www.militaar.net

Austraalia vahetab oma M113 jalaväelahingumasinad Lõuna-Korea Hanwha Redbacki ja Rheinmetali Lynxi vastu.

Australia has announced that Hanwha with the Redback and Rheinmetall’s Lynx have selected to undertake Risk Mitigation Activity for Land 400 Phase 3 IFV program to replace the Australian Army’s M113AS4

https://twitter.com/TheBaseLeg/status/1 ... 7957880832

Austraalia vahetab oma M113 jalaväelahingumasinad Lõuna-Korea Hanwha Redbacki ja Rheinmetali Lynxi vastu.

Tegu on alles hindamisfaasiga ja valitakse üks nendest kahest, mitte mõlemad. Võimalik, et Rheinmetallil on väike eelis Hanwha ees, sest nad ehitavad Austraaliale ka 8x8 soomukid.

Tšehhid ostsid 2 miljardi eest 210 Lynxi. 9,5 miljonit tükk? Tundub kuidagi kallis, see ju parimate tankide hind.

Tšehhid ostsid 2 miljardi eest 210 Lynxi. 9,5 miljonit tükk? Tundub kuidagi kallis, see ju parimate tankide hind.

Tšehhid pole minu teada veel midagi ostnud. Alles selle aasta augustis esitati RFP (pakkumuste päring firmadele). Ja see teoreetiline 9,5 miljonit tükk sisaldab ilmselt terve rea muid asju peale soomukite endi - näiteks varuosad, väljaõpe, tööriistad, moon jne. Sellepärast ei maksa alati nii lihtsustatult lepingute summasid võrrelda. Lätlaste Black Hawk'ide leping pidi ka kusagil 200 miljonit olema, kuigi helikopterid ise maksavad sellest võib-olla pool.

Tšehhid tahavad neid IFVsid ka ise (alltöövõtuna) valmistada, neil ju päris suur masinaehitustööstus ja pikk ajalugu.

Kui leping sisaldab näiteks varuosasid ja hooldust järgmiseks 30 aastaks, siis see ostuhind enam nii müstiliselt kallis ei tundu.

Some kirjutas:Tšehhid ostsid 2 miljardi eest 210 Lynxi. 9,5 miljonit tükk? Tundub kuidagi kallis, see ju parimate tankide hind.

Tasub silmaringi laiendamise huvides tutvuda avalikult kättesaadavate materjalidega ameeriklaste GCV osas. Aastal 2011 hinnati ühe masina soetuskuluks 13mln dollarit, ülalpidamiskulude tasandit taheti hoida 200 USD miili peale juures ja otsusest valmis masinani oleks läinud 7 aastat (ja miljardeid dollareid).

Nende arvude taustal tundub soomlaste viimane tankiost (aga miks mitte ka Eesti CV ost) ikka tõsise soodukana, ka siis, kui soetushinna jagu raha tuleb kohe masina remondiks/uuendamiseks kulutada.

Kui leping sisaldab näiteks varuosasid ja hooldust järgmiseks 30 aastaks, siis see ostuhind enam nii müstiliselt kallis ei tundu.

Seda muidu tehakse põhjusega, mitte eesmärgiga kaitse-eelarvet kahjurlikult kulutada.
Kui sa ostad näiteks uusi Leopard 2A7 tanke, siis neid toodetakse ainult ühes kohas. Autoriõigused, tehnilised saladused jne.
Kui teha hange üksnes uute tankide ostule, võib kergesti juhtuda, et tootja annabki tankid poolmuidu ära (et hange võita) ja hiljem, kui omanik hakkab tegema remonte ja asju, avastab ta üllatusega, et töö, mida ta eeldas varasema kogemuse põhjal maksvat 1 miljon, maksab äkki 100 miljonit.
Ja mujale minna ka ei saa.

Muidugi sellise jama eest pole kaitstud ka vana asja ostjad, sestap tasub hoolega mõelda mida. Meie toetussoomukite üritus kippus ju vahepeal analoogsesse kraavi minema. Sestap peale sõjamasina taktikalis-tehniliste andmete maksab ka autoriõiguste teema ja palju on ettevõtteid, kes selliste masinatega tegelevad (st reaalne konkurents). Siin maksab enamasti masinate levik ja tootmisarv, mitte tehnilised omadused. Nii näiteks on lahjavõitu omadustega M113 või BMP-ga tegelemiseks olemas reaalne konkurents (pakkujaid 3 ja rohkem).

Üks võimalus on muidugi olla tehniliselt ülipädev nagu soomlased ja teha asju ära sisemaiselt (ja tükati ka kasutajate tööjõuga), kuid meie kohta see eriti ei kehti.

Tasub silmaringi laiendamise huvides tutvuda avalikult kättesaadavate materjalidega ameeriklaste GCV osas. Aastal 2011 hinnati ühe masina soetuskuluks 13mln dollarit, ülalpidamiskulude tasandit taheti hoida 200 USD miili peale juures ja otsusest valmis masinani oleks läinud 7 aastat (ja miljardeid dollareid).

Kui hakata arendama tuttuut soomusmasinat, millel on kohati vastukäivad nõuded ning mis kasutab katsetamisjärgus või lihtsalt kalleid tehnoloogiaid (eksootiline soomus, aktiivkaitse jne), siis ilmselt lähebki hind kõrgustesse. Puma IFV esialgne hind oli ka vist ligikaudu 12 miljonit eurot tükk.

Die volle Einsatzreife – mit allen geforderten Leistungen – wird bis 2024 erreicht sein. Dies hat aber auch seinen Preis. „Rund zwölf Millionen Euro kostet dann ein solcher Puma“, gibt Jansen Auskunft. „Die Bundeswehr hat insgesamt 350 Fahrzeuge in Auftrag gegeben.“

Selle hanke üheks oluliseks tingimuseks oli, et hanke võitja peab minimaalselt 40% tehingu üldmaksumusest suunama tagasi Tšehhi tööstusesse läbi tehnoloogiasiirde, IFV komponentide ja süsteemide valmistamise ning IFV kokkupaneku Tšehhis, ehk pool 2 miljardist on mõeldud nende enda majanduse turgutamiseks ehk siis riigiabi.

GCV on ilmselt hea näide, et isegi väga suure eelarvega ameeriklastel jääb rahast puudu, kui soovitakse kõige ulmelisemad kellad ja viled külge panna, see projekt väidetavalt lõpetati juba 2014. liigse kalliduse tõttu. Soome Leopardide hanke puhul jooksis läbi, et kasutatud A6 saadi kätte u 2 milj € masina kohta, kuid olemasolevate A4 tuunimine oleks maksnud vähemalt topelt. MBT on ikkagi massiline relv ja konflikti korral ei võida tavaliselt see, kellel on kõige paremad, vaid see, kellel on piisavalt head ja piisavalt palju või suudetakse remonti ja hooldust efektiivselt korraldada, et enamik masinad oleksid kasutuses, mitte remondis või selle ootel.

Selles rikaste kontekstis on soomlaste 300-tuhandese tükihinnaga MISU nagu odav-odav säästumasin (siin rehkendades sain ka ise taolise klassi arvusid) ja 700-tuhandese letihinnaga uus Pasi oleks ka nagu poolmuidu käes.

GCV on tõesti mitu aastat tagasi kinnipandud programm, kuid minu arust annavad avalikult kättesaadavad materjalid päris hea ettekujutuse hindadest. Näiteks see https://www.cbo.gov/sites/default/files ... 44-GCV.pdf ja ka siit https://fas.org/sgp/crs/weapons/R45519.pdf

Tšehhi stiilinäide, kuidas oma majandust ja riigikaitselisi suurhankeid kombineerida: https://www.youtube.com/watch?v=W2EV78B_utI