Kilo Tango kirjutas:
Keeruline aga selle pärast, et koos kiire ja lennuki liikumisega liiguvad ka need külgmised alad ja kui VERA neid ka korra näeb, siis järgmisel hetkel enam mitte.
Kõigi muude kiirguritega on nii, et nende kasutamist saab taktikaliselt piirata (ja ka piiratakse). IFF kiirgur hakkab tööle ainult siis kui selle käest midagi päritakse ja VERA on teatavasti passiivne. Ehk siis IFF-i puhul algatab dialoogi laskeseade või moon, lennuk vastab. Mitte vastupidi. Seega saab VERA lennukit näha ainult siis kui seda sihitakse parajasti sõbralikust relvasüsteemist.
Jah, põhikiire külgmiste alade (i.k.
side-lobe) olemasoluga olen kursis. Samas tuleb märkida, AESA radaritel on need väiksemad ning raskemini eristatavad põhisignaalist. Julgen soovitada järgmist ülevaadet radarite antennitüüpidest (ja paljust muust), mis
on kättesaadav siit. Senimaani pole teist nii põhjalikku, hästi illustreeritud ning avalikult kättesaadavat teksti silma hakanud. Seda just hävitajate ja õhutõrje-radarite kontekstis (näiteks erinevused parabool-, PESA ja AESA antennide vahel). Antud teemaga haakus sealt hästi näiteks järgnev pilt (ESA vs klassikaline):
Kapten Trumm kirjutas:No neid kiirgavaid asju on pardal päris mitu, radar, oma-võõras transponder, raadioside, andmeside (Link-16), madallennul ka raadiokõrgusmõõtja. Lisaks kiirgab taoline lennuk ka laiali radarite kiirgust (mitte kiirgava radari enda suunas muidugi) ja atmosfääris leiduvat kosmilist kiirgust. Varglennuk mitte ei neela radarite kiirgust, vaid kiirgab seda tagasi natuke teise suunda. Kui kaitstavat piirdkonda skännivad mitmed radarid ja ala on kaetud passivradarite võrguga, siis on vägagi tõenäoline, et mõni peegeldus ka kinni püütakse.
Jah, nõus, kuid erinevalt 4. generatsiooni lennukitest, varglennukid
tõepoolest kontrollivad kõiki pardal olevaid saatjaid. See üks põhjustest neist, miks nende välja töötamine nii üüratult kallis ja keeruline on. Erinevusi on küllaga. Ohu-alades näiteks raadiosidet ei kasutata (piloodid on seda konkreetselt interjvuudes maininud). Andmesideks ei kasutata mitte omnidirektsionaalse antenniga (igas suunas infot pritsivivat) Link-16-et, vaid kitsalt suunatud
MADL datalink'i, jne, jne. Kas see ideaalselt töötab on iseasi, aga kindlasti poel õige öelda, et selle peale pole mõeldud. See on olnud suur osa disaininõueteset ja seda juba F-22 ja isei B-2 ajal. F-22 sai muide Link-16 kuulamise toe alles viimase tarkvara uuendusega, saata ei suuda ta selle kaudu senimaani midagi. Omavahelikseks suhtelmiseks on F-22-el on kasutusel MADL'i eellane
narrow-beam Intra-Flight Data-Link (IFDL), mis ei ole esimesega ühilduv.
Mis puudutab teiste saatjate peegelduste püüdmist (radareid, kus saatja ja vastuvõtja ei asu samas kohas, kutsutakse bistaatilisteks radariteks), siis teoorias on see tehtav, aga praktikas ääretult keeruline. Pealegi on helikiiruse lähedal lendavate, 3-mõõtmelises ruumis navigeerivate, objektide
sihtimisel üsna vähe hakata peale infoga: "kuskil seal suunas, umbes nii-ja-nii laias sektoris, on ilmselt ... midagi". Paraku määratlemata keskkonna signaale püüdes, sa parimal juhul täpselt niipalju infot saadki: umbkaudse suuna ning isegi mitte vastaste arvu. Kauguse infot ei saa selle lähenemisega aga üldse, sest selle mõõtmiseks peab väga täpselt teadma, kust varglennukilt "põrganud" signaal pärineb.
Raamatus "Alternate Radar Concepts", peatükis "
Bistatic Radar" (lk 14-15) on sedasorti radaritest ning nendega seotud probleemidest räägitud. Tsiteerin:
■ In a military scenario where point targets are usually defended with radar, where should the transmitter and receiver antennas now be located?
■ Two antenna beams, one transmit and one receive, must intercept each other.
■ The receiver antenna beam must “chase” the transmitter pulse at the speed of light.
■ A transmitter reference signal is required for coherent processing.
■ Distance measurement is much more difficult because echo time is the sum of the distance from transmitter to aircraft to receiver.
■ And for extreme forward scattering, how is the echo distinguished from the direct transmitted pulse?
Need on ainult kokkuvõtvad küsimused. Raamatus on seda teemat veidi pikemalt lahatud ning neile vastuseid otsitud. Antud peatükk on umbes 1,5 lk mõttega lugemist. Soovitan seda teha, et mõista, MIKS millegi sihtimine sellisel printsiibil niivõrd keeruline on (miks mainitakse küsimustest näiteks valguskiirust).
- Screen Shot 2016-08-17 at 17.21.16.png (49.65 KiB) Vaadatud 5435 korda
Avastamine vs jälgimine vs sihtimine
Mul on jäänud mulje, et paljudele siit on see teema segi nagu pudru ja kapsad, seda vähemasti õhusõidukite korral. Maapinnal, üksiksõduri tasemel, ei ole avastamisel ja jälgimisel tõesti suurt vahet. Kuuldes metsast oksapraginat, leiab selle põhjustaja üsna kiirelt. Kui silmaga veel vilksamisi liikumist ka näeb, saab kohe "tina teele saata". Lähidistantsil (alla 100-200m), piisab täiesti vaid vastase suuna teadmisest. Kui vahemaad lähevad pikemaks, on asi tiba keerulisem, sest kuuli kukkumise kompenseerimiseks tuleb lisaks teada ka sihtmärgi (umbkaudset) kaugust. Kui vahemaa veelgi pikeneb, hakkavad rolli mängima tuulekiirus, ning sihtmärgi enda liikumine, mida kaugemal seda rohkem. On selge, et kilomeetri pealt tabamine, vajab ikka parajat meisterklassi ning on märgatavalt raskem kui tabada näiteks 500m või 300m pealt.
Õhulahingutes käib asi (väga laias laastus) samamoodi. Visuaalvaatluses, isegi kuskile 10-20km peale, piisab infrapuna-anduriga raketile (näiteks AIM-9), sihtmärgi tabamiseks samuti vaid selle suunast. Üldistatult käib asi nii: Lennuk edastab raketile sihtmärgi
suuna (reeglina asimuudi ning vertikaalnurklennuki ninast vaadatuna), see lukustab oma andurid sihtmärgile ning nupuvajutuse järel põrutab otse selle suunas minema, hoides teda pidevalt "sihiku keskel". Lühimaa rakettide puhul on selline lähenemine täiesti piisav (ning ega eriti paremat varianti ei olegi).
Nüüd, mida kaugemale jääb sihtmärk, seda olulisem on teada, lisaks suunale, ka tema
kaugust,
kiirust ning
suunavektorit, sest vajalik on ennetada tema asukohta ajaks, mil rakett tema kanti jõuab. Minuteada ei lenda ükski keskmaa rakett tuimalt, lühimat teed pidi, sihtmärgi poole. Kõik proovivad ennast navigeerivad kohta, kust sihtmärk peaks läbi lendama täpselt lõhkelaengu detoneerimise ajal. On ilmselge, et koguaeg "otse sihtmärgi poole" lennates, tuleb kokkuvõttes läbida palju pikem maa. Kuna rakett põletab oma kütuse ära lennu algfaasis (edasi liueldakse), siis isegi kui selliselt sihtmärki tabatakse, omab rakett lõppfaasis pigem halvemat postisiooni ja kindlasti oluliselt vähem kineetilist energiat. Nii võin naa, kahaneks maksimaalne tabavusdistants kordades - mida kaugemal sihtmärk on, seda rohkem.
Erinevalt "püssimehe ja kuuli näitest", tuleb arvestada, et õhusihtmärk lendab isegi raketiga võrreldes arvestataval kiirusel. Lahingolukorras hävitajad naljalt alla Mach 0,9 ei lenda (mis on üle 300 meetrit sekundis!), eeldatavas vastase õhutõrje piirkonnas lennatakse pigem kiiremini. USA 4. generatsiooni hävitajapilootide seas on üsna laialt levinud ütlus: "
Speed is life, more is better!", seda ei saa kunagi olla liiga vähe.
Kõigele eelnevale lisaks, võib sihitav lennuk muuta oluliselt oma suunda ja kiirust (ning seda kolmes mõõtmes!). Seepärast jääb väheks ka sellest, kui (vaid ühel ajahetkel) on teada tema: suund, kaugus, suunavektor ja kiirus. Seda infot on vaja raketi lennu jooksul pidevalt uuendada. Kui sihtmärk taipab, et ta on sihikule võetud, muutuvad need parameetrid arusaadavalt väga kiiresti ja üsna palju
. Mida kaugemal sihtmärk on, seda olulisem seda infot uuendada on. Rakettide enda radarid, suudavad iseseisvalt sihtmärgile lukustuda üsna lähedalt, seega peab laskeplatvorm kas sihtmärki "radariga valgustama" (AIM-7 viis) või saatma talle aegajalt
datalink'i kaudu kursiuuendusi (AMRAAM), kuniks viimane jõuab oma radari tegutsemisulatusse (juhiks tähelepanu, et varghävitaja puhul on oluliselt raskendatud ka kõik need äsjamainitud tegevused. Raketile sa bistaatilist radarit ei paiguta).
Inglismaalt näiteks, loobuti AMRAAM'i integreerimisel
Tornado ADV'ga, esmalt sellest samast
mid-course update võimekusest. Seda tehti hädade sunnil, kuna antud lennuki radariga polnud seda liidestust sugugi kerge teha, ning see oleks läinud jube kalliks. Lõpptulemusena aastaid hiljem ja peale mõningaid ebaõnnestunud katsetuti, tuli see lõpuks ikkagi ära teha, sest raketi tabavus ja tegevusraadius muutus ilma nendeta täiesti naeruväärseks.
Selle pika jutu kokkuvõtteks: isegi 4. generatsiooni õhusõiduki tabamine (keskmistel ja suurtel kaugustel) ei ole tegelikult sugugi kergete killast ülesanne. Kui su sihtmärgiks on näiteks neljane grupp lennukeid, mis suudavad läbida kilomeetri kolme sekundiga (seda enda kohta aeglaselt lennates), ning muuta oma suunda kolmemõõtmelises ruumis vajadusel vähemalt 20 kraadi sekundis, ei ole "umbmäärasest suunast" väga kasu. Oleks vast rohkem, kui kasutataks tuumalõhkepeaga õhutõrejrakette (huvitav mõte "kaudtule vahendiks" õhuvõitluses), kuid millegipärast pole selliseid senimaani vähemalt avalikult toodetud, ning seega pole need ka (vähemalt laialdases) kasutuses.
Mainin veelkord:
Varglennuki(te grupi) avastamine ei ole sugugi nii suur probleem, kui kõik see järgnev, mis on vajalik tema tabamiseks: täpne hetke-asukoha määramine ning pidev kiiruse ja sunnavektori leidmine. Kas see on võimatu? Loomulikult mitte, kuid
just see viimane osa on praegu tegelik probleem varglennukite hävitamisel. Avastamiseks on juba praegu vastastel mõningaid vahendid kasutuses Iga ilmaga usutavalt sihtimist tegevate seadmetega on asi nutusem. Seega ei ole vaja ka välja mõelda järjekordset eksootilist viisi, kuidas "avastamatuid" varglennukeid avastada (a la "heli järgi"). Eriti kui see lahendus on piisavalt umbmäärane, et ei suuda määrata sihtmärkide arvu ega kaugustki.
Avastad küll, aga millega sihid?
- Klassikalistel X-laineriba radaritel vist peatuma ei pea, see teema on ära nämmutatud
- Bistaatiliste radarite probleemidest sihtimisel, võib lugeda ülalviidatud raamatust. Kes süveneda viitsib, saab ka aru miks see on äärmiselt raske.
- Infrapuna-andurid on (selge ilmaga) väga hea lahendus. Seda paraku kuni kuskil 20 km kauguseni, kus neid saab kasutada koos laserkaugusmõõdikuga. Esimene annab suuna, teine kauguse, nii saab tuletada ka muu. Kaugemale laserkaugumõõdikud paraku väga hästi ei toimi. Miks ainult suunast ei piisa, on mainitud eelnevas lõigus
Seega hetkel olekski parim variant, kui sihtmärk ise midagi välja kiirgab, mille järgi saaks mitme vastuvõtjaga tema asukohta trianguleerida. Siit võib ka aru saada, miks näiteks vastase õhutõrje kaardistamiseks vältida vaenalse radaritest päris ülelendamist, eelistatakse pilvist ilma, ning kasutatakse minimaalselt kõikvõimalikke raadiosignaale (vastase lähedal ainult väga nõrgad ja väga suunatud
datalink'id). Samuti on kergem mõista, miks nii kriitiline on just LPI (ja just see
Low-Probability-of-Intercept) AESA radari olemasolu lennukil.
Jätkates parimas militaar.net stiilis: "Kas soomlased on totaalsed idikad?"
Teatavasti kavatsevad Sommid kulutada "üsna palju pappi" oma uute hävitajate ostuks. Fakti, et nad ei tee seda uisa-päisa, kinnitab see, et juba praegu on tellitud hunnik uuringud antud teemal, kuigi otsus langetatakse alles 2020ndatel. Põhiliselt keskenduvad need uuringud just sellele,
kas see vargsus ikka on nii kaljukindel eelis, kui seda praegu arvatakse, ja seda mitte aastal 2020, vaid ka 30-40 aasta pärast. Loomulikult ei suuda keegi nii kaugele täpselt ette ennustada. Mõningate, enim potentsiaali omavate,
anti-stealth meetodide eeldatava kasuteguri saab aga välja uurida küll.
Juhuslikul on üks selline uuring ka lõpetatud, ning juhtumisi just Trummi väljapakutud teemal. Simuleeriti keerukamaid
multistaatilisi radareid (pildil)
Antud arvutisimulatsioon tehti tõesti
oma ala parimatelt tegijate poolt Soomes. Avalik kokkuvõte sellest on leitav
vot siit). See ütleb et maksimaalselt parendati MIMO radaritega
sihtimiskaugust 30%, see varieerus aga kõvasti, sõltuvalt saatajate ja vastuvõtajte asukohast. Prooviti ka lühilaineradareid, kuid neid (relevantsel tasemel) sihtimiseks kasutada ei õnnestunud.
Seega, aeti kokku mitmed Soome spetsialistid (nii ülikoolidest kui "põllult"). Öeldi et proovige, kas suudate arvutisimulatsioonis, "misiganes mitme saatja ja vastuvõtja trikke kasutades" varglennukeid paremini tuvastada. Prooviti mitmeid vahendeid ning tulemuseks saavutati 30% sihtimiskauguse kasv, terve rea agadega. Seda siis teoreetilisel tasemel kus kasutada oli tõenäoline tulevikutehnoloogia. Uuringuid loomuliult jätkatakse ja väga võimalik, et leitakse tõhusamaid viise. Igatahes võiks need tulemused kinnitada, et tõepoolest on tegu
erakordselt keeruka probleemiga, mitte mingi ameeriklaste
psyops'i,
Lockheed-Martin'i PR töö või NSA vandenõuga