Ja et keegi nüüd valesti aru ei saaks. Relvade hind oli odav võrreldes uue relvaga. Ma ei ole seda meelt kunagi olnud, et me peaksime ostma vaid uusi asju, meie rahakott seda enamasti ei võimalda. Selles kontekstis soodne tehing, kuid vaatamata soodsale tehingule tegelik eesmärk on ikkagi poolenisti veel arendamisel. Siin me jõuamegi jälle tuumprobleemini, kas teha niipalju kui jõud ja mõistus välja kannavad või proovida kogu riigikaitse vajadus korraga arendamisse panna. Mille osas kaitsevägi on kindlasti targem kui aastal 2006 detsembris, kui tollane uus kaitseväe juhataja läks oma esimesele välisvisiidile Soome ja ilma staabianalüüsita paugutas kohe 122 mm habitsatest, on oskus süsteemsemalt mõelda. Vähemalt raha osas, ajaressursi hindamisel on veel arenguruumi.
Haistan teatud kallutatust.
Kui antud tehing oleks olemata (argumendiga, et pole sõdureid, veokeid ja veel 100 asja), siis natuke hiljem relvaturule tormates oleks kogumaksumus tunduvalt suurem (mäletad, mis ise rääkisid moonavaru hinna kohta...) ja valmimise ajahorisont veel kaugemal. Kui arvestada 155 lasukomplekti hinnaks keskmiselt 2000 eurot, siis pataljoni 30 DOS-i maksab ainuüksi 72 miljonit eurot. Ja 155 moon pole ei odav ega ka lõdvalt igalt poolt ostetav. Võtke saksa haubitsatehingu maksumus, arvestage pool relvadele ja varustusele ning teine pool moonale, hinnavahed selle 122-ga tulevad mitu korda.
D-30 on suhteliselt odav ja primitiivne relv, erinevalt nt ülikeerukast FH-70-st ei sisalda see ainsatki elektrilist, elektromehhaanilist või hüdraulilist komponenti. See tähendab, et konserveerituna (loe kahurimäärdesse ja pakkepaberisse mätsituna seisab see relv sajandeid). Mis seal ära vanuvad, on rehvid (suht odav nali), moona süütekapslid-sütikud ja ilmselt on mingid kummijunnid ka relva ehituses (nt hüdraulilises tagasilöögi summutis). See, et relvad on 20 aastat seisnud, ei tähenda eriti palju, need on toodetud kuskil 1960-1970ndatel.
Analoogi võiks tuua Rootsi AK4-ga ja nende moonavaruga (viimast lastakse tänaseni), ilmselt korrektsel hoidmisel oleks relv kasutatav ka aastal 2150, tulenevalt vanusest ei tule mingit "mõtlemist uuendamisele". Mulle kinnitatud automaat on valmistatud aastal 1970 ja kulumise puudumist vaadates ma olin ilmselt esimene kasutaja, kes sealt peale sisselaskmise ka midagi reaalselt tulistanud on. Relv vanem kui mina.
Meil minuarust pole piisavalt raha selleks, et kõike endale sobiva graafiku ja staabianalüüsi järgi osta. See tähendab kergesti soodsate pakkumiste tuulde laskmist ja sama asja ostmist 10 a hiljem mitmekordse relvaga. Ma ei poolda ka niisama tehnika kuhjamist, aga vaene riik peab teatud oportunismi siiski omama. Tõenäoliselt on otstarvekas seada sisse nt 10% hankerahade reserv ja laopinnad, et kui turule ujub midagi lähitulevikus vajalikku, oleks võimalik operatiivselt tegutseda.
Veel üks asi meenus. 2000ndate alguses me saime päris massiivse, staabianalüüside ja hankeplaanide välise koguse Rootsi relva ja varustuse abi. Kui me seda kõike oleks graafiku järgi turult hankima asunud, siis tõenäoliselt oleks ka komplektne 1. brigaad alles paberites, sest ressursid oleks kinni kuskil plaanipäraste telkide, sokkide, 120 MP-de, AK-4, püstolkuulipildujate, Kustide ja kurat teab mille hangetes. Jumal tänatud, et see hunnik taibati vastu võtta ja ei hakatud jaurama laoruumidest ja tont teab millest, sest muidu oleks me täitsa palja taguotsaga teatud asjades. Ja laoruume polnud ka siis piisavalt, mäletan väga hästi ladusid, kus veel 2005 aastal varustust hoiti, kõik see haises, hallitas jne.