Mul on sellist ohkimist ja puhkimist vastik lugeda, mis sealt ajateenijatelt tuli. Tuleb ikka ja jälle tõdeda, et noorus on täiega hukas. Need poisid, kes täna nuuksuvad, et ei saagi iga päev mobiiliga lobiseda, võiksid oma isadelt küsida, kuidas tegelikult massiarmees korda hoiti. Õiguskantsler on tark mees, ta võiks ka seadusetähe närimise asemel teha ettepanekuid, kuidas tänapäeva noori kotkaid taltsutada, sest ainult ülema autoriteedist ja kõvast sõnast ei piisa. Aus vastus on see, et osasid kotkaid hoiab lolluste eesti ainult füüsilise karistuse hirm. Täna on olukord selline, et ajateenijal on küll väga palju õigusi, kuid kohustuste peale vilistatakse. Iga kord, kui ülem natuke kõvemat häält teeb, minnakse kohe kaebama. Äkki härra õiguskantsler sooviks näiteks eksperimendi korras koolitada 1 rühmale sõduri baaskursust, näitamaks teistele, kuidas seda asja paremini tehakse?
Pole siis väga imestada, et väeosades on puudu instruktoritest, sest ajateenijatega tegelemine on väga raske töö. Igast 10 ajateenijast on 1-2, kellele teenistus meeldib ja kes pingutavad tõsiselt, et õppida ja areneda, need on tulevaste seerude-lipniku materjal. Siis on 7-8 meest, kes võtavad seda asja kui kohustust, kuid täidavad käsud püüdlikult, sest see on nende kohus. Kui leida neile huvitavat tegevust= eriala, mis neile meeldib, siis saavad neist tublid sõdurid.
Kolmas, kõige raskem kontingent on viimased 1-2 meest, kellele kaitseväeteenistus on vastik ja kes iga oma hingetõmbega oma protesti väljendavad. Need mehed peaks tegelikult koju saatma, sest nad kisuvad kogu üksuse moraali alla ja nende pärast toimuvadki enamikud karistusaktsioonid. Nende meeste hulgas on nii pätte, kui ka igasugu elumehi/joodikuid/narkareid, kelle koht tegelikult ei ole armees ja kriisi korral ei anna ükski normaalne ülem neile relva kätte, sest pole kindel, kelle pihta need kõurikud tulistavad. 90% probleemidest ja kaebustest tulebki sellest seltskonnast.
|