Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem

[Martin Herem]

Üks oluline asi veel.
Kaitsepalga või ajateenijate toetuse tõusu kavandamine ei ole edasi lükanud liikuvsuurtükkide hanget.
Kui esimene on praeguse koalitsiooni tahe , siis hanke küsimus on otsustatud varasemate plaanidega.

Siis käis siit kaitsetahte kirjeldamiseks veel läbi " ainult iga teine mees tuleb RÕKile". No ei tule ainult iga teine. Isegi 60% on kolmest kaks. Pealegi tuleb vaadata, miks ei tule X%. Ümmarguselt kolmandik nendest on saanud vabastuse - pere, kool, tervis, töö. Jah me võime neid süüdistada seaduslikus eemaleviilimises, kuid see ei ole tegelikult ju õige. Teine kolmandik on neid kes ei saa kutset kätte - aadress vale, ei asu kutse toomisel aadressil, või tõepoolest ei võta kutset vastu, sest viilib eemale. Ka siin ei saa selget pilti kaitsetahtest ehk tahte puudumisest. Viimane kolmandik, ja see on minu andmetel väikseim, lihtsalt ei ilmu kohale. Vot nendel on tahte puudumine tõsiasi.
Kaitseliitlasena soovitan ma Trummil selgitada endale KL vastavaid %.

[Kapten Trumm]

KL-le iseloomulikud käärid hoiakute ja kohaletuleku % vahel tulenevad sellest, et mitmetel põhjustel hoitakse nimekirjades surnud hingesid või muidu ebakindlaid tegelasi.
Kui nimekiri taolisest sodist puhastada ja jätta alles vaid ennast tõestanud vennad, siis usun, et ka 80% osalusprotsent pole lagi.
Taoliselt puhtaks rapitud asi hakkab aga kujundama enda kultuuri ja igasugu vorstid hoiavad eemale juba ise.
Tõsi, võib juhtuda, et mitmedki struktuuripompöössused võivad mullina lõhkeda, sest struktuuride taga lihtsalt pole piisavat arvu piisava motiga tegelasi.
Väljaõpe jne on juba teisejärguline, sest kui vendadel on motti, siis küll need relvad-põrked ka selgeks saab.

Teine asi, mida tähele panin, et kui RÕK-ide korraldusest kõrvaldati igasugu kaadri pidurid, siis hakkasid asjad toimima kiiremini/ladusamalt/tõhusamalt ning seegi ei möödunud jälge jätmata osalejate arvamusele asjast endast.

[lasnagorsk]

Kysimus oleks umbes selline minule omasel kohmakal ja kirjavigasel kombel: kas riigi ja kodanike vahel on riigikaitses kommunikatsiooniga koik korras?
Kas me ei tegele siin mitte yksteisest mooda raakimisega? Tahame ju koik yht asja, kuid ikka justkui kakleme ning lahme vaat et halvustamiseni valja. Kui ‘Eesti on kaitstud, pealegi NATO’ korrutamine ei anna enam effekti teatava sihtgrupi juures, siis voib olla peaks taktikat muutma. Kui see ei olegi nendele moeldud, siis kuidas kindlustada, et see sihtgrupp ka sonumi katte saaks temale rahuldaval kujul? Kui Eesti on toesti kaitstud, siis on ju kysimus ainult yhise keele leidmises, mitte musta valgeks raakimise voimatuses. Sest on ju see otseselt seotud kaitsetahtega ning see on omakorda riigikaitse osa, siis on see potentsiaalselt riigikaitse arendajate-planeerijate teema. Eriti kui tegemist on aktiivsema riigikaitsjate osaga. On toenaoline, et riigikaitseopetuse koolidesse sisseseadmisel selliste inimeste hulk, kes ei rahuldu ‘Kohe hasti kaitstud on!’ hyydmisega, ainult suureneb.

Yks foorumlane juba eelnevalt selgitas:

Miks seda siis osade foorumlaste rahustamiseks siia ümber ei trükita? See ongi saladus. Päriselt kah. Ja kurb on see, et ega eriti täpsemaks sellest 2% ei saagi minna ning siis jääb paljudel tunne, et tegelikult on asjad jamad (mis nad siis muidu varjavad) ja sõjaväelaste optimism on hämamine või kõvatamine.

Okei, see on saladus ning ei saa jagada. Arusaadav, aga yldisemat juttu ikka saab ajada? Meenuvad yhe foorumlase harvad postitused, mis on sellegi poolest just riigikaitse nii-oelda riigi poolset osa valgustavad. Neid oli alati tore lugeda, isegi kui pohjendustega alati nous ei olnud. Lisaks, mida siis raagiti Reikop-Aunastele nende riigikaitse teemalisel kursusel, sest oli ju, et riigisaladusi ei avaldatud, aga edasi tsiteerida ka ei lubatud. Samuti olevat seal puudustest raagitud. Ning plaanidest. Kui praegu jaab mulje, et 2% on eesmark iseenesest, siis kas see pole mitte mark ebaonnestunud kommunikatsioonist? Akki on toesti koik doktriinid ja visioonid kuskil kirja pandud, kuid kui need sihtgrupini ei joua voi ei suudeta neid edasi anda, siis on ju pahasti midagi. Kui toesti paremini ei saa, siis ei ole samuti motet olla kuri selle peale, kui siin arutatakse teemasid, mis seavad koiksed salajased asjad monetise kahtluse alla.

tl:dr Oleks suhtlemine parem, poleks vaja pooli selle foorumi vaidlemisi.
Ja ma laen votan need ajakirjad neljapaeval ette ning vaatan uuesti yle. Loodetavasti on pohjust koik sonad tagasi votta.

[41Degree]

Lisaks, mida siis raagiti Reikop-Aunastele nende riigikaitse teemalisel kursusel, sest oli ju, et riigisaladusi ei avaldatud, aga edasi tsiteerida ka ei lubatud.

Põhjus on suhteliselt lihtne: sealseid esinejaid, küsijaid ja arvajaid ei tohi tsiteerida selle pärast, et õhkkond oleks vaba. Kui nüüd väga utreeritult öelda, peaks tegemist olema väga kõrgetasemelise "saunaõhtuga", kus värsked riigikogujad ja muidu asjapulgad saavad küsida oma kõige lollimad küsimused ära ilma, et neist järgmise päeva lehes irvitav pealkiri oleks. Samuti saavad pagunite raskuse all lookas härrad pajatada mõne sellise lookese, mida ehk otse kaamera ees teha ei sünniks.

Enne oli juttu riigikaitselistest hoiakutest. Pean mainima, et nii mõnigi minu tuttav on huvitaval kombel just nimelt seoses Ukrainaga teinud päris huvitava arengu läbi. Kui enne vastati küsimusele "Mis sa siis teeks, kui...?" fraasiga "Jooksuga esimesele laevale", siis praegu vastatakse hoopis "A on valida vä?". Ja ega ei olegi.

Samuti ei ole väga palju ka neid, kes jätaks Siilile tulemata, sest "ah, ei viitsi". Pigem olen sattunud mõne mehe peale, kes pole kutset saanud, aga on lootnud saada. Iseasi, kui palju neist kohal on, kui kaevikut on vaja kaevata asja pärast, mitte selle pärast, et RÜ/KÜ/KVJ rahul oleks. Punnitame nii kuis jaksame, et seda kunagi teada ei saakski

[Martin Herem]

Kuulge hr Lasnagorsk, paar lehekülge tagasi ma juba pakkusin: KÜSI! Ma ei näe su küsimust.
Ja see, et 2% tundub olema omaette eesmärk ... ei saa küll kommunikeerimise viga olla ... minu arvates.

[Kulibin]

Diivanisõdalase unelm


..läks ära foorumi naljanurka
(by Borja)

[lasnagorsk]

Motlesin, et ootan yhe kaasfoorumlase doktriini teemalise postituse ara, sest tema eelmine postitus oli ysna sisukas, aga ma yritan siis uuesti sonastada.

Kas seda, et Eesti on kaitstud ei saa paremini/pohjalikumalt pohjendada kui ainult seda kulunud ‘vaga hasti’ kasutades?
Millele vastus paistab olevat, et ega avalikult vaga ei saagi.

Milline on visioon kaitstud Eestist, mille poole pyyeldakse, ning kuidas plaanitakse see saavutada?
Ka siin tundub, et liialt detailselt vastust anda ei ole voimalik.

[Martin Herem]

Eks see vastus on siit mitmeid kordi läbi käinud aga proovin siis veel ühe korra kokkuvõtlikult.

Eesti riik kavatseb end kaitsta (väliste ohtude eest) Eesti Kaitseväe ja liitlaste abiga.
KV tähendab suures ulatuses reservväge (sh KL), mis mobiliseeritakse riigi ressurssidest ning mis asuvad rahuajal kaitseväes ja väljaspool kaitseväge. Osaliselt kindlasti ka väljaspool riiki. Kaitsevõime mobiliseerimist teostatakse etapiliselt või täies ulatuses, sõltuvalt ohu suurusest.
Kaitseväe suurus ja võimed on ära määratud RKAK 2022. Arendatavate võimete ulatuse aluseks on a) riigikaitseks vajalikud võimed b) kasutada olevad ressursid - need mida riik on otsustanud selleks kasutada.
Võimed milleks vahendeid ei jätku, kompenseeritakse liitlaste vahenditega.
Oluliseks teguriks on varajane hoiatus - element mis teeb paljudele nalja, kuid teatud moel töötab juba täna. Oht on suurem - teeme rohkem õppusi, hoiame liitlasi rohkem kohal. Kõigi nende tegevuste üks eesmärk on demonstreerida oma kavatsust muuta mistahes sõjalise agressiooni tulemus, agressorile vastuvõetamatult kulukaks.
Miks pole meil kohe täna näiteks 7x rohkem liitlasi või 8x rohkem võimeid. Siin mängib rolli mitu faktorit. Esiteks kulutades "liiga" palju kaitsevalmidusse, jätaks riik tähelepanuta teised riigi kohustused. Mõne aastaga või kümnega, oleks riik nii nurka mängitud, et tema ülevõtmiseks pole sõjalisi vahendeid vajagi. See on loomulikult risk. Teiseks ei ole võimalik teatud võimeid saada üle päeva. Loomulikult oleks võimalik hankida näiteks soomustehnikat, kuid selle rakendamiseks kuluks nii kui nii aastaid. Seejuures oleks saadaolev tehnika taktikalis-tehniliselt vastava võime seisukohalt üsna madalal tasemel. Jällegi võetakse risk, ning hangitakse pikema aja jooksul paremaid vahendeid, valmistades samal ajal ette isikkoosseisu, tegevuspõhimõtteid, taristut jne. Tegelikult on võimearendus märksa komplekssem protsess - ehk kaitseplaneerijad selgitavad. KVÜÕA teaduspäeval tehti sellest eraldi esitlus.

Siin polnud nüüd tõenäoliselt mitte midagi uut. Kuid siit võiks edasi minna nii: Mis on selles segast?
Ekstra Lasnagorskile: SELLE jutu eest mulle makstakse. KVst.

[Martin Peeter]

Esiteks kulutades "liiga" palju kaitsevalmidusse, jätaks riik tähelepanuta teised riigi kohustused. Mõne aastaga või kümnega, oleks riik nii nurka mängitud, et tema ülevõtmiseks pole sõjalisi vahendeid vajagi. See on loomulikult risk. Teiseks ei ole võimalik teatud võimeid saada üle päeva. Loomulikult oleks võimalik hankida näiteks soomustehnikat, kuid selle rakendamiseks kuluks nii kui nii aastaid. Seejuures oleks saadaolev tehnika taktikalis-tehniliselt vastava võime seisukohalt üsna madalal tasemel.

Eks militaarneti üks tugevusi ole see, et siin on erinevate erialade spetsialiste. Ma ei sea kuidagi kahtluse alla ning kinnitan omast väikesest teadmisest, kui sõjanduse eriala tippspetsialist ütleb, et teatud võimeid ei ole võimalik saada üle päeva ning soomustehnikat seisma osta pole mõtet. Aga olles ise majandus- ja sotsiaalvaldkonna spetsialist ning riigikaitsesse vaid vabatahtlik väikepanustaja, ütlen, et Eestil riigina on võimalusi panustada sõjalisse kaitsesse tunduvalt rohkem ilma, et riik jätaks tähelepanuta muud kohustused. Küsimus on meie valitud poliitikute tahtmises ning valmisolekus muuta Eesti juhtimisel valitsevat dogmaatilist mõtlemist, millele on teise nurga alt tähelepanu juhtinud näiteks endine peaministri majandusnõunik Ruta Arumäe. Paljuski on see ka meie foorumis areneva jauramise sisu (trollid muidugi tuleb kõrvale jätta - neil on oma asi ajada).
Seega minu jaoks defineerib kaitsevõime arendamise mõistliku piiri praegu organisatsiooni suutlikkus mõistliku pingutuse juures mõistlikku säästlikkust säilitades neid võimeid arendada. Ma ei oska öelda, kas see on praeguse tegevuse mahu juures juba saavutatud või mitte.
Vaadates hiljutist Steinmeieri visiiti, millelt oodati hoopist rohkem (ehk võib-olla Saksa kompaniid), aga mida ei tulnud, siis no, mis meil üle jääb, kui ise rohkem panustada. Üldiselt paistab, et meile liitlaste seas valitseb arvamus, et praeguses olukorras kontingendi suurendamine Eestis, oleks olukorra eskaleerimine, millel võivad olla negatiivsed tagajärjed.

[tommy]

Ma ei sea kuidagi kahtluse alla ning kinnitan omast väikesest teadmisest, kui sõjanduse eriala tippspetsialist ütleb, et teatud võimeid ei ole võimalik saada üle päeva ning soomustehnikat seisma osta pole mõtet. Aga olles ise majandus- ja sotsiaalvaldkonna spetsialist ning riigikaitsesse vaid vabatahtlik väikepanustaja, ütlen, et Eestil riigina on võimalusi panustada sõjalisse kaitsesse tunduvalt rohkem ilma, et riik jätaks tähelepanuta muud kohustused. Küsimus on meie valitud poliitikute tahtmises....

Loomulikult on riigil võimalus panustada rohkem, kui praegu. Oleks kaitsekulud näiteks 3% või 4% praeguse 2% asemel, ei saabuks meil mingit erilist kollapsit. Kusagil mujal tuleks lihtsalt rohkem maksta või vähemaga läbi ajada.
Kuid seda valmidust pole...
Ei tasu süüdistada lihtsalt poliitikuid. Seda valmidust pole ühiskonnas laiemalt. Küsimus on meie kõigi prioriteetides.
Hääletatakse nende poolt, kes lubavad madaldada seda ja tõsta toda.
Ju siis see peabki nii olema.

On mis on ja olgu põhjused mis iganes, reaalsus on ikkagi see, et hetkel riigikaitses kehtib 2%. (no ja natuke peale)
Seega, senikaua peavad kõik meie otsused ja plaanid lähtuma just sellisest ressursiraamistikust.
RKAK-2022 on parim plaan, mis meil hetkel on.
See on parim plaan just sellepärast, et ta arvestab reaalsete ressurssidega.
(Ja ehk ka sellepärast, et keegi teine pole välja pakkunud paremat. )

Kuid loomulikult pole RKAK-2022 parim, mis oleks üldse võimalik.
Tõsta rahad näiteks 3%-ni ja kohe saab koostada uue, veelgi parema kava, mis sisaldaks veelgi rohkem head/paremat.

[Kapten Trumm]

Aga olles ise majandus- ja sotsiaalvaldkonna spetsialist ning riigikaitsesse vaid vabatahtlik väikepanustaja, ütlen, et Eestil riigina on võimalusi panustada sõjalisse kaitsesse tunduvalt rohkem ilma, et riik jätaks tähelepanuta muud kohustused.

Selle lause võiks isegi loosungina naelutada mõnegi koha paraaduksele.

Pealegi - meenutan, et see % teema on nii ja naa, praktikas on % pigem psühholoogilise tähtsusega.
Arveid maksta saab ikkagi absoluutsummast, sestap meist vähem tublimad soomlased jooksutavad tanke, hävitajaid ja sõjalaevu, meie aga mitte.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Aga olles ise majandus- ja sotsiaalvaldkonna spetsialist ning riigikaitsesse vaid vabatahtlik väikepanustaja, ütlen, et Eestil riigina on võimalusi panustada sõjalisse kaitsesse tunduvalt rohkem ilma, et riik jätaks tähelepanuta muud kohustused.

Selle lause võiks isegi loosungina naelutada mõnegi koha paraaduksele.

Selle lause pärast meil see teema siin foorumis TÄNA NII POPP ONGI..

[Kapten Trumm]

Esiteks sellest müütilsiest 2% teemast. Protsent, mida riik kaitsekuludeks eraldab on oluline. See näitab ühelt poolt riigi tõsiseltvõetavust ja teisalt on see mingi suund, et kui kaugel me oleme soovitust tasemest. Kaua aega tagasi (ärge küsige, millal) tehti NATO struktuurides tüüpiline sõjamäng ning vaadati, milline on nõutav väestruktuur, et peatada NSVL ja selle sateliitide pealetung. Kui see rahasse ümber arvestati, siis tuli välja, et selle väe ülalpidamiseks peaksid riigid panustama hinnanguliselt 2% oma SKP-st. Kas need arvud seni pädevad, kas need pädevad võrdselt suur- ja väikeriikide kohta ja muud eksistensiaalsed küsimused ei ole siinkohal olulised. Tähtis on see, et on olemas mingi mõõdupuu, seda on võimalik jälgida ning see on laialdaselt aktsepteeritud. Ning seda avaldades ja hinnates ei paljastata ülemäära palju sõjasaladusi. Kas see 2% näitab ka kõike? Kindlasti mitte. Lihtsalt kontrollküsimuseks - kui riik panustab nt 3% kaitsekuludeks, kuid sellest on 89% personalikulusid ja veel nendest omakorda pool läheb pensioniks, kas siis on hea?

http://www.rand.org/content/dam/rand/pu ... /N2757.pdf

Kaitsekulude osakaal SKP-st riikide lõikes (kes andsid lõviosa NATO kaitsekuludest), vastavalt aastatel 1960, 1970 ja 1980* (kui Euroopas valitses sõjaoht)

USA 8,8 7,5 5,4
Lääne-Saksamaa 5,0 3,4 3,3
UK 8,3 5,6 5,2
FRA 7,8 4,3 4,0

Kust need andmed pärinevad, et 2,0 oli piisav - ilmselt peetakse silmas mingit Fukuyama ajajärku? Siis, kui valmistuti reaalselt lahinguks, olid suurusjärgud natuke teised.
Kui vaadata SKP numbreid, siis tollal edenes neis riikides elu ikka kiiresti, SKP pea kahekordistus iga kümne aastaga. Ilmselt ka näljapaistetuses pensionärid tänaval ei roomanud ning KGB agentidel ei õnnestunud ühtki neist riikidest pöörata sotsialismikursile. Kui vaadata venelaste protsente, siis näib, et ka nemad valmistuvad sõjaks.

* - 1990 jäi välja seepärast, et dokument on koostatud 1989 ja 1990 saanuks olla vaid prognoos, kui keegi nokib välja samad andmed 1990 seisuga, oleks tänulik.

[Veiko Palm]

Arusaadavalt hüppab jutuajamine teemalt teisele. Üritaks ühe varasema väitega tegeleda.

Suure puudusena on välja toodud (kirjaliku) doktriini puudumist. See justkui takistaks head ja õiget arengut ning seetõttu käib just kaitsevaldkonnas tegevus ikka Exceli põhiselt (loe - kitsalt ja lühinägelikult, ilma laiemat pilti hoomamata) ning otsuste tegemise tase on primitiivne. Oleks (kirjutatud) doktriin, siis vast ...

Vastab tõele, et meil puudub omakeelne ja just nimelt Eestile kohandatud kirjalik doktriin, kuid see ei tähenda, et meil doktriini üleüldse pole või et tingimata oleks suurimaks puudujäägiks tingimata kirjaliku dokstriini puudumine. Minu järgnev mõttekäik ei ole niisama "ametniku õigustamine" vaid mõtlen seda täiesti tõsiselt.

Esiteks on vale väita, et meie kaitseväel puudub kirjalik doktriin. Oleme ratifitseerinud (ja sellega ka kasutusele võtnud) praktiliselt kõik NATO doktrinaalsed dokumendid (alates AJP-01). Seega on kirjalikud doktriinid olemas. Inglise keeles ja kohandatud enamusele NATO riikidele, kuid on olemas. Muuhulgas on Eesti nõustunud "manööversõdalase lähenemisviisiga" (maneuverist approach) lahingutegevusele. Ka selle puudumisest on räägitud.

Teiseks on doktriin ühtemoodi mõtlemise väljendus ja sellisena ei pea see tingimata kirjalik olema. Indoktrineerimine toimub ka teisiti ning paljude autorite arvates sellisena hoopis effektiivsemalt. Tähtis on ju see, et juhtkond mõtleks ja tegutseks sarnaselt, mitte see, kas mõtlemise ühtsus on tingimata paberile pandud.

Doktrinaalse mõtlemise ühtsusest meie kaitsevaldkonna juhtkonnas räägib näiteks RKAK, mis oma olemuselt ei ole ju midagi muud, kui tööriistade tootmine võimaliku sõja jaoks. Kõik need üksuse(tüübid) ja raskuspunktid ju väga selgelt näitavadki, kuidas inimesed sõdida kavatsevad. Järgmine doktrinaalne ühtsus avaldub sõjaplaanides - nii meie endi omades, kui ka NATOga koos tehtavates. Ega keegi ometi arva, et sõjaplaani koostab iga jupijumal enda jaoks ja siis pannakse see lihtsalt kokku? Ning kolmandaks avaldub doktrinaalne ühtsus tööriistade ehk üksuste koosseisudes ja varustuses. Niipalju doktriinist.

Kokkuvõttes ütlen, et ei ole kindel, et doktriin peab olema just nimelt kirjalik. Enamuse sõja-ajaloost on hakkama saadud ilma kirjalike doktriinideta (Tšingis-Khaan näiteks) ning mingit väga veenvat argumenti pole just nimelt kirjaliku kasuks. Ja oletame, et selline doktriin oleks praegu laual, kas siis kaasfoorumlaste jaoks enam RKAK vaidluseid ei tekitaks?

[Veiko Palm]

Nagu varem olen öelnud - ma ei saa ega taha võtta sõna teemal, kas 2% on õige, vale, jõukohane või pankrotti ajav. Ega ka sellel teemal, kas meie kaitsekulud võiksid praegusest suuremad olla. Fakt on see, et praegu on NATO poolt 2% seatud mõõdupuuks. Fakt on ka see, et valdav enamus NATO (ja Euroopa) riike sinna hetkel ei küündi. Ja see on olnud poliitiliste valikute teema. Meie küündime. Miks siis ei peaks meie poliitikud rahulolust särama? Ülekantud mõttes muidugi.

Minu postituse põhisisuks ei olnud aga selle 2% kaitsmine või põhjendamine. Minu postituse sisuks oli see, et lõppkokkuvõttes loeb selle raha eest saadav sõjaline jõud (loe - lahinguvalmis üksused) ja sellised ettekandeid tehakse meie juhtkonnale pidevalt.