Kapral Karu kirjutas:
Muide, Fucsi Lobi TVP kaardikesel kopteriplatsina märgitu oli tegelikult prožektoripositsioon.
Vat, mina oma lolli peaga mõtlesin, et kopterile tehtud maandumisplats on see (analoogne oli veel kusagil, enam ei mäleta kus).
Eesti iseseisvuse taastamise alguses, kui NA piirikad minema läksid, siis nendel betoonist valatud platsidel olid ilusad valge värviga maalitud ringid mööda platsi äärt ja keskel ilus valge täpp (valge värvilärakas) kah
Kusagil... kas see võis olla Käsmus? (krt ei mäleta, niipalju erinevaid kohti on saanud rannaaladel läbi käia, igatahes Lääne-Viru rannas kuskil oli) olid ka mingid ehitised mida NA kasutas. Ei suutnud sellelt "Eesti Rohevöö militaarobjektid" kaardilt leida midagi ligilähedast.
Aga pead ei saa anda, et NA need ehitas. Võisid olla ka EW aegsed talumeeste/rannakalurite ehitatud asjad.
Natturi poolsaarel olid mingi 10 aastat?? tagasi, rannakõrgendikel fragmentidena näha ka kaitsekraavid ja laskepesad, mis palkidega tugevdatud.
*
Lapsepõlv ja noorsandipõlv sai suviti veedetud ühes piiritsooni rannakülas, kuhu pääses ainult erilubadega.
Täiskasvanutel oli passis vastav tempel ja jutuke, ning laste kohta anti eraldi paberilipakas. Seda kontrolliti alati, kui piiritsooni tahtsid siseneda (või ka, kui ära läksid sealt). Olid spetsiaalsed kontrollpostid. Mõnes isegi tõkkepuu. Kui liinibussiga tahtsid piiritsooni sõita, siis üks peatus enne tsooni olid vene piirikad, kes käisid mööda bussi ja kontrollisid piiritsooni lube. Hiljem (80-ndate keskelt umbes alates) kohtas neid seal bussijaamades juba harvem.
Ma räägin siis perioodist ~1973 - 1985.
Päevad sai veedetud enamasti külakesest eemal rannas. Seal kammiti miski spetsmasinaga pidevalt rannaliiv lainesse, et oleks näha jalajäljed.
Meri, siis rannaliiv ca 10-20m laiuselt kuidas kusagil, selle taga metsaserval NA piirikate sideliini postid (osade küljes teatud vahemaa tagant sellised karbikesed, kuhu sai telefoni toru ühendada), sideliini postide taga NA piirikate sissetallatud jalgrada, kus igal hommikul koos koeraga patrull mööda rannaäärt trampis ja selle rajakese taga okastraataed siltidega NSVLiidu piir! Piiritsoon!
Tegelikult poleks tohtinud seal rannas käia, aga kohalikele tehti mööndusi ja nii võis pärast seda, kui patrull oli hommikul oma ringi ära teinud (kesksuvel ca kella 6 - 7 paiku hommikul) suviti seal rannas pleesitamas ja ujumas käia. Kohalikud kalamehed võisid siis ka oma võrke minna panema-võtma, kuni õhtuni. Siis tõmmati jälle massinaga liiv lainesse ja kui sind okastraataia ja ranna vahelt leiti, viidi ilma pikema jututa piirivalvekordonisse.
Siis kui Roosna, Hildebrandt, Lepajõe ja Gelstein oma kummi-mootorpaadiga üle lahe minema tõmbasid, läksime poistega (või "poistega", 1984 mais, olin juba mehemõõtu, tervelt 16 aastane) pahaaimamatult hommikul randa tuiama ja meid võeti kinni. Oli nädalavahetus. Kas laupäev või pühapäev. Sai mitu tundi (pool päeva, kuniks emad-isad-onud-tädid üles otsiti ja meile järele tulid) kohalikus kordonis istutud. Et süüa saada, siis pidime ise oma portsu osa kartuleid koorima
Kordoni ohvitser teadis küll, kes me olemeja kust tuleme, kui olime teatanud enda ja oma vanemate nimed, aga minema ei lasknud niisama. Ütles, et olgu see õpetuseks, et pole vaja hommikul piiritsoonis mööda randa tuiata. Et öösel-varahommikul toimus paadipõgenikega action merel, sellest saime teada alles hiljem.
Kui juba läks jutt paadipõgenikeni... siis meil oli üks poolenisti või siis ka tervenisti nn. krossisõitja. Motokrossi. Eesnime ei mäleta, aga Õun oli nagu perenimi. Oli toona selline väike teretuttav või nii. Ma ei tea kas see oli mehe fantaasia, või rääkis tõtt, aga tema jutu järele oleks pidanud ka tema seal paadis olema. Aga kuna kukkus jalaluu katki ja see oli kipsis (tõesti oli kipsis, seda võib kinnitada), siis jäi minemata tal. See Õun rääkis ka sellist juttu, et enne, kui mehed üle läksid, olevat just Õun olnud see mees (või üks neist), kes käis seal Karepal metsas ja rannas juba varakult pidevalt oma krossitsikliga spetsiaalselt paarutamas, et vene piirikaid mootorimüraga ära harjutada. Selle süstemaatilise korduva konspiratiivse operatsiooni käigus aga olevatki härra Õun just enne kamraadide ülepanekut oma jalaluu seal katki kukkunud. Sellised lood siis meenusid praegu.
*
Krt mul oli kuskil arvutites-kõvajetastel ka mõned fotod selle toonase perioodi vene piirikatest (ja patrullkaatrist), ag praegu kohe mitte ei leia üles.