Vastan. Raketi lennukaugus on otseses seoses kineetiliselt energiast, mida annab talle lennuk. Mul ei ole täpseid andmeid hetkel käepärast, aga AMRAAMi laskekaugus kasvab metsavahi ja hävitaja kiiruste ja opereerimiskõrguste vahest umbes kaks korda. Ka on maapinnalt lastud AMRAAMi lennukaugus ja tabamiskõrgus tublisti väiksemad kui lennukilt lastult. Kui lennukilt lastes ulatub viimaste mudelite tabamiskaugus 100 km-ni, siis maapinnal laskval seadmel on see umbes poole väiksem. Umbes sama vahe on lennukõrgusega.Kruuda kirjutas:See on vist loll küsimus aga ehk seletad miks paremate rakettidega kaugelt põrutamiseks peab ilmtingimata hävitaja olema?
Teiseks eeldab keskmaarakett sihmärgi pidevat radariga valgustamist (poolaktiivne) või raketi kursi korrigeerimist enne raketi aktiivseks muutumist (aktiivne), selleks on radari küljes spetsiaalsed antennid, mille abiga luuakse raadiolink lennuki ja raketi vahele.
Uue reaktiivlennuki maksumus koosneb
1/3 plaaner
1/3 mootor(id)
1/3 radar, avioonika, andurid-juhtmed.
Et varustada suvaline transalennuk hädapärase raketilaskmistvõimega, läheb see maksma rohkem kui kasutatud hävitaja ostmine. Lisaks konstruktsioonilised probleemid ja raketi väike lennukaugus.
Et lasta keskmaa rakette, on hävitaja pardal sellega seonduvat kola vähemalt 400 kilo. Kui panna see krempel kuidagitmoodi nt L-39 peale, siis ei suuda ta kanda relvi ja piisavalt kütust. Järelikult ei saa treeninglennukist ka ersatshävitajat + raketi kineetilise energia probleem jääb.
Toon kineetilise energia kohta näite. Mach 2.3ga 20 000 meetri kõrgusel lendava MiG-25RB pommid lendavad saadud energiast lennusuunas edasi sõltuvat atmosfäärioludest kuni 40 kilomeetrit! Võib vaid arvata, mida teeb see kiirus ja kõrgus aerodünaamilisema raketiga.
Tankimiste probleem tõuseks päevakorda siis kui läheksime siit Iraanile kolakat andma
Ei. Eestis ja Euroopas laiemalt on tsiviillennukoridoride ja tiheda liikluse tõttu probleeme õppuste korraldamise, ülehelikiirusel lendamise ja terava laskemoona kasutamisega. Eestis pole siiani leitud isegi kohta, kus 2 km laskekaugusega ÕT kahuritest lasta (käiakse seepärast Soomes), mis siis rääkida 70 km lennukaugusega lahingurakettide laskmisega lendavate märkide pihta.
Toon näite. Kui Saksamaa tellis endale 70ndate keskel F-4-d, tulid need muuhulgas vähendatud sisepaakide mahuga ning ilma õhus tankimise võimaluseta. Eesmärgiga vähendada lennuki kaalu ja parandada manööverdusomadusi. Arvati, et pole vaja, SDV oli kiviga visata. Ka ei tahetud keskmaarakette, kuna arvati, et kui VLO MiG-id platsis on, läheb nagunii dogfight lahti. Tänaseks on nii puuduv paak kui tankimine tagasi pandud. Miks? Seepärast, et ruumipuuduse tõttu käiakse harjutamas USA-s ja Kanadas, milleks tuleb üle ookeani lennata ja vahepeal kütet võtta. Keskmaaraketid on ka tagasi.
Õhus tankimine suurendab tuntavalt lahingus sortie generation rate'i, võimaldades hoida masinat üleval pikka aega. Põhimõtteliselt tekib olukord, kus ühe-kahe sinu masina kiusamiseks peab vaenlane tarvitama tervet eskadrilli, millest suurem enamus on teel lahingusse, teel koju või lennuväljal tankimas.
Nt külma sõja ajal oli NSVL-l poole rohkem lennukeid, kuid tulenevalt teatud iseärasustest nagu väiksem remondi/hooldusmaht, lennukaugus, õhus tankimine jne oleks NATO keskmisel ajahetkel omanud õhus rohkem lennukeid kui NSVL.