www.militaar.net

Kapten Trumm kirjutas:

Ei saa aru sellest vahust lõhkajate aadressil.
Tehti ju täiesti õigesti kõik. Teles ütles nende pealik otse, et mürskudel olid sütikud küljes.
Kui tegu on 50 aastat kuskil vedelenud mürskudega, teate mida see tähendab?
Asi on ebastabiilne ja võib isegi liigutamisel lõhkeda, sest sütik sisaldab üsna ebastabiilseid ja õrnasid tükke.
Kätte seda ei saa, üksainus roostene kärakas.
Analoogne lugu juhtus Laagris suve hakul, kus mürsk õhiti elumajade vahel, elanikud evakueeriti.

Olnuks mürsud ilma sütikutega, paljas bolvanka+trotüül, siis poleks viga midagi, see pole eriti ohtlik. Võib vedada ja eemal likvideerida.
Aga vanad sütikuga mürsud õhtakse demineerijate ohutuse pärast ainult kohapeal.

Ole hea ja loe oma tekst ise ka korra läbi.

Ei saa aru sellest vahust lõhkajate aadressil. Tehti ju täiesti õigesti kõik.

Jah, Jokk ! Aga sisuliselt?

Millal Sa viimati oma katti uuendasid? Millised on Sinu kogemused demineerimise vallas? Teksti kohaselt üsna olematud.

Teles ütles nende pealik otse, et mürskudel olid sütikud küljes.

No ja siis? Kas see oli olulisim, mis Pugonen ütles? Paraku mitte. Need olid juba õhkamise üleelanud mürsud! See on aga hoopis teine tase!

Kui tegu on 50 aastat kuskil vedelenud mürskudega, teate mida see tähendab?

Oeh. Kujutan ette, kuidas vanemad mehed sellise jutu peale muigavad...

...paljas bolvanka...


Ülaltoodu ei tähenda seda, et ma õigustaksin demineerijate tegevust. Kuna ei pea ennast ammu spetsialistiks - ei võta ka targutada.
Samas olen täiesti nõus Kurjamiga: tahtmise korral oleks tulnud aeg maha võtta ja kasvõi mujalt mehed palgata. Paraku on neil seal tunduvalt rohkem kogemusi ja vahest ka julgust või surmapõlgust, kuid kindlasti puuduvad meil siin jop-matid ja muud abivahendid.

Aeg näitab, kellel õigus oli ja mida teha annab. Siinkohal soovin jõudu vanale kamraadile Kalevi malevkonnast, tänasele saarevahile Hugole: olen mõttes Sinuga!

terv
o

Mulle on räägitud, et eelmine kord õhiti patarei(si)d 1960-ndatel, enne kui saar ligipääsupiiranguga alast Tallinna puhkekodude jaoks vabaks anti. Aastakümme on ligikaudne.
Räägiti ammu, olin ise ka pisut noor, aga äkki keegi oskab öelda, on sel jutul mingi tõepõhi all?

andrus kirjutas:Mulle on räägitud, et eelmine kord õhiti patarei(si)d 1960-ndatel, enne kui saar ligipääsupiiranguga alast Tallinna puhkekodude jaoks vabaks anti. Aastakümme on ligikaudne.
Räägiti ammu, olin ise ka pisut noor, aga äkki keegi oskab öelda, on sel jutul mingi tõepõhi all?

Selle patarei hävingu kohta on kolm versiooni. Nõukaaegne, ametlik väitis, et taganevad punaväed lasid kõik õhku. Eesti ajaloolased kirjutasid mingi aeg tagasi (ei mäleta enam allikat), et sakslased pommitasid puruks ühe soomustorni, sibulad õhkisid taganedes teise. Nüüd on aga vene uurijad tulnud välja kolmanda versiooniga. Nimelt oli punastel 1941 a. plagamisega nii kiire, et patarei langes sakslaste kätte minimaalsete kahjustustega. Nad võtsid selle üle ja andsid sellele isegi numbri. Kuna siin polnud sellega midagi peale hakata saadeti osa tehnikat "Atlandi vallile" osa aga (vist?) parseldati soomlastele. Igatahes oli sakslaste lahkumisel 1944 üks toru veel täiesti töökorras olnud. Kogu kompleks lasti õhku alles millalgi 1950 ndatel laskemoona hävitamiseks või vanaraua kättesaamiseks. Barbaarsus mis iseloomustab ka praegusi "tegijaid".
Momendil pole mahti aga õhtul katsun leida ja siia panna lingi vene foorumist selle kõige kohta.

Need olid juba õhkamise üleelanud mürsud! See on aga hoopis teine tase!

Vaata, meist keegi polnud kohapeal.
PA demineerijate tase on Eestis selgelt väljaspool kahtlust (mina isiklikult ei kahte hetkegi).
Sitalt läbiviidud õhkimine ei tee midagi automaatselt ohutuks.
Inimeste ohutus kõigepealt ja alles siis nutmine mingite juba õhitud ja kokku varisenud mälestiste pärast.

Veelkord õhkan nende hüsteeriliste karjatuste peale.
Kõige pealt terminoloogiast.
Õhkima - midagi õhku laskma.
Lõhkama - lõhkelaengu plahvatust esile kutsuma.

Nüüd asjast.
Demineerijad kaalusid kõiki võimalusi mürskude kahjutustamiseks objekti täiendavalt purustamata. Küsiti ka minult ja mina omakorda privas foorumlaselt, kes meresõja ajalugu tunneb.
Otsitud sai põhjalikult. Tunnistan, et ka minu oma huvi oli mängus, kuna mu EW mereväeohvitserist onu oli nende patareidega seotud.
Suurim küsimus oli seotud pärast baaside lepingut patareisse toodud Nõukogude päritolu kaugelaske-tüüpi mürskudega. Need ei olnud 1911. aasta mudeli mürskude modifikatsioonid, vaid 30. aastatel loodud. Nende andmeid pole kuskilt võtta. Ei sütikute ega kasutatud lõhkeaine kohta. Omal ajal olid need mürsud täiesti salajased ja toodetud väikeses koguses. Seega ühestki käsiraamatust ei leia.
Kuna Osmussaare patarei 30. aastate lõpus toodetud mürsud olid laetud meliniidiga (pikriinhape, "miinikollane"), mis reageerib metallidega ja muutub seejuures ülitundlikuks, tuli eeldada, et ka Aegna mürskudes on sama aine. Järelikult sütikute eemaldamine oli välistatud.
Sütikud ise. Tundmatu konstruktsiooniga, kuid patarei õhkimisel kindlasti plahvatusest põrutada saanud. Seega võrdsustatud ohtlikkuselt väljatulistatud mürsu sütikutega. Väide, et kuna mürsud olid juba ühe plahvatuse üle elanud ja seejuures mitte plahvatanud, siis olid nad ohutud, on absoluutselt asjatundmatu ja ohtlik. Kes ei usu, vaadaku filmist "Reamees Ryani päästmine", kuidas miinipildujamiini sütikutel kaitse maha võeti. Kusjuures on see tõesti reaalselt võimalik. Iseküsimus, et niimoodi mõjutatud sütik võib viskamisel rakenduda.
Patarei lahtikaevamine ja seejuures leitud lahingumoona hävitamine võimalikult vähe objekti kahjustades oleks vast reaalne olnud ajal kui veel olid päästekompaniid. Praeguste Pommigruppide koosseisust jätkub valvevahetuste komplekteerimiseks, mitte enamaks. Liiva või betooniga sissepääsude sulgemine - on seda ennegi tehtud ja alati on leitud/tekitatud uusi sissepääsuvõimalusi.

Kui palju seda patareid siis ära purustada suudeti? Pildid enne ja nüüd?

Et nüüd ei tuleks fantaasiat pommirobotitest, siis tegu oli 305 mm mürskudega, mis kaaluvad üle 400 kilo ja asusid mitte eriti ligipääsetavas kohas.
Tegu polnud 3 kg kaaluvate diplomaadikohvritega, mida Tallinnas mõni kord aastas pommide pähe "kahjutuks tehakse".
Eestis puudub mehitamata tehnika, mis suudaks need mürsud ohutult sealt koopast välja õngitseda, et neid üldse kuskile vedama hakata.

Demineerijad tegutsesid õigesti.

alban kirjutas:http://eestielu.delfi.ee/eesti/tallinn/ ... d=64832464

Piltide järgi otsustades laamendatakse praegu vasakpoolse tornialuse all. Kui nad ronivad paremale poole kus ruumid on paremini säilinud siis alles hakkab sitta sündima

Kui rannakaitsesuurükiväe pärandi säilitamine on tõesti südamelähedane, võta mõttekaaslased kokku. Moodustage klubi, selts või mõne muu nime all kodanikeühendus ning asuge konkreetselt tegelema suurtükipositsioonide ja muu taristu puhastamisega, konserveerimisega, siltide paigaldamisega...
Tõenäoliselt toetab mõistlikku projekti Muinsuskaitse, Päästeamet, kohalik omavalitsus ja teised asjassepuutuvad. Soomes tegeleb sellega näiteks http://www.rt-kilta.net/
Võid muidugi jätkata lõustade riputamist foorumisse. Palju sellest aga kasu on? Ainult oma rahuldus - "Aga ma neile ütlesin!"

Kui keegi võtab selle patarei taastamise ette, siis suurtükitorni mulaazi tegemiseks võiks hetke seisuga isegi keevitajaga aidata. Kahjuks enamat ei paku, sest ühiskondlikke ülesandeid niigi juba piiripealselt kaela võetud.

Omalt poolt võiksin aidata plahvatusohtlike esemete tuvastamisel ja lokaliseerimisel kui puhastamisega sellele tasandile jõutakse, kus lahingumoona ja selle osi hakkab välja tulema.

Vastav kodanikeühendus oleks hea mõte ja kindlasti lööksin seal kaasa, kui varsti enam on seal enam midagi korrastada. Samas kui riik on selle objekti kaitse alla võtnud siis peaks ta seda ka reaalselt kaitsma - kas või liiga kõrgetele kohtadele upitatud idikate eest. Eilses "Õhtulehes" oli just selle juhtumi kohta hea artikkel, soovitan lugeda.
Seda rahapuuduse juttu ei usu keegi, kui vaadata milliseid summasid meil arulagedalt raisatakse või lausa pihta pannakse. Enne aga kui keegi hakkab Aegnal trummipõrina saatel uut kahuritorni kokku keevitama võiks korda ajada lihtsamad asjad. Nimelt iga kord ku saarele satun ajab vihale vaatepilt kus patareidesse ja nende ümber on laiali paisatud unikaalseid detaile ja nende osi. Vedelevad, roostetavad, paljud juba samblasse kasvanud - kellegi asi ei ole . Küll ükskord ka metallivargad nendeni jõuavad. Ainuüksi suurest hegiheitjavarjendist leitud juppidest võiks pool mootorit nagu lego kokku panna - ühtegi kroonilist muinsuskaitsjat see ei huvita (vist ajavad parajasti kopteriga detektoriste taga). Ei oleks vist ületamatu raskus kuhugi saarele valvatav näituseplats orgunnida igal asjal silt juures, et mille juurde see algselt kuulus.

Kurjam kirjutas:Vastav kodanikeühendus oleks hea mõte ja kindlasti lööksin seal kaasa, kui varsti enam on seal enam midagi korrastada. Ainuüksi suurest hegiheitjavarjendist leitud juppidest võiks pool mootorit nagu lego kokku panna - ühtegi kroonilist muinsuskaitsjat see ei huvita (vist ajavad parajasti kopteriga detektoriste taga). Ei oleks vist ületamatu raskus kuhugi saarele valvatav näituseplats orgunnida igal asjal silt juures, et mille juurde see algselt kuulus.

Seda enam kuluta oma energia sellele, et reaalselt seal neid väärtusi kaitsma hakataks, mitte ära sõima neid, kes tegelevad selle nimel, et inimelud ohus ei oleks. Juhin tähelepanu sellele, et inimelu väärtus on tunduvalt suurem kui mingi betoonkänkra/roostetanud raua väärtus. Nüüd vutt-vutt-vutt ettevõtjaportaali ja registreeri mõttekaaslastega MTÜ Aegna Patarei Sõprade Selts ära ning hakake Aegnal tegutsema, mitte ärge oodake, et keegi teine teie soove ellu viib.

Olen juba mitu aastakümmet käinud omal käel otsimas PSM-st järele jäänud objekte ja ka jälginud nende saatust. Kokkuvõttes julgen öelda, et muinsuskaitse ametnikke need objektid pole kunagi eriti huvitanud.
Praeguses EV-s võeti säilinud objektid muinsuskaitse alla, s.t koostati üks nimekiri objektidest (nimekirju võib olla rohkemgi kui üks). Reaalse kaitsmisega ei paista aga keegi tegelevat. Nii lasti rahumeeli ära rüüstada Pääsküla positsiooni, Astangu, Humala, Miiduranna jt objektid. Vana-Mustamäe tänava patareipositsioon äriti rikkuritele, mis seal praegu alles on, seda ma ei teagi. Jne, jne, jne. Üksnes seal, kus mõned entusiastid on käed külge pannud, on üht-teist korrastatud, kuid entusiastide jõud paistab tänaseks ka juba raugenud olevat.
Aegna patarei õhkulaskmine paistab ka olevat tehtud ilma erilistelt pikkade kaalutlusteta. Kui oleks ikka tahetud, oleks vähemasti võetud aega asja põhjalikumaks läbikaalumiseks. Ju siis leiti, et asi ei vääri ametiisikute kallist vaeva, rahast rääkimata. Ja rahaga on üleüldse nii, et sellega võib ka midagi mõnusamat teha, kui vanu kindlustusi kaitsta.