Huvitav, kas seda stantsimist tehti kuumalt või külmalt?
Kui külmalt, siis metalli tugevusele erilist efekti sel ei ole, kui aga kuumalt (kollaseks kuumutatud lehest), siis tõesti - nii tekib selline sepistamise efekt ja selline teras on palju kõvem kui valuteras.
Teine aga keevituse juures on kogu selle ürituses tekkivad termilised pinged, ebaühtlane kuumutamine (kujutage ette tollase tehnika juures 45 mm terase keevitamist) + sõja-aja töötingimused ja töölised (võib arvata, et vilunud metallimehed +18 kraadises tsehhis olid seal päris erandlik nähtus).
Vähemalt punavene memuaarid patravad küll teismelistest töölistest, kes külmast poolsinised, miskites puuduvate akendega tehaseruumides tööd tegemas - sellisel tööl ei saagi kvaliteeti olla.
Olen kah elus metallifirmas töötanud
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kuumalt ikka, sellise paksusega legeeritud terasplaadi külmalt stantsimine oleks arvatavasti lõhkunud nii lehe enda, kui ka matriitsi ning puansooni. Kusjuures torni lagi tõmbas mõnikord praod sisse - seal venis ju metall kõige rohkem. See probleem lahendati vahetükiga luukide vahel, viimaste avad tuli nagunii sisse lõigata, vahekoht lõigati samuti välja ning monteeriti sinna äravõetav tükk. Sedakaudu sai tilkuvaid kütusepaake tankist remondi tarbeks välja tirida, ilma et oleks tulnud torn maha võtta. Hiljem tehti samasugune vahetükk ka valatud "mutritele".
Keevitamisega oli algusest peale tegemist üksjagu, mistõttu mindi valdavalt üle valatud tornide tootmisele. Oli ka projekt keevitatud mutri jaoks, A.Sergejev leidis arhiivist isegi jooniste faragmendid, kuid töösse asi ei läinud.
No ja päris mitmes raamatus on pidid kaltsudes lastest nii tööpinkide taga, kui ka kõikvõimalikke sõlmi koostamas. Vähemalt orjatöö oli N.Liidus üliodav. Kuid kvaliteet - loed ja masendus tuleb peale, kuidas uhiuued tehasest tulnud tankid ei jõua peale mahalaadimist mõnikord kaugemale kui 50 km, kui sedagi... Kuidas andetud poolkirjaoskamatud " suured väejuhid" ajavad neid äpardusi karjakaupa mahanottimisele, põhimõttel "a nas vsjo-ravno bolche!".... Ja selline pidi siis olema tolle aja MAAILMA PARIM TANK.
Tohutu kvantiteet tekitab alati pisukesi kahtlusi kvaliteedi suhtes, aga eks sa isegi tead, et sõnad "parim" ja "palju" ei ole hoopiski mitte sünonüümid, ükskõik kui palju siis endisaegsed parteigenossed ka pingutasid....
Kõlbasid teised kuni Korea sõjani, kus neile lõpuks koht kätte näidati, seega siis mitte eriti kaua. Edaspidi olid nad küll väga paljude maade relvastuses, aga tõsist vastast neist enam arenenud maailmale ei olnud, ent relvastamata rahvamassist ülesõitmiseks kõlbaksid nad praegugi.
No neid tankide toodanguhindu ei maksaks isegi mitte vördlusmaterjalina arvestada.
Stalini aegne majandusökonoomika põhines ikkagi orjatööl ja etteantud toorme ja energiahindadel.
Sõjaajal maksis päts leiba mustal turul miinimum 100 rubla.
130 000 rublase omahinnaga tanki hind oleks võrdunud siis 1300 leivapätsiga!
Vähem kui Gaz AA furgoonitäis.
Vaata Googlist "Achtung Panzer". Seal saksa kindralite arvamused T-34
kohta ja selle kasutamine Wermachtis. Vaata ka tervet Achtung Panzerit aadressil http//www. achtungpanzer.com/, kus kõigi saksa tankide ja ka
T-34 tehnilised andmed.
Nojah, Achtung Panzer oli üks esimesi selleteemalisi lehti üldse, mida aastaid tagasi lugesin, nii et enam-vähem kogu sealolevast materjalist on ettekujutus olemas. Ning ka see, et vaatamata paljudele uutele teatmikele, mis on ammuilma trükist ilmunud, ei ole seal praktiliselt midagi uuendatud.
Saksa kindralite tsitaadid on enamjaolt pärit nende memuaaridest, mis on pahatihti kirjutatud pärast sõda nõukogude sõjavangis viibides. Olen lugenud päris mitme vene ajaloolase kirjutisi, kes kahtlevad nii mõnegi väljaütlemise siiruses.
See ei tähenda, et T-34 ei oleks neile muljet avaldanud, kaugelt sellest! Esimene tõsine kohtumine oli ilmselgelt jahmatav, ent kauaks seda oli? Pikkamööda läks ehmatus mööda ja peagi õpiti vastase nõrku külgi tundma, mida oli samuti piisavalt. Ning kui saksa poolelt hakkasid tulema juba tõsiseltvõetavad tankid, siis avaldasid T-34 -d kindralitele muljet veel vaid suurte hulkadena.
Selle üle, kas T-34 oli maailma parim tank võibki ilmselt vaidlema jääda, kui ei mõtle lihtsate asjade peale: kui oled lugenud Artjom Drabkini raamatut "Я дрался на Т-34", siis mõtle veidi mis tunne oli nendel meestel sellises tanks võidelda? Ning miks need mehed, kes võitlesid Lend-Lease Shermanitel, ei tahtnud sugugi mõnda teise väeossa üle viidud saada, kus olid paljukiidetud T-34 -d? Samuti nagu need mehed, kes sõdisid harvadel trofeemasinatel?
Jah, tolleaegse parteinomenklatuuri jaoks oli T-34 tõepoolest maailma parim, see oli ainus võimalus üliraskest olukorrast välja tulla, kuid millise hinnaga? Sadade ja tuhandete noorte meeste elude hinnaga, kes said mõttetult hukka sellesama nomenklatuuri harimatuse, rumaluse, lühinägelikkuse ja saamatuse pärast.
represseritu kirjutas:Vaata Googlist "Achtung Panzer". Seal saksa kindralite arvamused T-34
kohta ja selle kasutamine Wermachtis. Vaata ka tervet Achtung Panzerit aadressil http//www. achtungpanzer.com/, kus kõigi saksa tankide ja ka
T-34 tehnilised andmed.
Kakoi tehnilised andmed ja achtungpanzer? Selle teema tase on siin selline, kus mehed vaidlevad ninaosa soomusliite valtsimine vs. vahetükk tugevuse osas ning erinevate käigukastitüüpide mehhaanika üle. Poldi keerme suuna tasemel käib siin jutt, mitte mingi saksa kindralite üldise arvamuse teemal. Veelkord. Loe see teema siin läbi. Saad T-34 kohta palju rohkem teada kui achtungpanzerit risti-põiki tudeerides.
fossiil kirjutas: Ning miks need mehed, kes võitlesid Lend-Lease Shermanitel, ei tahtnud sugugi mõnda teise väeossa üle viidud saada, kus olid paljukiidetud T-34 -d? Samuti nagu need mehed, kes sõdisid harvadel trofeemasinatel?
Üsna levinud vene laimutrikk on Shermani väidetav kõrgus, mis pidada ta tegema heaks märklauaks. Kodune ülesanne - kui palju on Sherman T-34-st tegelikult kõrgem?
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Me oleme ju siin, et isamaad kaitsta. Aga prantslased on ju ka siin, et oma isamaad kaitsta. Kellel siis õigus on?
Erich Maria Remarque “Läänerindel muutuseta”
Teemast eemale. Läbi aegade on NSVL/Vene nn tankikirjutajad rõhutanud NSVL/Vene tankide mõõtmeid kui eelist lahinguväljal. A`la kolakas M 60 ja madal T-62, ehk siis Pz V ja VI olid ikka kolakd küll kui võrrelda T-34/76. Unustades kõik ebamugavused, mis kaasnesid selliste mõõtmete saavutamisega.
Würger 190G kirjutas:Teemast eemale. Läbi aegade on NSVL/Vene nn tankikirjutajad rõhutanud NSVL/Vene tankide mõõtmeid kui eelist lahinguväljal. A`la kolakas M 60 ja madal T-62, ehk siis Pz V ja VI olid ikka kolakd küll kui võrrelda T-34/76. Unustades kõik ebamugavused, mis kaasnesid selliste mõõtmete saavutamisega.
T-72 maksis ikka üsna suurt lõivu oma väikeste mõõtmete eest, võrreldes ntx Leo 2A4'aga. Kusjuures nn "seksikad parameetrid" nagu kahuri kaliiber ja soomuse paksus, mida interneti fanboy'del meeldib vaadata, ei tundu üldse eriti palju kehvemad.
T-72A (ex Eastern German) / Leopard 2 (German)
main gun barrel life 87+ shots / 700-1,200 shots
track life approx. 3,200 km / more than 6,000 km
engine life approx. 1,000 hrs / 1,000 - 4,500 hrs
engine change 24 hrs / 0.2 hrs
barrel change 8 hrs / 0.25 hrs
Sellised "teisejärgulised" ja suhtliselt vähe mainitud parameetrid on vähegi suurejärgulise sõja puhul palju olulisemad kui Leo2'e soomuse teatav paremus.
ja pildilt siis suurusevahe:
Ja nagu siin foorumis varem mainitud, on tänapäevaste soojussihikute ja ballistiliste arvutite juures selline "suurusevõit" peaaegu täiesti tähtsusetu.
Tänapäeva (ja 80ndate lõpu) tankid suudavad tuvastamise korral väga edukalt tabada kasvõi Gwiz'is olevat vaenlast:
