www.militaar.net

Läks lammutamiseks:

kõnealusel juhul pole tegu muinsuskaitsealuse objektiga,» ütles Laur. «Eesti on täis väga huvitavaid ehitisi, aga neist mitmetegi pidamine olukorras, kus need käsu peale püsti ei seisa, isegi mitte muinsuskaitseameti käsu peale, ei ole jõukohane. Võtta neid kohustusi juurde olukorras, kus eesmärk ei ole selge, ei ole väga õige.»

https://tartu.postimees.ee/6549860/vide ... -kopa-alla

Kopeerin ka ühe põneva kommentaari postimehest:

Mina olen tolles lennujuhtimiskeskuses ja tornis 1990-ndate keskel käinud, kui olin Riigikogu riigikaitsekomisjoni liige. Toona oli seal kõik ligadi-logadi, nii nagu oli Venemaa impeeriumi armee lahkumisest saadik jäänud. Lennutornis veldeles põrandal ohvitseri tolmunud furaška, toolid olid pikali, laual läbisegi hunnikus lennukaardid jm paberid. Seinal oli suur Euroopa kaart. kuhu olid Tartust Raadilt veetud suured punased nooled, milliseid linnu ja milliste jõududega peaksid Tartus baseeruvad kaugpommitajad vajadusel pommitama. Päris agressiivne värk! Käisin seal koos külalistega Soomest - neile jättis see kustumatu, hoiatava elamuse.

Tere!

Mina olen see anonüümne kodanik, kes mingil kummalisel ajendil tõusis hilisõhtul diivanist ning suundus otseteed Raadile. Sisetunne oli õige ja leidsingi õhtuhämaruses poolenisti lammutatud hoone. Kaua ei passinud, teavitasin tuttavat reporterit ning saatsin ka smsi vastavale ametnikule. Järgmisel hommikul olin varakult platsis ja palusin kopamehel tööd peatada. Väga vastutulelik lammutusfirma oli ja suureks rõõmuks lammutamine peatati. Informeerisin arengutest ka Antsu, kes maja pikaaegne valvur . Korraks oli lootus, et kõik jääbki nii ja kohale tõtanud muinsuskaitse kortsustas kulmu ning ei suutnud uskuda, et selline isetegevus kõnealuse objekti kallal ilma igasuguse teavituseta käis. Hiljem muidugi selgus, et vald oli kordi kaks ametilt küsinud, et mis saab, aga eks see ole juba pikem teema, sest hoone oli vakantne ja "laokil" aastast 1993. Sain veel päästa mõned olulised detailid, pööningult piimapudeleid ja lihakonservikarpe. Leidus ka temaatilist kraami ja need on oma kindla koha leidnud minu muuseumi riiulitel.

Hoidkem ajalugu!

Mul tekkis küsimusi tolle "pilpaküla" kohta, mis on lennuvälja kõrval. Lahmakas territoorium, ulatub lennuvälja kõrvalt kuni Rõõmu tee puukoolini. Mis ajal see üldse sinna tekkis ja millal oma suurimad mõõtmed saavutas? Olid seal vaid sõjaväelinnaosa aiamaad või said sinna maatükke muud linnaelanikud? Igasugused tiigid seal on looduslikud või inimtekkelised? Kes seal lehmi karjatas? Üks suur taraga piiratud plats oli seal lehmade jaoks.

Veel millenniumivahetuse aegu see koht veel elas. Peale seda, kui linn tegi plaani sealt Vahi tänava läbimurre läbi tuua, hakkas koht hääbuma. Praegu on vanu ja kasutuses olevaid peenramaid alles vaid garaazidest Ida tänava jooneni ja sealgi on need hõredaks jäänud. Puukooli-poolsel osal laiutab Tartu Maheaed, seal on alles vaid mõned vanad peenramaad, mida Maheaed ei ole hõivanud.