olnud ning ise oma silmadega midagi ei näinud.

[Daaklane]

Teenisin Brjanski oblastis. Seal olid poest viina ja "peeti" alati saada. Meie väeosa ohvitseerid olid nn. "mustad lambad". Teistes väeosades millegiga vahele jäänud, eriti alkohooliga liialdamisega ja sealt minema saadetud. Olid alles kõrid. Aga väeosa distsipliin oli kõrge, seda imestasid kõik. Sõdurid olid ka Vahelejääjad. Iga kvartal tuli teisi jaotuspunktides ja sõjaväe prokuratuur vedas sealt usinasti saaki minema ka. Olid igasugused pättused purjuspeaga linnas. Linnaääres külas aeti samakat. Vahetati kroonu riiete, bensiin jms. vastu. Ma pole elus, ei enne kroonut, kui ka peale kroonut niipalju viina kõrist alla lasknud, kui oma teenistuse viimasel poolaastal. Kuna olime paari sõbraga nn. Hüppes käiad ja üks sõber ajas kogemata rooduka tütrele ligi, siis meid komandeeriti metsa. Igavesse komandeerigusse. Ehitati seal diviisi komando punkti ja meie sinna valvesse, kolmekesi. Rebased pääsesid kanaaeda. Teenistusse suhtusime algul täie tõsidusega, kuini märkasime, et nn. "kodused" meievastu huvi ei tunne ja allume mingile ehitusvägede majorile, kes oli ilmast ilma täis ja pooled ehituspati sõdurid samuti. Muuseas meie valvepäev hakkas siis, kui ehituse vennad territooriumilt lahkusid. Tegime siis nii, et igapäev oli üks meist kaine, eelmine päev võttis vähem. Ja nii see viimane suvi lõbusalt läks. Kohalikud külaplikad harjutasime meiejuurde käima ja see varjant sobis neile paremini, kuna kui sõdur külla läks, tüdrukud teistenähes ei tahtnud sõdurivormis poistenähes tegemist teha. Aga metsas kõlbasime küll. Tulemusena, vist jäi poeg sinna maha. Hiljem, üks tuttav kirjutas. Kuna eriti enesest ei rääkinud ja eestlase asemel olin lätlane, nii igaks juhuks. Vot selliseid juhtumisi vanst heast venekroonust.
P.S. Kust mee joogiraha saime? Mõistatamine jäägu juba lugejate fantaasiamaailma.

[vanakaru]

Noh , kõigeparem oli ikka poes käia kui käisid sõpruskolhoosis kartuleid võtmas. Ikka mitu päeva järjest.
Kas läksid ise või tegid traktoristid sulle välja.

Lõpuks vaatasid ohvitserid , et eestlased sebivad pidevalt mingit jooki .
Saadeti siis mind koos venelastega traktorijaama puhastama. Eks seal vedeles seda tühja taarat kottidega. Pesime puhelid puhtaks ja tegime veini ja suupistete laua.

Aga kuna asi jäi viisakuse piiridesse siis keegi karistada ei saanud...

[LeBon]

Vaatasin, et mälestuste rubriik on kuidagi soiku jäänud ja seetõttu panen siia ühe loo EKV-st.
Olime tulnud metsalaagrist ja õhtul kasarmus võtsime väikese seltskonnaga vaikselt napsu. Seltskonnas oli ka sihukene sell nagu reamees P. kes oli iseenesest hirmus kärakamees aga oli sõjaväes seni kuival püsinud, kuna tüübil oli eluunistus kapraliks saada ja hambad ristis, ei hakanud vahelejäämisega riskima. Oli sihuke veider vene kutt kes oskas ka maakeelt vabalt.
Joogid otsas, läksid teised kamraadid magama, meie reames P-ga otsustasime veel kuivatusruumis ühe sigareti teha. Kamraad oli küll purjus aga mitte maani täis. Kuna napsutamine toimus peale öörahu ja sauna, olime mõlemad särgi, bokserite ja susside väel. Ruum asus teisel korrusel, suitsetasime siis mõlemad akna all, mina lõpetasin pläru kiiremini ja visates selle aknast alla lumehange, lahkusin ruumist. Kamraad jäi minust edasi suitsetama.
Sel momendil kui kuivatist lahkusin, astus mulle vastu kompanii korrapidaja. Tegemist oli meie oma lennu poisiga, samasuguse ajateenijaga nagu meie, ainult auastmelt kõrgem.
Sell küsis must möödudes ja kuivatusruumi suundudes, kus on reamees P.
Vastasin, et teeb seal suitsu ja astusin edasi, kui korrapidaja hüüdis: teda pole ju siin!
Vandusin, läksin tagasi poolpimedasse ja riideid täis ruumi ja küsisin, et kuidas siis ei ole, just praegu ju oli. Paraku, vaatasin ringi, tõesti ei ole! Vaatasin siis aknast alla ja seal ta oligi: reamees P. lamas aluspesus lumehanges, võrdlemisi ebaloomulikus asendis ja ilma mingi elumärgita.
Muidugi kohkusime mõlemad, ilmselt kujutasime mõlemad mis tagajärjed järgnevad kui koledaim prognoos tõeks osutuks, eeskätt meie jaoks... Ajasime mõned mehed voodist välja ja tassisime võitleja oma voodisse. Tüüp jalgu alla ei võtnud aga vähemalt hingas.
Järgmisel hommikul tuigerdas ta ambulantsi kus teda mõnda aega raviti, täpselt ei mäleta mis tal viga oli. Igatahes ei midagi tõsist. Minul on aga siiamaani arusaamatu, kuidas ta sealt aknast alla sattus. Ise ta väitis hiljem, et ei mäleta midagi. Kukkuda ei olnud sealt justkui võimalik, aknalaud oli umbes naba kõrgusel ja oli pealegi meetrilaiune kuna ka kasarmuseinad olid sellised. Ka meeltesegadustes allahüppamist on raske uskuda, kuna vaid mõned sekundid peale ta allalendamist olime samas ruumis koos ja mees käitus igati adekvaatselt. Nagu ka peale seda juhtumit.
Aga ehk aeg annab arutlust.