8. leht 12-st

Postitatud: 03 Okt, 2005 15:20
Postitas tuna
Ausammas on alati üldistus, tal on alati mingi sõnum. Aga mida ütleb selline sammas nendele Eesti patriootidele, kes põhimõtteliselt keeldusid Saksa mundrit selga panema?
Ja kas see peaks meile tänapäeval ütlema, et Eesti mehe vapruse ja isamaa-armastuse ülim väljendus on Saksa mundri selgatõmbamine?

Postitatud: 03 Okt, 2005 15:50
Postitas Mati
Kahjuks on asi selline. et pea kõike mälestusmärke püstitavad selle ala ühendused , või liidud. Vaesel üksikisikul käib see lihtsalt üle jõu.

Postitatud: 03 Okt, 2005 16:23
Postitas Takishi
meie pole sõjast hävitatud põlvkond.. me võiks lihtsalt mäletada ja meeles pidada, et vanaisad - emad pidid kannatama aga kas on mõtet hakata nüüd vaenu õhutama. keegi teine ei mõista ju mis siin toimus.. nende jaoks on lihtne näpuga näidata , et vastikud fašistid. poliitika ei luba ja kõik... mis enam vaielda :D
lahingupaigas paar lillekest ja pärge.. pole vaja mingeid kivijublakaid ehitada mis eestlastest ss sõdurid on voolinud.

Postitatud: 03 Okt, 2005 16:28
Postitas tuna
Sirvisin huvi pärast läbi "Vabadussõja monumendid iseseisvas Eestis". See pole küll täiesti ammendav, kuid mingi ülevaate annab. Kui ausambal oli sõduri kuju, siis oli ta korralikult vormis. Ometi oli Vabadussõja alguses, kui peeti kaitselahinguid ja seejärel punased Eestist välja löödi, Eesti sõjaväe riietus pehmelt öeldes puudulik ehk tegelikult sõditi peamiselt tsiviilriietes. Ehk siis nii võideldigi tollal Eesti vabaduse eest, kui tsiteerida Wikingit.
Ometi pidasid ausammaste püstitajad vajalikuks langenute mälestuse jäädvustamiseks valida teine kujutis.
Loomulikult ei olnud tsiviilriietuses sõdimises ka midagi häbenemist väärt, aga valik tehti ikkagi teine.

Postitatud: 03 Okt, 2005 16:39
Postitas Mati
Selge näide.et vabaduse eest sõditi ka tsiviilriietuses ja vormil ei ole erilist tähtsust, tähtis oli see mille eest sa sõdid.
Minu äi ja ristiisa võtsid Vabadussõjast osa, aga see selleks.

Postitatud: 03 Okt, 2005 16:50
Postitas tuna
Just nimelt. Ma kujutan ette, et kui Vabadussõja ausambale oleks pandud viledas palitus ja purude saabastega sõdur (mis ju oli tõele vastav), siis oleks nõrganärvilisem publik pistnud röökima. Järgnev kisa oleks täiesti varjutanud Vabadussõja ja talle pandud ausamba tegeliku tähenduse. Mis aga juhtus kahjuks meie kaasajal.

Postitatud: 03 Okt, 2005 17:04
Postitas MelT
Ma arvan et "sõjakas" saksa mundris võitleja kujutis on õigustatud.
Ausamba tellija lähtus omaenda nägemusest. Ausammas on ju
pühendatud eeskätt oma relvavendadele, kamraadidele. Vaevalt nad
soovisid, et ausambast saab poliitikute kassiliivakast.
Mis seal siis olema oleks pidanud? Moodne kompositsioon, näit klaasist/
metallist veider konseptsiooniline konstruktsioon? Vaevalt.
Meesakt? Mees, näiteks vene, prantsuse, midaiganesvormis?
Vaevalt. Või hoopis naisakt, rahutuvi peos? No ei tea...
See tagasihoidlik kivi, mis tõenäoliselt olekski laiemale avalikkusele
teadmatta, võib nüüdsest seista kus tahes. Olematuks seda enam ei
muuda...

Postitatud: 03 Okt, 2005 17:04
Postitas Epaminondas
Viimaste kõnelejatega ühel meelel (takishi, tuna, mati). Muide Vabadussõja ajal kandsid paljud sõdurid tsaariarmee vorme, kujutage ette, kui tänapäeval tehakse ausammas, kus reljeefis on eesti sõdur tsaariarmee mundriga.

Postitatud: 03 Okt, 2005 17:09
Postitas Sollmann
tuna kirjutas: Ausammas on alati üldistus, tal on alati mingi sõnum. Aga mida ütleb selline sammas nendele Eesti patriootidele, kes põhimõtteliselt keeldusid Saksa mundrit selga panema?
Miks ta peakski neile midagi ütlema? Ta on nimelt neile, kes tõmbasid ühel v siis teisel põhjusel ülle sks mundri.
tuna kirjutas: Ja kas see peaks meile tänapäeval ütlema, et Eesti mehe vapruse ja isamaa-armastuse ülim väljendus on Saksa mundri selgatõmbamine?
Ei, igal ühel oli oma tee ning isamaa-armastuse ja vapruse väljendamiseks omaenda moodus. See monument oli püstitet nimme neile, kelle teeks sai võitlus sks mundris.

Postitatud: 03 Okt, 2005 17:11
Postitas Wiking
Vabadussõjas ei võidelnud sugugi kõik tsiviilriideis, pole vaja nii haledat pilti ka maalida. Ka minu vanavanaisa ja tema vennas sõdisid Vabadussõjas, on suguvõsa albumites ka alles neist pilte ja ikka ilusti mundris.
See pläma vormi ümber on paanika mitte millestki. Auveres, Krivasoos, Sinimägedes, Tartu all jne võitles vapralt Eesti mees ja ei peagi mainima, millises mundris. See ausammas oli tehtud Vasbadusvõitlejate korjanduse baasil ja seda kuju pidasid rindemehed parimaks, meenutamaks oma relvavendi. Ja just nemad on õiged otsustama, milline mälestusmärk neid mälestab. Ja meenutuseks mitte teadjaile ja lühikse mäluga inimestele, just Saksa mundris sõdiv Eesti mees, tõi Isamaale suure ohvri, andes kõik, mis tal anda oli, päästis meeleheitlikus võitluses 60 000 tsiviilinimest, võimaldades neil Läände vabadusse pääseda.
Metsavendadele, kellest samuti suurima % moodustasid endised Leegionärid tuleb samuti väärikas ausammas püstuitada.

Postitatud: 03 Okt, 2005 18:01
Postitas Mati
Lugupeetud "Wiking"
Ma lisaksin põgenejate hulka veel 10000 inimest. Nande hulgas oli ka minu sugulasi.
Teiseks. Saksa poolel sõdis ca. 70000 meest umbes 30000 Punaarmees võidelnu vastu.
Tähendab enamikule Eestlastest olid nemad südamelähedasemad kui korpuse mehed.

Parimad soovid!
Mati

Postitatud: 03 Okt, 2005 18:14
Postitas Mati
Sakslased teatasid, et kõik meie maaväe üksused, nii vabatahtlikest kui mobiliseeritutest koosnevad, kuuluvad Leegioni koosseisu ja on seega Relva-SS alluvuses, kuigi mõnele väeosale oli vastava varustuse puudumisel välja antud Wehrmachti vormiriietus. Seega tulevat eestlasi vannutada saksa Relva-SS vandetõotuse teksti järgi. Sakslastel oli kaks vandetõotuse teksti - üks Wehrmachti ja teine Relva-SS vägedele. Viimane oli saksa parteipoliitiline, ega saanud eesti sõjameeste vannutamisel üldsegi kõne alla tulla. Samuti oli eestlastele vastuvõetamatu Wehrmachti vandetõotuse tekst ja eesti väeosade ülemad keeldusid oma mehi sellega vannutamast.

Vaatamata sakslaste vastuseisule vannutasid mõnede väeosade ülemad oma üksuste mehed Eesti Vabariigi vandetõotuse teksti järgi. Selle tulemusel tekkis terav tüli sakslastega, mis kahjustas väeosade võitlusmoraali ja koostööd sakslastega. Sakslased loobusid oma nõudmistest alles siis, kui kindralinspektor J. Soodla neile teatas, et eesti väeosad on täielikult saksa vandetõotuse vastu ja neile surve avaldamisel võivad olla väga tõsised tagajärjed.

Nüüd asuti välja töötama uut, mõlemale poolele sobivat vandetõotuse teksti. Mitu kuud kestnud vaidluste tulemusel jõuti lõpuks küll kokkuleppele, kuid paljud eesti väeosad keeldusid ka selle järgi vandetõotust anda ja neis väeosades jäi vandetõotus üldsegi andmata. Samuti ei andnud vandetõotust Kindralinspektuuri koosseis.

Samuti nõudis Saksa Kindralinspektuur Berliinis 1944. a. juulis kõigi mobiliseeritud eesti ohvitseride kandmist saksa Relva-SS juhtkonna nimekirjadesse. See sakslaste aktsioon põhjustas eesti ohvitseride hulgas tõsise meelepaha. Mitte keegi eesti ohvitseridest ei soovinud sattuda saksa Relva-SS nimekirjadesse. Sellele sakslaste aktsioonile tegi lõpu rinde kokkuvarisemine Eestis.
Lugupeetud "Dietrich", kas Sa oled tuttav sellise materjaliga?

Postitatud: 03 Okt, 2005 18:20
Postitas hugo1
Mati
Teiseks. Saksa poolel sõdis ca. 70000 meest umbes 30000 Punaarmees võidelnu vastu.
Tähendab enamikule Eestlastest olid nemad südamelähedasemad kui korpuse mehed.
Nüüd panid küll puusse. Kui palju sellest 30 000 sõjaväelasest võitles punaarmee poolel vabatahtlikult :roll: :?:
Mis Saksa vormi puutub Lihula ausamba peal, siis see on korrektne. Sõdis selles vormis, las olla kivi peal ka selles vormis.
Mida rohkem kära see ausammas muus maailmas teeb seda parem. Annab meile võimaluse oma ajalugu seletada.
See jälle üks samm edasi kommunismi hukka mõisu suunas.

Postitatud: 03 Okt, 2005 18:31
Postitas Mati
Sinul on täielik õigus. Suurem osa nendest noormeestest olid kas ajateenistuses või linnapoisid, kel kuhugi peituda ei olnud ja näinud venkude jõudemonstratsiooni, allusid mobilisatsioonile.
Minu isa tädipoeg läks just esimesel põhjusel.

Postitatud: 04 Okt, 2005 12:48
Postitas Mati
Küsimust vabadusvõitluse kohta aitaks selgitada Eesti lipu heiskamine Pika Hermanni torni. Minu arvates kaasneb võitlusega verevalamine. Sakslased ei vaadanud rahulikult enda lipu mahavõtmist. Tulistamise käigus kaotas üks eestlane, leitnant, elu.
Samuti oli verevalamist eestlaste ja sakslaste vahel Haapsalus. Teatavasti tahtsid eestlased sakslastelt relvi.
Kirjutan Mati eest, olen elanud üle kõik need rasked ajad. Rahvas lootis ikka vabariigi taastumisele. Käibel oli lause: " Ega see asi ikka nii ei jää! "
Loodeti korpusemeestega koostööle, arvati, et nemad on samuti Eesti mehed!