Otboi oli meil tähenduse all kui vaikne aeg, mis samas ei keelanud kellelgi kasvõi hommikuni üleval olla – ise tead kuidas järgmine päev luugid lahti hoiad, kui selleks vajadus tekib.
Tegevustest peamine oli televiisori vaatamine, kuivõrd sealt midagi vaadata oli aga teinekord lihtsalt taustaks muude tegevuste juurde. Nokitseti demblialbumite kallal, tehti teed. Mõned mehed tavapärases hüppes ja pooled kusagil mööda lennuvälja ja ilma laiali. Kes pesu olid pesema läinud istusid mõnusalt sööklas, tegid praekartuleid ja teed ning tundsid ennast ka suht hästi. Üldjuhul oligi selle öise ülevalolemise suurim põhjus selles, et kui tulid lennuväljalt hilisõhtul ja käisid siis veel söömas, no mis magamisest saab juttu olla. Vaja muljetada ja niisama ringi vedeleda ning lõõgastuda. Meie ameti juures jõudis magada alati, kui soovi oli.
Komandeeringus oli otboi kui selline täiesti sümboolne. Oli aeg millal magasime ja seda kuidagi imelik otboiks nimetada, sest mingit korraldust selleks ei olnud, et vaat müüd mehed olge nii kenad ja kerige magama (ei tea kes see käskinudki oleks). Lihtsalt oli ajavahemik olenevalt kohast ja olukorrast, millal tuli ennast välja magada, et järgmine päev jälle jaksaks tegutseda. See aeg võis olla normaalajal aga ka näiteks õhtul kuuest kella kaheni-kolmeni hommikul. Samas nagu ikka seltskonnas – sai koos istutud, niisama jutustatud, kaarte mängitud, alkoholi tarbitud ja siis mingi aeg ikka ütled kamraadidele või keegi neist, et aitab küll tänaseks, läheme magama.
Väeosas meid otboi ajal mingitele imelikele töödele, mis otseselt ametiga seotud ei olnud ei aetud ning ametipõhised tööd olid ette planeeritud. Kui hästi järgi mõelda siis polnudki selliseid öötöid kusagilt võtta st polnud töid, mida poleks ka päeval sama hästi saanud teha. Kui aga komandeeringutes oli vaja tegutseda polnud vahet kas on öö või päev. Senikaua toimetasid kuni kõik valmis oli. Aga ikkagi sihipärane tegutsemine, mitte kellegi mõttevälgatus suva ülesande täitmiseks.
Mida paksem ajatolm, seda ilusamad tunduvad selle all olevad asjad.
Rakveres teenides oli peamine mõnu vanaisana õhtul peale otboid telekast Karuksi "Heli jälge" või "muinaslugu muusikas vaadata". Just siis sai "Propelleri" ja "Rockhotelli" ära nähtud. Keegi noortest oli muidugi alati aknal šuhheril, et väeosa korrapidaja ootamatult peale ei satuks. vanaisad panid vahel kaptjorkas ka tina, aga see polnud kuigi sagedane tegevus.
Teine kategooria peale otboid ülevalolijaid olid noored, kellel mõni päevatoimetus tegemata (juuksed lõikamata, pesu pesemata, saapad puhastamata vms) - nad pidid koos teistega magama heitma, ent võisid hiljem üles tõusta ja tegutseda hiirvaikselt.
Kolmas kategooria olid karistusalused, kes pidid koristama peldikut-pesuruumi ja koridori, tehes seda samuti hiirvaikselt. Roodu korrapidaja otsustada oli, kaua ta neid vennikesi nöökis - 30 minutit või 3 tundi. Sellist trahvilööki nimetati Pärtliööks (Varfolomejevskaja notš)
Puupeal läksid silmad põlema. Näitleja mängis mäkra. Mõrd läks õnge.Striptiisitar varastati paljaks. Tuukril olid näpud põhjas
just plain mean kirjutas:
Kolmas kategooria olid karistusalused...
Lisaks veel neljanda kategooria - vast kõige vastikuma.
Pärast odboid toimus "razbor zaljetov" ehk siis duhhidele jms füüsiliste märkuste kättejagamine päevaste eksimuste eest.
Sinna hulka kuulusid deduškatele unelaulu laulmine plaanivälised kätekõverdused "allveelaevapost" (duhh roomab voodialuseid pidi ühe deduška juurest teise juurde midagi viies ja tuues) ja "süvapommitamine" siis üritus voodi raformpõhjaga hüpeldes "allveelaev" põhja lasta...
meil brigaadistaabi sideroodus sellist asja ei tehtud, ilmselt intelligentsem rahvas koos. korrus allpool autoroodus oli teise peakujuga rahvas, seal võib-olla et tehtigi. Majandusrühmas ka minu teada noori niisama ei nülitud. Kui keegi saigi nossu, siis enamasti oli selleks ikkagi mingi põhjus (näiteks akuutne šlangiit või muidu totaalne tormoz.
Aasta oli 1978-80
Puupeal läksid silmad põlema. Näitleja mängis mäkra. Mõrd läks õnge.Striptiisitar varastati paljaks. Tuukril olid näpud põhjas
pärast otboid oli selline und ergutav aktsioon - kaks meest - üks varustatud kulbiga - teine kopsiku täie veega käisid mööda magalat ja andsid siis valikuliselt - kõigepealt kulbiga kuju andis matsu magajale vasta silmade kohal olevat otsakonti ja siis teine kuju kui magaja silmad avas äigas nendesse kohe täie vett et too magaja ei saaks tuvastada kes kulbiga äsas.
tegevus oli päris naljakas sest ohvrid ei teadnud kunagi kes oli see kulbiga äigaja.nalja lisas seegi et nii mõnelgi oli hommikul kulbi jälg otsa ees muhu näol.
kes vene sõjaväes olnud teab seda duralumiiniumist supikulpi küll
Ajalugu kirjutavad alati võitjad, ja kaotanud poolte ajalugu kuulub osalejate kahanevale ringile.
(Joachim Peiper)
Radistide koolis oli just varasematel kuudel põhitegevus peale otboid päevaste kontrolltööde järele tegemine. Ehk iga koolipäev lõppes morse kontrolltööga- kes ära ei teinud see läks peale otboid paariks tunniks õppima ja korduskontrolltööle. Mõni tüüp ei maganud päevade kaupa, sest öine väsimus andis jälle uuel päeval tunda ja jälle läbikukkumine- omanäoline nõiaring! Välja magada sai siis nädalavahetusel kui pühapäeval pealelõunasel ajal magad lubati.
johnbull kirjutas:
kes vene sõjaväes olnud teab seda duralumiiniumist supikulpi küll
Kuna ise olin kokk siis meil oli vähemalt see alumiiniumist kulp sama suur kui kiiver. Liikus isegi legend, et sellisega oli üks vend maha lõõdud. Ju siis oli konflikt suurem kui lihtsalt pullitegemine.
Peale otboid aga läks sööklas elu keema. Narjaadis olevad vennad said siis endale kartulit praadida (muidugi alles peale kokkade praadimist/söömist) ja tunda end kui kuninga kassid. Ainuüksi see öine kartuli praadimine kaalus üles kogu selle jama mida narjaadis (sööklas) tuli taluda. Ja need kes roodu jäid (vanad) lasid end spetsiaalselt öösel äratada, et ka praekartulit saada. Aga noh, kokkadel polnud sellest midagi. Peale otboid saigi rahulikult toimetada.
